Archive

Archive for november, 2002

AM ISRAEL HAI!

november 1st, 2002
Comments Off

Ela ja õitse, Iisrael!

Irina Stelmach

Meie, allakirjutanud, väljendame solidaarsust Iisraeli kangelasliku rahvaga tema võitluses oma olemasolu eest. Oleme sunnitud tunnistama, et rahvas, kelle panust maailma kultuuri on raske üle hinnata, seisab järjekordselt füüsilise hävingu ohu ees.
Lakkamatud plaanipäraselt organiseeritud igapäevased Iisraeli tsiviilelanike massilised tapmised, antisemiitlikud provokatsioonid Euroopas, rahvusvahelise massimeedia selgelt väljendatud Iisraelivastane hoiak, rahvusvaheliste organisatsioonide sanktsioonid Iisraeli vastu – kõige selle eesmärgiks on sundida Iisraelit loobuma oma põlistest maadest.
Loeme et araabia maade valmidus tunnistada Iisraeli kui riiki pärast seda, kui on ära antud Ida-Jerusalemm, Juudamaa, Samaaria ja Gaza sektor, on taktikaline kavalus. Loobudes nendest maadest, kaotab Iisrael võimaluse ennast üldse kaitsta.
Eesti teab oma ajaloost, et sellise “rahulepingu” sõlmimise tagajärjel teise maailmasõja käigus Eesti kui iseseisev riik kadus Euroopa kaardilt.
1967. aastal Kuuepäevase sõja käigus, kui kolm araabia riiki (Egiptus, Süüria ja Iraak) tegid järjekordse katse hävitada juudiriik, ei tulnud ükski riik maailmas Iisraelile appi, kuigi vaenlase jõud olid kolmekordsed võrreldes Iisraeli omadega. See tõendab, et maailm võtab Iisraeli riigi hukku külmalt ka praegu.
Maailm ei taha aru saada, et araablaste vaenu põhjuseks ei ole Iisraeli territoorium (mis moodustab 1/500 osa araabia maadest) vaid Iisraeli olemasolu kui selline. Nende jaoks ei tule rahu enne, kui Iisrael on maamunalt kadunud.
Kaotanud Iisraelile viis sõda, on araablased välja töötanud pikaajalise hävitusplaani. Selle põhitaktikaks on igapäevane verine terror, järjekindel Iisraeli delegitimatsioon maailma poliitilisel areenil, ettevalmistus sõjaks. Peamiseks ja kõige tähtsamaks eesmärgiks on islami püha maa Palestiina vabastamine juudi rahvast.
Selle eesmärgiga, mitte aga Palestiina araablaste õiguste kaitsmise eesmärgil oli loodud Egiptuses Palestiina Vabastamise Organisatsioon, samuti loodi Palestiina Autonoomia. Selle eesmärgiga luuakse Palestiina riiki.
Palestiina araablaste kannatustes, keda maailma üldsus nii kõvasti kaitseb, on süüdi araabia maad, kes 55 aastat hoiavad põgenike laagrites nende poolt petetud inimesi.
Maailm on unustanud või ei tea, et Iisraeli riigi eksisteerimise ajal on peaaegu miljon juuti vägivaldselt välja aetud araabia maadest. Kuid põgenike probleemi ei tekkinud, kuna Iisrael võttis kõik põgenikud vastu.
Kui maailma üldsus tõeliselt tahab õiglust Palestiina ja Iisraeli küsimuse lahendamisel, siis ÜRO resolutsioon nr.194, mis annab palestiina põgenikele õiguse naaseda oma kodudesse, peab andma sama õiguse ka juudi põgenikele araabia maadest. ÜRO Peaassamblee otsuse nr.181 põhjal rajanev palestiinlaste enesemääramise õigus peab laienema ka araabia maadest põgenenud juutidele!
Kuid tegelikuses isegi need põlised maad, mida Iisrael vabastas isaamaasõdade käigus, on ÜRO poolt kuulutatud “okupeeritud maadeks”, mida rahvusvahelise õiguse järgi on keelatud asustada.
Kuidas siis aru saada rahvusvahelise õiguse põhialustest, kus on öeldud, et vallutaja, kes on kaotanud sõja ennast kaitsvale riigile, ei saa enam pretendeerida territooriumidele, vallutaja on kaotanud sõja käigus. Sellisel juhul peaks Poola ja Tšehhi tagastama Saksamaale “okupeeritud” Sileesia, Pommerimaa ja Sudeedid.
USA poliitika suunitlus, mis sundis Iisraeli taganema 1967.a. piirideni, oli esmakordselt kasutusel enne operatsiooni “Torm kõrbes”, kusjuures USA väga hästi teadvustas endale, et seab sellega ohtu Iisraeli kui riigi eksisteerimise. Ka täna, kui on selge, et “rahuprotsessi” tulemusena loodud Palestiina Autonoomia, mille loosungiks on “territooriumid rahu vastu”, eelistab majandusliku ja kultuurielu arengu asemel toota elusaid pomme, nõuda Palestiinas Autonoomiale riigi staatust, on vastutundetu ja kuritegelik.
Me kutsume üles kõiki ausaid inimesi kogu maailmas toetama Iisraeli tema õiglases võitluses oma maa eest! Ei tohi lubada, et raske kätetööga ülesehitatud ja õitsvaks ning majanduslikult kõrgeltarenenud maailmariigiks muudetud maa muutuks jälle kõrbeks. Araablastele, kes ülistavad sõda kui eksisteerimisnormi ja vägivalda kui elu põhimõtet, ütleme resoluutselt ja ühetähenduslikult “ei”.
Iisraeli saatus on ka meie igaühe saatus. Reetes Iisraeli, reedame iseendid.

