Archive

Archive for the ‘Ajalugu’ Category

YAD VASHEM

august 1st, 2007

Anatoli Gleibermann

Jeruusalemma Yad Vashem (Yad Vashem tähendab tõlkes kas “käsi ja nimi” või “mälestus ja nimi”) on maailma märkimisväärseim Euroopa juutide massimõrvaohvrite mälestuspaik. Muuseumiterritoorium asetseb Herzli mäe jalamil, kuhu on maetud sionismi rajaja Theodor Herzl (1860 – 1904). Teda maeti algul Viini oma isa haua kõrvale, kuid hiljem testamendi kohaselt uuesti Iisraeli mäele, mis on nimetatud tema jargi.
Holokaustiohvrite mälestuspäeva peetakse nissan-kuu 27. päeval (aprilli lopus), päeval, mil algas Varssavi geto rahvaülestõus. Iisraeli riigi olemasolu kuuendal aastal võttis Iisraeli parlament Knesset vastu seaduse, milles öeldi järgmist: “rajada Jeruusalemma instituut, hoidmaks nende kuue miljoni juudi mälestust, keda natsid oma agentidega surnuks piinasid ning nende juudikogukondade, sünagoogide, ühiskondlike organisatsioonide, religioossete õppeasutuste ja heategevuslike organisatsioonide mälestuseks, keda hävitati eesmärgiga pühkida minema Iisraeli nimi ja kultuur; nende vastupidavuse mälestuseks, kes pühaduses ja puhtuses ohverdasid oma elu; nende juudi sõdurite ja põrandaaluste vapruse mälestuseks, kes panid oma elu kaalule võitluses natsivaenlase ja tema käsilaste vastu; nende getovangide mälestuseks, kes tõstsid mässu ja süütasid võitlustahte, säilitamaks rahva au; nende kangelaste mälestuseks, kes tulid päästma rahva jääki; nende mittejuudi õiglaste mälestuseks, kes oma elu ohtu seades päästsid juute. Yad Vashemi ülesandeks on koguda kõik mälestusmaterjal nendest juutidest, kes võitlesid vaenlase ja selle käsilaste vastu ning taastada nende mälestus ja nende ühenduste, organisatsioonide ja asutuste mälestus, mis hävitati sel põhjusel, et need kuulusid juudi rahvale.
Jitzhak Ben Zvi – president
Moshe Sharet – peaminister
Ben – Zion Dinur – haridus- ja kultuuriminister
(Yad Vashem – Seadus genotsiidi ja vapruse mälestuse kohta,
seaduskogu nr. 132, 17. elul-kuu paeval 5713. aastal maailma loomisest)

Yad Vashemi muuseumiala tun¬¬neb juba kaugelt ära 30 m kõrguse mälestus- seina järgi, millelt võib lugeda sõna “Zkor” (Mäleta). Ehituskompleksi kuulub suur üm¬mar¬¬gune saal, mille põrandale on kirjutatud 21 Euroopa suurima koon¬dus¬laagri nimed. Saali keskel on kujutatud põlevat tõrvikut kandev käsi. Paljudes laagrites võeti süste¬maatiliselt kasutusele dushiruumide taolisi gaasikambreid. Peale 20 minu¬tit kestnud gaasitamist ei jäänud mitte keegi ellu. Ruumide “puhas¬tamiseks” kulus 10 minutit ja seejärel oli kamber taas valmis vastu võtma uut surmamõistetute rühma.
Teises saalis põleb kuus küünalt, mis sümboliseerivad kuut miljonit hävitatud juuti. Põlevad küünlad peegelduvad paljudest peeglitest, mis jätab mulje lugematutest leekidest. Lindilt loetakse hukkunute nimesid ja kõige viimased elukohad. Möödu¬nud aastaist hoolimata ei ole loetelu kaugeltki täielik. Kui lugeja kasutaks ühe isiku nime ja elukoha maini¬miseks pool minutit ja loeks kogu ööpaeva, kuluks üle viie aasta, enne kui kuuleksime sama nime uuesti.
Inglise-ameerika uurimis¬komis¬joni hinnangu kohaselt oli juudi holokaustiohvreid eri maades (sõjale eelnenud maade piirid) järgnevalt:
Poola 3 271 000 juuti
Nõukogude Liit 1 050 000 juuti
(k.a.Baltimaad)
Rumeenia 530 000 juuti
Tshehhoslovakkia 255 000 juuti
Ungari 200 000 juuti
Saksamaa 195 000 juuti
Prantsusmaa 140 000 juuti
Holland 120 000 juuti
Kreeka 64 000 juuti
Jugoslaavia 64 000 juuti
Belgia 57 000 juuti
Austria 53 000 juuti
Itaalia 20 000 juuti
Bulgaaria 5 000 juuti
Luxemburg 3 000 juuti
Taani 1 500 juuti
Norra 1 000 juuti
Kokku 6 029 500 juuti
Pääses 308 000 juuti
Hävitati 5 721 500 juuti

Jeruusalemmas Yad Vashemi muuseumi mälestusseinal on reljeef, mis kujutab eriealisi juudi mehi, naisi ja lapsi järjekorras vaevaliselt liiku¬mas surma poole. Natsidel ei ole palju vabatahtlikke abilisi.
Yad Vashemis on ka Õiglaste aed, kuhu on mälestuseks istutatud puid neile, kes oma elu ohtu seades päästsid juute natside julmuse eest. Nende hulgas on ka soomlane Carl Gustaf Mannerheim. See, kuidas Mannerheim hoiatas Hitlerit, ei ole enam saladus: “Kui natsid tapavad ühegi Soome juudi, Soome ütleb lahti oma lepingust Saksamaaga.”
Nende tuhandete Peterburi juudi hulgas, keda Soome Iisraeli sõbrad on käinud vaatamas, on olnud neid, kes Teise maailmasõja aastail olid vangi¬dena Soomes. Minagi olen käinud nende inimeste kodudes. Olen kuul¬nud nendelt vaid head selle kohta, kuidas soome peremehed neisse suhtusid. Aeg läheb siiski parata¬matult edasi. Üha vähemaks jääb neid, kes nägid Teist maailmasõda. Paljud asjad ununevad.
Paljudes maades on rajatud Yad Vashemi taolisi muuseume – mitte vaid Euroopas. Näiteks Ühend¬riikides oli aastal 1990 üle 150 holo¬kaustimuuseumi. Ses suhtes on Eu¬roo¬pa maha jäänud. Mõnele natsi¬valitsuse all kannatanud maale ei ole ehitatud ainsatki mälestusmärki.
Iisraeli Iseseisvuspäeval ja mõ¬ne¬del teistel pidupäevadel on kom¬beks lugeda järgmist mälestuspalvet:
“Armastav Jumal, Kes elad kõrges, leskede Kaitse ja vaeslaste Isa, anna õnnis puhkus Sinu pühade ja puhaste tiibade varjus meie vendade ja õdede hingedele, kes säravad ja hiilgavad nagu hommikukoit, nende kümnete tuhandete iisraeli meeste, naiste ja laste, kes tapeti, lämmatati, põletati ja elusaina maeti Jumala pühaduse pärast saksa natside ja nende käsi¬laste läbi; kõik nad on pühad ja puhtad, nende hulgas on suuri õpet¬lasi ja õigeid, kes on pääsenud iga¬vikku seepärast, et oleme palunud nende hingede ülendamist. See¬pärast, halastaja Issand, peida neid oma tiibade varju igavesti ja arva neid surematute hingede hulka.
Olgu neil rahu Eedeni aias. Jumal tasub nende eest kätte. Jumal on nende osa. Tulgu nende õigsus meie ja kõigi juutide kaitseks; maa, ära peida nende verd.
Puhaku nad rahus oma puhke¬paikades ja tõusku nad ülestõusmis¬päeval üles.” Ja kõik öelgu: “Aamen.”

admin Ajalugu

Muistsed määrused, seadused ja käsud

mai 1st, 2007

Shalom 8/2006

Anatoli Gleiberman

Tõlkija: Lea Lääts

Kõigevägevam andis esimese käsu Aadamale ja Eevale: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele" (1Ms 1:28). Söönud keelatud vilja, kaotasid Aadam ja Eeva surematuse ja nad aeti paradiisist välja. Isekus ja kurjus võtsid inimeste keskel võimust. Kõigevägevam kahetses, et Ta oli loonud inimese ja otsustas inimkonna hävitada. Inimeste hulgast vaid Noa (hbr.k. Noach) osutus õigeks. Jumal käskis Noad ehitada oma perele ja kõikidele loomadele ("igast liigist kaks") varjupaiga, laeva, ja seejärel laskis tulla veeuputuse.
Noa leidis armu Kõigevägevama silmis, kuna tema juhindus oma elus seitsmest määrusest: ei salanud Jumalat, ei pilganud Jumalat, ei tapnud, ei varastanud, ei praktiseerinud sugulist vahekorda veresugulaste, loomade ega samast soost olevate inimestega, ei söönud elusast loomast lõigatud liha, lõi õiguskorra eespool mainitud määruste täitmiseks.
Noa poegadest Seemist, Haamist ja Jaafetist põlvnesid eri hõimud: Seemi järglased (semiidid) asusid elama Meesast Sefaarani; Haami järglased Kaananisse, Akkadisse ja Siidonist Gerari suunas kuni Assani ja Jaafeti järglased Vahemere saartele.
Sumerid, Seemi järglased, asustasid Kaksikjõemaa 5000 aastat tagasi. Seda andekat rahvast tuntakse inimkonna arenguloos tema paljude geniaalsete avastuste ja leidude tõttu: näiteks tellis ja selle mitmekülgne kasutamine ehitustegevuses; koolisüsteem ja eelmiste põlvkondade poolt omandatud teadmiste õpetamine, kirjasüsteem; häälikud said esmakordselt kirjakuju; ringi jagamine 360 kraadiks, tunni jagamine 60 minutiks ja minuti jagamine 60 sekundiks; kaalu, ruumi, pindala jt. mõõtühikud. Aastail 1963-1965 Pärsia lahe rannikualasid uurinud idamaiste keelte ja kultuuride spetsialist Ljudmila Vasiljevna Shaposhnikova mainib oma ainestikus, et ta leidis sellest piirkonnast väikesearvulise hõimu, kelle tavad sarnanesid muistsete sumerite omadega. Umbes 4500 aastat tagasi alistasid araabia karjakasvatajad sumerid oma võimu alla. 4300 aastat tagasi algas Babüloni ehitamine.
Seemlaste dünastia kuues kuningas Amrafel (valitses 1945 – 1902 eKr), keda ajaloos tuntakse nimega Hammurabi, töötas välja Hammurabi seadusena tuntud seaduste kogu. Mesopotaamias töötanud arheoloogid leidsid 20. sajandi alguses kiviplaadi, millesse olid raiutud seadused. Ligi 2,3m kõrguselt kiviplaadilt õnnestus välja lugeda umbes 190 seadust, millest paljud käitumisreegleid puudutavad seadused sarnanevad Moosese poolt Siinail 400-500 aastat hiljem saadud seadustega. Hammurabi karistused olid siiski oma julmuse poolest võrreldamatud. Kuritegudest 34 olid sellised, mille üle langetati surmanuhtlus. Näiteks kui pakuti varjupaika põgenenud orjale, järgnes sellele surmanuhtlus. (Toora järgi põgenenud orja peremeest ei tohtinud karistada). Väiksematele üleastumistele järgnes mh. silmade väljatorkamine, kuulmise kaotamine, keele väljarebimine, käe või mingi muu ihuliikme raiumine. Kahju korvamine oli samuti võimalik. Kahjukannatanu sotsiaalsest positsioonist sõltuvalt oli hüvitise suurus 30-kordne (kui kannatanud osapool oli võimuloleva pere liige) või 4-5-kordne (kui kannatanud osapool oli samaväärne).
Siinail antud seadus asetab inimelu kõigest muust kõrgemale. "Võttes inimeselt elu, hävitad terve maailma." Hüvitus ei pidanud olema kahjust suurem ("silm silma vastu"). "Isasid ärgu surmatagu laste pärast ja lapsi ärgu surmatagu isade pärast…" (5Ms 24:16). Hammurabi seaduse karistused seevastu ulatusid neljanda põlveni. Ka assüürlaste ja hettide seadused olid humaansusest kaugel. Üle kõige käskis Kõigevägevam Moosest austada inimelu.
613 käsku (mitsvot) – kas on seda palju või vähe?
"613 on otsekui granaatõunaseemnete arv" – nii ütlevad ashkenaasijuudid (Põhja-Prantsusmaa, Kesk- ja Ida-Euroopa juudid).
"613 on otsekui arbuusiseemnete arv" – nii ütlevad sefardijuudid (Lõuna-Prantsusmaa, Pürenee poolsaare, Aafrika ja Lähis-Ida juudid).
Seaduses on 248 käsku (vastab inimese keha organite arvule) ja 365 keeldu (vastab päevade arvule aastas). Heebrea tähtedel on ka arvväärtus. Sõna "Toora" vastab arvule 611. Rabi Rambam (Moshe ben Maimon ehk Maimonides, 12.sajandil elanud juudi mõtleja) on seletanud nii: "käske "Mina olen Issand, sinu Jumal" ja "Sul ei tohi olla muid jumalaid" (2Ms 20:2,3) kuulsid juudid Kõigevägevama suust, mitte aga Moosese kaudu. Seega 611 ja need kaks käsku on ühtekokku 613.
Paljud käsud on endiselt jõus. Mitmetel neist on rituaalne iseloom, mis puutub näiteks jumalateenistus- ja ohvritalitusmäärustesse Jeruusalemma templis. Kuna templit ei ole, ei saa neid esialgu järgida. Judaismi asjatundja Chafets Chaimi (1838-1932) sõnul oleks käskudest jäänud esialgu jõusse vähem kui 300. Kõik käsud on esitatud Tooras. Nende tõlgendusi ja seletusi on kümnetes judaismi käsitlevais raamatuis. Need annavad terviklikuma ja katvama käsituse käskude tähendusest. Paljud targad on avaldanud ütlusi Toora käskude kohta. Siinkohal mõningad näited:
Hillel: "Ära tee ligimesele seda, mida sa ei soovi endale tehtavat. Selles on kogu Toora – kõik ülejäänu on selle kommentaarid."
Mordechai Neugerschel: "Käsud on kasuks hingele ja ihule."
Shimon Rafael Hirsch: "Ära hinda elu selle järgi, kui palju varandust oled hankinud, vaid selle järgi, kui palju häid tegusid oled teinud."
Prinzip: "On parem kuulutada süüdlane süütuks kui karistada süüdlast."
Talmudi perioodi õpetlased tõlgendasid Toora tekste ja tegid nende põhjal järeldusi – seadusi (midrashim), mis lõppesid Halachaga, ühega tähtsamatest suulise Toora osadest. Halacha on seaduste õiget täitmist seletavate ettekirjutuste kogumik.
Laias laastus võib need jagada rituaalseteks, eetilisteks ja sotsiaalseteks, millest kaks viimast on jõus veel praegugi. Vaatleme kümmet põhikäsku, millised Mooses sai seaduselaudade kujul.
"Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast." (2Ms 20:2). "Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!" (2Ms 20:3). On põhjust meenutada, et mh. Egiptuses ja Mesopotaamias valitses polüteism. Aabraham oli esimene, kes kuulutas monoteismi, usku ühte Jumalasse, ja Mooses sai seaduse Kõigevägevamalt Siinai mäel.
"Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta" (2Ms 20:7). Pöördumine Jumala poole erilise vajaduseta on keelatud ja Tema nime ei tohi nimetada vaidlustega või argipäevaste asjadega seoses.
"Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!" (2Ms 20:8). Sabat on pidupäev (püha). Töötegemine ja uue loomine on keelatud. Päev tuleb pühendada Jumalale. Naasnud sünagoogist reede õhtul, mehed (naised ei pea reedeti sünagoogis käima) õnnistavad koduseid ja seejärel algab pere ühine söömaaeg. Töötegemine unustatakse. Kogu tähelepanu suunatakse Jumalale ja pereliikmetele.
"Sa pead oma isa ja ema austama" (2Ms 20:12). Selle käsu rikkumisele järgneb eriti range karistus.
"Sa ei tohi tappa!" (2Ms 20:13). Inimelu on suurim aare. Targad juudid on öelnud: "Kes võtab ühe elu, see hävitab terve maailma ja kes päästab ühe elu, see päästab terve maailma." Inimelu võtmine on raskeim patt. Raseduse katkestamine, kui see ei seondu ema elu päästmisega, on mõrv. Tervislikel põhjusil ja inimese elu päästmiseks on lubatud kõiki piiranguid ja keelde tühistada paastuaegadel, sabatil ja teistel pühadel.
"Sa ei tohi abielu rikkuda!" (2Ms 20:14). Ennevanasti visati abielurikkumiselt tabatud naine kividega surnuks. Mehel seevastu võis tollal olla mitu naist, mistõttu mehed sageli pääsesid olukordadest kerge ehmatusega. Tänapäeval on paljud asjad teisiti. Alates 10.sajandist on lubatud pidada vaid ühte naist. Abielu lahutamine on tehtud hõlpsamaks.
"Sa ei tohi varastada!" (2 Ms 20:15). Minu arvates täidavad soomlased seda käsku päris hästi. Seevastu mujalt tulnud alati nii ei tee. Teistes maades, näiteks Iisraelis, rikutakse seda käsku sagedamini (siiski mitte usklike seas). Käsu tähendust laiemalt käsitades rikutakse seda tegelikult sageli. Kui inimene näiteks magab ja lärm segab tema und, siis on lärmi põhjustaja varastanud magaja rahu ja puhkuse.
"Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!" (2Ms 20:16). Usklikud küll püüavad pidada seda käsku, aga ülejäänud mitte alati.
"Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga… midagi, mis su ligimese päralt on!" (2Ms 20:7). Kadedus on inimesele iseloomulik. Siiski mitte kõik ei heitle selle puudusega, vaid valitsevad selle üle.
Käske sisaldavate seaduselaudadega tuli Mooses Siinai mäelt alla. Vana Testament räägib meile, mis siis sündis, kui ta nägi, et juudid olid vahepeal teinud kuldvasika. Muud käsud seonduvad toona elanud inimeste eri aladega. Paljud käsud on olnud moraali- ja kõlbluseeskirjade aluseks ning on endiselt aktuaalsed.
Naaskem veelkord kuuenda käsu juurde: "Sa ei tohi tappa!" Ilmselt puudutab see tavalises tsiviilelus asetleidvat tapmist, kuna teiste käskude hulgas leidub käsk, mis puudutab vaenlase väehulkade sõdurite tapmist. Alati ja kõikjal mõisteti surma juutide suurimad vaenlased amalekid (Eesavist, Jakobi ehk Iisraeli vennast põlvneva Amaleki järglased). Just nemad tungisid nõrkadele ja põgenemisteekonnal Egiptusest kurnatud, nüüdsama läbi Kõrkjamere läinud juutidele kallale. "Tuleta meelde, mida amalek tegi sulle… kustuta Amaleki mälestus taeva alt!" Eelarvamusest ja ebaõiglasest julmusest ei saa siiski rääkida. Käskude hulgast võib leida ka sellise: "Ära põlga egiptlast, sest sa oled olnud võõras tema maal." (5Ms 23:8). Surmanuhtluse pälvisid ka lapsed, kes olid tõstnud käe oma vanemate vastu.
Veel ühte asja soovin vaadelda selles artiklis. Talmudiaegsed targad kirjutasid artiklis varem mainitud midrashid, millest toon siinkohal mõned näited: "Juut peab olema kaastundlik, halastav ja tagasihoidlik." "Juut peab tegema head ja aitama inimesi."
Siinjuures soovitatakse kinni pidada teatud järjekorrast: esmalt omaksed ja lähedased, siis tuttavad ja tundmatud ning lõpuks teiste rahvuste esindajad. Seda seletatakse nii, et aidates teiste rahvaste esindajaid sa mitte ainult ei meeldi Jumalale, vaid ka tood au oma rahvale teiste rahvaste hulgas! Nimetagem lõpuks, et Jeruusalemma templis oli ruum, kuhu ükskõik milline usklik võis minna ja jätta sinna tundmatuna oma ohvrianni või võtta sealt väikese summa sabati või teiste pühade ettevalmistamiseks või mingiks muuks otstarbeks – samuti tundmatuna. Sündmuse tunnistajaks oli vaid Jumal. Hiljuti USAs asetas äriomanik letile 3000 dollarilist rahatähte samal eesmärgil. Ühe tunni ja neljakümne minuti pärast oli raha otsas. Kaua aega tagasi elanud inimeste vajadused olid tagasihoidlikumad. Ka Jumala karistust kardeti enam.

