Archive

Archive for the ‘Peatoimetaja veerg’ Category

Euroopa Liidu raha toidab terroriste Lähis-Idas

november 1st, 2005

Peeter Võsu

Konverentsilt "Iisrael Euroopas ja Lähis-Idas"

European Coalition for Israel (ECI, Euroopa Koalitsioon Iisraeli heaks) korraldas 19.- 20. septembril Brüsselis, Euroopa Parlamendi hoones konverentsi "Iisrael Euroopas ja Lähis-Idas". Osales rohkem kui sada osavõtjat kogu Euroopast, et rääkida olukorrast Iisraelis. Arutellu oli kaasatud poliitikuid ja riigiametnikke Iisraelist ja Euroopa Liidu institutsioonidest, kes on vastutavad oluliste otsuste eest regioonis.

Efektiivne vahend mõistmaks demokraatiat

Kaheksa aastat Euroopa Parlamendi Liige olnud Rijk van Dam Hollandist on nüüd organisatsiooni ECI tegevdirektor. Rijk van Dam ütles konverentsi sessioonide vaheajal: "ECI peab pidevat dialoogi Euroopa poliitikutega, kuid see konverents käsitleb sügavamalt seisukohti, mis puudutavad demokraatiat ühest küljest Euroopa Liidus ja teisest küljest Lähis-Idas. See on väga efektiivne vahend, et panna Euroopa Parlamendi liikmeid mõtlema demokraatiast Lähis-Idas ja mõistma, et Iisrael on seal ainsaks demokraatiaks."
Konverentsi juhatajaks oli Soome Euro-Parlamendi liige Hannu Takkula. Sõna võtsid Iisraeli suursaadik Euroopa Liidus Oded Eran, Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna rahvusvaheline direktor Jürgen Bühler, Tel Avivi Ülikooli professor Gerald Steinberg ja mitmed teised.

5 miljardit dollarit "ümber kanditud"

Kõige teravamaks diskussiooniks läks pärast Euroopa Komisjoni Lähis-Ida regiooni juhi Alan Seateri sõnavõttu, kelle vastutusel toimub kogu Euroopa Liidu raha jagamine Lähis-Idas. Jätkuvalt tuli küsimusi ja kommentaare võimalikust Euroopa Liidu raha sattumisest terroristide kasutusse.
Küsimused puudutasid sularahamakseid, mis toimusid möödunud aastani, kuni see Iisraeli survel lõpetati. Jürgen Bühler, JRKS rahvusvaheline direktor nimetas uuringute tulemust, mille järgi on rahvusvahelisest abist 5 miljardit dollarit teadmata pangaarvetele "ümber kanditud". Itamar Marcus, Palestinian Media Watch direktor vaidlustas abiandmise vajaduse Palestiina omavalitsusele, mis ainult soodustab terrorismi. Samuti ütles härra Marcus, et vaatamata korduvatele märkustele, ei ole Palestiina araablaste kooliõpikutest vaenu õhutavaid osi välja võetud. Kooliõpikute trükkimist finantseeritakse enamasti lääneriikide toetusest.
Euroopa Parlamendi liikmed küsisid komisjoni kõrgelt ametnikult aru Euroopa toetuste saajate kohta, mida siiani ei ole isegi neile avalikustatud. Selline käitumine paneb Euroopa Liidu institutsioonide demokraatlikud väärtused kahtluse alla.

Vajatakse kristlaste hääli

Mitmed kõrged külalised nimetasid seda kõige olulisemate poliitiliste sündmuste hulka kuuluvaks konverentsiks Euroopas.
Dr. Michael Werniger, Euroopa Komisjoni presidendi Manuel Barroso usuasjade volinik ütles: "Vajame rohkem teiesarnaste kristlaste hääli Brüsselis, kes väljendaks oma muret". Ta lisas, et Euroopas identifitseerib ennast kristlastena üle 70% elanikest, kuid see ei peegeldu Euroopa bürokraatias.
European Coalition for Israel on tegutsenud Euroopa institutsioonide juures 2 aastat. ECI eesmärgiks on lobitöö Euroopa institutsioonides. Septembris toimunud konverentsil tundus, et selles organisatsioonis osalevad sionistlikud kristlased on hästi ette valmistatud, et tõstatada õigeid ja teravaid küsimusi. Samuti tundus, et see organisatsioon suudab Euroopa institutsioonidele piisavalt survet avaldada, mis näitab, et nad ei saa enam avalikkuse selja taga asju "ära teha".

Kuna Jeruusalemma küsimus kerkib üha teravamalt üles, tundub, et kristlastel oli õige aeg sellise algatusega välja tulla.

admin Peatoimetaja veerg

Knesset korraldas Jeruusalemma Rahvusvahelisele Kristlikule Suursaatkonnale vastuvõtu

august 1st, 2005

Peeter Võsu

18. mail korraldas Iisraeli parlamendi lobigrupp "Christian Allies´ Caucus" vastuvõtu Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna (JRKS) rahvusvahelisele juhtkonnale, kes oli kogunenud Jeruusalemma 25. aastapäeva konverentsile. Viiekümnest riigist kokkutulnud organisatsioonijuhid kohtusid Knesseti konverentsisaalis 8 parlamendiliikme ja "Christian Allies´ Caucus" direktor Josh Reinsteiniga.
Dialoog kristlastega
Josh Reinstein, Christian Allies’ Caucus direktor ütles, et rühmas on 13 parlamendiliiget 8 parteist, mis moodustab Knesseti 120 liikmest üle 10%. Direktor iseloomustas rühma töise ja hõivatuna, mitte sarnaselt paljude teiste parlamendirühmadega, mis vahel harva midagi teevad.
Parlamendi kristliku töögrupi president Yuri Shtern andis Kristliku Suursaatkonna peadirektor Malcolm Heddingile üle Knesseti medali, mille tavaliselt saavad vaid riigijuhid. Kristliku Suursaatkonna rahvuslikele juhtidele andis ta tänukirjad.
Dr Yuri Shtern, Knesseti Liige (MK) ütles intervjuus pärast pidulikku vastuvõttu: "Christian Allies´ Caucus” esindab poolt Knesseti parteidest vasakult paremale ja sekulaarsetest liikmetest religioosseteni. Meie parlamendi juutidest liikmed, kes on pühendunud Iisraeli suhete arendamisele ja dialoogile kristlastega, suhtlevad kristlike poliitikute ja avaliku elu tegelastega kõikjal maailmas. Ootame, et meie kristlastest sõbrad, toetudes oma usule, tunnustavad juutide erilisi õigusi Pühale Maale ja pühale linnale, Jeruusalemmale. Üheskoos me ainult ei kindlusta juudiriigi tulevikku, millega täituvad Piibli prohveteeringud, vaid seisame ka koos, et kaitsta oma ühiseid väärtusi, usku ja oma ühiskonda kõigi uute ohtude vastu, mis tulenevad islamistlikust terrorismist, sisemiste rahutuste tekitamisest ja usu puudumisest." (Yuri Shtern, 18.05.2005 Knessetis).
Miljonite kristlaste toetus
Erinevatesse parteidesse kuuluvad parlamendiliikmed avaldasid Jeruusalemma Rahvusvahelisele Kristlikule Suursaatkonnale tunnustust 25 aasta jooksul tehtud töö eest. Nad tõdesid, et Kristlik Suursaatkond on nende aastate jooksul olnud kõige aktiivsemaks toetajaks Iisraeli riigile, kes on aastast aastasse toonud Iisraeli tuhandeid palverändureid ja kogunud miljonite inimeste toetust Iisraelile rohkem kui sajas riigis üle maailma. Eestit esindas Knesseti vastuvõtul Peeter Võsu koos abikaasa Pillega.
Kristliku Suursaatkonna esindajad külastasid ka holokausti memoriaalansamblit Yad Vashem, mis tänavu märtsis taasavati selleks ehitatud uutes ruumides.
Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna 25. aastapäeva konverentsil viibis ka Euroopa Kristliku Iisraeli Toetuskoalitsiooni tegevdirektor Rijk van Dam Hollandist, kes rääkis Iisraeli suhetest Euroopa Liiduga. Pisut üle aasta vanune koalitsioon ühendab Euroopa Iisraeli toetavaid organisatsioone, kelle hulgas on ka JRKS. Tegevdirektoriks on Rijk van Dam, endine Euroopa Parlamendi Liige, kes toetudes oma pikaajalisele töökogemusele Euroopa institutsioonides, teeb täna seal tõhusat lobitööd Iisraeli heaks. Hr van Dam rääkis selle organisatsiooni tehtud töödest ja võimalustest tulevikus ning viitas ohtudele seoses Euroopa Liidu toetuse senisele kontrollimatule kasutamisele ja kuritarvitamisele Palestiina Omavalitsuste poolt.
Olukord on väga pingeline
JRKS korraldas "Jerusalem Regent" hotellis vastuvõtu Iisraeli külalistele, kelle hulgas oli parlamendi liikmeid, Jeruusalemma linna esindajaid, Yad Vashemi juhtkonna esindajaid ja mitmeid Iisraeli ühiskonnas tuntud inimesi.
Seoses asunduste loovutamisega Palestiina omavalitsustele oli kõikjal märgata, et praegune olukord Iisraelis on väga pingeline. Mitmes kesklinna pargis toimus kogunemisi ja miitinguid, kus riietuses ja plakatitel domineeris oranz värv.
JRKS peadirektor Malcolm Hedding pidi korduvalt vastama ka küsimustele, kummal pool on nende organisatsioon selles küsimuses. Vastus oli alati sama, et JRKS missioon on lohutada ja toetada Iisraeli riiki, mitte dikteerida, kuidas ta käituma peaks. Kuulsin Malcolm Heddingit ütlemas: "Teil on Knessetis 120 liiget, kes on piisavalt arukad, et need küsimused lahendada. Meie ülesanne ei ole teie arenguid määrata."
Konverentsil arutati ka eeloleva lehtmajade püha konverentsi korraldamist. Tänavu on Jeruusalemma oodata rohkem rahvusvahelisi külalisi kui kunagi varem. Selle tõttu soovitati ka kõigil osavõtta soovijail ennast õigeaegselt registreerida. Reisivõimalus on avatud ka kõigile eestlastele.

