Archive

Archive for august, 2001

Majandusuudised

august 1st, 2001
Comments Off

Israel Today, mai/2001

Tõlkija: Taimi Krull

Majanduse väljavaated udused

Iisraeli majandusminister on vähendanud oma esialgset oodatavat majanduskasvu 2001. aastaks. Kavandatav majanduskasv on 2% väiksem hetke näitajatest. Vastavalt raportile tuleb 2001. aastal tagasiminek, mis jätkub 2002. aastal. Ka Iisraeli elatustaset võib oodata langus, kui iisraellased ei hakka oma igapäevasteks väljaminekuteks kasutama sääste. Tööpuudus võib aasta lõpuks tõusta 10%-ni, 2000. aastal oli see 8,5%. See tähendab maksude laekumise vähenemist ja valitsuskulude kärpimist.

Ministeeriumi ametnikud lisasid, et numbrid võivad veelgi halveneda, võib jätkuda kriis rahvusvahelisel kõrgtehnoloogiaturul, mis on Iisraeli majanduskasvu peamine allikas. Kiire langus Iisraeli kõrgtehnoloogia müügis langes kokku samaga Wall Streetil, kui tööstusjuhid teatasid olulisest langusest USA-s ja kõikjal maailmas. Ahelreaktsiooni tulemuseks on firmade sulgemised ja tööseisakud.

Uued loodusliku gaasi leiukohad

Askeloni ranniku lähedalt leiti kolmas loodusliku gaasi leiukoht, mis sai nimeks "Mary 3" ja mille arvatav väärtus on 5 miljardit dollarit. Gaasimaardla asub 6200 jala sügavuses ja selle arvatav kogumaht on 40 miljardit kuupmeetrit. Kolm maardlat, mille hulka kuuluvad ka "Mary 1" ja "Mary 2" peaksid rahuldama Iisraeli tarbijate nõudluse loodusliku gaasi järele.

Samal päeval, kui avastus teatavaks tehti, alustas Iisraeli Elektrikompanii läbirääkimisi, kindlustamaks 50% talle vajaliku loodusliku gaasi saamine kodumaistest allikatest. Ülejäänud 50% saab ta Iisraeli-Egiptuse kontsernilt. On plaan puurida 8200 jala sügavusele, sellesse on kaasatud Iisraeli ja USA kompaniid.

Tnuva ehitab uue piimatööstuse.

Iisraeli suurim piimatööstus Tnuva kavatseb koos Uus-Meremaa ja Kanada partneritega investeerida uude vadaku tootmise vabrikusse. Asukohaga maa keskosas, on ehituse projekteeritud maksumuseks 35 miljonit dollarit ja see saab olema esimene omataoline Lähis-Idas.

Vadak on juustu kaasprodukt, mis sisaldab 94% vett ja 6% mineraale, proteiini ja glükoosi. Tnuva juhtkonna andmetel on seadmete aastane võimsus 20 000 m3 ja tootmise käigus muudetakse vadak mineraaliderikkaks ja kõrge toiteväärtusega toidulisandiks. Umbes 70%, s.o. 11 20 tonni aastatoodangust läheb ekspordiks. Esimese aasta projekteeritud käive on 10 miljonit dollarit.

admin Majandus

Meeleparanduspalve

august 1st, 2001
Comments Off

Me tuleme kõigeväelise ja halastaja Jumala ette sügava häbi ja patukahetsusega, et üles tunnistada kuriteod ja ebaõiglus, mis on toime pandud Juudi rahva vastu sajandite jooksul ja mille eest Kristlik Kirik kannab ränka vastutust.

Me tunnistame, et meie ja meie kristlikud eelkäijad, ilmutasime sageli eelarvamust ja vastuseisu meie vanema venna Iisraeli suhtes, selle asemel et armastada Jumala valitud rahvast.

Sajandeid on kristlased märgistanud Juudi rahvast kui Jumala tapjaid; ja tänase päevani püsib õpetus, et Jumal ei tegele enam oma lepingurahva Iisraeliga, kuigi Pühakiri väljendab selgelt vastupidist.

Jumala rahvast on süüdistatud allika mürgitamises ja rituaalses mõrvas, alandatud, õigustest ilma jäetud, põlatud ja taga kiusatud. Kuue miljoni juudi kohutav tapmine holokaustis – see pika ja hirmsa ebaõigluse haripunkt kõrgub tänaseni tumeda pilvena meie kohal.

Seepärast me kahetseme ja palume Kõigeväelist Jumalat, et Ta halastaks ja andestaks meile selle, mida meie ja meie eelkäijad oleme teinud Tema valitud rahvale.

Me tõotame, et töötame väsimatult antisemitismi vastu selle kõigis vormides ja tahame teha kõik selleks, et Jeesuse Kristuse Kirik näitaks Juudi rahva suhtes üles tähelepanelikkust ja lugupidamist Jumala igavese lepingu valguses, mis Ta nendega on teinud.

Me soovime Jumala õnnistust Ta lepingu rahvale Iisraelis ja kogu maailmas, eelkõige nendes maades, kus me ise elame. Aamen

admin Teoloogia

Muutes tulevikku

august 1st, 2001
Comments Off

Tuleviku muutmine seistes vastu möödunule

Israel Today mai/2001

Tõlkija: Taimi Krull

Moto all "Muutes tulevikku, seistes vastu möödunule", võttis 700 kristlast 25 maalt osa kolmepäevasest konverentsist Jeruusalemmas, mida sponsoreerisid Evangeelsed Maria õed. See on protestantlik organisatsioon, mille peakorter asub Saksamaal Darmstadtis. "Me ei ole tulnud andestust paluma," ütles avakoosolekul üks ürituse korraldajatest õde Pista. "Me oleme tulnud tunnistama oma süüd nendes kuritegudes, mis on korda saadetud juudi rahva vastu kiriku 2000-aastase ajaloo kestel. Me oleme palju pattu teinud." Kohalviibijate hulgas oli ka Saksa parlamendiliikmeid.

Osavõtjad kohtusid Holokausti memoriaalis Jad Vashemis, et asetada pärgi Hall of Rememberance´is ja Valley of (destroyed) Communities´. Kirikute ja linnade esindajad lugesid läkitusi nendelt, keda nad esindasid. Rabi Paul Ladermani jalgade ette asetati umbes 32 000 allkirja, mis olid kogutud kahetsevatelt kristlastelt üle kogu maailma.

Konverentsi kõrghetkeks oli meeleparandusteenistus, mis toimus Holokausti mälestuspäeval ja kus osales 1000 inimest. Paljud valasid pisaraid, kui kõik seisid ja lugesid üheskoos ette patutunnistust. Näha neid kristlasi nii siiralt tunnistamas kiriku süüd ajaloos, oli võimsaks tunnistuseks iisraellastele – Holokaustis ellujäänutele, rabidele ja riigitegelastele – kes osalesid teenistusel.

Programm oli põimik Pühakirja lugemistest, klassikalisest muusikast ja nutulauludest, mille olid konverentsi jaoks kirjutanud Maria õed. Lauldi mõned ema Basilea Schlinki lemmiklaulud. Ema Basilea juhatas 40 aastat palveid Iisraeli pärast, mida peeti reede õhtuti sabati alguses. Ta suri aprillikuus 96 aasta vanuses.

Teenistuse liturgiat juhatasid praost Karl-Heinz Ronecker, pastor Christoph von Abendroth, piiskop Phaswana ja praost Tiit Salumäe, piiskop Christian Zippert toompraost Philip Ward, pastor John Hall ja pastor C.P. Sybrandi. See konverents ei avaldanud mitte üksnes sügavat mõju iisraellastele, see on ka õnnistuseks kristlusele. Talmudis on kirjutatud, et inimene, kes meelt parandab, on rohkem väärt kui õige.

admin Lühisõnumid

Üks ellujäänutest

august 1st, 2001

Istume rahulikult nagu Zuzka, ainus ellujäänu oma perekonnast, kes jagas meile oma elust, mis on olnud täis vaprust ja meelekindlust, vürtsitatud sündmustega, mida tänapäeval on peaaegu võimatu mõista. Kõige parem on kuulata inimest, kes on kõike ise näinud. Peame harima järgmist põlvkonda, et tapatalguid kunagi ei unustataks ja et need kunagi enam ei korduks.

Zuzka ema oli rikka juudi perekonna ainus laps. Ta sai kõrghariduse, mis tol ajal oli üsna ebatavaline. Ta isa pärines tsiviilteenistujate perekonnast ja töötas arhitekt-insenerina. Kuna ta emal oli kaasasündinud südamerike, siis oli ta ainuke laps. Kui ta sai 16, kolisid tema emapoolsed vanavanemad Viinist Prahasse, nad kartsid Hitlerit. Oli 1938. aasta ja oli selge, et Hitleril ei ole juutide suhtes häid kavatsusi.

Sugulased kadusid jäljetult

Prahas külastas kogu pere regulaarselt Weinbergi sünagoogi, see oli vabameelne kogudus. Zuzka õppis lütseumis ja pärast kooli töötas ta juudi haiglas. 1941. aastal, kui linna kõik sünagoogid muudeti kaubaladudeks, sorteeris ta hispaania sünagoogis riideid, mis olid jäänud maha inimestest, kes olid viidud teadmata suunas. Enamik saadeti "koju" natslikule Saksamaale. Umbes samal ajal kadusid tema tädi ja onu ning teised sugulased peredega.

Zuzka puutus gestaapoga esmakordselt kokku 1943. aastal, kui teda ja tema abiadvokaadist meest kästi oma korterist lahkuda. Ta teadis, et tema abikaasa töötab Tshehhi vastupanuliikumises, kuid mees tegi targasti, et ei rääkinud kunagi naisele üksikasjadest. See tuli talle kasuks.

Ühel päeval jalutas ta mööda paleest, mille gestaapo oli võtnud oma peakorteriks. Üks mundrikandjatest käskis teda maja ümbert sodi ära korjata. Kollane juudi täht tema varrukal oli küllaldane põhjus tema alandamiseks. Mõned kuud hiljem Zuzka arreteeriti, talle tehti mitu tundi ristküsitlust. Aga toores kohtlemine ei andnud tema sadistlikele vangistajatele mingit informatsiooni. Ta oli tänulik, et abikaasa ei olnud talle midagi rääkinud.

