Archive

Archive for the ‘Kultuur’ Category

Juutidel algab uus aasta, 5770

august 1st, 2009

Peeter Võsu

Juutidel algab uus 5770. aasta meie kalendri järgi 19. septembril. Kui veelgi täpsem olla, siis 18. septembri õhtul, pärast päikese loojangut. Juudi kalendris algas sellega Tishrei kuu. Aja arvestus algab juutidel algusest, maailma loomisest. Niisiis, maailm sai loodud 5770 aastat tagasi.
Uus aasta alustab ligi kuu aega kestvat pühade perioodi. Pärast kahte uusaasta päeva, heebrea keeles: Rosh Hashana, järgneb Gedaliah paastupäev, millega tähistatakse Esimese Templi hävitamist ligi 2500 aastat tagasi. Sellele järgneb Yom Kippur, mis on tänavu 28. septembril. Kogu nädala, 3-9. oktoobrini, tähistab Iisrael Lehtmajade Püha (2. okt. Erev Sukkot). Otsekohe pärast seda, 10-11. oktoobril tulevad pühad: Shmini Atzeret ja Simchat Tora, mis lõpetavad selle pühade perioodi.
Uut aastat tähistatakse shofari (jäära sarve) puhumisega. Piibel nimetab seda ka trompetite pühaks.
Ja seitsmenda kuu esimesel päeval olgu teil pühalik kokkutulek; ühtegi argipäevatööd ärgu tehtagu; see olgu teile sarve puhumise päevaks! (4.Mo. 29:1)
Meie jaoks on see ebatavaline, et uus aasta algas seitsmenda kuu esimesel päeval. See on ka ainukeseks pühaks Iisraelis, mis alati algab kuu esimesel päeval. Traditsiooniliselt on see pühade periood olnud aasta alguse tähistamiseks. Arvatavasti ka seoses sellele järgnevate pühadega.

Lisaks sarve puhumisele kuulub uue aasta tähistamise juurde mesi ja õunad ning ka mesi õuntega. Söökidest ja jookidest sobib üldisemalt kõik magus. Süüakse ka palju granaatõuna. Uusaasta soovina kõlab: "Head ja magusat aastat" (shana tova umetuka).
Uus aasta ei ole väga rõõmus püha, vaid mõtlik – selguse otsimine suhetes Jumalaga. Traditsioonilised uue aasta palved sisaldavad Jumala, kui Kuninga ja Kohtumõistaja poole pöördumist. Uusaasta pidustused lähevad sujuvalt üle paastupäevaks, millele järgneb aasta kõige suurem püha – Yom Kippur (lepituspäev). See oli aasta ainsaks päevaks, mil ülempreester läks Templi kõige pühamasse paika, kus asus seaduselaegas, et lepitada kogu rahvas Jumalaga.
Yom Kippur on Iisraelis nii suur püha, et keegi ei tee mingisugust tööd. Eestis oleks see mõeldamatu. Iisraelis tähendab see seda, et keegi ei tööta ka teenindussfääris, ei sõideta autodega, ka ühistransport ei liigu. Suletud on isegi raudteejaamad ja lennujaamad.
Meenub üks reis Eesti grupiga, kui sõitsime mikrobussiga Surnumere äärest Beer Shevasse. Maantee oli nii tühi, et ei kohanud ühtegi sõidukit. Jõudes linna, vibutasid tänavatel mängivad lapsed meie suunas sõrmi. Sel ajal ei teadnud ma veel, et selleks päevaks ei oleks tohtinud ühtegi sõitu plaanida, kuna sel päeval nii ei tehta.
Yom Kippur on päevaks, mil otsitakse lepitust Jumala ja kaasinimestega. Palutakse andeks ja antakse andeks.
Kristlaskonna hulgas on ikka veel inimesi, kes arvavad, et Vana Seaduse ajal puudusid mõisted: arm ja lepitus. Vastupidi, Jumal on seesama läbi aegade. Õpetus andestusest on olnud juutidel ülioluline alates käsuõpetuse saamisest.
Yom Kippurile järgneb Lehtmajade Püha (Succoth), mis kestab 7 päeva. Kaks nendest on puhkepäevad, mil keegi ei tee tööd. Viis püha päeva ei välista igapäevaseid toimetusi. Ka kaubandusvõrk ja teenindusettevõtted on Iisraelis neil päevil avatud.
Lehtmajade Püha tähistab Iisraeli rahva Egiptusest väljatulekut.
"Elage lehtmajades seitse päeva, kõik Iisraelis sündinud elagu lehtmajades, et teie tulevased põlved teaksid, kuidas ma Iisraeli lapsed lasksin elada lehtmajades, kui ma tõin nad ära Egiptuse maalt. Mina olen Jehoova, teie Jumal!" (3Mo 23:42,43).
Elatakse lehtmajades, mis on kerged ehitised, enamasti kangast või kilest seinte ja palmiokstest katusega. Nõue on, et katus peab olema piisavalt hõre, et taevas läbi paistaks. Lehtmaju ehitavad oma maja või korteri kõrvale kõik, kellel see on võimalik. Seda teevad ka hotellid ja restoranid. Kellel ei ole võimalik kogu nädalat lehtmajas elada, või seal magada, käivad seal vähemalt einestamas.
Vastupidiselt uusaastale ja Yom Kippurile on Lehtmajade Püha rõõmus aeg. Piiblis on isegi kästud olla sel ajal rõõmus.
"Olge seitse päeva rõõmsad, Jehoova, oma Jumala ees!" ( 3Mo 23:40) "Ole rõõmus sel oma pühal" (5Mo 16:14), "Seepärast ole rõõmus" (5Mo16:15).
Yom Kippurile järgneb Succoth, mis sümboliseerib rõõmu järgnemist meeleparandusele. Lehtmaja kaunistuseks kasutatakse puuvilju, mis tähistavad õnnistust. Seal hulgas peab kindlasti olema neli taime: Lulav (palm), hadass ( mürt), arava (paju) ja etrog (tsitruseline). Neist neljast puuviljast koosnevaid kimpe on sageli näha palvetavate ortodokssete juutide käes. Need neli taime tähistavad erinevaid inimtüüpe ja omavad veel mitmeid erinevaid tähendusi.
Lehtmajade Pühale järgnevad Shmini Atzeret ja Simchat Torah, mis on samuti rõõmsad pühad. Simchat Torah tähendab rõõmu Torah (käsuõpetuse) saamise üle. Sel päeval tantsivad rabid Torah rull käes, haarates teisigi mehi kaasa ringtantsule.
Eestlasele võib isegi mõte rõõmust ja tantsimisest seoses käsuõpetuse saamisega tunduda võõrana. Käsku seostatakse raske koorma või raske kohustuse täitmisega. Juudid rõõmustavad, et Jumal pidas neid piisavalt usaldusväärseteks ja väärikateks, kellele ta sai anda Torah. Simchat Torah on ka nende pühade viimaseks päevaks.
Mõnes mõttes on see ka aasta lõpuks, kuna sel päeval lõpetatakse käsuõpetuse lugemine ja alustatakse uuesti algusest. Küsisin ühe juudi käest uusaasta kohta, kes ütles, et see ei ole veel aasta lõpp ega algus, vaid aastavahetus on protsess, mis algab uusaasta õhtuga ja lõpeb Simchat Torahga.
Vana Testamendi pühad sümboliseerivad ka Messia tulekut. Kui Jeesuse tulekuga täitusid kevadiste pühade sümboolsed eeltähendused, siis sügiseste pühade täitumist veel oodatakse. Jeesuse kannatust ja surma inimkonna pattude eest sümboliseeris Paasapüha. Nädalate Püha (Jumal andis Siinail kümme käsku) vasteks Uues Testamendis on Nelipüha päev.
Lehtamajade Püha ajal tulevad palverändurid üle kogu Iisraeli Jeruusalemma Templisse kokku, et ohverdada tänuohvreid. See on eeltähenduseks Messia ajale, kus kõik rahvad tulevad Jeruusalemma, et tähistada seda püha.
Ja kõik järelejäänud kõigist paganaist, kes on tulnud Jeruusalemma kallale, peavad aasta-aastalt minema sinna üles, kummardama kuningat, vägede Issandat ja pidama Lehtmajade Püha. (Sk. 14:16).
Apostel Paulus selgitas kirjas Koloslastele, et Issanda pühad ja hingamispäevad on "tulevaste asjade vari" (Kl. 2:16-17). Selliselt sümboliseerib uue aasta trompeti puhumine Messia saabumist sarveheli saatel.
"Sest Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast" (1. Ts.4:16).
Vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse (1. Ko. 15:51-52).
Mitmed kristlased, kes tänapäeval lähevad nendeks pühadeks Jeruusalemma, et pidada neid koos juutidega, peavad silmas just nende eeltähendusi ja sümboleid tuleviku sündmuste kohta. Ka pühade ühine pidamine osutab tõsiasjale, et Piibel on tervik ja kõik selle osad on üksteisega kooskõlas ning kehtivad läbi aegade.