admin Peatoimetaja veerg

Millised on muutused Iisraelis seoses PVO uue juhiga

mai 1st, 2005

Peeter Vosu

Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) 9. jaan. presidendivalimiste võitja oli Mahmoud Abbas. See oli esimene PVO presidendivalimine pärast 1969. aasta veebruari, kui Kairos toimunud Palestiina Kongress määras presidendiameti Arafatile, mis kestis tema surmani detsembris 2004. Esimest korda pärast 1976. a. valiti Judeas ja Samaarias omavalitsusi detsembris. Gazas toimusid valimised jaanuari lõpus. Omavalitsuste volikogude valimistel sai suure toetuse terroristlik organisatsioon Hamas, kes esmakordselt osales valimistel.
Abbas nimetas Iisraeli sionistlikuks vaenlaseks
Siiani on elu näidanud, et sõltumata sellest, kes ka ei ole PVO juht, hoiab juhtfiguur organisatsiooni põhimõtteliselt samal kursil. Meetodites võib olla ja ilmselt tuleb ka erinevusi. Detsembris ütles Mahmoud Abbas intervjuus Londonis tegutsevale araabiakeelsele ajalehele, et relvastatud ülestõus Iisraeli vastu oli viga (Delfi, 2004). Samas jahmatas maailma teade, et Abbas nimetas pärast seitsme Palestiina araablase hukkumist Iisraeli armee operatsioonis Gazas Iisraeli sionistlikuks vaenlaseks (Delfi, jaan. 2005). Ariel Sharon reageeris sellele kohe ja nimetas sellist avaldust talumatuks.
Abbas on seisukohal, et terroristid on kangelased, kes võitlevad riigi (mida ei ole olemas – PV), julgeoleku eest (Delfi 2005). Samuti on Abbas öelnud, et riik tuleb luua territooriumil, mille Iisrael 1967. a. sõjas vallutas. See omakorda tähendab igasuguste kokkulepete välistamist Iisraeliga, kuna Iisrael on välistanud Jeruusalemma jagamise või selle osalise loovutamise.
Ka araablased on vägivallast väsinud
Ettevaatlikuks tegevaid noote võis märgata Abbasi puhul juba novembris 2004, kui PVO-s keskset rolli omava Fatah` revolutsioonikomitee nimetas Abbasi presidendikandidaadiks ning talle avaldas toetust Fatah` relvastatud tiib Al Aqsa Märtritebrigaadid. Ka Hamas toetab Abbasi ja on väljendanud soovi kuulutada välja kümneaastane relvarahu hudna. (Delfi, nov. 2004)
Ometi tundub, et vägivallast hakkavad ka Palestiina araablased väsima. Delfi avaldatud uuringu põhjal 2004. a. detsembri alul selgus, et esimest korda on üle poole (52%) neist seisukohal, et vägivalla kasutamine on neile endile kahjulik (juunis oli neid vaid 27%). Siiski arvas 41% neist, et rünnakuid tuleks jätkata.
Tundub siiski, et vaatamata enamiku arusaamisele tapmise mõttetusest, ei ole PVO juhid selle lõpetamisest huvitatud. Rahva huvid ei lange otseselt kokku juhtide huvidega vähemalt kahel põhjusel. Esmalt – ideoloogiline motivatsioon. Enamik rahvast tahaks rohkem raha, kindlat töökohta ja paremat eluaset. Nendele ei lähe korda mittemingisugune ideoloogia. Samuti, elades aastaid kõrvuti juutidega, on paljudel tekkinud nendega loomulikud sõprussidemed. Nad ei näe juutides vaenlasi.
Tappa selleks, et saada taevasse
Palestiina araabia juhid järgivad oma vaimseid õpetajaid, kelle seisukohad põhinevad koraanil. Selle järgi on "püha sõda" kohustuslik kõigile moslemitele.
Näitena toon lühendatult David Hathaway vestluse ühe moslemi vaimulikuga möödunud suvel Inglismaal. (Moslemi vaimulik oli kaasatud vanglakaplanite täiendõppe programmi.) Pärast loengut küsis David: "Mõistan, et enamik islami vaimulikke ja imaame on kuulutanud jihaadi (püha sõja) maailma uskmatute vastu, ja tappes uskmatu, mis on kohustuseks kõigile muslimitele, kindlustavad nad endale paiga taevas. Kes on uskmatu? Minu väitele vastuvaidlematult ütles ta, et uskmatu on mitteusklik." David esitas täpsustava küsimuse: "Tahan kindlaks teha, et olen õigesti aru saanud. Kõiki Allahi järglasi on kästud tappa igaüks, kes ei ole sinuga sama usku, et saada taevasse. Kas see on tõsi?" Vaimuliku nägu vajus ära, kui ta lõpuks lausus arglikult: "Jah." David jätkas: "Mul oleks tõeline probleem ette kujutada paavsti või mõnda evangeelse konfessiooni juhti, kes käsiks oma järgijaid tappa sinu usukaaslasi selleks, et taevasse saada."
Mitmed islami vaimulikud vaidleksid sellele vastu, kuid fakt on, et terroristlikud rühmitused toetuvad oma ideoloogias islami vaimulikele juhtidele ja see ei ole erand, vaid pigem reegel. Selliste terroritegude hulk ulatub igal aastal sadadesse Iisraelis ja on juba praeguseks levinud sõna otseses mõttes üle maailma. Nimetan vaid mõned neist: 11. september USAs, möödunud aastal rongide õhkamine Madriidis, Beslani koolis üle kolmesaja, enamikus lapse mõrvamine jne. Sellel mõrvade ideoloogial on vaimulik alus, mis ei pärine Jumalalt, kellesse meie usume. Piibel ütleb (Jh.10:10): "Varas ei tule muu pärast kui varastama, tapma ning hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!"
Teine motivatsioon on rahaline. Raha ei saa rahvas ega üldsus. Palestiina araablased on elanud aastakümneid vaesuses ja viletsuses. Raha ei motiveeri rahvast toetama mõrvaideoloogiat. Rahval puudub elementaarne, eluks vajalik raha. Neil ei ole võimalusi oma elujärge kuidagi parandada. Juhid on teadlikult ja tahtlikult loonud vaesuse olukorra, kuid suutnud rahvast veenda, et vaesuses on süüdi juudid.
Mõrvamine kui ainus sissetulekuallikas
Raha on ideoloogia järel teine kui mitte primaarne motivatsioon Palestiina araabia juhtidele, et jätkata mõttetut tsiviilisikute mõrvamist. Paljude araablaste jaoks on see ainus sissetulekuallikas.
Kui 1948. aastal loodi Iisraeli riik, lootsid ümberkaudsed araabia maad selle mõne päevaga vallutada. Päev pärast taasiseseisvumist algas sõda. Kõigile üllatuseks ei suutnud kümneid kordi suuremad araabia maad vastsündinud riiki purustada. Araabia Liiga maad aga ei jätnud lootust Iisraeli hävitada. Korduvalt plaanisid nad sõjalisi aktsioone, mis ei õnnestunud. 1964. aastal loodi Palestiina Vabastusorganisatsioon, mille rahastamine jäi Araabia Liiga õlgadele. Pärast Kuue päeva sõja ja Yom Kippuri sõja kaotamist Iisraelile muutusid rahasummad arvestatavateks. 1978. aastast alates andis Araabia Liiga PVOle juba 3.5 miljardit dollarit aastas. Pärast 2000. a. "püha sõja" kuulutamist kasvasid rahasummad kordades. Rahvusvaheline üldsus otsustas pärast Oslo leppeid maksta 1993. a. Palestiina autonoomia administreerimiseks 5 miljardit USDd aastas. Lisaks on toetused EUlt, USAlt, ÜROlt jne. Tulu­maksudena laekuvast rahast 5% on sihtotstarbeliselt enese­tapu­terro­ristide peredele (nn. märtritele). Seda loetelu võiks jätkata.
Kui riikliku majanduse põhilise sissetuleku moodustab sihtotstar­beline annetus Iisraeli riigi hävita­miseks, siis igasugune selle plaani muutmine viiks laostumiseni. Sellega ilmselt arvestab iga PA omavalitsuse juht. Araabia Liiga maad, välja arvatud Egiptus, ei ole kunagi tunnustanud Iisraeli olemas­olu. Vaatamata ametlikele seisu­kohtadele on selge, et islami maailm on Iisraeli täieliku hävitamise plaani taga. Näiliselt võib eristada amet­likke riiklikke struktuure, kes ei tee terroritegusid, terroristlikest organi­sat­sioonidest, kelle eksisteerimist riigid salaja toetavad. Tegelikult liigub suurtes kogustes raha terro­ristide kätesse, toimivad raske­relvastuse tootmise ja levitamisega tegelevad võrgustikud, õpetatakse välja terroriste sellisel määral, mida ei saaks teha ilma valitsuste teadmata.
Kõiki neid arenguid arvesse võttes on väheusutav, et uus Palestiina omavalitsusjuht muutuks Iisraeli-sõbralikuks. Võimalik, et ta hakkab tegutsema rafineeritumalt, kuid ikkagi ühe eesmärgi nimel – hävitada Iisraeli riik.
Siiski on hea teada, et läbi aegade on Jumala plaanid ellu rakendunud vaatamata inimlikele ponnistustele neid kummutada. See annab teadmise, et vastavalt Jumala tõotustele jääb Iisrael püsima.

