Archive

Archive for the ‘Geograafia / loodus’ Category

LENDAVAD HIIRELÕKSUD LINNURÄNDE PUDELIKAELAS

august 1st, 2009

Anne-Ly Fersel

Iisraelis alanud laialdane röövlindude kasutus põllukahjurite tõrjes laieneb nüüd jõudsalt ka juudiriigi naaberaladele, vaidlusalustesse piirkondadesse ja Jordaaniasse.
Pesakasti-kampaania loorkakkude ligimeelituseks sai Iisraelis alguse 1990. aastate lõpus, kui täheldati läbirändavate röövlindude laialdast hukku. Surma põhjuseks arvati ülemäära pestitsiidide sisaldanud saakloomad.
Iisrael on teatavasti üks lindude rände nn pudelikaelu, kust rändab läbi tohutu hulk liuglendu harrastavaid ja seetõttu tõusvaid ohuvoole vajavaid tiivulisi, sealhulgas röövlinde. Kohalike põllumeeste õlul lasub sestap vastutus ka selle eest, et kullilised nende maadel toitudes ei neelaks ülemäärast hulka mürkaineid. Just sel põhjusel leiti, et põlde kahjustavate näriliste hulka tuleks piirata pigem kohalike röövlindude kui kemikaalide abil.

Traditsiooniline hiiresööja neil aladel on loorkakk (Tyto alba); paar loorkakke sööb aastas hinnanguliselt üle kahe tuhande närilise. Paraku on kaasaegne elukorraldus oluliselt vähendanud selle kaku pesitsusvõimalusi: pole enam neile meelepäraseid küüne või lagunevaid maju. Sestap hakati esmalt keskkonnahoidlikes kollektiivmajandites kibutsites loorkakkudele paigutama pesakaste ja linnud võtsid need meelsasti omaks.
Seejärel hakati pesakaste seadma ka teise närilisi ohjava röövlinnu, tuuletallaja jaoks. Kui kakud peavad jahti öösel, siis pistrikud "patrullivad" valgel ajal ja nii on närilised ööpäevaringse surve all; nende käitumine on muutunud ja saagikadu oluliselt väiksem.
Praegu on Iisraelis 1480 loorkaku pesakasti, milles hinnanguliselt pesitseb 600 paari. Juudi looduskaitsjad on oma kogemusi jaganud ka naabreile. Paraku on loorkakk muslimitele ajalooliselt olnud paha õnne sümbol ja seepärast oli vaja tõsiseid edulugusid, et veenda keskmist araabia põllupidajat pesakasti üles riputama. Nüüd olevat needki barjäärid ületatud ja Iisraelis mõeldakse juba oma "lendavate hiirelõksude" kampaania laiendusele Aafrika riikidesse. (BirdLife, 2009).

admin Geograafia / loodus

Hebron

mai 1st, 2006

Peeter Võsu

2005-nda aasta Lehtmajade Püha ajal Iisraelis viibinud Eesti rühma üheks kõrghetkeks oli kuulikindla bussiga sõit Hebronisse. Eriti emot­sionaalseks kujunes see külastus seoses Hebroni lähedal toimunud terroriaktiga, milles sai surma kaks ja haavata viis teismelist tüdrukut just vahetult enne Eesti rühma jõudmist sinna. Peatee oli suletud, mistõttu reis kulges mööda väiksemaid maanteid, kaasaarvatud ajalooline "Õigete" või "Prohvetite" tee.
Hebron ja Kiryat Arba, mis moodustavad kaksiklinna, asuvad umbes 40 kilomeetrit Jeruu­salemmast lõunas. Põlised juudiasundused on tänapäeval väikesteks saarteks araablastega asustatud alade keskel. Hebronis elab umbes tuhat juuti, Kiryat Arbas umbes seitse tuhat.
Eestlaste teejuhiks ja giidiks Hebronisse sõidul oli Kiryat Arbas elav Ivan Navi, kes oli sinna läinud laguneva Nõukogude Impeeriumi Kesk-Aasia aladelt umbes 15 aastat tagasi. Iisraeli patrioodina keeldub ta oma esivanemate maalt lahkumast, vaatamata sellele, et ta autot on korduvalt tulistatud ja kividega loobitud, mis paari viimase aasta jooksul on purustanud ta väikebussil kaheksa esiklaasi.
Hebron on põline juutide linn, mida on Piiblis esimest korda mainitud ligi 4100 aastat tagasi seoses Abrahami tulekuga sinna Egiptusest.
Piiblis, Esimese Moosese 13:18 on kirjutatud: "Ja Aabram võttis telgid ja tuli ning elas Mamre tammikus, mis on Hebroni juures; ja ta ehitas sinna altari Issandale."
Lisaks sellele, et juudi rahva esivanem Abraham elas Hebronis, on see paik läbi aegade olnud mitmel moel Iisraeli rahva ja riigiga seotud. Oluliseks seigaks oli selle paiga ostmine kohaliku Hettide suguharupealiku Efroni käest, kes tahtis selle Abrahamile kinkida. Abraham jäi endale kindlaks, et ta ei võta seda kingitusena vastu, vaid maksab selle välja.
See sündmus on kirjas Esimese Moosese raamatus, 23:16-18:
"Aabraham vaagis Efronile raha, mida see hettide kuuldes oli nimetanud, nelisada hõbeseeklit, kaubanduses käibel olevaid. Nõnda said Efroni väli Makpelas Mamre kohal, väli ja selles olev koobas ja kõik väljal olevad puud, mis olid ümber kogu selle maa-ala, Aabrahami omandiks hettide nähes, kõigi juuresolekul, kes linna väravast läbi käisid."
Viimane Piibli kirjakoht paneb kahtluse alla Iisraeli praeguse valitsuse plaani seaduslikkuse, Hebroni loovutamise kohta araablastele, kuna ostu-müügi lepingu järgi peaks see paik kuuluma Aabrahami järglastest pärijatele.
Hebronisse on maetud kõik Iisraeli rahva Patriarhid: Aabraham, Iisak ja Jaakob koos oma abikaasade: Saara, Rebekka ja Leaga. Nende haudade kohal on praegu sünagoog.
Umbes 1400 aastat enne Kristust, kui Iisraeli rahvas pärast Egiptuses veedetud sajandeid uuesti Tõotatud Maale tuli, vallutas Joosua Hebroni ja andis selle Kaalebile, oma kaasvõitlejale.
Üle kolme tuhande aasta tagasi valitses Taavet Hebronis seitse ja pool aastat Juuda suguharu üle enne, kui temast sai kogu Iisraeli kuningas ja pealinnaks Jeruusalemm.
Pärast Iisraeli riigi taastamist 1948-ndal aastal jäi Hebron Jordaania koosseisu ning liideti Iisraeliga 1967-nda aasta "Kuuepäevasõjas."
Kuna Hebron ja Kiryat Arba on väikesed juudiasundused araablaste alade keskel, üritab praegune Iisraeli valitsus seda Palestiina oma­valitsusele loovutada, et vähendada riski Iisraeli kodanikele, mida endast kujutab raskesti kaitstavate alade keskel elamine. Juudid, kes seal elavad, on aastate jooksul trotsinud surmahirmu ja peavad oma pühaks kohustuseks hoida need juutidele nii olulised ajaloolised paigad Iisraeli valduses, vaatamata riskimisele eluga.
Eesti rühmale jättis Hebronisse sõit ja sealsed paigad unustamatu mulje.

admin Geograafia / loodus

Iisrael bioloogi pilguga

november 1st, 2004
Comments Off

Horisont juuni 1991

Aleksei Turovski

Mida pikem ja sündmusterohkem on olnud ühe maa ajalugu, seda raskem on määrata piiri, kus lõpeb selle maa loodus ja algab põllumajandus, metsandus, aiandus. Eriti raske aga on seda piiri leida maal, mis üle kolme tuhande aasta on asunud ajalooteede põimikul Vahemere kagurannikul ja on seejuures nii pisike, nagu seda on Iisrael – ligi 1000 ruutkilomeetri võrra väiksema pindalaga kui pool Eestit! Ja kuigi Iisraelis on üle tosina kaitseala, kus loodus on suhteliselt puutumata, ei saa ka nende kohta öelda, et seal on kõik nii nagu Jumal loonud. Viimase kolme aastatuhande jooksul on kümneid, paiguti aga sadu kordi vaheldunud nisupõllud steppidega, oliivipuud ning viinamarjaistandused kaljuste kõrbetega.

