Archive

Archive for detsember, 2001

Nurgakivi kolmandale Templile?

detsember 1st, 2001
Comments Off

Israel Today 08/2001

Tõlkija: Katrin Abram

Püha linn Jeruusalemm on ülimalt plahvatusvalmis, selleks tuleks visata vaid üks tikk Templimäele. Paik, kus piibliaegade templid kord asetsesid, on juutidele kõige pühamaks maailmas, moslemitele aga järjekorras kolmas. Kaks väga mõjukat mosheed püüavad näidata seda kohta islamile kuuluvana ning juutide iga vastuväide sellele kutsub kogu moslemi-maailmas esile kohese Iisraeli-vastase rünnaku.

Templimäe ustavad

Plahvatusvalmidus tuli jälle kord selgelt esile, kui üks väike juutide rühmitus nimega “Templimäe ustavad” (Temple Mount Faithful) tegid katset, nagu igal aastal varemgi, panna Jeruusalemmas paika kolmanda Templi nurgakivi. Ja mis saab veel sümboolsem aeg selleks olla kui Tisha B´av, paastupäev, mil mälestatakse Esimese ja Teise Templi hävimist.

Iisraeli politsei püüdis kähku pingelist olukorda leevendada, takistades rühmitusel 4,5-tonnise lihvimata marmorkiviga Templimäele lähenemast. Kuid kuna Iisraelis valitseb demokraatia, mis näeb ka ette vabaduse eneseväljenduseks, lubati rühmitusel läbi viia sümboolse tseremoonia koos kivi paigaldamisega väljapoole Vanalinna müüri.

“Templimägi kuulub Iisraelile, mitte Ismaelile,” hüüdis rühmituse juht Gershon Salomon. Tseremoonia oli lühike, vaid 30 osavõtjaga “Templimäe ustavate” hulgast. Ometi tekitas see tormi araablaste seas ja andis palestiinlastele veel ühe ettekäände vaenulikkuseks.

Verevalamine jäi ära

Kuigi kunagi pole mingilgi viisil ähvardatud Templimäe mosheesid, kutsusid Iisraeli araabia parlamendi liikmed ja islami-liikumine kogu maa moslemeid üles “tulema Jeruusalemma kaitsma Kaljukirikut ja al- Aksa mosheed”. “Me kaitseme mosheesid oma kehadega,” teatas Ibrahim Sarsour, islami-liikumise juht Iisraelis. “See on väga, väga tõsine lugu,” lisas palestiinlastepoolne läbirääkija Saeb Erekat. “See valab õli tulle.”

Üleskutset tulla Templimäe mosheede juurde võtsid kuulda mitu tuhat palestiinlast. Iisraeli araabia parlamendi liikmete õhutusel algas kivisadu juutide pihta, kes lugesid all Läänemüüri ääres Tisha B´av´í palveid. Iisraeli kaitseüksused vastasid viivitamatult. Sajad politseinikud ründasid Templiõue, kasutades gaasigranaate ja kumminuiasid.

Ometi ei korranud politseiväed viga, mille nad tegid septembri lõpus, kui mässajad Templimäel otsisid ettekäänet (juba ette planeeritud) intifada alustamiseks. Tol korral tappis politsei Templiõuel seitse palestiina mässajat, ja seda vaid päev pärast Ariel Sharoni nüüdseks kuulsaks saanud külastust sellesse paika. Praegu aga taastasid politseinikud korra surmarelvi kasutamata.

Sellegipoolest mõisteti Iisrael hukka kogu moslemimaailma poolt Kairost kuni Pakistanini. Liibanoni Hizbolla terrorirühmitus kirjeldas nurgakivi-tseremooniat kui “osa lõputust katsest viia ellu sionistlik unistus hävitada moslemite pühamu, juudiusustada Jeruusalemm ja teha olematuks selle kuuluvus moslemitele.”

Kuna verevalamine jäi ära, kustus ka mäss – selleks korraks. Jeruusalemma politseiülem tegi aga sellest sõnademängu: ”Har habajit on ga´ash”, mis heebrea keelest tõlgituna tähendab: “Templimägi on vulkaan.”

admin Teoloogia

Masada ei lange enam

detsember 1st, 2001
Comments Off

Israel Today 7/2001

Tõlkija: Taimi Krull

Masadas, mis on juutide kangelaslikkuse sümbol ja üks Iisraeli peamisi turistide meelisobjekte, käib ulatuslik geoloogiline uurimine. Seda alustasid Iisraeli Rahvuspargi eriteadlased, hiljem liideti mägede tugevuse kontroll. Uuritakse mägede püsikindlust, mis jäävad uue köisraudtee põhikonstruktsioonide ehituse alla. Geoloog, dr. Jossi Chazor-Chudra juhib Negevi Laboratooriumi ja Beer Sheva Ben Gurioni Ülikooli geoloogia ja keskkonna teadlaste töörühma.

Masada asub kõrgel, järskude juurdepääsudega platool, mis teeb geoloogiliste analüüside tegemise ja selle koha hooldamise äärmiselt raskeks. Püütakse leida tehnilisi lahendusi, mis kaitsevad kohta muutuste eest. Kuna Masada asub ebastabiilses Jordani orus, maakoore kontinentidevahelises praos, mida teatakse Aafrika-Süüria lõhena, põhjustavad kõige rohkem muret võimalike määvärinate kahjustused.

Esimeste analüüside tulemusel avastati kolm suurt ebakindlat mäetippu just selles kohas, mis oli valitud uue köisraudee jaoks, raja lähedal, mida tuntakse Ussirajana. Need suured kaljud võivad ohustada nii vana köisraudteed kui ka treppe, mis lähevad platformile. Kui oli saadud esimesed seismoloogiliste mõõtmiste ja analüüside tulemused, pakuti välja arvuti abil saadud võimalikke lahendusi. Esitati 60 jala pikkuse konstruktsiooni kinnitussüsteem, mis puuritakse kaljudealusesse pinnasesse, et kinnitada kalju trossidega, mis takistavad ebakindlate kaljude paigast liikumist.

Kui olid tehtud järeldused esimesest etapist, paluti geolooge teha uus uurimus ja pöörata erilist tähelepanu põhjapoolsele osale, kus asub kuningas Herodese palee, mis on ohus. Siin seisavad uurijad silmitsi raske probleemiga: kaljupragude tõttu ei saa peaaegu üldse arvutit kasutada, et ennustada, missuguseid kahjustusi võivad maavärinad tekitada. Probleem on selles, kuidas kindlustada põhjapoolset ala ilma iidsete ehitiste alust pinnast kahjustamata.

