Archive

Archive for the ‘Peatoimetaja veerg’ Category

Iisrael lääneriikide surve all

august 1st, 2009

Peeter Võsu

Alates tänavu suvest on kogu maailm üritanud Iisraelile selgeks teha, et igasugune arendustegevus teatud piirkondades on keelatud. Iisraelis saadi aru, et illegaalsed ehitised (outposts) araablaste alade vahel võivad põhjustada pingeid ja nõustus need ka eemaldama. Siis sai aga selgeks, et ei räägita ajutistest rajatistest, vagunelamutest või muust sarnasest, mille rahvuslikult meelestatud juudid olid rajanud ilma ehitusloa ja planeeringuta keset araablaste alasid, vaid jutt käis suurtest asundustest, meie mõistes linnadest, kus elanikke kuni 40 000. Kui Iisrael hakkas aru pidama, kas oleks mõistlik piirata teatud paikades ka tavalist ehitustegevust, tuli veel üks uudis: illegaalseteks asundusteks peeti ka Jeruusalemma idapoolseid osi.

Kahjuks oli kõige tugevamaks surve avaldajaks seni kõige rohkem Iisraeli toetanud USA. Sama juttu rääkisid ka Euroopa Liidu ja Araabia riikide esindajad. Sarnase sõnavõtuga on esinenud ka ÜRO peasekretär.

Iisraeli praegune valitsus ei ole nõus jätkama eelmise valitsuse ühepoolset maade loovutamise poliitikat. Samas ei ole nad ka seda absoluutselt välistanud. Suvel nimetas Netanyahu esmakordselt kahe riigi tekke võimalust Iisraeli territooriumil. Alasid, kus täna elavad valdavalt araablased, nimetatakse „vaidlusalusteks aladeks”. Iisrael on nõus nende üle läbirääkimisi pidama. Mingi osa loovutamine või mitte sõltub kokkulepetest, ja sellest, mida vastu pakutakse. Iisraeli kõige olulisemaks huviks on rahu ja naabritega hea läbisaamine, seda aga mitte iga hinna eest.

Iisraeli seisukohast vaadates ei ole Jeruusalem vaidlusalune ala ega kuulu jagamisele. Jeruusalem on seadusega sätestatud kui igavene ja jagamatu Iisraeli pealinn. Sellega ei taha rahvusvaheline üldsus nõustuda. Kui eelmise USA administratsiooniga oli Iisraelil selles osas kokkulepe, siis Obama ei taha seda enam mäletada.

Suvel mõistsid nii USA kui ka EU Iisraeli valitsuse hukka Jeruusalemmas aset leidnud araablastelt eluasemete võõrandamise. Ei räägitud asja sisulisest ega õiguslikust aspektist, vaid ainult sellest, et araablased jäid eluasemest ilma. Tegelikult oli konkreetne asi olnud pikka aega kohtus, kus kohus mõistis nimetatud eluaseme õigusjärgsele omanikule, kes oli juut. Kummaline oli lääne poliitikute hukkamõistusid kuulda, kes peaks aru saama, et omandiõigust ei saa poliitikud ära võtta, kui kohus selle on õiglaselt määranud. Lähis-Ida asjus on mitmed poliitikud nõus kõik oma väärtused jalge alla tallama ja eelistama pimesi araablasi juutidele.

Euroopa ja USA poliitikud hoolivad üha vähem põhimõtetest ja väärtustest. Ei tähtsustata eriti õiglust ja õigust. Euroopa Liidu Komisjoni Liige välissuhete alal, Benita Ferrero-Waldner ütles, et ehitamine ja asundused Läänekaldal on läbirääkimiste nurjumise põhjuseks Iisraeli ja Palestiina võimude vahel ja ehitustegevus asundustes tuleb lõpetada (Guysen 10.09.2009). USA President Obama on suutnud Netanyahut juba nii palju mõjutada, et ta on teatud tingimustel nõus kuueks kuuks ehitamise külmutama.

Keegi ei taha kuuldagi, kas nendel araablastel on ikkagi õigus nendele aladele riik rajada. Samuti on arutelud väga ebaratsionaalsed selle kohta, kes peaks selle riigi rajama ja kas selle õnnestumiseks on ka eeldusi.

Palestiinlased pidasid Augusti alguses oma esimese kongressi üle aastate, kus öeldi selgelt väja, et rahu ei ole nende eesmärgiks, vaid vahendiks territooriumi saamisel. Kui rahu enam eesmärki ei teeni, sobib ka terrorism. Kas selline üksus sobib rahuläbirääkimiste partneriks?

Augusti teisel poolel külastas Iisraeli möödunud USA valimistel Vabariiklaste Presidendikandidaat Mike Huckabee, kes toetas Iisraeli õigust ise otsustada piiride küsimused läbirääkimistel araablastega ning Iisraeli suveräänset õigust omal maal. Ta pidas araablasi maa kaotuses süüdlasteks, pärast selle jaotamist 1948. aastal. Huckabee ütles: „Kui araablased poleks tahtnud maad kaotada, poleks nad tohtinud sõdu alustada”. Ta nimetas, et ajaloos on palju maid vahetanud omanikke ja rahvaid sõdade tulemusel. (Arutz 7, 24.08.2009).

Mike Huckabee rääkis ka Ameerika kristlaste vankumatust Iisraeli toetusest. Ta ütles, et Evangeelsed kristlased on juutidega ühtsemad, kui mitmed juudid omavahel. „Piiblit uskuvad kristlased toetavad juutide õigust oma kodumaale”, ütles Huckabee (Arutz 7, 24.08.2009).

Rahuprotsessi kohta läbi aastate meenutas presidendi kandidaat Huckabee Einsteini definitsiooni hullumeelsuse kohta: „Hullumeelsus on teha samu asju ikka ja uuesti ning oodata erinevaid tulemusi”. Ta ütles, et ei ole mingit mõtet rääkida plaanist, mis on juba tõestanud läbikukkumist. Eriti ilmekalt tõestas maade loovutamise hukatuslikku mõju Gaza loovutamine araablastele, mille võttis kiiresti üle terroristlik organisatsioon Hamas.

Loomulikult peab Iisrael arvestama USA soovidega, kuna juudiriik sõltub Ameerikast nii praktilise varustatuse kui ka diplomaatilise toetuse osas. Siiski võib liigne maade loovutamine osutuda halvemaks, kui arusaamatus USAga. Gazast hakkas pärast sellele iseotsustamise andmist tulema Iisraeli pihta raskerelvade tuli, keskmiselt 3 raketti päevas ja nii läbi aastate. Loovutamine loob ka erineva õigusliku olukorra. Kui praegu on need alad vaidlusalused; kuigi rahvusvaheline üldsus arvab, et need peaks kuuluma araablastele; siis ametliku üleandmise järel oleks need maad juba araablaste võõrandamatuks omandiks.

Praeguseks on need alad tulnud juudiriigi koosseisu pärast 1948, 1967 ja 1973 aastate sõdasid, mille alustasid araablased. Kuna nad enda alustatud sõdades need kaotasid, ei ole neil enam seaduslikku alust neid nõuda. Jordaania, kellele need enne kuulusid, ei ole neid ka tagasi taotlenud. Etnilised araablased, kes nendel aladel elavad, ei ole rahvusvahelise õiguse järgi nõude esitamise subjektideks, kuigi kogu maailm üritab neid sellisena võtta.

Iisrael vajab rahvusvahelise surve ajal olukorda mõistvate riikide ja kodanike toetust. Sarnaselt Mike Huckabee’ga on Iisraelil nii Eestis kui ka mujal Euroopas palju toetajaid ja sõpru. Neid on valitsevates ringkondades ja ka tavalise rahva hulgas. Üheskoos on võimalik avaldada Iisraelile piisavalt toetust kõigil rahvusvahelistel tasanditel, et Piibli järgi juutidele antud maad ka jääksid nende kätte.

