Archive

Archive for the ‘...’ Category

Pääsemise lugu

mai 1st, 2001
Comments Off

Word from Jerusalem, September 2000

2000. aasta juuni algul teaatasid telegraafiagentuurid üle kogu maailma 12-aastase Iisraeli poisi Adi Sharoni dramaatilisest vabastamisest pärast 10-kuist jõhkrat vangistust tshehhi-vene kriminaalse jõugu käes.
Adi, sündinud Iisraelis vene-juudi immigrantide perekonnas, oli üle-eelmisel aastaal Moskvas külas oma isal Josefil, kes oli Venemaale tagasi pöördunud pärast seda, kui Adi ema ootamatult 1992. aastal vähki suri.

Mõlemad, Adi ja tema isa, rööviti maja ees, kus asus Josefi korter. Isa lasti õige pea vabaks nõudmisega hankida 8 miljonit dollarit lunaraha tema poja vabastamiseks. Vahepeal leiti Adile uus peidukoht ühes läänevenemaa linnas, kus teda hoiti raudus räpases, külmas ja niiskes keldris, toites teda kümne kuu jooksul vaid vähese leiva ja kartulitega, sedagi mitte iga päev. Lisaks peksmisele ja hingelisele ahistamisele raiuti ära Adi kahe väikese sõrme lülid ning saadeti tema isale koos ähvardustega suuremateks vigastusteks, kui lunaraha peatselt ei saabu. Ühele lähetusele oli lisatud ka shokeeriv videokassett, millel oli jäädvustatud amputatsioon.

Ainus hea uudis Adi kohutava katsumuse juures on see, et 1. juunil ta vabastati Vene miilitsa eriüksuse poolt, kes vallutas hoone tormijooksuga ja arreteeris ka 13 jõuguliiget. Adi lendas 3 päeva hiljem tagasi Iisraeli äärmuseni kurnatud seisundis ning esimesed 3 nädalat veetis ta sealses haiglas, kus tal diagnoositi alatoitumus, lihaste atroofia, maohaavandid ja mõlemas jalas gangreen.

Kuigi Adi kannatused olid kirjeldamatud 12-aastase poisi jaoks, olid kõige suuremaks piinaks tema vangistajate pidevad mõnitused ja pilked tema isa aadressil, kes temast üldse ei hoolivat. Poisil ei olnud mingit ettekujutust, kui väga isa kannatas tema pärast, omamata mingit võimalust kokku saada nii higlasuurt lunaraha.Vahetult pärast pääsemist oli Adil võimalus Josefiga telefoni teel vestelda. Tema esimesteks küsimusteks olid: „Kas sa armastad mind? Miks see nii kaua aega võttis?“

Loomulikult puudutas Adi vangistuse ja pääsemise lugu sügavalt juudisõbralikke kristlasi kogu maailmas. Kaks neis, kes elavad Austraalias, olid selle uudise kuulmisest niivõrd liigutatud, et mõni päev hiljem saatsid nad Jeruusalemma Rahvusvahelisse Kristlikku Suursaatkonda tsheki Adi perekonna jaoks, paludes meil see edasi anda. „Me teame, et meie saadetis ei saa korvata kõiki neid kannatusi, mis on sellele perele osaks saanud, aga me loodame, et on inimesi, kes neist hoolivad,“ kirjutasid nad.

Mõningate sõprade abiga leidis nõukogude juutide osakond kontakti Adi ja tema vanaema Chanaga, kes elavad Holonis Tel Avivi lähistel. Chana on Adit kasvatnud tema 4-ndast eluaastast peale, kui poisi ema suri.

Kuigi Adi vajab siiani regulaarseid raviprotseduure oma paljude tervisehädade tõttu, on ta praegu kodus koos vanaemaga. Ta loodab peatselt hakata elama koos oma isaga, kes on saanud toetusena riigi poolt naabrusesse korteri, nii et ta saab kolida tagasi Iisraeli.

Murdumatu Chana, kes on praegu 76-aastane, kannatas samuti väga kogu selle katsumuse jooksul. Ta oli ka sügavalt liigutatud, et niivõrd kaugel on inimesi, keda puudutab tema mure ja kes igatsevad aidata. Jumaliku „kokkusattumuse“ tõttu tõid meie kaastöötajad Jim Schutz ja Ella Gorelik Adile ja Chanale tsheki väga tähtsal päeval – see oli Adi Bar Mitzwah, päev, mil 13-aastaseks saanud juudi noormees võtab teadlikult vastu otsuse alluda kõiges sõnakuulelikult Jumala käsuõpetusele. Tundus, nagu oleks Jumal ise talle just selleks tähtsaks päevaks kingituse teinud!

Chana ja Adi on mõlemad väga tänulikud annetuste eest inimestelt, keda nad ise üldse ei tundnud. Nad tahtsid lugeda ka kirja, mis sellega kaasas oli.

Nii õuduslik kui Adi poolt kogetu ka oli, ütles ta ometi, et ta ei kaotanud iial lootust. Mõtted perekonnas ja sõpradest olid kui haavapalsamiks ja andsid talle jõudu. Samuti rääkis ta, et oli kord näinud filmi, kus lunaraha saamiseks röövitud inimene oli päästetud politsei erirühma poolt. Ta aina lootis ja palvetas selle eest, et temaga läheks täpselt nii nagu ta oli soovinud! Täiesti kindel, et tema anumised ei jäänud tähele panemata selle poolt, kelle kõrvad on palvetele avatud ja kes hoolib oma rahvast.

