Archive

Archive for the ‘Tunnistused’ Category

"Sina oled inimene!"

august 1st, 2007

Shalom 4/2007

Tõlkija: Lea Lääts

Holocausti kogenu mälestusi Minu vanaisa Beno (Benjamin) Brecher pääses holocaustist eluga. Ta on praegu 86-aastane. Olen kuulnud tema uskumatuid lugusid palju kordi ja järgnev on uks neist.
Beno sündis 1921. aastal Dorna linnas Rumeenias. Pärast Esimest maailmasoda Austria-Ungari keisri¬riik varises kokku ja Austria pidi korvama maid nii Rumeeniale kui ka Tshehhile. Kui Beno sündis, elas ta piirkonnas, mis kuulus juba Rumee¬niale, ent kus kõneldi veel saksa keelt. Saksa keele oskuse tõttu pääses ta nii mõneski raskes olukorras.
"Dorna oli Bukovina piirkonna puhkelinn järve kaldal," jutustab ta. "Minu isal oli maiustusteäri, kus ta müüs kompvekke ja küpsiseid. Elu oli hea ja rahulik. Peeti ka tähtsaid juudi pühi. Sabat oli sabat, sellest peeti lugu ja siis puhati. Meie maja juures oli linna sünagoog. Selle õuel mängiti ja see oli nagu teine kodu.
Ühel päeval kõik lõppes: anti saksa käsk, mille kohaselt kõik inime¬sed beebidest vanakesteni peavad viivitamatult minema oma kodudest rongijaama, kust just selleks varutud rong läheb Transnistriasse. Seal suri mu ema tähnilisse tüüfusse. Ühel ööl mu isa jalad külmusid. Ta ärkas hommikul ja tajus, et jalad on öö jooksul kehast irdunud. Ta masen¬dus nii, et üritas lõigata käesooned habemeajamisnoaga läbi, kuid see tal ebaõnnestus. Ta suri aeglaselt kolme nädala jooksul. Söök ei huvitanud enam. Olukord murdis teda täielikult. Nii jäin orvuks ja mind viidi pidevalt ühest getost teise.
1943. aastal olin Tiraspoli getos Ukrainas. Töötasin hambatehniku¬na. Minu boss, rumeenlasest hamba¬arst, soovis mind aidata, et saaksin pisut raha. Tal õnnestus hankida mulle sõjaväe¬administratsiooni poolt tembeldatud passi, mis andis mulle õiguse iga¬päevaseks getost lahku¬miseks nagu korraldama hambaarsti tööasju.
Ühel päeval – see oli juba oktoob¬ris 1943 – saatis ta mind linna ajalehe ja suitsude järele. Läksin linna. Seal oli väike toiduainete pood, mida pidas õigeusklik naine (kõik mehed olid rindel). Ta tundis mind juba ja teadis, et olen juut getost. Ostsin ajalehe ja suitsud, maksin ja pöördu¬sin, et väljuda. Just siis sisenes saksa seersant. Naine palus, et jääksin sinna seersandi tõlgiks, kuna oskasin saksa keelt. Seersant küsis minult: "Mida naine ütleb?
"Et suitsuhind on tõusnud," vastasin."Krutsifiks!" vandus seer¬sant (see tahendas "oh sa rist!"), "et saksa seersant peab maksma nii palju tühjalt suitsude eest!" Üritasin lahku¬da, aga seersant käskis: "Seis! Kuidas sina saksa keelt oskad?" "Olen Deut¬sche¬kultuuri piirkonnast Bukovinast, Rumeeniast." "See ei huvita mind. Tahan teada, mis on sinu rahvus." Siis teadsin, et olin sattunud tupi¬kusse. Ortodoksinaine hakkas tege¬ma ristimärke ja kordas vaikselt: "Jeesus Kristus, halasta! Jeesus, halasta!" Ta teadis, et seersandil on püss kaasas; ta võis viia mind täna¬vale ja maha lasta. Ta tundis end süüdi selles, et sattusin sellisesse olukorda tema palve peale. "Härra seersant," ütlesin, "mul on kahju, aga olen juut.""Mis!" ehmus ta, "juut! Ma ei ole kaks aastat juute näinud!" "Olen saksa ja Rumeenia armee teenis¬tuses."
"Issand Jumal! Issand Jumal! Aga sina oled inimene! Sina oled inimene! Issand Jumal!" Ta võttis mu käsivarrest raudse haardega kinni ja tiris mind tänavale. Naine arvas, et nüüd sünnib halvim. Väljaspool kauplust vaatas seersant enda üm¬ber, olemaks kindel, et saksa sõdureid ei ole kusagil. Seejärel viis ta mind tagasi kauplusse ja ütles: "Lieber freund (armas sõber), ole ettevaatlik ja hoia end. See lõpeb varsti!" Seejärel ütles ta : "Hüvasti!" ja läks. Rindel nähtu pani teda uskuma, et Puna¬armee võidab peagi sakslased. Võit tuli siiski alles 1945. aasta maikuus.
Pärast seda sündmust sakslased ja rumeenlased siiski taganesid järk-järgult ning 1944. aasta maikuus aitas Bukaresti juudi kogudus mind ja teisi orbe saada orbudekoju. Seal kohtasin Saarat. Mina olin 23- ja tema 17- aastane. Tutvusime ja jäime kokku. Jõulukuus 1944 aitas Punane Rist juutidel Iisraeli minna. Nii läksime meiegi – mu vend, Max, Saara ja mina – laevaga.
Enne kui laev lahkus Buka¬restist, tulid nõukogude sõdurid meid otsima. Neil oli Saara foto kaasas. Saara pärines Moldovast ja kõiki kodanikke sunniti naasma Nõukogu¬de Liitu. Nad kahtlustasid, et viime Saara endaga kaasa! Otsustasime, et kaasreisijad katavad meid mitme¬suguste linade alla ja ise istuvad meie peal.
Laev lahkus Bukarestist Kons¬tanti¬noopolisse. Sealt jätkasime teekonda rongiga "Orient Express" Süüria kaudu Liibanoni, Beirutisse, ja sealt Palestiinasse. Saabusime sisserändajate laagrisse Atlitisse. Seejärel elasime kibutsis "Dorot", Hertselias ja lõpuks Holonis, kus elame praegugi.
Minu vanavanemad on harul¬dased inimesed. Erinevalt paljudest teistest holocaustis ellujäänutest on nad kindlad, et Jumal on olemas. On siiski raske andeks anda sakslastele, inimestele, kes tapsid nende vane¬mad ja röövisid neilt rahuliku, mure¬tu ja rõõmsa elu. Trauma tõttu ei suuda vanaema Saara enam meenu¬tada, millised olid isa ja ema näod. Mõlemad kogevad ikka veel palju igatsust ja kurbust. Andeksandmine ei ole veel tulnud. Nad ütlevad end siiski olevat selles protsessis.

