Archive

Archive for detsember, 2000

Lintšimine viis lootuse

detsember 1st, 2000

Juulikuus luhtus president Bill Clinton’i lepitamisüritus Ühendriikide Camp David’is. Viimasel nädalatel on Iisraelis jõutud hädaseisukorra valitsuseni, samal ajal kui välisvahendajad püüavad asjaosalisi üha tuua tagasi läbirääkimiste laua taha. Iisraelis usuti veel oktoobrikuus, et Arafat’i mõjus käsk vägivalla lõpetamiseks annaks rahule veel väikese võimaluse.

Iisraeli valitsus on kinnitanud, et ta käitub endisest veelgi karmikäelisemalt, juhul kui kodanike julgeolek ja argielu on ohustatud. Lisaohuks on äärmusislamliku Hamasi juhid, kelle seast Arafat vabastas kümneid palestiina vanglast. Need terroristid valmistasid 1990-ndate keskel ette kümneid suitsiidirünnakuid, milles sai surma üle saja juudi.

aevaga saadud usaldust on kerge hävitada, aga raske tagasi võita. Verised rahutused teravnesid äärepealt sõja puhkemiseni neljapäeval, 12.10., mil metsistunud palestiinlaste hulk tungis Ramallah’ politseijaoskonda ja lintshis kaks sinnatoodud juudi reservsõdurit. Sõdurid olid teel oma linnalähedasse piirkonda. Palestiinlaste andmeil ei suutnud politsei takistada tuhandepealist jõuku.

Itaalia televisioonirühm filmis sündmust osaliselt. Kaadrites näidati, kuidas üks ohvritest heideti politseijaoskonna teise korruse aknast välja pärast pussitamist ja peksmist. Filmist ei selgunud, kas sõdur oli siis veel elus. Igal juhul rahvahulk jätkas väljaspool mehe piinamist. Iisraeli armee teataja rääkis, kuidas lintshijad helistasid vaimustatult mobiiltelefoniga teise ohvri naisele ja ütlesid, et nad just tapavad tema meest.

Pärast lintshimist isoleeris Iisraeli armee palestiina linnad ja tulistas helikopterist rakette nii Ramallahis kui ka Gazas. Iisrael hoiatas palestiinlasi kolm tundi enne rünnakut. Seepärast valitsuskeskustele suunatud operatsioonis ei saanud keegi surma, aga 30 inimest sai vigastada. Arafat pidas rünnakut sõjakuulutuseks.

admin Poliitika

Vägivallaaktid on külmutanud lootused rahust ja iseseisvast Palestiinast

detsember 1st, 2000
Comments Off

Rohkem kui kuu aega kestnud rahutused relvastatud palestiina tsiviilelanike ja politseinike ning Iisraeli armee vahel on külmutanud lootused kestvast ja püsivast Lähis-Ida rahust. Ühtlasi on ilmselt peitunud kauaks ajaks palestiinlaste unistused iseseisvusest. Oktoobrikuu lõpuks oli rahutustes surnud umbes 150 inimest ja tuhanded olid saanud vigastada. Suurem osa olid palestiinlased.

Kokkupõrkeid on olnud peale Lääneranniku ja Gaza ka Iisraeli põhiterritooriumil, kuna Iisraeli araablastest kodanikud on väljendanud solidaarsust palestiinlaste taotlustele ja ühtlasi nõudnud endale paremaid elutingimusi Iisraeli valitsuse all. Suuri rahutusi on olnud Galileas muuseas Umm el-Famis, Naatsaretis, Haifas ja Akkos.

Palestiinalased on tulistanud juudi tsiviilelanikke muuseas Jeruusalemma Gilo lähistel. Iisraeli armee on vastanud lahingukopterite ja soomussuurtükkidega.

Rahvusvahelised leppimisüritused Ühendriikide eestvedamisel ei ole kandnud vilja. ÜRO, Euroopa Liit ning Egiptus ja Jordaania on viimasel ajal kaasa rääkinud ja ka Venemaa on püüdnud olla aktiivse lepitaja rollis.

Uus vägivallalaine puhkes ootuspäraselt rahuprotsessi keskmest Jeruusalemma Templimäelt septembri lõpus. Seda provotseeris omalt poolt parempoolse Likudi juhi Ariel Sharoni külaskäik nimetatud alale. Palestiinlaste juht Yasser Arafat ei püüdnud aktiivselt lõpetada rahutusi, milliseid on nimetatud templi piirkonna moshee järgi al-Aksa Rahvaülestõusuks.

Iisraeli ja palestiinlaste avalikul sõjal ei ole võitjat. See on kahjulik Iisraeli rahvusvahelisele positsioonile, ent kokkupõrgete jätkudes on palestiinlased kahtlemata suuremad kaotajad nii poliitiliselt kui ka majanduslikult.

admin Poliitika

Vaimulik sõda Jeruusalemma pärast

detsember 1st, 2000
Comments Off

Lahing Jeruusalemma pärast on vaimulik, mitte poliitiline. See on võitlus Jumala ja tema vastaste vahel, juutide, kellele Jumal andis Iisraeli ja moslemite vahel, kes ei tunne Iisraeli Jumalat ja ei tunnista seda, mille eest Tema seisab.
Kuigi moslemid ei ole kunagi edu saavutanud ja ei saavuta ka kunagi, esitavad nad oma nõudmisi häbematult ja väljakutsuvalt. Kui moslemid ütlevad, et juutidel ei ole õigust elada Jordani jõe ja Vahemere vahelisel alal, mõtlevad nad just seda piirkonda, mille Jumal andis juutidele. Kui moslemid ütlevad, et juutidel ei ole õigust Templimäele ja et neil on sellele ainuõigus, siis nad ei muuda üksnes 3000 aastast ajalugu, vaid nad püüavad ka vägivaldselt endale saada mäge, kus Jumal ilmutas Iisraeli rahvale oma püha kohalolu (Shekinah). Kui nad kutsuvad pühasse sõtta, et vabastada Jeruusalemm juutide ülemvõimu alt, siis nad suunavad oma pilgud ainsale linnale, millele Jumal on pannud oma nime ja mille ta on lubanud Taavetile ja tema järeltulijatele. See, et Jeruusalemma ei ole kordagi mainitud koraanis, on kõige mõjukam põhjus tagasi lükata kõik moslemite nõudmised Pühale Linnale.

Kaardilt pühitud

Maailm on heaks kiitnud rahu läbirääkimised Egiptuse, Jordaania ja Palestiinaga, pidades seda läbimurdeks Iisraeli jaoks. Iroonia on selles, et Iisraeli ei ole Egiptuse, Jordaania ega Palestiina maakaartidel.

SÕDA JA RAHU JA LÕPUAJAD

Viimased vägivallalained Iisraelis tekitavad küsimusi tuleviku kohta. Need, kes usuvad Jumala sõna ja Tema igavest ajakava, leiavad end ikka ja jälle silmitsi kahe probleemiga, nimelt: Kas Googi väed Maagogist ründavad Iisraeli ta nõrkusehetkel? Kuidas saab sõjakate moslemite mõjualale, Jeruusalemma Templimäele kerkida Kolmas Tempel? Piibli järgi on need kaks küsimust ajaliselt seotud. Issanda sõna prohvet Hesekielile (38: 8-12) räägib Googi rünnakust: „Paljude päevade pärast kutsutakse sind (Googi), aastate möödudes pead sa tulema maale, mis mõõga järelt on taastatud, rahva juurde, kes on kogutud paljude rahvaste seast Iisraeli mägedele, mis olid kaua laastatud; see rahvas on ära toodud rahvaste seast ja nad kõik elavad julgesti. Siis sa tõused, tuled nagu maru, oled nagu pilv, mis katab maad, sina ja kõik su väehulgad, ja paljud rahvad koos sinuga. Nõnda ütleb Issand Jumal: Sel päeval tõuseb sul midagi südamesse ja sa pead kurja nõu ning ütled: „Ma lähen üles lahtise maa kallale; ma tulen nende rahulike kallale, kes elavad julgesti – nad kõik elavad müürita ja neil ei ole riive ega uksi – et saada saaki ja riisuda, mis on riisuda, et pöörata oma kätt taasasustatud varemete vastu ja rahva vastu, kes on kogutud paganate seast, kes on soetanud karja ja varandust, kes elavad maa südames.““

