Archive

Archive for detsember, 2002

PALESTIINA istub kotiriides ja tuhas, mahajäetuna ja viletsana

detsember 1st, 2002

Müüt nimega “palestiina rahvas”

Shalom 1/2003

Professor Matti Suviolahti

Tõlkija: Lea Lääts

Palestiina, mis hõlmab praegust Iisraeli ja Läänerannikut, ei ole kunagi olnud Iisraelis ja Läänerannikul elavate araablaste muistne kodumaa. “Palestiinlased” on araablased, kes 19. sajandi lõpus ja eriti 20. sajandi algusest peale siirdusid ümbritsevatest araabia maadest Palestiinasse.
1880-ndail aastail oli alanud juutide organiseeritud sisseränne, mis haaras kaasa naabermaade araablasi.
Kõne all olev ümberasumisperiood oli Türgi Ottomanide valitsemisajal. Ökoloogilist katastroofi (Türgi puumaksustamisele järgnenud metsade laastavad maharaiumised) kogenud, tühjaksjäänud, viljakandmatu ja hõredalt asustatud Palestiina oli väheste Türgi feodaalvürstide valduses. Muuseas kirjeldab ameerika kirjanik Mark Twain oma reisikirjas aastast 1867 Püha Maad järgmisel masendaval toonil: “Palestiina istub kotiriides ja tuhas, mahajäetuna ja viletsana. Naatsaret on hüljatud. Jeeriko on varemeis… Mitte miski ei meenuta seda, et Päästja on kord viibinud neis paiguis. Juudi asustus hakkas siiski vähehaaval laostunud maad tulutoovaks muutma.”
Unustatud nimi
Aastail 1517-1917 oli Palestiina türklaste valduses, aastail 1917-1948 oli see aga Rahvasteliidule ja ÜRO-le alluv Suurbritannia mandaatala. Peaaegu unustatud nimi “Palestiina” (muistsete roomlaste poolt kasutatud nimetus 2. sajandist eKr) tuli järk-järgult uuesti kasutusele ja muutub briti mandaadi ametlikuks nimeks. Mitte mingit Palestiina-nimelist maad rahvusvaheline seadus ei tunne, veel vähem sellenimelist araabiamaad; ka ei tunne selle maa-ala ajalugu muistset “palestiina rahvast”.
“Palestiinlased” on seesama araabia rahvas, kes moodustab 60% Jordaania elanikkonnast. Jordaania on endine Transjordaania, mille Suurbritannia aastal 1922 eraldas Rahvasteliidult (ÜRO eelkäija) saadud mandaatõigusega araabia riigiks sel tingimusel, et praegune Iisraeli ja Lääneranniku ala jääb juudiriigiks. Rahvasteliidu mandaadi tingimus oli rahvusvaheline õigus, niisiis õigustus praeguse Iisraeli riigi olemasolule (selle juurde kuulub ka Läänerannik). Palestiina riik on ka olemas ja see on praegune Jordaania. Jordaania kuningas Hussein tõdes 26.12.1981 ajalehes “An-Nahar-Al-Wal Daul”: “Jordaania on Palestiina ja Palestiina on Jordaania.”
Vale võetakse vastu
Moondunud identiteet minega “palestiina rahvas” teenib vaid taktikalisi sihte araablaste poliitilises eesmärgis asendada Iisrael islamiriigiga. Seda moondunud identiteeti, mis ei ulatugi kaugemale aastast 1967, on araablased korranud nii palju, et läänemaailm on hakanud seda õigeks pidama. “Vale võetakse vastu, kui see on piisavalt suur ja seda korratakse piisavalt sageli,” tõdes omal ajal natside propagandaminister Goebbels.
Müüt “palestiina rahvas” sündis araablaste poliitilise vastulausena pärast seda, kui Iisrael oli 1967. a. juunis võitnud araabia vägede vastu peetud kuuepäevase sõja ja võtnud Lääneranniku oma valdusse. Lääneranniku elanikkond muutus tookord äkitselt Iisraeli poolt alistatud ja rõhutud muistseks “palestiina rahvaks”, ehkki maad nimega Palestiina, mida “palestiinlased” oleksid valitsenud, ei ole kunagi olemas olnud (veel vähem pealinnaga Jeruusalemmas).
Ei ole olnud ka palestiina iseseisva rahvuse keelt ja kultuuri ega mingit tähelepanuväärset liikumist “palestiina” kodumaa eest enne 1967. aastat. Niisiis mitte põhjuseta ei kuulutanud Jordaania kuningas Hussein ise seadusetuks Araabialiidu otsust aastast 1974, mille järgi PVO on kõigi “palestiinlaste”, ka Lääneranniku araabia elanikkonna ametlik esindaja.
Eesmärgiks on Iisraeli hävitamine
On põhjust rõhutada, et PVO-d ei ole kunagi referendumil valitud “palestiinlaste” esindajaks; see on araabia riikide araabia pagulaste nimel sünnitatud terroriorganisatsioon, mille eesmärgiks on Iisraeli hävitamine.
Püüdes rajada islamiriiki Iisraeli asemele, on “palestiinlaste” üks kesksemaid tegutsemisviise korraldada kokkupõrkeid, mida lastakse paista Iisraeli poolt “palestiinlastele” suunatud rõhumisena ja vallutuspoliitikana. Selles petmises on “palestiinlased” ja ka teised araablased õnnestunud suurepäraselt. Näiteks 1996. aasta alguseks oli ÜRO plenaaristung mõistnud Iisraeli hukka 321 ja ÜRO julgeolekunõukogu 49 korral. Mitte kumbki neist instantsidest ei olnud kordagi hukka mõistnud ühtki araabiamaad ega nende terrorit Iisraeli vastu.
Viha lapsed
Eksitavad on ka “palestiinlaste” suitsiidipommitajad, kelle tegevust läänes sageli kaastundlikult tõlgendatakse kui “palestiinlaste” lootusetuse väljendust. Muuseas just lootusetusega ongi palestiina juhtkond põhjendanud suitsiidirünnakuid. Küsimus on siiski palestiina noorte kasvatamises lapsepõlvest peale kõige kohutavamas juutide vihkamises koraani järgi: “Te ju teate küll, mis juhtus nendega teie hulgast, kes ei pidanud hingamispäeva; me ütleme neile: Muutuge põlastusväärseteks ahvideks!” (Suura 2:65). “Ütle: kas ma rääkisin teile, kes saab halvima palga Jumala juures? Need, kes Jumalat neavad ja kelle peale Ta vihastuab, muutes neid ahvideks, sigadeks ja ebajumalakummardajateks. Nemad on halvimas seisundis ja kõige kaugemale eksinud tasaselt teelt… Me oleme seadnud nende vahele viha ja vastikuse kuni ülestõusmispäevani.” (Suura 5:60-64).
Kui sellele veel lisada imaamide tõotus märtritele paremast kohast taevas koos 72 neitsiga ja majanduslik hoolitsus märtri perekonna eest (u. 25000 dollarit), on “palestiinlaste” ajupesu täielik selleks, et “õhku lasta sionistide, nende ahvide ja sigade lapsi.” On totaalselt väär kõnelda “palestiinlaste” lootusetusest. Selle asemel on küsimus islami õpetuse vildakuses, mis määrab Allahi koraanis juudid igavesse needusesse ja alandusse (Suura 4:52-56).

