Archive

Archive for august, 2002

TERE TULEMAST SELLESSE MAAILMA!

august 1st, 2002
Comments Off

Shalom 3/2002

Arja Bergman

Tõlkija: Lea Lääts

Kui iisraeli perekonda sünnib poeglaps, siis lõigatakse ta ümber kaheksandal päeval. Ümberkõikamine, brit mila, on suur püha, on ju see Jumala ja Iisraeli vahelise lepingu sümbol (1Mo 17:11). Tütarlapse sünni puhul muidugi ei vajata ümberlõikamist, kuid üha üldisemalt peetakse tütre auks pidu, mida nimetatakse brita´ks.
Sain kutse oma sõbra Jaffa tütretütre britale. Mõistsin, et poeglaps oleks olnud teretulnud, kuna perekonnas oli juba üks tütar. Seepärast rõõmustasin väga, kui kuulsin, et lapsele korraldatakse igal juhul pidu. Ostsin väikesi kingitusi nii vastsündinule kui ka vanemale õele ja kujutasin ette, et lähen hubasele perepeole.
Kui sõitsime ostukeskuse hoovi ja sisenesime suurde restorani, mis oli tervenisti reserveeritud koosviibimise tarvis, aimasin, et pidu oli hoopis teistsugune, kui olin kujutlenud. Paar-kolmsada inimest oli kogunenud kenasti kaunistatud ja kaetud laudadega restoranisaali ning muusika täitis ruumi. Tilluke peo keskpunkt magas oma hällis kauneis rõivais nagu printsess kunagi.
Märkasin, et kingituste asemel poetasid külalised raha sisaldava ümbriku selle tarvis varutud kastikesse. Idamaise kombe kohaselt nõtkusid lauad taldrikute all, mis täidetud hõrgutiste ja hapnemata leibadega. Kelnerid kandsid üha juurde sööki ja jooki ning meeleolu oli rõõmus ja sundimatu.
Rabi pidas noorele perekonnale lühikese kõne. Taustmuusika asemel tuli lavale orkester, kes mängis traditsioonilist juudi tantsumuusikat. Paljud tõusid laudadest ning liitusid rõõmsa ringtantsuga. Lõpuks moodustus põrandale üks suur ring ja kõik tantsisid kätest kinni hoides. Põlvepikkused tantsisid koos täiskasvanute ja vanakestega ning vanem õeke oli tõstetud vanaisa õlgadele!
Pärast tantsu võeti aega palvetamiseks. Kümmekond meest, kipad peas ja lauluraamatud käes, laulsid perekonnale õnnistuslaule. Sädelev vanaema käis laua juurest laua juurde, väikseke süles, ja esitles teda külalistele.
Sööki pakuti rohkesti: juurvilja, grillivardaid, küpsetatud kala, kanakoibi, šnitsleid, hazilimeid, salateid ja magustoiduks väikesi kondiitritooteid. "Miks nii palju toitu?" Vastuseks saan mõistvaid naeratusi. Idamaist peopidamisetava järgitakse ikka veel, ehkki Iisrael on modernne ja muutunud läänelikuks. Enne kojuminekut käisin veel hälli juures, et õnnistada väikest maimukest, kes magas ega tundnud põrmugi hoolivat tema poolt põhjustatud peosuminast. Tere tulemast sellesse maailma, pisike!

