Archive

Archive for the ‘Teoloogia’ Category

Kas juudid leiavad Jeesuse?

august 1st, 2005

Jeesuse üle mõistetakse kohut
Evangeeliumides ja kristlaskonna seas süüdistatakse juute Jeesuse üle kohtumõistmises ja ristilöömises. Selle eest on kristlased juute taga kiusanud ja piinanud. Nende teekond ristiusumaades kujunes sageli via dolorosaks (kannatuste teeks).
Juudisoost uurijad püüavad juute õigustada. Kui Jeesus suri ristil Jumala tahtmise järgi, et sellega lunastada inimesi, siis olid juudid Jumala käes ainult tahtetuks tööriistaks. Jeesus palus ristil: "Isa, andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad." Jeesuse armastuse ja nimetatud palve tõttu võivat ka juudid oodata kristlastelt andestust.
Salvador otsib juutide süüd pehmendavaid asjaolusid, Jeesus olevat kohtu ees ise ennast süüdlaseks tunnistanud, sest tema olevat tunnistanud enda Jumalaks, mis on tõesti jumalateotus. Jeesus ise olevat süüdi ja vastutav oma surma ees.
L. Philippson väidab, et ajalooliselt on tõsi, et roomlased hukkasid Jeesuse poliitilistel põhjustel. Tõendusena esitab ta rooma ajaloolase Tacituse kinnituse.
M. Radin on põhjalikult uurinud Jeesuse üle kohtumõistmist puudutavaid allikaid. Ta leiab, et Jeesuse kannatuse lool on kaks teisendit: Markuse ja Luuka oma. Markus rõhutavat, et Jeesus olevat süüta juudi tooraõpetuse järgi. Luukas kõnelevat rohkem poliitilisest suhtumisest roomlastesse. Allikate selgusetuse tõttu jäävat kannatuselugu seletamatuks.
Et teha kindlaks tõelist ajaloolist olukorda, selleks püüavad juudid õppida tundma tookordset olustikku. Tookordset üldist olukorda nimetatakse ärevaks. Korduvalt ootas juudi rahvas messiat. Roomlased kõrvaldasid igasugused mässukatsed juba eos. Maavalitsejatel olevat olnud surmamõistmise õigus. Aastail 26-36 valitsenud maavalitseja Pontius Pilatus olevat olnud julm mees. Süneedriumil ei olevat olnud surmamõistmise õigust, see kuulus ainult maavalitsejale. Seda on kinnitanud ka kristlaste uuringud. Juutide tõenduse järgi olevat Suurkohtul ainult eeluurimise õigus. Ülempreester ei olevat olnud tollal muud kui tahtetu tööriist maavalitseja käes. Tema nimetas ametisse ja tagandas ülempreestri. Kaifas olevat olnud väga roomasõbralik. Ka Suurkohtu liikmed olevat olnud Rooma käsilased.
Selle kohtu ees olevat Jeesus paistnud põlatud galilealasena, kardetava ässitajana, võimu mittetunnistajana, hullemana lahkusulisest.
Kes vastutab?
Jeesuse kinnivõtmisel mängib ära-andja osa Juudas. Tolle salapärase isiku vastu tunnevad juudid erilist huvi. Arvatakse, et Juuda mõtles välja evangeelne pärimus, või vähemalt on moonutanud ta kuju tundmatuseni. Tema isikus olevat tahetud kehastada juudi rahvast Jeesuse äraandjana.
Osa uurijaid arvab, et Juudas pidas Jeesust tõesti Messiaks. Kui talle aga viimaks selgus, et Jeesus pole tõeline Messias, siis olevat ta väga pettunud ja selle suure pettumuse tõttu andnudki ta Jeesuse ära.
On seisukoht, et Jeesuse üle ei mõistetud kohut Suurkohtu ees, tema süüasja uuriti lühidalt ülempreestri palees. Suurkohtu istungit ei peetud päeval enne sabatit või pühade ajal. Suurkohtu kõige nooremad liikmed pidid andma oma hääled kõige enne, kuna evangeeliumide teates hääletab esimesena ülempreester. Otsus pidi tehtama ühel häälel. Selle nõude tulemuseks oleks mõistetud Jeesus vabaks. Juudid olevat juba tollal kaotanud õiguse teha surmaotsus. Ristilöömine pole juutide karistusviis.
Jeesuse üle kohtumõistmine Suurkohtu poolt olevat kristlaste väljamõeldis. Samal seisukohal on paljud juudisoost uurijad. Kes aga vastutab Jeesuse vangistamise ja maavalitsejale väljaandmise eest? Variserid ei olevat Jeesust hukka mõistnud. Neil olevat olnud ka Suurkohtus vähemus. Ka evangeeliumid nimetavat peategelastena preestreid ja sadusere. Kui tookordsed juudid üldse on vastutavad Jeesuse vangistamise ja hukkamõistmise eest, siis nende hulka kuuluvad tolleaegsed rahvavaenlased, juutluse reetjad – preestrid ja ülempreester, juutide roomasõbralik aristokraatia, peamiselt saduserid, keda rahvas vihkas. Nendel olevat olnud põhjust Jeesust vihata, sest Jeesus kuulutas maised korraldused ja varad väärtusetuks, aga valitsevale klassile oligi see nende võimu aluseks. Et mitte lasta Jeesusel õõnestada oma valitsevat seisundit, olevatki nad Jeesuse kui rahutuste tekitaja kõrvaldamisel töötanud koos maavalitsejaga.

Teie Kristusele ja meie Jeesusele on tehtud ülekohut
Kui juudid korraldasid Suurkohtus eeluurimise, siis muutus oluliseks küsimus: millisel juriidilisel alusel otsiti ja leiti Jeesusele süü? Evangeeliumide andmete järgi mõisteti Jeesus süüdi usulistel põhjustel. Kas see on ajalooliselt õige? Talmudi arvates karistati Jeesust kui rahva eksitajat.
Kahes küsimuses on juudi uurijad, kes muidu üksikasjade pärast omavahel vaidlevad, täiesti ühel arvamisel: ülempreester ja tema parteiliikmed vangistasid Jeesuse ja Jeesus tunnistas enda nende ees Messiaks. Jeesus anti üle maavalitsejale ja Jeesuse surma pärast vastutab ainult maavalitseja.
Kõik juudisoost uurijad on veendunud, et evangeeliumide jutustus Jeesusest Pilaatuse ees olevat muistendipärane ja kõigis üksikasjus vale. Evangeeliumid näitavat Pilaatust Jeesusele head sooviva mehena, kes ei jätvat kasutamata ühtegi võimalust, et päästa Jeesust verejanuliste juutide käest. Ajalooline tõde olevat aga vastupidine: Pilaatus olnud verejanuline mees, kes olevat alati olnud valmis kohe hukkama kõik ärevuse tekitajad.
Evangeeliumide juudivastase kallaku haripunktiks olevat sündmus Pilaatusega. Selline nägemus Pilaatusest olevat pärit alles 1. sajandi lõpust, kui ristiusku istutati ümber paganlikule pinnale. Tegelikult olevat Pilaatus mõistnud Jeesuse surma poliitilistel põhjustel juudi rahva kuningana, kardetava mässajana. Kristuse surmamine ristil olevat puhtalt roomapärane karistusviis. Maavalitseja olevat lasknud panna ristile pealkirja "juudi rahva kuningas" kogu juudi rahva pilkamiseks. Ristilöömisele järgnevad jutustused tühjast hauast ja ülestõusmisest olevat legendid.
Juudi rahvast ei saavat teha vastutavaks Jeesuse surmas. Süüdi võivat olla ülempreester ja tema partei, süüdi on maavalitseja. Süüdi on ka Jeeus ise. Tema surmamine olevat ajalooline paratamatus. Võibolla olevat ta ise otsinud ohvrisurma, et sellega oma elutööd kinnitada. Ta ei olevat ainukene juut, kes on kannatanud süütult, vaid kogu juudi rahvas olevat saanud tunda sedasama. "Seal oli too mees, täis Issanda vaimu, Jumala vaimu, kes kandis oma risti, peas kibuvitsakroon, karmide sõjameeste pilkenaeru saatel, siin kannab terve rahvas viletsuse, orjuse, sallimatuse ja kibestuse iket. Raevunult vastab kristlaste etteheidetele Norde: "Kuigi kristlased meile aastasadu on ette heitnud ja sageli veel tänapäevalgi: teie olete tapnud meie Kristuse, olete muutunud kaassüüdlasteks tema surmas, siis lükkame selle süüdistuse otsustavalt tagasi. Meie ütleme neile selgesti: see ei ole teie, vaid on meie asi. Mitte teie Kristusele pole tehtud ülekohut, vaid meie Jeesusele."
Ristiusu sündimine
Kristluse sünnilugu peetakse enamasti juutluse ajaloo üheks peatükiks. Jeesus ei olevat kuulutanud uut usku, vaid olevat õpetanud tegema Jumala tahtmist, kuid see õpetus olevat olnud erinev variseride õpetusest: lihtsam, sügavam, vaimsem. Jeesus ise olevat tahtnud jääda juudiks. Uue usu eraldumine saavat alguse alles ristilöömisest ja Pauluse läbi. Juudipärasus olevat uut usku kõige paremini iseloomustav termin.
Juudisoost uurijad on veendunud, et valitseb suur erinevus Jeesuse ja ristiusu vahel. "Kui Jeesus kuulutas kuningriiki, siis ta järglased kuulutasid teda ennast." Kiriku kristoloogia olevat midagi uut ja erilaadset (juudid teevad huvitavalt vahet juutluse, jeesusluse ja kristluse vahel). Mis on kristlus? See on juudisoost mehe ümbermuutmine jumalikuks. Jeesust ei saa pidada teadlikuks kristluse rajajaks. Tema õpetus on peajoontes ja ülesehituselt juutlik. Jeesus andis kaudselt oma tegevuse, õpetuse ja eneseteadvusega tõuke kristluse sündimiseks. Just messiateadvusega olevat Jeesus äratanud oma jüngrites kindla usu. Isegi Jeesuse vägivaldne hukkamine ei olevat suutnud hävitada seda usku, vaid olevat pigem seda veelgi kinnitanud. Sugestiivselt olevat jüngrites sündinud veendumus, et Jeesus on tõesti Messias ja see sugestioon lõigi ristiusu.
Juutide arusaamise järgi pole kristlus üksikisiku looming. Selle kujunemist võiks iseloomustada nelja sõnaga: kollektiivsus, areng, dogmatiseerimine ja sünkretism. Kristlus on vaimne ja sotsiaalne liikumine, mis sai alguse juba Palestiina pinnal, kogus endasse erinevaid osi ja arenes edasi. Kristlik usk on juudi ja paganlike põhimõtete kokkusulamise tulemus. Ristiusu sündimist soodustasid ka olukorrast tingitud tingimused – teise templi ärev aeg, juudi riigi hävimine ja Jeruusalemma purustamine (Geiger). Uue usu alged asetab Geiger juudi parteide omavahelistesse vaidlustesse. Kristlus moodustas algul segu variseride ja saduseride õpetustest, ülekaalus olevat esimene, eriti Hilleli poolt levitatud kujul. Vanemates evangeeliumides olevat veel märgata tugevat juudi päritolu, kuna uuemad kirjad näitavad juba pagankristlikku mõju.
Suurim juut ja suurim inimene
Ristiusku hakkasid mõjustama kreekastunud juutlus ja kreeka paganlus. Nende segunemise tõttu tekkis jeesuslusest sulamina kristlus.
Moritz Friedländer nimetab kolme viimast ennekristlikku sajandit kristluse elulooks.
Katoliku kiriku Kristus võrduvat väärusuliste sünagoogi Kristusega. Jeesuse ajal olevat kuulutatud kristlust kõigis hajala sünagoogides.
Kuivõrd on kristlus paganlik? Usundilooline koolkond püüdis seletada kristlust peamiselt uskude sulamina (Gunkel). Seda vaadet pooldavad paljud juudisoost autorid. Idamaises-kreekastunud olukorras otsitakse Uue Testamendi kristoloogiliste kujutluste algust. Sealt arvatakse pärit olevat neitsist sünd, lihakssaamine, kannatamine, surm ja ülestõusmine, sakrament ja veel muudki.
Kreekausulisele mõtlemisele olevat omane inimese jumalustamine. Kristluses ei muutuvat inimene Jumalaks ega Jumal inimeseks. Kristluse edu just paganlikus maailmas näitavatki, et need ei ole juudi, vaid paganlikud kujutlused.
Ristiusu isklikuks asutajaks on juutide arvates Paulus. Juutide uurimises hoitakse kinni teravast vastuolust Jeesuse ja Pauluse õpetuste vahel. Jeesus on veel juut, Paulus pole enam juut.
Pauluse usupõhimõtted käivat risti vastu juutide usupõhimõtetele. Tema õpetus inimesest olevat mittejuudilik. See tulevat nähtavale tema pärispatu mõistes. Paulusel esinevat müsteeriumipärane ja sakramentaalne lunastus vastandina juutluse kõlbelisuse kaudu lunastusele. Juutluses olevat usk isiklik vahekord Jumala ja inimese vahel.
Paganate apostli isikusuurust ei eita mitmed juudi kriitikud. Tema teene on, et evangeelium tungis paganate maailma.
Ajapikku kujuneb kristliku kiriku ja juutluse vahekord vaenulikuks. Kristluses paisus suuremaks vaenulikkus juutluse vastu, juutluses eitati kristoloogiat. Teiseks suureks tüliõunaks sai Seadus. Ristiusu arenguga rööbiti selgitas ka juutlus järjest enam oma omapära. Alles kristlus aitas luua puhast juutlust. Võitluses Pauluse vastu toetuti tugevasti rangele monoteismile. Eitatakse igasugust vahendajat Jumala ja inimese vahel. Pauluse õpetust peetakse valeks, eriti tema õpetust pattulangemisest.
Tänased vabameelsed juudid tunnustavad Jeesuse maailmaajaloolist tähtsust. Mõned peavad Jeesust suurimaks juudiks ja suurimaks inimeseks. Jeesusele antakse aukoht juutluse ajaloos. Juudid ei lähe temast enam vaikides mööda, nagu nad olid teinud seda seitseteist sajandit. Kuid juutluse teoloogia, inimeseõpetus, päästeõpetus ja kõlblusõpetus ei luba tunnistada Jeesust Kristuseks. Jeesus on juutidele ainult üks nende suurtest meestest pidevas suurte meeste ajaloolises reas, kellel pole eesõigustatud asendit Jumala ees. Nad peavad evangeeliumi esmaklassiliseks usuliseks kirjanduseks, kuid mitte uue usu ilmutajaks. Tulevikus olevat koht ka Jeesusel ja evangeeliumidel, ometigi saavat selleks siiski puhastatud ja täiendatud juutlus.
Kokkuvõte
Juutluse Jeesuse elu uurimine on vana umbkaudu sada aastat. See on tugevasti sõltunud kristliku teoloogia kaasaegsest uurimisest. Juudid hakkasid sellega tegelema, kui oli juba olemas kristlik piibliteadus.
Juutlus tahab jääda iseseisvaks ja tahab oma seisukohti kaitsta kristluse vastu. Juutlus tahab näidata, et Jeesus kuulub juutlusse, ta ei olevatki tahtnud rajada uut usku. Teda tahetakse näidata ehtsalt juudiusulisena. Siin ilmnevad raskused, et tunnistada Jeesust juudiusuliseks, tuleb moonutada ajaloolist tõde, seepärast vaidlevad nad omavahel ega leia ühist keelt.
Senini lahendamatuks mõistatuseks jääb Jeesuse isiku ja kristliku kiriku tekkimise küsimus.
Ühel meelel on juudisoost uurijad järgmises:
1. Jeesuse vaimseid eeldusi tuleb otsida variseride õpetusest. Rõhutatakse ka Jeesuse seost hilisjuudi apokalüptikaga või esseenlusega. Jeesuse põhiliseks mõtlemise viisiks ja tema õpetuseks on variseride oma.
2. Juudid ei salga Jeesuse messia-olemust. Ei kahelda selles, et ta ise tahtis olla Messias. Ainult Jeesuse niigusune Messiaks saamine polnud normaalne, vaid oli puhtalt isiklik, originaalne looming, ajaloo anomaalia, mida ei saa lähemalt määrata.
3. Rabidest erinevaks tuleb pidada järgmisi Jeesuse iseloomujooni: omapärast eneseteadvust, mis ei esine teiste juudi õpetajate juures, apokalüptikutega ühist peatset Jumala riigi algamist, kõlbelis-usulise nõude paisutamist absoluutseks, rahvuslikest väärtustest mittehoolimist, millega arvestasid variserid, individualismi ja suveräänset hoiakut Seaduse suhtes, erakordset huvi kadunute vastu, patuseid ülesotsivat armastust.
Juudisoost uurijate abiga on saadud ka õigem pilt variseridest. Nad ei olnud ajaloos languse ilminguks, vaid teataval määral loovuse ja arengu kandjad. Variserlus on iseseisev usurühmitus, kellel on tugev usk ja see tähistab ajaloo kõrgpunkti.
Juudid on ja jäävad oma usu edasikandjaks. Juudid ei saa enam Jeesusest Kristusest tähelepanuta mööduda või põlastusega tema peale mõtelda. Nad peavad kuidagi leidma lahenduse Kristuse kohta. Millises suunas see toimub, on vara ütelda. Igatahes kahepoolne Jeesuse elu uurimine kristlaste ja juutide poolt on senini viljastanud selle uurimist ja loodetavasti teeb seda ka tulevikus.
EELK Usuteaduse Instituudi toimetised VIII 1996
(Lõpp)