Nii rahulikku elu, nagu Hesekiel kirjeldab, pole Iisraelile seni osaks saanud. Rahuläbirääkimistel araablastega võidaks ju saavutada selliseid tulemusi, mis lubaksid kõrvale heita kõik turvameetmed, mis oleksid võrreldavad Hesekieli müüride, riivide ja ustega. Saavutataks võib-olla isegi Iisraeli desarmeerumine. Hesekieli prohveteeringu järgi sõlmib Iisrael oma naabritega rahu,ent hiljem tekib Googil (Iisraelist kaugemal põhjapool elutsev rahvas) „kuri nõu“ rahumeelset riiki rünnata. Teise küsimusega seostub Johannese Ilmutusraamatu 11:1-2, kus räägitakse tuleviku templist, samuti Sakarja 1:16. Kuna Johannese nägemus pärineb aastast 90 AD, mil Teine Tempel oli juba kahekümne aasta eest hävitatud, räägitakse siin kindlasti Kolmandast Templist. Johannes rõhutab, et selle templi õu jääb võõrale valdusalale, nagu kogu Jeruusalemma linngi. Siin ei saa olla jutt messianistlikust templist, mida prohvet Hesekiel peatükkides 40 -46 üksikasjalikult kirjeldab. Võime teha järelduse, et Iisraeli ootab ees selline rahuaeg, mil kodumaale naasnud juudid julgevad üles ehitada Kolmanda Templi. Siiski jääb see tempel, nagu ka kogu Püha Linn ise, „paganaile tallata“ 42 kuuks. Sel ajal ilmuvad Kaks Tunnistajat. See 42-kuine periood või kolm ja pool aastat meenutab Taanieli raamatu 9. peatüki kaht osa „aastanädalatest“. Mõlemal juhul on tegemist rahuajaga, mida katkestab ootamatu rünnak. Jääb mulje, et Iisraeli ootab ees poliitiline ja majanduslik rahu ja õitseng enne Googi vägede sissetungimist. Tundub, et nauditakse ka teatud usulist rahu enne kui Kolmas Tempel ja Püha Linn rahvaste poolt puruks trambitakse.

Seega on võimalik, et Iisraeli ja araabiamaade vahel õnnestub mingil hetkel tõesti kokkulepe saavutada ja Lähis-Ida muutub rahulikuks regiooniks. See saab vajalikuks eeltingimuseks Googi rünnakule ja Kolmanda Templi ehitamisele (ja järgnevale hävitamisele). Sel ajal tuleb Iisraeli juhtidel teha kompromisse. Mingil hetkel viib sündmuste areng sõjani Jeruusalemma pärast mis lõppeb Jumala kohtumõistmisega Jeruusalemma rünnanud rahvaste üle. Kuigi piibliuurijad hoiatavad, et rahuplaani teostumine Lähis-Idas on Iisraelile ohtlik, peab ajutine rahu siiski saabuma, et muuta Iisrael muretuks. Iisraeli vaenlane püüab teda võita rahu Trooja hobusega, kuid see ei õnnestu, kuna Jumal sekkub oma rahva päästmiseks ja kehtestab maa peal oma riigi. Meenub tabav vanarahvatarkus: „Näljane räägib palju leivast, janune – veest ja sõjaks valmistuja – rahust.“

admin Teoloogia

Jumal on lubanud Jeruusalemma juutidele

detsember 1st, 2000
Comments Off

Jeruusalemm on püha juutidele, püha krisrtlastele, püha moslemitele, kuid Jumal on lubanud selle juutidele.
2.Ajaraamat 6:6, 17, 38-39

Aga ma olen valinud Jeruusalemma, et seal oleks minu nimi ja ma olen valinud Taaveti, et ta valitseks mu Iisreali rahva üle. Ja nüüd, Jehoova, Iisraeli Jumal, saagu tõeks su sõna, mis sa oled kõnelnud oma sulasele Taavetile! Kui nad pöörduvad sinu poole kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest oma vangistusemaal, kuhu nad on vangi viidud ja palvetavad oma maa suunas, mille sa oled annud nende vanemaile ja linna suunas, mille sina oled valinud ja koja suunas, mille mina olen ehitanud sinu nimele, siis kuule taevast, oma asupaigast nende palvet ja anumist, tee neile õigust ja anna andeks oma rahvale, kes sinu vastu on pattu teinud!

Jesaja 2:3

Ja paljud rahvad lähevad ja ütlevad: “Tulge, mingem üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist väljub käsuõpetus ja Jeruusalemmast Jehoova sõna!”

Jesaja 28:16

Seepärast ütleb Issand Jehoova nõnda: “Vaata, see olen mina, kes paneb Siionis aluskivi, valitud kivi, kalli nurgakivi, kindla aluse: kes usub,see ei tunne rahutust!”

Jesaja 60:14

Ja kummargil tulevad su juurde su rõhujate lapsed, ja kõik, kes sind põlastasid, peavad kummardama su jalataldadeni; ja nad nimetavad sind”Jehoova linnaks”, “Iisraeli Püha Siioniks!”

Joel 4:14, 16, 21

Rahvahulk rahvahulga kõrval Otsuseorus! Sest Jehoova päev ligineb Otsuseorus! Jehoova möirgab Siionist ja toob Jeruusalemmast kuuldavale oma hääle; taevas ja maa värisevad, aga Jehoova on varjupaigaks oma rahvale ja kindlaks linnaks Iisreali lastele! Ma tasun kätte nende vere eest, mille eest ma seni ei ole kätte tasunud! Ja Jehoova elab Siionis!

5. Moosese 9:5

Mitte oma õiguse ja südame siiruse pärast ei pääse sa nende maad pärima, vaid nende rahvaste jumalavallatuse pärast ajab Jehoova, su Jumal nad ära su eest, et pidada, mida Jehoova on vandega tõotanud su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile!

5. Moosese 1:8

Vaata, mina annan selle maa teile ette: minge ja pärige maa, mille Jehoova on vandega tõotanud anda teie vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, neile ja nende järglastele pärast neid!

Kohtumõistjate 2:1

Ja Jehoova ingel tuli Gilgalist üles Bokimisse ning ütles: “Ma olen teid toonud Egiptusest ja viinud maale, mille ma vandega tõotasin anda teie vanemaile, ja ma ütlesin: “Mina ei tee ilmaski tühjaks oma lepingut teiega!”

admin Teoloogia

Hetkeolukorrast Iisraelis

detsember 1st, 2000

Vastuseid sageli esitatud küsimustele (Iisraeli välisministeeriumi ajaleheteadaandest)

Shalom, detsember 2000

Tõlkija: Taimi Krull

Kes vastutab vägivalla puhkemise eest?

Hiljutiste veriste meediapiltide keerises on unustatud lihtne ja tähtis tõsiasi: Iisraeli valitsus ja rahvas soovivad lõppu vägivallale, mida ei saa öelda paljude nende palestiinlastest naabrite kohta. Iisrael tahab lahendada erimeelsused palestiinlastega läbirääkimiste laua taga. Yasser Arafat ja Palestiina valitsus on valinud jätkuvad vägivaldsed kokkupõrked ja laulnud nendele ülistust.