admin Teoloogia

Iisrael, sa ei ole üksi

november 1st, 2002
Comments Off

Piret Udikas

13. oktoobril oli Tallinnas Balti Misjonikeskuses toetusõhtu Iisraelile. See oli korraldatud resonantsiks kaks päeva varem Washingtonis, Valge Maja lähedal Ameerika Kristliku Koalitsiooni korraldatud toetusavaldusele Iisraelile. USA kristliku solidaarsusralli korraldajad deklareerisid, et miitingust osavõtt võib nagu palved ja muu toetus muuta rahvaste saatust ja ajaloo käiku.
Toetusõhtu Tallinnas korraldasid Jeruusalemma Rahvusvaheline Kristlik Suursaatkond, Ühing Iisraeli Sõbrad, Metodisti kirik, Tallinna Pereraadio, Eesti Kristlik Rahvapartei jt. Miitingu idee algataja oli Kaarel Aruste Kristlikust Rahvaparteist. Üks eesmärke oli anda moonutamata pilt Iisraelis toimuvast.
Toetuspäeval osales pastoreid, poliitikuid, juute, kristlasi Tallinnast, Pärnust, Tartust jm.

Kas suudab eesti rahvas oma juute kaitsta?

15 Riigikogu saadikust koosneva Eesti-Iisraeli sõprusrühma esimees Aimar Altosaar tõi oma toetuse Iisraelile.
Juudi religioosse kogukonna esimees Dmitri Litvak tänas eesti rahvast, et võeti vastu otsus hakata tähistama holokausti päeva.
“Tooras on öeldud, et me peame elama sõbralikult koos kõigi rahvastega, kuskil pole öeldud, et maa peal on rahvaid, keda peab tapma. Vastupidi: Piibel õpetab isegi oma vaenlasi armastama.
Oleme tänulikud eesti rahvale, et oleme võinud siin elada, et oleme võinud integreeruda eesti ühiskonda.”
Tartu Elu Sõna koguduse pastor Albert Türnpu: Läbi ajaloo on eelnenud juutidega füüsilisele arveteõiendamisele antisemiitlik propaganda. Me peaksime võtma väga tõsiselt praegusi juudivaenulikke väljaastumisi, Delfi portaal kubiseb antisemitismist.
Ajakirjanduses on palju olnud juttu sellest, kuidas sõja ajal päästeti palju Taani juute tänu printsi otsesele sekkumisele. Vähem teatakse näidet Bulgaariast, kus natside käsklusele kohalike juutide raudteejaama ilmumiseks ummistas bulgaaria intelligents kõik vaksali juurdepääsuteed ning teatati: me ei luba oma juute hävitada. Kas suudab eesti rahvas edaspidi seista niisama kindlalt oma juutide kaitsel?
Loomulikult on Iisraelil õigus end kaitsta, meelehärmi teeb, et maailma ajakirjandus on palestiinameelne.
Kas Eesti suudab midagi minevikust õppida? Kui laseme käest inimlikud väärtused, laseme käest õiguse olla õnnistatud, siis ei ole Eestimaal tulevikku.
Albert Türnpu lõpetas viitega Ruti raamatule: “…sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal.” (Ru 1:16)
Eesti kristliku rahvapartei esindaja Aldo Vinkel meenutas, et nende partei põhikirja on pandud kohustus toetada Iisraeli. “Soovime ja loodame, et Jumalal on kontroll nende olukordade üle, te ta lõpetaks viha ja kurjuse Pühal Maal ja hoiaks oma rahvast.”