1943. aasta juunis saabus ta Theresienstadti, kus ta perekond (abikaasa, vanemad ja vanavanemad) sai korraks kokku. Hiljem läksid nad jälle lahku. Ta vanaema suri seal ja vanaisa saadeti Auschwitzi.

Zuzka töötas iga päev põllul, ilmast hoolimata. Ta kätel on praegugi veel armid, mis tekkisid tugevast külmumisest. Süüa polnud peaaegu midagi, aeg ajalt püüdis ta nagu teisedki salaja puuvilju ja köögivilju barakki viia. Sageli see õnnestus, kuid ühel õhtul, kui tal oli lillkapsas riiete alla peidetud, peeti ta kinni. Selle eest hoiti teda hommikul kella neljani punkris, kust ta sai välja kaks tundi enne tööpäeva algust.

Ainuke ellujäänu

Punkrisse sisenedes nägi ta kahte vihaselt jõllitavat rohelist silma. Laagriülema rünnakkoer kükitas hüppevalmilt tema ees põrandal. Koera oli õpetatud tapma niipea, kui ta end liigutab. Tal oli olnud koer ja ta teadis, et sageli koerad reageerivad teatud häälele ja kõnemaneerile. Vaikselt hakkas ta koerale oma elulugu jutustama. Natukese aja pärast koer alistus, nuuskis teda, pööras ümber ja heitis magama.

1944. aasta oktoobris ta vanemad saadeti kogunemispunkti, kust nad viidi Auschwitzi. Tööliseks riietatuna sai ta nendega mõned minutid rääkida. Ema andis Zuzkale oma kulunud siddur-i (juudi palveraamatu) öeldes, et ta ei vaja seda enam. Zuzka ei näinud neid enam kunagi. Abikaasa Hans suri 14 päeva hiljem.

Teresienstadti laagris vangis olnud 74 500 inimesest 60 000 küüditati läände. Umbes 3000 nendest jäi ellu, nende seas ka Zuzka.

Sõja lõpus oli ta 24 aastane ja kaalus 94 naela (43,5 kg). Ainsa oma perest ellu jäänud, läks ta tagasi Prahasse. Linn oli varemetes. Ta mäletas, et onu oli abiellunud mitte juudisoost naisega. Nende korteri üles leidnud, ütles ta kojamehele, et tahab oodata nende saabumist.

Kui nad tagasi tulid, haavas tädi teda sügavamalt kui kõik alandused, teotused ja kaotused, mida ta oli pidanud taluma natside poolt. Teda tervitati ühe küsimusega: "Zuzka, oled sa täidest puhas?"

admin Intervjuud

Iisraeli Ülemrabi Meir Lau kõnelused Templimäest

august 1st, 2001

Tõlkija: Katrin Mänd

Intervjuus Jacob Lefkovits Dallaliga kommenteerib Rabi Lau moslemite nõudmisi Templimäele.

"Kõigil on võrdsed õigused, aga Templimägi kuulub ainult Iisraelile. Meil ei ole õigust anda meie esiisade pärandust teistele. See on juudi rahva püha pärandus. Ma ei tea ühtegi valitsust või peaministrit, kes oleks olnud valmis loovutama Templimäge. Seda ei oleks teinud ei Rabin, Peres ega Eshkol. Ehud Barakil ei ole volitust sellisest kavatsusest rääkidagi.

"1948. aasta Iseseisvussõjast saadik on olnud araablastest naabritega relvarahu, aeg, kui üle kogu maailma asuvad juudid pöördusid koju tagasi. "Meil on ametlik dokument: Piibel, mis kinnitab, et kuningas Taavet ostis Templimäe umbes 3000 aastat tagasi. See oli ajal, kui islami usku ei olnud veel olemaski ja Esimest ega Teist Templit ei olnud veel ehitatud.

"1947. aastal oli Jeruusalemma vanalinnas 47 sünagoogi ja vaimulikku õppeasutust, 1967. aastal, kui tulime tagasi taasühendatud Jeruusalemma vanalinna, ei olnud neist enam ühtegi alles. Nende 19 aasta jooksul, kui Jordaania valitses Jeruusalemmas, hävitati kõik juutide pühad paigad. Viimase 33 aasta jooksul, kui Iisrael seal valitseb, ei ole ühelegi mosheele ega kirikule midagi tehtud. Sellest järeldub väga selgelt: kõigil on Jeruusalemmas tegevusvabadus ainult siis, kui Iisrael valitseb linna üle.

"1967. aastal otsustasid ülemrabid keelata juutidel Templimäele minna, et ära hoida tahtmatut patustamist paigas, kus oli asunud templi kõige püham paik. Nii said moslemid Templimäe endale.

"Olen shokeeritud ettepanekust ehitada väike sünagoog Templimäe kõrvalisele nurgale. See ainult suurendaks moslemite õigust tunnistada 98% Templimäest neile kuuluvaks ja nad ehitaksid sinna isegi veel kolmanda suure moshee sinna. Miks peaksime olema rahul väikese nurgaga kui kogu Templimägi kuulub meile?"

admin Intervjuud

Arheoloogilisi aardeid tuuakse Zipporis päevavalgele

august 1st, 2001

SHALOM 2/2001

Ava Carmel (WZPS)

Tõlkija: Lea Lääts

Zippori, 6 km Naatsaretist, oli kord Galilea pealinn. Kui roomlased olid alistanud Jeruusalemma, kasvas Zippori juudi elanikkond. II saj. p. Kr. oli linn muutunud maa vaimseks keskuseks, kus oli sanhedrin (juudi rahva ülemkohus) ja tähtis rabiakadeemia, ja kus Mishna, Talmudi nurgakivi, kokku pandi. Künka tipus Galileas kõrgub Rahvusfondi männimetsas kindlus, mille vundament pärineb bütsantsi kultuurist, nurgakiviks on aga Rooma sarkofaag. Teine korrus on Türgi elementidega, kivihoonel on mälestusmärk impeeriumide tõusule ja hävingule.
Sellel künkal seisis kord Galilea pealinn Zippori, mis sai oma nime linna vaatevälja järgi ümbritsevate orgude suhtes (heebrea keeles tzipor tähendab lindu).
Lisaks hõlpsalt kaitstavale asukohale juba Esimese Templi ajal asustatud Zippori oli Via Marise lähedal (Via Maris oli tähtis kaubatee Egiptuse ja Mesopotaamia vahel). Elanikud harisid Beit Netofa oru viljakat maad, saades osa ümbruskonna allikate rohkest veest.
Aastal 66 p. Kr., kui roomlased asusid Galilead vallutama, panid teiste linnade juudid vastu, aga Zippori elanikud tervitasid Rooma leegione. Ei teata, kas see tulenes rahuarmastusest või roomlaste jõudude õigest hindamisest, aga otsus päästis linna, mille elanike hulgas oli juute, kristlasi ja paganaid. Pärast Jeruusalemma langemist lisandus juudi põgenikke lõunast ja linna elanike arv tõusis 20 000-ni.
Arheoloogilisi väljakaevamisi alustati Zipporis 1930. a. Michigani ülikooli õppejõu Leroy Watermanni juhtimisel. Mäenõlvakult kindluse lähedalt leiti Rooma teater, kuhu mahtus 4500 inimest. Aga pinnase eemaldamise kulud olid nii suured, et projektist loobuti. Väljakaevamisi jätkati 1985. Aasta hiljem korraldas Rahvusfond skreeperite ja raha küsimised.
Duke´? ülikooli ja Jeruusalemma heebrea ülikooli väljakaevamised on toonud välja linna elamurajooni. Paljude kodude tagant leiti kaljusse raiutud veereservuaaride ja mikvot – supelbasseinide säilmed.
Kahekorruseline siseõu ümbritses elamu (ehitatud IV saj. alguses; purunes maavärisemises, mis hävitas linna 363 a. p. Kr.), ilmselt jõuka perekonna kodu. Selle tricliniumi ehk peasaali kaunistas 15-plaadikujuline mosaiikpõrand, mis kirjeldas stseene Kreeka veinijumala Dionysose elust. Ühes otsas oli punaste põskede ja uhkete kõrvarõngastega klassikaliselt ilusa naise portree. Seda nimetatakse Galilea Mona Lisaks.
Mosaiikpõrand restaureeriti ja viidi tükkidena Jeruusalemma, kus seda eksponeeriti Iisraeli muuseumi õues. 1991. a. tagastati see Zippori muuseumile, mis oli ehitatud selle esialgse kodu kohale. Samal aastal avati Zipporis arheoloogiline park, kus oli kindlus, Rooma teater ja Dionysos-mosaiik. Pargi infrastruktuuri, kuhu kuulusid sissepääsutee, parkimisplats, kanalisatsioon ja veejuhtmed, kujundas põhiliselt Rahvusfond.
Pärast bütsantsiaegset maavärinat ehitati linn taas allapoole künkale. Peatänav cardo on välja kaevatud. Vankrirataste jälgi on ikka veel kivi sees näha. Väljakaevamised on toonud nähtavale vesiravila, katedraali suure kiriku, sünagoogi ja hästi säilinud mosaiikpõranda. Iisraeli turismiarendamiskeskuse, pargihooldajate, Rahvusfondi ja Galilea fondi poolt rahastatud projekti käigus palgati uusi maaletulijaid (peamiselt endisest NL-st) allpool olevat linna välja kaevama.
1991. a. leidis Heebrea ülikooli rühm mosaiikpõranda, mida nimetati Niiluse maja peoks. 50-30-ne meetrine mosaiik kujutab pidustusi Niiluse jõe maksimaalse veetaseme ajal. Hoonel oli 20 tuba ja see oli kaetud uhkete mosaiikidega. Paljud neist on säilinud tervenisti ja kujutavad jahistseene, linnurivi, kreeka sõna, mis tähendab "õnnestuma", Niiluse mõõteriistu, millega mõõdeti veetaset, ja arvukalt loomade kujutisi, nende hulgas kentaur ja külluse sümbolid.
Praegu kuulub muuseumiparki ka ainulaadne leidlik süsteem vee toimetamiseks muistsesse linna. Muinasaegse Zippori elanikud pidid leppima reservuaaridesse kogunenud vihmaveega, aga kui elanikkond kasvas, vajati enam vett. Esimesel sajandil p.Kr. ehitati akvedukte, mis tõid idast kuue kilomeetri kaugusel asuvast kahest allikast vett. Lisaks kaevati linnast 1,5 m kaugusele pehmesse lubjakivisse 200 m pikkune maa-alune veehoidla, kuhu mahtus 10 000 kuupmeetrit vett.
1993. a. tegi Tel Avivi ülikooli arheoloogiainstituut veehoidlas väljakaevamisi. Pärast seda parandas Rahvusfond hoidla tugitalasid, toetades seinu ja lagesid tõkestamaks sissevarisemist, ning ehitas sissekäigu- ja väljumisvärava, käsipuid aukude ümber, teeradu ja muud vajalikku, nagu näiteks parkimiskoha ning tee all-linna ja veehoidla vahele. "Meie jaoks oli endastmõistetav tunda huvi muistse veehoidla vastu," tõdeb Rahvusfondi kohalik insener Reuven Israel, "kuna KKL osaleb praegugi aktiivselt arvutate veehoidlate ehitamisel, et leevendada Iisraeli kroonilist veekriisi."
Väljakaevamised jätkuvad. Iga etapp toob uusi üllatusi ja iga külaskäik pakub uusi huviobjekte. Kindluses ei ole vaid videotutvustus ajaloolisest Zipporist, vaid ka interaktiivne arvutituba, kus on multimeedia demonstratsioone muistse linna kohta.
Linnaelu toob aga tõeliselt tagasi suveprogramm Zippori Live. Muinasriietesse rõivastunud näitlejad viivad meid 2000 aasta vanustesse argiaskeldustesse.