Ei Chana ega Adi ole religioossed selle sõna traditsioonilises tähenduses. Kuid Chana ütles, et pärast tagasipöördumist koju on Adi Jumalale korduvalt sõnades tänu avaldanud. Ja vanaema ise nentis, et tütrepoja tagasitulek oli tema jaoks kui surmast ellu tulek. Alates aastast 1992 oli ta kaotanud nii tütre kui abikaasa ja ta tundis, et ei suudaks taluda ka veel Adi kaotust. Ja nüüd on tema „poeg“, kelle ta on üles kasvatanud, temale tagasi antud.

Palun palvetage nende mõlema eest, ja ka Adi isa eest, et surnuist üles tõusnud Elu parandaks nende haavad ja korvaks nende kaotused. Ja paluge samuti teiste röövitud juutide eest, keda tänini hoitakse vastu nende tahtmist kinni erinevates teadmata kohtades endises Nõukogude Liidus ja keda arvatakse olevat 13 inimest. Mõningat informatsiooni 10 kohta nendest võib saada Jeruusalemma Rahvusvahelisest Kristlikust Suursaatkonnast nõukogude juutide osakonnast.

admin ...

Piinatud Kristuse pärast

mai 1st, 2001
Comments Off

Israel Today, Märts 2001

Tõlkija: Ingvar Kull

Richard Wurmbrandt, juudi soost kirikuõpetaja, kes kannatas väga suuri tagakiusamisi ning katsumusi Jumala evangeeliumi pärast, suri rahus nüüd 91 aasta vanusena.
Ta on sündinud 24.03.1909 juudi perekonnas Bukarestis, sai tundma Jeesust juba noore mehena.

Rumeenia kommunistid vangistasid ta evangeeliumi levitamise eest, ja ta veetis 14 aastat trellide taga, palju aega sellest üksikkongides, nägemata üldse päevavalgust. Teda koheldi kirjeldamatult julmalt, kuid ta usk ei löönud kunagi kõikuma. 1965 aastal Juudi Põhjamaa Missioon ja Heebrea Kristlik Allianss kogusid suure summa raha, nad andsid selle altkäemaksuna Rumeenia võimudele ning said nii hr R. Wurmbrandt´i vabaks osta. Kaks aastat hiljem publitseeris viimane oma autobiograafia tiitliga „Piinatud Kristuse pärast“.

Pastor Wurmbrandt veetis oma ülejäänud eluaastad jagades Evangeeliumisõnumit ja ka rääkides elust kommunistliku korra all kannatavates maades. Oma enda kannatuste pärast tundis ta sügavalt kaasa tagakiusu ohvritele Kristuse pärast kogu maailmas. Samal aastal, kui ilmus tema raamat, alustas ta ka oma ajakirja „Märtrite Hääl“ väljaandmist ning hakkas rajama rahvusvahelist teenistust, millega aidata tagakiusatud kristlasi ja nenede perekondi üle maailma. Tema ametkonnal olid harud 30-nes riigis.

Wurmbrandt veetis sageli paasapühad Iisraelis oma suure perekonnaga, mida heebreapäraselt hüüti „Reshef“. Viimastel eluaastatel uuris ta oma juudi päritolu, ta õpetas, et messiaanlikel juutidel on eriline roll lõpuaegadel. Kõige muu hulgas oli hr Wurmbrandt pidev „Israel Today“ lugeja.

Kogu R. Wurmbrandt«i elu oli tunnistus tema usust ja Jumaala ustavusest. Paljud kristlased saavad tundma puudust sellest suure hingega mehest täis huumorit ja elutarkust, kes armastas Issandat kogu oma olemuse tervikuga.

admin ...

Yad Hashmina – Piibliaegade aed

mai 1st, 2001

1971. aastal sai rühm Soome kristlasi ühise nägemuse minna Iisraeli ja asuda elama juutide keskele. Nende nägemus hakkas teostuma, kui tollane Iisraeli peaminister Golda Meir kinkis neile ühe mäetipu Jeruusalemma lääneosas. Sellel mäetipul lõid nad moshav´i, ühiste huvidega inimeste kibutsi – sarnase kommuuni, millele pandi nimeks Jad Hashmona. Sõnasõnalt tähendab see „Kaheksa mälestus(eks)“ – mälestamaks kaheksat juudi pagulast, kes 1942. aastal Soome poolt natsidele välja anti.
1979. aastal ühinesid moshav´iga messianlikud juudi usklikud. Juudid ja kristlased töötasid koos käsikäes kommuuni ühise tuleviku nimel.
Sellest tagasihoidlikust algusest on kujunenud välja edukas Moshav, kus elavad ja töötavad 11 perekonda ja ka paljud üksikud koos kristlike vabatahtlikega maailma eri paigust.

Lisaks võõrastemaja pidamisele on moshavi´s ka oma puidutöökoda, kus valmistatakse kõrgekvaliteedilist mööblit. Kuid hiljuti valmis Jad Hashmonas uusim projekt, mille läbi moshavis loodetakse rohkem õnnistusi suurenevale külalistevoolule – valmis piibliaegade aed.