397 meetrit allpool mere pinda
Geoloogiliselt moodustab Iisraeli aluspõhja lubjakivikalju. Piki Iisraeli põhja-lõuna telge kulgevad mäeahelikud – tertsiaarse kurrutuse sünnitised. Samast ajastust pärinevad ka Negevi kõrbe mäed, mis tekkisid piki Iisraeli kirde-edela telge toimunud maakoore nihke tulemusel.
Need kaks peamist maakoore lainetust moodustasid kohtudes Jordani jõe ja Surnumere oru ning Akaba lahe Punases meres. Nii tekkis Iisraeli maastiku haruldane vertikaalne mitmekesisus: Ülem-Galilea kaljused mäed, mille suurim kõrgus on 1208 meetrit üle merepinna, tasane rannikuala Vahemere ääres, suur mageveeline Tiberiase ehk Kinnereti järv ehk Galilea meri, mille peegel on 209 meetrit allpool Vahemere pinda, ja lõpuks Judea mägedest ümbritsetud Surnumeri, mille veepind asub 397 meetrit allpool Vahemere pinda. Kogu maal on ainult kolm jõge, mis suvel kunagi ära ei kuiva. Üks neist, Jordani jõgi on suvel oma keskjooksul umbes sama lai kui kevadine Pirita jõgi Leningradi maantee sillla juures.

Toitu jätkus ka kiskjatele
3.-2. aastatuhandel e.m.a. oli Iisrael kaetud suurte metsadega. Mets oli nii rikkalik, et naabruses asuvate Mesopotaamia impeeriumide alatine ja täitmatu vajadus ehituspuidu järele suunas nende huvi Vahemere kaguranniku maadele. Sama kehtis ka vägeva Egiptuse kohta. Tõsi küll – Egiptusel oli ehitusmetsa ka mujalt võtta ja sealkandis huvitas egiptlasi peamiselt Liibanon ja selle mägede hindamatu seedripuit (ainus tõeline seeder ongi liibanoni seeder, Kanadas ja Aasia taigas kasvavad seedermännid).
Iisraelis kasvasid tollal peamiselt tamme- ja männimetsad, rannikualadel pähkli-, saare- ja palmisalud. Tänu metsadele oli ka palju rohkem alalisi jõgesid ja ojasid, nende orgude lopsakas võsa andis varju metssigadele, hirvedele, tasandikel elasid mitmesugused antiloobid, kõrgemal mägedes muflonid ja kaljukitsed.
Niisiis jätkus toitu ka kiskjatele. Aasia lõvi võis Jordani orus ja Judea mägedes kohata veel klassikalisel keskajal. Süüria karu oli küllalt arvukas selleks, et põhjustada tüli Karmeli ja Judea mägede mesinikele, kaera- ja viinamarjakasvatajatele. Viimaseid karusid kohati seal möödunud sajandi 40ndatel aastatel. Vööthüään tülitas karjuseid kogu maal, nii mägimetsades kui ka rannikul – rannikutasandikul nähti neid viimati selle sajandi esimesel poolel. Judea ja Negevi alade gepardid küttisid kaugetel aegadel gaselle, pärast eelmise sajandi keskpaika pole aga Arava tasandikul enam gepardeid nähtud. Kui omal ajal oli leopardiga kohtumine Karmeli või Judea mägedes tavaline sündmus, siis neidki nähti seal viimati 1920. aastatel, Galileas aga 1960. aastatel.
Ning nagu kõikjal mujalgi võimutses sõdade aegu ka neil aladel hunt ja taganes taas pikema rahuaja järel, ei kadunud aga kunagi täielikult

Kõrb tõrjuti tagasi
Põldude eest pidid metsad taganema. Järske kliimamuutusi siiski ei järgnenud, sest metsade asemele istutati osaliselt pähklipuid, plantaane, saari ja papleid, mida eelistati kasutada viinamarjaväätide toena. Kasvatati ka oliivipuid. Nii tõrjuti tagasi kõrbe.

Lood hakkasid muutuma 6. sajandi algusest e.m.a., kui algas suur Babüloonia pealetung. Sõdu oli ju Iisraelis varemgi olnud, kuid nii ränka vapustust – tapmist ja orjusse viimist – polnud nähtud. Just Babüloonia vangipõlvest saadik on kaheteistkümnest Iisraeli hõimust alles jäänud ja kodumaale tagasi tulnud ainult kaks: Jehuda (Juuda) ja Benjamin. Kuid babüloonlased ei säästnud ka sealset loodust. Pärast maa vallutamist raiusid nad maha ja viisid ära suure osa nii Iisraeli metsadest kui ka viljapuudest. Ilmselt sellest ajast hakkaski, esialgu küll väga aeglaselt, muutuma Iisraeli ja Juudamaa kliima.

3.-2. sajandil e.m.a. olid Judea mäed muutunud viljakast maast kõrbeks ja maaharimine oli seal võimalik ainult oaasides ning vajas suuri kaljusse raiutud veehoidlaid. Näiteks olid Herodes Suure rajatud kaljulosside-kindluste Masada ja Herodioni veetsisternid neljakorruselise maja ruumalaga tohutud kaljuõõnsused. Siis tuli Juudi sõda ja ülesõusud Rooma võimu vastu, millede mahasurumiseks kasutasid roomlased totaalset metsa ja oliivisalude maharaiumist – põletatud maa taktikat.

Pärast suurt, Bar Kohba ülesõusu aastatel 132-135 hävitati aga sisemaa metsad ja oliivisalud praktiliselt täiesti. Ja kuigi maa oli veel endiselt viljakas ja kliima soodne, tungis kõrb Judeasse ja Negevisse ning rannikutasandikul tekkisid esimesed sood.

