Archive

Archive for november, 2002

Eesti piiritus jõudis Iisraeli

november 1st, 2002

Rakvere piiritusetehas, mis kuulub kontsernile Onistar, saatis Iisraeli esimese merekonteineri piiritusega. Onistari nõukogu esimehe Aleksander Skoblovi sõnul on see suur saavutus, arvestades Iisraeli kultuuri- ja religioonitraditsioone. Seal on nõuded piirituse kvaliteedi suhtes väga kõrged. Toode peab olema valmistatud eelmise aasta teraviljast ja tuleb säilitada erakordses puhtuses.
Kogu piirituse ekspordi protseduurile aitas kaasa Eesti Juudi Kogukonna pearabi E. Šmuel Kot. Rabi kinnitas piirituse mahutid eripitsatiga juudi sümboolikast ja andis loa laadimistöödeks.
Skoblov kinnitas, et õiguse piirituse täiskonteineri saatmiseks Iisraeli saadi tihedas konkurentsis teiste tootjatega. Saadetis läks hiljuti käikuantud alkohoolsete jookide tehasesse Iisraelis.
Eelmisel aastal eksportis Onistar rekordkoguse alkoholi – kokku 1,74 miljon liitrit. Eestis valmistatud piiritus on leidnud tunnustust laias maailmas.
Guinnessi rekordite raamatus on vaid üksainus sissekanne, mis puudutab Eestit – siin on valmistatud maailma kõige kangem piiritus alkoholisisaldusega 99,9 %.

Ajalehtede “Äripäev” ja “Hašahhar” materjalide põhjal

admin Lühisõnumid

Kaotsiläinud ja taasleitud armastus

november 1st, 2002

Israel Today

Tõlkija: Ingvar Kull

Nad olid noored ja armunud. Nende unistused hävitati julmalt ning nad lahutati teineteisest Lodzi getost vangilaagrisse viimisega 1942. aastal
Ada Seibert viidi Auschwitzi surmalaagrisse esimesena ja pisut enne sõja lõppu viidi ta töölaagrisse Dresdeni lähedale. Tema isa suri Auschwitzis. Kuid tema armastatu Steffen elas ennast varjates punkris, kui Lodzi geto linnaosa hävitati.
Pärast sõda õnnestus Adal rännata Skandinaaviasse, ta töötas ühes Rootsimaa haiglas. Seal abiellus ta ühega oma parimatest sõpradest.
Steffen kolis Tel Avivi ja abiellus ühe Tšehhoslovakkiast pärit naisega. 1962. aastal lahkusid mõlemate abikaasad sellest maailmast. Samal aastal mainis üks juhuslik sõber, kes külastas Steffenit, et tema tuttav daam Ada elab ja töötab Rootsis.
“See ei ole võimalik! Ma olin kindel, et ta on hukkunud,” oli mehe esimene reaktsioon. “Kui sa mind ei usu, kirjuta talle kiri ja sa näed ise,” ütles sõber vastuseks.
Kiri jõudis Ada kätte paasapühade ajal. “Oled see tõesti sina, Ada?” küsis Steffen lühikeses kirjas. “Kas sa mäletad mind veel?”
“Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Kuidas võisin ma mõelda, et ta võib elus olla!” meenutab Ada. Praegu 80-aastane proua mäletab kõike, nagu olnuks see eile.
Aasta hiljem – 1963 – nad abiellusid ja siirdusid Tel Avivi. 38 aastat kestnud abielu on olnud väga õnnelik ja nad on olnud alati koos. “Me ei ole tahtnud lahkuda teineteisest mitte minutikski. Me oleme olnud rahul, kui oleme koos 24 tundi päevas,” räägib Ada.
Möödunud aasta novembris kaotas Ada oma armastatud abikaasa, kes läks igavikku. Ta tunneb temast väga suurt puudust, kuid on tänulik nende aastate eest, mida nad said jagada – ja et elu anti neile tagasi.

admin Tunnistused

“Aga viigipuust õppige…”

november 1st, 2002

Israel Today

Tõlkija: Ingvar Kull

Viigipuud, piibellikku juudi rahva sümbolit, on Vanas ja Uues Testamendis mainitud 67 korral. Kui Jeshua (Jeesus) rääkis viigipuust oma õpilastele, oli see midagi, millest nad hästi aru said: “Nüüd õppige tähendamissõna viigipuust: kui selle oksad lähevad punga ja lehtivad, siis tunnete, et suvi on lähedal.” (Mt 24:32)
Lähis-Ida maades on alati kasvanud viigipuud, neid on umbes 800 liiki. Viigipuu annab vilja kolm korda aastas. Esimene saak ilmub okstele kevadel Paasapüha aegu (märts-aprill). Seda saaki nimetatakse eelviigimarjadeks (heebrea k: paggim). Kuna see on tulnud just kuiva talve järgsetest õitest, pole need marjad eriti mahlased ega suured.
Mai ja juuni vahel ilmuvad varased viigimarjad (bikkura). Veel mitte küllusliku saagi marjad on magusad, mahlakad, need on kasvanud eelviigimarjade pungade kohtadel asunud õitest; need on väga armastatud suupisteteks. Ilma varaste viigimarjadeta – kuigi see saak ei ole väga suur – ei annaks puud tulevast, kolmandat lõikust, mis tuleb juba külluslik.
Põhiliseks lõikuseks on hilised viigimarjad (te’enah). Vili valmib kesksügisel, lehtmajadepüha paiku. Oksad on sageli lookas, paindunud viljade raskuse all. Need marjad on maitsvad mitte üksnes värskelt, vaid ka kuivatatalt ja muul viisil säilitatult.
See tsükkel viigipuust illustreerib messiaanlike juutide ajalugu. Eelviigipuu kujutab endast esimesi messiaanlikke juute, kes kasvasid välja Vana Testamendi “õitest”. Esimesed Jeshua järgijad olid Iisraeli pojad, kes elasid nagu juudid. Nad käisid iga päev pühakojas (Ap.2:46) ja pidasid käsukombeid, mille Jumal oli neile andnud ja millest üksnes mittejuudid olid vabastatud (Ap. 15:28-29).
Kui III sajandil said Kristuse ihu rahvuslikus koosseisus ülekaalu hellenistlikud mittejuudi päritolu rahvused, olukord muutus. Aga nüüd, alates 20. sajandi algusest, on heebrea päritolu kristlased hakanud tagasi rändama Iisraeli, kust nad olid olnud sunnitud lahkuma kolmandal sajandil. Pärast 6-päeva sõda 1967. aastal ühendati Jeruusalemm taas juudi valitsuse alla, ning siis sai tagasirände liikumine suurima hoo sisse.
Just nagu marjade väike hulk eelviigimarja saagis, nõnda on ka praegu Iisraelis suhteliselt vähe messiaanlikke juute. Nende kogudus on oletatavasti 3500liikmeline, mis on 0,5 % Iisraeli rahvaarvust. See on varane vili suurest lõikusest, mis on omal ajal tulemas. Nagu ka viigipuul, võtab iga täielik küpsemisprotsess aega. Nii on praegune Iisraeli messiaanlik kogudus elav tõestus päästest, mis on Iisraelisse tulemas. “Sest ma ei taha, vennad, et te jääksite teadmatusse sellest saladusest, et te ei oleks enda arvates liiga targad. Iisraelile on tulnud osaline paadumus, kuni paganate täisarv on läinud sisse, ja et kogu Iisrael päästetakse, nagu on kirjutatud – Päästja tuleb Siionist, tema kõrvaldab jumalatuse Jaakobist” (Ro 11:25-26).
Kuigi paljud kristlased usuvad, et messiaanlikud juudid toovad Iisraelisse ärkamise ja juhivad päästmise teele kogu Iisraeli, ei ole võimalik ette näha, kuidas see sünnib. Jah, nemad on tunnistus ja toovad paljusid tõe juurde, aga nad on siiski varane viigipuuvili. Kiri aga ütleb, et Issand saab ennast ilmutama kogu Iisraelile üleloomulikult. “Ja mina valan kogu Taaveti koja ning Jeruusalemma elanike peale armu ja anumise vaimu, nii et nad tema peale vaatavad, kelle nad läbi pistsid, ja nutavad tema pärast, nagu ainukese poja pärast, ja kaebavad kibedasti tema pärast, nagu kaeveldakse esmasündinu pärast.” (Sk. 12:10)
Nii tuleb lõplik lõikus, hilised viigimarjad. “Ja Issand on kuningas üle kogu ilmamaa. Sel päeval on Issand ainus ning tema nimi ainus nimi kogu maal.” (Sk. 14:9)

admin Kultuur

Olla õnnistuseks üksteisele ja maailmale

november 1st, 2002

Tõlkija: Jürgen Alliksaar

Mõtisklused lepingust ja misjonist, mille on välja andnud Rahvuslik Sünagoogide Nõukogu ja Oikumeeniliste ning Usunditevaheliste Asjade Piiskopliku Komitee delegaadid, väidab: tegutsemine juutide kristlusse pööramise nimel pole vastuvõetav.
Washington, 12 august 2002 – Ühendriikide juudi ja roomakatoliku kogukondade juhid, kes on juba üle kahekümne aasta kaks korda aastas kokku saanud, avaldasid dokumendi “Mõtisklusi lepingust ja misjonist”.
Ära mainides kasvavat lugupidamist juudi traditsioonide vastu, mis on ilmnenud alates teisest Vatikani kirikukogust, ja katoliiklaste süvenevat lugupidamist Jumala ja juudi rahva vahelise igavese lepingu vastu, kinnitab katoliiklik osapool, et “katoliku kirikule ei ole enam teoloogiliselt vastuvõetavad kampaaniad, mille eesmärgiks on juutide pööramine kristlusse.”