admin Peatoimetaja veerg

Erakorralised parlamendivalimised Iisraelis

mai 1st, 2009
Comments Off

Peeter Võsu

10. veebruaril toimusid Iisraelis erakorralised parlamendivalimised. Knesseti (Iisraeli Parlament) 120 kohale ületas valimiskünnise 12 erakonda.
Rahvuslikud ja religioossed erakonnad (paremerakonnad) said Knessetisse kokku 65 kohta:
Likud 27, Yisrael Beiteinu 15, Ichud Leumi (Rahvuslik Liit) 4, Bayit Yehudi 3, Shas 11, United Tora Judaism 5.
Vasak ja vasaktsentristlikud erakonnad said kokku 55 kohta:
Kadima (vasaktsentristlik) 28, Tööpartei 13, Meretz (vasakpartei) 3, Ra’am (araablaste) 4, Balad (araablaste) 3, Hadash (araabia/juudi, kommunistlik) 4.
Kadima napp edu Likudi ees ei andnud talle mandaati valitsuse moodustamiseks, vaid President Shimon Peres andis selle Likudile, kelle juhiks on ka varem peaministri toolil istunud Benjamin Netanyahu.
Valitsuse kokkupanemine ei ole Netanyahule kerge ülesanne, kuna ta vajab koalitsioonile vähemalt 61 kohta Knessetis. Paremerakondade toel oleks see võimalik, kuid rahvuslike erakondade eesmärgid lahknevad paljudes küsimustes kardinaalselt ortodokssetest juudiparteidest. Paremerakondade ühiseks eesmärgiks on säilitada Iisraelile araablaste käes olevad Palestiina omavalitsusalad. Ka selles ei ole neil täielikku üksmeelt. Osa nendest erakondadest oleks valmis teatud tingimustel araablastele maad loovutama, kuid seda mitte ühepoolse heatahte avaldusena, vaid vastutasuks konkreetsete rahulepingute ja nende täitmise garantiide eest. Ükski paremerakondadest ei jagaks Jeruusalemma. Netanyahu on lubanud Iisraelile säilitada ka Golani kõrgendiku.
Kui paremerakondade koalitsiooni moodustamine ei õnnestu, on teiseks võimaluseks üritada moodustada laiapõhjalist koalitsiooni koos vasak- ja vasaktsentristlike erakondadega. Kadima juht Tzipi Livni on siiani väljendanud vastumeelsust sellele ja soovi jääda opositsiooni. Nii Kadima kui ka Tööpartei on pidanud alates 2007. aasta Annapolise konverentsist Mahmoud Abbasiga läbirääkimisi Iisraeli maa jagamiseks juutide ja araablaste vahel. Arvatakse, et neil on ka omavahelisi kokkuleppeid, mida nad ei ole avalikustanud. Möödunud aasta lõpus lahkus Kadima juhitud koalitsioonist ortodokssete juutide partei Shas, kelle tingimuseks oli Jeruusalemma säilitamine terviklikult Iisraeli riigile.
Ichud Leumi ja Bayit Yehudi on rahvuslikud patriootlikud erakonnad, kes ei nõustu maade loovutamisega üldse. Nad on pakkunud välja ka alternatiivseid plaane araablaste probleemide lahendamiseks. Kokku omavad nad 7 kohta Knessetis, mis teeb neile raskeks oma nõudmiste juurde jääda, kuid teistele raskeks nende kaasamise koalitsiooni. Avigdor Liebermani juhitav Yisrael Beiteinu saavutas valimistel hiilgava tulemuse, saades 15 kohta Knessetis. Nad on väljendanud toetust Netanyahule ja valmisolekut koalitsiooni minema nii Likudi kui ka vasakerakondadega. Nende suurimaks probleemiks on ortodokssed erakonnad Shas ja Tora Judaism, kelle ülemvõimu riigi perepoliitikas juudi traditsiooni järgimises tahavad nad murda.
Vasakerakonnad välistavad suure tõenäosusega oma koalitsioonist 3 araablaste erakonda, kellel on kokku 11 kohta (millest osa seoses kohtuvaidlusega võivad veel kaduda, kuna kaks nendest on väljendanud selgelt soovi kukutada Iisraeli riik). Need kolm erakonda suure tõenäosusega ei läheks ka kellegagi koalitsiooni, isegi kui neid kutsutaks.
Seoses suurte erimeelsustega nii paljudes küsimustes on Benjamin Netanyahul valitsuse moodustamine üliraskeks ülesandeks. Vaatamata erimeelsustele on juudid alati suutnud rasketes olukordades kokkulepetele jõuda. Tundub, et nende poliitiline kultuurikiht on selleks piisavalt paks.
Uue valitsuskoalitsiooni koosseisust sõltub Iisraeli uus suund läbirääkimistel Palestiina riigi loomise osas ja ka konkreetsed sammud Iraani tuumaambitsioonide vastu. Riigi sotsiaalpoliitika tõenäoliselt palju ei muutu, kuna vaatamata sellele, kes võidab, tuleb tal arvestada suure hulga koalitsioonipartnerite huvidega.

admin Peatoimetaja veerg, Poliitika

Iisraeli maade loovutamisest

august 1st, 2008

Peeter Võsu

1993. aastast alates on üritatud Iisraeli riiki kaheks – juudi ja araabia rahvusriigiks jagada. Selleks on peetud läbi aastate avalikke ja salajasi läbirääkimisi. Siiani ei ole see õnnestunud.
Alates Iisraeli taasrajamisest 1948. aastal on kõik ümberkaudsed islamistlikud riigid üritanud seda „kaardilt minema pühkida”. Sõdade eesmärgiks ei ole kunagi olnud Iisraeli kaheks jagamine, vaid kogu Iisraeli vallutamine. Islamivaimulike sõnumiks oli, et maad, mis kunagi on neile kuulunud, ei tohi teistele loovutada.
Esimene sõda algas kohe pärast iseseisvuse saavutamist. Sõda kestis üle aasta ja selle lõppedes oli Iisraelil rohkem maad, kui alustades. Järgmine katse Iisrael hävitada toimus 1967. aastal, Kuuepäevasõjas. Selles sõjas vallutas Iisrael Egiptuselt Siinai, Jordaanialt Judea ja Samaaria ning Süürialt Golani kõrgendiku. Ainuüksi Siinai poolsaar oli kaks korda suurem kui kogu Iisrael.
Kuni Kuuepäevasõjani räägiti avalikult kogu Iisraeli hävitamisest. Selleks loodi 1964. aastal ka Palestiina Vabastusorganisatsioon. Kuna Araabiariigid said aru, et ilma läänemaailma abita ei õnnestu neil Iisraeli vallutada, hakati pärast Kuuepäüevasõda rääkima vajadusest tagasi saada Iisraeli vallutatud alad, ehk siis suruda Iisrael tagasi territooriumile, mis määrati neile ÜRO mandaadiga 1948. aastal. See oli ka ootamatult alustatud sõja eesmärgiks 1973. aastal. Islamimaad ründasid Iisraeli Yom Kippuri päeval (lepituspäeval), mil kogu Iisrael on tööst vaba, autod ei liigu tänavail ja suletud on isegi lennujaam. Vaatamata väga raskele sõjale säilitas Iisrael oma territooriumi ja võttis põhjapool oma kontrolli alla ka osa Liibanoni.
Iga sõjaga, mis Iisraeli vastu on alustatud, on Iisrael võitnud maad juurde. Peetakse loomulikuks, et agressorile ei anta tagasi seda, mis ta agressiooni käigus on kaotanud. See jääb tema tekitatud kahjude korvamiseks.
Aastatel 1979 kuni 1982 toimusid Iisraeli rahuläbirääkimised Egiptusega, mille käigus Iisrael loovutas Egiptusele kogu Siinai poolsaare, saades vastu rahulepingu, tunnustuse ja kokkuleppe Siinai jätmisest demilitariseeritud alaks.
Palestiina Vabastusorganisatsiooni rajaja ja pikaaegne juht Yasser Arafat mõistis, et Iisraeli ei ole võimalik võita sõjas. Temalt pärineb tuntud lause: „Piece by piece we will destroy Israel by peace” (tükkhaaval hävitame Iisraeli rahu läbi).
Endisest esiterroristist sai „rahuvõitleja”, kes sai 1993 aastal ka Nobeli rahupreemia. Rahuplaan Iisraeli riigi ja araablastega asustatud alade vahel valmis samuti 1993. aastaks. Siiski, seda ei allkirjastatud, kuna Arafat ei nõustunud ise enda kokkulepitud plaaniga.
Seejärel on kogu aeg toimunud läbirääkimised Iisraeli maa loovutamisest ja loovutatud osale araablastega asustatud Palestiina riigi loomisest. USA on pakkunud selleks mitmeid plaane, mida on ka osaliselt juba ellu rakendatud. 2005. aastal loovutas Iisrael araablastele Gaza. Samuti anti neile autonoomseks haldamiseks haldamiseks Beit Lehem ja Jeriko ning veel mõned linnad. Vastutasuks pidid araablased loobuma terrorismist vastavalt USA pakutud plaanile „Road Map”.
Iisrael alustas kohe plaanide ellu rakendamist, andes nende maade haldamise üle. Araablased aga jätkasid terrorismiga. Esialgu oli valdavaks meetodiks enesetaputerrorism, mille läbi hukkus sadu ja vigastada sai tuhandeid igal aastal. Need alad eraldati turvataraga, et terroriste tõkestada. Tänaseks on valdavaks meetodiks rakettide tulistamine Gazast ja käsirelvade abil juutide tapmine muudelt Palestiina omavalitsusaladelt.
Araablastega asustatud alade loovutamise ja sinna Palestiina riigi loomise eesmärgiks on olnud rahu ja stabiilsuse saavutamine regioonis. Tegelikkus on näidanud vastupidist – see on suurendanud terrorismi.
Selle asemel, et „tõele näkku vaadata” ja öelda, et maade loovutamie ja araablastele uue riigi loomine Iisraeli territooriumile ei ole loodetud positiivset tulemust andnud, otsitakse edasisi võimalusi maade loovutamiseks. Iisrael on andnud ka lubadusi, et loovutatavatele maadele ei ehitata enam juudiasundusi.
Iisrael ei ole nõustunud, et nende hulka peaks kuuluma Jeruusalemm. Mahmoud Abbas, Palestiina araablaste president mõistab asju erinevalt ja nõuab Jeruusalemma oma loodava riigi koosseisu. Hetkel jätkab Iisrael uuselamurajoonide ehitamist Jeruusalemmas ja Abbas proteste selle vastu.
Siiski tundub, et Abbas ei taha rahuläbirääkimisi lõpetada, sest need on talle ülitu-lusad. Seoses tema soovlikkusega saavutada rahu, saadab läänemaailm talle igal aastal miljardeid dollareid raha ja relvastab ning koolitab tema kaitsejõude. Ilmselt mõistab ta, et rahuläbirääkimiste lõppedes lõpevad ka rahavood.
Kõik faktid viitavad aga asjaolule, et rahusoov araablaste poolt ei ole siiras. Endiselt õpetatakse lapsi alates eelkoolieast juute vihkama. Koolides õpetatakse, et juutidel pole selle maa ajalooga midagi ühist. Maakaartidelt puudub Iisraeli riik. Abbasile alluva organisatsiooni juures tegutsevad terroristlikud rühmitused nagu Al Aqsa Märtrite Brigaad ja teised, kes endiselt juute ründavad. Abbasi juhitud valitsus on mõistnud surmanuhtluse kõigile araablastele, kes on püüdnud terroristide vastu võidelda, süüdistades neid reetmises. Praegugi ootab surmaotsust üks araablasest politseinik, kes aitas tabada neli terroristi. Araabiakeelses meedias ei ole juttugi rahust Iisraeliga, vaid läbirääkimistest kui vahendist oma territooriumi suurendada, misjärel peaks edasi võit-lema.
Kogu kuuekümne iseseisvusaasta arengute taustal tõstatub küsimus, miks seda väikest maad üldse jagada tahetakse? Vaadates maailmakaarti, peaks igaühel selge olema, et araablased ei vaja seda 6000 ruutkilomeetrit maad, mille üle Iisraeliga kauplemine käib. Nende senise käitumise põhjal on selge ka see, et oma rahutaotlustes ei ole nad siirad. Kas poleks õige aeg maaloovutamise plaanidest loobuda ja mõista, et see ei vii rahu saavutamiseni?
Maade loovutamine on tänini sõltunud araablaste ja lääneriikide survest Iisraelile ja ka Iisraeli soovist need ära anda, kuna seal elab valdavalt araablastest kogukond. Meedia on sageli jätnud ka vale kuvandi, nagu tahaks araablased seal oma riiki taastada. Palestiina riiki ei ole kunagi maailma ajaloos eksisteerinud. Niisiis ei ole sealsetel araablastel ka juriidilist õigust oma riigi moodustamiseks.
Araabia rahvast on seal elanud läbi ajaloo, enamasti väga väikeste hulkadena. Juudiriigi loomise ajal paljud araablased põgenesid sealt, kuuletudes oma juhtide käsule lahkuda sõjakeerisest ja lubaduse tõttu, et pärast Iisraeli hävitamist saavad nad tagasi pöörduda. Iisraelist on läbi aegade pidanud põgenema umbes seitsesada tuhat araablast. Keegi ei räägi aga nendest, umbes üheksasaja tuhandest juudist, kes samal ajal olid sunnitud araabia riikidest lahkuma.
Maailmas on vähe rahvaid, kellel on oma riik. Araablastel on palju riike. See ei anna aga araablastele õigust veel ühte riiki luua sinna, kuhu nad on elama asunud. Juutidel on üks riik, mille loovutamisel ei jää ühtegi järele.
Rahvusvaheline õigus nõuab sõjas vallutatud alade tagastamist sellele, kellelt on need ebaõiglaselt ära võetud. Araablaste puhul aetakse segamini rahvusrühmad riikidega. Araablastel, kes elavad iisraeli territooriumil, ei ole kunagi oma riiki olnud. Judea ja Samaaria kuulusid nelisada aastat Türgile, kolmkümmend aastat Suurbritanniale ja 19 aastat Jordaaniale. Ükski nimetatud riikidest ei ole neid alasid vaidlustanud ega Iisraelilt tagasi nõudnud. Fakt, et seal elab araabia rahvusest elanikke, ei muuda neid riigi rajamisel õiguslikeks subjektideks.
Kui jälgida rahvusvahelise meedia sõnumeid, käib jutt okupeeritud alade tagas-tamisest ja palestiinlaste õigusest oma riigile. Kogu see retoorika näitab meedia kallutatust ja soovlikkust fakte moonutada. Iisrael vallutas need alad Jordaanialt, mitte „palestiinlastelt”. Jordaania ei ole Iisraelile nõuet esitanud nende maade tagasi saamiseks.
Kui moonutatud eeldus on võetud edasiste järelduste aluseks, on kogu edasine jutt vale. Kahjuks avaldab enamus riike Iisraelile survet, et luua selle niigi väikesele terri-tooriumile vaenulik araabia riik.
Gazast on tänavu esimese 4-5 kuu jooksul tulistatud Iisraeli pihta umbes tuhat raketti. Juutide ja araablaste asundused on üksteisega läbi põimunud. Kui see riik selliselt ära jagada, oleks tulevane Iisrael veelgi rohkem vaenlase tule all. Aladel, mis praeguste plaanide järgi kuuluks loovutamisele, elab ligi kolmsada tuhat juuti, lisaks neile kakssada viiskümmend tuhat juuti Jeruusalemma aladel, mis enne 1967. aastat kuulusid Jordaaniale.
Õige oleks loobuda plaanist, mis toetub valedele nõudmistele, ebasiirastele lubadustele ja loob Iisraeli riigile ebakindla tulevikuperspektiivi.
Arengud Iisraelis kinnitavad prohvetlike ettekuulutuste paikapidevust läbi kogu Piibli, kus on juttu Iisraeli riigi taastamisest. Ikka ja jälle võime tõdeda, et aastatuhandeid ette kuulutatud Jumala plaanid teostuvad vaatamata paljude riikide ja rahvaste vastuseisule.

