Archive

Archive for mai, 2000

Simon Wiesenthal: "Ühe mehe institutsioon"

mai 1st, 2000

Shalom, 10/1999

Inna ja Michael Rogatchi

Tõlkija: Lea Lääts

Simon Wiesenthal (90) on maailmakuulus natsikurjategijate otsija. Ta kaotas holokausti ajal oma 96 sugulast, perekond kaasaarvatud. Wiesenthal oli neli ja pool aastat Saksamaa eri kontsentratsioonilaagreis ja pääses otsekui ime läbi. Viimati oli ta Mauthauseni kontsentratisoonilaagris. Insener ja arhitekt Wiesenthalist sai ka uurija ja holokausti ajalookirjutaja pärast Teist maailmasõda.
Erinevalt teistest sai temast väga aktiivne uurija, kes saatis kohtu ette 1200 sõjakurjategijat. Ta oli võtmeisik Adolf Eichmanni leidmisel aastal 1960.

Simon Wiesenthal, Viinis asuva Juudi arhiivikeskuse rajaja, on nimetatud Nobeli rahupreemia kandidaadiks juba kolm korda. Viimasel korral, 1984.a., keeldus ta vabatahtlikult autasu vastu võtmast ja keelitas Nobeli komiteed andma selle Lech Walesale, Poola solidaarsusliikumise juhile. Wiesenthal uskus, et Nobeli preemia ja maailma tähelepanu võiksid päästa Walesa Poola kommunistliku juhtkonna võimalikust tagakiusust.

Wiesenthal on paljude maailma linnade aukodanik ja lugupeetud doktor mitmetes ülikoolides. Iisraelis asetsevas Simon Wiesenthali metsas on 40 000 puud. Tuhanded inimesed on soovinud sellisel moel teda austada.

Tegevuse laiendamise eesmärgil on Wiesenthali järgijad rajanud Simon Wiesenthali keskusi maailma mitmetesse paikadesse. Bürood asetsevad Los Angelesis, New Yorgis, Chicagos ja Miamis, Pariisis, Amsterdamis, Buenos Aireses ja Jeruusalemmas. Tänapäeval on nendel keskustel ja nende juurde kuuluvatel ühingutel 380 000 liiget kogu maailmas.

Wiesenthal on ise kirjutanud 12 raamatut, olles mitmete tema elule tuginevate raamatute, dokumentaalromaanide ja filmide kangelane. Nende hulgas võib nimetada Frederick Forsythi põnevusromaani “Odessa file” ja filme “Boys from Brazil”, “Marathon Man”, “Max”, “Helen” jpt. 1999. a. aprillis avati Los Angelesis suur ajalooline näitus Simon Wiesenthali elust ja saavutustest. Seda näitust võib näha tulevatel kuudel üle maailma.

Selleks, et Simon Wiesenthali panust meie ajaloos meeles peetaks, korraldatakse Viinis aastal 2000 rahvusvaheline konverents, mille teema on: “Kas peaks inimkonna vastu toimepandud kuriteod andeks andma?” Konverentsi teema on lepitus ja õigus 2000. a. väljakutsena. See konverents põhineb Wiesenthali tähtsaimal raamatul “Sunflower” ja raamatu poolt esilekutsutud mõtetel, muuhulgas Dalai laama, Desmond Tutu, Harry Wu, kardinal Franz Conini ja mitme teise mõjuka isiku omadel.

admin Poliitika

Intervjuu Simon Wiesenthaliga Viinis

mai 1st, 2000

Shalom, 10/1999

Inna ja Michael Rogatchi

Tõlkija: Lea Lääts

Selles haruldases intervjuus kõneleb maailmakuulus juut Simon Wiesenthal Soomega seonduvaist asjust: ta toetas Soome presidendi Martti Ahtisaari rahupingutusi Kosovos ning väljendab oma hämmastust ja muret selle üle, et Soome valitsus püüdis toetada Soome SS-leegionide mälestuspäeva 1999. a. kevadel.
90-aastane Wiesenthal, kes on veel aktiivne ja kärme, räägib, kuidas tegutseb tema organisatsioon praegu, 50 aastat pärast Teist maailmasõda. Simon Wiesenthal analüüsib endise Kosovo olukorda Serbia juhtimisel oleva Haagi rahvusvahelise kohtu otsuse tõttu ja kirjeldab ka Baltimaades elavate sõjaroimaritega seotud keerulist olukorda.