admin Kultuur

KEEGI EI KUULA IISRAELLASI

august 1st, 2002
Comments Off

Kaasaegse statistika ja ajaloo resümeed

Ajalehest Estonija 20.04.2002

Aleksandr Ikolnikov

Araabia päritolu ameerika ajakirjanik Josef Farah ei tahtnud midagi kirjutada araablaste ja Iisraeli konfliktist alates sellest, kui Iisraelis puhkes Templimäe vaidlusest ajendatud sõda. "Praeguseni ma isegi ei püüdnud öelda: "Näete, ma ju ütlesin teile". Aga nüüd ma ei saa enam keelduda." Tema vapustav materjal on väärt, et seda kasutada konflikti analüüsimiseks, kuna paistab, et sõjal pole lõppu näha.
Kui vaadelda araablaste-iisraellaste suhete arengut alates Iisraeli rajamisest 1948. aastal, siis pole mainida midagi rahustavat. Viis korda alustasid araablased sõda ja kaotasid need. Viis korda kaitses Iisrael end ja võitis. Tänaseni kutsub PVO deklaratsioon üles Iisraeli riiki hävitama. ÜRO julgeolekukomitee 175-st kuni 1990. aastani vastuvõetud resolutsioonist olid 97 Iisraeli-vastased. Peaassamblee 690-st kuni 1990. aastani hääletusele pandud resolutsioonist oli 429 suunatud Iisraeli vastu. ÜRO vaikis täiesti, kui jordaanlased hävitasid 58 sünagoogi. Jordaania valitsuse all rüvetati juutide pühapaigad ega võimaldatud nendele ligipääsu. Samas Iisraeli valitsusajal on kristlaste ja moslemite pühapaigad säilinud ja avatud.
ÜRO vaikis, kui jordaanlased rüüstasid pidevalt vanaaegseid juudi kalmistuid Õlimäel, ega lubanud tulla Nutumüüri juurde ega külastada Templimäge.
Kui meenutada vana ja uuemat ajalugu, võrrelda fakte, joonistub haruldaselt huvitav pilt. Josef Farah kinnitab, et Jeruusalemmas pole üldse moslemite pühapaiku. Ta mainib, et Koraan ei maini sõnagagi Jeruusalemma. Küll aga on Koraanis mitu korda juttu Mekkast ja Medinast.
1967. aastal, 6-päevase sõja ajal, hõivas Iisrael Judea, Samaaria ja Ida-Jeruusalemma. Aga need territooriumid võideti mitte Jasser Arafati käest, vaid Jordaania kuningas Husseini käest. Iisrael aga andis palestiinlastele suurema osa Jordani jõe Läänekaldast Palestiina Omavalitsuse rajamiseks, ja andis veel relvastuse. Araablased kontrollivad 99,9% maad Lähis-Idas ja iisraellased vaid kümnendikku ühest protsendist.
Veelgi enam, sellist rahvust kui palestiinlased, ei eksisteeri üldse, ei eksisteeri ka palestiina keelt. Seda keelt lihtsalt pole, kuna kunagi pole olnud Palestiina riiki palestiinlaste juhtimise all. Ei ole ega pole kunagi olnud nende kultuuri. Palestiinlased on araablased ega erine millegagi jordaanlastest, süürlastest, liibanonlastest, iraaklastest ja teistest. Josef Farahi sõnul on see kõik hilisem väljamõeldis. Esimest korda kasutati nimetust "Palestiina" 70. aastal pKr. Roomlased alustasid genotsiidi juutide vastu, hävitasid Templi ja teatasid, et Iisraeli enam ei eksisteeri, tema asemel on Palestiina. Nimetus tuli vilistitelt, nn. koljati rahvalt, kelle iisraellased olid alistanud sadu aastaid tagasi. Roomlased muutsid ka Jeruusalemma nime Aelina Capitolinaks, kuid see ei püsinud kaua.
Nii kaotab igasuguse mõtte versioon, mille kohaselt palestiinlased tahavad saada kodumaad ja moslemid soovivad kontrollida oma pühapaiku. Kuid terror ja Iisraeli armee vastulöögid, ajaloolised ekskursid ja etnograafilised leiud, kui tõendavad nad ka ei oleks, ei oma mingit tähendust, kui hukkuvad inimesed. Pole vahet, kas ohvriks on laps või sõdur, naine või farmer. Pole oluline, kas ta on araablane või juut. Kahjuks räägivad kõigi riikide juhid rahu saavutamisest Lähis-Idas, aga ei tee midagi, et rahuni jõuda. Tegelikult toimub siin, Lähis-Idas, terroristide sõda rahu vastu. Kui Ameerikas korraldati koletu, kuid ühekordne terroriakt 11. septembril, siis Lähis-Idas kestab võitlus terrori vastu juba 51 aastat.

admin Lühisõnumid

AL-AKSA VARJUS

august 1st, 2002

Rahuprotsess. Oslo ja Wye River. Mis on mis, mis juhtub ja miks?

Missions Magasinet

Stefan Dominique

Tõlkija: Marika Eller

Oslo leping
1993. aasta septembri alguses saatis Iisraeli saatkond Stockholmis laiali infokirja, milles välistati võimalus, et Iisrael võiks pidada läbirääkimisi PVO liidri Jasser Arafatiga, kuna viimane esindab organisatsiooni, mille eesmärgiks on Iisraeli hävitamine.
Mõni päev pärast selle kirja jõudmist rootsi meediasse teatasid Iisraeli peaminister Itzhak Rabin ja USA president Bill Clinton, et Iisrael ja PVO jõudsid kokkuleppeni, mis paneb aluse rahuläbirääkimistele. 13. septembril 1993 kirjutasid Rabin ja Arafat kogu maailma silme ees alla lepingule rahuläbirääkimiste kohta. Rabini allkirja läbi tunnustas Iisrael PVO-d kui palestiinlaste ainukest seaduslikku esindajat ja rahuläbirääkimiste partnerit.
See on leping, millele sageli viidatakse kui Oslo lepingule, kuna seda ette valmistanud salajastest nõupidamistest mitmed toimusid Oslos ning norra diplomaatide kaasabil. Lepingule eelnenud läbirääkimised olid nii salajased, et Iisraeli välisministeerium ei instrueerinud isegi oma diplomaate vaigistama PVO liidri vastu suunatud kriitikat. Seetõttu saigi Stockholmi Iisraeli saatkond vaid mõni päev enne lepingu sõlmimist saata välja informatsiooni, mis kirjeldas PVO liidrit kui mõeldamatut läbirääkimiste partnerit.
Et Iisraelil oleks Oslo lepingule üldse võimalik alla kirjutada, esitas Iisraeli valitsus ühe olulise nõudmise – et PVO põhikirjast tühistataks sätted, milles on juttu Iisraeli hävitamisest.
Neli päeva enne leppele allakirjutamist, kirjutas Arafat Iisraeli peaministrile Rabinile: "Põhimõtete deklaratsioonile allakirjutamine tähistab uut ajajärku Lähis-Ida ajaloos. Selles kindlalt veendunud olles kinnitan ma, et PVO võtab endale järgnevad kohustused tunnustada Iisraeli õigust eksisteerida rahus ja julgeolekus, PVO ühineb Lähis-Ida rahuprotsessiga ning deklareerib, et kõik küsimused lahendatakse läbirääkimistel, PVO loobub kasutamast terrorismi või muud liiki vägivalda ning karistab neid, kes töötavad vastu nende kohustuste täitmisele.
See kiri otsustas PVO tunnustamise läbirääkimiste partnerina Iisraeli jaoks.