admin Teoloogia

8 põhjust, miks iga kristlane peaks toetama Iisraeli

august 1st, 2005

1. Sest Jumal ütleb, et Ta õnnistab neid, kes õnnistavad juute.
1Ms 12:3: “Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle,
kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!”
Js 60:12: “Sest rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks.”
2. Sest me võlgneme neile tänu.
Läbi Iisraeli on antud lubadused ja lepingud. Läbi nende tuli Seadus, prohvetid ja Messias Jeesus, kes on avanud kõikidele pääsetee Jumala juurde. Läbi juudi apostlite läks evangeelium esimest korda rahvaste juurde. Juutidele „kes on iisraellased, kelle päralt on lapseõigus ja kirkus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused, kelle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu poolest. Jumal, kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti!“ (Rm 9:4-5) „Neile on see olnud meelepärane. Ka on nad nende võlglased, sest kui paganad on saanud osa nende vaimulikest andidest, siis on ka nende kohus teenida neid aineliselt.“ (Rm 15:27)
3. Sest Jumala armuannid ja kutse ei ole nendele tühistatud.
Rm 11:28-29: „Evangeeliumi poolelt vaadates on nad küll Jumala vaenlased teie heaks, aga valiku poolelt vaadates on nad armastatud esiisade pärast. Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist.“
Kuigi enamik juute ei ole veel vastanud evangeeliumile, ei ole see kehtetuks muutnud Jumala plaani nende jaoks, mille Ta lõpuks täide viib. Leping Aabrahamiga ei ole asendatud uue lepinguga, ka pole see pandud kõrvale nende ebaõnnestumise tõttu sisenemaks uude lepingusse. Ühekordne Jeesuse ohverdamine kõigi inimeste heaks on täide viinud ja asendanud templi ohvrid. Igavene leping, mille Jumal tegi Aabrahami, Iisaki ja Jaakobiga ning nende järglastega, ei ole asetatud kõrvale. „Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael.“ (Rm 11:25-26)
4. Sest Jumal on lubanud tuua nad tagasi nende maale.
Jumal on lubanud uuesti pöörduda juudi rahva poole, et tuua nad tagasi nende maale ja puhastada neid patust. „Siis ma pööran oma Iisraeli rahva vangipõlve, nad ehitavad üles hävitatud linnad ja elavad neis; nad istutavad viinamägesid ja joovad nende veini, nad rajavad rohuaedu ja söövad nende vilja. Ma istutan nad nende oma maale ja enam ei kitkuta neid ära nende maalt, mille ma neile olen andnud, ütleb Issand, sinu Jumal.” (Am 9:14-15)
„Vaata, ma võtan Iisraeli lapsed paganate seast, kuhu nad on läinud, ja kogun neid igalt poolt ning toon nad nende oma maale. Ja ma teen nad üheks rahvaks seal maal, Iisraeli mägedel, ja üks kuningas on neile kõigile kuningaks.“ (Hs 37: 21-22).
Iisraeli tagasipöördumine on ette kuulutatud 5. Moosese raamatus, Hesekieli, Jesaja, Aamose, Hoosea, Jeremija ja Jeesuse poolt Luuka evangeeliumi 21:24 ning Pauluse kirjas roomlastele 11. peatükis. See on põhitingimus messiaanliku ajastu täitumiseks. Jumal lubas Aabrahamile ja ta järglastele Iisraeli maa igaveseks omandiks. Ta kinnitas seda lubadust Iisakile, nagu märgitud 1Ms 26:3-4 ja uuesti Jaakobile 1Ms 35:12.
5. Sest paganate ajad on saanud täis.
„Ja nad langevad mõõgatera läbi ja nad viiakse vangi kõigi rahvaste sekka, ja Jeruusalemm jääb paganatele tallata, kuni paganate ajad saavad täis.“ (Lk 21:24)
Jeesus nägi ette, et Rooma paganate armeed kukutavad iga märgi juudi valitusest Jeruusalemmas; aga Ta nägi ka, et paganate valitsemine Jeruusalemmas lõppeb. 70 p.Kr langes Jeruusalemm Rooma armee kätte.
1967. aastal, kui nad kaitsesid end araablastest naabrite eest, saavutas Iisrael esimest korda peale 70 p.Kr võimu kogu Jeruusalemma linna üle, mis täitis Jeesuse ettekuulutuse. Kõik, kes usuvad Jeesuse sõnadesse, peaksid teadma, et paganate võimu lõppemine selles linnas on Jumala plaan. „Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb.“ (Lk 21:28)
6. Sest me peama „trööstima Jumala rahvast“.
Jesaja raamatus Jumal räägib: „Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal. Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Issanda käest kahekordselt kõigi oma pattude eest.“ (Js 40:1-2)
See on kutse kristlastele, et trööstida juudi rahvast. Jesaja nägi ette, et rahvaste juhid aitavad juudi rahvast ja hoolitsevad nende eest nende tagasipöördumisel. „Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma tõstan oma käe paganate poole ja püstitan oma lipu rahvaste suunas: siis nad toovad su poegi süles ja kannavad su tütreid õlgadel. Ja sul on lastehoidjaiks kuningad, ammedeks nende emandad; nad kummardavad silmili maha su ette ja lakuvad su jalgadelt põrmu. Siis sa tead, et mina olen Issand, ei jää häbisse need, kes mind ootavad.“ (Js 49:22-23)
Jumal ütleb, et paganad hoolitsevad juudi rahva eest ja abistavad neid nende taassisenemisel oma maale. See on meie jumalik käsk aidata neid nende endi pärast ja nende ainulaadse kutsumuse tõttu. Paganatest usklikud peavad tegema rohkem kui ainult vaatlema, mida Jumal teeb juudi rahvaga… Jumal palub meid, et sekkuksime nende aitamisel!
7. Sest me peame tegema lõpu juudivastastele õpetustele ja tegudele.
Läbi kiriku ajaloo, alates teisest sajandist, on kristlikud juhid olnud süüdi kõige kõlvatumates juudivastastes märkustes. Need ütlused on andnud aluse despootidele läbi sajandite kuni tänapäevani naeruvääristada, diskrimineerida ja isegi tappa juudi rahvast. Tihti on need, kes väidavad, et on Messia järgijad (Iisraeli Päästja on meile õpetanud, kuidas armastada ja andestada) teinud neid tegusid. Kas me saame süüdistada juute, kes nii tihti seisavad vastu Messiale, kelle järgijad olid juudivastased? Õigluses ja helduses peame tegema parandusi traagiliste ülestähenduste kohta kristlaskonna (nii katolikus kui protestantlikus vormis) läbisaamisse juudi rahvaga. Meie, kes me oleks pidanud olema nende hooldajad; oleme nii tihti olnud nende vaenlased ja piinajad. Juudivastane vaim ei alanud ega lõppenud Adolf Hitleriga, aga juured võib leida kristlaste hulgast, kes ei ole teadlikud oma kohustustest Iisraeli ees.
Ketserlikku õpetust, et kirik on asendanud Iisraeli, on õpetatud alates teisest sajandist. See õpetus ei järgi ei Vana ega Uue Testamendi kirjasid. Kuigi enamik rahvaid ja kirikuid ütlevad lahti juudivastasusest täna, on antisionism siiski laialdaselt vastuvõetav. See on uus juudivastasus. Vastuseis Iisraeli õigusele täita neile Jumala poolt antud saatust Tõotatud Maal, on täna kõige ohtlikum juudivastane vorm.
8. Sest Jumal tegeleb nendega, et töötada välja oma plaani maailma rahu jaoks.
Roomlastele 11:15: “Sest kui juba nende kõrvaleheitmine on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtmine muud kui surnuist ellutõusmine?“
Messias tuleb tagasi Iisraeli, et saada lepitatud oma rahvaga. Ta valitseb seal oma võitmatute pühakutega „suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest“ kõigi rahvaste üle (Ilm 7:9; 11:15)
Jesaja 2:3-4: „Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna! Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist.“
Maailma rahu on tulemas. Messiaajastu täiuslikkus on tulekul. Aga kõigepealt on hävitus kõikidele süsteemidele ja kuningriikidele, mis eiravad Jumala messialikku plaani.
· Kui sa tahad maailma rahu, palveta ja aita juute.
· Kui sa tahad näha kirikut taastatuna, palveta ja aita juute.
· Kui sa tahad näha Messia tagasitulekut, palveta Iisraeli taastamise eest.
· Kui sa tahad aidata oma rahvast ja kõiki rahvaid (kaasa arvatud araabia rahvad) õnnista, palveta ja tööta selle nimel, et olla koos Iisraeli ja juudi rahvaga ja seisa vastu antisemitismile.
· Kui sa tahad, et su elu oleks õnnistatud, aita ja õnnista juute.
· Kui sa tahad, et su elu oleks edukas, palveta rahu eest Jeruusalemmas.

