Jeruusalemma sõnumid

Ajalooline Lev Ha´ir ümbrus saab uue näo

Israel Information Center

Janet Mendelsohn Moshe

Tõlkija: Pille Põder

Mahane Jehuda, puu- ja juurviljaturg Jafo tänaval, on ilmselt üks askeldusterohkem paik Jeruusalemmas. Müügilettide taga, mis on täidetud kõrgete ja värviliste värskete saaduste kuhjadega, asuvad võõramaalased, kes lõikavad lahti rõõmuga arbuusi, et meelitada potentsiaalset ostjat seda proovima. Samuti on võimalus enne ostmist proovida värskeid kondiitritooteid või väljapandud
marineeritud juurvilju. Seda turgu peetakse turistide paradiisiks, kus kahe dollari eest võib osta viis värsket pitaleiba, juustu, oliive, värskeid aprikoose, viinamarju ja päevalilleseemneid.

Turg asub ühes vanemas linnajaos väljaspool vanalinna müüre. See ala hoonestati erinevate juudi kommuunide poolt 19. sajandi lõpul. Hoolimata rikkast pärandist sai Lev Ha´iri (heebrea k. linna süda) linnaosast lagunenud koht, kus leidis kodu nii mõnigi viletsuses elav Jeruusalemma kodanik.

"Hooned selles ümbruskonnas, mis moodustavad kohati vaid üksiku tänava, on arhitektuuriliselt huvitavad," selgitas Uri Amedi, kommuuni tööline ja Lev Ha´iri kogukonna nõukogu direktor. "Kuid aastate jooksul on põhiliselt laienenud eeslinnad ja sisemine linn on jäetud vananema ja tihti vaese elanikkonna käsutusse."

Amedi tuli aktivistina sinna tööle 17 aastat tagasi. "Sel ajal tahtsid ehitajad maha lammutada vanad hooned ja asendada need kommertsomanditega," tuletas ta meelde. Niisiis läks Amedi Mahane Jehudasse. Seal veenis ta kioskiomanikke, et need aitaksid leida munitsipaalraha nende turu ja selle ümbruskonna arendamiseks ja parandamiseks.

Alustades kommunaaltöödest, hakkas ümbruskond saama aeglasest uut ilmet, olles pidevalt ümbritsetud toetajatest. Keren Hayesod/United Israel Appeal aitas korjata toetusi selle projekti jaoks, valitsus rahastas selle piirkonna füüsilist rehabilitatsiooni. Tänaseks kaunistavad uued uksed ja lisandid
mõningaid sajandivanuseid kivist hooneid. Lev Ha´iri olemus on säilitatud tänu väikestele ristteedele ja kõrvaltänavatele, mis aitavad vältida autode sissevoolu. See on endiselt ümbruskond, kus on meeldiv jalutada.

Selle tulemusena on noored abielupaarid ja uusimmigrandid hakanud asustama seda piirkonda. "Selle ala vana arhitektuur on säilitatud ja iga uuendus vaadatakse hoolikalt enne läbi," selgitab Amedi. "Sünagoogid, munakivisillutisega tänavad, sissepääsuteed ja avalikud pargid on uuendatud, vanas stiilis kaevud ning veetsisternid eksisteerivad endiselt," jätkab ta. " Hoolimata sellest, et Lev Ha´ir on tänapäeval vaid väike osa linnast, aitavad need munakivisillutistest alleed vilksamisi tuua esile 19. sajandi Jeruusalemma väärtusi."

Selle aasta mais avati Lev Ha´iris uus Wiener Heritage Center. Uuendatud Rootsist pärit Hans Wieneri poolt, kogub ja säilitab keskus andmeid ning dokumente selle ümbruskonna kommuunidest. Devorah Avi Dani, keskuse juhi väitel säilitab keskus informatsiooni 19. sajandi Jeruusalemma arengu ja kasvu kohta, mil linnakodanikud asusid elama väljapoole vanalinna.

"Keskus tegutseb baasina huvireisijate jaoks, samuti on avatud raamatukogu ja loengusaal," selgitab Avi Dan. "Suur varjuline hoov on ideaalne koht, kus alustada oma teekonda, kus saab nautida turusaadusi ja avastada Jeruusalemma sellisena, nagu see oli sajand tagasi."

admin Kultuur

Shalom 6/2001

Clarence H.Wagner, Jr

Tõlkija: Lea Lääts

8. Ei ole püha moslemitele

Jeruusalemma ei mainita Koraanis. Moslemite side linnaga rajaneb Muhamedi müütilisel ratsasõidul läbi taevaste tiivulise hobuse Barakiga, kes viis teda "pühast mosheest" "kaugeimasse mosheesse". Koraani sõnul toimus reis sekundi murdosa jooksul prohveti unenäos. Moslemid ütlevad, et "kaugeim moshee" on Jeruusalemm, ehkki seda ei nimetata. Öeldakse, et pärast kaugeimas moshees peatumist saabus Muhamed seitsmendasse taevasse, kus ta kohtus Aabrahami, Iisaki, Joosepi, Moosese ja Jeesusega ning sai neilt õnnistuse olla Jumala viimane prohvet. Tegelikult ei käinud Muhamed kunagi Jeruusalemmas, kuna ta suri aastal 632, kuus aastat enne, kui kaliif Omar 639. a. linna vallutas.

Islami algusaegadel palvetas rahvas Jeruusalemma suunas juutide eeskujul. Aga kui Muhamed nägi, et Lähis-Ida juudid ei kiida heaks tema uut usku, hakkasid moslemid palvetama Mekka suunas. Araabia geograaf Jakkut märgib oma ulatuslikus teatmeteoses (1225), et Jeruusalemm on "püha juutidele ja kristlastele", Mekka on aga püha moslemitele.

Kaasajal peetakse Jeruusalemma islami kolmandaks pühaks paigaks; ja maailm peaks uskuma, et linna tuleb jagada moslemitega, kuna see on neile nii tähtis! Algul moslemid siiski ei pidanud seda pühaks, vaid kasutasid selle kohta nime Bait al-Mugaddas, heebrea keeles Beit Hamikdash (Tempel). Templimäele 692. a. ehitatud Kaljumoshees peeti tseremooniaid esmaspäeviti ja neljapäeviti (juutidele pühad nädalapäevad), mitte moslemeile pühal reedel. Juudid võtsid osa nendest tseremooniatest ja tõid neisse juudi jumalateenimiskombeid.

Jeruusalemma islamlikult ülistavad hadith-kirjutised koguti alles 1019. a. Mekkat, Medinat, Damaskust ja Bagdadi ülistavad hadithid olid avaldatud palju varem. Ka ei pidanud islam kunagi Jeruusalemma pealinnaks. Iisraeli ligi tuhat aastat valitsenud moslemid – araablased, seldzukid, mamelukid ja türklased – rajasid oma administratiivse keskuse rannikutasandikule enda poolt ehitatud
Ramle linna.