admin Ajalugu

Olen valmis surema, kuid Allahi käte läbi

detsember 1st, 2002

Intervjuu moslemi usujuhi imaaniga

Israel Today 2/2003

Tõlkija: Piret Udikas

Sel ajal kui moslemi preestrid jutlustavad vihkamist Iisraeli vastu ja aulist märterlust (enesetapurünnakute peitenimi) kõigis araabia maades, leidub ka neid, kel on teistsugune sõnum. Nende hääled on haruharva kuuldavad, aga mõned imaamid vastandavad ennast terrorismile ja julgustavad oma järgijaid elama rahus Iisraeliga.
Israel Today toimetaja Aviel Schneider rääkis ühe vanemimaamiga Iisraelis, kelle perekond on elanud sellel maal 500 aastat.
See imaam on sageli jutlustanud, et enesetapurünnakud on patt islami seaduste järgi. Varsti pärast intervjuud hakkas imaam kartma oma turvalisuse pärast ja palus mitte avaldada tema nime. Oht, et islami sõjaväelased võivad hakata teda ründama sellepärast, et ta kuulutab rahumeelsust ja leplikkust, on reaalne.
Kas moðees on keegi kunagi küsinud, mida ütleb islami püha raamat Koraan enesetapurünnakute kohta?
Imaam: Igaüks, kes küsib seda avalikult, kukub samal päeval vanglasse. Kuid oma jutlustes astun ma selgelt pommirünnakute vastu, sest Koraan keelab need.
Kuid on hästi teada, et ründajad palvetavad enne rünnakule asumist Koraani juures?
Need on fanaatikud – mitte usklikud moslemid. Ka islami seadus keelab terrori rangelt. Ma isiklikult tunnen häbi, kui enesetaputerroristid esinevad kui moslemid. Tunnen siis ennast süüdi. Ma ei taha verevalamist.
Üks Palestiina terrroristide surmatoov rünnak toimus otse teie küla lähedal. Kas usute ikka veel juutide ja moslemite kooseksisteerimise võimalikkusesse?
Loomulikult. Järgmisel päeval läksime koos külaelanikega ühe iisraellase juurde, kes kaotas oma lähedase, kaastunnet avaldama. See puudutas mind sügavalt.
Aga moslemid on alustanud tihti moðeedest rünnakuid Iisraeli eksisteerimise vastu.
Rahvast on sageli kaudselt julgustatud moðeedes rünnakuteks. Al Aksa moðees (Templimäel) levisid kuuldused, et ortodokssed juudid tahavad ehitada sinna kolmanda templi. See kutsub vastavaid reaktsioone esile. Moslemid kalduvad uskuma neid kuuldusi.
Kasutades kuuldusi ja hüüdlauseid, tugevdavad imaamid oma positsioone, organiseerides suuri protestiaktsioone. Nad deklareerivad, et Al-aqsa moðee on ohus ja see häälestab tuhanded moslemid juutide vastu.
Kuid me teame, et moðeed tegelikult ei hävitata. Fakt, et juudid usuvad, et kolmas tempel ehitatakse Jeruusalemma, tuleb usust Jumala ilmutusse. Nii pea, kui seal hakkab tegutsema jumalik ehituskompanii, võtan ma templi ehitamisest osa!
Te olete ainuke imaam, keda ma tean, kes on terrorirünnakud avalikult hukka mõistnud.
On ka teisi, kuid vaid mõned. Enamik kardavad end sellega teha ebapopulaarseks. Araablased, kes toetavad juutidega kooseksistentsi, kardavad avalikult oma suhtumist näidata.
Miks ei ole imaamide seas rohkem teiesarnaseid vapraid?
Hirm on peapõhjus, kuid mitte ainuke. Imaamid, kes alluvad Iisraeli usuministeeriumile, teenivad 675 dollarit kuus. Radikaalne Islami Liikumine maksab oma imaamidele 1140 dollarit, lisaks mitmesugused soodustused.
Aastate eest hoiatasin, et Islami Liiga omandab Iisraelis järjest enam mõju.
Küsimus isikliku elu vallast – miks teil on vaid üks naine?
Esiteks sellepärast, et ma armastan teda, teiseks seepärast, et kahe naise ja majapidamise juhtimine on raske ja provotseerib tülisid abielus.
Kas te kardate saada märklauaks või tapetud islami sõjas Palestiina Omavalitsuse eest?
Olen valmis ühel päeval surema, aga mitte nende käte läbi, need peaksid olema Allahi käed.
Kas Iisraeli konflikt on poliitiline või religioosne?
Elame hullumeelses olukorras. Palestiinlased on mu vennad ja juudid on mu nõbud. Arvan, et vaidlused maa üle on poliitilised. Iisraelil on miljoneid vaenlasi. Kui see muutuks konfliktiks judaismi ja islami vahel, oleks Iisraelil kaks miljardit vaenlast – kogu moslemi maailm.
Te olete iisraellane ja palestiinlane. Kas te sooviksite elada Plestiina Omavalitsuse võimu all?
Sündisin Iisraelis, seetõttu olen iisraellane. See on minu maa ja mul on siin hea elu. Kuidas ma saaksin oma maad reeta?
Kas Iisrael keelab mul olemast araablane ja moslem? Ei. Iisrael on ainus maa, kes annab sulle raha sinu sünni- ja surmapäeval.
Olin hiljuti Brüsselis, kus mulle tehti maksasiirdamine. Süüria arst küsis mult: kes maksab 250 000 dollarise operatsiooni kinni. Iisraeli tervishoiusüsteem, vastasin ma. Ta ei tahtnud hästi uskuda.
Kas enamik Teie küla inimesi mõtlevad samamoodi?
Mitte enamik, vaid kõik. Kõik tahavad jääda iisraellasteks.