Intervjueerijad Inna ja Michael Rogachi on jälginud Simon Wiesenthali elu ja saavutusi juba mitmeid aastaid. Nad on esimesed autorid ja uurijad Soomes, kes teostasid palju põhjalikke ülevaateid Simon Wiesenthali ebatavalisest saatusest ja tema elutööst. Inna Rogatchi on teinud ka ainulaadse TV-dokumendi Simon Wiesenthali ja Peter von Baghi koostööst aastal 1995. Inna Rogatchi kirjutas ka oma raamatus “Kollane täht punases taevas” (avaldatud Shalamis 1995. a.) Simon Wiesenthali filosoofiast ja tema kaasmõjust juudi identiteedile. Michael Rogatchi on teinud rea juuditeemalisi õlimaale, millest osa on Simon Wiesenthali valduses.

90-AASTASE MEHE TÖÖPÄEV

Simon Wiesenthal töötab iga päev oma kontoris Juudi Dokumenteerimiskeskuses Viinis. Ta liigub kiiresti ja naerab palju, olles seega elav vestluskaaslane, kellel on rohkesti tõestisündinud lugusid meie ajaloost ja tema oma elust. Tema laud on täis posti, mida tuleb iga päev kõikjalt maailmast. Tema faks ja telefon helisevad pidevalt ja ta on jätkuvalt kontaktis oma USA-s ja Euroopas elavate kaastöölistega.

Poola uurijad töötasid Wiesenthali raamatukogu arhiivis samal päeval, kui olime intervjueerimas. Ta aitas neil tõlkida kommentaare inglise keelest poola keelde. Seejärel rääkis ta oma sekretäriga saksa keelt ning luges vene ja ukraina keeles mõningaid meie poolt toodud värskeid uudiseid. Ta kontrollis andmeid telefoni teel oma Jeruusalemmas elava abilisega heebrea ja jidishi keeles ning jätkas siis vestlust meiega. “Need harjutused inimeste, raamatute ja dokumentidega on mulle parimaks võimlemiseks ja mõnikord avaldab see paremat mõju kui füüsilised harjutused,” ütleb Wiesenthal.

RAHUPÜÜDLUS VÄÄRIB TOETAMIST

Loomulikult on esimene küsimus isikule, kes on tippspetsialist inimsusevastastaste kuritegude käsitlemise teemal, Jugoslaaviat ja endist Kosovot puudutav konflikt. “Kahtlemata on Milosevic sada protsenti kurjategija. Siin ei ole mingit kahtlust ega küsimust. Ja seni, kuni ta valitseb oma maal, ei ole dramaatilist muutust positiivses suunas ega ka olulist lahendust ette näha. Ses suhtes täiesti samasugune on olukord Iraagi ja Saddam Husseiniga. On ka selge, et Milosevic ei anna järele vabatahtlikult. Ta ei tee seda kunagi. Jugoslaavia olukord ja tulevikuväljavaated on tõesti halvad. Olen teist meelt nendega, kes seisid vastu viimastele rahvusvahelistele püüdlustele mingi rahumeelse lahenduse leidmiseks verise konflikti ajal. Kui keegi nagu Soome president Ahtisaari, püüdis taotleda rahu, siis pidi tal lubama seda teha. See oli seda väärt. “Sellist püüdlust tuleks toetada,” rõhutas Wiesenthal.

HAAGI KOHUS EI VEENA

Simon Wiesenthal, kellel on tõesti pikaajaline kogemus sõjakuritegude seadusliku külje osas eri maades, mõtleb skeptiliselt Haagi rahvusvahelise kohtu veenvusest. “Olen tõepoolest hämmastunud nende “keeriste üle ilma tormita”, nii nagu võiks nimetada Haagi kohtu otsuseid ja efektiivsust. Nad on töötanud juba mitmeid aastaid, ja milline on tulemus? Mis juhtus selliste laia profiiliga kurjategijatega nagu Mladic ja Karadzhic? Mitte midagi ei juhtunud ega juhtugi. See on absurdne, sest ei või talitada nii nagu rahvusvaheline kohus seda teeb, lastes inimsusevastaseid kuritegusid paista naeruväärseina. Selliselt röövitakse inimühiskonna tõsidus, stabiilsus ja tähendus selle kõrgeimal seaduslikul foorumil. Kahjuks näivad Haagis tehtud otsused Jugoslaavia kohta jäävat ellu viimata. Ja kes sellest taas kasu saab? Milosevici, Karadzhici ja Mladici sarnased kurjategijad. See on üks väga ilmne asitõend asjast, mis on mind viimasel ajal tõesti väga murelikuks teinud. Seda ilmingut nimetan holokausti kergelt võtmiseks.”