Palestiina aladelt alguse saavate vägivallalainete eest tuleb pidada vastutavaks Arafatti. See nn. “rahvaülestõus” ei ole muud kui Arafati läbimõeldud ja küüniline katse saavutada vägivalla abil oma suurelised poliitilised eesmärgid, mida tal ei õnnestunud saavutada läbirääkimistega. Nende saavutamiseks on ta:
a. kasutanud palestiinlaste ametlikku meediat rahva üles kihutamiseks Iisraeli ja iisraellaste vastu
b. andnud Fatah relvastatud rühmitustele Tanzimile loa tulistada iisraellasi Palestiina valitsuse poolt antud relvadega
c. vabastanud kümneid Hamasi ja Islami Jidahi terroriste Palestiina vanglatest, näidates neile organisatsioonidele rohelist teed tapmiskampaaniate alustamiseks süütute Iisraeli kodanike vastu. Arafati abinõude tulemuseks on olnud hiljutine autopommirünnak, milles kaks Iisraeli kodanikku sai surma ja mitmed haavata. Iisrael ei saa heaks kiita olukorda, kus palestiinlased võtavad iga kord kasutusele organiseeritud relvakokkupõrked, kui nõupidamiste laua taga ei rahuldata nende nõudmisi täielikult. Iisrael ei saa heaks kiita läbirääkimiste partnerit, kes, kutsudes oma rahvast üles isegi vägivallale ja verevalamistele, väidab end rääkivat rahu keelt.

Millest vägivald johtub?

Ei ole juhus, et vägivald algas samal ajal, kui Iisrael teatas oma valmisolekust seninägematuteks, kaugeleulatuvateks kompromissideks, saavutamaks tegusat ja püsivat lepingut. Arafatil oli tõeline võimalus jõuda lahenduseni läbirääkimiste abil ja tuua Palestiina rahvale märgatavat kasu.

Aga Iisraeli õlipuuoksale vastati relvadega, kividega ja süütepommidega. Meelsamini kui võtta riski, et igasugustele kompromissidele ja kokkulepetele vastuseisvad palestiina äärmuslased, tembeldaksid teda nõrgaks, võttis Arafat endale vapra vabadusvõitleja rolli. Ja valis läbirääkimiste vahendiks vägivalla.

Et ei jääks arusaamatusi: Ariel Sharoni septembri lõpus tehtud külaskäik Templimäele ei olnud “rahvaülestõusu” ajendiks. See oli vaid kunstlik põhjus varem plaanitud vägivallakampaaniale. Rahutused algasid septembri keskel, kui Iisraeli asundusse Netzramini ristmikul Gazas visati kive ja süütepomme. Varsti pärast seda (27. sept) sai samas paigas tee servas olnud pommi läbi surma Iisraeli sõdur. Kaks päeva hiljem tappis palestiinlasest politseinik iisraellasest politseiohvitseri, kes oli teeninud koos temaga ühes patrullis.

Vähem kui kolm kuud enne seda toimunud Camp Davidi tippkohtumisel oli Arafat vihjanud, et eelistab meelsamini vägivalda kui võrdväärseid kompromisse ja tõrjunud kõik Ühendriikide valitsuse tehtud ettepanekud. Peaminister Barak oli valmis neid ettepanekuid arutlusele võtma. Seetõttu süüdistas president Clinton kohtumise ebaõnnestumises ainult Arafatti.

Kas armee kasutab liialt jõudu vägivallale vastu seistes?

Korduvalt esitatud süüdistus, et Iisrael on liigselt jõudu kasutanud, on rohkem kui moonutus, see on vastand tegelikkusele. Iisraeli sõdurid ja tsiviilisikud on peaaegu iga päev viimase kuu jooksul saanud kümnete palestiinlaste poolt organiseeritud vägivaldsete ja eluohtlike rünnakute osaliseks. On olnud elurajoonide tulistamist, süütepomme, paki ja autopomme inimestest tulvil kaubanduspiirkondades ja lööminguid. Sellises raskes olukorras on Iisraeli kaitsejõud (IKJ) tegutsenud maksimaalselt võimaliku vaoshoitusega, tehes oma parima, vältimaks vigastusi ja surmajuhtumeid.

Iisrael ei ole huvitatud vägivalla laienemisest. Vastupidi, Iisrael peab hädavajalikuks, et palestiinlased lõpetaksid vägivalla ja mõlemad pooled saaksid tagasi pöörduda nõupidamiste laua taha. Iisraeli meelest võib õiglase ja püsiva lahenduse saavutada ainult läbirääkimistega, mitte relvakonflikti teel. Samas on IKJ-l kindel kohustus kaitsta Iisraeli kodanikke ja julgeolekutöötajaid.

Iisraeli valitsusel on kahju kõikidest inimkaotustest, on need siis juudid või araablased. Vastutus nende ohvrite eest on siiski Palestiina valitsusel, kes alustas vägivalla ja keeldub kangekaelselt relvarahust. Näiteks ei kirjutanud Arafat alla kokkuleppele, mis oleks lõpetanud vägivalla, kuigi oli andnud sellise lubadus 4. oktoobril Pariisis Ühendriikide välisminister Madeleine Albrightile. Ta ei järginud ka kokkulepet, mis tehti 17. oktoobril Sharm el- Sheiki kohtumisel, mis sisaldas tema kohustuse nõuda vägivalla lõpetamist, taastada julgeolekualane koostöö ja jätkata rahuläbirääkimisi. Arafat ei ole tänase päevani tõsiselt nõudnud vägivalla lõpetamist. Samas on Iisrael järginud Sharm el-Sheiki kokkulepet, sealhulgas IKJ vägede ümberpaigutused.

Miks hukkub palestiinlasi rohkem kui iisraellasi?

Iisraeli kaitsejõud on püüdnud kogu jõust tegutseda vaoshoitult kümnetes tulistamistes, löömingutes ja muudes eluohtlikes olukordades. Palestiinlaste vägivallapiirkondade suurust arvesse võttes on see IKJ-l suhteliselt hästi õnnestunud hoida hukkunute arvu suhteliselt väikesena.

Iisraeli väiksemaid kaotusi võib seletada sellega, et vägivallaaktsioonides osaleb iisraellasi vähem. Enamikus palestiinlaste aladel toimuvates vägivaldsetes kokkupõrgetes ründavad sajad palestiinlased väikest Iisraeli sõdurite rühma.

Seepärast ei nõustu Iisrael väitega, et hukkunute suhtarvu järgi võiks teha õigeid järeldusi. Pärsia lahe sõjas olid Iraagi kaotused palju suuremad, kui liitlasvägedel, ka Jugoslaavia kaotused olid suuremad kui NATO- maadel. Ka nendes lahingutes hukkus tulevahetustes tsiviilelanikke.

Miks kokkupõrgetes saab viga palestiinlaste lapsi?

Palestiinlased saadavad oma lapsed Iisraeli sõdurite pihta kive ja süütepomme viskama. Sageli seisavad selle noorte märtrite inimkilbi taga relvastatud palestiinlastest politseinikud ja Fatah’ sõjalise tiiva Tanzimi liikmed, kes saavad laste haavu kasutada propaganda eesmärkidel. Nendel süngetel operatsioonidel on sageli üks eesmärk: saada õhtustele uudistele pildimaterjali palestiinlaste kaotustest.

Laste ärakasutamine saab alguse juba Palestiina koolikorraldusest. Palestiina kooliõpikud (millest paljud on Palestiina valitsuse enda poolt välja antud) õpetavad avalikult Iisraeli ja iisraellaste vihkamist. Palestiina laste-TV oli vaimustuses märterlusest võitluses Iisraeli vastu. Palestiina lastele õpetatakse suvelaagrites ja noorterühmades tulirelvade käsitsemist. Nendes juhtumites, millest rahvusvaheline meedia on esitanud laialdaselt dokumentaalkaadreid, on jämedalt rikutud lepinguid Iisraeli ja palestiinlaste vahel.

Laste kasutamine relvastatud kokkupõrgetes on moraalitu ja vastuolus rahvusvaheliste (ja isegi islami) seadustega.

Kuidas on lood juutide ja islamiusuliste pühade paikadega?