admin Tunnistused

Palverändurid Pühal Maal

mai 1st, 2007
Comments Off

Peeter Võsu

Tänavu sügisel viibis 2. kuni 15. oktoobrini 17-liimeline Eesti palverändurite grupp Iisraelis. Külastati Galilead, Surnumere äärseid alasid, Eilati Iisraeli lõunatipus ja Jeruusalemma. Rühm külastas loodusparke, käis ujumas Vahemeres, Surnumeres, Gennetsareti järves ja Punases Meres, külastas Piiblipaiku ja võttis osa Lehtmajade püha pidustustest Iisraelis. Kohtuti huvitavate inimestega ja ammutati hulgaliselt muljeid üritustest ja ümbrusest.
Tänavust sügisreisi iseloomustas asjaolu, et Liibanoni sõjast oli möödunud vähem, kui kaks kuud. Vaatamata sellele oli Lehtmajade pühaks tulnud Jeruusalemma rekordarv inimesi: 1.5 miljonit juuti ja väliskülalist. Umbes 750 000 inimest külastas Läänemüüri (Nutumüüri), mille esine väljak oli nii tihedalt inimesi täis, et raske oli müürini pääseda.
Eesti rühm külastas Golani kõrgendikku põhja Iisraelis, kus sõda oli äsja lõppenud. Käidi Süüria piiri äärsel Bentali mäel, kus paikneb kaitsejõudude varjend, mis on rahuajal avatud ka turistidele. Galilea järve kallastel külastati Jeesuse aegset Capernauma ja paljusid teisi Jeesuse elu ja tegevusega seotud kohti. Jordani orus käidi ka Beit Sheanis, mis oli ligi 4000 aastat tagasi, enne juutide Kaananimaale asumist, Egiptuse üheks suurimaks kindlustatud linnadest põhjapiiri ääres.
Üle 400 meetri allpool merepinda olev Surnumeri on sügavaimaks paigaks maailmas. Rühm külastas Qumrani, kus Iisraeli iseseisvumise ajal leiti maailma vanimad rullraamatud, mis olid tänu selle piirkonna kuivale ja kuumale kliimale hästi säilinud. Leidude hulgas olid Piibli käsikirjad ja palju muid raamatuid, mis pärinesid seal elanud Esseenide sektilt. Loomulikult käidi Surnumeres ujumas, kus vesi on tavalisest mereveest 10 korda soolasem ja kannab inimest ka siis, kui ta seal lamab ja lehte loeb.
Jeruusalemmas võttis Eesti rühm osa Lehtmajade Püha konverentsist ja külastas Piiblipaiku. Konverents toimus traditsiooniliselt Rahvusvahelises Konverentsikeskuses (ICC), koondades ligi 6000 külastajat enam kui 80 riigist.
Osaleti ka Jeruusalemma Marsil, kus tänavu oli kokku ligi 12000 marssijat ja umbes 100 000 pealtvaatajat (50% rohkem, kui möödunud aastal). Rohkeid tänusõnu tuli nii Jeruusalemma linnavõimudelt kui ka kodanikelt rahvusvahelisele kristlaskonnale, kes olid tulnud juute toetama neile raskel ajal ja osalesid sellel linna korraldatud üritusel. Tänusõnad kõlasid linna translatsioonisüsteemi kaudu ka Eesti rühmale.
Eesti rühm reisis kuulikindla bussiga Palestiina omavalitsuse ala keskel paiknevasse Hebronisse, kus asuvad Iisraeli rahva esivanemate, Abrahami, Iisaki, Jaakobi ja nende naiste Saara, Rebeka ja Lea hauad. Hiljuti avastati seal ka kuningas Taaveti Isa Iisai ja Ruthi hauad, mille kohal olnud sünagoog kaevati välja Hebroni linna vanimas osas. Selle paiga vaenulikust naabrusest andis märku sünagoogi kohal asetseva vaatlusposti kuulikindlatel klaasidel olevad kuuliaugud. Klaasid olid üleni täkkeid täis.
Osa rühmast kohtus Jeruusalemmas Eesti taustaga Gur Nezvetskiga, kes Liibanoni sõja ajal tegevteenistuses olles oli seal raskelt haavata saanud. Gur andis ka intervjuu. Olles väeosa parim võitleja, oli see 21-aastane noormees lähivõitluses saanud 4 meetri kauguselt pähe haavata, arstide sõnul 3 millimeetri kaugusele ajust ja 5 millimeetri kaugusele peaarterist. Noormees oli rõõmus ja tänas Jumalat elu eest vaatamata sellele, et pool nägu oli tal veel halvatud. Ta kangelaslik tegevus aitas kaasa võidule, mille nad olid selles lahingus terroristide vastu saavutanud.
Eesti esindajana viibisin Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna (JRKS) delegatsiooni koosseisus Iisraeli Presidendi vastuvõtul, kus õnnitlesime President Katsavi pühade puhul ja President tänas meie organisatsiooni aasta suurima rahvusvahelise ürituse korraldamise eest Iisraelis.
JRKS on viimastel aastatel korraldanud regulaarselt kaks reisi aastas Pühale Maale. Reisid on eestikeelsed. Sügiseti toimuvad reisid on pikemad, kuna need sisaldavad lisaks ringreisile ka Lehtmajade püha pidustusi. Kevadreisid kestavad pisut üle nädala.

admin Tunnistused

Iisraeli sõprade suvelaagrist

detsember 1st, 2006

Suvepäevadele koguneti seekord Põlva lähistele Vanakülla, kus tulijaid ootas ees õdus iidne talukoht paljude põnevate hoonete ja üllatusterohke loodusega. Võõrustajaks ja laagri korraldajaks oli misjoniühing Hüüdja Hääl eesotsas perekond Põldaruga. Seda ühingut on kutsutud ka eesti kibutsiks ning sinna kuulub palju toredaid inimesi, tänu kellele laager väga sujuvalt kulges.
Külalised Soome Karmel-kodust

Kui osavõtjad olid end nädalalõpuks sisse seadnud, tehti algust traditsioonilise sabati-õhtusöögiga. Nimelt on see traditsiooniline nii juudi kultuuri kui Iisraeli sõprade laagri jaoks. Sabati juhatasid sisse külalised Haukijärvilt, Soome Karmel-kodust Maikki ja Tomi Langi. Maikki on elanud Iisraelis 9 aastat, olles seal ühte kibutsit üles ehitamas, Tomi töötas varem Lapimaa giidina. Nad kohtusid ning abiellusid Iisraelis, kuid soovisid seda teha soome kombe järgi ja lasid siduda plekkpurgid oma auto taha; see harjumatu müra aga tekitas korravalvuri huvi ja ainult tänu politseiniku heatahtlikkusele pääsesid nad pulmapäeval trahvist. Praegu on Maikki ja Tomi tegevad Karmel-kodu misjoniühingus. Selles korraldatakse juurte tundmise laagreid vene juudi lastele, peetakse juudi pühi ja sabateid ning toimub heebrea keele õpe. Maikki ja Tomi Langi sõnavõttudest jäi kõlama mõte, et kes õnnistab Iisraeli, saab ise õnnistatud. Maikki õpetas tuntud Aaroni palvet (4Mo 6:23-27) lugema kristlaste jaoks uudse rõhuasetusega: seda palvetades õnnistage Iisraeli, nagu ongi palve algne mõte ja kontekst "Issand õnnistagu ja hoidku sind, Iisrael! Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu! Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid!"

Värskeid uudiseid Iisraelist

Juba päris mitmeid aastaid on meie suvelaagrit külastanud Lisa Rüdiger, kes töötab ajakirjanikuna Iisraelis Jeruusalemma Kristlikus Suursaatkonnas. Lisa sõnavõtud heitsid valgust Lähis-Ida poliitikale ning usulistele taotlustele, mis on omavahel tihedalt põimunud. Konflikti kulg Lähis-Idas ei sõltu Iisraeli päevapoliitikast, sest konflikti põhjus on see, et Iisrael üldse olemas on. Ja Hamasi hiljutine valimisvõit ei muuda olukordi selles piirkonnas lihtsamaks. Lisa toonitas veel, et Iisrael vajab eestpalveid (Jes. 62:6-7), näiteks kaitset sõduritele ja palvet, et Jumal vabastaks palestiinlased kohutavast vihast. Ning neile, kes palvetavad, aga tundub, et saabuv tegelikkus on hoopis teistsugune, võiks olukorda mõtestada tõdemus, et Jumal teeb Lähis-Idas asju, millest meie lõpuni aru ei saa. "Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted." (Jes. 55:9). Ja lõpuks meeldetuletus kristlastele, kes läbi ajaloo on kaldunud juute hukka mõistma, et Joeli raamatu 4. peatüki järgi ei käi Jumal kohut Iisraeli, vaid teiste rahvastega, kes jaotavad tema maa ja heidavad liisku tema rahva üle. Lisa Rüdigeri visiit Eestisse jäi planeeritust lühemaks, sest algas sõjaline konflikt Iisraeli ja Hezbollah´ vahel ning Lisa tundis, et on sel raskel ajal kõige vajalikum kodus Iisraelis.