Euroopat ei või usaldada

Mart Metsala, Tallinna Valguse Tee koguduse pastor: “Võtan sõna Tallinna pastorite nimel. Meilt küsitakse: miks te aitate juute. Vastan: kui ma olin hädas, aitas mind üks juut – Jeesus. Ja ma vajan tema abi iga päev. Me ei oleks alles siin maa peal, kui poleks olnud lunastust.”
Kurjus on praegu tõusmas uuel viisil. Karta on, et see, mis tuleb, on veel koledam. Tõusmas on rahvaste liit, kes prohvet Hesekieli sõnade järgi on minemas uuesti Iisraeli kallale.
Pärast I maailmasõda öeldi: see on viimane maailmasõda, enam hullemat ei saa tulla. Läks paarkümmend aastat ja tuli II maailmasõda, veel koletum. Näis, nagu oleks Euroopa üks vägevamaid kultuurrahvaid peast segi läinud, arvas Mart Metsala.
“Kui jälgida, mis toimub praegu Euroopa linnades, kus põletatakse sünagooge, karjutakse tänavatel “surm juutidele”, siis ma küsin: kuidas võib sellist Euroopat usaldada?
Kristlased on saanud juutidelt kõik, mis neil on, see on kogu nende pärand. Kui Eesti iseseisvusaja alguses hakati siia tooma humanitaarabi, viisime ühe saadetise Tallinna juudi kooli. Meilt küsiti: miks te seda teete, mida te meilt vastu soovite? Vastasime: me ei taha mitte midagi. Sest kõik, mis meil on, oleme saanud teilt, see on teie pärand.
Meie soov täna on, et Eesti ja Iisraeli vahel oleks lähedane koostöö. Kirjas efeslastele on öeldud: “Seepärast tuletage meelde, et teie, kes te toona olite paganad päritolu poolest ja keda ümberlõikamatuteks nimetasid need, keda nimetatakse päritolu poolest ümberlõigatuteks, ehkki seda tehti kätega, et teie tol ajal olite ilma Messiata, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuse lepingule, et teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga, Kristuses Jeesuses, olete teie, kes te toona olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest Tema ise on meie rahu, kes on mõlemad teinud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab, vaenu – oma ihu kaudu, kui Ta muutis kehtetuks sätestatud käskude Seaduse, et Ta looks eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu… sest Tema läbi on meil mõlemail ligipääs Isa juurde ühesainsas Vaimus.” (Ef 2: 11-19)
Folkansambli Keshet kontsert juudi muusikast soojendas kõigi Iisraeli sõprade südameid.
Pöördumise Eesti ja Iisraeli vabariigi presidendile luges ette ajakirjanik Irina Stelmach. See võeti vastu ühel häälel.

admin JRKS

Lehtmajadepüha 2002 Iisraelis

november 1st, 2002
Comments Off

Peeter Võsu

Tänavu oli Eesti esindatud lehtmajadepüha pidustustel Jeruusalemmas kuue osavõtjaga. Pidustused kestsid seitse päeva, sisaldades mitmeid unustamatuid muljeid.