See projekt aitab kaasa rahvuslik-ajaloolise väärtuse säilitamisele. Masada oli viimane juutide tugipunkt Rooma-vastase ülestõusu ajal 70. aastal pKr. Peale kaheaastast piiramist õnnestus lõpuks roomlaste tormijooks mäele, kus nad nägid, et juudid olid end tapnud, selle asemel, et alla anda.

KULDVÄRAV JA MESSIA TULEK

Salapärane Kuldvärav, mis asub Jeruusalemma müüri Õlimäe-poolses küljes, on Messia tuleku sümbol. Traditsiooni järgi jääb see suletuks kuni Lunastaja tulekuni.

Nimetus Kuldvärav sündis keisrinna Helena eksituse tõttu tema külaskäigul Pühale Maale 326. a. Ta oli idapoolse värava ilust nii haaratud, et pidas seda ekslikult “Ilusaks väravaks” (Ap.t. 3) ja ristis selle Kuldväravaks.

Piibliaegadel oli värav tuntud kui Shoshan Habirah (Pealinna liilia). Hiljem nimetasid juudid seda Shaar HaRachamim (Halastuse väravaks), seda nime kasutatakse kaasaegses heebrea keeles tänini. Puhastuspäeva eelõhtul (4. Mo 19), kui ülempreester oli Õlimäe lähistel toonud põletusohvriks punase lehma, pidi ta sisenema templisse selle värava kaudu. Ka Jeesuse kohta on öeldud, et ta sisenes sama värava kaudu, kui ta tuli Jeruusalemma kui Kuningas.

Ei ole teada, millal täpselt Kuldvärav kinni müüriti. Teame ainult seda, et kui keiser Herakleios lõi tagasi pärslaste kallaletungi, võttis ta nendelt tagasi risti, mille nood olid varastanud 614. a., ja mida peeti tegelikuks Kristuse ristilöömise ristiks. Herakleios marssis selle ristiga piduliku rongkäigu saatel läbi Kuldvärava linna sisse ja suundus Püha Haua Kiriku juurde, mida peetakse Kristuse ristilöömise ja ülestõusmise paigaks.

Pärast protsessiooni läbiminekut suleti topeltväravad ja sellest ajast avati need ainult Palmipuude pühal. Aastal 1099, kui ristisõdijad vallutasid Jeruusalemma, leidsid nad värava ajutiselt kinnimüürituna. Arheoloogid arvavad, et praegusel kujul müüriti värav kinni mingil ajal ajavahemikus 1187- 1250.

Juudid palvetasid selle värava ees kuni 16. sajandini, seistes näoga hävitatud templi asukoha poole. Siis muutsid moslemid selle paiga surnuaiaks ja kuna juudid ei tohi sellistes kohtades käia, ei ole seal ka enam palvetatud.

Praegune värav pärineb Bütsantsi ajastust (5.-6. sajand), aga see on ehitatud piibliaegse Shoshan-värava alusmüürile. Väraval on kuus väikest kuplit ja seespool linnamüüri on ta kõrgus 35 jalga. Avar trepp viib hiigelsuurte puidust uste juurde.

Täpselt selle koha peal seisis kaitseminister Moshe Dayan, kui Iisrael vabastas Jeruusalemma vanalinna 1967. a. Kuuepäevases sõjas. “Värava selle külje võin ma avada,” ütles ta. “Aga kinnimüüritud idakülje võib avada ainult Messias!”

admin Kultuur

Jeruusalemma kroon

detsember 1st, 2001
Comments Off

Shalom

Tõlkija: Silvia Savik

2001 aasta maikuus tegi Jeruusalemma Heebrea Ülikool maailma puhtaima Vana Testamendi käsikirja, mida kutsutakse Jeruusalemma krooniks. See kauaoodatud Vana Testamendi heebreakeelne tekst põhineb Aleppo Codexil. Selle avaldaja Nahum Ben-Zvi tegi tööd järjestikku 25 aastat, et seda avaldada. Nüüd nimetabki ta seda raamatut “kullastki kallimaks”.

Jumala sõna valvurid

Juudid on säilitanud Vana Testamendi heebreakeelseid käsikirju läbi ajaloo suure hoole ja austusega. Sellest hoolimata ei ole meie käsutuses ühtegi algupärast Piiblikäsikirja, vaid ainult koopiad. Enne trükikunsti leiutamist paljundati käsikirju käsitsi. See tähtis töö oli juudi kirjatarkade hoolde usaldatud. Piibli käsikirjad olid alguses kirjutatud pärgamendirullile või papüürusele ainult kaashäälikutes. Praegused Iisraeli ajalehed trükitakse samal põhimõttel – ainult kaashäälikutes ilma täishäälikuteta.

Möödunud aasta maikuuni vanim tuntud ja trükitud kasutusel olnud Vana Testamendi heebreakeelne käsikiri oli aastast 1008 pärit Codex Leningradensis. Selle põhjal oli tehtud kaks Vana Testamendi teaduslikku tekstiväljaannet Kitteli Biblia Hebraica aastast 1937 ja Biblia Hebraica Stuttgartensia aastal 1977. Käsikirja nimi Leningradensis tuleb sellest, et käsikirja säilitatakse Peterburi endises keiserlikus raamatukogus, kuhu see sattus 18 sajandil käsikirjade kogujana ja võltsijana tuntud Abraham Firkowitschi tegevuse tulemusena. Kui Codex Leningradensis esimest korda avaldati, ei olnud veel arvuteid trükitöö kergendamiseks. Nii pidigi juut Eliyahu Koren kirjutama täishäälikud paberile käsitsi, siis lõikama ja liimima need Piiblisse kaashäälikute juurde. See oli hiigeltöö. Koreni tekst on endiselt enamiku Vana Testamendi heebreakeelsete trükiste aluseks.

Piibli pikk teekond

Heebreakeelse Vana Testamendi varajased perioodid on suurelt osalt kaetud hämarusega. Niipalju siiski teatakse, et peale Jeruusalemma hävitamist aastal 70 püüdsid juudi kirjatargad kinni pidada ühestainsast normatiivsest Vana Testamendi heebreakeelsest kaashäälikutekstist. Nii võibki öelda, et alates aastast 100 on konsonanttekstid püsinud peaaegu muutumatutena.

Konsonanttekstide stabiliseerimine oli paralleelilming Vana Testamendi heebreakeelse kaanoni ehk raamatukogumiku kinnitamisele, mis toimus samal ajal. Otsustava tõuke mõlemile andis Jeruusalemma hävitamine, mis rahva hajutamise vastukaaluks nõudis juutidelt endisest suuremat sisemist ühtsust ja kõikide poolt tunnustatud autoriteeti.