Palvustel ja koosolekutel esinesid veel Riina Kaukver, Ülo Niinemägi ja Peeter Võsu ning juudi laulud kõlasid Tiiu Silveri juhendamisel.

Laagri lõppedes pühapäeval külastati ühiselt Põlva Karismaatilise Osaduskiriku (pildil) teenistust, mille viis läbi Leevi Lillemäe.

Tava järgi siirdub Iisraeli sõprade laager järgmisel aastal jälle uude Eestimaa paika.

admin Tunnistused

Kaks nädalat TÕOTATUD MAAL (4)

november 1st, 2005

Piret Udikas

Saabub päev, mida meie, Eesti palverändurid Iisraelis, oleme oodanud erilise põnevusega – jõudmist Jeesuse maile Galilea äärde, astumist Tema jalajälgedes ja kohtumist Temaga.

Näita mulle Jordanit!

“…Jumala sõna sai Sakariase poja Johannese kätte kõrves. Ja ta tuli
kogu Jordani ümberkaudsele maale ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andekssaamiseks.”
(Lk 3:2-3)
Meie ustavad minibuss ja sõiduauto pööravad oma ninad põhja poole. Kuskil siin voolab Jordan. Kuid temaga kohtumine on enam kui kummaline.
Bussis käib umbes järgmine dialoog:
“Olemegi jõudnud Jordani äärde,” ütleb Peeter.
“Kus ta on? Näita! Ma ei näe!”
“Vaadake paremale.”
“Seal ei paista ju mitte midagi.”
Selgub, et see mitte midagi ongi Jordan. Olin minagi oma sõidueelsetes unelmates igatsenud näha Jordani võimsaid mõõtmeid. Tegelikult võid sa Iisraelis läbida Juudamaa ja Samaa­riagi, ilma et märkaksid orus looklevat kiirevoolulist, kuid vägagi kitsast ja seepärast tähelepandamatut Jordanit.
Jordan ja ristimine. Kuskil seal, kus Jordan suubub Surnumerre, mitte väga kaugel Kumranist, asub tõeline ristimispaik, kus Johannes ristis teiste seas ka Jeesuse. Praegu jääb see paik Jordaania territooriumile. Kummaline – ristiusu üks lätteid asub araablaste maal, kuhu ei juutidel ega kristlastel ole juurdepääsu. Aga nii on paljude, isegi enamiku pühapaikadega Iisraelis. Õige pea möödume Jeerikost, mis jääb meist peaaegu kiviviske kaugusele. Et läheks ja vaataks, kas müürid lange­vad? Kuidas sa lähed, kui seegi paik, maailma üks vanimaid linnu on kuulutatud Palestiina loodava riigi varaks. Vaatan Iisraeli kaarti. Väga kummaline kaart, millel ujub hulk saari ja saarekesi, mis kõik kavatsetakse Püha Maa pinnalt lahti lõigata ja jupikaupa araablastele anda. Sest neil endal on ju maad vähe – kõigest 500 korda rohkem kui juutidel.
Meile on sel kõigel üks väherõõmustav tagajärg: me ei saanud ei Naatsaretti, Petlemma, Hebronisse jt kümnetesse Piibliga seotud paikadesse.

Tema voolule on raske vastu seista

“Sina saadad allikaist
ojad jooksma;
need voolavad mägede vahel! Sa joodad mägesid oma ülemistest tubadest;
sinu tööde viljast toidab ennast maa!”
(L 104:10, 13)
Jätkame sõitu piki Jordanit, õigemini temale vastu. Jordan, nagu suurem osa Püha Maa loodusest, kujutab endast geoloogilist feno­meni. Jõgi voolab maailma süga­vaimas orus. Kunagi laius Jordani jõe kohal suur sisemeri, mis tekkis vihma­valangutest ja liustike sulamis­veest. Pärast vihmaaega kuivas meri kokku võimsaks jõeks, mis uuristas oma sängi sügavale kollakasse pinnasesse, nii tekkisid sellele orule iseloomulikud terrassid. Kunagisest merest jäid põhjas alles Hule ja Kinnereti ehk Tiberiase järv ehk Galilea meri ja lõunas Surnumeri.
Jordani lätted saavad alguse Hermoni nõlvade arvukatest allikatest, Vahe­merest umbes 500 m kõrgemalt. Mäest laskuv jõgi tormab allapoole, et jõuda 290 m madalamal asuvasse Kinnereti järve. Ta kihutab arvukates kärestikes ja voolab kuristikulises sängis. Siis valgub jõgi aeglaselt, takistuseks omaenese kokkukuhjatud leetseljak, Tiberiase järve, mis asub 215 m allpool merepinda. Järve lõunatipust jätkab Jordan oma rutakat teekonda, tehes ohtralt käänakuid ja suubudes lõpuks Surnumerre. Lätetest kuni Surnumerre jõudmiseni laskub Jordan 951 meetrit. Sellepärast ta ongi nii rahutu, tõttav. Lisaks on Jordan ju suhteliselt lühike jõgi. Linnulennult on ta pikk vaid 200 km. Kahju, kuid Jordani vesi jäi minul nautimata, kuid need, kes käisid ujumas, ütlesid, et tema voolule oli raske vastu seista.
Nii palju ette­ruttavalt Jordani jõest ja tema geograafilisest fenomenist, tema vaimuliku omapä­rani me veel jõuame! Aga praegu kihutame kuskil Samaaria-mail, naudime selle imede maa loodust ja tema rahva töökust. Kummaline, aga ka siinne põllumajan­dus on üles ehitatud polüetüleenile. Püha Maa harijad on samuti oma tomati- ja kurgitaimed ning kindlasti palju muudki pannud sirguma kasvu­majadesse, kuid ilmselt vastupidistel kaalutlustel kui meie. Meie hoiame taimi külma ja vihma eest, iisraellased – sooja ja kuivuse eest.
Jordani jõe org on kaetud nii kaugele, kui silm ulatub, suurte banaanipalmide ja viinamarjaistandustega, kogu jõe lamm mõjub selles muidu täielikus kõrbemaastikus erakordselt rikkaliku oaasina.

Pääste on tulnud juutidelt

“Ma ütlen nüüd:
Ega nad ole komistanud selleks, et langeda?
Ei sugugi mitte! Vaid nende eksimise läbi tuleb pääste paganaile, et paganad teeksid neid kadedaks.
Aga kui nende eksimine on maailma rikkus ja nende kahju paganate rikkus,
saati siis nende täisarv!”
(Rm: 11-11-12)
Hiigelsuured põllud, millel isegi kesk­päevases kuumuses on näha üksikud töötegijad. Araabia naised on ka põllul üleni kaetud mustade maaniulatuvate rõivastega – mis imeväel nad küll keskpäevalõõsas töötamise üle elavad, on meil põhja­maalastel täiesti võimatu mõista. Päikese käes ulatub temperatuur isegi oktoobri alguses peaaegu viiekümne kraadini!
Meie hea grupijuht Peeter avardab järjekordselt meie teadmisi.
“Oleme harjunud võtma Piiblit vaim­selt, rõhutades, et meie, kogudus, oleme uus Iisrael. Jah, nii see on, kuid olen Iisraelis käies aru saanud, et paljusid asju Piiblist tuleks võtta ka täiesti otse, reaalselt. Hesekieli raama­tus on näiteks kirjas, et sa ei tohi kedagi võõrast ära ajada. Iisrael on olnud kuulekas, ka araab­lased on saanud Iisraeli kodakondsuse. Maa 6,8 miljo­nist elanikust 20 % on araablased.
Huvitav on see juutide ja kristlaste vahekord. Jumal valis juudi rahva mitte sellepärast, et nad paremad on, vaid et neist saab tööriist Jumala käes. Sellest on juutidel ja kristlastel sageli raske aru saada.”
Meil võis olla igaühel Iisraeli tulekuks veidi erinevad motiivid, kuid peamine oli saada tundma maad, mis kinkis inimkonnale Päästja ja Lunastaja. Mäletan hästi Riina Kaukveri sõnavõttu ühes Iisraeli sõprade laagris, kus ta rääkis, et tema süda lõigati Iisraelis ümber. Ja nii juhtub vist kõigiga, keegi ei tule Iisraelist tagasi endisena, tema südames on tekkinud üks eriline koht – sümpaatia ja austus rahva vastu, kus on meie usu juured ja lätted, meie Jordan.
Ühest saame siiski kõik ühtmoodi hästi aru – kõht on tühjaks läinud. Kohe tulebki peatus. Laseme ühes pisikeses sööklas toidul hea maitsta. Kõik need road ja maitsed ja nimetused on siin nii arusaamatud, et tuleb käiku lasta kõik suhtlemis­kanalid, et endale sobiva sisu ja kattega roog kätte saada. Põhi­mõt­te­liselt võiks ju neid idamaiseid õhukesi saiarattaid nimetatada ka kõigile arusaadava nimetusega ham­bur­ger, kui tõeline burger poleks sellest roast niisama kaugel kui öö on päevast. Ise valid ja näitad, milline sisu (erinevad lihasor­did, salatid, kastmed) sinu ratta vahele pannakse.
Einestama tulevad ka paar Iisraeli armee rõivastes noorukit, relv lahutamatu kaasla­sena kogu aeg käeulatuses.
Ja siis läheb suure­maks datli­ostmiseks. Iisraeli datlid on midagi erilist – suured, paisunud, sulavad. Mõnikord võis neid lausa puude alt leida, korjata ja suhu pista.

