Archive

Archive for mai, 2001

Rohkem häda Templimäel

mai 1st, 2001

Palved või mürk?

Al-Aksa moshee Templimäel on islamimaailmas tähtsuselt kolmas püha paik ja suurim tüliküsimus Iisraeli ja Palestiina vahel. Seal mõistame, kuidas palestiinlased mõtlevad ja mida nad õpetavad.
Võiks arvata, et see hoone on palvuste ja kummardamise koht, kuid tegelikkuses on see vaid koht inimeste ülesõhutamiseks. „Palestiina inimesed ja araablased koos on partnerid pühas sõjas,“ hüüab Mufti, Ikrame Sabri, ja nii purustab reedene tseremoonia rahutegemise plaanid Iisraeliga. Mufti, moslemite kõrgeim autoriteet Pühal Maal, lisab: „Ja mina näitan teile tee. Isegi kui kõik Palestiina hiilgus pöörduks – mida ma ei usu, seda ei saa kunagi juhtuma – ja isegi kui juudid annavad ära oma mäe al-Aksa mosheele – mida ma iial ei usuks – ja isegi kui juudid tõmbuksid tagasi 1967 a. piiridesse – mida ma neist iial ei usuks – kui see kõik ka juhtuks. Moslemid ei kavatse kunagi teha rahu juutidega.“

Mufti öeldus on kaks põhilist viga: esiteks, see peab juute palestiinlaste okupantideks ja teiseks, jihad (püha sõda) saab peatatud. Sabri sisendab lootust, et ühel päeval vagad ja vaprad moslemid tõusevad üles ning peatavad selle. „Me peame kandma vastutust ja võitlema riigireetmise vastu“ ütleb ta.

admin Poliitika

Kõrbevaikuses

mai 1st, 2001

Kui Jumal lõi kõrbed, andis ta neile taimkattetu õhulise ilu, nii et iga tükike kõrbest on niisama suurepärane kui köitvaimad paigad maailmas. Kas Sahara Põhja-Aafrikas või Gobi kõrb Kesk-Aasias, Edela-Aafrikas Namiibia või Tshiilis ja Peruus Atacamani kõrb, igal kõrbealal on oma ainulaadne panoraam. Kuid see ei peaks üllatama, et üks geoloogidest on Iisraeli kõrbe nimetanud „geoloogiliseks paradiisiks – paletiks kõrbegurmaanile“- on ju tuntud tõsiasi, et Jumala südames on sellel maal eriline koht.

Juuda kõrbe tuleks igaühel ise külastada. Aprillis on selle pehmelt kaarduvad mäed kahe nädala jooksul kaetud tiheda lillevaibaga. See on vaid tilluke kõrbeiiris, mille suurimaks kõrguseks on vaid 10 cm. Ta on kui täiuslik miniatuur, õrn ja kaunis, laiudes samas üle kogu maastiku nii kaugele kui silm ulatub nägema.
Pisut kaugemal on vadid, kanjonid, mis on kuivad suvel, kuid sageli ülevoolavad vihmastel talvekuudel. Nende lausa drmaatiline ilu vaimustab paratamatult igaüht. Olenevalt aastaajast on palju võimalusi matkata kas läbi nende või ümber nende. Kui aga vaadata tähelepanelikult, võib
märgata kaljukitsi, toonekurgi pesadel, kotkaid, kuid võib ootamatult kokku juhtuda ka koopas või telgis eluneva ermiidiga.

Liivakivikaljud, kus kihiti on näha sinise, punase ja kollase ookri varjundeid, on märkimisväärne vaatepilt. Tee viib sageli üle juhuslike roheliste laikude, mis säravad kui smaragdid kahvatukollasel liivav. Aeg-ajalt võib sattuda jaanileivapuu- ja palmioaasidele, mis lausa kutsuvad peatuma ja istuma maha piknikuks selles rahulikus paigas.

Ka inimesed elavad kõrbes, otsides lähemat osadust Jumalaga on mungad ehitanud endile kaljuseintesse varjupaigad, kaugele eemale maailmakärast. Uued külad kõrbes on rajatud Piibliski mainitud asunduste varemetele, mis on olnud asustamata 2000 aastat ja kauemgi.

Need, kes arvavad, et kõrb on elutu, ei ole ilmselt kunagi seal käinud. Õrnad märgid elust on seal kõikjal, alates loomade käiguradadest kuni liivaga segunenud seemneteni – ainult pisut vihma ja taimed kerkivad kõikjalt kui imeväel. Täiskuu ajal on öine matk kõrbesse väga põnev, kuigi selleks tuleb liituda kogenud matkajatega või professionaalse giidiga. Enamus neist, kes kõrbes elavad, tegutsevad öösiti.Võib näha kõrberebase fosfortseeruvaid silmi, siin-seal vilksatab pimedas mõni hiir või salamander. On ka madusid ja skorpione, kuid nemad eelistavad end inimeste eest varjata, iseasi kui neid ehmatada.

Ja loomulikult on seal suurejoonelised kivimoodustised, mis sarnaneva hiiglaslikele puust tahvlitele Mitzpe Ramon´ist lõunas. Matkates mäel, mis on tuntud kui Har Karkom, kuid mõnede arvates on see Siinai mägi, võib näha sadu tundmatute nomaadide poolt kividesse uuristatud märke. Võib-olla uuristasid need sinna Iisraeli lapsed oma kõrberännakul umbes 3500 aastat tagasi.
Enamus inimesi, kes on käinud korra kõrbes, tahavad sinna tagasi. Kõrbes on midagi kutsuvat. See on eriline koht, kus tekib soov leida Jumalat. Selles kõrbevaikuses võib nii mõnigi välja peilida Jumala tasase vaikse hääle.

admin Geograafia / loodus

Yad Hashmina – Piibliaegade aed

mai 1st, 2001

1971. aastal sai rühm Soome kristlasi ühise nägemuse minna Iisraeli ja asuda elama juutide keskele. Nende nägemus hakkas teostuma, kui tollane Iisraeli peaminister Golda Meir kinkis neile ühe mäetipu Jeruusalemma lääneosas. Sellel mäetipul lõid nad moshav´i, ühiste huvidega inimeste kibutsi – sarnase kommuuni, millele pandi nimeks Jad Hashmona. Sõnasõnalt tähendab see „Kaheksa mälestus(eks)“ – mälestamaks kaheksat juudi pagulast, kes 1942. aastal Soome poolt natsidele välja anti.
1979. aastal ühinesid moshav´iga messianlikud juudi usklikud. Juudid ja kristlased töötasid koos käsikäes kommuuni ühise tuleviku nimel.
Sellest tagasihoidlikust algusest on kujunenud välja edukas Moshav, kus elavad ja töötavad 11 perekonda ja ka paljud üksikud koos kristlike vabatahtlikega maailma eri paigust.

Lisaks võõrastemaja pidamisele on moshavi´s ka oma puidutöökoda, kus valmistatakse kõrgekvaliteedilist mööblit. Kuid hiljuti valmis Jad Hashmonas uusim projekt, mille läbi moshavis loodetakse rohkem õnnistusi suurenevale külalistevoolule – valmis piibliaegade aed.

Piibliaegade aia loomise idee tekkis sellest, et moshav´i maa-alal kaevati välja mitmeid arheoloogilisi leide. Oma ainulaadse asupaiga tõttu Juudamaa mägedel, mis ümbritsevad Jeruusalemma, tekkis moshav´i usklikel soov näidata külastajatele, kuidas inimesed elasid ja töötasid selles paikkonnas piiblisündmuste aegadel ja kuidas Jumalal oli võimalik ära kasutada „põllumajanduslikku keelt“ vaimsete põhimõistete selgitamisel.
Beit Shalomi nimelise fondi rahalise toetuse abil kutsuti väljapanekuid tutvustama antiikse tehnoloogia üks tippasjatundjaid Joshna Drey. Keskkonnas, kuhu külastajad satuvad, on neil võimalik mitte ainult näha, kuidas inimesed ammustel aegadel töötasid, vald ka ise kõik järgi proovida, kuna kõik väljapandud esemed on töökorras.