Pidustuste kõrgpunktideks olid Iisraeli peaminister Ariel Sharoni kõne avaüritusel ja rahvuslike esindajate vastuvõt presidendilossis. Muljet avaldasid ka kontsert ja palve Ein Gedi kõrbes, Surnumere ääres, Jeruusalemma marss ja rahvuslike juhtide vastuvõtt Rahvusvahelises Kristlikus Suursaatkonnas, Jeruusalemmas.
Iga päev toimusid konverentsikeskuses seminarid, kontserdid ja etendused. Lauludel ja tantsudel oli ürituse meeleolu loomisel tähtis koht. Umbes 3.500 istekohaga saal oli enamasti rahvast täis. Konverentsikeskuse fuajees võis osaleja osta salvestusi toimunust, Iisraeli sümboolikaga meeneid, muusikat, parfümeeriat, kirjandust.
Ariel Sharoni avaürituse avasõnad väljendasid teatud moel samu tundeid ja atmosfääri, mida võis tajuda kõikjal Iisraelis. Ta ütles, et esinemise pinge on tavaline nähtus, aga siin tundes ja tajudes publiku tõelist sõprust, on kõik pinged ja kartus kadunud. Tema sõnadel oli eriline kaal ja varjund pärast ilmselt maailma kõige tihedama turvakontrolli läbimist, et saali pääseda ning asjaolu tõttu, et ka tema kõne ajal katsid nii lavalt kui ka saalist turvamehed oma pilkudega eranditult iga inimese ja paiga kogu saalis.
Peaminister rõhutas, kui oluline on nii temale kui ka kogu Iisraeli riigile rahvusvahelise kristlaskonna toetus. Iisraeli riigi ja kristlaskonna loomulikku ühtekuuluvust väljendas ka peaministri repliik: “Iisraelis olles ei vaja te turismialast kirjandust, teil on meie maa kohta olemas raamat – Piibel”. Ariel Sharoni kõne keskmes oli järgmine sõnum: see, et Iisraeli riik ei ole kahe aasta jooksul suutnud terrorisõjale lõppu teha, ei näita mitte tema nõrkust, vaid tugevust – “me ei ole nii nõrgad, et hakkaksime tsiviilelanikke tapma”. Ta osutas faktile, et kaasajal on Iisraeli riik pidanud kuus enesekaitse sõda ja on kõik need võitnud. Vaatamata sellele on ta nõus läbi rääkima maade loovutamisest. Kompromissitu on ta aga küsimustes, mis seavad ohtu riigi kodanikud või eksistentsi.
Ettekande lõpus kutsus peaminister Sharon kristlasi Iisraeli. Ta lisas: “Üheskoos, solidaarsuses ja Jumala abiga me võidame”. Enne lavalt lahkumist andis peaminister Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna juhtidele üle Iisraeli riigi poolse tuunustusena tänukirja organisatsiooni tähelepanuväärse tegevuse eest.
Avaõhtul kandsid rahvuslikud esindajad üksteise järel lavale riikide lipud. Ka sini-must-valge trikoloor leidis koha ligi 70 teise lipu vahel lava kohal, kuhu see jäi kuni ürituse lõpuni.
Presidendi vastuvõtule lossi pääses 60liikmelise delegatsiooni koosseisus ka kaks Eesti esindajat. Vastuvõtt oli soe ja südamlik. Sarnaselt peaminister Ariel Sharoniga rõhutas president Moshe Katsav Iisraeli riigi kompromissivalmidust loovutamise osas, kuid mitte seades ohtu kodanike või riigi julgeolekut. Samuti rõhutas Moshe Katsav Iisraeli riigi lähtumist samadest väärtushinnangutest, millele toetub kristliku taustaga lääne ühiskond – isegi raskes olukorras keeldub Iisrael kasutamast samu vahendeid, mida terroristidki, tappes tsiviilisikuid, naisi ja lapsi.
Sarnaselt riigijuhtidele näitas ka Jeruusalemma Marss, et rahvas tänaval hindab rahvusvahelise kristlaskonna toetust Iisraelile neile raskel ajal. Traditsioonilise lehtmajade püha pidustuse Jeruusalemma Marsi korraldajaks on Jeruusalemma linnavalitsus. Rahvusvaheline Kristlik Suursaatkond korraldaja suurima partnerina tõi tänavu marsile ligi neli tuhat osavõtjat. Kokku osales marsil ligi 12 tuhat Iisraeli sõpra. Tänavatele oli tulnud tuhandeid pealtvaatajaid ja umbes kaks tuhat politseinikku ja sõdurit üritust turvama.
Tänaval hõigati korduvalt möödamarssivate riikide nimesid. Sageli kallistasid pealtvaatajad möödujaid. Seda, et rahvusvaheline kristlaskond osaleb marsil, nimetati korduvalt ja eriti positiivsete väljenditega.
Kogu lehtmajadepüha oli tänavu rohkem kui kunagi varem meedia tähelepanu keskmes. Kõiki sündmusi kajastasid Iisraeli suured ajalehed ja rahvuslik ringhääling. Samuti olid tippsündmuste ajal kohal reporterid CNNist, BBCist ja muudest rahvusvahelistest meediakontsernidest.