admin Kultuur

WAF koor reisib Iisraeli

august 1st, 2009

Peeter Võsu

Tänavuse "Laululahingu" zhürii poolt enimhinnatud koor WAF reisib tänavu oktoobris Iisraeli, kus esineb Lehtmajade Püha konverentsil Jeruusalemmas, mis on olnud läbi aastate suurimaks rahvusvaheliseks ürituseks Iisraelis. Lehtmajade Püha konverentsil on igal aastal umbes 7000 osavõtjat ligi 100 riigist. Lehtmajade Püha on juutide üheks suurimatest usupühadest, mis on samuti oluline kristlastele. Meie kalendri järgi liikuva pühana, on see tänavu 2 – 9 oktoobril.

Konverentsi kõnelejate hulgas on Iisraeli riigi esinejad, parlamendi saadikud, Jeruusalemma linna esindajad ja rahvusvaheliselt tuntud kristlikud liidrid. Broadway staar Dudu Fisher ja mitmed teised tuntud muusikud on olnud esinejate hulgas. Eesti rühm on läbi aastate olnud esindatud ka Jeruusalemma Marsil, mis toimub konverentsiga samaaegselt ja liidab konverentsi külalised Jeruusalemma linna suurüritusega.

Iisraeli sõidab koor esmakordselt. Lisaks esinemistele reisib ligi 40 noorest koosnev popmuusika koor Surnumere äärsesse kõrbe ja mitmetesse Iisraeli rikkaliku ajalooga seotud kohtadesse. Koori juhtidena reisivad kaasa Anneli Pilpak ja Maiken.

Iisraeli Keskus on olnud Püha Maa reiside korraldajaks alates 1993 aastast. Igal aastal on Eesti rühm osa võtnud Lehtmajade Püha konverentsist. Lisaks sügisreisidele on viimastel aastatel toimunud reisid kevadeti ja erakordselt ka muudel aegadel.

admin Kultuur

Iisraeli maitsed

mai 1st, 2009

Pilaff rosinatega
1 kg riisi
150 g rosinaid
250 g taimeõli
2-3 mugulsibulat
400 g porgandit
soola
Riis sorteerida, leotada.
Kastrulis kuumutada taimeõli,
asetada sellesse lõigatud porgand ja sibul, praadida 10-15 minutit.
Lisada 3-4 klaasi keeva vett, hästipestud rosinad, lasta keeda 5-7 minutit.
lisada riis, vett nii palju, et kataks 1 cm kõrguselt. Kui riis on kogu vee sisse imanud, sulgeda kaanega, keeta pilaffi nõrgal tulel veel 25 minutit.
Valmis pilaff segada, asetada kuhjakestena taldrikule. Serveerida granaatõuntega.

Praetud lillkapsas
2-3 lillkapsast
2 muna
3 spl jahu
2 spl taimeõli
soola
Lillkapsas puhastada, eraldada tükkideks. Munad vahustada soolaga. Pann kuumutada taimeõliga.
Kasta iga lillkapsatükk munasse, paneerida jahus, asetada ühe kihina pannile. Praadida nõrgal tulel kannatamatult kuldkollase värvuseni.
Kasutada lisandina liharoogade juurde või iseseisva roana.

Keedetud kala
1 kg kala
3-4 porgandit
1 peet
2-3 spl taimeõli
6 sibulat
loorberileht
soola
pipart
Suur kala (karpkala, latikas) rappida, eemaldad pead. Kala on kergem soomustest puhastada, kui niisutada seda eelnevalt äädikaga.
Porgand, peet ja sibul puhastada, pesta, lõigata rõngasteks, peet lõigata kuubikuteks. Sibulakoored pesta.
Kala ja juurviljad asetada kihtidena nõusse, igat kihti veidi soolata ja pipardada. Kala pealmine kiht katta sibulakoortega. Peale panna loorberileht ja pipraterad.
Valada üle külma veega, et kataks kala, lisada taimeõli (päevalille või oliiv).
Viia keemiseni, vähendada tuld, keeta valmimiseni 2- 2,5 tundi.
Eemaldada sibulakoored, kala asetada vaagnale, äärtele asetada juurviljad, valada üle kurnatud puljongiga. Serveerida võib nii kuumalt kui ka külmalt (buljongi tardumisel)

Tefteelid
300 g loomahakkliha
0,5 kl riisi
1 muna
soola
pipart
taimeõli praadimiseks
1 spl jahu
1 klaas tomatikastet
1-2 küüslauguküünt
loorberileht
Riis keeta poolvalmimiseni, pesta, segada hakklihaga. Lisada hakitud sibul, muna, pipardada. Rasvata hakkliha puhul lisada paar lusikatäit taimeõli, segada hästi.
Vormida tefteelid, veeretada jahus. Praadida taimeõlis.
Praetud tefteelid asetada soteenõusse, valada peale tomatikastet, lisada küüslauk, loorberileht, maitseained, sool. Hautada nõrgal tulel 30 minutit. Hautamise lõpus lisada veega segatud jahu. Mõne minuti pärast on tefteelid valmis.

Idamaine riisipuder
1 kg riisi
2 liitrit piima
2 klaasi vett
75 g võid
2-3 spl suhkrut
1 tl kaneeli
soola
Riis sorteerida, pesta. Kastrulisse valada vett, soolata, lasta keema tõusta, valada sisse riis.
Kui vesi hakkab uuesti keema, lisada 3 korral piima, iga kord lasta keema tõusta. Riisi segada pidevalt.
Kui puder hakkab paksenema, võtta tulelt, lasta seista kaanetatult 5 minutit.
Puder asetada taldrikule, valada peale sulavõid, puistada üle suhkruga, maitse järgi ka kaneeli.

Kogelmogel rummiga
5 toorest munakollast
6 spl tuhksuhkrut
1 sidruni koor
1-2 spl rummi või likööri
Munakollased hõõruda suhkru ja sidrunikoorega, vahustada paksu massi moodustumiseni, lisada rummi või likööri ning vahustada veel kord.
Saadud vahutaoline kreem asetada 4 pokaalisse. Võib serveerida biskviidiga.

Kohvipuding
1 klaas biskviitküpsist
2 muna
110 g suhkrut
1 spl kanget musta kohvi
0,4 l piima
60 g tuhksuhkrut
30 g kakaod
Vahustada külm must kohv koos munakollaste, suhkru ja piimaga.
Saadud massile lisada peenestatud biskviitküpsis ja kakao.
Saadud mass asetada tulekindlasse vormi.
Valmistada munavalgeglasuur – vahustada munavalged koos tuhksuhkruga.
Puding katta munavalgeglasuuriga ja küpsetada praeahjus 10 minutit