Uus lehekülg suhetes

“Mõtisklus lepingust ja misjonist tähendab märkimisväärset sammu edasi dialoogis katoliku kiriku ja juudi kogukonna vahel meie maal,” lausus kardinal William Keeler, katoliiklaste ja juutide vaheliste suhete vahendaja. “Siin võib vahest selgemini kui iial enne näha olulist ühildumist kristlaste ja juutide arusaamise vahel Jumala üleskutsest mõlemale rahvale tunnistada maailma rahu heaks ühe Jumala nime. See kajastab paavst Johannes Paulus II sõnu, kes palvetas, et kristlaste ja juutidena võiksime olla õnnistuseks üksteisele ja maailmale.” (Paavst Johannes Paulus II 50 Varssavi geto ülestõusu aastapäeval 6. apr. 1993.)
Rabi Gilbert Rosenthal, Sünagoogide Rahvusliku Nõukogu tegevdirektor, ütles. “Katoliiklaste ja juutide ühine avaldus misjoni kohta on veel üks samm uue lehekülje pööramises juudi rahva ja roomakatoliku kiriku vahelistes sageli tormilistes suhetes. Kumbki kogukond ei arva, et peaksime teise seas misjonitööd tegema, et oma hingi ümberpööramise kaudu päästa. Hoopis vastupidi: me usume, et Jumal armastab mõlemat usurühma ja neile on tagatud Tema arm. Ühine avaldus misjonitöö kohta tõi esile uue eesmärgi, nimelt haige maailma parandamise ja vajaduse parandada seda kahju, mida meie, inimesed, oleme Jumala loodule põhjustanud.”

Roomakatoliku kogudus arutleb

Piiblijärgse judaismi vaimne viljakus kestis edasi maadel, kus juudid olid tühises vähemuses. See kehtis kristliku Euroopa kohta isegi hoolimata sellest, nagu on väitnud kardinal Edward Idris Cassidy, et “alates keiser Constantinusest olid juudid kristlikus maailmas isoleeritud ja vaenatud. Esines nende väljaajamist ja sundpööramist. Kirjandus propageeris stereotüüpe ja jutlustes süüdistati igas vanuses juute jumalatapmises.”
Juudi elu ajaloo tundmine paneb ka selliseid piiblitekste nagu Ap 5:33-39 lugema teise pilguga. Selles lõigus väidab variser Gamaliel, et ainult jumalikku päritolu ettevõtmised jäävad püsima. Kui seda Uue Testamendi põhimõtet peavad tänapäeva kristlased kristluse kohta kehtivaks, siis peab see loogiliselt kehtima piiblijärgse judaismi kohta. Rabide judaism, mis arenes välja pärast Templi hävitamist, peab samuti olema “Jumalast”.
Teine Vatikani kirikukogu võttis Kiriku ülesande kokku järgnevalt: Aidates maailma ja saades sellest palju kasu, on Kirikul ainult üks kavatsus: et saabuks Jumala riik ja kogu inimkond saaks päästetud. Sest iga kasu, mida Jumala rahvas saab oma maise palverännaku jooksul inimkonnale pakkuda, pärineb faktist, et Kirik on “päästmise universaalne sakrament”, mis kuulutab ja viib täide Jumala armu müsteeriumi inimkonna vastu.

Evangeliseerimine ja juudi rahvas

Päästmise ajalugu teeb selgeks meie erilise suhte juudi rahvaga. Jeesus kuulub juutide hulka ja ta pühitses oma kiriku sisse juudi rahva seas. Suur osa pühakirjast, mida meie, kristlased, loeme Jumala sõnana, moodustab vaimse pärandi, mida me juutidega jagame. Järelikult tuleb vältida iga negatiivset seisukohta nende suhtes. “Et olla õnnistuseks maailmale, peavad juudid ja kristlased kõigepealt olema õnnistuseks üksteisele.”
Nostra Aetate jälgedes on katoliiklased järjest enam hakanud hindama paljusid meid juutidega ühendava ainulaadse vaimse sideme paljusid aspekte. Eriliselt on katoliku kirik hakanud möönma, et tema missioon valmistuda Jumalariigi tulekuks on ühine juudi rahvaga, isegi kui juudid ei kujutle seda ülesannet kristoloogiliselt nagu Kirik.
Kas kristlased peaksid juute üles kutsuma ristimisele? See on keeruline küsimus mitte ainult kristliku teoloogia enesemääratluse mõttes, vaid ka seetõttu, et kristlased on ajaloo jooksul juute sunniviisiliselt ristinud.
On leitud, et Kirikus ei tohiks olla organisatsioone, mis on pühendunud juutide pööramisele. See on olnud katoliku kiriku de facto praktika viimasel veerandsajandil..
Kardinal Walter Kasper kinnitab: “Termin misjon tema tõelises tähenduses viitab ärapööramisele väär- ja ebajumalatest tõelise ja ainulise Jumala poole, kes ilmutas ennast ajaloo päästmises Tema valitud rahvaga. Niisiis ei saa misjoni mõistet kasutada juutide suhtes, kes usuvad tõelisse ja ainulisse Jumalasse. Katoliku kiriku seisukohast on judaism usund, mis pärineb jumalikust ilmutusest. Jumala arm, mis vastavalt meie usule on Jeesus Kristuse arm, on kõigile kättesaadav. Seetõttu usub Kirik, et judaism, s.t juudi rahva ustav vastus Jumala muutmatule lepingule, päästab nad, kuna Jumal peab oma lubadustest kinni.”

Ei soovi sulatada judaismi kristlusesse

Siiski tajub Kirik, et juudi rahva ülesanne ad gentes (rahvastele) jätkub. Seda ülesannet täidab ka Kirik. Ülestõusnud Jeesuse käsk Mt. 28:19 teha jüngreid “kõikidest rahvastest” (kreekakeelne ethne on suguluses heebreakeelse goyim’iga ; s.t teised rahvad peale Iisraeli) tähendab, et Kirik peab tunnistama maailmas Kristuse Head Sõnumit, et valmistada maailma ette Jumalariigi täiuslikkusele. Siiski ei hõlma see evangeliseerimise ülesanne enam soovi sulatada juudi usku kristlusesse ja lõpetada niimoodi juutide eriline Jumala tunnistamine inimajaloos.
Niisiis, kuna katoliku kirik vaatleb Kristuse päästmise akti kesksena kõigi inimeste päästmise protsessis, tunnistab ta ka, et juudid juba elavad lepingus Jumalaga. Katoliku kirik peab alati evangeliseerima ja tunnistab alati oma usku Jumalariigi kohalolekus Jeesus Kristuses nii juutide kui kõigi teiste rahvaste jaoks. Nii talitades austab katoliku kirik täielikult usu- ja südametunnistusevabaduse põhimõtteid, nii et siirad pöördunud iga traditsiooni või rahva hulgast, sealhulgas juudi rahva hulgast, on teretulnud ja vastu võetud.
Nüüd tunnistab ta aga, et juudid on samuti kutsutud maailma Jumalariigi jaoks ette valmistama. Asjaolu tähtsust, et nad tunnistavad Jumalariiki, mis ei lähtunud Kiriku kogemusest ristilöödud ja ülestõusnud Kristuse kohta, ei tule vähendada, püüdes juudi rahvast kristlusesse pöörata. Juutide erilist tunnistust tuleb toetada, kui katoliiklased ja juudid peavad tõesti olema vastavalt paavst Johannes Paulus II nägemusele “teineteisele õnnistuseks”. See on kooskõlas jumaliku lubadusega, mis on väljendatud Uues Testamendis, et juute kutsutakse üles “kartmatult teenima pühaduses ja õiguses Jumala ees kogu [nende] eluaja.” (Lk 1:74-75).
Koos juudi rahvaga ootab katoliku kirik Nostra Aetate sõnul “päeva, mida teab vaid Jumal üksi, mil kõik rahvad hüüavad Jumala poole ühel häälel ja teenivad teda õlg õla kõrval”.

JUUTIDE ARUTLUSED

Juutide ülesanne on osa kolmekordsest ülesandest, mis on pärit Pühakirjast ja mida on edasi arendatud hilisemates juudi allikates. Esiteks on lepingu ülesanne: alatine ajend elada juudi moodi, mis tuleneb lepingust Jumala ja juutide vahel. Teiseks ülesanne tunnistada, millega juudid näevad ennast (ja sageli näevad teisedki neid) Jumala olemasolu ja tema lunastava jõu igaveste tunnistajatena maailmas. Ja kolmandaks inimsuse ülesanne, mis mõistab juutide ajalugu Piiblis laiemalt kui ülesandena ainuüksi juutidele. See eeldab sõnumit ja ülesannet, mis on suunatud kõigile inimolendeile.
Leping pole lihtsalt lubadus või üleskutse täiustumisele. Kui Iisraeli rahvas on saanud suureks kogukonnaks ja kannatanud vaarao orjuse all, vabastatakse rahvas Egiptusest ebatavaliste imedega. Nad tulevad Siinaisse ja leping omandab oma sisu: seal ja edaspidi Kogudusetelgis antud seadused ja statuudid.

Partnerid õnnes ja õnnetuses

“Te olete näinud, mida ma olen teinud egiptlastele, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde. Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm! Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks!”
Juutidele pole see jumalik meelitus, vaid jumaliku kohustuse koorem. Ja see on siis juutide teoloogiline definitsioon: füüsilised inimesed, kes on kutsutud elama erilises suhtes Jumalaga. Sellel suhtel on spetsiifiline sisu. Sellest kinnipidamise eest on olemas tasu, sellest loobumise eest karistused.
Selline juutide arvamus ei ole kohandatud sobima inimeste, kogukonna ega rahva sotsioloogilise definitsiooniga. On isegi võimalik, et enamik juute tunneks selle suhtes ebamugavust. Juudid on õnnes ja õnnetuses, rikkuses ja vaesuses partnerid Jumalaga mõnikord tormises ja mõnikord idüllilises seikluses armastavas abielus, mis seob Jumalat ja Iisraeli rahvast igaveseks kokku ja mis annab juutide olemasolule sügavaima tähenduse.
Kõige selle praktiline tulemus on see, et juutide esmane misjon on suunatud juutidele. See tähendab, et juudi kogukond soovib oma identiteeti säilitada. Kuna see ei juhtu alati loomulikult, on see põhjus, miks juudid räägivad üksteisega pidevalt institutsionaalsetest jõududest ning kogukonna võimest harida lapsi. See tekitab põlastuse segaabielude vastu. See seletab kirge Toora uurimise vastu. Panused juutide elus on kõrged ja et mitte hüljata Jumalat, kulutab juudi kogukond palju energiat hoolitsemaks selle eest, et lepingukogukond töötaks.