Kuue eestlase osalemine lehtmajadepüha pidustustel tuhandete külaliste hulgas ei ole ju kuigi suur arv. Ometi oli see ühe riigi lisandumine umbes seitsmekümnele ja see ei jäänud märkamatuks. Olukorras, kus väike Iisraeli rahvas püüab umbes 200 korda suurema vaenuliku Araabia maailma keskel ellu jääda, on kerge lootust kaotada. Ilmselt on rahvusvahelise üldsuse toetus see, mis hoiab üleval vapra riigi moraali ja lootust. Juba üle kahe tuhande aasta tagasi ennustas Piibel Iisraeli rahva tagasipöördumist oma maale. Viibimine nende sündmuste keskel ning toetuse avaldamine Iisraeli rahvale tundub eesõigusena olla osa nendest Piibli ennustustest.

admin Peatoimetaja veerg

JRKS korraldab reisi Pühale Maale

november 1st, 2002
Comments Off

09 – 19 oktoobril 2003

Peeter Võsu

Reis sisaldab:

- sõidud Tallinnast Jeruusalemma ja tagasi

- ööbimise Jeruusalemma hotellis ja mujal Iisraelis koos hommikusöögiga (10 ööd)

- kordumatu võimaluse osaleda 7 päeva Lehtmajade Püha pidustustel

- ekskursioonid Galileasse, Surnumere äärde ja Eilatisse

Orienteeruv osavõtumaks 18000 EEK huvi korral ühendust võtta

Tel. 050 59935 või E-mail pvosu@online.ee

admin JRKS

Kellele peaks kuuluma Jeruusalemm?

november 1st, 2002
Comments Off

"Hašahar”

Elhonen Saks

“Lugesin 2. mai Eesti Päevalehes ilmunud Sergei Stadnikovi artiklit “Islami püha linn Jeruusalemm” ja jäin nõutuks. Minu teada on Jeruusalemm püha mitte ainult islamiusulistele, vaid ka kristlastele ning judaistidele. Täpsemalt: püha ei ole linn tervikuna, pühaks peetakse Ida-Jeruusalemmas asuvat vanalinna.
Jeruusalemm on unikaalne nähtus maailma ajaloos. Usklikud väidavad, et vanalinna keskuses, Templimäel asub maailma nurgakivi – kalju, millel Jumal seisis, kui ta universumi lõi. Ajaloolaste andmetel on linna 37 korda vallutatud, purustatud, maha põletatud ja uuesti üles ehitatud. Mitte kusagil ei ole valatud nii palju verd ja pisaraid kui siin.
Kellele peaks see erakordne linn kuuluma?

Kellele peaks see erakordne linn kuuluma?
Stadnikov kirjutab: “Pidades silmas ajaloolis-religioosseid aspekte nõuavad sisuliselt kõik islamiriigid poliitilise suveräänsuse taastamist vähemalt Ida-Jeruusalemma üle. Ja võib olla kindel, et sellest eesmärgist ei taganeta kunagi.”
Seega tuleks vanalinn anda araablastele.