Mida tähendab "Jeeriko piirkond"?

Lepiti kokku, et esimese etapina taanduvad Iisraeli väed Jeeriko piirkonnast ja suuremast osast Gaza sektorist. Ent juba läbirääkimised Gaza-Jeeriko üle näitasid, kui raske on milleski kokkuleppele jõuda. Palestiinlased arvasid, et Jeeriko peaks enda alla haarama suurema osa Läänekaldast, kuid Iisrael leidis, et see peaks hõlmama ainult Jeeriko linna. Vastuolud lükkasid Iisraeli taandumise mitme kuu võrra edasi.
Pärast seda kui Iisrael oli Gazast-Jeerikost taandunud ning need piirkonnad läksid täielikult palestiinlaste kontrolli alla, selgus, et läbirääkimiste korraldamisest oli palestiinlastel Iisraeli omast täiesti erinev arusaamine. Pärast iga Iisraeli-poolset järeleandmist korraldasid palestiina terroristid mõne rünnaku eesmärgiga peatada rahuläbirääkimised ja hirmutada Iisraeli tegema veel ulatuslikumaid ja kiiremaid järeleandmisi.
1996. aasta kevadel toimus rida jõhkraid palestiinlaste terrorirünnakuid Tel Avivis, Ashkelonis ja Jeruusalemmas, surma sai üle 80 tsiviilisiku. Iisraeli valitsus, mida tol ajal juhtis Shimon Peres, otsustas külmutada kõik suhted, kuni palestiina võimud võtavad tarvitusele abinõud nende politsei kaitse all tegutsevate terrorirühmituste tegevuse peatamiseks.
1996. aastal võitis Iisraelis valimised Likudi partei Benjamin Netanjahuga eesotsas. Netanjahu esitas palestiinlastele suuremaid nõudmisi kui tema eelkäija, kuid ta käitumine oli sootuks erinev selle "kulli" omast, kellena lääne meedia teda kujutas. Netanjahu üheks esimeseks sammuks oli niinimetatud Hebroni lepingu täideviimine, mis kujutas viimast etappi Läänekaldal Iisraeli vägede ümberpaigutamisel, mille Peres 1996. aastal peatas palestiinlaste terrorirünnakute tõttu.

Hebroni lepe

Netanjahu juhtimisel muudeti Hebroni lepe läbirääkimiste käigus Iisraelile soodsamaks.
15. jaanuaril 1997 allkirjastati leping Hebroni kohta ning Iisraeli vägede ümberpaigutamine algas niipea, kui Iisraeli valitsus ja Knesset olid leppe heaks kiitnud. Pärast vägede ümberpaigutamist Hebronis jääb 2,3 miljonilisest palestiina rahvastikust vaid umbes 50 tuhat palestiinlast Läänekaldal ja Gaza sektoris Iisraeli jurisdiktsiooni alla, see kindlustab julgeoleku ja avaliku korra.
Iisraeli pool kohustus Läänekaldal veel kord vägesid ümber paigutama. See täideti jaanuaris/veebruaris 1997.
Teine pool kohustus tegema muudatusi Palestiina Rahvuslikus Hartas, mis nõuab Iisraeli hävitamist. Seda muudatust ei olnud tehtud.
Palestiinlased ei olnud täitnud ühtegi terrorismi ohjeldavast kohustusest, vaid esitasid uusi nõudmisi. Läbirääkimised olid taas ummikus.
USA president Clinton kasutas oma isiklikku mõju partnerite nõusoleku saamiseks uuteks läbirääkimisteks ning kutsus Iisraeli ja palestiinlaste esindajad kohtumisele Wye Riverisse USA-s.

Wye Riveri leping

Läbirääkimised Wye Riveris olid üheks paljudest katsetest käivitada taas rahukõnelused ning need lõppesid lepingu sõlmimisega, mis allkirjastati 23. oktoobril 1998. Wye Riveri leping erines eelnevatest selle poolest, et lepiti kokku ka kohustute täitmise ajakavas.
Iisrael, palestiinlased ja CIA pidid koostama julgeolekuplaani, selle järgi pidid Palestiina võimud võtma kinni 30 Iisraeli poolt tagaotsitavaks kuulutatud mõrtsukat. Veel praegugi, mitu aastat pärast lepingule alla kirjutamist keelduvad Palestiina võimud tagaotsitavaid terroriste välja andmast või kinni võtmast. Vatupidi, mitmed väga jõhkrad terroristid on vabaks lastud. Osa neist on teinud uusi terroriakte.
Probleemiks sai palestiinlaste keeldumine arutelust antisemitismi keelustamise üle ning holokausti eitamine. Taas ei mingeid edusamme.
Kõigist kohustustest, mis palestiinlased Wye Riveri lepinguga enesele võtsid, viidi ellu ainult üks – muudatused Palestiina Rahvuslikus Hartas, ja sedagi küsitavalt. Palestiinlased jätsid täitmata mõned teised kohustused ning seetõttu lõprtsd ka Iisrael vägede ümberpaigutusr ja taandumise. Rahuprotsess jooksis taas ummikusse.