Piibliaegade aia loomise idee tekkis sellest, et moshav´i maa-alal kaevati välja mitmeid arheoloogilisi leide. Oma ainulaadse asupaiga tõttu Juudamaa mägedel, mis ümbritsevad Jeruusalemma, tekkis moshav´i usklikel soov näidata külastajatele, kuidas inimesed elasid ja töötasid selles paikkonnas piiblisündmuste aegadel ja kuidas Jumalal oli võimalik ära kasutada „põllumajanduslikku keelt“ vaimsete põhimõistete selgitamisel.
Beit Shalomi nimelise fondi rahalise toetuse abil kutsuti väljapanekuid tutvustama antiikse tehnoloogia üks tippasjatundjaid Joshna Drey. Keskkonnas, kuhu külastajad satuvad, on neil võimalik mitte ainult näha, kuidas inimesed ammustel aegadel töötasid, vald ka ise kõik järgi proovida, kuna kõik väljapandud esemed on töökorras.

Näiteks on aia põllumajandussektoris keset oliivisalu oliivipress. Koristusperioodil võivad külastajad ise korjata oliive, pressida neist õli välja ja võtta see koju kaasa. Sama käib ka bütsantsi-aegse veinipressi kohta.
Veel üks ligitõmbav väljapanek piibliaegade aias on täpne koopia vanaaegsest mikveh´ist. Mikveh on rituaalse juudiusu bassein, mis on olnud kasutusel juba iidsetest aegadest. Olles kord juba Iisraeli- reisil, pakutakse siin kirikute gruppidele ristimistseremooniat ajaloohõngulises basseinis.

Piibliaegade aia avamisel viibisid kutsutud külaliste ja kõnelejate seas nii turismi kui ajaloomuististe ministeeriumide esndajad. Meedia levitas sõnumit terves Iisraelis ja tõi sajad juudid seda vaatama. Arye Bar David, üks Yad Hashmona giide ja aia arendamisrühma liige: “Meile meeldiks näha rohkem iisraellasi meie aeda külastamas. Sissepääs on tasuta ja maailma-inimesed saavad teada vaimulikest õppetundidest, mis Jumal annab meile oma sõnas.“
Piibliaegade aed on tõesti väärt külastamist. Seal ei ole mingit maksu ja turismigrupid võivad otse Yad Hashmona´st tellida giidi. Aed on avatud kõigil päevavalgustundidel. Puhketunniks pakub Moshav´i kohvik lõhnasid ja jooke, kohvi, teed ja kooke nii gruppidele kui ka üksikkülastajatele. (Ratastoolis liikujatele ei ole aed sobilik)

admin ...

Holokaust on 20. sajandi nähtus

detsember 1st, 2000
Comments Off

Sõnavõtt Lepitusaktsiooni avaüritusel 23. detsembril 2000

Eugenia Gurin-Loov

Holokaust on jätnud oma jälje 20.sajandile ja see jälg, see pitser, jääb veel paljudeks sajanditeks, nagu see oli ka inkvisitsiooniga. Ma ei hakka kirjeldama teile holokausti õudusi, ma olen need juba oma raamatus enam-vähem talletanud.
Soovin vaid öelda, et kuigi mina olen püüdnud seda nähtust uurida, analüüsida, ei suuda mu hing siiski mõista, kuidas niisugune nähtus võis üldse aset leida, mis juhtus inimestega, kelle seas elasid sajandite vältel juudid. Naaberkatus. Kuhu nad jäid? Keegi ei tundnud huvi. Väga vähesed tundsid. Euroopa oli kaetud mustade pilvedega, nii näen mina seda, sest holokaust ei puudutanud ainult juute. Ta puudutas ka mittejuute, kelle seas need juudid elasid ja kus neid mõrvati ja kelle mulda nende laipu visati. Euroopa oli kaetud mustade pilvedega. Kuid nende pilvede vahel olid siiski väikesed valgusekiired. Need olid need inimesed, need mittejuudid, kes ulatasid juutidele oma käe ja abi. Neid ei olnud palju, aga nad olid. See, et nad oli, annab lootust, et inimkond ei ole kadunud. Sellepärast et need inimesed, kes siis abistasid juute, riskeerisid oma eluga ja oma laste eluga. Aga juudi rahvas jäi ikkagi elama ja leidis endas veel jõudu asutada oma riik pärast üle 2000-aastast riigist ilmaolemist. Nad ehitasid seda riiki üles, asutasid oma riikluse, majanduse, nad oskavad oma maad valitseda ja kaitsta, ma loodan. Nii et võib öelda: Am Israel hai – juudi rahvas elab. See, mis toimub täna – see lepitus on minu meelest ja ka juudi kogukonna silmis väga suure tähtsusega. Seda on raske üle hinnata. Ma loodan, et see on meie lähenemise algus. Loodame, et inimesed muutuvad sallivaks, tolerantseks, et nad mõistavad, et võib olla ka teisi konfessioone, võib olla ka teist usku ning et see, kellel on teine usk, ei ole paha ega halb. Ilma lähenemista ei jää inimkond ellu. Ainult viha peale ei saa midagi rajada. Võõrandumine ei too samuti head. Niisiis loodan, et sellest tänasest päevast algab meie lähenemine, meie sõprus, meie sidemed. Loodame, et see aitab kaasa sellele, et Jumal ei pea enam edaspidi küsima: Kain, kus on su vend? Ja et me lõppude lõpuks saame aru, et me oleme vennad, kuna me oleme ühe Jumala lapsed. Andku Jumal, et see täide läheb.

admin ...