admin Ajalugu

Jeruusalemma päev

november 1st, 2006

Jeruusalemma päev 25. mail tähistas Iisraeli võitu 1967. aasta Kuue-päeva-sõjas, mille käigus juudiriik saavutas esimest korda ligi kahe aastatuhande järel kontrolli Jeruusalemma üle. Jeruusalem on juutide vaimseks keskuseks ja sümboliks. Läbi aastatuhandete on juudi rahvas palvetanud Jeruusalemma suu­nas ja lahkudes hüvasti jättes kasutanud sageli väljendit: "Järgmisel aastal Jeruusalem­mas!", teadmata, millal see aeg saabub. Piibel käsib meid paluda rahu eest Jeruusalemmas (Psalm 122). Umbes 3000 aastat tagasi kuningas Saalomoni ehitatud tempel Jeruusalemmas on olnud läbi aastatuhandete juudi rahvale ainsaks pühaks paigaks.
Tänaseks on pealinn Jeruu­salem oma 719500 elanikuga suurimaks linnaks Iisraelis. Jeruusalemma elanikest 65% on juudid, 32% muslimid ja 2% kristlased. (Guysen Israel News). Linna elanikest 35% on alla 15 aasta vanused, mille tõttu võib seda nimetada vaatamata 3000 aastasele ajaloole ka nooreks linnaks.
Jeruusalemmast on saanud lahendamatu probleem juutide ja araablaste vahel. Kõik Iisraeli valitsused on selle kuulutanud oma rahva igaveseks ja jaga­ma­tuks pealinnaks. Araabia Liiga riigid ähvardasid 1980. aastal kõiki riike, kes tunnus­tavad Jeruusalemma Iisraeli pealinnana oma suursaatkonna sinna jätmise (või viimisega), nafta boikoti kuulutamisega. Kogu läänemaailm allus araab­laste diktaadile. Pärast Arafati kokkulepet Barakiga 1993. aastal olid juudid ja araablased mitu korda väga lähedal Iisraeli jagamisele. Eriarvamuseks jäi alati Jeruusalemma staatus. Enne juutide oma riigi taasta­mist ei pretendeerinud ükski rahvas kahe aastatuhande jooksul Jeruusalemmale, kui pealinnale. Paik oli vähe asus­tatud ja tähtsusetu.
Praegune Iisraeli valitsus on detailselt välja töötanud maa jagamise juutide ja araablaste vahel. Otsus puudub Jeruusa­lemma staatuse suhtes. Ka USA pakutud "Teekaart" vältis Jeruu­sa­lemma nimetamist, jättes selle, kui vähe olulise tekstist hoopis välja. Tegelikult on Jeruusalem paigaks, mille üle kokkuleppe saavutamine tundub olevat vähe tõenäoline.
Jumal on valinud Jeruusa­lem­ma oma valitsuse ja tahte sümboliks. Ilmutuse raamat kirjeldab meile uut Jeruusa­lemma, kui "Taevast linna" pärast Jumala lõplikku võitu patu ja kurjuse üle. (Ilmutuse 21). Kui kuningas Saalomon oli valmistanud ja pühitsenud Jeruusalemma Templi, sai ta Jumalalt öösel unes sõnumi: "Ma olen kuulnud su palvet ja valinud selle paiga enesele ohvrikojaks. Vaata, kui ma sulen taeva, nõnda et vihma ei saja, ja vaata, kui ma käsin rohutirtse maa paljaks süüa, või kui ma läkitan oma rahva kallale katku, ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöördu­vad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa. Nüüd on mu silmad lahti ja mu kõrvad panevad tähele palvetamist selles paigas. Nüüd olen ma valinud ja pühit­senud selle koja, et minu nimi oleks seal igavesti. Mu silmad ja mu süda on seal iga päev." (2. Aja 7:12-16).
Kui Iisrael sai 1967. aastal üle kahe aastatuhande kontrolli Jeruusalemma üle, toimus see sõjas, mis kestis kuus päeva, ja mis oli kõige suuremaks võiduks juudi rahvale pärast sajandite pikkust pagulust. Usun, et sõjapäevade arv oli sümboolne, nagu ka Jeruusalem on mitte ainult füüsiliseks paigaks, vaid sümboliks. See sümboliseerib meile Jumala tahte täitumist. Kui Jeesus kuulutas oma järgija­tele ette Jeruusalemma hävin­gut, lisas ta: "Ja Jeruusalem jääb paganate tallata, kuni paganate ajad saavad täis." (Luuka 21:24).
Viies täna­se situatsiooni kokku Jeesuse ettekuulutuse­ga või­me teha kaks järeldust. Esiteks seda, et vaatamata kõigi rahvaste püüd­lusele Jeruusa­lemma jagada, jääb Jumala sõna peale ning seda ei jagata. See on tões­tuseks Jumala autoriteedist ja jõust oma sõna pidada. Teiseks näitab see olukord, et paganate ajad on täis saamas. See tähendab, et eriline ajastu, antud kogu maailma rahvastele Jumalaga suhte otsimiseks, on lõppemas. Apostel Paulus kirjutas Room­lastele, et Jumal on Iisraeli rahva südamed ajutiselt paadu­tanud: "Jumal on andnud neile tuimuse vaimu" (Rm. 11:8). Kuid Paulus jätkab samas peatükis: "Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paga­nate täiskogu on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael." (Rm. 11:25-26).
Nii Jeesuse sõnum Luuka 21. peatükis kui ka Pauluse sõnum Rooma kirjas väidavad, et Jumal on võtnud juutidelt Jeruusalemma ja varjanud nende eest tõe Kristuse kohta selleks, et anda võimalus teiste­le rahvastele. Selgelt on viidatud ka ajale, mil "paganate aeg lõpeb" ja Jeruusalem saab taas juutide omandiks. 1967. aastal sai Iisraeli riik Jeruusalemma esimest korda pärast neid sõnumeid oma valdusse. Kui tänapäeval on siiski kristlasi, kes kahtlevad nii Pauluse kui ka Jeesuse sõnades, siis võiks nad oma silmad avada ja märgata, et need ettekuulutused on juba täitunud.
Prohvet Sakaria raamat Piiblis kuulutab ette Messia tulekut Jeruusalemma. "Ma kogun kõik paganad sõdima Jeruusalemma vastu; linn vallutatakse, kojad rüüstatakse, naised vägistatakse ja pool linna läheb vangi; aga ülejäänud rahvast ei hävitata linnast. Siis läheb Issand välja ja sõdib nende paganate vastu nagu oma võitluspäeval, lahingu­päeval. Sel päeval seisavad ta jalad Õlimäel, mis on Jeruusa­lemma ees ida pool; ja Õlimägi lõhkeb keskelt pooleks, idast läände väga suureks oruks, sest pool mäge vajub põhja poole ja teine pool lõuna poole. … Ja sel päeval voolavad Jeruusa­lemmast välja elavad veed: neist pooled Idamere poole ja pooled Läänemere poole; see sünnib suvel ja talvel. Ja Issand on kuningaks kogu maale. (Sakaria 14:2-9).

admin Ajalugu

Omakaitse omakohus

november 1st, 2005
Comments Off

"SS tegutseb.
Dokumen­tide kogumik SS-kuritegude kohta"
(Katkendeid)

Eestis on viimasel ajal pead tõstnud revisjonistid, kes püüavad ajalugu muuta. Nad eitavad holokausti ja kuue miljoni juudi hävitamist, nõuavad natside "au" taastamist. See, et Saksa armees võis olla ausaid inimesi, kes ei osalenud tsiviil­elanike massimõrvades ega teadnud sellest midagi, ei tee ole­matuks ajaloo kohutavaimat kuri­tegu.
Alljärgnev pärineb asjaosaliste endi suust.

Meenutuseks kurikuulsate lühendite tähendusest.
SS – Schutzstaffeln, 1925.a. Himmleri poolt Hitleri ihukaitseks loodud terrori­organisatsioon
Gestapo – Geheime Staatspolizei – riiklik salapolitsei
SD – Sicherheitsdienst – julgeoleku­teenistus

Mõrvatööd juhtis SS

Saksamaal ja okupeeritud maades juhtis SS juudi rahva hävitustööd. Hitleri okupatsiooniarmeele järgnesid alati SS-üksused, kes kehtestasid kõikjal vallu­tatud aladel terrori- ja õudusrezhiimi.
Kõikjal, kus hitlerlikud natsid eriti barbaarselt süütuid inimesi kohtlesid, kasutati kõigepealt SSi.
Nende üksuste (Julgeolekupolitsei eriüksused ja SD) töö tõhusust tõestab asjaolu, et 1942.a. veebruaris võis Heydrich teatada, et Eesti on juba juutidest puhastatud ja et Riias on 29 500 juudist järele jäänud 2500. Üldse tapsid natsid okupeeritud Balti riikides kolme kuu jooksul üle 135 000 juudi.
Okupeeritud idaaladel asuvatele julge­oleku­politsei ja SD üksustele, kes allusid tsiviiladministratisoonile, oli antud samasugused ülesanded. Juutide jälita­mise plaanipärane ja süstemaatiline meetod tuleb kõige selgemini esile SS-brigaadikindral Stroobi ettekande originaalaruandes. SS-brigaadikindral Stroop juhatas 1943.a. Varssavi geto hävitamist. See ettekanne, mis oli illustreeritud fotodega ja mille pealkirjaks oli "Varssavi juudi geto ei eksisteeri enam", esitati tribunalile tõestusmaterja­lina. See toimik sisaldab rea ettekandeid, mida Stroop saatis Idaalade kõrgema SSi ja politseifüürerile. 1943. aasta aprillis ja mais kirjutas Stroop ühes ettekandes: "Juutide ja bandiitide vastupanu oli võimalik murda ainult meie gruppide energilise tegevusega nii öösel kui päeval. Sellepärast käskis SS-reichsführer 23. aprillil 1943 kõige hoolimatumalt ja halastamatumalt geto puhastada. Sel põhjusel andsin korralduse hävitada ja maha põletada kogu geto, vaatamata sellele, et ümbruskonnas asusid relva­tehased. Need tehased puhastati süste­maa­tiliselt ja põletati seejärel maha. Enamasti lahkusid juudid oma peidu­urgas­test, sagedamini jäid nad aga lõõmavatesse majadesse ja hüppasid akendest välja siis, kui kuumus muutus talumatuks. Siis katsusid nad murdunud luudega roomata üle tänava hoonetesse, mis ei põlenud… Pärast esimese nädala möödumist ei olnud elu kanalisatsiooni­torudes mõnus, sageli võisime kanalisat­sioonist kuulda valje hääli… Sinna visati pisargaasipomme, juudid aeti kanalisat­sioonist välja ning vahistati. Suur hulk kanalites ja punkrites olevaid juute tapeti plahvatuse abil. Mida kauem vastupanu kestis, seda visamalt tegutsesid SS-väeosad, politsei ja weermachti mehed, kes sel ajal oma kohust eeskujulikult täitsid.
Stroob tõestas, et ta hävitas Varssavis oma tegevusega "50 065 isikut, kes on kindlaks tehtud". Sellele lisaks tuleb arvata veel need, kes tapeti plahva­tustega, tules …Kohutavaid tõendeid juutide massilistest mõrvadest sai tribunal ka kinofilmide kaudu, milles näidati sadade ohvrite ühishaudu, mille liitlased lõpuks olid avastanud. Otsus­tavaks teguriks elu ja surma üle oli nende kehaline seisund. Kõik need, kes olid töövõimelised, rakendati koonduslaag­rites orjatööle. Kõik need, kes ei olnud töövõimelised, tapeti gaasikambrites ja nende laibad põletati… Treblinka ja Oswiecim olidki peamiselt selleks otstarbeks ette nähtud. Laagrikomandant Hössi sõnul sai Oswiecimis 1. maist 1940 – 1. dets 1943 surma 2 500 000 inimest.