admin Ajalugu

Jeruusalemma 15 võtit(1.)

august 1st, 2001

Shalom 5/2001

Clarence H. Wagner, Jr.

Tõlkija: Lea Lääts

Olen elanud Jeruusalemmas üle 23 aasta ja ikka veel vaimustun, mõistes, milline eesõigus on elada selles linnas. Kuningas Taavet väljendas "üles Jeruusalemma" saabumise rõõmu ja põnevust sõnades: "Ma rõõmustasin, kui mulle öeldi: "Lähme Issanda kotta!" Meie jalad seisid su väravais, Jeruusalemm."
(Ps. 122:1-2).

1. Paljude nimede linn

Jeruusalemma on sajandite jooksul nimetatud mitut moodi: Saalem, Melkiseedeki linn (1Mo. 14:18; Hb. 7:1,2); Jebuus, jebuuslaste linn, mille Jumal käskis Taavetit Talle vallutada (1Aja. 77:4); Jeruusalemm, rahu linn, Taaveti linn (2Sam. 6:10; 1Kn. 2:10, 11:27 jne.). Aelia Capitolina on Rooma nimi, mille keiser Hadrianus andis 135a. p. Kr. ja El Quds (püha) on moslemite poolt pandud nimi. Heebrea nimi Jerushaliim (Jes.10:1) lõpeb sõnaga "shalom", rahu mitmuses, mis väljendab, et Jeruuusalemm ei ole vaid rahu linn, vaid kahekordse rahu linn.
Nimi Jeruusalemm esineb Piiblis 881 korda, 667 neist Vanas ja 144 Uues Testamendis. Piibliuurijate sõnul on Piiblis üle 70 poeetilise ja kirjeldava nime Jeruusalemma kohta (1Kn. 8:1; Sk. 9:13 jne,).

2. Valitud linn

Jumal armastab Jeruusalemma enam kui teisi linnu, kuna see on Tema linn, mille Ta on valinud oma asupaigaks: "Sest Issand on valinud Siioni ja himustanud teda enesele eluasemeks. See on mu hingamispaik igavesti; siia ma jään, sest ma olen himustanud seda. Ma tahan rohkesti õnnistada tema toidust."
(Ps. 132:133-15).

3. Palverännakulinn

Taavet ütles: "Jeruusalemm, kes oled ehitatud nagu hästi kokkuliidetud linn" (Ps. 122:3). See kirjeldab hästi Jeruusalemma välimust kaasajalgi, ligi 3000 aastat pärast psalmi kirjutamist. Veel tänagi, kui vaatad vanalinna eemalt, on see nagu astanguline vormide "lapitekk", kus hooned põimuvad üksteisega ja kuhjuvad.
Jeruusalemm on olnud kolm tuhat aastat jumalakartlike meeste ja naiste tähtsaim palverännakuobjekt. "Ja paljud lähevad ning ütlevad: "Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu" (Jes. 2:3). Taavet ütles ka, et Jeruusalemm on palverändurite sihtkoht, "kuhu lähevad üles suguharud, Issanda suguharud tunnistuseks Iisraelile tänama Issanda nime." (Ps. 122:4).
Ka täna ei ole Jeruusalemm vaid hoonete kogumik eri ajalooperioodidest, vaid ka inimeste "lapitekk", mille moodustavad nii kohalikud elanikud kui ka külalised. Siin näeme kristlastest palverändureid kaugetelt maadelt, mustades riietes, karvamütside ja kõrvakiharatega hasiidijuute ja isegi kõrbebeduiini, kes ratsutab kaamelil linna kaupa ostma.
Jumal käskis oma rahvast Iisraelis minna "üles Jeruusalemma" pidama piibellikke pühi (3Mo. 23) kolm korda aastas: pesachi, shavuoti" (nelipüha) ja sukkoti (lehtmajade püha) ajal, See avaldas suurt mõju pealinna elule. Juudid üle kogu maa suundusid Jeruusalemma, et tuua ohvreid, õppida Toorat ja olla rõõmsad. Jeesuse ajal kasvas linnaelanike arv 250 000-ni, olles kuus korda tavalisest suurem. Nende palverännakupühade kaudu tuletas Jumal oma rahvale meelde seda, mida Ta oli läbi aegade nende (ja meie) heaks teinud. Pühade mõte on ikka veel sama ja praegu tulevad nii juudid kui ka kristlased Jeruusalemma kummardama Siioni Issandat. Pärast Issanda tagasitulekut peavad kõik rahvad püha: "Ja kõik järelejäänud kõigist paganaist, kes on tulnud Jeruusalemma kallale, peavad aasta-aastalt minema sinna üles, kummardama kuningat, vägede Issandat ja pidama lehtmajadepüha." (Sk. 14:16).

4. Jumala asupaik

Geograafiliselt puudub Jeruusalemmal kõik, mis on muutnud teised linnad suureks ja tähtsaks. Tal ei ole veeteid, ta jääb kõrvale tähtsatest kaubateedest, samuti ei ole tal sõjalisstrateegilist tähendust. Jeruusalemma tähtsus seisneb selles, et ta oli ja on Iisraeli vaimulik ja administratiivne keskus.
1004 a. e. Kr. vallutas Taavet Jeruusalemma (1Aja. 11:4), kuna Jumal valis selle koha. See asetses Juuda ja Benjamini piiril ning oli suguharusid ühendavaks sillaks Iisraeli ja juuda vahel. Taavet ehitas Arauna rehealusesse Issanda altari (2Aj. 15). Sellesse kohta ehitas Saalomon suurepärase templi ja seal asetses ka kaunis Teine Tempel, mille kuningas Herodes laskis ehitada. Templimäel oli Jumala lähedalolu Jeruusalemmas üle tuhande aasta. Ja sellesse koha naaseb Issand, rajades Iisraeli tuhandeaastase riigi. Jeruusalemmast hakkab ta valitsema kogu maailma. Piiblis sai templi asukoht tuntuks nimega Siioni mägi ja hiljem Morija mägi. See oli koht, kuhu Aabraham viis Iisaki, et teda ohverdada. Tänapäeval on Templimäel moslemite moshee ja maa-ala on täielikult moslemite valve all. Juute ja kristlasi ei lubata siin palvetada ja kui nad seda teevad, kõrvaldatakse nad sealt moslemi ametivõimude poolt.
Piibli prohvetliku ettekuulutuse täitudes on juudid oma maale miljonite kaupa tagasi pöördunud. Aga selle asemel, et kummardada Templimäel, palvetavad nad vaid Herodese poolt ehitatud Templimäe kaugema templimüüri juures.

5. Kaitstud linn

Psalm 125:1-2 ütleb: "Kes loodavad Issanda peale, on nagu Siioni mägi, mis ei kõigu, vaid püsib igavesti." "Jeruusalemma ümber on mäed ja Issand on oma rahva ümber nüüd ja igavesti," Jeruusalemm asetseb keskmäestiku harjal, kuidas siis mäed võivad seda ümbritseda?
Seda võib täielikult mõista vaid vanalinna asendit nähes. See on Gihoni allika juures Kiddroni orus, mis eraldab Jeruusalemma kõrgemast Õlimäest idas. Läänes on praegune Siioni mägi ja põhjas on maa kõrgus palju suurem, kui see oli Piiblis mainitud linnal. Nõnda siis, ehkki Jeruusalemm on just mäeaheliku harjal veelahkme sarnaselt, see on nagu katlapõhi, mida ümbritsevad kõrgemad seljandikud.
Paljude muistsete suurlinnade sarnaselt oli Jeruusalemm müüridest ümbritsetud ja selle väravad võis sulgeda ööseks või sõja puhkedes. Iga linna peavärav oli nii lai, et vankrid võisid sealt läbi sõita. See oli ehitatud hoolikalt, tõkestamaks vaenlaste sõdurite sissepääsu, kuna see oli müüride haavatavaim koht. Seda ääristasid sageli tornid (2Sm. 18:24,33), kus valvurid seisid päeval ja ööl. Meid kutsutakse valvureiks Jeruusalemma müüridele palvetama, et see linn muutuks kiituseks kogu maal (Js. 62:6-7).
Värava juures käis vilkaim elu. Selle lähedal või otse selle taga oli tänava laiendus, kus leidis aset suur osa linna sotsiaalsest, kaubanduslikust ja seaduslikust tegevusest.
Siin kohtame seaduse ettelugemist ja deklaratsioonide kuulutamisi (Js. 20:4; 2Aja. 32:6; Ne. 88:1,3); vanemad vaagisid kohtuasju ja äritegevust (5Mo. 16:18; 2Sa. 15:2; Am. 5:10-15); vahetati uudiseid ja arutati nende üle (1Mo. 19:1), levitati kuulujutte (Ps. 69:13). See oli koht kus peeti laatu, näiteks Kalavärav (Ne.3:3), Lambavärav (Ne. 3:1), Veevärav (Ne. 3:26) ja Hobusevärav (Ne. 3.28).
Prohvetid ja preestrid tõid esile oma noomitusi (Js. 29:21; Am. 5:10; Jr. 17:19). Kurjategijaid karistati otse väljaspool väravaid (1Kn. 21:10; Ap. 7:58). Linnaväravas võis saada koguni valitseja või aukandja tähelepanu osaliseks (2Sm. 19:8; 1Kun. 22:10; Est. 2:19;3:2). Siin veetsid linna külastavad võõrad öö, kui neil ei olnud teist ööbimiskohta.
Oli au saada valitud vanemaks, kes istub linnaväravas (Õps. 31:23; Tn. 2:49), ehkki Lotile sai needuseks istuda Soodoma väravas (1Mo. 19:1).
Kaasajal on Vanalinna müürides üheksa väravat. Põhjamüüris on Uus värav, muistne Damaskuse värav ja Herodese värav. Idamüüris on Lõvivärav ja Ida- ehk Kuldne värav, mille moslemid sulgesid 16. sajandil, takistamaks Messiat (Jeesust) saabumast Templimäele, nagu prohvetid olid ette kuulutanud. Lõunamüüris on Sõnnikuvärav ja Siioni värav ning hiljuti uuesti avastatud Parkalivärav, mis suleti sajandeid tagasi. Läänemüüris on vaid Jaffa peavärav. Jumal on kaitsnud Jeruusalemma lugematuid kordi, olid tal siis väravad ees või mitte, ja Ta teeb seda ka tulevikus, juhul kui Iisraeli vaenlased tõusevad Siioni vastu (Js. 34:8; Sk. 12:2-3,9).