SS-LIIKMETE MÄLESTUSPÄEV SOOMES?

Simon Wiesenthal oli ka teadlik mälestuspäevast, mida Soomes kavatseti korraldada 1999. a. kevadel. Soome SS-veteranide auks. “Olin hämmastunud ja tõesti mures selle pärast. Esiteks, miks peaks tegema liigitust, kõneldes SS-liikmetest, olid nad saksa “tõelised” SS-lased või “üksnes” Waffen-SS-liikmed? Siiski ei ole küsimus mingis poistekooris, vaid erilises organisatsioonis, mis tegi kohutavaid kuritegusid miljonite inimeste vastu. Meie organisatsioon kogus tublisti materjali neist nn. “rahvuslikest SS-üksustest” Norras, Eestis, Lätis, Leedus ja teistes maades. Seoses viimste uudistega Soomest pöörame nüüd erilist tähelepanu ajaloole ja Soome SS-leegioni arhiividele.”

Kuidas võivad inimesed unustada, et SS-väeüksuse liikmeid oli Soomes umbes 1500? Nad ei olnud Soome armee sõdurid või ohvitserid, kes võitlesid tõesti imekspandavalt oma maa eest. Mõelgem Soome SS-üksuse tegevusliinile – see ulatus Kaukasuseni, kus Hitleril oli liig hilja võita, kuna Stalin oli juba valmis teda välja viskama. Aga kuidas oli lugu Lõuna-Ukrainaga? Soome SS-salk oli seal kõige aktiivsemal, aga ka hirmsate julmuste ajal,” meenutab Wiesenthal.

“Viies läbi möödunud sündmuste puhul korraldatud mälestuskogunemisi, on riigil vastutav roll,” ütleb Wiesenthal. “On tõsi, et surnu vastu ei või ega peaks võitlema. See on üks minu põhiprintsiipe. Teame ka, et üpris paljud inimesed üle maailma püüavad üha uuesti kirjutada ajalugu, et lasta kurjategijat paista ohvrina. Olen elanud ja töötanud piisavalt kaua ega üllatu enam selle üle. Tõepoolest olen aga üllatunud, kui riik läheb kaasa säärase protsessiga. Riik ei või toetada SS-liimete mälestamist. Seda on täiesti võimatu heaks kiita. Oleksin võinud oodata seda mitmelt teiselt maalt, aga mitte Soomelt. Olin alati olnud arvamusel, et Soome on arvatavasti väga kaastundlik riik.”

Wiesenthal ütleb “on arvatavasti”, kuna ta mingil põhjusel ei ole kunagi olnud Soomes. “See on päris veider,” naeratab ta. “Olen käinud nii mitmel korral Rootsis, aga mitte kunagi Soomes.” Wiesenthali sõidud Rootsi on olnud seotud tema kauaaegse kirgliku uurimusega, mis puudutab Raoul Wallenbergi elu.

Simon Wiesenthal Keskused on nüüd väga aktiivselt suunanud rahva tähelepanu veel ühele häbiväärsele asjale: “Kolm aastat tagasi võtsid Saksa riik ja parlament vastu uue seaduse, mis võrdsustab Waffen-SS liikmed Vermachti omadega. Seaduse järgi saavad elusolevate ja maailma eri paigus surnud SS-laste perekonnad nüüd pensioni Saksa riigilt. Miks? Kas seepärast, et nad panid SS- mundri endale selga sõja ajal ja täitsid Saksamaa käske…

Me tutvume selle asjaga väga hoolikalt. Teeme spetsiaalse uuringu nende Waffen-SS-üksuste tegevuse kohta eri maades, kaasa arvatud ka Soome üksused. Uurime eriti Soome kõige viimast püüdu mälestada Soome SS-üksuse liikmeid. Kui uurimus on lõpetatud, avalikustame tulemused. aga veel tänapäeval on Holokaustist pääsenuil ja nende perekondadel täielik õigus pidada seda Saksa valitsuse suhteliselt uut seadust ja sellega liituvaid pensionimakse tõesti põlgustväärivaks häbiasjaks,” ütleb Simon Wiesenthal.

