Archive

Archive for mai, 2002

TOORARULLI SISSEÕNNISTAMINE

mai 1st, 2002

Israel Today 1/2002

Tõlkija: Katrin Abram

Judaism näeb ette, et iga juut peab kirjutama ühe toorarulli. Kes ise hakkama ei saa, peab oma rulli jaoks palkama väljaõppinud toorakirjutaja. Käsk ise on pärit viiendast Moosese raamatust 19. peatÜkist: “Ja nüüd kirjutage endile üles see laul! Õpeta seda Iisraeli lastele ja pane see neile suhu, et see laul oleks mulle tunnistajaks Iisraeli laste vastu.” Juudi targad tõlgitsevad siin sõna “laul” kui kogu Toorat, see tähendab viit Moosese raamatut. Selle kohustuse täitmisel ei tule aga arvesse esivanemailt päritud toorarullid, sest määrusi täpselt täitev juut peab ka toorarulli kirjutajale tasuma endateenitud rahaga.
Juute on õpetatud, et kui Toora on sünagoogis oma aukohalt maha tõstetud, peavad kõik austavalt püsti seisma, kuni rull on alusele asetatud või nägemisulatusest välja kantud. Inimesed peavad puudutama Toorat oma palvesalli taliidi nurgaga või palveraamatu siduriga ning suudlema siis taliiti või siduri. Seda tuleb teha austuse ja armastuse märgiks Jumala sõna vastu.
Sageli kogunevad sõbrad ja sugulased kokku selle juurde, kes kirjutab parasjagu oma toorarulli või on selle kirjutamise tellinud. Vahetevahel tuleb ette, et mõnele oma lähedasele lubatakse seda au kirjutada rulli viimased kirjatähed. Ning igaüks, kes kirjutab – seda kindlasti toorakirjutaja tähelepaneliku pilgu all – , kordab järgmisi sõnu: “Ma kirjutan seda, pidades Toorat pühaks.”
Külalistele pakutakse karastusjooke, loetakse pärastlõunased palved ning kõik valmistuvad sünagoogi juurde suunduvaks elavaks rongkäiguks, mida saadab muusika – kas lihtsalt auto valjuhäälditest või tellitud muusikute poolt. Sageli vajatakse ka liikluspolitsei abi. Toorarulli, mille kohal on baldahhiin, saadab kogu teekonnal laul ja tants, kuni ta asetatakse oma kohale seaduselaekas.
Uue toorarulli sisseõnnistamine on igaühele pidulikuks sündmuseks, sest “Sinu tunnistuste teedel ma rõõmutsen nagu igasugusest rikkusest!” (Laul 119:14).

admin Teoloogia

KAS SEE ON TÕDE?

mai 1st, 2002
Comments Off

Paljud inimesed ei usu seost tänapäeva poliitilise situatsiooni ja Piibli vahel.

Israel Today 11/2001

Tõlkija: Heiki Põldaru

Paljud kristlased usuvad, et Piibel ja praeguse aja sündmused on täiesti lahus. Nad on nõus, et paljud lõpuaja prohveteeringud ei ole veel täitunud. Kuid selle loogika alusel oleme hoolimatud Pauluse sõnade suhtes, kes uskus, et Jeesus tuleb varsti. Ilmutuse 3:11 ütles Issand ise: “Ma tulen pea”. Me võime järeldada, et iga põlvkond on näinud lõpuaja märke.
Mis teeb aga meie põlvkonna eriliseks? Juutide tagasipöördumine oma maale Iisraeli. Need, kes ei hooli sellest grandioossest sündmusest ja Jeruusalemma nimetamisest Iisraeli pealinnaks, võivad ebaõnnestuda Jumala avatud plaani mõistmises lõpuaegadeks. Asendusteoloogia ja teised seisukohad, et Jumal on lõpetanud juutidega ja et kogudus on nüüd “Vaimulik Iisrael”, kõrvaldab Iisraeli keskse rolli päästplaanis. See seisukoht on vastuolus paljude tekstidega nii Vanas kui Uues Testamendis, mis on seotud pääste ajalooga ja Iisraeli taassünniga.
Skeptikud argumenteerivad, et tänane Iisrael ei saa olla võti Jumala plaanis, sest enamus iisraellastest ei usu Jeesust. Kuid isegi praegune uskumatute riik on osa Jumala plaanist, ette öelduna Hesekieli 37. peatükis.
Kõigepealt tulevad need “kuivanud luud” tagasi Iisraeli. Siis paneb Jumal liha nendele kuivanud luudele – juudid saavad rahvuseks, ja see on toimunud meie silme all. Ning lõpuks äratab Jumala Vaim nad ellu – kui nad võtavad vastu Messija. Kuna see ei ole veel täitunud, toimub see Jumala täiuslikul ajal.

admin Teoloogia

KAS PÜHA KEEL VÕI PETLIK KEEL?