Näiteks on aia põllumajandussektoris keset oliivisalu oliivipress. Koristusperioodil võivad külastajad ise korjata oliive, pressida neist õli välja ja võtta see koju kaasa. Sama käib ka bütsantsi-aegse veinipressi kohta.
Veel üks ligitõmbav väljapanek piibliaegade aias on täpne koopia vanaaegsest mikveh´ist. Mikveh on rituaalse juudiusu bassein, mis on olnud kasutusel juba iidsetest aegadest. Olles kord juba Iisraeli- reisil, pakutakse siin kirikute gruppidele ristimistseremooniat ajaloohõngulises basseinis.

Piibliaegade aia avamisel viibisid kutsutud külaliste ja kõnelejate seas nii turismi kui ajaloomuististe ministeeriumide esndajad. Meedia levitas sõnumit terves Iisraelis ja tõi sajad juudid seda vaatama. Arye Bar David, üks Yad Hashmona giide ja aia arendamisrühma liige: “Meile meeldiks näha rohkem iisraellasi meie aeda külastamas. Sissepääs on tasuta ja maailma-inimesed saavad teada vaimulikest õppetundidest, mis Jumal annab meile oma sõnas.“
Piibliaegade aed on tõesti väärt külastamist. Seal ei ole mingit maksu ja turismigrupid võivad otse Yad Hashmona´st tellida giidi. Aed on avatud kõigil päevavalgustundidel. Puhketunniks pakub Moshav´i kohvik lõhnasid ja jooke, kohvi, teed ja kooke nii gruppidele kui ka üksikkülastajatele. (Ratastoolis liikujatele ei ole aed sobilik)

admin ...

Machpelah

mai 1st, 2001

Israel Today, Märts 2001

Tõlkija: Ingvar Kull

Machpelah asub Hebronis, see on ühe välja ja koopa nimi, mille Aabraham ostis 400 hõbeseekli eest endale perekonna matmispaigaks (1Ms 23).
Kolm patriarhi ja nende abikaasad – Aabram ja Saara; Iisak ja Rebeka; Jaakob ja Lea – on maetud Machpelah koopasse (1Ms 25:10; 49:29-33; 50:13). Ainuke, kes puudub sellest traditsioonist, on Jaakobi armastatud naine Raahel, kes maeti Bethlemma lähedale. Legend räägib veel sellest, et Aadam ja Eeva olevat sinna maetud, mida on kinnitanud ka juudi ajaloolane Flavius Josephus ning Talmud. Esiisade haudade tõttu on Hebron teine püha linn juutidele Jeruusalemma järel.

Koopa lähedal asub ka juurdepääs ühele kuulsatest kuningas Heroodese kindlustest. 7-ndast sajandist pKr on paik saanud pühaks ka moslemitele, kes Ismaeli järglastena vaatavad Aabrahamile kui Araabia rahva esiisale. Sajandeid on moslemid keelanud ja takistanud juutidele juurdepääsu siia paika, ja 14-ndal sajandil ehitasid nad Heroodese kindluse ümber mosheeks. Tänapäeval on juutidele ja moslemitele eri sissepääsud Machpelah koopasse, kuid tüli on püsinud.

admin Ajalugu

Piibli maa

mai 1st, 2001
Comments Off

Shalom 2/2001

Clareme H. Wagner Jr.

Tõlkija: Lea Lääts

Piibli maa pinnavormid, ilmastik, taimed ja loomad avaldavad mõju inimestele, kes seal elasid ja elavad. Nende iseärasuste teadvustamine aitab meid sügavamalt mõista paljusid piiblitekste, nii õnnistusi kui ka hoiatusi, millistega inimesed pidid arvestama.
Iisraeli ilmastik

Iisraelis on põhiliselt kaks aastaaega: vihmane talv ja kuiv suvi. Enamasti muutub ilm kuumast suvepäevast külmaks talvepäevaks ühe ööga ja püsib siis samasugusena kevadeni. Kevadel, mil on jahe ja meeldiv, muutub ilm ühel püeval kuumaks ja kuivaks – suvi tuli tagasi!
Igal aastal kingib Holland Jeruusalemmale tuhandeid tulbisibulaid. Just siis, kui on tulpide õitseaeg, muutub talv suveks ja õrnad kroonlehed langevad kiiresti maha.

Temperatuurid

Tavaliselt vahelduvad temperatuurid Iisraelis lõunas asuva Eilati augustikuisest +39°C põhjas asuva Safedi +4°C. Hermoni mägi, Iisraeli kõrgeim põhjapoolne tipp on külmem ja seal on piisavalt lund suusatamiseks. Golanidel on lund igal aastaajal, Galileas, Samaarias ja Juudeas (kaasaarvatud Jeruusalemmas) igal teisel või kolmandal aastal. Soojarekordit, +54°C, mõõdeti Jordani orus 1921.a.

Vihm, vihm ära lakka!

Tõotatud maa, kuhu Jumal tõi heebrealased oli vihmamaa, teistssugune kui Egiptus: „Sest maa, kuhu sa lähed, et seda pärida, ei ole nagu Egiptusemaa, kust te ära tulite, kus sa külvasid oma seemet ja mida sa jalaga veeratast tallates kastsid nagu juurviljaaeda, vaid see maa, kuhu te lähete, et seda pärida, on mägine ja oruline maa, mis joob vett taeva vihmastt.“ (5Ms11:10,11). “Jalaga tallates „ osutab viisile, kuidas Egiptuses kasteti maad. Niiluse ääres asetsevatele põldudele saadi vett jalaga tallatava vesiveski abil. Iisraelis kastis Jumal põlde vihmaga. Vihmaperiood on novembri ja veebruari vahel. Piibel räägib varajasest ja hilisest vihmast. Varased vihmad võivad saabuda septembri lõpus ja hilised märtsi lõpus või aprilli alguseks. Need lisasademed on alati õnnistus.

Keskmäestiku mõju tõttu surutakse Vahemerelt itta suunduv niiskus mägede kohale, kerkides otsekui seen. Aga kui õhk on ületanud keskmäestiku, kus asetsevad Jeruusalemm, Betlehem ja Hebron, levib see maapinna alanedes allapoole merepinda Jordani orgu. Nii nagu pigistatud seen ei kasva surve vähenemisel, nõnda ei vabane niiskus vihmana. Sellest tulenevalt on läänepoolsed nõlvad rohelised ja vihmast niisutatud, idapoolel on aga Juudea kõrb, kus Jeeriko iga-aastane sademete hulk on vaevalt 5 cm.

Hämmastav küll, kuid Jeruusalemma ja Londoni iga-aastane keskmine sademete hulk on sama, 55 cm! Vahe on vaid selles, et Jeruusalemmas vallandub vihm 50 päevaga, Londonis jaguneb see aga umbes 300 päevale. Talve sademed ei lange ühtlaselt ja vihmahulk oleneb piirkonnast. Loodes on kõige vihmasem ja kagus kõige kuivem. Iisraelis sajab vaid 40-60 päeval aastas. Põhjas sajab 50-100 cm aastas (Hermoni mäel 150 cm.). Seevastu kaguosas Eilatis on aasta keskmine hulk vaid 1,25 cm, Surnumere ja Jeeriko piirkonnas kõige enam 2,5-5 cm!
Kuidas puud, põllud ja taimed siis Iisraelis toime tulevad, kuna vihmaseid päevi on nii vähe? Kastet on piisavalt ranniku tasandikel ja läänepoolsetes mägedes ning niiske mereõhk kerkib üles igal õhtul.Kastet on umbes 260-l päeval, s.t. aastas koguni 22,5-27,5 cm. vett. Kaste kastab taimi suvekuudel (aprillist novembrini), mil vihma ei saja. Õhtuti (ka suvel) tilgub kaste kividelt ja seisvatelt autodelt maha enne kella üheksat-kümmet. Põlluharijad jätavad väikesi kive taimede sekka — see tunnistab nende tarkust. Kaste on suur Issanda õnnistus kuival maal.