Lõpliku hävingu tõid kitsed!
Islami triumfaalne võidukäik 7. sajandi lõpul Iisraeli loodust eriti ei puutunud, sel ajal oli seal arenenud aiandus. Kuid araabia renessanss varises kokku ning sadakond aastat ristirüütlite käe all viisid Iisraeli oru ja Vahemere ranniku looduse ja ka põllumaad haledasse seisu. Tõeline allakäik algas 13. sajandi lõpust, pärast Bagdadi kalifaadi purustamist mongolite poolt. 15.-16. sajandil kulgesid piki kogu Iisraeli Vahemererannikut sood – väga ohtlikud malaariakolded.
Türklased mõjutasid Iisraeli loodust oluliselt, nad tõid kaasa suured kitsekarjad ja kitsede kasvatamise traditsiooni, mis andiski viimase hoobi maa taimestikule. Asi on selles, et erinevalt lammastest, kes eelistavad paarikümmet rohttaimeliiki, söövad kitsed kõike rohelist, mida kätte saavad. Kits sööb nii roht- kui ka põõsastaimi, noori puid ja isegi samblaid-samblikke. Sealjuures oskab ta suurepäraselt hüpata ja ronida, ka kooldu kasvavate puude tüvedele ja madalatele okstele. Siis pääseski kuivus võimul.
Nii oligi pea kogu Iisrael poolkõrb kuni 20. sajandini. Siis, ja eriti intensiivselt pärast Iisraeli riigi loomist 1948.a. algas suur metsade taastamine; alustati malaariasoode kuivendamist. Viimaseks kasutati eukalüpte, mis on parimad taimed-kuivendajad sooja kliimaga aladel. Nüüd on Iisraeli kliima taas paranemas.

Leidub liike kogu maailmast
Iisraeli istutatud metsad koosnevad peamiselt mändidest. Rannikutasandikul venivad põhjast lõunasse pikad eukalüptisalud, kõikjal on palju küpresse. Linnades, asulates ja külades on aga igal pool palju parke, kus kasvab sadu puulikke, mis on pärit enamasti Austraaliast, aga ka Aafrikast, Lõuna-Ameerikast ja Aasiast. Seal on suuri akaatsiaid, tulbipuid, kummipuid, tamariske ja mitut liiki palme. Eelistatud põõsad on oleandrid – roosad ja valged.
Iisraellaste ühed lemmiktaimed, mille põliskodumaa asub Kesk-Ameerikas, on magusate lopsakate punaste viljadega kaktused, mida kutsutakse zabradeks. Sama nimega hüütakse ka Iisraelis sündinud ja üles kasvanud juute. Nii suurt lugupidamist väärib iisraellaste arvates see palavusele ja kuivusele vastupidav ja oma vägevate okastega hästi kaitstud taim.
Kõige väiksem leopard
Suurtest imetajatest on Iisraelis alles hirved, metssead, gasellid, kaljukitsed, suurtest kiskjatest ainult hunt Judea kõrbes, Negevis ja Aravia tasandikul, vööthüään Ein Gedi oaasini. Surnumere lähedal Ein Gedi oaasis on kaitseala leopardidele. Negevi leopard on kõige väiksem selle liigi 12 alaliigist ja üks haruldasemaid.
Sealsed linnud on enamasti rändurid, kes tulevad talvituma Euroopast. Kohalikud on süüria ja türgi turteltuvid, palestiina kuldnokk, kõrberonk ja mõned teised.
Mürgiseim mürk
Suhteliselt palju on Iisraelis roomajaid, eriti sisalikke. Neid elab kõrbetes, parkides, metsades. Metsades võib kohata agaame, kes ronivad nagu oravad ja isegi hüppavad ühelt männilt teisele. Madusid on vähe, mõni neist on aga väga mürgine, näiteks süüria ehk armeenia rästik.
Siinkohal tuleks märkida veel üht mürgist elukat, kes elab Iisraelis. Nimelt palestiina skorpioni, kes on kõikidest skorpionidest, võibolla isegi kõikidest lühijalgsetest kõige toksilisema mürgiga. Ta on läinud ajalukku väga kurikuulsana: esimestes kibutsides suri sajandi algul nende astlatorkest üle 500 inimese.

Rabab kultuuride vikerkaar
Iisraeli põllumajanduse ammendavaks kirjeldamiseks jääks väheseks ilmselt ka tervest artiklisarjast. Peamine, mis kõigepealt rabab, on erinevate kultuuride vikerkaar. Mööda maanteed sõites vahelduvad 10 minuti vältel apelsinipuude salud, päevalillepõllud, banaaniistandused, oliivipuude salud mäenõlvadel, nisu, kaer, oder.
Teine asjaolu, mis avaldab sügavat muljet, on niisutussüsteemide ulatus. Mitmesajameetrilisi ja isegi mitmekilomeetrisi kastmistorustikke kohtab kõikjal: nii linnaparkides, põldudel, viljapuuaedades kui ka metsades. Kastmissüsteemid töötavad seejuures topeltjuhtimisel. Ühelt poolt juhib kastmist niiskusemõõtja baasil tegutsev kompuuter. Teiselt poolt on väiksema läbimõõduga torude materjal selline, et teatud niiskuse ja temperatuuri juures avanevad torus mikropilud ning vesi imendub piiskadena välja.
Tehnilistest kultuuridest on Iisraelis esikohal puuvill, mille kasvatamine on niivõrd automatiseeritud, et üks hektar nõuab vaid 30 tööpäeva aastas!
Kaovad, sulavad piirid looduse ja inimtegevuse vahel Iisraelis. Veendud selles, kui kohtad sisalikku, kes majesteetlikult kõnnib sinu ees üle tee Jeruusalemma ülikoolis ühes sisehoovis või kui komistad kastmistoru otsa keset männimetsa Galileas. Mulle sai sellel maa aga eriti selgeks, et looduse kaitseks ei ole ükski hind liiga kallis või jõupingutus liiga suur. Ökosüsteemide, inimtegevuse vormide ja isikute arvamuste mitmekesisus on kolmainsus, millele rajaneb ühe maa tervis.

admin Geograafia / loodus

Palve vihma pärast

detsember 1st, 2002

Israel Today

Ludwig Schneider

Alates Sukkoti (lehtmajadepüha) lõppu märkivast tähtpäevast nimega Shemini Atzeret, mis kulgeb samaaegselt Simhat Tora’ga, lisavad õigeusklikud juudid oma igapäevaste palvete hulka palve vihma pärast.
Veevarud kokku kuivanud
Sellel põuasel maal sõltume täielikult sellest, kas Jumal avab taevad ja täidab vihmaga veehoidlad. Vihmane aastaaeg on lühike – algab tavaliselt novembris ja võib lõppeda juba aprillis. Kuid maikuust oktoobrini ei pea kunagi muretsema, et vihm kellegi plaane segaks.
Pärast seitset aastat alla keskmise sademeid ja aastakümneid ületarbimist on Galilea meri, Iisraeli suurima veemahuti veevarud kokku kuivanud. Seetõttu palvetavad iisraellased vihma pärast praegu tõsisemalt kui kunagi varem.
Sel aastal on meil olnud vihma, kuid me vajame veel vett, et täita puudujääki. Seetõttu me palvetame kogu aeg.
“Varsti hakkab sadama.”
Üks probleeme, mille all kannatatakse paljudes majades, on retivut – niiskus. Vihm leotab läbi kivid ja tsemendi ning tekitab ebameeldiva niiskuse seintes. See on tüütu ja ebamugav, kuid siiski oleme vihma eest tänulikud. “Jumal, aita mul mitte kurta, kui mul on külm ja märg!”
Rahvas võib vihma paluda, aga kuna sajupäevi on harva, ei valmistuta nendeks. Näiteks vihmavarje ei näe Iisraelis tihti. Nii et paduvihma ajal paistavad inimesed üsna naljakad välja, sibades tänavatel ja kattes pead kõigega, alates kilekottidest kuni rahakottide ja paljaste käteni.
Ultraortodokssed juudid kaitsevad oma hinnalisi karusnahast ja sametist peakatteid, kandes spetsiaalseid kilest vihmakeepe. Need suured kilega kaetud kübarad tunduvad üsna tobedad, aga kujutage ette inimest, kes kannab neid siis, kui vihma ei saja.
Küsisin ühelt mehelt, miks ta kannab vihmakeepi päiksepaistelisel päeval ning ta vastas: “Ma olen palvetanud vihma pärast ja usun, et varsti hakkab sadama.”