mai 1st, 2002
Comments Off

Israel Today 11/2001

Tõlkija: Heiki Põldaru

Üks kõige suuremaid väljakutseid Iisraeli immigrantidele on heebrea keele õppimine. Kui saabutakse maalt, kus kõneldakse inglise keelt, ei olda tõenäoliselt professionaal keelte peale. Nendest enamus ei lõpeta edukalt meie keeleõppekursust.
Heebrea keel on semiidi keel, ja seetõttu täiesti erinev näiteks inglise keelest. Laud on shulhan – see tuleb lausa pähe taguda.
Inglise keeles ei mõelda sooliselt. Aga heebrea keeles on nii nimi- kui tegusõnadel sugu. Kuid mis tõeliselt segadust tekitavad, on asesõnad. Inglise “who” (kes) tähendab heebrea keeles “tema” (meessoost), hi tähendab “tema” (naissoost) ja mi on “kes”.
Teine probleem on tegusõnade riim, nii et kui vahetada üks täht teisega, tuleb välja hoopis erinev tähendus. Keegi uus immigrant tahtis küsida bussijuhilt luba väljuda – laredet. Selle asemel küsis ta, kas ta võib laledet. Tõlgitult küsis ta: “Kas ma võin siin sÜnnitada?”
Pärast viit kuud intensiivkursustel ulpanis olete te ette valmistatud eluks Iisraelis. Peale sellist tugevat tööd tahate minna tänavale oma keelt praktiseerima. Kuid mis juhtub? Niipea, kui ütlete midagi heebrea keeles, alandatakse teid tõenäoliselt inglisekeelse vastusega. Selle asemel, et aidata teil lahkuda mugavast läänest ja pakkuda abi “püha keele” õppimisel, tekitab uhke sabra (Iisraelis sündinu) teil välismaalase enesetunde.
Kuid heebrea keelel on mitu eelist. Kõige esimene: see keel on Vana Testamendi keel ja süvendab meie võimalust Kirjauurimisel ja seost juurtega. Teiseks on seal palju inimesi, kes ei räägi inglise keelt. Kõige hämmastavam on aga ime: see keel oli surnud ja ärkas ellu peale 2000 aasta möödumist!

admin Kultuur

SÜGISREIS ISRAELI 12.11.01-23.11.01

mai 1st, 2002

Aleksei Salumaa

See reis Israeli toimus novembri keskel ja algas ta Tallinnast 12.11.01, läbi Varssavi ning lõpppeatusega Tel-Avivis. Oli esimene reis,mille Andres Võsu korraldas iseseisvalt. Rühm oli väike – 4 inimest,kuid seda põnevam, kuna saime aega oma ärenägemise järgi seada.
Peale auto rentimist lennujaamas läks reis lahti ning meie väike tubli sõiduk viis meid Andrese juhtimisel Caesareasse.Saabusime sinna varahommikul. Oli november, sooja 25 kraadi, imeilus vaade Vahemerele – paremat reisi algust oli raske tahta. Kuigi olime peale öist ülelendu veidi väsinud, pühkis see kohtumine Püha Maaga meie une.
Sealt edasi viis meie tee Tibeeriasse, paika, kus Jeesus veetis oma kõige viljakamad aastad. Viibisime Tibeerias 3 päeva ning selle aja pühendasime täielikult Piibliga seotud
paikade külastamisele, kus meile oli suureks abimeheks Andres oma põhjaliku Püha Maa tundmisega.Ta viis meid sellistesse kohtadesse,kuhu tavaturiste tavaliselt ei viida.
Üks sellistest paikadest oli vana linn Safed (Tsfat) kõrgel mägedes. See on üks nendest linnadest, mis on juutide ajaloos väga tähtsal kohal – seal valmis Toora.
Tibeeriast edasi viis meie teekond Jeruusalemma – maailma kõige pühamasse linna. Olin seal käinud 1999. a. ja mis seekord silma hakkas, oli palestiinlaste närviline olek, selline avalik vihkamine juutide vastu. Saabusime Jeruusalemma sabati eelõhtul ning
vanalinnas jalutades kohtasime kolme juudi noormest,kes tulid sünagoogist ja ülistasid
valjusti lauldes Jeruusalemma, neid jälitas üks palestiinlane, kes hüüdis välja nende suunas mingeid vihaseid sõnu.
Jeruusalemmas nägime oma silmaga Jumala õnnistust Pühale Maale – kõik need kolm päeva, mis me olime seal, sadas paduvihma, mis tekitas meis veidi tuska, kuid juudid olid üliõnnelikud ja tänasid Jumalat valju häälega,meilegi öeldi komplimente, kui kuuldi, kust me oleme, et meie tõime endaga vihma kaasa. Madal veetase Galilea järves näitas kui suur vajadus oli seal vee järele.
Veel sööbis mällu Õlimäe kõige kõrgem koht,vene õigeusu kiriku nunnaklooster, kuhu Andres meid viis ning lausus seal olles: "Siia tahaks kunagi tulla,võtta tuba ja lõpetada rahus ja vaikuses Jumalaga olles käsikiri Pühast Maast."
Edasi sõitsime lõuna suunas – Surnumeri oma võrratute ravivetega, siis Eilat, kus nautisime Punase mere selget vett ning lasime lõunamaa päikesel oma kehasid pruunistada.
Eilatist tagasi sõitsime jälle Tel-Avivi, kus meid ootas äralend. Olime läbinud 1380 km ning kogu selle reisi vältel saatis meid Andres väljavõtetega Piiblist. Jumal oli selle reisi algusest lõpuni korraldanud, tema kohalolekut nägime ka reisi lõpus, kus täpselt mõni tund enne meie lennuki väljalendu lõppes lennujaama töötajate streik, mis oli kestnud mitu päeva.
Reisil osalesid: Andres Võsu grupijuhina, Aleksei Salumaa, Galina Salumaa ja Raimond Kadak.