Üks uurija seletas, et suuri erinevusi Iisraeli maa niiskemate lääne-ja põhjaosade ning kuivade ida ja lõuna vahel võib väljendada Piibli sõnadega „piima ja mee maa“. Dr. James Flemingi arvates „piima maa“ on kuiv ida ja lõuna, kus lammastelt, kitsedelt ja kaameleilt saadi piima ja juustu – need on Juudea ja Negevi kõrbed. Maa on üllatav, vaikne, üksildane ja väsitav. Siiski just siin kõneles Jumal sageli oma rahvale. Võib-olla seepärast, et neis paigus vajati enam Jumala abi, mistõttu Teda hüüti ja Ta vastas.
„Mee maa“ on aga niiskem lääne- ja põhjaosa, kus kasvavad õitsvad puud, viljakas rannikutasandik ja Galilea. Nendel aladel oli enam inimesi ja linnu. Elu oli ettearvatav, kärarikas, kiire ja kerge. Siin oli kergem olla kuulmata Jumala häält ja tulla toime Jumalalt midagi palumata.

Kui kuiva „parempoolse näitelava“ elanikud mõistatasid, kas nad saavad tuleval aastal saaki ja vett, koguti niiskemal „vasemal näitelaval“ 50-ne, 75-100 kordseid saake, veereservuaarid olid täis ja allikad vulisesid.
Jõukus annab hea põhjuse tänada Jumalat, aga kui see eemaldab meid Jumala usaldamisest ja varanduse kasvamine muutub meie tähelepanukeskmeks, siis on see muutunud ebajumalaks.

Jõed kõrbes

Vihma võib Iisraelis lausa kallata. Külalised tavaliselt üllatuvad sademete intensiivsuse üle, mida saadavad tugevad tuuled. Jeruusalemmas puhub tuul sageli nii valjult, et vihmevarjust ei ole palju kasu.
Kõrbes võivad kuivad jõesängid (araabia keeles wadi ja heebrea keeles nahal) üle tulvata; ootamatu vihm paisutab veemüüri alla orgu. Talvel on ohtlik rännata Judea kõrbes, kuna võib jääda tulva alla, ehkki kõrbes ei saja üldse. See tuleb sellest, et kui Shechemi ja Hebroni vahelisel mäeseljandikul sajab, võib itta Jordani orgu voolav vesi matkajaid ootamatult tabada.
Piki Surnumere randa sõitjale avaneb hämmastav vaatepilt: 308 m kõrguselt kaljult voolavad tohutud veejoad. Need on nii võimsad, et võivad minutite jooksul tee minema pühkida ning siis mõne tunniga kaduda. Lame Lambert märgib oma raamatus „ The Unigueness of Iisrael“, et vihm võib olla täiesti kohalik: üks wadi võib muutuda käredavooluliseks koseks, kusjuures teine mõne kilomeetri kaugusel püsib kuivana. Kõrbepõu on täiesti kuiv ega ime endasse vihma. Sellega seletub tulvade hulk. On hinnatud, et vaid 3% kõrbe sademetest läbib pinnase, ülejääk kas voolab merre või haihtub kiiresti. Kuna Jeruusalemm asetseb veelahkmel, siis pooled tema sademetest voolavad Surnumerre, teine osa valgub läänepoolsete orgude kaudu Vahemerre.

Usuproov

Jumal kasutas alati vihma või selle puudumist, et osutada õnnistust või halvakspanu Iisraeli rahva käitumisele. 5Ms11. peatükis kuuleme Jumalat ütlevat: „Ja kui te tõesti kuulate mu käske, mis ma täna teile annan, nõnda, et te armastate Jssandat, oma Jumalat, ja teenite Teda kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest, siis annan mina teie maale vihma õigel ajal, varajase ja hilise vihma, ja sa koristad kokku oma teravilja, veini ja õli. Ja ma annan sinu väljal rohru su loomade jaoks: sina ise sööd ja su kõht saab täis. Hoidke, et teie süda ei laseks ennast meelitada ja et te ei kalduks kõrvale ega teeniks teisi jumalaid ega kummardaks neid, muidu süttib Issanda viha põlema teie vastu ja ta suleb taeva, nõnda et vihma ei saja ja maa ei anna saaki; ja te hävite kiiresti sellelt healt maalt, mille Issand teile annab!“ (5Ms11:13-17).
Sama teema kordub 5. Moosese raamatu 28. peatükis, tuntud lõigus Iisraeli õnnistusest ja needusest: „Ja kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja pead hoolsasti kõiki Tema käske, mis ma täna sulle annan, siis Issand avab sulle oma rikkaliku varaaida, taeva, andes su maale vihma õigel ajal ja õnnistades kõiki su kätetöid.“ (5Ms 28:1a, 12a).

Teisalt Jumal ütleb: „Aga kui sa ei kuula Issanda, oma Jumala häält, ei pea hoolsasti kõiki tema käske ja seadusi, mis ma täna sulle annan… Issand muudab su maa vihma tolmuks ja põrmuks: see sajab taevast su peale, kuni sa kaod.“ (5Ms 28:15,24).

Läbi ajaloo ja veel praegugi sügispüha sukkoti ajal loetakse vihmapalveid oodates. Kui nädal aega kestva sukkot-püha ajal sajab „varajast vihma“, peetakse seda eriliseks õnnistuseks. Kui aga Iisraelis enam ei saja ja ähvardab kuivus, siis on rahval aeg mõelda oma elu üle järele. Paljud palvetavad siis, et Jumal annaks nende patud andeks ja saadaks vihma.

Iisraeli lilled ja taimed

Vihmaperiood muudab Iisraeli õieparadiisiks veebruari ja märtsikuus. Mõne nädala jooksul on kogu maa värvide ja lõhnade rõõmupidu, õhk on täis linnulaulu ja putukate suminat. See iga-aastane uuestisündimise ime lummab alati kohalolijaid. On unustamatu kogemus näha moonidest punaseks värvunud mäenõlvakuid, lupiinidest siniseid aasu, valgeid ja roosasid alpikanne kivide vahel, üksiku iirisse ilu või ohakate sekka poetunud orhideesid. Vaatepilt on mõjuv, kuna nii paljud erinevad lilled puhkevad õide nii lühikese aja jooksul. Palverändurid, kes on näinud vaid kuivi mägesid suvel ja sügisel, jahmuvad, nähes kevadist õitsvat maastikku.

Enamik meist on Piiblist lugenud „Saaroni roosist“ või „lilledest väljal“, mõistmata, et mitte ühelgi teisel maal ei ole sellist taimestiku rikkust nii väikesel territooriumil kui Iisraelis, Lame Lambert märgib, et väikeses Iisraelis on umbes 3000 taimeliiki. Näiteks Suurbritannias, mis on Iisraelist umbes 16 korda suurem, on 1800 taimeliiki, Egiptusest, mis on 50 korda Iisraelist suurem ja kus on Lähis-Ida viljakamaid alasid, Niiluse delta, võib leida umbes 1500 taimeliiki.

Paljudele taimedele on Iisrael tema leviku piiriala. See on mitmete Vahemere taimede idapiir, mõnede Aasia stepitaimede läänepiir ja euro-siberi taimede äärmine lõunatipp. See on üks Iisraeli maa ainulaadsemaid jooni. Üheks näiteks Eilati põhjaosas on Doumi palmid, mille kodumaa on Ida-Aafrika. Neid palme on Iisraelis vaid kolm salu; nende lähimad sugulased asetsevat 1800 km kaugusel lõunast. Mitte keegi ei tea, kuidas on need jõudnud Iisraeli. Ein Gedis, alati voolava värske veega allikalt Surnumere-äärsetelt kaljudelt leiad õrna sõnajalalise, mille kõrbekuumus kõrvetaks vaid mõne meetri kaugusel allikast või juhul, kui veevool lakkaks.