admin Peatoimetaja veerg

Iisraeli maade loovutamisest

juuni 1st, 2008

1993. aastast alates on üritatud Iisraeli riiki kaheks – juudi ja araabia rahvusriigiks jagada. Selleks on peetud läbi aastate avalikke ja salajasi läbirääkimisi. Siiani ei ole see õnnestunud.

Alates Iisraeli taasrajamisest 1948. aastal on kõik ümberkaudsed islamistlikud riigid üritanud seda „kaardilt minema pühkida”. Sõdade eesmärgiks ei ole kunagi olnud Iisraeli kaheks jagamine, vaid kogu Iisraeli vallutamine. Islamivaimulike sõnumiks oli, et maad, mis kunagi on neile kuulunud, ei tohi teistele loovutada.
Esimene sõda algas kohe pärast iseseisvuse saavutamist. Sõda kestis üle aasta ja selle lõppedes oli Iisraelil rohkem maad, kui alustades. Järgmine katse Iisrael hävitada toimus 1967. aastal, Kuuepäevasõjas. Selles sõjas vallutas Iisrael Egiptuselt Siinai, Jordaanialt Judea ja Samaaria ning Süürialt Golani kõrgendiku. Ainuüksi Siinai poolsaar oli kaks korda suurem kui kogu Iisrael.

Kuni Kuuepäevasõjani räägiti avalikult kogu Iisraeli hävitamisest. Selleks loodi 1964. aastal ka Palestiina Vabastusorganisatsioon. Kuna Araabiariigid said aru, et ilma läänemaailma abita ei õnnestu neil Iisraeli vallutada, hakati pärast Kuuepäüevasõda rääkima vajadusest tagasi saada Iisraeli vallutatud alad, ehk siis suruda Iisrael tagasi territooriumile, mis määrati neile ÜRO mandaadiga 1948. aastal. See oli ka ootamatult alustatud sõja eesmärgiks 1973. aastal. Islamimaad ründasid Iisraeli Yom Kippuri päeval (lepituspäeval), mil kogu Iisrael on tööst vaba, autod ei liigu tänavail ja suletud on isegi lennujaam. Vaatamata väga raskele sõjale säilitas Iisrael oma territooriumi ja võttis põhjapool oma kontrolli alla ka osa Liibanoni.

Iga sõjaga, mis Iisraeli vastu on alustatud, on Iisrael võitnud maad juurde. Peetakse loomulikuks, et agressorile ei anta tagasi seda, mis ta agressiooni käigus on kaotanud. See jääb tema tekitatud kahjude korvamiseks.

Aastatel 1979 kuni 1982 toimusid Iisraeli rahuläbirääkimised Egiptusega, mille käigus Iisrael loovutas Egiptusele kogu Siinai poolsaare, saades vastu rahulepingu, tunnustuse ja kokkuleppe Siinai jätmisest demilitariseeritud alaks.

Palestiina Vabastusorganisatsiooni rajaja ja pikaaegne juht Yasser Arafat mõistis, et Iisraeli ei ole võimalik võita sõjas. Temalt pärineb tuntud lause: „Piece by piece we will destroy Israel by peace” (tükkhaaval hävitame Iisraeli rahu läbi).
Endisest esiterroristist sai „rahuvõitleja”, kes sai 1993 aastal ka Nobeli rahupreemia. Rahuplaan Iisraeli riigi ja araablastega asustatud alade vahel valmis samuti 1993. aastaks. Siiski, seda ei allkirjastatud, kuna Arafat ei nõustunud ise enda kokkulepitud plaaniga.

Seejärel on kogu aeg toimunud läbirääkimised Iisraeli maa loovutamisest ja loovutatud osale araablastega asustatud Palestiina riigi loomisest. USA on pakkunud selleks mitmeid plaane, mida on ka osaliselt juba ellu rakendatud. 2005. aastal loovutas Iisrael araablastele Gaza. Samuti anti neile autonoomseks haldamiseks haldamiseks Beit Lehem ja Jeriko ning veel mõned linnad. Vastutasuks pidid araablased loobuma terrorismist vastavalt USA pakutud plaanile „Road Map”.

Iisrael alustas kohe plaanide ellu rakendamist, andes nende maade haldamise üle. Araablased aga jätkasid terrorismiga. Esialgu oli valdavaks meetodiks enesetaputerrorism, mille läbi hukkus sadu ja vigastada sai tuhandeid igal aastal. Need alad eraldati turvataraga, et terroriste tõkestada. Tänaseks on valdavaks meetodiks rakettide tulistamine Gazast ja käsirelvade abil juutide tapmine muudelt Palestiina omavalitsusaladelt.

Araablastega asustatud alade loovutamise ja sinna Palestiina riigi loomise eesmärgiks on olnud rahu ja stabiilsuse saavutamine regioonis. Tegelikkus on näidanud vastupidist – see on suurendanud terrorismi.
Selle asemel, et „tõele näkku vaadata” ja öelda, et maade loovutamie ja araablastele uue riigi loomine Iisraeli territooriumile ei ole loodetud positiivset tulemust andnud, otsitakse edasisi võimalusi maade loovutamiseks. Iisrael on andnud ka lubadusi, et loovutatavatele maadele ei ehitata enam juudiasundusi.

Iisrael ei ole nõustunud, et nende hulka peaks kuuluma Jeruusalemm. Mahmoud Abbas, Palestiina araablaste president mõistab asju erinevalt ja nõuab Jeruusalemma oma loodava riigi koosseisu. Hetkel jätkab Iisrael uuselamurajoonide ehitamist Jeruusalemmas ja Abbas proteste selle vastu.

Siiski tundub, et Abbas ei taha rahuläbirääkimisi lõpetada, sest need on talle ülitu-lusad. Seoses tema soovlikkusega saavutada rahu, saadab läänemaailm talle igal aastal miljardeid dollareid raha ja relvastab ning koolitab tema kaitsejõude. Ilmselt mõistab ta, et rahuläbirääkimiste lõppedes lõpevad ka rahavood.

