Archive

Archive for the ‘Intervjuud’ Category

Iisrael on omamoodi peegel kõikidele rahvastele ja inimestele

august 1st, 2005

Piret Udikas

Intervjuu Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja Anti Toplaanega
Palun räägi veidi lähemalt Iisraeli õhtutest ja muust Iisraeli tööst oma koguduses, Saaremaal.
Kuressaare Iisraeli õhtud said alguse möödunud aasta sügisel toimunud lehtmajade pühade reisist Tõotatud Maale. Kuna muljed olid suurepärased, tekkis soov neid teistelegi jagada.
Iisraeli õhtud toimusid kahe nädala tagant kuni selle aasta alguseni. Neil õhtutel tekkis rahval suurem huvi Püha Maa vastu ja nii kujunes välja, et Saaremaaga seotud inimesi käis selle aasta esimesel, kevadisel Iisraeli reisil Jeesuse jüngrite arv ehk 12. Iisraeli tutvustavaid õhtuid olen pidanud ka mujal Saaremaal. Kevadisest reisist olen näidanud peamiselt kaasavõetud videomaterjali. Oluline roll on olnud ka lindistatud materjalil, mis on olnud terve kevade eetris Pereraadio käärkambritunnis.
Oma Iisraeli õhtud lõpetame 6. juunil peetava suure Iisraeli õhtuga Laurentiuse kirikus, kus peakõnelejad on Iirimaa tuntuimad Iisraeli sõbrad Paul ja Nuala O‘Higginsid. Nende tulekut Eestisse vahendab staa*ikas Iiraeli sõber Ülo Niinemägi. Sellel õhtul laulab Iisraeli laule Lea Lääts.
Kuidas üldse tekkis huvi Iisraeli vastu?
Konkreetsem huvi tekkis, kuulates ühte Peeter Võsu ja Ülo Niinemäe 2004.a. kevadist saadet, kus räägiti sügisel ettevõetavast palverännakust. Abikaasa oli küll ka varem sellele võimalusele tähelepanu juhtinud, kuid kindel soov see reis ette võtta tekkis seda saadet kuulates. Igale kristlasele on see suureks elamuseks ja väljakutseks.
Oled käinud Iisraelis kaks korda. Palun räägi neist sõitudest natuke pikemalt.
Olen nendest reisidest mitmes lehes kirjutanud. Lisaks maakonnalehele trükkis minu reisimuljed ära ka ajaleht “Eesti Kirik”. Neid kahte järjestikust reisi on võimatu kirjeldada paari lausega, tooksin välja mõned eredamad reisimuljed.
Kui meie sõiduvahend pärast kolme lennutundi Vahemere kohalt pilvedest välja tuli, avanes suurepärane pilt tuledest säravale Iisraeli rannikule ja Tel-Avivile. Küllap on iga lennukiga reisija tundnud tõusmisel ja maandumisel hingevärinat, aga midagi sarnast nagu seekord polnud ma varem kogenud. Kui lennuki rattad puudutasid Iisraeli pinda, aplodeeris kogu rahvas ja pisarad inimeste silmis tunnistasid sellest, et tegu pole tavalise lennu ega turismireisiga.
Esimesed tunnid Pühal Maal olid põnevad. Peatusime Surnumere põhjakaldal, et kosutada end veega ja lasta hea maitsta kohalikul toidul. Meie peatuskohale lähenenud bussist hakkas välja voolama ühtlasesse mundrisse riietatud Iisraeli armee sõdureid. Rahumeelsest põhjamaa riigist äsjasaabunud külalistele torkab silma see, et sõdurid ei loobu oma relvadest ka kergema eine nautimise ajaks. Nii puutumegi esimest korda kokku selle tegelikkusega, kus peaaaegu igal sammul on võimalik näha relvastatud, kuid väga sõbralikke sõdureid. Varsti harjume sellegagi, et relvakandmine, nagu ka ajateenistus on sõjaväes olemise ajal kohustuslik samuti õrnema soo esindajatele.
Püha Maa oli täis põnevaid kohtumisi. On huvitav, et isegi nii eksootilises kohas kui En Gedi rahvuspark leidus inimesi, kes teadsid midagi Eestist. Nimelt kohtasime oma kõrberännakul raja ääres einestavat juudi perekonda, kelle pereema tunnistas, et tema õde oli just naasnud turismireisilt imeilusast Tallinnast!
Vaimustav oli kohtumine Galilea-maaga. Tel el-Oreme ehk väikese tammi künka ja Geneetsareti (Galilea) järve vahele jääv Tabgha hotell sai reisirühma peatuspaigaks mitmeks päevaks. Järve põhjapoolne tasandik on üks maailma liigirikkamaid taimede ja puuviljade levialasid. Selle paradiisisarnase maastiku igal ruutkilomeetril on astunud ka Naatsaretis üleskasvanud Jeesuse jalg.
Võib koguni väita, et Geneetsareti järv ja selle kaldal olev Jeesuse uus elukoht Kapernauma linn on Jumalariigi jutluse geograafiliseks keskpunktiks.
Uue päeva esimeseks peatuspaigaks sai Mäejutluse ehk Õndsakskiitmiste mägi. Vähestes kohtades Galileas on mälestus Jeesusest säilinud nii elavana kui vana Kapernauma linna lähedal järve kaldal. See paik on kristliku maailma üks armastatumaid palverännakute sihtpunkte. Selles kohas tabab pika tee läbinud inimest korraga palju tundeid, mida on tabavalt kirjeldanud üks Jumala sulane 13. sajandil: “Ja seal me laulsime evangeeliumi ja jutlustasime, ja siis istusime rohule ja sõime rõõmu ja rõõmupisaratega.” Tänapäeval kõrgub Õndsakskiitmiste mäel 1938. aastal frantsiskaanide poolt ehitatud kirik, mille igale seinale on kirjutatud üks õndsakskiitmine. Ümber kiriku olevas iluaias on hulgaliselt vaikseid varjualuseid kohti, kus üksikud rändurid või terved rühmad võivad vaikselt mõtiskleda. Muljeid kahest reisist on väga palju ja eredaid.
Jumal on Iisraeli tööd Saaremaal õnnistanud. Eesti kristlaste kõige arvukamal Iisraeli-reisil käis mitu kirikuõpetajat, Sina olid ilmselt nende kaasakutsuja. Kas võiksid vahendada veidi nende muljeid.
Vaimulikest olid lisaks mulle kaasas Saarte praost Veiko Vihuri, vikaarõpetaja Mehis Pupart ja vanglaameti peakaplan Igor Miller abikasaga. Veiko Vihuri oli kohe nõus kaasa tulema, kui talle reisi plaanist rääkisin. Küllap see kõneleb enda eest. Tema kavatseb ka Iisraeli tagasi minna väiksema vaimulike rühmaga, et kristlikes pühapaikades pikemalt viibida. Mehis Pupart on tegelikult aastaid olnud Iisraeli sõber ja ta otsustas nüüd koos abikaasaga selle reisi ette võtta. Igor Miller plaanis sõita koos abikaasaga küll Rooma, aga ta võttis minu nõu kuulda ja tuli sedakorda kaasa käima Jeesuse jalajälgedes.
Kõik vaimulikud said reisi ajal pidada palvuseid, mis liitis rühma vaimulikult tervikuks. Kõik olid oma tehtud valikuga rahul.
Miks on Iisrael meile, kristlastele, nii tähtis?
Iisraeliga tegeleb Jumal. Selle rahva kaudu näitab ta oma armu ja toob teiste rahvaste ees nähtavale oma tööd. Iisraelis on elanud, kannatanud, surnud ja üles äratatud meie Issand Jeesus Kristus. Suuresti sellest maast inspireeritult ja sellega seonduvalt on sündinud kristlasele oluline Uus Testament. See on ka Moosese seaduste ja prohvetite kirjade sünnimaa.
Iisrael on omamoodi peegel kõikidele rahvastele ja inimestele.
Mis on edaspidi plaanis? Millal saab teoks Sinu järgmine sõit Iisraeli?
Kuna olen lühikese aja jooksul käinud paar korda Iisraelis, olen oma suurema huvi suutnud rahuldada. Saaremaalt läheb sügisel reisile loodetavasti paar inimest, ja kevadel, kui Jumal lubab, jälle rohkem. Võib-olla olen siis ka ise jälle teel.
Paljud kristlased on haaratud asendusteoloogiast, mille järgi on Jumal juudid hüljanud ja nüüd on kristlased uus Iisrael. Kuidas Sa selgitaksid neid üsnagi keerukaid teoloogilisi suhteid, mis valitsevad juutide ja kristlaste vahel?
Kirik on kindlasti uus Iisrael, kuid see ei tähenda, et Jumal oleks Iisraeli hüljanud. Sellest kõneleb ka püha Paulus: “Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid.” (Rm 10:1). Juudid ja kristlased on teineteisele pigem lähenemas. See võib tunduda naiivsena, kuid loodan, et juudid avastavad kord enda keskel tegutsenud Tarsose Sauluse. Juutide jaoks on Paulus juba need suhted sõnastanud ja kirja pannud.
Uusi rikastavaid kohtumisi Jumala rahva ja Jumala maaga!