Juudi rahva häll

Minul on teine arvamus. Tutvugem Jeruusalemma ajalooga. Esimest korda mainitakse linna (Rušalimi nime all) egiptlaste ürikutes 19. saj. e.Kr. Linn oli kantud vaenulike kindluste nimekirja. Sel ajal oli läänesemiidi suguharude poolt asustatud Kaananimaa suurte naabrite huviobjektiks, asudes “koridoris”, mis ühendas Aasiat ja Aafrikat. Jeruusalemm sattus vaheldumisi egiptlaste või hetiidide võimu alla.
13. saj. e. Kr. algas idasemiidi suguharude immigreerumine kaananlaste aladele. Erinevalt teistest Lähis-Idas elanud rahvastest ei tunnistanud nemad jumalateks inimkätega valmistatud iidoleid, vaid nähtamatut Püha Vaimu – maailma loojat ja valitsejat. Paari sajandi jooksul assimileerusid nad kaananlastega. Elati üksikute, sageli omavahel vaenutsevate hõimudena. Hästikindlustatud Jeruusalemm jäi sõltumatuks linnriigiks.
1003.a. e. Kr. vallutas Jeruusalemma juuda hõimu kuningas Taavet ja kuulutas selle kõigi semiidi hõimude ühtseks pealinnaks. Sellega lõppes heebrea rahvuse formeerumine ja Iisraeli riigi loomine. Taaveti poja Saalomoni valitsemise aeg (965-928 e. Kr.) oli Iisraeli õitseaeg.
Tänase päevani peavad juudid Jeruusalemma oma rahva hälliks – kõige otsesemas mõttes.
Jeruusalemm oli algul Iisraeli riigi, hiljem Juuda riigi pealinnaks ligi 400 aastat. 609.a. e. Kr. vallutasid linna egiptlased, neli aastat hiljem babüloonlased. Egiptuse ässitusele alludes kuulutas Juuda end 601 uuesti sõltumatuks, mäss suruti maha kolme aasta pärast. 588 algas uus juutide ülestõus, see lõppes katastroofiga. 586 vallutas Babüloonia keiser Nebukadnetsar Jeruusalemma ja lõhkus ta maani maha, kõik elanikud küüditati.
Poole sajandi pärast purustati Babüloonia uue Lähis-Ida suurriigi Pärsia poolt, juutidel lubati oma kodumaale tagasi pöörduda ja Jeruusalemm taastada. Juudamaa jäi piiratud autonoomiaga Pärsia provintsiks – ligi kahesajaks aastaks.
332 e. Kr. jõudis oma sõjakäigul Pärsia vastu Jeruusalemma Aleksander Suur. Juudid liitusid temaga ja neile anti kreeklastega võrdsed õigused. Aga Aleksander suri õige pea ja tema impeeriumis algasid lõpmatud kodusõjad. Aastast 301 e. Kr. jäi Juudamaa Egiptuse Ptolemaioste riigi koosseisu. See oli juutidele hea aeg. 200 e. Kr. vallutas Jeruusalemma Süüria riik. Nende kuningad Seleukosed püüdsid juute vägivaldselt helleniseerida. Algas Kreeka-vastane ülestõus. 164 e. Kr. vabastasid juudid Jeruusalemma linna ja 149 kuulutati kogu Juudamaa sõltumatuks.
Järgmisel sajandil said kõigi Vahemereäärsete maade peremeesteks roomlased. 79. a. e. Kr. vallutasid nad Jeruusalemma. Rooma keisrid jätsid juutidele üsna laialdase omavalitsuse. Juudamaa kuningad olid sisuliselt isevalitsejad. Riigi õitseajaks kujunes Herodes Suure võimuloleku aeg (37-4 e. Kr.). Ta teostas Jeruusalemmas suurejoonelisi ehitustöid, eriti silmapaistvaks hooneks oli Teine Tempel, üks tolle ajastu monumentaalseim ehitis Lähis-Idas. Sõbralikud suhted kestsid 100 aastat.

Jumal aitab Jeruusalemma tagasi võita

Usulistel põhjustel tekkisid roomlastevastased liikumised. 66. a. algas Juudi-Rooma sõda. Jeruusalemm sai vabaks, aga ainult neljaks aastaks. 70.a. õnnestus Titusel pärast raskeid lahinguid Jeruusalemm vallutada. Linn ja Tempel hävitati, kuid oma suure võidu meenutamiseks jäeti alles väike tükk läänepoolsest müürist. Sellest kujuneski juudi rahva pühapaik – Nutumüür. Üle maailma hajutatud rahva ainukeseks sidemeks oli vankumatu usk, et Jumal aitab neil Jeruusalemma tagasi võita. See lootus säilitas rahvuse.
Juudid olid kodumaata ligi kaks tuhat aastat. Selle aja jooksul vahetusid Jeruusalemma valitsejad mitukümmend korda, kuid alati lubati juutidel Nutumüüri juures palvetamas käia. Erandiks oli ainult ristirüütlite loodud Jeruusalemma Kuningriigi aeg (1099-1187) ja aastad 1948-1967, mil Jeruusalemm oli Jordaania poolt okupeeritud.
Jeruusalemma tähendust juudi rahvale iseloomustab kõige paremini tsitaat Eesti kirjaniku, kirikutegelase ja poliitiku Jaan Lattiku reisiraamatust “Lõunamaale”, mille ta kirjutas 1926.a. pärast Jeruusalemma külastamist: “On olemas tükk templimüüri. Külm kivi ei ole vist küll ühelegi rahvale ilmas nii kallis olnud, kui ta on olnud juutidele. Tulevad kähku, annavad otsekohe kivile suur. Nii on see kestnud aastasadasid. Ei ole ükski jõud suutnud juuti ära ajada selle müüriraasukese äärest. See on tema oma.”
Juudid on nõus tunnistama Palestiina sõltumatust. Nad on teinud araablastele hulga järeleandmisi. Ainult ühes küsimuses ei saa olla kompromissi. Rahu saabub Lähis-Itta ja Palestiina riik luuakse alles siis, kui araablased loobuvad absurdsest nõudmisest Ida-Jeruusalemmale.”

