Archive

Archive for the ‘Poliitika’ Category

IISRAELI VALIMISTULEMUSED

august 1st, 2009

Peeter Võsu

Kuigi valimised toimusid juba kaks kuud varem, sai Benjamin Netanyahu alles aprilli alguses, pärast pikki läbirääkimisi kõigi suuremate ja ka väikeste rahvuslike erakondadega, kokku valitsuse.
Valitsuskoalitsioon

Erakond Esimees Parl. Kohti Positsioon

Likud Benjamin Netanyahu 27 Paremtsentristlik
Yisrael Beiteinu Avigdor Lieberman 15 Parem (immigrandid)
Bayit Yehudi Daniel Herschowitz 3 Rahvuslik religioosne (parem)
Shas Eli Yishai 11 Sephardi religioosne (ortodoksi)
Labor (tööerakond) Ehud Barak 13 Sotsialistlik
United Tora Judaism Yaacov Litzman 5 Ashkenazi religioosne (ortodoksi) *
Ichud Leumi (Nat. Uni.)Yaacov Katz 4 Rahvuslik parem **

*Liitus koalitsiooniga pärast valitsuse moodustamist
**Liitumisläbirääkimised pooleli, kuid tõenäoliselt saab kaasatud koalitsiooni

Opositsioon

Kadima Tzipi Livni 28 Vasaktsentristlik
Meretz 3 Äärmusvasakpoolne
Ra’am Ta’al 4 Araabia
Balad 3 Araabia
Hadash 4 Araabia/juudi (vähemus) kommunistlik

Iisraeli 32 valitsuse eesmärgid: Saavutada turvalisus ja sotsiaalne õiglus, parandada majanduslikku olukorda ja edendada rahu kõigi Iisraeli naabritega ning säilitada juutlus ja juudipärasus riigis samal ajal kindlustades õigused kõigile religioonidele.
Kõige vastuolulisem ja enim kõneaineks on araablastele maade loovutamise teema. Vasakpoolne Tööerakond nimetas seda ka eriarvamuseks liitumisläbirääkimistel Likudiga. Kokkulepe saavutati ühisele arusaamisele toetudes, et praktiliselt ei ole võimalik araablastele maad loovutada lähima nelja aasta jooksul niikuinii, vaatamata sellele, kas seda soovitakse või ei.
Araabia riigi loomist Iisraeli aladele Judeas, Samaarias ja Gazas soovivad nii Euroopa Liit kui ka Ameerika Ühendriigid. Euroopa Komisjoni President Jose Manuel Barroso saatis Benjamin Netanyahule 31.03 Peaministriks saamise puhul õnnitluskirja, milles ei puudunud surveavaldus riigi kaheks jagamiseks. Barroso kirjutas: "Euroopa Komisjon loodab edaspidi teha koostööd uue Iisraeli Valitsusega … toetudes kahe riigi rajamise visioonile, kes elavad külg-külje kõrval rahus ja edukuses. (EU kiri Netanyahule, 31.03.2009). Sarnaselt reageeris Iisraeli uue valitsuse saamisele ka USA. USA valitsuse speaker Gordon Duguid ütles pressikonverentsil Washingtonis "Iisrael on lähedane sõber ja liitlane ja me jääme muutumatult pühendunuks Iisraeli turvalisusele. Töötame lähedases koostöös Peaminister Netanyahu valitsusega, et edendada rahu ja stabiilsust Lähis-idas ja pooli edasi viia kahe riigi lahenduse suunas."
Peaminister Netanyahu on paremerakondadele lubanud, et Jeruusalemma loovutamise üle läbirääkimisi ei peeta. Vastasel juhul lahkuks kõik parem- ja religioossed erakonnad valitsusest.
Netanyahu ütles oma kõnes valitsuse esitlemisel Knessetis, et valitsus peab Palestiina Omavalitsusega kohtumisi kolmel alal: majanduslik, turvalisus ja poliitiline. Iisrael loob Palestiina Omavalitsusega majanduskontakte ja aitab neid arengus, toetab võitlust terrorismi vastu ja peab rahukõnelusi lõpliku staatuse saavutamiseks. (Iisraeli Välisministeerium, 31.03.2009). Milline saab olema lõplik lahendus, Peaminister ei täpsustanud.
Nii Peaminister kui ka Välisminister Avigdor Lieberman on öelnud, et kahe riigi moodustamine hetkeolukorras on võimatu, kuna võimatu on tagada turvalisust. Teine põhjus on tõenäoliselt ka see, et nendel aladel, mida araablased oma riigi jaoks soovivad, elab ligi 600 000 juuti, kelle ümberasustamine ei tule kõne allagi. Ka Jeruusalemma loovutamine ei saa tulla läbirääkimise teemaks, kuna just selle tõttu võitsid valimised paremerakonnad, et valijad polnud rahul eelmise koalitsiooni alustatud läbirääkimistega Jeruusalemma võimalikuks jagamiseks. Saudi Araabia plaan, mis on samuti üheks võimalikuks läbirääkimiste aluseks, näeb lisaks maade loovutamisele ette ka kõigi, enne 1948. aastal Iisraeli territooriumil elanud araablaste ja nende järglaste Iisraeli riiki lubamise. Neid on praeguseks hinnanguliselt ligi 5 miljonit inimest (Araabia sõjapõgenikke 1948 aasta Iseseisvussõjas ja 1967 aasta Kuuepäevasõjas oli kokku ligi 700 000). Lieberman on öelnud, et Annapolise konverentsi tulemused Iisrael hülgab, kuna neid ei ole ükski riik lepinguna vastu võtnud. Jätkatakse Teekaardi (Road Map) alusel, mis paneb samm-sammult kohustusi mõlemale poolele, mida araablased ei ole siiani aga täitnud.
Selge on see, et surve Iisraeli riigile tuleb nii läänest kui araa¬bia maailmast tugev, et loovutada vaidlusalused alad araablastele.
Lisaks muudatustele välispoliitikas ja naabruspoliitikas, muudab uus valitsus olukorda ka siseriiklikult. Yisrael Beiteinu, kui Peaministri erakonna suurim koalitsioonipartner nõuab rohkem tsiviilõigusi immigrantidele, kaasa arvatud mitte-ortodoksidele. See puudutab abielu ja pereteemasid. Siin on mõistlikud kompromissid leitud, mis on vastuvõetavad ka ortodoks-juute esindavatele erakondadele Shas ja United Tora Judaism.
Benjamin Netanyahut iseloomustab väga laialdaste suhete võrk USA ja teiste lääneriikidega, kaasa arvatud nende maade evangeelsete kristlastega. USAs on ta suhted olnud paremad Vabariiklastega. Obama tegigi äsja visiidi Türgisse, kus ta jagas rohkeid kiidusõnu islamiusule. Tõenäoliselt näitab see Iisraeli suhete kaugenemist USAst.
Loodetavasti parandab Netanyahu valitsus kristlike organisatsioonide staatust Iisraelis, andes rohkem võimalusi pika-ajaliste viisade ja töölubade saamiseks neile, kes töötavad seal.
Turvalisuse saavutamiseks jätkavad kõik valitsused põhilistes küsimustes eelmiste liine. Just katsetati uut raketikilpi, mis töötas laitmatult, tulistades alla kõik katseks õhku lastud sihtmärgid. Loomisel on raketikilp ka lähimaa rakettide vastu, mis aitaks vähendada terrorirünnakute ohtu.
Arvatavasti lisab uus valitsus teedele uued kontrollpunktid, mis said varem poliitilistel kaalutlustel eemaldatud. Ehud Olmeri valitsus lasi kõrvaldada mitmed kontrollpostid, mille järel kasvas terroristide rünnakute arv järsult Judeas ja Samaarias Palestiina Omavalitsusaladega külgnevates juudiasundustes.
Praegusel valitsusel on tugev rahva mandaat, mis annab valitsusele võimaluse oma plaane teostada ja lubatud muudatused ellu viia.