Miks tekkivad konfliktid rahvuste vahel?

detsember 1st, 2000
Comments Off

Sõnavõtt Lepitusaktsiooni avaüritusel 23. detsembril 2000

David Slomka

Väga austatud prouad ja härrad! Täna on juutidel suur püha – hanuka. Ma ei hakka holokausti lugu jutustama, sest paljud juba teavad ja kui on soovi kuulata, siis meie pr. Looviga oleme alati nõus tulema, kuhu hr. Võsu meid kutsub. Ainult üks väike detail. Olin ise pärast vabastamist Kloogal kohapeal ja nägin kõike seda, mis mul isegi praegu ihukarvad püsti ajab. Need minu sõjaväeosad, kellega ma tulin Eestisse, tulid Narva alt mööda Leningradi maanteed, ja kõike, mis toimus selle maantee ääres alates Narvast ja lõpetades Raasikuga, olen oma silmaga näinud. Kui on kellegi soovi, jutustan heameelega. Mainiksin ainult, et juudi rahvas mäletab seda ja läheb veel sajandeid enne, kui sellest hakatakse rahulikult rääkima. Sest 6 miljonit juuti, keda hävitati, ei ole üks, kaks ega kolm. Meie arvestuste järgi hävitati Eestis 12 tuhat, aga Jeruusalemma andmete järgi 19 või 20 tuhat juuti. Saksa natsismil oli teooria, miks hävitada juute. Peale I maailmasõda oli Saksamaa laostunud. Oli vaja raha, et maa uuesti üles ehitada. Arvati, et kui nad raha juutidelt ära võtavad, saavad nad Saksamaa uuesti üles ehitada. Tegelikkus kujunes teistsuguseks, sest terve maailma juutlus andis raha selleks ja võttis osa Saksa fashismi hävitamisest, see oli võitlus elu ja surma eest. Pöördudes tagasi Eestisse, on juudid siin elanud pikka aega kõrvuti eestlastega. Oleme teineteisele silma vaadanud ilma vastikuseta teineteise suhtes, selle asemel on pigem soe tunne. Sündisin Pätsi ajal Eestis. Päts oli suur juutide sõber. Miks tekkivad konfliktid rahvuste vahel? Kui riik ja valitsus lubab, siis alati leidub üks grupp inimesi, kes kuriteo toime saadab. Me oleme siin täna koos ja lubame, et seda ei juhtu enam. Aga kui valitsus seda ei keela, võib homme jälle midagi juhtuda, sest valitsused annavad poliitilise võimaluse teostada pogromme, tapmisi. Tsaari-Venemaal lubas tsaarivõim mustasajalastel teostada pogromme. Soomes seati Saksa ajal nii, et Soome kodanikest juute ei saanud hävitada. Aga meil seda takistust ei tekkinud. Võime öelda, et olime okupeeritud maa ja Saksa võim lubas. Tekkis olukord, et meie oma strtuktuurid nagu omakaitse, politsei, SS tegelesid nende laagrite organiseerimisega ja 4 kuu jooksul hävitati kõik Eestisse jäänud juudid.

Tänane hanuka püha on väga rõõmus püha ja ei taha teid rohkem nende mälestustega koormata. Minu sõnum oli see, et kui valitsus võtab osa ja lubab, et enam midagi sellist ei juhtu, alles siis me võime olla kindlad. Aga rahvastest me ei vihka isegi sakslasi, sest Saksa rahvas ei ole süüdi, vaid süüdi on tolleaegne Saksa natsistlik valitsus. Aitäh teile.

admin ...

Holokaustist Eestis

detsember 1st, 2000

Raadiointervjuu 09.12.2000

Ülo Niinemägi: Esimesed 1000 juuti tapeti 4 kuu jooksul aastal 1941, enne kui sakslaste käsk juutide hävitamiseks välja oli antud.

Eugenia Gurin-Loov: Jad Vashemi andmetel on Eestis hävitatud 20 000 juuti. Eesti ajaloolased on avaldanud umbusaldust selle arvu suhtes. Kuna ma ei armasta kuulajaid petta, siis märgin, et ma ei ole pädev seda täpselt ütlema. Ma ei tahaks ka arvata, et Jad Vashhem võttis seda õhust. Kust siis tulid need juudid? Nad toodi kohale peaaegu kõikidest natside poolt okupeeritud Euroopa riikidest, esimesed tulid 5. septembril 1942, neid toodi rongides ja esimene eshelon tuli Tshehhist Theresenstadti getost. Nende rong peatus Raasikul, kus nad maha tulid. Neid sorteeriti: vanad ja haiged pandi bussidesse, noored ja tugevad veoautosse, see oli tehtud “peenelt”. Sakslased said aru, et neid on vähe ja nende vastu on mass juute. Nad tegid kõik, et ei tekiks paanikat. Paanikat kardeti ja sellepärast pandi vanad bussidesse, et näidata “hummaanseid” tingimusi. Bussid vurasid Kalevi-Liivale, seal lasti nad maha. Noored läksid tööle. Nii need eshelonid vangidega tulid. Väga palju toodi Lätist, Leedust, Berliinist, Saksamaa teistest paikadest, Prantsusmaalt, Hollandist, nii et oli küll, kust tuua.