6. Konfliktilinn

Jeruusalemma pärast on võideldud enam kui ühegi teise linna pärast. Seda on vallutatud 86 korda. Linna roll ajaloos on täiesti ebaproportsionaalne tema suuruse ja majandusliku positsiooniga võrreldes. Jeruusalemmast on kirjutatud 50-60 000 raamatut ja viimase 700 aasta jooksul trükitud 6000 kaarti. Siiski, hoolimata selle ilmsest tähtsusest araablastele, araablaste kaarte ei ole leitud.
Josefuse (37-93) järgi kulus Teise Templi ehitamiseks 8 aastat. Selleks vajati 10 000 ehitajat, ehitusmaterjalid toimetati kohale tuhandete vankritega. Roomlased hävitasid templi aastal 70, jättes puutumata vaid kaugema läänepoolse tugimüüri – et juudid ja maailm mäletaksid templi hiilgust ja täielikku hävingut. Enamik selle kividest on meetrikõrgused ja kolme meetri laiused. Mõned on isegi 12 m laiad ja kaaluvad üle saja tonni. Müüri keskel on suurim kivi 12,8×4,2×3,3m ja kaalub 400 tonni! Kõik on kaunilt tahutud, siledate pindade ja viltusekslõigatud servadega. Üle 21,3m kõrguse müüri ehitamiseks ei kasutatud mörti.

7. Vaid juutide pealinn

Juutidel üle kogu maailma on kombeks jätta osa majamüürist viimistlemata või värvimata. Selle nimi on Zecher la Hurban ja see on meenutus Templi hävingust. Av-kuu üheksandal päeval meenutavad juudid mõlema templi hävingut. Jeruusalemm on olnud üksnes Iisraeli ja juutide pealinn. Teiste rahvaste katsed linn vallutada on tulenenud selle tähtsusest juudi rahvale. Ristiusk ja islam toonitasid Jeruusalemma tähtsust, kuna mõlemad võtsid Piiblist omaks Iisraeli ja juudi rahva ajaloos sündmusi. Ristiusul on siiski otsene seos Jeruusalemmaga, aga selle juurde kuulub juut Jeesus, kelle ülesanne oli seotud Jumala Iisraeli ja ülejäänud maailma puudutava päästeplaaniga.

(jätkub)

admin Geograafia / loodus

Pastor Voldemar Kaasik: Jumal täitis me igatsuse ja viis meid kannatusaegsele Pühale Maale

august 1st, 2001

Reisimuljed

Piret Udikas

Juutide ja kristlaste leppimis- ja andeksandmiskonverentsi päevil Vaiksel nädalal viibisid Iisraelis Pärnu Saalemi koguduse emeriitpastor Voldemar Kaasik ja tema abikaasa Maimo. Järgnevas intervjuus jagavad nad oma reisi eredamaid muljeid.

Missugune oli teie Iisraeli-sõidu maine tagaplaan?

V. K.: Nagu tõeline Jumala ime. Ühel varakevadisel päeval helistas meile noorem tütar. "Emal tuleb varsti juubel, ta saab 80 aastaseks, kahe aasta pärast juhtub sama sinuga. Meie, lapsed, oleme otsustanud, mida me teile juubeliks kingime. Kingime teile ühe reisi – reisi Pühale Maale." Muigasin selle jutu peale, sest olin veendunud, et abikaasa ütleb ei. Aga tema ütles hoopis, et me peaksime selle ainulaadse pakkumise ära kasutama, ei juhtu enam, et meile antakse niisugust võimalust. Nii läkski, paar nädalat hiljem, 9. aprillil asusime teele Iisraeli.

Enne teeleasumist veel – palun paar lauset enda tutvustamiseks.

V. K.: Elus on mind saatnud kolm igatsust: et võiksin koorijuht olla, arstina töötada ja pastorina teenida. Jumal on need soovid täielikult rahuldanud. Olen elupõline Pärnu meedik, töötanud lastega, olin kiirabis valvearst, jaoskonnaarst, kuigi usu pärast pidin kõrgharidusest loobuma. Abikaasa Maimo on samuti meedik – meditsiiniõde. Mu ema oli usklik inimene. Kui ma olin kuue aastane, sai ta päästetud. Isa suri, kui olin kolme aastane, ema kasvatas leskemana meid viit last. Kodus kõlas vaimulik laul, olid õhtu-, hommiku- ja söögipalved. Ema ütles ikka, et seal, kus olen mina, on ka minu lapsed, ja võttis meid alati teenistustele kaasa. Tutvusin Jumala teedega juba varakult. 9 aastaselt tegin otsuse, et tahan Jeesust oma südames kanda. 14 aastaselt sain ristitud Tallinna Eelimi palvelas, olen sündinud nelipühilane. 17 aastaselt hakkasin Pärnus Henno tänava baptistikoguduses mandoliinikoori juhatama. Kahe aasta pärast abiellusime, abikaasa Maimo on samuti lapsest saadik kristlane. Pastoriks ordineeriti mind 1980. aastal, kümme aastat olin Ridala pastor, praegu olen Saalemi koguduse emeriitpastor. Olen töötanud kogu elu Jumalariigis, juhendanud nais- ja segakoori – nõnda on kõik mu igatsused täitunud.

Niisiis – 9. aprillil sõitsite Tallinna laevasadamast välja?

V.K.: …ja õhtul lendasime Helsingist Tel Avivi. Eriline tunne oli astuda oma jalgadega Pühale Maale. Küsisin: kas Sina, Jumal, oled tõesti kinkinud meile selle võimaluse? Meile, kes me elu aeg oleme Su teedel käinud, keda on põlatud ja represseeritud eriti nõukogude ajal ainult selle pärast, et oleme usklikud. Sa kandsid meie eest ka neil kannatuseaastatel hoolt ja saatsid alati meie teele halva eest hoiatajaid ja kaitseingleid.
M.K: Esimene kokkupuude Püha Maaga – see oli täiesti eriline tunne. Oli öö ja nii soe, soe.
V. K.: Üks tulede meri säras meie all. Mu esimene mõte oli: see peab väga rikas maa olema, kes elab niisuguses tulede hiilguses.
M.K.: Kui hommikul ärkasime, siis alles nägime Iisraeli ilu. Kõikjal roosid, lõunamaalilled, küpressid, palmid – ja päike säramas nende kohal.
V.K.: Juudid on väga sõbralik rahvas, ja mitte ainult sellepärast, et Iisrael on end üles ehitanud turismile. Kuigi teenindamine oli väga luksuslik. Olen kuulnud väidet, et juudid on üliusklikud. Ma ei näinud kordagi, et keegi oleks Jeruusalemmas avalikus kohas põlvili maas Jumalat palunud. Selleks on sünagoogid. Iisraelis ei kohanud me ühtegi joodikut, vigast, alaarenenut. Kerjajaid oli küll, silme ette tuleb üks ema Naatsaretis pisikese lapsega.

Oli omaette suur julguseproov võtta ette nii pikk reis ohtlikuks kuulutatud maale?

V.K.: Ohtlikule maale? Me ei osanud mingit ohtu karta ega näinud mingit terrorismi. Vaid Jeruusalemma tänavatel võis kohata relvastatud sõdureid. Nutumüüri juures otsiti meid dosimeetriga läbi, ilmselt kardeti, et meie need terroristid oleme. Kolme plahvatust oli selle aja sees kuulda.
M.K.: Ja ohtlikesse lõunapiirkondadesse, Gasa sektorisse meid ei viidud.
V.K.: See, millest ajalehed kirjutavad, ja tegelik elu, on kaks ise asja. Me ei kohanud midagi vägivaldset, isegi mitte purjus või narkouimas noori. Kogesime vaid sõbralikkust ja heatahtlikkust. Kui soovisid suvalises kohas üle tee minna, lasid autod su alati läbi. Nägime kunstikauplust, kus taiesed rippusid valveta ja keegi ei puutunud neid.

Milline näeb välja Iisraeli argielu?

V.K.: Tore oli vaadata, kuidas Iisraeli mees kiirustas sünagoogi või jalutama, iga sõrme küljes laps. Juudi traditsiooni kohaselt kasvatab lapsi isa, aga hooldab ema. Isa ülesanne on teenida perele elatist, tegelda lastega ning teha mehe töid kodus. Ema kohustus on olla naine mehele, katta perele laud, hoida kodu korras. Iisraeli mehel ei ole aega jooma minna, sest ta lõpetab töö ja tõttab koju, kus lapsed teda ootavad. Ta peab nendega mängima, nendega tegelema, neid õpetama ja suunama.
M.K.: Mind hämmastas puhtus. Jeruusalemm on tükeldatud ja torkas silma, et. juutide linnaosa oli väga puhas, moslemite osa aga räpane.
V.K: Ristiteel, Via Dolorosal seistes mõtlesin: ja siin mõisteti Su üle kohut, siit algas Su tee. Via Dolorosa oli pealetükkivaid kauplejaid täis. Igal maal leidub inimesi, kes suudavad kõike rahaks teha. Häiriv oli see, et jalutad Jeruusalemmas ja kuuled järsku valjuhääldist, kuidas moslemid kutsuvad palvele.