BALTIMAAD: TÕE LEIDMINE

Viimastel aastatel on Simon Wiesenthal Keskused olnud väga aktiivsed, jälitades natsikurjategijaid Baltimaades. Sageli viis see suurte tülideni nendes maades. Simon Wiesenthal selgitab meile, miks: “Nagu teate, Stalinil ja tema meestel oli eriline viis arvutada, kui nad mõistsid inimeste üle kohut, algas nende aritmeetika numbrist 25 (aastat). Nagu te ka teate, pärast Teist maailmasõda saatis Stalin Gulagi (vangilaagrisse) suure hulga inimesi Baltimaadest. Lisaks tõelistele vabadusvõitlejatele saadeti Gulagi ka päris palju balti sõjakurjategijaid. Kui meie keskustele avanes ligipääs Venemaa arhiividesse, jõudsime selgusele, et Gulagist naasnuist on mitmed tegelikult mõrvarid.

Muidugi on need ebameeldivad faktid. Ja muidugi püüavad need inimesed esineda vabadusvõitlejatena, ähmastades tahtlikult rahva arusaamist. Meie aga oleme väga täpsed faktide ja dokumentide osas. Töötame väga intensiivselt ja viljakalt praeguse Leedu valitsusega. Nad on lubanud meile abi ja koostööd. Mul on tunne, et nad mõistavad selle protsessi vältimatust. Leedu soovib ühineda Euroopaga ja teeb tööd ajaloo puhastamiseks ning kurjategijate saatmiseks kohtusse. Kättemaksuhimu vältimine on kahtlemata üks selle protsessi tähtsaid elemente.

Kolmest Baltimaast on Eesti olukord alati olnud kergem. Sel ajal, kui antisemitism oli laialt levinud Lätis ja Leedus, Eestis seda ei esinenud, isegi mitte enne Teist maailmasõda. Me küll teame ja mäletame seda tõsiasja, et kui Eestis avaldati kaart enne sõda, võis sellelt lugeda: “Vaba juutidest,” aga võrreldes kahe teise Balti riigiga oli olukord palju rahulikum. Võib-olla selle tõttu, et Eesti on olnud alati Lääne-Euroopalikum maa kui Leedu ja Läti. Isiklikult arvan, et Eesti on esimene ja võib-olla ainus Balti riik, mis võetakse vastu Euroopa Liitu.

Läti puhul peaks meenutama, et sealt hangiti kõige kohutavamad mõrvarid nii Lenini kui ka Hitleri valitsusse. Läti sündmused paaril viimasel aastal tunnistavad, et maa juhtkonna ja ühiskonna suhtumises oma ajaloosse on midagi täiesti viltu. Ei või ju inimesele anda aunimetust “hea mõrvar”. See on täiesti Jumala ja inimloomuse vastane.

TÄNASE PÄEVA JAHT

Sellest hoolimata, et Teine maailmasõda lõppes juba pool sajandit tagasi, jahib Wiesenthali meeskond ikka veel mõndasada sõjakurjategijat. “Meie nimekirjades on 217 Ukraina SS-ohvitseri ja 300 balti inimest, kes on alles elus. Nad elavad peamiselt Kanadas ja Ühendriikides. Paljud neist, eriti Kanadas elavad ukrainlased, ei ole vahetanud isegi oma perekonnanime. Ivanist sai võib-olla John, aga perekonnanimi on veel sama. Me teame neid, aga meil on raskusi nende kohtu ette saamisega. Need raskused on USA-s ja Kanadas erinevad.

Kanadas elab 1,5 miljonit ukrainlast ja nad on üsna märkimisväärne kogukond maal. Nad moodustavad suure hulga valijaist ja ükski poliitik ei soovi neile seega “probleemi” põhjustada. Kurjategijail on palju sugulasi, sugulastel on kontakte ja kõik see kaitseb kurjategijaid, kes tunnevad end Kanadas turvaliselt.