Teie olete minu tunnistajad

Jesaja räägib osast, mida juudid täidavad ja mis ei piirdu ainult nendega. “Teie olete minu tunnistajad, ütleb Jehoova, minu sulane, kelle ma olen valinud.”
Juudid on Tema tunnistajad selle kohta, et maailmas on üks Jumal, kes on selle Looja, et Ta on ainus ning et ebajumalatel ei ole väge – “minu ees peab nõtkuma iga põlv, mulle peab vanduma iga keel!”– ja et Jumala vägi on päästev vägi, aukartustäratavam kui inimolendid suudavad kujutleda.
Kuidas ilmneb Jumala vägi? Rahvaste elus, sealhulgas Iisraeli rahva languses ja tõusus. Ja on hästi teada Toora ja prohvetite raamatute kaudu, et Iisraeli kannatust mõistetakse tunnistusena Jumala lepingust Iisraeliga.
See, mida ei mõisteta, vähemalt mitte piisavalt hästi, on asjaolu, et Jumal tahab, et rahvad näeksid Iisraeli päästmist ja see avaldaks neile mõju. Jumal tahab, et seda näeks näiteks vaarao ja Egiptuse rahvas. Sellest ei piisa ilmselt, et lihtsalt päästa iisraeli rahvas orjusest. Pääsemine peab olema avalik ning on täis märke ja imesid, sest see peab õpetama suurele Egiptuse rahvale, et Iisraeli Jumalal on olemas vägi, hiilgus ja huvi päästa orjad vabaks.
Selles mõttes räägib ka prohvet Jesaja juutidest kui “rahvaste valgusest”. “Mina taastan Jaakobi suguharud ja toon tagasi Iisraeli säilinud: ma panen Sind paganaile valguseks, et mu pääste oleks ilmamaa ääreni!.” Rahvad vaatavad ja näevad iisraeli rahva päästmist ning on hämmastunud. Seetõttu saavad nad teada, kui nad ei ole seda juba enne teada saanud, et Issand, Iisraeli Jumal, elustab Oma rahva Oma maal.
Kuigi me suure osa oma ajast veedame mõtiskledes oma pattude üle, ei ole kannatus see, mis on Jumala sõnum. Jumala sõnum on kahetsuse vägi ning Tema armu vägi, nagu see ilmneb Iisraeli päästmises. Juutide suur lootus on nende päästmine ja nende rahvusriigi uuesti ülesehitamine.

Juudid on rahvaste valgus

Piibli sõnum on sõnum ja visioon mitte ainult Iisraelile, vaid kogu inimkonnale. Jesaja räägib kaks korda juutidest kui rahvaste valgusest ja senini olen sellele avaldusele viidanud 49. peatükis. Mida muud peab ta silmas, rääkides juutidest kui “lepingu rahvast ja rahvuste valgusest”? Keskaegne kommentaator David Kimhi näeb valgust, mis tuleb esile kui Toora valgus, mis tuleb Siionist. Kuna Toora sõnum on rahu, annab esile tulev valgus edasi sõnumi rahu õnnistusest, mis peaks valitsema kogu maailmas. Messiaanlik nägemus on: “Ja Tema kuulutab rahvaile rahu.” Niisiis märgib Jesaja, et neil aegadel “Tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid: siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks”.
Piibli Jumal on maailma Jumal. Tema nägemused on nägemused kogu inimkonnale. Tema armastus on armastus, mis ulatub iga olendini.
Jumal, kes armastas Aabrahami – “Aga sina, Iisrael, mu sulane, Jaakob, kelle ma olen valinud, mu sõbra Aabrahami sugu” – armastab kõiki inimesi. Sest Tema on maailma Looja. Aadam ja Eeva olid tema esimesed loodud olendid ja nemad on loodud ammu enne esimesi juute. Nad on loodud “Jumala näo järgi”, samuti nagu kõik nende lapsed igavesest ajast igavesti. Ainult inimene on loodud Jumala näo järgi.

Minu isa ei ole suurem kui sinu isa

Jumal lõi maailma vaid ühe algupärase olendiga, õpetamaks, et igaüks, kes hävitab üheainsagi hinge, hävitaks nagu terve maailma. Ja igaüks, kes päästab kasvõi üheainsa hinge, päästaks nagu terve maailma. Lisaks õpetab Talmud veel maailmarahu mõistet, sellist, mille puhul keegi ei saa öelda: minu isa on suurem kui sinu isa.
“Eks ole teie, Iisraeli lapsed, mulle etiooplastega üheväärsed? Eks ole mina toonud Iisraeli Egiptusemaalt, vilistid Kaftoorist ja süürlased Kiirist?” Kõik nad on Jumala rahvas.

Seitsme Noa Käsk

Judaism eeldab, et kõik inimesed on kohustatud järgima universaalset seadust. See seadus, mida tuntakse Seitsme Noa Käsuna, on rakendatav kõigile inimolendeile. Need seadused on (1) õiglaste kohtute sisseseadmine, et ühiskonnas valitseks seadus, ja (2) jumalateotuse, (3) ebajumalakummardamise, (4) intsesti, (5) verevalamise, (6) röövimise ja (7) elava looma liha söömise keelamine.
Judaismis on inimolendite absoluutväärtus, nende Jumala näo järgi loomine nagu ka Jumala peamine hool õigluse ja halastuse pärast kogukonna alus, mida kutsutakse üles vastama Jumala armastusele, armastades teisi inimolendeid, rajades selliseid ühiskondlikke struktuure, mis suurendavad võimalikult palju õigluse ja halastuse tavasid, ja püüdes ikka ja jälle tuua vigasele maailmale ravi.
Mailma täiustamine või parandamine, on juutide ja kogu inimkonna ühine ülesanne. Kuigi juudid näevad ennast elamas maailmas, mis ei ole veel päästetud, soovib Jumal, et Tema loodud olendid võtaksid osa maailma parandamisest.

Kristlased ja juudid

Klassikalise judaismi kolmekordse “misjoni” mõiste uurimine viib teatud praktilistele järeldustele, mis samuti soovitavad kristlastele ja Juutidele ühist tegevuskava.
Peaks olema ilmne, et iga kristlaste juutidele suunatud misjon on otseses konfliktis juutide ettekujutusega, et leping ise ongi see ülesanne. Samal ajal on tähtis rõhutada, et vaatamata lepingule pole maailma rahvastel vaja omaks võtta judaismi. Kõikide maailma rahvaste vagadel on koht tulevas maailmas.
Sama tähtis on aga idee, et maailm vajab täiustamist. Kuigi kristlased ja juudid mõistavad sellesse täiustumisse hõlmatud messiaanlikku lootust üsna erinevalt, sõltumata sellest, kas me ootame Messiat – nagu juudid usuvad – või Messia teist tulekut – nagu usuvad kristlased – jagame me usku, et me elame lunastamata maailmas, mis januneb parandamise järele. Miks mitte ühendada meie vaimseid jõude? Me oleme koos töötanud minevikus, edendades sotsiaalset õiglust. Me oleme sammunud ühises rivis kodanikuõiguste eest; me oleme võidelnud tööliste ja talupoegade ürituse eest; me oleme saatnud oma valitsusele petitsioone vaeste ja kodutute asjus; ja me oleme kutsunud oma riigi juhte üles tuumadesarmeerimisele.

Mõned Talmudist pärinevad mõtted maailma parandamise kohta

Juba Talmudi ajal olid heategevad institutsioonid vaeste eest hoolitsemiseks kogukonna elu oluline osa. Kui näiteks Mišna õpetab, et juut peab paasapühade pidulikku söömaaega pühitsema nelja peekri veiniga, märgib ta, et avalik annetamine peab tagama veini ka vaestele. Vaesed peavad pühitsema ja tundma vaba inimese väärikust – ja selle eest vastutab kogukond. Maimonides selgitab, et heategevuse kõrgeim vorm on võimaldada inimesel endal elatist teenida.
Talmudi suurem lõik, mis tegeleb tsiviil- ja kriminaalõigusega, Nezikin ehk Damages, esitab üksikasjalikult ja kaitseb töötajate kompensatsiooni. See annab konkreetse vormi Toora intressikeelule ja laiendab seadusi, mis keelavad intressi, et need hõlmaksid palju erinevaid rahalisi tehinguid, mis näivad olevat intressiga, isegi kui nad seda pole. Kõike seda tehakse eesmärgiga luua majandus, kus inimesed on julgustatud üksteist rahaliselt aitama, mis väljendab nende ühist seltsimehelikkust ja poleks niivõrd rahateenimise viis. Luuakse finantsinstrumendid, mis võimaldavad rahata inimestel saada partneriteks teistega muul viisil kui laenuvõtjatena – see on veel üks viis inimväärikust kaitsta ja julgustada sellise ühiskonna väljaarenemist, kus väärikus ilmneb argielus.

Julgustus hoolimisele ja armastusele

Head teod, mida seadus nõuab ja üksikasjalikult välja arendab, sisaldavad kohustust külastada haigeid ja lohutada leinajaid. Juudid peavad välja ostma vange ja kindlustama pruute, matma surnuid ja võtma inimesi oma lauas lahkelt vastu. Talmud kirjeldab üksikasjalikult juutide kohustust näidata üles lugupidamist vanade inimeste vastu.. “Püsti tõusmine” ja eriliste lugupidamise märkide näitamine on vastuseks vananemise füüsilistele probleemidele. Kui kellegi enda väärikustunne väheneb, palutakse kogukonnal tugevdada tema väärikust.
Talmud ütleb: tuleb hoolt kanda paganlike vaeste eest nagu juudi omadegi eest. Tuleb külastada paganlikke haigeid nagu juudi omi. Tuleb hoolt kanda paganate matmise eest nagu juutidegi eest, sest need on rahu teed.”
Toora rahu teed annavad praktilise vastuse inimkonna pühale loomisele Jumala näo järgi. Nad aitavad muuta maailma täiuslikuks Kõigevägevama kuningriigiks.
Kas inimkonnale pole vaja ühist, rahu teed? Kas inimkonnale pole vaja ühist nägemust meie inimeksistentsi pühast loomusest, mida saaksime õpetada oma lastele ja mida oma kogukondades edendada, et viia edasi rahu teid? Kas inimkond ei vaja kohustust oma religioossele juhtkonnale, et iga usu sees ja väljaspool seda ühendataks käed ja loodaks sidemed, mis inspireerivad ja juhivad inimkonna tema püha tõotuse saavutamisele? Juutidele ja kristlastele, kes on kuulnud Jumala kutset õnnistuse ja valgusena maailmale on väljakutse ja ülesanne selged.