admin Kultuur

Briti kristlane vajab politsei kaitset muslimi ähvarduste vastu

november 1st, 2007

ASSIST News Service, London, 8.12.2007

Dan Wooding

Tõlkija: Peeter Võsu

Naine, kes on endale nimeks võtnud „Hannah” on Suurbritannias võetud politsei kaitse alla, sest perekond ähvardab teda kristlaseks saamise tõttu tappa. See Charles Johnson’i kirjutatud lugu ilmus UK veebilehel www.christiantoday.com
Hannah (32) on Briti islami imaami tütar Lancashire’s. Alates ristiusku pöördumisest 15 aastat tagasi on ta pidanud 45 korda elukohta vahetama, et pääseda oma perekonna käest, kirjutas Times Online (www.timesonline.co.uk ).
Johnson kirjutab: „Kui ta oli 16-aastane, põgenes ta kodust, et pääseda sundabielust. Seejärel sai ta kristlaseks. Möödunud kuul muutusid ähvardused ta vastu üha tõsisemaks, mistõttu vajas ta politsei kaitset.”
Hannah kõneles heategevusorganisatsiooni, Lapido Media (www.lapidomedia.com), avaüritusel, mille eesmärgiks oli religioosse „kirjaoskuse” promomine rahvusvahelises suhtluses. Dr. Michael Nazir-Ali, Rochesteri piiskop, kes ise oli olnud religioosse tagakiusu tõttu põgenik Pakistanist, ütles heategevusüritusel, et muslimite elud, kes soovivad saada kristlasteks Suurbritannias, on ohus Islami religioosse seaduse tõttu. Piiskop väitis, et usuvabadust ähvardab islamikogukonna negatiivne suhtumine pöördumisse. Oma pöördumises taotles ta paremat kaitset kaitsetutele inimestele ning paremat probleemi teadvustamist ühiskonnas, kirjutas Times Online.
Johnson ütles, et Hannah oli sunnitud peituma 1994. aastal, pärast seda, kui nugade, kirveste ja haamritega relvastatud mehed ta maja olid rünnanud. Alles hiljuti sai ta elektroonilise sõnumi oma vennalt, kes nõudis ta tagasipöördumist islami usku, „vastasel juhul mitte vastutades oma tegude eest.”
Hannah kõneleb nüüd kirikutes, rääkides islamist. Ta ütles: „Tean, et Koraan ütleb, et tappa tuleb igaüks, kui ususalgaja, kes islamiusust ära pöördub. Minu pere püüab sellega Koraani järgida. Nad järgivad islami õpetust sõna-sõnalt. Arvan siiski, et iga muslim ei ela selle järgi.” (Times Online)
Johnson lõpetas oma artikli lausega: „Tänavune varasem uuring näitas, et 36% 16-24 aastastest muslimitest usub, et islamiusu hülgamist tuleks karistada surmaga.” •

admin Kultuur

Avatud on koshertoidu restoran “Moses”

november 1st, 2007

Käesolevast sügisest alates on Tallinna uues sünagoogis avatud koshertoidu restoran „Moses”. Restoran pakub tõelist Iisraeli maitseelamust. Restoranis saab süüa vastavalt soovile, kergest einest kuni korraliku õhtusöögini. Valikute hulka kuulub hulgaliselt salateid, eelroogi ja kala- ning liharoogi. Saadaval on ka magustoidud ja joogid.
Toidud on valmistatud Iisraeli retseptide järgi, millest mitmed on Eestis seni tundmatud. Mitmekesi sööma minnes on kõige huvitavam tellida hulgaliselt erinevaid eelroogasid omavahel jagamiseks. Selliselt on võimalik tutvuda korraga mitme uue maitsega. Toiduportsud on suured nii eel- kui ka põhiroogade osas.
Restorani võib lihtsalt sisse astuda või ka laua ette broneerida, et endale koht kindlustada. Puhkepäeva õhtuti ei tarvitse vabu kohti kõigile soovijaile jätkuda. Banketi korraldamiseks võib broneerida kogu saali, kuhu mahub kuni 50 inimest.
Restoran on avatud: pühapäevast neljapäevani 12:00-22:00 & laupäeviti Shabbati lõpust kuni 22:00. Reedeti on restoran suletud. Kohti saab broneerida telefonil: 666 251 02 või e-posti teel: pablo@moses.ee .
Restorani pääseb sünagoogi peauksest, Karu tn. 16, Tallinn.

admin Kultuur

Retsepte kosher – kokaraamatust

november 1st, 2007
Comments Off

Kuskus-salat

1 pakk kuskust (keedetud ja nõrutatud)
1 sibul (hakitud)
3-4 punast redist (hakitud)
1 punane pipar (hakitud)
1/2 kuni 1 roheline pipar (hakitud)
1 konserv maisi (nõrutatud)
1/3 tassi õli
½ sidruni mahl
1 teelusikas soola
½ teelusikat küüslaugupulbrit
1/8 teelusikat musta pipart
1 teelusikas petersellilehti

Sega kõik koostisained omavahel.
Kogus: 6-8 portsjonit.
Seda rooga võib serveerida nii salati kui lisandina.

Täisteranisu-banaani leib

2 tassi täistera nisujahu
1 supilusikas nisuidusid
1 teelusikas söögisoodat
½ teelusikat soola
2 muna
2 tassi küpseid banaane
½ tassi mett
¼ tassi taimeõli
1 supilusikas sidrunimahla
½ teelusikat vanilliekstrakti
1 tass kreeka pähkleid (hakitud)

Soojenda ahi 180 kraadini.
Aseta 4 esimest komponenti suurde kaussi. Sega munad, banaanid, mesi, õli, sidrunimahl ja vanilliekstrakt omavahel ühtlaseks. Vala segu kokku kuivainetega. Lisa hakitud kreeka pähklid ja sega.
Vala tainas määritud ja jahuga üleriputatud 20×13x8 küpsetusvormi. Küpseta 45-55 minutit või kuni koogisse pistetud tikk jääb kuivaks. Jahuta leib enne vormist eemaldamist.
Kogus: 16 portsonit.

Vanaema sibulaküpsised

6 tassi jahu
1 tass õli
1 tass soodavett
2 muna
½ teelusikat soola
1 ½ teelusikat küpsetuspulbrit
2 suurt sibulat (kuubikutena)

Sõtku kõik ained peale sibula pehmeks taignaks. Lisa sibulad ja sõtku taignasse. Rulli tainas jahusel pinnal 8 mm paksuseks.
Lõika 5×5 cm ruutudeks. Aseta ruudud küpsetuspaberile, jättes ruutude vahele vaba ruumi.
Küpseta 180 C juures 20 minutit, kuni küpsised saavutavad kuldse tooni.