Kõik faktid viitavad aga asjaolule, et rahusoov araablaste poolt ei ole siiras. Endiselt õpetatakse lapsi alates eelkoolieast juute vihkama. Koolides õpetatakse, et juutidel pole selle maa ajalooga midagi ühist. Maakaartidelt puudub Iisraeli riik. Abbasile alluva organisatsiooni juures tegutsevad terroristlikud rühmitused nagu Al Aqsa Märtrite Brigaad ja teised, kes endiselt juute ründavad. Abbasi juhitud valitsus on mõistnud surmanuhtluse kõigile araablastele, kes on püüdnud terroristide vastu võidelda, süüdistades neid reetmises. Praegugi ootab surmaotsust üks araablasest politseinik, kes aitas tabada neli terroristi. Araabiakeelses meedias ei ole juttugi rahust Iisraeliga, vaid läbirääkimistest kui vahendist oma territooriumi suurendada, misjärel peaks edasi võitlema.

Kogu kuuekümne iseseisvusaasta arengute taustal tõstatub küsimus, miks seda väikest maad üldse jagada tahetakse? Vaadates maailmakaarti, peaks igaühel selge olema, et araablased ei vaja seda 6000 ruutkilomeetrit maad, mille üle Iisraeliga kauplemine käib. Nende senise käitumise põhjal on selge ka see, et oma rahutaotlustes ei ole nad siirad. Kas poleks õige aeg maaloovutamise plaanidest loobuda ja mõista, et see ei vii rahu saavutamiseni?

Maade loovutamine on tänini sõltunud araablaste ja lääneriikide survest Iisraelile ja ka Iisraeli soovist need ära anda, kuna seal elab valdavalt araablastest kogukond. Meedia on sageli jätnud ka vale kuvandi, nagu tahaks araablased seal oma riiki taastada. Palestiina riiki ei ole kunagi maailma ajaloos eksisteerinud. Niisiis ei ole sealsetel araablastel ka juriidilist õigust oma riigi moodustamiseks.

Araabia rahvast on seal elanud läbi ajaloo, enamasti väga väikeste hulkadena. Juudiriigi loomise ajal paljud araablased põgenesid sealt, kuuletudes oma juhtide käsule lahkuda sõjakeerisest ja lubaduse tõttu, et pärast Iisraeli hävitamist saavad nad tagasi pöörduda. Iisraelist on läbi aegade pidanud põgenema umbes seitsesada tuhat araablast. Keegi ei räägi aga nendest, umbes üheksasaja tuhandest juudist, kes samal ajal olid sunnitud araabia riikidest lahkuma.

Maailmas on vähe rahvaid, kellel on oma riik. Araablastel on palju riike. See ei anna aga araablastele õigust veel ühte riiki luua sinna, kuhu nad on elama asunud. Juutidel on üks riik, mille loovutamisel ei jää ühtegi järele.

Rahvusvaheline õigus nõuab sõjas vallutatud alade tagastamist sellele, kellelt on need ebaõiglaselt ära võetud. Araablaste puhul aetakse segamini rahvusrühmad riikidega. Araablastel, kes elavad iisraeli territooriumil, ei ole kunagi oma riiki olnud. Judea ja Samaaria kuulusid nelisada aastat Türgile, kolmkümmend aastat Suurbritanniale ja 19 aastat Jordaaniale. Ükski nimetatud riikidest ei ole neid alasid vaidlustanud ega Iisraelilt tagasi nõudnud. Fakt, et seal elab araabia rahvusest elanikke, ei muuda neid riigi rajamisel õiguslikeks subjektideks.

Kui jälgida rahvusvahelise meedia sõnumeid, käib jutt okupeeritud alade tagas-tamisest ja palestiinlaste õigusest oma riigile. Kogu see retoorika näitab meedia kallutatust ja soovlikkust fakte moonutada. Iisrael vallutas need alad Jordaanialt, mitte „palestiinlastelt”. Jordaania ei ole Iisraelile nõuet esitanud nende maade tagasi saamiseks.
Kui moonutatud eeldus on võetud edasiste järelduste aluseks, on kogu edasine jutt vale. Kahjuks avaldab enamus riike Iisraelile survet, et luua selle niigi väikesele terri-tooriumile vaenulik araabia riik.

Gazast on tänavu esimese 4-5 kuu jooksul tulistatud Iisraeli pihta umbes tuhat raketti. Juutide ja araablaste asundused on üksteisega läbi põimunud. Kui see riik selliselt ära jagada, oleks tulevane Iisrael veelgi rohkem vaenlase tule all. Aladel, mis praeguste plaanide järgi kuuluks loovutamisele, elab ligi kolmsada tuhat juuti, lisaks neile kakssada viiskümmend tuhat juuti Jeruusalemma aladel, mis enne 1967. aastat kuulusid Jordaaniale.

Õige oleks loobuda plaanist, mis toetub valedele nõudmistele, ebasiirastele lubadustele ja loob Iisraeli riigile ebakindla tulevikuperspektiivi.

Arengud Iisraelis kinnitavad prohvetlike ettekuulutuste paikapidevust läbi kogu Piibli, kus on juttu Iisraeli riigi taastamisest. Ikka ja jälle võime tõdeda, et aastatuhandeid ette kuulutatud Jumala plaanid teostuvad vaatamata paljude riikide ja rahvaste vastuseisule.

admin Peatoimetaja veerg

Iisrael valmistub 60. aastapäeva tähistama

mai 1st, 2008

Peeter Võsu

Juudikalendri järgi toimub Iisraeli Iseseisvuspäev tänavu 8. mail, mis tähendab, et see algab 7. mai õhtul. Mitmel pool üle Iisraeli saab näha laser showd, Iisraeli Õhujõudude (IAF) demonstratsiooni, ilutulestikku, kontserte ja samuti toimuvad ametlikud vastuvõtud. Taevalaotusse projekteeritav laser show paistab Jeruusalemmas, Beer Shebas, Netanyas, Tibeerias, Tel Avivis, Ashdodis, Eilatis ja Haifas. Avatakse uusi teid, istutatakse puid ja tehakse palju muud erakordset.
Iisraeli riik on ime. See, et 19 sajandit üle maailma hajutatud juudi rahvas oma riigi taastas, on ime. Veel olulisem, nad taastasid Iisraeli oma põlisele maale. Ime on ka see, et araablaste keskele rajatud riik on vastu pidanud pidevale naabrite survele. Kogu esimene iseseisvusaasta möödus sõjas kõigi ümberkaudsete naabritega. Lisaks sõjale on toimunud pidev terrorism nii Iisraelis elavate araablaste kui ka välismaiste islamiorganisatsioonide poolt. Kõik suuremad rahvusvahelised meediakanalid on pidevalt Iisraeli hukka mõistnud. ÜRO on avaldanud Iisraeli hukkamõistvaid resolutsioone rohkem, kui kõiki teisi kokku.
Ime, et Iisrael on riigina püsima jäänud. Enamgi veel, Iisraelist on saanud mitmel alal maailma esikümne hulka kuuluv riik. Üle poole maailmas valmistatavatest teemantjuveelidest valmistatakse Iisraelis. Iisrael on üheks maailma juhtivamaks maaks teaduse ja infotehnoloogia vallas. Iisraeli majandus on viimastel aastatel olnud maailma kõige kiiremini kasvavate hulgas. Kinnisvarahinnad tõusid ka Teise Liibanoni sõja ajal (2006) üle 5%.
Käies sagedasti Iisraelis, paneb üha enam imestama, kui palju tavalisi maanteid on iga järgmine kord kiirteedeks ehitatud võrreldes eelmise külastusega. Jeruusalemmast Tel Avivi viiv tee on kogu pikkuses valgustatud. Samuti on valgustatud kõik suuremad maanteed.
Iisraeli põllumajandus on maailma parimate hulgas. Kõrbesse on asutatud farme, kus arvutite abil doseeritakse igale taimele vastavalt vajadusele vett. Aastas saadakse kaks kuni kolm viljasaaki ja enamasti ka eksporditakse kõike, mida kasvatatakse. Lehma kohta saadakse Iisraelis suurim piimasaak maailmas. See on sõna otses mõttes „maa, mis voolab piima ja mett”.
Olukorra sunnil on Iisrael pidanud eelisarendama ka oma kaitsejõudusid. Tankimuuseumis on teiste hulgas Iisraelis valmistatud Merkava-4, mis on maailma parimaks tankiks. Laserkiirega juhitavate rakettidega on hävitatud mitmeid terroriste. Ülitäpsete õhulöökidega on minimeeritud tsiviilkahjustused ümbruses olevate elanike hulgas.
Piiblis on kirjutatud Jumala tõotus Aabrahamile: Ma teen lepingu enese ja sinu vahel; ja sinu soo vahel pärast sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et ma olen Jumalaks sinule ja su soole pärast sind. Ja ma annan sinule ja su soole pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks omandiks. Ja mina olen neile Jumalaks (1. Moosese 17:7-8).
Pärast seda, kui Iisrael pidi oma maa sõnakuulmatuse pärast Jumalale loovutama, on kõik Piibli prohvetid ette kuulutaud Iisraeli tagasitulekut eksiilist ja oma riigi taastamist. Prohvet Hesekiel kirjeldab juutide tagasipöördumist kõigi rahvaste seast oma kodumaale detailselt ja värvikalt. Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma võtan Iisraeli lapsed paganate seast, kuhu nad on läinud, ja kogun neid igalt poolt ning toon nad nende oma maale (Hesekiel 37:21-22).
Iisraeli riigi taastamine, ülesehitamine ja edukus on kogu maailmale sõnumiks, et rahvaste käekäik ei ole jäetud juhuse hooleks. Kui Jumal on midagi plaaninud ja oma prohvetite kaudu teatavaks teinud, siis see ka nõnda toimub. Ka meie jaoks väga pikana tunduv 1900 aastat ilma oma riigi või isegi territooriumita rahvaste keskel hajutatust ei ole suutnud seda rahvast hävitada. Veel enamgi, nad on taastanud oma riigi, nagu prohvetid on ette kuulutanud. 60. aastapäev on märgiks, et see riik on mitte ainult eksisteerinud, vaid on olnud ka edukas.