admin Teoloogia

Meie mees Damaskuses

november 1st, 2002

18. mail 1965 poodi Süüria pealinna Damaskuse Märtrite väljakul üles Eli Co

Tõlkija: Riina Aasa

Kunagi varem ei olnud ühe spiooni hukkamine tekitanud selliseid tundetorme, kuid Cohenil õnnestus tänu oma tähelepanuväärsele tegevusele selleks ka küllaldaselt põhjust anda.
Cohen oli mitme aasta jooksul olnud mitte üksnes riigi presidendi isiklik sõber, vaid jõudnud ka väga lähedale Süüria valitsuse ministrikohale.
Ometi on Eli Cohen jäänud tänaseni müsteeriumiks. Tema toimik on Iisraeli julgeolekupolitsei Mossadi poolt salastatud. Ning tema naine keeldub kellegagi oma mehest rääkima.
See kuulub spiooniameti juurde, et kui teda just ei paljastata, ei tohiks tema tööd ja tegemised iial avalikuks tulla. Kui üle Damaskuse saadetud Iisraeli raadiosaated ei oleks olnud natuke liiga inforohked ning kui India saatkond ei oleks nurisenud raadiohäirete üle, ei oleks me ehk meisterspioon Eli Cohenist kunagi midagi kuulnud.
Eli Cohen paljastati ja hukati. Ta poodi üles rahvast tulvil Damaskuse keskväljakul ning kohal oli ka TV, kes kõike otse üle kandis. Ei aidanud isegi see, et nii paavst, Prantsuse president Charles de Gaulle kui Rootsi Amnesty International Süüria presidenti Amin Al-Hafez’i Cohenile armu anda palusid.

Sündinud Egiptuses

Eli Cohen sündis Egiptuse sadamalinnas Alexandrias 1924. aastal. Ehkki tema vanemad olid vaesed ja väga lihtsakoelised inimesed, osutus Cohen juba noores eas ebatavaliselt intelligentseks meheks. Koolides, kus ta käis, oli ta alati parimate seas ning oma fantastilise mäluga imponeeris ta nii suurtele kui väikestele. Peale selle kogus ta veel pilte relvadest ning huvitus fotograafiast, mis talle tulevikus väga suurt kasu pidi tooma.
Nooruses oli Cohen egiptuse natsionalist. Ta töötas selle nimel, et britid lahkuksid Egiptusest, mida ta, nagu enamik teisigi egiptuse juute, pidas oma kodumaaks. Üheskoos egiptlastega osales ta ka protestimarssidel. Kuid kui moslemi fundamentalistid alustasid oma demonstratsioone, sunniti teda kõigest sellest hoolimata oma elektroonikaõpinguid katkestama ning kui 1948. aastal kuulutati välja Iisraeli riik, sattus Eli kodumaa Egiptus Iisraeli-vastasesse sõtta.
Egiptuses oli selleks ajaks jõudnud antisemitism juba mitu aastat oma tööd teha ning juute rünnati üha sagedamini.

Lavoni afäär

Eli Cohenist sai nüüd pühendunud sionist. Tema perekond siirdus Iisraeli kohe pärast riigi väljakuulutamist 48. aastal, ent Eli otsustas jääda Egiptusesse, et lõpetada oma õpingud. 50-ndate alguses tõmmati ta ühte, nagu hiljem selgus, üsna halvasti organiseeritud Iisraeli spiooniringkonda. Nende eesmärgiks oli lavastada terroriakte, mille süü pidi langema egiptlastele.
Põhjuseks oli asjaolu, et vananev briti peaminister Winston Churchill oli kaalumas oma väeosade tagasikutsumist Suessi kanalilt, mida iisraellased aga kartsid. Nii kaua kui britid olid seal, suundus egiptlaste viha nende ja mitte iisraellaste vastu. Nii pidi see ka jätkuma. Plaaniti õhku lasta mõned brittide ja ameeriklaste poolt sageli külastatavad paigad, tekitada selle abil uusi pigeid ning sundida nii Churcilli meelt muutma.
Spiooniringkonda kuulusid mitmed Eli Coheni sõbrad ning ka Cohen ise saadeti Iisraeli paarikuulistele spionaažikursustele. Peale paari üksikut ettevõtmist said egiptlased neile jälile, lugu ise nimetati hiljem Lavoni afääriks.
Arreteeriti ka Eli Cohen ning ta viibis vangistuses umbes neli kuud. Keegi teine tema nime siiski ei nimetanud ja nii lasti ta asitõendite puudumisel taas vabadusse.
1956 aasta Suessi kriisi ajal arreteeriti Cohen jälle. Tema nimi oli leitud politsei kahtlusaluste riigivaenlaste nimekirjas ja nii viidigi ta kinnipidamiseks Marianis Rosso nimelisele laevale, kus peale kõige muu oli ka väike, spetsiaalse varustusega piinakamber. Seegi andis Cohenile tuleviku tarvis vajaliku kogemuse.
Mõneajalise vangistuse järel saadeti ta Egiptusest välja. Coheni sekeldused Egiptuse politseiga ei võimaldanud teda enam kasutada ülesanneteks tema endisel kodumaal, nüüdsest said kõne alla tulla üksnes teised araabiamaad.

Argentiinasse

Cohen saabus Iisraeli aastal 1957. Algul sai ta tööd kaitseministeeriumis araabiakeelsete ajalehtede tõlgina, kuid vallandati sealt. Samal ajal kohtas ta Iraanist pärit juuditari Nadjat ja armus temasse; nad abiellusid.
Just siis kui noorpaar oli saamas oma esimest last, kaotas Cohen teise töökoha. Mossad oli teinud talle ettepaneku tulla tööle nende heaks, kuid ta oli pakkumise tagasi lükanud. Nüüd aga, kus ta oli jälle ilma tööta ning peresse oli tulemas ka laps, võttis ta pakkumise vastu.
Cohenit treeniti kuid salajas. Isegi ta naine ei teadnud midagi.
Siis sai ta ülesande sõita Argentiina pealinna Buenos Airesesse ning imbuda seal eksiilis elavate süürlaste kogukonda. Cohenil tuli mängida Liibanonis sündinud, kuid Egiptuses üleskasvanud rikast süüria ärimeest. Uueks nimeks sai ta Kamel Amin Tabet.
Tal tuli kujutada süüria patriooti, kes kõigest hingest tagasi koju Süüriasse igatseb. Argentiinas pidi ta sõlmima kontakte mõjuvõimsate süürlastega, keda hiljem Damaskusesse siirdudes ära saaks kasutada.
Eli Coheni edu Argentiinas oldud kuudel ületas kõik ootused. Temast sai kiiresti üks Süüria koloonia imetletumaid noormehi ning oodatuim sõber ja külaline.
Ühel Süüria saatkonna pidustusel, kuhu ka tema oli kutsutud, kohtus ta sõjaväe atašee kindral Amin Al-Hafeziga. Al-Hafez polnud mitte ainult sõjaväe atašee, ta juhtis ka põrandaalust sotsialistlikku parteid nimega Baath.
Al-Hafez, kes loomu poolest polnud kuigi jutukas, sai Coheniga otsekohe heaks sõbraks. Ta võttis Coheni kohe oma Baath-partei liikmeks, loomulikult pidanuks see protsess kestma vähemalt kaks aastat.

Presidendi sõber
Peale paari kuud Buenos Aireses lendas Eli Cohen või nagu ta ennast nüüd nimetas – Kamel, Euroopasse ning lühipuhkusele koju Tel Avivi äärelinnas. Seejärel smugeldati ta Euroopa ja Vahemere kaudu Liibanoni ning sealt Süüriasse. Üks araablane aitas ta läbi Süüria piiripunktidest. Kaasas kandis koguni raadiosaatjat.
1962. aasta jaanuaris jõudis Cohen Damaskusesse. Tema esimest raadioläkitust tähistati Mossadi peakorteris šampusega.
Damaskuses üüris Eli villa ühes moodsamas kvartalis otse kaitseministeeriumi vahetus läheduses. Mõne kuuga sai sellest kogu Damaskuse seltskonnaelu keskpunkt.
Eli Coheni varimantel oli nii hea, et kõigest kaks nädalat enne tema paljastamist pakuti talle informatsiooniministri ja kaitseministri asetäitja ametikohta.
Eli Coheni hiilgeaeg algas 1963. aasta märtsis, mil Baath-partei veretu riigipöörde käigus võimule tuli. Presidendiks sai kindral Al-Hafez, Coheni hea sõber. Kolme aasta jooksul Süürias käis Cohen presidendiga tihedalt läbi ning sai temalt mitmeid usaldusülesandeid.
Eli hakkas oma kodus pidusid korraldama. Samuti ei kõhelnud ta laenata oma korterit ohvitseridele ja kõrgetele poliitikutele, kes soovisid oma abikaasade teadmata veidi naiselikku seltsi nautida.
Tüdrukud olid Coheni pikendatud kõrvadeks; ta mõjutas neid meestelt saladusi välja meelitama ning temale edasi rääkima nii, et tüdrukud ise ei osanud teda milleski kahtlustada. Kui Cohen paljastati, võeti kinni ka paljud tüdrukud.