Jeesuse ajal oli siin 204 asundust
“Sebulonimaa ja Naftalimaa;
mereäärne tee,
maa sealpool Jordanit, paganate Galilea –
rahvas, kes istub
pimeduses,
näeb suurt valgust…”
(Mt 4:15-16)
Meie sõit Galileasse jätkub. Naudime Iisraeli väga erine­vaid ja vastuolulisi loodus­vorme. Maailmas leidub vähe maid, mis ühendaksid nii kitsal alal nii ebatavaliselt mitmekesist maas­tikku ja kliimat: kilt­maad ja mada­likke, liigestatud mäestikke ja tasaseid platoosid, rohelisi tasandikke ja kahva­tuid kaljumägesid,
Palestiina elab veel tänapäevalgi paljuski põllumajandusest ja veise­kasvatusest. Kuid kahjuks on siingi tehtud vigu: metsade mõtlematu maharaiumine on maad kuivendanud. Kuid siin tehakse jätkuvalt väga palju tööd, et taastada Jumala kunagi kingitud rikkused.
Üks Egiptuse kirjapanekuid 19. sajan­dist eKr pajatab järgmist: “See oli ilus maa… Seal oli viigimarju ja viinamarju, seal oli rohkem veini kui vett, palju mett ja rikkalikult õli. Igasuguseid vilju oli selle maa puudel. Oli otra ja nisu ja igasuguseid kariloomi lõputul hulgal… Mulle anti leiba igapäevaseks toiduks ja veini igapäevaseks joogiks, keedetud liha ja linde praeks, rääkimata kõrbe­ulukitest. Püha Hieronymuski kirjutab: selles, kui oivaline on see maa, mis on viljakuselt teistest üle, ei kahtle enam see, kes on selle läbi rännanud ja tema linnu ja maastiku võlu põhjast lõunasse oma silmaga näinud.”
Istanduste vahele jäävad üksikud väheldased külad, tagasihoidlikud liivakarva majad. Ehitusmaterjali ja kuju poolest sarnanevat tänapäeva Palestiina külamajad peaaegu täiesti Piibli-aegsete majadega. Nii siis kui nüüd on tähtsamateks ehitusmater­jalideks lubjakivi ja basalt. Ranniku­tasandikul ja Jordani orus kasutati põletamata telliseid. Talmudi järgi oli väikese elumaja suuruseks 3×4 meetrit, suure elumaja suuru­seks 4×5 m. Kõrgus oli kuni 4 m. Uks ei olnud ainult käimiseks, vaid andis sageli aknata ruumile ka valgust ja õhku. Oli arvukalt väikesi luuke suitsu eemaldamiseks. Maja koosnes ühest ruumist, aga lamedale katusele ehitatud rõdule võis teha veel teisegi, mida kasutati pere suvise magamis­paigana.
Jeesuse teed Naatsaretist Kinnereti järve äärde saab käia veel täna­päevalgi. See maanurk on säilitanud väljavalitud rahva ajalugu, milles Jeesus elas. Siin asuvad evangee­liumide täht­samad kohad Naatsaret, Magdala, Kapernaum, Betsaida. Jeesuse ajal oli seal 204 linna ja küla.

Ühed töötavad, teised seisavad rahu eest, kolmandad palvetavad
“Vaata, ei tuku ega uinu magama see, kes Iisraeli hoiab!”
(L 121:4)
Paljusid neid paiku saame näha homme ja järgnevatel päevadel. Praegu aga on pimedus kohe-kohe laskumas, ja nagu lõunamaal ikka, saabub see järsku – otsekui vaip, millega kaetakse maa kohe pärast päikese lahkumist. Algab uus elu, hoopis erinev päevasest. Silm kohtab tulesid orgudes ja mägede tippudes, üksikuid ja hulgakesi, ning need muudavad maa eriti kauniks.
See tuledemeri, millele läheneme, on Tiberias. Sõidame linna kurrulistel tänavatel.
“Vaadake, siin oli veel hiljuti hotell, mõni aeg tagasi lasti see õhku,” selgitab Peeter Võsu.
Vaikus. Raske uskuda, et selles tuledesse uppuvas linnas, mis näib kui rahu ise, käib varjamatu sõda. Sõnu­meid sõjast kuuleme ka meie järgne­vatel päevadel.
Peagi jõuame paika, mis jääb meie koduks paariks järgnevaks päevaks. Selleks saab tõeline lõunamaine loss otse Galilea mere kaldal, mis kannab veidi salapärast nime Karei Deshe Guest Houses.
Väike karastus pärast muljeterohket päeva ja suundume läbi imelise lilledesse uppuva siseõue öösse. Oleme Galilea rannas. Võime selle imede järve vett lausa puudutada!
Üsna palju on neid, kes on tulnud nautima lummavat vaikust ja salapära, millesse kogu ümbrus on mattunud. Inimesed istuvad otse järve kaldal, kuulavad vaikust, mille sekka kostab lindude hõikeid.
Imeline vaade Tiberiase linnale – see meenutab pärlikarpi, milles pidevalt sünnivad ja surevad tuhanded tuled.
Istume otse järve kaldal – meie igaõhtu­ne osadus, tagasivaade peagi lahkuvale päevale ajal, kui juutide mõistes on alanud juba uus päev.
Anti Toplaan meenutab: “Vaatasin täna Iisraeli noori. Hommikul vara, kui jõudsime Masadale, leidsime eest kolm noort meest palvetamas. Siis sõidame ringi ja näeme, kuidas sõjaväepostidel valvavad noored poisid ja tüdrukud, püssid seljas. Nad ei lahku oma relvast ka siis, kui tulevad sööma, sinna, kus meiegi täna einestasime. See tuletab meelde: kui tahad rahu, pead sõdima. Nii et ühed noored töötavad, teised seisavad rahu eest, kolmandad palveta­vad. Mõtlen: mida teevad meie noo­red?!” Jah – mida nad teevad…
Leivamurdmine, armulaud siin, otse Galilea kaldal.
Issand, Sa oled imeline, et oled toonud meid paika, kust kõik on alguse saanud. Ma tean, Sa oled siinsamas, väga lähedal. Sa igatsed ja otsid veel tiheda­mat kontakti meiega. Ootame Sind!