admin Intervjuud

Õpime tasuma oma võlga Iisraelile

detsember 1st, 2002

Derec Prince‘i raamatust “Meie võlg Iisraelile “

Tõlkija: Ingvar Kull

Kui Jeesus kõneles Samaaria naisega Jaakobi allika ääres, ütles Ta naisele:”Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame, sest pääste tuleb juutidelt.” (Jh 4:22).
Öeldes “teie”, pidas Jeesus silmas samaarlasi. Öeldes “meie”, mõtles ta juute. Seega identifitseeris Ta ennast juudiks, Ta rääkis endast kui juudist.
Piibli viimases, Johannese Ilmutuse raamatus (5:5) nimetatakse Jeesust “lõviks, lõukoeraks Juuda suguharust”. Juuda on nimi, millest on tuletatud rahvusnimetus “juudid”. Seega on ilmne, et Jeesus ei olnud juut ainult siis, kui Ta elas maa peal, vaid Ta on selleks jäänud ka pärast surma, matmist ja ülesäratamist – ja jääb läbi igaviku.
Tähtis on mõista lauset: “Pääste tuleb juutidelt.” See on vaieldamatu ja ajalooline fakt. Ilma juutideta ei oleks meil patriarhe, prohveteid, apostleid, piiblit ega ka mitte Päästjat Kristust. Kui me kõik selle kõrvale heidaksime, kui palju päästet meile siis veel üle jääks? Mitte midagi.
Kõik teised rahvad maa peal võlgnevad selle eest, mis on nende vaimses pärandis ja kultuuris kõige kallim, tänu juutidele. See kehtib meie kõigi kohta – oleme siis araablased, aafriklased, eurooplased, asiaadid, venelased, ameeriklased või hiinlased. Meil kõigil on vaimulik võlg juutide ees, mis ei ole millegagi mõõdetav.
Kuidas saaksime tasuda mingitki osa sellest? Esiteks, meil on vaja kultiveerida endas ja väljendada oma suhtumises juudi rahvusesse siirast, teesklematut armastust.
Sellised väljendused, nagu “tunnistamine” ja “jutlustamine”, mida kristlased palju tarvitavad, ei ole üldse jõudnud juudi südamesse. Tõsi on hoopis see, et need terminid on talle võõrad ja need teevad ta isegi vaenulikuks või vihaseks. Kuid on hämmastav, et juudi väline karm hoiak muutub kiiresti, kui ta kohtab sooja, teesklematut armastust.
19 sajandi kestel, kui juudid olid pillutatud kõigi rahvaste sekka, kogesid nad kõike, välja arvatud armastust, mida see rahvas väga harva tunda sai.
Issanda enda nime pärast, lakake püüdmast teha juutidest “pöördunud” kristlasi, vaid alustagem armastusvõla tagasimaksmist juudi rahvale.
Rooma kiri (11:11-12): “Ma ütlen nüüd: Ega nad ole komistanud selleks, et langeda? Ei sugugi mitte! Vaid nende eksimise läbi tuleb pääste paganaile, et paganad teeksid neid kadedaks. Aga kui nende eksimine on maailma rikkus ja nende kahju paganate rikkus, saati siis nende täisarv!”
(Siin ei mõelda finantsilist rikkust, vaid eeskätt vaimulikku ärkamist, piiblipärast Vaimu väljavalamist pagankristlastele, millest juudid, eeskätt messiaanlikud juudid võiksid hakata omakorda igatsema sama – Iisraeli ärkamist! Tõlkija märkus.)
Kui meie saame nautida Jumala õnnistuste küllust ja demonstreerida seda Kristuse heldust juutidele, hakkavad nemad soovima saada taevast sedasama. Need õnnistused peaksid tuleme meile ja olema igas meie elusfääris. Kuid üle kõige peaks see väljenduma meie ühiselus, usklike kooskäimises üksmeeles – eluviisis, mis on täis õiglust, rahu ja rõõmu Püha Vaimu täiuses.
Häda meile! Läbi sajandite on juudid näinud kristlaste elus väga vähe midagi kadestamisväärset. Kõige enam on nad näinud loendamatult palju sekte või konfessioone, kes üksteisega võitlevad ja sõdivad “kristluse” sildi all.
Kolmandaks, meie võlg on Iisraeli ees ka palvevõlg, nagu ka Piibel õhutab meid paluma Iisraelile head: “Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad.” (L 122:6).
(Palju juute on palvetanud paganrahvaste eest, sh näit Paulus. Sellel on meile olnud otsustav tähtsus; nüüd peaksime meie palvetama juutide eest, mis tooks mõlemale “poolele” ühist kasu. Tõlkija märkus.)
On ju teada, et lõplik lunastus tuleb juutide kaudu, ja et valitsus, rahu ja õiglus voolavad välja Jeruusalemmast kõigile rahvastele maa peal. Lõpuaja tõotuste sõlmpunkt on Jeruusalemm, Siioni mägi kui Suure Kuninga asupaik.
Kristlased peaksid lugema Taanieli raamatust 6. peatükki – võiks tunduda, et palvetamine (ka siin Eestimaal) on keelatud lõvide auku viskamise ähvardusel, sest et paljud ei julge või ei vaevu seda tegema.
Tänapäeva kristlasi ei oota selline karm karistus palvetamise eest, seega tehkem palveid. Ja kui me vaatame prohvetiraaamatusse hoolikamalt, võime näha, et prohvet ei hoolinud kurjast seadusest, vaid palved said äärmiselt suure väe – lõvide suud sulgusid ja juudid said loa naasta eksiilist tagasi Juudamaale seda taas üles ehitama. Kompromissitu palve vägi on väga suur.

admin Teoloogia

Feodor Grodinski: armastusele saab vastata vaid armastusega

detsember 1st, 2002

Pärast Teist maailmasõda tuli Pärnu ajalehe toimetusse tööle Feodor Grodinski, kellest varsti sai kohaliku ajalehe peatoimetaja. Ta juhtis lehe tööd nagu hea isa perekonda – kindla käega, konflikte vältides, töötajaid ja isegi nende perekondi ühte liites. Tänu temale muutus punane telliskivimaja Pärnu südalinnas, bussipeatuse külje all meile armsaks ja otsekui teiseks koduks.

Ühe-pere-tunnet süvendas tollane toimetuse ruumide lahendus: kõik toad olid omavahel ühendatud, nii et tahes tahtmata nägid oma kolleege mitu korda päevas, said värskeid uudiseid ja asusid elu keskel.

Toimetaja tuba oli kõige äärmine, nii sai temagi iga päev meie kõigiga suhelda, nägi meie muresid ja võis neid juba eos vaigistada. Muide, see ei olnud maja kõige suurem ja uhkem ruum. See oli üsna napp tuba ainult kõige hädavajalikumaga, ja kuhu vaevalt hommikustel nõupidamistel kõik ära mahtusime. Hea oli istuda kolleegi kõrval ja tunda, et meil on nagu üks vereringe.

Feodor Grodinski ei olnud mees, kes tuli hommikul kell üheksa tööle, istus päeva oma kabineti vaikuses ära ja pani õhtul kell viis “pillid kotti”. Varasemad tööletulijad leidsid sageli eest reipa mehe, mõnikord mitte alati oma kabinetist, vaid saalist klaveri tagant. Ta oli õppinud konservatooriumis ja muusika oli tema suur kiindumus. Eriti armastas ta mängida Valgret. Mäletan viimast õhtut tema kodus, just enne ärasõitu Iisraeli, kuhu ta oli kutsunud mõned endised kolleegid. Enamiku aja õhtust istus ta klaveri taga ja mängis, nagu mängiks viimast korda – ikka Raimond Valgre lugusid.
Nagu iga isa, nii ei juhtinud Feodor mitte ainult lehetegemist, vaid hoidis korras kogu toimetuse majapidamist: vahetas elektripirne, aitas järele kõrgkoolis õppivaid kolleege, tegi laadimistöid, viis sünnitusmajja noorele kolleegile lilli, asendas haiget kolleegi. Ja ta tuli toime ka töödega selles kohas, kus kuningas jala käis.
Feodor ei olnud meie ülemus, ta oli meie teenija. Seda oli ta ka kodus, aidates pikki aastaid haiget naiseema, toetades abikaasa Rajat pikaaegses haiguses. Abikaasa puhkab Pärnu kalmistul.
Ka õhtuti oli toimetaja see, kes tavaliselt majast viimasena lahkus, mõnikord võibolla südaöösel.
Kaks aastat enne pensionile jäämist vallandati ta, sest tema pojad emigreerusid Iisraeli.
Olgu väljavõtted tema kirjadest austus-, tänu- ja armastuseavaldus ühele tublile Iisraeli mehele.
Katkendid Feodor Grodinski kirjadest lubavad heita pilgu lähiminevikku ja annavad hea pildi tema teenistusest kommunistliku korra ajal, lahkumisest kodumaalt ning elust Iisraelis.