admin Peatoimetaja veerg

Eesti arendamas suhteid Iisraeliga

detsember 1st, 2004

Peeter Võsu

Pärast pikka vaikust Eesti ja Iisraeli riikide suhetes kohtusid novembri viimastel päevadel Püha Maa pinnal Iisraeli peaminister Ariel Sharon ja tema Eesti kolleeg Juhan Parts. Mida oodata sellisest kohtumisest? Kas Eesti ja Iisraeli suhetes muutub selle tagajärjel midagi?

Siiani tundub, et tegelikult Eestil puudus poliitiline seisukoht Iisraeli suhtes. Kui tänavu suvel andis ÜRO välja Iisraeli hukkamõistva resolutsiooni selle eest, et riik ehitas enda kaitseks terrorirünnakute eest turvatara, siis Eesti kinnitas seda koos kõigi teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, võttes omaks nende seisukoha.

Millised sõnumid kostusid novembri lõpu kohtumistelt? Ariel Sharon ütles oma kõnes: „See on esimene Eesti peaministri visiit Iisraeli. Hindan seda kõrgelt ja samuti tema kavatsusi oma külastusega anda panus kahepoolsete suhete edendamisele.” (Iisraeli valitsus, www.mfa.gov.il). Parts kinnitas, et tihti araablaste soosimises süüdistatud Euroopa Liit on Iisraeli ja Palestiina konflikti osas otsimas õiglasemat tasakaalu ning visiidiga kaasnevad otsekontaktid aitavad Lähis-Idas valitsevat olukorda paremini mõista (Postimees, 01.12.2004). Vestluse teemana üles tõstatatud Eesti suhteid Venemaaga kommenteeris Juhan Parts, et nemad ei pruugi mõista tegelikkust nii, nagu asjad on, samuti nagu meie ei tarvitse mõista, mis tegelikult Lähis-Idas toimub.

Need on vaid üksikud, kuid olulised tsitaadid, nagu mitmed teisedki, mis on meedia vahendusel meieni jõudnud. Nendes tuleb selgelt välja Juhan Partsi soov luua normaalselt funktsioneerivad kahepoolsed suhted Eesti ja Iisraeli vahel. Nendest üksikutest repliikidest võib veel rohkematki välja lugeda. Selge vihje oli asjaoludele, et EU ei ole olnud erapooletu Iisraeli suhtes ja et meie arusaamine Lähis-Ida sündmustest ei tarvitse kajastada tegelikkust.

Mitteverbaalsed sõnumid Juhan Partsi Iisraeli reisist räägivad veelgi valjemini, kui lausutud tsitaadid. Üheks sõnumiks on see, et ta ei läinud sama visiidi ajal Palestiina Omavalitsusse „kummardust tegema”. Veel enamgi, ta julges välja öelda tõsiasja, et kuna omavalitsus ei ole riik, saab riigivisiidist rääkida alles siis, kui see sinna kunagi tekib. Enamus lääneriikide juhtidest ei ole nii julged olnud. Teine huvitav fakt oli Juhan Partsi kirjaliku palvesoovi asetamine Nutumüüri prakku. Kuigi seda võib tõlgendada tähenduseta rituaalina, arvan, et Juhan Parts peaministrina seda ei oleks teinud. Pigem usun, et see paik on tema jaoks oluline ja see kiri tähendas isiklikku pöördumist Jumala poole.

Peaministri tsitaatidest ja käitumisest võis välja lugeda positiivset hoiakut ja sümpaatiat Iisraeli riigi suhtes ja arusaamist sealsetest arengutest ja olukorrast. Küsimus, kas ja millisel määral suudab ta sellist hoiakut Eesti välispoliitikasse rakendada, on siiski veel õhus. Sõnumid, mis siia on juba jõudnud, on kahtlemata esimene samm välispoliitika kujundamisel. Ilmselt sõltub ülejäänu Välisministeeriumi ja vabariigi valitsuse tahtlikkusest nende suhete nimel tööd teha.

Iisraeli valitsus on pannud Eestile suured lootused, et vähemalt üks riik Euroopa Liidus toetaks neid ja blokeeriks negatiivsed resolutsioonid. Usun, et selline missioon oleks Eestile vägagi prestiizhne. Kas Eestil on piisavalt arusaamist, häid argumente ja head tahet, et sellises olukorras piisavalt jõuliselt käituda? Seda näitab asjade kulg.

Eestis on teisigi näiteid positiivsete hoiakute kujunemisest Iisraeli riigi ja juutide suhtes. Esimest korda süütas Vabariigi President tänavu Eesti Juudi Kogukonna pidustustel Hanukka küünla 7. detsembril. Arnold Rüütel läheb ka ajalukku, kui teine Eesti President, kes külastas Eesti Juudi Kogukonda. Esimene oli Konstantin Päts 80 aastat tagasi, kui avati Eesti Juudi kool.

Ajalugu on korduvalt näidanud, et rahvad, kes Iisraeli õnnistavad, on Jumala erilise õnnistuse all. Jumala lubadus Abrahamile 1. Moosese 12:2-3 on: „Ma teen sind suureks rahvaks. … Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!”

Eesti oli 1926. aastal esimeseks riigiks, mis andis juutidele kultuuriautonoomia. See näitab eestlaste tähtsat kohta juudi rahva ajaloos. Eesti oli igati edukas ja kiire arenguga riik. Teise maailmasõja aastail olid eestlased mitmete ebameeldivate valikute ees ja valisid oma „naha päästmise” tee. Ligi tuhat juuti hukati Eestis. Hitlerlik Saksamaa alistas Taani ja Hollandi samuti nagu Eestigi, kuid nende rahvad varjasid ja päästsid hulgaliselt juute. Ka Soomlased on läbi aegade olnud erilisteks Iisraeli toetajateks. Ajalugu on näidanud, et nad on olnud ka edukad.

Täna tundub Eesti uuesti ristteel olevat, valiku ees, kas koos maailma enamusega kalduda islamimaailma toetama või asuda erapooletule seisukohale, toetades Iisraeli õiglasi püüdlusi jääda oma maale. Eestil on hea võimalus tõe eest seista, sest siin ei ole poliitilisi ja majanduslikke huvide konflikte, nagu enamuses Lääne-Euroopa maades. Hetkel tundub, et Eesti poliitilised juhid on lõpuks ka selle valiku langetanud. Jääb loota, et nad suudavad sellel kursil püsida.

Piiblis on mitmeid ennustusi, mille täitumist veel ootame. Mitmed prohvetite raamatud kirjutavad ajast, millal Iisraeli rahvas taastab oma riigi ja juudid tulevad hulkadena tagasi oma iidsele kodumaale. Oleme näinud nende ettekuulutuste osalist täitumist. Täitumata on veel see osa, et kogu maad valitseb üks kuningas (Hesekieli 37:22). Mitmed täitumata üksikasjad on kirjas prohvet Hesekieli, Taanieli, Sakaria ja paljude teiste prohvetite raamatutes Piiblis.