Vihma tuli, aga mitte piisavalt

Iisraeli Meteoroloogia Teenistus ennustas talveks keskmiselt sademeid. Detsembris see nii oligi, aga novembris ja jaanuari esimeses pooles oli väga kuiv.
Vihmapuudus on väga suur. Iisraeli suurimas veereservuaaris, Galilea järves on veetase sel talvel 45 sm. See on mitu meetrit allpool maksimumtaset.
Sadude periood kestab aprillini, kuid kõige enam sajab tavaliselt detsembris, jaanuaris ja veebruaris.
Me palume Issandalt vihma ja täname iga palvetaja eest, kes meiega ühineb!

Lõpuks ometi vihm ja lumi

Nendele, kes palvetavad vihma pärast Iisraelis, on rõõmsaid uudiseid. Iisraeli suurim veehoidla, Galilea meri, tõusis 24 tunni jooksul 20 sentimeetrit, mis on suurimaid päevaseid kasve 10 aasta jooksul! See oli Põhja-Iisraelis sadanud tugeva vihma tagajärg. Iga sentimeeter tähendab rohkem kui miljonit kuupmeetrit vett, mis täidab Tel Avivi nädalase veevajaduse.
Pärast aastatepikkust vaheaega on Golani kõrgendike jõekesed koos oma harudega ja Jordani jõgi tulvil tunglevat vett – võrratu vaatepilt kuival ja janusel maal.
Alates aasta algusest on Galilea mere veetase tõusnud peaaegu 2 meetrit. Kurvem fakt on see, et järv on ikkagi 3,5 m allpool oma maksimumtaset ning aega pole enam kaua jäänud – vihmaperiood lõpeb aprillis. Niisiis, palun palvetage, et Jumal saadaks hilist vihma.
Tormid põhjas tõid kaasa ka suure lume Hermoni mäel (Golani kõrgendikel), võimaldades tööd alustada Lähis-Ida ainukesel suusakuurortil. Lumega mitteharjunud iisraellaste jaoks oli valge vaip suur vaatamisväärsus ja kümned tuhanded inimesed kogunesid talverõõme nautima.
Kui lumi Hermonil kevadel sulab, toob see kallihinnalist vett Galilea merre juurde. Tänu Jumalale!

admin Geograafia / loodus

ÕPPIGE ÕLIPUUST

mai 1st, 2002

Israel Today 12/2001

Tõlkija: Heiki Põldaru

Igal sügisel lehtmajadepüha paiku algab oliivide korjamine. Küpsed viljad kogutakse samal kombel, nagu seda on tehtud tuhandeid aastaid – puud pekstakse kepiga, mistõttu oliivid kukuvad maa peale. Seetõttu on õlipuud nimetatud “pekstud puu”. See meetod põhjustab mõnede väikeste okste murdumise, andes eakale õlipuule pahkliku välimuse.
Õlipuu (heebrea keeles etz zajit) on iisraeli rahvuspuu, mis on viidid siit ka Hispaaniasse ja Pärsiasse. Olles nimetatud üheks seitsmest eripärasusest 1Mo 8:8, on ta koos veini ja viigipuuga üheks selle maa viljakuse sümboliks. Õlipuud kasvavad kogu sellel maal. Kui mäenõlvad on õlipuude kasvatamise jaoks liiga järsud, ehitatakse terassid, millest vanemad on pärit patriarhide ajast nagu Hebroni ümbruses.

Õlipuudel on ekstreemselt pikk eluiga. Botaanikud usuvad, et kaheksa õlipuud Ketsemani (tõlkes “õlipress”) aias on 2000 aastat vanad. Õlimäe lääneküljel, Ketsemani asupaigas, on olnud suur oliivikasvatus alates piibliaegadest, andes saaki kuni tänapäevani.
Vanimad puud on väga muljetavaldavad. Nende tüve läbimõõt on kuus jalga. Kuid seest on nad õõnsad. Uued noored võrsed siirduvad esile krobelisest koorest, andes elu selle muistsetele juurtele. Rooma 11. peatükis maalib apostel Paulus elava pildi kristlastest kui metsõlipuu okstest, mis on poogitud väärisõlipuu – juudi puu – külge (Ro 11:13-24). Mõlemad, nii vanad juured kui uued võrsed – juudid ja kristlased – on teineteisest sõltuvuses. Paulus hoiatab kristlasi mitte saama kõrgiks juutide vastu, sest “…et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind” (11:18). Pealegi meenutab ta, et Jumal on võimeline pookima loodud oksi tagasi omaenese puu külge.

Õlipuu on sümbol Messiast, nagu räägitakse Sakarja neljandas peatükis, kus kaks õlipuud on Jumala poolt nimetatud kui “võitud”. Messia tähendab heebrea keeles “võitu”.

Pauluse antud selgituse kohaselt sümboliseerivad looduslik ja metsik õlipuu samuti juute ja kristlasi – Messia ihu maa peal.

Tema aastaringselt hõberohelised lehed sümboliseerivad teda kui “elupuud” (etz ha-haim). Kõige hinnatum toode sellest puust on õli, mida pressitakse viljadest. Oliivis on rohkem kui 30% õli ja see on kõige tervislikum ja maitsvam looduslik toode. Oliiviõli on suurepärane lambis põletamiseks ja parim õli ka reserveeritud templi menora jaoks.

Ketsemani aia kaheksa õlipuud on tähenduslikud, nad on tunnistajaks templi hävitamisest ja Iisraeli riigi taassünnist. Piiblis tähendab kaheksa uut algust. Selles kontekstis on Jeesus see üheksas, teenija valgus selles aias. Hannuka menoral on kaheksa küünalt, mis süüdatakse üheksanda küünla- teenija poolt (heebrea k. shamash – teenija).

Praegu võime näha õlipuu peksmist erinevatel viisidel. Nagu õlipuud peab löödama, et vilja kätte saada, samuti ka Messiat. Juudi rahvas, nii nagu tõeline Jeesuse kogukond, on samuti olnud pekstud. Juudid ja kristlased on kaaskannatajate kogukond, kuid nad on rikka lõikuse saak!

admin Geograafia / loodus

Piiblimaa 4.osa

detsember 1st, 2001

Shalom 4/2001

Clarence H.Wagner, Jr

Tõlkija: Lea Lääts

Maailma ristumiskoht

Teine suur org Iisraelis on Harmagedooni org. See saab oma nime Ilmutuse raamatus ptk 16:16 maailma rahvaste ja Issanda enese viimase lahingu näitelavana. Vallutades maa-ala 1799. a. tõdes Napoleon, et see org on parim lahingupaik, mis maailmas leidub, sest seda ümbritsevad mäed ja sinna on sissepääs neljast ilmakaarest. Orgu tuntakse ka tema geograafilise nime järgi ”Esdraeloni org” või nimedega, mis liituvad kahe suure linnaga oru lõunaservas: Meggido org ja Jisreeli org. See eraldab Galilea piirkonna põhjas Samaaria mägedest ja Vahemere rannikutasandikust lõunas.