12. nov 1992
Oma eluga oleme väga rahul. Aga tükike südant jäi Eestimaale. Unistan oma armsa sünnimaa külastamisest.
Elatisega olen siin tunduvalt paremini kindlustatud, kui olin Eestis. Pension on 280 dollarit kuus pluss 200 dollarit korteriüüri katteks, lisaks mitmed soodustused. Kaubahinnad on soolased, aga mõistlikul majandamisel saan lahedasti läbi ja jääb laste abistamiseks ülegi.
Mul on siin oma tutvuskond, kellega lävin. Omajagu aega nõuavad keelekursused: minagi tahan omandada korralikult riigikeelt ivriiti, aga ka inglise keele viimistlemine ei tee paha. Käsil on memuaariraamatu kirjutamine. Saadan mõnikord artikleid Saksamaa seitungeile. Ja kirjad, kirjad – Saksamaale, Eestisse, Ameerikasse, Venemaale.
Samm sammult edeneb ka mu laste elu.Kõige paremal järjel on mu noorem poeg, kes on siin elanud juba 15 aastat, kelle pärast mind lehe toimetusest minema peksti ; olen oma minemapeksjaile nüüd isegi tänulik. Poeg töötab insenerina Iisraeli tähtsaimas telefonikompaniis.
Vanem poeg on kompuutripoiss. Pärast täienduskursuse läbitegemist sai ta konkursi korras töökoha. Tema proua on raamatugraafik. Nende tütar õpib ülikoolis farmaatsiat.
Minu tütar käib keemikute täienduskursusel ja saab seniks riigilt elatustoetust, kusjuures juhtub, et see raha võib olla suurem, kui mõni palk ongi.
Täienduskursused peavad siin läbi tegema peaaegu kõik uustulnukad, sest Iisraelis nõutakse spetsialistidelt tunduvalt kõrgemat kvalifikatsiooni. Tingimata peab valdama riigikeelt ja inglise keelt.
Iisraeli peamised mured on endiselt tööpuudus ja võitlus terrorismiga. Emigrantide laviin aina voolab ja mitte üksnes Venemaalt, vaid ka Läänest. Valitsus pingutab jõudu töökohtade juurdeloomiseks.
Mis terrorismi puutub, siis ma ei arva, et see on siin suurem kui näiteks Inglismaal, Itaalias, Saksamaal, Ameerikas, Venemaal jm.

14. aprill 1993
Iisraelis on käsil materjalide kogumine kommunismiohvrite kohta, et säilitada nende mälestus tulevastele põlvedele.
Igal sammul kohtab siin inimesi, kes NSV Liidus oli nii või teisiti kannatanud just seepärast, et keegi nende omastest emgireerus Iisraeli. Sellesse kategooriasse kuulusin minagi, ehkki pääsesin suhteliselt kergelt: vangi ei pandud, ainult kihutati minema töölt, mida olin teinud andumusega kaua aega.
Palju kuulen ja loen meenutusi kannatuste radadelt, mida on erinevatel aegadel pidanud läbima üks või teine emigrant, enne kui ta lõpuks oma kuldrannale jõudis.
Kuni 1948.aastani haldas Palestiinat Inglismaa, kes karmi käega pidurdas juutide sisserännet, halastamata isegi põgenikele natsismi põrgust, mis sisuliselt võrdus Inglismaa tollase valitsuse kaasabiga genotsiidile. Alles Iisraeli Vabariigi väljakuulutamine ÜRO otsuse põhjal 1948.a. mais avas väravad sissesõiduks kõigile soovijaile. Selline ime on ajaloos ainulaadne: kodumaata, tagakiusatud ja laialipillatud rahvas mitte üksnes säilitas 2000 aasta kestel oma vaimsuse, kokkukuuluvuse, usu, keele ja vabadusiha, vaid naasis iidsele isamaale ja taastas seal oma rahvusriigi, mis vaenlasi trotsides aina tugevneb. Usklikud näevad selles Jumala tahte väljendust.
NSV Liidu raudne eesriie jäi aga veel pikkadeks aastakümneteks suletuks. Enne kommunismikrahhi õnnestus vaid vähestel pääseda tollest rahvaste vanglast läbi tagakiusamiste, bürokraatia, laagrite, KGB, tolli ja piirivalve kadalipu. Inimene esitas viisaosakonnale väljasõiduavalduse. Kui see üldse vastu võeti, pidi olema lisatud muude paberite hulgas ka oma töökollektiivi koosoleku protokoll ja otsus. Tavaliselt kujunes too arutelu lihtsalt taotleja läbisõimamiseks. Igal juhul kihutati ta paugupealt töölt minema kui “poliitilise usalduse kaotanu”.
Viisaosakonna vastus viibis kuude kaupa, kuid säärast “rahvavaenlast” ei võetud mujalegi tööle.
Mu 1977.aastal emigreerunud poeg jutustas, kuidas Bresti piiripunktis tema pagasit kontrolliti. Väärisesemete kaasaviimine oli ametlikult piiratud tühise miinumimini. Pojal osutusid ülenormilisteks tema pulmakingitused – kaks karpi hõbelusikaid. Pundunud näoga piiriametnik ütles talle nelja silma all:”Kui ühe karbi siia jätad, võid teise kaasa võtta.” Samasugusest piirimaffiast jutustavad teisedki.
Minu enda kohvris köitsid Tallinna sadama piiriametniku tähelepanu kolm eset: klaverihäälestamise võti, minu aadressimärkmik ja saksakeelne raamat “Bolðevism maskita”. Raamat konfiskeeriti. Märkmikku uuriti tükk aega, kuid lõpuks siiski tagastati (kui suuremeelne, seal võis ju kirjas olla kogu spioonide võrk…). Võti anti tagasi pärast seda, kui olin ära seletanud, mis riistapuu see on (ju siis peeti seda mõne põrgumasina jupiks). Sedapuhku küsis venelane vaid: “Kas siis Iisraelis selliseid võtmeid ei ole?”
Tahtsin öelda, et võtmeid on küll, aga nii totraid piiriametnikke tõesti ei ole.
Eks olnud nõmeduse tipp ka Hruðtðovi kehtestatud “diplomitasu” emigrantidelt. Igale täie aruga inimesele oli selge, et NSV Liidus on haritlane oma õpingute eest kuhjaga tasunud riigile juba igapäevase tööga, mille palk oli ju tunduvalt madalam selle väärtusest ja kasinam, kui teenisid inimesed Läänes. Kui Iisraeli valitsus hakkas siin neid “diplomitasusid” emigrantidele tagasi maksma, ja koguni dollarites, lõpetati see komejant ära.
Mõned mu siinsed tuttavad imestavad: kas eranditult kõik oli seal paha, kas tõesti polnud midagi positiivset? Jah, midagi oli kindlasti, kuid saavutusi pidurdas võimas tagurluse müür.
Nüüd muudan teemat. Meie valusamaid probleeme on endiselt terrorism. Kallaletungideta ei möödu peaaegu päevagi, üks matus järgneb teisele, paljud saavad haavata.
Rahva arvates on meie võimud ja seadused liiga leebed. Iisraeli seadustikus puudub surmanuhtlus.
Meie julgeolekujõud tegutsevad osavalt ja enamik kurjategijaist tabatakse. Tagaotsitavate jälitamist nimetati N Liidus “araablaste terroriseerimiseks Iisraeli võimude poolt”. Paljud ajalehed kasutavad sama terminoloogiat tänaseni, alatult vaikides sellest, miks politsei haaranguid korraldab ja kui palju iisraellasi hukkub mõrtsukate käe läbi.
Terroristide jõuke on mitmesuguseid, nad on omavahel vaenujalal. Üheks tüliõunaks on usk. Nimelt pole kõik araablased muhameedlased, ja viimaseidki on mitut sorti. Fanaatiku jaoks on iga teisiti mõtleja uskmatu, kes peab surema. Teiseks käib neil endil võimuvõitlus ja iga punt tahab ise olla kõigi araablaste kamandaja. Kolmandaks katsekiviks on suhtumine Iisraelisse. Ühed araablased pooldavad rahu sõlmimist, lähtudes Iisraeli olemasolust kui reaalsusest. Need on eriti Iisraeli kodakondsed, nad suhtuvad võimudesse lojaalselt, töötavad kõrvu koos juutidega ja saavad aru, et mujal nad poleks nii hästi elanud.
Teised aga karjuvad, et Iisrael ja tema rahvas tuleb hävitada.
Kuid leidub ka juudi poliitikuid, kes panevad kõik araablased ühte patta, kõik olevat mõrtsukad.
Olen aru saanud, et araablaste enamik ei ole terroristid, paljud neist langevad koguni ise oma kurjade suguvendade ohvriks (kui neid kahtlustatakse koostöös Iisraeli võimudega). Näiteks minu naabruses elab mitu araabia perekonda, kes kinnitavad, et terroristid teevad araabia rahvale häbi, kusjuures terroristide all nad mõtlevad neidki paljusid, kes tegutsevad mujal maailmas.
Et hea tahte korral on võimalik omavahel normaalselt läbi saada, sellest annavad tunnistust Iisraeli suhted Egiptusega. Hulk aastaid tagasi sõlmitud rahuleping on tänaseni ja edaspidigi kasulik mõlemale riigile. Selle põhjal tagastas Iisarael Egiptusele tervenisti kogu Siinai poolsaare, mis on suurem maalahmakas kui päris-Iisrael ongi.
Jälle vahetan teema. Lehest lugesin huvitavat uudist: Eesti ostab Iisraelist relvi. Seda me muidugi ei arva, et kavatsete Venele kallale tungida, kuid enesekaitseks peab alati valmis olema.
Veel lugesin, et Toompeal käib aegajalt kõva kanakitkumine. See tuleb meilgi siin tuttav ette, kui jälgime oma saadikute, parteide ja ministrite jagelemist. Eks kuulu see kõik demokraatia hulka: mitte keegi ei pea kartma valitsusele ja opositsioonile pähe lajatada. Oma eelkäijate ja järeltulijate tõrvamine on alati moes olnud.
Hiljuti saabus Jeruusalemmale Hollandist kingituseks miljon tulpi. See polnud juhuslik. Kui inimestel võivad olla südamesõbrad, siis sama siiras sõprus võib valitseda ka riikide vahel. Üks neist, keda Iisraelis armastatakse ja austatakse, on Holland. Ajal, mil NSV Liit minu maad ohjeldamatult sõimas, temaga diplomaatilised suhted katkestas ja emigreerida soovijaid kohtles nagu kurjategijaid, oli Holland see, kelle Moskva saatkond võttis enda peale ka Iisraeli huvide kaitsmise. Veelgi varem, sõja ajal, kui natsid sundisid juute kollast Taaveti tähte kandma, õmblesid ka tuhanded hollandlased solidaarsuse ja protesti märgiks oma rõivastele samasugused kuusnurgad.
Kõike seda on võimatu unustada, armastusele saab vastata vaid armastusega.