9. Jeesusele tähtis linn

Jeesus, Taaveti soost, sündis Betlehemis (Beit Lechem tähendab "leiva maja"), mis asub vaid 8 km Jeruusalemmast lõuna pool. Täna on see palju suurema linna lähem ümbrus. Jeruusalemmas leidis aset Messias Jeesuse surm, ülestõusmine ja taevasseminek, ja Jeruusalemma tuleb Ta ka tagasi. "Aga nad olid minemas teel ühes Jeruusalemma ja Jeesus käis nende ees… Ja võttes need kaksteist taas endaga, hakkas Jeesus neile rääkima, mis teda ees ootab: "Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte ning need mõistavad ta surma ja annavad paganate kätte ning need teotavad teda ja sülitavad ta peale ja piitsutavad teda ja tapavad ta ära ning kolme päeva pärast tõuseb ta üles." (Mk 10:32-34).

Pane tähele, et Teda tapsid paganad, mitte juudid. Õlimägi sai oma nime õlipuusalude järgi. Jeesuse ajal oli oliiviõli ainus toiduaine, mida viidi Jeruusalemmast välja. Sellel mäel Jeesus ja jüngrid ööbisid. Betaania, kus Marta, Maarja ja Laatsarus elasid, on idanõlvakul. Lääne pool, Templimäe vastas, olid õlipuusalud, kus Jeesus veetis aega oma jüngritega, saabus emaeeslil sõites rõõmuhõisete saatel linna, nuttis linna pärast ja palvetas enne kinnivõtmist. Õlimäe juures on Ketsemani aed, kus Jeesus palus ahastuses Isa enne arreteerimist. Räägitakse, et selle aia õlipuude juurestik on 2000 aasta vanune – see oli Jeesuse palve tunnistaja. Käsk levitada rõõmusõnumit rahvastele saab alguse Jeruusalemmast (Lk 24:46, 47). Püha Vaim langes nelipühal (shavuot) Jeruusalemma ja tekitas koguduse (Ap.t. 2). Siin peeti ka esimene kirikukonsiilium (Ap.t.15).

10. Alati juutide poolt asustatud

Kui Taavet oli vallutanud Jeruusalemma, asustas juudi rahvas seda kuni Paabeli vangipõlveni (586 eKr). Esra ja Nehemja juhtimisel naasis rahvas Jeruusalemma üles ehitama ja püsis seal suurema- või väiksemaarvulisena kuni roomlaste suurte pagendamisteni aastail 70 ja 135. Linnas säilis alati juute, aga nad ei olnud aastatuhandeid Jeruusalemmas enamuses. 1818. aastast peale on juudid olnud religioosne enamus Jeruusalemmas. Kaasajal on üle 70 % Jeruusalemma 700 000 elanikust juudid. Viimase kolme aastatuhande elanike arvud tunnistavad, et linn õitses juudi ja kristliku valitsuse ajal, aga närbus moslemivõimu alluvuses.

610 eKr Juudi võim enne babüloonlaste okupatsiooni elanikku 20 000

10 pKr Herodes valitseb 35 000

65 enne pagendamist 50 000

638 Bütsantsi kristlik võim 60 000
1050 Fatimiidide moslemivõim 20 000
1180 Ristisõdijate võim 30 000
1450 Mamelukkide islamivõim 10 000
1690 Varajane osmanivõim 10 000
1800 Osmanivõimu keskel 12 000
1910 Osmanivõimu lõpuaeg, juutide maalenaasmine 75 000
1945 Inglaste mandaataja lõpus 165 000
1967 Jeruusalemm ühendatakse Iisraeli alluvusse 250 000
1999 Iisraeli 633 700

Ehkki Jeruusalemm oli moslemite käes ligi 1200 aastat, mille katkestas vaid ristisõdijate võimu lühike periood, enamik moslemivalitsejaist ei olnud araablased: fatimiidid, seldzukid, mamelukid ja osmanitürklased. Elanikkonna vähenemine moslemivõimu all näitab, kui väheväärtuslik oli Jeruusalemm moslemite silmis. Aastail 1948-67, mil Ida-Jeruusalemm oli Jordaania valduses ja juutidel ei olnud sinna asja, külastas seda vaid üks moslemijuht. See juht oli Jordaania kuningas Abdullah I praeguse kuninga Abdullah II vaarisa. Keegi palestiinlane tulistas teda al-Aksa moshee juures 1953. a.Iisraeli võimu all on linn saavutanud enneolematud mõõtmed oma ajaloos.

11. Prohvetliku ettekuulutuse keskpunkt

Prohvetid kuulutasid ette, et Jeruusalemm on kesksel kohal lõpuaegadel, mil maailma pilgud suunduvad temale (Sk 2:1-5, 8:15; 12:2,3). Täna on meedias peaaegu iga päev teateid selle väikese rahvuse kohta. Jeruusalemmas öeldud poliitiku ettevaatamatule märkusele või elamukvartali ehitamisele võib järgneda poleemika ÜRO Julgeolekunõukogus. Taavet nimetas Jeruusalemma oma pealinnaks ja aastal 1996 tähistati Jeruusalemmas selle sündmuse 3000. aastapäeva. Roomlastest
alates oli linn olnud paganrahvaste poolt hõivatud, nüüd aga enam mitte. Võiks arvata, et maailma rahvad rõõmustavad, kuna Jumal täidab oma prohvetlikku plaani Jeruusalemma kohta. Aga nii see ei ole. Kunstnikud ja tavalised palverändurid külastavad linna, et osutada oma solidaarsust Iisraelile, aga maailma poliitikud
väldivad Jeruusalemmale kui Iisraeli pealinnale poolehoiu avaldamist. Isegi USA presidendid, kes valimiskampaaniates lubavad tuua USA saatkonna Jeruusalemma, on alati söönud oma sõnu ja takistanud vetoõigusega kongressi algatusi ehitada uus saatkonnahoone Jeruusalemma! Nii nagu vale-ema, kes seisis Saalomoni ees, sooviksid mõned maailma juhid lõigata Jeruusalemma pooleks ja anda piibelliku poole palestiinlastele. Mitte inimene ei valinud Jeruusalemma; seda tegi Jumal! Ta mõistab kohut rahvaste üle, kes ei arvesta Jeruusalemma puudutavat plaani. (Sk 12:2,3,9)
(jätkub)

admin Geograafia / loodus

Shalom 6/2001

Tõlkija: Andres Võsu

53 aastat tagasi, kui Iisrael sai iseseisvaks, oli see arenemata põllumajandusmaa. Araabiamaade rünnaku tõttu algas pärast iseseisvumist sõda. Juudid suutsid rünnakud maha suruda ja alustada iseseisvat eksisteerimist. Paljud Euroopa riigid OLID varemetes ja elatustase vilets. Iisraeli majanduslik seis ja rahvuslik jõukus olid, kui mitte arvestada sakslasi, selgesti allpool Euroopa taset.

Töö, mõistuse ja tahtejõuga on iisraellased poole aastasaja jooksul loonud riigi, kus rahva elatustase on ligilähedane Itaaliale, Belgiale või Suurbritanniale – hoolimata sellest, et Iisrael on pidanud tihti sõdima
iseseisvuse ja ellujäämise eest. Lisaks on islamimaade boikott põhjustanud Iisraeli kaubandusele suuri kaotusi kauplemisel, välismaiste investeeringute ärajäämisi. Mõnda aega tagasi kuulutasid Nõukogude Liit ja teised kommunistlikud riigid Iisraeli oma vaenlaseks ja katkestasid kaubavahetuse. Kuid õnneks see ei avaldanud Iisraeli majandusele märkimisväärset kahju.