Camp David

26. aprillil 1999 tegi USA avalduse. " USA valitsus ei ole kunagi seadnud eesmärgiks Oslo protsessi jätkumist igavesti. Seetõttu kutsub USA mõlemaid osapooli üles alustama intensiivseid läbirääkimisi püsivama kokkuleppe saavutamiseks ühe aasta jooksul"
Samal ajal olid Iisraelis uued valimised. Benjamin Netanjahu valitsus lagunes detsembris 1999 palestiinlastele tehtavate järeleandmiste pärast. Peaministri koha võitis Tööpartei kandidaat Ehud Barak. Valimiste tulemused pigem rahulolematust Netanjahuga kui usaldust Baraki vastu. Uus vasakpoolse orientatsiooniga valitsus Ehud Baraki juhtimisel oli näitamas valmisolekut suurteks kompromissideks, ka valulises Jeruusalemma küsimuses.
2000. aasta suvel kohtusid Iisraeli ja Palestiina liidrid Camp Davidis USA-s, samas kohas, kus Egiptus ja Iisrael ligi 20 aastat tagasi sõlmisid läbirääkimistel rahulepingu. Iisrael pakkus palestiinlastele 95-97 protsenti Läänekaldast ja Gazast ning teatud osasid Jeruusalemmast, sealhulgas kontrolli Templiväljaku üle.
Paar nädalat täielikus infosulus kestnud läbirääkimiste järel oli selge, et need on läbi kukkunud. President Clinton ei varjanud oma arvamust, et läbikukkumise põhjuseks oli Arafati tahtmatus ja võimetus teha kompromisse, kusjuures Iisrael oli Clintoni sõnul teinud "julgeid ja ulatuslikke" järeleandmisi.

Al-Aksa intifada

Üsna pea pärast Camp Davidi kõneluste nurjumist külastas Likudi juht Ariel Sharon Templiväljakut Jeruusalemma vanalinnas, olles selle kooskõlastanud moslemi võimudega Jeruusalemmas. Sharoni motiiviks oli muu hulgas kontrollida, kas Oslo lepingu määrus vaba juurdepääsu kohta pühapaikadele kehtis.
Kogu moslemimaailm ja suur osa läänemaailma liidritest nimetas seda "provokatiivseks". Sharoni kahtlused leidsid kinnitust – juutidel ei olnud õigust külastada oma pühapaiku.
Palestiinlaste reaktsioon Sharoni külaskäigule ei piirdunud poliitilise retoorikaga. Tuhanded palestiina aktivistid ründasid kõike, mis esindas Iisraeli ja nimetasid selle "al-Aksa intifadaks".
Praegu on palestiinlaste "poliitilisteks" vahenditeks tulistamine, granaadid ja kaugjuhtimisega pommid. Granaadiheitjate abil on tulistatud Iisraeli külade pihta ning praktiliselt iga päev satuvad iisraeli sõidukid ja bussid palestiinlaste tule alla. Viimastesl konfliktides on tapetud rohkem juute kui palestiinlasi.
Kui juudi tsiviilelanikud hukkuvad palestiinlaste teadlike terroriaktide tõttu, siis suurem osa palestiinlastest (siiski mitte kõik) on surma saanud osalemisel vägivallaaktsioonides sihiga juute kahjustada ja tappa.

Koolis õpetatakse vihkamist

On oluline teada, et Iisraeli ja palestiinlaste järeleandmiste vahel on suur kvalitatiivne erinevus. Iisraeli järeleandmised tähendavad füüsilise kontrolli vähendamist territooriumide üle, milledest suurem osa on Iisraeli kaitse ja jugeoleku jaoks olulised. Teisisõnu, Iisrael riskib iga taandumise ja vägede ümberpaigutamise korral oma julgeolekuga.
Iisraeli poole järeleandmised on otsustavad ja konkreetsed, palestiinlaste omad abstraktsed ja kergesti tühistatavad.
Arafat on taganenud peaaegu kõigist 1993.a. Rabinile antud lubadustest: vägivalla loobumisest (seda on hoopis õhutatud), antisemiitidest terroristide väljaandmise asemel on neid autasustatud, läbirääkimiste asemel pakutakse vägivalda.
Iisraeli poliitikud pole võib-olla oma võimalusi kõige paremini ära kasutanud, kuid vastutus praeguse olukorra eest lasub palestiinlastel, kes ei ole veel ühtki oma kohustustest täielikult täitnud.
Iisraeli koolides õpetatakse sallivust teiste suhtes; palestiina koolides õpetatakse lapsi juute vihkama. Iga araabia laps, kes õpib vihkama ning omandab teadmise, et kindlaima tee paradiisi tagab enese pisikesteks tükikesteks lõhkamine ja samal ajal võimalikult paljude juutide tapmine, kahandab võimalusi Oslo lepingu teostamiseks ja rahu sõlmimiseks Iisraeli ja araablaste vahel. Kui Lääne-Euroopa riigid, kes on nõnda varmad olnud Iisraeli kritiseerima, tahaksid anda panuse Lähis-Ida rahu jaoks, võiksid nad alustada araabia haridussüsteemi reformimisest, see võiks luua eeldused püsivama rahu saavutamiseks Lähis-Idas.