Harmagedooni org on oma kujult nagu nooleots, mis osutab Haifa linnale Vahemere rannikul. Beit Sheani org on noole pikk käepide, mis ulatub läände Jordani orgu. Kuna läbi nende orgude on hõlbus liikuda, asetsevad siin Lähis-Ida suured kaubateed. Üks neist marsruutidest oli “meretee” (Jo 8:23), mille kohta roomlased kasutasid nime Via Maris. See ühendas Kahejõemaad ja Euroopat põhjas Egiptuse ja Aafrikaga lõunas. Damaskusest läks marsruut edelasse Hazorisse, Galilea kaudu Megiddo orgu ja Egiptuse Vahemere rannikule. Sõites seda marsruuti mööda Megiddo orust lõunasse, möödume Dotani orust, kus Joosep müüdi midjani kaupmeestele, kes olid teel Egiptusesse.

Teine põhja-lõuna suunaline kaubatee oli Kuninga magistraaltee, mis suundus Damaskusest lõunasse Jordani-Avara maalõhe idaosas Rabbath-Ammoni, praeguse Ammani kaudu Saudi-Araabia poolsaarele. Kaupmehed, kes tahtsid viia oma eksootilisi maitseaineid Vahemere rannikule, liikusid idast Beit Shea oru kaudu läände, Megiddo orgu. Maailmas, kus suurem osa kaubast liikus maad mööda, oli nende kaubateede kontrollimine tähtis. Nii muutus Iisraelimaa lugematute marssivate sõjaväeosade ja ajalooliste võitluste tallermaaks. Egiptuse vaaraod, Assüüria, Babüloonia ja Pärsia kuningad, Aleksander Suur, Ptolemaiosed ja seleukiidid, Rooma ja Bütsantsi keisrid, araablased, ristisõdijad, mamelukid ja türklased, ning lõpuks inglased Esimeses maailmasõjas võitlesid selle väikse maa-ala valitsemise pärast.

Iisraeli mäed

Iisrael on mägine maa. Joosua 8. peatükis räägitakse, et iisraellased ründasid Ai linna. “Ja Joosua valis kolmkümmend tuhat meest, vahvat võitlejat ja saatis need öösel minema…..”. Jordani orus asetseva Jeeriko ja keskmäestikus oleva Ai kaugus teineteisest ei ole kuigi suur, aga tõusta tuleb ligi 1230 m. Maastik on kivine ja väesalgad pidid ületama sügavaid kuristikke. See oleks piisavalt raske päeva ajal, ent ööpimeduses peaaegu võimatu Issanda abita.

Jordani orust lääne pool saab pea ahelik alguse Karmeli mäest, jätkudes kagu suunas mööda Megiddo oru lõunaserva, suundudes seejärel lõunasse läbi Samaaria kingulise maa Judeasse. Need mäed kerkivad 923 m kõrgusele. Kuna mäeahelik on põhja-lõuna suunaline, siis on seda ääristavad orud ida-lääne suunalised. Nii on ainus viis põhjast lõunasse liikumiseks mööda rannikutasandikku läänes, mööda Jordani orgu idas või mööda mägede harju. Need mäed on Piiblis mainitud “Israeli mäed” (Hs 6:2,3; 33:28; 36:8). Sellel mägiteel on kuulsaid linnu, nagu Shechem, Samaaria, Tirza, Jeruusalemm, Betlehem ja Hebron. Täna on suur osa piirkonnast vaidlusalune Läänerannik (Piibli Judea ja Samaaria), kuhu paigutuvad paljud Piibli jutustused ja kus iisraellased elasid tuhandeid aastaid.

Iisraeli kõrgeim koht on Hermoni mägi (2841 m) kirdes Golani põhjaosas. Galilea kõrgeim tipp on Mero mägi (1219 m). Lõunas tõusevad Siinai mäed rohkem kui kahe kilomeetri kõrgusele. Horebi ja Siinai mägede kõrval on kõrgeim Catherine mägi (2537 m). See on saanud oma nime Püha Katariina kloostri järgi, mis ehitati selle mälestuseks, et Mooses sai käsulauad Jumalalt Siinai mäel. Jordani ja Arava oru idaosas kerkivad mäed 1563 meetri kõrgusele.

Iisraeli mägedes on mineraale, mida ajuti mainitakse Piiblis: fosfaati väetiseks, uraani, klaasiliiva, kaoliinsavi, ookerpunast ja ookerkollast värvide tarvis, kipsi, väävlit, mida Piiblis nimetatakse (“Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld…,” 1. Mo 19:24), bituumenit ja asfalti, vaske, rauamaaki (“raud võetakse mullast ja kivist valatakse vask” Ii 28:2), mangaani, maapagu, kvartsi, mägikristalli, basalti, marmorit ja graniiti. Eilati kivi on ainulaadselt kaunis sinakasroheline kiviliik, mida kasutatakse vääriskivina. Enamik neist mineraalidest leidub Negevis.

Egiptlaste ja kuningas Saalomoni 3000 aasta vanused vasekaevandused koos metallisulatusahjudega leiti Timnast. Belgia insenerid tegid kindlaks 100 000 vasetonni olemasolu Eilati põhjaosas olevais mägedes. Mooses ütles, et Tõotatud maa on “maa, mille kivid on raud ja mille mägedest sa saad raiuda vaske” (5. Mo 8:9).

Väike, ent vaheldusrikas maa

Kuna mäed tõusevad otse Vahemere rannikult itta ja laskuvad siis allapoole mere pinda Jordani orus, kujundavad peamiselt läänest puhuvad tuuled erinevaid ilmastiku- ja maastikutsoone. Reis mägedest lauskmaale ja viljakatelt põldudelt kõrbesse kestab sageli minuteid. Iisraeli laius Vahemerest Surnumereni on vaid 80 km, selle vahemaa võib läbida autoga pooleteise tunni jooksul.

Jeruusalemm, mis asub Juudea mägedes, on vähem kui tund kestva autosõidu kaugusel rannikul asuvast Tel Avivist; reis Metullast põhjas Eilatisse Punase mere kaldal kestab umbes 9 tundi. 835 meetri kõrgusel asetsevast Jeruusalemmast sõidame vähem kui tunniga Surnumere äärde, mis on 1200 m allpool. Minu elukohast Jeruusalemmas võib näha läände vaadates Vahemerd, itta vaadates Surnumerd ja Moabi mägesid. Paljudes maades on erinevaid maastiku- ja kliimavöötmeid, aga tavaliselt on need üksteisest lahus ja nende vaheline üleminek on järkjärguline. Nii ei ole see Iisraelis, kus viis geograafilist ja klimaatilist tsooni vahelduvad nii järsku, et mõnes kohas võib sõna otseses mõttes seista joonel, kus tsoon vahetub. Kord kui kristallselgel päeval suusatasin Hermoni mäel ja puhus külm mägituul, vaatasin 2770 m kõrguselt alla Jordani orgu, kus kasvasid banaanid ja inimesed surfasid Galilea järvel. Nägin ka kogu Galilead ja Lääne-Liibanoni kuni Vahemereni.

admin Geograafia / loodus

Janune maa muutub janusemaks

detsember 1st, 2001

Nagu ei oleks igapäevastest lahingutest, laskmistest ja sagedastest pommitamistest küllalt ühele väikesele rahvale, tuleb Iisraelil veel heidelda veekriisiga, mis ähvardab muuta selle kuiva maa õitsvad kõnnud ja puuviljaaiad uuesti kõrbeks.