Peavastutust Vana Testamendi konsonantteksti kinnitamisel ja hoidmisel kandsid nn masoreedid. Nende järgi kutsutaksegi lõplikku teksti masoreetiliseks. Masoreedid jagunesid kahte pearühma. Palestiinas, nagu roomlased Iisreali ala hävitamise järel kutsusid, valitsesid nn lääne masoreedid, kelle keskus oli Tibeeria linn ja peaasjalik tegutsemisaeg aastatel 700-900. Babülooniasse oli juba Jeruusalema esimese templi hävitamise järel moodustunud tähelepanuväärne juudikogukond ja seal toimisid nn idamasoreedid. Nende keskused Babüloonias olid Sura, Nahardea ja hiljem Pumbedita. Nende tegutsemine algas juba aastal 200 ja jätkus kuni aastani 800, mil nad kaotasid oma koha lääne ehk palestiina masoreetidele. Masoreetide äärmiselt hoolikas töö teksti väikseimategi osade suhtes kinnitas lõplikult standardteksti. Et kindlustada teksti muutmatus, lisasid nad juurde mitmesuguseid tähelepanekuid ja selgitusi. Nad juhtisid tähelepanu ka mitmete teiste tekstide vigadele ja nende parandustele. Kõik need masoreetide tehtud tekste puudutavad selgitused on kirjutatud teksti serva, kus seda kutsutakse väikeseks masoraks (Masora parva) ja teksti üla- ja alaserva või eraldi lehekülgedele, kus seda kutsutakse suureks masoraks (Masora magna). Lisaks on iga raamatu ja kogu Vana Testamendi lõpus lõpumasora (Masora finalis) eraldiolev eespool mainitust tekstiga koosolevast ääremasorast (Masora Marginalis).

Piibli tekst saab häälikud

Veel suurem tähendus kui masoreetide tähelepanekutel on Vana Testamendi lugejatele see, et nad ka vokaliseerisid senimaani ainult kaashäälikutes kirjutatud püha teksti. Enne seda oli kasutusel ainult suuline pärand ja nö matres lectionis ehk vokaaltähed, mida esineb üsna rohkesti näiteks Qumrani tekstides.

Vana Testamendi teksti vokaalmärkide kasutus ulatub vähemalt 500., mõnede meelest isegi 400. aastasse. Selle arengule aitas suuresti kaasa Babüloonia juutide keskel 700-ndatel aastatel sündinud nn karaiitide lahk (“kirjutise toetajad”), kes hülgasid kõik hilisemad traditsioonid ja tahtsid rajada oma õpetuse ainult Vanas Testamendis kirjutatud sõna põhjale. Alguses oli Baabüloni ja Palestiina masoreetide seas omavahel võistlevaid vokaliseerimissüsteeme. Lõpuks võitis tänu suuremale tarkusele nn tibeeria vokaliseerimine, mis oli rajatud vanema palestiina süsteemi põhjale.

Tibeeria vokalisserimist kasutasid ka 900-ndate aastate tähtsamad juudi tekstiautoriteedid Ben Naftali ja Ben Asheri sugukonnad, kelle esindatud tekstitraditsionid erinesid teistest vaid üksikutes pisiasjades. Siiski valitses nende kahe sugukonna vahel pikaajaline võistlus liidripositsiooni pärast, mis lõpuks 1200 lahenes juudi filosoofi Maimonidesi mõjutuse tulemusena Ben Asheri teksti kasuks. Siiski ei säilinud see tekst hiljem kaua puhtana, vaid Ben Naftali tekst hakkas seda mõjutama ja hiliskeskajal sündis üks segatekst nn textus receptus, mis võeti Vana Testamendi tekstiks ka esimeste trükitöödena. Neist tuntuim, kuigi mitte vanim on Jacob Ben Chajimin Veneetsia trükkali Daniel Bombergi trükikojas aastatel 1524-1525 trükitud nn Bombergiana.

Textus receptus säilitas oma koha Vana Testamendi heebreakeelses trükikojas vähemalt kuni Kitteli Biblia Hebraica teise trükini, kuni aastal 1937 ilmunud kolmandas trükis mindi tagasi puhtale Ben Asheri sugukonna tekstile, mille sel ajal vanim ja tuntuim esindaja oli eespool mainitud Codex Leningradensis aastast 1008. Nagu eespool tõdeti, oli sama tekst trükitud ka Biblia Hebraica Stuttgartenisse aastal 1977.

Aleppo Codex

Codex Leningradensist veel vanem Ben Asheri sugukonna käsikiri on alguses mainitud kuulus Aleppo Codex, mis on pärit 900 aasta alguspoolest, kuid avaldamist on siiani raskendanud see, et sellest ligi veerand oli hävinud. Viimase kümne aasta jooksul arenenud arvutisüsteemide abi tekstide avaldamisel on olnud siiski nii suur, et sellegi käsikirja avaldamine sai võimalikuks. Avaldamise tulemusena saavad nüüd Vana Testamendi uurijad oma käsutusse umbes sada aastat varasema tekstivariandi puhta heebreakeelse algteksti. Maailma vanimad Vana Testamendi teksid on leitud Surnumere põhjaosas asuvast Qumranist. Need on umbes 900 aastat vanemad Aleppo Codexist, kuid nad ei sisalda kogu Vana Testamenti ega ka vokaale.

Aleppo Codexi ajalugu on niisama värviline kui salapolitseiromaani sisu. See algas Tibeeria linnast, mis Babüloonia kõrval oli tolle aja tähtis juudi õpetlaste keskus. Aharon Ben-Asher oli Tiberias kuulsa ja mõjuka juudi kirjatundja pere liige. Aastal 910 sai ta piiblitellimuse. See tähendas seda, et tal paluti kopeerida ja vokaliseerida Vana Testamendi kirjarull püha sünagoogitseremoonia tarvis. Sellest päevast saati tegid kaks õpetlast 10 aastat tööd, et valmiks käsikiri. Üks kirjutas käsitsi konsonante ja teine, Ben Asher ise, lisas tekstile vokaalid. Õpetlaste ülesandeks oli toimida kirjutatud seaduse (toora) valvureina. Nende vastutusel oli see, et käsikiri, mida nad valmistasid, oleks tingimata samasugune, kui see, millest nad koopia tegid. Kui Ben Asherilt tellitud Piibel valmis sai, saatis ta selle Jeruusalema juudikogudusse kontrollimiseks. Seal tõdeti see olevat nii hea, et seda peeti kullastki kallimaks. See nimetati juutide ühiseks omanduseks, mitte kellegi eraomandiks ja selle äraviimine Jeruusalemmast keelati. Paljudel käsikirja lehekülgedele lisati sõnad: “Issandale pühitsetud, ära müü ega lunasta”.