admin Poliitika

Erakorralised parlamendivalimised Iisraelis

mai 1st, 2009
Comments Off

Peeter Võsu

10. veebruaril toimusid Iisraelis erakorralised parlamendivalimised. Knesseti (Iisraeli Parlament) 120 kohale ületas valimiskünnise 12 erakonda.
Rahvuslikud ja religioossed erakonnad (paremerakonnad) said Knessetisse kokku 65 kohta:
Likud 27, Yisrael Beiteinu 15, Ichud Leumi (Rahvuslik Liit) 4, Bayit Yehudi 3, Shas 11, United Tora Judaism 5.
Vasak ja vasaktsentristlikud erakonnad said kokku 55 kohta:
Kadima (vasaktsentristlik) 28, Tööpartei 13, Meretz (vasakpartei) 3, Ra’am (araablaste) 4, Balad (araablaste) 3, Hadash (araabia/juudi, kommunistlik) 4.
Kadima napp edu Likudi ees ei andnud talle mandaati valitsuse moodustamiseks, vaid President Shimon Peres andis selle Likudile, kelle juhiks on ka varem peaministri toolil istunud Benjamin Netanyahu.
Valitsuse kokkupanemine ei ole Netanyahule kerge ülesanne, kuna ta vajab koalitsioonile vähemalt 61 kohta Knessetis. Paremerakondade toel oleks see võimalik, kuid rahvuslike erakondade eesmärgid lahknevad paljudes küsimustes kardinaalselt ortodokssetest juudiparteidest. Paremerakondade ühiseks eesmärgiks on säilitada Iisraelile araablaste käes olevad Palestiina omavalitsusalad. Ka selles ei ole neil täielikku üksmeelt. Osa nendest erakondadest oleks valmis teatud tingimustel araablastele maad loovutama, kuid seda mitte ühepoolse heatahte avaldusena, vaid vastutasuks konkreetsete rahulepingute ja nende täitmise garantiide eest. Ükski paremerakondadest ei jagaks Jeruusalemma. Netanyahu on lubanud Iisraelile säilitada ka Golani kõrgendiku.
Kui paremerakondade koalitsiooni moodustamine ei õnnestu, on teiseks võimaluseks üritada moodustada laiapõhjalist koalitsiooni koos vasak- ja vasaktsentristlike erakondadega. Kadima juht Tzipi Livni on siiani väljendanud vastumeelsust sellele ja soovi jääda opositsiooni. Nii Kadima kui ka Tööpartei on pidanud alates 2007. aasta Annapolise konverentsist Mahmoud Abbasiga läbirääkimisi Iisraeli maa jagamiseks juutide ja araablaste vahel. Arvatakse, et neil on ka omavahelisi kokkuleppeid, mida nad ei ole avalikustanud. Möödunud aasta lõpus lahkus Kadima juhitud koalitsioonist ortodokssete juutide partei Shas, kelle tingimuseks oli Jeruusalemma säilitamine terviklikult Iisraeli riigile.
Ichud Leumi ja Bayit Yehudi on rahvuslikud patriootlikud erakonnad, kes ei nõustu maade loovutamisega üldse. Nad on pakkunud välja ka alternatiivseid plaane araablaste probleemide lahendamiseks. Kokku omavad nad 7 kohta Knessetis, mis teeb neile raskeks oma nõudmiste juurde jääda, kuid teistele raskeks nende kaasamise koalitsiooni. Avigdor Liebermani juhitav Yisrael Beiteinu saavutas valimistel hiilgava tulemuse, saades 15 kohta Knessetis. Nad on väljendanud toetust Netanyahule ja valmisolekut koalitsiooni minema nii Likudi kui ka vasakerakondadega. Nende suurimaks probleemiks on ortodokssed erakonnad Shas ja Tora Judaism, kelle ülemvõimu riigi perepoliitikas juudi traditsiooni järgimises tahavad nad murda.
Vasakerakonnad välistavad suure tõenäosusega oma koalitsioonist 3 araablaste erakonda, kellel on kokku 11 kohta (millest osa seoses kohtuvaidlusega võivad veel kaduda, kuna kaks nendest on väljendanud selgelt soovi kukutada Iisraeli riik). Need kolm erakonda suure tõenäosusega ei läheks ka kellegagi koalitsiooni, isegi kui neid kutsutaks.
Seoses suurte erimeelsustega nii paljudes küsimustes on Benjamin Netanyahul valitsuse moodustamine üliraskeks ülesandeks. Vaatamata erimeelsustele on juudid alati suutnud rasketes olukordades kokkulepetele jõuda. Tundub, et nende poliitiline kultuurikiht on selleks piisavalt paks.
Uue valitsuskoalitsiooni koosseisust sõltub Iisraeli uus suund läbirääkimistel Palestiina riigi loomise osas ja ka konkreetsed sammud Iraani tuumaambitsioonide vastu. Riigi sotsiaalpoliitika tõenäoliselt palju ei muutu, kuna vaatamata sellele, kes võidab, tuleb tal arvestada suure hulga koalitsioonipartnerite huvidega.

admin Peatoimetaja veerg, Poliitika

Kokkulepped terroristidega ei lahenda olukorda Gazas

mai 1st, 2009

Peeter Võsu

Ligi kolm nädalat on kogu maailma meedia fookuses olnud Gaza: hukkunud lapsed, purustatud hooned ja puudust kannatavad araablased.
Iisraeli sõjalise operatsiooni proportsionaalsus on kahtluse alla seatud. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga ja Euroopa Liit nõuavad mõlemalt vaenupoolelt sõjategevuse lõpetamist. Iisrael kinnitab, et operatsioon kestab kuni seatud ees¬märkide saavutamiseni.
Nende sündmuste igapäevasest kajastamisest hoolimata ei tea enamik inimesi Eestis, miks Iisrael asus Gazat pommitama ja hiljem sisenes sinna ka maavägedega.

Vaherahu rikkumine
Info 27. detsembril toimunud Iisraeli raketirünnakule eelnenud terroristide raketi-rünnakute kohta ei ole jõudnud maailma meediasse. Viimase kolme aasta jooksul on Gazast tulistatud Iisraeli tsiviilobjektide pihta 6500 raketti.

Rakette on lastud Gazat ümbritsevate Iisraeli asunduste pihta, kus on purustatud koole, lasteaedu, elumaju jne. Nende rünnakute eesmärgiks on olnud tappa võimalikult palju tsiviilisikuid Iisraelis.

Väikelinn Sderot, mis asub Gazast umbes kilomeetri kaugusel, on olnud kolme aasta jooksul pidevate rünnakute ohver. Rahulikumatel aegadel on sinna tulistatud paar-kolm raketti päevas, ärevamatel aegadel kümneid.

Linna 30 000 elanikust umbes kolmandik on lahkunud, teistel pole kuhugi minna. Rünnakust annab elanikele märku sireen, mille kõlades on kõigil aega 15 sekundit varjendisse jõudmiseks.

Selliselt on kõik linna elanikud, imikutest kuni raukadeni, pidanud kolme aasta jooksul iga päev oma elu pärast põgenema. Iga normaalne inimene küsiks, mida halba on need inimesed Gaza elanikele teinud, et neid selliselt karistatakse.

Möödunud suvel, 19. juunil, algas Egiptuse vahendusel kuueks kuuks plaanitud vaherahu Iisraeli riigi ja terroristliku Hamasi vahel. Ka see ei lõpetanud rakettide laviini Iisraeli rahulike elanike pihta, kuigi Iisrael hoidus sel ajal sõjalistest operatsioonidest. Vaherahu ajal tulistati Iisraeli 290 raketti.

Hamas kasutas ära Iisraeli rünnakute peatumist selleks, et kaevata Egiptuse piiri alt läbi kümneid tunneleid, mille kaudu suurendati relvavarusid. Tänaseks jääb terroristide raketitule ulatusse 900 000 elanikku, kaasa arvatud ligi paarisaja tuhande elanikuga linnad Ashdod ja Beer Sheva, kuhu tuli hakata häiresüsteeme looma ja varjendeid tegema.

Ükski riik ei saa lubada kellelgi oma kodanikke raskerelvadest tulistada. Iisrael on olnud ülikannatlik ja vaoshoitud enne vastulöökide andmist. Kodanikel on õigus oma riigilt nõuda endale kaitset. Iisrael on siiani iga kord piirdunud mõne vastulöögiga laskeseadmete või terroristide pihta, misjärel ei ole elanike jaoks midagi muutunud – nad on jätkuvalt raketitule alla jäänud.

Terroristlik Hamas

Miks ründab araablaste terroristlik grupeering Hamas Iisraeli? Hamasi vaimseks isaks on Muslim Brotherhood (Islami Vennaskond) Egiptuses (illegaalne organisatsioon, kuid mõjukate toetajatega).

Hamasi eesmärk on Iisrael hävitada või sundida Lähis-Idast lahkuma, riiklik toetus, raha ja relvastus selle tarvis tuleb Iraanist ja mitteametlikult ka Süüriast, kus resideerib organisatsiooni juht Ismail Haniyeh. Terroristlik organisatsioon Hamas tuli võimule 2006. aasta jaanuaris demokraatlike valimiste tulemusel, saavutades 76 kohta Palestiina parlamendi 132 kohast.

Enamik araablastest pidas juutide lahkumist ja Gaza loovutamist 2005. aasta septembris terrorismi saavutuseks, mille jätkamist Hamas neile ka lubas.

Samuti lubas Hamas ajada juudid välja ülejäänud Iisraelist. 2007. aastal lagunes Hamasi ja Fatah’ koalitsioon Palestiina omavalitsuses. Fatah asus läbirääkimistele Iisraeliga Palestiina riigi loomise üle Judeas ja Samaarias ning Hamas võttis ko¬gu võimu Gazas.

Iisraeli puhul räägitakse ka Gaza okupeerimisest, mille vastu araablased võitlevat. Tegelikult viis Iisrael sunniviisil umbes 9000 juuti Gazast ära 2005. aasta septembris, kandes ühepoolselt kõik ümberasumise kulud.