Pärast seda, kui kolmel aastal on olnud sademeid alla keskmise, on maa kolm suurimat veereservuaari oluliselt tühjenenud. Nende hulka arvatakse ka Galilea meri ning mägede ja ranniku põhjaveed pinnasügavustes. Niisugune veehulga vähenemine, mille põhjuseks on aastatepikkune ületarbimine ja pidevalt kasvav elanikkond, tekitab reservuaarides tõsise reostusohu ja pöördumatu kahju. Ning pika suve kuivaperiood kestab ilma mingi vihmata vähemalt kuni oktoobrini.

“Olukord on kohutav,” ütleb Amos Epstein Iisraeli veekompaniist Mekorot. “Veetase on langenud allapoole igasugust kriitilist piiri. Me oleme tõsises hädas.” Iisraelis on puudu praegu 53 miljardit gallonit vett! Galilea meri, maa suurim värske vee allikas, on 14 jala võrra allpool maksimumtaset ja ka palju allpool nii-öelda kriitilist taset, mis on vajalik ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks järvel. Iga puuduv toll järve veetaseme juures tähendab miljoneid galloneid puuduvat vett.

Epsteini ütlemist mööda vajab Iisrael 50-päevast lausvihma, et täita Galilea meri. Sel aastal oli vast ehk 25 vihmapäeva ja ainult mõned neist olid tõeliselt tormised, tulemusena kogunes järve ainult pool tavalisest veekogusest. Vihm oli väga hõre nii Galileas kui järve toitval Golani kõrgendikul. Kontrastiks oli näiteks Negevi kõrb, kus on mitmeid võimalusi koguda ja säilitada vett, vihmasadu tavalisest veerikkam.
Sooja, poolpõuase kliima ja ääretute kõrbede tõttu on Iisrael veepuudusega heidelnud piibliaegadest peale. Oma nappide veevarudega on maa tohutult sõltuv vihmasadudest oktoobrist märtsini, suurimad sajud on detsembris, jaanuaris ja veebruaris. Keskmine aastane sademetehulk on üle kogu maa erinev – umbes kahest tollist lõunapoolses kõrbes kuni neljakümne tollini Galileas.

Umbes 55% aastasest veehulgast tarbitakse põllumajanduses, 32% kodumajapidamistes ja 13% tööstuses. Iisraellased tarbivad kodudes kolm korda rohkem vett kui palestiinlased, kuid poole vähem keskmisest ameeriklasest. Lisaks sellele, et Iisrael varustab veega Palestiinat, on ta vastavalt rahulepingule kohustatud veega varustama ka Jordaaniat.

Kriisist väljatulemiseks plaanitakse Iisraelis ehitada Vahemere äärde kaks merevee soolatustamisvabrikut, millest kumbki hakkaks tootma viiskümmend miljonit kuupmeetrit vett aastas. Need vabrikud oleks tulnud rajada juba aastaid tagasi, kuid valitsused ignoreerisid üksteise järel nii probleemi ennast kui ka vee-ekspertide hoiatusi. Kahjuks võtab see aga veel kolm aastat, enne kui esimene tilk värsket vett neis tehastes toodetud saab. Plaanitakse ka vee importimist Türgist.

Lisaks hakatakse tegema drastilisi piiranguid. Vett põllumajanduse tarbeks, mida niigi eraldatakse juba vaid 40% vajaminevast, vähendatakse veel 70%-ni. Mis puutub kodumajapidamistesse, siis aedade kastmine ja muud sarnased luksused keelatakse ära. Muru, mille hooldamiseks kulub palju vett, saab ilmselt minevikumälestuseks. Parkides asendatakse muru ja lilled taimedega, mis vajavad vähem vett.

Vee-eksperdid võtavad olukorra kokku kolme sõnaga: SEE ON KATASTROOF.

admin Geograafia / loodus

Tel Beer-Seba Rahvuspark

detsember 1st, 2001

Israel Today 7/2001

Tõlkija: Katrin Mänd

Tel Beer-Seba asub avara oru keskel 110 jala kõrgusel merepinnast. Beer-Seba ja Hebroni jõed puutuvad kokku põhjaosas. Tel Beer-Seba org on Piibli Negev Jehuda (Juudea kõrb), mis koos Aradi oruga moodustab tohutu suure tasandiku, jagades Juudea kõrgustikeks ja kõrbeks põhjast lõunasse Siinaini. Teli kõrgeimast punktist avaneb ümbrusele imeilus vaade.

Väljakaevamised

Aastatel 1969-1976 juhatas Jochanan Aharoni Tel Avivi Ülikooli Arheoloogia Instituudist Tel Beer-Seba kõige esimesi väljakaevamisi. Arheoloog Zeev Herzog oli viimaste väljakaevamiste juht. Kui kultuurikihid olid eemaldatud ja läbi töötatud, keskendusid arheoloogid kahele kõige hilisemale kihile. Ühe kohta on dokumentaalsed tõestused, et linn pärineb Iisraeli perioodist ja teine 8. sajandist eKr.

Suure hoolega kaitstakse väljakaevatud linnamüüri ja ehitisi. Must joon seintel eraldab alumist originaalset seina 1990. aastal ulatuslike restaureerimistööde käigus tehtust.

Tel Beer-Seba ajalugu

Savinõude killud, mis pärinevad 4000. aastast eKr, näitavad selle koha vanuse. Need on sarnased leidudega teistest iidsetest asulatest piki neid jõgesid. Ja nagu teised antiikasulad, räägib ka see korduvatest vallutustest, hävitusest ja taastamistest. Esimene Beer-Seba linn (viies kiht) on ehitatud kuningas Taaveti või Saalomoni ajal. On selgesti näha, et see on ehitatud detailplaneeringu järgi, seal on massiivsed müürid ja kahekordne värav.

Pärast üsna pikka vaheaega asustati org uuesti 8. sajandil eKr (teine ja kolmas kiht). Ajaloolased arvavad, et Hesekieli ajal ehitasid linna 300 elanikku uuesti üles ja kindlustasid umbes 70 hoonet. Värava juures on väga sügav kaev, mida arvatakse olevat Aabrami kaev, mille juures Aabram tegi lepingu Abimelekiga (1. Mo 21:22-32).

Aastal 701 eKr hävitas Assuri kuningas Sanherib linna Juuda-vastases sõjas. Hiljem, Pärsia perioodil (4.-5. sajand eKr) taastati Tel Beer-Seba koos paljude toidutagavarakoobaste ja hobusetallidega.

Hellenismiajal ehitati mäele pühapaik, see altar on seal praegugi näha. Heroodes Suure valitsemisajal (1. sajandil pKr) ehitati kindlus ja basseinid kahe lubjatud äärejoonega, mis on ikka veel hästi säilinud.

