Archive

Archive for the ‘Tunnistused’ Category

Sünnipäevakingiks REIS IISRAELI

august 1st, 2009

Eo Aardevälja

Et artikli pealkirja lahti mõtestada ja oma reisimuljeid jagada, pean alustama veidi kaugemalt. Nimelt, juba 2007. aasta oktoobrikuus rääkis Jumal mulle, et tuleb aeg, mil ma lähen Iisraeli. Sellele mõeldes, sain ka selguse millal see võiks toimuda, kuid ju siis muutusid "taevased plaanid" ja nii tegi Jumal mulle selle aasta sünnipäevaks uskumatu kingituse.
Oma teekonda pühale maale alustasime 16. märtsil. Seekordne teekond oli uudne ka meie grupijuhile Peeter Võsule, kuna ümberistumine Tel Avivi lennukile toimus Riias. 17. märtsi varahommikul nägin esmakordselt maad, mida Jumal oma poja kaudu on külastanud. Bussis kohad leidnud, alustasime sõitu Surnumere poole. Möödusime teel Palestiina omavalitsusaladest, millede ümber nägime ehitatavat kõrget eraldustara. Sai selgeks, kui reaalne on oht mõnd juhuslikku snaiperikuuli kohata. Usaldades Jumalat ei tulnud aga mõttessegi, et meiega võiks midagi halba juhtuda.
Siis paistis Surnumeri… vaieldamatult maailma ainulaadseim koht. Kohalikus keeles Soolamereks kutsutud järv on ümbritsetuna mägedest 422 m allapoole merepinda, mis loob erakordse kliima. Meie esimeseks külastuskohaks olid Qumrani koopad. Paik sai kuulsaks, kui sealt 1947. a. leiti kirjarullid peaaegu kõigi VT raamatute käsikirjadega, mida dateeritakse umbes 1. saj. pKr. Imeline on see, et Jumal on loonud maa peal sellise kliimaga koha, kus Tema sõna on säilinud ligikaudu 2000 aastat!
Järgmiseks peatuskohaks oli Ein Gedi rahvuspark ja allikad, kus Taavet end Sauli eest varjas. Looduse ilu on võimatu sõnadesse panna. Esimese päeva lõpetasime Surnumere äärses Spa hotellis, kus peale Eestimaist talve oli võrratu end veeprotseduuridega värskendada. Peale mõningast proovimist sai selgeks ka Surnumere vees (hotelli basseinis) enda kehaga toimetulemine. Loomulikult proovisime ära ka päris Surnumere vee ning mõned soolapallidki said koju kaasa korjatud. Ikkagi üks maailma imedest.
Reisi kolmas päev jäi minule, kui mägesid mittenäinud eestlasele, meelde erakordse pingutusena, et kuulsa kaljukindluse – Masada tippu jõuda. Masada on umbes 400 m kõrgune kaljukindlus, millel on juutide ajaloos oma kurb lugu jutustada. Meie saime valida, kas minna jala või sõita köisraudteega. Üle kolmandiku grupist valiski viimase variandi. Mina isiklikult püstitasin endale eesmärgi jalgsi tippu jõuda, seda enam, et Masada esitas ka vaimse kindluse väljakutse. Kes jalgsi seda kindlust on "vallutanud", teab, et üles ronides saab endale isikliku rekordiaja püstitada, mida siis järgmisel Masada külastusel üle trumbata.
Veel viimasel päeval enne Surnumere piirkonnast lahkumist, tegi meie grupijuht soovijatele varahommikuse üllatusronimise, mis võimaldas kohaliku looduse ilu väga lähedalt silmitseda. Nimelt, läksime enne hommikusööki Wadi Boqeq´i jõesängipidi ülespoole. Vett oli seal pisikese oja jagu, kuid vihmaperioodil võib mägedest alla tormata võimas vetevool. Mida kõrgemale tõusime, seda pingutavamaks läks ronimine. Vahepeal tuli tunne, et olen kaljukits. Mäed on väga erakordsed ja kahjuks ka ohtlikud. Tagasiteel kaotas üks meie grupiliige hetkeks tasakaalu ja kukkus, kuid õnneks olid vigastused minimaalsed ja arstiabi polnud vaja. Vaatamata sellele väikesele vahejuhtumile, usun ma, saime positiivse ja meeldejääva kogemuse nö."metsikus looduses" viibimisest.
Reisi järgmises etapis sõitsime bussiga põhja poole, Galilea aladele. Need on paigad, kus meie Päästja kord ringi liikus ja tegutses. Ööbisime Tiberiase – nimelises linnas ning külastasime Galilea järve ümber jäävaid Jeesusega seotud paiku. Linnad, mida Jeesus sõitles, on siiamaani varemetes – Korasin, Betsaida ja Kapernaum. Kapernaum oli Jeesuse kodulinnaks tema elu 30ndatel aastatel. Seal on välja kaevatud Peetruse ämma maja ja peaaegu selle kõrval asuvad vana sünagoogi varemed, kus Jeesus rahvast õpetas. Kum-maline tunne on astuda üles trepiastmetest, mida mööda Jeesus astus ja käia sisse – välja ustest, mida mu Isandki kasutas.
Galilea järvest kirde suunas jääb Golani kõrgendik, kus kasvatatakse mitmeid viinamarjasorte. Sel aastaajal viinamarju veel pole, kuid käisime veinitehases, kus meile selgitati veinivalmistamise põhitõdesid.
Käisime ära ka Süüria piiri ääres Bentali mäel, kus asuvad praeguseks mahajäetud sõjaväe varjendid, mida kasutati sõjategevuses. Kõrvalasuval Avitali mäel asub tegev sõjaväebaas. Üheks Iisraeli iseloomustavaks tunnuseks on võrratu ja silmapiiri taha ulatuv vaade ükskõik millise mäe otsast.
Nagu on heaks tavaks saanud, kasutavad inimesed reisi ajal võimalust lasta end Jordani jões ristida. Nii ka seekord. Üks meie grupiliige oli juba Eestis otsustanud, et soovib lasta end Jordanis ristida. Üllatusena nii allakirjutanule kui ka mõnelegi teisele grupi liikmele tuli aga pakkumine, et on võimalik lasta end ristida uuestipühendumisristimisega. Sellisest võimalusest haaras kinni veel neli inimest, mina nende hulgas. Olen ristitud natuke üle 20 aasta tagasi teismeliseeas ning oma südames ikka koos Päästjaga käinud, kuid elus on palju juhtunud ja sellega, mida Jumal praegu mu elus teeb, sobis ideaalselt kasutada võimalust ning teha taaspühendumisotsus Jumala ja inimeste ees. Nii ristiski meie grupi vaimulikurolli täitev Indrek Luide 20. märtsil Jordani jões viis õnnelikku eestlast. Kirjeldatud sündmus oli minu jaoks üks olulisemaid reisielamusi.
Reisi viimased päevad veetsime Jeruusalemmas, kus grupijuht püüdis anda sellest iidsest ja ajaloosündmustest ning arhitektuurilistest pärlitest tulvil linnast nii hea ülevaate kui see vähegi võimalik oli. Paraku paari päevaga jõuab näha väga vähe. Kõige erilisemad kohad, nagu Templimägi, Nutumüür, Läänetunnel, Ketseman, Taavetilinn, Hauaaed ja veel mõned paigad, said muidugi ära vaadatud. Jeruusalemmas aga avastamisrõõmust puudu ei tule ja ehk tekib võimalusi sinna tagasi minna.
Toredaks üllatuseks grupile oli kohtumine Ants ja Monika Seileriga. See eestlastest abielu¬paar elab ja töötab Jeruusalemmas Soome Kristliku televisiooni TAIVAS TV 7 (HEAVEN TV 7) heaks. Kuna nende stuudio asus meie hotellile suhteliselt lähedal, saime võimaluse koos mõnede sooviavaldanutega seda külastada. Põnev oli avastada, et kuulus GOD TV stuudio asub samas majas sama koridori peal. Ants ja Monika jagasid oma elust ning tööst, mis tänu maailma ühele pingelisemale piirkonnale, pole sugugi kerged. Ometi oli Jumala ligiolu, abi ja varustus nende eludes lausa käegakatsutav. Soovin neile sinna Jeruusalemma rohkeid õnnistusi, juhtimist ja rahu!
Ja oligi aeg asjad pakkida ja tagasi koju lennata. Mõned päevad kodus olnud, sain oma vaimus selge teadmise, et lähen kunagi Iisraeli tagasi. Veidi hiljem tuli ka igatsus. Aga eks see ole vist enamiku Pühal maal käinutega niiviisi – annad käe ja ta võtab südame!