admin Ajalugu

Kuidas elada juudina

november 1st, 2002

“Kui te ei lase oma pojal kasvada juudiks, jätate ta ilma pärandusest…”
Peterburi sünagoogi kogunes üle poolesaja 12-13aastast noormeest ja neidu, et tähistada nende täisealiseks saamist. Kokku tulid linna juudi kooli, aga ka teiste koolide juudi noormehed ja tütarlapsed, et saada pühitsetud täiskasvanud juudiks.
Tähtsaks päevaks valmistuti hoolega ja kaua aega, õpiti, kuidas elada juudina.
Sünagoogi olid kogunenud täiskasvanuks pühitsetavate vanemad, õpetajad, sõbrad. Saal oli ehitud ja tuledes. Noored ilmusid pidulike helide saatel ja liikusid otse saali keskele – oli ju nende päev.
Rabi Tsvi Pinski avas õhtu. Kantor Boruh Finkelštein esitas laulu “Kuula, mu poeg”.
Sõna võtsid Peterburi pearabi M.-M Pevzner, juudikooli direktor ja juudi kogukonna esimees M. D. Grubarg, Iisraeli konsul Peterburis Š. Polištšuk.
Üllatuseks kõigile vaadati koos videofilmi, millele oli jäädvustatud tähtsaks sündmuseks valmistumine. Esitati ka mininäidend ühest hassiidi mõistujutust. Tütarlapsed kandsid ette kompositsiooni, mis on pühendatud juudi rahva ajaloos erilist rolli mänginud naistele.
Nüüd juba täiskasvanud, seega ka võrdõiguslikud kogukonna liikmed lugesid palve “Šma Israel”. Keegi ei suutnud enam oma tundeid varjata – pisarad ilmusid päevakangelaste, vanemate sõpraede silmisse.
Ükski pidu ei möödu kingitusteta: kõik noored said kogukonna poolt kingituseks Toora

admin Lühisõnumid

Antisemitism vene moodi

november 1st, 2002

Lehhaim

Tõlkija: Piret Udikas

Venemaal ilmuva juudi kogukonna kirjanduslik-publitsistliku ajakirja “Lehhaim” selle aasta 3. numbris ilmus ärevust tekitav artikkel olukorrast Kostroma oblasti linnades.
Vaenamine käib avalikult

Juudivaenulikke intsidente tähendati mitmes linnas, teiste hulgas ka Nerehtis. Ühe antisemiitliku grupeeringu jultunud liikmed ajavad täiesti avalikult ja segamatult juudivaenulikku kampaaniat, hirmutavad ja peksavad inimesi.
Ajakiri avaldas Kostroma juudi kogukonna esimehe Andrei Ošerovi kirja oblasti kubernerile.
Ajakirjas “Juudi sõna” nr 7 ilmus informatsioon Venemaa pearabi Berl Lazari pöördumisest kuberneri poole üleskutsega lõpetada antisemiitlikud aktsioonid.
Nimetatud pöördumine sai ajendiks paljudele antisemitismi ja ksenofoobiat (võõraviha) käsitlevatele artiklitele paljudes kohalikes väljaannetes.
“Lehhaimi” ajakirjanikud otsustasid sõita Nerehti, et näha oma silmaga, mis tegelikult toimub. Juba linnas ringi sõites märkasid nad rahvastevahelist vaenu väljendavaid kritseldusi majade seintel.