Miks peaks üks kristlane nägema Püha Maad oma silmaga?

V.K.: Et veenduda, kas ettekujutus ja reaalsus langevad kokku. Kui loete evangeeliumi, siis tekib mingi pilt kohtadest, kus Jeesus on käinud. On võrratu kogemus näha Piibli maailma mitte vaimusilmadega, vaid tõelisuses. Jeesus ütleb: "ei saa jääda varjule linn mäe peal, tema valgus paistab kaugele." Ühel õhtul hilja olime abikaasaga hotellitoas. Ütlesin: memmeke vaata, seal on kõrged mäed, aga mis valgus see seal mäe otsas on? Selgus, et üleval mäeveerul ja ka mäetipus elavad inimesed. Kui nad õhtuti oma kodudes tuled süütavad, paistab valgus üle Tiiberia linna. See oli imeline.

Missugused olid teie reisi vapustavamad elamused?

V.K.: Meid üllatas kõik. Eriti see, et igal sammul peegeldus Iisraeli rahva ajalugu, alates Aadama ja Eeva väljaajamisest paradiisist.
M.K.: Liigutas ja vapustas juba teadmine, et olime seal, kus elab Jeesus.
V.K.: Terve reis oli väga suur vapustus. Iial ei unune kolm päeva Jeruusalemmas. Meie kaaslaseks oli Haapsalu pastor Tiit Salumäe. Saime väga headeks kaaskristlasteks. Tema oli lepitusaktsiooni ülesannetes enne meid Iisraelis. Esimese päeva veetsime Surnumere ääres. Käisime Juuda kõrbes. Olime Kumranis, kust leiti vanad Piiblikirjad. Üks karjapoiss oli otsinud oma lammast või talle ja oli juhuslikult kiviga visanud koopasse ning kuulnud kolksatust. Nii avastati nahkrullid, Piibli kirjad.
M.K.: Omaette elamus oli Surnumeri. Selle vesi oli väga vastiku maitsega, soolasus ju 26 %. Vett ei tohtinud alla neelata ega silma lasta. Mätsisime endid ravimudasse ja olime rõõmsad.
V.K.: Ja kui meenutada ülemise toa külastust! Üle poolesaja inimese istus haudvaikses ruumis. Et seina ääred olid hõivatud, jäime seisma ruumi keskele. Lugesin Johannese evangeeliumi 14. peatükki, kus Jeesus pühal õhtusöömaajal julgustab ja kinnitab jüngreid. Palusime koos "Meie isa palve". Igal pool oli meil saatjaks tore ekskursioonijuht Andres Võsu piiblitõdedega, tema targa sõnata oleks tõeline Iisrael jäänud meil nägemata. Elamusi oli tohutult. Näiteks õhtune käik Õlimäe platvormile, kust nautisime Jeruusalemma. Järgmistel päevadel tutvusime Damaskuse väravaga, käisime Kolgata hauaaias Jeesuse haual, Heroodese väravas, viibisime Pilatuse kojas, kohtumõistmise ruumis, Jaffa väravas – kristlasele on kõik need kohad erilise tähendusega.
M.K.: Õhtuti lõid jalatallad tuld, aga vastu pidasime. Ainult – pea pidi olema kaetud, prillid ees ja veepudel kaasas, et rännakutele kuumuses vastu pidada.
V.K.: Meelde jäi käik Betsata tiigi äärde, kus Jeesus tervendas jalutu. Katoliiklik kirik on ehitanud sinna ühe pühakoja, kus oli eriline akustika. Läksime hämarasse kirikusse, sealsed pühakojad on üldse väikese valgustusega. Laulsime "Ma kummardan sind, armuvägi." Sisenes üks grupp kristlasi Põhja-Iirimaalt, nad hakkasid meiega kaasa laulma. Kui olime lõpetanud, tulid nemad altari ette ja hakkasid laulma "Kuningas ja Päästja", meie ühinesime. See oli hämmastav ühtsusetunne, et inimesed võõrsil laulavad samu laule ja nende südames põleb üks ja sama tuli.
Eriliselt läks hinge käik hauaaeda, Kolgatale. Tiit Salumäe pidas seal hommikupalvuse. Mõtlesin: Jumal, Sa oled mulle kinkinud ka selle võimaluse!
M.K.: Ent selle kirjeldamiseks, mida kogesime holokausti mälestusansamblit Jad Vashem külastades, ei jätku sõnu…

Olite Iisraelis kristlaste ja juutide Lepitusaktsiooni 2001 ajal. Millisena näete probleemi?

M.K.: Varem tundsin, et juut on lihtsalt juut, aga Iisraelis sai see rahvas nagu vanemaks vennaks.
V.K.: Pisarad tulevad silma, kui näed juudi noormehi ja naisi ning taipad – need on ju mu vennad. Me mõlemad usume elavat Jumalat, teie oma arusaamise, meie oma arusaamise kohaselt. Õnnetus on selles, et teie ootate Messiat, aga meile on ta juba tulnud. Iisraeli-päevadel hakkasin juute rohkem armastama. Julgustust ja lootust annab kogemus, et juudid ja kristlased suudavad elada vastastikuses austuses. Läksime sabatipäeval ühte juudi linnaossa. Sel päeval ei ole ekskursioonid sinna soovitavad, kuid me käitusime väga delikaatselt ega häirinud neid. Juudi mehed tõttasid, palverätid ümber, sünagoogi palvetama.
M.K.: Jad Vashemis tunnetasime eriliselt kristlaste süü suurust juutide ees. Kujutage ette peegelseintega ruumi, mis on täis tuhandeid põlevaid küünlaid. Lambid – nagu inimhinged – põlesid kottpimedas ruumis. Te astute sisse, hoiate seinaäärsest käsipuust kinni ja satute ruumi, kus põleb kuus miljonit tulukest. Kõik need väikesed hinged põlesid nagu taevatähed.
V.K.: Piibel räägib sellest, kuidas juba palju aega enne Kristust hävitati juute. Nende veri tulgu meie laste peale, seisab pühakirjas. Töötasin okupatsiooni ajal Pärnu haiglas sanitarina, kus oli arstiks juut Hirschwelt. Ühel hommikul ta enam tööle ei tulnud. Keegi ei teadnud, mis temast sai. Paljud inimesed kadusid tollal ära, nagu ei oleks neid olnudki. Tundsin ühte proviisorit. Kui läksime koos kuhugile, siis pidi tema käima rentslis, sest juutidel polnud lubatud kõnniteel käia. Pärnus vana haigla juures asus juutide sünagoog. Räägiti, et 1941. aastal hoiti seal sees juudi lapsi. Nägin, kuidas tavaelus postiljonina töötav umbes 55 aastane, nähtavasti omakaitse mees käis püssiga ümber maja, et keegi lastest aknast välja ei pääseks. Ühel hommikul kella nelja ajal oli sünagoogist kostnud hirmsat kisa. Pärast kõneldi, et juudi lapsed viidi ära. Levis jutt, et neile oli antud magusat kohvi. (On saanudki teatavaks, et juutide lapsed hukati toidusse pandud mürgiga, võimalik, et sel hommikul. P.U.) Sellepärast andsin lepitusaktsioonile oma allkirja ja palusin sellega andeks ka tolle valvuri eest, kes ise seda enam teha ei saa.
M.K.: Memoriaali murtud sambad sümboliseerivad inimesi, kes oleksid tahtnud ja kellel oli samasugune õigus elada kui kõigil teistel…
V.K.: Mälestusansamblis nägime loomavagunit, millega juute koonduslaagritesse tapale veeti. Kivitahvlitesse on igaveseks raiutud nende linnade nimed, kus holokausti ajal juute hävitati. Suure kahjutunde ja häbiga pidime lugema ka selliseid nimesid nagu Tallinn, Pärnu, Võru, Rakvere, Viljandi… Samas on juudid igaveseks talletanud nendegi mälestuse, kes on neid surmast päästnud. Nii lugesime ühelt tahvlilt Uku ja Eha Masingu nime, kelle mälestuseks on istutatud ka puu.

Missugune on Iisraeli-sõidu vaimulik tähendus teie elus?

V.K.: Mulle kui pastorile andis see väga palju juurde. Kantslis olles võin nüüd rääkida, millised tunded mul olid näiteks Karmeli mäel, kus prohvet võitles Baali preestritega. Andres Võsu rääkis, et mitmed turistid, kes on läinud Jeruusalemma ateistina, on lahkunud sealt kristlastena. On olnud neidki, kes on tulnud Jordanisse end ristima.
M.K.: See on nagu vaimulik kinnitus kogu senisele elule. Oleme lastele südamest tänulikud.

Lõpuaegadel saab Iisraelist sündmuste keskpunkt. Mis ootab Iisraeli lähitulevikus?

