Archive

Archive for detsember, 2000

Miks tekkivad konfliktid rahvuste vahel?

detsember 1st, 2000
Comments Off

Sõnavõtt Lepitusaktsiooni avaüritusel 23. detsembril 2000

David Slomka

Väga austatud prouad ja härrad! Täna on juutidel suur püha – hanuka. Ma ei hakka holokausti lugu jutustama, sest paljud juba teavad ja kui on soovi kuulata, siis meie pr. Looviga oleme alati nõus tulema, kuhu hr. Võsu meid kutsub. Ainult üks väike detail. Olin ise pärast vabastamist Kloogal kohapeal ja nägin kõike seda, mis mul isegi praegu ihukarvad püsti ajab. Need minu sõjaväeosad, kellega ma tulin Eestisse, tulid Narva alt mööda Leningradi maanteed, ja kõike, mis toimus selle maantee ääres alates Narvast ja lõpetades Raasikuga, olen oma silmaga näinud. Kui on kellegi soovi, jutustan heameelega. Mainiksin ainult, et juudi rahvas mäletab seda ja läheb veel sajandeid enne, kui sellest hakatakse rahulikult rääkima. Sest 6 miljonit juuti, keda hävitati, ei ole üks, kaks ega kolm. Meie arvestuste järgi hävitati Eestis 12 tuhat, aga Jeruusalemma andmete järgi 19 või 20 tuhat juuti. Saksa natsismil oli teooria, miks hävitada juute. Peale I maailmasõda oli Saksamaa laostunud. Oli vaja raha, et maa uuesti üles ehitada. Arvati, et kui nad raha juutidelt ära võtavad, saavad nad Saksamaa uuesti üles ehitada. Tegelikkus kujunes teistsuguseks, sest terve maailma juutlus andis raha selleks ja võttis osa Saksa fashismi hävitamisest, see oli võitlus elu ja surma eest. Pöördudes tagasi Eestisse, on juudid siin elanud pikka aega kõrvuti eestlastega. Oleme teineteisele silma vaadanud ilma vastikuseta teineteise suhtes, selle asemel on pigem soe tunne. Sündisin Pätsi ajal Eestis. Päts oli suur juutide sõber. Miks tekkivad konfliktid rahvuste vahel? Kui riik ja valitsus lubab, siis alati leidub üks grupp inimesi, kes kuriteo toime saadab. Me oleme siin täna koos ja lubame, et seda ei juhtu enam. Aga kui valitsus seda ei keela, võib homme jälle midagi juhtuda, sest valitsused annavad poliitilise võimaluse teostada pogromme, tapmisi. Tsaari-Venemaal lubas tsaarivõim mustasajalastel teostada pogromme. Soomes seati Saksa ajal nii, et Soome kodanikest juute ei saanud hävitada. Aga meil seda takistust ei tekkinud. Võime öelda, et olime okupeeritud maa ja Saksa võim lubas. Tekkis olukord, et meie oma strtuktuurid nagu omakaitse, politsei, SS tegelesid nende laagrite organiseerimisega ja 4 kuu jooksul hävitati kõik Eestisse jäänud juudid.

Tänane hanuka püha on väga rõõmus püha ja ei taha teid rohkem nende mälestustega koormata. Minu sõnum oli see, et kui valitsus võtab osa ja lubab, et enam midagi sellist ei juhtu, alles siis me võime olla kindlad. Aga rahvastest me ei vihka isegi sakslasi, sest Saksa rahvas ei ole süüdi, vaid süüdi on tolleaegne Saksa natsistlik valitsus. Aitäh teile.

admin ...