admin Poliitika

IISRAELI KUNSTIINIMESED KIRUVAD ASUNDUSTE ELANIKKE

august 1st, 2002
Comments Off

Israel Today

Tõlkija: Taimi Krull

Iisraeli kunstiinimesed, eriti kirjanikud ja näitlejad, on alati kaldunud poliitilisse vasakpoolsusesse. Parempoolsete vaadetega kunstnik on harvaesinev nähtus juudi riigis.
Nagu näitasid viimased valimised, on nende publik vägagi erinevate hoiakutega. Kuigi peaminister Ariel Sharoni toetajaskond on mõnevõrra kahanenud, on tal siiski Iisraeli rahva üldine toetus. Samas on ta populaarsus suurenenud sõjalise pealetungi kasvades Judeas ja Samaarias.
Isegi praeguses olukorras tõmbavad teatrid publikut ligi ja raamatupoed müüvad oma kaupa. Iisraellased armastavad teatrit ja paljud on kirglikud lugejad. Aga kuhu jääb palju kiidetud kultuuriline pluralism, kui näitlejad, näitlejannad, komöödiaartistid ja lauljad on peaaegu eranditult vasakpoolsed?
Tasakaalustamaks seda ilmset ühekülgsust, pöördus Kino- ja Televisioonifondi direktor David Fisher Judeas, Samaarias ja Gazas elavate juudi asunike poole ja palus neid välja pakkuda teemasid dokumentaalfilmide jaoks, mis kajastaksid nende elu praeguse sõja ajal.
Tema pöördumine kutsus esile filmi- ja teatrinäitlejate vihaseid proteste. Fisher sai kirja, millele olid alla kirjutanud prominentsed Iisraeli näitlejad: "Me lugesime hämmastusega teie üleskutset okupeeritud territooriumide juudi asunikele. Me olime jahmunud, teada saades, et kultuurifondi juht loodab selliste dokumentaalfilmidega "avaldada positiivset mõju". "Kultuurieliidi" kiri jätkus mõttega, et palju parem oleks raha kasutada "näitamaks asunduste destruktiivset mõju kõikidele Iisraeli elu valdkondadele."
Protesteerivad kirjanikud ütlesid, et kui tehakse dokumentaalteoseid uusasunikest, tuleb näidata ka "rahvusvahelisest õigusest üleastumist" ja sellesse tuleb suhtuda kui "sõjakuriteosse". Nad väitsid, et miisugused filmid tooksid esile "alanduse, nälja, tänavabarrikaadid, halva kohtlemise, puude mahavõtmise, majade lammutamise, lootusetuse," mida uusasunikud on nende arvates palestiinlastele põhjustanud.
Inimesed, kes selle kirja kirjutasid, ei ole antisemitistid või iisraelivaenulikud välismaalased. Nad on juudi soost iisraellased – intelligents, kes on kasvanud üles vabas juudi riigis, käinud parimates koolides ja edu on neid hellitanud.
Pamfletile alla kirjutanud Iisraeli kirjanike ja näitekirjanike hulgas on dr. Jehuda Neeman, Motti Lerner ja Edna Maze. Viimane ütles, et iga kord, kui ta näeb uusasunikku või miskit teda meenutavat, tunneb ta põlgust ja hirmu. Ta ütles, et kui oleks tema teha, "tagastaks" ta ka Läänemüüri palestiinlastele.
Muuseas on Maze näidendi Family Stories (Perelood) autor. Näidend oli väga edukas Iisraelis ja välismaal. Süžee, mille keskmes on saksa päritolu juudi perekond, annab mõista, et judaism on omamoodi vaimuhaigus.
Kuigi nad väidavad, et nad ei taha toetada ülemaailmset Iisraeli hukkamõistmist, teevad nad ilmselgelt just seda. Tegelikult viitab dokument ühele tõsisele probleemile Iisraeli ühiskonnas, mis tuleb esile just käimasolevas sõjas. Mõned inimesed identifitseerivad ennast vaenlasega ja tunnevad, et süüdi on alati Iisrael. Kuid paljud iisraellased ei jaga neid äärmuslikke vasakpoolseid vaateid.
Need ennastründavad juudid eksivad. Nad süüdistavad Iisraeli oma maa araablaste vihkamises, mõistmata, et konflikti juured peituvad islamis. Nad jagavad seisukohta, et asundused on kõige kurja juur. Nad näivad unustavat, et 1948. a. püüdsid araablased verisulis Iisraeli riigi maailmakaardilt ära pühkida ja see toimus ajal, kui ei olnud veel ühtegi "asundust" Judeas, Samaarias ega Gazas. Need intellektuaalid ei saa aru, et Iisraeli kultuuri ja kunsti pealinn Tel Aviv on araablaste meelest "asundus".

admin Kultuur

SINGERI-AINELINE NÄIDEND ESIETENDUS "UGALA" TEATRIS

august 1st, 2002

Piret Udikas

Viljandi teatris oli 1. juunil Isaac Bashevis Singeri ja Leah Napolini muusikali "Deemon ja ingel" esietendus. Tüki lavastas Mihhail Tšumatšenko, muusika kirjutas Vjatšeslav Gabrielov, kunstnikutöö tegi Aleksei Piterskihh, kõik kolm tegutsevad Moskvas. Tüki on teinud kuulsalt Barbra Streisandi filmivariant "Yentl".
"Deemoni ja ingli´ kavalehel on intervjuu Eesti Juudi Kogukonna pearabi E. Smuel Kot`iga, kes muu hulgas ütleb: "Üldiselt armastan teatrit väga, kuid paraku ei Eestis ega isegi mitte Iisraelis käi ma seal just tihti. Põhjus ei ole ainult religioosne. Ühelt poolt rabina, kuid samas ka tavakodanikuna ei saa ma endale lubada ebapuhtaid asju. Paraku koosneb sellest suurem osa massikultuurist. Ka teater peab publikule mõeldes ahvatlema inimesi atraktiivsete, kuid ebaõigete dramaturgiliste olukordadega ning nendest hoidumine ei ole ainuüksi rabi, vaid iga inimese probleem. Tuleb hoida end puhtana ja pidada tähtsaks piire. Hoian end kursis massimeedia poolt vahendatava infoga, kuid suur osa meelelahutuslikust osast tuleb ellujäämise nimel enesest lihtsalt eemal hoida."