Juut ei või olla riigikodanik

Höss: "Oswiecimis tegutsesid kaks SS-arsti, kes vaatasid üle kohalesaabunud vangide saadetisi. Vangid marssisid mööda arstist, kes selle möödamarssi­mise ajal nende kohta kiirotsuseid tegi. Töövõimelised saadeti laagrisse. Teised aga saadeti otsekohe hukkamislaagri­tesse. Nooremad lapsed tapeti eranditult, sest nad ei olnud suutelised oma nooruse tõttu töötama. Tegime veel ühe paran­duse, võrreldes Treblinkaga. Nimelt teadsid Treblinka ohvrid peaaegu alati, et nad on hukkamisele määratud, Oswiecimis proovisime ohvreid petta – jätsime nad arvamise juurde, et neid hakatakse täidest puhastama. Muidugi taipasid nad sageli meie tõelisi kavatsusi ja seetõttu oli mõnikord ülestõuse ja raskusi. Väga tihti peitsid naised oma lapsed riiete alla, aga kui me nad leidsime, siis saatsime nad loomulikult minema ja lasksime hukata.
Inimeste tapmine surmakambrites kestis kolm kuni viisteist minutit, olenevalt klimaatilistest tingimustest. Me teadsime, millal inimesed surnud olid, sest siis lõppes karjumine. Tavaliselt ootasime umbes pool tundi, enne kui me uksed avasime ja laibad välja tõime. Pärast seda võtsid meie erikomandod laipadelt sõrmused ja tõmbasid välja kuldham­bad."
Adolf Eichmann, kellele Hitler oli ülesandeks teinud seda programmi juhtida, arvestab, et nende meetodite abil tapeti 6 000 000 juuti, sealhulgas hävituslaagrites 4 000 000.
Väljavõte riigikodakondsuse seaduse juurde kuuluvast instruktsioonist n 41, 14. nov 1935
"Juut ei või olla riigikodanik. Poliitilistes küsimustes ei ole tal hääleõigust; ta ei tohi olla riigiametnik.
Juut on see, kes põlvneb vähemalt kolmest puhastverd juudisoost esivane­mast. Juudiks peetakse ka segaverelist riigikodanikku, kes põlvneb kahest puhastverd juudisoost esivanemast, kes seaduse kehtestamisel kuulub juudi usuühingusse või pärast seda sinna vastu võeti; kes seaduse kehtestamisel oli juudiga abielus või pärast seda abiellub; kes põlvneb juudi abielust vastavalt esimesele lõigule, mis sõlmiti pärast saksa vere ja saksa au kaitseks väljaastunud 15. septembri 1935 seaduse kehtestamist; kes põlvneb abieluvälisest vahekorrast juudiga… ja pärast 31. juulit 1936 vallaslapsena sünnib.”

Tapetud juutide hambad pandi sakslaste suhu

"Reichsführer! Surnud vangide kuld­hambad antakse Teie käsu peale sanitaarametile. Seal kasutatakse seda kulda hambaproteeside valmistamiseks meie inimestele. SS-oberführer Blaschke on varunud juba üle 50 kg kulda; sellest piisab, et katta eeldatav väärismetalli vajadus lähemaks viieks aastaks. Niihästi julgeoleku kaalutlustest lähtudeks kui ka vajaliku kasutamise huvides ei pea ma otstarbekohaseks koguda suuremal hulgal kulda sellel eesmärgil. Palun luba, et edaspidi saadetakse kogu surnud vangidelt võetud hambakuld riigipanka. Heil Hitler! Kohusetäitja Frank."
11 miljoni juudi hävitamise plaanist "Wannsee protokollis" …kuni 31. oktoob­rini 1941 saadeti maalt välja ühtekokku 537 000 juuti. Väljarändamist finantsee­risid juudid ise või nende poliitilised organisatsioonid. Et vältida proletarisee­runud juutide kohalejäämist, kehtestati põhimõte, et rikkad juudid peavad tasu­ma varanduseta juutide väljarändamis­kulu.
"Juudiküsimuse lõpliku lahendamise" käigus tuleb Euroopa ulatuses kõne alla 11 miljonit juuti, kes jagunevad üksikute maade vahel alljärgnevalt:
Eesti – juute ei ole (kõik Eesti juudid olid selleks ajaks juba tapetud – P.U.)
Lätis – 3500, Leedus 34 000, Belgias 43 000, Norras 1 300, Soomes 2 300, Albaanias 200, NLis 5 miljonit, Ukrainas 3 miljonit.

Juutidevastane valepropaganda

SS-i mõrvapropaganda välisministeeriumi nõusolekul Himmleri kiri julgeoleku­politseile ja SD ülemale SS-gruppen­führer dr Kaltenbrunnerile.
"Armas Kaltenbrunner! Tellisin ramatut "Juudi rituaalmõrvad" suuremal hulgal ja lasen need kõigile, kaasa arvatud standartenführerid, välja jagada. Saadan Teile mõnisada eksemplari, et Te võiksite need anda oma erikomandodele, eeskätt neile meestele, kes tegelevad juudiküsi­musega. Juutide rituaalmõrvade kohta alustada kõikjal kohe juurdlust, kuni juudid pole veel evakueeritud. Sellel alal peame hiljem korraldama mõningad protsessid. Rumeenias, Ungaris ja Bulgaarias peavad spetsialistid üles võtma küsimuse rituaalmõrvadest. Ma arvan, et siis kirjutame nendest rituaal­mõrvade juhtumitest oma ajakirjanduses ja aitame seega neis maades juute kinni võtta… Mõtelge järele, kas me koostöös välisministeeriumiga ei võiks luua puht juudivastast illegaalset saatejaama Inglismaa ja Ameerika jaoks… Siinjuures pean vajalikuks tekitada sensatsiooni… otsekohe määrata inimesed, kes Inglis­maal jälgiksid ja kontrolliksid kohtutea­teid ja politseikuulutusi kadumaläinud laste kohta. Siis võiksime oma saatjates anda lühiteateid, et X maakohas on laps kadunud ja arvatavasti on tegemist juudi rituaalmõrvaga. Kokkuvõttes arvan, et me saaksime maailmas juudivaenulikkust tohutult aktiviseerida, kui me juudivas­tast propagandat teeksime inglise, võibolla isegi vene keeles, ja aluseks võtame tugevat rituaalmõrva propagan­dat."
"Mina, Wilhelm Hoettl (SS-sturmbann­führer, major) tunnistan siinjuures vande all. Kuni Saksamaa kokkuvarisemiseni tegelesin riigi julgeoleku peaameti VI ametis referendina ja gruppenleiteri asetäitjana. (RSHA VI amet oli nn SD välismaa osakond ja tegeles luurega kõikides maailma maades.) Augusti lõpus 1944 vestlesin SS-obersturmbannführer Adolf Eichmanniga.Ta olevat alles hiljuti Himmlerile ettekande teinud, sest see oli tahtnud teada tapetud juutide täpset arvu. Mitmesugustes hävituslaagrites olevat umbes neli miljonit juuti tapetud, kuna kaks miljonit juuti said surma teisel viisil, kusjuures suurema osa lasksid maha julgeolekupolitsei eriüksused sõjas Venemaa vastu. Himmler ei jäänud ettekandega rahule, sest tema arvates pidi tapetud juutide arv olema rohkem kui 6 miljonit. Ma oletan, et Eichmann andis mulle õige informatsiooni, kuna tema teadis kõikidest arvessetulevatest isikutest tapetud jutide arvu kindlasti kõige paremini. Esiteks "hankis" tema oma erikomandoga juute hävituslaagri­tele ja teadis selle tõttu täpset arvu. Teiseks, RSHA IV ameti osakonnajuhata­jana, mis tegeles ka juudiküsimusega, teadis ta kindlasti kõige paremini teisel viisil hukatud juutide arvu.

Elage hästi, jumalaga!

Tundmatu juuditari kiri (leitud tema lahtiharutatud kleidist. Ühe juuditari viimne elumärk, kes hukati mõni päev hiljem, aprilli lõpus 1943.)
Tarnopol, 7. aprill 43.
"Minu kallid! Enne kui ma siit ilmast lahkun, tahan teile, mu kallid, jätta mõned read. Kui see kiri ükskord teieni jõuab, siis pole mind ega kedagi meist enam elus. Meie lõpp läheneb. Seda tunneme ja teame. Meie kõik oleme, nagu teised juba varem hukatud süütud ja kaitsetud juudid, surma mõistetud. See väike osa, kes inimmõrvadest veel on järele jäänud, võetakse kõige lähemal ajal käsile. Sellest hirmuäratavast, kohutavast surmast ei ole meil mingit väljapääsu.
Kohe algul (juuni 1941) tapeti ca 5000 meest, nende hulgas ka minu mees. Kuus nädalat hiljem, pärast viiepäevast otsimist, leidsin tema laiba teiste laipade seast (nad tapeti telliskivivabriku ees ja toimetati sealt surnuaiale). Sellest päevast alates lõppes minu jaoks elu. Isegi oma kunagistes tütarlapseunistus­tes ei osanud ma endale paremat ja ustavamat eluseltsilist soovida. Ma sain ainult kaks aastat ja kaks kuud õnnelik olla. Ja nüüd? Väsinud pikast otsimisest laipade seas, olin "rõõmus", et leidsin oma. Kas leidub nende piinade jaoks sõnu?
Davidiga on "lõpetatud". Ah, kui hästi tal nüüd läheb. Tal on kõik möödas. Meid aga ootab veel surmakuul. 31. augustil algas suur aktsioon. Tookord kaotasime oma armastatud, hea, ohvrimeelse ema. Vajati 3000. See oli tookord jällegi uus trikk. Töötavatele isikutele ja nende perekonnaliikmetele löödi töödokumen­tidele eriline tempel ja nagu teatatud, pidid nad sellest aktsioonist pääsema. Uuesti pidid arvesse tulema, nagu märtsikuuski, töövõimetud ja lapsed. Jällegi käisid meie oma juudi korravalvurid mööda kortereid ja peiduurkaid ning otsisid surmaohvreid. Bubi ja mina läksime tööle. Mamma ja papa jäid koju. Neil oli ju "elutempel". Geto piiriväravast meid välja ei lastud. Siis saadeti Bubit ja mind ohvrite platsile ning me olime veendunud, et me sealt eluga ei pääse. Paljud lasti kohapeal maha. Meie aga põgenesime ja meil õnnestus pääseda. Jõudsin õnnelikult büroosse. Seal siis istusin, aga väljas ootasid tuhanded surma. Ah, kuidas peaksin ma seda teile kirjeldama? Pärast lõunat kuulsin, et mammat ja papat on nähtud platsil. Pidin tööd jätkama, aidata ei saanud. Arvasin siis, et lähen hulluks. Aga hulluks ei minda. Siis ma kuulsin, et naisi, kes ei tööta – tähendab ainult koduperenaisi – ei saadud päästa. Kas pidin nüüd leinama ja nutma sellepärast, et ma oma ema olin kaotanud, või pidin ma rõõmustama, et mul oli veel isa? Ma ei teadnud seda. Kas seda saabki taibata? Kas sellest võibki aru saada? Kas õiguse poolest ei oleks pidanud aju ja süda lõhkema?
Nii elasime siis ilma emata. Truu hing, hea emasüda… Siis tulid igapäevased mured ja edasine raske võitlus rumala, mõttetu olemasolu eest. Tuli jälle ümber kolida, geto suruti uuesti kokku, sest tapetute korterid olid vabanenud. Jah – ning elati edasi.
5. november oli pühapäev. Päris ootama­tult piirati kell 11 enne lõunat geto sisse ja tants läks uuesti lahti. Mul oli seekord eriline "õnn". Mul ei olnud aktsioonist vähimatki aimu ning ma lahkusin kümme minutit enne seda, kui geto sisse piirati. Aja jooksul inimene kohaneb olukorda­dega. Muututakse nürimeelseks. Kui kedagi kõige lähematest kaotati, siis vaevalt sellele reageeriti. Ei nutetud, ei oldud enam inimene, oldi kivist, oldi täiesti tundetu. Ükski teade ei avaldanud mõju, mindi isegi juba päris rahulikult surma. Platsile viidud inimesed olid ükskõiksed ja rahulikud.
Ma elan ikka veel ja tahan teile kirjeldada seda, mis 7. kuupäevast kuni tänase päevani on juhtunud. Nüüd on teada, et järjekord jõuab kõigi kätte. Galiitisia puhastatakse juutidest täiesti. Ja eelkõige 1. maiks likvideeritakse geto.
Viimastel päevadel on jällegi tuhandeid maha lastud. Meie laagris oli kogunemis­punkt. Siin sorteeriti inimohvreid. Petrikowis toimiti järgmiselt: kraavi serval tuli alasti võtta, põlvili lasta ja lasku oodata. Ohvrid seisavad reas ja ootavad, kuni on nende kord. Siinjuures peavad nad kraavides sorteerima neid, kes tapeti enne neid, et valitseks kord ja et väljakut saaks otstarbekohaselt ära kasutada. Kogu protseduur ei kesta kaua. Poole tunni jooksul on mahalastute riided uuesti laagris tagasi. Pärast neid aktsioone saadeti juudinõukogule ära­tarvi­tatud kuulide arve, mille suurus oli 31 000 zlotti ja mis tuli tasuda…
Miks me ei saa karjuda, miks me ei saa end kaitsta? Kuidas võib küll näha nii palju süütut verd voolamas, ilma et keegi midagi ütleks või keegi midagi teeks ja oodatakse ise samasugust surma? Nii armetult, nii halastamatult peame me hukkuma. Kas te arvate, et meie tahame nii lõpetada, selliselt surra? Ei! Ei! Me ei taha! Hoolimata kõigist läbielamistest. Mida lähemal on surm , seda suurem on enesealalhoiuinstinkt, seda tugevamaks on muutunud elutahe. Sellest on raske aru saada.
Minu kallid! David puhkab juudi surnu­aial. Kus memmeke on, ei tea… Kuhu mind maetakse, seda ma ei tea. Kui te võibolla pärast sõda kohale sõidate, siis kuulete tuttavate käest, kuhu meid laagrist transporditi. Ei ole kerge jätta igaveseks hüvasti. Elagi hästi, elage hästi…

Hukatud juutide arv:
Poolas 1939 v.a. juute 3 300 000 – 85 %,
NL-is 2 100 000 – 71,4%;
Rumeenias 850 000 – 50%,
Ungaris 404 000 – 49,5%,
Tshehhis 315 000 – 82,5%;
Prantsusmaal 300 000 – 30%;
Saksamaal 210 000 – 81 %;
Leedus 150 000 – 90 %,
Hollandis 150 000 – 60 %;
Lätis 95 000 – 89%;
Belgias 90 000 – 44 %;
Kreekas 75 000 – 80 %;
Jugoslaavias 75 000 – 73 %;
Austrias 60 000 – 66,6 %;
Itaalias 57 000 26 %;
Bulgaarias 50 000 – 14 %.