admin Tunnistused

ÕPPIGE ÕLIPUUST

mai 1st, 2002

Israel Today 12/2001

Tõlkija: Heiki Põldaru

Igal sügisel lehtmajadepüha paiku algab oliivide korjamine. Küpsed viljad kogutakse samal kombel, nagu seda on tehtud tuhandeid aastaid – puud pekstakse kepiga, mistõttu oliivid kukuvad maa peale. Seetõttu on õlipuud nimetatud “pekstud puu”. See meetod põhjustab mõnede väikeste okste murdumise, andes eakale õlipuule pahkliku välimuse.
Õlipuu (heebrea keeles etz zajit) on iisraeli rahvuspuu, mis on viidid siit ka Hispaaniasse ja Pärsiasse. Olles nimetatud üheks seitsmest eripärasusest 1Mo 8:8, on ta koos veini ja viigipuuga üheks selle maa viljakuse sümboliks. Õlipuud kasvavad kogu sellel maal. Kui mäenõlvad on õlipuude kasvatamise jaoks liiga järsud, ehitatakse terassid, millest vanemad on pärit patriarhide ajast nagu Hebroni ümbruses.

Õlipuudel on ekstreemselt pikk eluiga. Botaanikud usuvad, et kaheksa õlipuud Ketsemani (tõlkes “õlipress”) aias on 2000 aastat vanad. Õlimäe lääneküljel, Ketsemani asupaigas, on olnud suur oliivikasvatus alates piibliaegadest, andes saaki kuni tänapäevani.
Vanimad puud on väga muljetavaldavad. Nende tüve läbimõõt on kuus jalga. Kuid seest on nad õõnsad. Uued noored võrsed siirduvad esile krobelisest koorest, andes elu selle muistsetele juurtele. Rooma 11. peatükis maalib apostel Paulus elava pildi kristlastest kui metsõlipuu okstest, mis on poogitud väärisõlipuu – juudi puu – külge (Ro 11:13-24). Mõlemad, nii vanad juured kui uued võrsed – juudid ja kristlased – on teineteisest sõltuvuses. Paulus hoiatab kristlasi mitte saama kõrgiks juutide vastu, sest “…et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind” (11:18). Pealegi meenutab ta, et Jumal on võimeline pookima loodud oksi tagasi omaenese puu külge.

Õlipuu on sümbol Messiast, nagu räägitakse Sakarja neljandas peatükis, kus kaks õlipuud on Jumala poolt nimetatud kui “võitud”. Messia tähendab heebrea keeles “võitu”.

Pauluse antud selgituse kohaselt sümboliseerivad looduslik ja metsik õlipuu samuti juute ja kristlasi – Messia ihu maa peal.

Tema aastaringselt hõberohelised lehed sümboliseerivad teda kui “elupuud” (etz ha-haim). Kõige hinnatum toode sellest puust on õli, mida pressitakse viljadest. Oliivis on rohkem kui 30% õli ja see on kõige tervislikum ja maitsvam looduslik toode. Oliiviõli on suurepärane lambis põletamiseks ja parim õli ka reserveeritud templi menora jaoks.

Ketsemani aia kaheksa õlipuud on tähenduslikud, nad on tunnistajaks templi hävitamisest ja Iisraeli riigi taassünnist. Piiblis tähendab kaheksa uut algust. Selles kontekstis on Jeesus see üheksas, teenija valgus selles aias. Hannuka menoral on kaheksa küünalt, mis süüdatakse üheksanda küünla- teenija poolt (heebrea k. shamash – teenija).

Praegu võime näha õlipuu peksmist erinevatel viisidel. Nagu õlipuud peab löödama, et vilja kätte saada, samuti ka Messiat. Juudi rahvas, nii nagu tõeline Jeesuse kogukond, on samuti olnud pekstud. Juudid ja kristlased on kaaskannatajate kogukond, kuid nad on rikka lõikuse saak!

admin Geograafia / loodus

MAIMONIDES (RAMBAM)

mai 1st, 2002

Rabi Moses ben Maimon (Rambam), kes oli nimekas filosoof, Toora kodifitseeija ja arst, ning keda tuntakse rohkem Maimonidesi nime all, sündis 1135. a. Hispaanias, Cordobas ja suri 1204. a. Kairo lähedal Fostatis. Tänapäeval on ta haud Tibeerias.
1160. a. põgenes Maimonides koos oma perekonnaga islami usku ümberpööramise eest Hispaaniast ja läks Marokosse, Fezi. Seal julgustas ta juute, keda oli ümber pööratud, tagasi pöörduma judaismi. Hiljem liikus tema ja tema pere Egiptusesse, kus ta 1168. a. lõpetas araabiakeelsed kommentaarid Mishna kohta (suuline Toora seletus) ja tõi esile kolmteist usu printsiipi (Ikkarim), juutide usutunnistuse. Tema koostatud dogma lisati liturgiasse.