admin Kultuur

YOM YERUSHALAIM-Jeruusalemma päev

august 1st, 2007

Tänavust Yom Yerushalaim – Jeruusalemma päeva tähistamist boikoteerisid paljud riigid, keeldudes sellel osalemast. Keeldujate hulgas olid nii Euroopa Liidu riigid kui üllatavalt ka Iisraelile seni kõige ustavam liitlane USA. Põhjuseks peeti Jeruusalemma koosseisu kuuluvaid ”okupeeritud alasid”.
Selline suhtumine lääneriikide poolt on arusaamatu ja üllatav. Nende riikide esindajate hulgas ei ole arvatavasti ühtegi poliitikut ega riigiametnikku, kes ei oleks kirikukantslist kuulnud või Piiblist lugenud Jeruusalemma seosest Iisraeli riigiga läbi aegade. Kuidas saab Iisraeli pidada Jeruusalemmas okupandiks? Terve mõistus tõrgub sellest aru saamast.
Jeruusalemma päeva tähistati ka Euroopa Liidu institutsioonides nende esindajate ja ametnike poolt, kes ei nõustunud Euroopa Liidu ametliku poliitikaga selles küsimuses.
Jeruusalemm on kuulunud Iisraeli riigi koosseisu alates kuningas Taaveti valitsuse ajast üle kolme aastatuhande tagasi, ja olnud umbes tuhat aastat Iisraeli riigi pealinnaks kuni Iisraeli hävitamiseni Rooma vägede poolt aastal 70 pärast Kristust. Pärast seda ei ole Jeruusalemm olnud ühegi riigi pealinnaks kuni Iisraeli riigi taastamiseni. Iisraeli riigi taastamisel 1948. aastal jäi Jeruusalemma idaosa Jordaaniale. Iisraeli koosseisu kuulub kogu Jeruusalemm alates 1967. aastast.
Piibel ütleb Jeruusalemma kohta 2. Aja raamatus: „Aga ma olen valinud Jeruusalemma, et seal oleks mu nimi, ja ma olen valinud Taaveti, et ta valitseks mu Iisraeli rahva üle (2. Aja 6:2). Prohvet Sakaria kuulutab tulevikku ette: „Sel päeval teen ma Jeruusalemma tõstekivks kõigile rahvaile. Kõik, kes seda tõstavad, rebestavad endid ja kõik maa paganad kogunevad tema vastu.” (Sakaria 12:3). „Aga sel päeval hävitan ma kõik paganad, kes tulevad Jeruusalemma kallale.” (Sakaria 12:9).
Lääneriikide poliitikutele ei tohiks Jeruusalemma seos Iisraeli riigiga üllatav olla. Kui mõni neist arvab, et poliitika peaks olema kogu muust arusaamisest lahus, siis Iisraeli puhul ei ole nad ka selles järjekindlad. Jeruusalemma suhtes ei tohiks ühelgi riigil olla Iisraeli vastu ka juriidilisi pretensioone.
Iisrael võttis Jeruusalemma koos Judea ja Samaariaga üle Jordaanialt 1967. aasta „Kuue-päeva” sõjas, olles ennast kaitsvaks pooleks. Iisrael võitles üksi kõigi naabrite vastu, keda omakorda toetasid kaugemad riigid. Enese kaitsel saavutatud alad ei kuulu tagasi andmisele.
Lisaks sellele ei ole Jordaania, kellelt Iisrael need alad üle võttis, kunagi neid tagasi nõudnud. Jordaania ei ole ka täna nende suhtes ühtegi nõuet esitanud. Palestiina Vabastusorganisatsioon ei ole riik, vaid rahvusvähemust esindav mittetulundusühing Iisraelis. Eestis on mitmeid selliseid organisatsioone, nagu Islamiusu Kogukond, Eesti Juudi Kogukond, Vene rahvuslikud organisatsioonid, jne. Vaatamata nende erinevatele rahvustele, ei oma nad õigust oma riigile.
Palestiina Vabastusorganisatsioonile ei ole need alad kunagi kuulunud ja Iisraeli valitsus ei võlgne neile midagi. Organisatsioon loodi 1964. aastal, et „vabastada” ülejäänud Iisrael, välja arvatud Judea, Samaaria ja ida Jeruusalem, juutidest. Sellel organiatsioonil ei olnud isegi mõttes neid alasid endale taotleda. Loomulikult ei ole ühelgi organisatsioonil õigust nõuda riigilt endale maad oma riigi loomiseks.
Sellest lähtuvalt jääb arusaamatuks, miks enamus lääneriike toetab poolterroristliku organisatsiooni taotlust oma riigi tekitamiseks Iisraeli territooriumile. Veelgi arusaamatum on see, et seda toetab ka Iisrael. Tundub, et Iisraeli juhtkond on selles osas kogu maailma survele järele andnud.
Eriarvamusele jääb Iisrael selles küsimuses ainult Jeruusalemma osas. Jeruusalemm on Juutidele mitte ainult mõneks lisa ruutkilomeetriks, vaid pühaks paigaks, mille üle ei kaubelda. Kui oleks tegemist ühe pühapaigaga mitme hulgas, oleksid kompromissid võimalikud, kuid Jeruusalemm on juutidele ainsaks tõeliseks pühamuks. Seal oli Tempel, kus juutidel tuli regulaarselt palvetamas käia. Läbi kahe aastatuhande on juudid üle kogu maailma ehitanud oma sünagoogid selliselt, et palvetatakse Jeruusalemma suunas. Kui kristlastel on Konstantinoopol, Rooma ja mitmed teised linnad, kus on ajalooliselt olulisi pühamuid ja islamiusulistel on Meka ja Medina, siis juutidel ei ole Jeruusalemma kõrval ühtegi teist paika.
Hinnates olukorda erapooletult, peaks rahvusvaheline üldsus juute nende taotlustes toetama. Eriti arvestades faktiga, et Jordaania, kellel ainsana võiks juriidiline õigus olla mingisuguse territoriaalse nõude esitamiseks, ei ole seda teinud. Kui juudid on heast tahtest hakanud araabia vähemusele enda territooriumil oma riiki pakkuma, ei tähenda see seda, et vähemusel oleks õigus nõuda teatud kindlaid alasid. Pigem peaks see tähendama läbirääkimisi oma riigi loomise suhtes ja heatahtlikku käitumist. Kui araablased seda teha ei taha, tuleks katkestada ka läbirääkimised.
Jeruusalemma pühaduse tunnetamist juutide seas näitab ka statistika. Kui maade loovutamise osas rahu saavutamiseks naabritega on arvamused jagunenud, siis Jeruusalemma Templi ala ei annaks mingil tingimusel ära 96% juutidest (Guysen Israel News, 16. mai 2007).
Jeruusalemma pühaduse tunnetamine ei ole juutide hulgas vähenenud, vaid on kasvamas. Möödunud aasta Lehtmajade Püha ajal saabus Jeruusalemma 1.5 miljonit juuti nii mujalt Iisraelist kui ka välismaalt. (Guysen Israel News, 17.11.2006). Seda oli umbes 30% rohkem, kui aasta varem. Lehtmajade Püha on üheks kolmest kõige olulisemast ajast, millal Piibli järgi tuleb juutidel koguneda Jeruusalemma. Selline rahvakogunemise kasv näitab, kui tõsiselt juudid oma pühakirja suhtuvad.
Möödunud Lehtmajade Püha ajal oli „Nutumüüri” ääres nii palju juute palvetamas, et rahvamassist oli raske läbi pääseda. Samuti oli Eesti rühmale raske hotellikohti broneerida. Tänavu pühadeks prognoositakse rahvahulga edasist kasvu. See väljendub rekordkõrgetes hotellihindades sel perioodil.
Need poliitikud, kes Iisraeli Jeruusalemma okupeerimises süüdistavad, ei ole ilmselt olukorda analüüsinud ega problemaatikasse süvenenud, või on selgelt juudi rahva suhtes vaenulikud. Ignorantsetele poliitikutele soovitaks asjaga tutvuda ja mitte oma järeldusi teha viimaste meediakampaaniate ajendil. Vaenulikele soovitaks oma vaenu põhjustes selgusele jõuda. Ilmselt on needki meedia põhjustatud ja ei tugine reaalsusel. Kristlaskond peaks nägema lisaks ilmsele ka vaimulikke faktoreid.