admin Ajalugu

Omakaitse omakohus

august 1st, 2005

1962.a. alguses peeti Tartus kohut natslike kurjategijate üle. Alljärgnev pärineb raamatust "12 000" ja käsitleb kohtuprotsessi materjale. Avaldame lühendatult.
Hukati kõik juudid ja mustlased
Mere, Gerretsi ja Viigi kuritegude arutamise käigus 1961.a. märtsis kerkisid kõrvuti Kalevi-Liiva veriste sündmustega esile ka teised kohutavad tapatalgud. Üheks massimõrvariks sai Juhan Jüriste, kes hankis 1944.a. sügisel endale valedokumendid oma surnud sugulase Georg Liivamäe nimele ja varjas end kuni vahistamiseni. Tagaotsitavad sõjaroimarid Ervin Viks ja Karl Linnas varjavad end välismaal – Viks Austraalias ja Linnas Ameerika Ühendriikides.
Eestis polnud ainsatki linna ega küla, kus poleks hukatud süütuid inimesi. Veenvalt tõendavad seda sõjaaegsed surmalaagrid Tartus, Valgas, Narvas, Viljandis, Kloogal, Jägalas, Tallinnas, Kiviõlis ja paljudes teistes kohtades, kus ööd ja päevad toimusid massilised hukkamised.
1941.a. oktoobri alguses külastas Tallinna tolleaegne Soome riigipolitsei ametnik Vihterluoto, et tutvuda Eesti Poliitilise Politsei töömeetoditega. Politsei tegevust kirjeldades märgib Vihterluoto "silmapaistvaid saavutusi", mis seisnesid tuhandete inimeste vahistamises ja ülekuulamistel laialdaselt kasutatatud piinamistes.
Vihterluoto ütles, et ta polevat Tallinnas kohanud ühtki juuti. Poliitilise politsei töötajad, nende hulgas ka Mikson olla temale selgeks teinud, et Eestis juute enam ei ole. Mikson rääkinud, kuidas alles hiljuti olla mõrvatud suur grupp juudi rahvusest isikuid. Umbes 80 juuti viidud Tallinna vanglast veoautodel metsa, käsutatud kraavi äärde põlvili ja lastud selja tagant maha.
Hitlerlikud võimud ei eksinud põrmugi, usaldades inimeste hävitamise Eesti julgeolekupolitseile. Mõne kuuga olid Eestis hävitatud kõik juudi rahvusest isikud. Samuti hävitati kõik mustlased.
Maha lasti mitu korda päevas
Tartu surmalaager organiseeriti kohe pärast sakslaste tulekut ja muudeti peagi üheks Eesti suuremaks surmalaagriks, kus juba 1941.a. hukati ligi 8000 süütut inimest. Laagris valitses algusest peale politseinike, vangivalvurite ning omakaitse tegelaste jõhker omavoli ja sadism. Mingit uurimist ega kohtumõistmist ei tuntud. Hommikul võeti inimene kinni, õhtuks oli ta aga juba maha lastud.
Massilised mahalaskmised toimusid iga päev. Otsused mahalaskmise kohta tegi nn "eriosakond". Need viidi täide samal päeval laagri valvemeeskonna liikmete poolt laagri juhtkonna ja "eriosakonna" töötajate vahetul osavõtul ja juhtimisel.
Mahalaskmise kohaks valiti 1941.a. kindlustustöödel kaevatud tankitõrjekraav Riia maantee ääres, umbes 4 km kaugusel Tartust. Mahalaskmisele määratud vangid toimetati kohale autobusside või kinniste veoautodega tugevdatud valve all. Enne mahalaskmisele viimist võeti vangid poolalasti, nende riided ja väärtesemed omistati laagri töötajate poolt.
Kohalejõudmisel käsutati vangid kraavi äärele põlvili, sellele järgnes ohvitseri lühike käsklus "Tuld!" ja vangid surmati lasuga kuklase. Timukate ohvriks ei langenud mitte ainult mehed ja naised. Armu ei antud raukadele ega isegi väikestele lastele.
Pärast massilisi mahalaskmisi korraldasid mõrvarid laagris joominguid ja orgiaid. Nendest sunniti osa võtma laagri naisvange, keda seejuures joobnud vangivalvurid vägistasid ja mõnitasid.
Nii tegutsesid fašistid Tartu surmalaagris ja kõigis teistes vangilaagrites Eestis.
Juudid hukati üksnes rahvuslikel põhjustel
12. jaanuaril 1942 asutati Baltimaades "erikohtud", mis koosnesid kolmest politseiametnikust. Neile anti piiramatud volitused surmanuhtluse kohaldamisel. Otsused viidi viivitamata täide.
1961.a. märtsis karistas Eesti NSV Ülemkohus Meret, Gerretsit ja Viiki. Paljusid neist, kes võtsid osa süütute inimeste tapimisest Tartus, Tallinnas, Pärnus, Võrus ja mujal, on karistatud juba varem. Käesoleval kohtuprotsessil annavad vastust Jüriste, Viks ja Linnas oma tegude eest Tartu ja Tallinna surmalaagrites.
Isehakanud võimumehed kehtestasid linnas verise terrori. Vahistati tuhandeid inimesi.
Kohe asusid natsid laastama Tartu Ülikooli. Hulk õppejõude vahistati ja paigutati surmalaagrisse.
Arreteeritud inimeste kinnipidamiseks organiseerisid fašistid Tartus Näituse väljakul koonduslaagri, millest kujunes üks suuremaid surmalaagreid Eestis. Mingit uurimist ega kohtumõistmist ei olnud. Otsused tegi eriosakond.
Kõik linna jäänud juudid, kaasa arvatud lapsed ja raugad, toodi laagrisse ja hukati. Nad hukati üksnes rahvuslikel motiividel. Seda tunnistas endine Tartu surmalaagri korrapidajaohvitser Laats.
"Kuulsin väga paljudest juhtumitest, kus omakaitselased rüüstasid ladusid, kauplusi ja kortereid. Kord olin ise patrullis ning kuulsin Herne tänaval asuvast majast kisa ja appihüüdeid. Kohale jõudnud, nägin, et omakaitse tunnimehed olid hakanud selles majas röövima ja rüüstama.
Algul oli laagrisse sattumine väga lihtne. Tänaval võis keegi näpuga näidata, et see on kommunist, ja näidatu viidi kohe kinni. Enamjagu kinnipeetavaist olid eestlased, vähem oli venelasi. Juudi rahvusest kinnipeetavaid oli rohkem Kastani tänava laagris. Juute peeti kinni Aleksandri tänava koolimajas ja neid viidi mahalaskmisele Näituse väljaku laagri kaudu. Juute hävitati Saksamaal kehtivate fašistlike seaduste järgi, kuid kõik muu on kohalike eesti rahva reeturite "teeneks". Otsused tehti "eriosakonnas" Viksi poolt, ja seal oli koos ka laagri juhtkond. Päeval kutsuti vahialune "eriosakonda" ülekuulamisele, õhtul aga viidi ta juba mahalaskmisele. Alles hiljem saadeti nimekirjad kinnitamiseks. Valvemeeskonna ülemale tehti teatavaks, millal äraviimine toimub, ja valvemeeskond asus poolringi ümber baraki. Siis tulid mahalastavate inimeste nimekirjadega laagri ülem, "eriosakonna" ülem ja mõnikord tema abi. Vangid toodi nimekirja järgi ühekaupa väikesesse koridori. Hiljem seoti nende käed, vangid seoti poolteisemeetrise vahemaaga üksteise külge pika köie abil. Vange aeti treppi mööda autosse ja pandi kahele poole autokasti äärde istuma. Kõik see toimus sunniviisil. Löödi jalaga ja püssipäraga. Tavaliselt juhatasid mahalaskmisi Linnas, Viks või Koolmeister. Enne mahalaskmisele viimist võeti vangid riidest lahti, eriti siis, kui mahalaskmisele saadeti juute. Siis kogunesid hukatavate juurde peale "eriosakonna" inimeste ka teenistujad raamatupidamisest, isegi naised, kes tulid saaki otsima.
Aleksandri tänava koolimajas asuvad lapsed viidi laagri kaudu mahalaskmisele. Suuremad viidi koos vanematega, väiksemad eraldi. Laste viimiseks ja hukkamiseks oli 3-4 meest. Kord kuulsin, kuidas üks valvur purjus päi hooples, et ta võttis lapsel jalast kinni ja tappis ta kuuliga pähe.
Mahalaskmise ajal olid laskjad purjus. Ühel ööl olin ma Näituse väljaku laagris korrapidajaks, kui naistebarakist kostis kisa ja nuttu. Kohale minnes nägin, kuidas Viks, Koolmeister ja veel keegi kolmas viisid vägisi ühe naise endaga kaasa "eriosakonda". Hiljem kuulsin, et see naine vägistati "eriosakonnas". Peale nn juhtkonna oli "eriosakonnal" kümmekond reameest – läbipõlenud ja pätistunud tüübid, kes olid spetsialiseerunud mahalaskmisele ja hukkamisele. Kui aga "eriosakonna" meeskonnast ei jätkunud, siis võeti lisa valvemeeskonnast.
Tartu surmalaagri endine valvur Karl Elk tunnistas, et võttis kahel korral osa mahalaskmistest. "Iga mahalastava taga, mõne sammu kaugusel, seisis valvur vintpüssiga. Jüriste kamandas: tuld! Selle käskluse peale igaüks meist tulistas oma ohvrit. Tapetud langesid näoli kraavi põhja porri. Pärast kõnniti laipadel. Kes vähegi liigutas, seda tulistati uuesti. Teisel korral lasti maha lapsi. Hukkamisele määratute hulgas oli Mirwitz Tartust oma kolme lapsega, keda ma tundsin. Poisid olid umbes 10-11aastased, tütar 5-6aastane. Ema lasti kõige enne maha, lapsi hoiti niikaua bussis. Nad nägid, kuidas nende ema tapeti. Väike tüdruk nuttis haledalt ja palus: "Kus ema on?" Siis tuli valvur Mark ja viis nad ühekaupa kraavi äärde ning laskis püstolist maha."
Mõrvati üle 12 000 inimese
Tartu surmalaagri kohta on säilinud okupatsiooniaegsed arhiivimaterjalid. Toimikus on pikad nimekirjad Tartu laagris kinnipeetud ja hukatud inimeste kohta. Kõik, keda taheti hukata, paigutati surmabarakki.
Tunnistaja E. Suits, kes mahalaskmisi korduvalt pealt nägi, rääkis: "Pärast Tartu langemist hakati meie talu lähedal tankitõrjekraavi ääres massiliselt inimesi maha laskma. Ohvrid veeti kohale nii autobusside kui ka veomasinatega. Alguses toimusid mahalaskmised iga päev, vahel isegi 6-7 korda päevas. Timukate kogupaugud kostsid sealt nii päeval kui öösel."
Tunnistaja S. Rull, kes elas tankitõrjekraavi läheduses, kinnitas, et massilised mõrvamised toimusid seal süstemaatiliselt. Kord linnast tulles nägi ta kohutavat pilti. Kraavi ääres seisis buss, millest mõrvarid tassisid välja 2-5-aastaseid lapsi. Ühe käega tõstis mõrvar lapse üles, teisega tulistas lapse pihta.
Tunnistaja L. Lõoke rääkis kohtus, et ta nägi, kuidas tankitõrjekraavi juurde toodi korraga 7 autotäit vange ja lasti maha. Ta nägi pealt ka laste tapmist. "1941.a. sügisel toodi sinna suure punase bussiga lapsi, keda timukad seal maha lasksid. Nägin, kui üks timukatest tõstis ühe käega lapse õhku ja teise käega tulistas lapse pihta ning viskas lapse siis alla kraavi. Laps oli minu arvates imik."
Talvel jäeti laibad matmata. Seetõttu ujusid kevadel laibad vees, sest kraav oli vett täis.
O. Kudu tunnistas massilistest mahalaskmistest. Ta nägi oma põllult põõsa varjust, kuidas lasti maha grupp naisi. Naised olid poolalasti, neid oli umbes 20. Tunnistaja arvates olid mõrvarid purjus. Pärast tapatalgut sõideti lauluga minema.
Alati pärast suuremat tapatalgut hakkasid joobnud valvurid mõrvatute asju jaotama.
On kindlaks tehtud, et paljud vangid aeti elusalt hauda. Kuna kõigi käed olid tugevasti kokku seotud, oli pääsemine välistatud isegi sel juhul, kui joobnud mõrvarid ei tabanud märki.
Tartu tankitõrjekraavis hukati üle 12000 inimese.
Tunnistaja L. Frei rääkis, kuidas valvurid enda lõbuks peksid naisvange. Valvur Taska käis tihti naistebarakis ja peksis seal vange nuudiga.
Hukatute vara jagasid nende tapjad
Tartu koonduslaagri valvur Kolberg rääkis, et korraga oli laagris umbes 3000 vangi. Palju oli naisi.
1941.a. lõpus oli laager Kastani tänaval. Vangivalvurid Mark ja Kupper rääkisid, et "suur tapmine" oli siis, kui laager asus Näituse väljakul. Nende jutu järgi lasti seal maha kuni 150 inimest päevas. Mahalaskmiste organiseerijad olid laagri ülem leitnant Linnas, tema abiline kapten Jüriste ja veel laagri juhtkonda kuulunud leitnant Laas, aspirant Koppel, leitnandid Ardla ja Linde.
Tunnistaja H. Jalakas: Paljud vangivalvurid olid metsikud sadistid. Eriti paistis silma Taska-nimeline valvur. Ta kiitles, et kõige mõnusam on tappa juute pussiga, eriti rasedaid naisi ja väikesi lapsi. Lööd noaga nagu udusulgedest patja.
Tunnistaja nägi, kuidas mõrvarid viisid kord mahalaskmisele kaks bussitäit väikesi lapsi. Kõik lapsed võeti alasti, neile räägiti, et nad lähevad sauna.
Naisvangide vägistamisest vangivalvurite ja laagri juhtkonna poolt rääkisid kohtus paljud tunnistajad.
Tunnistaja Tõnismaa rääkis, kuidas Tallinnast toodi Tartu laagrisse grupp noori ukrainlannasid. Öösel viisid valvurid nad endi juurde ning vägistasid. Järgmisel päeval aga lasti need naised maha.
Tartu surmalaagri töötaja Karikosk rääkis, et 1941.a. oktoobris viidi mahalaskmisele grupp juudi rahvusest isikuid. Neid oli 20-30 inimest, peamiselt vanemad naised, kuid nende hulgas oli ka noori tüdrukuid ja isegi mõned lapsed. Mahalaskmiskohale jõudes anti käsk bussist väljuda. "Nägin, et mõned naised olid täiesti alasti. Surmale määratute hulgas oli üks Sacki-nimeline Tartu elanik, aastat 28 vana, väga sümpaatne naine. Teel mahalaskmisele oli selle naise kõikide valvurite ja ülejäänud vangide silma all autobussis vägistanud vangivalvur Udo Kupper." Kõik need naised ja lapsed tiriti kraavi äärele, sunniti laskuma põlvili ja lasti maha, vaatamata naiste ja laste südantlõhestavale nutule ja palvetele.
Hukatute varandus rööviti ja jagati mõrvarite vahel. Tunnistaja Uudel rääkis, et endine Tartu surmalaagri "eriosakonna" ülem Lepik olevat endale kokku kraapinud tohutu hulga kulda ja väärisesemeid. Kord näinud ta Lepiku laual kullahunnikut ja suurt hulka kelli. Lepik olevat öelnud, et laual on 5000 kuldrubla ja 800 kella.
Tunnistaja Nõu rääkis, et vangivalvurid võtsid mahalaskmisele kaasa tangid, et oleks hõlpsam vangidelt enne nende mahalaskmist kuldhambad välja kiskuda.
Paljud lapsed tapeti tankitõrjekraavis
Jüriste astus 1941.a. juuli alguses fašistide poole, võttes osa Tartu elanike terroriseerimisest ja linna rüüstamisest. 14. juulil asus Jüriste Tartu surmalaagri ülema ametikohale vastavalt omakaitse juhi F. Kure käskkirjale, sama aasta augustist kuni 1942.a. alguseni tegutses ta aga laagri valvemeeskonna ülemana. Oli kuni sõja lõpuni omakaitse pataljonikomandör.
Linnas astus 1941.a. juuli alguses vabatahtlikult omakaitsesse. Ta töötas Tartu surmalaagris algul korrapidajaohvitserina, aga augustis 1941 kuni 1942.a. maini laagri ülemana. Ta organiseeris, juhatas ja võttis vahetult osa tuhandete süütute inimeste hukkamisest Tartu tankitõrjekraavis.
Tunnistaja Kolberg rääkis, et nägi korduvalt vangide viimist mahalaskmisele. Tavaliselt tuli õhtul surmabaraki juurde grupp vangivalvureid eesotsas Linnasega, harilikult olid tema alalisteks saatjateks Jüriste, Koolmeister, Laas, Linde, Ardla ja Koppel. Nad võtsid mahalaskmistest osa järjekorras, keegi neist jäi alati laagrisse.
Tunnistaja Puusepp rääkis, et "kord viidi mind ühe laagri ametniku korterisse puid saagima. Kõrval oli maja, milles varem oli asunud mingi kool. Selle maja hoovil seisis autobuss, milles oli palju inimesi. Seal oli juudi rahvusest mehi, naisi ja lapsi. Bussi juures õiendas laagri ülem Linnas. Kuulsin, kuidas ta ütles bussis olijaile, et neid viiakse Riiga ja et nad võtaksid kaasa kõik oma asjad. Väikesel käharpäisel tüdukukesel soovitas ta kaasa võtta nuku, mida laps süles hoidis. Sama päeva õhtul nägin seda nukku juba laagris ühe vangivalvuri käes. Sain aru, et kõik need inimesed, keda Linnas lubas Riiga saata, olid maha lastud.
Viks tegi Tartu surmalaagi "eriosakonna" ülema asetäitjana otsuseid tuhandeid inimesi surma saata. Tema otsuste põhjal kostsid vahetpidamata Linnase ja Jüriste käsklused: "Sihtida, tuld"
1941.a. edutati Viks Tallinna-Harju Prefektuuri Poliitilise Politsei ülemaks. Prefektuuri aruandest nähtub, et alates 1941.a. sügisest kuni 21. maini 1943 oli Tallinna-Harju Prefektuuri poolt vahistatud 2134 inimest, neist juute 659 ja mustlasi 253. Viks määras massiliselt surma süütuid inimesi. Viksi arvamused kinnitasid saksa võimud ja Viksi juhtimisel viidi need täide.
1942 keskel reorganiseeriti politseiorganid, moodustati ühtne politseiaparaat Eesti Julgeolekupolitsei ja SD nime all. Viks määrati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD osakonna B IV ülemaks, kus ta töötas kuni sõja lõpuni.
Mõrvarid mõisteti surma
Sellel protsessil mainiti veel korduvalt kolme nime: Viktor Roovere (endine Rotenberg), Artur Paal ja Alfons Rebane. Roovere juhatas sõja ajal Tartu politseiprefektuuri tegevust, kandes hoolt, et Tartu koonduslaagris jätkuks vange. Artur Paal kui Tartu Prefektuuri Poliitilise Politsei ülem juhtis kogu karistustegevust Tartus.
Jüriste tunnistas sellel protsessil end süüdi, kuid püüdis osa vastutusest veeretada Linnasele ja Viksile – nemad organiseerisid inimeste tapmist, mõnitasid ja piinasid oma ohvreid. Ta rääkis, et mitu korda päevas veeti inimesi tankitõrjekraavi mahalaskmisele. Tema ja ta kaasosalised said endale mõrvatute asju.
Jüriste: "Surmaotsused tehti "eriosakonnas". Seda osakonda juhtisid Lepik ja Viks, seal oli veel prokurör Paal ja teisi. Kõige suuremaks ülemuseks oli laagris sakslane veltveebel Giessen.
Vangide saatmist mahalaskmisele korraldasid Linnas ja "eriosakonna" mehed. Mahalaskmiskohal käisid alati Linnas, Lepik, Viks, Koolmeister ja teised ohvitserid. Vange hukati tankitõrjekraavi kaldal. Inimesed pandi kraavi kaldale põlvili, näoga kraavi poole. Igaühe taha asus mahalaskja paari meetri kaugusele või veel lähemale. Ka mina juhtisin mahalaskmist Linnase korraldusel."
Selle protsessi lõpul kuulutati välja kohtuotsus: mõista Juhan Jüriste, Karl Linnas, Ervin-Richard-Adolf Viks surma.