admin Peatoimetaja veerg

FOOKUSES LÄHIS-IDA RAHUKONVERENTS

november 1st, 2007

Peeter Võsu

Iisraelis on kogu ühiskonda viimase paari kuu jooksul hoidnud põnevil diskussioon novembriks plaanitud rahukonverentsi üle USAs, mille teemaks oli Palestiina riigi loomine Iisraeli territooriumile. Konverents toimus 27. novembril Annapolis, Marylandi Osariigis. Eesmärgiks oli luua Iisraeli etniliste araablastega asustatud vaidlus¬alustele aladele riik, nimega Palestiina. Konverentsil koostati ühisdekla¬ratsioon, mis väljendas mõlema osapoole soovi konflikti lõpetamiseks, rahumeelseks kooseksisteerimiseks ja läbirääkimiste jätkamiseks Palestiina riigi loomiseks Iisraeli territooriumile.
Nii vastuvõetamatute nõudmiste kui ka minevikus ilmsiks tulnud suutmatuse pärast kokku leppida, on araablased andnud aluse pessimismiks ka selle rahuplaani õnnestumise osas.
USA on viimastel kuudel enne konverentsi avaldanud Iisraelile ja Palestiina Omavalitsusalade araablastele survet plaani teostamiseks. USA Välisminister Condoleezza Rice sooritas selleks mitu reisi Iisraeli, kohtudes Iisraeli Peaminister Ehud Olmerti ja Välisminister Tzipi Livniga ning araablaste President Mahmoud Abbasiga. Araablaste ootused konverentsi osas olid ebarealistlikud.
Palestiina omavalitsuse President, organisatsiooni Fatah juht Mahmoud Abbas ootas konverentsi tulemusena Palestiina riigi teket, mis jätaks Iisraelile 1949. aasta piirides oleva maa ja uuele Palestiina riigile kõik, mis kuulus tänapäeva Iisraeli maast sel ajal Jordaaniale ja Egiptusele. Abbas nõuab Iisraelilt 6205 ruutkilomeetrit maad, kaasaarvatud Samaaria, Judea, Gaza, Ida-Jeruusalem ja Templimägi. Lisaks nõuab ta kõigi „pagulaste” õigust asuda elama Iisraeli territooriumile (Arutz 7, 11. okt. 2007). Pagulasteks loevad araablased kõiki, kes põgenesid Iisraeli territooriumilt aastatel 1948 ja 1967 ning nende järeltulijaid. Põgenikke oli 600 000 kuni 700 000, kuid tänaseks on neid juba neli kuni viis miljonit.
Iisraeli Peaminister Ehud Olmert on väljendanud valmisolekut kõigi nende teemade arutamiseks. Aruteluteemade hulka on arvatud ka võimalus anda ära osa Jeruusalemmast. Võimalik Jeruusalemma „turule toomine” on vallandanud juutide pahameele üle kogu maailma. Ka mitmed kristlikud organisatsioonid on väljendanud sellele vastumeelt.
Iisraeli jagamisest ei ole vaimustatud juudid ega araablased. Juudid ei ole rahul Jeruusalemma, eriti Templimäe loovutamisega. Araablased jagunevad erinevatesse fraktsioonidesse, kõik erinevate ootustega. Abbas esindab ainult väikest osa nendest. Kuna Abbas ei lepi vähemaga, kui Iisraeli tagasitõmbumine 1949. aasta piiridesse, on vähe tõenäoline, et jõutakse mingi kokkuleppeni. Jeruusalemma jagamise vastu on enamus Iisraeli Parlamendi liikmetest, kaasaarvatud vähemalt 13 Olmerti erakonnakaaslast (Arutz 7, 19. okt. 2007). Araablaste leeris sai 2006. aasta valimistel absoluutse enamuse terroristlik organisatsioon Hamas, kes eitab igasugust kokkuleppe võimalust Iisraeliga. Hamas nõuab Iisraeli täielikku lahkumist regioonist.
Nii vastuolulised ootused muudavad kokkuleppe võimalused peaaegu olematuteks. Kui araablased ei arvesta Iisraeli ajaloolise õigusega Jeruusalemmale, siis tõenäoliselt lõpeb ka see läbirääkimiste voor, nagu ka kõik eelnevad, läbikukkumisega. Araablased väidavad, et Jeruusalem on ka nendele oluline, kuid see väide ei ole millegagi tõestatud. Koraanis ei ole Jeruusalemma kordagi mainitud. Piiblis esineb Jeruusalem ligi 900 korda. Araablastel on pühamud Mekas ja Medinas. Juutidel on Jeruusalemmas ainus Tempel. Rabi Meir Horowitz kirjutas Condoleezza Rice’ile: „Jeruusalem on rahva hing. Nagu inimene ei saa hingeta elada, ei saa me elada Jeruusalemmata.” (Jerusalem Connection, 19. okt. 2007).
„Pagulaste” lubamine Iisraeli on ebarealistlik, kuna Iisrael ei suuda vastu võtta nii suurt hulka araablasi. Neli kuni viis miljonit araablast muudaks juudi rahvusriigi araabia rahvusriigiks. Ka majanduslikult oleks see ebarealistlik. See nõue ei ole ka millegagi põhjendatav, kuna pagulus-staatus ei ole pärandatav ja need 2-3 põlvkonda põgenike järglasi ei ole ei juriidiliste terminite kohaselt ega ka praktiliselt pagulased.
Isegi, kui juudid annaksid kõigile araablaste nõuetele järele, loobudes Jeruusalemmast ja Templimäest ning lubades kuni 5 miljonit araablast oma riiki elama, ei muudaks see lepingut praktikasse rakendatavaks, kuna enamus araablasi ei lepiks ka sellega. Araablaste tegelik reaktsioon Iisraeli poolsetele järeleandmistele on seda läbi ajaloo tõestanud. Kui Iisrael loovutas araablastele Gaza, ümberasustades 9000 kodanikku, ei vallandanud see rõõmu ja tänulikkust, vaid tänaseni kestva pommirahe. Rahulikumatel aegadel on Gazast Iisraeli pihta tulistatud keskmiselt 3 raketti päevas, viimastel aegadel palju rohkemgi. Kui Iisrael loovutaks heatahte avaldusena ka Jeruusalemma, mis garanteeriks erineva suhtumise?
Araabia silmakirjalikkust tõestab ka „kahekeelne” kommunikatsioon. Nimelt edastab Palestiina Omavalitsus erinevates keeltes erinevaid sõnumeid. Kui rahvusvahelisele üldsusele väljendab see organisatsioon inglise keeles soovi sõlmida rahuleping ja sõbralikud suhted Iisraeliga, siis araabia keeles tõotab see juutidele hävingut. Viimastel nädalatel on korduvalt näidatud Araablastele suunatud teleklippi, kus nimetatakse Palestiina araablastele kuuluvateks Haifat, Beer Shebat, Jaffat ja Tibeeriat. Klipis korratakse: „Me vabastame kogu maa!” (Palestinian Media Watch, 30. okt 2007).
Oht, et Iisrael võib Jeruusalemma kaotada, on mitmed juudiorganisatsioonid ühendanud koalitsioonideks, et seda takistada. USA juudiorganisatsioonid asutasid koalitsiooni: Coordinating Council for Jerusalem’s Future (Jeruusalemma Tulevikku Koordineeriv Nõukogu), kuhu kuulub palju suuri ja autoriteetseid organisatsioone, millest tuntumateks on: National Council of Young Israel, Orthodox Union, Rabbinical Council of America jt. Ka Iisraelis on mitmed organisatsioonid ühinenud Jeruusalemma kaitseks. Judea ja Samaaria Rabide Nõukogu avaldas deklaratsiooni, mis algas järgmiselt: „Oleme löödud ja shokeeritud, kuuldes meie siseste ja väliste vaenlaste kavatsusi, kes avalikult räägivad Templimäe ja Jeruusalemma osade – juudi rahva igavese pealinna – loovutamisest ja hülgamisest. Isegi mõte Jumala Mäe ja püha Jeruusalemma võõra võimu kätte andmisest ja rüvetamisest shokeerib iga juuti.”
Iisraeli meediakanal Guysen tsiteeris tuntud USA teleevangelist Pat Robertsoni: „Ameerika rahvas riskib Jumala vihaga, kui USA sunnib Iisraeli loobuma Jeruusalemma osadest ja neid Palestiina Omavalitsusele üle andma.” (Guysen, 17. okt. 2007). USAs on mitmed kristlikud organisatsioonid saatnud samasisulisi noote presidendile, valitsusele, Kongressile ja Senatile.
Knesset, Iisraeli Parlament, alustas seaduse väljatöötamist, mis ei lubaks Jeruusalemma osasid loovutada ilma Parlamendi kahe kolmandiku saadikute poolthäälteta. Eelnõu läbis esimese lugemise valdava häälte enamusega. Initsiaatorid loodavad selle lähipäevil seadusena vastu võtta.
Konverentsil vastu võetud ühisdeklaratsioon vältis sensitiivsete teemade mainimist. Eesmärgiks nimetas dokument kahe riigi loomist, mis eksisteerivad rahumeelselt ja turvaliselt teineteise kõrval. Samuti lubas see dokument otsekohese pärast konverentsi kahepoolsete läbirääkimiste alustamist, „mille eesmärgiks on sõlmida rahuleping, mis lahendab eranditult kõik lahendamata probleemid, nagu varasemates lepingutes sätestatud.”
Ei ole teada, mida Olmert ja Abbas on juba omavahel kokku leppinud ja millele see „varasemates lepingutes sätestatud” klausel viitab. Deklaratsioonis on kokkul lepitud rahulepingu sõlmimise aeg, mis peab toimuma enne 2008 aasta lõppu. Iisraeli ajakirjanduses on kõik pidanud seda ebarealistlikuks, kes seda on kommenteerinud. „Kvarteti” eriesindaja Tony Blair pidas lepingu sõlmimist aastal 2008 realistlikuks, kuid selle rakendamist mitte.
Esimeseks konverentsijärgseks koosolekuks lepiti kokku 12. detsember, misjärel Olmert ja Abbas kohustuvad kohtuma korra iga kahe nädala jooksul. Samuti kohustusid mõlemad pooled täitma oma kohustusi vastavalt plaanile „Road Map” (teekaart), mis sai kokku lepitud 30. aprillil 2003 ning lubama USAd kontrollida selle täitmist.
Araablaste kohustus plaani „Road Map” esimeses etapis oli loobuda terrorismist. Arvestades praeguseid arenguid tundub, et rahuläbirääkimistel takerdub edasiminek juba esimeses etapis, kuna araablaste poolelt ei ole terrorism siiani vähenenud, vaid kasvanud. Samuti on araablaste nõudmised Jeruusalemma ja pagulaste suhtes ebarealistlikud. Kui need nõudmised jäävad sama resoluutseteks, kui seni, ei ole rahu saavutamine realistlik. •