Käsikiri kadunud

Aleppon Codex püsis Jeruusalemmas kuni ristiretkedeni, mil sõdijad vallutsid linna ja röövisid käsikirja. Räägitakse, et nad müüsid käsikirja Kairo juutide kogudusele. Teatakse, et Kairo suur juudiõpetlane Maimonides kasutas Aleppo Codexit Piiblina. Ta pidas seda kõige tähtsamaks Vana Testamendi heebreakeelseks tekstiks ja kasutas seda seaduse (Toora) nõudmiste alusena. Umbes aastal 1400 viisid Maimonidesi järglased Aleppo Süüriasse ja viisid kaasa ka suurema osa raamatutest. Sinna jäid need mitmeteks sadadeks aastateks ja seal hakatigi seda kutsuma nimega Aleppo Codex.

Aleppo juudikogudus teadis käsikirja väärtust. Nad säilitasid seda kinnises kastis, mille nad peitsid linna sünagoogiga ühenduses olevasse Elija koopasse. Vaid üksikutele inimestele näidati käsikirja. Juudi kogudus kaitses käsikirja ja tuli välja, et käsikiri kaitses ka neid. Aastal 1943, kui käis veel teine maailmasõda, tahtis Jeruusalemma Heebrea Ülikooli doktor Juda Leib Magnes kasutada Aleppo Codexit uue heebreakeelse Piibli avaldamiseks. Siiski keeldus Aleppo juudikogudus käsikirja Jeruusalemmale loovutamast. Läbirääkimiste käigus jõuti siiski kokkuleppele, et professor Moshe David Cassuto saadeti Jeruusalemmast Alepposse käsikirja uurima. Ta töötas päevas pikki tunde, tehes märkmeid sellest käsikirjast ja muudest Vana Testamendi avaldatud tekstidest. Üsna pea mõistis Cassuto töö suurust ja tuli tagasi Jeruusalemma. Ta planeeris minna tagsi Alepposse koos oma õpilastega, et viia töö lõpuni, kuid tema plaan ei täitunud.

Kui ÜRO otsustas 1947 aastal jagada Palestiina kaheks osaks, puhkes igal pool araabiamaades mässe juutide vastu. Nii juhtus ka Süüria Aleppos, kus põletati sünagooge ja Toorarulle. Arvati, et ka Aleppo Codex põletati. Aastal 1958 tuli Iisraeli üks mees ja tahtis pääseda president Jitshak Ben-Zvi jutule. Ta ütles, et tema valduses on Aleppo Codexi jäänused, mille Aleppo kogudus käskis tal loovutada Iisraeli juutide juhile. Käsikiri ei olnud põlenud, kuigi suur osa Moosese viiest raamatust puudus. Alepo Codex restaureeriti ja viidi Jeruusalemma Iisraeli muuseumi säilitamiseks. Aleppo juutide kogudus oli peitnud Aleppo Codexi nii hästi, et isegi mitte Süüria valitsuse esindajad, kes seda palavalt otsisid, ei suutnud seda leida. Nüüd usutakse, et lugu käsikirja põlemisest mässude ajal oli vale, et eksitada käsikirja otsijaid. Võib ka juhtuda, et ühel päeval ilmuvad välja viis puuduvat Moosese raamatut.

admin Kultuur

Kolm ja pool aastat

detsember 1st, 2001

Israel Today 8/2001

Tõlkija: Katrin

Läbi kogu juudi rahva pika ajaloo on korduvalt esinenud kolme ja poole aasta pikkuseid perioode kahe tähtsa sündmuse vahel. Keegi ei tea, miks Jumal seda ajavahemikku nii täpselt ära märgib. Järgnevalt on ära toodud vaid mõned paljudest Piiblist leitud näidetest.

Pärast prohvet Eelija palvet ei sadanud Iisraelis vihma kolm ja pool aastat (1. Kun 17). “Eelija oli samasugune nõder inimene nagu meiegi, ja ta palus kangesti, et ei sajaks vihma, ja kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud vihma maa peale.” (Jak 5:17)

Paabeli kuninga Nebukadnetsari sõjakäik Jeruusalemma vastu kestis sügisest 590 eKr kuni kevadeni 587 eKr, kokku kolm ja pool aastat.

Rooma väejuhi Vespasianuse alustatud Juudi sõda Jeruusalemma vastu algas 67. aasta alguses pKr ja lõppes 70. aasta suvel, kui hävitati Tempel. See kestis kokku kolm ja pool aastat.

Midrash´i, rabide õpetuse ja piiblikommentaaride järgi jäi Jumala (Shekinah) au Õlimäele kolmeks ja pooleks aastaks, 132 – 135 AD, lootes, et iisraellased parandavad meelt. Kuid ootamine oli asjatu, ja iisraellased puistati rahvaste hulka laiali.

Kolme ja poole aasta pikkune periood mängib tähendusrikast rolli ka lõpuaegadel. Mõned piibliuurijad usuvad, et holokaust oli tegelikult lohe tagakius, mida kirjeldatakse Ilmutuse raamatu 12. peatükis. “…et ta lendaks kõrbe oma paika, kus teda toidetakse aeg ja ajad ja pool aega (Piiblis: 1260 päeva) eemal mao palge eest.” – jälle kolm ja pool aastat. Holokausti intensiivsus algas 1941. aasta sügisel ja lõppes 1945. aasta kevadel, jälle kolme ja poole aastane periood. See madu õgis ära kuus miljonit juuti, kolmandiku tolleaegsest 18 miljonist juudist…

Prohvet Taanieli nägemuses kirjutab vale-messias alla rahulepingule Iisraeli rahvaga, mille kestus on aastanädal, see tähendab seitse aastat. Poole pealt, kolme ja poole aasta pärast, murrab antikristus selle lepingu, lõpetab teenistused Templis ja seab sisse “jälgi laastatuse” selle asemel.

Mõned inimesed usuvad, et see prohvetlik nägemus täitus 20. sajandil. Aastatel 1933-1939, Hitleri valitsusaja esimesel poolel, vähendas ta tööpuudust ja anarhiat ning taastas uuesti distsipliini ja korra. Paljud kristlased viidi sel ajal eksiteele. Kuid aastatel 1939-1945 tulid ilmsiks tema tegelikud kavatsused; 55 miljonit inimest hukkus II Maailimasõjas, nende hulgas 6 miljonit juuti, keda süstemaatiliselt kokku aeti, piinati ja tapeti. See oli kohutav hävitamine.

Lõpuaja teine versioon: Taaniel prohveteerib, et antikristus "kõneleb sinu Kõigekõrgema vastu ning piinab Kõigekõrgema pühi! Ja ta püüab muuta aegu ja seadust ja need antakse tema kätte ajaks, aegadeks ja pooleks ajaks (kolm ja pool aastat)" (Taanieli 7:25). (Vaata ka Ilmutuse 13:5).