Holokaust on 20. sajandi nähtus

detsember 1st, 2000
Comments Off

Sõnavõtt Lepitusaktsiooni avaüritusel 23. detsembril 2000

Eugenia Gurin-Loov

Holokaust on jätnud oma jälje 20.sajandile ja see jälg, see pitser, jääb veel paljudeks sajanditeks, nagu see oli ka inkvisitsiooniga. Ma ei hakka kirjeldama teile holokausti õudusi, ma olen need juba oma raamatus enam-vähem talletanud.
Soovin vaid öelda, et kuigi mina olen püüdnud seda nähtust uurida, analüüsida, ei suuda mu hing siiski mõista, kuidas niisugune nähtus võis üldse aset leida, mis juhtus inimestega, kelle seas elasid sajandite vältel juudid. Naaberkatus. Kuhu nad jäid? Keegi ei tundnud huvi. Väga vähesed tundsid. Euroopa oli kaetud mustade pilvedega, nii näen mina seda, sest holokaust ei puudutanud ainult juute. Ta puudutas ka mittejuute, kelle seas need juudid elasid ja kus neid mõrvati ja kelle mulda nende laipu visati. Euroopa oli kaetud mustade pilvedega. Kuid nende pilvede vahel olid siiski väikesed valgusekiired. Need olid need inimesed, need mittejuudid, kes ulatasid juutidele oma käe ja abi. Neid ei olnud palju, aga nad olid. See, et nad oli, annab lootust, et inimkond ei ole kadunud. Sellepärast et need inimesed, kes siis abistasid juute, riskeerisid oma eluga ja oma laste eluga. Aga juudi rahvas jäi ikkagi elama ja leidis endas veel jõudu asutada oma riik pärast üle 2000-aastast riigist ilmaolemist. Nad ehitasid seda riiki üles, asutasid oma riikluse, majanduse, nad oskavad oma maad valitseda ja kaitsta, ma loodan. Nii et võib öelda: Am Israel hai – juudi rahvas elab. See, mis toimub täna – see lepitus on minu meelest ja ka juudi kogukonna silmis väga suure tähtsusega. Seda on raske üle hinnata. Ma loodan, et see on meie lähenemise algus. Loodame, et inimesed muutuvad sallivaks, tolerantseks, et nad mõistavad, et võib olla ka teisi konfessioone, võib olla ka teist usku ning et see, kellel on teine usk, ei ole paha ega halb. Ilma lähenemista ei jää inimkond ellu. Ainult viha peale ei saa midagi rajada. Võõrandumine ei too samuti head. Niisiis loodan, et sellest tänasest päevast algab meie lähenemine, meie sõprus, meie sidemed. Loodame, et see aitab kaasa sellele, et Jumal ei pea enam edaspidi küsima: Kain, kus on su vend? Ja et me lõppude lõpuks saame aru, et me oleme vennad, kuna me oleme ühe Jumala lapsed. Andku Jumal, et see täide läheb.

admin ...

Lepitusaktsiooni avaüritus

detsember 1st, 2000
Comments Off

Tiit Salumäe kõne 23. detsembril 2000

Tiit Salumäe

“Auväärt isad ja emad, lugupeetud vennad ja õed, armsad sõbrad! Mul on suur rõõm õnnitleda teid lähenevate jõulude puhul ja hanuka pühade puhul.

Jõulude ja hanuka ühendavaks mõtteks on valgus. Me tahaksime täna nende lähenevate jõuludega rõhutada veel üht jõulude jaoks väga olulist mõtet – leppimise mõtet. Me ju teame hästi meie tuntud jõululaule ja ühes neist öeldakse nii: anna andeks, lepi ära, siis su süda särab ka. See on olnud meie vanemate ja vanavanemate tarkus, et süda võib tegelikult siis rõõmust särada, kui see süda on lepitatud. Nende jõuludega me tahaksime mõelda ühele leppimisele, ühele andekspalumisele, mida on küllap oma südames paljud inimesed läbi kõikide aastasadade teinud, aga mida tuleb meil täna sellel 2000. aasta lõpul väga selgelt välja öelda ja südamesse võtta. Me tahame tänase päevaga alustada ühte
aktsiooni allkirjade kogumise ja leppimise näol selle ülekohtu osas, mida kristlased on teinud teinud juudi rahvaga. Meil on ette valmistatud selleks ka vastav avaldus ja süü tunnistamise tekst. Me alustame täna siin Eestis ettevalmistusi aatal 2001 kohe pärast ülestõusmispühi 7.-22. aprillini Jeruusalemmas toimuvale leppimis- ja andeksandmise kongressile. Sinna kogunevad inimesed kõikidest maailma osadest. Ettevalmistused on juba alanud ja mitmed rahvad on juba oma keskel käivitanud selle konkreetse andekspalumise, meil Eestis on see ühel või teisel põhjusel siiani alustamata. Me ei taha sellega rohkem viivitada. Me tahame vastu minna säravate silmade ja puhaste südametega jõuludele ja see eeldab meie leppimist. Piibli ja kiriku õpetuse järgi võin öelda, et leppimine ja andeksandmine toimub üksikute isikute tasandil. See, et me läheme üksteise juurde ja palume andeks. Piiblist me tunneme ka leppimist rahvaste tasandil. See, et me läheme ühe rahva juurde ja ütleme: me oleme ülekohut teinud. Niisugust ülekohut tahame me täna tunnistada.”

Seejärel luges Tiit Salumäe ette avalduse ja süü tunnistamise tekstid.