Andres Võsu: Eesti Ekspressis 2. nov. 2000 räägib Iisraeli kodanik Masha Greenbaum, et sündinuna Leedus, toodi teda Eestisse Kiviõli lähedale. Ta ütleb, et ühtviisi julmalt kohtlesid vange nii eesti kui saksa soost valvurid. Kui mõni vang marssimisel vankus, läks valvur ta juurde ja lõi pikale. Ta nägi, kuidas eesti valvur ühel vangil löögiga käeluu murdis. Lõpuks ütleb ta, et eestlasi ta ei vihka tänu talunaisele, kelle põllul nad 2 päeva töötasid ja kes neile suure potitäie kartuleid keetis. Ta on seda maininud ka kõigile rahvusvahelistele ajakirjanikele, kes ta lugu kuulata on tahtnud.

E. G.-L.: Tahan siia lisada, et tutvusin 3 daamiga, kes olid siin vangis ja kes olid just 5. septembril 1942 Theresienstadtist siiatoodute hulgast. Nad jäid ellu. Nemad jutustasid, et eestlased aitasid neid toiduga ja see oli väga tähtis, et see aeg üle elada. Nad olid noored ja tugevad. Mõnikord töötasid nad tänavate sillutamisel koos vabade eestlastega. Ja ikka oli neil vabadel eestlastel midagi nende jaoks kaasa: leiba ja midagi leiva vahel. See oli neile väga oluline. Ka taludes aidati, kui nad kuskile tallu sisse said, ikka anti.

AV: M. Greenbaum kirjutab edasi, et 3 naist jooksid laagrist ära, aga toodi varsti tagasi ja lasti teiste ees maha. M. Greenbaum oli laagris koos perega, aga siis viidi isa minema ja lasti maha. Kui sõda lõppes, oli ta kaotanud 26 oma suguvõsa liiget.

E. G.-L.: Laagreid oli 20 ümber ja asusid põhiliselt Põhjarannikul.

Ü. N.: Kas Tartus oli ka laager?

E. G.-L.: Minu teada Tartus pärast 1941. a. juute ei hukatud. Laagrid olid põhiliselt põlevkivikaevanduste kandis.

Ü. N. : Nii et Ida-Virumaal on Aabrahami poegi igal sammul. Me teame neist laagritest vähe, me ei tea isegi nende asukohti. Aga mis on laagriks vaja – natuke okastraati ja mõned teibad, koerad ja püssimehed. Sealtsamast läheb läbi raudteeliin, millega saab kiiresti rongitäite kaupa inimesi kohale tuua.

E. G.-L.: Neid leidub ikka, kes on nõus valvama ja maha laskma. Lugesin ühe ajaloolase kokkuvõtet arhiividokumentidest, kus ta kirjutab, et Tartus ei olnud 1941. a. mingit probleemi leida mahalaskjaid. Vabatahtlikke oli rohkem kui vaja.

Ü. N.: Selline oli siis Eesti elu tegelikkus 59 aastat tagasi aastatel 1941- 45. Kas võib nimetada mõnda kohanime peale Klooga ja Kalevi-Liiva?

E. G.-L.: Laagrid asusid Kohtla-Järvel, Kohtla-Nõmmel, Navas, Eredal, Kiviõlis, Viivikonnas, Sillamäel. Kiviõlis, Kohtla-Järvel, Kohtla-Nõmmel ja Narvas oli mitu laagrit.

Ü. N.: Küllap sai Ida-Eesti linnadele osaks ränk saatus ka selle tõttu. Kas mahalaskmine oli põhiline tapmisviis?

E. G.-L.: Minu teada Eestis küll. Täpset kraavide asukohta ei tea.

Ü. N.: Venelane tuli sisse, hirmsad lahingud käisid üle, maapind pöörati teistpidi ja ilmselt tol ajal ei hakatudki midagi otsima.

E. G.-L.: Täpselt. Pikk vaikimine.

Ü. N.: Aga nüüd on aumärgiotsijad hakanud huvituma neist haudadest, aga nemad tunnevad huvi põhiliselt Saksa ja Eesti sõdurite haudade vastu, kellelt saaks saksaaegseid teenetemärke ja sõjameeneid, neid ei huvita konkreetselt koonduslaagri vangide hauad, isegi kui nad leiaksid mõne ühishaua.

E. G.-L.: Ilusad mälestuskivid on pandud Viivikonnas ja Kohtla-Nõmmel. Väga mahajäetud on Ereda, aga ikka püütakse märgistada. Narva laagri territoorium asub nüüd Venemaal. Ühe härraga, kelle perekond oli surnud laagris ja kes soovis seda kohta näha, käisime Kreenholmi vabrikus, mille ühe akna juurest paistis laagri territoorium.

Tuleb teha vahet nende vahel, kes on süüdi ja kes ei ole süüdi. Ei tohi süüdistada kogu rahvast ega öelda, et eestlased on süüdi. Süüdi on konkreetsed inimesed. Eestlased on juute aidanud, leiba toonud ja maha lasknud. Süüdistama ja karistama peab neid, kes maha lasid.

Ü. N.: Te olete väga õiglane. Aga kui minu koduõues lasti maha inimene, olgugi et teised tegid, siis ometi see süütu veri kisendab seal taeva poole ja midagi võiks ka peremees teha, et otsida lepitust selle suure ja Jumalastvalitud rahvaga.

E. G.: Nii raske kui mul pole, arvan ma, et ta ei saa midagi teha, kui tema õue tulid hambuni relvastatud mehed. Aga kui tema oli pealekaebaja ja kohalekutsuja, siis ta on süüdi.

Ü. N.: Rahva puhul kehtib korporatiivne süütunne. Kui numbrid on juba nii suured kui 20 000, siis võiks ka riiklikul tasandil paluda lepitust Iisraeli riigilt.