Iisraeli toetamine tähendab sisuliselt Jumala plaanidega kaasa minemist. Samad mõtted, mille Jumal pani ligi 3000 aastat tagasi prohvetite südametesse, oma plaane ilmutades, on ta saanud panna ka mõnede poliitikute südametesse täna, et Tema plaanid täituksid. Kui üldse miski annab elule väärtuse, siis eelkõige Looja tahtega kooskõlas elu ja tegevus. Seda nii üksikisiku kui ka riigi tasandil. Kutsun iga kodanikku toetama praegust Eesti valitsuse kurssi Iisraeli-sõbralikkuse suunas.

admin Peatoimetaja veerg

Rahvusvaheline palvepäev Jeruusalemma eest

november 1st, 2004

Peeter Võsu

Eesti kogudustel on võimalik ühineda rahvusvahelise palvepäevaga Jeruusalemma eest, mille initsiaatoriks on Eagles Wings Ministries USA-s. Tänavu toimub palvepäev 3. oktoobril ja edaspidi igal aastal oktoobri esimesel pühapäeval.
Miks peaksime liituma?
Kristlastena peaksime rohkem kui teised mõistma maailma arenguid Jumala perspektiivist. Kogu maailm on püüdnud ühiselt jagada Iisraeli territooriumi juba 1918. aastast alates, kui see koos ümbritsevate aladega vabanes Türgi valitsuse alt ning Suurbritanniale anti mandaat seda kuni õiglase jagamiseni hallata. Kuigi juutidele kuuluvat osa on nende jagamiste käigus sageli mitmeid kordi vähendatud, on Iisraeli valitsus alates riigi taasloomisest 1948. aastal olnud valmis kompromisse tegema juhul, kui need lõpetaksid vägivalla.
Rahulepingud on maa loovutamiste eest sõlmitud naabrite Egiptuse ja Jordaaniaga. Rahulepinguid on Palestiina araablaste omavalitsusega mitmeid kordi ümber sõnastatud, kuid see ei ole tulemusi andnud. 1993. aastal allkirjastatud Oslo leppe täitmisel on Iisrael astunud mitmeid praktilisi samme, andes Palestiina araablaste omavalitsusele hallata suurema osa Samaariast, Judeast ja Gazast, varustades nende politseid relvadega ja neid finantseerides. Ainsaks põhimõttelist laadi kokkuleppimata alaks jäi Jeruusalemm. Iisrael võttis Jeruusalemma 1967. aasta Kuuepäevases sõjas Transjordaanialt ja kuulutas selle 1980. aastal oma igaveseks ja jagamatuks pealinnaks. Hirmust araabia maadega suhteid rikkuda ei ole enamik riike tunnustanud Iisraeli õigust oma siseasjadesse sekkuda sel määral, et otsustada oma pealinna staatust.
Road Map (Teekaart) on USA poliitikute väljatöötatud uus protsess lõpliku rahu saavutamiseks Lähis-Idas. Põhimõtteliselt ei kujuta Teekaart endast midagi uut. See keskendus mitte niivõrd valmis lepingutele kui lepingute protsessile: kuidas, milliste tähtaegadega ja missugused lepped peaksid olema ellu rakendatud. Põhimõtteliselt taheti juba alustatud protsessi jätkata, arendades Palestiina omavalitsusi ja moodustada nendest lõpuks uus riik. Seda riiki – Palestiinat – ei ole aga maailma ajaloos kunagi olemas olnud. Alates 2003. aasta suvest alustati uue riigi moodustamisega, millega Iisrael oli sunnitud nõustuma, kuid Palestiina omavalitsused ei suutnud isegi mõne nädala vältel hoida terroristlikke rühmitusi vaos. See aga oli protsessi eeltingimus. Alaks, mille mainimistki Teekaart vältis, oli Jeruusalemma küsimus. Nimetati Gaza, Judea ja Samaaria alade loovutamist araablastele ja järk-järgulist võimu üleandmist. Jeruusalemma staatust dokumendis ei mainita, nagu poleks see mainimist väärt. Ometi on Jeruusalemm ainsaks osaks Iisraeli territooriumil, mille loovutamine või jagamine on Iisraeli riigi jaoks välistatud ja mis on ka araablaste jaoks põhimõtteline küsimus.
Nii saame olla kaasas Jumala plaanidega
Piibli prohvet Sakarja raamatus on põhjalikult kirjeldatud aega, mil Jeruusalemma küsimus muutub maailmas lahendamatuks.
“Vaata, ma teen Jeruusalemma uimastuskarikaks kõigile ümberkaudseile rahvaile. Nii Juuda kui Jeruusalemm piiratakse ümber. Päeval, mil kõik rahvad maa peal kogunevad tema vastu, teen ma Jeruusalemma liigutamatuks kaljuks kõigile rahvastele. Kõik, kes püüavad seda liigutada, vigastavad ennast.” (Sakarja 12: 2-4, NIV-tõlge)
Prohvet Sakarja raamatu 14. peatükis näeme, et need ettekuulutused ei ole siiani täitunud. Nende lõplik lahendus, Messia tulek ja Õlimäe lõhenemine ning sügava oru tekkimine idast läände, on veel ees (Õlimäe ja Jeruusalemma vanalinna müüri vahel on sügav Kidroni org, mis jookseb põhjast lõunasse).
Nähes viimase aja arenguid Iisraelis ja lugedes Piiblist ennustusi käesolevaks ja tulevaks ajaks, näeme, et Jeruusalemm saab üha rohkem maailma tähelepanu keskmeks. Seda mitte juhuslikult või kogemata, vaid kooskõlas Jumala plaanidega, mille ta on lasknud meie jaoks kirja panna. See puudutab meid otseselt. Kui Jumal mingisse oma plaani kaasab inimesi, siis meil on oluline olla nende asjadega kaasas, küsides, mis võiks olla meie osa selles.
Palve Jeruusalemma eest võikski eelkõige olla meie osaks, nii saame olla kaasas Jumala plaanidega. Peaksime igaüks endalt küsima: kuidas osaleda selles, mida Jumal plaanib Jeruusalemmas teha. Peaksime samuti küsima, mida vältida, et me teadlikult või teadmatusest ei oleks nende hulgas, "kes püüavad seda kaljut liigutada ja vigastavad ennast seda tehes" (Sakarja 12:14).
Dr. Jack W. Hayford, King´s College´i kantsler Californias on lühidalt ja kokkuvõtlikult kirjutanud Piibli põhiprintsiipide alusel essee: "Why Stand with Israel Today?" ("Miks seista täna koos Iisraeliga?"). Kõige olulisemate põhjustena toob 35 raamatu autor ja tuntud teoloog Dr. Hayford välja Jumala tõotused, mis ei muutu ajas, ja printsiibid, mille alusel Jumal kord Iisraeli rahvale maa andis. Samuti põhjendab Dr. Hayford Uue Testamendi alusel ja eriti Rooma kirja peatükkide 9-11 alusel, et kristliku koguduse juurteks on Iisrael ja teistest rahvastest koosnev taim on jätkuvalt seotud oma juurtega.
Psalmis 122:6 on kirjutatud: "Paluge rahu Jeruusalemmale. Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad." 1. Moosese 12:3 on kirjutatud: "Ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad ja panen vande alla selle, kes sind neab".
Kutsun Eestimaa kirikuid üles ühinema rahvusvahelise palvepäevaga Jeruusalemma eest 3. oktoobril. Eestile on suureks auks olla Jumala plaanide toetajate ridades, mitte nende vastu võidelda.

admin Peatoimetaja veerg

Mida oodata Iisraeli reisist?