admin Tunnistused

Iisrael – fantastiliste kontrastide ja äärmuste maa

november 1st, 2005

ehk mida ma õppisin Iisraelis

Raul Udikas

Käisin juunikuus Iisraelis Elu Sõna grupiga, kus oli üle 600 inimese 37 maalt.
See oli üks õnnistatumaid aegu, mis mul eales on olnud. Reis oli väga hästi korraldatud. Ma ei ole eriti turisti tüüpi inimene ja ei naudi tavaliselt lihtsalt linnas ringijalutamist ja erinevate vaatamisväärsuste imetlemist.
Olen leidnud, et Jumala Püha Vaim võib tuua täie selguse asjade kohta, mis siin ilmas on sageli väga vildakad ja valesti esitatavad ja juhivad valedele järeldustele.
Turismireisi Iisraeli tegi nauditavaks minu jaoks aga see, et lisaks tavapärasele vaatamisväärsuste külastamisele olid meil kaasas ka bussikaptenid (vaimulikud juhid), kes enamikus paikades vaimset tagapõhja rohkem lahti seletasid.
Igal kohal ja sündmusel Iisrealis, mida külastasime, oli ka vaimne sisu ja sõnum, mis puudutas otse mine elu ja suhet Jumalaga.
Lisaks oli tuntav Jumala ligiolu, mis avas silmi ja kinnitas tõdesid, mida seni ainult ähmaselt olin mõistnud. Juba esimesel päeval kogesin, et käimine Jeruusalemmas on nagu käimine õppelaboratooriumis.
Käies päeva ajal selles valgetest tahutud kividest majade ja tänavatega linnas, tekkis aimdus Taevase Jeruusalemma kuldsetest tänavatest! Särava kuldkollase päikese käes kiirgasid tänavad ja majad kuldselt ja see oli tõesti vaimus ülendav!
Õhtuhämaruses aga tõmbus linn roosaks ja mängles mitmetes eri värvides… Jeruusalemm, kuigi valge, on värvide linn.
Minu jaoks oli Nutumüüri äärde minek astumine avatud taeva alla! Kui ka siin Eestimaal ja Pärnus juba mõnda aega oleme avatud taeva pärast palvetanud, siis seal võis seda kogeda.
Eriliseks tegi selle sündmuse veel heebrea poiste täiskavanuks kuulutamise püha (bar mitzva), mis toimus suure rõõmu, ringtantsude, trummide ja kommisajuga!
Üllatav oligi, et läksime Nutumüüri äärde, aga saime osa tõelisest rõõmupeost. Iisrael on fantastiliste kontrastide ja äärmuste maa!
Siiski, kui liikusin edasi Nutumüüri suunas ja alandusin palvesse, valdas mind suur pühalikkus. Hakkasin tajuma selles paigas olevat Isanda võidmist ja ligiolu. Ilma pikema süvenemiseta tajusin, kuidas see hämmastav keegi (loe: Püha Vaim) hakkas oma Sõnaga mu südamesse puurima ja töötama, sealt pattu ja valesid arusaamisi välja rookima, uut ilmutust ja visiooni looma. Pole parimat paika kui Jumala ilmutuslikus ligiolus!
Sellest sai tehtud otsus, et tahan sinna paika veel minna, sest aega lihtsalt jäi väheks…
"..et ma saaksin asuda Jehoova kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Jehoova teenistuse armsust!" (Ps 27:4)
Ja see ligiolu tabas mind lihtsalt müüri juures, mis on alles jäänud sellest kunagisest hävitatud kojast. Milline saab see olema, kui ta kord taas üles ehitatakse nii füüsiliselt kui vaimselt!

Iisraelis õppisin üsna palju ka islamiusu tagamaadest. Sain teada, et Muhamed õppis algselt palju juudi õpetajatelt, samuti kristlastelt, seejärel ta pööras nendelt õpitu araablaste kasuks ja suunas viimased nö "pühasse sõtta", et Templimägi juutidelt vallutada. Põhjus oli lihtne: judaismi Pühima Paiga vallutamise ja rüvetamisega lootsid nad purustada juutide usu ja igasuguse lootus Iisraeli taassünniks.
Jääb üle vaid imestada, kui palju on saatan vihaselt üritanud seda maad täielikult hävitada (küll araablaste, küll roomlaste, küll ristisõdijate läbi). Seda enam on ilmne, et see, milles me elame, on täielik ime ja et ka kogu Iisraeli taastamine oma prohvetlikus ilus on ainult aja küsimus..
Üks armas organisatsioon Iisraelis on Bridges for Peace (Rahusillad). See tegeleb uute alade (eriti kõrbede) taasasustamise jm-ga. Neilt korjasin üles hea juhtmõtte: miks lihtsalt vaadelda prohvetliku ettekuulutuse täitumist, kui võid olla sellest osa! Me teame, et Jumala öeldud Sõna täitub nii ehk naa. Iisrael saab üles ehitatud, "ta pojad tulevad kaugelt" (Js 60:4) ja siis valatakse ta peale Püha Vaim (Sk 12:10).
Küsimus on lihtsalt selles, kas see toimub meie põlvkonna jooksul ja kas me saame selles osaleda või tegeleme asjadega, millest me ei tea, kas nad üldse Jumala tahe ongi. Mis minusse puutub, siis olen valinud esimese varjandi kasuks.
Jeruusalemmast liikusime edasi Negevi kõrbe, mis torkas silma oma äärmusliku kuivuse ja palavusega. See, et Jeesus seal 40 ööd-päeva vastu pidas ja võitjana kiusatustest väljus, teeb Temast kellegi, keda kiusatustes tasub usaldada. Teda kiusati lihahimu, silmahimu ja elu kõrkusega ja Ta võitis. Nii suudab Ta aidata meidki meie kiusatustes. Kõrb sai mulle Jumala usaldamise kohaks. See on kõigele elavale vaenulik ja ometi saab seal usk nii elavaks – sest pole loota mitte kellelegi peale Jumala. Kui see vaid nii oleks, sest meid viidi sinna konditsioneeritud bussis. Pilt kõrbe vajadusest kristlikus elus sai aga palju selgemaks.
Ka beduiinide laagris Negevi kõrbes tajusin, kui palju oleme oma materialistlikul arvutiajastul kaotanud sellest lihtsast, looduslähedasest eluviisist. Suhted inimeste vahel võiksid olla palju tervemad, sest ei ole nii palju neid Asju, mis kõik oma tähelepanu nõuavad ja meie aega röövivad.
Ööbisin Jumala loodud eeslite, hobuste, kaamelite kõrval ja üritasin luua sõprussuhteid nii mõnegagi neist. Kahjuks olid nad natuke tülpinud sellest palavusest ja kartlikud tänu oma karmidele peremeestele.
Üks suur äärmus ilmnes veel Surnumere ääres: vesi, mis on nii soolane, et paneb kõik haavad hirmsasti kipitama ja suhu sattudes lausa põletab. Minu ujumisstiil on juba selline, et nõuab aeg-ajalt merevee "maitsmist", siin oli see maitse aga pöörane – õnneks olin ette hoiatatud.
Mõtlesin, et üks suutäis võiks mind tõenäoliselt tappa ja sain aru, kui ettevaatlik tuleb olla selles maailmas, mida me oma silmade, kõrvade kaudu sisse laseme – selles maailmas on palju mürgist meie vaimule, mis ei pruugi üldsegi maitsta nii kibe kui Surnumere soolane vesi!
Teine asi, mida Surnumeres külluses on – tumepruun muda. Ka mulle sai osaks see au muutuda luikvalgest põhjamaalasest neegrijõugu pealikuks. Õnneks tuli üks Norra pastor, kes kõiki meid paganaid jälle valgeteks tagasi "ristis". Imeline pilt sellest, mis sünnib kohumisel Kristusega – mustast saab valge!
Siinkohal tahan mainida, et tänapäeval on vist siiski rohkem valgeid paganaid kui musti, mõeldes mõõtmatule ärkamisele, mis Aafrikas lõõmab!
Ent kõige tugevamalt mõjus mulle öö Galilea järve kaldal. Kõik olid eriliselt rõõmsad, oli imeline kava, pidulik lõpuõhtusöök, aga minu vaim oli rahutu ja kurb. Mõtlesin, et milles on asi ja läksin Kinnereti järve lõikava muuli peale. Vaadates ümbritsevaid mägesid, hakkasin järjest rohkem tajuma Isa südant. See oli tohutu kurbusega segatud igatsus: kus nad on, need mu lapsed? Kuidas tahaksin nad koguda enda ümber, et võiksin neid kallistada, neid õnnistada, et nad oleksid minu juures. Pisarad voolasid mööda põski.
Olgu õnnistatud igaüks, kes aitab täita Isa südame igatsust – koguda oma Iisraeli lapsed taas Enda juurde, omale maale!