Palestiinlased on alustanud vandaalitsemist juutide pühapaikades ja nende hävitamist. Kõige eredam näide on Joosepi haua teotamine ja põletamine palestiinlaste vägijõugu poolt. Seda tehti kohe pärast Iisraeli vägede tagasitõmbumist sellest pühapaigast, mis on osaks lepingust, mille kohaselt palestiinlaste valitsus kohustus kaitsma juutide pühi paiku. Peale selle on olnud palestiinlaste rünnakuid sünagoogidele, kaasa arvatud Jeeriko ajalooline sünagoog, mis hävines süütepommirünnaku tagajärjel, ja Efrati juutide linnaosa sünagoog. Jumalateenistuste vabadus ja pühade paikade puutumatus on olnud tagatud ainult siis, kui juutide, kristlaste ja islamiusuliste pühapaigad on olnud Iisraeli valve all. Isegi praeguse vägivallalaine ajal on Templimägi olnud avatud moslemite jumalateenistuste jaoks, hoolimata sellest, et sealsetest palvetest on saanud ässituse ja rahutuste kasvulava. Moslemid on isegi Templimäel olevalt väljakult kividega loopinud selle all asuva Nutumüüri juures palvetavaid juute. Kuna Iisraeli julgeolekuväed ei lähe Templimäele austusest püha paiga vastu, põgenevad palestiina mässulised sageli just sinna, et vältida kinnivõtmist.

Milline on Iisraeli hoiak Palestiina riigi ühepoolse väljakuulutamise suhtes?

Palestiina riigi ühepoolne väljakuulutamine ei oleks üksnes kõikide Iisraeli ja palestiinlaste vaheliste lepingute rikkumine, vaid see laiendaks ka konflikti, suurendaks vägivalda ja lisaks ebakindlust kogu piirkonnale. Palestiinlastel on võimalus oma rahvuslikke püüdeid edendada rahuläbirääkimiste teel, mille eesmärgiks on saavutada stabiilne, mõlemale osapoolele sobiv lahendus, mis tagaks nii palestiinlaste kui iisraellaste julgeoleku. Sellise riigi ühepoolset rajamist, mis ei ole rajatud läbirääkimistele ja vastastikusele mõistmisele, ei saa pidada seaduslikuks.

Iisraeli üldise hoiaku ja enamiku poliitiliste parteide seisukohale vastavalt kiidetakse Palestiina riigi rajamine heaks. Meie sooviks on, et see riik rajataks kokkulepete ja rahumeelsete vahendite abil, mis annaks maksimaalselt võimaliku kindluse, et see ei oleks vaenulik riik. Arafati poolt mõeldud sammule tuleb meil vastu seista, kuna selle idee on rajada Palestiina riik konflikti, mitte heanaaberlike suhete teel. Selline väljakuulutamine rikuks piirkonna tasakaalu.

Milline on olukord Iisraelis praegu?

Elu läheb edasi suuremate segadusteta. Restoranid ja ostukeskused on täis. Turismiobjektid on avatud. Tööstus toimib normaalselt, ilma suuremate segaduste või katkestusteta, kaasa arvatud kõrgtehnoloogia sektor. Rahuprotsessi jooksul on olnud mitmeid tõusu ja mõõnu. Kõikides poliitilistes olukordades on Iisraeli majandus kasvanud ja arenenud.

Kuidas suhtub Iisrael Maroko, Tuneesia ja Omani diplomaatiliste suhete katkemisse?

Maroko, Tuneesia ja Omani diplomaatiliste suhete katkestamine on eriti kahetsusväärne. Olukorras, kus kõiki võimalikke vahendeid kasutades tuleks tegutseda konflikti lahendamise ja rahu saavutamise suunas, on eriti tähtis hoida avatuna kõikvõimalikud info- ja sideliinid. Selles valguses on nende maade käitumine piirkonna huvidega vastuolus ja eriti murettekitav.

Aga küberterrorism?

Viimastel päevadel on Iisraeli välisministeeriumi www-lehekülg ja teisedki Iisraeli veebileheküljed saanud küberterrorismi ohvriteks. Nii nagu raamatupõletajad minevikus, püüavad need digitaalvandaalid takistada ligipääsu tõele.

Mida teeb Iisrael Gilo rünnakute peale?

Iisrael mõistab kõige rangemal viisil hukka palestiinlaste korduvad relvastatud rünnakud Gilos asuvate süütute iisraellaste kodude vastu. Provotseerimata ja tahtlik tsiviilobjektide tulistamine on äärmiselt kohutav. Gilo on umbes 40 000 elanikuga piirkond, mis Iisraeli seaduste järgi asub Jeruusalemma ja Iisraeli piirides.

Rünnakud tehakse lähedalasuvast kristlikust araabia külast Beit Jalan. Iisrael usub, et see on palestiinlaste sihilik katse haarata konflikti kaasa kristlik maailm, ärgitades Iisraeli vastuabinõude kasutuselevõtmisele. Seepärast on Iisrael teinud kõikvõimaliku, vastates öistele rünnakutele Gilos äärmise vaoshoitusega, märkides ära vaid hooned, kust rünnakud on alustatud.

Milline on palestiinlaste majanduslik olukord?

Pärast Oslo kokkuleppele allakirjutamist on Iisrael teinud tähelepanuväärseid jõupingutusi, et teha võimalikuks Palestiina-Iisraeli majanduslik koostöö rahuprotsessi kontekstis. Selle tulemusena on palestiinlaste kaubandus ja tööstus Iisraelis ja teisedki koostöö valdkonnad alates 1994. aastast kuni praeguse vägivalla puhkemiseni märgatavalt kasvanud.

Koostöös Palestiina valitsusega on Iisrael alates 1994. aastast võtnud tarvitusele mitmekülgseid abinõusid parandamaks kaupade ja tööjõu vaba liikumist Palestiina aladelt Iisraeli. Palestiina alade tööstuspiirkondadesse on rajatud ka parke Iisraeli majandusliku toe ja investeeringutega. Kõigel sellel on olnud märkimisväärne mõju Palestiina majandusele.

Kahjuks on viimaste aegade sündmused viinud palestiinlaste majandustegevuse järsult allamäge. See mõjutab nii palestiinlasi kui Iisraeli. Abinõudel, mille eesmärgiks on kindlustada Iisraeli kodanike julgeolek palestiinlaste omavalitsusaladel, kaitsta neid Ramallah? lintshimisesarnaste koleduste eest, on olnud majandusele kahjulik mõju. Samal ajal, takistamaks vägivalla levikut Palestiina aladelt Iisraeli ja vähendamaks terrorirünnakute võimalikkust, piiravad julgeolekujõud palestiinlaste tulekut Iisraeli. Erandeid tehakse kaupadele, toiduainetele, ravimitele, kiirabiautodele ja arstidele, nende liikumine on endiselt vaba. Formaalsusi on lihtsustatud, et humanitaarabi nagu ravimid, jõuaksid kiiresti Palestiina aladele. Tuleb rõhutada, et liikluspiirangud ei ole karistuseks, vaid need on vajalikud Iisraeli kodanike turvalisuse tagamiseks nendel rasketel aegadel.

Aga antisemitismi ülemaailmne puhkemine?

Iisrael on mures antisemitismi märgatava tõusu pärast Euroopas ja mujal. Nende juutidevastaste rünnakute hulgas, mis on seotud praeguse konfliktiga, on olnud pommide viskamist sünagoogidesse, vägivalda juutide suhtes, juutide surnuaedade rüvetamist ja muud vandalismi. Need juhtumid peaksid tekitama sügavat muret kõikide tsiviliseeritud rahvaste hulgas.

Iisrael kutsub nende maade valitsusi, kus levib antisemitism, üles kõigi vajalike abinõudega kindlustama juudikogukondade julgeolekut, ja nende argade ründajate saatmist kohtu ette.

admin Poliitika

Palve peaministri pärast

detsember 1st, 2000

Tõlkija: Külvi Kuusk

Selle kirja saatis peaminister Barakile Bet Ge´ula messianistlike juutide kogudus.
Kallis härra Peaminister!