Iisraeli riigi loomise ajal elas maal 630 000 juuti. Jumala abiga suutsid nad saavutada iseseisvuse ja seda hoida.

Iisraeli rahvuslik kogutoodang aastas on viimastel andmetel 102 miljardit dollarit. See teeb 18 000 dollarit inimese kohta. Palestiina aladel on see 1700 dollarit ehk üle 10 korra väiksem. Rahuaegadel käib umbes 200 000 palestiina araablast tööl Iisraeli valitsuse all olevatel aladel, viies koju teenitud
palga, mis arvutatakse Palestiina rahvusliku kogutoodangu hulka. Rahutuste ajal sulgevad iisraellased turvalisuse tagamiseks piirid ja seetõttu väheneb tunduvalt palestiina araablaste töölkäimine. Seetõttu kannatavad just palestiinlased majanduslikult intifada ehk püha sõja all kõige rohkem. Väga paljud töökoha kaotanud rahulikud palestiinlased kiristavad hambaid.

Iisraeli palgatase on Eesti omaga võrreldes keskmiselt 6 korda suurem. Keskmine sissetulek inimese kohta on 1600 dollarit kuus. Toitlustuses on see 800 dollarit, kvalifitseeritud torumees teenib 3000 dollarit kuus. Eesti kroonides teeb see vastavalt 15 tuhat krooni ja 55 tuhat krooni. Kompuutrialal on
kuupalgaks 4-6 tuhat dollarit ehk 74-110 tuhat krooni. Vaesuspiiriks loetakse 1100 dollarit ehk 20 000 Eesti krooni pere kohta. Umbes 1 miljon inimest elab allpool vaesuspiiri, Jeruusalemmas on kolmandik elanikkonnast allpool vaesuspiiri. Vaesuse põhjuseks loetakse turule orienteeritud majandust. Majandus
on läinud väga kiiresti üle postsotsialistlikust kapitalistlikule süsteemile. Samas on see kiirendanud majanduskasvu ja aidanud hoida väga kõrgel tasemel Iisraeli kaitsevõimet.

Töötuid on Iisraelis 8,7%. Eestis on töötuid 13-14%. Töötud on põhiliselt ametioskusteta inimesed. Arvutialal on suur tööjõupuudus. 38% iisraellastest töötab. Naiste töölkäimine on tavaline. Lapsed lähevad üsna varakult lasteaeda. Iisraeli kaubavahetus on negatiivne nagu Eestilgi. Eksport on 22,1 miljardit dollarit ja import 26,1 miljardit dollarit. Iisraelis ei ole suurtööstust. Peamised ekspordiartiklid on: elektroonika, arvutitehnoloogia, arvutiprogrammid, lihvitud teemandid, keemia, tekstiil ja põllumajandustooted. Sisse tuuakse põhiliselt toorainet, kaitsetehnikat, toorteemante, naftat, laiatarbetooteid. Iisrael ostab toorteemante Indoneesiast, Venemaalt ja Lõuna-Aafrikast ja pärast
lihvimist müüb need kogu maailma. Iisraelis töödeldakse umbes 65% kogu maailma teemantidest. Ekspordi kogumaksumus on umbes 3 miljardit dollarit ehk 54 miljardit Eesti krooni (kaks Eesti riigi aastaeelarvet).

Seekli kurss on 4 seeklit = 1 dollar. Umbes 4,5 EEK-i saab vahetada 1 seekliks. Iisraelis on näha ka vaeseid ja kerjuseid. Internetis kibutsi koduleheküljel kirjutas noormees, et kerjas paari päevaga lennukipileti raha. Filosoofia on selline, et kui keegi küsib, tuleb anda, kasvõi ühe seekli.

Üldiselt on iisraellased rikkad ja kulutavad palju. Autode arv elanikkonna kohta on üks suuremaid maailmas. Põhilised automargid on Jaapani, Saksa ja Pransusmaa päritolu. Väga palju on Subaru´id. See oli autofirma, mis ühena esimestest avas oma esinduse Iisraelis.

Riigi eelarve on 55 miljardit dollarit, seega 31 korda suurem kui Eesti riigi aastaeelarvega. Olulise osa eelarves moodustavad kaitsekulutused. Väikese ja keskmise sissetulekuga inimeste maksud on küllaltki väikesed.

Avalikus teeninduses töötab 31,2 %, erateeninduses 19,5%, kaubanduses 12,9%, transpordi- ja teabealal 6,2%, tööstuses 20,2%, ehituses 7,5%, põllumajanduses, kalanduses ja metsanduses 2,6% töötajaskonnast. Teeninduse kõrge osakaal näitab, et tegemist on arenenud ühiskonnaga. Suur ehitustegevus riigis on vajalik kõigi uusasunike eluasemeprobleemide lahendamiseks. Väga madal tööliste osakaal põllumajanduses näitab selle ala kõrget tehnoloogilist taset. Metsi on Iisraelis vähe ja ka metsanduses hõivatud inimeste osakaal väike.

Peaaegu kogu elekter saadakse kivisöest. Samas on pea kõikide majade katustel päikesepatareid, mis soojendavad vett.

Põllumajanduse tähtsamad eksporttooted on puuviljad, maitsetaimed ja lilled. Viimastel aastatel on just lillede eksport järsult kasvanud. Eestisse tuuakse Iisraelist läbi Hollandi lilleturgude väikeseid roose. Iisrael impordib teravilja.

Kaubavahetuse tähtsamad partnerid on USA, Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Jaapan, Hiina, India ja Singapur.

Iisraeli tähtsaim tööstusharu on elektroonika- ja infotehnoloogiatööstus, oluline ala on programmeerimine.

-Intel-Israel. Maailma suurim elektrooniliste komponentide, kõige suurem mikroprotsessorite valmistaja. Ameerika firma, mis on investeerinud Iisraeli tehastesse ja uurimisasutustesse üle 30 miljardi krooni. Tulemus oli Kirjat Gatin uurimisasutuses Pentium 4 mikroprotsessori sünd eelmisel sügisel. See on kiireim personaalarvuti jaoks valmistatud mikroprotsessor. Suurimad PC valmistajad Compaq, IMB, Dell, Hewlett-Packard ostavad neid protsessoreid lennukitäite kaupa. Firmas on enam kui 3000 töötajat.

- WizCom Technologies Ltd. valmistab pliiatsisuurusi tõlkeskannereid.

- InnoMed valmistab meeste impotentsi ravimisel kasutatavaid meditsiiniseadmeid.

- Motorola Israel on tuntud Ameerika mobiiltelefonide ja elektroonikakomponentide tootja, kes valmistab Iisraelis kommunikatsiooni- ja elektroonikaseadmeid. Suurim eksportöör ja tootearendaja. Iisraelis töötab selles tehases rohkem kui 500 inseneri ja teadlast. Iisraelis, nagu mujalgi on Motorola ja Nokia enam levinud mobiiltelefonide margid.

- Microsoft Israel on üks esimesi Microsofti osakondi väljaspool USA-d. Iisraelis teostatakse uurimise ja arenguga seotuid töid ning programmeerimist.

Viimasel ajal on börsiindeks langenud. Pikas perspektiivis on Iisrael olnud hea investeerimiskoht. New Yorgi börsi, eriti Nasdaqi nimekirjades on 83 Iisraeli firmat. Londoni börsil on 5 Iisraeli firmat. Tel Avivi börsi aktsiate üldväärtus oli 67 miljardit dollarit, Nasdaqi Iisraeli-firmade aktsiaste väärtus 54
miljardit dollarit.