7 praktilist asja, mida usklikud saavad teha, et aidata Iisraeli:
1. Õpi ja mõista, mis Piiblis on öeldud Jumala plaanist Iisraeli ja juudi rahva kohta.
2. Palveta rahu eest Jeruusalemmas ja Jumala eesmärkidest juudi rahvale. „Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad!“ (Ps 122:6)
3. Õpeta oma kogudust olema Iisraeliga. Organiseeri Iisraeli pooldavaid üritusi ja seminare oma kirikus või linnas julgustamaks piibellikku ühtekuuluvust Jumala plaanis juudi rahva ja Iisraeliga. See toob õnnistust su kirikule ja linnale.
4. Toeta (majanduslikult ja muul viisil) kristlikke tegevusi, mis aitavad juudi rahvast tagasi pöörduda Iisraeli ja end sisse seada nende maal. Näiteks „Rahvusvaheline Kristlik Suursaatkond Jeruusalemmas“.
5. Jaga Messiat juudi rahvaga nende oma usu, saatuse ja pühakirjade taustal.
6. Keeldu toetamast antisemiitlikke mõtteavaldusi avalikus ja ühiskondlikus elus. Lase Vaimul targal ja armastaval viisil rääkida läbi enda, seal kus see on sobilik; näiteks anna teada poliitikutele ja/või meediale oma vaadetest.
7. Külasta Iisraeli, kui võimalik. See on praktiline viis, et õppida tundma seda rahvast ja toetada neid ja nende majandust. „Kõndige ümber Siioni ning tehke tiir ta ümber, lugege ära ta tornid! Pange hästi tähele ta kindlustust; kõndige läbi ta kuninglikud hooned, et võiksite jutustada neist tulevasele põlvele!“ (Ps 48:13-14)
Kas me ei võiks praeguste rahvusvaheliste reisimisvõimaluste juures kaalutleda Jeruusalemma oma sihtkoha valikuna?

admin Teoloogia

Kristlikud kogudused Iisraelis

august 1st, 2005
Comments Off

Christian Life in Israel

Yishai Eldar

Kristlikud kogudused said alguse Naatsareti Jeesuse elust ja tegevusest. Tema surma järel sündis varane apostlik kirik. Moslemite vallutuste ajaks 7. sajandil oli kirik arenenud mitmesse suunda.
Tänaseks on Iisraelis üle kuue miljoni elaniku. 79,2% neist on juudid, 2,1% kristlased, 14,9% moslemid, 1,6% druusid; 2,2% ei oska oma usku määratleda.
Kristlased Pühal Maal jagunevad nelja põhikategooriasse: kaks neid on õigeusklikud ehk ortodokssed, rooma-katoliku kirik ja protestantlik kirik. 20 neist on vana kogudust, 30 protestantlikku konfessiooni.
Kõigepealt siis ida-ortodoksi kirik, mis tunnistab Konstantinoopoli patriarhaati ja mis on arenenud neljast ida patriarhaadist: Aleksandrias, Antiookias, Konstantinoopolis ja Jeruusalemmas.
Kreeka-ortodoksi patriarhaat Jeruusalemmas peab ennast Jeruusalemma emakirikuks. 1964.a. kohtusid paavst Paul VI ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh, see oli märgiks leppimisprotsessi algusele.
Iisraelis on ka kaks ajaloolist rahvuslikku ida-õigeusu kirikut, need on vene ja rumeenia kirik.
Vene-õigeusu missioon tekkis Jeruusalemmas 1858.a. Kuid vene kristlasi oli juba 11. sajandil, veidi aega pärast Kiievi ristiusustamist Püha Maad külastanud.
Rumeenia-õigeusu missioon rajati siin 1935.a. Seda juhib arhimandriit, sellesse kuulub väike munkade ja nunnade kogudus Jeruusalemmas.
Ida-kirikutest tegutsevad siiani armeenia, kopti, etioopia, süüria kogudused.
Armeenia-ortodoksi kirik ulatub tagasi aastasse 301, kui armeenlased ristiusu vastu võtsid. Juba 5. sajandil rajasid nad oma koguduse Jeruusalemma. Eelmise sajandi algusest peale on selle koguduse liikmete arv näidanud kasvutendentsi.
Kopti-õigeusu kiriku juured ulatuvad Egiptusesse. 13. sajandist alates on Jeruusalemmas tegutsenud kopti patriarhaat.
Etioopia-õigeusu kirik tegutseb Jeruusalemmas vähemalt keskajast, aga võibolla isegi varasemast ajast. Täna on see väike kogudus. 1989. aastast, kui rajati diplomaatilised suhted Iisraeli ja Etioopia vahel, on toimunud kristlikud palverännakud Etioopiast.
Süüria-ortodoksi kirik on üks vanimaid kristlikke kogudusi Lähis-Idas. Nende traditsioonide hulka kuulub vanasüüria keele (lääne-aramea) kasutamine liturgias. 793-1471 .aastaltel oli süüria-õigeusu piiskop Jeruusalemmas. Tänapäeval resideerub nende piiskop Püha-Markuse kloostris.
Rooma-katoliku kirikutes kasutatakse nende oma keelt ja traditsioone. Ladina partiarhaat uuendati Pühal Maal 1847.a. Täna seisab Jeruusalemma ladina patriarhaadi eesotsas piiskop. Nazarethis, Ammanis ja Zypernis resideerivad vikaarid.
Maroniitide kirik on süüria kristliku koguduse järglane, kelle liikmed valdavas osas elavad Liibanonis. Maroniidid on 1182. aastast liidetud rooma-katoliku kiriku juurde. Sel kogudusel on omanäoline liturgia, milles kasutatakse vana-süüria keelt. Maroniitide kiriku enamik liikmeid Iisraelis elavad Galileas.
Kreeka-katoliku kirik tekkis 1724.a. väikesest kreeka-õigeusu kogudusest Antiookias. Kuid koguduse juured ulatuvad 4. aastasajasse.
Süüria katoliiklastel on oma partiarhaat asukohaga Beirutis.
Armeenia-katoliku kirik eraldus armeenia-õigeusu kirikust 1741.a. Selle koguduse patriarh resideerub Beirutis. See kogudus töötab tihedalt koos armeenia-õigeusu kogudusega.
Kopti-katoliiku kirik on Jeruusalemmas väga noor, alles 1955.a. pani kiriku patriarh ametisse vikaari Jeruusalemma väikesele kogudusele.
Katoliku kiriku jaoks oli väga suur tähendus sellel, et 1993.a. sõlmiti Püha Tooli ja Iisraeli vahel suhted, mis paar kuud hiljem kujunesid täisdiplomaatilisteks.
Protestantlikud kogudused Lähis-Idas on suhteliselt noored, pärit 19. sajandist. Need tekkisid siin eesmärgiga evangeliseerida maa moslemeid ja juute. Rohkem edu oli märgata araablaste hulgas.
1841.a. sõlmisid Inglise kuninganna ja Preisi kuningas kokkuleppe ühise piiskopkonna rajamise kohta Jeruusalemma. 1976.a. tekkis Jeruusalemma ja Lähis-Ida (anglikaanne) protestantlik episkopaalkirik. Valiti esimene piiskop, kes oli araabia päritolu. See ongi Püha Maa suurim protestantlik kogudus.
Inglise-preisi kiriku kokkuleppe lahenduseks sai 1886.a. luterliku koguduse rajamine Pühal Maal. 1979. aastast eksisteerib iseseisvalt araabiakeelne kogudus, mille eesotsas on piiskop, kõrvuti sellega tegutseb ka saksakeelne kogudus, mille eesotsas on praost, mõlemad asuvad Jeruusalemma vanalinnas. Pühal Maal on veel taani-, rootsi-, ingliskeelne luterlik kogudus.
Baptisti kogudus alustas Pühal Maal tegevust 1911, rajades 1911. a Nazarethis oma koguduse. Tänapäeval on baptisti kogudusel siin kümme kirikut Akkos, Kanas, Haifas, Jaffas, Jeruusalemmas, Kfar-Yassifis, Nazarethis, Petach Tikvas, Ramas ja Turanis. Enamik liikmeid räägivad araabia keelt.
Šoti presbüteri kogudus saatis oma esimese missiooni 1840.a. Galileasse. See jäi järgnevaks sajaks aastaks aktiivselt tegutsema, teenides rahvast sotsiaalselt ja meditsiiniliselt. Tänapäeval on see väike kogudus, mis peab üleval vanadekodu ja maja palveränduritele.
Lisaks nimetatutele asub siin veel väga pikk nimekiri väikesi protestantlikke kogudusi.

admin Teoloogia

Kiitus

august 1st, 2005

Aino Vaarpuu

Kiitus, Issand, kõike Sa näed
ja imelised Su armukäed!
Näed Sa tõusjaid, näed lahkujaid,
näed pühale pinnale astujaid,
näed tema piire ja radasid,
näed südameid, muredest vabasid -
näed neid, kes end usaldanud Sulle
ja Sinuga koos valmis astuma tulle.
Siis kui vaja Su tuge ja abi,
alati oled Sa tema ligi.
Sinu usaldus võidab -
vaenlase väe köidab:
ei miskit saa kaval, kes ründab!
Ustav Sinu armuhõlm embav!
Anun ja palun, Sa Iisraeli kaitse:
“Las armuaega seal iga hing maitseb,
las janu Sinu järele suureneb!
Ülikülluslik arm aina uueneb!
Pühad Su mõtted, süda ja käed,
aulised Sinu võitvad väed -
taevased inglid nähtavad silmal!
Pühitse end, Iisrael, tõe, õiguse pinnal!
Ilutse, rõõmutse täiel rinnal -
Kuningas ise maksis hinna!
Kiitus, et Sinu ees kevad ja mai,
Sinu silme ees kogu maailm lai.
Las olla ta Sinu rahva õnnistuseks -
Sinu ligiollu äratuseks!

admin Teoloogia

48 tunnustähte Iisraelis, mis räägivad Kristuse tagasitulemisest

mai 1st, 2005

Esimene osa samanimelisest USAs ilmunud raamatust.)