admin Tunnistused

IISRAEL – Rohkete tõotuste maa

mai 1st, 2009

Brita Maripuu

Olen väga tänulik Jumalale, et Ta andis võimaluse rännata 12 päeva Tõotatud Maal…
Sõitsime palju läbi kivikõrbete. See oli sügavat mõju avaldav. Tundsin, et tahaks minna ja rännata sealses vaikuses ja kuulata, mis Jumalal on öelda. Paljud prohvetid ja Jumala otsijad on saanud Tema poolt kõnetatud just kõrbes – seal, kus tundub, et ei ole elu, võib ometi leida sügavama Elu…
Kui Qumrani koobasteni jõudsime, oli päike tõusnud kõrgemale ning palavus vôttis maad. Alles sellises olukorras mõistad, kui eluliselt oluline on VESI. Üks Iisraeli imesid ongi, kuidas nad vett, mida seal paraku vähe leidub, kasutavad ja vee¬juhtmete abil ka kuivadel kõrbe¬aladel imelisi taimi kasvatavad. Samas meenus mulle Piiblist, kuidas Jumal Moosest kutsudes tõotas: “Ma viin sind heale ja avarale maale – maale, mis piima ja mett voolab…” Ja rääkides Tõotatud maa õnnistusest: “Kui te tõesti kuulate mu käske…nõnda et te armastate Jehoovat, oma Jumalat, ja teenite Teda kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, siis annan mina teie maale vihma omal ajal…” (5Ms 11:13,14) Nüüd aga on suur osa maast kõrbeks muutunud. Ja kuigi imetleme, kuidas on võimalik sellisel pinnal nii palju erinevaid taimi kasvatada, jääb ometi südamesse küsimus – aga kus on siis need tõotatud veed… Miks peab seal nii palju inimlikult pingutama…
Suureks elamuseks oli Surnumeri. Kui sügavamas vees jalad äkki alt ära lööb, siis on päris tegu, et end taas püsti saada… Naljakas kogemus – hulbid nagu kork pinnal ja põhja minemise vôimalustki ei ole…
Ein Gedi looduspark môjus värskendavalt oma roheluse ja Taaveti allikaga keset kôrbe. Eksootiliseks kogemuseks oli kohtumine ühe indiaanlasega ning põnev vestlus temaga. Vahva oli ka mägimägra toimetusi kõrvalt jälgida. Seal pargis igatseks kord taas käia ja rahulikult aja maha võtta, Piiblit lugeda ja mõtiskleda. Ühes seal¬ses koopas varjas Taavet end Sauli eest. Põnev oleks lugeda neid tekste just seal, kus see aastatuhandeid tagasi juhtunud on…
Punane meri oma võrratu värvispektriga oli vapustav. Snorkeldades kristallselges vees, imetledes koralle ja hõljudes keset värvikirevaid kalaparvi… see oli hingemattev kogemus ja südames kerkis ülistus Looja vastu, kes kõik nii imepäraselt on loonud!
Veidi saime ka kõrbeteekonda proovida – 40 aasta asemel piirdusime küll vaid ca 40 minutiga. Punane Kanjon pakkus elamuse kivikõrbest, ronimist kaljuseinte vahel, kord alla, siis jälle üles… Eriti kauniks muutus kanjon päikeseloojangu punastes värvides…
Õhtute viimasteks elamusteks olid jalutuskäigud hotelli lähistel. Vahel oleks tahtnud jäädagi sinna pimedasse, aga sooja ja ritsikasirinat täis suveöösse.
Ühel päeval “vallutasime” Masada kindlust. Osa tormijooksul, teised “lennuväes”, viimased tagalat kindlustades ;) Kuigi tõusime mäkke ennelõunal, oli see siiski mitmetelegi päris parajaks katsumuseks. Esmaseks liigutuseks mäetipus oli veepudeli täitmine uue värskendava veega. Iga tilk on sealmail kallihinnaline ja selle raiskamist võiks võrrelda patustamisega…ning sellega tõmbaks nii mõnegi kohaliku pahameele enese peale… Oskaks seda vaid samaväärselt hinnata ka tavaelus, mil vesi nii hädavajalik ei tundu ja alati olemas on!
Eriliseks elamuseks oli osalemine Lehtmajade püha üritustel. See algas Ein Gedi kõrbes ning jätkus kogu nädal Jeruusalemmas. Olen ülistanud Jumalat ka varem, aga midagi sel-list ja nii ehedat – samas väga püha ja samas täis ülepulbitsevat rõõmu – sellist ei ole ma varem kogenud. Igal õhtul tantsis üks grupp iisraeli stiilis ringtantse, orkester mängis ja koor laulis. Tehti ka erinevaid draamasid ja saime osa mitmetest kõnekatest jutlustest. Neile üritustele oli kogunenud üle 7000 kristlase erinevatest maadest ning võimas oli ühes-koos Issandat austada ja samas oma toetust Iisraelile sel viisil väljendada!
Esimesel üritusel istusid meie taga brasiillased, kelle elav temperament ja valjuhäälsus eestlaste tagasihoidlikkuse kõrval eriti silma paistis. Aga seal maal olles, saab isegi eestlane justkui rohkem elu sisse ja tunneb end vabamalt…Vähemalt mulle näis nii
Jeruusalemmas oli minu jaoks kõige kõnekam Getsemani aed. Vaadeldes neid vanu õli-puid, läksin justkui ajas mõned aastatuhanded tagasi…Kas tõesti võib olla nii, et mõni neist puudest on näinud Jeesuse palveheitlusi? Mida kõike on need puud saanud “kogeda”…
Jeruusalemma hotellis olles lugesin Nehemja raamatut. Müür oli just valmis saadud ning rahvas hakkas lehtmajadepüha pidama. Kuidagi elavaks sai see tekst olles just samade pühade ajal samas linnas. Minu Piibel sai endale Iisraelis käiguga pildid. Tihtipeale kui loen mõnd teksti, tuleb see paik reaalsena silme ette.
Muljetavaldav oli Jeruusalemmas messiaanlike juutide teenistusel käik. Kuna rahvast oli väga palju, siis kõigile tõlkeaparaate ei jätkunud ning jutlus, mis heebreakeelne, kestis ca 1 tund. Olin ka nende seas, kel tõlget ei õnnestunud saada, ometi… Üksikud sõnad, millest aru sain, kõnetasid mind sügavalt. Need olid “Jeshua Messiah”. Alati kui kõneleja nimetas Jeesust kaasnes sellega Messias. Juudid, kes Jeesuse kui Messiase/päästja vastu on võtnud, nende jaoks ei ole Jeesus enam lihtsalt Jeesus, vaid Ta on see aastasadu oodatud, tõotatud Messias. Me kristlastena ei kasuta eriti seda heebreakeelset nimetust ja ütleme pigem Kristus. Aga minu jaoks sai Jeesuse Messiaseks olemine suurema ja vägevama tähenduse. Lugesin hiljem Luuka evangeeliumist, kuidas inglid karjastele kuulutavad ning minu norrakeelses Piiblis seisab seal: “Täna on teile sündinud päästja, kes on Messias!” Kui vägev sõnum rahvale, kes seda nii kaua oli igatsedes oodanud!
Peale nädalat Jeruusalemmas rändasime edasi Galilea äärde. Kosutust ja värskendust pakkusid teele jäänud Vahemere lained ja päike. Õhtul ujusime Galilea järves. Imelik oli, täiesti mage vesi ja pidi vaeva nägema, et pinnal püsida ;) Käies Golani kõrgendikul mõistsime selgesti, mispärast oleks saa¬tuslikult vale see paik naabreile ära anda…
Imeliseks, aga kahjuks lühikeseks elamuseks oli Sahne park. See nägi välja kui paradiis oma selgete siniste vete ja koskedega…
Justkui krooniks kogu reisile oli viimase õhtu ootamatu kohtumine kohalikega. Olime emaga väikesel jalutuskäigul järve ääres, kui äkki tulid kolm umbes 11-12 aastast juudi poissi meiega rääkima. Kui olime veidi juttu puhunud, palusime neil midagi heebrea keeles laulda. Poisid tegidki seda väga elavalt. Siis aga ütlesime, et ka meie oskame heebrea keeles laulda ning alustasime “Od avinu hai” lauluga. Poisid lõid kohe hooga kaasa ning nii läksime kõik viiekesi rõõmsasti lauldes ja plaksulüües edasi! See oli vahva elamus!J Tihti jääme turistidena tegelikust rahvast kaugele, lendame neist justkui üle. Aga selline natu-raalne kokkupuude kohalike inimestega on parim viis korrakski justkui sulanduda sellesse maasse ja kultuuri…
Elamusi oli muidugi veel palju-palju ja nende 12 päeva jooksul ei jõua kümnendikkugi selle maa erilistest paikadest näha. Saime justkui linnulennul ülevaate. Juba järgmisel päeval tundsin, et tahaks tagasi. Tahaks rahulikult rännata paigast paika ja mõtiskleda Jumala tegude üle Piiblit samades paikades lugedes…
Üks väike soovitus – kui tahad Peeter Võsu grupiga liitu¬da, siis hakka varakult treenima, et õigel ajal õiges vormis olla! ;)

admin Tunnistused

Taas valguses sädeleb maa

mai 1st, 2009
Comments Off

Leevi & Raiko Kaustel

Ööst oli saamas hommik, kui lennukist alla vaadates hakkas paistma valguse kuma. Tel Avivile lähenedes tundus, nagu oleks Jumal oma armastatud rahva maa üle puistanud kulla ja hõbeda helvestega. Tee äärsed lambid särasid kui sõdurpoisid valvepostil. On see võimalik,et kogu maa on nii särav? Enamgi veel… Sellel maal särab ööhämaruses iga väiksemgi lambike, muutes väikse majakese hiigelsuureks linnaks. Iisraelis on läbipõimunud iidne ajalugu ja kaasaja mugavus. Tänu väga heale organiseeritusele oli võimalus näha seda maad äärest ääreni.
Loomulikult on iga reis omaette sündmus ja elamus. Iisraeli reis oli aga eriline, sest sealt on saanud alguse kogu maailma ajalugu. Seal on muudetud inimkonna käekäiku ja Iisrael on meile ajakellaks ja teenäitajaks tänapäeval.
Esmalt viis meid tee läbi Jeruusalemma Surnumere äärsesse spaasse, et võimalikult kiiresti eestimaine külmus ja rõskus kontidest välja „leotada“. Tutvusime rikkalike tervistavate andidega Surnumerest ja võrratute loodusparkidega. Seda kogemust, et vesi tõeliselt kannab tänu oma suurele soolasisaldusele, on raske kirjeldada. Paljud turistid käivad oma tervist hoidmas ja taastamas just Surnumere ääres.
Kui meie füüsiline ihu oli kosutatud väävlivannide, mudamaskide ja mineraalidega, tuli aeg leida vaimutoitu Lehtmajade püha kõrbeteenistuselt. Koos ülistas Jumalat ligi 7000 kristlast üle kodu maailma umbes 100 riigist. See oli nii võrratu kogemus tunda end osana nii suure Jumala perekonna liikmena.
Seejärel läksime üles Jeruusalemma nagu piibli päevil. Esmalt külastasime hauaaeda, kus saime osa reisikaaslastega leivamurdmisest, mille viis läbi meie üks reisijuhtidest pastor Ülo. See oli hingele kõige kosutavam elamus kogu reisi vältel. Koha peal olles justkui mõistad selgemalt lunastustöö tähtsust ja sisu. Iga inimene võib pöörduda Jumala poole ja saada igavese elu.
Getsemani aed oma iidsete õlipuudega oli pisut nukker. Oli ju Jeesusel inimesena väga raske astuda võitlusesse kogu maailma lunastuse eest. Unustamatu mulje jättis Nutumüür. Paljud meie seast said oma palved ja südamed valada Jumala ette ning oodata abi õigeks ajaks.
Suureks eesõiguseks oli osa saada Lehtmajadepüha konverentsist, mis oligi meie reisi üks peamisi eesmärke. See on rõõmupüha, mille Jumal on ise seadnud ja rõõmu saime ka meie maitsta terve nädala. Suurepärased muusika- ja sõnumiõhtud, mida saab kogeda ainult Iisraelis ja lehtmajadepühal. Mõned jutlused ja sõnumid on siiani südames ja ootavad ilmsiks tulemist omal ajal. Konverentsi külastajad seisid üksmeelselt Jumala ees, paludes armu ja rahu Jeruusalemmale. Pühapäeva hommikul külastasime Christ Churchi, kus kohtusime Iisraelis elavate eestlastega.
Omaette kosutav ja viljakas on piirkond, mida kutsutakse Galilea maaks. Seal on suur järv, mis varustab suurt osa Iisraeli veega. Veetase oli niivõrd madal, et sadamates olevad paadid lausa põhjapidi kinni istusid. Palugem vihma, sest möödunud aasta oli väga sademetevaene. Igal sammul mis Pühal maal sai astutud, meenusid piibli sündmused ja teadmine, et aastatuhandeid tagasi kõndis samu radasid meie kallis Jeesus.
Kuigi Jumal armastab kogu maailma ja kõiki rahvaid, on Juudi rahvas erilise Jumala tähelepanu all. Midagi ei juhtu tema teadmata ja tema arm on tuntav igal sammul. Ei osanud arvata, et Iisrael on nii mitmekesine oma looduse, reljeefi ja inimeste poolest. Sellist patriotismi ja kodumaaarmastust tänapäeval ei kohta, eriti noorte inimeste seas. Enamus, kui mitte öelda kõik, on valmis elu andma oma maa eest.
Eriti tänulikud oleme võrratutele grupijuhtidele Peetrile ja Ülole, kes meiega oma teadmisi Pühast maast jagasid.

admin Tunnistused

Noortereis Pühale Maale

mai 1st, 2008
Comments Off

Jumala armust oli mul või¬ma¬lus 20. kuni 28. oktoobrini 2007 osaleda noortereisil ja külastada esimest korda Iisraeli – Püha Maad, mille kohta Jumal ise ütleb Hesekieli 20:6, et Tema on selle oma rahvale välja vaa¬da¬nud ja et see on maa, mis voolab piima ja mett ja mis on ilusaim kõigist maadest.
Meie noortereisil oli koos reisijuht Peeter Võsuga 16 osale¬jat. Iisraelis kohapeal viibisime 7 päeva. Reisi oli väga tiheda päeva¬kavaga. Iga päev külas¬tasime 3-4 erinevat kohta või vaatamisväärsust.
Pärast varahommikul Ben Gurioni lennuväljale saabumist olime väsimusest hoolimata põnevil, sest paljud meist olid Pühal Maal esimest korda. Esmakordselt olin seal ka mina. Meie esimeseks külastuskohaks oli Qumran, mis asub Surnu¬mere ääres ning seejärel liiku¬sime En Gedi rahvusparki. Kolme erineva raskusastmega teekonnast valisime keskmise ning meie matk mööda kivist rada võis alata. Mõtted läksid Taavetile, kes peitis end Sauli eest. Ei olnud kerge päikese käes üle 30kraadi kuumuse juures muudkui ülespoole liikuda. Elustavat ja värskendavat jõud¬u andsid Taaveti allikad ning vaade, mis avanes üha kõrge¬male tõustes ja loomulikult kaljukitsed Ibex‘id, kes meid üsna lähedalt uudistasid. Õhtu¬poolikul võisime kõik lasta Sur¬nu¬merel veel end taastada.
Teine päev sai alguse üsna varakult, kuna eesmärk oli jõuda enne päikesetõusu Masa¬dale. Kuna osa meie grupi liik¬me¬¬test polnud õigel ajal äratust pannud, startisime hotelli juu¬rest esialgsest kellaajast hiljem, mis tähendas, et me ei pruugi õigeks ajaks üles jõuda. Minu palve mäele tõustes oli, et Jumal, ma igatsen jõuda sinna enne kui päike tõuseb. Poolel teel sain usu, et päike ei tõusegi enne kui olen üles jõudnud ja nii ka juhtus. Ja veelgi enam, meie grupist jõudsid kõik enne päike¬se¬tõusu üles. Oli eriline vaatepilt näha päikest mägede tagant tõusmas ja rahvahulki hõiska¬mas ja samas kogeda Jumala armu ja hoolitsust uue päeva hommikul ning ka seda, et Jumal valitseb isegi päikese teekonna üle.
Järgmised paar päeva kü¬las¬¬tasime Jeesusega seotud kohti (Nazareth, Capernaum, Õnd¬saks Kiitmise mägi, Jordani jõgi) ja ööbisime Galilea järve ääres.
Minu jaoks olid hetked Gali¬lea järve ääres ühed eredamad. Istudes kaldal ja mõteldes, et siin kuskil, selle järve peal õpetas Jeesus paadist ning kut¬sus en¬nast järgima. Sellel järvel vaigis¬tas Jeesus tormi ning kut¬sus Peetrust paadist välja vee peale käima. Kogesin Jumala imelist ligiolu nii seal järves ujudes kui ka mööda randa jalutades. Tundus nagu oleks sealsed Piibli sündmused alles hiljuti aset leidnud, mitte kaks tuhat aastat tagasi.
Reisi kolm viimast päeva veetsime põhiliselt Jeruusa¬lemmas, kus külastasime Getse¬mani, Hauaaeda, Püha Haua¬kirikut, Nutumüüri ja ning käisime ka Õlimäel.
Reisi ajal külastasime ka tankimuuseumi Latrunis, kus minu südant puudutasid hõbe¬dased tahvlid, kuhu oli gravee¬ritud (raiutud) heebreakeelsete tähtedega juudi nimed. Need olid inimeste nimed, kes olid kaotanud oma elud oma maad ja rahvast kaitstes ja nagu giidilt võisime kuulda, olid enamus neist noored.
Juudi noorte patriotism oli nähtav ka mujal.
Eriliseks kogemuseks oli ka Sabat ja eriti selle algus. Põnev oli jälgida, kuidas sealsed inime¬sed kogunesid Nutumüüri juur¬de, et Sabatit tähistada. Muu elu jäi sel ajal otsekui seisma.
Liikudes Nutumüüri juurest tagasi hotelli suunas, hakkas meie seljataga korraga suur rõõmupidu, kus lauldi ja hõisati ning hüpati – oli alanud Sabat. Need olid noored, kes väga elavalt ülistasid Jumalat ja nen¬de rõõm oli väga siiras ning kaasakiskuv. Ka osa meie grupi liikmeid hakkas nendega tuntu¬maid heebreakeelseid laule kaa¬sa laulma ja mõne kohaliku¬ga sai ka vesteldud.
Iisraelis olles kogesin väga reaalselt, et Jumala silmad on minu ja meie kõikide peal ja et mitte midagi ei juhtu Tema teadmata. Paljud kohad, mida oli võimalus külastada, andsid justkui Piiblile pildid juurde. Mina sain sellelt reisilt kaasa ühe nähtamatu pagasi, mida ma nüüd vähehaaval lahti pakin.

