Archive

Archive for august, 2003

Whitney Houstoni palverännak

august 1st, 2003

Israel Today August 2003

Ameerika popmuusikatäht Whitney Houston tuli Iisraeli otsima inspiratsiooni oma uuele jõulualbumile. “See külaskäik oli religioosne ja vaimulik kogemus,” ütles Patricia Houston, Whitney mehe õde ja esindaja. “Ta tahtis olla enne oma vaimulike laulude albumi lindistamist Iisraelis.”
Oma külaskäigu ajal tutvus Whitney mustade heebrealaste messiaanliku kommuuniga Dimonas. Nüüdseks kahetuhandeliikmeline mustade kommuun immigreerus Iisraeli Chicagost aastakümneid tagasi, kuulutades ennast kadunud iisraeliitide hõimu järeltulijateks. Whitney ema elab selles kommuunis.
Oma nädalapikkusel reisil külastas Whitney Houston Jeruusalemma pühapaike, Surnumerd ja Jordani jõge. Teda saatis tema abikaasa Bobby Brown, nende kaks tütart ja mõned sugulased.
Whitney ütles, et ta tunneb “tugevat sidet Iisraeliga” ja kavatseb osta maja Dimonas.
“See on nagu kodu. Ma ei tunne ühegi teise maaga sellist sugulust.”
Tema ja tema abikaasa kavatsevad tagasi tulla mõne kuu pärast, et aidata arendada turismi.

admin Tunnistused

Juudi pulmad lõpevad riigihümniga

august 1st, 2003
Comments Off

Israel Today 2/2003

Ludwig Schneider

Jeruusalemma Montefiori kvartalis asub kuulus tuuleveski. Oliivi- ja männipuud ning ilus vaade vanalinnale meelitavad mind sinna ikka ja jälle. See park on ka populaarne noorpaaride pildistamiskoht pulmapäeval. Pruudid poseerivad fotoaparaadi ees nagu kaunid valged liiliad. Peigmees seevastu näeb sageli kahvatu välja.

Kõik meie viis last abiellusid Jeruusalemmas, seega ma tean üht-teist juudi pulmadest. Teisipäev (jom shlishi ehk kolmas päev) on eriti populaarne päev pulmadeks. See põhineb 1. Mo 1:12-13, sest loomise “kolmandal päeval” “Jumal nägi, et see on hea” – teist korda, kaks ühe asemel. Sellest salmist tuleneb uskumus, et teisipäeval annab Jumal uuele kodule kahekordse õnnistuse, nimetades seda “heaks” nii peigmehe kui pruudi jaoks.

Kui kristlik pulmatseremoonia leiab sageli aset kirikus, siis juudi pulmad toimuvad väga erinevates ruumides. Judaistlikus pulmas on oluliseks asjaks nelja vardaga ja sõprade poolt hoitav huppa, mis võib olla sama lihtne kui talit (palverätik) – rohkem polegi vaja. See traditsioon tuleneb piibliaegadest, kui peigmees oma saatjate ja pruut enda omadega tulid erinevatest suundadest ja kohtusid huppa all. Mõnikord kasutati rikkalikult tikitud velvetit. Tänapäeval valivad pruudid õhema materjali, kuid ka vana traditsioon lihtsa talitiga on endiselt levinud.

Idajuudid korraldavad oma pulmad tihti väljas, kuid paljud iisraellased rendivad pulmamaja, kuhu on paigaldatud huppa. Vastuvõtt algab tavaliselt kell 7 õhtul, tseremoonia ise aga umbes kell 9. Vahepealse aja jooksul tervitavad pruudi ja peigmehe vanemad külalisi – simhale (rõõmsale peole) kutsutuid on 300 ja 800 vahel. Nende keskel asetseb seif, kuhu külalised panevad oma pulmakingid, milleks on tavaliselt kaart koos tðekiga. Pärast tseremooniat viib keegi seifi noorpaari sviiti pulmamajas. Millalgi õhtu jooksul loevad vastabiellunud saadud raha üle. Sagedasti jääb sellest üsna vähe järele pärast pulmade ja vastuvõtukulude katmist.