Golani kõrgendikud

Mõned ohvitseridest, kellega Cohenil oli õnnestunud väga lähedaseks sõbraks saada, olid vastutavad Süüria kaitseliinide eest Golani kõrgendikel. Cohen väljendas neile sageli oma kahtlusi Süüria vägede võimekuse ja valmisoleku osas. Kas süüria armee oli tõesti valmis vihatud sioniste ründama ja neid koguni võitma?
Selle tulemusena kutsuti Eli Cohen ainsa eraisikuna ringkäikudele, kus talle näidati kõike, alates Golani kõrgendike kindlustustest kuni Kuneitra linna kaitsekorraldusteni.
See oli ka üheks peamiseks põhjuseks, miks Iisrael 1967. aasta kuuepäevases sõjas, s.o paar aastat pärast Coheni hukkamist, Golani kõrgendikud nii kergelt enda kätte sai.
Üks ohvitseridest, kes isiklikult oli näidanud Cohenile kõike, mida ta Golani kõrgendikel näha soovis, oli olnud leitnant Maazi Zahreddin. Kord sai Cohen isegi Süüria kaitserajatistest Iisraeli suunas pildistada. Nende fotode abil oli hiljem kerge peaaegu täpselt välja arvutada, kuhu enamik Süüria suurtükke oli paigutatud.
Zahreddin heitis kogu aeg pilke Coheni uhkele kaameravarustusele. Cohen pakkus talle võimalust ka ise mõned pildid teha, mida tema hiljem võiks ära ilmutada. Vaevalt oskas Zahreddin aimata, et need olid tema enda pildid, mis läksid otsejoones Iisraeli kaitsejõududele, armeele, kelle vastu ta töötas.
Cohenil õnnestus külastada ja näha ka punkreid, kuhu olid peidetud Nõukogude Liidult saadud uued suurtükid. 1964.a. külastas ta sõjaväelinna Kuneitrat ning edastas Mossadile üksikasjaliku informatsiooni selle kohta, kuidas nende kaitse oli organiseeritud ning kus paiknesid nende suurükid ja muu relvastus. Sealviibivat vene ohvitseri sunniti isegi tähtsa külalise heaks piltidel poseerima.
Pea kogu informatsiooni saatis Eli Cohen edasi raadio teel. Oma tegevuse lõpuks oli seda juba nii palju, et tema saadete pikkused ületasid kaugelt kõik turvalisuspiirid. Jooniste ja mikrofilmide edasitoimetamiseks tuli tal leida teine tee.

Jordani vesi

Probleem lahenes tänu Coheni äritegevusele. Ta tegeles ju ka ekspordi-impordiga ning nüüdsest peale hakkas ta eksportima back-gammon-mänge. Saadetisi oli lihtne peita mängu malenditesse, mis seejärel Euroopa kaudu Iisraeli toimetati.
Kolme Süüria-aasta jooksul oli Cohen korduvalt ka ise Iisraeli külastanud, et olla koos oma naise ja kahe tütrega – teine tütar sündis 1963.a.
Neile sündis veel kolmas laps – seekord poeg, kellega isa sai koos olla kahjuks vaid paar nädalat.
Üheks Coheni briljantsemaks saavutuseks võib lugeda tema raportit esimese 200 vene tanki T-54 jõudmisest Süüriasse. Lisaks pildistas ta ka vastselt kohale toimetatud vene Mig-21 tüüpi reaktiivhävitajaid.
Cohen oli kursis peaaegu kõigega, mis Baath-parteis toimus. Tel Aviv teadis nende juhtide vahel valitsevatest sisemistest võimuvõitlustest sageli rohkemgi kui nende oma parteiliikmed.
Samuti õnnestus tal panna keegi kolonel Salim Hatoum endale näitama, kuidas plaanisid süürlased kõrvale juhtida Jordani jõe vett, et selle kaudu jätta Iisrael ilma suurest osast mageveevarudest.
Eeldades, et Cohen kavatseb osta sealkandis tükikese maad ning seeläbi nii endale kui oma sõpradele kenakese summa teenida, näidati talle mitte ainult tööplatsi, vaid anti ka üksikasjalikku informatsiooni kõige kohta, mida seal tehti.
Kolonel Hatoum näitas Cohenile kätte kõik tammi nõrgad kohad ning tänu viimase täpsele aruandlusele olid Iisraeli õhujõud hiljem võimelised Süüria projektile 1964.a. täpsusrünnaku korraldama. Õhurünnak sai läbi mõne minutiga. Ajaks, mil Iisraeli lennuk horisondi taha kadus, olid tabamuse saanud just need ehituse nõrgad kohad, mis kogu süürlaste veeplaani nurja ajasid.

Natsistijaht Süürias

Cohen tuli lagedale ka omapoolsete ettepanekutega, mida tuleks teha. Ta oli mitmel korral väljendanud oma sõprade kuuldes suurt imetlust Hitleri aadressil ning üks tema lähedasi sõpru võttis ta saksa eksnatsi Franz Rademacheri ehk nagu ta ennast nüüd kutsus, John Rosalie juurde kaasa.
Ainult mõni aasta varem oli Iisraelis toimunud suur kohtuprotsess Eichmanni üle ning ülekuulamiste käigus oli mitmel korral esile kerkinud ka Rademacheri nimi. Eichmanni tunnistuste järgi oli mees olnud üks tema lähemaid kaastöölisi ning isiklikult vastutav kümnete tuhendete, peamiselt Jugoslaavia ja Belgia juutide surmas.
Buenos Aireses oldud aja jooksul oli Eli Cohen Garibaldi tänaval asuvast Eichmanni majast korduvalt mööda jalutanud.
Cohen võttis vastu otsuse, et maksab natsile ise kätte. Samal õhtul, mil ta oli selle vananeva massimõrvari kätt surunud, saatis ta Tel Avivi šokeeriva teate: “Kohtusin endise natsi Franz Rademacheriga, kes on praegune ……. nõunik. Elab Sahabanderi tänaval. Teen ettepaneku tappa.”
Coheni tööandjaid ei šokeerinud mitte ainult see, et ta oli leidnud tagaotsitava natsi, pigem pani neid värisema Coheni ettepanek operatiivseks tegutsemiseks. Neil polnud vähimatki tahtmist riskida oma parima agendiga selle vana natsi pärast, olgugi et kõnealune kala oli tõesti jälk.
Mossadil ei olnud kerge Cohenit tema plaanist loobuma keelitada. Cohen oli muuhulgas tahtnud, et Rademacherile saadetaks kirjapomm.
Iisraeli diplomaadid andsid informatsiooni siiski oma saksa kolleegidele edasi, ning tänu neile saadeti mees lõpuks maalt välja ning anti Lääne-Saksamaal kohtu alla.

Esimesed kahtlustused

1964. aastal jäi president Al-Hafez äkki haigeks ning pidi lendama Pariisi operatsioonile. Tagasi tulles oli Cohen üks neist, kes teda tervitasid ning kes said täieliku ülevaate kõigest, mis oli juhtunud.
Samal õhtul, kui Al-Hafez oli tagasi Süüriasse jõudnud, oli raadiojaamal Voice of Israel – Iisraeli Hääl – juba täielik ülevaade kõigest, mis presidendiga oli juhtunud. Voice of Israel rääkis asjadest, mida nad ei oleks tohtinud teada, sest kõik, mis ajakirjanike kaudu Damaskusest välja läks, tsenseeriti. Al-Hafez oli maruvihane, kui mõistis, et leke pidi olema kuskil Baath-partei kõige ülemises tipus.
Ta korraldas eksperimendi ning kutsus kokku valitsuse ministrite koosoleku. Ta rääkis neile midagi ning lisas, et informatsioon on salajane ning peab jääma nende seinte vahele. Järgmisel päeval kuulis ta sama “saladust” juba araabiakeelses Iisraeli Hääles.
See oli oktoobris 1964. Cohen siirdus Tel Avivi oma viimasele puhkusele.

Perekond teadis

Nii ta ise kui tema ülemused tundsid ette, et Coheni õnn on pöördumas. Mossadi viimane kohtumine temaga viidi läbi juba nii, et ta ise oma ülemusi näha ei saanudki; et paljastamise korral ei saaks ta neid reeta.
Naisele lubas Cohen, et paneb oma ameti maha 1965. aasta mai lõpus. Naine ei teadnud küll täpselt, millega ta tegeles, kuid nii palju oli ta juba aru saanud, et ta mees oli spioon.
Ka üks Coheni vendadest teadis tema tööst. Ta vend Maurice töötas luureteenistuses raadio-operaatorina. Nagu enamik neist, ei teadnud ka tema, kes see “meie mees Damaskuses” on, kuni ta avastas, et kõik spiooni naise ja laste sünnipäevaõnnesoovid langevad täpselt kokku Eli Coheni perega.
Viimase puhkuse ajal tuli ilmsiks, et ka psüühiline surve, mille all ta elas, hakkas lõpuks mõju avaldama. Tal oli mitu raevuhoogu, mida tal muidu mitte kunagi ei esinenud.

(Järgneb.)
Peatselt ilmuvast Thomas Arnrothi raamatust “Juudi saatus ja kangelased.”

admin Ajalugu

Asendusteoloogia pettus

november 1st, 2002

Israel Today

Ludwig Schneider

Tõlkija: Ingvar Kull

Nn. asendusteoloogia väljendab ideed, et kogudus asendab juute kui valitud rahvast, ja et Jumal on hüljanud oma rahva igaveseks. Kuna juudid põlgasid ära Kristuse, on Jumal nad hüljanud. Veelgi enam: selle “teoloogia” pooldajad väidavad lisaks, et juutide kohutavad kannatused läbi ajaloo on karistus selle eest, et nad lasksid Kristusel kannatada ristisurma läbi.
Jumala leping Iisraeliga on igavene

Kahjuks on selle koleda õpetuse esimesed juurutajad olnud mõned kirikuisad koguduse algaegadest.
Hieronymus (347-420 AD), kes tõlkis Piibli Petlemma sünnikoopas vulgata ladina keelde, nimetab juute “kahejalgseteks ohakasööjateks eesliteks” ja “elajateks, keda tuleb hävitada põrguni”.
Athanasius (295-373 AD), kes koguduse legendi järgi oli “jumalik esiisa”, õpetas, et “juudid on deemonitest hullemad” ja et “neid on luba taga kiusata külmavereliselt, sest neil ei ole tulevikku ei maa peal ega taevas.”
Chrysostomus (347-407 AD), Konstantinoopoli patriarh, rääkis oma õpilastele: “Iisrael on alati olnud hüljatud Jumalast, sest Ta teadis ette, et nad löövad Kristuse risti.” Ta õpetas, et lause Mt. 27:25 salmis “Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” oli tõend juutide kui igavesti hüljatute saatuse kohta.
Väita, et Mt. 27:25 on needus, oleks absurdne. Kristuse veri hoopis puhastab patust, nii et see ei saa tähendada needust – see veri on hoopis tee lunastusse. Samuti ei saa ei juudid ega ka muistne rooma rahvas tervikuna olla vastutavad Messia (Krituse) surma eest ristil. Tema ise andis vabast tahtest oma elu kõigi inimeste pattude lunastuseks, kes kogu inimajaloo jooksul on elanud või elavad. Ta “anti lunaks meie üleastumiste eest” (Ro. 4:25). Tema kannatas ja suri kaastundliku armastuse pärast, mis Tal on inimeste vastu. Keegi ei võtnud Temalt Ta elu. Issanda hüüe ristil oli: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.” (Lk. 23:24)
Jumala leping Iisraeliga on igavene. “Ma ütlen nüüd – kas Jumal on hüljanud oma rahva? Mitte mingil juhul! Sest minagi olen iisraellane, Aabrahami järeltulija, Benjamini suguharust.” (Ro.11:1). Asendusteoloogia väidab, et see salm tähendab ainult Paulust ja messiaanlikke juute, aga mitte kogu juudi rahvast. Nad hüppavad üle faktist, et “Iisraelile on tulnud osaline paadumus, kuni paganate täisarv on läinud sisse” (Ro. 11:25). Ajutine pimedus tuli, et paljud inimesed kõigist rahvastest võiksid saada päästetud.