E. G.-L.: Saksamaal on kombeks öelda nende kohta, kes on sündinud pärast natsirezhiimi: neile osaks saanud hilise sündimise halastus. Ma leian, et see on väga ilusti öeldud. Halastus, et nemad ei pidanud läbi tegema seda proovi.

A. V.: Holokaustipäeva tähistatakse. Aastal 2001 on see päev 20. aprillil, kui kogu Iisrael meenutab holokausti.

E. G.-L.: Holokausti päeva – Jom ha-Shoa on Iisraeli Knesset määranud selle järgi, et 2. nissanil algas ülestõus Varssavi getos. Kuna juudi ja gregooriuse kalender ei lange kokku, siis on see liikuv päev. Olin juhuslikult Iisraelis, kui seal tähistati holokaustipäeva ja seda ei unusta ma kunagi. Eelmisel õhtul pandi kinni kõik lõbustusasutused, ka restoranid ja baarid. Järgmisel päeval oli 3 minutit kestev sireen. Komme on selline, et kui sel momendil teed midagi oma kodus, näiteks pesed nõusid või kuivatad nõusid, siis pead sireeni ajaks sellesse asendisse tarduma. Minul läks nii hästi, et jäin tarduma akna juurde ja nägin, et kogu liiklus seisis, noored inimesed tulid autodest välja ja olid valvelseisakus kogu sireeni vältel. Sünagoogides toimuvad teenistused, mõned ka paastuvad, nii see kestab kuni päikeseloojakuni, kuni kõik jälle elavneb – restoranid ja baarid tehakse lahti, elu lähen edasi ja nagu mina ütlen: “am israel hai” – Iisraeli rahvas jäi elama.

Mis puutub Eestisse, siis seda tähistab meie kogukond ja 2000. a. 2. mail me teatasime sellest tähistamisest paljudele Eesti asutustele, peaministrile, presidendile ja haritlaskonnale. Väga paljud tulid kohale. Väga ilusti esines Riigikogu asespiiker Siiri Oviir ja vapustavalt ilus kõne oli rahvastikuminister Katrin Saksalt. Kui rääkisime K. Saksaga, ütles ta, et see maksis talle ühe unetu öö. Loomulikult me tahame, et meile tunneks sel päeval kaasa rohkem inimesi.

Ü. N.: 2001. a. 20. aprillil võiksid ka kirikud ja usuorganisatsioonid seda päeva meeles pidada.

E. G.-L.: Või mainida vähemalt, see oleks väga hea.

Ü. N.: Ehk õnnestub teha kaart paikadest, kus need 20 000 juuti hukatud on.

E. G.-L.: Seda tehakse juba. Meie president on paar aastat tagasi loonud suure rahvusvahelise komisjoni, kes tegeleb totalitaarsete rezhiimide kuritegudega. Nad alustasid perioodist 1941-44 ja see uurimus peaks varsti valmima, siis saame teada ka kõik laagrid.

admin ...

Jad Vashem Iisraelis ja Soomes

detsember 1st, 2000
Comments Off

Shalom, november 2000

Hiski Haapoja

Tõlkija: Lea Lääts

Jad Vashem on Iisraelis 1953. a. asutatud holokausti ohvrite ja juudi opositsiooni mälestust kalliks pidav ühing, mille keskus on Jeruusalemma Mälestusmäel. Selle kollektsioonides on 86000 raamatut ja üle 55 miljoni dokumendilehekülje.
Paljudele toob nimi Jad Vashem (mis on võetud Jesaja raamatu salmist 56:5) kõigepealt meelde keskuses asetseva pühamu Ohel Jizkos, mille põrandat kaunistavad 21 suurima kontsentratsioonilaagri nimed, või üle 5000 hävitatud juudikogukonna monumendi Hävitatud kogukondade orus. Ühing ei ole siiski vaid turismiobjekt ja muuseum; see on avaldanud rohkesti holokaustiga liituvaid uurimusi ja osalenud natsikurjategijate, nagu Adolf Eichmanni saatmisel kohtu ette. Jad Vashem on andnud Rahvaste Õiglase aunimetuse 16000-le mittejuudile, kes aitasid juute holokausti ajal. Jad Vashemi Soome Osakond rajati Turus 1993. a. Asutajaliikmeid oli kümmekond, esimeseks juhatajaks valiti Hannu Elo. Aastatel 1995-99 oli juhatajaks professor Karl Juhan Illman ja praegu Abo Akadeemia Vana Testamendi eksegeetika dotsent Risto Nurmela (43). Liikmeid on ligi sada ja nad esindavad mitmeid eluvaldkondi. Ühingusse võivad kuuluda Soomes alaliselt elavad isikud, kellest vähemalt kaks kolmandikku peavad olema Soome kodanikud, ning Soomes tegutsevad grupid. Juutide tagakiusu ajaloo uurimise kõrval jälgib ühing ka kaasaegseid juudivastaseid ilminguid. Kogu oma tegevuse vältel on ühing püüdnud saada Soome kalendrisse ametlikku holokausti päeva. Euroopa parlament soovitas mälestuspäeva tähistamist 1995.a., samuti tegi seda Stockholmi holokausti konverents.