“Lõpuks tahaksin öelda mõne sõna, mis saab edasi. Need isiklikud tunnistused, mida anname täna ja edaspidi, peaksid meid kutsuma üles tunnistama sedasama mitte ainult üksikute inimeste, vaid ka kirikute ja kogudustena, ja lõpuks riigi
ja rahvana. Oleme valinud tee, et alustada minust ja sinust – üksikutest inimestest. Võin teile kinnitada, et nagu viha on nakkav, nii on ka andeksandmine, halastus ja headus nakkav. Meie tahaksime nakatada üksteist, meie kirikuid ja kogudusi, meie ühiskonda lepituse nakkusega. Me näeme ja tunneme muret võõrandumise pärast meie maal, olgu valitsus ja rahvas, olgu inimsed üksteisega, me tahaksime lepitusega edasi minna ja lepituse pärast Jumalat paluda. Soovin siis, et leppimine oleks tõesti nakkav ja et see leppimine, mida me tahame ja tohime täna siin alustada, et see haaraks meie maad ja tervet maailma. Kui tuleme kokku Jeruusalemma, Pühasse Linna, pärast ülestõusmispühi, et anda need allkirjad seal üle, siis palume, et sellel leppimisel võiks olla vilja. Soovin õnnistust jõulupühadeks ja soovin, et see andekspalumine saaks vastu võetud.”

admin JRKS

Antisemitism Eestis

detsember 1st, 2000

Andres Võsu

Antisemitismi kui riiklikku või ühiskondlikku süsteemi pole Eestis olnud. Samas on eestlased olnud juudivaenulike valitsuste tööriistadeks, kes vahel on olnud innukamad valitsejate käskude täitjad kui valitsejad ise. Eestlane oma loomult ei ole olnud juudivaenulik, pigem on ajalugu teda teinud orjameelseks. Kahjuks on tulemuseks olnud nii naabri, kui ka juudi väljaandmine ja mõrvamine.
Aastaks 1940 elas Eesti territooriumil 3500 juuti. Eestis algasid okupatsioonid. Paljud juudid lahkusid koos Vene vägedega Venemaale. Hitler otsustas, et "Lõplik lahendus juudi probleemile" on mõrvata kõik juudid, keda natsid kätte saavad. Kõige üllatavam oli see, et hävituse väljatöötajad ei olnud paadunud hariduseta sadistid, vaid korralikud haritud inimesed. Heydrich esitas 20. jaanuaril 142. a. Wannsee konverentsil "Lõpliku lahenduse" plaani, kus oli ära toodud maade järjekorras 11 miljonit juuti. Eesti nime taga oli siis juba kiri judenfrei ehk juudivaba. Eesti oli ainuke maa Euroopas, kus kõik siiajäänud juudid mõrvati. See tähendab, et kui mujal tehti ettevalmistusi, olid Eestimaal Eesti Vabariigi kodanikest juudid juba hävitatud. Kuidas see oli võimalik?

Peale 1000 Eesti Vabariigi kodanikest juudi hävitati meie maal veel 19000 põhiliselt Leedust ja Poolast sissetoodud juuti. Üks neist, Narva ja Kiviõli koonduslaagrites olnu, praegu Jeruusalemmas elav Masha Greenbaum, ütleb intervjuus Eesti Ekspressile 2.11.2000: "Kui mõni vangidest marssimisel vankus, läks valvur ta juurde ja lõi pikali. Nägin, kuidas Eesti valvur ühel vangil hoobiga käeluu murdis…palju julmemad olid meie eestlastest valvurid
Omakaitsest. Nad peksid neid, kes end liiga aeglaselt liigutasid või väsimusest ära minestasid." Samas ta ütleb: "Eestlasi ma ei vihka. Küllap tänu sellele
talunaisele, kelle põllul me kaks päeva töötasime ja kes meile suure potitäie kartuleid keetis." Sellest ja ka muudest artiklitest tuleb välja, et meie rahva seas on olnud erisuguseid inimesi. Seisukoha võtmine holokausti suhtes ei pea olema kõiki süüdistav aksioom. See peaks olema erinevatele käitumistele hinnangut andev. Selleks, et meie rahvas, mis ka kunagi maailmas ei juhtuks, teaks mis on õige.

Kuna seda teemat on vähe uuritud, siis selguse toomine läheb järjest keerulisemaks. Pealekaebusi ja mõrvaotsuseid võib leida arhiividest. Kas ja kuidas juute aidati, me teada ei saa. Selliseid asju ei ole keegi kirja pannud.

Põlvkonda, kes neid aegu ja sündmusi mäletab, ei ole varsti enam. Ometigi on ka positiivseid näiteid. Isidor Levini päästjateks on professor Uku Masing ja Eha Masing. Neile on istutatud mälestuspuu Jad Vashemi Õigete Alleel Jeruusalemmas.