Tõlkija: Piret Udikas

Esimene tunnustäht – Iisraeli taastamine Tõotatud Maal

Iisraeli taastamise lugu on vapustav ime. Kuid Iisrael ise ongi alati olnud ime. Kuningate ja rahvaste esiisa Aabrahami kutsumine 4000 aastat tagasi oli üleloo­mulik. Iisraeli päästmine vaarao ja Egiptuse järelevaatajate käest Moosese läbi oli väga suur ime. Püha Piibel, mis tuli Iisraeli prohvetitelt, oli inspiratsiooni ime. Messia sündimine kui Pühakirja täideminek on olnud kõige suurem ime. Ja lõpuks – Jumala valitud rahva tõotatud kojutoomine Palestiinasse pärast 1900 aasta pikkust hajutamist ja rändamist võõrsil, on suurim ime nüüdisajal.
Ent miks pidi Iisrael elama laialipillu­tatult rahvaste seas pikki sajandeid? Et seda mõista, peaksime silmas pidama prohvet Moosesele antud tõotust oma rahvale: õnnistusi, kui rahvas on sõnakuulelik, ja tõsist hoiatust kohtu­mõistmiseks, kui rahvas ei täida seadust. Viimasel juhul päriksid nad õnnistuse asemel needuse ja tõugatakse välja maalt, mille Jumal neile andis. Selline oli Piibli tõotus.
"Ja nagu Jehoova tundis teist rõõmu, tehes teile head ja sigitades teid, nõnda tunneb Jehoova teist rõõmu, saates teid hukka ja hävitades teid, ja teid kistakse ära sellelt maalt, mida sa lähed pärima! Ja Jehoova pillutab sind kõigi rahvaste sekka, ühest maa äärest teise, ja sa teenid seal teisi jumalaid, keda ei ole tundnud ei sina ega su vanemad – puust ja kivist! Ja nende rahvaste hulgas ei ole sul rahu, su jalatallal ei ole puhkepaika ja Jehoova annab sulle seal väriseva südame, kustuvad silmad ja lootuseta hinge!" (5Ms 28:63-65)
See kohtuotsus läks täide Assüüria ja Babüloonia vangipõlves. Ja lõplikult täitus see kirjakoht 70.aastal, kui roomlased hävitasid Iisraeli pealinna Jeruusalemma.
Olgugi et Iisraeli kõlbeline puhtus sellest alates oli paljude sajandite jooksul läbi lõigatud, ei pidanud see igavesti nii jääma. Viimaks, nagu prohvetid olid rääkinud, pöörduvad Iisraeli lapsed tagasi oma maale, kui mitte enne, siis ajal, kui paganate ajad lõpevad.
Tõotusest, et pärast sajandeid kestnud laialipillutamist ja hajutamist kogu maailmas kogutakse rahvas kokku Jumala ajas ja tuuakse tagasi Pales­tiinasse, on kõnelnud prohveteeringud ikka ja jälle. Hesekieli raamatu 36. peatükis on palju näiteid selle kohta.
"Ma võtan teid ära paganate seast ja kogun teid kõigist maadest ning toon teid teie omale maale…. Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu! Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame! Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu seadluste järele ja peate mu kohtuseadusi ning täidate neid! Ja te saate elada maal, mille ma olen andnud teie vanemaile; teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal!… Nõnda ütleb Issand Jehoova: sel päeval, mil ma teid puhastan kõigist teie süütegudest, ma asustan linnad ja varemed ehitatakse üles! Maa, mis oli laastatud, haritakse, et see ei jääks laastatuks iga möödakäija silma ees! Siis üteldakse: "Maast, mis oli laastatud, on saanud otsekui Eedeni aed! Ja varemeis olnud, laastatud ja maha­kistud linnad on kindlustatud ja asus­tatud!" Ja paganad, kes teil ümberkaudu alles jäävad, peavad tundma, et mina, Jehoova, ehitan üles mahakistu ja istutan uuesti laastatu! Mina, Jehoova, olen rääkinud, ja ma teen seda!" (Hs 36:24, 26-28, 33-36)
Iisraeli taastamise lugu Palestiinas on väga eriline. Esimese maailmasõja ajal vajas Briti sõjatööstus kemikaali nimega atseton, et saada sõja edukaks jätka­miseks eluliselt tähtsat sõjamoona. Briti valitsus pöördus väga kuulsa keemiku juut dr Chaim Weizmanni poole ja selgitas talle oma raskusi. Weizmann võttis väljakutse vastu ja leidis peagi, kuidas probleem lahendada. Tänulik Briti valitsus küsis, millist tasu keemik oma töö eest sooviks. Weizmann vastas: ma ei soovi mitte midagi endale, aga midagi saaksite te teha minu rahva juutide heaks, kes on nii kaua kannatanud, elades laialipillutatult maailmas võõraste rahvaste seas.
Nii sai see taotlus 2. novembril 1917.a. Balfouri deklaratsiooni nime, sellega proklameeriti, et Briti valitsus on heaks kiitnud juutidele Palestiinas rahvusliku kodu asutamise.
Veidi rohkem kui kuu aja pärast oli Jeruusalemm brittide käes ja Rahvaste Liiga kinnitas Balfouri deklaratsiooni. Selle otsuse tagajärjel anti mandaat Püha Maa üle Britile, see andis juutidele võimaluse alustada immigratsiooni Palestiinasse.
Ja kohe hakkasid sellel maal toimuma suured muutused. Uusasunikud istutasid miljoneid puid. Sööti jäänud sood kuivendati. Läbi väga intensiivse töö ärkas laastatud maa ellu. Rajati maan­teed. Veeti sisse moodsaid masinaid. Paljud külad ja asundused hakkasid kerkima. Juutide arv hakkas kiiresti kasvama. Iisraeli riigi taastamisel on tehtud väga palju tööd.
Kuid kõige olulisem – sajandite­tagused prohveteeringud Iisraeli taasta­mise kohta on hakanud täituma. See on kindel tunnus, et aegade lõpp on käes ja Iisraeli Kuninga tagasitulek lähedal.

admin Teoloogia

Jumala leping Iisraeliga on igavene

mai 1st, 2005

Prayer For Israel märts-aprill 2005, lühendatult

Tõlkija: Piret Udikas

Kui me ei saa aru Jumala lepingu printsiipidest, siis võime kergesti jõuda asendusteoloogiani, mis ütleb, et Jumala leping Iisraeliga on lõppenud.
Jumal sõlmis Aabrahamiga tingimus­teta lepingu, kus ta tõotas paljudada tema järglasi ja valdusi Kaananimaal.
"Ja vaata, temale tuli Jehoova sõna, kes ütles: "Tema ei ole sinu pärija, vaid see, kes väljub sinu ihust, on su pärija!! Ja ta viis teda õue ning ütles: "Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda! Ja ta ütles temale: "Nõnda saab olema sinu sugu!"(1Ms 15). Sama tõotust kordab Jumal sama raamatu 17. peatükis.
Sedasama tõotust kordas Jumal Iisakile (1Ms 26:1-5), Jaakobile (1Ms 28:13-15) ja kõigile Iisraeli lastele (2Ms 6:6-8). Isegi pärast uue lepingu sõlmi­mist, jääb Iisrael selleks, kes ta on – Jumala valitud rahvaks, Tema omand­rahvaks (Jr 31:35-37). Ismael sai küll suureks rahvaks, kuid temaga ei sõlmitud seda lepingut (1Ms 17:20-21; Rm 9:7-13).
Õitseng, rahu ja maa hõivamine sõltub kuulekusest Jumala seadustele (3Ms 26, 5Ms 28).
Jumal on andnud iga kord Temast eemaldunud rahvale võimaluse kahet­suseks ja tagasipöördumiseks Tema juurde. Isegi siis, kui rahvas läks sõnakuulmatuse tõttu sellelt maalt ära (5Ms 28:64-68), ei ole see lõplik. (5Ms 30:1-5).
Enne vangipõlve saatis Jumal sõna prohvetite, peamiselt Jeremia kaudu, kus ta hoiatas selle eest, mis on tulemas, kuid andis ka tõotuse meeleparanduse korral.
Kas samad põhimõtted kehtivad ka Uues Testamendis?
Suur ülemaailmne juutide hajutamine algas pärast juutide Rooma-vastase ülestõusu lüüasaamist 70. ja 135. a. Jeesus seostas hajutamist Messia tagasilükkamisega rahva juhtide ja liidrite poolt (Lk19:41-44).
Jeesuse õpetuses aegade lõpu kohta tähttäheline täitumine räägib rahva ja maa taastamisest.
""Aga viimseil päevil sünnib, et Jehoova koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde! Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: "Tulge, mingem üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu, sest Siionist väljub käsuõ­petus ja Jeruusalemmast Jehoova sõna!" Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid: siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima." (Js 2:1-4 )
Jeremija raamatu 30.-31. peatükk räägib sellest, et Issand, kes pillutas Iisraeli laiali, kogub ta uuesti kokku. See on unikaalne, rahutu aeg, kuid kogu Iisrael pääseb. Sellel ajal Jumal parandab Iisraeli, eriti suhtumises Messiasse. Iisrael siseneb uude lepingusse, Iisrael taasta­takse nii füüsiliselt kui vaimselt.
Hesekieli raamatu 36.-39. peatükis on palju prohveteeringuid rahvaste pöördu­mise kohta Siionisse. Viljatu maa muutub viljakaks, see on Jumala nime pärast, mitte Iisraeli õigusest; füüsiline taasta­mine eelneb vaimsele taassünnile (Hs 36:24-28, 37:1-14). Googi ja Maagoogi sõda ja Iisraeli üleloomulikku vabastamist käsitlevad Hesekieli raamatu 38. ja 39. peatükk.
Sakarja raamatu 12.-14. peatükid käsitlevad sündmusi, kui Jeruusalemma konflikti lülitatakse kõik rahvad – inimlikult võimatu olukorra lahendab Messia tulek.
Ja kogu Iisrael võtab Jeesuse vastu kui Messia. "Sest mina ütlen teile: Nüüdsest peale ei saa te mind näha, seni kui te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!" (Mt 23:39)
Ja siis tuleb Messia Õlimäele ja algab inimkonna Messia-ajastu.

admin Teoloogia

Kas juudid leiavad Jeesuse?

mai 1st, 2005
Comments Off

4. osa Ago Viljari raamatust

Mida peeti Jeesuse juures originaalseks

Juudisoost õpetlaste kooskõlastamis­meetod, mis püüdis näidata ühist Jeesuse ja juutluse juures, jäi pikaks ajaks nende peamiseks meetodiks.
Ei ole õige pidada Jeesust ainult variseride juutluse esindajaks. Temas on midagi rohkem. Tehti katset kujutada Jeesust juutluse lõpuleviijana ja talle omistati teatud erinevusi temale eelne­nud juutlusest. Sellega jõuti tema originaalsuse osalise tunnustamiseni. Mitmed juudisoost uurijad nimetasid Jeesust "täiuslikuks juudiks".
Jeesust, võrreldes teiste juudi õpetajatega, iseloomustab usuelu pingelisus ja võime, mis ületab mõistust ja mida ei saa kergesti väljendada. See tuleb nähtavale juba Jeesuse keele­pruugis ja tema väljenduses, mis olevat mõjukas. Tema ütlused olevat lühikesed ja tabavad. Sünoptikute juures saavat nähtavaks miski, mida võivat nimetada "sünoptikute geeniuseks". Sünoptikute juures esinevat ülev innukus, vaimustus ja kirg, mis olevat uus. Siin ühendatavat kõlblus ja usk.
Jeesus olevat tahtnud oma isade usku uuendada ja puhastada. Ta olevat rõhutanud Jumala kui Isa ligiolu tungi­vamalt kui tema kaasaegsed. Jeesus olevat õpetanud "enese ületamist kannatlikkusega, andestamisega, leebu­sega, andmisega". Jeesuse õpetus ei olevat rabide õpetuse vastand, vaid tema õpetuse originaalsuse moodustavat hingetulisus, avar ja sügav tegelikkuse tunnetamine.
Hakati tõsisemalt otsima vastust küsimusele, mis on originaalsus. Küsimus vaevas ka neid kristlasi uurijaid, kes olid asetanud pearõhu kõlblusõpetusele evangeeliumides. Kui juudisoost uurijad näitasid, et sellel alal ei too kristlus midagi uut, siis hakati rõhutama, et originaalsus evangeeliumides ei tule nähtavale juutlusest erinevas sõnastuses, vaid sõnade taga peituvas sügavamas tähenduses. Montefiore ütles: "Ma arvan, originaalseks tuleb pidada õpetajat, kes sobitas ja korjas kokku omaaegse usu paremad mõtted, pidas neid viljakateks, arendas neid, tõi esile nende varjatud küljed, lükkas tagasi või eitas teisi mõtteid, mis ei olnud kooskõlas või mis kuulusid tegelikult usuarengu madala­male tasemele või hoopis minevikku. Kaldun arvama, et selles seisabki suurel määral Jeesuse originaalsus." Selle vaatekoha järgi on Jeesus valanud vana ainestiku uude, elujõulisemasse vormi. Ainese hindamisel on Jeesus vana­meelne, aga ta seob ainese osad uuel viisil ja nii kujunebki vanast uus. Seda olevat näha mitmes Vana Testamendi kirjakohas, näiteks 5Ms 6:4-5 ja 3Ms 19:18, mis kõnelevat armastusest Jumala ja armastusest inimeste vastu. Sama olevat lugu ka Meie Isa palvega.
Jeesus olevat asunut arenenumal tasandil. Ta ei olevat kuulunud ühtegi kaasaegsesse koolkonda, vaid olevat tegutsenud iseseisvalt. Jeesuse ülesanne olevat olnud seniste mõistete uuen­damine.

Jeesust peeti prohvetiks

Mitmed uurijad peavad Jeesust prohvetiks. Seda, mida olevat ütelnud prohvet Aamos enne Seadust, seda olevat uuesti ja sügavamalt ütelnud Jeesus siis, kui Seadus oli olnud juba viissada aastat vana. Jeesus olevat kuulutanud vabanemist kirjatähest ja seotust peanõudega Seaduses – Jumala armastusega.
Jeesuse usumõiste mõtteks olevat Jumala usaldamine, tema suveräänse headuse, tema tahte usaldamine, teadmine, et ta on valmis rõhutuid aitama ja inimesi kuulda võtma. Oluliselt ei erinevat see usumõiste rabide usumõis­test, kuid siiski olevat see Jeesuse õpetuses kesksem.
Jeesuse käsitlus Jumalast kui Isast olevat järjekindlam kui rabidel; ja Jeesuse suhtumine Jumalasse olevat tõepärane ja elav. Jeesus olevat inimese "seespidi­suse" suureks õpetajaks.
Jeesus suhtuvat lastesse, naistesse ja patustesse uut moodi, mis olevat vastuolus juutluse õpetusega. Jeesus käituvat naistega nii, nagu see oli võõras ja vastumeelne rabidele. Ta on valjem abielulahutuse küsimuses. Ta tunneb kaasa naistele ja halastab neile. Eriti algupärane on suhtumine patustesse. Katse püüda päästa patuseid ja "kadu­nuid" teenimise, kaastunde ja armas­tusega olevat Jeesuse juures midagi uut. Jeesus pidavat seda päästvat tegevust oma õigeks ülesandeks. See tegevus kutsuvatki juutide leeris esile vastasseisu. Tollal olevat olnud iga korraliku inimese jaoks endastmõistetav hoiduda eemale kurjadest ja jumalatutest.
Suhtumine patustesse näib olevat uudne ja algupärane. Siin ilmnevat usuarusaamade uus, põhiliselt rabidele mittekuuluv hoiak, mida võivat nimetada endasalgamiseks, endaohverdamiseks ja teiste teenimiseks. Öelduga selguvat, et Jeesuse vaates usule olevat esiplaanil päästeõpetus, mitte aga kõlblusõpetus. Jeesuse õpetuse järgi olevat ka Jumala riigi tulemine päästev toiming, mitte inimese pingutusega esile kutsutud kõlbelisus.