USA-s oleme kinni jäänud juriidilisse tihnikusse. Neid kuritegusid, millest kõneleme, ei ole sooritatud Ameerika maakamaral ja need inimesed, kes oletatavasti on süüdi nendes kuritegudes, ei olnud Ameerika Ühendriikide kodanikud sündmushetkel. Kõige enam võime keelitada USA ametivõimu võtma kurjategijalt maa kodakondsust ja loovutama teda tagasi oma kodumaale. Mõnel juhul on see meil õnnestunud, aga see on väga pikk ja raske protsess.

Veel 50 aastat pärast sõda on meil nii palju teha, et mul lihtsalt ei ole muud võimalust kui tulla igal hommikul siia kontorisse ja jätkata tööd. “Õiguse, mitte kättemaksu pärast,” ütleb Simon Wiesenthal.

admin Intervjuud

Benjamin ja Morija mägi

mai 1st, 2000

Tõlkija: Helmi-Johanna Pata

Laulukirjutaja laulab:

“Baasani mägi
on Jumala mägi,
Baasani mägi
on kühmuline mägi!
Mispärast te, kühmulised mäed,
vaatate kadedusega sellele mäele,
mida Jumal on
ihaldanud endale eluasemeks?
Tõesti, Issand tahab
seal elada igavesti!”

Üks pärimus ütleb, et siin vihjatakse Morija mäe, Jumala mäe, tema ligioleku elukoha valimisele.
Kui kuningas Saalomon oli teatanud, et hakkab ehitama püha templit, siis hakkasid Iisraeli suguharud omavahel vaidlema. Üks ütles: “See ehitatakse minu maa-alale.” Ja teine jälle: “See ehitatakse minu maa-alale.”

Püha ainus – õnnistatud olgu ta! – ütles: “Iisraeli suguharud, miks vaidlete isekeskis? Teil kõigil on õigus. Ent teie kõik teadsite ja võtsite osa oma venna Joosepi müümisest. Seda aga ei teinud Benjamin. Seetõttu tahab Jumal elada mäel Benjaminile määratud maal.

Mooses õnnistas Iisraeli suguharusid ja Benjaminist ta ütles: “Issanda lemmik, kes elab julgesti ta juures! Tema kaitseb teda alati ja elab tema mäerinnakute vahel.”

Iisraeli jutuvestjad seletavad seda õnnistamist nii: “kaitseb teda” – see on esimene tempel; “alati” – see on teine tempel; “elab tema mäerinnakute vahel” – siin mainitakse aegade lõppu, mil ilmub Iisraeli Messias.

Jaakobi õnnistussõnad oma pojale Benjaminile on: “Benjamin on kiskja hunt. Hommikul ta sööb saaki ja õhtul jaotab röövitut!” Lauset “hommikul ta sööb saaki” tõlgendavad rabid: “Need on ohverdatavad ohvrid templis, mis on tema maa-alal.”

admin Legendid

Een-Kahal – aarete peidupaik

mai 1st, 2000

Tõlkija: Helmi-Johanna Pata

Galilea mägedes ühes kuristikus nimega Wadi al-Amud, “lõhestiku sammas”, voolab allikas, mis laskub Sefati kõrgustest läbi Ginnosari oru ja suubub Kinnereti järve. Seda allikat kutsutakse Een-Kahal.
Muistend pajatab, et sellesse kohta on peidetud hävitatud templi aarded: arvukalt hinnalisi kausse ja tarberiistu, mida kasutati Issanda teenimiseks. Viie targa ütluse põhjal jutustatakse, et need on need hõbenõud, mille peitsid Een-Kahalisse Baaruk, prohvet Jeremija õpilane, ja Sidkija, Jeruusalemma viimane kuningas. Need on: hõbedast esemeid – üks miljon ja kakssada tuhat, ja heast hõbedast – üks miljon kuussada tuhat. Vasest tarberiistu ja heast vasest nõusid – kaks miljonit, ja rauast tarberiistu – üks miljon ükssada tuhat. Ja lisaks veel keerubid, vaskanumad, peenkullast pannid – kolm tuhat; kullast laudu, mis seisid elupuu all pühas aias ja millel oli püha leib – seitsekümmend; sükamooripuud tehtud kullast ja healõhnalise ohvri riputamisvahend, tehtud puhtast kullast, mille peenestas Taavet, Iisraeli kuningas. Kõik selle varanduse peitis Sidkija ja keegi ei tea nende peidupaika. Kui kord tõuseb Taavet ja kui Iisrael koguneb oma maale maailma kõigist kaartest, siis antakse tema kätte kõik hõbe, kuld ja hinnalised kivid.