admin Kultuur

PILK LÄHIMINEVIKKU

august 1st, 2007

Lea Lääts

Hiljuti valmis Tallinnas uus sünagoog. Paljud meist – eriti muidu¬gi juudid – olid selle üle siiralt rõõmsad. Meedias kõlanud pidu¬kõnedest jäi meelde mõte, et nüüd lõpuks on Tallinnal ka sarna¬selt teiste EL pealinnadega sünagoog.
Mulle meenusid 70-ndad, mil läksin kord juudi sünagoogi Laste¬aia 9. Hakkasin endamisi juurdlema: kas see siis polnudki sünagoog, kuhu astusin? Toonases sünagoogis oli rabi nimega Abraham Gurevitsh.
Vestlesin mõni aeg tagasi tema lähisugulastega, sest tahtsin selgu¬sele jõuda, kas see oli sünagoog või mitte. Toon teieni, lugupeetud luge¬jad, selle, mida kuulsin:
Rabi Abraham Gurevitsh viis läbi jumalateenistusi 1960-ndate lõpust kuni 1983. aastani (ta suri juunis 1983). Tegemist oli ehtsa sünagoogiga, kuna seal oli “aharon hakodesh” ehk kapp Toorarullide tarvis. Hiljem varastati sealt üks Toorarull. (On ütlematagi selge, et nõukogude miilits varast ei taba¬nud). Sünagoogis olid ka eraldi palveruumid meestele ja naistele, seal palvetati Shabbatil ja peeti pühi.
Sünagoogi külastasid väga paljud juudid välisriikidest, s.h. USA-st, Skandinaaviamaadest jne.
Loomulikult oli küllaga prob¬leeme. Raske oli Shabbatiks leida “minjan” e. kümme meessoost juuti, mis vajalik palvekvoorumiks. See on seletatav ka sellega, et paljud uskli¬kud juudid elasid sünagoogist väga kaugel ega soovinud sellel päeval kasutada transporti, mis oli keelatud või vähe¬malt väga proble¬maatiline.
Samuti polnud luba õppida Pühakirja, heebrea keelt, saada palveraamatuid jne. jne. Sellest hoolimata tulid sünagoogi need, kes vähegi said. Pühade ajal oli aga sünagoog rahvast tul¬vil. Ja mis tähtis: sünagoog oli sellel kohutaval perioodil mitte kultuurikeskus, vaid eeskätt koht, mis hoidis ülal juutide vaimu, kõneles neile aasta¬tuhandetes püsima¬jäämi¬sest ja sisendas usku, et läbi juudi Seaduste, läbi Jumala ettekirjutuste täit¬mise – ja ainult nende tõttu – on juudi rahval tulevik. Inimesed said sealt usku, et nii nagu nad tulid välja Egiptuse orjapõlvest ja Baa¬büloni pagendusest, tule¬vad nad välja ka Nõu¬kogu¬de impee¬riumist. Keegi ei usku¬nud küll, et see nii ruttu sünnib!
Sünagoog Lasteaia 9 tegutses ka pärast rabi Abra¬ham Gurevitshi lahkumist igavikku, kuni Eesti Vaba¬riigi taas¬iseseisvumiseni, mil maja anti üle omanikule ja süna¬googi aset hakka¬sid täitma ruumid Karu tn 16 asetse¬vas juudi koolimajas ja siis pidas jumala¬tee¬nis¬tusi rabi Shmuel Kot.
Hiljuti tähistasid rabi Abraham Gurevitshi lähe¬dased tema 100. sünni¬aastapäeva. Töötades Viljandi Lihakombinaadis direktorina, ei astunud ta parteisse ja oli sunnitud seepärast sellelt kohalt lahkuma. Ta kaotas ka korteri ja pidi nüüdsest leppima oma perekonnaga ühe läbi¬käidava toaga ning jagama kööki nelja perekonnaga. Veel töötas ta Maakondlikus Liidus ja Tervilja¬salves. 60-ndate lõpus asus rabi Abraham Gurevitsh elama Tallinna sünagoogi juurde Lasteaia 9. Siin hoolitses ta umbes 15 aastat süna¬googipalvuste eest, õpetas noori inimesi palvetama, viis läbi matuse¬talitusi, luges kadesh‘i surijaile, võttis vastu juudi turiste. Tal oli ilus hääl ja väljendusrikas kõne. Välis¬maa juudikogukonnad kutsusid teda palvusi läbi viima ka Soome, Venemaale jne.
Rabi Abraham Gurevitshi õe¬poeg Shmuel Lazikin jutustab oma onust järgnevalt:
“Minu emapoolne onu Abra¬ham Gurevitsh – olgu õnnistatud mälestus temast – jäi minu mällu kui erakordne isiksus. Mäletan teda veel ajast, mil ta elas Viljandis. Olla juut tähendas sel ajal üliinimlikke pingu¬tusi praktiliselt kõiges. Nõukogude Liit pürgis juudiküsimuse lõpliku lahendamise suunas totalitaarse assimilatsiooni läbi, mis enamike juutide puhul ka vilja kandis. Onul olid praktiliselt probleemid pea kõigis eluvaldkondades. Kuna ta ei saanud laupäeval – Shabbat – tööta¬da, jutustas ta mulle korduvalt oma tä¬nu¬¬likkusest oma ülemale, eest¬lasele, kes lubas onul seda päeva pidada puhkepäevaks. Onu töötas siis Viljandi Terviljasalves. Kahjuks ei ole mul meeles selle mehe nimi, kes lubas onul laupaeviti mitte töötada. Tuleb mõista, et see mees pani kind¬lasti ka ennast ohtu, tulles onule vastu temale nii tähtsas küsi¬mu¬ses.Loomulikult oli tohutu probleem toitumine. Vastavalt judaismi Sea¬dustele pidi ta ise toimetama ritu¬aalset tapmist, et liha oleks söö¬miseks lubatud – kosher. Selleks sai ta loa osta aastas Linnuvabrikust kaks kana. Muidugi ostis ta kanu ka kolhoosnikelt, aga hinnavahe oli suur ja seda sai endale harva lubada. Pesachi üheks nõudeks on juua neli pokaali veini. Et saada kosher veini, ostis onu hooajal viinamarju, millest ta siis ka väikese pudeli veini tegi. Sellest jätkus, sest kokku kulus siis ju 8 pokaali – ainult temale ja ta abikaasale. Ma tean ema jutustusest, et veel Eesti Vabariigi ajal sõitis ta Saksamaale, kus õppis rabiks. Kõik nimetatud ja veelgi enam teised arvukad igapäevaprobleemid tugi¬nesid vaimsetel väärtustel, mis on hoidnud meid, juute, rahvana 3320 aastat, s. o. pärast Pühakirja saamist Siinail. Onu mõju mulle oli määrav, hoidmaks mind juudina. Temalt mõistsin materialistliku maailma¬vaatega inimeste allakäigu para¬tamatust, sealhulgas kommunistliku moraali ebainimlikkust. Mäletan onu alati vabal hetkel süüvinuna Talmudisse. Minu jaoks jääb ta inimeseks, kes elas oma põhimõtete järgi, suutis ära hoida ümbritseva languse mõju enesele ja nendele tema ümber, kes olid suutelised seda vastu võtma. Paraku ei olnud selliseid inimesi palju: minna kaasa valitseva materialismiga oli muidugi kergem.
Tallinnas juhtis Abraham Gure¬vitsh juudi kogukonda, olles selle Rabbiks sünagoogis, mis asus Laste¬aia 9. Kurb kuulda, et täna kõnel¬dakse vastutustundetult, nagu oleks esimene sünagoog pärast sõda Tal¬lin¬nas valminud nüüdsama. Taht¬mata öelda kõlavaid sõnu, on see ometi üleastumine inimesest, kes kogu oma eluga tõestas võimalust vastu seista nõukogude korrale, kogu sellest tulenevale amoraalsusele,” tõdes õigustatult nukra alatooniga Shmuel Lazikin Jeruusalemmast.
Pärast sõda aastail 1946 – 1966 tegutses sünagoog aadressil Kreutz¬waldi 23. “Mäletan Rabbi selles sünagoogis – olin siis veel laps. Tema nimi oli – Zichrono Levracha – õnnistatud olgu tema mälestus – Rabbi Katz,” meenutab Shmuel Lazikin. Mina ei ole juut. Olen eestlane ja nõukogudeaegsesse juudi sünagoogi sattusin kord juhuslikult. Õigemini viis mind sinna üks mu sõber, soovides mulle näidata süna¬googi. Seepärast kirjutangi, et tean: ka nõukogude ajal oli Tallinnas sünagoog. Ma ei tohi vaikida. Muga¬vam muidugi oleks õlgu kehitada ja mõelda: mis see minusse puutub?! Küll keegi selle asja õiendab. Mis aga siis, kui ei õienda? Kas taas üks moonutatud ajalookild? Üks maha¬vaikitud fragment tõsiasjade tege¬likkusest?

admin Kultuur

Araablased mässavad arheoloogiliste kaevamiste pärast JERUUSALEMMA TEMPLIMÄE LÄH

august 1st, 2007
Comments Off

Peeter Võsu

Gazast tulistati 4 Kassam ra¬ket¬¬ti ja araablased mässasid Jeruu¬sa¬¬lem¬mas 6. veebruaril protestiks Iisraeli Antiigi Valitsuse tööde vastu Lääne¬müüri Väljaku ääres, Templi¬mäe sissepääsu juures. Politsei pidi arheoloogide kait¬seks lisajõudusid tooma. Lääne¬müüri ääres suudeti olukord kont¬rolli all hoida, kuid ida- ja põhja-Jeruusa¬lemmas pidi politsei arretee¬rima 11 mässajat.