Kuid need, kes usuvad, et Jumal viib täide oma sõna, teavad, et kõik kannatus ja tagakiusamine tuleb lõpus. "Siis ma kuulsin linases riides meest, kes oli jõe vete kohal, kuidas ta oma paremat ja vasakut kätt taeva poole tõstes vandus selle juures, kes igavesti elab: "Tõesti, aeg, ajad ja pool aega! (teine kolm ja pool aastat) Ja kui püha rahva hävitus on jõudnud lõpule, siis teostuvad need kõik!" (Taanieli 12:7)

Ilmutuse 11. peatükis kirjeldab Johannes kahte võitud tunnistajat, kes 1260 päeva (kolm ja pool aastat) teevad tunnustähti ja imesid ning kutsuvad inimesi meeleparandusele. Mõned piibliuurijad arvavad, et üks neist on juut ja teine kristlane. Lõpuks nad tapetakse ja nende ihud jäetakse tänavale kõdunema. Kuid kolme ja poole päeva pärast tõusevad nad surnuist ja lähevad võidukalt taevasse.

Sakarija 14. peatükis kirjeldab prohvet, kuidas kõik maailma rahvad ühinevad, et vallutada Jeruusalemm, vägistada selle naisi ja rüüstada kodusid. Prohvet Johannes kirjeldab sama sündmust, kui ta kirjutab, et Jeruusalemm on paganate tallata 42 kuud (kolm ja pool aastat).

Antikristus petab masse oma esimese kolme ja poole aasta jooksul ja hävitab paljud teise kolme ja poole aasta jooksul. Kuid millal see kõik algab, on saladuses. Seepärast peame olema valvsad, elama Jumalale meelepärast elu, paluma tarkust ja laskma Pühal Vaimul end valmistada Messija tagasitulekuks.

admin Teoloogia

Iisrael, maailma rahvad ja apokalüpsis

detsember 1st, 2001
Comments Off

Israel Today 7/2001

Tõlkija: Katrin Mänd

Kristlaste üle, kes usuvad sellist viimase aja stsenaariumi, nagu kirjutab Ilmutuse raamat, naerdakse sageli ja neid peetakse fanaatikuteks. Kuid põhiküsimus – kas tuleb maailma lõpp või ei – on ilmselge isegi skeptikutele. Igaüks, kes jälgib maailma ökoloogilist, tuuma ja majandusolukorda, jõuab järeldusele, et maailm on vastu minemas katastroofile. Sellepärast on paljud mitteusklikud valmis tunnistama, et osa sellest, millest räägib Ilmutuse raamat, võib toimuda.

"Müsteerium", millest Johannes kirjutab, on Jeesuse Kristuse enda ilmutus (Ilmutuse 1:1) igale usklikule, samuti ka seitsmele kogudusele, kes esindavad tänapäeva kirikuid ja kokkuvõttes kogu inimkonda. See kirjeldab sünnitusvalusid, mis saavutavad haripunkti siis, kui Taevane Kuningriik luuakse maa peale.

Kas ajaloo kulg viib päästmisele või hukatusse, sõltub täiesti sellest kas Iisrael on sõnakuulelik või sõnakuulmatu Jumalale ja tema käskudele (5.Moosese 28). Nii sõltub kõigi rahvaste tulevik Iisraelist.

Kui Iisrael on sõnakuulmatu, siis see mõjutab kõigi rahvaste saatust. See on kaheterane mõõk, sest Jumal mõistab kohut rahvaste üle olenevalt sellest, missuguses vahekorras nad on tema rahvaga. Tavaliselt on paganad ajaloo vältel juute halvasti kohelnud, rõhunud ja taga kiusanud ja paljud rahvad on selle tulemusel hävinud. Jumal ütleb: "Ma olen üpris väga vihastunud muretumaile paganaile, kes, kui ma olin vähem vihane, aitasid õnnetusele kaasa!" (Sakarija 1:15).

Ometi kui Iisrael on sõnakuulelik , päästab Jumal ta ja rahvad teenivad teda, see tähendab, et nad järgivad Iisraeli Jumalat ja käivad tema teedel. Seega viib Iisrael kogu maailma koos endaga kas päästmisele või hukatusse.

Ilmutuse raamat ühtib selles prohvet Taanieli nägemusega, kes samuti räägib suurest viimsest kohtumõistmisest Iisraeli ja kõigi rahvaste üle. See toimub katastroofi ajal, mille põhjustavad "nelja metsalise kuningriigid" ja see lõpetab selle ajastu.

Missugune roll on Jeesuse Kristuse lunastustööl Ilmutuse raamatus? Ilmutuse raamat puudutab kogu maailma, Jeesuse ohver kehtib üksikisiku suhtes. Jeesus purustab Ilmutuse raamatus kirjutatu sellega, et ta lisab kogu inimkonnale (kohtumõistmine või lunastus kogu inimkonna üle) üksikisiku (iga üksikisiku kohtumõistmise või lunastuse). Kolgata lunastustöö, mis Ilmutuse raamatus toimub lõpuaegadel kõigile, on nendele inimestele, kes usuvad ja Jeesuse vastu võtavad, juba toimunud.

Kui Talmudi piibliuurija hüüdis oma rabile: "Messija on tulnud!", vaatas rabi aknast välja ja küsis: "Kuidas sai Messija tulla, kui maailmas ei ole midagi muutunud." Üldises tähenduses on tal õigus. Viimane kohtumõistmine ja Jumalariigi tulek maa peale ei ole veel toimunud. Kuigi Jumalariik on tulnud sellele, kes usub ja tema teod, mis on inspireeritud armastusest ja sõnakuulelikkusest Jumalale, muudavad maailma tema ümber.

See oli ka Jeesuse-aegsete juudi võimukandjate seisukoht; nad katsusid Jeesuse ehtsust, vaadates kas maailm terviklikult on muutund Jumalariigiks, mida Jumal on tõotanud ja kus näiteks lõvi ja tall elavad üheskoos. Ja kuna nad ei näinud erakordseid muudatusi siis, kui Jeesus tuli siia maailma, siis lõid nad ta risti.

Nad nägid ainult üldist. Jeesus lunastas kõigepealt üksikisiku ja mitte veel kogu maailma. Kuid võite kindlasti uskuda, et lunastus, mis kehtib üksikisikule, levib ühel päeval maailma otsteni!

admin Kultuur

Puhastumine enne pühi

detsember 1st, 2001
Comments Off

Shalom 7/2001

Chana Falik

Tõlkija: Lea Lääts

Paljud Iisraeli pühade ajal külastavad turistid ei taju seost mikva ja rosh hashana vahel. Mikva sümboliseerib uuestisündi, pühitsust ja kahetsust, vaimsete raskuste ärapesemist. Väljaspool ortodokslikke juudiringkondi on mikva üks vähemtuntuid ja -hinnatumaid juudi rituaale. Siiski on juudi seaduse järgi mikva olulisem kui sünagoogi ehitamine.