Iisraeli sõjavägi lahkus ja andis vastutuse üle Palestiina araablastele. Ainsaks tingi-museks oli terrorismi lõpetamine ja rahulike piiride tagamine Iisraeliga. Kuna Iisrael ühepoolselt loobus ja lahkus Gazast, on selge, et Iisrael ei soovi Gazat okupeerida.
Viimase lootuse konflikt rahumeelselt lahendada pani Iisrael Egiptuse vahendatud vaherahule, mis algas juunis 2008.

Hamas kuritarvitas vaherahu, suurendades relvavarustust ja seades pideva raketi-tule alla suure osa Iisraeli riigist.

Olukord ei jätnud palju valikuid. Ja Iisrael alustas sõjalist operatsiooni 27. det-sembril 2008 eesmärgiga hävitada Hamasi relvavarud ja lõpe¬tada raketirünnakud Gazast.

Proportsionaalsus

Iisraeli sõjalise operatsiooni puhul on kahtluse alla seatud selle proportsionaalsus. Kas terrorismivastases sõjas on üldse õige rääkida proportsionaalsusest?

Mida peetakse silmas proportsionaalsuse all? Äsja purustas Gazast lastud rakett lasteaia Ashdodis. Kui lapsed ei oleks häiresireeni käivitumisest sekundite jooksul varjendisse jõudnud, oleks kümned nendest hukkunud. Kas proportsionaalne vastus Iisraeli poolelt oleks lasta rakett samuti lasteaia pihta Gazas? Iisrael seda loomulikult ei tee.

Kui tsiviilisikuid tulistatakse võimsate rakettidega, siis milline on proportsionaalne vastulöök? Et vaenlane ei soostu rünnakuid mingil tingimusel lõpetama, on tema relvavarude täielik hävitamine ainus võimalus oma kodanike elu kaitsta.

Võitluses terrorismi vastu ei ole võimalik kasutada tavalisi termineid. Kui tegemist on hukkunuga, kas terrorist on sõdur või tsiviilisik? Kas mohee või koolimaja, mille keldrist on tehtud relvaladu, on tsiviil- või sõjaline objekt?

Iisraeli väed on siiani hävitanud ligi tuhat terroristide keskust, relvaladu, piirialust tunnelit või muud sarnast. Kahjuks on neid olnud elumajades, koolides ja muudes hoonetes, kus on lähedal ka tsiviilisikuid.

Tsiviilkahjude vähendamiseks on Iisrael enne rünnakuid hoiatanud piirkonna elanikke telefoni, SMSi, kirjade ja raadio teel, et nad kodust lahkuks. Kindlasti on see palju elusid säästnud.
Äsja toimunud plahvatust Gaza koolis kasutas Hamas meediasõjas Iisraeli vastu. Kooli, mille ruumidesse olid varjunud tsiviilisikud, õuest lasti rakette Iisraeli vägede pihta. Loomulikult avas Iisraeli sõjavägi vastutule.

Lisaks Iisraeli pommidele lõhkesid koolis ka Hamasi seal olnud relvavarud, mis võtsid mitmelt elu. Hamas kasutab teadlikult lapsi inimkilbina, et pärast hukkunuid meedias eksponeerida.

Praegu on üheks Iisraeli vajaduseks võtta üle Gaza ja Egiptuse vahelise piiri kontroll, sest Egiptus ei ole sellega toime tulnud. Samuti on Euroopa Liidu vaatlejad olnud seal kasutud.

Iisrael on otsustanud selle operatsiooni käigus hävitada terroristliku organisatsiooni Hamas relvavarud ja võitlusvõime. Resolutsioonid mõlema poole lahingutegevuse lõpetamise kohta on naeruväärsed, kuna sel juhul jääks ju Hamasile relvad alles ja teadupoolest terroristlik rühmitus, kellel on relvi, ründab ju uuesti.

Tegelikult tähendaks see endise olukorra taastumist, kus Iisrael on raketirünnakute all ja kogu muu maailm vaikib.

Jutt vaherahust “kahe vaenupoole” vahel tuleks lõpetada. Kui Hamas loobub terro-rismist, ongi konflikt lõppenud. Iisraelile ei saa oma maa kaitsmise pärast etteheiteid teha.

Konflikti kiirele lahendamisele aitaks kaasa kogu maailma ühisrinne terrorismi ja terroristide vastu.

admin Poliitika

EKD Pöördumine Eesti Välisministri poole seoses tema avaldusega Iisrael hukka m&otild

mai 1st, 2009

Hr. Urmas Paet, Välisminister
Eesti Vabariigi Välisministeerium

08.01.2009

Lugupeetud Välisminister Urmas Paet,

Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid protesteerib Eesti Välisministri avalduse vastu Iisraeli riik enese kaitsmise eest hukka mõista. Iisraelil on mitte ainult õigus vaid ka kohustus oma rahvast ja riiki kaitsta rahvusvahelise terroristliku organisatsiooni Hamas rünnakute vastu Gazast, kust on viimase kolme aasta jooksul tulistatud Iisraeli üle 6500 raketi ja kahurimürsu.

Väikelinna Sderot elanikud on kolme aasta vältel vaevalt saanud päevagi mööda saata ilma et oleks pidanud raketirünnaku sireeni kõlades varjenditesse sööstma. Oma elupäästmiseks on aega olnud 15 sekundit. Möödunud aastal Egiptuse vahendatud vaherahu ajal 19 juunist kuni 19 detsembrini hankis islamistlik terrorirühmitus suures koguses Grad rakette, mis suurendas Iisraelis pidevate rünnakute all oleva elanikkonna üheksasaja tuhandeni. Nende rakettidega on purustatud lasteaedu, koole, kodusid ja muid tsiviilehitisi Iisraeli suurtes linnades Ashkelon, Ashdod, Beer Sheva ja mujal.

Iisraeli hukkamõistmine sellises olukorras on ebaeetiline, ebaõiglane ja teeneks Iisraeli rünnanud terroristidele, kes selles konfliktis vääriks hukkamõistmist.
Rünnaku kohta ÜRO koolile Jebaliyas, millest oma avalduses kirjutasite, avati terroristide poolt kahuritulituli Iisraeli väeüksuse pihta. Seal hukkusid tulevahetuses ka kaks Hamasi juhtfiguuri: Immad Abu Iskar ja Hassan Abu Iskar. Lisaks Iisraeli vasturünnakule lõhkes koolis arvatavalt seal paiknenud relvaladu (Iisraeli Välisministeerium, 07.01.2009). Terroristid kasutavad tsiviilobjekte ja tsiviilisikuid kilbina, mille taha varjuda. Nemad on ka tsiviilohvrite eest vastutavad.
Peame kahetsusväärseks olukorda, kus teabekanalid edastavad Lähis-Ida olukorda erapoolikult ja kallutatult, mis tõenäoliselt on ka mitmete riikide, kaasa arvatud Eesti, otsustusprotsessides määravaks teguriks. Humanitaarprobleemist räägitakse ainult Gaza, mitte Iisraeli suhtes. Samuti näidatakse seal hukkunuid ja purustusi. Pidevaid rünnakuid Iisraeli vastu on suured rahvusvahelised meediaagentuurid täiesti ignoreerinud. Euroopa riigid ei ole saatnud abiraha Sderoti lastele, kes on aastaid, igal päeval mitmeid kordi pidanud oma elu päästmiseks varjenditesse sööstma.

Eesti Välisministeerium kutsub vaenupooli üles vaherahule (Delfi, 07.01.2009). Kas vaherahu on võimalik organisatsiooniga, mille põhieesmärk on Iisraeli hävitamine? Eelmise vaherahu ajal hankis Hamas endale palju võimsama relvastuse, mis seab ligi miljoni kodaniku elud igapäevaselt ohtu. Olukord ei muutu enne, kui Iisrael on täiesti kahjutuks teinud Hamasi relvavarud.
Selles konfliktis ei ole rahu saavutamiseks vaja Iisraelile survet avaldada. Iisrael on kogu aeg soovinud rahu naabritega Gazas. Selle nimel evakueeris Iisraeli valitsus 2005 aasta augustis 9000 kodanikku sealt, maksis nende ümberasustamise ja tõi välja oma armee. Kui Hamas jätab Iisraeli tsiviilobjektide vastu tulistamise, ongi rahu saavutatud.
Euroopa vaatlejate ”silmade sulgemine” Gaza ja Egiptuse piiril on võimaldanud terroristil end relvastada, mistõttu peaks Euroopa Liit ka eskaleerumise põhjusi otsides peeglisse vaatama.

Vale on käsitleda Iisraeli riiki ja terroristlikku organisatsiooni Hamas ”võitlevate pooltena”. Sarnaselt võiks käsitleda ka politseid ja kurjategijaid võitlevate pooltena igas riigis ja kutsuda neid üles vaherahu sõlmima. Nii Eesti kui kogu maailma tsiviilühiskonnad peaksid terroristliku organisatsiooni Hamas tingimusteta hukka mõistma ja isoleerima. See oleks ainsaks reaalseks võimaluseks piirkonnas rahu saavutada.