admin Tunnistused

SÜNNIPÄEVAREIS Israeli

mai 1st, 2008

Kaugel Lähis-Idas asub tilluke eksootiline riik, mis oma territooriumilt on poole väiksem kui Eesti ning oma praegusel kujul ka noorem riik kui Eesti.
Aastal 2008 – ajal, mil Eesti Vabariik tähistab oma 90. juu¬beli¬aastat, pühitseb Iisrael oma 60. sünnipäeva. Põhjus, miks meie väike reisiseltskond Iisraeli reisi ette võttis, sobis eelmai¬nitud konteksti hästi – oma 50. juubelit tähistas ka Iisraeli Keskuse esimees ja meie reisi juht, Peeter Võsu. Nii sai meile osaks austav eesõigus teha kaasa paarinädalane sünni¬päeva¬reis Iisraeli.
Kui väljusime Tel Avivis lennukist, võttis meid vastu soe õhk ja veidi udune lõunamaine valgus. Esmapilgul kohtusime eu¬roo¬paliku linnaga, aga esma¬muljed on ju petlikud. Järgmisel hetkel nägime bussiaknast juba mägist, kõrbelist ja kiviklibust maastikku, beduiinikülasid, araabialikku potilaata ja kire¬vates tuttides kaameleid. Kaa¬me¬litel olid kaunid pikkade ripsmetega silmad ning nendes leidus tubli annus “kõrbe¬laeva¬le” iseloomulikku väärikust.
Meie lähem tutvus Iisrae¬liga aga algas Surnumere äärest. Surnumeri on keset kõrbe Ghori süvikus asuv äravooluta soola¬järv, kus leiab tervistavat muda ja suuri soolamaardlaid. Pilt, mis Surnumere juures avanes, oli nukravõitu, isegi veidi kum¬mi¬tuslik. Keset kõr¬be¬¬ala laius soolane, peaaegu elavast loo¬du¬sest puutumatu veekogu, mille õõvas¬tavast elutust põh¬jast võis korjata teo¬kar¬pide asemel soo¬la¬¬kristalle. Ei ulatu¬nud vaatevälja vesi¬kasve, ei ujunud ka¬la¬maime ega liuel¬nud vesikirpugi. Olen kindel, et see lõhn, mida ujumis¬riietelt ei õnnestu¬nudki maha pesta, oli segu väävlist, soo¬last ja roostetanud rauast. Surnu¬meri mõjus “kadunud maa¬ilma” hoia¬tu¬se¬na, tekitades mõtteid küll looduse mitmekesisusest ja rikkusest, aga samas ka tema haavatavusest.
Surnumere äärest võtsime suuna Eilatisse, mis jääb Iisraeli lõunatippu päris Punase mere äärde. Punane meri oli Surnu¬mere järel küll teravaks kontras¬tiks ning rõõmuks kõigile snor¬gel¬dajatele. Rohekassinine läbi¬pais¬tev vesi oli võluvalt mängu¬line oma korallide, värviliste kalakeste ja kireva veealuse maa¬ilma¬ga. Teele jäi ekstreem¬ne Punane Kanjon, mis oli kuns¬ti¬pärane, kuiv ja kõrbeline. Tean nüüd, et väljend “elutu kõrb” ei ole õige, kõrb on pigem hääle¬tu vaikelu. Kuskil pinna all toimub liikumine ja eluootus. Elu ongi vaid veepiisa kaugusel ning iga piisk, iga vihmasagar kingib kellelegi tema võimaluse just siin ja praegu.
Reisi lõppsiht oli õitest ja palmidest rohetavas Tiberias. Iisraeli põhjaosas oleks justkui teistmoodi maa ja teistmoodi loo¬dus. Põllud saavad eluram¬mu rikkalikest niisutussüsteemi¬dest ning vesi pärineb Jordani jõest. Iisraelis puuoksa ei murta ja lehti juba niisama ei rebita. Kõrbesse elu toomine on olnud kallis ja töömahukas. Siin igal tööl on eritingimuste hind ja see riik on rajatud südamega. Meie tee viis aga Golani kõrgustikku, Kapernauma, Galilea järve äär¬de, püha ristimiskoha kaldale Jordani jões ning üllatuslikult ko¬du¬sesse ja armsasse Naats¬areti linna. Reisi lõpposas jäi teele Karmeli mäele rajatud väi¬ke intiimne karmeliitide klooster.
Juubelireisi kulminatsioon ja põnevaim osa oli minu jaoks siiski Jeruusalem. Jeruusalem on linn, mis võtab kogu maailma kokku üheksainsaks retordiliseks pildiks. See linn on ühtaegu noor ja vana. Siin on näha verinoore juudiriigi arenguid, kuid siin on ka pika ajalooga atraktiivseim kultuuride ja ristiusu häll. Siin eksisteerivad koos vist kõik maailma usundid ja siit paiskus laiali üle maailma kristlik õpe¬tus. Jeruusalemmas on palju väikeseid lapsi, rasedaid naisi ja nende üle uhkust tundvaid toimekaid isasid, Jeruusalem on noorte ja tuleviku linn. Kuid siin on ka väärikaid patriarhe, palju vanausulisi juute, selles linnas tead täpselt, mis on ajalugu. Jeruusalemmas on koos kogu maailma rahvaste ja keelte paabel ja loomulikult mitmeid tähelepanuväärseid haridus¬templeid.
Jeruusalemma saabusime sabati lõpul laupäeva õhtul ning sattusime peagi keset tantsu ja muusikat. Sabati lõpu tähista¬mine keset südalinna tänavat mõjus pealtvaatajale maagiliselt. Rütm ja saatelaul haarasid kaasa kõik juhuslikud möödu¬jad. Keegi neist ei jäänud kül¬maks. Tantsisid tavalised juudi¬mehed, mõnel püssid loper¬damas puusadel, tantsisid erine¬vad põlvkonnad, tantsisid sõdu¬rid, vanamehed ja lapsed. Ra¬tas¬toolis tulija tõsteti kätele, naeratati, naerdi ja sõbruneti. Siin oldi koos justkui Eestis “laulva revolutsiooni” ajal ja selles õhus oli tõepoolest armas¬tust. Oli armastust, väikese rahvakillu kokkuhoidmist, eri põlvkondade solidaarsust ja usku iseendasse ning usku oma riiki keset võõraid ja võõra¬usulisi. Selline oligi – pauh! – mu esmamulje Jeruusalemmast.
Jeruusalemma-päevad ise olid täis kristlust ja usuõpetust, ajalugu ning arheoloogiat – olid Templimägi, Õlimägi, Nutu¬müür, Getseman ning muidugi Kristuse Haua Kirik. Hauakirik oli müstiline ja tarretama¬pane¬valt püha koht, mis sümboli¬seeris minu jaoks isiklikult krist¬lik¬ku Jeruusalemma tema süga¬vas olemuses, palverändurite püha linna, linna, mille ees kahvatus paavstidegi hiilgus. Siin said ja saavad kokku kõik kristlikud konfessioonid ja ven¬nas¬konnad, selles kirikus oli müstikat ja väge. Siin paigas ajalugu justkui mumifitseerus, aeg seisis paigal, tõepoolest, miski pole ajaloos tegelikult muutunudki. Ja mõistad põhilist – kõik sammud, mida astume, kõik sõnad, mida ütleme, kõik teod, mida teeme – see jääb. Sest me oleme igavikulised.
Ülekohtune oleks jätta tähe¬le¬panuta, et Jeruusalemmas on ka suur, väga suur araabia kogukond ning võimas islam. Araablaste sümboliks ja Jeruusa¬lemma panoraamiks on kuldse kupliga Omari moshee ning iga päev, mitu korda päevas silita¬vad kõrva võõrapärased suges¬tiivsed palvused kõrgelt mina¬retist. Need palved on oma¬moodi kaunid, aga võibolla tundus mulle Jeruusalemmas kõik kaunis?
Jeruusalemmas kulminee¬rus ka meie väikese reisi¬seltskonna olulisemaid sõidu¬põhju¬seid – 9. märtsil pühitse¬sime Peeter Võsu sünnipäeva. Juubilar on tuntud kui üks väheseid Iisraeli reiside kor¬ral¬dajaid Eestis ning mitte ainult. Tegemist on tänu¬väär¬se, pühendunud ning oma ala lausa fanaatiliselt tundva inimesega, kes elutööks võt¬nud Iisraeli tutvustamise Ees¬tis ning ka Eesti riigi tutvus¬tamise Iisraelis. Seda märkis oma südamlikus õnnit¬lusk¬õnes ka ametiaja lõpetanud Iisraeli suursaadik Soomes ja Eestis, hr Shemi Tzur. Täname meiegi juubi¬lari sisukalt korral¬da¬tud ja väga toreda reisi eest! Tänan kõiki toredaid reisisõpru ja ning edu riigile, mis niipea ei unune!