august 1st, 2004
Comments Off

Peeter Võsu

Alates 1993-ndast aastast on eestlastel olnud regulaarne võimalus külastada Iisraeli. Iisraeli reisi iseloomustavad: kallis hind; põhjalikud ülekuulamised juba enne lennukisse saamist; tuttavate ohked, et kas ikka julged, ja pikk ettevalmistusaeg. Teisalt on teadmine, et see on maa, millest igal jumalateenistusel kõneldakse, mitmed paigad on saanud vaimusilmade ees elavaks Piiblit lugedes ja Püha Maad külastanud kristlased on jätkuvalt väljendanud selle kohta oma vaimustust.
Mida oodata Iisraeli reisist? Mis on olnud nende reiside kõrghetked ja miks sinna ikka ja jälle minnakse? Olen kaks aastat järjest rühmi Iisraeli viinud ja huvi selle maa vastu tundub üha kasvavat. Kas see ei ole ohtlik? Elus ei ole võimalik kõiki ohtusid vältida. Kas 11. septembril 2001 Maailma Ärikeskuse majas viibivad inimesed mõtlesid seal varitsevale ohule? Riigis valitses rahu ja julgeolek, kuid üle 4000 inimese hukkus mõne hetke jooksul.
Kas Iisraelis on ohtlik? Seal on terroriste, kes on huvitatud paanika ja surma külvamisest, kuid enamik neist, üle 90% tabatakse enne nende kurjade kavatsuste teostamist. Peaaegu kõikjal avalikes kohtades on näha mundris korravalvureid, kes otsivad läbi ka kohvikutesse või turule sisenejad, rääkimata suurematest üritustest osavõtjatest. Sellised kaitsemeetmed loovad seal viibides turvalisuse tunde.
Milline on tüüpiline Iisraeli reisija? Kas rikas? Või seiklushimuline? Või eriti julge? Minu rühmas on keskmine Iisraeli reisija olnud keskealine Eesti keskmise maksujõuga inimene. Mõni noor ja mõni vanemas eas inimene. Mõni reisija on olnud üsnagi arglik ja mitmed läksid 2002. aastal peaaegu paanikasse, kui riiki sisenemisel tuli kaks tundi passikontrolli ülemuse otsust oodata. Mitmed reisijad on aastaid spetsiaalselt selleks reisiks raha säästnud. Olulise ühise omadusena võiks välja tuua kõikumatu usu Iisraeli Jumalasse ja tema tõotustesse, kaasaarvatud need tõotused, mis on antud Iisraeli maa ja rahva kohta praeguseks ajaks. Samuti igatsuse näha oma silmadega võimalikult palju paiku, millest kirjutab Piibel.
Iisraeli ei tasu reisida neil, kes soovivad odavalt päikesekuumuses puhata. Reisi kulud mitmes mõttes sarnastesse maadesse, Vahemere äärde on ligi kaks korda madalamad. Kanaari saared on päikese ja mere nautijaile ja lihtsalt puhkajaile kindlasti parem valik.
Miks siis ikka Iisraeli?
Iisraeli reis on eelkõige palverännak Piibliga seotud paikadesse. Territooriumil, mis on ainult pool Eestist, on nii Vana kui ka Uue Testamendiga seotud paiku palju. Neid on palju rohkem, kui suudaks ühe reisi kavasse mahutada. Emotsioonid, mis täidavad Kapernauma sünagoogi külastamisel Galilea järve kaldal või Jeruusalemmas, Hauaaias viibimisel, on kirjeldamatud. Jeesuse eluga seotud paiku on peale lugematute kohtade Galileas ja Jeruusalemmas ka Naatsaretis, Betlehemas ja mitmel pool mujal. Veelgi rohkem on paiku, mis on tuntud Vanast Testamendist. Masada kindluses käies elustuvad Iisraeli rahva kangelaslikud võitlused oma iseseisvuse eest. Ein Gedi kõrbe mägiradadel võib tajuda emotsioone, mida tundis kuningas Taavet, kui ta põgenes Sauli eest ja mitmed meie Piiblis olevad psalmid kirjutas. Möödunud aasta üheks kõrghetkeks oli Karmeli mäel viibimine, kus Eelija oli taevast tule alla kutsunud, mis põletas ära ohvrilooma, vee ja kivid selle paiga ümber. Samast paigast avanes vaade Meggido tasandikule, mille kohta on ettekuulutus viimaseks lahinguks (Harmagedon).
Kes on reisidel käinud, on kindlasti ka märganud, et kontaktid inimestega jätavad alati tugevama mulje kui külastatavad paigad. Viimasest reisist on eredalt meeles kaks noort, armees teenivat tüdrukut, kelle intervjuu sain videolindile. Eriline oli nende juures kodumaa armastus ja arusaamine armee teenistuse vajalikkusest, et kodumaad kaitsta. Nad olid Venemaalt lahkunud viis aastat tagasi ja Iisraeli elama asunud ning teenisid kolmandat aastat armees.
"On küll ohtlik", ütlesid nad, "kuid meil ei ole siit kuhugi minna. See on meie ainus kodumaa ja me oleme valmis seda kaitsma".
Meenuvad ka mitmed religioossed juudid, kes pärast Jeruusalemma Marssi tulid rahvusvahelistele osavõtjatele oma tänulikkust väljendama. Eesti rühma juures seisatasid mitmed juudi perekonnad, kes ütlesid tänusõnu spontaanselt, kogu südamest. Meeldejäävaid kohtumisi oli igal päeval täiesti erinevate inimestega. Nad kõik olid sõbralikud, tuleviku suhtes optimistlikud, positiivse ellusuhtumisega ja kõrge moraaliga. Ateiste me ei kohanud.
Kohtumisi oli ka Eestist Iisraeli elama läinud inimestega, kes oskasid väga meeldivalt ja objektiivselt sealset olukorda kirjeldada.
Rahvusvaheline Kristlik Suursaatkond Jeruusalemmas on oma 24aastase tegevusega saavutanud hea reputatsiooni nii Iisraeli rahva kui juhtide juures. Iisraeli reis JRKS korraldatava suurürituse – lehtmajade pühade konverentsi ajal lisab Püha Maa nägemisele väga olulise elemendi – kohtumise Iisraeli peaministri ja mitmete teiste riigi- ja usujuhtidega. Iisraeli riiklikku toetust oli viimase reisi ajal tunda juba riiki sisenemisel. Piirikontrollijaid oli instrueeritud, et selle ürituse raames saabuvad rühmad on usaldusväärsed. Jeruusalemma Marss, peaministri kõne, presidendi vastuvõtt ja mitmed teised erilised kohtumised olid tõelisteks boonusteks, mis lisasid nii emotsioone kui ka arusaamist Iisraeli olukorra ja võimalike arengute kohta.
Peaminister ja turismiminister tsiteerisid korduvalt oma kõnedes Piiblit. Nad viitasid sellele nii kristlaste ja juutide ühtsuse kontekstis kui ka seoses oma veendumusega, et Piibli prohvetikuulutused ei kuulu vaidlustamisele, vaid need täituvad.
Iisraelis nähtu ja kuuldu viitab selgelt prohvet Hesekieli kuulutuse täitumisele. Hesekieli 37:7-10 kirjeldab praeguse aja sündmusi Iisraelis: "Luud lähenesid üksteisele, iga luu oma luule. Ja ma vaatasin, ja ennäe, neile tulid kõõlused ja kasvas liha, ja nahk kattis neid pealtpoolt; aga vaimu nende sees ei olnud. Siis ütles ta mulle: "Kuuluta vaimule, kuuluta, inimesepoeg, ja ütle vaimule: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaim, tule nelja tuule poolt ja puhu neisse tapetuisse, et nad saaksid elavaks!" Ja ma kuulutasin, nagu ta mind käskis; ja neisse tuli vaim ja nad said elavaks ning tõusid jalgadele – päratu suur vägi".
See kirjakoht Piiblis kirjeldab lühidalt ja löövalt olukorda, kus suures osas oma identiteedi kaotanud juudid on tulnud kokku 102 riigist, absoluutselt erinevatest kultuuridest, nagu kuivanud luud. Neile tekivad kõõlused, ühendavad lülid, liha ja nahk. Nad muutuvad sisuliselt üheks rahvaks. Aga vaimu neis veel ei ole.
Enamik maailma kristlasi ütleb, et milleks neid toetada, nad ei ole ju kristlased. Piibel ütleb, et kui nad on kokku tulnud ja kõik muu on paigas, siis inimese poeg peab neile kuulutama, et neisse tuleks vaim. Edasi võib samast peatükist lugeda, et Jumal avab hauad ja viib Iisraeli rahva omale maale, Iisraeli maale. Kirjas on isegi fakt, et saab olema üks riik, mitte kaks, nagu oli prohveti eluajal. See kuulutus on täitunud esimest korda rohkem kui 2000aastase ajaloo vältel, mis lahutab meid prohveti kuulutusest. See on erakordne ja annab hea põhjuse minna seda maad ise, oma silmaga vaatama. Veel saab liituda tänavusügisese reisiga või reisidega igal järgneval aastal, kuni võimalused selleks on avatud.