Iisraellased söövad meelsamini värsket kui külmutatud liha. Kõige soositum on kana- ja kalkuniliha. Kuna nõudlus hea toidu järele kasvab, on tootmine kiiresti arenenud. Kõige enam on viimasel ajal arenenud piimatööstus. Pere eelarvest umbes 13% kulutatakse toidule.

Armee loosung Telecom Iisrael 2000 näitusel oli: "Töö tuleviku tehnoloogias algab siin". Armee teeb tugevalt tööd selleks, et leida ja hoida arvutiala inimesi. Seda seetõttu, et erafirmad maksavad väga head palka. Armee meelitab töötajaid ametikorteri ka paremate töötingimustega. IDF (Iisrael Defence Forces – Iisraeli Kaitsejõud) on ehitanud põhjast lõunasse 2200 km valguskaablit, mis igapäevaelus loob kindluse, kodeeritud juhtmeta raadioühenduse dubleerimise. GPS-tehnikaga toimivad navigatsioonisüsteemid kontrollivad automaatselt teabe
liikumist. Ka piirivalve kasutab piiride kontrollimisel elektroonikat. Suurem osa juute läbib armeeteenistuse, omandades seal hea arvutioskuse.

Turism on Iisraelis tähtis tootmisharu. Normaaltingimustes külastab Püha Maad 2,5 miljonit välisturisti-palverändurit. Neid teenindab üle 200 000 inimese. Viimane terrorilaine on röövinud 65 000 inimese töökohad turistide-palverändurite vähenemise tõttu terrorilainete ajal.

Ehitus on olnud eriti viimasel aastakümnel väga aktiivne, kuigi nii on olnud kogu Iisraeli riigi ajaloo vältel. Loomuliku iibe kõrval kasvatavad elanikkonda immigrandid. Iisraeli rahvaarv on 53 aastaga peaaegu kümnekordistunud. Rahuaegadel kasutatakse palju palestiina araablastest tööjõudu. Iisraelis on
palju ametlikke töölubadega ehitustöölisi ka Balkanimaadest.

Iisraeli dünaamilisel majandusel oleks palju anda kõigi Lähis-Ida maade majanduse abistamisele. Iisrael võiks müüa neile tooteid, mida need maad pole suutelised valmistama. Samas võiks ta osta naftat ja toiduaineid. Kuid kahjuks valitseb Lähis-Ida usu- ja rahvussuhetes tugev rassistlik maailmavaade. Seejuures on mõne maa valitsejad ja terroristirühmituste juhid ühed ja samad
isikud. See mürgitab ka rahvaste meeli ja seetõttu on majandussuhted selles regioonis Iisraeli ja araabia riikide vahel peaaegu olematud. Isegi Egiptuse ja Jordaaniaga, kellega poliitiliselt on rahu loodud, ei ole majandussuhted eriti arenenud. Türgi on ainuke Lähis-Ida maa, kellega on Iisraelil enam-vähem
normaalsed majandussuhted. Iisrael saab hakkama ka ilma araabia maade kaubavahetuseta. Kahjuks jätavad araablased hea võimaluse kasutamata.

admin Majandus

Jeruusalemmas 1936. a. sefardiperekonnas sündinud professor A. B. Jehoshua on üks Iisraeli juhtivaid kirjanikke ja rahuaktiviste. Ta toetas Palestiina riiki kaua aega enne seda, kui see oli moes- kiidab heaks Jeruusalemma jagamist. Siiski seisab ta otsustavalt vastu palestiinlaste nõutud põgenike õigusele
naasta Iisraeli. "Kui neljandik (mis tähendab praegu miljonit palestiinlast) tuleks tagasi, siis seegi hävitaks lõpuks Iisraeli riigi. Ses asjas ei anna ma rahu nimel järele, vaid ootan parem sada aastat, kuni nad lakkavad seda nõudmast." Jeruusalemm ei peaks tema arvates olema ühegi riigi alluvuses. Teine
võimalus oleks jagamatu linna ühine valitsus. Kui linn siiski jagatakse, soovib ta, et Iisraelile jääks Läänemüür, Taaveti linn ja Vanalinna juudikvartal.
Templimäe pärast ei vaevuks ta võitlema, kuna see on juba moslemite valduses – isegi arheoloogid ei pääse sinna. "Kui Messias saabub, ei küsi Ta, kellele see koht kuulub, vaid ehitab Templi just sinna, kus see kord seisis. Moslemitele ja kristlastele annab Ta midagi muud." Moslemite ebaseaduslikud ehitusprojektid Templimäel mõistab ta siiski hukka: moslemid hävitavad sihiteadlikult juutide arheoloogilisi säilmeid ja nendega koos ka enda omi.

admin Lühisõnumid

Israel Today

Sharoni valitsuse moodustamise järel tekkis varem Ehud Baraki poolt juhitud Tööparteis suur segadus. Osa partei juhtivaid liikmeid arvas, et Sharoni helded pakkumised tuleks vastu võtta, mahendades nii tema poliitikat ja säilitades surnud punkti jõudnud rahuprotsessi. Partei teine tiib Oslo lepingu arhitekt Jossi Beilini ja endise välisministri Shlomo Ben Ami juhtimisel võtsid ettepanekute suhtes jäigalt eitava hoiaku. Ben Ami ütles, et tal läks süda pahaks nähes, kuidas parteikaaslased lömitasid, et Sharoniga ühineda. Beilin ütles, et Sharon kasutab Peresi-taolisi mõõdukaid viigilehena oma kõva käe poliitika varjamiseks. Siin tõuseb taas esile üks juutide põliseid komistuskive, mis Oslo allkirjastamiste järel 1993. a. oli tahaplaanile jäänud. Veendunud, et neil on õigus ja et just nemad teavad, mis on rahvale parim, julgetakse ignoreerida rahvuslikku konsensust, järgida oma ideoloogiat ja jätta rõhuva enamuse tahe arvestamata.

Oma seisukohti revideerima ei pane isegi valimistel lüüasaamine. "On aeg kuulata, mida rahvas tahab," ütles Peres (77), kui Tööpartei Keskkomitee valmistus valitsusega ühinemise pärast hääletama.
Kui kaks kolmandikku Tööparteist hääletas valitsusega ühinemise poolt, oli lõhenemine otsustatud. Tundub, et taas kollitab Tööpartei hukatuslik Oslo-poliitika, mille mõjul Iisrael relvastas oma suurima vaenlase ja nõustus Jeruusalemma jagamise ning oma pühimate paikade moslemitele üle andmisega. Eitan Haber, Tööpartei pikaajaline toetaja, kes oli seotud peaminister Itzhak Rabini atentaadiga, ütles, et partei on oma surivoodil ja teeb viimaseid hingetõmbeid. "Oma ideoloogilise väärtuse kaotanud Tööpartei ei ütle ega tee juba mitu aastat sotsiaalsel areenil peaaegu midagi. Ta on muutunud herilasepesaks, grupeeringuks, mille liikmete suurim saavutus on nugade teritamine ja ähvardamine," kirjutas Haber päevalehes Jediot Ahronot.

admin Poliitika

Tõlkija: Katrin Mänd

Tagasi vaadates oli 20. sajand mitmes mõttes vägivalla sajand. Hans Maier on oma raamatus "Wege in die Gewalt" (Tee vägivallale) välja toonud kolm suunda:
* Kahe maailmasõja jooksul on sõda muutunud massihävituseks, kus sõjategevus ja vägivald on suunatud inimeste vastu. Teise maailmasõja ajal väljendus see nii maa- kui õhurünnakutes (Coventry, Leningrad, Drezden, Hiroshima).