Feodor Grodinski on lahkunud igavikku, kuid tema head teod, kõikemõistev lihtne inimlik tarkus ning südamesoojus elavad edasi neis, kel oli õnne temaga koos töötada ja teda tunda.

admin Tunnistused

Tule, Issand Jeesus!

detsember 1st, 2002
Comments Off

Word of Jerusalem 1/2003

Malcolm Hedding

Lähis-Ida konfliki süvenedes ja olukorras, kus sõda terrorismi vastu laieneb koos selle tagajärgede ja uute ohtudega, on meil kiusatus küsida: “Kus on Jumal?”
Rahvad märatsevad, aga Jumal valitseb
Näib, et “kaos” on see sõna, millega kirjeldada seda maailma, mis alustas uut aastatuhandet lootusrikkalt. Rohkem kui kunagi varem tunduvad kohased Jeesuse sõnad, et inimesed lähevad rammetuks kartuse ja sündmuste ootamise pärast (Lk 21:26): “Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.”
Tõde on see, et Jumal ei ole loovutanud maailma kaosesse ja Ta on jätkuvalt suveräänne ajaloo isand. Lõppude lõpuks teenib rahvaste märatsemine ka Tema igavest eesmärki.
Iiob vaidles Jumalaga oma isiklike kannatuste pärast ja sellepärast, mida ta koges kui ebaõiglust Jumala poolt. Lõpus oli ta väga alandlik, kui Jumal näitas talle “suuremat pilti” ja oma aukartust äratavat suveräänset väge. Sellele vastates rääkis Iiob: “Mina tean, et Sina suudad kõike ja et Sinul ei ole ükski asi võimatu!”

Rõõmustagem oma pääste Jumalas
Niisiis on tõsi see: meie maailmas praegu toimuvad sündmused kuuluvad Jumala plaanidesse. Lõpus Tema võidab, rahvad alandatakse, Iisrael lunastatakse ja kogudus saab puhastatud.
Rohkem kui kunagi varem nõuavad sellised ajad kindlust Jumala usaldamises ja sõna, mis peaks valjult helisema igas kõrvas – “õige elab usust”. Habakuki maailm ähvardas huku ja kaosega, ja siiski kutsuti teda panema oma lootust ustavale Jumalale. Veelgi enam kutsuti teda rõõmustama oma Jumalas, sest kõik on Jumala kontrolli all ja me võime tõusta kõrgemale maailma olukorrast ning “rõõmustada oma pääste Jumalas”. (Habakuk 3:17-19): “Kuigi viigipuu ei õitse ja viinapuudel pole vilja, õlipuu saak äpardub ja põllud ei anna toidust, lambad ja kitsed kaovad tarast ja veiseid pole karjaaedades, ometi rõõmustan mina Issandas, hõiskan oma pääste Jumalas. Issand Jumal on minu jõud. Tema teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind käima mu kõrgustikel.”
Need päevad toovad kõige selgemini esile meie jumalasuhte loomuse ja selle kaudu määratlevad meie elu tõelise aluse.
Iisrael asub sündmuste kesklaval
Iisrael ei ole osa Jumala plaanist, ta on selle keskpunkt. Lähis-Ida konflikt on praegu maailmasündmuste kesklaval. See jääb ka edaspidi nii, ja veelgi enam. Jumala plaan jääb lõpuks peale ja Iisraelist saab keskpunkt “uues maailmakorras”, mis toob maailmale kujutlematuid õnnistusi. Jeruusalemm tõstetakse üles, nii otseses mõttes kui ka kujundlikult, ja Jumalasõna läheb Siionist välja maailma, mis enam ei õpi sõdimist. Lisaks täidab Issanda tundmine maad nagu veed täidavad merepõhja, rahvad lähevad igal aastal üles Jeruusalemma pidama Lehtmajade püha ja õnnistuste maantee ühendab Iisraeli ja araabia maailma. (Jes 2, Jes 11, Sak 14, Jes 19.)
Saades selliseid tõotusi, kuidas me ei täituks rõõmu, usu ja lootusega? Meie armastus üksteise ja maailma vastu teeb need tõotused säravamaks. Jumala ustavus teeb need teoks.
Tule, Issand Jeesus!