Mõnikord võib leida ida-läänesuunalise kuristiku, mille jahedam lõunaserv on kaetud Vahemere taimedega, aga päikesest paakunud põhjaserval peavad vastu vaid stepitaimed. Orupõhjas elavad mõlemad taaimeliigid läbisegi.
Iisraeli kõrbetaimed koondavad kogu oma kasvuea mõnekuisesse lühikesse perioodi, mil nad idanevad, kasvavad lehed, õitsevad ja kannavad vilja, nii et neil oleks piisavalt seemneid järgmiseks aastaks. Põua korral võivad seemned oodata vett aastaid, isegi sajandeid, et taas idaneda ja alustada ringkäiku algusest peale. Mõned puud ja põõsad langetavad kõik oma lehed, selleks et vett kokku hoida. Nii näivad nad surnud raagudena, aga kui saabub vesi, on nad täis elu. Kõrbetaimede õnnelikukstegemiseks ei ole vaja palju vett. 1980. a. tõi üks erakordselt märg talv kõrbesse nii palju vett, et seal nähti lilli, mida ei olnud kunagi varem seal olnud. Judea kõrbe paljastel kriidikaljudel lõõgasid suured iirised ja teised õitsvad taimed, mis olid aastaid oodanud piisavat veehulka, et võiks näidata oma ilu.

Igal kevadel imetlen miljoneid anemoone, mis moodustavad pärast talviseid sademeid punase vaiba Judea kõrbesse just Jeruusalemmast ida pool. Nad õitsevad vaid paar päeva ja kaovad siis aastaks. Jumala loomistöö on tõesti imeline. Jeesus kasutas seda pilti, et õpetada meile, kui mõttetu on muretseda, öeldes: „Ja mis te muretsete rõivastuse pärast? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised“ (5Ms 6:28-30).

Põlluharimine

Nii Iisraeli juudid, kui ka araablased järgivad Lähis-Ida tava istutada viljapuid maja ümbritsevale maale. Mind paneb alati imestama, kui näen eri kliimavööndite taimi samas aias, näiteks kui avokaado- ja apelsinipuu kasvab õuna- ja pirnipuu kõrval, viinamarjaväädid aga ripuvad siseõue kohal!
Iisraelis on seitse taimeliiki, mis on juudi rahvale Jumala muistse viljakuse õnnistuse esindajad: dattel, granaatõun, oliiv, viigimari, viinamari, nisu ja oder. Nad esinevad sümbolitena juudi kunstis, muistsetel müntidel ja hoonete kivigravüüridel, tikitult või maalitult sabati hallah-leibade katetel jne.
Kuna Iisrael on nii mägine, on suurem osa maaharimisest toimunud terassidel. Kohalik lubjakivi mureneb astmekujulisteks plaatideks, mis muudab terrasside kujundamise hõlpsaks. Kivimüürid asetatakse ridamisi nõlvakuile umbes 4-5 meetriste vahedega ja tasapinnad täidetakse mullaga. Terassidel on kombeks kasvatada puuvilju, oliive või pähklipuid, nisu või otra.

Matteuse evangeeliumis on tähendamissõna külvajast (Mt 13:1-23), kelle seemned langevad kas tee äärde, kivisele maale, ohakate sekka või heasse mulda. Linnud sõid tee äärde kukkunud seemned, kaljule langenud kuivasid, ohakate sekka kukkunud lämbusid, ja need, mis langesid heasse mulda, andsid saaki 100, 60 ja 30 kordselt. Jeesus võrdles seemet Jumala sõnaga, mida külvatakse inimeste südamesse. Vaid osa külvatud seemnest kannab vilja. Teiste puhul ei juurdu ega idane see kunagi, sureb kiresti või lämmatatakse kasvu varajasel etapil. Iisraeli terrassipõllumajandusega tutvumisel märkame kiiresti, kui hästi see tähendamissõna sobib igapäevasesse ellu, ja see avab meile selle sisu. Põllumees kõnnib teerajal terrassi ülemisel serval, umbes meetri kaugusel järgmise terrassi servast. Kuna terrassid ehitatakse mäenõlvale, on terrassi ülemine serv kaljune maa. Teeraja ja kalju vahel on kitsas ala, kus kogu Iisraelis õitsevad ohakapõõsad. Teerajast allpool on lai viljakas maariba, kus seeme kasvab ja kannab vilja. Tähendamissõnas kirjeldatud külvajaid näeb kõikidel Iisraeli terrassidel.

Pangem tähele, et terrasside kõige laiem osa on hea maa. See peaks meid veenma, et suurim osa meie poolt külvatud Jumala sõnast kasvab ja kannab vilja.

Tähendamissõna „hea maa“ (Mt 13:8) näib üpris kivisena vähemkuivanud maade harijate silmis. Pinnasele jäetakse kive, et vili kasvaks, „Miks?“ küsid võib-olla.

Nimetasin juba, et aasta kuivadel kuudel saab Iisrael 22,5-29,5 cm. kastet. Kivid, mis jahenevad kiiresti pärast kuuma suvepäikese loojumist, koguvad õhu rasket niiskust, kui see kondenseerub öösel ja langeb maha. Kivid takistavad ka niiskust lendumast liiga kiiresti järgmisel hommikul päikese tõustes.

Tänapäeval võib Iisraelis ikka veel näha terrasse, mis pärinevad kuningas Taaveti ajast. Neid on säilitanud need, kes on ammustest aegadest maad harinud. Piibliaegsete külade ümbruses, nagu näiteks Ristija Johannese sünnikohas Ein Keremis Jeruusalemma lähedal kasvatavad muistsed terrassid ikka veel sama seitset taimeliiki.

admin Geograafia / loodus

Piinatud Kristuse pärast

mai 1st, 2001
Comments Off

Israel Today, Märts 2001

Tõlkija: Ingvar Kull

Richard Wurmbrandt, juudi soost kirikuõpetaja, kes kannatas väga suuri tagakiusamisi ning katsumusi Jumala evangeeliumi pärast, suri rahus nüüd 91 aasta vanusena.
Ta on sündinud 24.03.1909 juudi perekonnas Bukarestis, sai tundma Jeesust juba noore mehena.

Rumeenia kommunistid vangistasid ta evangeeliumi levitamise eest, ja ta veetis 14 aastat trellide taga, palju aega sellest üksikkongides, nägemata üldse päevavalgust. Teda koheldi kirjeldamatult julmalt, kuid ta usk ei löönud kunagi kõikuma. 1965 aastal Juudi Põhjamaa Missioon ja Heebrea Kristlik Allianss kogusid suure summa raha, nad andsid selle altkäemaksuna Rumeenia võimudele ning said nii hr R. Wurmbrandt´i vabaks osta. Kaks aastat hiljem publitseeris viimane oma autobiograafia tiitliga „Piinatud Kristuse pärast“.

Pastor Wurmbrandt veetis oma ülejäänud eluaastad jagades Evangeeliumisõnumit ja ka rääkides elust kommunistliku korra all kannatavates maades. Oma enda kannatuste pärast tundis ta sügavalt kaasa tagakiusu ohvritele Kristuse pärast kogu maailmas. Samal aastal, kui ilmus tema raamat, alustas ta ka oma ajakirja „Märtrite Hääl“ väljaandmist ning hakkas rajama rahvusvahelist teenistust, millega aidata tagakiusatud kristlasi ja nenede perekondi üle maailma. Tema ametkonnal olid harud 30-nes riigis.