V.K.: Kõik läheb nii, nagu Piiblis on öeldud. Jumala arm pöördub oma rahva poole. Mul on silme ees vaade Õlimäelt Jeruusalemmale. Seal on täitumas vaimulik ettekuulutus. "Ja kui nad vaatasid üksisilmi taeva poole, kuidas ta ära läks, vaata, siis seisis nende juures kaks meest valgeis riideis, ja need ütlesid: "Galilea mehed, miks te seisate ja vaatate üles taeva poole? See Jeesus, kes teilt üles võeti taevasse, tuleb samal kombel kui te nägite teda taevasse minevat!"" (Apostlite teod 1:10-11)
M.K.: Iisraeli riik pole saanud oma täit õigust. Nii pea, kui see saabub, pöördub Jumala arm paganarahvalt ära. Millal? Jumal üksi teab oma aega.

admin Intervjuud

Eugenia Gurin-Loov: Põgenikul on hea ainult kodus

august 1st, 2001

Andres Võsu

Intervjuu Eesti Juudi Kogukonna liikme Eugenia Gurin-Loov´iga
Tallinna Pereraadio saatest "Iisrael ja meie"
A.V.: Olen Teid alati pidanud juudi "grand old lady´ks". Olete seisnud oma rahva eest. Paljudele see ei meeldi ja nad peavad teid liiga äärmuslikuks. Tänu Teie tegutsemisele on mitmed probleemid tulnud avalikkuse ette. Tänan Teid selle töö eest. Esmalt, palun, rääkige oma lapsepõlvest.
E.G.-L.: Tänan selle meeldiva iseloomustuse eest. Olen sündinud, et oleks ettekujutus kui vana daamiga on tegemist, aastal 1922, tolleaegses Rumeenia riigis. Olin kolmene, kui mu vanemad kolisid Eestisse, kuna mu isa sai siin tolle aja kohta juudi pedagoogina väga hea töökoha – Tallinna Juudi Gümnaasiumi direktoriks. Esimene mälestus Tallinnast on hetk, kui sõidan vanematega voorimehel, see on senini visuaalselt kinnistunud.
A.V.: Mis oli Teie kodune keel?
E.G.-L.: Kummaline on see, et meil oli mitu keelt. Rääkisime vene keelt, kuna need Rumeenia ja Poola alad, kust mu vanemad tulid, olid Tsaari-Venemaa alluvuses. Hariduse olid nad saanud vene keeles. Samuti rääkisime jidishit ja hiljem, kolmekümnendatel aastatel, tuli juurde saksa keel ja muidugi ka eesti keel.
A.V.: Räägiksime veel Teie vanematest, ka nende pulmadest.
E.G.-L.: Nagu ma juba mainisin oli mu isa õpetaja ning mu ema oli tema õpilane. Ema õppis väikeses juudi koolis – endises Bessaraabias, juudi stettlis. Ta käis viimases klassis, kui isa sinna õpetajaks tuli. Pärast kooli lõppu tehti pulmad. Nagu ema on rääkinud, olid need tolle aja traditsioonilised juudi pulmad. Varsti sündisin mina. Ema oli isast kuusteist-seitseteist aastat noorem, aga ilus naine. Isa õppis väga palju ise, lahkudes varakult kodust. Ta oli pärit vaesest perest, kuid väga andekas, ja seetõttu leidis Varssavi gümnaasiumi päevil soosingut õpetajate poolt, kes muretsesid talle tööd järeleaitamistundidena. Nii teenis ta elatist kuni Varssavi ülikooli l?petamiseni ajaloolasena. Nad õppisid, nälgisid, teenisid, töötasid – kuni tulid siia, Tallinna.
A.V.: Millega tegelesid Teie vanemad lisaks sellele, et isa oli koolidirektor?
E.G.-L.: Nagu kõik koolidirektorid, nii andis ka minu isa ise tunde. Ta andis nii juudi, eesti kui ka üldajalugu. Ema oli kodune, proua. Kuigi tal oli kõigest gümnaasiumi haridus luges ta väga palju, käis teatris, kontserditeil, kuhu võttis ka mind kaasa. Olen talle selle eest väga tänulik. Mulle on eriti sügava mulje jätnud muusika, mis on minu jaoks kui Jumala and taevast. Ka juudi naisorganisatsioonide nagu "Vitso" tööst võttis ema osa. Seal organiseeriti mitmesuguseid korjandusi ja teisi heategevusüritusi. Isa huvid ei olnud nii-öelda väljapoole suunatud. Ta luges väga palju ja hulk aega kulus tal oma ainsa lapse, s.t. minu kasvatamisele. Isa tegeles minuga iga päev kaks tundi enne õhtusööki. Olen talle selle eest piiritult tänulik. Veel armastas isa väga operetti, millest ema aga eriti lugu ei pidanud. Hiljem sai nende ühiseks huviks bridzhimäng. Kurjad keeled väidavad, et ema mängis isegi natuke paremini kui isa, mille peale mina olin solvunud. Kodus oli kõik täpselt paika pandud, millal on lõuna-, millal õhtusöök ja millal teisi asju tehti. Õhtu- ja lõunasöökide ajal rääkis isa kõigest. Tänu sellele teadsin ka mina asju, mida minu eakaaslased ei teadnud. Näiteks teadsin Venemaa sündmustest ja Saksamaa natsidest.
A.V.: Kuidas algas Teie koolitee?
E.G.-L.: 1929. a. astusin ma Tallinna Juudi Gümnaasiumisse. Enne seda oli isa palunud õppenõukogus suhtuda tema lapsesse nagu kõigisse teistesse lastesse koolis. Põhiliselt möödus mu lapsepõlv lugedes. Kui vanemad minu kasvatuses üldse mõne vea tegid, siis selles, et ma ei võimelnud. Olin tõsine laps, ega tahtnud käia tantsupidudel. Meeldis olla sõpradega, kes samuti tundsid huvi vaimuvara vastu. Koolis tegutsesid paljud organisatsioonid, kuid mina ei astunud ühessegi neist oma isa palvel, kes kooli direktorina tahtis olla erapooletu. See, mida isa palus, oli minu jaoks alati seadus, sest ta oli lugupeetud inimene juba siis. Kooli lõpetasin 1940. a., umbes 10 päeva enne Vene vägede tulekut.
A.V.: Mis muljed on jäänud tolleaja eestlastest? Kelle poolt nad olid? Mida nad ootasid? Kas nad kartsid?
E.G.-L.: Sellele küsimusele on raske vastata, kuna olin veel liiga noor ja tol ajal, kahe sõja vahel, olid suhtlusringkonnad väga suletud: eestlased eestlastega, sakslased sakslastega, venelased venelastega, juudid juutidega. Tean, et isal olid eesti kolleegid, kuid tihedamat läbikäimist nendega ei olnud. Praegu tagasi vaadates tundub see vahe võrreldes tänaste eestlastega väga suur, sest tänased eestlased hakkavad kaotama oma algupära.

Põgenikul on hea vaid kodus.

A.V.: Millised meeleolud valitsesid juutide seas enne 1940 aastat?
E.G.-L.: Oli kaks suuremat poliitilist suunitlust. Sionism – sellega on kõik öeldud. Need juudid tahtsid ära sõita ning kannatasid seetõttu nõukogude ajal väga, ja teised olid kommunistid e. pahempoolsed, kes 1939. aastal, kui vene väed sisse toodi, pöördusid avalikult kommunistideks. Sioniste oli rohkem, kuid lahates seda teemat peame silmas pidama üht olulist aspekti, nimelt juutidel oli kogu aeg silme ees see, mida tegid natsid Euroopas. Mõned juudid nägid kommunismis päästet, ning osaliselt see nii ka oli.
A.V.: Kuidas puudutasid 1940-ndate aastate sündmused Teie perekonda?
E.G.-L.: Tallinna Juudi Gümnaasiumist sai Tallinna 13. Keskkool, kuhu isa jäeti direktoriks. See, et mina Tartusse õppima lähen, oli otsustatud juba varem. Ülikooli vastuvõtt käis põhiliselt ankeetide alusel ja kuna mina olin pärit haritlaste perest, mitte vabrikant, siis võeti mind kooli ajalugu õppima. Ega ma eriti poliitilisi sündmusi ei tajunud, suhtlesin endiselt kinnises ringis ja olin apoliitiline. Ma ei mõeldud, mis oli tulemas, kuni tuli "pauk" – 1941. a. Jõudsin abielluda – 30. aprillil 1941 – kaks kuud enne suure sõja algust, mis muutis kõik. Juba mõne päeva pärast oli mu isale selge, et sakslased tungivad Eestisse ja mis juhtub juutidega. Seega oli ainus reaalne viis end päästa – põgeneda. Kuna lääne pool olid piirid kinni, siis sõitsime NL tagalatesse. Organiseeritud oli nn. vabatahtlik evakuatsioon.

Ärasõitmisel nõuti isalt tõendit selle kohta, et ta on oma vara üle andnud. Polnud aga kellele anda, kuna ka kõik teised juudi kooli õpetajad tahtsid ära sõita. Löögi võttis enese peale eesti keele õpetaja Helene Valdur, keda pean oma isa elu päästjaks. Mäletan täpselt, kui me sõitsime, olid vagunites ehk eshelonides juudid, kes pidid põgenema, nõukogude funktsionääride perekonnaliikmed ja kommunistliku partei funktsionääride sugulased. Mind häirisid sõidu ajal nendevahelised konfliktid. 3. juulil 1941 hakkasime sõitma Uljanovskisse, kus ei lastud meid välja, sest see oli täis. Sama kordus Ufaas ja Tsheljabinskis. Lõpuks pandi meid maha külas, mille nimi on Nisnaja Uvelka – see oli ðokk, millest toibumine võttis kaua aega – ma polnud elus näinud ehtsat Vene küla ja vaesust.
A.V.: Kes teie lähedastest oli teiega ja kuidas teid vastu võeti?
E.G.-L.: Seal olid ainult mu vanemad, sest mu meest ei lastud välja. Ma ei ütleks, et kohalik rahvas meie saabumise üle rõõmustanud oleks. Elutingimused olid kohutavad. Põhiline oli toidumure – vahetasime oma asju toiduainete vastu. Kuigi ma oskasin vene keelt, oli ikka raske, sest olin harjunud literatuurse keelega. Augusti lõpus tuli mu mees järgi. Ta viis mind oma vanemate juurde, kes olid evakueeritud Alma-Atasse. Hiljem tulid ka mu vanemad sinna järele. Isa sai tööd Alma-Ata lähedal külakooli direktorina ja oli sealgi väga austatud.