Nendest sündmustest alates on arheoloogilised kaevamised Jeruu¬sa¬lemmas olnud maailma tähele¬panu fookuses. Hamasi juht Ismail Haniyeh kutsus kõiki moslemeid üles kaevamist takistama. Jordaania, Süüria ja Iraani juhid on Iisraeli tegevuse hukka mõistnud. Iraani vaimulik juht Ayatollah Ali Kha¬menei kutsus oma vestluses Islamic Jihadi juht Ramadan Abdullah Shallah-ga 7. veebruaril moslemi rahvaid üles Iisraeli ründama.
Nendest sündmustest ei ole ka Eesti meedia mööda läinud. Nii kirjutava meedia vahendusel kui ka helis ja pildis on sõnumeid nendel teemadel siia jõudnud. Tõenäoliselt ei tea ikkagi mitmed, mis seal toimub ja miks.
Paari aasta eest lagunes loodus¬jõudude mõjul kaldtee, mis viis Läänemüüri Väljakult Templimäele. See oli ainsaks avalikuks sisse¬pääsuks sinna. Selle asemel ehitati uus, ajutine kaldtee, mis hõivas suure osa "Nutumüüri" naistele palvetamiseks olnud alast. Ajutise kaldtee asemel on plaanitud uus, alaline, mille ehitamisega soovib linn varsti alustada. Enne uue ehitise rajamist peetakse vajalikuks Templi¬mäe ümbruse arheoloogilist uuri¬mist, et mitte unikaalseid leide rajatise alla matta.
Et paremini mõista konflikti põhjusi, tuleb mõista Templimäe ja selle ümbruse jagunemist erinevate huvigruppide vahel, natuke lähiaja¬lugu ja ideoloogiaid.
Ida-Jeruusalemm, kuhu kuulub ka Templimägi jäi Iisraeli riigi taasta¬misel 1948. aastal Jordaaniale. Iisrael sai selle tagasi 1967. aasta "Kuue-päeva-sõjas". Iisrael otsustas jätta Templimäe Al Aqsa moshee Islami vaimuliku juhtkonna (Wakf) hal¬dusse. Otsus Templimäe staatusest langetati kiirustades, mõtlemata tagajärgedele pikemas perspektiivis. Juudid said oma vaimulikeks kogu¬nemisteks Templimäe läänepoolse müüriga külgneva väljaku – "Lääne¬müüri Väljaku", mille ääres on täna meestele ja naistele eraldi palveks eraldatud alad. Meeste poolel on ka sünagoog.
Piki läänemüüri on juba umbes poole kilomeetri pikkune tunnel kaevatud väljakust põhja suunas. Väljakust lõuna suunas toimuvad arheoloogilised kaevamised ja uurin¬gud ümber läänemüüri lõunapoolse otsa ja Templi lõunamüüri. Kaevatud on ligi paarikümne meetri sügavusse, Heroodese aegse tänavatasandini. Leitud on mitmed rituaalsed bassei¬nid, ohvriloomade ja muude kaupade müügikohad, trepid, mis Templisse viisid, münte, esemeid ja palju muud.
Mis ikkagi moslemeid selle järje¬kordse arheoloogilise kaevamise puhul ärritab? Räägitakse Al Aqsa moshee aluste kaevamisest ja muust vaenulikust tegevusest Islamikogu¬konna vastu. Tegelikult on Al Aqsa moshee Templimäel ja kaevamine toimub väljaspool Templi müüri.
Islamikogukonna tegelikuks prob¬lee¬miks ei ole hirm oma moshee pärast, vaid kardetakse kõike seda, mis sealt leitakse. Islamimaailma meedia ja haridussüsteem on levita¬nud arvamust, et juutidel ei ole selle paiga ajalooga midagi ühist. Iga arheoloogiline leid lükkab nende ideoloogiale toetuva väite ümber. Iisraelis levivad sellised uudised ka araabiakeelsetana ja moslemid ei suuda takistada nende levimist ka oma noorteni. Islamikogukonda häirib kõige rohkem hulga faktide päevavalgele tulek, mis otseselt lük¬ka¬vad ümber nende kooliõpikute tekstid ja vaimulike väited.

admin Kultuur

Kuue Päeva Sõda -TUNNISTUS IMEST

august 1st, 2007

Kui vaatame Torah1 valgel, suudame mõista

Arutz Sheva, IsraelNN.com

Tõlkija: Riina Kaukver

Kuue Päeva Sõja võitlustest ja võidust on möödunud nelikümmend aastat – terve põlvkond. Nelja aasta¬kümne jooksul on palju uuritud selle sõja tagamaid, põhjuseid ja kulgu. Avaldatud on lugematu hulk ana¬lüüse, alates pealiskaudsetest best¬sel¬le¬ritest ja ajaleheartiklitest kuni kõige väljapaistvamate sõjanduse ekspertide, strateegide, taktikute ja politoloogide kirjutatud tõsiste raa¬ma¬tuteni.

Täna aitavad nelja aastakümne pikkune tarkus ja Torah meil mõista selle sõja kõige olulisemat õppetundi ja tähtsust.

Läbi kõigi aegade, Egiptusest väljatulekust alates, oleme kohus¬tatud tänama, kõrgeks tõstma, kiit¬ma, austama, ülendama, ilut¬sema, õnnistama, tähtsustama ja tervitama Teda, kes on teinud kõik imed meie ja meie esiisade jaoks. Judaismi alus on käsk tänada Juma¬lat ja tunnis¬tada, et Tema laseb meile sündida kõigel heal. See on ka põhjus, miks me kiidame teda pühade ajal ja siis kui Ta on meid hävitusest pääst¬nud. Imede äratundmine suurendab meie usku Jumalasse, kes on pääst¬nud meie esiisad ja päästab ka meid.

Missugune on Kuue Päeva Sõja suurim ime?

Mis siis on see kõige suurem ime Kuue Päeva Sõjas? Sellele polegi lihtne vastata, sest selles sõjas juhtus palju imesid, nii varjatuid kui ilmu¬tatuid.
Lahinguväljal toimunud ja üles¬tähendatud imedel ei näi lõppu olevat. Nende hulgas on lugu Egip¬tuse tankikomandörist, kes sõja teisel päeval andis Siinai kõrbes alla tunduvalt väiksemale Iisraeli tanki¬üksusele, kuna kõrbemiraazh näitas talle sadu Iisraeli tanke seal, kus neid oli vaevu tosin.
Seal on lugu Jordaania üksusest, kes sõja kolmandal päeval tervitas kolonel Uri Ram’i juhitud Iisraeli tankiüksust ja avas neile Sekemi väravad, kuna valeteadete tõttu arvasid jordaanlased need olevat neile toeks saadetud Iraagi tankid.
Seal on lugu otsustavast lahin¬gust Jeruusalemmast põhja pool asuva Ammunition Hilli mäel, mis sai alguse, kui Iisraeli luuraja kuu¬val¬guseta ööl eksis, kogemata jor¬daanlaste kaevikuisse jõudis ning sealt öösel kell 2 tulistama hakkas. Selle mäe langemine juutide kätte oli eelmäng Jeruusalemma vanalinna vallutamisele 30 tundi hiljem. Siiski on kõik need lood vaid killud, mis võivad tervikpildi varju jätta.
Iga kindrali õudusunenägu on sõda kahel rindel. Möödapääsmatu vajadus armee pooleks jagada on saanud languseks arvukatele ja näiliselt võitmatutele armeedele. Näiteks kaotas võitmatu Assüüria aastal 612 Babüloonia-Meedia alli¬ansile; Sparta võitmatu armee kaotas aastal 480 Pärsia-Rooma alliansile; Saksamaa natslik armee kaotas sõjas kahel rindel Venemaa ja Liitlas¬vägede vastu. 1967. aasta juunikuus seisis Iisrael silmitsi sõjaga üheaeg¬selt kolmel rindel: Jordaania, Süüria ja Egiptuse piiril.
Tegelikult oli veel neljaski rinne Liibanoni piiril. Õnneks pärast mõnda sümboolset lasku ja kahe Suurbritannias valmistatud Hunter hävitaja saatmist, mille juudid kohe pärast õhkutõusmist alla lasksid, hoidus Liibanon edasisest võitlusest. Siiski püsis Liibanoni armee mobili¬seerituna Iisraeli põhjapiiril ja tekitas Iisraelile vajaduse hoida lahingu¬valmidust ka sellel rindel.
Olukorda halvendas fakt, et kõikidel rinnetel ja kõikides väelii¬kides oli Iisrael vastastega võrreldes arvulises vähemuses. Iisrael sai koos reserviga välja panna 264 000 sõdu¬rit. Kogu reservi mobiliseerimine tähendas aga, et Iisrael ei püsi kuigi kaua ilma, et hävineks riigi majan¬dus. Iisraeli vastu seisid 525 000 araabia sõdurit, neist 240 000 Egiptu¬sest. Vastase tankid ületasid Iisraeli omi rohkem kui kolmekordselt – 800 Iisraeli tanki vastu seisid piiridel 2424 araablaste tanki, millest jällegi 1200 kuulusid Egiptusele. Iisraeli õhujõudude 350 hävituslennuki vastu panid araablased välja 939 hävitajat ja neistki kuulusid 450 Egiptusele.
Araabia riikidele kindlustasid tohutu relvade juurdevoolu nende traditsioonilised tarnijad: Nõuko¬gude Liit, Suurbritannia ja vähemal määral USA. Iisraeli peamine relva¬eksportöör Prantsusmaa kehtestas sõja eel ilma igasuguse hoiatuseta Iisraelile relvaembargo ja samuti käitus USA. Pole siis imestada, kui Egiptuse diktaatori Gamal Abdel-Nasseri juhtimisel kuulutas kogu araabia maailm eelseisvast võidust Iisraeli üle ja pasundas Iisraeli täielikust hävitamisest ning tapatalgutest, mis ootavad Iisraeli juute.
Iisrael valmistus võitlema ei vähema ega rohkema kui olemasolu eest. Isegi parimate ennustuste koha¬selt arvestati 10 000-50 000 tuhande sõjas tapetuga juhul, kui Iisrael üldse suudab püsima jääda. Iisraelis olid valmis plaanid, kuidas rahvus¬parkidest saavad kalmistud massi¬listele ohvritele ja iga koolilaps asus liiva kottidesse kühveldama, et kaitsta kodu.
Sõja tulemuseks on ajalugu. Kuue päevaga võttis Iisrael kogu Siinai poolsaare kaasa arvatud Gaza maariba Egiptuselt, Juudea ja Samaa¬ria ning pool Jeruusalemma linna Jordaanialt, samuti Golani kõrgen¬diku Süürialt. Selle asemel, et olla hävitatud, oli juudiriik oma terri¬tooriumi kolmekordistanud 20 500 ruutkilomeetrilt 66 500-ni. Iisraeli naaberriikidest ei kaotanud terri¬tooriumi ainsana Liibanon, kes kohe sõja algul loobus Iisraeliga sõdimast. Iisraeli kaotused olid suured – 776 Iisraeli sõdurit hukkus ja 2586 sai haavata. Araabiamaad ei ole oma kaotusi siiani avaldanud, kuid hinnan¬guliselt olid Egiptuse kaotu¬sed 11 500, Süüria kaotused 2500 ja Jordaania kaotused 1000 hukkunud sõjaväelast. Need arvud ei sisalda haavatuid ja vangistatuid.
Iisraeli püsimajäämine oli ime. Aga veel suurem ime oli, et me üksnes ei jäänud alles vaid saavutasime otsustava võidu. Üks West Pointi kindral ütles kord, et kuigi USA Sõjaakadeemias uuritakse kogu maailma kõigi aegade sõdu, ei uurita seal Kuue Päeva Sõda. Ja seda põhju¬sel, et West Pont huvitub strateegiast ja taktikast, mitte imedest.