admin Tunnistused

Kaks nädalat TÕOTATUD MAAL (3)

august 1st, 2005

Masada kui juutide vapruse sümbol
Teine öö Pühal Maal jäi enam kui üürikeseks. Õhtul pidasime ühist sõjanõu vallutada Masada kindlus päikesetõusuks.
Kõrb magab veel, kui meie motellis süttivad üksteise järel tuled. Enne viit oleme motelli väravas. Vaevalt hahetab, mäemürakas otse meie peade kohal näib esimestes koidukiirtes kui ilmutus.
Rada, mis algab otse meie öömaja tagant, muutub järjest kitsamaks ja kivisemaks. Peeter ja Anti rühivad meist kaugel ees. Suvistest seenelkäigu-matkadest Võiste mägedes on siiski nii palju kasu, et kuskil teises kolmandikus tekkinud surnud punkt saab ületatud.
Kuid kahjuks kohtame päikest mitte mäe tipus, vaid palju varem. See on imeline pilt, kui tema veidi unised kiired ilmuvad Surnumere kohale. Kui ilus ja võimas ja kui ainulaadne on kõrb! Olen arvanud, et inimene vajab merd või vähemalt oja, mille kaldal elada. Kõrb on vee vastand. Kuid temas on elu palju enam, kui eemalt paistab. Sest kõrb on see koht, kus inimlaps saab kokku Jumalaga.
Aste astmelt läheneme Masada kindluse väravale ja silm hakkab haarama kindluse võimsust ja haaret. Tundub, et meie võiksime olla esimesed kindluses sel hommikul, sest köisraudtee veel ei tööta ja vaevalt oli minejaid meie ees. Kuid ei, me pole esimesed, mõned juudi noormehed on tulnud, et palvetada ja otsida Jumalat.
Kui tihti meie, kristlased, arutleme selle üle, kas juudid üldse otsivad Jumalat, neil on ju Mooses ja käsuõpetus. Iisraelis nägime tuhandeid juute, kes kummardavad oma Jehoovat tões ja vaimus, kes seisavad müüripraos oma rahvale nii raskel ajal. Täiesti uskmatut juuti pole olemas. Isegi see, kes nimetab end ateistiks, ootab kokkusaamist Kõigekõrgemaga
Jalutame mööda kindluse platvorme. Tuul tuleb, jahutab ja pühib ära väsimuse.
Masada kindlus kõrgub Surnumere tasemest 440m kõrgusel. Kindluse ehitasid roomlased, kuid juhtus, et just siin avaldasid juudid erakordset vastupanuvõimet roomlastele. Pärast kaotust roomlastele ja teise templi langemist jäi Masada viimaseks paigaks, kus juudid võitlesid oma vabaduse eest. Kindluse kaitsjad suutsid vastu pidada kolm aastat. Aastal 72, kolm aastat pärast seda, kui Titus oli teinud maatasa Jeriusalemma templi, piirati Masadat veel kuid.
Algul arvati, et kindluse kaitsjad surid nälga ja veepuudusesse, kuid siis selgus, et kindluses oli piisavalt toitu ja vett. 967 juuti (mehed, naised, lapsed) otsustasid minna vabasurma. Siin paigas mõtled neile, kes valisid orjusele ja alandusele surma.
Platvormidelt avaneb võimas panoraam Surnumerele, mägedele, kõrbele. Näib, et taevas on nii lähedal, et seda võiks lausa puutuda…
Jalutame mööda kindlust, kohates jälgi roomlaste kunagisest hiilgusest: väravad, vaatlustornid, lossid, saunad, kümblusruumid, terrassid. Sünagoog. Kus iganes juudid olid, ehitasid nad pühakoja.
Meedia armastab näidata juute sõjaka rahvana. Kes on veel Piiblit “nuusutanud”, toob oma väidete kinnituseks sõjakaid detaile Vanast Testamendist.
Kas Masada kindlus on juutidele sõjakuse sümbol? Kui noorsõdurid tuuakse siia sõjaväevannet andma, kas siis selleks, et täita nad fanatismi ja võitlusjanuga?
Pigem vastupidi. Masadal asuvad juutluse vastupanuvõime juured, siin on see paik, mis õpetab neile mitte ründama võõraid, kuid ka mitte alla andma, vaid seisma selle eest, mis isade õpetuse ja Piibli kohaselt neile kuulub.
Tegelikult on juudid väga rahuarmastav rahvas. Eriti nüüd, kui maa on verest tühjaks jooksmas…
Pühal Maal nägime nii sageli, et “shalom” ei ole ainult sõna, see on selle rahu igatseva rahva olemus, tema omapära, identiteet…
Ja et ükskord ometi lõpeksid tipptundidel busside, kohvikute, turgude õhkulaskmised, on juudid astumas järjekordset riskantset sammu. Gaza asundused on lubatud loovutada. Neli või mitu asundust Iisraeli südamest Juudamaast samuti. Kas ikka veel on neid, kes usuvad, et maa loovutamine rahu vastu annab ükskord tulemusi? Kui väikeseks peab olema juudi riik kahanenud, et vägivald lõpeks?
Siin osatakse külalisi vastu võtta
Hommikulauda jõuame õhetavate, veidi väsinute, kuid õnnelikena. Muide, paar sõna ka meie menüüst Iisraelis, mis oli igas mõttes erakordne.
Kõigepealt – aeg. Keegi meist ei olnud harjunud istuma hommikul kell seitse ääretult rikkalikku lauda. Lahkusime sealt ägisedes, kuigi õige pea pidime asuma teele.
Teiseks – toit ise. Kuigi Iisrael on väga külalislahke maa, kus loetakse oma külaliste soove juba silmist, ei kavatseta siin nende pärast rikkuda käsku. Enne Iisraeli sõitu pidi grupp otsustama, kas ta toidulaual Pühal Maal on liha- või piimatoidud. Meie grupp otsustas piimatoitude kasuks ja nii ei näinud me selle kahe nädala jooksul laual kordagi liha, küll aga äärmiselt rikkalikku valikut piima-, kohupiima-, jogurtitoitudest, kalaroogadest, aed- ja puuviljadest, salatitest, munaroogadest, küpsetistest.
Nii piisaski tavaliselt rikkalikust hommikusöögist terveks päevaks, lõunal ja õhtul sai end turgutatud kohvi ja teega. Aga üks vältimatu kaaslane, keda me tavaliselt kodus ligi ei võta, oli meie Iisraeli päevade kõige vajalikum kaaslane, sõltumata sellest, kas olime konverentsisaalis, ronisime Masada kindluse tippu, tuiskasime bussiga läbi Negevi kõrbe või nautisime jalutuskäike õhtuses Jeruusalemmas. Ja selleks kaaslaseks oli kõhukas veepudel.
Ma ei ole iial nii tohutult vett rüübanud, kuid see nagu auras ära; ei olnud ka sellist higistamist, nagu kuumadel suvepäevadel kodus. Kõrb ja kuivus nagu neelasid selle vedeliku, mida me pidevalt rüüpasime.
Päev jätkus. Osa meist, innustatud Riina ja Ülo juttudest, läksid nautima muda. Sealsed spad, tervisekeskused ei pea oma toorainet kusagilt kaugelt kohale vedama. Kõik on käe-jala juures – Surnumeri kui erakordselt rikas ilu- ja tervisevabrik, kuumus, päike.
Surnumeri on tegelikult hiiglaslik järv, millel puudub äravool.
Surnumeri on 76 km pikk, suurim laius on 15 km, pindala 1050 ruutkilomeetrit.
Ühtegi elusolendit peale bakterite Soolamerest ei ole võimalik leida, küll aga palju keemilisi ühendeid, millest toodetakse soola- ja broomiühendeid, kosmeetikat, ravimeid, väetisi jpm.
Ette rutates olgu öeldud, et teinud läbi kõikvõimalikud väävlivannid, mudaprotseduurid, suplused, naaseb see pool meie grupist tagasi otse uute inimestena. Nad õhetavad ja lausa pakatavad tervisest.
Meie, ülejäänud, tegime sel ajal tutvust kaubanduseluga. Ühes poes kohtusime noorukese venelannaga, kes tuli Iisraeli lapsena ja on nüüd paariteist aastaga siinse eluga väga hästi kohanenud. Tema ema töötab samuti kaubanduses. Pärin, kuidas talle meeldib elada Iisraelis.
“Hirmu ei ole, kuigi pidevalt juhtub midagi. Iga päev kuuled teateid pommidest ja rünnakutest ja vihkamisest. On neid, kes lähevad tagasi, Venemaale või mujale, aga neid ei ole palju.”
See saladuslik Surnumeri
Sõidame üles mäe tippu, kus on En Gedi botaanikaaed. En Gedi on koht, mida on mitmel korral Piiblis nimetatud. Siin avastame end botaanikaaiast, mis on ühendatud võõrastemajaga. Mulle meeldib see iisraellaste praktiline mõistus, mis on ühendatud kaunite kunstide ja andidega. Hämmastav on jalutada kõrbemägedel palmide all ja vaadata all keskpäevases lõõsas lebavat Surnumerd.
Kui sinul, armas lugeja, on jäänud mulje, et kõik Püha Maa rikkused tulevad otse taevast, siis on see tõde, kuid vaid osaliselt. Iisraelis lausa hämmastas selle rahva nutikas ja visa töökus. Üks näide. Kui nägime hotelli esisel kasvavate lillede juures sõrmejämedusi veejuhtmeid, arvasime: Olgu peale, see siin on hotell. Kuid samasuguseid veejuhtmeid nägime oaasides, parkides, aiandites, aedades. Iga taim, mis Pühal Maal mulda pannakse, võib olla kindel, et joogivesi jõuab temani. Jumal on õpetanud oma rahvale nutikust ja kokkuhoidu ning töökust.
Õhtul naudime Surnumerd veel üks kord. Istume vees ja kõik Mendelejevi tabeli 103 keemilist ainet avaldavad meile oma kasulikku (loodetavasti!) mõju.
Huvitav oli seegi, et pärast soolavannis istumist oleks pidanud meie nahk meenutama soolaturska, kuid oli hoopis õline ja pehme. Ongi arvatud, et 1 Moosese raamatus 15. peatükis 10. salmis viites maapigile “Aga Siddimi org oli täis maapigi auke…” võibki leida põhjuse, miks Surnumeri on õline.
Niisiis on see paik täis saladusi, mille lahenduse leiame mitte nüüdisteadustest, vaid Piiblist.
Mõni meist oli jõudnud juba ära proovida Surnumere mineraalidest valmistatud kreeme. Nõnda elus on see surnud meri…
Järgmisel päeval aga asume teele Jeesuse jalajälgedesse – Galilea maile!
Õhtu aga lõpeb ühise leivamurdmisega ning meenutustega möödunud päevale. Kui palju rõõmu selles oli!
(Järgneb)