Wurmbrandt veetis sageli paasapühad Iisraelis oma suure perekonnaga, mida heebreapäraselt hüüti „Reshef“. Viimastel eluaastatel uuris ta oma juudi päritolu, ta õpetas, et messiaanlikel juutidel on eriline roll lõpuaegadel. Kõige muu hulgas oli hr Wurmbrandt pidev „Israel Today“ lugeja.

Kogu R. Wurmbrandt«i elu oli tunnistus tema usust ja Jumaala ustavusest. Paljud kristlased saavad tundma puudust sellest suure hingega mehest täis huumorit ja elutarkust, kes armastas Issandat kogu oma olemuse tervikuga.

admin ...

Pääsemise lugu

mai 1st, 2001
Comments Off

Word from Jerusalem, September 2000

2000. aasta juuni algul teaatasid telegraafiagentuurid üle kogu maailma 12-aastase Iisraeli poisi Adi Sharoni dramaatilisest vabastamisest pärast 10-kuist jõhkrat vangistust tshehhi-vene kriminaalse jõugu käes.
Adi, sündinud Iisraelis vene-juudi immigrantide perekonnas, oli üle-eelmisel aastaal Moskvas külas oma isal Josefil, kes oli Venemaale tagasi pöördunud pärast seda, kui Adi ema ootamatult 1992. aastal vähki suri.

Mõlemad, Adi ja tema isa, rööviti maja ees, kus asus Josefi korter. Isa lasti õige pea vabaks nõudmisega hankida 8 miljonit dollarit lunaraha tema poja vabastamiseks. Vahepeal leiti Adile uus peidukoht ühes läänevenemaa linnas, kus teda hoiti raudus räpases, külmas ja niiskes keldris, toites teda kümne kuu jooksul vaid vähese leiva ja kartulitega, sedagi mitte iga päev. Lisaks peksmisele ja hingelisele ahistamisele raiuti ära Adi kahe väikese sõrme lülid ning saadeti tema isale koos ähvardustega suuremateks vigastusteks, kui lunaraha peatselt ei saabu. Ühele lähetusele oli lisatud ka shokeeriv videokassett, millel oli jäädvustatud amputatsioon.

Ainus hea uudis Adi kohutava katsumuse juures on see, et 1. juunil ta vabastati Vene miilitsa eriüksuse poolt, kes vallutas hoone tormijooksuga ja arreteeris ka 13 jõuguliiget. Adi lendas 3 päeva hiljem tagasi Iisraeli äärmuseni kurnatud seisundis ning esimesed 3 nädalat veetis ta sealses haiglas, kus tal diagnoositi alatoitumus, lihaste atroofia, maohaavandid ja mõlemas jalas gangreen.

Kuigi Adi kannatused olid kirjeldamatud 12-aastase poisi jaoks, olid kõige suuremaks piinaks tema vangistajate pidevad mõnitused ja pilked tema isa aadressil, kes temast üldse ei hoolivat. Poisil ei olnud mingit ettekujutust, kui väga isa kannatas tema pärast, omamata mingit võimalust kokku saada nii higlasuurt lunaraha.Vahetult pärast pääsemist oli Adil võimalus Josefiga telefoni teel vestelda. Tema esimesteks küsimusteks olid: „Kas sa armastad mind? Miks see nii kaua aega võttis?“

Loomulikult puudutas Adi vangistuse ja pääsemise lugu sügavalt juudisõbralikke kristlasi kogu maailmas. Kaks neis, kes elavad Austraalias, olid selle uudise kuulmisest niivõrd liigutatud, et mõni päev hiljem saatsid nad Jeruusalemma Rahvusvahelisse Kristlikku Suursaatkonda tsheki Adi perekonna jaoks, paludes meil see edasi anda. „Me teame, et meie saadetis ei saa korvata kõiki neid kannatusi, mis on sellele perele osaks saanud, aga me loodame, et on inimesi, kes neist hoolivad,“ kirjutasid nad.

Mõningate sõprade abiga leidis nõukogude juutide osakond kontakti Adi ja tema vanaema Chanaga, kes elavad Holonis Tel Avivi lähistel. Chana on Adit kasvatnud tema 4-ndast eluaastast peale, kui poisi ema suri.

Kuigi Adi vajab siiani regulaarseid raviprotseduure oma paljude tervisehädade tõttu, on ta praegu kodus koos vanaemaga. Ta loodab peatselt hakata elama koos oma isaga, kes on saanud toetusena riigi poolt naabrusesse korteri, nii et ta saab kolida tagasi Iisraeli.

Murdumatu Chana, kes on praegu 76-aastane, kannatas samuti väga kogu selle katsumuse jooksul. Ta oli ka sügavalt liigutatud, et niivõrd kaugel on inimesi, keda puudutab tema mure ja kes igatsevad aidata. Jumaliku „kokkusattumuse“ tõttu tõid meie kaastöötajad Jim Schutz ja Ella Gorelik Adile ja Chanale tsheki väga tähtsal päeval – see oli Adi Bar Mitzwah, päev, mil 13-aastaseks saanud juudi noormees võtab teadlikult vastu otsuse alluda kõiges sõnakuulelikult Jumala käsuõpetusele. Tundus, nagu oleks Jumal ise talle just selleks tähtsaks päevaks kingituse teinud!

Chana ja Adi on mõlemad väga tänulikud annetuste eest inimestelt, keda nad ise üldse ei tundnud. Nad tahtsid lugeda ka kirja, mis sellega kaasas oli.

Nii õuduslik kui Adi poolt kogetu ka oli, ütles ta ometi, et ta ei kaotanud iial lootust. Mõtted perekonnas ja sõpradest olid kui haavapalsamiks ja andsid talle jõudu. Samuti rääkis ta, et oli kord näinud filmi, kus lunaraha saamiseks röövitud inimene oli päästetud politsei erirühma poolt. Ta aina lootis ja palvetas selle eest, et temaga läheks täpselt nii nagu ta oli soovinud! Täiesti kindel, et tema anumised ei jäänud tähele panemata selle poolt, kelle kõrvad on palvetele avatud ja kes hoolib oma rahvast.

Ei Chana ega Adi ole religioossed selle sõna traditsioonilises tähenduses. Kuid Chana ütles, et pärast tagasipöördumist koju on Adi Jumalale korduvalt sõnades tänu avaldanud. Ja vanaema ise nentis, et tütrepoja tagasitulek oli tema jaoks kui surmast ellu tulek. Alates aastast 1992 oli ta kaotanud nii tütre kui abikaasa ja ta tundis, et ei suudaks taluda ka veel Adi kaotust. Ja nüüd on tema „poeg“, kelle ta on üles kasvatanud, temale tagasi antud.

Palun palvetage nende mõlema eest, ja ka Adi isa eest, et surnuist üles tõusnud Elu parandaks nende haavad ja korvaks nende kaotused. Ja paluge samuti teiste röövitud juutide eest, keda tänini hoitakse vastu nende tahtmist kinni erinevates teadmata kohtades endises Nõukogude Liidus ja keda arvatakse olevat 13 inimest. Mõningat informatsiooni 10 kohta nendest võib saada Jeruusalemma Rahvusvahelisest Kristlikust Suursaatkonnast nõukogude juutide osakonnast.

admin ...

Franz Kafka

mai 1st, 2001
Comments Off

Shalom 2/2001

Mark II

Tõlkija: Marika Jaagumägi

Kafka´st sai üllatava modernistliku maailma tõlk, kes näitab, mida tähendab olla eksinud juhitamatu masinavärgi meelevallas. Nii on aastail 1883-1924 elanud Kafka Euroopa kirjanduse inspireerivamaid ja loetumaid kirjanikke. Ta sündis jõuka juudi kaupmehe pojana Prahas, sai õigusteaduste doktoriks aastal 1906, töötas kindlustusametnikuna ja suri tuberkuloosi. Kafka saksakeelne looming on modernistliku kirjanduse nurgakivi. Tema teemadeks on inimese ahistatus ja tõelisuse seletamatu, painajalik loomus.
Tüüpiline Kafka tegelaskuju satub ise seda põhjustamata või mõeldamatutel põhjustel ühte alandusse teise järel. Ebaõnn ja erinevad raskused moodustavad tema elu põhisisu. Talle korraldatakse takerdusi, teda painutatakse sõnadega, kõike, mida ta teeb või tegemata jätab, tõlgendatakse tema kahjuks. Ümbruskond nagu varitseks teda ja ootaks võimalust teda alla suruda ja piinata. Otsides oma kohta selles uues maailmas, jääb ta alaliseks kaotajaks, sest ei oska olla karm ega jultunud.