admin Tunnistused

TÕUSTES TEMPLIMÄELE

mai 1st, 2008

Rännates Eesti rühmadega Pühal Maal, olen alati üritanud minna ka Templimäele Jeruusa¬lemmas. Nii ka tänavu vara¬kevadel, kui üheksanda märtsi hommikul suundusime kesk¬linna hotellist jalgsi läbi vana¬linna Templimäe suunas. Juba varahommikul oli järjekord “Nutumüüri” esisel väljakul üles pääsemiseks pikk. Otsustasime siiski järjekorda seista, kuna seekord oli mul lisaks tavapä¬rasele ka isiklik eriline põhjus üles minna – see oli minu juubeli hommik. Ka reisiseltskond oli seekord eriline – 18 sünnipäeva¬külalist Eestist.
Templimäele minevaid tu¬ris¬te kontrolliv turva töötas sel hommikul eriti tõhusalt, lastes sajad inimesed läbi mõne minu¬tiga. Vähem, kui kümne minuti pärast olimegi paigas, mille Jumal oli valinud pühamu ehita¬miseks 3000 aastat tagasi. Ena¬mu¬sele rühmast oli see esimeseks korraks külastada seda püha¬paika. Tavapäraselt peatusime üleval ka lühikeseks palve¬hetkeks, kuigi avalik palve¬tamine ja pühakirja lugemine on seal keelatud, et mitte solvata moslemeid, kelle pühamud on seal praegu.
Hiljem kuulsin, et mitmed usk¬likud juudid üritavad oma eriliste tähtpäevade puhul käia Templimäel.
Templimägi on ainsaks pai¬gaks maailmas, kus Jumala korraldusel ehitati pühakoda, vastavalt Piiblile. 480 aastat pärast Iisraeli rahva Kaana¬nimaale asumist alustas kunin¬gas Saalomon selle ehitamist. Ehitus võttis seitse aastat aega ja sai valmis 959. aastal eKr. Idee autoriks oli Taavet, kuid Jumal saatis prohvet Naatani kaudu sõna, et ehitama pidi Saalomom. Esimese Templi mõõtudeks oli 30m x 10m, kõrguseks 15m.
Kui Tempel oli valmis, pü¬hit¬ses kuningas Saalomon selle. Pühitsusepalve lõppedes „tuli taevast tuli ja põletas põletus¬ohvri ja tapaohvrid ja Issanda auhiilgus täitis koja” (2. Aja 7:1). Kui rahvas oli pärast 8 päeva kest¬nud pühitsus¬tsere¬mooniat laiali läinud, ilmutas Issand ennast Saalomonile teist korda, kinnita¬des selle paiga valikut. Issand ütles: „Ma olen kuulnud su palvet ja valinud selle paiga enesele ohvrikojaks. … ja kui siis minu rahvas, kelle on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöör¬duvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa. Nüüd on mu silmad lahti ja mu kõrvad panevad tähele palve¬ta¬mist selles paigas. Nüüd olen ma valinud ja pühitsenud selle koja, et minu nimi oleks seal igavesti. Mu silmad ja mu süda on seal iga päev” (2. Aja 7:12-16).
Templi läänepoolses otsas oli kõige püham paik, kus asetses seaduselaegas käsutahvlitega, millel oli Jumala sõrmega kirju¬ta¬tud tekst. Sellesse ruumi võis siseneda ainult ülempreester üks kord aastas, Yom Kippuri päe¬val, et paluda andeks kogu rahva patud.
Kuna rahvas oli Jumala hüljanud, hävitati Jeruusalemm ja Tempel aastal 586 eKr. Teine Tempel ehitati aastal 515 ekr. Selle ehitasid eksiilist tagasi¬pöördunud juudid Serubbaabeli juhtimisel. Uue templi mõõtmed ei ole täpselt teada, aga vasta¬valt Esra raamatus toodud and¬me¬tele oli selle kõrguseks 27 meetrit. Sellest ajast on teadmata seaduselaeka asupaik.
Tempel paiknes järskude nõlvadega kaljul. Heroodes otsustas ehitada ümber templi laia platoo, mis mahutaks suurt rahvahulka. Selleks pidi ta ümbritsevaid orge kohati mit¬me¬kümne meetri ulatuses täit¬ma. Rooma võimu Judea pro¬vintsi asevalitseja Heroodes oli Rooma riigile lojaalne juut. Arvatakse, et ta laiendas templi ümbruse platood selleks, et võita oma rahva südameid (et juudid ei peaks teda reeturiks). Platoo ehitamiseks kulus tal 40 aastat. Platoo tugimüüri kividest kõige väiksemad kaalusid 2-3 tonni, suurimad kuni 200 tonni. „Nu¬tu¬müür” ehk läänemüür on üheks osaks Templimäe tugi¬müürist, mis on täna nähtaval.
Läbi Templimäe lõuna¬müü¬ri viisid trepid platoole, millest osa on tänaseks rusude alt välja kaevatud. Neid treppe kasuta¬sid templisse minekul tõenäoli¬selt ka Jeesus ja jüngrid. Templi¬mäe tugimüüri edalanurgalt pärinev ülemine kivi on leitud ja ekspo¬neeritud. See on tähis¬tatud, kui trompetipuhuja koht, kus igal Shabbatil anti märku püha algusest ja lõpust. Suurem osa Templimäe läänemüürist on Jeruusalemma vanalinna mos¬le¬¬mi¬¬kvartali all. Selle ajaloolise müüri leidmiseks on viimase kümnendi jooksul kaevatud tunnel piki Heroodese aegset tänavatasandit, mis on sügaval tänapäeva tänavatasandi all.
Jeruusalemm hävitati 9. Av’il (leinapäev juudi kalendris, meie kalendri järgi augustis) aastal 70 AD. Järgmine suurem hävitus toimus 132. aastal, pärast Bar Kochba ülestõusu mahasurumist. Täna ei teata täpselt, millal millised osad Templist ja Templimäest hävi¬tati, kuid selge on see, et kõik, mis jäi aastal 70 terveks, purus¬tati aastal 132. Kuna Bar Koch¬ba ülestõus oli Roomlastele hävitavaks löögiks, muutis imperaator Hadrianus Jeruusa¬lemma nime Aelia Capitolina’ks ja Iisraeli riigi nimetas Pales¬tiinaks (Filistimaaks), et kaotada igaveseks ajaloost juutidega seotud nimed.
Islami teke ja võidukäik lähis-idas tõi islamiusu püha¬kojad Templimäele. Templi kohale püstitati 7-ndal sajandil kuldse kupliga Dome of the Rock (kaljukuppel). Templimäe lõu¬na¬küljel on musta kupliga Al Aqsa moshee. Lühikese aja jooksul kuulus see ala ka krist¬lastele. Ristisõdijad vallutasid Jeruusalemma 1099. aastal. Juba 13. sajandil vallutasid moslemid selle uuesti.
Veel enne Templi ehitamist oli Templimägi paigaks, kus toimus üks Piibli müsteeriu¬mitest. Seal (Mooria Mäel) pidi Aabraham ohverdama Iisaki. Jumal peatas Aabrahami, kui ta oli Iisakit ohverdamas ja käskis tal selle asemel jäära ohverdada. Templimäe teises otsas on Kol¬ga¬ta, kus Jumal ohverdas oma poja.
Kui Iisrael taastas riigi oma põlistel aladel 1948. aastal, jäi osa Jeruusalemmast, kaasa¬arvatud Templimägi, Jordaania riigi koosseisu. Jeruusalemm vabastati 1967. aastal, „Kuue-päeva-sõjas”. Sõja lõppedes otsustas Iisrael näidata suure¬meelsust ja islamiusu püha¬koda¬sid Templimäel mitte hävi¬ta¬da.
See suuremeelsus on viimase 40 aasta jooksul väga valusalt kätte maksnud. Juudid tohivad Templimäele minna ainult isla¬mi¬kogukonna loal. Nad ei tohi oma ususümboleid nähtavale tuua ega palvetada seal. Ka kristlastelt korjatakse ära Piiblid ja ristisümbolid, kui need on kaasas.
Möödunud aastal avanes mul võimalus minna Templi¬mäele koos Templi Instituudi direktoriga, kes osutas kõigele, mis on seal veel algupärasest säilinud. Kuna ta on ortodoksne juut, otsustasime mitmes paigas üleval koos palvetada. Turva¬mehed piirasid meid kogu aja vältel, et tagada meie julgeolek. Mitmel korral tegid nad meile märkusi, et me liiga välja¬kut¬suvalt ei käituks.
Templimäe staatus on vas¬tu¬oluline. See kuulub Iisraeli riigile. Iisraeli poliitika usukogu¬kondade suhtes on väga respek¬teeriv. Nad on andnud usu¬kogu¬kondadele nende valduste suhtes laialdase autonoomia. Ka kristlikes pühapaikades Iisraeli riik ei sekku eriti. Jeruusalemma Linnavalitsus on vabastanud need isegi kõigist kohalikest maksudest.
Siiski, Templimägi ei ole lihtsalt üheks pühapaigaks Iis¬rae¬lis. See on juutidele kõige püham paik maailmas. Kõik sünagoogid üle maailma on ehitatud selliselt, et altar on Jeruusalemma Templimäe suu¬nas. See on paigaks, kus Jumal ütles kuningas Saalomonile, et ta on valinud selle paiga, et tema nimi oleks seal igavesti.
Kui Jeesus viibis oma jüng¬ritega Templi lähedal, ja nad seda vaadeldes oma imetlust avaldasid, ennustas Jeesus selle hävingut: „Päevad tulevad, mil sellest kõigest, mida te näete, ei jäeta kivi kivi peale” (Luuka 21:6). Kui jüngrid edasi uurisid tulevaste aegade kohta, ütles Jeesus: „Jeruusalemm jääb paga¬nate tallata, kuni paganate ajad saavad täis” (Luuka 21:24).
Raske on mõista, miks Tem¬pel on veel moslemite käes. Läbi kahe aastatuhande on juudid üle kogu maailma unistanud selle tagasi saamisest. Kui juudid „Kuuepäevasõjas” äkkrünna¬kuga Jeruusalemma vabastasid, oleks Templimäe ülevõtmine olnud sellele kõige loogilisemaks jätkuks. Võimalik, et Jumala ajaarvestuses ei olnud selleks veel aeg täis saanud.
Templi Instituut on Kol¬man¬¬da Templi jaoks valmis¬tanud juba enamuse vajalikest tarviku¬test. Need on tehtud vastavalt Moosese kirjeldusele, mille ta sai ilmutuse läbi. Ka materjalid on vastavalt Moosese korraldusele. Menora (seitsme¬haruline õli¬lamp) on „Nutu¬müüri” esise väl¬ja¬ku lähedale vaatamiseks välja pandud. See on kullast ja kaalub umbes 200 kilo. Muud, väikse¬mad templi¬riistad on hoiul Templi Insti¬tuudis. Templi Insti¬tuudi ees¬märgiks on saada enne Kolman¬da Templi valmimist valmis kõik teenistuseks vajali¬kud tarvikud. Selles, et valmib Kolmas Tempel, seal ei kahelda.
Juutide hulgas toimub prae¬gu rahvuslik ja vaimulik ärka¬mine. Nad elavad Messiah ootu¬ses. Esimese sajandi kuulus filosoof ja apostel Paulus kirju¬tas: „Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad –, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadu¬mus, kuni paganate (muude rah¬vas¬te) täiskogu on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael” (Roomlastele 11:25-26).
Nende mõtetega oli tore seista oma tähtpäeval maailma kõige pühamas paigas, mõelda asjadele, mis seal oli läbi aegade toimunud ja palvetada, et Issanda tahe sünniks seal ka preagustel keerulistel aegadel.