Nagu Aadam ja Eva

Paulus kirjutab: “Jumal on andnud neile – juutidele – tuimuse vaimu, silmad, mis ei näe ja kõrvad, mis ei kuule” (Ro. 11:8). See on kui uni, millest saab ärgata, kui Jumal äratab ja annab ärkamise. Siin võib tõmmata teatava paralleeli loomise algusega: “Nii lasi Jumal tulla inimese peale sügava une ja ta uinus; siis võttis Jumal ühe tema ribidest ja… “tegi sellest naise” (1Mo 2:21-22).
See metafoor kujutab Iisraeli kui Aadamat ja kogudust kui Evat. Eva loodi osast Aadama seest, ja koguduski on sündinud Iisraelist. Eva ei asendanud Aadamat. Eva loodi selleks, et teda täiendada ja temaga koos eksisteerida. Jumal ei tapnud Aadamat, ta ainult uinutas Aadama magama, kuni Eva oli saadud valmis vormida. Siis ärkas Aadam üles ja mõlemad nägid kohe, et nad olid loodud teineteise jaoks: “Tema on kui luu minu luust…”
Ilmutuse raamatu 15. peatükis laulab koor “Moosese laulu” ja “Talle laulu”, ei ole öeldud, et “Talle laul” esitatakse “Moosese laulu” asemel, vaid mõlemad kõlavad pühalikus kooskõlas. Taevases Jeruusalemmas on esindatud nii Vana kui ka Uue Testamendi, nii Iisraeli kui Koguduse sümboolika elemendid. Üks ei asendu teisega, vaid nad täiendavad üksteist harmooniliselt.
Peatükid 9, 10 ja 11 Rooma kirjast annavad küllalt selge pildi, et Jumal ei ole hüljanud juudi rahvast. “Sest Jumal ei võta tagasi oma ande ja kutsumist.” (Ro. 11:29).

admin Teoloogia

Eesti meedia on Iisraeli-vaenulik

november 1st, 2002

Eesti turistide kohtumiselt Samuel Lazõkiniga Jeruusalemmas septembris 2002

Peeter Võsu

Praegu on siin Iisraelis juutide jaoks raske aeg. See pole lihtsalt mingi konflikt, vaid käib sõda.
Sõda oleks võinud mitte olla, kui palestiinlased oleksid vastu võtnud pakkumise oma riigi loomiseks. Praktiliselt kõik nende nõudmised oli ju omaaegne Ehud Baraki valitsus nõus täitma. Aga nad valisid sõja tee. Nii sattusimegi sõtta, kuigi me ei tahtnud seda.
Barak oli nõus andma palestiinlastele kõik nõutud territooriumid, samuti oli ta nõus nende valitsuse ja riigi väljakuulutamisega. Aga nende liidri Arafati meelest oli sõda kasulikum.
Meile on see raske nagu sõda ikka: iga päev on ohvreid, iga päev on tapetuid. Omaette küsimus on, kuidas kõike siintoimuvat valgustatakse. Loen küllalt regulaarselt internetis Postimeest ja Eesti Päevalehte. Eriti viimane on väga Iisraeli-vaenuliku kallakuga. Seal võivad kirjutada inimesed, kes ise sündmusi ei tunne, kes jutustavad ümber teiste infoagentuuride uudiseid, mis on tulnud CNNilt, BBCilt või Reuterilt, mis on meile tuntud kui väga subjektiivsed ja Iisraeli-vaenulikud infoallikad. On väga kurb, et Eesti massiteabevahenditest ei tea kedagi, kes oleks huvitatud otsereportaažidest Iisraelist. Niisiis ühelt poolt levitatakse Iisraeli-vaenulikku informatsiooni, teiselt poolt ei taheta anda objektiivset pilti Iisraelis toimuvast. Kahju, et asju valest küljest nähakse.
Te ei leia Iisraelist ühtegi juuti, kes ei tahaks rahu palestiinlastega. Samuti oleme ka täna valmis andma ära kõike seda, mida oli valmis andma Barak.
Omaette valgustamist nõuaks Palestiina poliitika. Nendele perekondadele, kust tulevad terroristid, makstakse hüvitist, koolides ja lasteaedades kutsutakse üles palestiina lapsi tapma juute. See on nende ametlik propaganda.
Mul on kummaline rääkida nendest elementaarsetest asjadest, mis on kõigile selged siin Iisraelis, aga ei pruugi olla vastuvõetavad Eestis. Eestlane elab infomeres, mis on väga kaugel tõest ja väga Iisraeli-vaenulik. Lugedes inimeste kommentaare näiteks Eesti Päevalehele, näen, et meid võrreldakse natsidega jne. Selline on eesti meedia. Ja nii on olnud viimased 2000 aastat kristlikus maailmas. Loodan, et asjad siiski muutuvad ja et on palju kristlasi, kes tahavad seda pilti muuta. Kuivõrd see õnnestub, on eestimaalaste, eestlaste ja kristlaste eneste teha.

admin Intervjuud

Kas Eestis leidub antisemitismi?

november 1st, 2002
Comments Off

Aarne Lassi

Ühel suveõhtul otsustasin minna vaatama noorte tantsuõhtut. Astusin sisse suurde telki, mis oli noori tulvil. Õlut ja muud suupärast pakuti igas nurgas. Minu tähelepanu köitis taaveti täht ühe noormehe T-särgil. Astusin ligi ja palusin luba särki lähemalt vaadata. Pilt kujutas pisikest mehikest, viskamas taaveti tähte suurde prügikasti, selle all seisis jämedate tähtedega: “Eestimaa puhtaks!”
Tegin särgikandjaga juttu ja pärisin, milleks niisugune sümboolika. Vastuseks kuulsin: “Mina vihkan juute!” Olin jahmunud. Rakvere on väike linn Eestis. Siin elab ühtekokku kümmekond juuti. Neist keegi pole mõjukal positsioonil või ametikohal. Olen üsna kindel, et see noor mees pole oma elu jooksul juutidega isiklikult õieti kokkugi puutunud. Kust siis niisugune suhtumine?
Paar aastat tagasi vandaalitseti kohalikul juudi kalmistul. On tähelepanuväärne, et nii saksa- kui ka nõukogudeaegses Eestis püsisid juutide hauakivid puutumatuna! Kogu juudi kogukond rääkis tookord juhtunust, meedia aga nimetas seda leebelt noorte vallatuseks – mitte sõnagi antisemitismist.
Tallinnas on sirgeldatud taaveti täht maja seinale, kus elavad juudid. Ilmselgelt pole see juutide endi kätetöö.
Eesti juudi kogukonna esinaine C. Laud on saanud anonüümseid telefonikõnesid, milles soovitatakse juutidel Eestist lahkuda ja kinnitatakse, et “juutide koht on ahjus!”.
Kas nendest ebamäärastest seikadest ikka on mõtet juttu teha? Või näeme tonti seal, kus seda pole?
Me kõik teame, mis toimub viimastel aegadel Euroopas. Prantsusmaal on viimaste kuude jooksul täheldatud umbes 300 antisemiitlikku vahejuhtumit. Aeg esitab meile väljakutse otsustada, kelle poolt me oleme. Kas suudame täna seista juutide kõrval, andes neile tröösti ja kindlust?
Aabrahami Jumal ise julgustab meid selleks. Js 40:1-2 : “Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkige Jeruusalema meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Jehoova käest kahekordselt kõigi oma pattude eest!”

Kas Jumal on muutunud – tühistanud oma hingamispäevad ja igavese lepingu Iisraeliga? Kuna mõlemad sündmused toimusid ajaloos üheaegselt märksõna “kristlik kogudus” all, on nad selle medali erinevad küljed, millega ehib end hukkuv maailm.
Kui olin Jumalaga käinud umbes aasta, kiitsin ja tänasin ühel koosolekul Loojat eriliselt pühapäeva eest, millest olin leidnud korraga kõik taeva Siinai päevast Issanda armu erilise osaduseni just sel päeval. Kui olin lõpetanud, valitses ruumis algul vaikus, mille katkestas keegi vanem vend pomisedes, et me peame nägema selget piiri juutide hingamispäeva ja kristlaste pühapäeva vahel, mille uus ajastu olevat sinna tõmmanud. “Aga Jumal…,” pomisesin mina, suutmata mõista kristlasi, kes elava Jumala asemel teenivad teoloogilisi teatmeteoseid ja sotsiaalseid ümberkorraldusi.
Teada saades, et olen Iisraeli mantlipärija ehk “uus Iisrael”, oli alguses tunne nagu laulus “eestlane olla on uhke ja hää”, ehkki eestlase asemel olin nüüd juut ja pagan ühes isikus – nagu Vatikan, kes ennast uueks Iisraeliks loeb. Edasi läks raskemaks, nagu Raskolnikovil Dostojevski romaanis “Kuritöö ja karistus”, kes tõe ja õiguse nimel oli mõrva sooritanud. Ma nimelt hakkasin kogema mingit seost enda ja kõigi holokausti ohvrite vahel, keda minu uus seisus oli ellu äratanud.
“Mina ei ole teid tapnud,” karjusin ma, et vaigistada oma südant, “teie ise olete seda teinud!” Nad kuulasid vaikides. “Mina olen see, kes tuleb pärast teid,” jätkasin ma,“ sest kirjutatud on, et “vaim õpetab meid lugema ridade vahelt,” jätkasin. Nad vaatasid äkki mu poole. “No mis te vahite,” ulgusin ma raevus, “mina ju elan, aga teie…!” Selles just asi ongi. Ma ei tea, kes seda ütles.
““Jeruusalemma Sõnumid” on selleks liiga juudikeskne, et meie kogudus seda lugeda võiks,” ütles mulle pastor, kellele nimetatud ajakirja pakkusin. Aga Piibel? Kui see raamatute raamat ei oleks juudikeskne, poleks teda olemas, nagu taevast ja maadki. Ja kui me “vaimuliku Iisraelina” kinnitame, et “viibime” taevases olukorras Jeesuses Kristuses, kus ei ole juuti ega kreeklast, sest me kõik oleme üks Kristuses Jeesuses, olles Aabrahami soost pärijad”, siis me kordame juudikesksust raamatu pealkirjaga, mille autoriks on Jumal.
Väites end olevat Aabrahami soost vaimuliku Iisraeli, kellel puudub suhe juutidega, jõuame Kafka dimensiooni, millest väljapääsu ei ole. Seda aimates kuulutame üha valjemalt oma “tõelist kuninglikku vabadust”, pitseerides neid sõnu krampliku naeratuse ja hajevil pilguga, sest me oleme nii uus Iisrael, et juutidega koos ei saaks enam olla nende asemel, ilma et tuleks avalikuks, kus on Jumala Iisrael.