admin Intervjuud

Viljandi kristlastes kasvab huvi VANEMA VENNA JAAKOBI VASTU

august 1st, 2004
Comments Off

Piret Udikas

Margit Saks Viljandi Evangeelsest Uue Elu kogudusest on saanud südamesse armastada, kaitsta ja toetada juute. See sai alguse Soomes väljaantud kasseti kuulamisest, sellel oli nimelt messiaanlik ülistus. "Seda muusikat kuulates ärkas minus armastus Jumala omandrahva, Tema silmatera vastu" rääkis Margit.
Süda jäi Pühale Maale

Tekkis igatsus näha Püha Maad. "Jumal vastas mu palvetele ja 1997.a. lehtmajade pühade ajal käisin Iisraelis. See oli tõesti intensiivse palvetöö vili. See sõit raputas mind väga, need kaks nädalat on olnud ilusaim aeg minu elus. Nii palju eredaid momente, mis meeles tänini!
Eriti eredalt on Margiti mälle sööbinud näha Nutumüüri ääres palvetavaid juute ja kristlasi. "Meie grupis olid vallaline mees ja naine. Mõlemad panid Nutumüüri ühe ja sama palve – et nad võiksid endale kristliku abikaasa leida. Jumal vastas kohe. Järgmisel hommikul nende silmad otsekui avanesid, nad nägid teineteist nagu esimest korda, nad armusid. Nüüd on neist saanud abielupaar. "
Iial ei unusta Margit kristlaste marssi läbi Jeruusalemma juudikvartali. "Pakkusime juudi lastele komme, õnnistasime neid. Seal sai mulle selgeks kirjakoht, kus on juttu sellest, et me teeksime juute kadedaks. Tihti tunnen, et mu süda jäi sinna"

Õhutame juute armastama Jumalat

Järgmisel aastal astus Margit Saks Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti osakonna liikmeks. Armastus Iisraeli vastu kasvas. Tihti küsis ta Jumalalt, mida ta saaks teha juutide heaks. Jumal ütles, et kristlased peaksid õhutama juute üles armastama oma Jumalat.
Kord tutvus Margit Saks Tartus Tartu juudi kogukonna tollase lauluõpetaja Anu Markovskaga. Ta hakkas osa võtma juudi kogukonna üritustest, käis proovidel, tekkisid kontaktid. "Mida enam olin juutide keskel, seda enam armastus kasvas," ütles Margit. Ta tutvus ka tantsuõpetaja Larissa Hristoforovaga, samuti ajakirjanik Irina Stelmachiga. Nendest tutvustest on tänaseks kasvanud midagi väga olulist.
"Sügisel korraldasime Iisraeli õhtu Tartus, kus see samuti väga hästi õnnestus. Inimeste südamed olid avatud. Nüüd küsitakse kogudustes: millal sa ometi tuled jälle juutidest rääkima," kõneles Margit. Samuti kutsuti teda Räpina misjonikogudusse. Viljandi baptistikoguduses oli samuti Iisraeli päev, mis väga soojalt vastu võeti.
Viljandis vaatasime pilte Iisraeli lehtmajade pühadest, üritusele oli tulnud juute, inimesi teistest kogudustest. Pastor Aamo Remmeli baptistikoguduses olid külas Irina Stelmach ja Peeter Võsu, kes näitasid hiljuti valminud filmi holokaustist "Su nimi olgu Iisrael".
Paljud inimesed on palvetanud selle töö pärast ja kristlaste südamed on läinud põlema. "Juudid vajavad kristlaste toetust," arvab Margit. "Vahesein juutide ja kristlaste vahelt on hakanud kaduma. Meil on ju üks Messias, üks Lunastaja."

admin Intervjuud

Mis inimesele võimatu, on VÕIMALIK JUMALALE

mai 1st, 2004

Piret Udikas

Norralanna Sigrid Eilevstjonn töötab Operatsioon Jabotinsky koordinaatorina Eestis 2001. aastast. Sellega on praegu saja harukontoriga organisatsioon kolinud Baltimaadesse, et treenida siinseid kogudusi võtma vastu ja teenima endise NL territooriumilt Iisraeli suunduvat Jumala omandrahvast.

Millal ja millest Operatsioon Jabotinsky alguse sai?
Operatsioon Jabotinsky sündis 1993. aastal Iisraeli linnas Tibeerias, kui Jumal rääkis pastor Ulf Ekmaniga ja ütles, et Tema rahvas tuleb endisest NList viia ära, Iisraeli. Ka enne seda oli Uppsala Livets Ordi Kogudus aidanud tollase Leningradi juute läbi Rootsi Iisraeli sõita, kuid nüüd kõlas väga selge stardipauk, mis avas koguduse juurde täiesti uue tööharu.
Oma nime sai organisatsioon II Maailmasõja eel Euroopa juute läheneva katastroofi eest prohvetlikult hoiatanud Vladimir Þabotinsky järgi.
Kuidas juudi rahva aitamine hakkas konkreetselt välja nägema?
Kõik algas laevast – et kedagi tõesti Iisraeli viia, oli vaja oma laeva. Aga kust seda võtta? Selle eest palvetati palju ning siis, 1994. aasta lõpus kinkis üks ameerika päritolu abielupaar kogudusele laeva. See oli hästi säilinud endine sõja(väe) transportlaev, mis tegi läbi põhjaliku uuenduskuuri. Laev hakkas kurseerima Sotði ja Haifa vahet ja kandma sümboolset nime Restoration (Taastamine). See oli käigus neli aastat ja aitas eriti Kaukaasia, Lõuna-Venemaa päritolu juute kodumaale viia. Samal ajal oli see ainuke vene emigrante Iisraeli viiv alus, sest sarnase eesmärgiga sõsarorganisatsioonile Ebenezerile kuuluv Odessast startiv laev teenis enamasti vaid ukraina juute.
Kuidas sina sellesse töösse sattusid?
Esimest korda kohtasin vene juute neid kord oma kodus vastu võttes: majutasin üht Iisraeli suunduvat Peterburi abielupaari. Pereisa nimi oli Jaakob. Lugesin talle prohvet Jesaja raamatust ette kirjakoha, kus on sõnad: Ära karda, Jaakob!
Tema oli imestunud: näe, minu kohta kirjutatud. Ta ei teadnud midagi Toorast ega Seadusest.
Julgustasin neid, pärast seda pöördus minu süda enam ja enam juudi rahva ja Iisraeli poole…
1994. aastal suunati mind kahe kaastöötajaga Moskvasse avama sealset Operatsioon Þabotinsky kontorit. Meie töö seisnes vene kogudustega ühenduse võtmises. Need pidid informeerima oma paikkonna juudi inimesi laeva olemasolust ja kojusõidu võimalusest. Pool aastat hiljem avasime uute kaastöötajatega harukontori Sotðis.
Pidasime läbirääkimisi tolliga, piirivalvega, sadamaga. Ja nagu Venemaal kombeks – alguses lubati palju, pärast murti lubadusi. Oodati altkäemaksu.
Kas andsite ka?
Mitte ühtegi rubla.
Kuidas te siis oma asjad aetud saite?
Läbi palve. See oli meie meetod.
Kuidas te oma laevadele reisijaid leidsite?
Hakkasime lihtsalt Kaukaasias ja muudes metsikutes paikades ringi sõitma.
Näiteks kuulsime, et Dagestanis elab palju juute. Ka meie tahtsime sõita, aga ei teadnud isegi, kus see maa asub. Vaatasime kaardilt, et teiselpool Tðetðeeniat. Palusime üht juudi noorukit meiega kaasa sõita. «Ei», vastas tema, «liiga ohtlik». Palvetasime. Siis kohtasime juhuslikult Dagestani päritolu inimest, võtsime tema telefoninumbri.
Teisel korral kohtasime naist, kes ütles, et kuulub Dagestanis kogudusse, ta andis pastori aadressi. Nende kahe kontakti alusel otsustasime sõita. Mineralnõje Vodõ vaksalis küsisime, kuidas Dagestani pealinna Mahhatðkalasse saada. Vastus oli, et rongiga Tðetðeenia kaudu. See liin avanes kõigest kolmeks nädalaks.
Ostsime piletid, asusime teele. Kõikjal automaatidega mehed. Öösel jäi rong seisma, kuulsime rongi katustel joostavat. Rongi pilluti kividega. Kuulsime tulistamist ja nägime pimedas vihisevaid tulevihkudes kuule. Vaatasime, aga mingit hirmu ei tundnud – olime õiges kohas tegemas õiget asja. See oli nagu Laulus 91 – sa näed vaenlast, aga see ei saa sind kätte.
Sõidu tulemusena sai Dagestanist meie laevaga liikuma väga palju juute. Kohalik kogudus aitas neid kõigis praktilistes küsimustes: asjade veos, autobusside rendis jne.
Milliseid keerulisi operatsioone olete veel ette võtnud?
Kui kuulsime blokaadi tõttu Abhaasiasse kinni jäänud juutidest, kelle kojusõit oli võimatuks tehtud, mõtlesime, et see on meie ülesanne nad välja saada. Hakkasime palvetama, et leida võimalust sõita. Sündis plaan: riietusin kohalikuks naiseks mandariini-turukärudega. Mandariinivedu on kohalike naiste ala: Venemaalt tuuakse toiduaineid, välja viiakse mandariine. Turunaiste dokumente kontrollitakse harva, nii pääsesin hästi üle piiri.
Kohapeal oli 25 liikmeline juudi grupp, valmis kohe ära sõitma. Blokaadi ja “kehtetute” Abhaasia passide tõttu ei saanud nad sõita välja Venemaalt, Abhaasiast jälle ei sõitnud ükski laev ega lennuk. Nende pealevõtmiseks pidime sõitma Suhhumi (Abhaasia pealinn) sadamasse. Selleks oli vaja imet. Pidime saama loa Põhja-Kaukaasia piirivalvelt. Saatsime avalduse teele, palvetasime, ootasime, helistasime mitu korda päevas, mõni nädal hiljem saime loa, mille saamisesse ei uskunud mitte keegi. Kui Iisraeli konsul pidi sõitma Moskvast, et anda juutidele viisa, ei uskunud ta, et meil see luba tõepoolest olemas on. “Saatke dokument, siis usun,” ütles ta, aga meil polnud midagi peale suulise lubaduse.
Ta tuli?
Jah. Ja kirjutas viisad. Siis saime sõita Abhaasiasse ja võtta peale inimesed, kes ootasid meid tõelise ärevusega. See oli ülev hetk. Kui nad laevale sisenesid – linn oli puruks, inimesed seisid heitunult sadamas oma kastide, kohvrite ja kompsudega, olemata kindlad, kas laev üldse jõuab – paistis teiste seast välja üks õnnelik mees. Ta jutustas, et tema pere on juba Iisraelis ees, aga tema ei saanud neile järele sõita. Unes oli talle aga ilmunud ingel ja öelnud: «Ära karda, siia tuleb laev ja päästab sind siit!»
Mis inimesele võimatu, on võimalik Jumalale.
Millised on teie edasised tööplaanid Eestis?
Operatsioon Þabotinsky peamine, põhiline projekt on Tartus Elu Sõna Koguduse kõrval 1994. aastast töötav ühing Iisraeli Sõbrad ja muidugi juudi rahva muusikat ja tantse esitav Keshet. See tähendab ansambli reiside, kohtumiste organiseerimist ja rahastamist. Keshet on esinenud paljudes juudi ühingutes üle terve endise NL-i ning olnud sillaks juutideni sõnumi viimiseks nende ajaloolisest kodumaast ning ohust, mis võib neid varitseda paigale jäädes.
Ajad Venemaal, ja kahjuks mitte ainult Venemaal, on muutunud juutide jaoks ebaturvaliseks, ultranatsionalistlikud ringkonnad räägivad samasugust juttu, kui oli kuulda enne II maailmasõda Hitleri suust.
Kui veel Moskvas olin, hakkas Jumal mulle rääkima, et Ta tahab valmistada Baltimaades elavaid kogudusi võtma vastu (põgenevaid) juute NL aladelt. Samuti on Jumal näidanud, et siinse töö üheks võtmeks on rahva, sealhulgas kristlaste suhtumine holokausti. Kui minnakse kaasa holokausti õigustamisega, on see ohtlik tendets.
Meie üks suurim avalikkusele suunatud projekt oli Rootsis ilmunud Paul Levini ja Stephan Bruchfeldi holokaustiteemalise kooliõpiku “Jutustage sellest oma lastele” väljaandmine. Raamat ilmus trükist koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga 14 000 eksemplaris. Suurem osa tiraaþist on jagatud tasuta kooliraamatukogudele, osa tiraaþist presentatsioonidel ja kontsertidel, osa ootab väljajagamist.
Mida kristlased saavad teha juutide heaks?
Näidata tegudega, et on juutide sõbrad. Piibel kinnitab korduvalt, et Jumal õnnistab rahvaid ja üksikisikuid, kes on teinud juutidele head, ja karistab rahvaid ja üksikisikuid, kes on tõstnud käe Tema omandrahva vastu või on neednud neid. Kõiki riike, kes on ajaloos juute taga kiusanud, on tabanud langus.
Kõige kohutavam on kristlaste ükskõiksus, kes peaksid toetama, kaitsma ja õnnistama juudi rahvast.
Operatsioon Þabotinsky üks ülesannetest on korraldada kogudustes – tegelikult mistahes selle teema vastu huvi tundvates gruppides – seminare ja info jagamist juudi rahva ajaloost, praktilistest võimalustest, kuidas juute aidata, kontserte.
Jumal õnnistagu Teid selle töös!