admin Tunnistused

Reis juudi ajaloo jälgedes

november 1st, 2007
Comments Off

Marika ja Jaanus Koha

Üks iisraeli sõprade suviseid reise viis mitte Iisraeli, vaid hoopis Euroopa poole, eesmärgiks käia Euroopa juudi kultuuri keskustes ja ühes kunagises hävituslaagris. Et mõista paremini juudi rahvast, nende kannatusi ja ajalugu ning lasta enesest läbi seda, mis neile oluline on. Külastasime kurikuulsaimat Natsi-Saksamaa koonduslaagrit Auschwitz-Birkenaud, mis asub Lõuna-Poolas Krakowi lähedal ning paiga poolapärane nimi on Oswiecim.
Koonduslaager Auschwitzis hakkas tööle 1940. aasta juunis. Esimesed vangid ja hukkunud olid poola intelligendid. Seejärel toodi Auschwitzi nõukogude ja teiste rahvuste sõjavange ning mustlasi ja juute. Alates 1942. aastast sai see eelkõige aga paigaks, kus viidi läbi massimõrva, mida nägi ette natsistlik rassipuhastusplaan. 90% Auschwitzis hukkunutest on juudid. Kokku on selles laagris hukkunud vähemalt 1,1 miljonit inimest.
Tänapäeval on selles paigas Poola riigi rajatud muuseum, mis haarab nii Auschwitzi kui Birkenau laagrikomplekse. Muuseumi külastab aastas miljon inimest.
Eelkõige avaldasid muljet kunagise koonduslaagri mastaabid – territooriumid täis hooneid, milles asus süstemaatiliselt tööle rakendatud surmatööstus. Seda eriti Auschwitzist 3 km eemal asuvas Birkenaus, mis on hilisem laager ning ehitatud eesmärgiga muuta massihävitus efektiivsemaks suuremate mahtude ja rohkemate krematooriumidega. Birkenaud ei jõutud plaanitud mahus välja ehitada. Meie poolatarist giidi sõnul nägi holokausti plaan ette 11 miljoni juudi hävitamist .
Surmatööstuse süsteemsust näitab asjaolu, et ka selle finantseerimine oli ohvrite kanda. Vangid pidid ise ostma pileti Auschwitzi 7-10-päevaseks reisiks loomavagunites. Laagrihoonete ehitamisel rakendati vangide tööjõudu ning surnutelt võeti kõik, mis võtta andis ning saadeti ümbertöötlemisele. Juuksed läksid tekstiilitööstusele, kus nendest valmistati kangast, mida muuseumivitriinis näidatakse.
Emotsionaalselt kõige puudutavam on laste kannatus holokaustis – töötas spetsiaalne lasteliin, millel surmatute pisikesed riided ja jalanõud samuti klaasi all näha on. Kui Nõukogude armee 1945. aasta algul Birkenau laagri vabastas, oli seal 7000 ellujäänu seas palju lapsi, kes ei teadnud oma nime, vaid ainult numbrit. Ellujäänud lapsi adopteeriti poola peredesse.
Kui küsida, milleks on vaja sellist hävitustööd ikka ja jälle meelde tuletada, tuleks minu arvates vastata Auschitzi muuseumi motoga: kes ei mäleta minevikku, sel tuleb see uuesti läbi elada. Seega, kui me ei uuri vanu kuritegusid ega anna neile hinnangut, siis kaldume neid kordama.
Peale koonduslaagri rändasime reisil muudeski juudi ajalooga seotud paikades Poolas, Tshehhis ja Saksamaal. Üks meeldejäävamaid elamusi oli näha Krakowis Schindleri emailtoodete vabrikut, mis on hästi tuntud raamatust ja filmist “Schindleri nimekiri”. Krakowis on äratuntavad paigad, kus seda linateost filmiti, nagu näiteks kõrge trepp, mis viib Oskar Schindleri ukseni ja trepp, mille all põgenev poiss ennast peitis. Krakowi vaatamisväärsused on veel Juudikvartal ja vanalinn. Tõsi küll, tänapäeval on kõik need juudi stiilis restoranid ja kohvikud rohkem atraktsioon turistidele, sest juute elab linnas praegu vaid 200-300. Ka Krakowis nähtu viib mõtted juutide karmile ajaloole ja kannatusele. Kuid rasked ajad toodavad kangelasi ja siinkohal võime enda käest küsida, kas me oskame või julgeme midagi ette võtta, kui inimesed meie kõrval tagakiusamise alla satuvad. Schindlerile mõeldes on seal linnas olnud keegi, kes juutidele saatuslikul tunnil käe ulatas ning nii mõnelgi ellu jääda aitas. •

admin Tunnistused

JOOSEPI RISTIMISREIS IISRAELI

november 1st, 2007
Comments Off

11.-27. august 2007

Hanna Kaptein

Olen kristlane. Mu südames oli pikemat aega olnud igatsus näha riiki, kus on toimunud enamus Piibli tegevusest ja kus elas Jeesus, riiki kus ka praegu elab Jumala valitud rahvas – juudid.
Mul on väike vend Joosep, kes on küll juba minu pikkune, kuigi ta on alles 12 aastane. Selle aasta kevadel ütles Joosep isale, et tema tahab saada ristitud Jordani jões sellel suvel. Isa, Ülo, ei suutnud sellest pakkumisest ära öelda. Reisigrupp kasvas lõpuks 22 inimeseni. Kutsusime oma peres seda reisi Joosepi ristimisreisiks.
Mul on eesõigus jagada siin artiklis põgusalt oma kogemustest ja elamustest sellel erilisel, kaunil ja soojal J maal.
Üks koht, mis mind väga puudutas, oli Jeesuse tühi haud. On väga tõenäoline, et koht, kus käisime, on autentne, kuna see vastab Piibli kirjeldustele täielikult. Nimelt umbes 150 aastat tagasi oli üks inglane, kindral Charles Gordon, Jeruusalemmas käimas. Ta seisis ühel mäel ja vaatas kauguses olevat kaljukülge. Ta avastas, et kaljusein meenutab pealuud. Ta oli kristlane ja teadis, et Jeesus maeti Pealuu paika. Selle tõttu ostis ta selle piirkonna kreeklastelt. Sealtsamast lähedalt leidis ta tühja haua, kus oli ka renn kivi jaoks. Samuti tuli sealsamas välja suur veetsistern nõnda sügav, et sinna peab redeliga ronima. See näitab, et Pealuu paiga kõrval oli aed, mis oli kunagi kuulunud väga rikkale inimesele. Piiblist teame, et Jeesuse mattis Joosep Arimaatiast, rikas mees. Teame ka, et Jeesuse haud oli sealsamas Pealuu paiga lähedal („Aga seal paigas, kus ta oli risti löödud, oli aed ja aias uus haud, kuhu veel iialgi ei olnud kedagi pandud.” Jh 19:41). Veelgi kinnitab koha autentsust asjaolu, et Pealuu paigast leiti kaevamiste käigus palju luid, mis viitab, et tegu võis tõesti olla kunagise hukkamispaigaga. Jumal lasi selle koha taas leida. Tundsin selles paigas Jumala rahu ja rõõmu. Haua uksele oli pandud silt – „Teda ei ole siin, Ta on üles tõusnud”.
Teine koht, millest tahaksin Sinuga, armas lugeja, jagada, on Templimägi. See on koht, kus oli Saalomoni võimas tempel ning kus oli ka teine, pärast Babüloonia eksiili ehitatud tempel. Nüüd on seal Kaljukirik – Jeruusalemma panoraamilt igaühele tuttav kuldse kupliga moshee. Meie fantastiline giid rääkis, et Templimäel ei tohi kristlased paljut teha – ei tohi Piiblit lugeda, valjusti palvetada, laulda. Moslemid üritavad alandada juute kõigega. Nad olid pannud juutide uksepiida kivid, kus olid sees mesuusa jäljed, jalge alla. Mesuusa on väikene torukujuline kapsel, kus on sees Piibli kirjakoht. Juudid kinnitavad neid uksepiitadele siiamaani, et see meenutaks alati Jumala sõna. Samuti on moslemid ehitanud kinni idapoolse värava templimäel – kuna sealt tuleb ju juutide kuningas. Kui värav on kinni ehitatud, siis ta ei saa ju tulla! Moslemi lapsed võisid üsna vabalt tegutseda templimäel – ise nägime seal kahte armast moslemi poissi rulluisutamas. Judeokristliku maailma jaoks hinnalised arheoloogilised leiud, mida Templimäelt leitakse, on araablaste jaoks prügi. Tajusin Templimäel olles, kuivõrd erinevad mõttemaailmad ja lähenemisviisid on moslemitel ja juutidel. Meile räägiti ka vanast templist, selle tavadest. See oli väga huvitav. Näiteks olid templitrepi astmed igaüks ise laiusega, kuna siis pidi alla vaatama, et mitte komistada. Nõnda, vaadates alla, tõusti alandlikult Jumalale lähemale.
Galilea maakonnas olid teravateks elamusteks Karmeli mägi, Meggido lagendik, Galilea järv ja kolm varemetes linna. Alustan viimastest. Luuka evangeeliumi 10 peatükis on kirjas, et Jeesus needis Korasinit, Kapernauma ja Betsaidat, öeldes, et kui Tüüroses ja Siidonis oleks toimunud nii palju imesid nagu siin, siis oleksid nad ammu meelt parandanud. Need kolm linna nägid kõige rohkem Jeesuse imesid. Tänaseks on nad kõik varemetes, vaid kivihunnikud ja mõned sambad ning müürid on jäänud alles. See õpetas mulle taas, et imede nägemine ei pruugi kedagi päästa. Vaja on uskuda Jeesusesse.
Minu jaoks oligi Iisraeli reis eelkõige vaimulik elamus. Galilea ehk Kinnereti järve ääres olles ja seal ujudes mõtlesin kirjakohale, mis räägib, kuidas järvel oli suur torm. Jüngrid võitlesid sellega ja kartsid, et nad upuvad. Jeesus magas paadis samal ajal. Jüngrid äratasid ta ülesse ja ütlesid: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Mk 4:38). Jeesus ütles neile: „Kuidas teil ei ole usku?” (Mk 4:40). Sain enda elu jaoks nii vajaliku õppetunni tol kuuvalgel õhtul Galilea järves ujudes – Jeesus on minu paadis, ta hoolib minust. Vaatamata välistele olukordadele, kus tundub, et paat on juba pea vett täis, tean, et kõik on kontrolli all. Jumala teed on kõrgemad kui meie teed. Ta tahab, et ma usuksin. Jeesusele tohutult meeldib usk.
Iisraelis on ka suurepärased võimalused lõõgastumiseks. Mina naudin väga erinevates veekogudes ujumist ja randu ning palme. Saime ujuda Surnumeres, mis oli kehale väga turgutav mineraalidest pulbitsev järv. Ainult ettevaatlik pidi olema, et hirmsoolane vesi silma ei läheks. Meie grupis oli nii, et alati, kui olime kuskil, uurisime, mis selles kohas on juhtunud Piibli aegadel. Surnumere ääres olles oli huvitav aduda, et kui Lott ja Aabraham siia tulid, siis oli siin lopsakas ja vee¬rohke ala, nüüd on jäänud vaid kollane kõrb. Vaadates seda mõõt¬matut kõrbe, nii kaugele, kui silm ulatub, mõtlesin Taavetile, kes end siin Sauli eest peitis. Taavet kirjutab psalmides: Nii kui hirv ihkab vett, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Issand. Mõistsin seda kirjakohta uuel tasemel.
Samuti saime käia Eilatis, Iis¬raeli lõunapoolses tipus. Ujusime Punases meres, Akhaba lahes. See on maailma põhjapoolseim koht, kus on koralle. Käisin veeprillidega vaata¬mas vee all koralle, värvilised kalad ujusid ümberringi. Delfiinirannas kuulsin, kuidas delfiinid suhtlevad omavahel.
Iisraeli reisil oli Jumalal mulle palju põnevaid üllatusi, vaimulikke elamusi, rõõmsat nautimist (külm mangomahl ja peene liivaga rannad).
Joosep sai ristitud Jordani jões. Ma pole teda kunagi nii rõõmsana näinud, kui pärast seda. Hiljuti rääkisime oma koduköögis Iisraeli reisist. Joosep ütles: „Ma tahan tagasi minna. Hanna, tead, milline minu unistuste reis Iisraeli on? Kõigepealt käin Jeruusalemmas ülemises toas ja siis lähen puhkan kolm nädalat Surnumere ääres, Eilatis ja Vahemere ääres ja siis hakkan käima vaatamas erinevaid kohti.”
Tahan tänada Joosepit, reisi mõtte algatajat, oma Isa, et ta ka suuri unistusi ei laida maha, ja Peetrit, et ta nii südamest korraldab reise oma armastatud maale ja kõige eest nii hästi hoolitseb. Tänan ka reisikaaslasi – teid oli rõõm tundma õppida ja te tegite reisi veelgi meeldivamaks! Tänan eriti oma abikaasat, Veljot, kes julgustas mind minema ja vaatas ise meie last.
Meie gruppi kuulusid: Peeter Võsu (grupijuht), Piret Simpson, Ülo Niinemägi (vaimulik), Joosep Niinemägi, Lilian-Hanna Taimla, Hele-Maria Taimla, Ago Lilleorg (vaimulik), Maire Lilleorg, Aili Kruus, Kaili Kunto, Ann Viitso, Mari Viitso, Margit Saks, Natalja Suits, Juta Parasmägi, Lii Liivak, Ain Pärnapuu, Oleg Fjodorov, Helle-Kirsti Uusmäe, Mariann Tääger, Andrus Puju, Hanna Kaptein. •