1180. a. lõpetas Maimonides oma kõige olulisema töö — Mishna Tora, milles ta vastavalt Mishnale kodifitseeris süstemaatiliselt Halacha (Juudi Seadus). Maimonidest hinnati kui üht oma aja autoritaarsemat rabi. Teda teatakse ka meditsiinialaste kirjutiste kaudu nii diabeedi, hügieeni ja psüühiliste haiguste kohta. Oma elu lõpu pühendas Maimonides selleks, et olla sultan Al-Adili isiklik psühholoog.

admin Tunnistused

JUDAISMI LEKSIKON

mai 1st, 2002
Comments Off

Israel Today 9/2001

Tõlkija: Taimi Krull

MICHAEL

Heebrea keeles tÖhendab "michael": kes on nagu Jumal ("mi cha el"). Juuda ütleb, et Miikael on peaingel, kes võitles kuradiga Moosese keha pärast. Taanieli raamatust loeme suurvürstist või peavürstist, kes võitleb Iisraeli eest (Taanieli 10:13,21; 12:1). Ta on ingel, kes on kõige lähedasemates suhetes Jumalaga ja sellepärast näitab Jumal talle sündmusi, mis maa peal toimuvad.

Peaingel Miikael on ka see, kes viskab viimastel päevadel Saatana taevast välja (Ilmutuse 12). Miikael mõistab kohut ja viib jumalikud kohtuotsused täide. Teda mainitakse nii Piiblis kui apokrüüfides, eriti Eenoki raamatus. Sellest ajast, kui Miikael võitleb Iisraeli eest, on tema nimel eriline tähendus Iisraeli sõdades ja see on seotud vabaduse saavutamise imedega.

MEZUZA

Mezuza tähendab uksepiita ja kujutab endast väikest ristkülikukujulist karpi, mille sees on pisike käsitsi kirjutatud pärgamendirull, ja sellele kirjutatud 5. Mo 6:4-9 ja 11:13-21. Seal on öeldud, et kirjutage need sõnad oma maja piitjalgadele ja väravatele.

Mezuza sümboliseerib selle maja elanike kaitset ja päästet. See mõte pärineb 2. Mo 12. peatükist, kus surmaingel läheb mööda heebrea kodudest, sest nende uksepiidad on võitud verega.

Pagenduses on mezuza juudi kodu tunnus. See on pandud nii, et sisenedes jääb ta parempoolse uksepiida külge, sissepoole kaldu, silmade kõrgusele. "Mezuzot" (mitmus) ei ole mitte ainult välisukse küljes, vaid peale tualettruumi ka kõigi sisemiste uste küljes. Mõned inimesed panevad mezuza isegi värava külge. Kodust lahkudes tuletab mezuza meile meelde, et peame võõraste inimeste keskel käituma Jumalale meelepäraselt. Koju tulles aitab mezuza meelde tuletada, et meie kodud ja pereliikmed väärivad samasugust kohtlemist.

Sageli puudutavad inimesed mezuzat, ja siis nad suudlevad oma sõrmeotsi. See tähendab, et Jumala sõna on meie huultel, kinnitades uuesti seda, mis on kirjutatud pärgamendirullile (heebrea keeles on see "kalf"):

“Shema Jisrael, Adonai Elohenu, Adonai Echad”: Kuule, Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova, on ainus! Armasta Jehoovat, oma Jumalat , kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja needsinased sõnad, mille ma sulle annan, jäägu su südamesse. Kirjuta need oma koja piitjalgadele ("mezuzot") ja väravatele.

Rabid soovitavad, et kui maja on kuidagi viga saanud, siis "mezuzot" tuleb üle kontrollida, et kindel olla selles, et pärgamendirullid on rikkumata. Heebrea täht "shin" või täisnimega "Shaddai" (Kõigeväeline) on sageli kirjutatud mezuza peale.

See Jumala nimi on akronüüm (sõna, mis moodustub teiste sõnade algustähtedest) Shomer Delaot Israel, mis tähendab: [Ta] kaitseb Iisraeli uksi.

MELKISEDEK

Melkisedek (kirjutatakse ka Malki-Zedek) oli “Saalemi kuningas” ja “Kõigekõrgema Jumala (El Eljon) preester”. Ta tuli tervitama esiisa Aabrahami ja õnnistas teda (1. Mo 14). Aabraham andis talle kümnist kogu oma sõjasaagist. Ta nime tähendus on “Õiguse kuningas” või “Mu kuningas on Zedek (õigus)”.

Kirjas Heebrealastele kirjeldatakse Melkisedekit kui Messia võrdkuju: “Isatu, ematu, ilma suguvõsata, ilma päevade alguseta ja ilma eluotsata, ent kes on sarnastatud Jumala Pojaga – jääb preestriks igavesti” (Heebrea 7:3). Ta ei ole siiski tavaline preester Aaroni korra järele (Jeesus on Juuda suguharust), pigemini: “Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järele” (Heebrea 7:17, võrdle 5:6-10; 6:20).

MENE, MENE TEKEL UFARSIN

Taanieli 5. peatükis kirjeldatakse õhtusööki, mille Babüloonia kuningas Belsassar korraldas oma õukonnale. Kuningas andis korralduse kasutada söömaajal kuld- ja hõbenõusid, mis ta isa (Nebukadnetsar) oli toonud Jeruusalemma templist. “Selsamal tunnil ilmusid inimkäe sõrmed ja kirjutasid kuninga palee lubjatud seinale küünlajala kohale ja kuningas nägi kirjutavat kätt” (Taanieli 5:5).