Nõrk ja saamatu Kafka oli tugev oma unistustes, täis piiritut otsustavust ja oma üksindusega hästi kaitstud. Ta oli hea, sõbralik, kaalutlev ja osav kasutama sõnu relvana, valades verd lausete välkudes. Tema töö ja elu sisaldas vastuolulisi äärmusi, mille tagajärgede pärast ta ise kannatas. Kafka ei saanud valida elu juudina Prahas, see oli saatus. Mida Kafka tegi saatusest oma elu eri perioodidel, kuidas kollektiivne saatus kujundas tema isiklikku lähenemisviisi ja käitumist, kuulub pikemasse loosse. Peale selle tema seisukoht juutluse suhtes – ja siia kuulub palju muudki kui religioon kui niisugune – muutus aastate jooksul märkimisväärselt. Kuid seda, kes ta oli ja mida tegi, pole võimalik mõista ilma selge arusaamiseta sellest, et tema juutlus – mitte usk ega kommete täitmine, vaid paljas juudiks olemise tõsiasi sajandivahetuse Prahas – oli sama tähtis mõjur nii tema identiteedile kui vaadetele ja häälele.

Igasugune üldistus juutide kohta viib vältimatult eksitusse, isegi Praha noorte intellektuaalide suhteliselt väikese, homogeense rühma puhul. Põhiliselt oli neil võimalik valida kahe vahel: kas sotsialism või sionism. Inimlik vendlus, kus ei tunnetata enam klassi-, rassi-, rahvuse ja usubarjääre ja kus juudid sulanduvad lihtsalt muu inimkonna hulka suureks õnnelikuks pereks või teise äärmusena juutide taassünd rahvusena omal maal. Paljud noored juudid välistavad mõlemad valikuvõimalused sama ägedalt ja otsivad nende asemel päästet tagasipöördumisest „traditsioonilise“ juudi usu juurde, pöördumisest ristiusku, kirjanduslikust või poliitilisest nihilismist. Aga ülekaalukas enamus liikus selles või teises suunas ja noor Kafka ei olnud erand.

Sellises keskkonnas ei tähendanud tegelikku kasvu ja õppimist mitte verbi ajavormide ja monarhidünastiate pähetuupimine, vaid kasvav teadlikkus ümbritsevast maailmast, selle voolusuunast ja lubadustest ning oma kohast selles. Miski ei väljenda sügavamalt Kafka sisemist kogemust iseendast kui tema enda kompaktne määratlus „kirjutamisest ühe palve viisina“: ta oli kirjanik. Mitte inimene, kes kirjutas, vaid inimene, kelle jaoks kirjutamine oli ainuke eksisteerimise viis, elu ainuke abinõu surma trotsides.

Kuigi ta lõi eri aegadel ka mõningaid draamateoseid, piirdus tema näitekirjaniku- ja lavastajatöö nende üksikute näidenditega, mida ta kirjutas oma vanemate sünnipäevapidustuste jaoks. Tema hilisematest katsetustest on säilinud vaid mõni tükk näidendist „Grotto ehk haua võitja“. Seda on esitatud üsna edukalt, eriti Prantsusmaal. Kuid eelkõige on Kafka keel märk sellest, et ta murdus lahti minevikust. Ja see jääaegne proosa, millega ta oma rõhujaid proovile pani, oli kui südamesse suunatud nuga. See oli terav, ülespuhumata, puudus poos ja ebaloomulikkus ning see õigustas täiesti usku, et Kafka annid on eraldi kategooriast kui kellegi teise omad.

Kuigi Kafka puhul oli kõhklusi oma koolivõimete suhtes, on tunnistusi nii tema suurest andest kui töökusest. Nagu enamik laasaegseid, vihkas ta kooli. Nad kartsid õpetajaid, ja said koolikorraldusest eluaegsed armid. Aga Kafkal puudus süütuse algne sära; kuigi ta oli laps, tundis ta ette, et saab lüüa võitluses, mille jaoks ta oli enda arvates lootusetult halvasti varustatud. Kafkal oli kogu eluaeg raske autoriteetidega vastamisi asju ajada. Oma päevade lõpuni mõtles ta, et lapsepõlv oli ta vigastanud ja teinud sobimatuks elama elavate keskel. See „õnnetus“ on esimene sügavalt subjektiivne kogemus, millel on vaid nõrgd seosed objektiivse reaalsusega.

Selline oli Kafka maailma õhkkond – vihast pime. Kuid muud ei olnud ta kunagi tundnud, ja tal läks aega, et mõista, miks tal on hingamisraskusi. Kui arusaamine tuli, osutus see sama mürgiseks kui kogu tema atmosfäär.

„Sel ajal, kui olin veel rahul, tahtsin olla rahulolematu ja püüelda selle poole kõigi vahenditega; nüüd soovin pöörata ümber ja minna tagasi. Teisiti öeldes olen aina rahul, ka oma rahuloluga.“

Kirjutades kujutab Kafka väikese inimese ahistust nimetute ja kujutute võimukandjate meelevallas – kogemust, milles elab üha sagedamini tänapäeva inimene.

admin Kultuur

Intervjuu Saksa raadioreporteri Birgit Johhansmeieriga

mai 1st, 2001
Comments Off

Andres Võsu

Andres Võsu: Tere Birgit, mul on hea meel sinuga kohtuda Eestis. Ma sooviksid sinult küsida mõned küsimused. Esiteks, mis põhjusel oled sa Eestis?

Birgit Johhansmeier: Tere Andres, ma töötan reporterina Saksa raadiole ja ma tulin Eestisse selleks, et uurida , kuidas eestlased suhtuvad oma enda ajaloosse ning eriti II maailmasõja perioodi. See periood oli raske aeg Eesti jaoks, järjest olid kaks okupatsiooni, Vene ja Saksa okupatsioon. Mind huvitab see, kuidas te suhtute neisse okupatsioonidesse. Nagu ma olen mõistnud ja aru saanud, on see nagu varjatud lehekülg, aeg, mida eestlased ei taha meenutada ega teada midagi, mis juhtus just Saksa okupatsiooni ajal. Mis on ehk põhjustatud sellest viisist, kuidas on räägitud fashismist ja võib olla ka sellest, et eestlased aitasid tappa juute ning täide viia holokausti.

A: Kuna meie organisatsioon püüab toetada juute, huvitab mind millist uuringut sa viid läbi holokausti kohta?