admin Intervjuud

David Wilkerson: "Peame alati jääma ustavaks Iisraelile!"

august 1st, 2003
Comments Off

“Israel Today” intervjuu David Wilkersoniga

Millised on teie kui ameerika kristlase tunded Iraagi sõja suhtes?

David Wilkerson: Ma jutlustasin Saddam Husseini langemisest ja hoiatasin meie presidenti, et kõik pöörleb Iisraeli ümber. Põhiküsimuseks ei ole nafta. Saddam kavatses Araabia rahvaste abil hävitada Iisraeli. Saddam Hussein on kangekaelne inimene ja olen tänulik, et Jumal andis meie presidendile kindla veendumuse Iisraeli päästmiseks tema käest.

Kas te tõesti usute, et Bush valib poliitilise korrektsuse asemel piibelliku korrektsuse Iisraeli suhtes?

D.W. See ongi see, miks ma kutsun üles ameerika kristlasi palvetama iga päev meie presidendi pärast, ning samuti kutsun palvetama antisemitismi vastu, mis ikka veel eksisteerib kirikutes. Alguses, kui asutasin Time Square kiriku, hoiatas Jumal mind, et me peame alati jääma ustavaks Iisraelile. Ja me oleme jäänud.

Praegu te olete Euroopas, kus paljud kristlased ei mõista USA juhitud sõda Iraagi vastu.

D.W. Palju inimesi Euroopas ei mõista lihtsalt jumalasõna. Saddami raketid olid sihitud ainult Iisraelile, mitte naaber-araabiariikidele. Peale selle võib tunda siin kirikutes kasvavat antisemitismi, eriti Suur-Britannias.

Kas ka teie kirjeldate islamit kui rahumeelset religiooni, nagu seda tegi teie president?

D.W. Ma loen Koraani ja olen kindel, et see raamat on valeõpetus. Islam on hävituse religioon. Minu arvates on imelik, et evangeeliumi jutlustajad ei saa aru, et Jumal ei ole murdnud oma lepingut Iisraeliga. Jumal andis Iisraelile maa ja iga rahvas, kes tahab Iisraeli hävitada, saab karistatud.

Olete väga julge, võttes sellise tugevalt Iisraeli pooldava seisukoha.

D.W. Mind on kristlikus maailmas sageli selle eest kritiseeritud. Aga ma tunnen selle tõttu Jumala rikkalikku õnnistust, mis on minu jaoks palju hinnalisem.

Pärast sõda Iraagis on Iisrael jälle maailma tähelepanu keskpunktis. Kas te arvate, et teekaart on võimalus rahuks iisraellaste ja palestiinlaste vahel?

D.W. Ei! Kuidas võib Bush, kes tunneb Piiblit, mitte karta Jumalat ja avaldada Iisraelile survet territoriaalseks kompromissiks roadmap’i pärast? Jumal karistab teda selle eest. Dollar kukub, Bush langeb depressiooni ja ta võib kaotada järgmised valimised. Ma palvetan iga päev, et presidendi usklikud nõuandjad mõjutaksid teda rohkem kui poliitilised nõuandjad.

Ehk teisisõnu, te ütlete, et ei ole inimlikku lahendust konfliktile Iisraeli ja araablaste vahel?

D.W. Jumal on lubanud kaitsta oma rahvast. Ta on teinud lepingu ja andnud neile Tõotatud Maa. Ta on määranud piirid rahvale ja ta turvab neid. Ma ei näe realistlikku väljavaadet rahule, sest ma ei suuda ette kujutada, et Iisrael loovutaks juudi asundused, nagu araablased nõuavad. Araablased ütlevad samuti, et rahu ei tule enne, kui Ida-Jeruusalemm saab Palestiina riigi pealinnaks. Mu sõber, kui maailm sunnib Jeruusalemma jagama, satub maailm kaosesse.

Meie Iisraelis võime tänada Jumalat, et Ta on meie salajane relv.