Missugune siis oli Kuue Päeva Sõja suurim ime?

Vastamiseks peame esmalt mõist¬ma – mis on ime? Arvatavasti on kõige paremini ime olemust selgitanud Ramban2. Aabrahami kutsumise loos sõlmib Jumal oma lepingu Aabramiga, muudab ta nime Aabrahamiks ja tõotab, et aasta pärast on saja aastaseks saaval Aabrahamil ja tema üheksakümne¬seks saaval naisel Saaral poeg. See on selge ime tõotus.
Ramban kommenteerib edasi:
Põhjus, miks Jumal ilmutab ennast 1Mo 17:1 nimega El Shaddai, on, et see Nimi sisaldab tõotust varjatud imedele, mis on valmistatud õigete jaoks „tõmbama nende hinge välja surmast ja hoidma neid elus näljaajal“ (Psalm 33:19), päästma neid mõõga ja sõja eest.
Nii on lugu kõigi tõotustega Aabrahamile ja teistele patriarhidele ja kõigi tõotustega, mis lubavad õnnistust Torah järgijatele ja needust sõnakuulmatutele. Kõik Jumala tõotused, mis Torah annab, on imed, kommenteerib Rambam. Sest pole ühtki ratsionaalset põhjust, miks peaks vihm taevast langema just teatud aastaajal, kui me Jumalat kiidame (3Mo 26:4) või miks peaks taevas muutuma tinaseks, kui me puhkeaastal põlluharimist jätkame. Kõik need on imed, kuigi nad ei muuda maailma loomulikku kulgu nii nagu Moosese läbi antud kümme nuhtlust, Kõrkjamere lõhestamine, manna taevast ja vesi kaljust kõrbes.
Prohvetiraamatutes kirjelda¬takse imesid, mis tulid esile prohve¬tite läbi pärast nende ettekuulutust või inglite läbi, kes olid taeva saadi¬kud. Prohvetiraamatud aga ei märgi imesid, mis juhtuvad spontaanselt, et aidata õigeid või hävitada õe¬laid… Kogu Torah aluseks on Jumala peidetud imed, kogu Torah eesmärk on ainult imed, mitte loomulikud asjad ega kombed. Seega on põhi¬mõtteliselt kahte sorti imesid – varja¬tud ja ilmutatud. Ilmutatud imede hulka, mida peavad tunnistama isegi suurimad skeptikud, kuulub Punase mere vee lõhestamine. Varja¬tud imed on need väidetavalt „loo¬mu¬likud“ sündmused, mida Jumal lihvib oma rahva – Iisraeli huvides.
Sellise ettevalmistusega uurime nüüd Kuue Päeva Sõja sündmusi
1964. aasta jaanuaris tõusis Yitzhak Rabin Iisraeli armee (IDF) ülemjuhatajaks ja oleks jäänud sellele positsioonile kuni erruminekuni 1968. aasta jaanuaris. Pika aja jook¬sul oli ta tõestanud oma südikust.
Üheksateist aastat enne Kuue Päeva Sõda, 21. juunil 1948, olles Keskrinde tegevust juhtiv ohvitser, andis ta Palmach3 üksustele käsu tulistada Altalenat Irguni4 relva¬laeva, mille pardal oli 900 juudi sõdurit, 5000 vintpüssi, 250 kuuli¬pildujat, 5 miljo¬nit kuuli, 50 tank¬i¬tõrje¬püssi ja muud sõjavarustust. Selgituseks veel, et tol ajal tegutsev peaminister David Ben-Gurion oli andnud käsu laeva tulis¬tada. Ta oli käskinud õhujõudude komandöri Yisrael Amir’i pommi¬tada laeva õhust, kuid Amir ja kõik piloodid keeldusid üheskoos pööra¬ma relvi oma vendade juutide vastu. Ka osa Palmach’i ohvitsere keeldus käsku täitmast. Siis oli Yitzhak Rabin see, kes entusiastlikult tulistas Iisrae¬li suurtükkidest laeva, millega toodi varustust Iisraeli armeele. Tookord sai põhjuseta surma 16 juudi sõdurit.
On olemas nimi, millega kutsu¬takse isikut, eriti aga sõjaväe¬koman¬döri, kes avab sõjas suurtükitule omade vastu.
Kakskümmend viis aastat hil¬jem, pärast Kuue Päeva Sõda, kandi¬deeris Yitzhak Rabin teist korda peaministriks (esimene valitsusaeg 1974-1977). Valimiskampaania ajal esitles Rabin end kui “Hr Julgeolek”. Rabini valimiskampaania keskmeks olid lubadused, et ta ei alusta mitte kunagi dialoogi Palestiina Vabastus¬organisatsiooniga (PLO), et ta mitte kunagi ei nõustu võõraste relva¬jõududega Jordani läänekaldal, et ta mitte kunagi ei too läbirääkimiste lauale Jeruusalemma küsimust, et isegi rahu ajal ei mõtle ta taandu¬misest Golani kõrgendikult.
Tegelikult alustas Rabin, olles imeväikese häälteenamusega peami¬nistriks saanud, mõne nädala pärast avatud dialoogi PLO-ga. Arvatavasti kulub avalikkusel veel mõni aasta, avastamaks, et juba valimiskampaa¬nia ajal, kui Rabin pühalikult van¬dus, et ei alusta iialgi kõnelusi Yasser Arafati ja tolle käsilastega, sõlmisid Rabini lähimad kaaslased kokku¬leppeid terroristidega, lubades neile relvi, poliitilist mõjuvõimu, maad treeningbaasidele ning kõike seda vastutasuks araablaste poliitilise toetuse eest Rabini parteile eelseis¬vatel valimistel.
Ülejäänud ajalugu on selline:
13. septembril 1993, umbes 15 kuud peale valimisi, kirjutasid Rabin, Shimon Peres ja Arafat alla Oslo surmalepingutele, mille alusel Rabini valitsus andis PLO-le üle tuhandeid lahinguvintpüsse, kümneid miljo¬neid kuule, soomukeid ja muud. Iisraeli ja maailma avalikkuse lolli¬tamiseks valetas Rabin teadlikult, öeldes, et sõjaline vastasseis PLO-ga on lõppenud. Ja pärast iga terrori¬tegu, kui juutide veri voolas Beit Lyddi, Jeruusalemma, Tel Avivi ja Hadera tänavatel – see pole kogu loetelu – jätkas Rabin valetamist, kaitstes teadlikult PLO reputat¬siooni, kuulutades, et need on „meie rahupartnerid“, „mõõdukad“, kes vapralt võitlevad “ekstremistidega”. Kõike seda valetas Rabin teades, et terroristid ongi needsamad „rahu¬partnerid“, keda käsutas otseselt Rabini sõber ja usaldusalune Yasser Arafat.