Jeesuse usumõisted, mis ei kuulu juutlusesse

Jeesuse usu põhihoiakus leidsid juudid midagi uut võrreldes rabide õpetusega. Kuid see algupärane Jeesuse juures ei tarvitse olla juudivastane, vaid see võib olla rabide arusaamu täiendav, arendav, rõhutav, valiv ja üldistav. Mis on Jeesuse juures mittejuudipärast?
Jeesus on küll ise pooldanud juudi monoteismi, kuid tema endateadvus on hakanud seda monoteismi varjutama. Jeesus nõuab endale erisidet Jumalaga. Juudi usupõhimõtetele on võõras, kui Jeesus nõudvat endale usuliselt eri seisundit. Juutlus tundvat ainult ühte "mina", ühte Jumalat. Kui Jeesus ütleb: mina ütlen teile, siis on see juba väljaspool juutlust.
Mõnikord on tõendatud, et Jeesuse Jumal olevat ainult headuse ja halastuse Jumal, mitte õigluse Jumal. Evangee­liumide Jumal ei saavat seetõttu olla ajaloo Jumal. Jeesus olevat asutanud usukoguduse, mille keskmeks olevat tema enda isik. Ainult need, kes sakramen­taalse pühitsuse läbi astuvat Jeesusega osadusse, kuuluvat Jumalale meele­päraste hulka, kõik teised aga jäävat lunastamata. Seepärast olevat Jeesuse usk ette ära määratud. Kuidas saavat Jeesuse rangeid, kohutavaid hukkamõis­tetute kohta öeldud sõnu siduda armas­tuse­usuga? Paistvat, et Jeesuse arvamise järgi minevat enamik hukka. Jeesus olevat uskunud peatselt saabuvasse Jumala riiki. Seepärast rõhutavat ta, et tema riik ei olevat siit maailmast, Hilleli riik aga olevat siit maailmast. Juutlus olevat "usk siinpoolsusesse", kristlus "usk sealpoolsusesse". Jeesuse ekslik messia­teadvus ja tema eskatoloogia olevat olnud siiski suurte tagajärgedega, sest nendest olevatki tekkinud kristlus. Juudid olevat otsekohe märganud neid eksivaateid ja olevat neist loobunud. Ainult paganate hulgas leidis ristiusu kuulutamine kõlapinda.
Jeesuse kõlblusõpetust peeti juudi­päraseks. Siiski on leitud ka erinevaid jooni. Tema usk olevat sealpoolne, mistõttu ka tema kõlblusõpetus olevat äärmiselt mõõdukas ja kultuurivaenulik. Jeesus olevat pessimist ja maailmaeitaja, aga juutlus sellevastu optimistlik ja maailma jaatav. Jeesus olevat liiga kitsalt keskendunud kõlblusõpetusse, kuid juutlus olevat palju enam kui usk ja palju enam kui kõlblusõpetus, see olevat ühe rahva kõikide vajaduste summa. Jeesuse kõlblusõpetus ei sobivat juutlusesse, mistõttu juudid ei olevatki saanud seda vastu võtta. Jeesus olevat liiga sallimatu. Mäejutluses esitatud nõudeid ei saavat ellu rakendada, sest need ei arvestavat inimese elu tavaliste tingimustega. Siin mõeldakse eriti Jeesuse nõuet kurjale mitte vastu panna. Tavalises elus olevat selle nõude rakendamine võimatu. See hävitavat igasuguse korra ja õiguse­mõiste. Mäejutluse nõuded olevat midagi ülepingutatut, haiglast. Juutluse põhimõt­ted aga olevat terved, kained ja arukad, kuna need arvestavat tegelikkust ja inimese võimalikke nõrkusi.
Ka Jeesus ise ei olevat elanud oma õpetuse järgi. Ta ei olevat armastanud varisere.
Evangeeliumide õpetuse mittepiisa­vust eluks tunnistavat ka tõsiasi, et kristlased pidid oma kaanonisse võtma Vana Testamendi.
Leidub aga ka vastupidiseid arusaa­mu, mis tõendavad, et hoolimata eskatoloogiast on Jeesuse kõlblusõpe­tuses palju hinnatavat.

Jeesust peetakse Seaduse lõhkujaks

Mis sai juutide ja Jeesuse vahel tekkinud vastuolu pärispõhjuseks? See olevat Jeesuse suhtumine Seadusesse. Jeesuse suhtumine sabatisse, puhtasse ja ebapuhtasse, naisesse, patustesse tähendavat vastuolu variseride nomis­miga. Juudid ei olevat saanud enam edasi minna, kuhu läks Jeesus. Olevat tekkinud vastuolu juudi usutalituste pidamise seadusega. Seadus ei ütle tegelikult, et hingamispäeva olevat tähtsam pühitseda kui teha halastustegu, kuid Seadus ütleb, et kõik selles olevad eeskirjad usukom­mete ja usutalituste pidamise kohta on Jumala käsud ja neist peab Iisrael kinni pidama põlvest põlveni. Kas Jeesusel oli õigus ja võim tühistada sellist sätet Seaduses? Siin algabki vaen. Vanad õpetajad jäävad ustavaks Seadusele ja Jeesust peavad nad selle lõhkujaks.
Tänapäeva rahvuslikult meelestatud juudid hakkavad uuesti hindama usutali­tus­te pidamise käsku. Seda peetakse nüüd uuesti pühaks elukorralduseks, mis kroonib pühadusega igat elupäeva. Juutluse põhimõtteks olevat ehitada õpetus usust ja elust. Jeesus olevat vaimustunud juut, kuid see liialdatud juutlus hävitavat kõik ära, ka kultuuri, eriti rahvuskultuuri ja rahvusriigi koos kõige rahvuslikkusega. Seetõttu olevat Jeesuse kuulutus kõige selle eitamine, mis andvat juutlusele ta elujõu. Nii kõneleb Josef Klausner, kes on üks rahvusluse ülesehitajaid Palestiinas.
Üldine arvamus on, et Jeesus olevat oma rahva ehe poeg, kes elas ja suri juudina.
Jeesus on ühiseks probleemiks juudisoost ja kristlasest uurijale. Vastu­olud on suured kiriku Kristuse ja ajaloolise Jeesuse vahel. Klausnerile on Jeesus ühelt poolt äärmuslik rahvuslane, kelle kõlblusõpetus oli juutlik, kuid teiselt poolt peab ta möönma, et Jeesuses oli midagi uut, mis tähendas põhimõtteliselt juutluse hävitamist, selle rahvusliku vaimsuse purustamist, mis on juutluse kandvaks aluseks. Kes seda kõike loeb ja mõtleb, see hakkab tunnistama: Sul, Jumal, olid meiega omad kavatsused, kui sa läkitasid meie juurde oma Poja!

Kes Jeesus tahtis olla ja kes ta oli?

Millist eesmärki tahtis Jeesus saavu­tada, kes olla? Need küsimused on olnud alati olulised Jeesuse elu uurimises ja on viimastel aastakümnetel muutunud veelgi aktuaalsemaks.
Ainult Jeesuse enda arvamine endast võimaldab meil selgemini mõista tema isikut. Jeesuse pildist eemaldati palju ehtjuutlikku. Kõneldi küll Jeesuse messiateadvusest, kuid sellel ei olnud enam õiget sisu. Jõuti vaatekohani, et Jeesus ei pidanudki ennast Messiaks. See lahendus ei suutnud vastata küsimusele: kuidas oleks saanud nii ruttu kujuneda algkoguduses selline kristoloogia, kui Jeesus ei oleks oma elu ajal seda endas kandnud, kui kristuse küsimus või teisi sõnu messiateadvus poleks olnud Jeesuses endas olemas? Kuna see küsimus on ajaloolise Jeesuse elu uurimise peaküsimuseks, seepärast tahaks seletada, kuidas suhtuvad sellesse küsimusse uusaja juudisoost Jeesuse elu uurijad.
Kõik nad usuvad üksmeelselt, et Jeesus tahtis olla Messias. 19. saj esimesel poolel kirjutas Pariisis elav juudisoost arst ja ajaloofilosoof Josef Salvador teose, milles ta rõhutab, et Jeesuse elu oluliseks tõukejõuks olid messiateadvus ja eskatoloogilised mõtted. Juba Ristija Johannes, kelle koolist Jeesus läbi käis, peab Jeesust tulevaseks Messiaks. Tema poolt Jeesu­sele pähe valatav jõevesi pidi tähendama uut võidmist. Õiguse, Jumala ausära ja rahu kuningana pidi Jeesus minema inimeste keskele tööle. Oma tegevuse algusest saadik on Jeesus teadlik oma messiaülesandest ja tahab kaasa aidata messiariigi tulekule. Jeesuse messiariik pidi olema nähtav maailm, kus senine loodus kõigis ta osades on muudetud ja on uuesti seatud korda kooskõlas kõigekõrgema taevaga. Kooskõla uuesti kordaseadmine saab teoks surnute ülestõustmise ja maailmakohtu kaudu. Too aeg on lunastusaeg ja prohvetite ennustatud tasu kättesaamise aeg. Siis algab maa peal uus elu igale inimesele, kes tõusis üles haua sügavusest, kuid ka sellele, kes noil päevil veel elab maa peal. Kõik nad saavad uue elu. Nende ihud ja hinged jäävad igavesti püsima. Selliseid mõtteid olevat mõelnud Jeesus.

Jeesus kui Messias

Niisugust pilti kohtame ka juut Abraham Geigeri juures. Tema järgi pidas Jeesus end Messiaks ja uskus, et tema ilmumisega algab uus maailmaaeg. Seda tema veendumust olevat uskunud ka tema kuulajad. Kui Jeesus surmati, hakkasid temasse kui Messiasse uskujad ootama tema tagasitulekut. Seda ajaloolist tõsiasja ei tohtivat moonutada. Ei tohtivat aga lisada Jeesusele midagi võõrast, ei tohtivat teda kujutada Logosena või Jumala pojana, see olevat kõik hilisem lisand, Jeesus ise tahtvat olla ainult juudi Messias.
19. saj lõpul rõhutab H Graetz uuesti, et Jeesuse suureks saladuseks, mida ta algul hoolega varjas, on messiasaladus. Kui ta avaldab oma jüngritele selle saladuse kõrvalises maakohas, Filippuse Kaisarea läheduses, keelab Jeesus neil seda edasi rääkimast. Jeesus pole Graetzile ainult Messias, vaid ka usu uuendaja. Jeesus olevat muutnud juutide eeskirjad inimeste seesmiseks varaks, kujutades iisraellaste ja Jumala vahekor­da isa ja lapse vahekorrana. Messiana esinev Jeesus muutub tema juures juba Jeesuseks-uuendajaks.
Kui messiateadvus Jeesuselt ära võetaks, siis muutuvat mõistmatuks kogu Jeesuse elukäik. Ent milliseks Messiaks pidas end Jeesus? Kas ta tegutses juba maa peal Messiana või oli see alles varjatud? Või seisab tema tulemine alles ees? Milline peab olema tema kuninga­valitsus? Kas pidi see kõikidest suurem inimene kõiki alanduses teenima? Kas Messias ja kannatav Jumala sulane oli sama?
Ristija Johannes pidas ennast Eeli­jaks, Messia eelkäijaks. Jeesus saab juba ristimise ajal teadlikuks sellest, et ta on Messias. Kiusamiselugu aga näitavat, et Jeesuse messiakujutlus polnud sama rahva hulgas käibel oleva messia­kujutlusega. Ristiusu tekkimiselugu olevat mõistetav ainult kannatava Messiaga.

Jumala või Inimese Poeg?