D.W. Palun avaldage mu hoiatus rahvastele, kes seisavad Jumala rahva ja Tema Jeruusalemma linna vastu. Jumal ütles seda ja Ta täidab selle. Shalom ja Jumal õnnistagu teid.

admin Intervjuud

Lisa Rüdiger: “PÜHA VAIM ON IISRAELI KÕIGE KINDLAM TURVAMEES.”

august 1st, 2003
Comments Off

Piret Udikas

Lisa Rüdiger on noor sakslanna, kristlane, kõrgema haridusega jurist, kes töötades vabatahtlikuna Iisraelis, kuulutab juutidele evangeeliumi neid teenides ja armastades.
Mis seob teid Eestiga?
Minu vanaema oli eestlanna, ta elas Tallinnas. Minu vanaisa aga oli balti sakslane.
Olen sündinud ja üles kasvanud Saksamaal. Ülikoolis õppisin õigusteadust; minu isa on samuti jurist. Õpingute ajaks tulingi kolmeks kuuks Eestisse praktikale. 1999.a. jaanuarist märtsini töötasin justiitsministeeriumis. Mu kursusekaaslased ihkasid praktikale Brüsselisse, mind tõmbas Eestisse.
Kuigi oli väga külm ja pime aeg, armusin Eestisse. Tekkis soov pärast ülikooli lõpetamist siia tööle tulla. Küsisin justiitsministeeriumist, kas neil on minu jaoks kaheks aastaks tööd. Neil oli.
Lõpetasin ülikooli ja tulingi Eestisse elama ja tööle.

Millal tekkis huvi ja armastus Iisraeli vastu?
Siin, Eestis hakkasin juutide vastu sügavat huvi tundma. Lugesin Derek Prince‘i abikaasa raamatut, kus ta räägib sellest, kuidas Jumal kutsus teda Iisraeli. Selle raamatu lõpus Derec Prince selgitab, miks me peame Iisraeli pärast palvetama. Hakkasin seda regulaarselt tegema. Siis ükskord Soomes kohtusin kristlastega, kelle süda on samuti Iisraeliga.
Mul oli nii kange soov Iisraeli sõitma. Hakkasin palvetama. Ja palvevastusena oli mul varsti selleks raha olemas. Soovitan kõigile neile, kel on sama soov – hakake palvetama, ja Jumal täidab teie igatsuse.
2000.aasta lehtmajade pühade ajal sõitsin esimest korda Iisraeli. Siis otsustasin kauemaks Iisraeli minna.
Töötasin seitse kuud vanadekodus, kus paljud hoolealused olid läbi teinud holokausti, pääsenud koonduslaagritest. Neile oli tähtis, et ma olen sakslanna. Teadsin, et mina isiklikult ei ole süüdi selles, mis juutidega sõja ajal tehti, aga tundsin, et olin selle kõige eest vastutav.
Mul oli südames kokku saada inimestega, kes kannatasid natside all. Esimesel päeval vanadekodus kohtusin Moðega, holokausti läbiteinud vana mehega, kes nüüd vanadekodus oma eluõhtut veetis. Küsisin temalt: Moðe, kust sa oled pärit, ta vastas väga vaikse häälega – Berliinist. Tal õnnestus koonduslaagrist eluga välja tulla. Muusika mängis, meie tantsisime. Muusika lõppes. Ta ütles: palun veel kümme minutit. Me tantsisime veel. Meid liitis minevik, valu, kannatused, aga ka rõõm, et võime saada lohutust, lepitust.

Eks lasu kristlastel kohustus ja sisemine vajadus heastada oma rahva üleastumised?
Jah, kes siis veel kui meie peame tooma Jumala ette oma eelkäijate eksimused. Teist võimalust ei ole. Ja saksa rahvas oli väga raskelt juutide ja teiste rahvaste vastu eksinud.
Minu vanemad ei ole veel päästetud ja nad olid sellest väga ärevil, et ma läksin Iisraeli. Eelmisel sügisel tuli ema mind nädalaks vaatama. Käisime Yad Vashemis. Minu ema on sündinud 1945. aastal. Kui ta koolis käis, räägiti seal holokaustist, näidati filme. Sakslastele on tihti öeldud: teie olete süüdi, teie olete süüdi. Jah, see on nii, aga süüst on olemas ka väljapääs, Jeesus on andnud meile selle.
Yad Vashemis kohtusime ühe vanema naisega, Ameerika juudiga. Ta rääkis. “Minu vanemad olid koonduslaagris, kogu elu oleme vihanud sakslasi. Aga nüüd ma näen, et te olete siin, te näete kõike seda, mida juutidega on tehtud, te kahetsete. Ma tunnen, et ma ei pea enam sakslaste peale viha kandma.” See, mida me Iisraelis teeme, on eelkõige lepitustöö.
Vanadekodus oli ka üks vana naine, tal oli alzheimeri tõbi tugeval kujul. Ta oli tulnud Iisraeli 30 aastate algul. Saime temaga ühel õhtul kokku, hakkasime rääkima usust, sellest, mis tuleb pärast surma. “Ma kaotasin 13 pereliiget ainult sellepärast, et nad olid juudid. Kas Jumal tõesti on olemas ja kas ta on sel juhul õiglane? See hind oli minu jaoks liiga kõrge,” ütles see vana naine.
Me ei saa minna inimeste juurde, kes on nii palju üle elanud ja hakata lihtsalt evangeliseerima, aga me saame näidata neile oma armastust, aidata ja teenida neid.
Need, kes on holokausti üle elanud, ei rääkinud kaua aega sellest, mis nendega juhtus. Sellest ei räägitud isegi lähedastele. Neil oli häbi, nad vaikisid aastaid.
Neil on valus, nad on aastaid kandnud seda valu endas. Nende jaoks peab olema inimesi, kes aitavad neil sellest valust üle saada. Nii tähtis on seal lepitustöö. Iisraelis on palju vabatahtlikke haiglates ja vanadekodudes, eriti sakslasi.
Vanadekodus tegin kõiki töid, mis vaja. Kandsin hoolt näiteks ühe vana naise eest, ta sai liigutada ainult kätt: vahetasin tema mähkmeid, pesin teda, andsin süüa, panin ratastooli. Rääkisime temaga palju. Temagi oli holokausti läbi teinud, saime temaga rääkida ülekohtust, mis neile oli tehtud. Et edasi elada, pidid nad oma minevikukoormast, milles nad ei olenud süüdlased, vaid ohvrid, vabaks saama. Kuna olin sakslane, siis said nad minuga sellest vabamalt rääkida.

Missuguses koguduses Iisraelis käite?
Käin ühes messiaanlikus koguduses Jeruusalemmas, seal on mul palju sõpru. Minu juudist pastor oskab ka aramea keelt, hämmastav on, millise rikkusega ta seletab lahti Jumala Sõna.
Juudid olid algkoguduses, nad tunnevad väga hästi Piiblit, kui Püha Vaim tuleb nende peale – siis on see väga eriline. Juutidel on palju meile jagada.
Teenistus kestab umbes kolm tundi. Ülistamine on väga tähtis, lauldakse ja tantsitakse palju.
Praegu on Iisraelis üle saja messiaanliku koguduse ja nende arv kasvab pidevalt. Mida enam Messia tulek läheneb, seda rohkem Jumal eemaldab katet juutide silmadelt.
Usuõpetus on Iisraeli koolides kohustuslik.

Mis on teie praegune töö Iisraelis?
Töötan Jeruusalemmas Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Saksa Osakonna direktori assistendina. Valin ja tõlgin Iisraeli ingliskeelsest ajakirjandusest uudiseid ja saadan neid Interneti kaudu saksa kristlastele.
Minu saadetisi loeb umbes 2500 inimest. Vastuvõtt on elav, mulle saadetakse palju kirju.

Palun kirjeldage saatkonna igapäevast tööd.
Meid on 55 vabatahtlikku, igast maailmanurgast. Räägime 14 erinevas keeles. Minu amet on peamiselt istuda ja kirjutada.
Saatkond annab korteri, toidu ja taskuraha. Ta kannab meie eest väga hästi hoolt, on väga tähelepanelik. Ameeriklased tulid Iisraeli, enne küsiti igaühelt, mis on tema lemmikparfüüm. Kui nad Iisraeli tulid, oli neil igaühe jaoks spetsiaalselt temale toodud kingitus. See oli väga liigutav.
Saatkonna sotsiaalosakond aitab iisraellasi igapäevaeluga toimetulekul. Nad külastavad inimesi kodudes, vestlevad, viivad ainelist abi. Praegu on Iisraelis küllalt palju neid, kellel ei lähe hästi, sõda on viinud majanduse halba seisu.
Kuid me ei lähe juutidele mitte kristlikku sõnumit viima, vaid esmajoones neid teenima ja armastama. Peame olema ausad, mitte minema nende juurde mingi salaplaaniga, vaid lihtsalt neist hoolides.