Nii ma seal elasin, kolm ja pool aastat, murega südames, mis saab mu vanemate suguvõsadest okupeeritud Rumeenia ja Poola aladel, mis saab sõpradest, kes jäid Eestisse ja mis saab kogu rahvast. Mind valdas tohutu igatsus kodukoha järele, nägin Tallinna tänavaid uneski. Lisaks kõigele jäin niivõrd haigeks, et kaotasin võime lapsi saada. Kokkuvõttes tahan kindlasti ära tuua kaks aspekti: esiteks – nõukogude võim, mida me kõik vihkasime, päästis meid. Oleksime siia jäänud, oleksime kõik hukkunud; ja teiseks – põgenikul on igal pool paha, tal on hea ainult kodus.
A.V.: Mis sai edasi?
E.G.-L.: Kuulsime, et Narva on vabastatud ja kuna mu mees töötas raudteel, tulime Eestisse, vanemad aga jäid veel sinna. Olin Tallinnas tagasi 2. oktoobril 1944. Sõda ei olnud veel läbi ja uue okupatsiooni tulekut ei osanud aimatagi. Vanemate kodu, Pärnu mnt. 6 korter oli tühjaks tehtud. Kuuldes meie teenijalt, Nataljalt, keda kõiki enam ei ole, mõistsin, et ei ole enam kedagi. Olin küll varem sellele mõelnud, kuid siis sai see reaalsuseks.

Sõja lõppedes tulid mu vanemad tagasi. Kuna mõlemad mehega olime liiga ära hellitatud lapsed olnud, siis läksime lahku. 1948. a. astusin Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonda ja sain sealt majandusteadlase paberid, kuigi ei osanud nendega midagi peale hakata. Olin hea õpilane ning mind suunati Majandus- ja Krediiditehnikumi õpetajaks. Edasi kutsuti mind tööle Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Sellega käis kaasas teadustöö kirjutamine, milleks anti mulle üks aasta töölt vabaks. Kartusest, et ma ei jõua kandidaadi väitekirja aastaga valmis, ei saanudki ma seda valmis, vaid kaitsesin selle ära Tartu Ülikoolis. Nii sain majandusteadlase kraadi ning hiljem dotsendiks.
A.V.: Kas nõukogudeaegses elus oli ka midagi, mis sidus Teid teie rahvusega?
E.G.-L.: Käisime läbi lapsepõlvesõpradega, kooliõdede ja mõnede koolivendadega, nii palju kui neid alles oli. Paljud langesid võideldes Eesti korpuses natside vastu. Pean mainima, et nõukogude ajal läksid rahvuslikud raamid lahti, hakkasin läbi käima eestlastega. Ometi ei ole ma kunagi oma sõpru valinud rahvusliku printsiibi järgi. Aastal 1988 algas mu elus uus etapp – asutasime Juudi Kultuuri Seltsi. Kui arhiivid lahti läksid, hakkasin seal lugema, uurima ja meenutama ajalugu, elule tulid äkki teised värvid.
A.V.: Kas sel ajal sündis "Suur häving"?
E.G.-L.: Kui läksin arhiivi, oli mu eesmärgiks uurida Juudi Kogukonna ajalugu Eestis, mitte holokausti. Samal ajal aga tegi ajaleht "Rahva Hääl" minuga intervjuu, kus rääkisin holokaustist. Selle peale sain palju süüdistusi eestlaste õigustuseks. Teadsin vaid, et juute on tapetud, aga kuidas? Otsustasin asja järele uurida ja nii tekkiski m?te teha dokumentide kogu. Kirjanik ma ei ole, aga las dokumendid räägivad ise enda eest. Pärast raamatu ilmumist ei tahtnud ma enam holokaustiga tegeleda, kuid sellest ma enam välja ei saanud. Mind hakati kutsuma erinevatesse paikadesse konverentsidele jne.
A.V.: Kas on ilmunud teisigi raamatuid?
E.G.-L.: Tallinna Juudi Gümnaasiumi 70-ndaks aastapäevaks ilmus raamat "Tallinna Juudi Gümnaasium." Praegu on käsil albumi moodi väike raamat, mis tutvustab juudi kogukonna minevikku, olevikku ja tulevikku Eestis.
A.V.: L?petuseks tahan küsida, kas olete käinud Iisraelis?
E.G.-L.: Olen küll, kolm korda.
A.V.: Kas Te pole tahtnud jäädavalt oma kodumaale pöörduda?
E.G.-L.: Ei, siiski mitte, mu juured on liiga sügaval Eestimaal.

admin Intervjuud

Iisraeli riik on ellu ärganud!

august 1st, 2001

Ärka Juuda Lõvi!

Arie Hakim

Tõlkija: Katrin Abram

Menachem Begin´i raadiosõnum Iisraeli rahvale
15.mai 1948

"10. või 11. mail 1948," räägib Menachem Begin oma kirjalikes memuaarides "The Revolt" ("Ülestõus"), "teatas Hagana juht mulle, et enamusel ametiasutustel on õnnestunud lõpuks ületada oma rohked kõhklused ning on nõustunud Heebrea Ajutise valitsuse väljakuulutamisega kohe pärast mandaatrezhiimi tagasitõmbumist. Ütlesin, et me tunnustame Ajutist valitsust ja toetame teda hoolimata tema koosseisust. Kuid ma andsin ka tõsise hoiatuse: "Kui juudi valitsus on reedel, 14. mail välja kuulutatud, on laupäeva hommikul Tel Avivi kohal esimesed vaenlase lennukid. Meie mõtted olid kontsentreeritud meie iseseisvuse, meie olemasolu eest peetava võitluse arendamisele paljudel rinnetel, mis pidid peatselt avatama põhjas, lõunas ja idas, nii õhus kui merel. Ometi oli võimatu mitte pöörata tähelepanu sellele tähtsale ja imelisele, mis toimus otse meie silme ees. Rezhiim, mis toetus sajale tuhandele täägile, oli kokku varisenud, ning selle asemele, selle varemetele on tõusmas uus; üks rahvas on elule ärkamas, üks väga vana rahvas, kes on käinud läbi hävituse sügavustest, on uuesti sündimas. Pole mingit kahtlust, et heebrea rahva sõltumatuse taaselustumine meie generatsioonis on inimajaloos enneolematu. Üks rahvas, oma maalt välja kihutatud, ilma jäänud oma vabadusest, rännanud maailmas peaaegu 2000 aastat, rännakud otsekui verega üle uhutud – ning nüüd, 71. põlvkonna ajal selles eksiilis, pöördub see rahvas tagasi oma kodumaale. Maailmaränd on lõppemas, ring on täis saamas ja rahvas on pöördumas tagasi oma sünnimaale. Tagasipöördumise imet on saatmas taaselustumise ime. Juutide ühe põlvkonna jooksul arenes välja julgus haarata relvad, tõusta üles võõrvalitsuse vastu, visata endalt rõhumise ike. Kui pikad, kui lõputud olid aastad eksiilis, aastad täis alandust ja hävingut. Ja kui võrrelda, kui lühikesed olid taaselustumise aastad, mil koguti kokku oma jõud ja toimus relvastatud ülestõus. Ajalool ei ole rohkem midagi sarnast pakkuda.
Niisugused olid mu mõtted, kui tegelesin oma raadiokõne koostamisega. Kaks päeva enne, kui kõne laupäeva õhtul eetrisse pidi minema, tuli David Ben Gurioni isiklik abi meie peakorterisse, mis asus Freudi hospitalis. Ta andis mulle edasi palve, et minu kõne esitataks enne saadet Ben Gurionile. See palve oli esitatud igati heasoovlikult ja mul ei olnud keeldumiseks mingeid isiklikke põhjusi. Mu kaaskomandörid arvasid aga vastupidi, nende arvates ei olnud mingit õigustust küsida kõne teksti. Ma nõustusin nende seisukohaga ja Ben Gurioni esindaja sai eitava vastuse. Ma ei ole seda vastust kahetsenud.
Laupäeva, 15. mai õhtul läksin ma Irgun Zvai Leum´i, salajasse raadiojaama Meir Park´i vastas Tel Avivi südalinnas. Mul ei olnud mingit esinemiskrampi. Ma olin sõprade keskel, n-ö oma kodus, raadiostuudios, kust juba mõned aastad oli eetrisse läinud saade "Ülestõus ja vabadus", igasse linna ja külla meie maal. Kuid tunni pühalikkus täitis mind aukartusega. Võitlejale saabub niisugune tund vaid ükskord elus. Ja siin on minu kõne."

Heebrea kodumaa kodanikud, Iisraeli sõdurid, heebrea noorsugu, õed ja vennad Siionis!
Pärast paljusid aastaid põrandaalust võitlust, tagakiusamise, moraalse ja füüsilise kannatuse aastaid, seisavad rõhujate vastu mässu tõstnud teie ees, tänu- ja kiidusõnad huulil ning õnnistuspalve südameis. See on iidne õnnistus, millega meie isad ja isaisad on alati tervitanud pühasid päevi. See on sama õnnistus, millega nad maitsesid iga lõikuse esimesi vilju. Täna on tõeline püha, Püha Päev, ja uus vili on meie kõikide silme ees. Heebrea ülestõusu 1944 – 1948 on õnnistatud eduga – pärast Hasmoni relvastatud ülestõusu on see esimene heebrea vastuhakk, mis lõppes võiduga. Rõhujate võim meie maal on purustatud, välja juuritud, see on kokku varisenud ja laiali hajutatud. Iisraeli riik on elule ärganud veristes lahingutes. Tee massiliseks tagasipöördumiseks Siionisse on avatud. Tõelise iseseisvuse alus – kuid ainult alus – on loodud. On lõppenud üks etapp võitluses vabaduse eest, kogu Iisraeli rahva tagasipöördumise eest oma kodumaale, kogu Iisraelimaa tagasivõtmise eest Jumala lepingu rahvale – kuid ainult üks etapp. Meie õigus ja meie kohustus on tuua tänu Iisraeli Kaljule ja tema Päästjale kõigi imede eest, mis ta on teinud nii tänasel päeval kui ammustel aegadel. Seetõttu saame öelda sellel Briti okupantidest vabanemise esimesel päeval kogu südamest ja hingest: õnnistatud on see, kes on meile jõudu andnud ja aidanud meil jõuda praegusesse hetke.
Iisraeli riik on elule ärganud. Ja tema ärkamine on olnud nõnda: läbi vere, läbi tule, väljasirutatud käe ja võimsa käsivarre abil, kannatuste ja ohvrite hinnaga. Teisiti see ei oleks saanud toimuda. Ja ometi, isegi enne tavapäraste valitsusasutuste loomist, on meie riik sunnitud võitlema, või õieti jätkama võitlust saatanliku vaenlase ja verejanuliste palgasõdurite vastu nii maal, õhus kui ka merel. Nendes tingimustes on meie jaoks eriline tähendus Tshehhoslovakkia filosoof-presidendi Thomas Masaryk´i hoiatusel oma rahvale, kui see saavutas vabaduse pärast kolmesaja-aastast vangipõlve.