admin Teoloogia

Nägemus uutest maanteedest

detsember 1st, 2002

Ebenezer 2002/3

Dr Richard F Gottier

Tõlkija: Ingvar Kull

Olla kutsutud Taeva Jumala poolt teenimisse viinamäel – aidata juutide tagasipöördumist Iisraelimaale, on üks aulisemaid kutsumusi Jumalalt.
Ja seda tingimustes ja ajal, mil taevaalustes riikides suureneb võitlus, mis on praegu jõudnud haripunkti.
Jumal mõistab kohut paganrahvaste üle, puhastab Iisraeli ja taastab oma rahvast: kõik see on ettevalmistus Tema Poja tulemiseks ja Messia ilmumiseks.
Sõda ei peata kojunaasmist
2002. aasta lõpuks on meie ustav Jumal teinud Ebenezer Emergency Fond International kaudu võimalikuks üle 90000 juudi tagasipöördumise Tõotatud Maale endise N Liidu aladelt. Üle 38 000 nendest on sõitnud laevadel Odessast Haifasse. See on olnud püha teekond, mille Jumal avas läbi Ebenezeri rajaja Gustav Schelleri, kes oli sõnakuulelik Tema juhatusele, hoolimata ületamatutena näivatest raskustest ses kutsumises.
Hiljuti tähistasime 150. Ebenezeri ülemeresõitu, mis on olnud tõeline tunnistus meie Issanda ustavuse ja varustamise kohta meie töös.
145. Ebenezeri reis näitas, et Jumala tõotusi olukorrad ei kõiguta. Arvamus, et sõda Iisraelis peatab immigratsiooni, osutus ennatlikuks, kui 367 kodumaale naasejat saabusid Haifa sadamasse. Migratsiooniameti esindus, imestades nii suure arvu tulijate üle, oli sadamas vastas, tervitades ja tänades Ebenezerit juutide kojutoomise eest. Samuti oli hämmastunud piirivalvepolitsei, nähes sellist suurt hulka immigrante. Järgmine reis tõi veel 307 juuti kodumaale.
Avada püha maantee
Mis on Issandal uut meie tööle lisada? Ma usun, et Ta on näidanud kolme strateegilist sõlmpunkti uueks aastaks, eriti seoses sellega, et Ta tahab avada uusi teid juutide tagasipöördumiseks.
Esiteks peame hoidma oma tähelepanu keskmes Issanda püha kutsumist. Olen näinud sageli võitud jumalasulaseid ja tähtsaid teenistujaid kõikumas või isegi langemas selletõttu, et nad on sattunud kiusatusse vaadata kõrvalteid või järgida inimlikke ideid, mis näivad kasu või au toovat Jumalale mingi teise kutsumise kaudu. Sellepärast lisades nõnda midagi oma teenistusele, olen näinud hoopis nende tõelist kutsumustööd nõrgenevat, hägustuvat või isegi hävivat. Paulus rõhutas: “Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad.” (1Ko 4:2).
Paljudes pikkades aruteludes Gustav Schelleriga enne kui Issand kutsus teda 2000. aastal enda juurde, arutasime palju kordi Ebenezeri põhilist missiooni – minna sinna, kus keegi ei ole olnud, et avada “püha maantee” Tema valitud rahvale ja jääda ustavalt tööle Jumala Sõna peale, et juudid võiksid vabalt voolata kodumaale nii nagu Tema neid õhutab. Nagu prohveteerib Jesaja (35:8): “Ja seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks; ükski roojane ei või sellel käia, vaid see on tema rahva jaoks…”
Sügaviku pimedus püüab takistada juutide naasmist koju, kuid meie Taevane Isa on suurem kui kõik hingevaenlase jõud ja Püha Vaimu läbi on meie töö võidukas.
Issand maksab palga
Teiseks: me peame hoidma avatud “püha maantee” põhjamaades. Jesaja on samuti kirjutanud ( Jes 11:16): “Siis on maantee tema rahva jäägile, kes Assurist järele jääb, otsekui Iisraelil oli ta Egiptusemaalt tuleku päeval!”
Peame uskuma, et see tulemine tagasi võib olla niisama võimas ja imeline nagu Moosese päevilgi. Otse põhjapool Jeruusalemma ja Niinive (Assüüria) suhtes ühel pikkuskraadil asub Moskva. Praegu on Venemaal ja teistel endise N Liidu aladel Ebenezeri töös palju vabatahtlikke ja võrgustik enam kui 40 baasiga.
Kuidas ma küll olin vaevas ja võitlustes, kui algas intifada (Palestiina mäss Iisraelis) ja selle depressiivne mõju immigratsioonile. Aga siis rääkis Issand selgelt mu südames: “Minu valitud lapsed peavad saama aru, et neil on ülesanne täita, kui ma kutsun neid koju, hoolimata milline on selle maailma olukord. See on ülesanne, mida ei saa iialgi ära peita olukordade surve alla ega saa seda takistada vaenamised. Isegi kui terrorihirmu tõttu on tagasipöördujaid vähem ja kui ka hind on kõrge, mida tasuda tuleb, mina maksan palga!”
Kas sa seisad palves?
Kolmandaks – meie kõrvad peavad olema heameelega pööratud kuulama, mida Jumalal on öelda edasiste eesmärkide kohta Ebenezerile. Viimastel kuudel on Issand õhutanud mu südant, nagu kotkas õhutab oma poegi, kui need valmistuvad lahkuma pesa turvalisest kindlusest. Ma usun, et Issand tahab avada lisamaanteid üle kogu maailma läbi Ebenezeri – võibolla juba sel, äsjasaabunud uuel aastal.
3500 aastat tagasi ütles Mooses ettenägevalt (5Mo 30:4): ”Isegi kui su hajutatud oleksid taeva servas, kogub Jehoova, su Jumal sind sealt ja toob sind sealt ära!”
Kas sa seisad meiega palves, et me võiksime selgelt kuulda, mida on Issandal öelda – ja siis tegutseda julgelt sõnakuulmises?

admin Teoloogia

FAKTID KÕNELEVAD

detsember 1st, 2002

20. jaanuaril 1942 Wannsee konverentsil esitasid natsid plaani hävitada kõik 11 miljonit Euroopa juuti. Eesti nime taga oli juba kirjas “judenfrei” (juudivaba).
Eesti oli ainuke maa Euroopas, kus kõik siiajäänud Eesti Vabariigi kodanikest juudid mõrvati. Hävitati veel 19 000 mujalt Euroopast siia veetud juudi.
Eestis oli üle 20 koonduslaagri, neist suuremad Kloogal, Narvas, Kiviõlis, Eredal.
Kloogal hävitati ühe päevaga, 19. septembril 1944 2000 inimest.
11 Eesti linnas hävitati juudi sünagoogid ja palvemajad.
1941.a. juulist detsembrini mõrvati kõik eesti juudid vanglate keldrites ja õuedel, Harku rabas, Tartu tankitõrjekraavis, Pärnu sünagoogis, Raeküla metsas jm.
Mahalaskjad kuulusid Saksa erikomandosse, politseisse, Eesti omakaitsesse.