* Rahvad ja etnilised grupid olid tapatalgute ohvrid, etniline puhastus ja genotsiid käis Armeeniast Kambodzhani.

* Suurtes koonduslaagrites kohtlesid totalitaarsed rezhiimid inimesi hullemini kui loomi, sest nad olid poliitilised vaenlased. "Töölaagrid" muutusid lõpuks surmalaagriteks (Kulmhof, Belzec, Sobibor, Treblinka, Auschwitz-Birkenau). Selline vägivald ei tekkinud järsku, vaid arenes pikkamisi. Majanduslik, poliitiline, tehnoloogiline ja sõjaline potentsiaalne vägivald kujunes aastatel
1789 – 1914.

On teine, veel seletamatu, sellise vägivallaga seotud ajalooline arengusuund: poliitiliste jõudude mobiliseerimine, mis toetub ilmalikule religioonile. See on uut tüüpi poliitika, mis lubab vabadust ja tervenemist ning kaotab vaheseina kiriku ja riigi vahel. Riikide sõjalise tugevusega kaasneb ülemvõimu omandamine, terrorit kujutatakse kui vahendit maailma päästmiseks. Paljusid ajaloosündmusi, mille kutsuvad esile tänapäeva totalitaarrezhiimid, võib pidada nende religioosse või poolreligioosse tegevuse tagajärjeks. Paljude inimeste valmisolekut tegutseda vastuvaidlematu sõnakuulelikkusega ei saa seletada ainult hirmu või survega, seal on ka missioonitunne ja innukus. 20. sajandil võtsid
paljud inimesed omaks sõjalise vabaduse mõtte ja selle ideoloogia. See on ainuke seletus, miks miljonid, kelle hulgas ei ole ainult väheharitud töölised ja farmerid, vaid ka palju intellektuaale, doktoreid ja kunstiinimesi, on truudust tõotanud vägivallajõududele. Ainult nende rezhiimide kokkuvarisemine toob ilmsiks kaasaegse "poliitilise religiooni" ebareaalsuse ja seletamatuse. H. G.
Adler iseloomustab seda kui "pettuse võrku ja enesepettust". Totalitaarses liikumises põhineb pettus ahvatleval lubadusel muuta maailma ja siis anda neile selles kuulsa juhi roll. Hiljem saavad inimesed aru, et neid on petetud, kuid usuvad, et nad olid sunnitud seal oma osa mängima.

Pilk araabia maailmale näitab, kuidas islami poliitika muutub üha enam Iisraeli-vastase püha sõja alustamise võimaluse tagaajamiseks. See fenomen ei ole piiratud ainult Läänega või sotsialistliku mõttelaadiga. Kui see poliitika läbi kukub, siis õigustavad inimesed oma tegevust religioossete eesmärkidega. Lähis-Ida on täis massihävitrusrelvi ning see on veel ohtlikum ja kurjakuulutavam.

admin Poliitika

Israel Today mai/2001

Tõlkija: Taimi Krull

Iisrael iseloomustab olukorda Judeas, Samaarias ja Gazas kui "sõjasarnast relvastatud konflikti." Tegemist on kurnamissõjaga, millel on nii ägenemise kui vaibumise aegu, palestiinlased ründavad pidevalt – ühel päeval pomm, teisel üks või kaks tulistamist, siin pomm tee ääres, seal snaiperi rünnak, tulistamised juutide naabruses või asunduses, öised tulevahetused jne. Iga päev võtab see sõda lõivu surnute ja haavatute näol, suurendab hirmu ja ebakindlust ja paneb Iisraeli valitsuse ja sõjaväe pead murdma, kuidas seda lõpetada. Kõik see väsitab rahvast.

Vastavalt Iisraeli armee andmetele oli septembri lõpust kuni mai alguseni 4735 palestiinlaste rünnakut Iisraeli sihtmärkidele. See teeb keskmiselt 22 rünnakut päevas ehk ligikaudu üks tunnis. 3252-l korral kasutasid palestiinlased tulirelvi Iisraeli sõdurite ja sõjaväebaaside vastu, tappes 13 inimest. Palestiinlased on korduvalt tulistanud relvastamata iisraellasi: 349 korral Iisraeli asundusi, tappes kaks inimest, 768 korda on snaiperid tulistanud autosid, 23 inimest sai surma.

On olnud ka märkimisväärseid pääsemisi, nagu näiteks 126 käsigranaadirünnakut iisraellaste pihta, mis ei toonud kaasa ohvreid, ning 68 pommi, mis avastati ja tehti kahjutuks enne, kui need jõudsid plahvatada. Ja kuigi oli 172 pommiplahvatust, on nende läbi surma saanud kokku viis iisraellast.

Arafati terroristlik vaenulikkus

Viimastel kuudel on palestiinlased kasutusele võtnud uue relva – mortiirid (endisaegne suurtükk). Alates jaanuarikuust on Iisraeli armee raporteerinud rohkem kui 150-st mortiirirünnakust Gaza sektori juudi asunduste pihta. Mortiiridega on rünnatud ka mõnesid asundusi naabruses asuvas Sderoti linnas ja sügavamal Iisraeli territooriumil asuvat kibutsi.

Mortiirirünnakud on jätkunud hoolimata Arafati paljureklaamitud korraldustest nende peatamiseks, et takistada palestiinlastest tsiviilelanike ja nende omandi kahjustamist Iisraeli kättemaksu eest. "Me täidame seda korraldust," ütles Ghazi Jibali, Palestiina kõrgem politseiohvitser.

Aga tõsiasi, et rünnakud ei ole lõppenud, on tõstatanud debati, kas Arafatil on enam mõjuvõimu vägivalla peatamiseks, isegi kui ta seda tahaks. "Arafat ei suuda peatada vastuolu," ütles Marwan Barghouti, kes on Arafati Samaarias ja Judeas paikneva relvastatud rühmituse Tanzim liider. Tanzim on olnud Iisraeli-vastaste relvastatud rünnakute eesotsas ülestõusu algusest.

Praegu tegutseb Palestiina aladel karistamatult kümneid relvastatud rühmitusi, kes on põhiliselt autonoomsed ja ei vastuta keskvõimu ees. "Läänerannikul on Tanzim jagatud kaheksaks peaaegu autonoomseks rühmituseks, kellest igaüks tegutseb relvastatult vastavalt oma võimalustele ja olukorrast arusaamisele," kirjutab hinnatud Araabia analüütik Ehud Ja´ari ajalehes Jerusalem Report. "Kindlasti ei ole seal kindlaid auastmeid ega korralduste edasiandmise süsteemi."

Selline poolanarhism teenib Arafati huvisid, kui ta tahab jätkata sellise terroristliku riigi ülesehitamist, mis muudaks elu Iisraelis kohutavaks ja tõmbaks viimaks kogu regiooni sõtta. Kui ta siiski tahaks relvarahu kunagi teoks teha, võib see osutuda võimatuks.