Kuidas talute elu pidevas terrorismiohus?
Kui algas Iraagi sõda, ei olnud kedagi, kes oleks ära sõitnud, töötasime ja elasime edasi, nagu midagi poleks juhtunud.
Kui sa elad seal, sõidad näiteks bussis, sa ei mõtle kogu aeg ohtudele. Pealegi, Püha Vaim on kõige parem turvamees. Tema hoiab meid ja hoiatab, et me ei satu kohtadesse, kus pommid lõhkevad.
Iisraelis elades tunned, kuidas Piibel on muutunud reaalsuseks. Jumal kutsub oma rahvast igast maailmanurgast. Sõidad bussis, sinu ees räägivad kaks Etioopia juuditari, sinu taga vestleb Venemaalt tulnud juut oma naisega vene keeles, kohalikud juudid suhtlevad omavahel heebrea keeles, Ameerika päritolu juudid inglise keeles.
Näeme omasilmaga, kuidas Jumala rahvas jõuab igast maailmanurgast koju. “Vaata, ma toon nad põhjamaalt ja kogun nad maa viimseist äärist; nende hulgas on üheskoos pimedaid ja jalutumaid, rasedaid ja sünnitajaid: suure hulgana tulevad nad siia tagasi! Nad tulevad nuttes, aga ma toon neid trööstides; ma viin nad veeojade ääre tasasel teel, kus nad ei komista; sest ma olen Iisraeli isa ja Efraim on mu esmasündinu!”
(Jr 31:8-9)
Kahe tuhande aasta jooksul eksiilis on Jumala rahvas väga palju haiget saanud. Jumal ütleb meile: trööstige, trööstige mu rahvast. See on meie, kristlaste siht, kes me elame Iisraelis ja teenime Jumala rahvast.
Meie ülesanne on juute armastada ja õnnistada. Nad jälgivad meid, kristlasi, kuidas me elame, kas see armastus, millest kristlased nii palju räägivad, ka nende endi elust välja paistab.
Meie saame olla nende jaoks Jeesusekuju kandjad.

admin Intervjuud

Olen valmis surema, kuid Allahi käte läbi

detsember 1st, 2002

Intervjuu moslemi usujuhi imaaniga

Israel Today 2/2003

Tõlkija: Piret Udikas

Sel ajal kui moslemi preestrid jutlustavad vihkamist Iisraeli vastu ja aulist märterlust (enesetapurünnakute peitenimi) kõigis araabia maades, leidub ka neid, kel on teistsugune sõnum. Nende hääled on haruharva kuuldavad, aga mõned imaamid vastandavad ennast terrorismile ja julgustavad oma järgijaid elama rahus Iisraeliga.
Israel Today toimetaja Aviel Schneider rääkis ühe vanemimaamiga Iisraelis, kelle perekond on elanud sellel maal 500 aastat.
See imaam on sageli jutlustanud, et enesetapurünnakud on patt islami seaduste järgi. Varsti pärast intervjuud hakkas imaam kartma oma turvalisuse pärast ja palus mitte avaldada tema nime. Oht, et islami sõjaväelased võivad hakata teda ründama sellepärast, et ta kuulutab rahumeelsust ja leplikkust, on reaalne.
Kas moðees on keegi kunagi küsinud, mida ütleb islami püha raamat Koraan enesetapurünnakute kohta?
Imaam: Igaüks, kes küsib seda avalikult, kukub samal päeval vanglasse. Kuid oma jutlustes astun ma selgelt pommirünnakute vastu, sest Koraan keelab need.
Kuid on hästi teada, et ründajad palvetavad enne rünnakule asumist Koraani juures?
Need on fanaatikud – mitte usklikud moslemid. Ka islami seadus keelab terrori rangelt. Ma isiklikult tunnen häbi, kui enesetaputerroristid esinevad kui moslemid. Tunnen siis ennast süüdi. Ma ei taha verevalamist.
Üks Palestiina terrroristide surmatoov rünnak toimus otse teie küla lähedal. Kas usute ikka veel juutide ja moslemite kooseksisteerimise võimalikkusesse?
Loomulikult. Järgmisel päeval läksime koos külaelanikega ühe iisraellase juurde, kes kaotas oma lähedase, kaastunnet avaldama. See puudutas mind sügavalt.
Aga moslemid on alustanud tihti moðeedest rünnakuid Iisraeli eksisteerimise vastu.
Rahvast on sageli kaudselt julgustatud moðeedes rünnakuteks. Al Aksa moðees (Templimäel) levisid kuuldused, et ortodokssed juudid tahavad ehitada sinna kolmanda templi. See kutsub vastavaid reaktsioone esile. Moslemid kalduvad uskuma neid kuuldusi.
Kasutades kuuldusi ja hüüdlauseid, tugevdavad imaamid oma positsioone, organiseerides suuri protestiaktsioone. Nad deklareerivad, et Al-aqsa moðee on ohus ja see häälestab tuhanded moslemid juutide vastu.
Kuid me teame, et moðeed tegelikult ei hävitata. Fakt, et juudid usuvad, et kolmas tempel ehitatakse Jeruusalemma, tuleb usust Jumala ilmutusse. Nii pea, kui seal hakkab tegutsema jumalik ehituskompanii, võtan ma templi ehitamisest osa!
Te olete ainuke imaam, keda ma tean, kes on terrorirünnakud avalikult hukka mõistnud.
On ka teisi, kuid vaid mõned. Enamik kardavad end sellega teha ebapopulaarseks. Araablased, kes toetavad juutidega kooseksistentsi, kardavad avalikult oma suhtumist näidata.
Miks ei ole imaamide seas rohkem teiesarnaseid vapraid?
Hirm on peapõhjus, kuid mitte ainuke. Imaamid, kes alluvad Iisraeli usuministeeriumile, teenivad 675 dollarit kuus. Radikaalne Islami Liikumine maksab oma imaamidele 1140 dollarit, lisaks mitmesugused soodustused.
Aastate eest hoiatasin, et Islami Liiga omandab Iisraelis järjest enam mõju.
Küsimus isikliku elu vallast – miks teil on vaid üks naine?
Esiteks sellepärast, et ma armastan teda, teiseks seepärast, et kahe naise ja majapidamise juhtimine on raske ja provotseerib tülisid abielus.
Kas te kardate saada märklauaks või tapetud islami sõjas Palestiina Omavalitsuse eest?
Olen valmis ühel päeval surema, aga mitte nende käte läbi, need peaksid olema Allahi käed.
Kas Iisraeli konflikt on poliitiline või religioosne?
Elame hullumeelses olukorras. Palestiinlased on mu vennad ja juudid on mu nõbud. Arvan, et vaidlused maa üle on poliitilised. Iisraelil on miljoneid vaenlasi. Kui see muutuks konfliktiks judaismi ja islami vahel, oleks Iisraelil kaks miljardit vaenlast – kogu moslemi maailm.
Te olete iisraellane ja palestiinlane. Kas te sooviksite elada Plestiina Omavalitsuse võimu all?
Sündisin Iisraelis, seetõttu olen iisraellane. See on minu maa ja mul on siin hea elu. Kuidas ma saaksin oma maad reeta?
Kas Iisrael keelab mul olemast araablane ja moslem? Ei. Iisrael on ainus maa, kes annab sulle raha sinu sünni- ja surmapäeval.
Olin hiljuti Brüsselis, kus mulle tehti maksasiirdamine. Süüria arst küsis mult: kes maksab 250 000 dollarise operatsiooni kinni. Iisraeli tervishoiusüsteem, vastasin ma. Ta ei tahtnud hästi uskuda.
Kas enamik Teie küla inimesi mõtlevad samamoodi?
Mitte enamik, vaid kõik. Kõik tahavad jääda iisraellasteks.

admin Intervjuud

Eesti meedia on Iisraeli-vaenulik

november 1st, 2002

Eesti turistide kohtumiselt Samuel Lazõkiniga Jeruusalemmas septembris 2002

Peeter Võsu

Praegu on siin Iisraelis juutide jaoks raske aeg. See pole lihtsalt mingi konflikt, vaid käib sõda.
Sõda oleks võinud mitte olla, kui palestiinlased oleksid vastu võtnud pakkumise oma riigi loomiseks. Praktiliselt kõik nende nõudmised oli ju omaaegne Ehud Baraki valitsus nõus täitma. Aga nad valisid sõja tee. Nii sattusimegi sõtta, kuigi me ei tahtnud seda.
Barak oli nõus andma palestiinlastele kõik nõutud territooriumid, samuti oli ta nõus nende valitsuse ja riigi väljakuulutamisega. Aga nende liidri Arafati meelest oli sõda kasulikum.
Meile on see raske nagu sõda ikka: iga päev on ohvreid, iga päev on tapetuid. Omaette küsimus on, kuidas kõike siintoimuvat valgustatakse. Loen küllalt regulaarselt internetis Postimeest ja Eesti Päevalehte. Eriti viimane on väga Iisraeli-vaenuliku kallakuga. Seal võivad kirjutada inimesed, kes ise sündmusi ei tunne, kes jutustavad ümber teiste infoagentuuride uudiseid, mis on tulnud CNNilt, BBCilt või Reuterilt, mis on meile tuntud kui väga subjektiivsed ja Iisraeli-vaenulikud infoallikad. On väga kurb, et Eesti massiteabevahenditest ei tea kedagi, kes oleks huvitatud otsereportaažidest Iisraelist. Niisiis ühelt poolt levitatakse Iisraeli-vaenulikku informatsiooni, teiselt poolt ei taheta anda objektiivset pilti Iisraelis toimuvast. Kahju, et asju valest küljest nähakse.
Te ei leia Iisraelist ühtegi juuti, kes ei tahaks rahu palestiinlastega. Samuti oleme ka täna valmis andma ära kõike seda, mida oli valmis andma Barak.
Omaette valgustamist nõuaks Palestiina poliitika. Nendele perekondadele, kust tulevad terroristid, makstakse hüvitist, koolides ja lasteaedades kutsutakse üles palestiina lapsi tapma juute. See on nende ametlik propaganda.
Mul on kummaline rääkida nendest elementaarsetest asjadest, mis on kõigile selged siin Iisraelis, aga ei pruugi olla vastuvõetavad Eestis. Eestlane elab infomeres, mis on väga kaugel tõest ja väga Iisraeli-vaenulik. Lugedes inimeste kommentaare näiteks Eesti Päevalehele, näen, et meid võrreldakse natsidega jne. Selline on eesti meedia. Ja nii on olnud viimased 2000 aastat kristlikus maailmas. Loodan, et asjad siiski muutuvad ja et on palju kristlasi, kes tahavad seda pilti muuta. Kuivõrd see õnnestub, on eestimaalaste, eestlaste ja kristlaste eneste teha.