1918. aastal, kui Masaryk esines rahvale Wilsoni raudteejaamas Prahas, hoiatas ta oma rõõmustavaid kaasmaalasi: "Riiki rajada on raske, veel raskem on aga selle säilitamine." Meie oma riigi rajamine on raske olnud. Kümned põlvkonnad, miljonid rändajad kannatasid puudust, aetuna ühelt tapatalgumaalt teisele. Oli vaja olla maapaos, põleda tuleriidal ja piinelda vangikoobastes; me pidime läbi elama ahistavaid pettumusi; me vajasime hoiatusi prohvetitelt ja nägijatelt, kuigi neid sageli ei võetud kuulda; me vajasime higist nõretavaid ja tööd rügavaid teerajajate ja ehitajate põlvkondi; me pidime üles tõusma vastuhakule, et purustada vaenlane; meie jaoks püstitati võllapuud, meid pagendati merede taha, vangikongidesse kõrbetes – kõik see oli vajalik, et me võiksime jõuda praegusesse hetke, kus kuus tuhat juuti on jõudnud oma kodumaale, kust rõhujate valitsus on välja löödud ja Heebrea iseseisvus on välja kuulutatud vähemalt osal maast, mis tervenisti kuulub meile.

Kuid veelgi raskem saab olema seda riiki hoida ja juhtida. Me oleme ümbritsetud vaenlastest, kes ihkavad meie hävingut. Ja kõige esimeseks alussambaks meie riigile peab seetõttu olema võit, täielik võit sõjas, mis möllab praegu kogu maal. Selle võidu jaoks, ilma milleta meil ei saa olema ei vabadust ega elu, vajame me relvastust, igat liiki relvi, et peatada vaenlased, et minema ajada sissetungijad, et vabastada kogu meie maa, kogu tema pikkuses ja laiuses, isehakanud purustajatest.

Kuid peale sõjarelvade on igaühel meist vaja omada veel üht liiki relva, vaimset relva. Kui me lähimate päevade ja nädalate jooksul suudame relvastuda selle taas elule ärganud surematu rahvuse kogu relvastusega, saabuvad meile selle aja jooksul ka pühad relvad, mille abil kihutada minema vaenlane ning tuua vabadus ja rahu meie maale ja rahvale. Kuid isegi pärast võidu saavutamist selles ühises võitluses – ja võidukad me saame olema – peame me ikka veel rakendama üliinimlikke jõupingutusi, et meile jääks meie iseseisvus, et meie maa saaks lõplikult vabaks. Ennekõike on aga vaja meil luua rohkearvuline ja tugev Iisraeli armee, ilma milleta ei ole mõeldav ei meie kodumaa vabadus ega olemasolu.
Meie juudi armee peaks olema, ja ta saabki olema üks maailma parima väljaõppe ja varustusega sõjaline jõud. Nüüdisaegses sõjategevuses ei ole tähtis mitte rohkearvulisus, vaid ajude võimekus ja rahva vaim. Kogu meie noorsugu tõestas, et nad omavad seda vaimu – noored Haganast, Lehist, Irgunist.

Meie maa vabastamiseks ja riigi säilitamiseks vajame ka tarka välispoliitikat. Me peame oma iseseisvusdeklaratsiooni tegelikkusesse rakendama. Ja me peame aru saama ühest tõigast: nii kaua kui kasvõi ühe briti või mõne muu välisriigi sõduri jalg veel puudutab meie maa mulda, ei tähenda meie sõltumatu iseseisvus muud kui pürgimust, mille täitumiseks me peame olema valmis võitlema mitte ainult võitlusliinil, vaid samuti rahvusvahelisel areenil. Teiseks, me peame välja töötama põhialused oma vastastikusteks suheteks maailma rahvastega ja neist kinni pidama. Vaenulikkusele vastab vaenulikkus, abivalmidusele vastatakse abiga. Sõprus tuleb tasuda sõprusega. Meil tuleb edendada sõprust ja üksteisemõistmist kõigi teiste rahvastega – suurte ja väikestega, tugevate ja nõrkadega, lähedaste ja kaugetega – kes tunnustavad meie iseseisvust, kes aitavad meid meie rahvuslikus uuestisünnis, ja kes nagu meiegi on huvitatud rahvusvahelisest õiglusest ja rahust rahvaste vahel. Ning mitte vähema tähtsusega on meie sisepoliitika. Esimeseks alustalaks selles poliitikas on tagasipöördumine Siionisse. Laevad! Jumala eest, me vajame laevu! Ärgu takistagu meid loidus, ärgu tehtagu tühje sõnu kaduvväikestest võimalustest, ärgu piiraku meid mingid nii-öelda määrused! Tõtakem! Toome sisse sadu tuhandeid inimesi. Kui ka kohe ei saa olema piisavalt maju, me leiame telke, või hoopis taeva, meie oma maa sinitaeva katusena pea kohale.

Ja meie kodumaal peab õiglus olema ülimaks põhimõtteks, määruseks üle kõigi määruste. Ei tohi esineda mitte mingit türanniat. Ministrid ja ametnikud peavad olema rahva teenijad, mitte selle ülemad. Ei tohi olla mingit ekspluateerimist. Ei tohi olla mitte ühtegi inimest meie maal – olgu ta meie kodakondne või võõramaalane -, kes on näljas, ilma katuseta pea kohal või ilma elementaarse hariduseta. "Pidage meeles, et te elasite võõraina Egiptusemaal!" – see ülim juhis peab katkematult olema meile teejuhiks meie suhetes võõrastega meie väravates. "Õiglust, õiglust peate te tegema!" – see peab saama juhtpõhimõtteks suhetes meie endi vahel. Irgun Zvai Leumi tuleb iseseisvas Iisraelis riigis põranda alt välja. Me läksime põranda alla, me tõusime üles põranda all, rõhujate valitsemise all, et rõhumise vastu välja astuda ja kukutada see. Ja me oleme selle tõesti kukutanud. Meie Jumala poolt antud maa on ühtne, ajalooliselt ja geograafiliselt kokku kuuluv tervik. Katse seda lõhkuda ei ole ainult kuritegu, vaid pühaduseteotus ja vägivaldne sekkumine Jumala plaani. Kes iganes ei tunnusta meie kaasasündinud õigust kogu meie kodumaale, ei tunnusta ka meie õigust mõnele osale sellest. Seda kaasasündinud õigust ei loovuta me kunagi. Me õhutame jätkuvalt pürgimust täieliku iseseisvuse järgi. Me heiskame kord vabaduse lipu, rahu ja progressi lipu. Meie sõdurid rullivad selle lipu lahti Taaveti tornis ja me künname veel
Gileadi põlde. Heebrea riigi kodanikud, Iisraeli sõdurid, me asume keset võitlusi. Kinnitagem üksteist. Kinnitagem oma moraali. Meil ei ole teist teed. Me ei saavuta rahu oma vaenlastega lepituspalvete läbi. Sellisel moel võib saavutada ainult ühte liiki "rahu" – kalmisturahu, nagu on Treblinkas. Olge vaprad vaimus ja valmis enamateks katsumusteks. Me seisame neile vastu. Pühade Issand aitab meid. Ta annab jõudu ja vaprust heebrea noortele, samuti annab ta kangelaslikkust heebrea emadele, kes nagu Hanna, ohverdavad oma pojad Jumala altarile.

Aga praegusel hetkel tuleb meil mõelda võitlusele, sest mis me selle läbi saavutame, määrab meie saatuse ja tuleviku. Me läheme peatumatult võitlusse, Pühade Issanda sõdurid, innustatuna vaimus meie endisaegade kangelastest alates Kaananimaa vallutajatest kuni Juudamaa ülestõusnuteni välja. Me oleme lähetatud taasärkamisaja niisuguste tegelaste vaimus nagu Zeev Benjamin Herzl, Max Nordau, Joseph Trumpeldor ja heebrea taasärganud kangelaslikkuse isa Zeev Jabotinsky. Meiega on vaimus koos David Raziel, meie praegusaja suurim komandör, ja Dov Gruner, üks meie parimaid sõdureid.

Jumal, Iisraeli Kuningas, kaitseb oma sõdureid. Õnnistus saab osaks tema mõõgale, mis uuendab Tema valjavalitud rahvaga ja Tema väljavalitud maaga sõlmitud lepingut. Ärka, oo Juudamaa lõvi, meie inimeste, meie maa pärast. Edasi võitlusesse. Edasi võidule.

Oma memuaarides lõpetab Begin selle peatüki järgmiste sõnadega: "Ma läksin välja öösse. Tel Avivi tänavad olid hüljatud. Sel hommikul oli linnal tulnud üle elada esimene õhurünnakukatse. Mu kaaslased rääkisid, et peaaegu kõigis juudi peredes olid raadiod keeratud minu saatejaamale, ja ma olin tänulik teada saamaks, et minu sõnad olid inimestele julgustuseks olnud.
Pimedus oli üle meie kõigi. Pilkane pimedus. Ei ühtki valguskuma. Pimedus võib veel kesta. Verevalamine võib veel jätkuda. Aga teispool murekurbust ja pimedust puhkeb roosiline koit. Me oleme orjusest välja vabadusse tulnud. Ärkaval päeval hakkab särama jälle päike. Juudi lapsed naeravad ükskord jälle.

MENACHEM BEGIN 1913 -1992.
* Sõjaeelse sionistliku noorsooliikumise juht
* Sionismis süüdistatuna vangis Venemaal
* Irgun Zvai Leumi komandör
* Parlamendiopositsiooni juht
* Rahvusliku Ühtsuse valitsuse minister
* Iisraeli kuues peaminister
* Nobeli rahupreemia laureaat
* Tegevus: Iisraeli riigi taastamine; kaasaaitamine sisserändele Etioopiast; Iisraelimaa asustamine; Nõukogude juutide väljatoomine; Iisraeli kaitse ja julgeoleku korraldamine; rahulepingu sõlmimine Egiptusega.

Iisraeli riigi 53-nda iseseisvuspäeva puhul trükis avaldanud
MENACHEM BEGIN´I PÄRANDI KESKUS
P.O.B. 6001, Jeruusalemm * 972-2-50033020 offices @begincenter.org.il

admin Poliitika