järgneb.

admin Ajalugu

Omakaitse omakohus

mai 1st, 2005

(Järg. Raamatust "Inimesed, olge valvsad")

Kohtu ees seisab suurekasvuline kiilas­päine mees suurte rippuvate kätega. Need ei ole töömehe tugevad käed, vaid timuka omad.
…1941. aasta suvi. Gerrets astus vabatahtlikult sõjavõelisse natslikku organisatsiooni omakaitse ning sai koos Laagi ja Talvariga üheks juhtivaks tegelaseks omakaitse Läänemaa staabis Haapsalus.
Prokurör: Kes okupeeritud Haapsalus viis surmaotsuseid täide?
Gerrets: Saksa julgeolekupolitsei tegi otsuse, aga omakaitse viis otsused täide.
P: Kes omakaitsest isiklikult võttis osa mahalaskmistest?
G: Talvar ja Laak. Nemad kahekesi viisid otsused täide.
P: Mitu inimest lasti maha?
G: Seda arvestasin ma piirituse hulga järgi, mida ma Talvari ja Laagi käsul andsin välja mahalaskmiskomando liikmetele. Iga kord lasti inimesi maha 10-20liikmeliste gruppidena, varem olid grupid suuremad, 40-50 inimest.
Saanud Haapsalus veretööde kaas­osalistena kambameesteks, astusid Laak ja Gerrets 1942.a. sügisel vabatahtlikult Eesti julgeolekupolitsei ja SD teenistusse. Laak määrati Jägala laagri koman­dandiks, Gerrets tema käsutusse. Käskkirjale oli alla kirjutanud Eesti julgeolekupolitsei ülem major Mere. Gerrets oli Laagi äraolekul teine mees Jägala koonduslaagris.

Riias "kogemusi" saamas
Gerrets ja Laak käisid Riia getos "kogemusi üle võtmas". Geto ülem sakslane Krause jutustas, kuidas ta saab üksinda hakkama 40 000 getosse paigutatud juudiga.
Riia lähedal andis Krause, üks Eichmanni praktikuid, Gerretsile ja Laagile juudi rahvusest inimeste massilise hävitamise näitliku õppetunni.
"Meile öeldi, et juute ei pea tapma seal, kus nad elavad, vaid nad tuleb vedada neile tundmatutesse paikadesse ja nad seal hävitada. Siis on vähem kära," rääkis Gerrets.
Seal, kus inimesi maha lasti, oli põllule veetud sõnnikuhunnikuid, et viia inimesi eksiarvamusele, et neid viiakse mõisasse tööle.
Surmamasin töötas laitmatult. "Kui inimesed olid endid lahti rõivastanud, siis hakati neid ajama läbi SSlaste koridori mahalaskmise kohale. Natsidel oli käes püstol ja kepp, millega sunniti inimesi minema kaevatud aukude juurde. Algul inimesed arvasid, et lähevad sauna, aga siis, kui kostsid esimesed lasud, said nad aru.
P: Kas teie võtsite mahalaskmisest osa?
G: Laak võttis osa. Algul olime koos augu serval. Kuid kui Krause mahalaskmiste vaheajal hakkas suitsetama, andis ta käega märku auku tulla. Laak läks. Niipea kui hakkasid saabuma järjekordsed ohvrid, võttis ta Krauselt automaadi ja hakkas laskma. Laak tappis seekord umbes 40 inimest.
Teel Riiast Tallinna päris Gerrets Laagilt, kas neil seisavad Jägalas ees sama­sugused tapmised. Laak vastas jaatavalt. Oli oodata esheloni vahistatud juutidega. Selleks oligi Jägala laager loodud.
Mere määras Gerretsi Laagi abiliseks.

Tapeti väga palju lapsi
Kui saabus eshelon Tshehhoslovakkiast, oli Jägalast mõne kilomeetri kaugusele kaevatud tohutud augud. Saabunud esheloni võtsid Raasiku jaamas vastu Eesti julgeolekupolitsei ülem Ain Mere, sakslane Bergmann, Laak ja Gerrets. Mere ja Bergmann jutlesid saabunutega, teatasid neile, et enamik neist hakkab töötama mõisates, nõrgema tervisega inimesed aga saadetakse peaaegu et vanadekodusse. Inimesed rahunesid ja istusid bussidesse, mis neid ootasid.
Saabunud jagati kaheks. Autobussid, milledes oli enamik saabunuid – vana­kesed, naised ja lapsed – hakkasid pika voorina Kalevi-Liiva poole sõitma.
5. septembri 1942.a. verises tragöödias rakendasid Gerrets ja Laak Riia lähedal omandatud "kogemusi".
Autobussid jäid seisma 15 m kaugusel aukudest, mida varjas tihe mets. Inimesed aeti bussidest välja ja sunniti lahti riietuma. Seda jälgis kuuemeheline erikomando, kes kiirustasid inimesi taga kärkimisega – et inimestele ei jääks aega järelemõtlemiseks.
Nagu Riia lähedal, oli Kalevi-Liival üles seatud valvurite spaleer lahtiriietumise kohast aukudeni. Eritimukas korjas inimestelt ära kellad, sõrmused, kõrva­rõngad, prillid. See mees oli Gerrets.
Kui esimene grupp oli lahti rõivastunud, hakkasid nad kiiresti minema läbi SSlaste spaleeri. Algul läksid nad rahulikult, aga kui hakkasid kostma lasud, siis sulgesid nad kätega kõrvad ja keeldusid edasi minemast. Spaleeris olevad mehed peksid neid keppidega.
Enne hauda minemist rööviti nad paljaks. Üks vaimulik ei tahtnud Gerretsile anda kuldristi, ta palus luba koos ristiga hauda minna. Gerrets võttis talt risti ära. August kostsid kogu aeg lasud ja inimeste surmaeelsed karjed.
Mahalaskmist juhtis komandant Laak august, teised mahalaskjad oli kuus-kaheksa meest Tallinnast.
Sel päeval tapeti üheksasada inimest. Tapmine kestis hommikust pimedani.
Kalevi-Liival tapeti ka väga palju lapsi, rinnalastest kuni 15aastaseni. Lapsi oli palju ja nad kõik lasti maha.
Lõpetades oma verise töö Kalevi-Liiva küngastel, sõitsid paljud mõrtsukad Jägala laagrisse, kuhu olid toimetatud need hommikul saabunud, keda jäeti esialgu ellu sunnitöö tarvis. Jägalas jaotati röövitut. Väärtasjad jäid Saksa julgeolekupolitsei ametniku Geese kätte. Jalanõud ja rõivad viidi kolmel veo­masinal Tallinna.
Tapmine Kalevi-Liival oli varem hoolikalt ette valmistatud Bergmanni, Mere, Laagi ja Gerretsi poolt.

Viimane oli jalutu mustlasnaine
Teine eshelon jõudis Raasiku jaama umbes kahe nädala pärast Saksamaalt. Need 700 inimest tapeti täpselt samuti. Laak tappis augus, Gerrets röövis oma ohvreid augu serval, tapatalguid juhtisid Bergmann ja Mere.
Septembris lasti maha grupp haigeid vange Jägala laagrist. "Väikest gruppi võisime meie ise maha lasta, oli ainult vaja Merega läbi rääkida. Teine kord tapeti veel üks grupp haigeid. Meie masin, millega vedasime inimesi Kalevi-Liivale, oli umbes kümnekohaline. Seekord võis haigeid olla 8-12. Nad elasid laagris jubedates tingimustes, piinlesid seal. Haigeid hoiti kuuris pimedas nurgas ja toideti väga halvasti."
Kalevi-Liival avas Laak autoukse ja karjus: "Noh, kiiresti, rõivastuge lahti!" Mehed rõivastusid lahti augu serval, naised hakkasid end lahti rõivastama autos. Hukkamisele määratuid piirasid viis valvurit. Laak ajas inimesed auku ja tappis nad seal lasuga pähe.
Gerrets rääkib. "Avasin auto ukse, kus oli viis paljast naist. Laak käskis neil väljuda. Naised väljusid. Kuid üks nende hulgast, keda Laak korduvalt kasutas oma madalate instinktide rahuldamiseks, läks hulluks. Tema nimi oli Gertrud. Ta läks hulluks sel ajal, kui ta koos teiste naistega autos lahti rõivastus ja laske kuulis. Ta hüppas masinast välja ja hakkas jooksma. Jooksis ümber masina ning ta nägu tõmbles krampides. Ta jooksis ümber auto ja Laagi. Laak laskis neli naist maha, aga Gertrud jooksis ikka veel ümber augu. Kui Gertrud lähenes Laagile, tappis see ta lasuga rinda. Valvurid haarasid tal jalgadest kinni ja viisid ta auku."
Septembris 1943, enne laagri likvi­deerimist, oli järjekordne mõrv. Must­lased mõrvati 1942.a. märtsis. Nad veeti kohale kahe autoga, esimeses oli ligikaudu kakskümmend viis vanakest ja üks noorem mees, kes vägivaldselt auku lohistati. Mustlased laskis maha leitnant Laak üksinda. Viimane mõrvatav oli jalutu mustlasnaine. Valvurid olid purjus, haarasid tal kätest kinni ja lohistasid mööda maad nagu kotti. Alles siis, kui vanake valvuritele kuldsõrmuse ja raha andis, tõsteti ta üles ja visati auku. Kui Gerrets avas teise auto ukse, selgus, et selles olid väikesed lapsed, 3-5aastased. Lapsed nutsid. Seitse valvurit tuli, igaüks võttis kaks last ja viis need ära. Valvur Purka oli üks neist. Mahalaskjad olid Laak ja Viik.

Tapetute vara läks tapjate naistele
Metsakalmistul lasti ühe päevaga maha tuhat inimest, selle organiseeris Viks, kes oli Ain Mere esimene abi.
Juba 1941.a. hilissügisel juhtis gestaapo­lane Viks koos Lepiku ja Miksoni jt ajujahti inimestele. Gestaapo juhtkond võis peagi Tallinnast Himmlerile teatada, et "juutide tapmine… on toimunud süstemaatiliselt ja et tänaseks päevaks Eestis juute enam ei ole".
Tapetute riiete ja jalanõude järele tulid julgeolekupolitsei ja SD töötajate naised, ka Viksi naine.
Priit Toone kuulus "karistuse projek­teerimise komisjoni" koosseisu. Ta töötas referendina Eesti julgeolekupolitseis ja SDs 1941-1944.
Ta tunnistas: Eesti fashistlikul julgeoleku­politseil ja SD-l oli kaks sektorit: Eesti ja Saksa sektor. Eesti sek­torit juhtis sturmbann­führer Mere. Poliitilised asjad anti poliitilise polit­sei IV osakonnale. Julge­olekupolitsei ja SD üld­juht, aga samuti IV osa­konna juht oli Mere. Juutide ja mustlaste arreteerimisega tegeles poliitiline politsei. Juudid ja mustlased saadeti poliitilisse polit­seisse. Otsuse arreteeri­tute koh­ta tegi karistuse projek­teeri­mise komis­jon. Kõik allusid Merele. Juurdlust ei olnud, uuri­mist ei olnud, sageli tehti sur­ma­­otsuseid, tihti aitas ainult rahvus­likust kuu­lu­­misest.
Ilma igasuguse kohtuta viidi iga päev maha­laskmisele kümneid ja sadu inimesi. Surma­konveier, mille peajuhti­deks olid saksa fašistid Sandberger ja Berg­mann ning eesti natsid Mere ja Viks, töötas väsimatult nii päeval kui ööl.
Pavel Kurovski töötas Saksa julgeoleku­politseis ja SD-s Tallinnas. Mere rajas arvukaid osakondi eesotsas IV-B osakon­naga, mida nimetati poliitiliseks polit­seiks, samuti suur hulk kohalikke osakondi ja referentuure. Eesti julge­olekupolitsei ja SD tegelesid inimeste arreteerimise ja mahalaskmisega. Tegutsesid nuhid, kes töötasid julgeole­ku­politsei heaks.
"Ma nägin 1941.a. lõpus suuri gruppe juudi rahvusest naisi, " rääkis Kuovski, "kes tulid Eesti julgeolekupolitseisse ja SD-sse selleks, et edasi anda pakke oma arreteeritud meestele ja poegadele, Neid pakke võeti vastu järjest harvemini, hiljem aga märkasin, et ka naised ei tulnud enam – nemadki olid arreteeritud. Kõik Tallinna juudid viidi Keskvanglasse ja lasti hiljem maha."
Tunnistaja jutustab, et ta nägi Tallinna juutidelt enne nende mahalaskmist Harkus äravõetud väärtesemeid. "Keldri­ruumis oli seif, milles hoiti kirjavahetust. Ükskord nägin seal palju kelli, kuld­sõrmusid jm väärtesemeid. Mulle öeldi, et kõik need kuldasjad on ära võetud juutidelt Harku laagris."
Kurovski kaastöötajale kiitis Bergmann Meret tema resoluutse tegevuse eest enne sõda Tallinnas elanud juudi rahvusest isikute tapmisel. "Meil on juutide likvideerimise kogemusi," ütles Bergmann Kurovski tuttavale, "kuid Mere trumpas meid üle. Ta viis kogu selle operatsiooni läbi nii kiiresti, et meil tuleb temalt õppida."