admin Intervjuud

IISRAELI SUURSAADIK BALTIMAADES

august 1st, 2002
Comments Off

Avraham Benjamin külastas Tallinna

Peeter Võsu

Hr. Avraham Benjamin, Iisraeli Suursaadik Baltimaades, külastas 10. märtsil Tallinna. Suursaadik viibis Iisraeli Sõprade korraldatud juudi kultuuri ja aktuaalseid arenguid tutvustaval üritusel Balti Misjonikeskuses. Ta puudutas oma ettekandes nii juudiriigi ajalugu kui viimaseid sündmusi. Alljärgnevas lühiintervjuus on tunda, et eriti rasketel aegadel, nagu praegu, otsib Iisraeli riik toetust ja sõpru.
Suursaadik Avraham Benjamin, kuidas te hindate Iisraeli ja Eesti suhteid?

Meil on üsna head suhted Eestiga, kuigi suhtlemine ise on võrdlemisi keerukas. Üritan käia Eestis kord või kaks nädalas. Mul on saatkonnas kolleeg, kes külastab Eestit umbes sama tihedusega. Ka meie kolleeg, kes tegeleb immigratsiooni ja juudi rahvusprobleemidega, sõidab siia kord kuni kaks nädalas. Niisiis käime mitme peale kokku Eestis üsna sageli, kuid ilmselt ei ole see piisav.

Mida Te oma ametiajal suursaadikuna püüate saavutada Eestis?

Kuna Baltimaad mõnes mõttes olid viimased viiskümmend aastat ajaloole kadunud, näen ma oma ülesandena neid Iisraelile taastutvustada ning ka vastupidi, et siinsed inimesed õpiksid tundma Iisraeli – mitte ainult Lähis-Ida kriisi kaudu, vaid Iisraeli kui riiki.

Millised on teie suhted Eesti kirikute ja kristlike organisatsioonidega?

Arvan, et meie suhteid peaks olema rohkem ja need peaks olema paremad. Olen ise kohtunud mõne kirikujuhiga. Pean seda väga oluliseks. Enne kui tulin Eestisse ja Baltikumi, oli minu viimane kohustus Iisraeli Välisministeeriumis vastutada suhtlemise eest kirikutega. See on positsioon, mis võib-olla on Välisministeeriumi tasemel olemas ainult Iisraeli riigis, kuna me mõistame kirikutega suhtlemise tähtsust. On ju pea kõik kirikud, ühel või teisel viisil esindatud Iisraelis.

admin Intervjuud

"MEIL ON TEGEMIST KURITEOGA, MILLEL EI OLE NIME."

august 1st, 2002
Comments Off

Piret Udikas

Intervjuu Eesti Juudi Kogukonna esindaja, Hasahari toimetaja Elhonen Saksaga

Kuidas elavad ja tunnevad juudid end Eestis täna?

Eestimaa on meie kodumaa. Oleme lojaalsed kodanikud ja tunneme end turvaliselt. Ei ole ju eestlastel ja juutidel mingeid objektiivseid põhjusi vastastikuseks vaenutsemiseks. Teame, et riigis leidub jõude, kes püüavad – maksku mis maksab – külvata vaenu meie vahele. Loodame, et eestlased ei lase end provotseerida.

Kuidas kujunes välja Juudi Kogukond?

Kogukond taastas oma tegevuse 1988. aastal. Eesti Muinsuskaitse Seltsi kaasabil loodi Juudi Kultuuri Selts. See oli esimene juutide rahvuslik organisatsioon kogu Nõukogude Liidu territooriumil. Aasta jooksul kasvas liikmete arv ligi tuhandeni. Hakkasime kollektiivselt pühitsema juudi rahvuslikke pühi, tutvustama noortele oma ajalugu ja kultuuri, looma kontakte teistes liiduvabariikides meie eeskujul organiseerunud kogukondadega ja esimesel võimalusel ka välisriikides elavate juutidega.

Samal ajal osalesime Rahvarinde loomisel, seisime koos eestlaste, lätlaste ja leedulastega unikaalses Balti ketis. Kui loodi Eesti Rahvuste Foorum, valiti selle esimeseks presidendiks juudi kogukonna esindaja Hagi Šein. 1989. aastal toimunud kogukonna konverentsil võeti vastu deklaratsioon "Demokratiseerimise toetuseks Eestis", milles oli kirjas, et Eesti juudid on kindlalt solidaarsed praegu Eestimaal toimuva uutmise ja demokratiseerimisega ning toetavad neid protsesse.

Millega kogukond tegeleb?

1992. aastal selts reorganiseeriti ja moodustati Eesti Juudi Kogukond (EJK). See muutus katuseorganisatsiooniks, mille tiiva all hakkasid tegutsema asutused ja huvialagrupid. Me saime tagasi Eesti Vabariigis 1925. aastal ehitatud koolihoone. Avasime Tallinna Juudi Kooli. Ostsime ära nõukogude ajal ehitatud kõrvalhoone, seal paiknevad nüüd EJK juhatuse ruumid. Aktiivselt töötav Sotsiaalabi Keskus, raamatukogu, noorte klubi. Kõrvalhoone teisel korrusel avati 2001. aasta sügisel uus sünagoog.

Kõiki neid uuendusi saime ellu viia välisriikides elavate rahvuskaaslaste toetusel. Peamiseks sponsoreerijaks oli/on Ameerikas tegutsev JOINT. Paljud juudid on Eestist lahkunud, peamiselt oma isade maale Iisraeli, siia on jäänud umbes kaks ja pool tuhat inimest.

Missugune on Eesti poliitikute suhtumine eestijuutidesse?

Riiklikul tasandil on suhted normaalsed. Meil on olnud kontakte kõikide parteide juhtivate poliitikutega. Kloogal püstitatud memoriaali holokausti ohvritele finantseeris Eesti Vabariik. Juudi Kogukonna keskust on pidulike ürituste ajal külastanud mitmed ministrid, Riigikogu liikmed. Sünagoogi sisseõnnistamisel lõikas lindi läbi vabariigi peaminister.

Kust on tulnud sõna holokaust?

1941. aastal hakkasid, vaatamata saksa natside äärmiselt salastatud tegevusele, välisriikidesse imbuma sõnumid juutide massiliste tapmiste kohta. Inglismaa peaminister Winston Churchill teatas avalikult , et Saksa politsei poolt on külmavereliselt mõrvatud kümneid tuhandeid juute ja et "Euroopas ei ole kunagi olnud sellist metoodilist ja halastamatut veresauna. Meil on tegemist kuriteoga, millel ei ole nime!"(minu sõrendus).

Leiti, et sõnad "massimõrv", "etniline puhastus", "genotsiid" on liiga leebed ja ei sobi sellise enneolematu kuritöö iseloomustamiseks. 1948. aastal võetigi Inglismaal kasutusele sõna "holokaust". See on pärit vanakreeka keelest ja tähendab nii elusa kui elutu täielikku hävitamist tule läbi. Lühikese ajaga levis see sõna kõikidesse keeltesse.

Mida võite rääkida holokaustist Eestis?

Holokaust Eestis – õigemini mitte Eesti Riigis, vaid maa-alal, mis paikneb Peipsi järve ja Läänemere vahel – toimus kahes etapis.

Kõigepealt hukati Saksa võimude korraldusel (kuid ka eesti rahvusest kaasajooksikute kaasabil) umbes 1000 siia jäänud juuti. 1941. aasta lõpul oli see maa "juudipuhas" – esimene "puhas" ala Euroopas. See fakt on ära mainitud Berliini lähedal Wannsees 20. jaanuaril 1942 toimunud natside konverentsi protokollis.
Kahjuks püüavad mõned eestlaste vastased jõud seda infot kasutada Eestimaa diskrediteerimiseks. Kuigi igaüks peaks taipama, et tuhande eestijuudi likvideerimine ei saanudki kesta nii kaua, kui saja tuhande lätijuudi või kahe miljoni poolajuudi mõrvamine.