Lugupidamisega,
Peeter Võsu
EKD esimees

admin Poliitika

Pariisis toimus Euroopa ja Iisraeli suhete konverents

mai 1st, 2009
Comments Off

Peeter Võsu

Parlamendisaadikud ja valitsuste esindajad rohkem, kui neljakümnest Euroopa riigist, Euroopa parlamendi liikmed ja Iisraeli valitsuse ning Knesseti (Iisraeli Parlamendi) esindajad kogunesid 6-7. novembril Pariisi konverentsile, et edendada Euroopa ja Iisraeli vahelisi suhteid. Konverentsil võeti vastu Pariisi Deklaratsioon, mis keskendus Euroopa toetusele Lähis-Ida rahuprotsessis. Samuti kinnitati vastastikkust soovi tihendada partnersuhteid Euroopa ja Iisraeli vahel. Deklaratsioonis on nimetatud vastastikkuste suhete aluseks ühiseid väärtusi ja kultuuripärandit.

Konverentsi eesmärgiks oli Euroopa ja Iisraeli vahel tihedamate partnerlussuhete loomine, jätkuva dialoogi pidamine ja tugevama allianssi rajamine. Plaanis on nende kohtumiste jätkamine ka tulevikus.

Sõnavõtjate hulgas oli Europarlamendi President Hans-Gert Pöttering, Knesseti President Dalia Itzik ja mitmed teised. Eesti delegatsiooni poolt esines sõnavõtuga Riigikogu liige Marko Mihkelson. Kirjalikud tervitused saatsid konverentsile Iisraeli President Shimon Peres, Peaminister Ehud Olmert, asepeaminister Tzipi Livni, Saksa Riigikantsler Angela Merkel, Ühendkuningriigi Peaminister Gordon Brown, Eesti President Toomas Hendrik Ilves ja Peaminister Andrus Ansip ning mitmed teised.

Ürituse korraldajaks oli European Friends of Israel (Euroopa Iisraeli Sõbrad), organisatsioon, mis ühendab Euroopa rahvuslike parlamentide ja Euroopa Parlamendi liikmeid. Organisatsioon loodi 2 aastat tagasi, esimeheks on Gunnar Hökmark Rootsist. Lisaks riikide esindajatele viibisid konverentsil ka mitmed Euroopa ja Iisraeli suhete heaks töötavate organisatsioonide esindajad.

admin Poliitika

Lääs on islami ees taganemas

mai 1st, 2008

Läänemaailm on kristlikest väärtustest kergekäeliselt loobu¬mas. Juba aastaid ei tohi Suur¬britannia ja USA riigiasutused korrektsuse huvides häid Jõule soovi¬da, vaid asemele on tulnud sõnad „Happy Holidays” (rõõm¬¬¬said pühi), „Seasons Gree¬tings” (hooaja tervitus), jne. Seda kõike selleks, et moslemeid mitte solvata. USA on hakanud riigihoonetelt kõrvaldama aja¬loolisi piiblitekste, mis võiks mõnda erineva religiooni esin¬dajat solvata.
Kristlus teeb järeleandmisi ja astub eest ära, et teisi mitte solvata. Lääneliku mõttelaadi kohaselt on iseenesest mõistetav, et teiste usundite esindajad vastavad samaga, väldivad ka omalt poolt kristlaste solvamist. Selline käitumine oleks tore, kuid praktikas seda ei ole juh¬tunud.
Lääne ühiskonnas on jõu¬tud juba olukorrani, kus „haka¬takse enda alustalasid läbi saagi¬ma”. Äsja edastas portaal Delfi uudise Briti siseministeeriumi välja antud poliitilise korrek¬t¬suse vestmiku kohta, mis käsit¬leb islamiterrorismi (Delfi, 04.02. 2008). Selle kohaselt ei tohi islamiste nimetada enam islamis¬tideks.
Vastavalt artiklile kästakse muu hulgas ametnikel vältida terroristide usulise kuuluvuse ja terrori usuliste tagamaade mai¬ni¬mist. Samuti ei tohi uue mää¬ruse järgi ametnikud rääkides ekstremismist seda enam nime¬tada „islamiterrorismiks”, vaid peavad ütlema hoopis „jõhker” terrorism. Dzhihaadi teostavaid islamifundamentaliste tuleb aga nimetada kuritegelikeks mõrtsu¬kateks.
Uute reeglite koostajate arvates aitab taoline „tõlgen¬dus”, mis väldib otseseid seoseid islami ja terrorismi vahel, ära hoida moslemite diskrimineeri¬mist. Siseministeeriumis arva¬tak¬se, et korrektsed formu¬leeringud peaks lähendama moslemeid, kelle arv Suurbri¬tannias pidevalt kasvab, terro¬rismivastasele koostööle politsei¬ga.
Suurbritannia on olnud sõnavabaduse eest võitluses maailma üheks juhtivaimaks riigiks. Poliitikud on tohtinud läbi aegade asju ja ilminguid nimetada õigete nimedega. On olemas rühmitusi, kelle eesmär¬giks ja tegevuseks on terrorism. Kui nad oma terroritegusid põhjendavad oma usuga (islami usuga), siis on õige seostada ka terrorit islami usuga. Nad ju ei eita terrorismi. Vastupidi, nad tunnevad uhkust selle üle.
Kindlasti on olemas ka neid, kes tahaks vastu vaielda. Paljud ütlevad, et suurem osa mos¬lemeid ei ole ju terroristid. Olen nendega nõus. On isegi neid islamiusulisi, kes ei ole terroris¬miga nõus.
Siiski ei tühista see nende terroritegusid, kes teevad neid islamiusu nimel.
Siinkohal võib mõnigi küsi¬da, et mis tähtsus sellel on, kuidas mingit tegu nimetada. Arvan, et see on ülitähtis. Kui jätame kuriteo, mis on ajen¬datud islamiusust, selle usuga seostamata ja räägime lihtsalt „jõhkrast” terrorismist, siis jätame teo tegeliku põhjuse hukka mõistmata.
Tava rääkida asjadest, mida kõik teadsid, jättes keelatud teemad välja ütlemata, tundub lapsik ja ehk meenutab ka pisut Eestis olnud punaminevikku. Eestis oli estraadilaval tehtud huumor enamuses poliitiline, milles kunagi ei öeldud välja liiga palju, kuid kõik eestlased said aru, millest käib jutt. Kurb, kui sõnavabaduse üks juhtivaid edendajaid, Suurbritannia, jõuab samasse etappi, mille me okupeeritud maana läbisime – sunnib tõe maha vaikima ja asjadest rääkima „läbi lillede”.
Islamiterrorit kritiseerinud Hollandi poliitikutest on viimase kahe aasta jooksul kaks jätnud oma elud, kuna totalitaarses süsteemis ei tohi süsteemi kriti¬see¬rida. Probleemiks on see, et paljud on tulnud Lähis-Idast või Põhja-Aafrikast Euroopasse valede ootustega – nad ei ole valmis siinses õigusruumis kehti¬vaid seadusi ja tavasid omaks võtma, vaid ootavad, et siin hakatakse elama nende tavade kohaselt.
Kui mõni aasta tagasi üks isa Rootsis lasi oma tütre tappa, kuna ta ei abiellunud vastavalt perekonna otsusele vaid tahtis ise otsustada, olid kõik shokis. Kohtu ees oli see isa imestunud, kuna ei saanud probleemist aru. „Tapmisega sai ju perekonna au päästetud”, ütles ta. See mõrv oli osa „Sharia” seadusest, millele oma usu kohaselt peab iga moslem alluma. Kui taolise inimese usk ja kohalik seadus lähevad vastuollu, käitub mõni¬gi neist vastavalt oma usule.
Seitsmendal veebruaril põh¬justas Canterbury peapiis¬kop Rowan Williamsi avaldus Sharia seaduse võimaliku rakendamise kohta Suurbritannias tormiliste reakstioonide laine. Peapiiskop ütles BBC Raadio 4, et „Islamist¬liku Sharia seaduse vastuvõt¬mine Ühendkuningriigis on vältimatu. Tuleb tõdeda fakti, et osa kodanikest ei suhtestu Briti seadusandliku süsteemiga” (BBC, 07.02.2008). Dr. Rowan Williams soovitab nendel lubada oma Sharia kohtutes lahendada oma perekonna ja rahaasju, ilma et sisse tuua ebainimlikke klaus¬leid, mida mõnikord seostatakse selle seaduse praktiseerimisega mõnes islamistlikus riigis (BBC, 07.02.2008).
Mitmed vaimulikud, seal¬hulgas 150 vaimulike kogu (sünodi) liiget kirjutasid aval¬duse, milles nad distantseerusid taolisest seisukohast. Peami¬nister, vastupidiselt, julgustas Dr. Williamsit sel teemal edasi argumenteerima. Ka islami¬kogukond Suurbritannias on jagunenud selles küsimuses kaheks. Mitmed noored mosle¬mid ootavad Briti seaduste kaitset oma kogukonna surve vastu ja ei tahaks kuidagi Sharia seadust, mis jätaks nad sisuliselt kaitsetuks.
Peapiiskop Williams on ilm¬selt unustanud, et Sharia sea¬duse järgi tapetakse igaüks, kes pöördub islamiusust ja hak¬kab kristlaseks. Filosofeerides Ühendkuningriigi seadusand¬luse ja Sharia seaduse ühine¬mise teemadel ei tule talle arva¬ta¬vasti meeldegi, et kõiki, kes oma usku vahetavad, ootab surmanuhtlus või aastate¬pik¬kune vangistus ka kõige lääneli¬kemais islamimaades.
Tänavu, kaks aastat pärast Taani karikatuuriskandaali vahistati 12. veebruaril karika¬tuuri autorit mõrvata üritanud terroristid. Ühe kriitilise pildi joonistamine põhjustas islami¬maailmas raevu ja aastate pik¬ku¬se kättemaksuiha. Kuidas neid seadusi saab ühildada lääneliku mõtteviisiga sõna¬vabadusest ja südametunnistuse vabadusest? Solidaarsusest ohtu sattunud autoriga avaldas 13. veebruaril selle karikatuuri vähemalt 5 Taani ajalehte ja lisks neile veel lehed Rootsis ja Hol¬lan¬dis.
Kas kristlike väärtuste loovu¬tamine lääne¬ühis¬konnas on põhjendatud? Kas järele¬and¬mine oma tõeks¬pidamistes on õi¬gustatud? Kas ei oleks õi¬gem öel¬da neile, et kui nad taha¬vad tul¬la lääne¬ühiskonda elama, pea¬vad nad arvestama sellega, et see on kristlikele alustele rajatud ja siia tulles peavad nad siinset traditsiooni aktsep¬tee¬rima. Soo¬me vanasõna ütleb: „Maassa maan tavalla tai maas¬ta pois” (maal selle kommete järgi või ära sealt). Kas meie poliitikud ei peaks edastama jõulise sõnumi, et kes solvub Jõulude nime¬tamisest, kristlikest tsitaatidest või kristlikust usu¬õpetusest koolis, ei kvalifitseeru Euroopas elama. Neil on õigus minna oma kultuuriruumi, kus nende sea¬dused kehtivad. Neil ei ole alust oodata, et siin haka¬takse nende kommete järgi elama.
Eestis võib mõnigi täna arva¬ta, et see probleem on meist kaugel. Islamiterrorism ei ole ainult Iisraeli teema. Vastupidi, nemad on õppinud selle problee¬miga toime tulema. Mitmel pool Euroopas osatakse vaid imestust avaldada, kui midagi sellist juhtub. Tegelikult oleme nüüd piirideta, ühendatud Euroopas. Igal moslemil, kes on mõne Euroopa riigi kodanik, on õigus tulla Eestisse elama ja tööle. Lisaks neile veel kvootide alusel ka muudest maadest, mille kohta otsused langetatakse Brüsselis. Oma ootused ja nõud¬mised peaksime neile väljen¬dama enne, kui nad tulevad, et vältida vanade Euroopa riikide tehtud vigu.