Ühing on tegelnud ka rootsikeelse raamatu “Kõnelge sellest oma lastele” soomekeelse trüki toimetamisega. Raamatust on juba olemas Rootsi valitsuse poolt avaldatud soomekeelne versioon, aga see on kirjutatud rootslaste vaatenurgast ja Soomet vaevalt märgitakse. Risto Nurmela on rahulolematu ametliku Soome vastumeelsuse suhtes paigutada kasvõi ühte miljonit marka sellele projektile. Siiski on kirjutatud esimene versioon, mille kohta asjaga kursis olevad, nagu näiteks Helsingi juudi koguduse esindajad, on öelnud oma kommentaare. Sellest normaalsest toimetusprotsessist edestas “Helsingin Sanomat” valeteate pealkirja all “Juudid nõuavad oma ajaloo ülevaatamist”.

admin ...

Palve peaministri pärast

detsember 1st, 2000

Tõlkija: Külvi Kuusk

Selle kirja saatis peaminister Barakile Bet Ge´ula messianistlike juutide kogudus.
Kallis härra Peaminister!

Shalom! Oleme messianistlikud juudid ja Jeruusalemma Bet Ge´ula koguduse liikmed. Palvetame praegustel rasketel aegadel teie ja kõigi israeliitide pärast. Tahame juhtida teie tähelepanu sellele, et Iisraeli tänane olukord on jahmatamapanevalt sarnane sellega, millest loeme 2. Ajaraamatu 20. peatükis. Lühidalt öeldes, kuningas Joosafat sai teada, et vaenlaste väehulgad tulevad teda ründama. Joosafat kartis ja pöördus Issanda poole. Täna oleme meiegi vaenulike jõudude poolt ümber piiratud. Nii nagu Jumal näitas Joosafatile täpselt, mida tal tuli teha, näitab Ta teilegi, kui te Teda otsite. Meie palvetame jätkuvalt teie ja kõigi Knesseti liikmete eest. Olge julged ja tugevad ja uskuge Iisraeli Jumalasse.

Peaministri kantselei saatis vastuse, tänades messianistlikke juutkristlasi nende kirja ja palvete eest.

admin ...

Rabide kokkupõrked puhkeaasta pärast

november 1st, 2000

Vaidluses, mille tekitas iidse Toora seaduse ja tänapäevase juudi riigi vaheline konflikt, vaidlesid rabid omavahel ja iisraeli farmeritega puhkeaasta pärast. Torah ütleb, et Iisraeli põllud peavad igal seitsmendal aastal sööti jääma (2.Moosese 23:11; 3.Moosese 25:4). See puhkeaasta või heebrea keeles shmita algab juudi uue aasta Rosh Hashanaga septembri lõpus.

Kuna shmita hävitab edukalt Iisraeli farmerite ülalpidamise allika ja jätab inimesed suuresti ilma toiduta, on rabid sellest seadusest kompromissile minnes mööda hiilinud juba üle 70 aasta. Selleks kasutavad nad heter mechirat (ãmüügiluba”), mis annab farmeritele õiguse oma toodangut rabide loal müüa sel juhul, kui nende maad on sümboolselt müüdud mittejuutidele. Kriis tekkis sel aastal, kui ultraortodokside kirikukogu otsustas, et rohkem nad ei kuuluta toiduainete müügiluba kosheriks (juudi usu kohaselt sünnis, puhas). Farmerid avaldasid meelepaha, sest see tähendab majanduslikku laostumist ja nad ähvardasid puhkeaasta seadusest kõik koos mööda minna.Ülemrabi Eliyahu Bakshi-Doron sekkus asjasse ja lubas, et kõik jätkub samamoodi. Kuigi ta on ülemrabi ja ortodoksne juut ja ultraortodoksed rabid ei tunnusta tema ülemvõimu. Nii nad noomisid Bakshi-Doroni, et ta nii leebe on ja ähvardasid teda kogudusest väljaheitmisega. Ülemrabi, kes pidas oma vastaseid tarkadeks, oli hämmastunud ja alandlik. Ta ütles: ãMa kardan põlu alla sattuda. Nad nimetavad mind patuseks, kes annab võimaluse teistele patu tegemiseks. Ma ei saa elada teadmisega, et ortodoksid boikoteerivad ülemrabi. Nii Bakshi-Doroni nõustus minema kompromissile. ãMüügiluba” kehtib, nagu see on olnud eelmistel puhkeaastatel, kuid kohalikel rabidel on luba oma piirkonnas teha täpseid ettekirjutusi põllumajandustoodangu suhtes. Õnnelik lõpp veel ühele ainult Iisraeli puudutavale loole.

admin ...

Uus aasta on magus kui mesi

november 1st, 2000

Shalom, 7/2000

Chana Falik

Tõlkija: Lea Lääts

Sõna "mesi" (heebrea keeles "dvash") mainitakse Tooras 48 korda ja see on üks nn. seitsmest Piibli liigist Iisraelimaal, mida nimetatakse "piima ja mee maaks". Mesi on tõepoolest hea, eriti Rosh Hashana ajal. Uusaasta lõunasöögi hulka kuuluvad kombe kohaselt meesse kastetud õunalõigud, perele ja sõpradele soovitakse "head ja magusat aastat" ning küpsetatakse traditsiooniliselt challotti.

Mee kasutamisel piduroogade koostisosana on hulgaliselt loovaid võimalusi. Mitte kuskil ei ole retseptide valik nõnda suur kui Iisraelis, kus uusaasta peolaualt võib leida toite kogu juudi maailma neljast nurgast, Beteavon – head isu!