Rosh hashana on uue aasta algus ja inimsoo esivanemate Aadama ja Eeva sünnipäev. See on ka kohtupäev, kus kõik elavad hinged astuvad Jumala ette ja nad kaalutakse tuleva aasta tarvis. Rosh hashana on ka esimene kümnest patukahetsuspäevast, mil juudid paluvad jumalikku armu patukahetsuse, heategevuse ja palve kaudu. Kümne päeva rosh hashana ja jom kippuri vahel on need päevad, mil Jumalat on kergem leida, mil kontakt Temaga on tähtsam kui maised asjad ja mil meie vaimsete probleemide ärapesemine on võimalik. Meie saatus otsustatakse rosh hashanal ja pitseeritakse jom kippuril.

Mikva

Uuestisünd ja puhastus ei piirdu vaid pühadega. Ha-mikva pakub üksikisikule, ühiskonnale ja Iisraeli rahvale puhastuse ja pühaduse andi, nagu kirjutab Rivkah Slomim oma raamatus “Täielik vettekastmine”. Pärimuslikult usutakse, et maailma looduslikud veed voolavad jumalikust allikast ja neil on puhastav jõud. Iisraellased kastsid end mikvas enne Toora vastuvõtmist Siinai mäel. Aaroni ja tema poegade preestriteks pühitsemise esimene samm oli enda kastmine mikvasse.

Templiteenistuse ajal kasutati mikvad rituaalseks puhastumiseks. Vaimse mustuse (tome) seisundis oleval isikul oli keelatud saabuda Templisse. Puhastumisviis olenes mustuse liigist, kuid alati tuli end mikvasse kasta. Jom kippuril, ainsal päeval, mil ülempreester läks Kõigepühamasse paika, pidi ta viis korda oma riideid vahetama ja kastma end üleni mikvas enne iga rõivaste vahetust.

Kaasajal on enda kastmine mikvas juudiusku pöördumisprotsessi ja pere puhtuseseaduste nurgakivi. Mittejuutidelt ostetud või nende valmistatud uued pajad ja katlad uputatakse mikvavette,enne kui juut neid kasutab. Enne kui surnukeha asetatakse hauda, valatakse selle peale vett mikvast.

Mõned hassiidi mehed kastavad end mikvasse enne iga sabatit ja püha, peigmees pulmapäeval ja paljud mehed enne jom kippuri. Mikva-kümbluse mitzva kuulub hokkim-klassi seaduste hulka, mida peetakse inimmõistust ja arusaamisvõimet ületavaks. Rivkal Slonim kirjutab: “Mikvasse kastmist võib mõista sümboolse enesesalgamisena, enda teadliku ajutise tühistamisena. Enda vee alla kastmine tähendab soovi naasta ühtsusesaavutamisele kogu elu allikaga, tulla tagasi muistsesse osadusse Jumalaga.“

Kas ei tundu see patukahetsusprotsessina? Tegelikult võib öelda, et mikva ja patukahetsus on sama mitzva kaks poolt, üks on füüsiline ja teine vaimne. Mõlemad on maksvusetud, kui me esmalt ei ole täiesti puhtad. Mustuseplekk ja miski, mis on viltu (näiteks juus või hammas) tühistab meie vee alla kastmise. Patu tunnistamisest hoidumine, keeldumine andeks palumast või valetamine tühistab meie patukahetsuse.

Me ei pea uskuma mikvas kastmisesse või patukahetsusse selleks, et neist kasu saada. Me peame vaid sooritama neid nii hästi, nagu oskame. Olgu sinu pühad uuendavad!

admin Juudi pühad

Ha-Mikva

detsember 1st, 2001

Israel Today 8/2001

Tõlkija: Katrin Mänd

Mikva tähendab “vette kastma” ja kirjeldab rituaalset vettekastmist judaismis. Esimest korda mainitakse seda 3. Mo 16, kui ülempreester Aaronit kästakse end loputada enne, kui ta võib inimeste eest preestrikohustusi täitma minna jom kippuril (lepituspäeval).

See ei ole tavaline pesemine, vaid rituaalne toiming, mida nõutakse igaühelt, kes on pattu teinud (3. Mo 15, 4. Mo 19, 5. Mo 23). Kui rangelt käsku täitvad juudid leiavad, et nad on pattu teinud, siis nad toimetavad mikva, kastes end kolm korda üleni vette.

Naised, kes tahavad abielluda rituaalselt puhtana, teevad vettekastmise enne laulatustseremooniat, ortodoksed juudid aga enne sabati algust. Kindlasti tuleb end enne mikva-kastmist korralikult pesta.

Arheoloogid on Iisraelis leidnud mikva-vanne, mis on pärit piibliajast. Paljud neist pärinevad Jeesuse ajast, mil eramajades oli sageli oma isiklik mikva. Piiblis antud käskude järgi pidi mikvas olema nii palju voolavat vett, et sinna saaks kasta end üleni.

Ristija Johannes ristis Jordani jõe vees. Qumranis, Surnumere ääres leitud mikvabasseinidel olid kahesugused trepid, ühed laiad ja teised kitsad. Sisse tuli minna mööda laia treppi ja üles uude ellu astuda mööda kitsaid trepiastmeid.

Kuuenda sajandini kasutasid varakristlased ristimiseks mikvad. Ühte sellist mikvad võib näha Subeita’s Negevis. See mahutab 215 gallioni (800 liitrit) vett ja on ristikujuline ja kahe trepiga. Inimene siseneb ühte treppi mööda, kastab end vette ja tuleb teist treppi mööda välja. Tänapäeva kristlaste ristimise juured pärinevad juutide piibliaegsest mikvast. Paljud messiaanlikud juudid on tagasi pöördunud vana mikvas ristimise juurde.

admin Juudi pühad

Sukkot – lehtmajadepüha 5762

detsember 1st, 2001

(1.-9. oktoober 2001)

Israel Today 9/2001

Tõlkija: Taimi Krull

Ja Issand rääkis Moosesega, üteldes: “Räägi Iisraeli lastega ja ütle: ‘Viieteistkümnendal sellesama seitsmenda kuu päeval olgu seitsmepäevane lehtmajade püha Issanda auks’” (3. Mo 23:33-34).

Lehtmajade püha on kõrberännakuga seotud pühade kõrgpunktiks. Nende pühade hulka kuuluvad pesah (paasapüha), shavuot (nädalate püha e. nelipühi) ja sukkot. Juudi kalendri seitsmenda kuu tishri alguses on rosh hashana (juutide uusaasta). Kümme päeva hiljem on jom kippur (lepituspäev). Kui jom kippur läbi saab, hakkavad juudid ehitama lehtmaju ja nelja päeva pärast algavad pidustused.