admin Lühisõnumid

Juutidele on holokaust tragöödia, teistele rahvastele kohutav õppetund

detsember 1st, 2002

Piret Udikas

Mulle jättis eriti rõhuva mulje miljonile tapetud lapsele pühendatud saal: ukse kõrvale kuhjatud jalanõud…” ütles Eesti-Iisraeli parlamendirühma aseesimees Vahur Glaase holokaustipäeval mälestusjumalateenistusel Balti misjonikeskuses.
Parlamendiliikmed käisid Kloogal

Vahur Glaase: “Taevaisa on minu vastu armuline olnud ja viinud mind viiel korral Pühale Maale.” Ühel korral võttis ta Iisraeli holokausti mälestusansamblisse Yad Vashem kaasa oma poja, et too teaks ja mäletaks kohutavat tõde hilisminevikust.
Nagu väikesed pimeduses ekslevad hingekesed näisid miljon väikest, täiesti pimedas ruumis värelevat küünalt. “Milles olid need lapsed süüdi?” küsis Vahur Glaase. “Ükski rahvas ei ole teisest parem, Kõigevägevama ees oleme kõik ühepikkused”.
Juudi rahvale oli juhtunu hävitav tragöödia, teistele kohutav õppetund.
Holokaustimuuseumi suures saalis leidis Glaase ka ühe koduse nime “Klooga”. Iisraelis teatakse Kloogat kui üht paljudest surmalaagritest.
Selle kinnituseks, et eestlasedki tahavad teada, mis Kloogal 60 aasta eest toimus, käisid mõned parlamendiliikmed holokaustipäeva hommikul Klooga surmalaagrit tähistava mälestuskivi juures ja asetasid sinna pärja. Riigikogus kohtuti Eesti juudi kogukonna esindajatega.
Saadi teada, et sõna holokaust on tulnud vanakreeka keelest ja tähendab elusa ja elutu täielikku hävitamist põletamise teel.

Iga juut oli surma mõistetud
Iisraeli suursaadik Baltimaades Avraham Benjamin ütles, et Eesti on esimest korda liitunud holokaustipäeva pidamisega. Kuid siht ei ole mitte mõelda sedavõrd minevikule,vaid tänastele noortele põlvkondadele, tulevikule.
“See oli kohutavate mõõtmetega kuritegu. Mõni kuu pärast Saksa invasiooni itta hävitati pooled Baltimaades elanud juudid. Aastaga mõrvati miljon juuti ida-Euroopas.”
Tapmise eest ei olnud juudi rahval kuhugi põgeneda. Hävitustöö oli süstemaatiline. Kui järjekordne maa oli vallutatud, käisid natsid selle maja majalt, küla külalt läbi, et kätte saada ja tappa kõik juudid. Iga inimene, kes oli juudiks sündinud, oli surma mõistetud. Ei olnud võimalik pöörduda teise usku, et ennast päästa. See oli sõda juudi rahva vastu, kus sõdurid tapsid naisi, vanureid, lapsi.

Kõige läbimõeldum massimõrv inimkonna ajaloos
Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakonna juhataja Peeter Võsu: “Kuues käsk ütleb: sa ei tohi mõrvata. Natuke rohkem kui pool sajandit tagasi tapeti kuus miljonit juuti, nende seas miljon last viisil, mis oli hoolikalt plaanitud, läbi töötatud ja täide viidud. Plaan oli hävitada kõik juudid Euroopas. See on olnud kõige lõbimõelduv massimõrv ajaloos. Holokaust ei kuulu minevikule, see tuleb ajalooga kaasa ja elab ka täna.
Juudi rahvas on tundnud kohutavaid hädasid. Aga see pole Jumala rahvast hävitanud.
Pärast Babüloonia vangipõlve pöördusid nad koju tagasi. Ka pärast holokausti naasid juudid koju. Mõned aastad pärast holokausti sündis Iisraeli riik.
Jumal ei ole hüljanud oma rahvast ka täna. Iisraeli rahvas on kindel, et suudab ka praeguses sõjas end kaitsta ja oma tulevikku kindlustada. Jumal on oma rahvast lohutanud psalmides: “Jehoova annab tugevuse oma rahvale; Jehoova õnnistab oma rahvast rahuga.” (L 29:11)

Kuri pidi ise võllas rippuma
Eesti Kirikute Nõukogu esindaja, metodistikiriku superintendent Olavi Pärnamets: “Mulle tulid täna meelde pildid lapsepõlvest. Teine maailmasõda oli alanud. Mäletan, mida ütles mu isa, lihtne töömees, kes luges meile sageli ette Piibli raamatuid, ka Estri raamatut.” Ka sel ajal kavatseti kõik juudid hävitada. Kuri Haaman, kes oli juutidele võlla valmis teinud, pidi peagi ise selles rippuma.
“Kui Saksa väed marssisid võidukalt itta, ütles isa: see mees kaotab selle sõja, sest ta on käe tõstnud Jumala rahva vastu. Need sõnad olid prohvetlikud,” meenutas Olavi Pärnamets.
“Soovin südamest, et juudi rahvas võiks kogeda oma iidsel kodumaal rahu. Rahu Jeruusalemmale, õnnistust Iisraelile!”

Pole võimalik segi ajada ohvrit ja kurjategijat
Poliitik Igor Gräzin meenutas holokaustipäeval, et “juudid ei ole olnud esimesed ega ole ka viimased, keda on tapetud rahvusliku kuuluvuse pärast”.
(Surmalaagrite aruanded Eesti Riiklikus Arhiivis peavad täpset arvet tapetud juutide kohta, kuid mõrvatud mustlasi üle ei loetud. P.U.)
Holokausti taga on 2000 aastat kestnud antisemiitlik traditsioon, ütles Gräzin. “Me oleme unustanud antisemitismi Poolas, Venemaal, Ungaris. Kuni me ei julge käsitleda holokausti, ei muutu me kunagi normaalseks maailmaks. Kui oleme ikka veel värvi- ja rahvuspimedad teiste inimeste suhtes, siis on juudi rahva kuuemiljoniline ohver olnud asjatu.”
Holokaust ei tekkinud tühjale kohale, selle taga on kaks tuhat aastat kestnud antisemitism.
Paljud eestlased, poliitikud on võtnud neutraalse hoiaku sündmuste suhtes Iisraelis. “Kuidas saab segi ajada ohvri ja kurjategija, öelda, et neil mõlemil on õigus?” küsis Gräzin.
Ta meenutas, et Iisrael oli ainuke riik Euroopas, kes julges relvastada taasiseseisvunud Eesti sõjaväe, teised keeldusid politseile isegi kumminuia laenamast. Iisrael ei ole ainult meie kristlik kodumaa, ta jääb meie kindlaks sõjaväeliseks liitlaseks.