admin Peatoimetaja veerg

Habras rahu Iisraelis

mai 1st, 2007
Comments Off

Peeter Võsu

Iisrael on tänavu suutnud saavutada rahu nii Hezbollah rühmitusega üle põhjapiiri kui ka kõigi suuremate terrorirühmitustega Palestiina omavalitsusaladel Iisraeli riigi territooriumil. Siiski, selle rahu püsivus on tundub olevat habras, kuna taasrelvastunud Hezbollah kavandab Liibanonis riigipööret ja Gazast lendavad Iisraeli suunas Kassam raketid. Mossad, Iisraeli luureteenistus on jätkuvalt kutsunud Iisraeli valitsust üles valvsusele mõlemal suunal, kuna vaenulike rühmituste tegevus näitab, et nad valmistuvad sõjaks.
Iisraelile on tulnud mitmeid ohusignaale põhja poolt. Pidevaks ohuks on juba pikemat aega olnud Iraan. Iraan on selgelt väljendanud oma kavatsust, Iisrael "kaardilt ära pühkida". Iraan kutsus ellu terrorirühmituse Hezbollah, mis sõdis Iisraeliga 34 päeva tänavu juulis – augustis. Tänavu, 1. novembril katsetas Iraan edukalt pikamaa rakette Shihab-3, mis suudavad lõhkelaengu (varustatav ka tuumapeaga) viia kuni 2000 kilomeetri kaugusele. Ohutsooni jääb lisaks Iisraelile ka lääne Euroopa ja USA. Novembri lõpus teatas Iraan Venemaalt saadud miljardi dollari relvatarnest, mis koosneb kaasaegsetest õhutõrjerakettidest TOR-M1, mis on suutelised liikuvatelt alustelt tabama sihtmärki 25 kilomeetri raadiuses (kuni 10 kilomeetri kõrgusel) (Arutz-7, 26.11.2006).
Iisraeli armee luureülem, brigaadikindral Yossi Baidatz hoiatas 10. detsembril, et Süüria president Bashar Assad valmistub sõjaks Iisraeliga (Haaretz, 10.12.2006). Ta teatas, et Süüria on suurendanud pikamaa rakettide toodangut ja toonud tankitõrje raketid Golani kõrgendikul Iisraeli piirile lähemale. President Assad on saatnud viimastel kuudel ka vastuolulisi teateid, nagu ta sooviks Iisraeliga alustada läbirääkimisi rahulepingu sõlmimiseks. Sõnumid on erinevad läbirääkimiste eeltingimuste kohta. Kord ütleb ta, et ei sea mingeid eeltingimusi, kuid järgmises sõnumis kostub, et Iisrael peab kõigepealt Süüriale loovutama Golani kõrgendiku. Iisraeli välisminister Tzipi Livni kommenteeris Süüria rahusõnumeid: "Süüria käed on sügavalt terrorismis, kuid ta suu räägib rahust lihtsalt selleks, et maha rahustada sellest tulenevat rahvusvahelist survet" (Guysen, 19.12.2006).
Eestlastele kõlab ilmselt tuttav jutt rahust, misjärel tulid Vene baasid ja mis lõppes 50 aastat kestnud okupatsiooniga. Kui agressor räägib rahust ja samas liigutab oma vägesid Iisraeli piiri suunas, oleks väga rumal teda uskuda. USA presidendi nõunik James Baker ja uus kaitseminister Hamilton edastasid raporti, milles soovitasid Iisraelil loovutada Süüriale Golani ja Iisraelis elavatele araablastele Gaza, Samaaria, Judea ning Ida-Jeruusalemma, kuna see aitavat kaasa USA reputatsioonile regioonis. Tundub, et nendel poliitikutel on ükskõik, mis Iisraelist saab, kuna nende ülesandeks on koguda ümbritsevate maade toetust USA poliitikale Iraagis. USA president Bush ei ole seda nõuannet veel ametliku poliitikana tunnustanud. USA otsus selle kohta tuleb ootuste kohaselt jaanuaris 2007.
James Bakeril olid isiklikud ärihuvid Iraagis ka enne "Lahesõda". Tema konsultatsioonifirma "Baker Botts" vahendas Hyundai Engineering tehingut Iraagis, mille vahendustasud, umbes 30 miljonit USD, sai ta ühe Iisraeli firma kaudu kätte Saddam Husseini rezhiimilt (Arutz-7, 20.12.2006). See on vaid üheks näiteks, et paljude poliitiliste otsuste taga Lähis-Idas on lääne suurettevõtete ärihuvid, mille varju jäävad tegelikud, ausad poliitilised motiivid.
Hezbollah on taastanud ja isegi ligi kahekordistanud oma relvavarud Liibanonis, Iisraeli põhjapiiri taga pärast suvist sõda, teatas Arutz-7 novembris, tsiteerides Time Magazine-i (Arutz-7, 26.11.2006). Terroristlik rühmitus on taasrelvastunud vaatamata ÜRO vägede (UNIFIL) viibimisest regioonis. Iraani relvi smugeldatakse sinna Süüriast vastavalt Time ajakirjale öösiti, kui ÜRO väed seoses piirkonna ohtlikkusele ei viibi väljas. Sheik Naim Qassem, Hezbolla asejuht ütles, et organisatsioon on saanud Iraanilt kolmsada miljonit dollarit piirkonna ülesehitamiseks.
Hezbollah on asunud Liibanoni riiki kukutama. Terroristliku organisatsiooni ministrid astusid Liibanoni valitsusest välja. Tapeti kristlasest minister. Pealinna tänavatele saadi umbes miljon Hezbollah´t toetavat meeleavaldajat. Shiitide terroristliku organisatsiooni eesmärkidega sobiks hästi kokku oma kontrolli all olev riik Iisraeli põhjapiiril.
Oktoobris ja novembris andis Iisrael otsustavalt tuld Gazas tegutsevate terroristide pihta. Mitmed Hamasi ja teiste terroristlike organisatsioonide juhtfiguurid tapeti nende operatsioonide käigus. Iisraeli kaitsevägi oli asunud otsustavalt tegutsema, et lõpetada pidev pommirahe Gazaga piirnevatele aladele, kuhu oli tänavu juba üle tuhande raketi lastud.
Iisraeli väed olid sisenenud tähtajatult Gazasse, kui 26. detsembril terroristlikud organisatsioonid palusid vaherahu. Mitmed Iisraeli analüütikud protesteerisid selle vastu, kui vaenlasele relvastuse taastamiseks võimaluse andmise vastu, kuid valitsus otsustas vaherahu kasuks. Vaherahu araabia moodi ei tähenda muidugi sõdimise täielikku katkestamist, vaid nendele sobival määral vähendamist. Pärast kuu aega kestnud vaherahu on Gazast välja tulistatud ligi 60 Kassam raketi (umbes 2 raketti päevas).
Euroopa Liit esitas detsembris Iisraelile nõude Hamasi ministrite ja parlamendi saadikute vabastamiseks Iisraeli vanglatest ning turvatara ehitamise lõpetamist ja Iisraeli kodanikele Palestiina aladele asumise keelamist (Guysen, 7.12.2006). Turvatara on vähendanud enesetaputerrorismi Iisraelis mitmeid kordi. Hamas on kantud terroristlike rühmituste nimekirja nii Euroopas kui ka USA-s. Jääb arusaamatuks, miks Euroopa Liit nõuab terroristliku organisatsiooni juhtide vabastamist vanglast.
Viimaste kuude jooksul on tüli Fatah ja Hamasi vahel võtnud kohati kodusõja mõõtmed. Võitlus käib võimu pärast. Fatah frakstiooni juht Mahmoud Abbas, kes vaatamata terroristlikule tiivale oma organisatsioonis, ametlikult tunnustab Iisraeli riigi olemasolu, püüab Lääneriikide toel oma positsiooni tugevdada. See on omakorda asetanud Iisraeli surve alla, kuna Abbasi väitel oleks tal mõõdukate palestiinlaste võiduks vaja näidata oma poliitika edukust, mis tähendaks Iisraeli poolseid järeleandmisi. Viimastel päevadel on üha enam kõlanud nõuded, et Iisrael peaks kohe andma Abbasile kõik maad, mis enne 1967. aastat kuulusid araablastele: Golani kõrgendiku, Gaza, Samaaria, Judea ja Ida Jeruusalemma. Iga Iisraeli ühepoolsele järeleandmisele on siiani järgnenud terrorismi laine. Iga kord pärast Iisraeli kaitsejõudude väljatulekut mõnelt Palestiina omavalitsusalalt on seal hakatud relvi sisse smugeldama ja tootma ning sealt rakette välja tulistama. Kui Iisrael ilma mingite reaalsete garantiideta kõik need alad loovutaks araablastele, oleks see tõenäoliselt riigile enesetapuks.
Niisiis, vaatamata praegusele rahule nii põhjapiiri taga kui ka omavalitsusaladel, on tegelik olukord rahust kaugel. Mõnede analüütikute arvates võiks järgmine sõda üle põhjapiiri alata tuleval suvel. Välistada ei saa midagi. Piibel õpetab meid paluma rahu Jeruusalemmale. Gazaga külgnevate alade kohta on meedias edastatud mitmeid sõnumeid selle kohta, et vaatamata pidevale raketitulele Palestiina omavalitsusalalt on olnud tunda Jumala kaitset inimeludele Iisraelis.

admin Peatoimetaja veerg

Iisraeli olukorrast pärast konflikti

detsember 1st, 2006

Peeter Võsu

Rahvusvahelisele survele järele andes nõustus Iisrael 14. augustil sõlmima Liibanoniga vaherahu vaatamata sellele, et terroristlik organisatsioon Hezbollah jäi purustamata. Suur osa Iisraeli kodanikke, kes olid kannatanud pideva terroriohu all, olid pettunud, et Iisraeli valitsus ei suutnud neid sellest ohust vabastada. Pärast vaherahu sõlmimist oli mitmeid meeleavaldusi, millel osalejad väljendasid rahulolematust. Nad oleks pigem nõustunud kannatama lühiajalist sõjategevust kui kestvat terrorihirmu.