Kui noorpaar siseneb saali, läheb noormees kõigepealt huppa alla pruudi juurde. Judaismis õpetatakse, et samal kombel laskus Jumal Siinai mäele oma pruudi, Iisraeli juurde.

Enne kui rabi alustab tseremooniat, laseb ta peigmehel kirjutada ketubale e. abielulepingule rahasumma, mis näitab, kui palju naine tema jaoks väärt on. Pärast seda, kui peigmees on lepingule alla kirjutanud, lisavad tunnistajad (kes peavad olema perekonnaliikmed) oma allkirjad. Ketuba tekst on aramea keeles ja selle teksti on koostanud Simeon ben Shetah’i aastal 80 eKr. See loetleb mehe kohustused naise vastu koos rahalise korraldusega surma ja lahutuse puhuks. Naise kohustusi mehe vastu ei panda kirja. Pärast seda kui rabi loeb teksti valjusti ette, annab ta selle peigmehe ämmale, kes hoiab seda oma tütre jaoks kindlas kohas.

Pärast tseremooniat purustab peigmees klaasi oma jala all, et meenutada Templi hävitamist. Siin hüüavad sefardi (Vahemeremaade) juudid “Siman Tov!” (“hea märk”) ja aðkenaasi (kesk- ja ida-euroopa) juudid “Mazal Tov!” (“palju õnne!”) Nüüd algab tants ja söömine. Pidu jõuab lõpule, kui mängitakse Iisraeli riigihümni Hatikvat.

admin Kultuur

“SINA, IISRAEL, OLED MU SULANE, kelle läbi ma ilmutan oma au!”

august 1st, 2003

Prayer For Israel

Rod Boggia

Tõlkija: Piret Udikas

Tõde on, et keegi pole meist immuunne kannatuste suhtes: kurbus, kurvastus, leinamine, haigused ja hädad ei meeldi meile. Kuid katsumused suudavad kujundada meie iseloomu ja seetõttu meid lõpuks lunastada.
“Aga sina, Iisrael, mu sulane, Jaakob, kelle ma olen valinud, mu sõbra Aabrahami sugu, sina, kelle ma võtsin maailma äärtest ja kutsusin selle kaugemaist paigust, üteldes sulle: “Sina oled mu sulane, ma valisin sind ega põlanud sind mitte.” (Js 41:8-9)
“Parem on meelehärm kui naer, sest südamel on hea, kui näod on kurvad.” (Kg 7:3)
Kurbus ja kurvastus on pühakirja korduv teema. Iiob kannatas rohkem, kui suudame ette kujutada. Tema kannatus oli väga raske, sest ta uskus, et kannatused oli saatnud talle Jumal, mitte saatan. Kuid siiski
jäi Iiob ustavaks Jumalale ka rasketes katsumustes, teades, et talle saab osaks kindel ülestõusmine, et ta saab näha Jumalat palgest palgesse.
Lõpuks saigi Iiob väga õnnistatud, sest Jumal kahekordistas kõike, mis tal enne oli olnud.
Ka Hanna kannatas väga oma viljatuse pärast: “…ja olles hinges kibestunud, palvetas ta Jehoova poole ja nuttis väga. (1Sa 1:10)
Jumal vastas Hanna palvetele, talle sündis Saamuel ja ta võis öelda: ”Mu süda rõõmutseb Jehoovas, Jehoovas üleneb mu sarv kõrgele! Mu suu on laialt lahti mu vaenlaste vastu, sest ma olen rõõmus sinu abi pärast!” (Sa 2:1)

Miks suutsid Iiob ja Hanna pöörata oma katsumused lunastavaks? Neil oli midagi ühist – teenijad südamed. Nad teadsid, et Jumal oli nende Meister, Isand ja Issand kõigis olukordades. Nad soovisid usaldada üksnes teda. Seal, kus teised oleksid muutunud kibedaks ja kaotanud lootuse, said nad oma rasketes katsumustes usule tugevust, said rõõmsaks, sest Jumal oli andnud neile rõõmuõli leina asemele, “…andes neile laubaehte tuha asemele, et neid nimetataks “õigluse tammedeks”, “Jehoova istanduseks”, miska ta ennast ehib!” (Js 61:3)