Kokkutulnud pagulaste Rosh Hashana toidusedel:
marineeritud ahjuahven (Iisrael)
tzimmes (Ida-Euroopa)
meega glasuuritud sibulad (USA)
mee- ja veinikana (Kanada)
jõhvikaõlu (Venemaa)
ingveritort (Lõuna-Aafrika)
baklaav (Süüria, Lähis-Ida)

Marineeritud ahjuahven – Meira Kaufman
Mõnedes juudi kogukondades on kombeks süüa kalas lootuse ja sooviga, et Jumal õnnistab uut aastat.
1 Niiluse ahven
2 spl. õunaäädikat
1 spl. mett
2 1/2 spl. sojakastet
2 peenestatud küüslaaugu küünt
1 tl. ingverit

Pese kala puhtaks. Tee mõlemale poolele viltused sisselõiked. Sega marinaad. Hoia kala tund aega marinaadis. Määri ahjuvorm rasvaga kokku. Pane kala vormi ja küpseta 30 min. 200 ¡C kuumuses. Võta vorm ahjust välja, keera kala ringi ja vala sellele ülejäänud marinaad. Küpseta veel 30 minutit või seni, kuni kala on küps.

Tzimmes-Ann Coggan

Porgandid meenutavad viiludeks lõigatuna münte – täielik jõukuse sümbol.
8 keskmise suurusega porgandit
3 spl. magedat margariini
3 spl. pruuni suhkurt
3 spl. mett
3 spl. värsket kurnatud sidrunimahla
soola ja pipart vastavalt maitsele

Pese ja koori porgandit. Lõika need umbes poole sentimeetri paksusteks ringideks. Sulata margariin varrega kastrulis, lisa mesi, pruun suhkur ja sidrunimahl. Sega korralikult,lisa porgandid. Kuumuta keemiseni, lase seejärel vaikselt kaane all keeda umbes tund aega, kuni porgandid on pehmed.

Meega glasuuritud sibulad – Marcia Alper Pasada sünagoogist

1 kg väikseid sibulaid
4 spl. mett
2 spl. margariini
1/2 tl. soola
1/4 tl. valget pipart
3/4 dl. cherryt

Lõika koorimata sibulate otsad maha. Keeda soolvees, kuni need on just pehmeks saanud (4-10 min). Nõruta vesi ära ja jahuta. Koori sibulad. Pane mesi, margariin, pipar ja cherry praepannile, kuumuta ja sega hoolikalt. Lisa sibulad, kata kaanega ja küpseta, kuni sibulad on hästi glasuuritud(10 minutit), sageli panni raputades kõrbemise takistamiseks. Kata kaanega, keeda veel 10 minutit, kuni sibulad on kuldpruunid.

Mee- ja veinikana – Zahava Miriam Zer

8 luudeta kanarinnatükki
1/2 kilo kooritud värskeid või konserveeritud, kuivatatud pärlsibulaid
1 küüslaegu kooritud küüned
1/2 liitrit mett
poolkuiv või kuiv valge vein
2 tl peenestatud ingverit

Aseta kanalihatükid praepannile. Pane sibulad ja küüslauguküüned kanaliha ümber. Sega mesi, ingver ja vein keskmise paksusega kastmeks. Vala kõige peale kaste, kata kaanega ja lase seista üü jooksul jahedas kohas. Küpseta kaane all 180 ¡C kuumuses 45 minutit. Kontrolli, kas toit on küps. Serveeri riisi, herneste või roheliste ubadega. Kaunista sidrunilõikudega ja värske mündiga.

Baklaav- Margalit Shimoni

See Lähis-Ida hõrgutis pärineb Süüriast, Jordaaniast ja Egiptusest. Seda hinnatakse ka Kreekas, Makedoonias ja slaavi maades.

400 gr. võitainast
300 gr. peenestatud pähkleid
1 tl. kaneeli
2,5 dl mett
1 3/4 dl vett
paar tilka sidrunimahla

Kuumuta ahi 200 kraadini, jaga võitaigen kahte ossa. Rulli üks osa lahti ja aseta see rasvaga määritud täisnurksele küpsetuspannile. Kata rohke õliga. Aseta pähkli- ja kaneelisegu peale ja kata seejärel teise osaga võitaignast. Lõika märja noaga toores taignasegu väikesteks kuubikuteks. Aseta plaat ahju ja küpseta 45 minutit või kuni koogid on kuldpruunid. Sega mesi, vesi ja sidrunimahl varrega kastrulis. Kuumuta keemiseni ja lase keeda 20 minutit. Kui bakklaav on just ahjust võetud ja alles kuum, vala sellele meesegu. Võitaigna põhjakiht peab olema läbimärg.

Ingveritort – Slana Goodman

See tort avaldab muljet!
125 gr margariini
2,5 dl. mett
2,5 dl. suhkrut
4 muna, vahule klopituna
8,5 dl jahu
1 spl. ingverit
1/2 tl. soola
1,5 tl. küpsetussoodat
2,5 dl. keevava vett

Soojenda ahi kuni 180 ¡C. Vahusta margariin ja suhkur. Lisa mesi ja vahuleklopitud munad. Puista jahu, ingver ja sool. Vala küpsetussooda keeva vette. Lisa kuivained ja keev vesi kordamüüda pisuthaaval, vala rasvaga määritud tordivormi ja küpseta ahjus umbes tund aega.
"Sõbralikud sõnad on nagu kärjemesi, magusad hingele ja kasutuseks kontidele!"
…p.s. 16:24

Olgu kogu Iisraeli sool hea ja magus aasta!

admin ...