admin Tunnistused

Noore kristlase muljed reisist Iisraeli

november 1st, 2007

Sel päeval tõstsin ma oma käe üles vandudes neile, et ma viin nad Egiptusemaalt maale, mille ma nende jaoks olin välja vaadanud, mis voolab piima ja mett, mis on ilusaim kõigist maadest. (Hs 20:6)
Sügisel, 26. sept – 08. okt 2007, lehtmajade pühade ajal oli mul võimalik külastada Püha Maad. Reisi korraldas Jeruusalemma Kristliku Rahvusvahelise Suursaatkonna Eesti osakond. Erinevate koguduste karjased ja liikmed üle Eesti moodustasid toreda reisiseltskonna.
Iisraeli riigi territoorium on poole väiksem Eestimaast ja seetõttu arvasin algul, et jõuame kõik-kõik huvipakkuvamad kohad rahulikult läbi käia. Tegelikult see päris nii ei läinud. Tõsi, jõudsime riigi Golani kõrgendikest Punase mereni ja Tel Avivist Surnumereni läbi sõita, kuid Püha Maa on tulvil religioosse, ajaloolise, kultuurilise ja loodusliku väärtusega paikadest, millega tutvumine nõuaks tublisti rohkem kui 2 nädalat.
Iisrael on väga vaheldusrikka maastiku ja loodusega. Põhja-Iisraelis ja ranniku aladel valitseb vahemereline kliima, kuumade ja kuivade suvedega ning jaheda ja vihmase talvega. Talve all tuleks eestlasel pigem ette kujutada meie hilissuvist vihmaperioodi. Vihmane aastaaeg kestab oktoobrist mai alguseni, kuid enamus vihmast sajab detsembrist veebruarini. Riigi lõuna ja ida osa iseloomustab läbi aasta kuiv kõrbekliima, kus vihmasagarad peaaegu olematud.
Kliimast tulenevalt on Iisraeli põhja ja lääne osa viljakam ja lopsakama taimestikuga, nt Jisreeli tasandik ja selle ümbrus. Riigi lõuna ja ida osa kuiva kliima tunnistajaks on aga kuldset värvi Juudea ja Negevei kõrbed ning Iisraeli-Jordaania piiril asuv Surnumeri. Viimane on atraktsioon omaette: ülisoolane meri, mille kallastel ja põhjas on liiva asemel sool ja mille pinnal saab sõna otseses mõttes lebada ja lugeda päevauudiseid. Ja loomulikult riigi lõuna tipus asuv Punane meri eresinise, põhjani kristallselge veega, erksavärviliste korallide ja kaladega, milliseid ma seni olin vaid uhkemates akvaariumides näinud. Tõepoolest on Iisraeli ilusaim kõigist maadest!
Mainimisväärne on asjaolu, et juudid kasutavad ära kõrbe, mis meie mõistes on täiesti viljatu ja kasutuskõlbmatu, elurajoonide ehitamiseks ja isegi põllumajanduseks. Ühelt poolt nad oskavad ja teisalt lihtsalt peavad seda tegema. Kätte on jõudnud aeg, mil paganate sekka laialipillutud juudid oma Tõotatud Maale tagasi on pöördumas. Alates Iisraeli riigi loomisest 1948 kuni tänaseni on Iisraeli tagasi pöördunud ca 3 miljonit juuti. Linnad kasvavad meeletu kiirusega, nt aastal 1948 elas Jeruusalemmas 84000 elanikku, kuid tänaseks on pealinnast Jeruusalemmast saanud üle 700 000 elanikuga Iisraeli suurim linn. Arvestades elanike arvu Iisraelis (ligi 6 milj juuti ja arvatavalt 1,3 milj araablast), juutide kõrget sündimust, jätkuvat sisserännet ja asjaolu, et kõrb moodustab poole niigi väikesest Iisraeli territooriumist, on ilmselge, et juutidel ei jää muud üle, kui kasutada targalt ära tühjad kõrbeväljad. Ja nad tulevad sellega suurepäraselt toime.
Veel hämmastavam on juutide oskus tegeleda kõrbes põllumajandusega. Surnumere äärest Eilatti suunduv tee kulgeb läbi Juudea ja Negevi kõrbe. Ja keset kõrbe jäid tee äärde kibutsite datlipalmisalud, hiiglaslikud kasvuhooned ja isegi suured piimafarmid. Seejuures on veelgi imestamisväärseme asjaolu, et Iisrael on maailma kõige kõrgema piimatoodanguga riik (12 000 kg/a lehma kohta), ületades Eesti lehmade keskmise toodangu ligi kaks korda.
Erakordne võimalus oli külastada ühte Iisraeli sõjaväeosa. Kohe pärast keskkooli lõpetamist lähevad Iisraeli noored kandma kohustuslikku sõjaväeteenistust, mis kestab meestel 3 ja naistel 2 aastat. Vanuse suhtes on ehk palju öelda mehed-naised, aga nende elukogemuse, hoiakute ja elujaatavuse osas on nad meie noortest (ka minust) palju täiskasvanulikumad. Eestis kestab sõjaväeteenistus kokku 8 kuud. Iisraelis kestab sama kaua noore aeg. 8 kuu möödudes tõeline teenimine alles algab – reaalsetes, riskantsetes situatsioonides, millest ei unista keegi. Saime teada, et kuigi Iisraeli tänavatel on elu näiliselt rahulik, käiakse selles väeosas keskmiselt korra nädalas sõjalistel operatsioonidel terroristide kahjutuks tegemiseks.
Muljet avaldasid mulle juudi pered. Eriti jäid silma ortodokssed juudipered. Kogu meespere must-valges riietuses, juba pisikesed poisid oimulokkide ja kipaga – tõeliselt armas vaatepilt. Üllatavalt tegelevad isad oma lastega väga usinasti. Ja lapsi on palju. Olles ise kasvanud kuuelapselises peres, oli eriti huvitav neid jälgida. Ilmselt on kõikide suurte perede toimetamistes palju sarnasust. Kuna toimetamist on küllalt, siis mõttetutele pisiasjadele tähelepanu ei pöörata. Peamine, et pere hoiaks kokku. Jumalat tunnevad muidugi juudipered rohkem kui Eesti pered. Soe tunne oli vaadata, kuidas pere meesliikmed üheskoos sünagoogi poole sammusid, elurõõmsalt ja väärikalt. Pühapaikades oli nii palju juute palvetamas – igas vanuses, väiksemaid ja suuremaid lapsi, mehi ja naisi.
Vahel tundub ateistlikus Eestis asjalike ja veel asjalikemate inimeste keskel, et ma olen üks ülivähestest veidrikest, kellel pole pühapäeval tõesti mitte midagi paremat teha, kui minna kirikusse. Jeruusalemmas ma tundsin, et olen omade keskel. Kogu õhkkond oli kuidagi nii oma. Sain kinnitust, et asi pole mitte selles, kas oled ortodoksne juut, luterlane või muu konfessiooni esindaja, asi on meie ühises Iisraeli Jumalas.
Rääkides kristlastest, teadsin tegelikult ennegi, et neid on palju üle maailma ja et nad loevad sedasama Piiblit ja võtavad seda sama armulauda. Olles aga Jeruusalemma vanalinna ühe kristliku kiriku teenistusel, tajusin tõeliselt, et meiesuguseid on tohutult palju. Ka noori. Üle kogu maailma. See kogemus oli sõnul seletamatult rõõmustav.
Sarnane tunne valdas mind Lehtmajapühade konverentsil, eriti aga Jeruusalemma marsil. Kus ma nägin oma silmaga, et õnneks on üle maailma, Eestist, Soomest, Brasiiliast ja veel saja kahekümnest riigist tõelisi Iisraeli sõpru rohkem, kui ma ette oskasin kujutada.
Fakt on see, et Iisraeli vastaseid on küllalt ja mul on olnud juhtumeid, kus mõni lausa pritsib mürki juutide kohta ilma, et tal oleks endal ühegi juudiga ühtki isiklikku kogemust, millele ta võiks tugineda oma vihas. Just siis on eriti soe tunne meenutada Jeruusalemma marsil Iisraelile oma toetus näidanud rahvahulka ja teada, et õnneks on juutidel siiski päris palju toetajaid.
Ma loodan, et kolme maailmajao piiril asuva Iisraeli toetajaskond kasvab. Just seal toimus suur osa Vana ja Uue Testamendi tegevusest. Piiblis mainitud kohad ei seisa mitte üksnes Piiblis kui kunagised paigad vaid need eksisteerivad tänapäevani ja on reaalselt olemas! Turvatara vahel ja praktiliselt varjendiga ümbritsetud Racheli hauda külastades mõistsin ma, et turvalisus pühade paikade külastamisel polegi nii iseenesest mõistetav. Et me saaksime Templimäge, patriarhide matmispaika Makpela’d ja teisi oma pühasid paiku külastada praegu ja tulevikus, tunne rõõmu pühakirjast, õnnista Iisraeli ja palu rahu Jeruusalemmale!