admin Peatoimetaja veerg

Holokaustipäev

mai 1st, 2004
Comments Off

Peeter Võsu

Tänavu 27-ndal jaanuaril mälestati Eestis ametlikult teist korda holokaustipäeva. Eestlaste hoiak holokausti suhtes on üldiselt tõrjuv ja ignoreeriv. Meedias on holokausti teema tänavu olnud peaaegu olematu. Teadetena käisid läbi paar üsnagi tagasihoidlike mõõdetega üritust: Ühing Iisraeli Sõbrad presenteeris ja jagas Rahvusraamatukogus holokausti õpikut ning noorteühing Avatud Vabariik korraldas okupatsioonimuuseumis foorumi holokausti ohvrite mälestuseks. Enamik inimesi isegi ei tea, mida holokaustipäev täpselt tähendab ja veel vähem oodatakse sellelt sõnumit tänapäevaks.
„Mis siis oli holokaust? Miks selline nimi? Kas juutide tapmine oli hullem kui kõik muud kuriteod maailmas? Kas juutidel on rohkem õigust kõiki teisi süüdistada kui teistel neid?” Sellised ja sellist laadi on enamik kommentaare holokaustipäeva kohta.
Kas Eesti peaks mälestama holokaustipäeva? Milline on selle päeva sõnum tänapäeva eestlasele?
Möödunud aasta jaanuaris, kui Eesti pidas esimest korda ametlikult meeles seda kohutavat sündmust, ütles Elhonen Saks oma kõnes Toompeal, Riigikoguhoones peetaval ametlikul vastuvõtul, et holokaust ei ole juutide probleem, vaid kogu kristliku Euroopa tsivilisatsiooni probleem. „Juutidel, kes hukkusid holokausti ajal, ei ole enam probleemi”, ütles Elhonen Saks: „Probleem on nendel, kes peavad elama teadmisega, et nende tegevuse või tegevusetuse tõttu sai Euroopas midagi sellist toimuda.”
Sõna „holokaust” tuli kasutusele pärast Teist maailmasõda. Kui pisut nendest koledustest, mis pandi toime juudi rahva keskel, sai teatavaks, ütles Winston Churchill, Suurbritannia peaminister, et puudub sõna, mis adekvaatselt väljendaks seda, mis on toime pandud. Massimõrv, genotsiid ja kõik teised tuntud sõnad tundusid liiga leebed, et kirjeldada seda õudust. Inglismaal võeti kasutusele kreeka keelest tuletatud sõna „holokaust”, mis tähendab kõige elutu ja elava täielikku hävitamist tules.
Mille poolest erines see, mis tehti juutidega, kõigi teiste kannatustest? Kõigil teistel juhtudel, nagu sõdades ikka, hävitati eelkõige vastaspoole armeed. Kannatajateks osutusid ka teised, kes olid lähedal või sattusid pommitatavasse piirkonda. Tapeti rahva juhte ja mõningatel juhtudel ka inimesi nende usutunnistuse või mõne muu tunnuse alusel. Enamasti jäid ellu need, kes alistusid või vaenlasega koos töötasid.
Juute tapeti selle tõttu, et nad olid juudid. Tapeti mehi, naisi, lapsi ja imikuid. Neid ei aidanud sakslaste poole üleminek, koostöö ega abistamine. Avraham Benjamin, Iisraeli suursaadik Baltikumis rääkis möödunud aasta holokaustipäeval, et on teada ka juhtum, kus leiti üles ristiusku pöördunud ja aastaid kloostris elanud juudisoost nunn, kes tiriti välja kloostrist ja saadeti hukkamisele. Imikud ja väikelapsed ei kujutanud Saksa armeele mingit ohtu, kuid nad tapeti selle tõttu, et nad olid juudid.
Mis viis Saksa rahva Euroopa kultuurrahvana selliste tegudeni? Analüüsida on ilmselt võimalik ainult arenguid, mis alluvad loogikale. Siin võiks nimetada Adolf Hitleri vajadust rahastada oma maailmavallutamise plaani, millega algas juutide hävitamine. Selleks, et õigustada juutide äraajamist ja varanduse konfiskeerimist, õhutas Hitleri partei kogu rahva hulgas viha juutide vastu, mis lõppes nende totaalse ja süsteemse hävitamisega.
Vihkamine ja mõrvahimu kasvasid lumepallina. Sõja alguspäevil lasti juute maha. Mahalaskmine ei olnud piisavalt tõhus, kuna hukkamiseks kulus palju aega ja laskemoona. Pärast inimkatsetusi Saksamaal tehti kindlaks, et gaasikambris suri väikelaps umbes viie minuti ja tugev täiskasvanu viieteist minuti jooksul. Selliseid „inimeste tapmise tehaseid” ehitati hulgaliselt Poolasse ja mujale. Kaasvangid matsid surnukehad sõja esimesel poolel kaevatud kraavidesse või looduslikesse orgudesse. Enne sõja lõppu pidid paljud elus olevad vangid ka neid haudu lahti kaevama, et hukatud juute põletada. Mõrvatud juutide koguarv Teises maailmasõjas oli vähemalt üle kuue miljoni või isegi kuni seitse miljonit. Täpne arv on tänaseni teadmata.
Siiski oli kõigi nende koleduste juures palju loogikale allumatuid arenguid. Küsimus, miks saksa rahva hulgas ei saanud terve mõistus jagu diktaatorist, on tänaseks vastuseta. Samuti on vastuseta küsimus, miks kogu Lääne – Euroopa lasi sellel toimuda. Kui Saksamaal tapeti juute, arvasid prantslased, inglased ja mitmed teised Lääne – Euroopa rahvad, et ega see neid ei puuduta. Samuti arvati siis, kui Saksamaa tungis kallale Tðehhile ja Poolale. Arusaam, et see puudutab ka neid, tekkis siis, kui välksõjaga vallutati Luxemburg, Holland, Taani ja Norra, kuid siis oli juba hilja.
Mis garanteerib, et selliseid asju enam ei saaks juhtuda? Sarnast suhtumist on küllaga ka tänapäeva konfliktides. Kui Saddam Hussein mõrvas sadu tuhandeid oma riigi kodanikke, siis enamus lääne poliitikuid ütles, et meil pole õigust sekkuda, see on nende siseasi. Kui USA siiski sekkus, said Saksamaa ja Prantsusmaa väga kurjaks. Kas ikka on süütute tsiviilisikute tapmine mistahes riigis kellegi siseasi? Kas Teine maailmasõda ei andnud veel piisavat õppetundi?
Kõigele sellele võiks lisada ka, ja mitte vähem olulisena, vaimuliku dimensiooni. Vaadates sündmusi kontekstis Piibli ettekuulutustega, näeme läbi Piibli hulgaliselt kirjakohti juudi rahva tagasipöördumisest oma esivanemate maale. Seda võib lugeda prohvet Hesekieli kuulutustest, Sakaria raamatust ja Jeesus nimetas seda ka aegade tähiseks Luuka 21. peatükis. Teame ka seda, et juudid taastasid oma iseseisva riigi 14. mai 1948. aastal. Läbi ajaloo teame, et enne kui juudid asusid teele Egiptusest oma maad üle võtma Jumala korraldusel, püüdis vaarao takistada seda, tappes kõik väikesed poisslapsed. Sama analoogiat näeme Estri raamatus ja enne Jeesuse sündi. Hitleril õnnestus tappa suur osa juudi rahvast vahetult enne Iisraeli riigi taastamist pärast nende kahe tuhande aastast viibimist hajutatult rahvaste keskel. Kas see võis olla juhus? Usun, et holokaust oli otsene rünnak Jumala plaani täitumise vastu inimkonna ajaloos.
Vaimsed kurjuse jõud ei ole siiski veel alla andnud. Need arengud on kõigile nähtavad ja avalikud. Ainult üks päev pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist ründasid noort juudiriiki kõik ümberkaudsed rahvad. Iisrael lõi rünnakud tagasi. Araabia Liiga maad on üheskoos mitmeid kordi Iisraeli rünnanud, et selle riigi lõplikult maailmakaardilt minema saada. Tuntumad nendest on 1967. aasta „Kuue päeva sõda” ja 1973. aasta „Yom Kippuri sõda”. Mõlemal korral lõi Iisrael endast mitmeid kordi suuremaid armeesid ja saavutas võidu.
Möödunud kümnendi jooksul on Araabia Liiga maade juhid aru saaanud, et nad ei suuda Iisraeli sõjas võita. Uus plaan on kohutavam ja surmavam: rahastada ametlikest allikatest terrorismi, et hävitada, paanikat külvata ja selliselt täielikult demoraliseerida tsiviilisikud Iisraelis. Sarnaselt holokaustiga Teises maailmasõjas ei näe Lääne Euroopa selles tegevuses mingit ohtu. See on nende siseasi, millesse ei tuleks sekkuda. Samuti ei tohiks Iisrael ennast kaitsta ei aktiivselt ega ka passiivselt. Isegi kaitserajatise ehitamine oma elanike turvamiseks on ebasobiv. Ka tänapäeval on veel inimesi, kes ei näe süsteemseid arenguid nende sündmuste taga. Kristlaskonnana võime vaid tõdeda, et läbi ajaloo on Jumala plaan ellu rakendunud ja kindlasti läheb see nii ka tänaste arengutega.

admin Peatoimetaja veerg

Kuhu viib "Teekaart"