Tshehhoslovakkia juudid tunnistavad
Arnotshka Meisnerova: "Algul peeti mind kinni Terezini linna gestaapos. Sealt viidi meid 1942.a. 1. septembril esheloniga ära. Seal oli ligikaudu 1500 inimest. 5. septembril saabus meie eshelon Raasiku jaama. Vagunid tühjendati. Jaamas võtsid meid vastu saksa ja eesti natslikud politseiametnikud, Gerrets nende seas.
Meid koheldi väga toorelt, kogu aeg kiirustati: kiiremini, kiiremini! Kõik saabunud jaotati kahte gruppi. Minu vanemad sattusid teise gruppi. Meid viidi laagrisse. Kui kohale jõudsime, nägime 4-5 barakki, mis olid ümbritsetud okastraadiga – see oligi Jägala laager. Oma vanemaid ei näinud me enam kunagi.
Laak ja Gerrets tulid esimesel õhtul laagrisse ja korraldasid alandava ülevaa­tuse, kõiki tütarlapsi sunniti täielikult lahti riietuma. Kõik allesjäänud ehteasjad võeti ära."
Hiljem viidi Meisnerova Tallinna Kesk­vanglasse. Ta töötas sadamas. "Meid aitasid paljus eesti töölised. Nad suhtusid meisse kui oma lähedastesse ja headesse sõpra­desse. Oma eluga riskides andsid nad kurnatud vangidele salaja toidu­aineid. Üks neist oli Elmar Preimut.
Marketa Mashova tegi läbi Jägala, Kohtla-Nõmme ("Goldfields"), Vinni ja Ereda laagrid ning Kostivere riigimõisa.
Raasikul pidi ta lahkuma isast. Laagris kohtas Mashova sõimlevaid, mõnitavaid valvureid. Lisaks kehalistele piinadele ähvardasid Laak ja Gerrets iga päev surmaga. Eesmärgiks oli inimesi ka vaimselt maha murda.
Emmy Zhampachova: Fashistid panid ta koos isa ja emaga Terezini koondus­laagrisse. Selle perekonna nagu tuhan­dete teistegi perekondade ainsaks "kuriteoks" oli see, et nad olid sündinud juutidena.
"5. septembril 1942 saabusime Raasiku jaama. Rong ei olnud veel peatunudki, kui vagunite ümber hakkasid jooksma saksa mundris sõjaväelased. Kui välju­sime perroonile, lahutas Gerrets mind emast. Minu ema pandi sinisesse bussi ja viidi sellega ära. Alles eelmisel aastal sain teada, et ema hukati Kalevi-Liival.
Mind viidi laagrisse. Meil kästi lahti riietuda ja võeti hinnalised esemed ära. Mind isiklikult "vaatasid läbi" Gerrets ja Laak. Mäletan seda sellepärast, et Laak rääkis halvasti saksa keelt ja Gerrets aitas teda. Kartser, üle jõu käiv töö, peks, alandused, ähvardused. Töötasin paar nädalat pagasi­laos, siis saadeti mind Kostivere mõisa. Seal töötasime põllul, piitsa all. Kui mõisas olid tööd tehtud, toimetati naised Tallinna keskvanglasse. Seal oli samuti väga julm rezhiim. Käisin läbi kaheteist­kümnest koonduslaagrist, kuid nii julmi inimesi kui Laak ja Gerrets ma mujal ei kohanud. Gerrets oli rafineeritud sadist. Iga tema sõna oli täis õelust ja tigedust. Nad äratasid meis õudust.
Ruth Kopeckova: Gerrets ajas meid tööle, sundis töötama täieliku kokkuvarisemi­seni. Ta ähvardas surmaga, kui normi ei täideta. Pärast Jägala laagrit tuli Kostivere mõis, Tallinna keskvangla, Ereda, Lagedi, Klooga, Stutthof. Vaid vähesed pidasid sellele vastu.
"Mere oli raudteejaamas, kui meid toodi, ja käis sageli laagris. Meesvangid elasid hirmsates oludes, neid peksti halasta­matult. Tingimused olid seal ebainim­likud."
Jarmila Adamova: Inimestes püüti hävitada kõik inimlik, muuta nad tumma­deks loomadeks, teha neist kuulekad orjad, kes ei ole võimelised vastu hakkama. Üle jõu käiv töö, lõputu alandus. Sain tuttavaks ühe naisega, kes elas Jägala laagri lähedal. Ta andis meile salaja toitu. See naine ütles mulle, et ta võiks põgenemise korral mind ja mõnin­gaid minu sõbrannasid varjata. Meil oli keelatud kohalikega kohtuda.
1500 vangist ei jäänud meestest ellu kedagi, tütarlastest ehk 15 või veelgi vähem.

Tunnistajad valgustavad Tartu veretööd
Salme Rull nägi oma silmaga fashistide üht koletislikumat veretööd – massimõrva Tartu lähedal tankitõrjekraavis.
Ta elas 1941.a. Lemmatsi külanõukogus, neli-viis kilomeetrit Tartust. Tankitõrje­kraav, mille Tartu elanikud kaevasid Riia maantee äärde saksa tankide kinni­pidamiseks sõja algul, asus nende majast 50 m kaugusel.
Paar päeva pärast sakslaste tulekut sõitsid kohale esimesed 5-6 bussi. "Nägin oma maja aknast, kuidas kõik inimesed lasti maha. Inimesed aeti bussidest maha, oli mehi, naisi, lapsi, ka väga väikseid lapsi, kõik nad sunniti sügava kraavi kaldale, kostsid kogupaugud.
Mahalaskmised jätkusid ka talvel ja kevadel. Kogupaugud raksusid öösel ja päeval.
Tankitõrjekraav aeti järk-järgult kinni, tuhandete inimeste ühishauale kasvas rohi. Siis toodi kohale terved autokoor­mad vange, kes hakkasid ühishauda lahti kaevama. Need vangid põletasid ära hukatute jäänused ja siis põletati nad ära koos meie saunaga. Ükskord nägin, kuidas lapsi autost välja toodi. Väikse­matel võeti jalast kinni, lasti revolvrist pähe ning visati kraavi.
Kord nägin, kuidas inimesi bussidega toodi, nad olid aluspesu väel või päris alasti, käed olid kinni seotud. Nad aeti kraavi äärde, sunniti põlvili heitma ja lasti maha. See kestis 1941. aasta suvest kuni 1942.a. kevadeni. Iga päev tuli palju autosid."
1943. a. hakati hukkamispaigale vedama puid. Kraavi äärde püstitati kõrge plank, pandi üles sildid, et läheneja lastakse hoiatamata maha. Lähedased talud tehti inimestest tühjaks.
Algas väljakaevamine. Hakati laipu põleta­ma, hirmust kõrbehaisu oli tunda isegi Tartus.
Lahtikaevajatel olid jalad paarikaupa raudus. Mõnikord oli nendega kokku­puutumisi. Siis näitasid need piinatud, nälginud inimesed suule. Vargsi andsini neile mõnikord tükikese leiba. Kogu talve kuni 1944.a. märtsini kestis laipade põletamine. Viimastena läksid tuleriidale põletajad ise – selle koletisliku töö tunnis­tajad.
(Järgneb)

admin Ajalugu

Tuua elu surma asemel

mai 1st, 2005

Tõlkija: Piret Udikas

Kontorihoone Messberg 1 on imposantne kümnekorruseline kivihoone Hamburgi südames. Kunagi oli see administratiivne keskus, kust saadeti surma juudi rahvast, aga täna on siin koht, kus Ebenezeri Saksa Abifond aitab Jumala valitud rahvast leida endale uut elu.
Siit viidi surmagaasi koonduslaagritesse
Juudi arhitektid, vennad Gershonid kavandasid hoone ehitamist 1920ndate aastate algul. Maja nimetati Ballini majaks ühe tema omaniku järgi; juut Albert Ballin oli ühe firma direktor, laevakompanii juht, mis oli spetsialiseerinud juutide emigreerumisele USAsse, sest sellal põgenesid juudid pogrommide eest Venemaal. Ent natsid võtsid hoone endale ja kasutasid seda kui keskust, kust saadeti surmagaasi Zyklon B koonduslaagritesse, et tappa juute.
Hämmastaval kombel jäi see hoone pommitamistes püsima. 1997.a. kristlased, kes olid avastanud, milline kohutav minevik on sellel hoonel olnud, palusid andestust tehtu eest. Varsti ilmus sellele majale mälestustahvel. Ebenezeri rajaja Gustav Scheller tuli Saksamaale ja rääkis EEF juhtidega tulevikuplaanidest. Kõne all oli maja sünge minevik, et selle kaudu saadeti tuhadeid juute surma. Kuid nüüd on plaanis just selle maja kaudu hakata aitama Jumala valitud rahval pöörduda tagasi Iisraeli.
Kolm Hamburgi kristlast said Pühalt Vaimult nõu küsida kontorihoone omanikelt endale mõned ruumid. Omanikud Saksa Pangast olid nõus ja andsid vajalikud ruumid rendile ilma rahata.
Praegu kasutatakse neid ruume, et Ebenezeri töötajad saaksid viia juutidele tõde ja elu – see on täpselt Gustav Schelleri nägemuse täitumine.
Saksa kristlik teenistus koos Ebenezeriga ja teised organisatsioonid aitasid juudi rahval vabaneda holokausti varjust nende südames. Saksamaa kristlikud organisatsioonid toetasid seda tööd, eriti paludes andestust oma rahva pattude eest.
"…ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud mu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa! " (2Aj 7:14)
See Jumala tõotus Piiblist on juhtinud saksa kristlasi, et rahvas võiks parandada meelt mineviku ränkadest üleastumistest, kahetseda ja seista koos Iisraeliga.
Jahimeeste pojapojad viivad valgust juutidele
Kahetsus rahvaste pattude eest ajaloos on eriti asjakohane endises N Liidus. "Kui me kohtame juute Ukrainas, Valgevenes või Venemaal, igaüks neist on kannatanud holokausti ajal," rääkis Hinrich Kaasmann, kes koos oma naise Elkega on teeninud Ebenezeris 1993.a. alates. Hiljuti sai temast rahvusvahelise abiorganisatsiooni koordinaator. "Ma ei ole kohanud ühtegi juuti, kelle peres ei oleks olnud natsismiohvreid. Saksamaa Ebenezeri vabatahtlike jaoks on oluline isiklik kahetsus, lepitamine ja tervenemine suhetes juutidega."
Selline Saksamaa vabatahtlike suhtumine ja abi on avanud juutide südamed. Nad on jutustanud perekondade saatusest natside ajal ja okupatsiooni ajal N Liidus. See on võimas tunnistus kristlaste armastusest ja Jumalast, kes soovib, et Tema valitud rahvas pöörduks tagasi oma kodumaale Iisraeli.
Kahetsus oli eriti tähtis Hinrichile endale. Tema enda isa oli saksa ohvitser, kes käis Teise maailmasõja ajal läbi Ukraina ja Venemaa. "Samades piirkondades on mulle usaldatud abitöö. Saksa sõdurid olid jahimehed – mu isa pihtis ja kahetses enne, kui ta suri." Praegu on jahimeeste kolmas põlvkond surma asemel toomas valgust juudi rahvale.
Saksamaa valitsus on ametlikult tunnistanud Ebenezerit. Noori mehi lubatakse armeeteenistuse asemel töötada kristliku organisatiooniga Ukrainas. "See on alles tunnustus!" ütles Hinrich. "Kuuskümmend aastat tagasi jahtisid sakslased juute N Liidus, täna viivad nende pojapojad humanitaarabi neile, kes lähevad elama Iisraeli!"
"Laulge kiitust Jehoovale, kes elab Siionis; kuulutage rahvaste seas tema tegusid!" (Psalm 9:12)

admin Ajalugu

Palve läbi surmast pääsenud

mai 1st, 2005

Wort aus Jerusalem" juuli/august 2004

Tõlkija: Piret Udikas

Alla Lazarenko ei palvetanud mitte kunagi hommikuti. Kuid sellel hommikul ta palvetas.
"Ärkasin pisaratega silmis."
Hommikuti on tal alati väga kiire. "Mul jätkub vaid nii palju aega, et ennast valmis seada ja minna," ütles ta. Kuid sellel pühapäevahommikul oli kõik teisiti.
"Ärkasin pisaratega silmis," meenutab ta. Ta palvetas: "Jumal, hoia ja varja mind."
Mõned nädalad hiljem istusime Allaga oma Jeruusalemma kodus. On raske ette kujutada, et see 64aastane säravate silmadega naine pääses enesetaputerroristi rünnakust autobussis eluga.
"Teel bussi peale palvetasin kogu aeg," jutustab Alla edasi. Aga see oli eriline palve. "See palve tuli otse minu südamest, mitte palveraamatust." Ta on ikka veel selle üle üllatunud. "Oli nii, nagu oleks mind keegi selleks sundinud."

Kaheksa inimest said surma ja paljud vigastada, kui 22. veebruaril 23aastane palestiinlane Betlehemast veidi pärast 8.30 rahvast täis bussi tuli ja ennast õhkis. "Mul on tunne, et ma teda isegi nägin," meenutab Alla. "Midagi oli tema silmades, nagu oleks ta meie üle naernud. Järsku kuulsin seda kõmakat," jutustab ta edasi. "Buss oli rahvast täis, kuid kõik olid järsku vait…"
Alla istus sel päeval bussijuhi seljataga, koha lähedal, kus toimus plahvatus. "Bussis olijad lendasid laiali, mitme­suguseid hääli kostus ümberringi," meenutab Alla. "Miski asi kukkus mulle pähe ja kõik mu ümber värises."
Alla vastas istusid kaks rahulikku ja sõbralikku meest. "Siis järsku märkasin, et nad olid surnud. Olin just mõelnud: miks nad ometi ära ei jookse?"
18 kuu eest olid Alla ja tema mees Ukrainast Iisraeli elama tulnud. Paljud juudid ei tahtnud isaisade maale elama asuda. Isegi Alla lihane tütar on meelitanud ema koju tagasi tulema.
Aga isegi peale õnnetust on Alla kindel oma valikus: "Mul on teine ülesanne, ma olen juuditar."
Alla juudist isa pärines 14lapselisest perekonnast. Kogu tema perekond tapeti Teises maailmasõjas. Et tema isa nimi oli tema sünnitõendilt eemaldatud, ei teadnud ta kaua aega oma päritolu.
"Mul ei ole enam ühtegi sugulast," mõtles ta, kui ta tõe teada sai. "Seega on nüüd minu ülesanne Iisraeli minna."

admin Ajalugu

OMAKAITSE OMAKOHUS

detsember 1st, 2004

4. osa

Tõlkija: Piret Udikas

Nad ei halastanud isegi lastele
Ka A. Boþenko "Must raamat" heidab valgust "elule" surmavabrikutes.
Okupeeritud maades asutasid hitlerlased tohutu hulga koonduslaagreid. Need olid tõelised surmavabrikud. Suurim neist oli Oswiecim. Selle ehitas 1939.a. SS-laste peamehe Himmleri korraldusel saksa keemiakontsern "I.G. Farben-Industrie". Laager paiknes hiiglasuurel territooriumil ja kujutas endast tervet laagrite süsteemi: Auschwitz, Birkenau, Monovice, Jawisowitz jt.
Uurimine Nürnbergi protsessil tegi kindlaks, et Oswiecimi saabus iga päev kolm kuni viis rongi, millest igaüks tõi kaasa 1500-3000 inimest. Oswiecimis ei piirdutud ainuüksi mahalaskmisega. Timukad hävitasid siin oma ohvreid mürkgaasi "Tsüklon-B" abil.
Inimesed aeti gaasikambritesse, mida nimetati saunadeks. Kambrite uksed sulgusid hermeetiliselt, gaas lasti sisse ja inimesed hukkusid. Surm tuli 3-5 minuti pärast. Pärast võeti laibad välja ja põletati krematooriumides. Laibad veeti kitsarööpmelisel raudteel laagrist välja, laoti selleks kaevatud kraavidesse, valati naftaga üle ja süüdati põlema. Mõnel päeval hukati Oswiecimis 10 000 kuni 12 000 inimest.
"Hitlerlikud mõrtsukad ei halastanud isegi lastele. Sadu tuhandeid väikesi lapsi hukkus faðistidest timukate käe läbi. Endine vang, Vilniuse arst Jakob Gordon tunnistas Nürnbergi protsessil: "1943.a. alguses viidi Birkenau laagrist haiglasse 164 poissi, kes kõik tapeti, süstides neile südamesse karboolhapet." Endine vang Bakasch Weldtraut Düsseldorfist tunnistas: "1943.a., sellal kui me tarastasime krematooriumi nr 5, nägin ise, kui SS-lased pildusid põlevatesse lõketesse elusaid lapsi."
Nagu Oswiecimis, nii hävitati ka Majdanekis vange gaasiga "Tsüklon-B". Ööpäevas põletati umbes 2000 laipa. Majdaneki krematooriumi ahjudes põletati 600 000 laipa, peale selle põletati lähedalasuvas metsas veel
300 000 laipa.
Kiievi juudi surnuaiale toodi kokku suur hulk juute, nende hulgas naisi ja igas vanuses lapsi. Esimene mahalaskmiseks valitud grupp sunniti heitma pikali kraavipõhja, näoga allapoole, ja tapeti automaaditulega. Seejärel kaeti mahalastud õhukese mullakorraga, nende peale sunniti heitma järgmine grupp hukatavaid ja tulistati neid jällegi automaatidest.
(Need koletud faktid leidsid kinnitust Nürnbergi kohtuprotsessil 20. novembrist 1945.a. kuni 1. oktoobrini 1946.)