Viimane ehitis, mis Telile püstitati, oli kindlus Rooma perioodil (2.-3. sajand pKr), mis tehti korda araablaste vallutuste ajal (7.-8. sajand). Roomlased ja bütsantslased nihutasid linna piire kaugemale läände, kus Beer-Seba praegu asub. Hiljem oli see maha jäetud, kuni türklased 1900. aastal linna üles ehitasid ja kasutasid seda tagalana Suessi kanali ründamisel I Maailmasõja ajal. 1917. aasta oktoobris vallutasid Suurbritannia ja nende liitlased Beer-Seba koos Türgi suurtükiväega. Üks uus ja märkimisväärne avastus on tohutu maa-alune veesüsteem, kus veel väljakaevamised käivad.

admin Geograafia / loodus

Jeruusalemma 15 võtit 2. osa

november 1st, 2001
Comments Off

Shalom 6/2001

Clarence H.Wagner, Jr

Tõlkija: Lea Lääts

8. Ei ole püha moslemitele

Jeruusalemma ei mainita Koraanis. Moslemite side linnaga rajaneb Muhamedi müütilisel ratsasõidul läbi taevaste tiivulise hobuse Barakiga, kes viis teda "pühast mosheest" "kaugeimasse mosheesse". Koraani sõnul toimus reis sekundi murdosa jooksul prohveti unenäos. Moslemid ütlevad, et "kaugeim moshee" on Jeruusalemm, ehkki seda ei nimetata. Öeldakse, et pärast kaugeimas moshees peatumist saabus Muhamed seitsmendasse taevasse, kus ta kohtus Aabrahami, Iisaki, Joosepi, Moosese ja Jeesusega ning sai neilt õnnistuse olla Jumala viimane prohvet. Tegelikult ei käinud Muhamed kunagi Jeruusalemmas, kuna ta suri aastal 632, kuus aastat enne, kui kaliif Omar 639. a. linna vallutas.

Islami algusaegadel palvetas rahvas Jeruusalemma suunas juutide eeskujul. Aga kui Muhamed nägi, et Lähis-Ida juudid ei kiida heaks tema uut usku, hakkasid moslemid palvetama Mekka suunas. Araabia geograaf Jakkut märgib oma ulatuslikus teatmeteoses (1225), et Jeruusalemm on "püha juutidele ja kristlastele", Mekka on aga püha moslemitele.

Kaasajal peetakse Jeruusalemma islami kolmandaks pühaks paigaks; ja maailm peaks uskuma, et linna tuleb jagada moslemitega, kuna see on neile nii tähtis! Algul moslemid siiski ei pidanud seda pühaks, vaid kasutasid selle kohta nime Bait al-Mugaddas, heebrea keeles Beit Hamikdash (Tempel). Templimäele 692. a. ehitatud Kaljumoshees peeti tseremooniaid esmaspäeviti ja neljapäeviti (juutidele pühad nädalapäevad), mitte moslemeile pühal reedel. Juudid võtsid osa nendest tseremooniatest ja tõid neisse juudi jumalateenimiskombeid.

Jeruusalemma islamlikult ülistavad hadith-kirjutised koguti alles 1019. a. Mekkat, Medinat, Damaskust ja Bagdadi ülistavad hadithid olid avaldatud palju varem. Ka ei pidanud islam kunagi Jeruusalemma pealinnaks. Iisraeli ligi tuhat aastat valitsenud moslemid – araablased, seldzukid, mamelukid ja türklased – rajasid oma administratiivse keskuse rannikutasandikule enda poolt ehitatud
Ramle linna.

9. Jeesusele tähtis linn

Jeesus, Taaveti soost, sündis Betlehemis (Beit Lechem tähendab "leiva maja"), mis asub vaid 8 km Jeruusalemmast lõuna pool. Täna on see palju suurema linna lähem ümbrus. Jeruusalemmas leidis aset Messias Jeesuse surm, ülestõusmine ja taevasseminek, ja Jeruusalemma tuleb Ta ka tagasi. "Aga nad olid minemas teel ühes Jeruusalemma ja Jeesus käis nende ees… Ja võttes need kaksteist taas endaga, hakkas Jeesus neile rääkima, mis teda ees ootab: "Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte ning need teotavad teda ja sülitavad ta peale ja piitsutavad teda ja tapavad ta ära ning kolme päeva pärast tõuseb ta üles." (Mk 10:32-34).

Pane tähele, et Teda tapsid paganad, mitte juudid. Õlimägi sai oma nime õlipuusalude järgi. Jeesuse ajal oli oliiviõli ainus toiduaine, mida viidi Jeruusalemmast välja. Sellel mäel Jeesus ja jüngrid ööbisid. Betaania, kus Marta, Maarja ja Laatsarus elasid, on idanõlvakul. Lääne pool, Templimäe vastas, olid õlipuusalud, kus Jeesus veetis aega oma jüngritega, saabus emaeeslil sõites rõõmuhõisete saatel linna, nuttis linna pärast ja palvetas enne kinnivõtmist. Õlimäe juures on Ketsemani aed, kus Jeesus palus ahastuses Isa enne arreteerimist. Räägitakse, et selle aia õlipuude juurestik on 2000 aasta vanune – see oli Jeesuse palve tunnistaja. Käsk levitada rõõmusõnumit rahvastele saab alguse Jeruusalemmast (Lk 24:46, 47). Püha Vaim langes nelipühal (shavuot) Jeruusalemma ja tekitas koguduse (Ap.t. 2). Siin peeti ka esimene kirikukonsiilium (Ap.t.15).

10. Alati juutide poolt asustatud

Kui Taavet oli vallutanud Jeruusalemma, asustas juudi rahvas seda kuni Paabeli vangipõlveni (586 eKr). Esra ja Nehemja juhtimisel naasis rahvas Jeruusalemma üles ehitama ja püsis seal suurema- või väiksemaarvulisena kuni roomlaste suurte pagendamisteni aastail 70 ja 135. Linnas säilis alati juute, aga nad ei olnud aastatuhandeid Jeruusalemmas enamuses. 1818. aastast peale on juudid olnud religioosne enamus Jeruusalemmas. Kaasajal on üle 70 % Jeruusalemma 700 000 elanikust juudid. Viimase kolme aastatuhande elanike arvud tunnistavad, et linn õitses juudi ja kristliku valitsuse ajal, aga närbus moslemivõimu alluvuses.

610 eKr Juudi võim enne babüloonlaste okupatsiooni elanikku 20 000

10 pKr Herodes valitseb 35 000

65 enne pagendamist 50 000

638 Bütsantsi kristlik võim 60 000
1050 Fatimiidide moslemivõim 20 000
1180 Ristisõdijate võim 30 000
1450 Mamelukkide islamivõim 10 000
1690 Varajane osmanivõim 10 000
1800 Osmanivõimu keskel 12 000
1910 Osmanivõimu lõpuaeg, juutide maalenaasmine 75 000
1945 Inglaste mandaataja lõpus 165 000
1967 Jeruusalemm ühendatakse Iisraeli alluvusse 250 000
1999 Iisraeli 633 700

Ehkki Jeruusalemm oli moslemite käes ligi 1200 aastat, mille katkestas vaid ristisõdijate võimu lühike periood, enamik moslemivalitsejaist ei olnud araablased: fatimiidid, seldzukid, mamelukid ja osmanitürklased. Elanikkonna vähenemine moslemivõimu all näitab, kui väheväärtuslik oli Jeruusalemm moslemite silmis. Aastail 1948-67, mil Ida-Jeruusalemm oli Jordaania valduses ja juutidel ei olnud sinna asja, külastas seda vaid üks moslemijuht. See juht oli Jordaania kuningas Abdullah I praeguse kuninga Abdullah II vaarisa. Keegi palestiinlane tulistas teda al-Aksa moshee juures 1953. a.Iisraeli võimu all on linn saavutanud enneolematud mõõtmed oma ajaloos.