august 1st, 2003

Peeter Võsu

Kevadel tuli USA president Bush välja uue plaaniga Iisraeli riigi jagamiseks, nimega “Teekaart”. Kas see plaan oli uus? Iisraeli riiki on püütud jagada alates selle taasiseseisvuse algusest aastal 1948, lootuses selle abil araabiamaailma ees plusspunkte teenida ja kehtestada Palestiina alal püsiv rahu. Samadel tingimustel ja samad maa-alad nõustus Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin loovutama Yasser Arafatile 1993. aastal “Oslo lepete” raames. Tegelikult oli Iisraeli ainsaks tingimuseks saada tehingu eest garanteeritud rahu ja terrorirünnakute lõpetamine. Palestiina araablased ütlesid ei sellele lepingule.
Oslo lepete kurss oli “Teekaardile” juba algusest sisse kodeeritud. Miks ma nii arvan? Esiteks selle pärast, et Jumal on seda öelnud. 1. Moosese 17:8 on Jumala tõotus Aabrahamile anda kogu Kaananimaa temale ja ta järglastele igaveseks omandiks. Teiseks on mitmed islamistlikud riigid sõlminud lepingu, et hävitavad Iisraeli riigi. Juba 1978-ndal aastal, pärast Camp Davidi lepingut otsustasid kümne araabiamaa juhid Bagdadis, et doteerivad Palestiina Vabastusorganisatsiooni ja teisi Iisraeliga külgnevaid maid aastas vähemalt 3.5 miljardi dollariga, eesmärgiga säilitada pidevat vastasseisu Iisraeliga (Rachel Ehrenfeld, Funding Evil, 2003). Kolmandaks voolab nii araabiamaadelt kui ka kogu muust maailmast miljonites dollarites raha Palestiina omavalitsusele probleemide lahendamiseks regioonis. Kui need saaksid lahendatud, lõpeks ka raha vool. See tähendab, et jätkuv probleemide olemasolu tähendab ka raha jätkumist kõigile, kes seda oma soovide ja suva järgi jagavad ja valitsevad.
Millise hinnangu võiks anda “Teekaardile” preaguses staadiumis? Palestiina omavalitsus nõustus juuni lõpus 6 kuu pikkuse vaherahuga. Terroristlikud organisatsioonid Hamas ja Islamic Jihad nõustusid 3 kuu pikkuse vaherahuga. Niisiis, juba vaherahu algusest ei olnud päris selge, kas see on 3 või 6 kuuks ja kes on lepingu pooled. Sellele vaatamata alustas Iisraeli valitsus loovutamisele kuuluvatelt maa-aladelt juudi asunike sõna otseses mõttes äradeporteerimist. Samuti alustas Iisrael Palestiina araablastest vangide vabastamist. Vabastamisele ei kuulunud küll mõrvarid.
Suurem osa läänemaailmast nõudis Iisraeli valitsuselt ka mõrvarite vabastamist ja terroriorganisatsioonide juhtidega nõupidamislaua taha istumist! Isegi läbi ajaloo Iisraeli toetanud Soome valitsus võttis vastu resolutsiooni, milles nõuti Iisraelilt rohkem järeleandmisi terroristide nõudmistele, ainsa vastuhääle andis Toimi Kankaanniemi, Kristlik-Demokraatlikust Parteist (vestlus Toimi Kankanniemiga, juuli 2003). Mistahes muus kontekstis oleks seadusliku, demokraatlikult valitud rahvaesindajate nõupidamine terroristide või allilma juhtidega mõeldamatu. Lähis-Idas aga lausa nõuavad sellist käitumist muidu normaalsena tunduvad valitsused. Kuidas saakski normaalne riik massimõrvari lihtsalt vangist välja lasta? Millise seaduse või otsuse alusel? Kuidas peaks peaminister edasi käituma, kui ta oleks juba alustanud maffiajõugu pealikega kohtumisi? Kas ta oleks veel tõsiselt võetav? Kas ta saaks kunagi rääkida seaduslikkusest riigis, kui ta ise oleks selliselt musklisurvele järele andnud? Selline olukord oleks mõeldamatu. Ilmselt ei ole lääne poliitikud asju lõpuni läbi mõelnud, tulles välja selliste avaldustega.
Loomulikult ei lõpetanud Iisraeli riik tagaotsitavate arreteerimist või terrorismi organiseerivate juhtfiguuride hävitamist. Loomulikult ei kavatsenudki terroriorganisatsioonid vaherahu ajal käed rüpes istuda. Iisraeli ohvitseri tsitaat: “Juuni algusest alates, kui palestiinlased deklareerisid vaherahu, on terroristlikud organisatsioonid, eriti Hamas, kasutanud võimalust, et suurendada kodus valmistatud rakettide tootmist, mis on suurema laskeraadiusega. Teame seda selle tõttu, et viimase mõne nädala jooksul on Hamas läbi viinud mitmeid eksperimente, tulistades rakette merre” (Margot Dudkevitch, Jerusalem Post 29.08.2003). Vastavalt Iisraeli kaitsejõudude andmetele tulistasid terroristid kokku 24 raketti Iisraeli asunduste pihta (M. Dudkevitch).
Nagu oodata oligi, ei püsinud vaherahu kaua. Nii Hamas kui ka Islamic Jihad lõpetasid vaherahu augusti lõpus, ennetähtaegselt. Kui vähegi kriitiliselt olukorda hinnata, on ilmselge, et terroristidega rahu pidamine ei ole võimalik ega võigi hästi lõppeda.
Iisraeli diplomaadid püüavad teha selgitustööd Euroopa Liidu valitsusjuhtide hulgas, et nad ametlikult tunnistaksid Hamasi terroristlikuks organisatsiooniks ja selle alusel lõpetaksid terrorismi rahastamise Euroliidu eelarvest. Euroopa Liidu välisministrid võtavad 5. septembril selle teema päevakorda. USA on seda juba teinud ning mitmete Hamasi juhtide arved USA-s külmutanud (Herb Keinon, Jerusalem Post, 29.08.2003).
Jälgides sündmuste arenguid Iisraelis ja lugedes Piibli ennustusi Iisraeli rahva tagasipöördumisest oma põlisele maale näeme, et Jumala sõna püsib läbi aegade. Annaks Jumal lääneriikide juhtidele tarkust, et meelde tuletada seda, mida nad kõik on Piiblist lugenud nende sündmuste kohta ja et nad võiksid neid teadmisi ka oma poliitilises tegevuses ellu rakendada.

admin Peatoimetaja veerg

Iisrael maailmapoliitika keskmes

detsember 1st, 2002

Peeter Võsu

Ootuspäraselt alustasid 20. märtsi varahommikul lääneriikide liitlasväed Iraagi desarmeerimist. Selle operatsiooni seaduslikkusele ja eetilisusele hinnangu andmine on jaganud maailma kahte leeri. “Kas Iraagist tulenev oht oli ikka piisavalt reaalne õigustamaks lahingutegevuse alustamist?” on mitmete küsimus ja ka vastuargument. Kristlaskonna hulgast on tõusnud hääli, mis ei pea jõuvõtteid mingil tingimusel õigeks. Millise olukorrani jõuab tsivilisatsioon juhul, kui agressorile piiri ei panda?
Küsimus, kas sõda alustasid ameeriklased, on siiani vastuseta, kuna 21. sajandil puudub üheselt mõistetav sõja definitsioon. Klassikalisi termineid kasutades võiks öelda, et 20. märtsil algas sõda. Samas võiks ju ka väita, et sõda algas 11. septembril 2001. Sõja alguse kohta võiks ka teisi kuupäevi pakkuda, sõltuvalt sellest, mida me sõjaks peame.
Tundub, et islamistlikud ideoloogid on leidnud läänemaailma kõige haavatavama koha. Jäädes oma võimsuselt ja tehnoloogia arengult lääneriikidele alla, ei suuda isalmimaailm neile sõda kuulutada. Ometi teavad mitmed muhameedlikud ideoloogid, kellest paljud on oma hariduse läänes hankinud, et kristliku taustaga valge inimene on patsifistliku ellusuhtumisega ja nendepoolne sõja alustamise võimalus on peaaegu olematu. Niisiis, nende valitud taktikaks on terrorisõda. Terrorisõja skeem on petlik, kuna selle elluviijad on ebaseaduslikud grupeeringud, rahastajateks, koolitajateks ja salajasteks toetajateks on aga seaduslikud valitsused.
Islamiriikide kuulutamata terrorisõda lääne tsivilisatsiooni vastu on olnud viimase kümnendi jooksul ulatuslik ja plahvatuslikult kasvav. 11/9 oli selle mastaapse jäämäe veepealne osa. Aastast aastasse on kuulda olnud mitmetest rünnakutest USA saatkondade vastu ja ka lõbustusasutuste vastu kõikjal maailmas. Kõige vihasem võitlus on läbi aegade toimunud Iisraeli kui lääne tsivilisatsiooni sünnimaa vastu.
Iraani liider Ayatollah Ali Khamenei väitis oma ametlikus kõnes jaanuaris 2001, et islamistliku reþiimi aluseks on opositsioon Iisraeliga ja Iraani ülesanne on Iisraeli täielik elimineerimine regioonist (Iisraeli välisministeeriumi koduleht internetis). Samuti rõhutas Iraani juht, et Iraani poliitika palestiinlaste võitluse toetuseks ei lõpe iial ning et nende mõtted on alati Palestiina juures, mis võeti ära islamilt.
Jaanuaris 2003 kirjutas Iisraeli välisministeerium: “Viimase mõne kuu jooksul on Iraak andnud märkimisväärset finants- ja sõjalist toetust terroriorganisatsioonidele, kes selle riigi nägemust ellu viivad” (Iisraeli välisministeeriumi koduleht internetis). Dokumenteeritud on USD 10 000 andmine 12 mässu korraldanud Iisraeli araablase perekonnale, kes rahutustes hukkusid, ning mitmeid teisi raha ülekandeid Iisraeli pankade kaudu. Dokumenteeritud on ka ametliku Palestiina araablaste organisatsiooni, Palestiina Vabastusorganisatsiooni tänusõnad Iraagi juhile Saddam Husseinile “helde rahalise abi eest nende organisatsioonile”, kust see liikus edasi Al-Aqsa terrorirühmituse kätte. Samuti on teada, et Iraak riigina on terroristide väljaõppe korraldajaks ja rahastajaks.
Milline on terrorisõja hind olnud kogu lääne tsivilisatsioonile? Kui arvestada kokku otsesed purustused USA-s, Iisraelis ja mujal maailmas, siis võime loetleda hukkunud inimelusid tuhandetes ning ainelist kahju miljardites dollarites. Kui arvestada kaudseid kulutusi, siis selle tõttu on kõik maailma riigid pidanud kogu oma julgeoleku ümber korraldama alates lennujaamade turvalisusest kuni relvastatud valve vajaduseni lõbustusasutustes. Kõigi nende korralduste üldkulusid ei ole keegi kokku arvestanud, aga selge on see, et see kõik tuleb maksumaksja taskust lisakuluna. Alahinnata ei saa siin ka moraalset kahju, mida põhjustab alaline ebakindlus, et keegi võib suvalisel hetkel plahvatuse korraldada.
20. märstil, mõni tund pärast liitlasvägede operatsiooni algust Iraagi juhtkonna vastu pidas Saddam Hussein lühikese kõne, kus ta kolm korda nimetas Iisraeli vaatamata sellele, et Iisraelil ei olnud nimetatud operatsiooniga midagi ühist. Miks ta seda tegi? Miks Lahesõja ajal Iraak kõik oma vastulöögid ameeriklastele andis Iisraeli suunas? Vastuseid neile küsimustele on andnud mitmed Vana Testamendi prohvetid. Küsimus taandub sellele, kes on tõeline Jumal ja kas Piibli ettekuulutused täituvad või mitte.
Eelpool loetletud faktide põhjal võib kindlalt väita, et nii Iraak kui ka Iraan toetavad terrorismi maailmas ning Iisraeli riik on selle fookuses. Samuti võib väita nende faktide põhjal, et riigid on asunud ebaseaduslike terroristlike rühmituste toetajateks, et sellega on juba sõda alanud. Sisuliselt on ju ühe riigi sõjaline tegevus teise vastu sõda, ka siis kui see riik teeb seda mitte otse, vaid terroristlike ühenduste kaudu. Seepärast väidan, et sõjaga tegi algust Iraagi juhtkond ning USA ja liitlasvägede operatsioon on vastuseks sellele.
Kristlaskond võiks ja peaks oskama olukorda sisuliselt hinnata. Kui paljud on USA hukka mõistnud sel lihtsal põhjusel, et ei ole olukorda piisavalt analüüsinud ja hinnang on antud esimeste emotsioonide toel ja teadmatusest. Selliselt võime mitte ainult valele poolele süüdistusi esitada, vaid hakata ka otseselt oma tutvusringis levitama meeleolusid, mis kutsuvad üles toetama Jumala plaanidele vastu töötavaid jõudusid. Olgem arukad, et valida õige pool.