Jällegi on olemas nimi, millega kutsutakse isikut, eriti aga peaminist¬rit, kes külmavereliselt ja ettekavat¬setult varustab relvadega terroriste, et aidata neil sõja ajal avada tuli tema poole pihta.
1967. aasta oli Iisraelile seni kõigist kõige kriitilisem. Ajal kui Iisrael seisis vastamisi seitsme rahvu¬se sõjalise alliansiga, kes olid pühen¬dunud Iisraeli hävitamisele, arvuli¬ses vähemuses kõigil kolmel rindel, maailma toetusest täielikult isoleeri¬tuna, käsutas Iisraeli armeed reetur, kes oli teadlikult ja tahtlikult teinud 1948. aasta sõja ajal koostööd Iisraeli vaenlasega.
Too ülemjuhataja demonstree¬ris oma puudulikku arusaama tege¬likkusest Iisraeli iseseisvuspäeval, 15. mail 1967, öeldes pressikonve¬rentsil, et „ees ootab pikk rahuaeg meie ja araabia naabrite vahel“.
Täpselt samal päeval alustas Egiptus oma positsioonide paigu¬tamist Iisraeli piirile Siinai kõrbes. Järgmisel päeval käskis Egiptuse Nasser ÜRO julgeolekujõude, mis asusid 1957. aastast alates sõdade ärahoidmiseks Iisraeli-Egiptuse piiril, lahkuda. ÜRO peasekretär U Thant andis Egiptuse nõudmisele järele paari tunniga. Kaks päeva hiljem, 18. mail, saavutasid Süüria väed lahinguvalmiduse Golani kõr¬gen¬dikul. Neli päeva hiljem, 22. mail, sulges Egiptus Tirana väina kõiki¬dele Iisraeli laevadele ja mitte-Iisraeli laevadele, kes püüdsid jõuda Eilati sadamasse, blokeerides seega Iisraeli varustamise naftaga.
Rabin ütles, et „ees ootab pikk rahuaeg meie ja araabia naabrite vahel“.
30. mail ühines Jordaania ku¬nin¬gas Hussein Egiptuse-Süüria sõjalise koalitsiooniga ja andis Jordaania armee Egiptuse juhtimise alla. Samal ajal saabusid väeosad Saudi Araabiast, Kuveidist, Markost, Tuneesiast ja teistest araabiamaadest ja liitusid Iisraeli vastu üles rivis¬tatud armeedega. 4. juunil liitus Iisraeli vastastega Iraak.
Jumal üksi teab, kuidas oleks käitunud armee ülemjuhataja Yitzhak Rabin, kui talle oleks antud võimalus. Kui sõjaeelsed teod ja sõjajärgne käitumine aluseks võtta, siis tõenäoliselt ei oleks ta IDF-l lasknud Iisraeli kaitsta. Kindlasti mitte poleks ta lasknud Iisraelil alustada rünnakut esimesena ja selleta oleks Iisrael hävitatud paari esimese lahinguga maapinnal.
On suhteliselt mõeldav, et Rabin oleks selle asemel saatnud relvastust vaenulikele araabiamaadele ja vale¬tanud Iisraeli avalikkusele, et nõnda toimides „tugevdab ta mõõdukaid“, et nendega “rahu sõlmida”. Kas võib olla kindel, et ta poleks käskinud Iisraelil tagasi tõmbuda Galileast, Lääne-Jeruusalemmast, Haifast ja Negevi kõrbest, et “saavutada rahu”?
Kuid Jumala suur arm jättis Rabini sellest võimalusest ilma. 25. mail tabas teda närviatakk ja ta hospitaliseeriti psühhiaatriliste kaebustega ning eestkostet vajavana. Rahva moraali hoidmiseks teatati, et Rabin oli kokku vajunud nikotiini¬mürgituse tõttu.
Kindralmajor Ezer Weizman, Iisraeli õhujõude komandör aastatel 1958-1966, sai Iisraeli armee tegev¬juhiks ja valmistas IDF-i ette sõjaks, kaasa arvatud ennetavaks rün¬na¬kuks Egiptuse vastu, millega hävitati maapinnal enamik Egiptuse lennu¬keid.
Ilma Yitzhak Rabin’i närvi¬vapustuseta poleks iial saanud juhtuda ükski järgnenud ime: Iisraeli lennuvägi poleks saanud 8 tunniga hävitada Egiptuse, Jordaania ja Iraagi õhujõude, kui neil oleks keela¬tud rünnata. Maailma kõige kõrgema motivatsiooniga sõdurid poleks saanud vaenlast võita, kui nende oma komandör oleks keelanud teha kasvõi ühtki lasku. Vaenlase kõige pimestatum ja ebamoraalsem tanki¬komandör poleks iialgi andnud alla teades, et vastase ülemjuhataja saadab neile relvi.
Rabini vaimne kokkuvajumine illustreerib täpselt Rambami õpetust sellest, kuidas Tema „päästab neid mõõga ja sõja eest… ilma et maailma loomulik kulg mingilgi moel muu¬tuks“.
Nii oleme näinud, et kogu Kuue Päeva Sõja suurim ime, millest kasvasid välja kõik järgnevad imed, oli tegelikult varjatud. See ime juhtus vaikselt, ilma pasunahääleta, seda varjati tahtlikult ja see juhtus Jumala armust 10 päeva enne Kuue Päeva Sõja algust.

1)Torah – Moosese raamatud
2) Rambam – lühend Rabbi Moshe ben Nahman´i nimest, kes sündis 1194 Gironas Hispaanias ja suri 1270 Iisraelis. Kataloonia rabi, filosoof, arst, kabbalist ja piibli kommentaator.
3)Palmach – Juudi kogukonna Yishuv mitteametlik sõjavägi Briti mandaadi aegses Palestiinas. Loodi 15. mail 1941 ja oli 1948. aasta Iisaeli iseseisvussõjaks kasvanud kolmeks brigaadiks koos õhu-, mere- ja luureüksustega. Palmachi liikmete kohustustesse kuulus sõjaväeteenistus ja ka elustiil. Väljapaistvad Palmach juhid olid Moshe Dayan, Yitzhak Sadeh, Yigal Allon and Yitzhak Rabin. Selle liikmed said hilisema IDF-i juhtideks ja selgrooks ja nende panus Iisraeli poliitikasse, kirjandusse ja kultuuri on märkimisväärne.
4) Irgun – salajane sõjaline organisatsioon, mis tegutses Palestiinas aastatel 1931-1948. Tegevus põhines Ze´ev Jabotinsky ideoloogial, et "igal juudil on õigus tulla Palestiinasse ja juudi relvajõud peaksid kindlustama juutdiriigi". Irgun´i seisukohad ei olnud kooskõlas Yishuv´i poliitika ja Sionistide Maailmaorganisatsiooni omadega. Irguni kuulus juute ja mittejuute nii Iisraelist kui mujalt.

admin Kultuur