1835. aastal jutustas keegi rabi teel Tibeeriast Safedisse allikast Een-Kahal nii: Ida suunas tõuseb järsk, kõrge mägi. Selle otsa on uuristatud kinnioleva värava kujutis. Inimesed siin ütlevad, et just siia on peidetud püha templi varandused.

admin Legendid

Tütred viinamarjakasvatuses

mai 1st, 2000

Tõlkija: Helmi-Johanna Pata

Teed Jeruusalemmast viivad naaberpiirkondadesse, mis on kaetud viinamarjaistandike ja õlipuusaludega. Muistseil päevil oli Iisraelis laia kõlapinda leidnud tava: kaks korda aastas riietasid Jeruusalemma tütred end valgesse ja läksid tantsima istandikesse.
Iisraelile ei olnud õnnelikumaid päevi kui abikuu viieteistkümnes päev ja lepituspäev, sest just neil päevil tavatsesid Jeruusalemma tütred minna valgesse ehituna välja. Riided olid laenatud, et ei saaks haiget teha ühelegi tütrele, kelle polnud riideid olemas…

Ja Jeruusalemma tütred läksid tantsima viinamarjaaedadesse. Mida nad siis ütlesid? “Noormees, ära tõsta silmi ilule, vaid vaata perekonda”, sest nagu öeldud Õp. 31:30: “võluvus on petlik ja ilu on kaduv, aga naine, kes kardab Issandat, on kiitmist väärt!”

Meie rabid on õpetanud: kuningatütar laenab ehted ülempreestri tütrelt. Ülempreestri tütar laenab need ülempreestri asetäitja tütrelt, selle tütar laenab tütrelt, kelle isa on pühitsetud lahingusse (sõjaväekaplan), viimane laenab ehted lihtpreestri tütrelt. Kõige kaunim nende hulgast hüüab: “Tõsta oma silmad iludusele, sest naises ülistatakse ja hinnatakse ilu kõige kõrgemalt. Need, kes tulevad kõige õilsamatest kodudest, hüüavad: “Otsi head perekonda, sest naine on loodud looma perekonda!” Inetud tütred nende hulgast hüüavad: “Taeva nimel, võta välja rahakott, ainult ühel tingimusel saad sa meid ehtida kuldehetega!”

Miks valiti abikuu 15. päev niisuguseks pidutsemiseks? Pärimus jutustab, et sel päeval lõpetasid Iisraeli lapsed 40-aastase rännaku Siinai kõrbes. Teised pärimused ütlevad, et sel päeval tühistati teedel valve, kes takistas iisraellasi minemast üles Jeruusalemma.

admin Legendid

Jeremija Scopuse mäel

mai 1st, 2000

Tõlkija: Helmi-Johanna Pata

Prohvet Jeremija sünnikoht Anatot oli ida pool Scopust ja Jeruusalemma. Tee Anatotist kulges mööda Scopuse nõlvu ja sealt alla Jeruusalemma. Seda teed käis Jeremija kodust Jeruusalemma, pealinna. Ta käis neid radu ka neil kriitilistel päevadel, kui Paabeli sõjavägi oli piiramas linna.
Sel ajal käskis Issand Jeremijal lahkuda Jeruusalemmast ja minna Anatotti. Pärast seda, kui Jeremija oli lahkunud Jeruusalemmast, juhtus, et üks ingel laskus taevast alla, toetus jalgadega linna müürile ja purustas selle. Siis ta karjus: “Vaenlased, tulge linna ja templisse, kus Issand enam et ela… Hävitage see!… Tulge viinamarjakasvandusse, tallake jalgadega marjad, mille vahimees on jätnud valveta. Nii et te ei tohiks ülistada ennast ja uhkeldada: “Meie oleme vallutanud linna!” Sest sa oled vallutanud juba vallutatud linna ja juba surnud inimesi sa oled tapnud!”