Kuna keegi tema tarkadest ei suutnud sõnumist aru saada, andis kuninga ema nõu appi kutsuda heebrea prohvet Taaniel. Kui Taaniel tuli, tuletas ta kuningale meelde tema isa, noomis teda uhkuse pärast ja tõlkis arameakeelsed sõnad seinal: “Sõnade tähendus on niisugune: MENE — Jumal on ära lugenud su kuningriigi päevad ja on teinud sellele lõpu. TEKEL sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat. UFARSIN (PERES) — ja su kuningriik on tükeldatud ning antud meedlastele ja pärslastele" (Taanieli 5:26-28).

MENORA

Menora, sõna-sõnalises tähenduses “lamp”, tarvitati algselt seitsmeharulise küünlajala kohta, mis oli kasutusel templis. Esmakordselt on seda mainitud 2. Mo 25. ja 37. peatükis. Kui roomlased aastal 70 teise templi hävitasid, toodi menora Rooma, kus teda kujutati keiser Tituse triumfikaarel. Hiljem viidi see vandaalide poolt Kartaagosse ja sealt edasi Konstantinoopolisse. Iidsetel aegadel oli menora tavaline juutide sümbol, seda kasutati müntidel, õlilampidel ja mosaiikpõrandatel. Kuna ta on igavese elu sümbol, kujutati teda sageli elupuuna, mida valvasid kaks lõvi. See on ka Iisraeli taassünni ja messiaanliku aja sümbol. Menora on ka lootuse sümbol, et Messia on lähedal. 1948. a. valisid Iisraeli riigi rajajad menora ja kaks õlipuuoksa riigi vapiks. Idee on pärit Sakarja raamatust, kus menorale annavad õli kaks õlipuud, mis esindavad Messia Ben Josef’i ja Messia Ben David’i (Messia Joosepi Poega ja Messia Taaveti Poega).

Makabite võidust alates (165 eKr) on juudid Hanukka ajal kasutanud ka 8-harulist menorat, seda kutsutakse hanukkia. Sellel on üheksas haru shamash’i (teenri) jaoks, seda haru kasutatakse teiste küünalde süütamiseks.

Tuled räägivad Jumala imest, mille läbi väike pühitsetud õlihulk, mida oli vaid ühe päeva kogus, põles kaheksa päeva, kuni tehti uut.

INIMENE — INIMESE POEG

Algselt kasutati väljendit “inimese poeg” (heebrea keeles: ben adam) sureliku inimese kohta vastandina Jumalale (4. Mo 23:19, Jesaja 51:12, Hesekiel 2:1). Sellises tähenduses kasutatakse seda ka tänapäevases heebrea keeles. Aga juudi mõtlemises on see väljend hakanud seonduma Messiaga (Targum (seletused) Psalm 80:18, Septuaginta Taaniel 7:13).

Jeesus nimetas ennast korduvalt “Inimese Poeg” (näit. Matteuse 24:30, Luuka 22:69) ja teadjamad kuuljad võtsid seda kui enese Messiaks pidamist. See oli põhjuseks, kui Jeesus ütles Suurkohtu ees: “Ent nüüdsest peale hakkab Inimese Poeg istuma Jumala väe paremal poolel”, küsisid nad temalt otsekohe: “Kas siis sina oled Jumala Poeg?” (Luuka 22:69-70). Paulus kirjeldas inimese poega — vastandina patusele Aadamale, kes loodi Jumala poolt esimesena — teise Aadamana, kes ei andnud järele kiusatustele (1. Korintlastele 15:47).

MINHA

Minha on pärastlõunane palve. See on järjekorras teine kolmest palvest, mida religioosne juut iga päev kordab. Palve omistatakse esiisa Iisakile 1. Mo 24:63 põhjal: “Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema”. Templi ajal tõid inimesed sageli pärastlõunaseid roaohvreid. Seepärast võib minha sõnasõnlise tõlkena kasutada “ohvri toomine”.

Pärast templi hävitamist asendati see pärastlõunane ohver minha’ga. Palve algab sõnadega: “Õnnistatud oled Sina, kes elad oma elamus,” sellele järgneb Psalm 145 ja lõpuks tuleb shemone esrei, mis tähendab “kaheksateist”, see on õndsakskiitmiste arv palves. Minha palvetamise aeg on alates kell 12.30 kuni hetkeni, mil taevasse on ilmunud esimesed kolm tähte. Praktilistel põhjustel palvetatakse tavaliselt pärast minhat kohe ka õhtupalve maariv, mille aeg on kell 15.30.

MINIM

Kuni teise sajandini kasutati sõna minim juudi valeõpetajate kohta. Talmud hoiatas, et minim’id rikuvad seadust ja juhivad inimesi ebajumalateenistusse. Nagu sõna goj, mille algne tähendus oli “rahvas” või “rahvus”, hakkas hiljem tähendama “mittejuut” või “pagan”, hakati sõna minim hiljem kasutama juudi “sekti” tähenduses. Mittejuudi sektide kohta kasutati sõna katot.

Mishna ja Talmudi (rabiinlikud kommentaarid) ajal arvati minim’ite hulka samaarlased, saduserid, gnostikud ja messiaanlikud juudid. 1. sajandi algul olid rabid veel minim’itega heas läbisaamises, seda on näha sõprusest rabi Eliezeri ja ja messiaanliku juudi Jakob von Kefar Sekanja vahel.