Shalom! Oleme messianistlikud juudid ja Jeruusalemma Bet Ge´ula koguduse liikmed. Palvetame praegustel rasketel aegadel teie ja kõigi israeliitide pärast. Tahame juhtida teie tähelepanu sellele, et Iisraeli tänane olukord on jahmatamapanevalt sarnane sellega, millest loeme 2. Ajaraamatu 20. peatükis. Lühidalt öeldes, kuningas Joosafat sai teada, et vaenlaste väehulgad tulevad teda ründama. Joosafat kartis ja pöördus Issanda poole. Täna oleme meiegi vaenulike jõudude poolt ümber piiratud. Nii nagu Jumal näitas Joosafatile täpselt, mida tal tuli teha, näitab Ta teilegi, kui te Teda otsite. Meie palvetame jätkuvalt teie ja kõigi Knesseti liikmete eest. Olge julged ja tugevad ja uskuge Iisraeli Jumalasse.

Peaministri kantselei saatis vastuse, tänades messianistlikke juutkristlasi nende kirja ja palvete eest.

admin ...

Iisraeli juhid Lehtmajadepühal

detsember 1st, 2000

Israel Today, september 2000

Tõlkija: Taimi Krull

Lehtmajadepühal viibisid mitmed Iisraeli poliitikud, kes kinnitasid soovi saavutada üksmeel erinevate rahvusgruppide vahel. Nad rõhutasid, et praegused rahutused on provotseeritud väikeste äärmuslike rühmituste poolt, keda palestiinlaste valitsus ei suuda vaos hoida. Kui siis Iisraeli valitsus püüab midagi teha korra jaluleseadmiseks, nimetatakse seda ÜRO ja ka Soome poliitiliste juhtide poolt ühepoolseks rünnakuks.
Alljärgnevalt esitame väljavõtteid peaminister Baraki esindajana kõnelnud kabinetiministri rabi Michael Melchiori, Jeruusalemma linnapea Ehud Olmerti ja Likud-partei ja opositsiooni juhi Ariel Sharoni kõnedest.

Sõpru tuntakse hädas

Tõsise poliitilise olukorra tõttu ei saanud peaminister Barak tulla pühade avaõhtule, aga tema esindajana kõneles kabinetiminister rabi Melchior. Ta on endine Iisraeli suursaadik Oslos ja peaministri tähtsaim nõustaja. Minister Melchiorile anti üle kümneköiteline auaadress, mis sisaldas soovi säilitada Jeruusalemm Iisraeli jagamatu pealinnana. Oma väga südamlikus kõnes ütles ta: Olen sügavalt liigutatud tohtides kohtuda teiega siin täna õhtul. Peaminister just äsja helistas mulle teelt, pärast lahkumist kaitseministeeriumist, kus ta, kurb küll, oli veetnud terve öö. Ta oleks väga tahtnud olla täna õhtul siin, aga loodan, et suudan teda asendada. Toon teile tervitusi peaministrilt, valitsuselt ja kogu Iisraeli rahvalt. See on tõesti katsumuse aeg meie maale ja rahvale. Olen uhke, et te kõigest hoolimata või just selle pärast, mis praegu toimub, tulite Iisraeli, et võiksite olla meiega neil hetkedel. Oleme rõõmsad nähes teid enda kõrval. Just kriisiaegadel näeme, kes on meie tõelised sõbrad.

Armsad sõbrad, see on otsustav tund Iisraelile. Käib võitlus, et saaksime elada Jeruusalemmas ja Iisraelis turvaliselt ja rahulikult, nii nagu teisedki maailma rahvad. Nagu olete näinud ja teate, ei ole elu meie ümbruses eriti sõbralik. Iisrael on vaimselt hästi tugev, aga suuruse poolest väike. Meil tuleb võidelda meie ümber oleva raevu ja kirgede vastu, mis mõnikord toovad traagiliselt esile selle, milleks inimkonna kurjus ja inetus on võimelised. Meil tuleb võidelda ka nende vastu, kes väänavad tõde selle kohta, mis praegu Pühal Maal toimub, nende vastu, kes keeravad päeva ööks ja valguse pimeduseks. Me ei saa lasta oma unelmatel karile joosta, vaid usume veelgi, et on võimalik elada rahus oma naabritega, kuigi rünnatakse meid ja sünagooge siin ja kogu maailmas. See on meie kodumaa. Teist paika meil ei ole.

Tean, et ICEJ on juba 20 aastat täitnud eriti tähtsat ülesannet armastuse vaimus ja suure andumusega, ellu viies Jesaja raamatu sõnu: “Nachamu, nachamuami, amar Eloheichem” (Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal). Tean, et seisate meie kõrval. Kui lähete koju, võite rääkida kõikidele tõtt sellest, mis siin toimub. Palvetage meie pärast, et need, kes on veel hajutatud, võiksid tagasi tulla ja Siioni ehitamine jätkuks, et Jeruusalemm saaks “tehila ba Aretz” (maa au).

Ustavad sõbrad

ICEJ 20 aastapäeva pidustustel viibis ka Jeruusalemma linnapea Ehud Olmert. Ta rääkis väga soojalt ja tänas kristlikke palverändureid, et need meediakanalite hoiatustest hoolimata olid tulnud. “Te ei tea, kui õnnelik ma olen, et te siin olete. Neil päevil on paljud turistid oma tuleku ära jätnud, aga ütlesin ühele sõbrale, et olen kinde selles, et ICEJ ja kristlastest Lehtmajadepüha külalised tulevad. Nad tulevad, kuna Jeruusalemm on sügaval nende südames. Nad armastavad Jeruusalemma ja tahavad seista meie kõrval.

Lisaks auaadressile on oma toetusest teada andnud suur hulk kogudusi ja kristlikke organisatsioone, kes esindavad umbes 15 miljonit kristlast maailma eri paikadest. Soovime, et Jeruusalemm püsiks ühtsena ja soovin, et paljude maade juhid kuuleksid teie häält, kui te räägite Jeruusalemma toetuseks. Jeruusalemmas oli rahulik, kuid väljastpoolt tulnud tõstsid möllu Templimäel. Nende probleemide silumine võtab aega, aga need raskused valmistavad meid suurteks päevadeks, mis saavad olema Jeruusalemmas.”

Linnapea Olmert andis Jeruusalemma linna nimel edasi õnnitlused ICEJ 20. aastapäeva puhul ja ütles lõpuks: “Ärge lahkuge siit, jääge meie kõrvale Jeruusalemma ehitama. Me vajame teid. Tean, et te ei hooli sellest, mida ajalehed kirjutavad või mida televisioonis või raadios räägitakse. Teid ei huvita poliitiline retoorika, vaid see, mida ütleb Jumala Sõna.”

Järgmisel päeval tõi ajaleht Jerusalem Post uudiseid pidustustest ja tõdes, et Olmert rääkis nagu äratusjutlustaja vaimustunud palveränduritele ja kinnitas neile, et oleme vennad ja õed vaimus ja vere poolest.

Sõja ja rahu reaalsus

20. oktoobri hommikuse seminari kava oli ootamatult muudetud ja kõnelejana teadustati opositsiooni juhti Ariel Sharon’i. Ta on väikesekasvuline, juba hallipäine ja mõndagi kogenud poliitik. Ariel Sharon on tegude mees, kelle jälgi on näha kõikjal Iisraelis. Teda on tehtud peasüüdlaseks eelmisel nädala probleemides, kui ta käis Templimäe piirkonnas, aga meid ei saa petta, tõdes Johann Lückhoff oma tervituskõnes ja rääkis Sharonile, umbes 15 miljoni kristlase auaadressist, milles oli esitatud üleskutse jagamatu Jeruusalemma toetuseks.

Sharon ütles pidulistele tere tulemast Jeruusalemma ja sõnas: “Jeruusalemm on üle 3000 aasta olnud Iisraeli ainus pealinn ja jääb jagamatuks alatiseks. Jeruusalemma mainitakse Piiblis 667 korda, Siionit 154 korda ja Taavetit 1023 korda, aga Koraanis ei ole neid mainitud kordagi. Taavet valitses alguses umbes seitse aastat Hebronist. Seal on mälestusmärk sellest ja ka patriarhide hauad on Hebronis. Jeruusalemm on püha paik ka moslemitele ja kristlastele, aga Piibli järgi on Jumal tõotanud selle Iisraelile. Ainult Iisraeli valitsuse all on kõikidel religioonidel võimalik pääseda Jeruusalemma pühadesse paikadesse.