Kaotatud illusioonid

Ei ole üllatuseks, et kaheksa kuud vägivalda, terrorismi ja tapmisi on halvendanud Iisraeli suhtumist Arafatti ja palestiinlastesse. Vastavalt Iisraeli uuringutefirma Dahaf küsitlusele on 58% iisraellastest muutnud oma arvamust palestiinlastest positiivsest negatiivseks, kusjuures 66% on lihtsalt Arafati
vastu. Isegi ultra-vasakpoolse Meretz partei liikmete hulgas on 58% neid, kes ükskord suhtusid Arafatti positiivselt, oma meelt muutnud.

Endine kabinetiminister Jossi Beilin külastas Arafatti ja rääkis talle muudatustest Iisraeli vaadetes. "Iisraellased näevad nüüd Oslo kokkulepet konspiratsioonina, mitte ajaloolise lepitusaktina," selgitas Beilin Arafatile. "Nad usuvad, et Camp Davidis, Sharm el Sheikis ja Tabas, (kus eelmine peaminister Ehud Barak pakkus Arafatile suuri järleandmisi) – näitasid sa oma tõelist nägu. Sa ei tahtnud rahulepingut, vaid pigemini läbi viia PVO plaani Iisraeli hävitamiseks."

63% iisraellastest arvab, et rahu saavutamine palestiinlastega ei ole võimalik.

admin Poliitika

Israel Today

Tõlkija: Pille Põder

Washingtoni Instituudi eriraport Araabia-Iisraeli rahuprotsessist nr. 316, 05. aprill 2001.
Reuven Paz, ICT Akadeemia direktor

Viimase aja terrorisõja jooksul on teatud Palestiina julgeolekugrupid olnud tihedalt seotud vägivallarünnakutega Iisraeli sõjaliste ja tsiviilobjektide pihta. Väljapaistvaim nendest on olnud Yasser Arafati isiklik ihukaitse, laiemalt tuntud kui Üksus 17 ja ametlikult "Amn al-Ri´asah" (Presidendi
julgeolek). 30. märtsil pommitasid Iisraeli õhujõud kahte selle väeosa peakorterit Ramallas ja Gazas, see oli esimene tõsine Iisraeli vastulöök Sharoni valitsuse ajal. Aprilli algul arreteerisid Iisraeli väed mitmeid selle üksuse liikmeid piirkonnas A, mis on täielikult Palestiina Omavalitsuse (PA) kontrolli
all.

Praeguse 17. üksuse eelkäijaks on tähtis palestiina relvastatud grupp, mis tegutses 1970-ndate algusest kuni 1993. aastani. Grupp, mida juhtis Abu Tayyib, turvas Fata liikmeid (s.h. ka Arafat), ning oli ka Arafati isikliku luure ja vastuterrorismi teenistuses, mis tegutses peamiselt sisemiste rivaalide ja teiste Palestiina komandöride ja fraktsioonide vastu. Selle üksuse nime kohta liigub ringi mitmeid anekdoote ja müüte. Üks tuntumaid teooriaid on järgmine: 1970-ndate ajal asus nende peakorter Beirutis, Fagahani tänav nr. 17, Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PLO) peamises keskuses. Üksus 17 oli olulise tähtsusega palestiina sisepoliitikas, kuid jäi kõrvale PLO võitlusest Iisraeli vastu. Seda võitlust kontrollis Khalil al-Waziri aparaat ("Abu Dzhihad"), kuni ta tapeti aprillis 1988 Tuneesias. Abu Dzhihad juhtis nn. "Lääne sektori" vägesid.

Avalikkuse ette toodud võltsinggrupp

1980-ndate keskel võttis Üksus 17 endale vastutuse terroriaktide eest, mis tegelikkuses aset ei leidnud, nime all Al-Wathiqun bi-Amri Allah (Allahi käsu täitjad). Nende avalduste abil soovis Abu Tayyibi näidata Üksus 17t tähtsana, tuues avalikkuse ette võltsinggrupi, mis ei osalenud Palestiina armee võitluses. Nii nagu nad ei mänginud mingit osa terroris Iisraeli vastu, polnud neil mingit osa esimeses Palestiina intifada´s (1987-93) ega võitluses Iisraeli vastu okupeeritud territooriumidel. Tegelikult polnud grupil mingeid toetajaid ega sidemeid okupeeritud territooriumil. Kui Arafatil tuli silmitsi seista pideva rivaalitsemisega Üksus 17ne ja Abu Dzhihadi jõudude vahel, ei proovinudki ta ohjeldada pinevust, vaid õhutas seda. Tema meetodiks oli maksimeerida oma võimu sellega, et "hoida poisid kinni" oma intriigides, et nad ei saaks ohustada tema positsiooni. Talle meeldis olla tuntud tema kolleegide ja PLO ametnike seas kui "vana mees".

Amn al-Ri´asah

Kuigi PO rajamisega likvideeriti ametlikult Üksus 17, kuulus enamik Amn al-Ri´asah´st (Presidendi julgeolek) 3000-st liikmest ja ohvitserist Üksus 17sse ja seetõttu kasutatakse selle grupi kohta nimetust "Üksus 17". Nagu Gal Luft kirjeldas artiklis "Palestiina julgeolekuteenistus: Politsei ja armee vahel"
(Politsei fookus nr. 36, The Washington Institute for Near East Policy), oli Üksus 17 kõrgeltkvalifitseeritud julgeolekujõud, mida juhtis Abu Tayyibi endine abi Faisal Abu Sharah. Nagu Oslo kokkuleppe originaalis märgitud, oli salga põhiülesanne kaitsta esimees Arafatti ja teisi poliitilisi isikuid kui ka olulisi objekte. Kuid lisaks sellele tegeles see jõud ka vastuterrorismiga ja opositsionääride ning koostöös Iisraeliga kahtlustatavate arreteerimisega. Kaks toetavat gruppi Üksuses 17 olid luureüksus – selle peamine missioon oli koguda informatsiooni opositsiooni tegevuse ja teiste sisemiste ohtude kohta, ja teisteks – presidendi ihukaitse – Arafati kõige lojaalsem ja usaldatavam lähem ring. Viimane mainitud üksus pakkus kõige tugevamat kaitset esimehele, hoides ära kõik võimalikud atentaadid.