Hämamine kestab

Asja uurimisega tegelevad oblasti prokuratuur jt organisatsioonid. Nende esindajate sõnul pole neile mitte ühtegi konkreetset signaali antisemitismi kohta saabunud.
Prokuratuuri kutsuti ka artikli autor ja küsiti, miks too arvab, et ühe poisi peksmine vaksalis on antisemiitlik akt, aga mitte tavaline huligaansus. “Vastasin, et info tuli sellelt samalt poisilt ja tema emalt ja nende sõnul peksid poissi noorukid vastavate eraldusmärkidega jopedel. Nii oli kohe selge, kellega oli tegemist.”
Galitski imestas, et artikli autor ei pöördunud administratsiooni poole, vaid kirjutas kirja Ameerikasse ja informatsioon sattus Interneti lehekülgedele. Artikli autor vastas, et ta oli andnud protestikirja oblasti kubernerile, millele aga ei saanud mitte mingit vastust. Pärast seda tutvus ta viitsekuberneri artikliga “Skinnid meie hulgas” ajalehes Kostroma uudised, mis tegelikult kujutab endast varjatud reklaami sellele organisatsioonile.
Kostroma oblasti viitsekuberner Sergei Galitski kinnitas artikli autorile, et juudi kogukond saab objektiivsed vastused kõigile küsimustele, mis on seotud intsidentidega Kostroma oblastis ning lisas, et “ on vaja rakendada ühiseid jõupingutusi häbiväärsete nähtuste tõkestamiseks.”

admin Lühisõnumid

Sõda ei ole katkestanud juutide kojutulekut

november 1st, 2002

"Hashahhar"

Iisraeli Statistika Keskbüroo teatab, et selle aasta alguses oli Iisraelis 6,51 miljonit elanikku.
Kõige suurem etniline rühm on juudid (5,5 miljonit ehk 77,6 %), järgnevad araablased (1,23 ja 18,9 %) ja venelased.
22 000 Ida-Euroopast naasnud juutidest nimetab end kristlasteks.
Araablaste seas kasvab islamiusuliste arv, kuid kristlaste arv langeb.
Keskmine araabia naine toob ilmale 4,7 last, kristlane – 2,6 last, juudi naine – 2,8 last.
Eelmisel aastal kasvas Iisraeli elanike arv 142 000 inimese ehk 2,1 % võrra.
2001.a. repatrieerus 45 000 inimest, veerand vähem kui aasta varem. 33 763 neist tuli endise NLi territooriumilt.
Iisraelisse asuvate juutide arv väheneb eelkõige seoses terrorisõjaga. Siiski on araablaste intifaada algusest Iisraeli naasnud 59 000 uusrepatrieerunut.
Eelmisel aastal Iisraeli asunutest oli 24 % vanuses kuni 17 aastat, 31 % 18-32 aastat, 15 % 33-44 aastat, 20 % 45-64, 10 % vanemad kui 65 aastat.

admin Lühisõnumid

Heebrea keelt õppima!

november 1st, 2002

Kristine Jõe

Juba mitmendat aastat on Iisraeli keskuse ruumides alustanud sügiseti tööd väike keeleõppe grupp, kus huvilistel on olnud võimalik õppida heebrea keelt.
Õpetajaks on Jürnas Kokla, kes on üsna mitmeid aastaid ka Tartu Ülikoolis heebrea keelt õpetanud ning kes kuulub samuti Piiblitõlkimise komisjoni. Olles ise perekondlikult seotud selle Jumala poolt äravalitud rahvaga, oskab Jürnas Kokla oma tundides edasi anda seda “midagi”, mis teeb meie, põhjamaiste õppijate jaoks selle keele õppimise tõeliselt eksootiliseks kogemuseks. Ta tunneb põhjalikult Piiblit ja Iisraeli ning heebrea keele ajalugu, tema hääldamine aga paneb õpilased vaikselt lootma, et ehk ühel päeval suudavad ka nemad selliselt rääkida. On, mille poole püüelda!
Peab ütlema, et õppides heebrea keelt omandab õppur lisaks ka rohkem arusaamist juudi kultuurist, mõtlemisest, vaatenurkadest, see nagu imbub temasse koos omandatud sõnavaraga, muutes Iisraeli maa ja rahva veel palju lähedasemaks ja omasemaks.

admin JRKS