admin Poliitika

Iisraeli maa rahulepingu kauplemisobjektiks

mai 1st, 2008

Peeter Võsu

Vahetult enne Annapolise rahukonverentsi esitas Iisrael loodava Palestiina riigi esinda¬jatele taotluse tunnustada Iisrae¬li juudi-rahvusriigina, millega araabia pool ei nõustunud. Oma taotlusele ei saanud Iisrael tuge ka teistelt riikidelt. Tundus, et selline nõue jäi enamasti aru¬saamatuks.
Rahvusriigi mõiste ja vaja¬dus selle järgi tundub kõikjal maailmas hääbuvat. Rahvusriigi taotlejaid peetakse ebarealisti¬deks, vanamoodsateks, tagur¬likeks ja isegi demokraatia vaen¬lasteks. Kunagi kõlasid väga positiivselt sõnad: rahvuslik, rahvuskangelane, rahvuslik ärkamine jne. Tänapäevaks on need asendatud sõnadega: nat¬sio¬nalist (mis kõlab peaaegu nagu fashist), marurahvuslane, jne. Kas Iisraeli riigi puhul on rahvuslus oluline? Miks on Araabia-maailm vastu Iisraeli rahvusriigiks tunnistamisele?
1917. aasta sügisel avaldas Suurbritannia Balfouri dekla¬ratsiooni (välisminister Balfouri järgi), milles viidati juudiriigi loomise vajadusele ajaloolisel territooriumil, mis sai kaasaegse Iisraeli riigi aluseks. Kaasaegse Iisraeli riigi loomise taga oli idee rahvusriigist. Sellisena sai see ka 1948. aastal alguse.
Tänases Iisraelis ei ole siiski kõik kodanikud juudid. Juute on umbes 80%, araablasi ja teisi rahvusi kokku 20%, kellest araablased moodustavad ena¬muse.
Üheks oluliseks seadusand¬li¬kuks vaidlusteemaks Iisraelis on olnud põhimõte, mil määral peaks Iisrael aksepteerima teisi rahvaid kodanikena. Poliitikud, kes on kodakondsuse andmisel jäigemad, süüdistatakse eba¬demokraatlikkuses. Need, kes üritavad tõestada ennast demo¬kraatia kandjatena, peavad sageli Iisraeli riigile kahjulikke järeleandmisi tegema. Paljud kriitikud ei ole ise endale selgeks teinud inimõiguste ja kodaniku¬õiguste erinevust (sarnaselt Venemaa süüdistustele Eesti kohta).
Pärast 1967. aasta „Kuue-Päeva-Sõda” tõusis Iisraeli valit¬suste päevakorda araablastega asustatud aladele uue riigi, Palestiina, loomise idee pea¬miselt seoses hirmuga demo¬graafilise katastroofi ees. Kui Iisrael sai sõjas Jordaanialt tagasi oma põlised alad: Samaa¬ria ja Judea ning Egiptuselt Gaza, siis koos sellega tuli ka hulk kodakondsuseta araablasi. Rahvusvaheline üldsus nõudis nende olukorra lahendamist.
Iisrael oleks võinud pakku¬da lahenduseks neile koda¬kondsuse andmise. Seda nad ei julgenud teha, kartes, et juudid jäävad oma riigis vähemusse. Probleem tundus eriti suurena, kuna araablaste sündivus oli tunduvalt suurem, kui juutidel. Seoses sellega jõuti „Oslo Leppe¬ni” 1993. aastal, esimese kokku¬leppeni, et luuakse Iisraeli terri¬too¬riumile araablaste jaoks oma riik, Palestiina. Kuna juudid ja araablased jäid eriarvamusele Jeruusalemma jagamise ja araa¬bia põgenike Iisraeli lubamise osas, jäi see lepe allkirjastamata. Road Map (teekaart) on tegeli¬kult sama lepingu uus versioon.
2005 aasta suvel tegi Iisrael esimese praktilise katse araabia riigi tekitamisel oma terri¬too¬riumile. Gazast viidi ära umbes 9000 juuti, makstes neile kom¬pen¬satsiooni sinna jäänud kin¬nis¬vara eest ja viidi ära ka Iisraeli jõustruktuurid. Araabia korravalvurid varustati käsi¬relvadega ja nende hooleks jäeti kogu selle maa-ala korrakaitse. Tulemuseks oli katastroof. Kahe ja poole aasta jooksul on Gazast saanud terrorismi pesa.
Ainuüksi 2007. aasta jooksul tulistati Shabak’i andmetel Ga¬zast 1200 raketti ja kahuri¬mürsku (Arutz 7, 1.1.2008) Iisraeli pihta. Pommitatud on tsiviilasulaid umbes 10 kilo¬meetri raadiuses, enamasti väi¬ke¬linna Sderot. Õnneks on kah¬jud olnud sellise arsenali kohta väikesed: kaks surnut ja 300 haavatut. Enamus haavatuid on olnud kergete kahjustustega. Egiptuse piiri alla kaevatud kümnete tunnelite kaudu on araablased suutnud hankida tonnide viisi lõhkeainet rakettide valmistamiseks ja käsirelvi. Samuti on tunnelite kaudu käinud terroristid väljaõpet saamas ja toimub nende rahas¬tamine. Üle miljoni elanikuga Gaza loovutamine araablastele on näiteks, mis juhtub Iisraeliga maa loovutamise tagajärjel.
Seoses Gaza loovutamisel tekkinud probleemidega on ka mitmed varem maade loovu¬tamist pooldanud poliitikud meelt muutnud ja hakanud seda veaks pidama. Maa andmisel araablastele oli loomulikuks ootuseks nende poolne suhtu¬mise muutus. Oodati tänulik¬kust ja terrorismist loobumist. Tegelik tulemus oli vastupidine: viha ja terrorismi kasv.
Üha rohkem on Iisraeli mee¬diast läbi käinud hääli, mis seavad kogu maade loovutamise idee kahtluse alla. Möödunud aastal avaldatud demograafiline uurimus lükkab ümber ka vaja¬duse maid ära anda. Kui varem oli araabia riigi tekitamise põhili¬seks argumendiks hirm jääda oma maal vähemusrahvuseks, siis viimane uurimus näitab kasvutrendi juutide sündivuses ja negatiivset trendi araablaste sündide hulgas. Aastal 2005 sünnitas keskmine juudi naine 2.7 last, 2006. aastal 2.8 last. Aastal 2000 sündis muslimi naisele Iisraelis 4.7 last, mis aastaks 2000 kahanes 4 lapsele. Kokku sündis 2006. aastal Iis¬rae¬lis 148170 last, kellest 71% sündis juudi peredesse ja 23% muslimi peredesse (6% krist¬lastele, druusidele ja teiste religi¬oonide esindajatele)(Jerusalem Post, 6.11.2007).