Omapärane on Samuel Hirschi usundifilosoofia. Jeesus ei olevatki tahtnud tuua uut õpetust, vaid ta olevat teadlikult kehastanud endas juudi õpetust ja juudi kujutlust inimesest. Jeesus nimetas ennast Jumala Pojaks. Mida see tähendab? Vana Testamendi põhjal olevat Iisrael Jumala Poeg. Kogu ta käsitlus on juudikeskne, sest Jeesuse kui iisraellasest Jumala Poja läbi peab lunastatama püha rahvas. Ise eeskujuks olles, kutsub Jeesus iga oma rahvus­kaaslast muutuma Jumala pojaks. Tema kaudu peab Jumalast kasvatatud Iisraeli rahvas juhtima maailma suurele Jumala seatud eesmärgile. Jeesus on oma rahva kaudu kogu maailma täiusele viija. Sellega omistas Hirsch Jeesusele maa­ilma­ajaloolise ulatusega usulise tähen­duse.
Mitmed uurijad pooldavad vaba­meelset Inimesepoja seletust. See nimetus olevat prohveti lisand. Evan­geeliumides tähendavat Inimesepoeg ainult Jumala välimuga inimest, õpetajat, prohvetit.
Jeesuse enda Messiaks pidamine oli suur enesepete, mis kunagi ei teostunud. Ei olevat teostunud tema eskatoloogilised unistused, ei olevat täitunud ta taas­tuleku ootused. Mida enam kaasaegsed kristlased kujutavad Jeesust viimsete asjade pooldajana, seda võõramaks jääb tema isik tänapäeva juutlusele. Siiski kuuldub ka juutide tunnistust, et Jeesuse messiateadvuse suur mõju ajaloos sai ilmsiks kristliku kiriku rajamises. Ka Jeesuse üldkehtivaid kõlbelisi põhimõt­teid on uusaja juudid hakanud aru saama ja hindama.
Juute ei huvita niivõrd küsimus, kes Jeesus tahtis ise olla, vaid kes Jeesus oli ja milline koht tuleb talle anda ajaloos.
Norden väidab: "Jeesus on prohvetite tõeline, väärikas töö jätkaja; ta on seda oma õpetuse sisult ja viisilt. Kes kujutab Jeesust Jumala Tallena, teatavate kirikulaulude "armsa magusa Jeesu­kesena", see joonistab kindlasti temast väära pildi. Ei, temas leegitseb juudi prohvetite püha viha, tema tõreleb, sõitleb ja ähvardab nagu nemad."
Klausner väidab, et Jeesuse suur mõju inimkonnale sõltuvat tema mitme­külgse iseloomu saladusest. Ta olevat olnud alandlik endasalgamiseni, aga teiselt poolt olevat olnud täidetud erakordse eneseteadvusega; ta olevat olnud leebe ja andestav, kirglik ja lepitamatu. Need vastuolud, milles avaldus ta lapsemeel ja taltsutamatu ägedus, kuuluvatki tema prohveti­loomusesse. Sellest omapärasest hinge­koostisest seletuvat ka tema mõju inimestele. Montefiore arvab, et Jeesus oli sügavalt usklik ja teda täitis erakordne armastus Jumala vastu ja teadlikkus Jumala lähedusest.
Võrreldes juutide Jeesuse käsitlust kristlaste Jeesuse käsitlusega märkame teatavat erinevust: kristlased peavad Jeesust pühaks, kuid juudid arvustavad teda nagu puuetega inimest. Kõige enam rõhutavad juudisoost uurijad, et Jeesus oli oma olemuselt õige juut. Baeck ütles: "Enamik Jeesuse elu kirjutajaid jätavad viitamata sellele, et Jeesuse iga loomu­joon tunnistas ehedast juudi iseloomust, et temataoline mees võis võrsuda ainult juutluse pinnalt. Kõik tema püüdmine ja tegutsemine, tema kannatamine ja tundmine, tema kõnelemine ja vaikimine, see kannab juudipärasuse pitserit. Ta oli juut juutide hulgas; ühegi muu rahva hulgast ei oleks võinud tõusta tematao­line mees – ja ühegi teise rahva hulgas ei oleks saanud tegutseda temataoline mees; ühegi teise rahva hulgas poleks ta leidnud temasse uskuvaid jüngreid." Jeesus olevat geniaalne juudisoost inimene, juutide peaidealist, juudi suure prohveti kehastus, idealismi ja vaimsus, jumalakartuse ja headuse kehastus. Juudi ideaalinimese leiab Jeesuses M. De Jonge: ta tahtvat kristliku kiriku poolt võltsitud pilti Jeesusest taastada selle algses ilus. Jeesus olevat püha koleerik, paljuteadja, dialektika meister, impe­raator, esmaklassiline ärimees ja organi­saator. Usu poolest olevat ta olnud rabi, prohvet, jõuline ja ülev. Kõik see Jeeusele omane olevat aga hiljem kristliku kiriku poolt tundmatuseni moonutatud. Paulus ütleks, et nende väljenduste esitajad tunnevad Jeesust ainult "liha poolest".
Kelleks pidasid Jeesust tema kaas­aegsed? Juutide silmapaistvaks parteiks oli tookord variseride partei. Milline vahekord oli Jeesusel nendega? Juudi uurijate järgi olevat see ajalooliselt olnud teistsugune, kui seda kirjeldavad evangeeliumid. Jeesuse ja evangee­liumide vahel esinevat veel pauluslus. Alles Paulusega kujunes tõeline juudi­vastasus. Pagankristlikus kirikus olevat võideldud igasuguse juutluse vastu. Jeesustki hakatavat paulusluse mõjul kujutama juutide peavaenlasena. Mõne­de uurijate arvates olevat need kohad evangeeliumides, kus on tunda tugevat juudivastasust, ebaehtsad. Eriti selge olevat see karmi kõne puhul variseride vastu. Vaen juutide vastu olevat jõudnud haripunkti Johannese evangeeliumis.
Jeesus olevat olnud solidaarne oma rahvaga ja selle paremate esindajatega, ta ei olevat katkestanud sidemeid juudi keskkonnaga.
(Järgneb.)

admin Teoloogia

Kas juudid leiavad Jeesuse?

detsember 1st, 2004
Comments Off

3. osa

Jeesuse elu uusaja juudisoost uurijate senised töötulemused
Juudisoost uurijaile oli suureks abiks evangeeliumide kaasaja tähtsaima allika – Talmudi – parem tundmine, mida aga ei saa ütelda kristlastest evangeeliumide uurijate kohta.
Väljastpoolt tulejale ei ole Talmudi uurimine kerge. Kaldutakse üksikutele meelepärastele tsitaatidele andma rõhutatud kaalu. Ei suudeta kergesti mõista Talmudi vabadust ja selle vaimu. Alles aastakümnetepikkune süvenemine võimaldab teha erapooletuid otsustusi. Sellepärast ongi just juudisoost uurijad hilisjuutluse mõistmiseks lisanud hinnalist ainest, mis võib mõneti edendada Uue Testamendi uurimist.
Viimasel eelkristlikul sajandil iseloomustas hilisjuutlust eriline otsiv ja võitlev rahutus. Seda rahutust peavad juudisoost uurijad üheks ristiusu tekkimist soodustavaks teguriks. Valitsev hädaohutunne oli messiaootuste toitepinnaks. Juutluse vaimne elu killustus rühmadeks, kes võitlesid ägedasti üksteise vastu.
On oluline teada Jeesuse vahekorda variseridega, kuna sellel oli määrav tähtsus kristluse tekkimisele. Uuriti kaht tähtsamat rühmitust – varisere ja sadusere, nende päritolu, iseloomu ja kaalukust ühiskonnas. Tänapäeval peetakse varisere vabameelseteks eriarvamusel olijateks.
Hilisemad juudisoost uurijad peavad variserlusele omapäraseks ja tähtsaks järgmist: “Variserid rõhutavad usus kõlbelisust. Variseride vagadus esindab ehedat juudi vaimu, puhast juutlust. Variseride kõige tähtsamaks teeneks peetakse seda, et variserlus valmistas ette juutluse tuleviku. Saduseridele toetudes oleks juutlus a. 70 ühes templi hävitamisega hukkunud. Olevat täiesti vale juutluse ja Jeesuse õpetuse vastandamine nii, et ühel on ainult usutalituste pidamine ja seadus, teisel ainult usk ja kõlblus. Kõlbluse eeskirjad inimese jaoks olevat kokku võetud kirjakohas: "Sa pead armastama oma ligimest nagu iseennast." (3Ms 19:18)
Ühes küsimuses on kõik juudisoost uurijad ühel meelel: nimelt, et variserlus on juutluse parema osa esindaja ja selles on võimalik leida ehedat juutlust. Variseridest nimetatakse alati Hillelit, teda peetakse variserluse uuendajaks ja õpetajaks.
Ühelegi Jeesuse kaasaja uurijale ei saa jääda märkamatuks usulise elu mitmekesisus ja kääriv tasakaalutus. Seda tõendab rahva lõhestumine vastakateks erakondadeks, mille põhjustas usutüüpide ja usuarusaamade erinevus. Juba vanast ajast saadik oli Iisraelis kolm voolu usuõpetuses: prohvetite usk, preestrite usk ja tarkuseõpetajate usk. Prohvet on usu uuendaja, preestrite usus muutub prohvetite jumalatundmise õpetus jumalateenistuseks. Prohvetite ilmutusest kujuneb toora – juhatus, õpetuslause. Prohvet on juurteni tungiv, uueks looja, preester on vanast kinnihoidja, uuenduste vastane. Aga juba pagenduse-eelsel ajal oli Iisraelis olemas kirjandus, mida ei kirjutanud ei prohvetid ega preestrid, vaid targad. Tarkuseõpetajad rõhutavad kõlbelise elu vajadust.
Ei ole kerge ütelda, millisena kujutleti messiat ennekristlikus juutluses. Juudisoost ja kristlikud uurijad arvavad praegu, et Jeesuse kaasajal kujutati messiat ka riigijuhina, poliitikuna või vagana. Ühed olevat oodanud poliitilist vabastajat, uut Juudas Makabit, kes oleks raputanud maha Rooma ikke ja lepitanud kogu vaenu juudi rahva hulgas; ta oleks ülempreestrina teinud rahu variseride ja saduseride vahel ja oleks õpetanud neile õiget usku. Maine messias pidi olema samaaegselt kuningas ja õnnistegija, suur poliitiline ja vaimulik vägimees, kellele on täiesti võõras väljendus: "Minu riik pole siit maailmast."
Iseloomuliku pitseri vajutab hilisjuutlusele rahvuslik eraldumine muust maailmast. Pagendusejärgne juutlus oli agaralt teinud misjonitööd. Seda soodustas tookordne juutluse universalistlik hoiak.
Juutluse misjon ja selleks kasutatud välised abinõud, kreekakeelne Vana Testament ja juutide sünagoog olevat need vahendid, mille kasutamisega saavat selgitada kujuneva kristluse kiiret arengut ja levikut paganate keskel.

Jeesuse elu tundmaõppimise allikad ja nende allikate kriitika
Tübingeni koolkond väitis, et evangeeliume on mitu korda toimetatud ja nad on saanud mõjutusi toimetaja erivaadetest. Juudisoost uurijad on seda meelt, et toimetades aina püüti kasvatada juudivastasust. Algsel kujul olevat evangeeliumid olnud päris juudikristlikud. Montefiore analüüsib hoolega seda juudivastast kallakut ja leiab, et püütakse igati õigeks mõista roomlasi; püütakse näidata Jeesust ja tema järgijaid võimalikult süütutena; püütakse mustata juute ja näidata juutide ja kristlaste püüete erinevust; püütakse näidata Jeesuse tegevust ja juutide õpetust võimalikult juudivastasena ja rahumeelsena.
Uusaja juudisoost uurijad peavad kõige vanemaks Markuse evangeeliumi, kirjutatud u aastal 70.
Huvitav on arvamus, et Talmud ja Uus Testament valmisid samal ajal samasugustes tingimustes. Nad on rööpsed ja nende mõlemate juured ulatuvad Vanasse Testamenti. Mõlemad on kommentaariks Vanale Testamendile ja seal esitatud usule. Varasemad juudikristlikud kirjad olevat väga õpetlikud kristliku koguduse elu tundmaõppimisel.

Jeesuse ajaloolisus ja juutide Jeesuse elu iseloomustavaid jooni
Üldiselt ollakse seisukohal, väljaarvatud müüditeooria esindajad, et Jeesus peab olema ajalooline isik. Jeesus sellisena, nagu ta on evangeeliumides – vaidlemas variseridega ja saduseridega, õpetamas rahvast ja jutlustamas temale – sobivat hästi oma kaasaega. Tema õpetuse ülesehitus olevat pisiasjadeni ehtne. Ta rõhutab evangeeliumidest kohti, kus olevat näha Jeesuse sidet oma kaasajaga ja tema elavat isikut. Meile polevat säilinud ühtki muud selgemat õpetust vanast ajast, kui seda on Jeesuse õpetus. Enamik juudisoost uurijaid ongi veendunud Jeesuse ajaloolisuses, sest nad tunnevad vaistu järgi evangeeliumi pärimuse ehedust.
Jeesust vaadeldakse ja kujutatakse kui ainukordset tõsiasja ajaloos. Kõik üleloomulik ja ebatavaline jääb kõrvale. Jeesus sündis, elas ja suri tavalise inimesena. Tema elukäik sarnaneb teiste rabide, näiteks Hilleli elukäiguga. Ristiusu teoloogia olevat muutnud lihtsa juudisoost õpetaja kummardatavaks jumaluseks. Sellepärast ei saavat Jeesuse elulugu kõnelda neitsist sünnist, Jeesuse jumalikkusest, ülestõusmisest, taevaminekust, kristoloogiast ja selle teoloogilistest järeldustest, nagu neid kohtame Pauluse juures.
Eranditult kõik juudisoost uurijad rõhutavad Jeesuse juudipärasust. Uurijad rõhutavad, et side Jeesuse ja Ristija Johannese vahel on oluliseks eelduseks Jeesuse järgnevale tegutsemisele. Usuajalooliselt on Jeesus seotud Ristija Johannese pooldajate usuga. Johannese õpetust iseloomustavad 2 põhijoont: Jumala riik on ligidal, sellepärast peavad inimesed parandama meelt. See on ka Jeesuse kuulutuse sisu.
Jeesus alustab avalikku tegevust jutlustajana, arstina ja imetegijana. Ta jutlustab sünagoogides. See ei oleks olnud võimalik juhul, kui tema õpetus ei oleks olnud kooskõlas rabide tavapärase õpetusega. Tema otseseks või kaudseks õpetajaks peetakse Hillelit.