admin Kultuur

RABAV KULD KAISAREAS

august 1st, 2002
Comments Off

Israel Today

Tõlkija: Katrin Mänd

Kui traktor kraapis Kaisarea randa, mis oli kaetud päikese käes sätendavate vanade müntidega, otsustasid arheoloogid uurida väikest ala leiu läheduses. Nende pingutused tasusid end, kui nad tõid päevavalgele 97 kuldmünti (mis kaalusid rohkem kui pool naela), münditud enne ristisõdade algust 900 aastat tagasi.

Leiust oli üllatunud dr. Joseph Porat, Kaisarea väljakaevamiste direktor ja Iisraeli Muinsuskaitsevalitsuse arheoloog. See oli esimene müntide kollektsioon sellest ajajärgust, mis selles paigas leitud on. "Traktor puudutas juhuslikult kihti, kus olid mündid," ütles dr. Porat. "Kui see oleks olnud vaid mõni sentimeeter madalamal või kõrgemal, oleksime võinud aardest ilma jääda. Me ei tea, kas ülejäänud mündid läksid kaduma."
Esialgsed kaevamised näitasid, et kaliifid Al Hakim ja Al Mustansir vermisid kuldmünte Kairos, Aleksandrias, Akres, Tripolis ja Tires. Vanimatel müntidel on aasta 1086 AD. Aarded avastati piirkonnas, kus asus vanade ristisõdalaste kindlus ja kus tehti väljakaevamisi 40 aastat tagasi.

"Mündid olid sel ajal väärt terve varanduse, igaüks neist seitsme aasta palga," ütles dr. Porat. "Nähtavasti peitis keegi need enne ristisõdalaste tulekut ega saanud neid enam kunagi tagasi." Mõned mündid leiti Hiinas tehtud portselanvaasi tükkide alt ja ümbert. Dr. Porat arvab, et mündid olid peidetud selle anuma sisse.
"On üsna erakordne leida kuldmünte eriti selles piirkonnas," ütleb ta. "On kahju,et me ei leidnud münte nende peidupaigast. Siis oleksime rohkem teada saanud. Kuid meil on hea meel, et tegime sellise väärtusliku avastuse."

admin Kultuur

KÕIK IISRAEL ON TEMAS

august 1st, 2002
Comments Off

2000-aastase ajaloo jooksul on kirik ja kristlased ignoreerinud Jeesuse juudi päritolu, jättes mulje, et ta ei ole kunagi elanud nagu juut. See ei peegeldu mitte ainult Jeesust kujutavatelt portreedelt ja maalidelt, vaid ka mõnedest pärimuslikest juttudest, tehes juutidele raskeks tunda ära Jeesust kui Messiat. Veel ei ole kirik moonutanud Teda täiesti, nagu on näha järgmistest kommentaaridest.
Tunda Jeesust jälle juudina

1926. aastal kirjutas juudi teoloog ja Maailma Juudi Kongressi presidend Claude Montefiore ühes oma raamatutest, et "Jeesuse evangeeliumid on juutide omad" ja "Jeesus on juudi usku".

1911. aastal võitles kirjanik Saul Israel Hurwitz essees vastu "Juudi usu kitsarinnalisele piiramisele" ja soovitas "Jeesust tunda jälle juudina" ja "Tema õpetust mitte enam vaadata väärõpetusena".

Euroopa juudi kirjanduses nägid filosoof Martin Buber, kirjanik Constantin Brunner ja teoloog Shalom Ben Chorin Jeesust väga positiivses valguses. Oma "Kolmes kõnes judaismist" nägi Buber varakristluses juudi liikumist, mille kohta ta ütleb, et seda "tuleks nimetada tegelikult varajudaismiks". Enamgi veel, ütleb Buber: "Olen juba lapsepõlvest peale tundnud, et Jeesus on minu suurem vend. Fakt, et kristlased näevad Teda kui Jumalat ja Lunastajat, on alati mulle suure tähtsusega olnud. Täna näen ma Teda tugevama ja selgema valgusega kui eales varem."

Iisrael on Ta ära tundnud

Constantin Brunner nägi Jeesuses "ehtsat ideaalse juudi kehastust". Ta kirjutas sellest oma raamatus "Meie Messia või geeniuse kuju?", mida loetakse nagu evangeelset kirjandust.

Shalom Ben Chorin kirjutas 1962. aastal "Suur muudatus on alanud, Iisrael on ära tundnud Jeesuse kui oma liha ja vere." Ben Chorin oli ka esimene juut, kes kirjutas ristile pealkirja, nagu see oli heebrea keeles Johannese 19. peatükis: "Jeshua ha-notzri ve-meleh ha-jehudim" (Jeesus naatsaretlane ja juutide kuningas). Esimesed tähed annavad meile akronüümi JHVH, Jumala pühima nime. Sellest on tulnud ladinakeelne INRI, pealkiri, mida võib sageli näha krutsifiksidel katoliku ja ortodoksi kirikutes.