admin Tunnistused

Juutidel on kõnekäänd: elame kuni surmani

november 1st, 2002

Piret Udikas

84aastasele Simon Rubinsteinile tuldi koju järele, ta lohistati voodist välja ja viidi surma. Simoni vahistamiskäsule on käsitsi kirjutatud: ”Liiga vana, kirjutada ei saa. Enda jõul käia ei suuda, vajab arstiabi.”
Ent arstiabi vanataat ei saanud, sest “haiglas oli ruumipuudus”, võib lugeda Riigiarhiivi dokumentidest. Simon Rubinstein hukati.

Mõrvati kõik Eesti kodanikest juudid

Sama saatus ootas kõiki Eesti kodanikest juute, kes kartsid sakslasi vähem kui venelasi ega olnud seepärast rahvuskaaslastega Venemaale evakueerunud. Juulis 1941.a. tapeti bürooametnik Pärnust Michel Birnik, plekksepp Isak Bloch, kaupmees Leibe Bub…
Muusik Markus Dubrovkini hukkamissüüdistus oli nagu enamikul surma viidud juutidel ühesõnaline ja ammendav: juut. Saatusekaaslastega äravahetamiseni sarnane on ka Markuse ülekuulamisprotokoll. “Ei ole osa võtnud poliitikast ega kommunistlikust liikumisest, kuulub juudi rahvusesse, hädaohtlik riiklikule julgeolekule”.
Ohtlikud olid nad kõik: kübarategijatest pereemad, koolilapsed, klaveriõpetajad, pudukaupmehed. Noorim hukatutest oli paarikuine imik. 101 surmatud lapse seast noorim oligi Taube Kuschner, kelle kohta on “õpitud ameti” ja “süüline tegevuse” lahtrisse märgitud “juut, beebi”. Pärnu juudilapsed mõrvati sünagoogis-palvemajas. Otseseid tunnistajaid pole enam elus, kuid tõenäoliselt üritati lapsi tappa mitmel viisil. Kõigepealt toidusse lisatud mürgiga. Vanemad lapsed said sellest teada ega lubanud väiksematel toitu puutuda. Järgnes uus katse – ruumi, kus olid lapsed, lasti mürgist gaasi. Gaas ei tapnud neid. “Lapsed vingerdasid,” kõneles naine, kelle emale üks vangivalvur sellest oli rääkinud. “Siis toodi kohale arstid, kes süstisid lapsed surnuks.”
Marjaša Schein sünnitas Harku vanglas, Lilian Siku laps nägi ilmavalgust Tartu vangilaagris, kuid lühikeseks ajaks. Nii emad kui lapsed hukati.
Juutide hävitustöö käis üle kogu Eesti: Viljandis, Tartus, Tallinnas, Rakveres, Kiisal, Pärnumaal, Jõhvis, Kuressaares, Tapal, Paides, Võrus, Lehtses, Narvas.
1941.aasta juulist detsembrini mõrvati kõik eesti juudid vanglate keldrites ja õuedel, Harku rabas, Tartu tankitõrjekraavis, Pärnus Raeküla metsas. Mahalaskjad kuulusid Saksa erikomandosse ja Eesti omakaitsesse.
Teises maailmasõjas mõrvati 72 % Euroopa juutidest, ilma et neile oleks keegi sõja kuulutanud või nad oleksid kellegagi sõdinud. Nende ainus süü oli, et nad olid juudid.
Suur osa Euroopa riikidest ja kirikutest on juutidelt andestust palunud. Eesti ei ole seda teinud, kuigi Eesti oli ainuke riik Euroopas, kus hukati kõik siia jäänud oma kodanikest juudid.

Kelle kätega?

Varsti pärast sakslaste tungi itta võidi maailmavallutajatele kandu kokku lüües ette kanda – Eesti on “judenfrei”. Eesti sai juudivabaks nii kiiresti seetõttu, et juute jäi siia vähe (tuhatkond) ning mõrvatöö käis kiiresti.
Seni olid eestlased jaganud juutidega ühist saatust sõbralikult. Küüditamiste esimese lainega 1941.a.juunis veeti siit Siberisse surma 400 juuti, suhtearvult kümme korda rohkem kui eestlasi.
Eakamad inimesed meenutavad: mul oli hea tuttav või koolivend või töökaaslane – ühel päeval oli ta kadunud nagu vits vette.
Vähe usutav, et eestlased aitasid kaasa juutide hävitustööle mingist rahvuslikust vihast. Pigem oli see kaasajooksmine julma ajaga, kohati ajast ettejooksmine, enesesäilitamisinstinktist ajendatud püüdlikkus. Eestis ju juudipogromme ei esinenud. Nii märkis Eesti Julgeolekupolitsei ja SD komandör Martin Sandberg oma aastaaruandes, et “eesti rahva seas on rassistlikud seisukohad väga nõrgalt arenenud”.
Siiski ei ole meil põhjust end peibutada mõtetega, et meie ei teinud midagi, et Eesti oli okupeeritud maa, et juutide tapatöös on süüdi ainult sakslased.
Dokumendid kui erapooletud tunnistajad Riigiarhiivis räägivad teist keelt. Mahalaskjad kuulusid Saksa Erikomandosse (Sonderkomando) ja Omakaitsesse. Omakaitsel ja politseil oli ühine juht kolonel Johannes Soodla.
1941.a. 17. oktoobri Omakaitse juhtide ringkirjas pataljonidele ja kompaniidele kinnitatakse, et “arreteerimisel ja vahi alla võtmisel annab omakaitse politseile igasugust abi”. Omakaitse osales vahistamistel ja mahalaskmistel.
Eesti Omakaitse tegevuse ülevaates on kirjas, et 1941.a. juulist alates on Omakaitse liikmeid sageli kasutatud sõja- ja poliitiliste vangide transportimisel.
ENE väidab, et “uuesti asutati Omakaitse suvel 1941, saksa okupatsiooni ajal toimis Omakaitse territoriaalse julgestusorganisatsioonina ja hõlmas 32 000 meest. Omakaitse korraldas juutide ja mustlaste hävitamist.”
Pärnu juudi kogukonna kauaaegne liider Asja Hopp kinnitas: “ Sakslased ei teinud okupeeritud maades musta tööd oma kätega, selleks kasutati kohalikke inimesi.”
11.septembril 1941 andis Saksa julgeolekupolitsei korralduse, millega keelati juutidel vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis. Kuid paljud Eesti juudid hukati mitu kuud enne seda korraldus – juba juunis, juulis, augustis, ühe daatumina on märgitud 26. juunit.
Peaaegu kõik juutide hävitamisega seotud ring-, nime-, käsk- ja allkirjad, kirjavahetus ning protokollid on eestikeelsed, nimed dokumentidel tõendavad, et korralduste andjad ja täidesaatjad olid eestlased.
Ekspresidendi Lennart Meri ellukutsutud rahvusvaheline komisjon tõdes, et eestlaste käed on seotud juutide hävitamisega ka teistes lähiriikides.

Oli pealekaebajaid, oli päästjaid

Eesti linnade tänavatel majaseintel, tulpadel lipendasid kuulutused üleskutsega näidata, kus asuvad juutide korterid. Kui palju oli pealekaebajaid, ei saa me kunagi teada. Küll on teada, et Eesti juutide vara tassiti laiali, kuigi see oli seadusega karistatav. Arhiivis leidub kirju, kus palutakse luba juutide mööbli kasutamiseks.
Oli neid, kes andsid üles, kus elab veel vahistamata juute, aga oli ka neid, kes astusid oma elu ohtu seades juutide kaitseks välja. Kriisiajad paljastavad inimliku olemuse kõik registrid.
Artelli Oktoober tehnilise juhi Leib Lipelise kohta andsid positiivseid tunnistusi artelli töötajad Boris Niinemets ja Anne Kurlei. Leib oli Niinemetsa varjanud nõukogude võimumeeste eest. 14 allkirjaga läksid vahistatud Salomon Epsteini toetama Arnold Michelson, Maire Ojaste ja M. Riil. Samas leidus neid, kes andsid välja oma juudist kolleege.
Keemiatoodete artelli Flora töötajad läksid aitama juhataja Abe Bassilit – kahjuks esitati kõik abipalved kurtidele kõrvadele, mitte miski ei suutnud päästa juute hävitamisest.
Mittejuudist naine tahtis võimudelt saada teateid juudist mehe kohta, et temast abielu lahutada. Samas käis korduvalt politseis oma juudist meest päästmas sakslanna. Üks juut salgas maha oma rahvuse, tegutses aktiivselt poliitikas, kuulus isegi Kaitseliitu, saatuse tahtel pidi aga temagi surema koos oma rahuvskaaslastega.
Koonduslaagrisse viidi eestlanna, kelle süüdistuses võime lugeda: “Elas juudiga ja maksis altkäemaksu, et juut jääks vabadusse.”
Ka Klooga kandi rahvas aitas põgenema pääsenud juute. Pärnus elab naine, kes nägi Klooga raudteejaama lähedases metsatukas veel põlevat inimriita. On teada, et Klooga metsas põletati massiliselt juute riitades vaheldumisi puuhalgudega. Tolle ajastu mõttetud julmused on raiutud Kloogal kivisse: “Kõikide Eestis hukatud juutide mälestamiseks”.
Bertram Neitroff, Kiviõli julgeolukuprefektuuri veltveebel käis hoiatamas oma juuditarist sugulast. Muide, on tehtud ettepanek, et sellele mehele istutataks Iisraeli, holokausti mälestusansambli territooriumile nimeline puu. Yad Vashem säilitab puus ja kivis paljude nende mälestust, kes päästsid juute. Ainukeste eestlastena on sinna istutatud puu Eha ja Uku Masingu mälestuseks, kes päästsid oma õpilase.
“Kõik kes Eestisse jäid, tapeti ära. Miks seda tehti – mõistus ei võta,” rääkis Asja Hopp. “Juute on sajandeid jälitatud ja tapetud. Sellepärast on meil kõnekäänd: elame kuni surmani.
Pärnus hoiti suvel areteeritud juute hilissügiseni rõskes Betty aidas ja veeti jala Raeküla metsa. Juute ei õnnestunud korraga tappa, maa otsekui hingas surevate juutide all. Sellepärast – jah, me anname andeks, aga unustada ei saa.”
Asja Hopp lisas, et kuigi ta elab sõbralikus läbikäimises eestlaste ja venelastega, ei ole ta sugugi kindel, et olnu ei või korduda.
Antisemitism tõstab uuesti pead, eriti neis maades, kus minevikule ei ole ausalt silma vaadatud.