admin Tunnistused

Iisrael on nii lähedal

mai 1st, 2005

Valentine Alvre

8. märtsi õhtul kogunesid Viljandis Jaani kirikusse need, kel südames Iisrael. Kontsert-jumalateenistuse korral­dasid Kohila Baptistikoguduse diakonid Riina Kaukver ja Silver Koit koos professionaalsete muusikute Mihkel Metsala, abielupaar Piret ja Tõnu Laikre, Viljar Kuuse ja Meeli Pajulaga. Nendega koos oli Viljandisse sõitnud ka Irina Stelmach.
Kõigepealt kuulsime tunnistusi, kuidas sõidud Iisraeli on avardanud selle riigi ja juudi rahva mõistmist. Riina kõneles Iisraeli ajaloost ja näitas videofilmi lehtmajade püha kontserdist. Kuuldu kinnitas, et Jumal on ustav oma tõotuste täideviimisel.
Sõnad on vaimule ja meloodia hingele! Sõnu psalmidest kuulsime kõigepealt Riina esituses heebrea keeles, neid kordas Silver eesti keeles ja siis muusikute esituses. Iisrael tuli kõigile südamesse! Jumala headus paitas kuulajaid!
Psalm 106 “Tänage Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti!”
Psalm 133 on vennaliku üksmeele õnnistus “Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad üheskoos elavad…” See rõõmustas kõiki eri kogudustest kokkutulnuid. Jumala rahvas on tõepoolest üks!
Rõõmustavat järgnes veelgi. Silver sai Jumalalt teadmissõna, et kirikus on inimesed, kes hädas jala- ja selja­valuga, keda Jumal tahab tervendada. Ja need kaks inimest said terveks! Jumal kõneles Silveri suu läbi prohvetliku sõnumi, et Jaani kirikusse ja paljudesse teistesse kirikutesse-kogudustesse hakkavad noored tulema. Järgnenud kiituse- ja ülistuslaulud Jumalale lauldi juba koos.
Kõige lõpuks tehti ühispalve Iisraeli ja Jeruusalemma pärast.
Kohalviibinud juutidele meeldisid eriti juudi laulud.

admin Tunnistused

Venemaa ehitab sünagooge

mai 1st, 2005
Comments Off

Kogu maailmas pead tõstva ja kasvava antisemitismi taustal ei arva Venemaa pearabi Berl Lazar

Piret Udikas

Kas Venemaal on tõesti ohutum?

Viimase kahe aasta jooksul on Venemaalt Iisraeli läinud üle 10 000 juudi, kuid umbes 50 000 juuti on Iisraelist Venemaale tagasi naasnud. See tendents paneb muretsema kristlikke organisatsioone, kes on aidanud juute ümber asuda nende põlisele kodumaale Iisraeli. Vihkavas maailmas on kerge kaotada pea. Kuid teame Piiblist, et maailm on saabumas ajajärku, kui juutidel on isegi pidevale terrorisõjale vaatamata kõige kindlam ja kaitstum elada Tõotatud Maal, Iisraelis.
Üks peapõhjusi, miks küllalt suur arv Venemaa juute on Iisraelist tagasi tulnud, on muidugi igapäevane reaalne võimalus saada tapetud sõites bussiga tööle või töölt koju, koolis, kohvikus. Kui inimesed ühelgi päeval kodust välja minnes ei või olla kindlad, et nad õhtul koju jõuavad, sama oht varitseb aga ka teisi lähedasi, siis on raske mitte kaotada pead.
Kuid teine põhjus, miks juudid naasevad Venemaale, näib olevat see, et Venemaal võivad nad vähemalt nende enda arvates end suhteliselt kindlalt tunda. Prantsusmaal, aga samuti mujal Euroopas on varjamatu antisemitism hoopis levinum. Siiski arvatakse, et Venemaal on just varjatud juudivaenu rohkem. Venemaal ilmub praegu 70 ajalehte, mis on otseselt suunatud juutide vastu. On tähele pandud, et Saksamaa ja Venemaa juudid eelistavad mitte palju oma rahvusest rääkida.