Jeesuse õpetus
Seda nimetavad juudid põhimõtteliselt usuliseks kõlblusõpetuseks. Kristlust võrreldakse juutlusega kõlbelisest vaaternurgast, sest 19. sajandi juutlus pidas ennast peamiselt kõlbeliseks maailmavaateks. Nii tõlgitses Jeesuse õpetust ka tookordne protestantlik kristlus.
Vanem uurimine püüdis näidata Jeesuse ja juutluse kõlblusõpetuse ühtekuuluvust. Ei ole ühtki Jeesuse kõlblusnõuet, mille kohta võiks ütelda, et see oleks ainulaadne nõue, midagi täiesti haruldast. Nii mäejutluse kui ka Meie Isa palve mõtete varal on võimalik tõdeda, et needki on juutlusest. Meie Isa olevat ehe palve juutluses. Meie Isa üksikud palved on võetud sünagoogi palvepärimustest. Juudiuurijad püüavad näidata Jeesust "normatiivse" juutluse esindajana.
Jeesuse isiku suhtes rõhutatakse tema juudipärasust. Tema elu ja õpetus olevat juudipärane ja juudi rahvusliku "äärmuslasena" piirduvat ta oma tegevuses juudisoost rahvaga Mt 10:15. Tema üldine mõtteviis olevat juutlik.
Näiteks ütleb üks teadlane: "Ükski tõsiasi evangeeliumis, ükski sõna Jeesuse Kristuse kuulutuses ei ole mõeldav lahus juudi ajaloo ja juudi rahva kujutlusmaailmast."
Jeesuse teoloogia olevat ehedalt juudilik.Tõelisel Jeesusel ei olevat midagi ühist kristliku jumalamõistega või Pauluse-pärase inimeseõpetusega ja õpetusega lunastusest. Juudina jäävat Jeesus rangeks monoteistiks. See usk, mida õpetas Jeesus, olevat olnud sama, mille põhjal prohvetid olid nõudnud halastust ja mitte ohvrit. "Jeesuse nõue kummardada Jumalat vaimus ja tões polnud midagi uut sellele usule, mis käsib armastada Jumalat kogu südamest, hingest ja väest, mis nimetab vagadust Jumala äratundmiseks. Äratundmine loob maa peale igavese armastuse, õiguse ja õigluse ja tunneb heameelt sellest, nimetab palvet südame jumalateenistuseks ja nõuab, et palvetaja tõstaks oma südame taeva poole."
Kristlane Baur väitis:" Et Jumal on inimesega isavahekorras, seda sai inimsugu esmakordselt täielikult teada Jeesuselt." Juudid on tolle vaatekoha vastu. Juutidel ei olevat oma jumalamõiste jaoks midagi õppida Jeesuselt. Gutmann arvab, et kristlaste katse vastandada juudi kättemaksu-Jumalale oma armastuse-Jumalat ei õnnestuvat seepärast, et nii Jeesus kui ka Paulus kõnelevat Jumala kohutavast vihast, tema raevust. Ka juudisoost uurijate arvates on Jeesuse kuulutuse sisuks Jumala riik.
Jeesus hindab väga oluliseks seadust. Nii tehes on Jeesus kui variser. Jeesus ei tahtvat kõrvaldada käsku (Mt 5:17-20), isegi kui vaidlused variseridega tunnistavat seda. Ka Jeesuse suhtumine sabatisse ja puhtuse-eeskirjadesse ei olevat variseride õpetusega vastuolus. Jeesuse ütlus: "Sabat on tehtud inimese pärast ja mitte inimene sabati pärast," olevat talmudi põhipõte. Jeesus olevat andnud sellele põhimõttele ainult vabama ja laiahaardelisema rakenduse kõikide elus esinevate hädaolukordade jaoks. Puhtuse-eeskirjade küsimuses arvatakse, et need polnud Jeesuse ajal veel kindlaks kujunenud, mispärast Jeesus olevat üks neist, kes vaidles nendest kinnipidamise vajaduse vastu. Enamik tolleaegsetest vagadest olevat pooldanud neist kinnipidamist.
Igasuguse kõlblusõpetuse tähtsamaks peaülesandeks on käitumine ligimesega, mina-sina-suhted. Ristiusu teoloogid on pidanud seda Jeesuse kõlblusõpetuse iseloomulikuks osaks. Seepärast on loomulik, et juudi apologeetika keskendub just sellele küsimusele. Juutide uurimine hõlmab kaht küsimust: mida õpetas juutlus Jeesuse ajal kohustustest ligimese vastu ning kuidas suhtus Jeesus nendesse kohustustesse Vanas Testamendis ja juutluses.
Juudisoost uurijate arvates olevat nende kõlblusõpetuses juba ammu enne Jeesust ja Hillelit ligimesearmastuse käsk kogu inimkonda hõlmav. Rabide kirjanduses olevat kaks joont: kui rabid ei pidanud rahvaid Iisraelile vaenulikuks, siis olid nad valmis pidama tähtsaks iga inimest; kui neid aga ähvardas teiste rahvaste ebajumalateenistus või tagakiusamine, siis uskusid nad, et enamik paganaid saavad otsa põrgus.
Jeesuse antiteetiline väljendus "sa pead oma vaenlast vihkama" ei esinevat kusagil Vanas Testamendis ega ka juutluses. Ka "silm silma vastu" ei kuuluvat kõlblusõpetusse, vaid olevat juriidiline reegel. Arvatakse siiski, et Jeesus olevat muutnud absoluutseks juutluse kõlblusõpetuses mõnel määral esinenud nõude "armastada vaenlast". Kristlased võivat olla uhked käsule: "Armastage oma vaenlasi." Ei tohtivat üldistades ütelda, nagu oleksid rabid pidanud õigeks vaenlase vihkamist, aga ei tohtivat ka liigselt rõhutada, nagu oleksid rabid õpetanud, et kõiki rahvaid tuleb armastada sama palju kui oma rahva liikmeid.
Jeesuse ligimesearmastuse käsu kohta arvavad juudid, et selles sõltub Jeesus täielikult juutlusest. Ligimesearmastuse käsk esinevat Uues Testamendis alati Vana Testamendi käsuna. Uues Testamendis endas nimetatavat väljendust armasta oma ligimest nagu iseennast kuninglikuks käsuks (Jk 2:8) ja käsu täitmiseks (Rm 13:10).
Uurija Güdemann arvab, et Vana Testamendi käsku "teie peate võõrast armastama" (5 Ms 10:19) tuleb mõista võimalikult avara ligimesearmastuse käsuna. Sellena olevat see käsk ka ristiusu aluseks. Ligimesearmastuse käsk ei erinevat Hilleli poolt paganaile öeldud sõnadest: "Mis on sulle ebameeldiv, seda ära tee ka oma ligimesele." Rabi Akiba pidavat ligimesearmastuse käsku Toora kõige ülevamaks käsuks ja rõhutavat, et iga inimene olevat ligimene (3 Ms 19:18). Juudi pärimus näitavat, et see käsk põhineb tõsiasjal, et iga inimene on Jumala loodu, seega ka ligimene.
Jeesuse ja kirjatundjate vaidluse kohta ülima käsu suhtes arvab Güdemann, et see on rabide vana vaidlusteema. Ülim käsk ei tähendavat juutidele mitte käskude jagamist kohustuslikeks ja vähem kohustuslikeks. Iga vähimgi käsk olevat Jumalast. Juudid tegevat vahet ainult raskemini ja kergemini täidetavate käskude vahel.
Mäejutluski olevat katse tuletada juutlust teatavatest valemitest või põhilausetest. Kui Jeesus kõnelevat vaenlase vihkamisest, siis ei mõtlevat ta vaenlase all mitte niivõrd tavalist vaenlast, vaid vastast, vastasparteilast.
Güdemann võtab kokku oma uurimistulemused arvamusega, et evangeeliumid on algselt samad, mis Talmud ja Jeesus on talmudlane. Kui kõik inimesed olevat Jumala loodud, siis pidavat nad ka üksteist armastama. Selle ütlusega on Güdemann tahtnud vähendada Jeesuse kaalukust.
Inimeste kooselu erivormiks on abielu. Kristlus arvab, et abielu küsimuses on evangeeliumides esitatud õiglus. Millisel seisukohal asuvad selles küsimuses juudid? Osa arvab, et Vana Testamendi abielurikkumise keeldu on tahetud mäejutluses tugevdada mõttega, et abielurikkuja on juba see, kes himustades vaatab ligimese naist. Tema arvates on Vana Testamendi keelus "sa ei tohi ühtegi naist himustada" juba öeldud kõik. Sama vaatekoht esinevat Talmudis, kus ei lubatavat vaadelda isegi naise väikest sõrme, kuna sellest sündivat himustamise patt. Talmud hoiatavat korduvalt ebapuhaste mõtete eest. Kristlased on väitnud, et Jeesuse sõnad olevat aidanud üle saada vanast idamaade kättemaksuseadusest. Juutide arvates saadi sellest üle juba enne Jeesust.
Evangeeliumi kõrgeimaks põhimõtteks peetakse "kuldset reeglit", kuid see esinevat juba Hilleli juures, kuigi mõte on esitatud eitavas lauses: "Mis sulle ei meeldi, seda ära tee ka oma ligimesele." Kristlased pidasid oma kõlblusõpetuse ülimaks mõtteks seda kuldset reeglit. Juudid vastasid, et see ülim mõte on laen juutide õpetusest ja esineb kõlblusõpetuse ülima nõudena ka väljaspool kristlust ning juutlust. Nii on selle küsimuse ümber toimuv vaidlus õpetlik ja näitab, kui viljatu on uskudevaheline vaidlus, mis toetub kõlblusõpetuse maksiimidele oma usu paremuse tõestamisel.
Ago Viljari raamatust lühendatult.
(Järgneb.)

admin Teoloogia

Maailmal on vaev vabaneda ANTISEMITISMI-TAAGAST

november 1st, 2004
Comments Off

Piret Udikas

Inimkond ei ole kahjuks vaatamata kohutavatele õppetundidele suutnud vabaneda rassismi ühest levinumast vormist – antisemitismist, sellega tallates jalge alla kõik Jumala käsud.

Tapmise, varastamise, himustamise ajalugu
"Sa ei tohi tappa!" Antisemitismi ajalugu läbi sajandite on tapmise ajalugu, mille "krooniks" sai kuue miljoni juudi tapmine Teise maailmasõja ajal.
"Sa ei tohi varastada!" Jumala rahva füüsilise hävitamisega käis kaasas nende vara laialitassimine ja -jagamine, tihti tasuti sellega tapatöö eest.
"Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!" Antisemitismi ajalugu on vale ajalugu.
"Sa ei tohi himustada oma ligimese koda… ega midagi, mis su ligimese päralt on!" Tapetud juutide paljaksriisutud kodudes seadsid end sisse himustajad. Antisemitismi ajalugu on himustamise ajalugu.

Juudid peavad tulema koju
Hiljaaegu kutsus Iisraeli peaminister Ariel Sharon rahvuskaaslasi Prantsusmaalt, aga ka kõikidest maadest tulema koju, Iisraeli.
"Viimasel ajal oleme kogenud antisemitismi uut lainet kogu maailmas," ütles Iisraeli peaminister. "Juudid peavad tulema omale maale mitte vihastena, mitte hirmu tõttu, vaid sellepärast, et siin on nende kodumaa," ütles peaminister Sharon.
Juutide olukorda Prantsusmaal ei hõlbusta sealne demograafiline situatsioon. Seal elab praegu 600 000 juuti ja 5 miljonit moslemit.
Hiljuti vastas Ariel Sharoni kutsele 200 juuti, kes tulid Iisraeli Prantsusmaalt. Tel Avivi lennujaamas korraldasid iisraellased neile südamliku vastuvõtu.
Viimasel ajal on ägenenud juudivaenulikud väljaastumised mitmel pool Euroopas. Pariisis peksti juudi kooli õpilast. Strasbourgi lähedal rüüstati järjekordselt juudi kalmistut ja rüvetati 120 hauda. Arvatakse, et see võis olla ka satanistide kätetöö. Üsna sagedased on juutide kalmistute rüüstamised Saksamaal. Hiljuti võis maailm "nautida" just selles riigis neonatside rahvusvahelist kokkutulekut.