Praeguseks on valdav enamus Iisraeli kaitseväest Lõuna Liibanonist välja toodud ja asendatud rahvusvaheliste vägedega ÜRO juhtimisel. ÜRO resolutsiooni 1559, mis kohustas Liibanoni desarmeerima terroriorganisatsiooni Hezbollah, ei suutnud või ei tahtnud keegi kuue aasta jooksul täita. Aeg näitab, kui tõhusaks praegused väeüksused osutuvad. Iisraeli laevastiku vahetab lähipäevil välja Saksa merevägi, mis on Saksamaa seni suurimaks militaaroperatsiooniks pärast Teist Maailmasõda.

Sõjategevuse 34 päeva jooksul tulistas Hezbollah Iisraeli pihta 3970 raketti, sihtides võimalikult tihedalt asustatud alasid. 901 raketti tabas asulaid ja linnu, ülejäänud maapaiku või hõredamat asustust. Surma sai 43 tsiviilisikut ja 119 sõjaväelast (nende hulgas kaks sõdurit, kes said surma vahetult pärast sõjategevuse lõppu). 4262 isikut sai arstiabi, kelle hulgas 33 olid raskelt haavatud. Pommitabamuse sai 6000 elumaja. 300 000 elanikku lahkus sõja tõttu kodudest. Umbes üks miljon inimest veetis suure osa ajast pommivarjendites.

Suurimaks muutuseks, mille äsjane konflikt põhjustas, oli Iisraeli valitsuse seisukoha muudatus ühepoolse maa loovutamise osas Palestiina omavalitsusele. Möödunud märtsis toimunud valimiste ajal pani Peaminister Ehud Olmer koalitsiooni kokku vastavalt sellele, kes toetas tema ideed maade loovutamise küsimuses. Iisraeli valitsus sundis juute veel ka praeguse konflikti alguspäevil oma maadest, mis asusid Palestiina omavalitsusalade lähetuses, ära tulema. Millised argumendid veensid valitsust oma kõige olulisemast, valimistel välja öeldud eesmärgist loobuma?

Sõda osutas faktile, et kui vaenulik rühmitus asub piiri taga, on piiriga külgnev ala ohustatud. Tuues oma kodanikke omavalitsusaladelt välja ja loovutades neid maid Palestiina araablastele, toob Iisrael ohtu lähemale oma strateegilselt tähtsatele keskustele. Mitmed Iisraeli poliitikud ja analüütikud olid ka varem sellele ohule viidanud, kuid see konflikt näitas, et tegemist polnud ainult teoreetilise võimalusega, vaid et nii juhtuski. Lõuna-Liibanonist tõi Iisrael oma väed välja aastal 2000, toetudes arvamusele, et see ei suurenda terrorismiohtu Iisraelile. Tegelikkus näitas midagi muud.

Iisraeli Parlamendi liige Effie Eitam (National Union – NRP) ütles oma 22. sept. Intervjuus, mille edastas uudiste agentuur Arutz 7, et araablased tuleb Samaariast ja Judeast välja viia. Parlamendi liige Eitam ütles: „Selle sõja puhkemise tõttu peab Iisraeli rahvas hakkama tõtt rääkima. Petlik müüt peab lõppema. Müüt, et me võime loovutada territooriume ilma, et see muutuks meie vastu rünnakute paigaks ja müüt, et see võitlus käib 1967 aasta sõja tulemuste tõttu … Kui me ei saa loovutada maad ja ei saa ka pidada maad koos meie vastu vaenuliku rahvaga, tuleb meil julgustada neid emigreeruma” (www.israelnationalnews.com).

Iisraeli valitsus ei jaga Effie Eitami seisukohta araablaste väljasaatmise osas, kuna kardab, et rahvusvaheline üldsus ei aksepteeriks seda. Siiani ei ole aga keegi ka ühtegi paremat lahendust pakkunud. Valitsuse üleandmine Palestiina araablastele on tegelikkuses alati osutunud terrorismi võidukäiguks. Oodatud rahu ja leppimise asemel on see osutunud maa loovutamiseks terroristidele, kes on seda ära kasutanud järgmiste rünnakute platvormiks Iisraeli vastu.

„Kvartett” (USA, Euroopa Liit, Venemaa ja ÜRO) üritab Palestiina araablasi suunata Iisraeliga läbirääkimistele, julgustades neid moodustama rahvusliku ühtsuse valitsust (Fatah ja Hamasi kooslus). Hamasi avaldused on siiani olnud vasturääkivad. Selleks, et Euroopa Liit hakkaks Palestiina araablasi uuesti toetama, räägivad nad võimalikust Iisraeli tunnustamisest. Muus kontekstis välistavad nad selle täiesti.

Iisraeli valitsusel tuleb otsustada: kui „Teekaart” on läbi kukkunud, siis missuguse strateegiaga rahupüüdlusi jätkata.

admin Peatoimetaja veerg

Iisrael loob Gazas korda

august 1st, 2006

Peeter Võsu

Ööl vastu kolmapäeva, 21.juulit, pärast kahe Iisraeli sõduri tapmist ja kolmanda röövi sisenes Iisareli sõjavägi uuesti Gazasse. Operatsiooni "Suvine vihm" eesmärgiks on vabastada röövitud 19 aastane sõdur Gilad Shalit. See on esmakordne suurem Gaza hõivamine pärast selle täielikku üleandmist Palestiina omavalitsusele möödunud aasta augustis.
Iisraeli tankid sisenesid Lõuna-Gazasse Kibbutz Kerem Shalomi lähedalt, kus toimus 26. juunil Palestiina araablaste rünnak. Operatsiooni käigus purustas Iisraeli kaitsevägi Gaza elektrijaama, mis jättis enamuse Gazast pikemaks ajaks ilma vooluta. Iisraeli võitlusrühm võttis juhtimiskeskusena kasutusele Gazas, Dahaniya alal asuva vana mahajäätud sõjaväe lennuvälja. Operatsiooni algus möödus juudiriigile ilma inimkaotusteta.
Iisraeli valitsus teatas, et operatsiooni ainsaks eesmärgiks on vabastada röövitud sõdur ja kui see eesmärk saab täidetud, lõpetatakse ka operatsioon.
Endine asekaitseminister Ephraim Sneh (Tööpartei) ütles kolmapäeval: "Olen mitmeid kordi hoiatanud, et kui tuua ühepoolselt väed välja jättes vaenuliku elemendi sinna alles, tuleb lõpuks endal ikka tagasi minna." (Israel National News 28.06.2006).
Hamasi terroristid on Iisraelile pakkunud vahetuskaupa, vabastada Gilad Shalit kõigi Iisraeli vanglates olevate araablastest nais- või alaealiste kurjategijate vastu. Iisreli seisukoht on selline, et terroristidega ei kaubelda.
Gaza on viimaste kuude jooksul olnud "püssirohutünniks" Iisraeli piiri ääres. Hamasi terroristid on nii Vahemere kaudu kui ka üle Egiptuse piiri mitmekordistanud relvade salakaubavedu Gazasse. Juuni alguses ütles Iisraeli sisekaitse juht Yuval Diskin Knesseti Välisasjade ja Kaitsekomitee koosolekul, et alates möödunud aasta augustist on terroristid toonud Gazasse 11 tonni lõhkeainet, 10000 vintpüssi, 1600 püstolit ja muid relvi. Terroristide valduses on Kassam, Katjusha ja õlalt lastavaid Strella tüüpi relvi, millega on võimalik lennukeid alla lasta.
Ainuüksi juuni kuu jooksul on Gazast lastud Iisraeli üle 150 Kassam raketi. Enamus neist ei ole õnnestunud, mis tähendab, et on kukkunud asulatest eemale või inimesed ei ole kannatada saanud. Siiski, on olnud ka juhuseid, kus mitmed on vajanud haiglaravi. Kassam raketid on suure purustusjõuga ja sellise hulga väljalastud rakkettide puhul on nii väike kahju pigem ime kui tavapärane tagajärg.
Äsja mõistis kogu maailm Iisraeli hukka 7 tsiviilisku surma pärast Gazas. Kõik suured rahvusvahelised meediakanalid olid jõudnud oma meelepaha väljendada veel enne asjaolude uurimise alustamist. Iisrael poolt läbi viidud juurdlus kinnitas, et see ei saanud olla Iisraeli mürsk, kuna ainsa neile ravile viidud kannatanu kehast välja opereeritud killud pärinesid teist tüüpi lõhkekehast. See sõnum ei leidnud meedias eriti laialdast vastukaja, kuna see oli vastuolus meedia loodud müüdiga pahadest juutidest ja vaestest kannatavatest araablastest. Mõned institutsioonid üritasid nõuda erapooletut juurdlust, kuid araablased olid kõik asitõendid hävitanud. Milleks?!!!
Kogu Gazas toimuv areng alates juutide lahkumisest möödunud aasta augustis kuni kahe juudi tapmise ja kolmanda röövini äsja tõstatab küsimuse: mis hoiab seal terrorismi üleval? Araablased soovisid oma riiki. Iisrael astus esimesed sammud selles suunas, tuues Gazast välja nii juudiasunikud kui ka sõjaväe. Loogilise mõtlemise järgi võiks oletada, et araablased on nüüd õnne tipul. Kõik see, millest nad olid unistanud, oli täitunud. Neile "kukkus sülle" otsustuspädevus kõigi oma asjade üle, välja arvatud relvade vedu väljastpoolt, kuna nad ei olnud ennast veel tõestanud rahumeelse partnerina. Niisiis, puudu jäi veel see, et ennast näidata kogu rahvusvahelisele üldsusele, kui rahumeelset rahvast.
Selle asemel, et rahulikult oma riiki üles ehitada, on araablased siiani käitunud irratsionaalselt, pommitades pidevalt rahumeelset Iisraeli oma kõrval. Kuna Gazas elavad araablased ise soovivad omaette riigiks saada, peaks nad aru saama, et naaberriigi pommitamine tähendab sõja alustamist. See, et Iisrael ei ole siiani sõjakuulutust vastu võtnud, näitab ülimat vaoshoitust. Kõige minimaalsem, mida üks riik peab sellises olukorras tegema, on raketilaske seadeldiste purustamine ja võimalikult suure hulga terroristide hävitamine, mida Iisrael on ka teinud.
Kogu rahvusvaheline üldsus on vastupidiselt loogikale, mõistnud igal võimalikul juhul Iisraeli hukka. Selge on see, et kuitahes hästi sihtida terroriste, kannatavad ka kõrvalolevad tsiviilelanikud. Kas Iisrael vastutab sellises olukorras araabia tsiviilohvrite eest? Kas selle eest ei peaks vastutama terroristid, kes oma raketilaske seadeldised paigutavad tsiviilisikute vahetusse lähedusse? Ei ole võimalik, et Palestiina Omavalitsus ei teaks oma valitsusalal toimuvast terrorismist. Raskerelvadest laskmine ei toimu salajas, seda on kuulda. Niisiis, kogu araablaste poolne sõjategevus ei toimu mõningate äärmusrühmituste eraalgatusena, vaid Palestiina Omavalitsuse ühise ettevõtmisena.
Teisalt, kui mõistetakse hukka Iisraeli hästi sihitud vasturünnakud terroritegude korraldajatele, kui keegi lähedalseisjatest peaks ka kannatada saama, siis tõstatub küsimus, miks ei kuule sama kaaluga hukkamõistu terroristide raketirünnakute puhul, mis on välja lastud ainsa ideega, et surmata võimalikult palju tsiviilisikuid. Ainuüksi juunis on selleks juba üle 150 raketi lastud.
Seoses sellise käitumisega tuleks kahtluse alla seada araabia riigi tekitamise mõistlikkus Gazasse. Neile on antud võimalus ja nad ei ole soovinud seda kasutada. Igal eksperimendil on oma loogiline tähtaeg, millal tuleb otsustada, kas see on otstarbekas või mitte. Loodan, et juudiriigi juhid teevad asjade tegelikku kulgu nähes õiged järeldused.
Samuti loodan, et Eesti valitsus julgeb reaalsusele otsa vaadata ja olukorda ausalt hinnata. Kui seoses majanduslike ja araabia valijate poliitilise survega paljudes Euroopa riikides on välja kujunenud poliitiline paradigma, mis esitab erinevad nõudmised juutidele ja araablastele, siis Eesti valitsus võiks säilitada objektiivsuse. Hinnangud peaksid nii juudiriigi kui ka araablaste osas toetuma ühtsetele standarditele.
Loodan, et ka Eesti kristlaskond suudab olukorda objektiivselt hinnata, ilma et langeks tohutu massiivse araabia maailma suhtekorraldajate lobitöö ohvriks, kes on siiani näidanud erilist osavust kristlaste manipuleerimisel.