12. sajandil jaotas kuulus rabi Maimonides (Rambam) minim’id viide kategooriasse: 1) need, kes eitasid Jumala olemasolu; 2) need, kes uskusid kahte või rohkemasse jumalasse; 3) need, kes tegid Jumala kujusid; 4) need, kes eitasid, et Jumal Üksi lõi maailma; 5) need, kes kummardasid tähti, planeete või teisi taevakehasid.

MISHNA

Mishna on suulise Toora (käsu) tuumik. Sõna-sõnaline tähendus on “kordamine”. Jeesuse-aegses Iisraelis kirjutasid Mishna Üles tannaim (1. ja 2. sajandi õpetlased). 2. sajandil kogus selle kokku ja toimetas rabi Jehuda HaNasi. Nagu hiljem välja tuli, oli Mishna ka Talmudi tuumikuks. Mishna tähendab ka “kuidas”. Kui lugeda Toora käske ja keelde, võib tekkida näiteks küsimus: “Kuidas ehitada lehtmaja?” Mõnedest Mishna instruktsioonidest oli raske aru saada, nii lisati hiljem Talmudi kommentaarid. Mishna koosneb kuuest määrusest (sedarim), mis on jagatud traktaatideks (massehtot):
1. Määrus külvi kohta (Seraim). Korraldused põllumajanduse kohta. Sisaldab õnnistusi (brahot). Nende hulgas on näiteks Shema (Kuula Iisrael!). Veel on seal korraldused vaeste kohta, instruktsioonid shmita (seitsmenda ehk sabatiaasta) kohta, preestrite ja kümnise kohta.
2. Pidustuste määrus (Moed): shabbat (sabat), pesah (paasa) ohver, jom kippur (lepituspäev), sukkot (lehtmajade püha), rosh hashama (uusaasta), shavuot (nädalate püha e. nelipühi) ja paastumise reeglid.
3. Määrus naiste kohta (Nashim): naiseõed, abieluleping, lahutus, lesed.
4. Määrus kahjustuste kohta (Nesikin): tsiviilõigus ja kriminaalkoodeks, vandeandmine, tunnistajate tunnistused, ebajumalateenistus, eetiline õpetus, mida kutsuti Isade Ütlemised.
5. Määrus pühaduse kohta (Kodeshim): loomade ja roaohvrid, pühaduseteotus, esmasündinud, pühade asjade vargus, templi mõõtühikud.
6. Puhastuse määrus (Toharot): rituaalne ebapuhtus, mis tulenes kokkupuutest surnuga, pidalitõbi, punase lehma tuhk, rituaalsed vannid (mikvaot) pärast ebapuhtaks saamist, menstruatsioon ja rituaalne kätepesemine.

admin Kultuur

IIDSE ARADI SALADUSED

mai 1st, 2002
Comments Off

Word from Jerusalem

Tõlkija: Katrin Abram

Reisil Doron Schneideriga, kes on kohalik usklik, JRKS-i tegevliige ja Iisraeli reporter-veteran ning ajakirjanik.
On kindlaks tehtud, et praegusaegsest Aradi linnast 5 miili läänes, Negevi kõrbe põhjaosas asuv mägi (“tel”) on piibliaegade Arad. Iidse Tel Aradi puhul tuleb aga rääkida kahest perioodist. Sügavamal asetseva rajatise õitseng oli ajavahemikus 2900 – 2600 eKr, st varasel kaanani ajastul, rohkem kui tuhat aastat isegi enne Aabrahami. Maapinnale ligemal olevas leiukohas asutati esimene kindlus koos majadegrupiga israeliitide ajastul umbes 1200. aastal eKr, asustus kestis kuni araabia ajastuni 7. sajandil pKr.

Varajase Aradi asukad elatusid kaubandusest ja karjakasvatusest. Kuid nende saladuseks oli nende asuala vettpidav pinnas — neil oli lihtne koguda kogu vähene vihmavesi veemahutisse linnasüdame kõige madalamas paigas.

Elamuid ümbritsesid madalad müürid, et hoida eemal närilisi ja roomajaid. Aradi linna müürid on maailmas senileituist vanimad, need ehitati isegi enne esimese Egiptuse vaarao Nameri valitsusaega. Müür on kaetud sileda valge mördiga. Ka oli linnamüür kaks korda kõrgem sellest, mis tänapäeval näha on. Oluliseks iseärasuseks selle valli puhul olid poolümarad tornid, millest sai tulistada igasse suunda — kindluse kaitsmisel oli müüri pidi üles ronivat vaenlast võimalik ka selga sihtida. Suure puu taha linnamüüri sisse oli ehitatud kitsas, vaevalt kahe jala laiune uks (heebrea keeles “pishpesh”), nii et linna piiramise ajal ei olnud maakuulajate liikumine piiratud.

Piibel rgib, et Aradi kuningas sulges iisraellastel tee, kui need oma rännuteel tulid lõunast ja suundusid Juudea mägedesse (4. Mo 21:1; 33:40). Ta tungis neile kallale ja võttis neilt vange. Siis Iisrael tõotas Jumalale, et kui ta annab Aradi nende kätte, teevad nad linna täielikult maatasa. Ja nii see läkski, Aradi linn hävitati ja tõeliselt ei asustatud seda enam kunagi. Oli ainult üks erand: kuningas Saalomoni sõjavägi rajas sinna oma lõunapiiride kaitseks suure kindluse koos majadegrupiga valvurite, preestrite ja nende perekondade jaoks.