Ka Eesti teeb murelikuks
Eesti juudi kogukonna esinaine Cilia Laud kinnitab sageli avalikes esinemistes, et Eestis pole kunagi riiklikul tasemel antisemitismi olnud.
Tänu Jumalale, et see nii on olnud, kuid inimeste seas võib siiski küllalt sageli kohata meeleolusid, mis täiesti ootamatult toovad esile juudivaenulikkust ka argielus. Hoonete seintelt on võidud lugeda faðismimeelseid loosungeid. Interneti Delfi-portaal talub kõike, ka kõige nurjatumaid ja õelamaid solvanguid juutide ja neisse lugupidavalt suhtuvate inimeste aadressil.
Hiljaaegu sai Tallinnas valimatu sõimu osaliseks kristlasest naine, kes kandis kaelas Taaveti tähte ja risti. Väga kahetsusväärne on natsiaegse ideoloogia väärtustamine ükskõik, mis kujul – kokkutulekutena, mälestusmärkide avamistena, suurte ühisüritustena. Faðism ei ole kogu inimkonnale toonud midagi peale kannatuste ja meie, natside okupatsiooni läbiteinud rahva osa oleks kuritegeliku reþiimi häbeneda ja hukka mõista. Eriti kurb on see, kui ajakirjandus ja avalik arvamus ei oska võtta selget seisukohta ja läheb kaasa ohtlike ideedega.
Inimkond näib olevat teel järgmisse katastroofi.

admin Teoloogia

"… SINA SÜÜTAD MU LAMBI, JEHOOVA, mu Jumal valgustab mu pimedust!"

november 1st, 2004
Comments Off

("Prayer for Israel" juuli-august 2004 materjalide põhjal)

Tõlkija: Piret Udikas

Issand lunastab oma rahvajäägi
Piibel algab ja lõpeb valgusega. Kui Jumal lõi taeva ja maa, oli maa tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal. Siis lõi Jumal valguse. Ta nägi, et valgus oli hea ja Jumal lahutas valguse pimedusest.
Uue Testamendi lõpus, Ilm 22:5 on kirjeldus taevasest Jeruusalemmast: "Ja ööd ei ole enam, ja neile ei ole vaja lambivalgust ega päevavalget, sest Issand Jumal valgustab neid, ja nemad valitsevad ajastute ajastuteni." Me käime igavesti valguses.
Jumal annab alati oma ustavatele inimestele piisavalt valgust, et selle sees käia. "Ja siis rääkis Jeesus jälle neile ning ütles: "Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!" (Jh 8:12).
Kõigil Iisraeli rahva pimeduse aastatel käis Issand oma rahva eel. "Ja Jehoova käis nende ees, päeval pilvesambas juhatamas neile teed, ja öösel tulesambas, andes neile valgust, et nad said minna päeval ja öösel." (2Mo 13:22) Iisraeli karjane, Issand Jeesus oli see pilve- ja tulesammas.
Mooses sai Jumalalt juhtnöörid seitsmeharulise küünlajala, menora valmistamiseks. Jesaja raamatus on Jeesus kuulutatud maailma valguseks, mis valgustab pimeduses elavat maad. "…ta ütleb: Sellest on vähe, et sa mu sulasena taastad Jaakobi suguharud ja tood tagasi Iisraeli säilinud: ma panen sind paganaile valguseks, et mu pääste oleks ilmamaa ääreni!" (Js 49:6)
"Ja sel päeval sirutab Issand veel teist korda käe, et lunastada oma rahva jääki…" (Js 11:11) Viimase saja aasta jooksul on see kõik sündinud ja sündimas meie kõigi silme all. Piiblis on selgelt kirjutatad, et pärast seda, kui Iisraeli rahvas on koju pöördunud, toob Jumal Iisraeli Messia juurde. Algul tuleb valgus paganatele, kuid Tema on endiselt Iisraeli hiilgus: "…mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste nähes, valguseks, mis peab ilmuma paganaile ja auhiilguseks oma rahvale Iisraelile!"
Sakarja raamatu 4. peatükis on kujutatud kuldset menorat ja kaht õlipuud teine teisel pool küünlajalga. Lamp sümboliseerib Messiat, kes on rahvaste valgus. Samuti mõeldakse selle all taastatud Iisraeli, kes on rahvaste valgus. Kaks puud on Jeshua ja Zerubbabel, kes sümboliseerivad preesterkonda ja Iisraeli rahva kuninglikku aspekti. Need kaks on sulandatud ühte isikusse, Issand Jeesusesse. Õli voolamise all neist puudest õliastjasse mõeldakse Jumala Vaimu.
Sakarja raamatu 2. peatükis kirjeldatakse, et palju rahvaid tuleb Issanda juurde, kui nad näevad, et Jumal on Iisraeli rahva keskel. "…Vaata, ma uurendan sinna kirjad, ütleb vägede Jehoova, ja pühin ühel päeval ära selle maa süü! Sel päeval, ütleb vägede Jehoova, te kutsute üksteist viinapuu alla ja viigipuu alla." Sakarja raamatu 12. peatükis kirjeldatakse Jeruusalemma tulevast päästmist. Issanda Jeesuse Kristuse Ihu on auline uus looming , kus juudid ja paganad on poogitud ühtseks õlipuuks. Me oleme erinevad, aga need varjutab Jumala ühendava töö sügavus Kristuses.
Ilmutuse 1:12-13 on juttu seitsmest küünlajalast. Need on seitse kogudust, mis geograafiliselt paiknevad üksteise lähedal 150 miili ulatuses Lääne-Türgis. Kristuse kogudust on kujutatud seitsme küünlajalana, mille keskel asub Jeesus.
Iga küünlajalg, kogudus saab läkituse, mis annab õige vastuse iga kuulajale. Isegi viimasele, Laodikea kogudusele, kes oli pime nägema Jumala tõelisi asju, on antud pääsemise sõna.
Enne kui kuningas Taavet võis öelda: "Issand on mu valgus," oli ta olnud vaimselt pime, pimeduses. Ta ei suutnud näha oma pattu.
Jeesus Kristus on tallena tulemas kui Iisraeli Kuningas, et puhastada neid, kes on püsinud Temaga pimeduse ajas.
Ian Macaulay

Kuued, telgid, leib ja vein

Issand Jeesus rääkis sellest, mis juhtub, kui uus vein valatakse vanadesse lähkritesse. See on teine osa kuulsast Jeesuse tähendamissõnast. Esimene osa sellest kõneleb vana kuue uueks tegemisest, teine osa uuest veinist vanas veinilähkris.
Mõistujutu mõlemad osad selgitavad, et vana osa ei ole tingimata kasutu või kõlbmatu; vaid et vana ja uut ei saa omavahel segada, ilma, et mõlemad ei rikneks.
See tähendab, et vana kaob ja uus tuleb asemele, aga mõniaeg saab mõlemaid kasutada. Isegi Johannese jüngrid olid muutunud "vanadeks lähkriteks", kuna neil olid ebaõiged ootused Jeesuse suhtes.
1968.a. rajati Iisraelis messiaanlik kogudus. 40 aastat on möödunud, ta on üles kasvanud ja täna ei vaja ta enam seda toetust, mis varem. Messiaanlik kogukond on arendamas küpset teoloogiat, millest meie, pagankristlased võime õppida. Müsteerium on selles, et uus hästiküpsenud teoloogia on tegelikult vana!
David Davis Haifa Carmeli kogudusest rääkis ühel UK reisil "ühest uuest mehest nimega Messias". (Ef 2:14-16): "Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad teinud üheks ja kiskunud maha lahutava vaheseina, vaenu, kui ta oma lihas kaotas käsusõnade käsu seadlustega, et ta need kaks looks enese sees üheks uueks inimeseks, tehes rahu, ja lepitaks mõlemad Jumalaga ühes ihus risti kaudu…" Olin seda kirjakohta lugenud palju kordi, aga alles seekord jõudis selle mõte mulle päriselt kohale. Eks ole see näide, kuidas uus teoloogia realiseerub vanas.
Kui meist saavad Jeesusesse uskujad, astume ellu mööda seda teed, mille on rajanud iisraellased Lähis-Idas. Meie Püha Raamatu iisraellastest on kirjutanud iisraellased. Ja mitte vastupidi.
Esimest korda pärast apostlite aega püüdleb paganate kogudus juudikristlaste poole. Antisemitismi vaim on teinud kõik, et temasse poogitud pärijad on pöördunud oma kaaspärijate vastu. Meie, paganuskujad oleme poogitud Jumala õlipuu külge ja oleme nii saanud üheks osaks ja oleme saanud rikkaks elujõust, mis tuleb Piibli usust. Pole õige, et on kaks teed pääsemiseks: üks, mis on mõeldud juutidele, ja teine – paganatele. Ja pagankristlased ei pea kandma palvelinu ja -mütse ja sööma koððertoitu.
Kohe pärast esimest apostlite põlvkonda alustas kogudus kristluse vabastamist juutlusest. Antisemitismi vaim on üritanud pöörata sissepoogitud tõotuste pärijaid oma kaaspärijate vastu. Meie, pagankristlased, oleme poogitud Jumala õlipuusse ja me oleme saanud osa piibelliku eluviisi ja usu rikkalikust mahlast. Nii ei ole need kaks erinevat lepingut, millest üks toob päästmise juutidele ja teine paganatele, samuti ei ole see sammuks teel, et paganad peaksid hakkama täitma juutide usukombeid. Pigem on see üleskutse taasavastada piibellik judaism (rajatud Toorale), mitte rabiinlik judaism (rajatud rabide õpetustele ja traditsioonidele), sest viis, kuidas Jumal on kutsunud oma lunastatuid elama, põhineb sellel, mida ta näitas juutidele.
Aastate möödudes on kogudus maha jätnud oma pärandi millegi pärast, mis on rohkem "vastuvõetav " mittejuutidele. Kaks kristlaste suurimat püha – jõulud ja lihavõte põhinevad laias laastus paganakultusel ja on paganlikud pühad, mis on muudetud kristlikeks. Pühi, mida Jumal andis Piiblis, on kogudus eiranud. Samuti on aastate jooksul palju juudi traditsioone lisatud neile Issanda pidustustele (3Ms 23:2).
Aga nende pühitsuste alus on kasulik meie harimiseks ja selles on ka prohvetlike juhtnööride elemente. Oma lihakssaamises inimesena näitas Jeesus, et tema oli kõigi piibellike pühade eesmärk ja täitumine. Ta sai sõnasõnaliseks kevadiste paasa- ja nelipühi pühade täitumiseks ja ta osutas ka kolme sügispühade: lepitus-, uusaasta- ja lehtmajade pühade täitumisele. Nende pühade õige mõistmine aitab ka meil käia teel, mille Jumal on meile valmistanud.
Paul Hames

Hullukstegev vein

“Aga Jeruusalemma prohvetite juures ma nägin kohutavaid asju: abielurikkumine ja valelik eluviis! Nad kinnitavad kurjategijate käsi, et ükski ei pöörduks oma kurjusest! Nad kõik on mulle nagu Soodom ja sealne elanikkond on nagu Gomorra! Mina ei ole neid prohveteid läkitanud, vaid nad ise jooksevad; mina ei ole neile rääkinud, vaid nad ise kuulutavad prohvetlikult!"
Viies rahvusvaheline sabeelkonverents – väljakutse kristlikule sionismile peeti Notre Dame’i keskuses Jeruusalemmas 14.-18. aprillil. See keskus rajati siis, kui paavst Johann Paulus II paavstlik instituut 1978.a. Sabeel, mis araabia keeles tähendab "tee", on uskudevaheline, oikumeeniline palestiina vabadusteoloogia keskus, mis rajati 1990.a. Desmond Tutu on tema rahvusvaheline patroon. Sabeel toob endas kokku teolooge, piiskoppe, poliitkateadlasi, rahutegijaid, rahuaktiviste kogu maailmas, et seista vastu kristlikule sionismile. Üle 600 delegaadi 32 maalt võttis sellest osa. Oli anglikaane, rooma katoliiklasi, kreeka ortodokse, presbüterliku, luteri, metodisti, armeenia ortodoksi ja mõnede teiste kirikute esindajaid.
Kõnelejad põlastasid kristlasi, kes usuvad, et prohvetikuulutused täituvad Iisraelis. Selliseid kristlasi portreteeriti kui antisemiite, islamofoobe.
Piiskop Edmond Browning kinnitas Arafatile, et need mehed ja naised avaldavad talle täielikku toetust. Arafat võeti vastu püsivate ovatsioonidega, paljud delegaadid surusid hiljem Arafati kätt ja lasid end koos temaga pildistada.
Kohalolijad avaldasid tugevaid anti-Ameerika, anti-Iisraeli, antikristlikke meeleolusid.
Rooma katoliku õpetaja nimetas Piibli jutustusi müütideks ja legendideks. Tema esinemine teenis püsivaid ovatsiooe. Kristlikke sioniste ei kutsutud kohale, et nad saaksid rääkida. "Sest tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järele, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad." (2. Tm4:3)
Ebapüha sulam protestantliku kristluse, islami ja Rooma vahel on loodud. 32 rahvusest inimesed veetsid viis päeva end mürgitades. "Sest tema hooruskiima viina on joonud kõik rahvad, ja ilmamaa kuningad on temaga hooranud ja ilmamaa kaupmehed on tema liiast toredusest rikkaks saanud!" (Ilm 18:3). Sabeel on tee, mida valmistatakse anti-Kristusele.
Mulle tuli sõnum Jumalalt. "Teie silmakirjatsejad! Te Jeesuse Kristuse pilkajad! Te olete väänanud Jumala Sõna, Tõe Sõna. Te olete majas, mida pole ehitanud Jeesus Kristus, majas, mida ehitab anti-Kristus. Sellel pole midagi tegemist Jeesuse Kristusega. Teid on kaalutud ja leitud kerge olevat. Ja teile, kes tunnevad Jeesust, ütleb Issand: tulge välja temast, et te ei saaks osa tema pattudest ja tema nuhtlustest. Teie, kes te andsite kätt Yassir Arafatile, kes plaksutasite, te pole kristlased, teie peal on häbi.
Paul Wilkinson

admin Teoloogia