Kui paarkümmend aastat tagasi räägiti ohust jääda aas¬taks 2050 juba juutidena Iisraelis vähemusrahvuseks, siis täna¬seks ei ole need ohud enam reaalsed.
Veel üheks müüdiks on läbi aas¬tate olnud Judeas ja Samaa¬rias elavate araablaste suur hulk. Tegelikult ei ole keegi neid lugenud. Araablaste omavalit¬sus¬alade rahva statistika põhi¬neb ÜRO hinnangul, mis oma¬korda tuleneb nende abirahade saajate nimekirjadest. Problee¬miks selles on elanike sõltuvus jagatavast abist. Kuna igaühel on kasulik olla abiraha saajate nimekirjas, ei välista miski mõne¬gi olemist mitme erineva piir¬kon¬na nimekirjas. See oma¬korda moonutab nende kogu¬arvu, kuna mitmed loetakse sellesse mitu korda. Samuti ei teatata rahasaajate lahkumisest nendelt aladelt, kuna lähi¬sugu¬lastel on kasulik võtta ka nende osa abirahast. Alati ei teatata ka abisaajate surmast, kuna elusa¬tel sugulastel on kasulik nende abiraha edasi saada. See kõik kokku annab küllalti moonu¬tatud info araablastest Iisraeli territooriumil.
Kui vajadus maade loovuta¬miseks põhineb valedel või vananenud andmetel, kas siis ei võiks seda lõpetada ja rahvus¬probleeme hakata teisiti lahen¬dama? Kuna selline maade loovu¬ta¬mine mõjub väga hal¬vas¬ti Iisraeli kaitsevõimele, ei ole ju mõtet midagi sellist teha, kui selleks otsene vajadus puudub. Maade loovutamise vastu räägib ka läbikukkunud Gaza loovuta¬mine.
Knesseti (parlamendi) liige Benny Elon on välja pakkunud idee loobuda maade loovuta¬misest. Oma viimases plaanis pakub ta välja võimaluse lubada sealsetel araablastel võtta Jor¬daa¬nia kodakondsus ja jääda oma kodudesse elama.
Teisalt, kui Iisrael peaks ka kodakondsuse andma miljonile Judeas ja Samaarias elavale araablasele, ei kujutaks see tänasele Iisraelile ohtu, või vähemalt samalaadset ohtu, mida kujutaks vaenuliku võõr¬riigi tekitamine nendele aladele (kohati jääks Iisraeli riik mõne kilomeetriseks ribaks erinevate osade vahel). Täna on Iisraeli kodanikena umbes 1.5 miljonit araablast, kellest enamus on seaduskuulekad ja eelistavad Iisraeli oma kodumaana. Iisraeli riik saab nendega hakkama.
Juutidel on oluline jääda rahvusriigiks, et säilitada oma identiteet, kombed ja unikaalne positsioon. Kõik see ei läinud kaduma ka kahe aastatuhande jooksul eksiilis elades. Võib-olla saaks juudid sellega hakkama ka vaatamata nii suurele araabia rahvusest kodanike hulgale. Kui riigi alusdokumendid sätestavad selle juudi rahvusriigiks ja nad ei ürita kõigile tõestada oma ülisuurt sallivust kõigi teiste kommete vastu, peab juudi kogukond kindlasti vastu ka 30-40% muust rahvusest kodanikele vaatamata. Palju ohtlikum juudi rahvusele on näiteks homo¬paraadide korraldamine Jeruu¬sa¬lemmas ja muude taoliste kommete lubamine, mida suru¬takse demokraatia sildi all väl¬jastpoolt sisse.
Arvatavasti suurimaks ar¬gu¬mendiks maade loovutamise jätkamiseks on surve väl¬jast¬poolt. Ameeriklased on kahe riigi rajamise plaani Iisraelis nõuks võtnud ja üritavad seda läbi suruda. Tõenäoliselt üritab Ameerika sellega tõestada Saudi Araabiale ja Pakistanile oma sõbralikkust araablaste ja islami¬maailma suhtes. Ka araabia¬maailm väljaspool Iisraeli soo¬viks Iisraeli näha väikese, kitsas¬test ribadest koosnevana ning võimalikult nõrga ja haavata¬vana. Iisraeli juhid aga tun¬nevad ja tajuvad oma majan¬dus¬likku ja sõjalist sõltuvust USA abist ja lääne-maailma diplomaatia hea¬taht¬likkusest.
Prohvet Jesaja noomis Iis¬rae¬li, kui nad enne Babüloon¬laste poolt eksiili saatmist toetu¬sid suhetele selleaegse maailma supervõimu, Egiptusega. „Häda neile, kes lähevad Egiptusesse abi saama ja otsivad tuge ho¬bus¬test ning loodavad sõja¬vankrite peale …, aga ei vaata Iisraeli Püha poole ega küsi nõu Issandalt!” (Js. 31:1). Ka sel ajal tegi Iisrael kompromisse oma põhimõte¬tega ja lootis diplomaatiale. Prohvet mõistis selle suhtumise hukka.
Tänases Iisraelis jagunevad poliitikud kaheks ka religiooni suhtes. Mitte üldiselt usu suhtes Jumalasse, kuna neid, kes ei usu on vaid marginaalne vähemus. Jagunemine toimub vastavalt sellele, kas Iisrael peaks esmalt olema demokraatlik riik ja käitu¬ma nii, nagu teised demo¬kraa¬tiad ootavad või on Iisrael vali¬tud rahvas, kelle Jumal tõi pärast 2 aastatuhandet tagasi oma maale; kas Iisrael võib uskuda, et vastavalt ettekuulu¬tusele, ei lahku ta enam sellet maalt ning kriisiolukordades võib esmalt Jumalale toetuda. Iisraelis liigita¬takse poliitikuid parem-vasak skaalal usu ja maade loovuta¬mise seisukoh¬tade, mitte niivõrd majandus¬eelistuste järgi.
Kui üldiselt maade loovuta¬mise osas jaguneb rahvas umbes pooleks, siis neid, kes oleks nõus Jeruusalemma või veelgi enam, Templimäge loovutama, on väga vähe. Tundub, et USA surve jagada ka Jeruusalemm, võib Iisraeli eemaldada Ameeri¬ka kursist. „Ja vaata …, neil päevil kogun ma kõik paganad ja viin nad alla Joosafati orgu; seal käin ma nendega kohut oma rahva ja oma pärisosa, Iisraeli pärast, sellepärast, et nad on ta pillu¬tanud paganate sekka ja on jaotanud minu maa.” (Jl. 4:1-2).