Prohvet Jeremija läks välja Anatotist, et tulla Jeruusalemma. Ta tõstis silmad ja nägi suitsu tõusmas templist. Siis ta mõtles: “Ilmselt on Iisrael kahetsenud ja toomas ohvreid; viiruki suits tõuseb üles!” Nii mõeldes jõudis ta Scopuse mäele. Siit ta nägi, et tempel oli lõhutud kivihunnikuteks ja Jeruusalemma müür hävitatud. Prohvet hakkas nutma ja hüüdis: “Sa oled valmistanud mulle pettumuse, Issand, ja ma olen pettunud; sa oled tugevam mind ja võitsid! Ma olen olnud iga päev naeruks, kõik pilkavad mind!”

Pärast Jeruusalemma hävitamist jutustab Jeremija: “Kui olin tulemas Jeruusalemma, nägin naist istumas üksinda mäeharjal, riietatud musta ja tema juuksed sassis.Ta nuttis ja halises: “Kes lohutab mind? Ja ma olen Siioni ema!” Nii hüüdis ta minule.

Miks hüüti prohvetit Jeremijaks? Aga seepärast, et tema päevil muutus Jeruusalemm [eremia] (kreeka sõna, mis tähendab – laastatuks).

admin Legendid

Messias toob rahu

mai 1st, 2000

Andres Võsu

Jeruusalemma Rahvusvaheline Kristlik Suursaatkond Iisraelis on ette valmistamas uut Sionistlikku Kongressi. Kongress on planeeritud ajavahemikule 19.- 23.02.2001. Kongressi nimi on natuke muutunud. Nimelt järgmisel aastal toimuva kongressi nimeks on Piibellik Sionistlik Kongress.
Siinjuures mul tuli meelde üks huvitav võrdlus. Üks Juudi Hebroni liidritest, Heebrea Ülikooli professor Coopersberg ütles mõni aasta tagasi Lehtmajadepühal, rääkides exodusest järgmist: kuni aastani 1967 oli juutide exodus poliitiline, rahvuslik liikumine, alates aastast 1967, kui juudid kogesid Jumala abi ja toetust on, exodus vaimulik, religioosne. Kuigi rääkides Iisraelist on raske lahutada poliitikat usust ja Piiblist on kindlasti võimalik läheneda eri vaatepunktidest.

Üks põhjusi minu arvates on Millenniumi vahetus. Tean, et isegi Iisraelis mõned inimesed lubasid aastavahetusel Õlimäele Messiale vastu minna. Minule siiski tundub, et Jumal oma tegevuses selliseid täpseid ja ümmargusi aastaarve ja kuupäevi vähemalt siiamaani ei ole järginud. Kõik olulised asjad, mis on prohveteeritud, täituvad õigel ajal, kuid mitte ümmarguselt. Näiteks Aabraham sündis 1948 aastat enne nulli (Kristliku kalendri järgi), Iisraeli riik sündis 1948 aastat pärast nulli. Meie Messias Jeesus sündis erinevate väidete järgi 4 kuni 11 aastat enne Kristliku kalendri nulli.

Samas usun kindlasti, et oleme jõudnud aastatuhandesse, mil toimub kohtumine Messiaga. Mil need vähesed Piibli prohveteeringud, mis on veel täitumata, täituvad.

Juudid panevad igal Paasapühal ühe lisaklaasi lauale. See klaas on Eelijale. Juudid ootavat Messia esimest tulemist. Kuna Piibli prohveteeringud ütlevad, et enne Messiat tuleb Eelija, on temale ka laud kaetud. Isegi uks jäetakse siis lahti, et tal oleks lihtsam sisse tulla. Kristlaste jaoks oli Eelijaks Ristja Johannes.

Kaks tuhat aastat tagasi oli Ristja Johannes ainuke prohvet, kes andis sõnumeid oma järel tuleva Jeesuse kohta. Praegu mulle isiklikult tundub, et globaalses plaanis ainult Piibli prohveteeringud täituvad. Kõik muude prohveteeringud, mis on mingilgi moel püüdnud määrata maailma lõpu aegu, on juba üle läinud või üle minemas. Ei tea kas enne Messiat on nüüd ka tulemas Eelija või ei.
Loodan siiski, et kui ta tuleb, teda tuntakse ära. Paljud juudid usuvad, et rahu saab tulla Iisraeli vaid siis kui tuleb Messias. Nii ütleb ka Piibel.

Soovin teile kõigile rõõmuderohket uut Millenniumi – valmisolekut Messia tulemisele sellel aastatuhandel.

admin Peatoimetaja veerg