B: See uurimus toob välja, kuidas ajaloolased kirjutavad Teisest maailmasõjast. See on väga huvitav materjal. Ma lugesin näiteks Euroopa Liidu poolt rahastatud raamatut, kus ei olnud holokaustist midagi kirjutatud, ainult midagi taolist, et tänu erilisele abile näiteks eestlaste poolt ei saanud holokaust tegelikult aset leida Eestis. See on suurim vale, mis saab olla. Näiteks uurimus, mis tehti rahvusvaheliste teadlaste poolt, toob välja selle, kuidas kolm balti riiki, Eesti, Läti ja Leedu, üritasid aidata sakslastel täide viia juutide tapmist. Üks põhjus, miks ma seda uurimust teen, on kohtuda selliste inimestega, nagu seda on näiteks Jevgenia Gurin-Loov. Ta on üks vähestest inimestest Eestis, kes on tõsiselt uurinud seda teemat. Ta polnud küll ohver, kuid ta kuulus nende inimeste sekka, keda tapeti. Tal oli õnne, et ära minna Venemaale, ning seal elus püsida. Nüüd on ta loomulikult huvitatud sellest, et leida süüdlased, kuid ma arvan, et olulisem on rääkida kogu sellest perioodist, mitte varjata, seda mis on tegelikkuses juhtunud. Ma püüdsin leida erinevaid inimesi, kuid kahjuks ei leidnud ma palju neid, kes oleksid huvitatud olnud. Ma kohtusin inimesega, kes ütlesid, et nad ei taha sellest rääkida, see ei puuduta, ega ei huvita neid. Ma kohtusin ka inimestega, kes töötasid sel ajal Saksa poolel ja olid Saksa sõjaväes – SS-is. Ma tegin seda põhjusel, kuna arvan, et nende inimeste suhtes on tekkinud vale hoiak sakslaste poolt. Saksamaal suhtutakse nendesse eestlastesse, kes töötasid Saksa poolel, kui mõrvaritesse, halbadesse inimestesse. Ma arvan, et see pole nii. Ma ei tahaks neid süüdistada, kuna see oli väga raske periood eestlaste jaoks Vene okupatsiooni keskel ning ma mõistan neid ja näen nende kannatlikust. Ma näen, et oli suur hirm ja loomulikult ka viha venelaste ja kommunismi suhtes, ning lootus, et see muutub Saksa poolel ja sõjaväes olles. Paljude nende jaoks oli ainus idee, miks ühineda saksa sõjaväega, et olla oma maa eest väljas ja kaitsta seda. Ma usun neid inimesi ja seda, et see oli tõesti nende põhjus. Ma olen mõnega nende seast ka kohtunud ning ma soovin sellest rääkida. Kindlasti oli olemas „aitajaid“, kuid ilmselt mitte sõjaväes, vaid pigem politsei taolistes üksustes. Võib-olla tegid nad seda raha pärast, võib olla selleks, et pääseda inimestest, kes neile ei meeldinud. Seda on oluline teadvustada inimestele, kuid minu üllatuseks leidus nii vähe neid, kes olid sellest teemast huvitatud. Võib-olla teie Ð kui raadio, võib-olla Jevgenia, võib-olla väike komisjon presidendi juurest, aga kes veel…

A: See on raske küsimus ja sellele on veel raskem vastata.
Palun kommenteeri juhtumeid, mis toimusid aastal 2000. Pärast Stockholmi holokausti konverentsi, ütles meie minister Katrin Saks, et eestlased vaatavad kogu Teist maailmasõda ühes tervikus, ega taha holokausti eraldada. Oktoobris, Krakowi konverentsil ütles meie haridusminister Tõnis Lukas, et me ei vaja eraldi holokausti päeva koolides, sest holokaust ei ole Eesti jaoks nii tähtis sündmus.

B: See on muidugi asi, millest ma aru ei saa, ilmselt tänu oma maa ajaloole ja sellele, et olen sakslane. Me oleme hakanud sellest rääkima ja tähelepanu pöörama ning lõpetanud vaikimise. Ma sündisin alal, kus inimesed ei rääkinud sellest eriti. Samas oli Eesti segatud holokausti ja holokaust on üks ajaloo sündmus, millest ma ei saa aru, ilmselt seetõttu, et ma ei elanud sel ajal, kuid samas see leidis siiski aset. See ei olnud sündmus, mis toimus vaid ühes kindlas paigas Ð linnas, toas jne. See juhtus keset igapäevast elu ning üle kogu maailma. Seetõttu on ka igaüks sellega seotud, võib- olla nad ei teinud konkreetselt midagi, kuid nad teadsid ja seda ei saa varjata. Sellepärast on oluline mäletada neid päevi mitte seetõttu, et see oli nii kohutav, vaid pigem seetõttu, et see juhtus igapäevase elu keskel, see oli periood, millega inimesed harjusid. Nad teadsid, siin elab juut, võtke ta kinni. Seetõttu on oluline seda mäletada ja mitte varjata. Ma pean ütlema, et Eesti ei ole ainuke riik, mis ütleb samamoodi nagu see minister. Ma tean, et sama asi juhtus Poolas ja see on probleem maade jaoks, kus on olnud ohvreid mõlemal poolel. Muidugi kannatasid ka eestlased II maailmasõja ajal ja paljud neist tapeti, ning paljud perekonnad saadeti Siberisse. Need, kes töötasid Saksa poolel, et vabastada oma maa, saadeti pärast sõja lõppu Siberisse. Neil ei olnud võimalus saada haridust ega elada normaalset elu, nad pidid tundma, et nad on midagi paha teinud. Nad olid ohvrid ja seetõttu on raske öelda – et ainult meie olime ohvrid ja et oleme teinud ka halbu tegusid. Kuid me peaksime ütlema: „palun andke andeks.“ Siiani on olnud eestlastel vaid kümme vabadusaastat, kus oleme saanud öelda, et olime ohvrid. Selle ajani olid eestlased õnnelikud nõukogude inimesed, ega saanud rääkida, et see tegelikult nii ei olnud. See on mõistetav, kuid see ei vabanda meie tegusid. See oli halb valik, mille teie minister tegi.

A: Ida-Saksamaa oli samuti Moskva alluvuses ja kuulus Nõukogude Liidule. Kas sa saaksid välja tuua need erinevused, mis olid Ida- ja Lääne-Saksa vahel?

B: Ma saan teha seda ainult oma vaatepunktist lähtuvalt. Ma kasvasin üles lääne poolel ja meie põlvkond, kes me olime 15, 16, 17-sed, hakkasime uurima oma perekonna käest, mis oli juhtunud ning nemad loomulikult ei tahtnud sellest rääkida. Nad tahtsid teha head äri, unustada kogu see eelnev nii kiiresti kui võimalik ja ütlesid, et olid rasked katsumused, osa karistati ja tapeti, ja seda tegi natsionaal-sotsialism ning siis võidi alustada uut elu. Keegi ei rääkinud, kuidas natsionaal-sotsialism töötas iga päevaselt ja sellesse olid ka minu vanemad ja vanavanemad segatud, sest nad teadsid midagi. Meie generatsioon aga hakkas seda informatsiooni välja nõudma. See toimus lääne poolel ja minu arust on see väga oluline, et see sündis. Ma mäletan, et võisin minna oma vanemate juurde ning küsida, rääkige mis juhtus, kas see oli kohutav fashism ja kas holokaust juhtus väikeses osas linnast ja kui palju teie sellest teadsite. Mida rohkem läks aega edasi, seda enam nad rääkisid Ð „et muidugi me teadsime, et midagi juhtub juutidega ja et ollakse nende vastu, nad lahkusid linnast ning müüsid oma elamud ja riided ning asjad maha“. Mulle on oluline see kogemus, mille ma sain umbes 15 aastat tagasi, kui ma esimest korda läksid Ida-Saksamaale. Enne müüri langemist oli raske sinna minna, kui seal ei olnud sugulasi, võis küll minna Ida-Berliini, kuid mitte mujale. Seal olles ma järsku mõistsin, et ida-sakslased on paremad, nad olid sünnist saadik antifashistid, nad ei olnud midagi teinud, vaid kõiges oli süüdi lääne pool. Ma kohtusin inimestega ja nägin, kuidas nad suhtuvad minusse: ma olen lääne poolt ja meie tapsime juute. Ida pool kuulus Nõukogude Liidule, kes olid kommunistid ja nemad ei olnud süüdi. Pärast seda, kui müürid langesid, tekkis palju probleeme. Oli vihkamine teiste rahvaste vastu, teiste seas ka vaen juutide ja sünagoogide vastu. Minu meelest on see tulemus sellest, et nad ei teadnud, mis oli juhtunud, neile ei olnud holokaustist räägitud, ega sellest, et nende vanemad on selles süüdi. Neil ei olnud tööd, nad ei teadnud mida teha, nad olid mures, kuna ühiskond muutus kiiresti ja nende jaoks oli see raskem ning uuem kui lääne osa jaoks. Nad otsisid kedagi, kes oleks süüdi. Kindlasti ei tulnud nad ise selle peale, et juudid on süüdi, kuid endiselt leidub ekstreemseid rühmitusi, kes on õnnelikud, kui leiavad inimesi, kelle jaoks on oluline leida uus ühiskond ja inimeste grupp, kuhu kuuluda. Neid „püüti kinni“, ning öeldi, et juudid on nende elus süüdi. Ma arvan, et saab selliselt püüda vaid neid inimesi, kes ei ole kuulnud ajaloost ega sellest, kuidas nemad on sellega seotud ning kuidas natsionalism-sotsialism käitus ja pani inimeste peale hirmu. Minu meelest on endiselt suur vahe Ida- ja Lääne-Saksa vahel, kuid kindlasti on olnud liikumisi selle suhtes, mis on juutidele tehtud. Alles kümme päeva tagasi oli suur demonstratsioon koos meie Saksa presidentiga. On inimesi, eriti lääne osast, kes viimase 15 aasta jooksul on hakanud ütlema vanemale generatsioonile, et nad tahavad teada, mis juhtus ega taha peita seda, vaid luua uut tulevikku. Ma pole ise süüdi, mis tehti, kuid minu vanemad on, sest nad ei hakanud vastu sellele, mis juhtus, vaid varjasid. Nad olid mures ja vaikisid. Seetõttu ma tunnen seda koormat oma õlgadel. Ma ei saa seda unustada, eriti sellel spetsiaalsel holokausti päeval.