admin Poliitika

Iisraeli ootamatu õhulöök Süüria pihta

november 1st, 2007

Peeter Võsu

Iisrael andis 6. septembril 2007 eduka õhulöögi Süüria pihta. Grupp hävitajaid lendas sügavale Süüria sisemaale, Eufrati jõe äärde, purustas sihtmärgi ja lahkus sama kiiresti ja märkamatult. Süüria teatas operatsiooni kohta ainult seda, et Iisrael rikkus õhupiiri ja “poetas natuke lõhkeainet ilma materiaalsete kahjustusteta” (BBC, 26.10.2007). Süüria õhu¬tõrje hilinenud tuli ei ohustanud Iisraeli lennukeid üldse.
Esimesel nädalal Iisrael sündmust ei kommenteerinud. Iisraeli ajakirjanikel on valitsusega kokkulepe ülisensitiivsetel, riiki ohustavatel teemadel ilma kooskõlastamata mitte sõna võtta. USA ajakirjanikud mainisid siiski võimalikust rünnakust mingi Põhja Koreaga seotud objekti pihta. Üks Süüria opositsiooniline väljaanne mainis Süüria nõrka kaitsevõimet ja seadis kahtluse alla Venemaalt ostetud raketitõrje süsteemi otstarbekuse. Eesti meediasse kogu asi ei jõudnud rohkem, kui korrati rahvusvaheliste uudisagentuuride teadet Iisraeli lennukite Süüria õhupiiri rikkumisest.
Nädal hiljem mainis Iisraeli opositsioonipoliitik Binyamin Netanyahu, et Iisrael oli andnud õhulöögi. Veel nädal hiljem tunnistas Süüria president, et riigi sõjaväe kasutamata, tühi ehitusobjekt oli pihta saanud. Õhulööki militaarobjekti pihta kinnitas ka Iisrael. Washington Post kirjutas 15. septembril, et Iisraeli Õhuvägi oli sihtinud Põhja Koreast toodud tuumamaterjali varusid Süürias (Arutz 7, 3.10.2007). Arutz 7 vahendas 14.10 USA väljaannet The Times, teatades Süürias olevast Põhja Korea päritoluga tuumareaktorist, mille Iisrael oli purustanud. Tuumaobjekti tulistamist möönis ka 13.10 Süüria esindaja ÜROs, kuigi Süüria President seda hiljem salgas (Arutz 7, 17.10.2007).
Paigast, kus rünnak tõenäoliselt toimus, olid sõltumatu Instituudi, Institute for Science and International Security võetud satelliidifotod, mis kinnitasid, et tegemist võis olla Põhja Korea päritolu tuumaobjektiga. Pärast uute piltide võtmist 24.10 selgus, et objekt oli ära viidud ja kõik jäljed täiesti kustutatud. Tuumareaktori ehitamist Süüria eitas.
Süüria eitamine ei ole eriti usutav, kuna ilma põhjuseta ei oleks nad tohutu kiiresti rünnaku ohvriks langenud objekti eemaldanud ja jälgi täiesti kustutanud. Samuti ei oleks Süüria rünnakut pikka aega maha vaikinud, kui neil poleks midagi peita olnud.
Vaatamata kõigi nende faktide aegamööda ilmsiks tulemisele, ei ole kogu sündmuste jada Eesti meediani veel tänasekski jõudnud. Vist ainult Iisrael on suuteline tegema midagi nii uskumatult jõulist – nii uskumatut, et ka meedia asjast midagi ei maini.
Iisrael on tuntud erakordsete operatsioonide poolest, mis tunduvad ebareaalsetena, ulme- või seiklusfilmi stsenaariumina. Esimese “Lahesõja” eel hävitas Iisrael sarnaselt pooleli oleva tuumareaktori Iraagis. Kogu maailm mõistis suveräänse riigi piiririkkumise hukka, kuid hiljem õnnitlesid ja tänasid kõik Iisraeli, kes oli kogu tsiviliseeritud maailma jaoks ühe ohuallika kõrvaldanud.
Möödunud aasta suvel, Teise Liibanoni Sõja lõppedes tegi Iisrael sarnase operatsiooni Liibanonis. Hezbollah oli Süüriast toodud relvi peitnud Süüria piiri äärsesse hoonesse, mille Iisrael eduka operatsiooniga hävitas. ÜRO oli juba sõjajärgselt asunud Iisraeli-Liibanoni piiri monitoorima ning mõistis Iisraeli rünnaku hukka. Vaatamata sellele suutis Iisrael vähendada suure hulga terroristide relvavarudest. Sarnaseid tõsielu lugusid on Iisraeliga seoses palju.
Iisraeli luureandmete hankimine ja reaktsiooni kiirus lähiümbruses varitsevale ohule on hämmastavad. Enamus riike arutab taolisi teemasid ÜROs või muudes rahvusvahelistes ühendustes kuude või aastate kaupa, ilma mingite tulemusteta. NATO suudab mingi aja vältel turvariski olukordi hinnata ja vastavalt ka tegutseda, kuid ÜRO liikmed enamasti ei jõua tegude suhtes üksmeelele.
Näiteks, ÜRO ei ole suutnud aastate jooksul Iraani suhtes reaalselt toimivaid meetmeid tarvitusele võtta. Täna rakendatavad sanktsioonid kontrollimatu tuumareaktorite kasutamise tõttu on leebed ja ei mõju üldse. Uute sanktsioonide osas on pikalt räägitud, kuid tegudeni ei jõuta. Tundub, et terroristlikud rezhiimid kasutavad ära lääneriikide otsustusvõimetust. Iraani juhtkond teab, et suudab enne tuumarelva valmis teha, kui ÜRO mingi otsuse langetab.
Iisraeli kiire reaktsioon ja vastumeetmed ohtudele on erandlikud. Selline tegutsemine nõuab otsusekindlust ja julgust. Ilma otsusekindla tegutsemiseta arvatavasti ei oleks enam Iisraeli riiki. Heaks näiteks sellest on “Kuue Päeva Sõda” 1967. aastal. Sõda algas sellega, et Iisrael ründas piiride taha kogunenud ülisuuri väehulki esimesena ja ootamatult. Oleks vaenlane esimesena rünnanud, oleks Iisraelil olnud vähe lootust.
Negatiivse näitena võiks tuua Eesti olukorda Teise Maailmasõja eel. Ohuolukorras terroristliku riigi baaside lubamine Eesti territooriumile otsustas Eesti saatuse ligi viiekümneks aastaks. Otsus baaside lubamiseks ei tulenenud Eesti nõustumisest Vene poliitika ega ideoloogiaga, vaid hirmust selleaegse superriigi ees. Ei ole ju võimalik, et Eesti juhid ei oleks teadnud kommunistliku Venemaa kuritegudest. Koostöö erineva väärtussüsteemiga riikide vahel ei anna häid tulemusi. Sõjaline koostöö on sellisel juhul enesetapp.
Eurooplaste traditsiooniline arusaamine ÜROst, kui konfliktide õiglasest lahendajast ei vasta enam tänapäeva reaalsusele. ÜRO ei ole ammu enam neutraalne ühendus, mis toetaks kannatavat riiki agressori vastu. ÜRO liikmesriikide hulka kuuluvad ka sellised maad nagu Süüria ja Iraan, mis otseselt toetavad terrorismi ja on asunud relvastama ja koolitama terroristlikke organisatsioone, mis ründavad tsiviilvõime Liibanonis, Iraagis, Afganistaanis ja Iisraelis ning ka lääneriikides. Selliste osapooltega ei ole ju võimalik terrorismi vastu võidelda. ÜRO Julgeolekunõukogusse kuuluvad ka Hiina ja Venemaa. Sel sügisel sõlmis Venemaa Iraaniga kokkuleppe toetada üksteist sõjalise konflikti korral.
Selliste otsuste juures on lisaks julgusele ja riigikaitse üliheale tundmisele vaja ka vaimulikku tunnetust. Tuleviku sündmuste kujundamine on ja jääb lõpuni aimamatuks vaatamata parimale ettevalmistusele ja parimate ekspertide kaasamisele. Vaimulik tunnetus lisab selle dimensiooni, mis jääb ka parima arusaamise puhul puudu.
Eesti kristlased peaks mõistma uut, tänases maailmas valitsevat reaalsust ning toetama neid, kes on asunud kaitsma õiguse ja õigluse printsiipe ning võitlema agressorite vastu üksi ja ennast ohverdavalt. Iisrael on osutunud selles võitluses kõige tõhusamaks. •

admin Poliitika

Uueks Iisraeli suursaadikuks Eestis on Hr. Avi Granot

november 1st, 2007
Comments Off

Peeter Võsu

Uus Iisraeli suursaadik, Hr. Avi Granot andis 13. detsembril Vabariigi President Ilvesele üle volikirja. Pärast seda toimus vastuvõtt Eesti Juudi Kogukonna hoones. Vastuvõtu korraldas Hr. Leon Glikman, Iisraeli aukonsul Eestis. Koos suursaadikuga viibis vastuvõtul ka Olga Slov Iisraeli Suursaatkonnast. Eestit esindasid suursaadik Aino Lepik von Wiren, mitmed Riigikogu ja Valitsuse liikmed ning teised külalised. Vastuvõtjate hulgas oli Pr. Alla Jakobson, Eesti Juudi Kogukonna esinaine ja Rabi Efraim Shmuel Kot.
Oma kõnes väljendas Hr. Granot heameelt kahe riigi vaheliste soojade suhete üle. Samuti avaldas ta arvamust, et praktilist läbikäimist on võimalik igal alal suurendada. Avi Granot on varem viibinud Eestis koos Iisraeli President Katsaviga uue sünagoogi nurgakivi panekul, mida ta samuti nimetas oma kõnes. Eesti uuele sünagoogile viitas ta, kui ainsale väljaspool Iisraeli, mille nurgakivi käis üks President panemas ja avamisel viibis teine Iisraeli President.
Sarnaselt eelmise suursaadikuga on Hr. Avi Granot samuti Iisraeli esindajaks Soomes ja Eestis, resideerudes Helsinkis. Eestisse sõidab ta vajadusel. JRKS’i esindasid vastuvõtul esimees Peeter Võsu ja aseesimees Ülo Niinemägi. •