Unustus viib eksiili, aga mälestus lunastusse
Juha Ketola, Jeruusalemma Rahvusvahelise Kistliku Sursaatkonna Soome osakonna spiiker:
Yad Vashemis on tekst: unustus viib meid eksiili, aga mälestus viib meid lunastusse.
Holokausti ajal ei tapetud ainult üle 6 miljoni juudi, vaid hävitati hulga juudi kogukondi. Kohutav, millise kergusega võtsid toimuva vastu toonased rahvaste valitsused. See on hirmuäratav.
Mis on meie ülesanne täna? Mitte olla vaikivad pealtvaatajad, vaid tuleb astuda kurjategijatele vastu.
Kaks ja pool aastat käib sõda Iisraelis. Hämmastav, kui erapoolik on meedia Iisraeli suhtes! Selline suhtumine pole juudiriigile elu kergemaks teinud. Kas me armastame tõde, kas tahame teada, mis toimub Iisraelis?
Iisraeli Jumal ei ole juute kunagi hüljanud: “Siis saavad rahvad näha su õigust ja kõik kuningad su au.” (Js 62:2)
Juudi rahvas on väga palju kannatanud, kuid samal ajal on teda ka õnnistatud. Iisrael ise on õnnistamas kõiki rahvaid.
Praegu, kui maailm liigub pimedusse, saab ilmsiks rohkem kui kunagi varem, et me vajame üleinimlikku päästet.
Ärge kunagi unustage juute!

Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku pastori Allan Lauri lõpupalve mõte oli andestus ja armastus.
Siioni pärast ma ei vaiki ega jää rahule Jeruusalemma pärast.
On aeg andestada ülekohus. Andestus ei tähenda unustamist, andestus tähendab, et me vabastame oma hinge ja anname selle üle Jumalale.

admin JRKS

Kes on juudid ja mis on holokaust?

detsember 1st, 2002
Comments Off

Eesti juudi kogukonna väljaande Hashahar toimetaja Elhonen Saks avaldas selle aasta alguses koguka teose “Kes on juudid ja mis on holokaust”.
Raamat valmis ajal, kui Eesti tähistas esimest korda koos muu demokraatliku maailmaga kuue miljoni juudi mõrvamist Teises Maailmasõjas.
“Võõrakõlaline sõna holokaust tähendab üht suurimat meie aja tragöödiat – hitlerliku Saksamaa tegevust juutide ja mustlaste totaalseks ja lõplikuks hävitamiseks”, kirjutatakse raamatu sisekaanel.
Kogukas teoses on järgmised alajaotused: juudi rahva ajaloost, holokaust, eestlased ja juudid, juudid maailma kultuuriloos.
Elhonen Saks nimetab raamatu eesmärgiks juudi rahva ajaloo aj kultuuri tutvustamist eesti lugejale. Et mäletataks holokausti koledusi ja et se enam iial ei korduks. Rikkalike ajalooliste piltidega illustreeritud raamatu andis välja kirjastus “Sild”. Praegu on see saadaval ka kristlikus kirjastuses “Logos”.

admin Lühisõnumid

Mihhail Lotman: antisemitism on seotud rahvusliku alaväärsuskompleksiga

detsember 1st, 2002

Intervjuu Humanitaarinstituudi professori Mihhail Lotmaniga

Intervjueerinud Piret Udikas

Kas ja kuidas puudutab holokaust teid ja teie lähedasi?
Keegi minu sugulastest (vähemalt nendest, keda ma tean) ei ole otseselt holokaustis kannatanud.
Milliseid mõtteid kutsus Teis esile äsjamöödunud esimese holokaustipäeva tähistamine?
Vastulolulisi. Ühelt poolt arvan ma, et süütult hukkunud inimeste mälestamine on hea ja õiglane. Teiselt poolt see, kuidas see päev sisse viidi, tekitab pigem kibestumist.
Karta on, et selline holokaustipäev muutub mitte lepituse, vaid uue viha tekitamise päevaks.
Kus peituvad antisemitismi juured, mis viis kuue miljoni juudi tapmiseni Euroopa kultuurmaades?
Antisemitismil on kaks põhilist allikat. Üks peitub ksenofoobias (võõra kartmises ja vihkamises), teine judaismis endas.
Kui üks rahvas usub end olevat Jumala väljavalitu (aga iga religioosne juut peab seda uskuma), siis tekitab see paratamatult vastureaktsiooni teistes rahvastes.
Antisemitismi tundis juba antiikaeg, kristlus tõi siia uue dimensiooni: juudid lõid risti Jumala. Ehkki juba keskajal astusid Rooma paavstid antisemitismi vastu, säilis see rahvahulkades ning plahvatas alati mingisuguste looduslike või poliitiliste kataklüsmide ajal.
Kui keskajal oli antisemitismil tavaliselt religioosne värving, siis uusajal muutus see puhtilmalikuks. Siiski on ka ilmalikul antisemitismil näiteks Saksamaal või Venemaal selge mütoloogiline aluspõhi: nii sakslased kui venelased pretendeerisid erakorralisele staatusele.
Näiteks nimetas Dostojevski vene rahvast “jumalakandjaks” (narod-bogonosets). Sellel taustal ei saanud juudid olla lihtsalt üks teine rahvas, vaid inimeste alamtõug. Samasugune kolmikklassifikatsioon oli sakslastel: valitsev rass aarialased, siis teised rahvad ning lõpuks alaminimesed (lisaks juutidele kuulusid siia ka mustlased).
Praegusel ajal on antisemitism Ida-Euroopas seotud ennekõike rahvusidentiteedi kriisiga ja rahvusliku alaväärsuskompleksiga. Antisemitism on siin ennekõike ksenofoobia vorm, seda võiks nimetada parempoolseks antisemitismiks. Lääne-Euroopas aga võtab antisemitism ennekõike antisionismi kuju, see on vasakpoolne antisemitism.
Eesti oli ainuke riik Euroopas, kus tapeti kõik juudid, kes polnud Venemaale emigreerunud ja kätte saadi. Samas olime esimene riik, kus juudid said rahvusliku kultuurautonoomia. Kas on õigus neil, kes väidavad, et Eestis ei ole olnud riiklikku antisemitismi?
Juutide tapmise eest II Maailmasõja ajal ka Eesti territooriumil ei saa mitte kuidagi süüdistada ei Eesti riiki ega Eesti rahvast. Riiklikku antisemitismi ei olnud Eestis ei enne II Maailmasõda ega ole seda ka taastatud Eesti Vabariigis.
Mingit seost kultuurautonoomia ja holokausti vahel Eestis ma ei näe. Eesti oli okupeeritud ala ja selle eest, mis siin toimus, vastutab riigina okupeeriv riik. Teine asi on see, et Eestis leidus arvukalt kollaborante, kes töötasid nii Saksa kui Nõukogude okupatsioonireþiimide kasuks. Need, kes on süüdi inimsusevastastes kuritegudes, peavad saama karistuse.
Juutide tagakiusu läbi ajaloo on põhjustanud kristlik antisemitism. Kuidas saavad kristlased lunastada süü juutide ees?
Ma ei arva, et kristlased tervikuna vastutaksid kuidagi antisemitismi eest. Meil kõigil on reaalsed patud, mida kahetseda ja lunastada.
Miks on Efraim Zuroffil õnnestunud ässitada meie rahvast enda vastu?
Ma arvan, et peapõhjusi on kaks. Esiteks, meedia kajastas tema tegevust väga tendentslikult, teiseks aga jääb mulje, et Zuroff käitub spetsiaalselt nii, et välja vihastada võimalikult palju eestlasi.
Riikides, kus pole tehtud lõpparvet antisemitismiga, tõstab see uuesti pead. Kas olete Eestis kohanud juudivaenulikkust?
Olen.

admin Ajalugu