Terrorisõda

Üksus 17 sekkus terroriaktidesse alates 1998. a. palestiinlaste vastu, keda süüdistati koostöös Iisraeliga (kes põhiliselt müüsid või vahendasid maa müüki Iisraelis Ramalla ja Jeruusalemma piirkonnas). Vähemalt ühel korral tõestas Iisrael, et Mahmound Ali – maadiiler, oli Üksus 17 poolt kinni võetud
Jeruusalemma – Ramalla teel, üle kuulatud ja tapetud. Vastavalt Iisraeli pressis ilmunud uudistele olid üksuse jõud segatud 100 palestiina maadiileri ähvardamistesse, kelle nimekirja oli ette valmistanud PA. Üksus 17ne peamine terroristlik tegevus on toimunud praeguse terrorisõja ajal. Iisrael peab neid vastutavaks mitmete rünnakute eest Iisraeli sõdurite ja tsiviilelanike vastu. Veebruaris 2001 ründas grupp Üksus 17st, mida juhtis Mas´oud Ayad, kes ühines Liibanoni Hizbolla´ga, Iisraeli Netzarimi asulat mortiiridega. Iisraeli väed tapsid Ayad´i mõned päevad hiljem. Üksus 17ne juures on eriline moment see, et selle ohvitserid on tulnud Tuneesiast 1994. aastal, ning neil ei ole kohalikke sidemeid Gazas ja Läänerannikul. See on teravas kontrastis teiste julgeolekujõududega – PA koguti kohalikest aktivistidest, kes juhtisid eelmist terrorisõda, Lääne sektori jõud olid tihedates sidemetes kohalikega nii Gazas kui ka Lääne rannikul ning populaarne armee Fata Tanzimi Miilits koosnes täielikult kohalikest, kes olid põhiliselt pärit palestiina kogukonnast nii Gazas kui ka Läänerannikul. Üksus 17 võib rahutust tunda oma positsiooni pärast rivaalide hulgas teiste palestiina kaitsejõudude seas ja see võib seletuseks
olla soovile saada domineeriv roll praeguse palestiina vägivalla keskel. Seega on praeguste vägivallasündmuste taga Iisraelis teiste põhjuste seas ka palestiinlaste sisemine rivaalitsemine ja võistlus.

Kerkib küsimus Arafati isiklikust seotusest ja kontrollist praeguse vägivalla üle. Tegelikult on tema töömeetod viimase kolmekümne aasta jooksul olnud taoliste rivaalistemiste läbi oma positsiooni kindlustamine ainukese Palestiina liidrina. Lisaks sellele lubavad rivaalitsemised Arafatil avalikult eitada tema seotust terrorismiga. Ta kasutab oma lemmikmeetodeid selleks, et hoida oma kontrolli võitluses Iisraeli vastu. Üksus 17 on Arafati lähim ja lojaalseim jõud, tema juhtpositsioon vägivallas on tõestus sellele, et midagi ei ole muutunud juhtkonna vahetusega PLO´st PO´sse: samad vanad meetodid, võistlus ja rivaalitsemine. Tõeline muutus võib tulla alles Arafati-järgsel ajal, kui kohalikud elemendid Läänerannikult ja Gazast võivad saada parema positsiooni kui "tagasipöördunud" isikud, kes domineerivad Üksus 17-s praegu.

Kommentaarid

Ely Karmon
ICT vanemuurija
Üksus 17 osales rahvusvahelises terrorismis Fata pooldajana aastatel 1985-1988, eriti Küprosel:
24. augustil 1985 oli Iisraeli mereväekaater peatanud jahi teel Küproselt Sidoni, Liibanoni. Paat transportis tabatud Fata Üksus 17ne terroristide meeskonda, kes arreteeriti. Tabatud meeskond oli plaaninud ületada Iisraeli põhjaosa eesmärgiga panna toime terrorirünnakuid.

31. augustil 1985 pidas Iisraeli mereväekaater kinni jahi, mis transportis terroristide jõuku Larnaca´st Küproselt Lõuna-Liibanoni. Paadi konfiskeerimine Sidoni lähedal tähendas Üksus 17ne terroristide kinnipidamist välismaal. Viimased tunnistasid, et kavatsesid tabada Iisraeli sihtmärke.
25. septembril 1985 vallutas kolm relvastatud palestiinlast Iisraelile kuuluva jahi ja võtsid pärast ühe naise tapmist esimese kallaletungi ajal vangi kaks Iisraeli meest. Nad nõudsid kahekümne Üksus 17ne mehe vabastamist, kes Iisraeli merevägi 24. ja 31. augustil 1985 kinni võttis. Pärast 9,5 tunnist läbirääkimist tapsid palestiinlased oma kaks pantvangi ja alistusid politseile.

1. oktoobril pommitas Iisraeli õhuväed PLO peakorterit Tunise lähedal vastukäiguks kolme iisraellase tapmisele.

Üksus 17 oli segatud Palestiina poliitilise karikaturisti mõrva, mis toimus juulis 1987 Londonis. Karikaturist oli tugevalt kritiseerinud Arafati autoritaarset valitsemist ja korrumpeerunud administratsiooni.

7. märtsil 1988 läksid kolm palestiina püssimeest salaja Egiptusest Lõuna-Iisraeli, röövisid auto ja hõivasid seejärel bussi, võttes bussitäie rahvast pantvangi. Kolm palestiinlast tapeti tulevahetuses Iisraeli sõjaväega. Kolm tsiviilisikut – kaks naist ja üks mees surid samuti ning kolm naist said
vigastada kaaperdamise käigus. Üksus 17 andis raadio kaudu Bagdadist teada, et rünnak oli vastuseks kolme Fata liikme tapmisele Iisraeli agentide poolt veebruaris Küprosel.

Üksus 17 seisis samuti pommitamiste taga Iisraelis, näiteks 4. märtsil 1988 Jeruusalemmas. Pommieksperdid neutraliseerisid pommi Renault 4 seest, mis seisis kommertskeskuse lähedal. Fata, kes võttis vastutuse, teatas, et pommi sihtmärgiks oli USA riigisekretär George Shultz, kes peatus lähedal asuvas Hiltoni hotellis.

admin Poliitika

Ajakiri "Karmel"

Helja Norberg

Tõlkija: Silvia Savik

Shalhevet Pass, kümnekuune tüdrukuke, on esimene al-Aksa intifada ohver Hebronis. Shalhevet sai surma snaiperi kuulist 26. märtsil. Ta maeti Hebroni vanale juudi kalmistule.
Shalhevet Pass oli tol päeval koos vanematega teel vanavanemate juurde Avraham Avinu lähedale Hebronis. Kui nad hetkeks auto peatasid ja välja tulid, sihtis vastas asuva Abu Sneneh´ kõrgustikul oodanud araablane sihikuga otse tema pähe ja tulistas. Esmaabi rühm ei suutnud enam midagi teha. Isa Itshak Pass (24) sai haavata mõlemast jalast.

Shalheveti matustel oli paar tuhat inimest. Soomustatud autobussid viisid matuselisi Jeruusalemmast Juudea Hebroni. Sellel teel on praeguse intifada ajal terroristide kuulide tõttu surma saanud palju juute. Gilo ja Refaimi tunneli vahelisel teelõigule on paigaldatud betoonmüürid Beit Jalast tulistatud kuulide
tõrjumiseks.

Matusetseremoonia algas Makpela-koopas, kuhu on maetud Aabraham, Iisak ja Jaakob oma kaasadega. Hebron on juutide pühaduselt teine linn Jeruusalemma järel. Väikese Shalheveti isa istus õnnistussõnade ajal ratastoolis ja hoidis käsivartel oma tütre väikest keha, mis oli mähitud sinisesse sametisse, millele oli peale maalitud kuldne taaveti täht. Pere kandis vaheldumisi Shalheveti
väikest keha. Matuserongkäiku jälgisid paljud ajakirjanikud nii Iisraelist kui välismaalt. Matuselised kandsid pilte väikesest Shalhevetist ja ka täiskasvanud mehed nutsid. Ilm oli kuum.