Sukkot’iga tähistatakse seda, kuidas Jumal hoidis oma rahvast kõrberännakul pärast Egiptusest väljatulekut. Kui juut kolib oma ajutisse lehtmajja ehk sukkasse, tuletatakse talle meelde, et nii nagu ta esivanematel kõrbes, sõltub ka tema olemasolu ja ellujäämine täiesti Jumala hoidmisest ja armust. Tänapäeval, kasvava terrorismiohu keskel on selge, et juudil ei ole turvalisemat varjupaika, kui ta sukka, sest see esindab jumalikku kaitset!

Sukka ei tohiks olla madalam kui 3,4 jalga (umbes 1 meeter), ainult sellest kõrgemat ehitist saab defineerida kui ajutist eluaset. Kuna sukka peab asuma lahtise taeva all, ehitatakse Iisraelis paljud rõdud ilma katuseta. See teeb nad eriti sobivaks selle püha tähistamiseks. Katuse tegemiseks kasutatakse enamasti palmioksi, populaarsed on ka korduvalt kasutatavad bambusmatid. Katus s’chach (heebrea keekes: kaitsma, katma) annab päeval varju ja öösel paistavad sellest läbi tähed. Kogu pere peaks sööma ja magama sukka’s.

Sukkot’i ajal kasutatakse palvetamisel erilist kimpu, millesse kuuluvad: etrog (eriline tsitrusvili), lulav (alles avanemata lehtedega palmioks), kolm hadassim’it (mürdioksad), ja kaks aravot (pajuoksa).

Igal komponendil on oma tähendus: mürt esindab silma, etrog südant, paju suud ja palm lülisammast. Nende komponentide kimpusidumisega väljendab juut igatsust, et ta kogu oma olemusega tahab meelt parandada ja Jumalat teenida. Oksad sümboliseerivad ka Iisraeli rahvast tema mitmekesisuses. Jumala tahe on ühendada juudid ühtseks ühiskonnaks.

Me soovime juudi rahvale Iisraelis ja diasporaas rõõmsaid ja rahulikke pühi. Hag Sameah – Rõõmsaid pühi!

admin Juudi pühad

Jom Kippuri sümbolid ja nende tähendused

detsember 1st, 2001

Shalom 7/2001

Reuben Kashari

Tõlkija: Lea Lääts

Valged riided
Traditsiooni kohaselt rõivastutakse valgetesse riietesse. Valge värv tähendab puhtust ja veatust. Teise templi ajal riietus ülempreester algul kuldse rüüga, aga suurem osa pühadest teenis ta valgetes rõivastes. Templi sissekäiguväravas rippus punane siidpael, mis muutus iga päevaga heledamaks ja jom kippuril oli see valge. Koos punase värviga kadus ka kurjus templist ja selle ümbrusest. Jom kippuril rõivastusid Iisraeli tütred täiesti valgesse ja läksid põldudele ja viinamarjaaedadesse lootuses leida oma südame valitut. Valged rõivad muutsid naisedki meestega võrdseks. Jom kippuril vahetas ülempreester oma valge rüü viiel korral uue, puhta vastu välja. Teise templi ajal Jeruusalemmas viibinud pealtnägija rooma konsul Marcus kõneleb: “Kogu rahvas sammus pidulikus rongkäigus läbi linna, käes põlevad valged vahatõrvikud. Majade aknad olid kaunistatud valgete küünaldega ja aknaraamid kaeti valge pitsiga.”
40 aastat ülempreestrina teeninud Simon Tark ütles kord oma õpilastele: “Tean, et keegi sureb varsti.“ Õpilased küsisid, kust ta seda teab. Simon vastas: “Jom kippuril üks vana mees, kes alati varem oli valgeis rõivas, tuli seekord musta rõivastunult meiega koos templisse, kuid ta ei väljunud koos meiega.” Seitsme päeva pärast mees suri.

Euroopa juudid kasutavad pikka valget talaari nii jom kippuril kui ka seder-õhtul, aga Jeemeni juudid kannavad eriti kauneid valgeid riideid vaid jom kippuril. Targad vanakesed seletavad, et valgete pärlitega tikitud, läikivad ja sädelevad kallihinnalised valged riided panevad inimesi jom kippuril end tundma Jumalat teenivate inglitena.

Ülempreester Haim Rafael oli üks esimesi Pärsiast Iisraeli tulnuid. Ta kirjeldab oma memuaarides, kuidas ta sada aastat tagasi nägi Bosseri linnas Pärsias jom kippuri tähistamist. Kõik linnaelanikud, nii mehed kui naised olid riietunud valgesse, k.a. sukad ja kingad. Tollel päeval panid nad ka valge rätiku pähe. Kui ta astus sünagoogi, siis seal oli kõik valge: inimesed seisid valgeis rätikuis ja istusid valgetel patjadel. Naised ülal olid samuti valgeis rõivais. Küünalde valgus mitmekordistas valendust, andes kõige kohale valguse ja aupaiste sõõri.

Jom kippuri küünal
Vastavalt Talmudi õpetusele on palvetempleis ja tubakoolides pärimuslikult kombeks süüdata küünlad jom kippuril. Seda on seletatud nii, et küünlavalgus aitab palvetavaid inimesi kogu öö ärkvel püsida. Teised aga seletavad, et see meenutab meile Teist templit. Seal inimesed valvasid kogu öö ja küsisid kogu aeg ülempreestrilt nõu. Nii aitasid nad ülempreestril ärkvel püsida. Üks mees soovis küsida, kuidas ta võiks kogu öö ärkvel olla, kui ta ei julgenud küsida otse ülempreestrilt, vaid palus kõige aulisemalt isikut seda teha enda asemel. Ülempreester vastas, et ta ise seisab paljajalu külmal marmorpõrandal.

Puhta hinge ja elu küünal
Jom kippurile eelneval ööl toovad Iisraeli koguduse liikmed palvetama minnes oma küünla kaasa. Enamik koguduseliikmeist kasutab vaha-ja õliküünlaid. Pärsia ja Afganistani linnades ostavad koguduseteenrid korjandusrahade eest jom kippurile eelnevaks ööks suuri mehekõrgusi vahaküünlaid. Kurdistanis kannab kogudus puhta hinge ja elu küünlaid lauldes ja tantsides templisse. Küünaldel on sama palju südameid kui pereliikmeid.
Mälestusi S. Z. Zaltzmani pajatustest. Kümne patukahetsuspäeva ajal võttis iga ema kodus kätte pika küünla südameniidi, öeldes nuttes ja palvetades: “See südame-ja küünlaniit on mu laste ja kogu perekonna elu jaoks.“ Ema läks küünlavalmistaja juurde. Too valmistas niitidest kaks suurt küünalt, mis pidid põlema kogu jom kippuri aja. Kui üks küünal kustus varem, siis oli see väga tõsine märk.
Poolas on populaarne traditsioon: küünlasüdamete asetamine hauakivile. Naised mõõtsid niitidega surnud perekonnaliikme haua ja naasid koju, kus nad nuttes ja palvetades pühitsesid küünalde südamikuniidi.