Lisaks sellele leiti sealt Piibli ettekirjutustele vastavalt rajatud tempel. Altar oli ehitatud Piiblis antud mõõtude järgi ja valmistatud ilma metallist tööriistadeta, millelt kolm astet viivad kõige pühamasse paika (Devir). Viimasest astmest paremal seisis väike altar lõhnarohtude jaoks ning vasakul suurem. Põletatud lõhnarohtude jälgi võib siiani altaritel näha. Otse nende taga seisab kaks neljakandilist kivisammast (nende originaalid asuvad Iisraeli muuseumis)

Kust me võime teada, et seal teeniti Iisraeli jumalat? Ühele paljudest templi asukohast leitud savinõukildudest oli kirjutatud JHVH, Jumala sõnul väljendamatu nimi. Teistel kildudel on preestrisuguvõsade nimed nagu Eliashu ja Pashur (Jeremia 220:1-6). On tõenäoline, et kogu see täpne templikompleks oli rajatud sinna vaid Aradis valvavatele sõdalastele, kes ei saanud Jumalat teenida Jeruusalemmas. Kuid miks kaks altarit ja kaks sammast? Ilmselt olid kindluse elanikud mõjutatud Ümbritsevate paganrahvaste poolt, kes teenisid nii nais- kui meessoost jumalaid. See oligi põhjuseks, miks suure altari kõrvale tekkis väike, ja väike sammas suure kõrvale. Sarnastel väljakaevamistel Siinail leiti suur kruus kirjaga JHVH’le ja tema Asherale. See aitab meil mõista tolle ajastu kuningate filosoofiat. Nagu Nebukadnetsar, näitasid nad oma vaenlaste territooriumi jumalate vastu üles suurt lugupidamist. Taolised kaalutlused mõjutasid ilmselt iisraellasi selle ajani, mil Esra ja Nehemja leidsid Moosese Seaduse raamatu. Äkki, samal ajal kui Nehemja luges ette seda kirjarulli, nuttis kogu rahvas mõistes, et kõik need aastad olid nad eksinud oma Jumala teenimise viisis (Nehemja 8).

admin Ajalugu

BEDUIINID IISRAELIS

mai 1st, 2002

Sulandumine kaasaegsesse ühiskonda ja traditsioonide nõudmised

Shalom

Tõlkija: Silvia Savik

Iisraeli beduiinid on vähemusgrupp suuremas araabiavähemuses. Viimasel ajal on neile pööratud suuremat tähelepanu avalikkuses, kui juttu on tulnud vähemuste õigustest. Traditsioonilise beduiinikultuuri sulandumine iisraeli ühiskonda ei ole kerge. Ühelt poolt valitsuse abinõud ja teiselt poolt suhe laia iisraeli ühiskonda on kiirendanud traditsioonide murdumist.

Iisrealis on beduiine umbes 170 000. Neis umbes 110 000 elab Negevi kõrbes, 10 000 maa keskosas ja umbes 50 000 Põhja-Iisraelis. Alates Iisraeli riigi rajamisest 1948 on beduiinide arv kümnekordistunud — ebatavaline isegi Lähis-Idale. Areng tuleb vanadest väärtustest ja kommetest, kuid ka riigi poolt rajatud kliinikutest ja arstiabi kättesaadavusest. Eriti suur samm edasi on olnud haiglates sünnitamine.

Iisraeli seiskoht beduiinide suhtes on traditsiooniliselt olnud soosiv. Kuigi harjumine kaasaegse ühiskonnaga on olnud raske, on beduiinide olukord võrreldes araabiamaadega Iisraelis märgatavalt parem. Parem olukord ilmneb eriti kahest aspektist: heaolu ja maaomand. Kaks viimast valitsust on just eriti astunud samme beduiinide probleemide mõismiseks. Valitsuskomitee uurib beduiinide seisukorda ja maaomandi suhtes käivad nõupidamised.

Kõige parem sulandumisviis on hariduse andmine. Ühe põlvkonna vältel on langenud Iisraeli beduiinide kirjaoskamatus (95%-lt 25%-le), vaid vanim põlvkond on kirjaoskamatu. Raskused on nii ühiskonnas endas kui ka koolisüsteemi sobimatuses kõikidele sektoritele. Kuna naise seisund beduiinikultuuris on traditsiooniline ja koduga seotud, on naised vähemuses nende beduiinide seas, kes omandavad kõrgema hariduse.

Raskused beduiinide sulandumises on tingitud konservatiivsete traditsiooniliste väärtuste ning tavade raskusest sulanduda valitsevasse liberaalsesse ühiskonda, linnastumine ja väikeste ühenduste teatav hävimine on probleemiks eriti vanemale põlvkonnale.

Beduiinid maa eri osades

Suurim osa Negevi territooriumi 110 000 beduiinist on pärit araabia neememaa põhjaosast, Hejazist. Nad asuvad jaotatuna seitsma beduiinilinna vahel registreerimata paikades. Beduiinid elavad meelsamini maakohtades. Umbes 30% Negevi beduiinidest tegeleb traditsiooniliste põlluharimise ja loomapidamisega. Ülejäänud on püsivatel töökohtadel (tehased, riigitöö), töötud ja eraettevõtjad. Loobumine liikuvast eluviisist ei ole automaatselt asendunud töökoha saamisega.