Ülejäänud muljed on sõnulseletamatud! •

admin Tunnistused

IISRAELI KEVADREISIST 2007

august 1st, 2007

Lendasime CSAga Praha kau¬du, lendude vahel oli mitu tundi aega ja ma lootsin Praha vanalinna näha, kuid et väljalend hilines ja Prahas sadas kolevihma, siis kadus tahtmine linna minna.
Iisraeli hõngu oli esimest korda tunda, kui teel Tel Avivi saabus lennutoidu karbike koos sildiga “see toit ei sisalda siga” Istusin akna all ja unega vaheldumisi vaatasin süsi¬mus¬tas meres säravaid imevahvaid pisi¬kesi Kreeka saari, mida oli oht¬ralt merre puistatud. Siis said saared otsa, oli ainult tume meri ja tume taevas. Ka meri sai äkki otsa ning lennuk liugles üle Iisraeli ranniku. Eriline hetk. Mõtlesin, et see ongi see Püha Maa, millega kohtumist paljud inimesed pikisilmi ootavad ja nüüd olen ka mina siin. Maandusime üle Tel Avivi kõrghoonete ja öeldi, et õues on 23 kraadi sooja, kell 5 hommikul! Minul ja ilmselt suurel osal reisirahvast terendas silme ees palav päikeseline päev Surnumere ääres ja kõik tormasid õhemaid riideid selga vahetama. Lennujaam oli üks kenamaid, mida ma viimasel ajal näinud olen: avarust ja marmo¬rit, voolav vesi disainielemendina ning Villeroy & Boschi kraanikausid vetsudes.
Teel lennujaamast hotelli käisi¬me Qumrani koopaid vaatamas (kust leiti Piibli käsikirjad) ja Ein Gedi rahvuspargis (kus Taavet kunagi Sauli eest varjus ja kus olid ilusad kosed ja sadade kaupa kooli¬lapsi matkamas koos relvastatud saat¬jatega). Ja mul oli peavalu, mis ei allunud tabletile.
Soojust ja päikest polnud ka kuskil. Oli täitsa külm ja tuul. Unis¬tus mõnusast lebost Surnumere vees sooja päikese paistel kukkus kurvalt kokku. Taevas olid tumehallid pilved, maastik oli hall, Surnumeri oli hall ja nägi välja nagu mingi lomp keset trööstitut kõrbetüher¬maad. Ma kujutasin seda ette suure¬mana ja kuidagi rohkem merena. See nimi õigustab ennast hästi – kõik ongi täitsa surnud, ei rohelust ranni¬kul ega elu meres endas. Maantee läheb piki rannikut, aga ei saa lihtsalt üks-kõik-kus mere äärde minna. Meri kuivab ca meeter aastas, rannik on vajuv ja maantee ääres keset tühermaad hoiatussildid – “uppumise oht” Neil on suured plaanid ehitada kanaleid Punasest ja Vahemerest, et Surnumeri tulevi¬kus päris ära ei kuivaks. Mõned aastad tagasi ehitatud Ein Gedi spa on juba pool km rannast eemal mere kuiva¬mise tõttu.
Surnumeri on igatpidi hiiglama kasulik. Sealkandis on tavalisest rohkem hapnikku ja vähem UV-kiirgust. (Inimeste peal katsetatud – meie UV toimel tumenevad prilli¬klaasid jäid heledamaks kui tava¬liselt, ehkki väljas säras ere päike). Merevesi sisaldab suurel hulgal kõiksugu mineraale, mis on kasu¬likud nahale, hingamissüsteemile, liigestele ja tööstusele. Tööstuse tarbeks on firma Dead Sea Works terve lõunapoolse osa merest auru¬tus¬panne täis ehitanud (neid on kosmosestki näha), et kasulikke aineid, mida maailmas ainult soo¬las¬test veekogudest leiab, paremini kätte saada. Kaaliumkarbonaati, bromiide ja muud. DSW- le kuulub ka Ahhava kreemitööstus. Ahava tehases näidati õppefilmi, kuidas kosmonaudi¬kos¬tüü¬mides mehed mere kaldal pika ridvaga kreemide tarbeks kasulikke koostisosasid välja kougivad. Iisrae¬lis ja ka mujal maail¬mas müüdava Surnumerekosmeeti¬ka kauba¬mär¬kide küllus võtab sil¬mad kirjuks, kuid Ahava tooted on kõige ehedamad, otse Surnumere kaldal tehtud.
Ein Bokek, kus ööbisime paar ööd, on lihtsalt hulk Surnumere kaldale kõrbesse ehitatud hotelle. Õhtuks ilm natuke klaarus, võtsime julguse kokku ja läksime vette. Rand oli tühi, vaid mõned venelased. Üks neist ütles midagi, mille peale me automaatselt reageerisime ja siis ta itsitas, et siin käivadki ainult need, kes vene keelt mõikavad. Pani kor¬raks mõtlema küll, et kui piirkonna tõmbenumber on Surnumeri – hotellis on 600 tuba ja rannas 10 inimest – siis kus on kõik ülejäänud? Esma¬kokku¬puude Surnumere veega oli naljakas kogemus, nagu lõbustus¬pargis. Tek¬ki¬sid tasakaaluhäired, ümbermine¬mise tunne ja refleks vehkima hakata (inimene on ju harjunud põhja mine¬ma, kui jalad põhja ei ulatu ja ennast vees ei liiguta). Vehkida ei tohi, siis läheb tulisoolane vesi silma ja see pole eriti lõbus. Võttis natuke harju¬mist, et selles vees iseendaga toime tulla. Kõige parem oli lebada selili tugi¬tooliasendis. Kõhuli sai liikuda jalad paigal ja kätega ennast tasakesi edasi tõmmates, nn koera ujudes. Seisma ei saanud jääda, siis tekkis taas ümberminemise tunne. Veest välja tulla ja jalgu alla saada oli taas omaette kino. Jalad lihtsalt ei lähe põhja! Oskamatute jaoks oli vees toru, kust kinni võtta ja ennast kaldale tõmmata. Meil oli hotellis suur soojen¬dusega Surnumerevee-bassein, seal oli hea jahedast merest tulles konte soojendada. Vesi oli basseini ääreni, rätik ääre peale, pea rätiku peale, keha kerkib veepinnale ja uni tuleb.
Teine lahe asi oli sabati lift. Me algul mõtlesime, et lift on rikkis, kui nupuvajutused ei mõjunud, aga selgus, et see oli hoopis program¬meeritud ise sõitma ja peatuma igal korrusel. 15 korrusele sõita päris lõbus. Õnneks me elasime kahek¬sandal.
Järgmisel päeval läksime Masa¬dale. Ilm oli soe, päike väljas, koos päike¬sega läksid kõrbevärvid sära¬ma ja eelmisel päeval ilmetult hallina tundunud maastik muutus kauniks. Surnumeri oli peegelsile ja peegeldas pastelsetes värvides vastaskalda Jordaania mägesid. Vaatepilt oli kaunis kui maal.
Masada oli palju võimsam, kui ma ette kujutasin: 400 m kõrge ja 300 m pikk mägi. Neil olid seal 2000 aastat tagasi spa ja saunad ja põran¬da¬küte ja terve toa suurused veema¬hutid (mismoodi vesi mäkke üles sai, see insenertehniline lahendus oli minu jaoks umbes samalaadne müs¬tee¬rium, nagu et miks lennukid alla ei kuku). Masada oli Juudi sõja ajal veel viimane vallutamata kindlus. Roomlased piirasid seda 3 aastat. Kujutada ette, kuidas 1000 inimest seal 3 aastat elasid ja nägid, kuidas vältimatu lõpp aeglaselt läheneb… ja kuidas nad viimasel õhtul otsustasid surma kasuks, et mitte sattuda orjusesse. Kui siis roomlased järgmi¬sel päeval kindlusesse jõudsid, valitses seal haudvaikus. Roomlased leidsid eest mahapõletatud hooned, hunnikusse laotud relvad, tunnis¬tuseks alles jäetud toiduvarud, sur¬nu¬kehad ja kaks naist koos viie lapsega, kelle kaudu see kurb lugu meieni on jõudnud. Peale juudi alade roomlaste kätte langemist juudid emigreerusid ja kaotasid oma usulise ja poliitilise keskuse, ning läks 2000 aastat, enne kui nad said 1948. a. oma riigi tagasi. Tänapäeval anna¬vad Iisraeli noorsõdurid Masadal vande : “Masada shall not fall again”.
Olime just Masada ringkäiku lõpetamas, kui 5 hävitajat lendas äkki ühes suunas üle pea, 2+2+1.
Õhtul ja järgmisel hommikul, kui me jälle Surnumere kaldal lebo¬tasime, lendas neid veel (rahvas rannas ei teinud teist nägugi). Ma olin selleks ajaks neid kokku loen¬danud juba 11 tükki. Tekkis mõte, et see võis olla Condoleezza Rice’i visiidi turva – ta oli Iisraelis täpselt samal ajal. Hiljem kogu reisi jooksul ei näinud ma enam ühtegi hävitajat, küll aga muid militaarmasinaid.
Surnumere äärest sõitsime Gali¬leasse. Tee äärde jäi Beit Shean – taas üks koht, mis ületas mu ootused ja ettekujutused. See oli kuningas Taaveti ja Ramses III ajal Egiptuse asevalitseja residents, hiljem Kreeka ajal Scythopolise nime all tuntud linn. Kuningas Sauli (kes oli enne kuningas Taavetit) surma järel ripu¬tati tema ja ta poegade laibad linna¬müürile välja.
Praegu on seal suur väljakaeva¬tud varemete kompleks- amfiteater, linnatänavad, palju igasuguseid vahvaid sambaid püsti ja pikali ja pooleks (maavärina ajast), auru¬sauna varemed jne. Me olime sellel tohutu suurel territooriumil peaaegu ainsad turistid! Täielik nauding. Sarnaseid varemeid Kreekas või Itaalias rünnataks hordidena.
Tibeerias oli meil vist kõige parema vaatega hotellituba – eel¬viimasel korrusel, rõdu oli sama suur kui tuba ise ning kaks nurgast kokkujooksvat toaseina olid üleni aknad, terve Galilea järv oli näha. Loodus oli kevadiselt värske, rohe¬line, lilled õitsesid aasadel. Peeter Võsu ütles, et küll Jumal teadis, kuhu oma Pojale kodu valida.
Tibeerias käisime ka teemandi¬tehases. Üle poole maailma juveeli¬tööstuse teemantidest lihvitakse Iisraelis. Lihvimistöökojad on ena¬muses mõnekümne töötajaga väike¬ettevõtted. Kõige väiksema, 1-karaa¬dise teemandi lihvimiseks kulub 8 tundi, teemant kaotab lihvimise käigus 60% oma kaalust ning selle lihvimiskettale jäänud teemandi¬tolmuga lihvitakse järgmine teemant. Peen käsitöö.
Samal õhtul, kui me teemandi¬tehases olime, oli Tel Avivis Eesti-Iisraeli jalgpallimäng. Jalgpalli suh¬tes on mul reisid ikka hästi ajastatud- olin ju Sitsiilias, kui Itaalia võitis suvel MMi ning järgnes öö läbi kestev spontaanne rahvapidu. Seekord ütlesid kohalikud, et te olete toredad inimesed küll, aga jalgpalli mängida ei oska.
Galileas käisime Piibli-paika¬des, kus oli ajaloolistele vaatamis¬väärsustele lisaks silmatorkavalt palju eksootilistes riietes Aafrikast ja Aasiast pärit palverändureid. Ehe näide sealkandi usulisest ärka¬misest? Lääne turismigruppe oli palju vähem. Eks lääne inimesed ole Iisraeli suhtes massimeedia poolt ära hirmutatud ka.
Õndsakskiitmise mäel ja Jor¬dani ristimiskohal oli hästi vahva vaadata, kuidas eri kirikute ja eri maade inimesed oma teenistusi pea¬vad, igaüks vastavalt oma liturgiale ja temperamenditüübile.
Õndsakskiitmise mägi ise oli hästi helge ja ilus koht.
Aga Jordani ristimiskohas uju¬sid 80 cm pikad kalad parves ringi ja ma hetkeks hingasin kergendatult, et ma juba olen ristitud.
Kapernaumas istusime süna¬googi maha ja Kuressaare kiriku¬õpetaja Anti Toplaan luges Piiblist ette teemassepuutuvaid kohti. Hea vaikne hetk oli, palav ja päikeseline, ainult meie grupp oligi seal. Ma kujutasin ette, kuidas Jeesus seal vanasti käis ja oli sama palav ja päikeseline.
Peetruse ämma maja peale on sammastel seisev kirik ehitatud, klaasist põrandaga, et saaks seest¬poolt ka ikka Peetruse ämma maja varemeid imetleda. Toplaan ütles, et see on kõikide ämmade pühamu.
Naatsaretis vaatasime Maarja ja Joosepi kirikuid, mis on ehitatud nende kodude peale. Kodud asuvad hästi lähestikku. Maarja kirik ehitati alles 1964 ning sinna on maailmast kokku kogutud neitsi Maarja mosa¬iike, kõik on erinevad ja igaüks on oma maale iseloomulik. Naatsaret ise on araablaste linn, tüüpiline selline, kuid üllatavalt rahulik. Olime seal peaaegu ainsad turistid ja täna¬va¬kaubitsejad ei tülitanud üldse. Linnast läbi sõites nägin bussi ak¬nast matuseid. Trobikond mustades riietes mehi kõndis kiirel sammul mööda tänavat, esimesed kandsid õlgadel puust kirstu, kirstukaanel oli rist. Seltskonnas polnud ühtegi naist.
Käisime ka Golani kõrgendikul. Mida põhja poole, seda vähe¬asus¬tatum ja militaarsem oli ümbrus¬kond. Iga natukese maa tagant oli mõni sõjaväebaas. Kolme tanki trans¬porditi (Merkava kaalub 65 tonni…), paar rohelist helikopterit lendas ja väiksemaid sõjamasinaid liikus ringi. Me olime seal vist ainus turis¬mi¬buss sel hetkel. Maantee äär oli palistatud siltidega : fire zone, danger. Maa sees võib lõhkemata kola olla, looduses väljaspool tähistatud radasid liikuda on ohtlik ja selleks peab kaitsejõudude kirjalik luba olema. Et asustus on hõre ja loodus suures osas tsiviliseerimata, siis maastik oli lummav – kilomeetrite kaupa kaunist rohelist avarust. Värske kaselehe värvi heleroheline rohi, lõputud lagedad väljad ja künkad ning suur roheline Gamla kanjon, kuhu me kahjuks sisse ei pääsenud. Moonid õitsesid väljadel, tühjad maanteed ja meie buss seal üksinduses õhtupäikese valgel ringi sõitmas.