11. Prohvetliku ettekuulutuse keskpunkt

Prohvetid kuulutasid ette, et Jeruusalemm on kesksel kohal lõpuaegadel, mil maailma pilgud suunduvad temale (Sk 2:1-5, 8:15; 12:2,3). Täna on meedias peaaegu iga päev teateid selle väikese rahvuse kohta. Jeruusalemmas öeldud poliitiku ettevaatamatule märkusele või elamukvartali ehitamisele võib järgneda poleemika ÜRO Julgeolekunõukogus. Taavet nimetas Jeruusalemma oma pealinnaks ja aastal 1996 tähistati Jeruusalemmas selle sündmuse 3000. aastapäeva. Roomlastest
alates oli linn olnud paganrahvaste poolt hõivatud, nüüd aga enam mitte. Võiks arvata, et maailma rahvad rõõmustavad, kuna Jumal täidab oma prohvetlikku plaani Jeruusalemma kohta. Aga nii see ei ole. Kunstnikud ja tavalised palverändurid külastavad linna, et osutada oma solidaarsust Iisraelile, aga maailma poliitikud
väldivad Jeruusalemmale kui Iisraeli pealinnale poolehoiu avaldamist. Isegi USA presidendid, kes valimiskampaaniates lubavad tuua USA saatkonna Jeruusalemma, on alati söönud oma sõnu ja takistanud vetoõigusega kongressi algatusi ehitada uus saatkonnahoone Jeruusalemma! Nii nagu vale-ema, kes seisis Saalomoni ees, sooviksid mõned maailma juhid lõigata Jeruusalemma pooleks ja anda piibelliku poole palestiinlastele. Mitte inimene ei valinud Jeruusalemma; seda tegi Jumal! Ta mõistab kohut rahvaste üle, kes ei arvesta Jeruusalemma puudutavat plaani. (Sk 12:2,3,9)
(jätkub)

admin Geograafia / loodus

NABLUS – iidne linn Samaarias

november 1st, 2001

Israel Today mai/2001

Tõlkija: Ingvar Kull

Gerisimi mäe (kus toimus õnnistussõnade lugemine Joosua armee sisenemisel Tõotatud Maale) ja Ebali mäe (sellel mäel loeti ette rahvale needuste osa vt. 5. Mo 27) nõlvade vahel asub linnake Nablus, Piiblist tuntud Sekemi nime all, mis tähendab "õlga". Seda on ka nimetatud Hamori, hiivlaste kuningapoja linnaks (1. Mo 34). Linnal on suur ajalooline tähendus nii juutidele kui kristlastele, ka
moslemid väidavad oma ühendust selle linnaga. Läbi sajandite on siin aset leidnud palju olulisi sündmusi. Jaakob ostis siin maatüki, kuhu püstitas oma telgid ja paigutas oma tohutud karjad, tulles
Mesopotaamiast tagasi. Siin lähedal kohtus Aabraham esimest korda Jumalaga, olles tulnud Kaananimaale Tema käsu peale (1. Mo 12). Siia matsid iisraellased Joosepi luud, vastavalt ta soovile, mille Mooses Egiptusest väljudes kaasa võttis. Joosua ajal oli siin kaheteistkümne suguharu keskne kokkutulekute paik Iisraelis.

2800 jala kõrgune Gerisimi mägi on üks kaljune Efraimi mäestiku osa, kus loeti ette Toora õnnistused iisraellastele (5. Mo 11 ja 27). Siin võitsid assüürlased Iisraeli Põhja-kuningriigi ning viisid kohalikud juudid asumisele, asustades Samaaria alad muulastega.

Samaarlased seostavad oma juuri asukohta Gerisimi mäega, kummardades Jumalat pigem seal kui Jeruusalemmas. See on üks oluline erinevus nende ja juutide vahel.

Tänapäevalgi asub sellel mäel üks väike ja endassesulgunud kogukond, kellel on pühakirjaks ainult 5 Moosese raamatut ja kes viljeleb erilisi usukombeid. Paasapühade ajal ohverdavad nad traditsiooniliselt lambatalle, saades sellega meedia tähelepanu ning kõneaine osaliseks.

Ka kristlastel on olnud lühiajaline kokkupuude Gerisimi mäega – 484. a. pKr rajas Bütsantsi keiser Zenon, kui ta oli mäe konfiskeerinud, kiriku Maria Theotokose auks. Selle müüride jäänuseid ning mosaiikpõrandat võib veel praegu näha, kuigi need vaatamisväärsused on põhjustanud palju lahkhelisid, võitlusi ja neli ülestõusu samaarlaste poolt.

ÕNNISTUSE JA NEEDUSE VAHEL.

Vanalinna keskuse "Casbah" lähedal asuvad Rooma amfiteatri väljakaevatud varemed 3. sajandist. Roomlaste ajal oli Nablus "Neapolis". Kuna araablastel on tähestikus "p" asemel "b", sai uus nimi nendele Nabluseks. Siin lähedal asub Jasmine hotell, mis on ehitatud 600 aastase asulakoha peale, kust avaneb vaade bütsantsi kindlusevaremetele ja vabaõhuturule. See on hea koht, kust osta kohalikku oliiviseepi (õliseep), puhast toodet, mille üle Nablus on uhke. Parematel aegadel, kui siin oli kindlam ja rahulikum, võisid hotellikülastajad nautida terrassil lõõgastudes maitsvat hõrgutist baklava´t – idamaist
kondiitritoodet, mis on tehtud meest ja pähklitest.

Nabluses asub üks vanimaid türgi saunu, mis ehitatud otomanide ajal. See on kui rahu ja rõõmu paik selles mässulises linnas. "Hamam" – sauna nimetus araabia keeles – eraldab naistele ja meestele eraldi sektsioonid ning pakub ka idamaist massazhi.

Kuna linnas on maetud Joosepi ihu säilmed, on see olnud alati püha juutide jaoks (Joosua 24:32). Kaks sammast Joosepi hauakoopa äärtes sümboliseerivad Efraimi ja Manasset, Joosepi poegi. Palju aastaid olid siin ka sünagoog ja Jeshiva, kuid viimase palestiinlaste ülestõusu ajal hävitati Joosepi haud ning kõik jäljed juutide kultuurist ja ajaloost püüti kustutada. Moslemid püstitasid kohe siia oma moshee Joosepi hauakoopa peale, mille nimetasid A-Nebi-Jussuf (prohvet Joosep). See oli kohutav pilge juutide jaoks.

Kristlased seostavad Nablust Sühhari linnakesega, mis asus siin kui Jeesus rääkis samaaria naisega Jaakobi kaevu ääres, kui Ta ütles: "Kes iganes joob seda vett, januneb jälle, aga kes joob seda vett, mida mina talle annan, ei janune iialgi enam!" (Joh 4:13-14).

Moslemi traditsiooni järgi on Nablus kurbuse paik – "Hazn Jacub" – kus Jaakob sai teate oma poja Joosepi oletatavast surmast. Moshee kuplile on uurendatud 10 käsku, see on ehitatud Ristisõdijate ja Püha Jüri (Georg) kiriku peale, mis meenutab neid sündmusi.

admin Geograafia / loodus