Matuserongkäik kulges mööda David HaMelechi tänavat. Vasakul kõrgub Abu Sneneh´ kõrgustik, kust Shalhevetit tulistati. Hebroni araablastele kehtis sel päeval väljas liikumise keeld. Araablaste poed olid suletud ning tänavatelgi ei liikunud ühtegi araablast. Igal pool olid valves Iisraeli sõdurid. Rongkäik
jätkus rahulikult kuni Tarpati ristmikuni. Tagapool tulijad märkasid, et rongkäik peatus, kostis hüüdeid ja seejärel laske. Araablased loopisid matuseliste pihta kive ning Iisraeli sõdurid tulistasid kummikuulidega, et neid eemale tõrjuda.

Olukord halvenes peale matuseid. Abu Sneneh´ kõrgustikul ootavad terroristid avasid tule, millele vastasid samaga Iisraeli sõdurid. Keegi siiski haavata ei saanud. Ka eelneval ööl oli mäel tulistamist, nagu on seda juhtunud igal nädalal alates möödunud sügisest. Hebronis elav juudi naine ütles, et selline ongi elu Hebronis. Üks neist kuulidest tappis väikese Shalheveti.

See oli kurb päev. Olukord Hebronis on hirmutekitav, kui araablased sihivad ja tulistavad kümnekuiseid lapsi. "See on täiesti uskumatu", ütles Noam Arnon Hebroni juutide ühendusest. Shalheveti mõrvast on saanud Iisraelis poliitiline sündmus. Hebronis elab 600-700 juuti araablaste seas, kellest suurem osa on Hamasi toetajad. Iisrael kirjutas neli aastat tagasi alla Hebroni rahulepingule
Oslo kokkuleppe osana. 80% Hebronist jäi PO valitsuse alla. Iisraelis asuv juudiühendus hoiatas juba enne lepingule allakirjutamist, et araablased hakkavad tulistama ümbritsevatelt mägedelt, kuhu Iisraeli sõduritel ja politseil lepingujärgselt õigust minna ei ole. Tolleaegne Netanjahu valitsus lubas, et kui nii peaks juhtuma, saadab Iisrael soomusmasinad juudiasunikke kaitsma.

Samal õhtul, kui Shalhevetit tulistati, pidas juudiühendus erakorralise koosoleku. Nad nõudsid, et Ariel Sharon täidaks oma valimiseelse lubaduse tagada turvalisus Juudea, Samaaria ja Gaza piirkonna juutidele.

Iisrael oma kaitsevägedega peab võtma tagasi Abu Sneneh´ ja Harat a´Schechi kõrgustikud, kust on Hebroni juute tulistatud nüüd juba seitse kuud järjest. "Olen kindel, et ühel päeval Iisrael seda teebki, küsimus on ainult selles, mis vallandab selle kampaania", ütles Hebroni juutide pressiesindaja David Wilder.

Hebroni juudid andsid Abu Sneneh´ kõrgustikule uue nime: Shalhevet – Leek. Kaheksa päeva peale Shalheveti surma kolis uus pere – Ariel ja Livnat Levi koos oma kahe väikese tütrega Avraham Avinu lähedale elama. Elu Hebronis jätkub.

admin Tunnistused

Israel Today 04 /2001

Tõlkija: Pille Põder

JOM HaSHOA – Holokausti mälestuspäev – 19. aprill
JOM HaZIKARON – sõdades ja terrori läbi langenud sõdurite mälestuspäev – 25.
aprill
JOM Ha´ATZMAUT – 53. Iseseisvuspäev – 26. aprill

KUIVANUD LUUD SAAVAD ELAVAKS

See oli umbes 60 aastat tagasi, kui algas 20. sajandi kõige pimedam periood. Aastatel 1939 – 1945 mõrvati süstemaatiliselt umbes 6 miljonit juuti, rohkem kui kolmandik juudi rahvast üle terve maailma. Igal aastal tähistavad juudid seda hirmsat ajajärku holokausti mälestuspäevaga, mis on heebrea keeles tuntud kui jom HaShoa.

Vaenulikkus juutide ja antisemiitide vahel viis selleni, mida tuntakse kui "lõplikku lahendust" – plaani vabastada maailm juutidest. Hävitamisel kasutati kõige kohutavamaid meetodeid – gaasikambreid, krematooriume ja massihaudu – ning vaid selle eest, et olid juut.

Hävingu tulemusena kaotasid paljud usu Jumalasse: samas teised, kes ellu jäid, leidsid usu Jumalasse, ja paljud tulid taasiseseisvunud Iisraeli, et alustada uut elu omal maal.

Tänapäeval leidub inimeste südames veel palju vastamata küsimusi. Mõnedki imestavad, miks Jumal valis juudi rahva omandrahvaks, kui see tõi kaasa nii palju häda ja viletsust. Teised küsivad, et kus oli Tema nende hädade ajal. Paljud ei mõista, miks tuleb andeks anda sakslastele.

Jom HaShoa päeval näidatakse Iisraeli televisioonis diskussioone ja dokumentaalfilme. Inimesed kõnelevad tundlikel teemadel. Ellujäänud ja tunnistajad jagavad oma kogemusi noorema põlvkonnaga. Paljud süütavad oma kodudes 24-tunnise Jahrzeit (mälestus) küünla sõprade ja perekonnaliikmete
mälestuseks, kes hukkusid. Õhtuti toimub Jad Vashemis (Holokausti Memoriaalansambel eruusalemmas) riigi mälestusteenistus. Selle aasta läbivaks teemaks on "Tagakiusust massimõrvani".

Kurvastusest kurvastusse

25. aprillil, kuus päeva pärast Jom HaShoa´d, peavad iisraellased Jom HaZikaron´i (Mälestuspäev), et austada viies sõjas langenud sõdureid alates Iseseisvussõjast 1948. a. Iisraeli vaenlastel on olnud nende sõdade käigus vaid üks plaan: hävitada juudid ja "paisata nad merre". Sellel aastal Jom HaZikaroni
ajal mälestab Iisrael 19 250 sõdurit, kes surid, kaitstes oma maad ja rahvast, nende seas ka viimase kuue kuu jooksul palestiinlaste poolt tapetud 75 sõdurit. Peaaegu iga Iisraeli perekond on kaotanud kellegi kas holokausti, sõdade või terroriaktide ajal.

Kurbusest rõõmu

Kogu päeva jooksul asetatakse pärgi monumentidele ja haudadele ning peetakse mälestusteenistusi. Kui päike loojub, kogunetakse, et tähistada 53.Jom Ha´Atzmaut´i (Iseseisvuspäev). Mõnede jaoks on hetkeline üleminek kurvastusest rõõmu liiga järsk.

Nagu tavaliselt, toimub sõjaväeparaad Herzli mäelt, Theodor Herzli haua juurest. Lipud sümboliseerivad kahteteist Iisraeli suguharu, et kinnitada Jumala igavest lepingut juudi rahvaga ja piibelliku kodumaaga. Noored koos vanadega tantsivad tänavatel, moodustades sinise ja valge Iisraeli lipu kujulise inimeste rea. Valu ja kannatuste keskel on siiski põhjust lootusele. Jumal on ustav oma
Sõnale. Am Iisrael Hai! (Iisraeli rahvas elab!).

Kuivanud luudest ja holokausti tuhast on saanud iseseisev juudi riik. See on nähtav kõigile – Jumal ei ole oma rahvast maha jätnud.

admin Juudi pühad