Aga sakslasi Eesti alade "puhtus" ei huvitanudki. Neil olid oma plaanid. Välksõda Nõukogude Liidu vastu oli nurjunud, valmistuti pikaajaliseks sõjaks. Igaks juhuks hakati kindlustama Eesti idapiiri. Oli vaja ehitada kaitserajatisi, remontida raudteid ja maanteid, alustada põlevkivi baasil sünteetilise kütuse tootmist. Nende tööde tarvis otsustati tuua siia juute – neile lubati kinkida elu, kui nad hoolsalt tööle hakkavad.

Kokku toodi Eestisse ligi 20 000 juuti – Poolast, Leedust, Tšehhoslovakkiast, isegi Prantsusmaalt. Asutati mitukümmend laagrit, trantsiitjaamadeks olid Raasiku ja Vaivara. Kohale saabunud juutidest valiti välja töövõimelised, ülejäänud perekonnaliikmed viidi salajastesse hukkamispaikadesse ja lasti maha. Tööle saadetud ei teadnud oma sugulaste saatusest midagi.

Kui sakslaste rinne lagunes, likvideeriti hoolikalt kõik laagrid – jälgi ei tohtinud jääda. Ainult viimase – Klooga laagri – vangide hukkamisega jäädi hiljaks. Laagris tekkis paanika, osa vangidest jooksis laiali. Tappa õnnestus ligi 2000 juuti, 82 laagris viibinust jäi ellu. Laibad jäid põletamata, fotod veretööst jõudsid kogu maailma ajalehtedesse.

Kes on süüdi selles, et Eesti läks aktiivselt kaasa juutide massimõrvaga?

Kõikides kuritegudes, mis on sooritatud Eestimaa territooriumil alates 17. juunist 1940 kuni 20.augustini 1991 on süüdi Eestit okupeerinud võimud. Juudid ei ole kunagi süüdistanud holokaustis eesti rahvast. Samal ajal teame, et juutide mõrvarite hulgas oli ka eestlasi, kuid igaüks neist vastutab oma tegude eest ise ja tema süü tuleb kohtus tõestada. On väga vähe tõenäoline, et keegi otsestest tapjatest veel elus on.

Kuidas saavad kristlased lunastada oma süü juutide ees?

Kõik kristlased ei ole juutide ees milleski süüdi. Me teame, et paljud püüdsid juute päästa, kuid väga vähestel õnnestus seda teha. Me ei usu, et mõrvarite hulgas oli tõsiusklikke kristlasi. Need, kes läksid holokaustiga kaasa, võisid küll olla lapsena ristitud, kuid tegelikult kristlikust õpetusest kinni ei pidanud. Ristiusk peab süütute inimeste tapmist rängaks patuks. Kes on sellise teoga hakkama saanud, ei saa ennast enam kristlaseks nimetada. Ta ei saa ka oma süüd lunastada. Judaismi seaduste kohaselt võib inimese vastu sooritatud kuritegu andeks anda ainult ohver ise, kui ta ei ole enam elus, siis ei saa olla ka andestust.

Kuidas taastab Jumal oma perekonna?

Sellega, et Tema korjab nad kõik kokku igast ilmakaarest ja viib tagasi Tõotatud Maale. Kui kristlased tahavad heastada juutidele tehtud ülekohut, võivad nad jõudumööda kaasa aidata juudi rahva tagasipöördumisele oma maale. Abi ei pruugi olla materiaalne, vaid piisab ka vaimsest abistamisest. Toetage Iisraeli riiki moraalselt, võidelge juudivaenuliku propaganda vastu, ärge laske end provotseerida. Eestlased ei ole valdavas enamuses kunagi olnud antisemiidid, ärge laske end antisemiitideks muuta.

Kuidas näevad juudid eelolevaid sündmusi?

Arvamused on väga erinevat laadi Väga usklikud juudid ootavad Messia tulekut. Mõõdukad loodavad, et terve mõistus võidab ja varsti sõlmitakse rahu. Äärmuslased nõuavad rangeid meetmeid – kogu Püha Maa peab kuuluma juutidele Piibliaegsetes piirides. Ühes küsimuses on rahvas ühel meelel – Jeruusalemm oli, on ja jääb igaveseks ajaks Iisraeli pealinnaks.

admin Intervjuud

OLEN TUNNETANUD JUMALA KÄTT VAHEL LIIGAGI TUGEVASTI

mai 1st, 2002

Piret Udikas

Aasta viimase päeva hakul pärast kella 1 kaotas Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakonna juhataja Andres Võsu juhitud auto tuisuses Kose-Kehra maantee lauslibedas kurvis juhitavuse ning sööstis teelt välja. Kurvis kasvav vahtrapuu sai 45aastase Andrese teeviidaks igavikku.
Süda jäi Pühale Maale

Laupäeval oli Oleviste kirik täis rahvast – Andrese sõpru, lähedasi, töökaaslasi, kes olid tulnud austama seda elurõõmsat, sooja südamega ja võimsate tegudega inimest. Tagasihoidliku inimesena oskas Andres jätta end tagaplaanile. Kuid tema teod, Jumala teod läbi tema kõnelevad iseenda eest.
1991. aasta sügisel, kohe pärast Eesti taasiseseisvumist lõi Andres Võsu Eesti Kristliku Televisiooni, esimese erakanali Eestis, mille juhatuse esimehena tegutses Andres elu lõpuni.
Esimese Iisraeli reisi järel oli selge, et tema süda jäi Pühale Maale. Tema eestvedamisel loodi 1993.a. kevadel Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakond, mille presidendi ja juhatuse esimehe kohustusi ta täitis elu lõpuni.
Andres Võsu juhtimisel hakati korraldama Iisraeli õhtuid üle kogu Eesti, samuti reise Pühale Maale. Andres oli giidina, grupijuhina, viimasel reisil koguni autojuhina ületamatu.
Andrese rajatud oli ka laiapõhjaline Iisraeli töö keskus, mille ümber koondus hulgaliselt Iisraeli sõpru, ning kus ta korraldas nii keeleõpet kui ka kultuuri- ja usuüritusi. Andres toimetas ajakirja “Jeruusalemma Sõnumid”, millesse ta pani oma hinge.
Palju poolehoidjaid oli Andrese korraldatud Iisraeli Sõprade suvelaagritel. Ta jõudis juhtida ka Noored Kristusele Eesti ühingut.
Andres Võsu lahkus, olles oma võimete tipus. Paljud asjad jäid pooleli, samuti käsikirja lõppfaasis olev raamat Püha Maa kohta.
Andresel oli laia haaret ja suurt visiooni, nii kujunes temast üks Eesti Iisraeli-töö võtmeisikuid, kes oli tuntud nii Eesti võimukandjatele kui rahvusvahelistes organisatsioonides.
Kolm tundi kestnud leinatalitusel Olevistes said sõna eestlased, soomlased, hollandlased, inglased, juudid. Kristlased ja judaistid tsiteerisid Piiblit ja rääkisid ühest ja samast Jumalast. Muldasängitamisel ei tahtnud lõppeda järelehüüded. Lehvisid Eesti ja Iisraeli lipud, Juudi muusika saatis lahkunut veel tema muldse kodu lävelgi. See rahvas oskab armastust ära tunda, tänus vastu võtta ja meeles pidada.
Üks leinatalitusel kõnelnud pastor Soomest, kellega Andres Võsu käis hiljaaegu Venemaal sealsete juutide olukorraga tutvumas ja neid aitamas, rääkis, et viimasel kohtumisel paari nädal eest oli Andres lahkumisel öelnud: “Ära mitte kunagi unusta juute.” “Jäin mõtlema, miks ta seda mulle ütles. Pidime ju varsti kohtuma. Nüüd ma tean, miks. See oli tema testament.”

Trööstige mu rahvast

Andres Võsu “Jeruusalemma Sõnumite” 2001.a. sügisnumbris peatoimetaja veerult võib lugeda järgmist.. “Simon Wiesenthali Keskuse Iisraeli osakonna direktori Efraim Zuroffi esitatud arvudest võib välja lugeda, et juutidele tehtud kuritegudes oli süüdi umbes 1000-1200 meie rahvuskaaslast… Me olime mängukannid nii sakslaste kui venelaste käes. Kuid see, et meid mõlemalt poolt ära kasutati, ei ole mingisugune vabandus meie endi sõjakuritegudele, seda koostöös nii sakslaste kui venelastega… Juutide põhimõte on, et nii hea kui halb tuleb meeles pidada. Ei andestamine ega karistamine tähenda unustamist. Ainult sel juhul on inimkonnal ajaloost kasu.”
Veel varem on Andres Võsu ajakirjas selgitanud: “Eesti riik ja rahvas justkui ei soovi tunnistada ja andeks paluda Teise Maailmasõja ajal tehtud eksimusi. Eesti oli ainuke riik Euroopas, kus hävitati kõik siia jäänud Eesti kodanikest juudid. Holokaustist rääkimist peetakse halvaks tooniks… Kui suurem osa Euroopa riikidest on Teise Maailmasõja sündmustega lõpparve teinud, siis Eesti riigil tundub sinnamaani veel pikk tee olevat. Eestlased on soovinud ennast alati rohkem kannatajatena näidata. Seda me olemegi, kuid peale selle oleme ka oma vendade ja juutide peale kaebajad. Miks suurem osa juutidest pääses Norras, Taanis, Prantsusmaal, Hollandis? Miks sealsetest juutidest nii paljud jäid ellu, kuigi seal oli samuti Saksa okupatsioon?
II maailmasõjas mõrvati 6,5 miljoni t juuti, ilma et juutidele oleks keegi sõda kuulutanud või et nad oleksid kellegagi sõdinud. Nende ainus süü oli, et nad olid juudid. Euroopa riigid on aru saanud, et selliste roimade ärahoidmiseks tulevikus peab analüüsima toimunut, tunnistama süüd, kui vaja, otsima lepitust juutidega, ajalooga, iseendaga, Jumalaga.”
“Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal. Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Issanda käest kahekordselt kõigi oma pattude eest.” Jesaja 40:1-2.
Elame huvitaval ajajärgul. Võtmesõnaks on “imed Iisraelis”. Juudid näevad ja tunnetavad seda omal nahal ja pöörduvad Jumala poole. Uus Testament ütleb, et nende sündmuste toimumise ajal paganate armuaeg lõpeb. Tänapäeva Piibli imed ei tohiks olla vähetähtsad. Kuna Jumal on sama eile, täna ja igavesti. Kui me neid ei näe, võib olla ka Messia tulek meile liiga ootamatu.”