Relvitut on keelatud tappa
Herbert Lindmäe raamatust "Suvesõda" Tartumaal 1941 võib leida mõndagi huvitavat.
Inimelul ei olnud okupeeritud Eestis enam mingisugust väärtust. Eestlane kuulutati omal maal lindpriiks. Tema elu ja surma üle oli õigus otsustada igaühel, kes punaste poolel relva kandis. Ja seda õigust kasutati massiliselt. Tagajärjeks oli totaalne ja sadistlik punane terror Eestis.
Võimureid ei hoidnud omakohtu korraldamisel tagasi ka rahvusvahelisest õigusest üldtuntud ja -tunnustatud sõjapidamise seadused ja tavad, mis on sätestatud juba 18. oktoobril 1907.a. Haagi rahukonverentsil vastuvõetud IV konventsiooni maasõja seadustest ja tavadest lisas. Selle konventsiooni lisa järgi on keelatud tappa või haavata vastast, kes on maha pannud relvad ja alla andnud; keelatud on avaldada, et kellelegi ei anta armu (konventsiooni p 23) (kuna võitleva koosseisu hulka tuleb arvata ka partisanid, kehtisid need sätted nendegi kohta – H.L:); keelatud on ilma kohtuta karistada kohapeal isegi maakuulajana kinnivõetud isikut (konventsiooni p 30); kinnitati, et tsiviilelanikkond on rahvusvahelise õiguse all; tuleb austada inimelu ja omandit (konventsiooni p 46 ja 56). Selle rahvusvahelise lepingu üheks osaliseks oli ka Venemaa, kusjuures tema järglane NSV Liit ei olnud sellest lahti öelnud. Kuid nõukogude võimurid olid järginud rahvusvahelist õigust üksnes siis, kui see oli neile kasulik.

Võideldi viha ja vihkamisega
Sõjapidamise seaduste ja tavade rikkumine on rahvusvaheline kuritegu, sõltumata sellest, kas seda tehakse teadlikult või teadmatusest.
Mõistagi tuleb siinjuures taunida eesti partisanivõitlusega kaasnenud omakohtuakte ja vägivallategusid, poliitiliste motiivide varjus arveteklaarimisi oma vihameestega, sõjapidamisseaduste ja -tavade eiramise juhte. Niisuguste tegude eest kannavad rahvusvahelise õiguse järgi vastutust konkreetsed süüdlased, mitte aga partisaniüksused. Partisanid olid sõjakad ja sageli hulljulged sissid, kes võitlesid viha ja vihkamisega.
Võim kuulus Omakaitsele. Otepää Omakaitse ülema 10. juuli 1941.a. käskkiri nr 1 teadustas: "Alates tänasest kuupäevast kuulub kogu täidesaatev võim kohalikule Omakaitsele, kelle korraldusi vastuvaidlematult täita."
Otepää Omakaitse ülema 11. juuli 1941.a. käskkiri nr 2 hoiatas: "Vaatamata erakorralisele ajale kestavad ümbruskonnas mitmekesised arusaamatused ja isiklike arvete õiendamised. Selle vältimiseks käsen – Otepää, Pühajärve, Valgjärve, Veski, Aakre, Kooraste valdades igasugused omavolilised teod lõpetada. Tekkinud asjaoludest teadustada Omakaitse staapi – Otepää Linnavalitsusse." (Otepää Teataja 14. juuli 1941). Ka Otepää Teataja nõudis: "Korda ja rahu! Maa puhastamine kommunistlikest bandiitidest ei tohi muutuda isiklikeks arveteõiendamiseks ega kättemaksuks." Kindla korra alalhoidmiseks ja kahtlase, mitte riigitruu ja mitte eestimeelse elemendi isoleerimiseks ja korra kindlustamiseks asuda tegevusse politseivõimudel. Major P. Vent, Otepää Omakaitse ülem.

Omakaitse haaras võimu
15. juulil toimetasid Tartus partisanid politseilt ja partisanide staabist saadud korralduste alusel kommunistlike tegelaste arreteerimist. Viha kommunistide vastu pimestas ja sellega õigustati vahel ka omakohut. Nii lebas Barclay platsil sel päeval omakohtu ohvriks langenud naise laip. Naine oli koos mehega arreteeritud Poe tänava varjendis. Kuna naine sõimas partisani, peksti teda jalaga ja lasti seejärel maha. Juhtus sedagi, et mõni partisanide hulka sattunud ja relva saanud mees kasutas ära lahinguolukorda vaenuarvete õiendamiseks omakohtu korras. Näiteks läks Postimehe reporter ja trükikoja abijuhataja Raimon-Silver Kirp (24) 15. juulil Tartu vangla juurde, et kirjutada ajalehele sõnum sealsest massimõrvast. Samas rebisid kaks partisani ta autosse, sõidutasid Matieseni trükikoja õuele ja lasksid ta seal maha. Selgus, et R.S Kirpul oli punaste võimu ajal olnud selle korporatsiooni meestega, kuhu tapjad kuulusid, mingi omavaheline tüli.
Kurg määrati 16. juulil Eesti vabastatud alade partisanide üldjuhiks. Tema käskkiri 16. juulil: "Kohaliku Saksa sõjaväevõimu määruse alusel laieneb minu tegevus Lõuna-Eestilt kogu Eesti vabastatud maa-aladele. Määran … koonduslaagri ülemaks kapten Juhan Jüriste."
Ka Omakaitse eriosakonda oli sattunud vägivallatsejaid ja julmureid. Nii lasti eriosakonna juurdleja, Isamaaliidu Tartumaa osakonna sekretär Roland Lepik maha selle eest, et ta oli surma saatnud mitu süütut inimest ja oma ohvritelt väärtasju omastanud.
Käskkiri ütleb: "Partisanisalkadel kohtadel teotseda minu poolt antud erijuhtnööride kohaselt. Ühtlasi panen südamele kõigile kodanikele leida võimalus Saksa lipu hankimiseks, et peatselt eesti vabadussümboli kõrval lehviks päästjate lipp – sõbraliku Suur-Saksa haakrist. F. Kurg, major, Eesti vabastatud alade partisanide üldjuht, R. Tammemägi, kapten, staabiülem.”
Kolonel Viktor Koern oli sellal juba liitnud Pärnumaal tegutsevad partisani- ja omakaitseüksused Pärnumaa Omakaitseks ja alustanud tegevust Eesti Vabariigi Valitsuse volinikuna. Sellest annab tunnistust kolonel V. Koerni, Pärnu ja vabastatud Pärnumaa Eesti voliniku määrus nr 1, milles märgiti: "Eesti rahva painajalik orjaöö on möödunud. Kuni moodustatava E.V. Valitsuse korralduseni võtan oma peale Eesti Volinikuna kohused Pärnu linnas ja Pärnumaa vabastatud osas.” Pärnu ja vabastatud Pärnumaa Eesti Voliniku määrus nr 1.(Uus-Elu, 10. juuli 1941 .)
Nooremleitnant Roman Ubakivi võitles Tartu lahingutes partisanipataljonis rühmaülemana, oli Esimese Eesti Idapataljoni (Eesti Julgestusgrupp 181, hiljem Idapataljon 658 ja Eesti Pataljon 658) 2. kompanii ülem.
21. juulil Tartu linna ja maakonna prefekti V. Roovere sundmäärusega nr 1 anti elanikele käsk hiljemalt 22. kell 12 ära anda relvad ja laskemoon. “Käsin kõik konstaablid, kes viibivad valdades oma endistes teenistuskohtades, asuda viibimata politsei ülesannete täitmisele, kanda sellest kohe ette prefektuurile.”
Juuli lõpul tegi Omakaitse massiliselt haaranguid.
F. Kure kõnest 29. juulil Tartu paraadil: "Nii me tormasime võitlusse ja meie deviisiks oli: Jumala abiga. Jumal kaitsku edaspidises võitluses kangelasi!” (Leitnant Miksoni lahingud. Eesti Aeg 1. dets 1993.)
Pärast paraadi tuli pettumus – sakslaste korraldus ära anda saagirelvad, omakaitseüksused saadeti laiali. Omakaitse asemele oli sakslastel plaanis luua abipolitsei üksusi.
29. juulil tuli Kure käskkiri: "Enamik Eestit on vaba. Kohaliku Saksa sõjaväe poolt on minule tehtud ülesandeks partisanisalgad ümber formeerida abipolitseisalkadeks. Käsin partisan asendada nimetusega abipolitseinik. Minu ametinimetuseks on tänasest alates referent abipolitsei küsimusis Saksa välikomandandi juures."
Maakondades formeerida igas omavalitsusühikus (linn, alev, vald) abipolitsei salk, kelle suurus ei tohi ületada 1 % rahvaarvust. Komplekteerimisel koos töötada kohapealsete politseijuhtidega. Siis lähevad abipolitsei salgad kohalikkude politseijuhtide alluvusse, ümberformeerimine lõpetada
1. augustil kell 18.
Loodavasse kohalikku abipolitseipataljoni andsid end üles 90 Tartu partisanipataljoni meest, teised läksid kibedus- ja pettumustundega laiali, neid ei vajatud enam, kuigi Eestis käisid veel lahingud.
2. augustil Postimehes teadaanne, et laialisaadetud partisaniorganisatsioonid kutsutakse uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kurg andis korralduse kõigil viivitamatult kohale ilmuda.

Kas juudid haihtusid õhku?
Eestis ilmub järjepannu raamatuid ajast, millest siiani on vaikitud. "Suvesõda" on üks neist. Eelnevast selgub, et meie rahvas ei istunud sugugi käed rüpes. 1941. aasta suve- ja sügisesündmustes osales vahetult Omakaitse, kel oli täidesaatev võim.
Viimasel ajal ilmub üha rohkem ja rohkem teoseid, milles tapjatest on saanud kangelased, kurjusest vaprus.
Ent ühest nn ajalookirjutajad vaikivad. Nimelt – kuhu kadusid Eesti juudid, Tartu juudid, Tallinna juudid, Pärnu juudid? Nende nimesid pole ei tapetud sõjameeste, ei langenud tsiviilelanike hulgas. Tundub, et nad haihtusid õhku.
Selle koha peal ajalugu veel vaikib. Loodetavasti mitte kaua.
Menachem-Michael Gitik oma raamatus "Kus oli Jumal Katastroofi ajal?" peatükis "Vihkamise õppetund" kirjutab ka eestlastest. Õigemini küll natsidega kaasaläinud ja juutide hävitamisega tegelnud rahvaste loetelu alustab raamatu autor eestlastest.
"Ligi tuhandest oma juudist vabanesid nad mitte päris ilma sakslaste abita. Ja esimestena, uhkusega, sai Eesti 1941.a. sügisel "judenfreiks – juutidest vabaks"."
Kuidas see toimus? Loodame, et peagi avaneb ka meie ajaloo üks mustimaid lehekülgi.
(Järgneb.)

admin Ajalugu

OMAKAITSE OMAKOHUS

november 1st, 2004

Tõlkija: Piret Udikas

Järjest sagedamini kostab hääli – aitab meile minevikust, me ei taha midagi teada õudustest, mis kunagi tehti, meid see ju ei puuduta.
"Sõda oli kasulik, sest andis meile palju patsiente."
Kuid vihkamise lipp lehvib üle maailma: rassism, antisemitism. Ainult aus tõde minevikust võib anda meile ja meie lastele elulootuse. Seda kinnitavad Lev Bezõmenski raamatus "Kolmanda reichi lahendatud mõistatused" 1977.a. Saksamaal tehtud uuringu tulemused. Inimestele esitati küsimus: mida ma olen kuulnud Adolf Hitlerist.
Vastused olid enam kui hämmastavad. 17aastane ortopeediakooli õpilane Olaf: "Sõda oli meie ameti seisukohalt kasulik, see andis meile palju patsiente."
Ja Olaf ei ole erandlik nähtus oma rahva hulgas. 1975. aastal arvas iga viies Saksamaa LV kodanik, et Hitler "oleks tänapäeva keerukaid probleeme lahendanud paremini kui ükskõik milline praegune liitvabariigi poliitik". Müncheni instituudi "Sinus" uurimus näitas, et 1981.aastal pidas enam kui pool Saksamaa LV täiskasvanud kodanikest natsireþiimi õiglaseks?!
Lev Bezõmenski teeb oma raamatus mitmeid olulisi tähelepanekuid. Lublini piirkond oli koloniseerimispoliitika omamoodi näidis. Eelkõige hävitati seal praktiliselt kogu juudi elanikkond (250 000); seejärel jõudis järg poolakateni. "…ainuüksi koonduslaagrite gaasikambreis hukkus 8 miljonit inimest, neist üksnes Oswiecimis 2,3 miljonit.
Hitler taotles maailmavalitsemist. Tema lõppeesmärk ei olnud sugugi ülemvõim Euroopas. See oli üksnes trepiaste teel kogu maailma valitsemisele."

Juutide tapmine tõi vennastumise
Nüüd heitkem ülevaatlik pilk Rupert Butleri raamatule "Gestaapo illustreeritud ajalugu".
Gestaapo oli mõrvaorganisatsioon. Kui edaspidi tahetakse mõrvu ära hoida, siis peab teadma, kes olid toonased mõrvarid, kust nad pärinesid, mida mõtlesid, mida kavatsesid ja kuidas nende organisatsioon oli üles ahitatud.
Süü ei saa olla kollektiivne, vaid individuaalne. On üksikuid kurjategijaid, on hulk kurjategijaid, ent kogu rahvas ei saa kurjategijatest koosneda. Butleri raamat teeb selle selgeks.
Ometi polnud kõik mõrvarid sakslased. "Surm on meister Saksamaalt." See ütlemine Paul Celani "Surmafuugast" peab paika. Aga samuti peab paika tõdemus, et saksa surmameistritel oli kogu Euroopas rohkesti toimekaid selle. Holokausti ajal etendasid mitmed Ida- ja Lääne-Euroopa rahvad Saksa mõrvameistrite agarate abiliste ja sulaste osa. Juutide tapmine pani okupeerijaid ja okupeerituid vaata et vennastuma.
Omal ajal oli gestaapo maailma kardetuim ja tugevaim politseiorganisatsioon. Poliitilise rahu säilitamine oli kõigest üks tema ülesanne. Kui natsireþiim hakkas järjekindlalt antisemitismi õhutama, võttis gestaapo käsile juutide jälitamise.