admin Peatoimetaja veerg

Lehtmajadepüha 2002 Iisraelis

november 1st, 2002
Comments Off

Peeter Võsu

Tänavu oli Eesti esindatud lehtmajadepüha pidustustel Jeruusalemmas kuue osavõtjaga. Pidustused kestsid seitse päeva, sisaldades mitmeid unustamatuid muljeid.

Pidustuste kõrgpunktideks olid Iisraeli peaminister Ariel Sharoni kõne avaüritusel ja rahvuslike esindajate vastuvõt presidendilossis. Muljet avaldasid ka kontsert ja palve Ein Gedi kõrbes, Surnumere ääres, Jeruusalemma marss ja rahvuslike juhtide vastuvõtt Rahvusvahelises Kristlikus Suursaatkonnas, Jeruusalemmas.
Iga päev toimusid konverentsikeskuses seminarid, kontserdid ja etendused. Lauludel ja tantsudel oli ürituse meeleolu loomisel tähtis koht. Umbes 3.500 istekohaga saal oli enamasti rahvast täis. Konverentsikeskuse fuajees võis osaleja osta salvestusi toimunust, Iisraeli sümboolikaga meeneid, muusikat, parfümeeriat, kirjandust.
Ariel Sharoni avaürituse avasõnad väljendasid teatud moel samu tundeid ja atmosfääri, mida võis tajuda kõikjal Iisraelis. Ta ütles, et esinemise pinge on tavaline nähtus, aga siin tundes ja tajudes publiku tõelist sõprust, on kõik pinged ja kartus kadunud. Tema sõnadel oli eriline kaal ja varjund pärast ilmselt maailma kõige tihedama turvakontrolli läbimist, et saali pääseda ning asjaolu tõttu, et ka tema kõne ajal katsid nii lavalt kui ka saalist turvamehed oma pilkudega eranditult iga inimese ja paiga kogu saalis.
Peaminister rõhutas, kui oluline on nii temale kui ka kogu Iisraeli riigile rahvusvahelise kristlaskonna toetus. Iisraeli riigi ja kristlaskonna loomulikku ühtekuuluvust väljendas ka peaministri repliik: “Iisraelis olles ei vaja te turismialast kirjandust, teil on meie maa kohta olemas raamat – Piibel”. Ariel Sharoni kõne keskmes oli järgmine sõnum: see, et Iisraeli riik ei ole kahe aasta jooksul suutnud terrorisõjale lõppu teha, ei näita mitte tema nõrkust, vaid tugevust – “me ei ole nii nõrgad, et hakkaksime tsiviilelanikke tapma”. Ta osutas faktile, et kaasajal on Iisraeli riik pidanud kuus enesekaitse sõda ja on kõik need võitnud. Vaatamata sellele on ta nõus läbi rääkima maade loovutamisest. Kompromissitu on ta aga küsimustes, mis seavad ohtu riigi kodanikud või eksistentsi.
Ettekande lõpus kutsus peaminister Sharon kristlasi Iisraeli. Ta lisas: “Üheskoos, solidaarsuses ja Jumala abiga me võidame”. Enne lavalt lahkumist andis peaminister Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna juhtidele üle Iisraeli riigi poolse tuunustusena tänukirja organisatsiooni tähelepanuväärse tegevuse eest.
Avaõhtul kandsid rahvuslikud esindajad üksteise järel lavale riikide lipud. Ka sini-must-valge trikoloor leidis koha ligi 70 teise lipu vahel lava kohal, kuhu see jäi kuni ürituse lõpuni.
Presidendi vastuvõtule lossi pääses 60liikmelise delegatsiooni koosseisus ka kaks Eesti esindajat. Vastuvõtt oli soe ja südamlik. Sarnaselt peaminister Ariel Sharoniga rõhutas president Moshe Katsav Iisraeli riigi kompromissivalmidust loovutamise osas, kuid mitte seades ohtu kodanike või riigi julgeolekut. Samuti rõhutas Moshe Katsav Iisraeli riigi lähtumist samadest väärtushinnangutest, millele toetub kristliku taustaga lääne ühiskond – isegi raskes olukorras keeldub Iisrael kasutamast samu vahendeid, mida terroristidki, tappes tsiviilisikuid, naisi ja lapsi.
Sarnaselt riigijuhtidele näitas ka Jeruusalemma Marss, et rahvas tänaval hindab rahvusvahelise kristlaskonna toetust Iisraelile neile raskel ajal. Traditsioonilise lehtmajade püha pidustuse Jeruusalemma Marsi korraldajaks on Jeruusalemma linnavalitsus. Rahvusvaheline Kristlik Suursaatkond korraldaja suurima partnerina tõi tänavu marsile ligi neli tuhat osavõtjat. Kokku osales marsil ligi 12 tuhat Iisraeli sõpra. Tänavatele oli tulnud tuhandeid pealtvaatajaid ja umbes kaks tuhat politseinikku ja sõdurit üritust turvama.
Tänaval hõigati korduvalt möödamarssivate riikide nimesid. Sageli kallistasid pealtvaatajad möödujaid. Seda, et rahvusvaheline kristlaskond osaleb marsil, nimetati korduvalt ja eriti positiivsete väljenditega.
Kogu lehtmajadepüha oli tänavu rohkem kui kunagi varem meedia tähelepanu keskmes. Kõiki sündmusi kajastasid Iisraeli suured ajalehed ja rahvuslik ringhääling. Samuti olid tippsündmuste ajal kohal reporterid CNNist, BBCist ja muudest rahvusvahelistest meediakontsernidest.

Kuue eestlase osalemine lehtmajadepüha pidustustel tuhandete külaliste hulgas ei ole ju kuigi suur arv. Ometi oli see ühe riigi lisandumine umbes seitsmekümnele ja see ei jäänud märkamatuks. Olukorras, kus väike Iisraeli rahvas püüab umbes 200 korda suurema vaenuliku Araabia maailma keskel ellu jääda, on kerge lootust kaotada. Ilmselt on rahvusvahelise üldsuse toetus see, mis hoiab üleval vapra riigi moraali ja lootust. Juba üle kahe tuhande aasta tagasi ennustas Piibel Iisraeli rahva tagasipöördumist oma maale. Viibimine nende sündmuste keskel ning toetuse avaldamine Iisraeli rahvale tundub eesõigusena olla osa nendest Piibli ennustustest.

admin Peatoimetaja veerg