Otto Morgenstern kirjutas 1933. aastal: "Täna peetakse juute väljaheidetud rassiks. Kuid me ei tohi unustada: Jeesus oli juut. Peetrus, Johannes ja Paulus olid juudid. Kes iganes heidab välja juudid, see heidab välja ka Jeesuse. Ja kes Iganes heidab välja Jeesuse, see heidab välja tema rahvuse. Selleks, et ellu jääda, peame tagasi pöörduma puu ja juure kui terviku juurde, mille Jumal on loonud."

Nad on muutnud risti mõõgaks

Edmund Fleg kirjutas 1953. aastal: "Muidugi otsin ma Jeesust, kuid kuidas võin ma teda leida? Kujuta ette, et tunned kedagi 20 kuud, kuid 20 aasta pärast, kui sa oled päevast päeva näinud 20 erinevat pilti temast, mis ei ole sugugi tema sarnased – kas lõpuks ei kao sinu mälust tema tõeline nägu?"
Samuti on ka meile, juutidele, näidatud 20 viimase sajandi jooksul sadu tuhandeid erinevaid pilte Jeesusest. Blond Jeesus, riietatud uhkesti nagu Apollo või Adonis. Jeesus itaallase või jaapanlasena. Need kõik on paganlikud kujud. Sama on ka kristliku dogmaga. Kus ma näen selles juudi algupära? Ma armastan sind Jeesus, tõeline Jeesus. Ma armastan neid, kes armastavad sind, tõelist Jeesust. Ma tunnen häbi ja kannatan selle kõige pärast, mis nad on sulle teinud."
Andre Shwartz Barth kirjutas 1959. aastal: "Kristlased ütlevad, et nad armastavad Jeesust. Siiski ma usun, et nad põlastavad teda, seda teadmata: nad võtavad risti ja muudavad selle mõõgaks ja siis nad annavad sellega hoobi meile, Jeesuse vendadele. Kui Jeesus tuleb tagasi, siis ta nutab, kui ta näeb, mida kirik on teinud tema sõnumiga."
Edmond Jacob kirjutab 1968. aastal: Ei saa olla lõhet Jeesuse ja Iisraeli vahel: kõik Iisrael on Temas. Kirik ei või ja ei saa olla vastu sellele, kui ta ei taha kaotada oma kutsumust."

admin Ajalugu

IISRAELI SUURSAADIK BALTIMAADES

august 1st, 2002
Comments Off

Avraham Benjamin külastas Tallinna

Peeter Võsu

Hr. Avraham Benjamin, Iisraeli Suursaadik Baltimaades, külastas 10. märtsil Tallinna. Suursaadik viibis Iisraeli Sõprade korraldatud juudi kultuuri ja aktuaalseid arenguid tutvustaval üritusel Balti Misjonikeskuses. Ta puudutas oma ettekandes nii juudiriigi ajalugu kui viimaseid sündmusi. Alljärgnevas lühiintervjuus on tunda, et eriti rasketel aegadel, nagu praegu, otsib Iisraeli riik toetust ja sõpru.
Suursaadik Avraham Benjamin, kuidas te hindate Iisraeli ja Eesti suhteid?

Meil on üsna head suhted Eestiga, kuigi suhtlemine ise on võrdlemisi keerukas. Üritan käia Eestis kord või kaks nädalas. Mul on saatkonnas kolleeg, kes külastab Eestit umbes sama tihedusega. Ka meie kolleeg, kes tegeleb immigratsiooni ja juudi rahvusprobleemidega, sõidab siia kord kuni kaks nädalas. Niisiis käime mitme peale kokku Eestis üsna sageli, kuid ilmselt ei ole see piisav.

Mida Te oma ametiajal suursaadikuna püüate saavutada Eestis?

Kuna Baltimaad mõnes mõttes olid viimased viiskümmend aastat ajaloole kadunud, näen ma oma ülesandena neid Iisraelile taastutvustada ning ka vastupidi, et siinsed inimesed õpiksid tundma Iisraeli – mitte ainult Lähis-Ida kriisi kaudu, vaid Iisraeli kui riiki.

Millised on teie suhted Eesti kirikute ja kristlike organisatsioonidega?

Arvan, et meie suhteid peaks olema rohkem ja need peaks olema paremad. Olen ise kohtunud mõne kirikujuhiga. Pean seda väga oluliseks. Enne kui tulin Eestisse ja Baltikumi, oli minu viimane kohustus Iisraeli Välisministeeriumis vastutada suhtlemise eest kirikutega. See on positsioon, mis võib-olla on Välisministeeriumi tasemel olemas ainult Iisraeli riigis, kuna me mõistame kirikutega suhtlemise tähtsust. On ju pea kõik kirikud, ühel või teisel viisil esindatud Iisraelis.

admin Intervjuud

RAHU KAUDU HÄVITAME IISRAELI RAHU

august 1st, 2002

Peeter Võsu

Ringkäigul islamiusumaades 1994. aastal kinnitas PVO juht Jasser Arafat kõikjal, kus ta liikus, et miski nende plaanis ei ole muutunud. Kaplinnas, Lõuna Aafrika Vabariigis ütles ta oma tuntuks saanud lause: "Piece by piece we will destroy Israel by peace" (hävitame Iisraeli tükkhaaval ja rahu kaudu).