Umbes 50 aastat tagasi võitlesin noore sõdurina Jeruusalemma vabastamise pärast. Ei arvanud siis, et veel 50 aastat hiljem pean võitlema Jeruusalemma pärast. Alustasin sõduriteed kapralina ja tõusin kõige kõrgemale. Olen sõjas kaks korda haavata saanud ja näinud kõik sõja koledused. Tean paremini kui praegused rahuläbirääkijad, mis on sõda ja rahu, ja seepärast tahan siiralt rahu.”

Ta käsitles poliitilist olukorda laiemalt, muuhulgas Oslo ja Camp Davidi kokkuleppeid, mille elluviimist ta ei pidanud tõenäoliseks, kuna lepingu osapooled ei järgi tehtud kokkuleppeid, kuigi Iisraeli peaminister on järeleandmistes läinud kaugemale kui keegi teine enne teda. “Kui kokkulepped ei aita, siis peab meil olema midagi muud, muuseas tugev armee, et tagada oma julgeolek, aga vajame ka teie tuge. Meie ümber olevates araabia maades õpetatakse koolides Iisraeli vihkamist. Õpikutes olevatel kaartidel Iisraeli isegi ei mainita. Kui tahetakse rahu, siis tuleks selline mõtlemine lõpetada.”

Selline oli opositsiooni juhi Ariel Sharoni sõnum mõnetuhandelisele kuulajaskonnale, kes katkestas kõne korduvate aplausidega.

admin JRKS

Mees kõige taga — Aldolf Hitler

detsember 1st, 2000
Comments Off

Hiski Haapoja

Tõlkija: Lea Lääts

Adolf Hitler sündis 20.4.1889. Braunaus, kus tema isa töötas Austria – Ungari keisririigi tolliametnikuna Saksa piiri ääres. Hitler ei saanud oma isaga läbi. Psühholoogiliselt huvipakkuv ongi see, et tema kesksemaid taotlusi oli selle piiri kaotamine ja Austria ühendamine Saksamaaga. Seevastu tema fanaatilisele juudivaenulikkusele ei ole leitud mõistlikku seletust.
Pärast ebaõnnestunud sisseastumiskatseid kunstiakadeemiasse teenis Hitler elatist Viinis, maalides akvarelle, kuni põgenes 1913. a. Habsburgide armee kutse eest Münchenisse. Maailmasõjas teenis ta vabatahtlikuna Saksa armees. Kui Saksamaa alla andis, oli Hitler Pommeris gaasimürgitusest toibumas. Ta läks tagasi Münchenisse ja ühines mõnekümneliikmelise Saksa Töörahvaparteiga, mille nimetuse algusesse lisas ta sõna “Rahvussotsialistlik”. 9.11.1923 püüdis partei Münchenis võimu haarata. Selle katse surus Baieri politsei maha, kui armee oli keeldunud asjasse puutumast. Hitler mõisteti viieks aastaks vangi, kuid ta vabanes üheksa kuu pärast. “Meie viimane lootus – Hitler!”

Natside võimuletõusu rabavaim joon on selle kiirus, mis äratab küsimuse: kas võiks samasugune areng korduda näiteks Venemaal, juhul kui demokraatia – püüdlused jätkuvalt luhtuvad? Veel 1928 mais toimunud Riigipäevavalimistel sai NSDAP vaid 2,6 % häältest. Ülemaailmse majanduskriisi puhkedes tõusis see 1930. a. septembrikuu valimistel Saksamaa teiseks suurimaks parteiks (18,3%) ja juulis 1932 suurimaks (37,4%). Põhjapoolsetes protestantlikes põllumajanduspiirkondades toetas natse juba enamus, kellest paljud olid hääbunud konservatiivsete parteide (DNVP ja DVP) endised toetajad. Linnade tööliste häälte pärast maadlesid sotsiaaldemokraadid (SPD) ja kommunistid (KPD). Lääne- ja lõuna-katoliiklased püsisid lõpuni ustavaina Zentrum – parteile ja Baieri separatistidele.

Võitlus ei piirdunud valimisurniga: poliitilised mõrvad ja vägivallaaktid olid argipäev Weimari Vabariigis muu kuritegevuse kõrval. Paljud kartsid enam kommuniste kui natse – eriti tööstusmagnaadid, kellest teatud osa rahastas natse, tõkestamaks kommunistide võimulepääsu. Inimesed igatsesid keisriaja korda ja tugevat juhti vabariigi pidevalt vahetuvate valitsuste asemele.

Novembris 1932 korraldati aasta teised Riigipäevavalimised – viimased vabad Saksa ühisvalimised enne 1990. aastat. Nii hääletamisprotsent (80,6) kui ka natside toetamine (33,1%) vähenesid. Kommunistide toetamine tõusis 16,9 %-ni. Berliinis ja rasketööstuse keskustes Ruhrist Sileesiani oli KPD nüüd suurim partei. Lugedes kokku natside ja kommunistide hääled märkame, et pooled häältest toetasid demokraatia kohest likvideerimist, mis varsti toimuski.

Üks partei, üks juht.

30.01.1933 nimetas president von Hindenburg tõrksalt Hitleri riigikantsleriks. Temale lisaks oli valitsuses kaks natsi, DNVP esimees Hugenberg ja hulk parteituid. Riigipäevahoone tahtliku süütamise ettekäändel vangistati tuhandeid kommuniste ja keelati nende ajalehe ilmumine, Riigipäevavalimistel 5.03.1933 said natsid 43,9% häältest; KPD veel 12,3%, kuid pärast valimisi see keelustati. 23.03. võeti vastu häältega 444 – 94 riigiseadus, millega Hitler sai neljaks aastaks diktaatori õigused. Vaid sotsiaaldemokraadid olid seadusele vastu, kuid vajaliku enamuse saamiseks takistasid SA-mehed mõningaid neist pääsemast hääletusele. Juunikuus SDP keelustati. Teisi parteisid ametlikult ei keelustatud, kuid juuli alguses lugesid sakslased ajalehtedest, et partei oli korraga “südamlikus üksmeeles Juhiga” otsustanud lõpetada oma tegevuse.

12.11.1933 peetud Riigipäevavalimistel olid vaid natside kandidaadid ja hääletajad pidid alla kirjutama ustavuse tõendusele Hitleri suhtes. Hääletusaktiivsus oli 95,3%. Hääletamatajätnud kutsuti Gestaapo vestlusele ja paljud kaotasid töökoha. Poliitilise teisitimõtlemise kõrval püüti maha suruda ka vaimulikku teisitimõtlemist. Kümned luterlikud, reformeeritud ja ühendatud maakirikud liideti natside poolt juhitud Evangeelseks Kirikuks, mille vastu sündis natside tagakiusatud Tunnistuskirik. Roomakatoliku kirikuga sõlmiti konksdaat ja kirik tõmbus tagaplaanile.

Juudid välja!

Ehkki juute oli Saksamaa elanikonnast vaid üks protsent, oli juudivaenulikkus poliitikas tuttav juba keisriajast, mil riigipäevadel istus antisemitismile pühendunud Reformipartei. Natsid õhutasid juudivaenulikkust kõnede, trükiste ja SA tänavavägivallaga, mida ilmestavad marsilaulu sõnad “Wenn das Jedenblut vom Messer spritzt, dann geht`s nochmal so gut” (”kui juudi veri pritsub pussnoast, siis asjad lähevad paremini”).

Pääsenud võimule, hakkasid natsid kohe puhastama Saksamaa ametnikkonda ning teadus- ja kultuurielu juutidest. Murele, et juudi teadlaste eemaletõrjumine põhjustaks Saksamaa füüsika ja keemia taseme järsku langemist, vastas Hitler kuulsa repliigiga: “Siis tuleb meil hakkama saada füüsika ja keemiata!” Nürbergi rassiseadusega 15.09.1935 keelati “aarialaste” ja juutide vahelised abielud ja seksuaalsuhted. Samal ajal võeti juutidelt Saksa kodakondsus.