Suitsutus
Mishna kinnitab suitsutusanuma väärikat kohta töövahendina kogu jom kippuri jooksul templis. Selle nõu sees on tuliseid, hõõguvaid süsi, millele ülempreester heidab aeg-ajalt healõhnalist pulbrit. Ülempreester siseneb kõige pühamasse paika ning asetab suitsutusanuma püha kapi ja eesriide vahele. Ta täidab ruumi suitsuga ja palub salajase, väga lühikese palve Iisraeli pärast.
Pärast templi hävimist on ülempreestri töö jom kippuril vähenenud ja ta on nagu püha sümbol kogu rahvale.

Kunstipäraseid ja usulisi kaunistus-ja tarbeesemeid

Sofar (jäärasarv) – mängitakse uusaastapühadel
Lulavioks ja etrogvili kuldses karikas – lehtmajade pühal
Kuldsed trompetid kandsid paganliku mõju pitserit. Neid mängiti näit. rooma aukülaliste saabudes, mitte aga juudi pühadel.
Jaakini ja Boase sambad (1Ku 7:21, 2Aj 3:17).
Kuldne 7-haruline küünlajalg
Kfir –lõvid

admin Juudi pühad

Rosh Hashana 5762

detsember 1st, 2001

Olukord ei ole nii halb, kui see paistab ameerika uudistes

Israel Press Service

Ruth Eglash

Tõlkija: Lea Lääts

Juudi aastale 5761 andis Iisraelis tooni terrorisõda (intifada). Uut aastat 5762 tähistati 18. septembril. Millisena paistab elu uute läänemaiste sisserändajate silme läbi? Jätkuvast terrorist hoolimata on immigratsioon läänest vaid pisut vähenenud. Juudi Agentuuri andemetel saabus jaanuarist märtsini 2001 612 inimest; eelmisel aastal oli vastav arv 688.

Kui 25-aastane insener Joni Bak ja tema naine Freda tulid New Yorgist Iisraeli oktoobris 2000, siis ei olnud nende peamiseks mureks eelmisel kuul alanud vägivald, vaid korteri leidmine ja uude ellu sisseelamine. Jonit ootas töökoht Ben-Gurioni lennuvälja uues terminaalis, kuid korterit ei olnud ja nad pidid elama esimesed viis nädalat hotellis. Neil ei olnud ka tervisekindlustust ja Joni pidi kohe tööle minema. Sellises olukorras ei muretseta poliitika pärast. Joni oli unistanud ümberasumisest juba 18-aastasena. Abiellunud juunis 1999, hakkasid nad kohe selleks plaani pidama ega lasknud Iisraeli olukorral muuta oma kavatsusi. Oma esimest last ootav noorpaar otsustas elama asuda Modi Ini uude linna, mis asetseb Jeruusalemma ja Tel Avivi vahel. Pommiplahvatus Mahane Jehuda turul Jeruusalemmas mõni päev pärast nende tulekut veenis neid selles, et rahuprotsess on ummikus. Freda oli Jaffa tänava lähedal ja Joni püüdis teda telefoni teel kätte saada, kuid mobiiltelefonivõrk oli kinni. Mõned nädalad peale nende kolimist Modi Inis üüritud korterisse tulistati mööduvast autost Jeruusalemm-Modi Ini automagistraalil surnuks autojuht. Joni möönab, et olukord on muutnud Iisraelis elamise raskemaks, kui ta arvas. Õhkkond on masendav ja lootust paremuse suunas pole näha.

Ka 26-aastane inglise jurist Simon Marks saabus Iisraeli uue intifada alguses. Ta räägib: “Vägivalla puhkemine pani mind hetkeks mõtlema, miks ma siia tulin. Seejärel mõistsin, et usun siiralt Iisraeli riiki kui juudi rahva kodumaasse. Miks peaksin laskma tühisel vägivallal end takistada? Kui oleksin elanud siin juba vägivalla alguses, ei oleks mul mõttessegi tulnud Inglismaale naasta. Miks siis peaks see mind nüüd takistama?”

Marks, kes on just lõpetanud heebrea keele kursuse Ulpan Etzionis Jeruusalemmas ja täiendab praegu kvalifikatsiooni, praktiseerimaks juristi ametit Iisraelis, ütleb, et ehkki ta oli kindel oma otsuses elada Iisraelis rahutustest hoolimata, ei suutnud tema pere ja sõbrad Inglismaal mõista Iisraeli minekut nii raskel ajal. “Minu mittejuudi sõbrad saa aru, miks ma üldse siia tulin. Kui rahutused algasid, mõistsid nad mind veelgi vähem. “ Kaheksa kuud hiljem ütles Marks, et üha süngemast olukorrast hoolimata ei ole tal kavatsust lahkuda. “Ehkki minu usk rahu saavutamisse lähitulevikus on kõikuma löönud, olen ikka veel optimist, “ rääkis Tel Avivi firmas juristina tööd alustanud Marks.

Chicagos sündinud Ariel Chasnoff, kes saabus Iisraeli aprillis 2001, on samuti kindel elu ehitamises siin. Jeruusalemma Ulpanis heebrea keele õpinguid alustav 24-aastane algaja kirjanik ütles, et ta ei kõhelnud tulemast Iisraeli isegi siis, kui oli alanud vägivallalaine.

Organisatsiooni Hadassa poolt sponsoreeritud kohanemiskeskuse Merkaz HaMagshimim tegevusjuhi Sharon Schoenfeldi sõnul jätkuvad programmid endise intensiivsusega, ehkki inimeste hulk on veidi vähenenud. Tema osa on organiseerida 18-35-aastaste läänest sisserändajate majutust, nõustamist ja kultuuritegevust. Tema sõnul muutsid sel aastal vaid kaks keskusesse tulla kavatsevat inimest meelt. “Minu vanemad New Yorgis muretsevad pidevalt meie pärast,“ ütleb Freda Bak, “ent veetnud siin kaks nädalat, mõistsid nad, et olukord ei ole nii halb, kui see paistab ameerika uudistes. “ Chasnoff lisab: “Ehkki pean austama teiste otsuseid mitte tulla, võin öelda, et kui ma ei oleks Iisraeli tulnud, oleksin olnud vaid üks terrorismi ohver.“

admin Juudi pühad