admin Poliitika

IISRAELI PINGELISED SUHTED SÜÜRIAGA

august 1st, 2007
Comments Off

Peeter Võsu

Iisraeli niigi pingelised suhted põhjanaaber Süüriaga on viimastel kuudel, ja eriti viimastel nädalatel veelgi pingelisemateks muutunud. Iisraeli jõustruktuurid ennustavad lähiajal järjekordset sõda regioonis. Süüria President Bashar Assad ütles 18. aprillil, et Süüria on valimis sõjaks Iisraeliga. Iisraeli peaminister Ehud Olmert vastas, et Iisrael ei kavatse sõda alustada (Arutz 7, 18.04.2007).
"Süüria muutub iga päevaga tugevamaks," ütles Assad ajalehele Arabic Dar Al-Hayat (Arutz 7, 18.04.2007). Süüria President nime¬tas Iisraeli vaenlaseks, kellega kohtu¬takse ja peetakse läbirääkimisi um¬bes kord kuus, kuid tulemusteta, kuna Iisrael keeldub ühepoolselt loobumast Golani kõrgendikust. Ta lisas, et kas sõda puhkeb, ei saa ta väita, kuid ei välista seda. Süüria Informatsiooniminister Mohsen Bilal ütles 15.04, et kui Iisrael hülgab Araabia Liiga rahulepingu ette¬paneku, on vastupanu ainsaks Golani kõrgendiku vabastamise teeks (Arutz 7, 18.04.2007).
Teise Liibanoni Sõja eel hankis Hezbollah enamuse oma 13000 raketist läbi Süüria. Seda oli võimalik teha ainult Süüria valitsuse kaasabil ja võimalik, et ka initsiatiivil. Hezbol¬lah terroristliku organisatsiooni rajas Lõuna Liibanoni Iraani vai¬mulik juht Ayatollah Khomeini 1982. aastal, eesmärgiga hävitada Iisrael. Möödunud suvel tulistas Hezbollah Iisraeli ligi 4000 raketti, tappes 43 ja haavates 4262 tsiviil¬isikut (Iisraeli Tervis¬hoiu¬minis¬teerium). Lisaks sellele hukkus lahingutes 119 Iisraeli sõdurit (Iisraeli Välisministeerium).
Hezbollah on hakanud ennast vaatamata möödunud suvisele kok¬ku¬leppele uuesti Iisraeli piiri taga relvastama. Iisraeli valitsuse teatel saadeti ÜRO Julgeolekunõukogule õhufotod, millel on näha Hezbollah relvade toomist üle Süüria piiri Liiba¬noni. Teate autor lisas: "Kuigi need fotod on võetud keelatud alalt, on nüüd ÜRO-l selge, et Liibanon ei täida resolutsiooni 1701." (Guysen Israel News, 20.04.2007).
Samuti ehitab Süüria raketilaske punkreid. Raketiekspert Uzi Rubin kirjeldab süürlaste rajatisi, milles on 30 betoonist raketipunkrit ümber juhtimiskeskuse (Arutz 7, 18.04. 2007). Andmed pärinevad tema sõ¬nul USA NASA agentuurilt. Samuti väidab Rubin, et on tuvastatud ka keemiarelva ladu, mis on rakettide Scud D lõhkepeades, mille laske¬raadius ulatub kõikjale üle Iisraeli (Arutz 7, 18.04.2007).
ÜRO Julgeolekunõukogu väljen¬das 17.04 tõsist muret relvade toime¬tamise tõttu Liibanoni. Julge¬oleku¬nõukogu määratud missiooni kohus¬tuseks on olnud hoolitseda selle eest, et rohkem relvi ei satuks Hezbollah kätte. Selline otsus oli ka sõja lõpe¬tamise tingimuseks. Tegelikult on Hezbollah olnud kogu aeg regioonis aktiivne. Terroristlik organisatsioon on suutnud sisse imbuda kõigisse Liibanoni struktuuridesse. Mitmed allikad on teatanud, et rahvus¬vahe¬lised vaatlejad ei julge piirkonnas öösiti väljagi minna, rääkimata olukorra kontrolli all hoidmisest.
Iisrael vallutas Golani kõrgen¬diku Süürialt "Kuue-Päeva sõjas", 1967. aastal. Kuna 1967. aasta sõjas oli Süüria ründavaks pooleks ja Iisrael sai maatüki juurde ennast kaitstes, ei ole Iisraelil isegi moraalset kohustust sellest loobuda.
Golani kõrgendik on Iisraelile väga oluline mitmel põhjusel. See väike maatükk, kõige laiemast kohast 24 kilomeetrit lai ja umbes 50 kilo¬meetrit pikk platoo on umbes 800 kuni 1000 meetrit üle merepinna. Iisrael saab kõrgendikult umbes 30% riigile vajalikust joogiveest, mis voolab Golani lääneküljelt alla, ja orgu mööda Galilea järve. Platoo on loo¬dus¬likuks kaitseks Iisraeli põhja¬piiril, enne väga tihedalt asustatud Galilea piirkonda. Kõrgemad tipud moodustavad Süüria piiri ääres aheliku, kust on hea jälgida ohu¬märke ja neid ennetada. Kõige kõrge¬maks tipuks on Iisraeli põhja¬pool¬seim osa, Hermoni mägi. See on samuti looduslikuks kaitseks riigile.
Enne 1967. aasta Kuue-Päeva sõda, kui see maa-ala kuulus Süüriale, alustati Golanil veetõkete ehitamist ja kõrvale juhtimist. Süürial oli plaanis jätta Iisrael vajaliku veeta.
Nii 1973. aasta Yom Kippuri sõda kui ka Teine Liibanoni sõda on tõestanud Golani kõrgendiku stra¬teegilist tähtsust. Yom Kippuri sõjas peatas Iisrael kahe päeva jooksul põhjapoolse rünnaku ja suurte ras¬kus¬tega hiljem ka lõunapoolse rün¬naku, milles Süüria tankid jõudsid Tiberia lähedale. Teises Liibanoni sõjas, möödunud suvel tekitas Gola¬ni kõrgendik kaitsetsooni, mis ei lubanud vastase lahingutegevust liiga lähedale suurematele linnadele: Tiberia, Afula, Nazareth.
Kui täna räägitakse Golani loo¬vu¬tamisest rahuläbirääkimiste eel¬tingimusena, siis see on silmakirjalik, kuna rahu ei olnud ka siis, kui see kuulus Süüriale.
Araabia Liiga, millesse kuulub 22 regiooni riiki, pakub Iisraelile rahu¬läbirääkimisi, kui Iisrael eelne¬valt nõustub nende tingimustega. Põhilisteks eeltingimusteks on Iisraeli tõmbumine enne 1967. aasta piiri¬desse, Jeruusalemma jagamine araab¬lastega ja kõigi põgenike ja nende järeltulijate vastuvõtmine Iisraeli, kes on nendelt aladelt lahkunud alates 1948. aastast.
Neid tingimusi täites sooritaks Iisrael "enesetapu." Arvestades terro¬ristlike organisatsioonide tänast relvastust, ei suudaks Iisrael ennast enam 1967. aasta piirides kaitsta. Jeruusalemma jagamine tähendaks kogu vanalinna loovutamist araab¬lastele.
Kõige ebarealistlikumaks tingi¬museks on kõigile araablastele, kes alates 1948. aastast on lahkunud ja nende järglastele, elamisloa andmine Iisraelis. Lahkunud araablaste hulk põhiliselt 1948. aastal ja ka 1967. aastal oli kokku umbes 700 000 – 800 000 inimest. Tänaseks on nendest koos järglastega saanud umbes 5 – 5.5 miljonit inimest. Kui juba täna on Iisraelis 20% araablastega rahvus¬probleeme, siis see jätaks juudid oma maal vähemusse, mis muudaks Iis¬raeli araabia riigiks. Lisaks sellele ei suudaks Iisrael nii suurt hulka põge¬nikke hallata.
Õigluse seisukohast lähtudes ei ole Iisrael kohustatud neid vastu võtma. On ju sama perioodi jooksul vähemalt sama palju juute pidanud põgenikena Araabia maadest lahku¬ma. Erinevalt araablastest ei ela nad põgenikelaagrites ega taotle ÜRO abiraha. Iisraeli riik on nad jalule aidanud ja ühiskonda integreerinud. Sama peaks araablastest põgenikega tegema ka ümberkaudsed araabia¬maad.
Selliste tingimuste esitamine Iisraelile eeltingimustena, et üldse rääkima hakata, on ilmselge väide, et rahu ei tule. Tundub, et need tingi¬mused esitati kolmandate riikide jaoks, et diplomaatiavallas saavu¬tada edu ja tunnustust oma rahu¬soovlikkuse eest. Ka selline manööver võib tegelikult olla sõda ette¬val¬mistavaks sõnumiks. Soovivad ju need riigid, et rahvusvahelise üldsuse poolehoid kuuluks neile.
Rahuleping Iisraelile on nendel tingimustel kindlasti vastuvõeta¬matu. Kas see kidlasti sõda tähendab, on veel vara öelda. Millal vaenulikud naaberriigid Iisraeli rünnata kavat¬sevad, ei ole teada, kuid ette¬valmis¬tused selles vallas on tänaseks saa¬nud uue hoo.

admin Poliitika