admin Peatoimetaja veerg

Pärast Hamasi võitu

mai 1st, 2006
Comments Off

Peeter Võsu

Kogu maailm on pärast Hamasi võitu Palestiina Omavalitsus­aladel mitme lahendamata probleemiga silmitsi. Ei suudeta harju­da tõsiasjaga, et terroristlik organisatsioon Hamas esindabki Pa­les­­tiina araablastest elanikke. Ei suudeta seisukohta võtta edasise finantsabi osas, mis on läbi aastate olnud märkimisväärne osa Palestiina araablaste sissetulekust. Küsimärgi all on rahvus­vahe­lised lepingud ja läbirääkimiste jätkamine. Iisraelil on kõige kiire­loomu­lisemaks küsimuseks, millisel määral hakkab uus omavalitsus tegelikult aladel, mille juudiriik neile hallata on andnud, tegelikult toimima.
Maailma diplomaatias tundub puuduvat eelnev kogemus, et rahva poolt kõigi demokraatia reeglite järgi läbi viidud valimine annab valitsuse terroristlikule organisatsioonile. Eriti kummalisse olukorda paneb see moodustise, mis ei ole riik, kuid millest kogu läänemaailm üritab riiki teha. Rahva poolt valitud riigiesindajatel on tavakohaselt diplomaatiline puutumatus, isegi siis, kui nad on mõne kuriteo toime pannud. Selline staatus Hamasi liikmetel puudub, kuna nad ei esinda riiki, vaid omavalitsusala. Praktikas tähendab see seda, et kui Iisraeli poolt tagaotsitavad terroristid tahavad oma keskusest (Hamasi organisatsiooni keskus on Gazas) minna Ramallah-sse (Judeas), kus resideerub Palestiina Omavalitsus, siis nad paremal juhul arreteeritakse, kuid põgenemise katsel lastakse maha. Ka kõrgel positsioonil olev kurjategija on ikkagi kurjategija.
Palestiina Omavalitsuse Volikogu liikmeteks terrorirühmitusest Hamas on inimesi, kes on plaaninud enese­tapu­rünnakuid, milles on kümned tsiviilisikud surma saanud. Nende hulgas on neid, kes on suures koguses relvi Palestiina Omavalitsusaladele toonud ja ka neid, kes on ise juute tapnud. Nende koht peaks olema vanglas, mitte valitsuses.
Palestiina araablased on läbi aegade saanud suuri rahasummasid Euroopa Liidult, USA-lt, Iisraelilt ja mitmetelt Araabia riikidelt. Viimastel aastatel on Euroopa Liit andnud neile umbes pool miljardit Eurot aastas, USA umbes veerand miljardit ja teisedki partnerid arvestatavaid summasid. Lisaks otsetoetustele on nad saanud ka kaudseid toetusi. ÜRO on oma allasutuse UNRWA kaudu rahastanud sealsete araablaste haridus- ja sotsiaalsfääri. Araabia riikidest saadavad Iraan ja Süüria otseselt terrorismi toetamiseks raha. Ka muu raha on olulises osas lõpuks jõudnud terro­ris­tide kätte. Raha on saadud ka illegaalsel ja kuritegelikul teel, nagu salajasest narkootikumide tootmisest, valeraha valmistamisest, lääne firmadele "katuse" pakkumisest jne.
Küsimus, kas raha andmist Palestiina valitsusele tuleks jätkata ka siis, kui Hamas on valitsuses, ei ole veel vastust leidnud. Iisrael andis pärast valimist veel Fatah tegeliku juhtimise all olnud aladele finantsabi, kuid lubas selle peatada otsekohe, kui Hamas on valitsuse formeerinud ja juhtimise üle võtnud. USA ja Euroopa Liit ootavad ja esitavad Hamasile nõudmisi hakata Iisraeli ja kõiki eelnevaid välislepinguid tunnustama. Just enne meie Vabariigi aastapäeva kohtusid Hamasi juhid Iraani president Ahmadinejadiga, kes lubas Palestiina araablastele korvata kõik läänepartneritelt saamata jäänud toetused. Hamasiga on esimesed suhted loonud lisaks araabiariikidele ka Türgi ja Venemaa.
Praegu on reaalne võim veel eelmise valitsuse käes. Juba on saadud ka kokkulepped, et Fatah asub Hamasi valitsuses, mille paneb kokku peaministriks valitud Ismail Haniyeh, koalitsiooniparneriks, mille see veel kuu aega tagasi täiesti välistas. Uue valitsuse tegelikke otsuseid ei oska ilmselt keegi aimata.
Olukorra teeb eriti keerukaks see, et Iisrael on andnud reaalse võimu, koos kokkuleppega, et nad tagavad ka turvalisuse, Palestiina Omavalitsusele. Nende kokkulepete alusel on Iisrael relvastanud umbes 50 000 käsirelvaga araablastest politseinikke. Mis veelgi hullem, mitmed kätte saadud terroristid on Palestiina Oma­valitsusaladel vanglates, kokkuleppega, et nad kannavad seal teenitud karistuse. Näiteks on teada, et Fatah nõustus Hamasi survel vabastama oktoobris 2001 tapetud Iisraeli turismiminister Rechevam Ze´evi mõrvari. Veebruari keskel vabastati Jeeriko vanglast ilma ühegi kommen­taarita juba 50 kurja­tegijat.
Damascuses (Süürias) resi­deeruv Hamasi juht Khaled Mashal külastas veebruaris Iraani, kohtudes Ayatollah Ali Khameiniga, kes lubas Hamasi juhita­vale Palestiina Omavalit­susele jätkuvalt finantsabi. Iraanis kohtus Mashal ka Araa­bia Liiga riikide välisministritega, kes lubasid taastada vahepeal katkenud Araabia riikide ühise finantsabi, vähe­malt 50 miljo­nit dollarit kuus.
Mõned Hamasi juhid on väljendanud valmisolekut pak­ku­da Iisraelile lühi­ajalist vahe­rahu (hudna). Ilma oma põhi­ees­märgist (hävitada Iisrael) loobumata on lühiajaline vahe­rahu Iisraelile ohtlik. See või­maldab Hamasil luua valitsus­struk­tuurid ja ennast igati kindlustada enne järgmiste löökide andmist. Praegu on Hamas üsnagi haavatav. Iisrael on suutnud mitmed terror­i­organisatsiooni juhid hukata ja suuri relvaladusid avastada ning kahjutuks teha.
Ka Iisraeli poliitilised suunad võivad lähiajal muutuda. Millises suunas, see sõltub poliitiliste jõudude vahekorrast järgmises parlamendi koosseisus, mis valitakse 28. märtsil. Seniks juhib valitsust Peaministri kohusetäitja Ehud Olmert Kadi­ma parteist. Hetkel on kogu valitsus­kabinet Kadima esin­dajate käes, kuna teised era­konnad asusid oposit­siooni.
Iisrael on läbi aegade olnud tähiseks kogu maailmale. Jumal on selle rahva valinud, et kogu maailm võiks nende kaudu õppida tundma Teda ja Tema tahtmist. Palvetagem jätkuvalt, et Iisraeli juhid võiksid mõista Jumala tahtmist ja usaldada Teda, vaatamata olukordade keerukusele.

admin Peatoimetaja veerg