Sõja asemel teine strateegia

Oslo rahulepe põhjustas segaseid tundeid kogu islamiusu maailmas. Kas tõesti on nende juhid hüljanud sajanditevanuse Koraani? Pühakirja järgi ei ole moslemitel võimalik ära anda ühtegi tükki maad, mis kuulub Allahile. Kokkulepped uskmatutega on võimalikud iga maaga, mis pole veel täiesti Allahi kontrolli all. Kui mingi maatükk on liidetud islamimaaga, siis kuulutatakse see "Rahu hooneks" (Dar el Salam) ning see on Allahi oma igaveseks ajaks. Tagastamatu "Dar el Salam" rajamine ehk WAQF on pöördumatu. Lähis-Ida erinevates osades oli WAQF kehtinud 800 – 1300 aastat, kuni tekkis Iisraeli riik. Kogu islamimaailma loomulik küsimus oli: "Kuidas on võimalik rahu Iisraeliga?" Koraani tõe järgi ei ole Iisraeli riigi olemasolu Lähis-Idas võimalik. Jasser Arafat kinnitas oma ringreisil, et midagi ei ole pühakirja tõdede osas muutunud. Kuna islamiriigid olid Iisraelile kõik sõjad kaotanud ning igas sõjas pidanud ka maad loovutama, tuli leida teistsugune strateegia. Mõistes, et Iisraeli ei saa hävitada sõjas, tekkis uus, geniaalne idee, hävitada Iisrael rahu läbi. Niisiis, Arafat pidi pühakodades käima ja uut strateegiat tutvustama, et kinnitada pühakirja autoriteeti.

Lääne suunal on islamimaailm loomulikult saatnud välja hoopis teistsuguseid sõnumeid. Teadmata konflikti religioosset tausta, loodavad paljud Lääne poliitikud sinisilmselt, et rahu saavutamiseks Lähis-Idas tuleks Iisraelil vaid "palestiinlaste" teatud nõuded täita. Lääs on kiiresti unustanud, milliste kavatsustega Jasser Arafat oma tegevust alustas. Kui 1970-ndate aastate keskel tundis kogu maailm teda kui terroristide juhti, siis 1995-ndal aastal anti talle Nobeli preemia.

Euroopa on "õnge läinud".

Mis on siis aja jooksul muutunud? Kas Arafati eesmärgid? Jasser Arafati selge sõnum oma usukaaslastele mošeedes on, et tema peamine eesmärk – hävitada Iisraeli riik – on igati jõus. Tundub, et muutunud on vaid strateegia, teha seda rahu ajal ja rahu kaudu. Selline tegevus toetab tugevalt ka kogu tema rühmituse avalike suhete strateegiat. Igasugust Iisraeli-poolset korra taastamise katset saab kogu Lääne meedia ees nimetada terroriaktiks. Niisiis, selliselt saab iga hoobiga "lüüa kaks kärbest" – enesetapja pommi tagajärjel hukkub iga kord mitmeid juute ning kui Iisraeli valitsus asub vastumeetmeid kasutusele võtma, saab teda süüdistada terrorismis.

"Meediasõda" on Arafat juba aastaid võitnud. Enamik Euroopa Liidu riike on "õnge läinud". Isegi hulgaliselt kristlasi on jäänud uskuma juutide verejanu ja vaenulikkust araablaste suhtes. On tõsi, et osa araablasi peab ka süütult kannatama, kuid kui iga nädal tapetakse Iisraeli tavakodanikke, peab ju valitsus midagi ette võtma, et terroristid saaksid teenitud karistuse. "Meediasõjas" ei ole Iisraeli hääl olnud eriti edukas. Ei tea, kas suurte rahvusvaheliste meediagigantide finantshuvid araabiamaade õlitööstuses või sadu kordi suurema araabiamaailma võime ühepoolset informatsiooni pakkuda on enamasti kallutanud lääne meedia eelistuse araablaste poole. Erandiks võib siin pidada USA suhtumise muutumist ja sedagi mitte niivõrd tulenevalt juutide poolsest meediatööst vaid pigem seoses oma kannatustega seoses 11. septembri terroriaktiga.

Religioonide konflikt

Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna aastakoosolekul Šveitsis 30. maist 2. juunini sai organisatsiooni üheks prioriteediks meediaga suhtlemine. See, millega juudid ei ole suutnud maailma üldsust kaasa haarata, võib võimalikuks osutuda organisatsioonile, kellel on mõju erinevates sfäärides rohkem kui sajas riigis.

Apostel Johannes kirjutas mitmeid kordi, kui oluline on "käia valguses". Meie eesõiguseks on tuua valguse kätte asju, mille kinnikatmisest on paljud huvitatud. Kuna Lähis-Ida konflikt on eelkõige religioosne, mitte poliitiline, on selle mõistmiseks vaja aru saada mitmetest vaimulikest asjadest. Mõistes Jumala plaani selliselt, nagu Piibel sellest kirjutab, teame, et vaatamata islamimaailma tohutule arvulisele ülekaalule, on Iisrael võidukas ning võitmatu. Iisraeli õigus omale maale ei tulene nende headusest või jumalakartlikkusest. Nende õigus omale maale põhineb Jumala lepingul Aabrahamiga ja mitmetel järgnevatel Piibli sõnumitel, kus Jumal on seda lepingut kinnitanud.

Kristlastena on meil võimalik toetuda nii Jumala lepingule Iisraeli rahvaga kui ka tänastele faktidele Iisraelis. Loodetavasti jõuab see tõde meie meediakanaleid pidi võimalikult paljude inimesteni, kaasa arvatud ka mitmete islamiusku tunnistavate inimesteni, ning muudab nende arusaamise.

admin Peatoimetaja veerg