1938. a. jooksul tehti kindlaks juutide omand ja ettevõtted võeti “aarialaste” valdusesse. 17.08.1938 tuli juudi meeste nimedele lisada Iisrael ja naiste nimedele Saara. Passidele lisati alates 5.10. suur J-täht. “Kristallööl” 9.10. tapeti vähemalt 36 juuti, 191 sünagoogi süüdati põlema, 815 poodi hävitati ja 30000 juuti vangistati. 15.11. heideti juudi lapsed saksa koolidest välja. Üha enamad põgenesid maalt, ehkki see tähendas varanduse jätmist ja ehkki juudid ei olnud eriti teretulnud mitte kusagil.

Saksamaa võimu levimine tähendas Saksa seaduste ja julmuste suundumist üha uutele juudi kogukondadele ja põgenikele, kes ei olnud läinud piisavalt kaugele. Alati ei vajatud Saksa riiki: kohalike natside võimu all olev Daanzigi vabalinn kopeeris hoolikalt Saksamaa juudivastaseid määrused juba aastaid enne linna ühendamist Saksamaaga 1939. a. ja mitmetes maades (muuseas Itaalias, Ungaris, Lätis ja Leedus) koostati omaalgatuslikult juudivastaseid seadusi.

Lõplik otsus.

30.01.1939 ütles Hitler oma Saksamaa Riigipäevadel, et uus maailmasõda tähendaks juudi soo hävitamist Euroopast. Salajase “lõpliku eesmärgi” (Endziel) mõiste esineb esmakordselt 21.9.1939 SS – juhi Reinhard Heydrichi kirjas hävitusrühmade (Einsatzgruppen) komandöridele. Sõnalist vormi “lõplik otsus” (Endlösung) kohtame 20.05.1941 RSHA komandöri Walter Schellenburgi kirjas. Heydrichi juhtimisel peeti 20.1.1942 Wannsee järve kaldal Berliinis koosolek 11 miljoni Euroopa juudi mõrvamise suhtes. Kuna mahalaskmine oli osutunud aeglaseks ja tapjale vaimselt raskeks meetodiks, siis hakati kasutama gaasi, mida varem oli katsetatud invaliidide ja vaimuhaigete hävitusprogrammis. See programm tuli katkestada kirikute ja kodanike protestide tõttu. Palju suuremale projektile juutide hävitamisest seisid avalikult vastu vaid vähesed, seades ohtu oma elu.

admin Ajalugu

Jad Vashem Iisraelis ja Soomes

detsember 1st, 2000
Comments Off

Shalom, november 2000

Hiski Haapoja

Tõlkija: Lea Lääts

Jad Vashem on Iisraelis 1953. a. asutatud holokausti ohvrite ja juudi opositsiooni mälestust kalliks pidav ühing, mille keskus on Jeruusalemma Mälestusmäel. Selle kollektsioonides on 86000 raamatut ja üle 55 miljoni dokumendilehekülje.
Paljudele toob nimi Jad Vashem (mis on võetud Jesaja raamatu salmist 56:5) kõigepealt meelde keskuses asetseva pühamu Ohel Jizkos, mille põrandat kaunistavad 21 suurima kontsentratsioonilaagri nimed, või üle 5000 hävitatud juudikogukonna monumendi Hävitatud kogukondade orus. Ühing ei ole siiski vaid turismiobjekt ja muuseum; see on avaldanud rohkesti holokaustiga liituvaid uurimusi ja osalenud natsikurjategijate, nagu Adolf Eichmanni saatmisel kohtu ette. Jad Vashem on andnud Rahvaste Õiglase aunimetuse 16000-le mittejuudile, kes aitasid juute holokausti ajal. Jad Vashemi Soome Osakond rajati Turus 1993. a. Asutajaliikmeid oli kümmekond, esimeseks juhatajaks valiti Hannu Elo. Aastatel 1995-99 oli juhatajaks professor Karl Juhan Illman ja praegu Abo Akadeemia Vana Testamendi eksegeetika dotsent Risto Nurmela (43). Liikmeid on ligi sada ja nad esindavad mitmeid eluvaldkondi. Ühingusse võivad kuuluda Soomes alaliselt elavad isikud, kellest vähemalt kaks kolmandikku peavad olema Soome kodanikud, ning Soomes tegutsevad grupid. Juutide tagakiusu ajaloo uurimise kõrval jälgib ühing ka kaasaegseid juudivastaseid ilminguid. Kogu oma tegevuse vältel on ühing püüdnud saada Soome kalendrisse ametlikku holokausti päeva. Euroopa parlament soovitas mälestuspäeva tähistamist 1995.a., samuti tegi seda Stockholmi holokausti konverents.

Ühing on tegelnud ka rootsikeelse raamatu “Kõnelge sellest oma lastele” soomekeelse trüki toimetamisega. Raamatust on juba olemas Rootsi valitsuse poolt avaldatud soomekeelne versioon, aga see on kirjutatud rootslaste vaatenurgast ja Soomet vaevalt märgitakse. Risto Nurmela on rahulolematu ametliku Soome vastumeelsuse suhtes paigutada kasvõi ühte miljonit marka sellele projektile. Siiski on kirjutatud esimene versioon, mille kohta asjaga kursis olevad, nagu näiteks Helsingi juudi koguduse esindajad, on öelnud oma kommentaare. Sellest normaalsest toimetusprotsessist edestas “Helsingin Sanomat” valeteate pealkirja all “Juudid nõuavad oma ajaloo ülevaatamist”.

admin ...

Holokaustist Eestis

detsember 1st, 2000

Raadiointervjuu 09.12.2000

Ülo Niinemägi: Esimesed 1000 juuti tapeti 4 kuu jooksul aastal 1941, enne kui sakslaste käsk juutide hävitamiseks välja oli antud.

Eugenia Gurin-Loov: Jad Vashemi andmetel on Eestis hävitatud 20 000 juuti. Eesti ajaloolased on avaldanud umbusaldust selle arvu suhtes. Kuna ma ei armasta kuulajaid petta, siis märgin, et ma ei ole pädev seda täpselt ütlema. Ma ei tahaks ka arvata, et Jad Vashhem võttis seda õhust. Kust siis tulid need juudid? Nad toodi kohale peaaegu kõikidest natside poolt okupeeritud Euroopa riikidest, esimesed tulid 5. septembril 1942, neid toodi rongides ja esimene eshelon tuli Tshehhist Theresenstadti getost. Nende rong peatus Raasikul, kus nad maha tulid. Neid sorteeriti: vanad ja haiged pandi bussidesse, noored ja tugevad veoautosse, see oli tehtud “peenelt”. Sakslased said aru, et neid on vähe ja nende vastu on mass juute. Nad tegid kõik, et ei tekiks paanikat. Paanikat kardeti ja sellepärast pandi vanad bussidesse, et näidata “hummaanseid” tingimusi. Bussid vurasid Kalevi-Liivale, seal lasti nad maha. Noored läksid tööle. Nii need eshelonid vangidega tulid. Väga palju toodi Lätist, Leedust, Berliinist, Saksamaa teistest paikadest, Prantsusmaalt, Hollandist, nii et oli küll, kust tuua.

Andres Võsu: Eesti Ekspressis 2. nov. 2000 räägib Iisraeli kodanik Masha Greenbaum, et sündinuna Leedus, toodi teda Eestisse Kiviõli lähedale. Ta ütleb, et ühtviisi julmalt kohtlesid vange nii eesti kui saksa soost valvurid. Kui mõni vang marssimisel vankus, läks valvur ta juurde ja lõi pikale. Ta nägi, kuidas eesti valvur ühel vangil löögiga käeluu murdis. Lõpuks ütleb ta, et eestlasi ta ei vihka tänu talunaisele, kelle põllul nad 2 päeva töötasid ja kes neile suure potitäie kartuleid keetis. Ta on seda maininud ka kõigile rahvusvahelistele ajakirjanikele, kes ta lugu kuulata on tahtnud.