Heydrich – haiglaslik enesevihkaja
Gestaapo osalusel moodustati Saksa vägede kannul liikuvaid operatiivgruppe, mis pidid "uue korra" vaenlasi välja selgitama ja likvideerima. Gestaapo otsis üles kõik inimesed, keda kahtlustati poolehoius juutidele, neid, kes olid mõnele juudile peavarju või abi andnud või juudi lapsi kasvatada võtnud.
Baltimaadest pärist sõjakas antisemiit Alfred Rosenberg, kes 1920. aastal Münchenis juhuslikult Hitleriga kokku oli sattunud ja hiljem tema vangistuse ajal just nagu partei hooldajaks hakanud, leidis, et nn liberalism on takistanud põhjarassi tõusu, alaväärtuslikud rassid on võimu haaranud ja Saksamaa "püha kohus" olevat seda olukorda muuta.
"Kuid Heydrich (Reinhard Heydrich, Saksa Julgeoleku Peaameti ülem, peamisi hitlerliku terrori organiseerijaid) ise ei jäänud põrmugi rahule. Kuni surmani 1942.a. painas teda hirm, et mõni tema esivanem on olnud kas päris- või vähemalt pooljuut. Paljud kommentaatorid on seletanud Heydrichi raevu juutide vastu sellega, et neid kahtlustusi tõrjudes sai temast haiglaslik enesevihkaja."
Adolf Eichmanni juudivaenulikkus pärines koolipõlvest. Tema tõmmu nahavärvi tõttu hüüdsid klassikaaslased teda Juudijumbuks.

Kodumaata ja peavarjuta Poola-Saksa piiril
Saksamaal "ahendasid" juudid aarialaste eluruumi. Juutide vastu suunatud vägivallapuhangu esilekutsumiseks kasutati viit püstolilasku. Selle püstoli päästikule vajutas Saksamaalt pärit juudi pagulane, 17aastane Hersche Grynszpan. 1938. aasta oktoobri lõpul käskis Heydrich kinni võtta ja maalt välja saata 17 000 Saksamaal elavat Poola juuti. Esimese maailmasõja järel elas Saksamaal ühtekokku 60 000 Poolast sisserännanud, kuid selle riigi kodakondsuse säilitanud juuti. Heydrichi otsusest teada saanud, võttis Poola neilt kodakondsuse ja sulges nende eest piiri. Tuhanded inimesed Saksa-Poola piiril olid jäänud kodumaata ja peavarjuta.
Heydrich reageeris sellele nii, et laskis nad raudteevagunitesse toppida ja lihtsalt üle Saksa piiri toimetada. Tegemist oli juutide esimese massilise väljasaatmisega Saksamaalt. Jahmunud küüditatavad seisid sedamaid silmitsi Poola sõjaväelaste laskevalmis kergekuulipildujatega. Nende seas, kes seejärel kahe piiri vahelisel eikellegimaal sihitult ekslesid, oli ka Hannoveris elanud rätsep Zindel Grynszpan, kelle omand aegsasti konfiskeeriti. Nii nagu tema saatusekaaslastel, polnud ka Grynszpanil enam midagi hinge taga, ta nälgis ja külmetas, ise läbimärg. Pariisis isa kurvast käekäigust kuulnud, hankis poeg endale püstoli ja läks 8. nov. Saksa saatkonda, ilmselt kavatsedes kätte maksta suursaadikule endale. Viimase järele küsides sattus ta kokku saatkonna kolmanda sekretäri Ernst von Rathiga ja tulistas teda viis korda. Sündmuse kurbloolus seisnes selle, et saatkonnaametnikku vom Rathi tunti natsionaalsotsialismi veendunud vastasena ja gestaapo hoidis tal isegi silma peal.

Märatsev Kristallöö
Magdeburgi lähedal Südenburgis elanud juudisoost graafik Rose meenutas hiljem: "Kui mu hea sõber meesterõivaste kaupmees Nosseck tellis minult oma poele uue sildi, ei seostanud ma seda üldsegi Rathi mõrvamisega. Aga kohalik gestaapo oli juba asunud juutide kauplusi tähistama. Anti väga täpne korraldus: iga juudi äri ukse kõrval seinal olgu õlivärviga kirjas omaniku nimi, kõikjal ühe ja sama ðriftiga, kaheteistkümne sentimeetri kõrguste ja sentimeetrilaiuste tähtedega. Kohalikus juudi kogukonnas olin mina ainus kirjakunstnik, kes võis sellega hakkama saada. Kasseerisin Nosseckilt minimaalse summa, sest mind ajas vihale mõte, et kaudselt ju sain ma selle gestaapolt. Tegelikult oli kogu lugu mulle väga tulus. Minu juurde tuli teisigi kaupmehi ja tellimusi jätkus."
Ei Rose ega teisedki juudid pidanud seda sammu eriti pahaendeliseks. Nende meelest lihtsalt taheti juutide omandit identifitseerida. Tõeline motiiv oli märksa süngem. Elluviimisjärge ootas natsionaalsotsialismi ajaloo kõige jubedama juudipogrommi kava.
"Kättemaks" saigi teoks. Üle kogu Saksamaa puhkenud barbaarne märatsus läks ajalukku Kristallöö nime all. SA- ja SS-mehed lõhkusid juutide kauplusi ja osalt ka kortereid, purustasid või süütasid kavakindlalt peaaegu kakssada viiskümmend sünagoogi. Rüüstamise oli partei küll karmilt keelanud, ent märatsusuimas pööbel ei suutnud sellest alati hoiduda. Samuti tuli ette mitmeid surmaga lõppenud peksmisi ja vägistamisi. Rassiseaduste kohaselt olid viimased eriti taunimisväärsed. Lõhuti üle 7500 juutide valduses oleva poe, sealhulgas ka kaubamaju. Graafik Rose täidetud tellimustööd olid äkki omandanud jubeda tähenduse.
Gestaapo peakorterist tulid salajased juhtnöörid… sünagoogides leiduv väärtuslik vara tuleb kiirkorras toimetada ohutusse paika ..käsil on ettevalmistused 20 000-30 000 juudi vahistamiseks.
Varsti ei tohtinud juudid enam midagi omada. Kogu nende vara lihtsalt rööviti. Juutidele kuulunud poed müüdi "aarialaste" kätesse, kuld, hõbe ja ehted konfiskeeriti.

Esimene ohver pastor Pawlowski
Ainus terrorivõte, mida juutide vastu veel poldud kasutatud, oli nende paigutamine koonduslaagritesse ja hävitamine. See ootas veel ees.
Poolas asusid gestaapolased kohe peale sissetungi tegutsema, vangistades juute, aristokraate, vaimulikke ja kõrgemaid ametnikke. 27. oktoobril arreteeris Gestaapo 70aastase pastori Pawlowski Lääne-Poolast, süüdistades teda loata relva omamises. Ainus relv, mida Pawlovski tõesti omas, oli spordipüss. Pärast seda, kui vahialuse nägu oli nii puruks pekstud, et teda võis vaevalt ära tunda, viidi ta lähedasse Kaliszi linna, mille keskväljakule oli püstitatud hukkamistulp. Kohalikud juudid pidid Pawlowski selle külge siduma, tema laiba sealt kogupaugu järel valla päästma, tema jalgu suudlema ning tapetu juudi kalmistule matma. Neist vägivallategudest enamiku sooritas SS, kuid tal leidus agaraid abilisi nn etniliste sakslaste, senise Poola vähemusrahvuse seast
"Gestapo oli Riigi Julgeoleku Peaameti IV amet. IV amet jagunes kaheksaks osakonnaks, kõige kurikuulsamaks kujunes viimane B4 osakond – "Juudid".
Nõukogude Liidu okupeeritud aladel tegutses neli operatiivgruppi, igaühes 1000-1200 meest.
Valgevenemaa pealinnast Minskist sai Saksa juutide kurikuulus lõppjaam. Seal elas üle 50 000 juudi
"See kõik, mis Nõukogude Liidu ja Baltikumi territooriumil toimus, kujutab endast jälestusväärset massimõrvade jada, mille iga üksikasi on pedantse täpsuse ja jäise ükskõiksusega katalogiseeritud. Üks esimesi aktsioone üldse toimus Nõukogude Liidu piirialal kõigest mõni päev pärast sõja algust. Leedus Virbalise külas sundis operatiivkomando juute viie kilomeetri pikkuse tankitõrjekraavi äärde maha heitma ja mõrvas nad siis kuulipildujate koguvalangutega. Seda tehti seitse korda järjest. Maha laskmata jäeti ainult lapsed. Nemad võeti jalgupidi kätte, löödi peaga vastu kivi ja aeti siis tihti alles elusana kraavi.
Hiljem mõrvati inimesi gaasiautodes.
Gestapo 4 B jaoskonnast, mida juhtis Adolf Eichmann, sai juudiküsimuse lahendamist käsitleva üldkava täitmise keskus.

Oht varitses igal tänavanurgal
Kunagise Berliini Interpoli büroo villa saalis Wannsee 56-58 toimus 20. jaanuaril 1942 kurikuulus Wannsee konverents, kus "juudiküsimuse lõplik lahendamine" ametlikult ja kõiki vorminõudeid järgides välja kuulutati. "Selle käigus roogitakse Euroopa läänest itta juutidest puhtaks." Gestaapo langetas surmaotsuseid, täide viisid neid üldjuhul sõjaväelased või välipolitsei.
Peatselt teatas Dannecker Eichmannile, et prantslaste seas olevat "peaaegu võimatu" juudivaenulikkust õhutada. Vahest maksaks neid ahvatleda – näiteks pakkuda neile teatavat osa saja tuhande paljaks röövitud ja küüditamisele määratud juudi varandusest? Nii tehtigi, kuid äraostmine õnnestus üksnes harva. Loomulikult ei pääsenud väljasaatmisest juudid, kes polnud Prantsuse kodanikud.
Hollandile ja selle 140 000 juudile nähti ette teistest Lääne-Euroopa maadest erinev saatus. SS ja Gestapo tegelesid Hollandi juutide jälitamise ning küüditamisega Ida-Euroopa hävituskeskustesse.
Oht varitses juute igal tänavanurgal. Neil jäi üle ainult kuuri või keldrisse peituda. Näiteks Anne Franki perekond redutas oma Amsterdami korteris raamaturiiuli taha ehitatud peidikus tervelt kaks aastat. 29. oktoobril 1943 kirjutas Anne oma päevikusse: "Ekslen majas ringi toast tuppa, trepist üles ja alla. Tunnen end laululinnuna, kelle tiivad on kärbitud ja kes peksleb pimedas vastu oma kitsa puuri varbu."
Järgmise aasta 4. augustil tungis politsei sellesse hoovimajja, vangistas kõik redutajad ning toimetas nad Saksa ja Hollandi koonduslaagritesse. Anne Frank suri Bergen-Belseni koonduslaagris 1945. aasta märtsis, kaks kuud enne Hollandi vabastamist. Tema teised pereliikmed hukkusid Auschwitzis, Buchenwaldis, Mauthausenis ja Terezinis"

Taanlased viisid oma juudid peitu
Streigid ja Taani vastupanuliikumise hoogustumine andsid ettekäände sealseid juute arreteerida. Seda tehti ööl vastu 2. oktoobrit 1943 – reede öösel vastu laupäeva ehk juutide sabatit. Ühel hoobil otsiti läbi kõik elamud, kuhu mõni juut oli sisse kirjutatud, aga otsijate meelehärmiks osutus enamik nende kortereid tühjaks. Pärast kolm nädalat kestnud pingelisi otsinguid saadi Berliini ette kanda, et vangistatud on 432 juuti. Ülejäänud 7200 Taani juuti olid justkui haihtunud. Neid päästis teiste hulgas Werner Besti (Hitleri käepikendus Taanis) lähimaid kaastöölisi Georg Duckwitz. Ta hoiatas oma tuttavat, hilisemat Taani peaministrit Hans Hedtofti, kes aga oli juba ise halba aimanud, kuuldes, et Gestapo oli nõudnud Kopenhaageni sünagoogi raamatukoguhoidjalt koguduseliikmete nimekirja. Seejärel otsisid Taani vastupanuvõitlejad kokku kõik vähegi merekõlblikud kaluripaadid ja muud alused ning toimetasid juudid nendega neutraalsesse Rootsi. Inimesed, kes ei saanud kohe kaasa tulla, peideti taanlaste kodudesse ja sokutati järgmise kolme nädala jooksul gestaapo tihedast valvevõrgust mööda juba ootevalmis paatidesse.
"Jeruusalemma kohtusaali kuulikindlas klaaskabiinis nägi prille kandev Eichmann ikka välja nagu see paadunud bürokraat, kes veel viisteist aasta tagasi oli olnud kolmanda riigi võimsamaid mehi. Tema võimutäius ilmnes 1944.a. suvel, mil ta lähetati Budapesti lahendama sealset "juudiprobleemi".
Ungari oli sel ajal ainus teljeriik, mis seni veel püsis poliitiliselt sõltumatuna ja mille 800 000 juuti eriti taga ei kiusatud. Eichmanni saabudes muutus olukord järsult. Ta tõi sinna kaasa Mauthauseni koonduslaagri erioperatiivkomando, mille ülesanne oli koostöös Ungari politseiga koguda juudid kokku ja küüditada nad Auschwitzi. Ülesande täitmist hõlbustas asjaolu, et Ungari faðistide organisatsiooni Ristuvad Nooled juht Ferenc Scalasi oli fanaatiline antisemiit ja Saksamaa täievoliline esindaja Edmund Veesenmayeri marionett.

Kuriteod, tehtud baltlaste kätega
Oma raamatus "Sõda juutide vastu 1933-1945 ("The War Against the Jews 1933-1945") kirjutas Lucy Dawidowicz, kelle üks pereliige oli hukkunud Varssavi getos ja teine Treblinkas, et Ungari vabastamise järel, 1945. aasta 4. aprilli seisuga oli üle "450 000 juudi ehk 70 protsenti kõigist Suur-Ungari juutidest viidud sakslaste okupeeritud aladele ja seal hukkunud. Nn Väike-Ungaris (1938.aastani kehtinud piirides) olid mõrvatud umbes pooled juudid."
Kohtus ilmutas Eichmann sedasama bürokraatlikku pedantsust, millega ta omal ajal oli küüditamised käivitanud ja nende kulgu korraldanud – saatnud tuhandeid, sadu tuhandeid, ühtekokku miljoneid juute Trblinkasse, Majdanekki, Buchenwaldi või Auschwitzi.
Adolf Eicmann mõisteti surma ja poodi 31. mail 1962 Ramles. Tema tuhk puistati Vahemerre.
"Teatavasti koostati Wannsee konverentsil juudiküsimuse "lõpliku lahendamise" programm. 20. jaanuaril 1942 luges Reinhard Heydrich selles otse järve kaldal paiknevas õdusas villas neljateistkümnele kuulajale – kõik kõrgemad SS- ja politseijuhid ning ministeeriumide esindajad – ette kuivi arvandmeid. Selleks ajaks oli Baltimaadest, Valgevenest ja Ukrainast elimineeritud ehk mõrvatud üle 500 000 juudi.
Marcel Baiwir, belglane, ellujäänu. "Mul ei lastud emale haua ääres isegi viimast austust avaldada. Sakslased tulid ja nabisid meid kinni. Me ei esinenud abielu- vaid armastajapaarina. Sel ettekäändel tulin majja ning lahkusin sealt alati salamahti. Tõenäoliselt olnuks see küllalt kindel variant, kui vastaskorteris poleks elanud üks eestlanna. Hiljem kuulsime, et tal oli olnud romaan kellegi Saksa välisalapolitsei, teisisõnu Abwehri mehega. Pole vähimatki kahtlust, et just tema meid reetis. Ühel öösel äratasid meid maja ümber paigaldatud proþektorite räiged valgusvihud."
Maria Radecka meenutab: "Elasin Vilniuses tädi juures. 17. juulil 1943 kell kaks öösel tulid tädi korterisse neli Leedu politseinikku, et mind arreteerida. Mu esimene reaktsioon oli kergendus. Olin kollaboratsionistidest leedulaste käes. Neid sai vahel altkäemaksuga ära osta….Kõige hirmsam päev oli reede, siis viidi surmaotsused täide. Kambriuks rebiti lahti ning sisse tulid mees- ja naisvalvurid, nimekiri käes. Kõik valvurid oli leedulased, kes tundsid oma teenistusest mõnu… Mulle pandi pahaks, kui ma hoiatasin, et leedulasest vanglavaimuliku juurde ei maksa pihile minna. Ma ise olin ennem küünik kui usklik. Isegi kõige intelligentsemad poliitvangid vaidlesid mulle vastu: ametisse pühitsetud preeester ei paljasta iialgi pihisaladust. Siiski oli mul õigus – see mees osutus gestaapo agendiks."
(Järgneb.)

admin Ajalugu