Süüria piiri ääres Bentali mäel on Yom Kippuri aegne sõjaväebaas, mis on turistidele avatud. Mäelt ümberringi on avarad vaated, kõrval Avitali mäel on praegune sõjaväe¬baas ning eemalt paistab Kuneitra, mis asub juba ÜRO alal. (Iisraelil puudub Süüriaga rahuleping ning piiriala on 1974st aastast ÜRO kontrolli all). Päris õõvastav oli käia sõjaväe maa-alustes tunnelites ning palju selgemaks sai selle maa iseseis¬vuse hind. Militaarrajatistele lisaks on mäe otsas “Coffee Anan” nime¬line kohvik (eesti keeles kõlab ju päris vahvalt ja PV ütles, et mis värk nende ÜRO peasekretäride nimedega on, et kõik peavad kerge kiiksuga olema) Vanametallist oli ehitatud iga¬sugu¬seid veidraid loomi – näiteks kohviku ees oli mingi kiitsakas kõrvik trans¬portimas poekäruga kuhja kive. Sissepääsu juures oli suur ja rooste¬tanud, hambuliste lõugadega kole¬loom. Lisaks hulk muid elukaid. Nagu omalaadne skulptuurinäitus.
Golanide külastuskeskuse pa¬no¬raamkinos (suur poolkuukujuline ekraan) näidati loodusfilmi, mille juurde tehti saalis tuult ja vihma. Seal oli ka suur Golanide pinna¬reljeefi makett, kuhu peale näidati presentatsiooni (puust ja punaseks) piirkonna ajaloost ja viimastest sõdadest – kust kellegi tankid tulid jne. Väga õpetlik. Golanid on kõrgem kui ümbritsev Süüria ja Iisrael ning strateegiliselt on see ülioluline piir¬kond. Golanidelt on kogu põhja¬poolne Iisrael laskeulatuses. Samuti Damaskus. Süüria pole sugugi huvitatud Iisraeli sõjalisest kohal¬olekust piirkonnas ning on praegu koondanud suurema osa oma relvas¬tusest Golanide piirialadele. Lähis-Ida on uue sõjalise konflikti ootuses. Iraani tuumaprogramm edeneb, Ahmadinejad ähvardab Iisraeli maa¬kaardilt minema pühkida ning kar¬de¬takse ennetavat lööki Iraanile. Ajal, mil maailma tähelepanu oli koon¬dunud Al Qaeda mättasse löömisele, kogus Hezbollah jõudu ja näitas möödunud suvel Iisraeli vastu ham¬baid. Praegu küll väidavad kõik osapooled, et nemad ei kavatse kedagi esimesena rünnata, kuid on igatahes valmis iseenda kaitsmiseks juhul, kui keegi peaks neid ründama. Golanidelt tuleb ka 30% Iisraeli joogiveest.
Hakkasime tasapisi piki Vahe¬mere serva Jeruusalemma poole tagasi sõitma, peatustega Carmeli mäel (kus prohvet Eelija palus vih¬ma), Kaisareas (kaunis koht otse mere rannal, võimsaks ehitatud Heroodes Antipase ajal, praegu säilinud suur amfiteater, hipodroom, akvedukt) ja Tel Avivi rannas, kust ma korjasin taskud uhkeid teokarpe täis. Osa rahvast käis Vahemeres ujumas. (Mõtlesin just, et Iisrael on ainuke riik, kus saab ujuda kõiksugustes eri tüüpi meredes, välja arvatud ookean: Vahemeri, Surnumeri, Punane meri, lisaks veel mageveejärv ja jõed.)
Carmeli mäel ma mõtlesin, et kui Piiblis on öeldud a’la “ja siis Eelija läks mäele”ja see tundub nii lihtne, siis tegelikkuses andis sinna mäele jala ikka minna hea tükk aega.
Latrunis käisime soomus¬väge¬de muuseumis – PV ütles, et iga kord on siit mööda sõidetud, nüüd lähme ja vaatame! Ja hästi tehtud. 15 km Jeruusalemmast läänes asuv Latrun on läbi aegade olnud streteegilise tähtsusega küngas ja mitmete lahin¬gute toimumispaik. Seal on memori¬aal kõikides Iisraeli sõdades hukku¬nud võitlejatele (ca 5000 inimest alates 1948 a-st). Väga patriootlik paik. Tankimuuseumis on väljas ca 200 soomukit – iga lahingvarustuses olnud tank alates I Maailmasõja ajast kuni tänapäeva Merkava MK II-ni (kuulsaim praegune Iisraeli tank). Leidsin ka venelaste T-55 üles, see tundus teiste kõrval nii pisike.
Järgmine päevakorrapunkt oli Yad Vashem. Meil oli enne sulgemist vähe aega, nii et nägime ainult peahoonet. See iseenesest oli juba suur nagu jalgpalliväljak. Äärmiselt põhjalik ekspositsioon. Et kõike läbi vaadata, läheks vist terve nädal. Emotsionaalselt kõige võimsam oli minu jaoks nimede tuba – see oli nagu omaette pühamu. Ümmargune koo¬nuse¬kujuline ruum, ümberringi seintel hukkunute toimikud, koonuse ülaosas hukkunute pildid, üleval valgus ja all suur sügav ümmargune kiviseintega auk, mille põhjas vesi ning ülevalt paistva valguse peegel¬dus. Seisin seal tühjas ruumis augu ääres üksinda tükk aega ja palusin tagantjärgi ära kõik oma õnnistused juudi rahvale, mis mul siiamaani palumata olid.
Ja jõudsimegi Jeruusalemma, Iisraeli pealinna. Mina arvasin enne, et Tel Aviv on Iisraeli pealinn, aga selgus, et Iisrael kuulutas Jeruusa¬lemma pealinnaks juba 80ndate alguses ja viis riigiasutused sinna. Araabia Liiga kuulutas seepeale naftaboikoti kõigile riikidele, kes julgevad Jeruusalemma Iisraeli pea¬linnana tunnistada ja nii siis jäigi, et lääneriigid ei ole seda teinud ja saatkonnad on endiselt Tel Avivis.
Jeruusalemmas olime kaks päe¬va. Käisime vanalinnas ja püha¬paikades.
Jeruusalemm on maailma vaim¬ne keskpunkt ja tõeline rahvaste katel. Piisab väikesest sädemest, et pinged lahvataksid. Viimati juhtus see 2007. a veebruaris, kui Iisrael alustas Templimäel parandustöid (paari aasta eest oli müürist kive alla kukkunud), mispeale moslemid alustasid vägivaldse protestilainega, et moshee pühad alusmüürid lõhu¬takse ära ning Iisrael oli sunnitud tööd peatama. Nutumüür on sääraste intsidentide kontrolli all hoidmiseks tugeva politseivalve all ning kogu vanalinn varustatud valvekaame¬ratega.
Vanalinna neli kvartalit – juuti¬de, kristlaste, armeenlaste ja araab¬laste – on kõik täiesti ise nägu.
Via Dolorosa on araablaste linnajaos, sisuliselt turutänav, para¬jalt räpane ja mingit pühaduse tunnet ei tekitanud. See tundus nii süm¬boolne. Nagu kirjutab apostel Johan¬nes: “Tema kaudu oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud… Ta oli maailmas, ja maailm ei tundnud teda ära”. Ain¬sad rahuoaasid ristiteel olid mõned peatused, kuhu on ehitatud pisi¬kesed kabelid. Parajasti oli araablaste puhkepäev (reede) ja et nad olid enamuses moshees palvel, siis oli õhkkond veidi vaiksem. Ristitee lõpeb suures kahekorruselises Püha Haua kirikus. Keset kirikut on politsei valve all olev hauakabel, kuhu turistid tunglevad. Kirikuhoonet jagavad omavahel mitu kogudust: Roomakatoliku, Kreeka, Kopti, Süü¬ria, Etioopia, Armeenia.
Käisime ka Õlimäe serval keset araablaste territooriumi asuvas Välis-Vene Õigeusu (Russkaja Pravoslav¬naja Tserkov Zagranitsei) nunna¬kloostris, kus eestlasest õde Ksenja rääkis meile kloostrielust. Intelli¬gentne naine, vanust juba 79. Kui ta elab üle 90 ja mõistus püsib sama selge, siis ta saab “ingliks”- kõrgeim aste nunnadel, kus ei pea enam töötama, võib ainult õpetamisele pühenduda. Kloostris on praegu ca 50 nunna ja üks munk, kes on juba 80 ja teeb ära kõik meestetööd. Kloostris oli ka kass, kes õde Ksenja küsimise peale ütles “Mamma.” Külalisi võetakse ka vastu, kas päris tasuta (siis peab kloostrielus osa¬lema) või annetuse eest (rohkem vaba aega), kuid õde pani südamele, et klooster ei ole siiski odav hotell. Eriti tere¬tulnud on mehed, kes aitak¬sid tööd teha.
17. mail 2007, peale aastate¬pikkust ja väliskirikus lõhe põhjus¬tanud arutelusid, kirjutavad välis¬kiriku pea, New Yorgi metropoliit Laurus ja Moskva patriarh Aleksius Moskvas pidulikult alla deklarat¬sioonile, millega väliskirik tunnustab Moskva patriarhaadi autoriteeti, säilitades siiski oma autonoomia. (Paratamatult mõtlen, et see on järgmine vahend Moskva mõju laien¬damiseks maailmas, ning et kuidas pikemas perspektiivis läheb välis¬kiriku maade ja varadega. Välis¬kirikul on näiteks Jeruusalemmas Õlimäel kloostrile lisaks veel suur uhke Maria kirik.)
Templimäele meid karmistatud turvareeglite tõttu ei lastud. Käisime arheoloogilise alal, kus kõik templi ajalugu ära seletati, ning Lääne¬müüri tunnelites. Sajanditevanuste kõrgete kivide vahelt läheb pool kilomeetrit pikk kitsas käik (natuke klaustrofoobne kogemus). Muljet¬avaldav on vaadata, kuidas juudid seal palvetavad. Nutumüüri sees on püham palvetada kui väljaspool, sest sees saab olla templile natuke lähe¬mal. Nutumüüri veebikaamera on siin : http://www.aish.com/wallcam
Ning samast saab saata ka soove müüri sisse panemiseks.
Väljas müüri ääres loob lakka¬matu palve 24h pühaliku õhkkonna. Kujutasin ette metsikut rahvamurdu, aga mitte midagi taolist. Rahvast oli pigem vähe, palvetajad tulid ja läksid.
(Minu jaoks oli kogu reisi jook¬sul üllatav, et turiste oli niivõrd vähe võrreldes näiteks Vatikaniga. Ometi on Iisrael maa, kus on Jumala enda jalajäljed – see peaks olema ju palju olulisem, kui paavst ja Püha Peetruse katedraal. Paistab, et Iisraeli sõida¬vadki eelkõige need, kellel sügavam huvi selle maa ja vaimsete väärtuste vastu. Massturismi peletab poliitiline ebastabiilsus minema.)
Meil oli kohtumine ka Samuel Lazikiniga, kes rääkis juutlusest. Tema sõnul ortodoksne juutlus on olnud maailmas juudi rahva säili¬mise aluseks – juudid, kes ei pea käske ja kombeid, assimileeruvad neljandaks põlvkonnaks. Käsk õppi¬da Jumala käske on põhjustanud ka selle, et õppimine on juutidel gee¬nides juba mitutuhat aastat. Juudid on saanud protsentuaalselt kõige rohkem Nobeli preemiaid. Jeesusest ja Jumalaemast ta rääkis, et kui Jumalal on ema, siis peaks tal ju olema ka muid sugulasi ja see läheks jube keeruliseks. Sellepärast juutidel on üks Jumal.
Jeruusalemma hotellis olime ainus välismaalaste grupp ning juutide sabatiõhtusöök oli vahva elamus. Kõik olid parimais riideis, laulsid laudkondade kaupa laule, lisaks söögi- ja veinirituaalid, mille alal ma olen kahjuks võhik. Hiljem tantsitakse tänavail. Ja nii iga nädal.
Reede õhtul olime turul, kus oli palavikuline sabatieelne ostubuum – loojanguks peavad kõik tehingud tehtud olema. Sabat algab reedel päikeseloojangust (täpselt 18 minutit enne tuleb süüdata küünlad) ja kestab laupäevase päikeseloojanguni. Saba¬ti ajal ei tohi mingisugust tööd teha, vaid see aeg kuulub Jumalale ja inimesele meenutamiseks, et Jumal on elu looja ja valitseja. Laupäeval oli vanalinnas palju juute liikumas palvele, väga ehedais riideis inimesi, kes oleks justkui kuskilt ülemöö¬dunud sajandist välja astunud. Usuelu tundus nii normaalne ja iseenesestmõistetav. Tahtsime peale päikeseloojangut veel linna minna, kuid hakkas tugevalt sadama ning jäi minemata. Põuaga harjunud kohalikud arvasid, et me võiksime oma Eestist kaasa võetud vihmadega tihemini seal käia ja meie olime õnnelikud, et see vihm varem ei alanud. See oligi meie viimane õhtu Jeruusalemmas ja nii meie reis algas ja lõppes vihmaga.
Viimasel reisipäeval käisime Ülemises toas, Getsemani aias ja Haua aias. Anti Toplaan luges taas Piiblist temaatilisi kirjakohti ette. Piibel saab selgemaks ja läheda¬semaks, kui ise neis paigus viibida. Jumala pühadus, au, armastus ja isiklik lähedus inimesega said üheks ühtseks Jumala-tunnetuseks ja juba selle kogemuse pärast tasus tulla Iisraeli.
Hauaaia silt “Teda ei ole siin, sest ta on üles tõusnud”, oli hea lõpetus sellele reisile.
Apostel Johannese sõnadega : “Ja Sõna sai lihaks, ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust, kui Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde”.
Tagasi Euroopasse, Praha len¬nu¬väljale jõudes tundus kõik nii selge, lihtne, ilmalik ja … igav.
Iisraelil on küljes nähtamatu magnet, mille külgetõmbejõud dis¬tant¬silt suureneb. Mul ei ole kunagi olnud suurt Iisraeli-unistust ega olnud erilisi üleskruvitud ootusi selle reisi suhtes, kuid see maa jättis kustumatu elamuse. Reis algas kerge pettu¬musega, siis läks kogu aeg paremaks ja kulmineerus Jeruusa¬lemmas. Muljed kirgastuvad tagant¬järele, veel nädal peale reisi oli mul Jeruusalemm eredalt silme ees ja unenägudes. Nii tahaks tagasi, sest tundus, et mõistsin sellest huvitavast ja ääretult mitme¬külgsest maast vaid üht osa.

admin Tunnistused