Samas holokausti uurimise paigas on tähistatud Klooga surmalaager ja 11 Eesti linna, kus hävitati juudi kogudused. Kristlased on õigustanud antisemitismi sellega, et juudid tapsid Jeesuse. Sel juhul pole aru saadud sellest, et Jeesus suri meie kõikide eest. Ei mõisteta ka, et Jumal on juutide kaudu andnud meile prohvetid, Jeesuse, apostlid – kogu Piibli, eetika, kultuuri ja tõekspidamised. 1. Moosese raamat 12:3 ütleb: "Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad…"

Kas Eestis on ka praegu antisemitismi? On küll. Eestis on kirjastatud Venemaalt pärit totaalseid negatiivseid väljamõeldisi juutidest kui maailmavallutajatest "Siioni tarkade protokollides". Viimati üritati seda teha aastal 1995 ajalehes "Post", mis küll – tänu Jumalale – seepeale kohe pankrotti läks. Nimetatud raamat oli isegi üheks Hitleri käsiraamatuks pärast 1920. a. Eestist Saksamaale toimetamist. 1996. ja 1998. a. avaldati Jüri Lina raamat "Skorpioni märgi all", mis on oma sisult juute ja kristlasi laimav. Need raamatud ja paljud muud ajakirjanduses ja kirjanduses ilmuvad repliigid kujundavad praeguses Eestis meie seisukohti ja suhtumisi. Eestis süüdistati juute kommunismi poole hoidmises lihtsalt sellepärast, et mõned Venemaa omaaegsed liidrid olid juudid.

Paljud küsivad, mis meil on tegemist 60 aastat tagasi toimunuga. Ei olegi. Küsimus on rohkem selles, et kas me teeme kõik, et selliseid tegusid enam ei toimuks. Suurem osa Euroopa riikidest on pöördunud Iisraeli poole andekspalumisega. Seda tegi hiljuti Soome Kirik. Eesti pole seda siiamaani teinud. Piibel ütleb "Teie olete maa sool". See annab kristlastele suure vastutuse ja kohustuse. Me ei tohi olla ükskõiksed, eriti olukorras, kus on astutud rahva vastu, keda Piibel nimetab "Jumala silmateraks".

Miks Eesti peab juutidelt andeks paluma?

Esiteks – me elame lõpuajas. Kirikul on kohus saada puhtaks enne Messia tulekut. Vastavalt Piibli prohveteeringutele on tulemas Messiaanlik Rahuriik. Kas see tuleb ühe, kümne või saja aasta pärast, me ei tea ega peagi teadma. Mida me teame on see, et me peame olema selleks valmis. Valmis peab olema nii üksikisik kui ka kogudus. Kuid see eeldab tagasivaadet ka minevikus valestitegemiste hindamisel ja lepituse otsimisel.

Teiseks – Eesti usklikud on Eestimaa sool. Kui meie ei palu andeks oma rahva patte, kes seda siis veel teeb? Kristlased peavad paluma oma rahva eest. Selle sisse kuulub ka andekspalumine oma rahva eksimuste ja pattude eest: apaatsuse, orjameelsuse, abivajaja mitte aitamise, äraandmiste ja sooritatud mõrvade eest.

Kolmandaks, ei saa juudid iialgi tunnustada Jeesust kui Messiat, kui me ei ole eelpooltoodule hinnangut andnud. Vana Testamendi prohvetid ei jutusta äraandvast, omakasupüüdlikust, tapvast ja sõdivast Messiast. Vastupidi, juudid ootavad Messiat, kes toob armu ja rahu. Kahjuks ei ole kristlik kirik juutide suhtes alati selline olnud. Ka Hitler, tappes 6,5 miljonit juuti jäi kuni oma elu lõpuni kristliku kiriku liikmeks. Selleks, et luua juutidega dialoog, tuleb selgelt seista piiblelikel väärtustel. Sündmustele ja olukordadele, mis läbi kristliku kiriku ajaloo ei ole seda esindanud, tuleb anda vastav hinnang.

Äärmiselt mittekristlik on põhjendada oma eksimusi sellega, et juudid on ka eksinud. Meilt ei nõuta kunagi aru selle eest. Küll nõutakse meilt aru enese, oma rahva ja ka juudi rahva pärast – selle eest mida meie oleme valesti teinud või tegemata jätnud. Jumal on meid pannud vahimeesteks:

Aga kui vahimees näeb mõõga tulevat, aga ei puhu sarve ega hoiata rahvas ja mõõk tuleb ning " võtab ära nende hulgast ühe hinge, siis võetakse see küll ta oma süü pärast, kuid tema verd ma nõuan vahimehe käest. Ja sina, inimesepoeg, sinu olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks…"
Hesekieli 33:6-7

Soovin meie rahva puhastumist kõikidest süütegudest. Isanda, mitte orjameelt.

Õnnistatud uude aastatuhandesse saabumist!

admin Peatoimetaja veerg