A: Tänan. Mida sina soovitad Eesti jaoks, kuidas suunata inimeste arvamusi ja kuidas neid muuta avatumaks selle päeva või holokausti suhtes üldse?

B: Ma usun, et see ei tööta käsu korras, vaid sellisel juhul, kui inimesed hakkavad püsti tõusma ja ütlema, ma tean midagi ja ma olen näinud. Inimesed, kes ei karda ütelda, et nad nägid midagi ja tundsid, et see polnud õige. Ma arvan, et see on ainus võimalus. Mina olen õppinud ainult oma vanemate kaudu. Noorematena ei rääkinud nad sellest, kuid vanemas eas muutusid nad julgeks ning rääkisid, mis oli juhtunud. See oli minu jaoks võimalus õppida ja tegelikult aru saada, mis toimus. Ma usun, et eestlasi ei saa sundida, vaid anda neile aega, panna nad tundma, et kui nad on julged ja tunnistavad, siis ei süüdistata neid ega nad ei lähe selle eest vangi, vaid on kaitstud. See on midagi, mida saad teha sina ja su organisatsioon, kuna see on kristlik. Kristlik ühiskond on turvaline, ehkki nad teavad asju, ei karistata. Selleks, et alustada, piisab ühest inimesest, kes ei karda.

A: Suur tänu.

admin Intervjuud

Saddam ja Arafat valmistuvad sõjaks

mai 1st, 2001

Israel Today

Tõlkija: Pille Põder

Palju on räägitud Saddam Husseini seitsme miljoni vabatahtliku mobilisatsioonist 21-sse divisioni Jeruuaslemma „vabastamiseks“ sionistidest. Küsisin Husseini ähvarduste tõsiduse kohta oma reisi ajal Ameerikasse.
Mõtlen tihti oma kogemustele, kui olin Jeruusalemmas 1996-ndal aastal, novembris-detsembris. Ajal mil olin kuu aega reservteenistuses Iisraeli armees. Ühel keskööl oli telefonikõne. Helistas messiaanlik liider, kes tavaliselt soovib kohtuda raadio intervjuu asjus. Ta oli närvis, kuna keegi kolleegidest oli saanud kõrgetasemelist informatsiooni Iraagi vägede kohta, kes liiguvad mööda Süüria piiri ja ületavad Abu Kamal´i. Mulle öeldi, et selle ohvitseri komandörid keeldusid jagamast seda informatsiooni Iisraeliga, kuid olles usklik eelistas ta pigem minna vangi, nagu Jonathan Pollard (Ameerika juut, keda süüdistati spioneerimises Iisraeli kasuks) ja saada heakskiit Jumalalt, kui vaikida. Ta palus mul see informatsioon edastada nii peaminister Benjamin Netanyahule kui Iisraeli armee juhtidele.

Nädal aega hiljem sain ma teise kõne samalt ohvitserilt. Sellest selgusid täpsemad koordinaadid Araabia vägede liikumise kohta nii Golani kõrgendike lähedal, kui Egiptuses.

Nii, mis juhtus? Silmnähtavalt Jumal sekkus, et vältida sõda. Kaks kuud hiljem olin ma jälle USA-s, Tampas, prohvetlikul konverentsil. Minu juurde tuli messiaanlik usklik küsides, kus olen plaaninud ööbida. Kui vastasin, et mul pole veel plaane, ütles tema, et tal olevat Issand öelnud, et vajan öömaja, ning nii jäin ma ta koju konverentsi lõpuni.

Samal ööl, see usklik kutsus mind arvuti juurde ning trükkis välja internetist raporti, mis rääkis peaaegu puhkenud sõjast Lähis-Idas, 1996. a. novenbris-detsembris. Kõik, mida olin rääkinud kaks kuud varem kõrgetasemelisele ohvitserile oli selle kongressi raporti järgi tõeks osutunud.

Kas Saddam Hussein on tõsiselt võetav? Mina usun, et on. Kas ta on piisavalt hull? Kas me pole õppinud kõigist meie kogemustest islamiga? Ta on massimõrvar, kes on tapnud sadu ja tuhandeid islami järgijaid – Iraagis, Kuveidis ja Iraanis.
Hussein ja Yasser Arafat on lõigatud samast riidest. Arafati plaan oli põhjustada nii paljude palestiinlaste surmajuhtumeid kui vähegi võimalik Iisraeli kaitsevägede käe läbi, mis kutsuks esile samasuguse NATO reaksiooni nagu Slobodan Milosevici suhtes, Jugoslaavias. Aga Iisrael keeldus mängimast Arafati kehtestatud reeglite järgi. Selle asemel, et tappa tuhandeid araablasi, tegi Iisrael kõik vältimaks tapmisi, paljuski Arafati meelehärmiks. Pärast viie kuu möödumist al-Aksa indifaada „ainult mõned“ sajad said surma.

Mis ajaloosse puutub, on inimestel lühike mälu. Tänu Yasser Arafatile surid sajad palestiinlased ühe septembrikuu jooksul 1970 aastal, seda teatake kui „Musta Septembrit“. Kui Arafat proovis hävitada kuningas Husseini ja võtta enda valdusesse Jordaania, kukkusid ta jõupingutused läbi ja palestiinlased maksid selle eest kallist hinda. Arafat ja PVO väljusid Beirutist. 1975. aastal puhkenud sõja tagajärjel hukkus Liibanonis rohkem kui sajad tuhanded inimesed. Kõikjal, kuhu Arafat läheb järgnevad surm ja õudused. Palestiinlased maksavad aga kõrget hinda Arafati kurjuse ja lolluste eest.

Tänapäeval on Iisraelis teada, et Yasser Arafat on jõudnud kokkuleppele oma ustava sõbra Saddam Husseiniga selleks, et tagada täielik palestiina juhtide varjupaik Bagdadis, kui tõsine võitlus Iisraeli vägedega algab. Tänavatel olevad palestiinlased aga maksavad nagu tavaliselt Arafati lolluste ja hävituste eest.
Tegelikkuses makstakse palestiina liidrite hotelli maksumus Iraagis Arafati Swiss panga kontolt otse Saddam Husseini Swiss panga kontole!

admin Poliitika