E. G.-L.: Tahan siia lisada, et tutvusin 3 daamiga, kes olid siin vangis ja kes olid just 5. septembril 1942 Theresienstadtist siiatoodute hulgast. Nad jäid ellu. Nemad jutustasid, et eestlased aitasid neid toiduga ja see oli väga tähtis, et see aeg üle elada. Nad olid noored ja tugevad. Mõnikord töötasid nad tänavate sillutamisel koos vabade eestlastega. Ja ikka oli neil vabadel eestlastel midagi nende jaoks kaasa: leiba ja midagi leiva vahel. See oli neile väga oluline. Ka taludes aidati, kui nad kuskile tallu sisse said, ikka anti.

AV: M. Greenbaum kirjutab edasi, et 3 naist jooksid laagrist ära, aga toodi varsti tagasi ja lasti teiste ees maha. M. Greenbaum oli laagris koos perega, aga siis viidi isa minema ja lasti maha. Kui sõda lõppes, oli ta kaotanud 26 oma suguvõsa liiget.

E. G.-L.: Laagreid oli 20 ümber ja asusid põhiliselt Põhjarannikul.

Ü. N.: Kas Tartus oli ka laager?

E. G.-L.: Minu teada Tartus pärast 1941. a. juute ei hukatud. Laagrid olid põhiliselt põlevkivikaevanduste kandis.

Ü. N. : Nii et Ida-Virumaal on Aabrahami poegi igal sammul. Me teame neist laagritest vähe, me ei tea isegi nende asukohti. Aga mis on laagriks vaja – natuke okastraati ja mõned teibad, koerad ja püssimehed. Sealtsamast läheb läbi raudteeliin, millega saab kiiresti rongitäite kaupa inimesi kohale tuua.

E. G.-L.: Neid leidub ikka, kes on nõus valvama ja maha laskma. Lugesin ühe ajaloolase kokkuvõtet arhiividokumentidest, kus ta kirjutab, et Tartus ei olnud 1941. a. mingit probleemi leida mahalaskjaid. Vabatahtlikke oli rohkem kui vaja.

Ü. N.: Selline oli siis Eesti elu tegelikkus 59 aastat tagasi aastatel 1941- 45. Kas võib nimetada mõnda kohanime peale Klooga ja Kalevi-Liiva?

E. G.-L.: Laagrid asusid Kohtla-Järvel, Kohtla-Nõmmel, Navas, Eredal, Kiviõlis, Viivikonnas, Sillamäel. Kiviõlis, Kohtla-Järvel, Kohtla-Nõmmel ja Narvas oli mitu laagrit.

Ü. N.: Küllap sai Ida-Eesti linnadele osaks ränk saatus ka selle tõttu. Kas mahalaskmine oli põhiline tapmisviis?

E. G.-L.: Minu teada Eestis küll. Täpset kraavide asukohta ei tea.

Ü. N.: Venelane tuli sisse, hirmsad lahingud käisid üle, maapind pöörati teistpidi ja ilmselt tol ajal ei hakatudki midagi otsima.

E. G.-L.: Täpselt. Pikk vaikimine.

Ü. N.: Aga nüüd on aumärgiotsijad hakanud huvituma neist haudadest, aga nemad tunnevad huvi põhiliselt Saksa ja Eesti sõdurite haudade vastu, kellelt saaks saksaaegseid teenetemärke ja sõjameeneid, neid ei huvita konkreetselt koonduslaagri vangide hauad, isegi kui nad leiaksid mõne ühishaua.

E. G.-L.: Ilusad mälestuskivid on pandud Viivikonnas ja Kohtla-Nõmmel. Väga mahajäetud on Ereda, aga ikka püütakse märgistada. Narva laagri territoorium asub nüüd Venemaal. Ühe härraga, kelle perekond oli surnud laagris ja kes soovis seda kohta näha, käisime Kreenholmi vabrikus, mille ühe akna juurest paistis laagri territoorium.

Tuleb teha vahet nende vahel, kes on süüdi ja kes ei ole süüdi. Ei tohi süüdistada kogu rahvast ega öelda, et eestlased on süüdi. Süüdi on konkreetsed inimesed. Eestlased on juute aidanud, leiba toonud ja maha lasknud. Süüdistama ja karistama peab neid, kes maha lasid.

Ü. N.: Te olete väga õiglane. Aga kui minu koduõues lasti maha inimene, olgugi et teised tegid, siis ometi see süütu veri kisendab seal taeva poole ja midagi võiks ka peremees teha, et otsida lepitust selle suure ja Jumalastvalitud rahvaga.

E. G.: Nii raske kui mul pole, arvan ma, et ta ei saa midagi teha, kui tema õue tulid hambuni relvastatud mehed. Aga kui tema oli pealekaebaja ja kohalekutsuja, siis ta on süüdi.

Ü. N.: Rahva puhul kehtib korporatiivne süütunne. Kui numbrid on juba nii suured kui 20 000, siis võiks ka riiklikul tasandil paluda lepitust Iisraeli riigilt.

E. G.-L.: Saksamaal on kombeks öelda nende kohta, kes on sündinud pärast natsirezhiimi: neile osaks saanud hilise sündimise halastus. Ma leian, et see on väga ilusti öeldud. Halastus, et nemad ei pidanud läbi tegema seda proovi.

A. V.: Holokaustipäeva tähistatakse. Aastal 2001 on see päev 20. aprillil, kui kogu Iisrael meenutab holokausti.

E. G.-L.: Holokausti päeva – Jom ha-Shoa on Iisraeli Knesset määranud selle järgi, et 2. nissanil algas ülestõus Varssavi getos. Kuna juudi ja gregooriuse kalender ei lange kokku, siis on see liikuv päev. Olin juhuslikult Iisraelis, kui seal tähistati holokaustipäeva ja seda ei unusta ma kunagi. Eelmisel õhtul pandi kinni kõik lõbustusasutused, ka restoranid ja baarid. Järgmisel päeval oli 3 minutit kestev sireen. Komme on selline, et kui sel momendil teed midagi oma kodus, näiteks pesed nõusid või kuivatad nõusid, siis pead sireeni ajaks sellesse asendisse tarduma. Minul läks nii hästi, et jäin tarduma akna juurde ja nägin, et kogu liiklus seisis, noored inimesed tulid autodest välja ja olid valvelseisakus kogu sireeni vältel. Sünagoogides toimuvad teenistused, mõned ka paastuvad, nii see kestab kuni päikeseloojakuni, kuni kõik jälle elavneb – restoranid ja baarid tehakse lahti, elu lähen edasi ja nagu mina ütlen: “am israel hai” – Iisraeli rahvas jäi elama.

Mis puutub Eestisse, siis seda tähistab meie kogukond ja 2000. a. 2. mail me teatasime sellest tähistamisest paljudele Eesti asutustele, peaministrile, presidendile ja haritlaskonnale. Väga paljud tulid kohale. Väga ilusti esines Riigikogu asespiiker Siiri Oviir ja vapustavalt ilus kõne oli rahvastikuminister Katrin Saksalt. Kui rääkisime K. Saksaga, ütles ta, et see maksis talle ühe unetu öö. Loomulikult me tahame, et meile tunneks sel päeval kaasa rohkem inimesi.

Ü. N.: 2001. a. 20. aprillil võiksid ka kirikud ja usuorganisatsioonid seda päeva meeles pidada.

E. G.-L.: Või mainida vähemalt, see oleks väga hea.

Ü. N.: Ehk õnnestub teha kaart paikadest, kus need 20 000 juuti hukatud on.

E. G.-L.: Seda tehakse juba. Meie president on paar aastat tagasi loonud suure rahvusvahelise komisjoni, kes tegeleb totalitaarsete rezhiimide kuritegudega. Nad alustasid perioodist 1941-44 ja see uurimus peaks varsti valmima, siis saame teada ka kõik laagrid.

admin ...