Faktid kõnelevad
11.-12. saj. põletasid ristisõdijad elusalt Jeruusalemma sünagoogis olevaid Jeesuse tapjaid.
Keskajal sundristiti Euroopa juute, juudi kommete täitjaid ootas inkvisitsioon ja verine tagakius.
Eestis on elanud juute 14. sajandist, kuid õigusetuses nagu igal pool mujalgi.
19. saj. keskel hakkas juutide arv siin kasvama, ehitati esimesed sünagoogid linnadesse.
1926.a. said 3045 siin elavat juuti esimestena maailmas kultuurautonoomia, juutide elus algas uus ajajärk.
1940. a. alanud okupatsiooni ajal lahkus enamik juute Venemaale.
1941. aasta lõpuks olid tapetud kõik Eestisse jäänud tuhatkond juuti. Meie koonduslaagrites mõrvati veel 19 000 Euroopast siia veetud juuti. Eestis oli üle 20 koonduslaagri, suuremad Narvas (15000 – 20 000 vangi), Viljandi lähistel, Kiviõlis, Eredal, Kloogal. Virumaa kaevandustes kasutati vange põlevkivi kaevandamisel, seal hukkus 8000 inimest. Paljud vangid hukati koonduslaagrite likvideerimisel vahetult enne sakslaste taandumist. Kloogal hävitati ühe päevaga 1944. a. 19. septembril 2000 inimest.
II maailmasõjas tapeti kokku üle 6 miljoni rahumeelse juudi. Poolas hukati 85 % ehk 2,8 miljonit juuti, NSVLi territooriumil 73 % ehk 1,720 miljoni juuti.
Stalini surm 1953.a. takistas käivitamast järelejäänud juutide hävitamise kava Venemaa koonduslaagrites.

Artiklis on kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale, Eugenia Gurin-Loovi raamatut “Juutide katastroof. Suur häving 1941”, ajakirja “Jeruusalemma Sõnumid”. Nimedes võib esineda ebatäpsusi.

admin Ajalugu

Aeg kahetseda, aeg andestust ja armu paluda

november 1st, 2002
Comments Off

Piret Udikas

Tallinnas Sakala keskuses ja Pärnus hotellis Viiking pidas loengu skandaalse raamatu “Holokaust luubi all”, mis nimetab holokausti ajaloovõltsimiseks, šveitslasest autor Jürgen Graf.
Aastal 1998 mõisteti Graf Šveitsis kolmeks kuuks vangi oma “uurimuste” eest. Sellest peale on ta oma vaateid propageerinud eksiilis, Graf on elanud Venemaal ja Iraanis.

Antisemiitlikku tuld ei süttinud

Jürgen Grafi kutsus Eestisse nähtavasti Kaido Nõmmik, kes andis välja ka tema raamatu, mis nimetab holokausti pettuseks. See raamat on keelatud paljudes Euroopa riikides.
“Holokaust luubi all” ilmus justkui kirjastuse “Kunst” väljaandel, kirjastus ise aga eitab enda osalust raamatu väljaandmisel.
Nõmmiku sõnul andis ta raamatu välja natsiküti, Simon Wiesenthali keskuse töötaja Efraim Zuroffi visiitide tõttu Eestisse. On arvatud, et raamatu ilmumise eesmärgiks oli puhuda lõkkele antisemiitlikke meeleolusid Eestis. See ei õnnestunud, sest eesti ajakirjanduses ilmus üllitise kohta kriitilisi retsensioone.
See aga ei takistanud saavutamast raamatul suurt ostu- ja tõenäoliselt ka lugejamenu.
Tallinnas oli revisjonisti kuulama-vaatama tulnud igas vanuses inimesi: neonatsi välimusega noori, pensionäre, eesti- ja venekeelseid, kokku võis publikut olla 250 ringis.
“Saan rääkida vabas Eestis seda, mida demokraatlikus Šveitsis rääkida ei saa,” üritas Graf kuulajaile mett moka peale määrida.
Missugused on siis need Grafi revisjonistlikud vaated? “Oleks normaalne muuta kunagisi arusaamu ajaloost ja kummutada kuue miljoni juudi mõrvamine Teise maailmasõja ajal,” ütles Graf. Tema arvates suri getodes ja laagrites mitusada tuhat juuti ja seda peamiselt nälja ja tüüfuse kätte. Ta eitab juutide hävitamise massilise programmi ja surmalaagrite ning gaasikambrite olemasolu. Miljonid tapetud juudid olevat juutide enda väljamõeldis.
Eesti Päevalehes ilmus ajaloolase Marek Tamme artikkel, kus autor kinnitab, et pole oluline, kas juute tapeti miljonite või tuhandete kaupa, gaasikambrites või lasti maha, igal juhul oli see sihikindel juudi rahvuse hävitamine.
Eesti juudi kogukonna ajalehe Hašahar toimetaja Elhonen Saks kirjutab selle aasta mai-juunikuises numbris, polemiseerides ühe juutide elu käsitlevale telesaatele vaenulikult reageerinud inimesega. “Genotsiid on osaline, valikuline rahvastiku hävitamine. Kõiki pole kunagi tapetud, lapsed on reeglina rahule jäetud. Holokaust oli totaalne, üleüldine häving. Hukkamisele kuulusid kõik, kaasa arvatud rinnalapsed. 20. jaanuaril 1942 Berliini lähedal Wannsees kinnitatud plaani kohaselt kavatseti tappa kõik Euroopas elavad juudid – kokku 11 000 000 inimest. Plaan jäi täitmata, natsidel “õnnestus” hukata ainult 6 000 000

Meie teod tulevad tagasi meie enda peale

Miks ühest Grafist üldse nii palju rääkida? Eestis on ennegi käinud kummaliste arvamustega inimesi, kes üritavad oma ideid teistele pähe määrida.
Möödanik ja tänane päev näitavad, et nendes maades, kus minevikule ei vaadata ausalt silma, ei vabaneta sellest kunagi. Maades, kus ei tehta natsismiga lõpparvet, tõstab koletis uuesti pead.
Kahjuks ei ole holokaust ei juutide ega kellegi teise väljamõeldis. Miljonite tapetud juutide kohta on lugematul arvul tõendeid. Ka Eestis. Meie Riigiarhiivis võib iga kahtleja, iga revisjonist, iga ajaloolane ja ajakirjanik leida suurel hulgal dokumente, mis jutustavad umbes tuhande Eesti juudi ja 19 000 mujalt, peamiselt Ida-Euroopast siia veetud juudi surma minekust. Dokumendid on eestikeelsed, eestlased andsid korraldusi ja kandsid ette nende täitmisest, eestlased kaebasid, kirjutasid alla, aga käisid ka vahistatud juutide eest kostmas ja nende süütust tõestamas..
Arhiivis leidub palju nimekirju tuhandete tapetutega koonduslaagritest, kus peeti hukatud juutide kohta regulaarset arvet. Mustlasi tapeti niisama, vaid üksikutel aruannetel on märgitud surma saadetud mustlaste arv.
Sina revisjonist ja kahtleja – võta ette külaskäik Riigiarhiivi ja veendu, et holokaust neelas juute meie enda õuel. Ja kui ebameeldiv see meile ka pole – paljud eestlased, eriti omakaitselased on süüdi juutide hävitamises.
Iisraelis Yad Vashemi holokausti memoriaalansamblis on suur hulk toimikuid hukatud inimeste nimekirjadega, sakslased ise jäädvustasid oma tapatööd filmilindile, Lääneriikide arhiivides leidub väga palju materjale.
1945.a. novembris algas kuulus Nürnbergi protsesss, kus kogu maailm sai näha natside jõledusi.
Tunnen eakat eestlannat, kes sattus Klooga raudteejaama lähedal peale põlevale inimriidale.
Me võime jätkuvalt eitada eestlaste osalust holokaustis ja väita, et kõik oli sakslaste kätetöö.
Kuid enne võiksime mõelda, mida teeb Jumal rahvaga, kes on taga kiusanud tema silmatera, omandrahvast. Piibel viitab sellele korduvalt: Ob 12-15: “… ära rõõmutse Juuda laste pärast nende hukkumispäeval, ära oma suuga suurusta hädapäeval!…ära pista kätt tema varanduse külge tema õnnetusepäeval! Ära seisa teelahkmel tema põgenikke hävitamas… Sest Jehoova päev on ligidal kõigi rahvaste jaoks! Nõnda nagu sina talitasid, talitatakse sinuga, su teod tulevad tagasi su oma pea peale!”

admin Ajalugu