Omal maal, oma Jumala kaitse all

Moskva on endiselt suurima juudi kogukonnaga linn Euroopas. Siin arvatakse elavat vähemalt pool miljonit juuti. Suured on juudi kogukonnad ka Sankt-Peterburis, Habarovskis jt Venemaa linnades. Euroopas on suured juudi kogukonnad ka Pariisis, Brüsselis, Saksamaa linnades.
Kui paljudes maades on antisemitism seotud sellega, kui suur on seal moslemite kogukond, siis Venemaal torkab silma, et moslemi aladel pole erilist antisemitismi täheldatud.
Viimasel ajal ehitatakse Venemaal uusi sünagooge, juudi kogukonna keskusi. Näib, et juudid võivad seal end kindlalt tunda. Kuid me ei tohiks unustada, et Venemaa on olnud alati ettearvamatu maa.
Paljudel eakatel juutidel on aga meeles Stalini kavatsus ümber asustada Teises maailmasõjas ellu jäänud juudid Venemaa laagritesse. Ka paljud Eesti juudid olid juba töölt vallandatud, Venemaale sõit oli väga lähedal. Stalini surm pani piiri järjekordsele koletuslikule plaanile, mis oleks andnud Jumala valitud rahvale teise hävitava löögi.
Tundub, et oleme ajas, kus juutidel ei ole loota kellelegi teisele peale oma Jumala. Õnneks on kasvamas ka nende kristlaste arv kogu maailmas, kes toetavad Jumala valitud rahvast nende võitluses olemasolu eest ja seisavad nende kõrval, millised ajad ka neid ei oleks ootamas.
Praegu ei ole juutidel mitte kusagil maailmas nii kindel kui nende oma riigis, omal maal, nende enda Jumala kaitse all.

admin Tunnistused

Elviine Hinsbergi mälestuseks

mai 1st, 2005
Comments Off

Elhonen Saks

Klooga laagris käisid tööl ka mõned vabad töötajad ümbruskonnast, keda vajati seal asuvate töökodade ladusa töö organiseerimisel. Üks neist oli lähedalasuva talu perenaine, raamatupidajana töötanud Elviine Hinsberg.
Ta oli heasüdamlik inimene ja püüdis vange aidata. Kuna laagri rezhiim ei olnud väga range, said metsas tööd tegevad mehed ja naised käia ümbruskonna taludes toidulisa hankimas. Elviinel oli kolme juuditariga kokkulepe, et ta keedab kodus kartuleid ja juurvilja ning nemad sõid ise ja viisid osa ka laagrisse. See polnud veel kõik. Elviine võttis laagrist kaasa kirju, mida vangid saatsid oma (nende arvates veel elavatele) sugulastele. See oli juba eluohtlik teene.
Järjekordsel söögiajal tulid Elviine majja ootamatult omakaitsemehed, ilmselt oli keegi ta peale kaebuse esitanud. Juuditarid jõudsid pageda, kuid Elviine arreteeriti ja saadeti Turba töölaagrisse. Ta vabanes üks päev pärast sakslaste põgenemist.
Naabrid rääkisid talle, et on juhtunud midagi halba. Järgmisel hommikul mindi koos laagrisse. Pilt oli kohutav – pooleldi ärapõlenud puuriitadel, laagri peahoone koridoris, ümbruskonna metsas vedeles sadu laipu. Punaarmee jõudis siia alles kahe päeva pärast.
Elviine oli noorena olnud elurõõmus tüdruk, armastas luuletada ja laulda. Üleelatud shokk viis ta kauaks haigevoodisse.
Paranedes kirjutas ta mõned luuletused, mille koopiad sain ma temaga kohtudes viiskümmend aastat hiljem. Elviine mälestuseks avaldame siinkohal ühe neist.

Hashahar 1 (61)

Puuriidad

“Rinne läheneb” – nii mõni tasa hõikas
mõtteis, ja vabaduse teele ennast seadis,
iseenda surmamiseks puid kui lõikas
vaevalt et ta seda ette teadis.

Ruutu seatud riidad polnud tavalised,
need pidi hävitama inimrassi.
Leinapisarais siin toored halud ise
nutsid, põletades rahvamassi.

Riidale neid kõiki jõud ei kandnud,
kuigi tõukeks oli jalahoop ja nuut,
murul kummuli nad olid elu andnud,
viimast kaitset Eesti mullalt palunud.

Jumal, miks ei takistanud oma jüngreid,
miks Sa lasid seda teha meie vendadega?
Timukail, kes tegid ajalugu sünget,
oli pandlail kirjas, et sa oled nendega.

Veri, murule mis jäänud tarretama,
jutustagu kõigile, kes jäänud orvuks.
Igaühe ajus püüdke talletada,
et see toorus iialgi ei korduks.

Elviine Hinsberg
(1944)

admin Tunnistused

Reis Iisraeli, kevad 2005

mai 1st, 2005
Comments Off

Maarja Virves

Selja taha on jäänud kümnepäevane reis Iisraeli, riiki, millest olin küll palju kuulnud, kuid seal viibides taipasin, et tean sellest maast väga vähe.
Kuna reis Iisraeli toimus ümberistumisega Prahas, tekkis meil võimalus põgusalt ka Praha vanalinnaga tutvumiseks. Nii saime ühtlasi ka juba enne sihtkohta jõudmist reisikaaslastega tuttavaks ning üheskoos metroos "taskuvarastetakistusest" läbi murdes meeskonna­vaimu kasvatada. Kuigi reisijaid oli vanuses 19 kuni 75 ja kõikvõimalikest eluvaldkondadest, võin kindlalt väita, et saime üksteisega suurepäraselt läbi ning nalja sai pidevalt. Kõik olid alati sõbralikud, positiivsed ja abivalmid.
Enne Iisraeli jõudmist teadsin vaid, et Iisrael on seotud Piibliga ning see on Püha Maa. Nagu paljud teised arvasin ka mina, et lisaks sellele on Iisrael Lähis-Ida riikidele kohaselt räpane, lärmakas ja rahutu. Meediast kuuldud ja nähtud terrori- ja sõjauudised olid varjanud positiivsed küljed, mida peagi avastada võisin.
Hommikul vara Tel-Avivi jõudes oli meil vastas alati abivalmis bussijuht ning teadmisi ja infot tulvil giid, kes viisid meid paljudesse paikadesse üle Iisraeli. Me külastasime mitmeid loodusparke; võtsime osa sabati õhtusöömaajast; tutvusime erinevate ajalooliste paikade ja arheoloogiliste väljakaevamistega; ronisime Masada tippu; ulpisime Surnumeres; korraldasime võrratult kaunites paikades nagu Mäejutluse mägi või Hauaaed, meeldejäävaid missasid, millel oli teatud eriline aura; päevitasime Sahne jõe ääres; seilasime päikeseloojangul Galilea järvel ning nautisime kaunist vaadet Tiberia linnale; käisime Jeruusalemma pühades paikades ja nii edasi ja nii edasi…
Reisil sain aru, miks Jumal just Iisraeli oma rahvale lubas – see pisike, Eesti pindalast väiksem maa on väga mitmekesine ning rikkalik, nii maastiku kui taimede ning tänapäeval ka kultuuride poolest. Iisrael on maa, kus on peaaegu kõike.
Arvamusest, et Iisrael on lärmakas ja räpane, pidin ma loobuma, näiteks Jeruusalemm on vägagi puhas ja kaasaegne linn (seda vähemalt juutide linnaosas). Vaatamata poliitilistele rahutustele oli kõikjal tunda mingisugust üldist rahu, mis reisilisteltl igasuguse ajataju varastas ning mõni­kord kellegi, suu ammuli, midagi imetlema jättis. Kuigi me käisime nii paljudes paikades ning tihti oli vaja kiirustada, et igale poole jõuaks, aitas just see rahu mul sellest kõigest mitte ära tüdineda.
Kui tagasi mõelda, võin olla kindel, et kogesin sellel reisil vaid positiivset, alates reisikaaslastest ja lõpetades Iisraeli kui riigi ja maa endaga. Raske on sõnadega seal nähtut ja valitsenud õhkkonda edasi anda – seda mõistab vaid kõike ise kogedes.

admin Tunnistused