Kui Jumal kutsub, siis pole ju vahet…

(Alljärgnev on osa Andres Võsu viimasest, seni ilmumata intervjuust.)
“Jumalat olen ma uskunud kogu oma elu. Isiklik suhe Jumalaga algas 12 aastat tagasi, kui ta mind leidis hommikul kell 5 Soomes, Tampere lähedal. Seekordne kogemus oli niivõrd tugev, et mul pole kunagi tekkinud kahtlusi selle kohtumise ehtsuses.

Viimased aastad olen tegelnud juutide ja Iisraeliga. Jesaja raamat kirjutab, et Jumal karistas juute kahekordselt. Samas on ta lubanud neid ka kahekordselt õnnistada. Tundub, et Jumal käitub ka minuga samuti. Olen teinud palju asju elus valesti. Ta on mind selle eest väga tugevalt karistanud. Samas on Ta mind väga palju õnnistanud. Tuntavad on olnud tegude ja tagajärgede seosed. On tekinud arusaamine tugevast realsuses eksisteerivast Jumalast See on midagi, mida Joona koges, kui teda Niinevesse saadeti. See on enese võimetus olukordades, kuhu Tema mind on pannud. Kuid samal ajal olen ma südames tundnud väga tihti Tema tugevat ligiolu – isegi vabadust teha valesid otsuseid. Tunnen, et on tekkinud dialoog.
Olen tunnetanud vastuseid ja Jumala kätt vahel liiga tugevasti. Seetõttu on tekkinud saamatuse fenomen. Suutmatus olukorda kontrollida – kuna niikuinii jääb lõppkokkuvõttes Tema tahe peale.

Iga Iisraelis käik on andnud ka mulle palju: läbielamusi, kohtumisi, huvitavaid ja ilusaid paiku, erinevaid huvitavaid grupikaaslasi. Seda on nad tõesti, olen kindel, et Iisraelis reisijad on parim reisiseltskond. Sinna lähevad need, kelledel on sisu, on inteligentsi ja kelledel on lai huvidering.
Soovitan kõigil, kes pole veel käinud, kindlasti sõita. Ärge uskuge uudiseid. Eestis on realseid ohte palju rohkem kui Iisraelis. Ja kui Jumal kutsub, siis pole ju vahet…
Kõigepealt on iga reis Pühale Maale olnud ime. Tundub, et on alati mingi jõud, mis on püüdnud sõitu nurjata. Nii on just enne sõitu kerkinud ei tea kust tohutuid probleeme. Alati on nad reisiajaks lahenenud. Lisaks sellele on meie grupiliikmete seas olnud tervenemisi. Seda ka minul. Minu seljavalud jäid minu esimesel reisil Pühale Maale. Üks grupiliige paranes oma südamevaegustest. Teisel grupiliikmel oli tugev nägemishäire ja arstid keeldusid teda opereerimast. Pärast nutumüüri ääres palvetamist tegi arst silma läbivaatuse ja ütles, et silma võrkkest on niipalju tugevnenud, et on võimalik opereerida. Praegu see inimene näeb. Jumal on seal rääkinud ka uskmatutele. Praegu on üks selline inimene koguduse aktiivne liige ja töötab ta veel põhikohaga kristlikus ühingus.

Jumala töö ei ole suure hüppe teooria sarnane. Selline nagu seda on viljeldud Venemaal, Hiinas – seitse aastat viie aaastaga jne. Jumalal on igaks asjaks oma aeg. Praegu kogub Jumal juute Iisraeli ja toob neid enese juurde. Juutide arv Iisraelis kasvab ja usklike juutide arv suureneb. Selline on Jumala iseloom. Mõnigi kord on see vastupidiselt tapjate soovile olnud heaks tunnistuseks teistele juutidele. Kuueaastane tüdruk, kes oli neljalapselise pere ainuke ellujääja terrorisi-pommipanija mõrva järel – ütles rahulikult ja veendunult kogu maailma pressile: “Ma ei tea miks minu vanemad ja minu vennad, õed tapeti, kuid nad on seal üleval Jumala juures, kus me kunagi kohtume.” Vastupidiselt ümbritsevale vihale tundub selline tunnistus, kui ühe ingli oma olema.

Meedia ja terroristid on mõnes mõttes kaastöötajad, neil on ühised huvid. Meedial on huvi saada hea pildimaterjal uudiste jaoks, palestiinlastel on vaja neile soodsa nurga all sündmusi näidata. Teine "trump" on lapsed. Nemad saadetakse eesliinile kive loopima. Õppinud terroristid, kes lasevad automaatidest, jäävad kaamerate eest varjatuks. Sel juhul kui mõni laps saab viga ta jääb kohe suurde plaani ja äratab kogu maailma kaastunde. Tegelikult on lapsed palgatud, nende vanematele makstakse oma laste sinna saatmise eest; surma korral nad saavad 10,000 USD kompensatsiooni. On juhtunud, et laste taga olevad araablastest terroristid on ise lasknud oma lapsi maha. See on ilmnenud nende lahkamisel, kus leitakse kuule, mille mark reedab nende päritolu.Kolmandaks rõhutatakse mingit vähemust. See tekitab maailmale pildi, et suur
Iisrael terroriseerib väikest Palestiinat. tegelikult pole iialgi olnud ei väikest ega suurt Palestiinat. Need, kes ennast viimasel 40-nel aastal on palestiinlasteks nimetanud, on araablastest moslemid. Maailmas on vähemalt 600 miljonit araablast, moslemeid on 1 miljard. Juute on seevastu Iisraelis 5 miljonit ja maailmas kokku 14 miljonit. Nn. palestiinlased on araablased, kes on enesele nime võtnud samanimelise terroriorganisatsiooni Palestiina Vabastusorganisatsiooni järgi. Selle kõige tähtsam põhikirjaline ülesanne on vabastada Palestiina e. Iisrael juutitest.
See pilt on niivõrd moonutatud, et tõde on väga raske aru saada. Tegelikult on proportsioonid peaaegu samad, mis Eesti ja Venamaa vahel. Jumal tänatud, et vene "vähemus" Eestis ei nõua selliste vahenditega enesele õigusi. Ei nõua omariiklust Eesti territooriumil näiteks Narvast kuni Maarduni pealinnaga Tallinnas Lasnamäel. Tegelikult on olukord sama. Seal pole kunagi olnud ühtki araabiariiki. Jeruusalemm pole olnud ühegi teise riigi pealinn. Juudid ei okupeeri ühegi riigi maa-alasid. Neil pole kellelegi midagi tagastada. Kahjuks ei saa maailma üldsus tänu meedia segasusele tihti sellest nii üheselt aru.

Venemaa juutide kõige suurem probleem on Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes rahvus-traditsioonide, kultuuri ja usu hääbumine. Nad on kaotanud informatsiooni neile Jumala poolt määratud valiku suhtes. Seda seetõttu, et nad ei tea Piibli sisu. Neil pole enam isegi vanaemasid, kes neile Toorat (Vana Testamenti) või siis kogu Piiblit ette loeks. Siberis käies kohtusime inimestega, kes ütlesid, et sealne Sabra on avanud nende silmad. "Enne me ei teadnud oma rahvustest midagi, ei teadnud Jumalast midagi – nüüd me teame," ütlesid Siberi juudid. Seda oli meeldiv kuulda. Kui prohvet Jesaja räägib, kuidas muud rahvad juute koju viivad, arvan, et seal on mõeldud just seda.

Me ei tea millal ja milliseteks kujunevad protsessid Venemaal, Ameerikas. Ühelt poolt peame olema valmis kõige hullemaks. Teiselt poolt peame palvetama rahu pärast ja lootma tõelisse rahusse. Iisraelis on kõik valedel alustel peetud rahuläbiräkimised karidele jooksnud. Usun, et Jumal on oma rahvaga ja on ka meiega.

admin Intervjuud