Iisraeli keskalade beduiinid olid pärit Negevi aladelt. 1957. aasta kuivuse järel andis valitsus beduiinidele maad riigi keskosas. Kuivuse taandudes jäi osa neist maa keskaladele, osa läks tagasi Negevi. Paljud on rännanud maa keskossa töökohti otsima. Beduiinid, kes tulid maa keskossa töö pärast, on suhteliselt kergemini harjunud linnakultuuriga. Just praegu on valitsus neile planeerimas erilisi elamuprojekte. Ka elab beduiine araablaste külades. Sulandumine on olnud raske ning põhjustanud küla algasukate vastumeelsuses uustulnukate suhtes.

admin Kultuur

"ISEGI TOONEKURG TAEVA ALL TEAB OMA AEGA"

mai 1st, 2002

Jeremia 8:7

Israel Today 5/2001

Tõlkija: Taimi Krull

Prohvet Jeremia teadis, et Iisraeli rahvas saab aru, mida see ütlemine tähendab. Ka täna, rohkem kui 2500 aastat hiljem, on Iisraeli rahvas tunnistajaks, et toonekurg tõepoolest teab oma aega. Tänavune varakevad tõi taas Iisraeli suurel hulgal neid ustavaid tiivulisi turiste – otsekui meeldetuletuseks neil rasketel aegadel, et Jumala loodu toimib ikka vastavalt Tema seatud korrale. Inimesed, kes tunnevad neid suursuguseid linde, ootavad neid ja tunnevad rõõmu nende tuleku üle.

Kokkupõrked lennukitega toovad surma

Juba veebruari keskel lendas Üle maa 600 000-700 000 toonekurge ja nende järel lugematul hulgal teisi linnuparvi. Mõned tegid siin ka lühikese vahepeatuse. Negevi kõrbe lääneosas Tse´elimis asuvast Iisraeli Ornitoloogiainstituudist lendas ainult kolme tunni jooksul Üle 40 000 toonekurge. Nad laskusid Kfar Rupini kibutsi väljadele Beit Sheani orus – see on Iisraeli rahvusvaheliselt tuntud lindude jälgimise keskuse Üks strateegilisi kohti. Linnud peatusid seal ööseks, et järgmisel päeval jätkata oma lendu põhja poole. Negevi lääneosa ei ole ainuke koht, kus neid saab jälgida. Tiivulisi külalisi on nähtud Jeruusalemmas, rannikualadel, Latrunis, Aialoni orus ning kõikjal maa ida- ja keskosas.

Linnuparvi ei jälgita ainult loodusesõprade huvides. Nende kokkupõrked lennukitega võivad olla surmatoovad. Ohtlike kokkupõrgete vältimiseks õhus tuleb Iisraeli Íhujõude kursis hoida kaks korda aastas toimuvate massiliste rännete arvukuse ja marsruutidega. Inimeste hoole ja kaasaegse tehnoloogia abil võivad linnud jätkata oma lühikesi külaskäike Pühale Maale.

Jaanalinnupraad, krokodillihautis ja humus

Viimase aja uudistes on palju räägitud suu- ja sõrataudist. Kuigi Lähis-Ida on selle haiguse suhtes eriti tundlik, ei ole Iisraeli farmerid nii mures kui nende eurooplastest ametikaaslased. Miks? Tänu hooldusele ja ettevaatusabinõudele.

Juba aastaid on Iisraeli farmerid vaktsineerinud karja selle väga nakkava haiguse vastu. Veerand miljonit lehma ja lammast ning Üle miljoni väiksema kodulooma on vaktsineeritud. Viimastel aastatel on vaktsineeritud isegi rändparte. Kui haigust peaks siiski ette tulema, eraldatakse haige loom kohe ja ravitakse, kuni ta on täiesti terve. Erinevalt Euroopast siin loomi ei tapeta, vaid ravitakse.

Veel enam, Euroopa häda on tulnud Iisraelile kasuks. Suu- ja sõrataudi puhang on pannud eurooplasi lihale asendajaid otsima ja Iisraelil on neid rohkesti. Esiteks – seal on jaanalinnuliha! Jaanalinde, kelle liha peetakse Itaalias, Prantsusmaal ja Lõuna-Aafrikas delikatessiks, kasvatatakse Negevis ja Jisreeli orus. Müük on kiiresti kasvanud, nõudmine ületab tugevasti pakkumise. "Sabagi ei jää järele," kommenteeris üks jaanalinnufarmer.

Iisraeli leidlikkus ei piirdu sellega. Varsti tuleb turule teine eksootiline delikatess Mavo Chama kibutsist, mis asub Galilea järve lähistel – seal kasvatatakse krokodille! Kuigi nad ei ole saanud veel palju tellimusi, levitatakse sõnumit väga toitvast krokodillilihast.

Kuigi juutidel on keelatud süüa nii jaanalinnu- kui krokodilliliha, ei takista religioon nende kasvatamist ja mittejuutidele müümist.

Ja nende eurooplaste pealt, kes on otsustanud olla taimetoitlased, saab Iisrael suurt tulu oma kõige tähtsamalt tootelt nimega humus (põishernest valmistatud võie). Suu- ja sõrataudi puhkemisest alates on Iisraeli humuse eksport kasvanud 35%.

admin Kultuur