Kuid mitte keegi ei suuda hoomata Jeesuse, kannatava sulase kannatusi. Agoonias ristil talus ta kõige julmemat ja piinarikkamat surma. Vahel unustame aga selle hingelise, vaimse piina, mida Jeesus kannatas õhtul enne hukkamist Ketsemani aias Õlimäel.
Ketsemani aeda nimetatakse õlipressiks, kohaks, kus oliive purustades valmistati nendest õli. Sel ööl, mil Jeesus ära anti, oli ta purustatud oma vaimus ja hinges. “Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile elu tulnud!” (Js 53:5)
See purustustöö, mida Jeesus kannatas Ketsemanis, tõi esile rahutoova, imehästi lõhnava õli – võidmise. Jeesuse ristilöömine ja surm tõi pääste kõigile, kes teda usuvad ja järgivad.
Jeesus oli kuulekas sulane. “… vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele.” (He 12:2)

Kuna alandlikkus ja teenimisvalmidus on Jumala südame keskmes, ei ole mingi ime, et ta kutsus Iisraeli enda sulaseks ja valguseks paganrahvastele, sest Jumal oli otsustanud kohe alguses tuua pääste neile. Siiski Iisraeli kutsumine ei juhtinud neid teenimisvalmidusele, vaid hoopis uhkusele, mässule ja käsumeelsusele. See, kes on kangekaelne, ei suuda oma pead painutada. Kuid Jumal ütles: “Sina, Iisrael, oled mu sulane, kelle läbi ma ilmutan oma au!” (Js 49:3)
Jumalal on imeline plaan, kuidas viia täide oma sõna. Ta valab oma rahvale kaastunde ja anumise vaimu ja siis nad vaatavad Jeesuse peale, kelle nad läbi pistsid.
Selle tulemus läbistab südameid ja muudab elusid. “Ja ma valan Taaveti soo peale ja Jeruusalemma elanike peale kaastunde ja anumise vaimu; siis nad vaatavad sellele, kelle nad läbi pistsid, ja kaebavad tema pärast, nagu kaevatakse ainsa lapse pärast, ja nutavad tema pärast kibedasti, nagu nutetakse kibedasti esmasündinu pärast!” (Sk 12:10).

Püha Vaim toob esile sügava kurbuse, Jumaliku kurvastuse. Jumalik kurvastus toob meeleparanduse, mis viib päästele. Selle tagajärjel saab Jumal anda neile patud andeks ja puhastada nad Jeesuse vere allikal: “Sel päeval on Taaveti sool ja Jeruusalemma elanikel avatud allikas patu ja roojuse vastu.” (Sk 13:1)
Niisiis – Jumala sõna läheb täide. Kui Iisrael ei olnud valgus paganrahvastele, saatis Jumal oma Õiglase Sulase Jeesuse, kes on valgus. Kristus tuli maailma ja näitas teed kõigile. Järgides Tema ohvrimeelset surma, matmist, ülestõusmist, tekkis nelipühipäevil võimas kogudus.
Nüüd viimseil päevil ja raskel kannatusajal, mis pea tuleb, saab Iisreal selliseks valguseks rahvastele, et nelipühipäev kahvatub. Ilmutuseraamatus lubab Johannes meil vaadata tuleviku eesriide taha. “Pärast seda ma nägin, ja vaata, suur hulk rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest; need seisid aujärje ees ja Talle ees, riietatud valgeisse rüüdesse ja palmioksad käes. Ja üks vanemaist hakkas kõnelema ning ütles minule: “Need seal valgeis rüüdes, kes nad on ja kust nad tulid?” Ja ma ütlesin temale: “Mu isand, sina tead!” Ja ta ütles mulle: “Need on, kes tulevad suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres!” (Ilm 7:9,13,14)

Nagu kinnitab Rooma kiri (11:26), päästetakse kogu Iisrael ja Iisraelist saab Jumala valitud sulane, et olla valguseks kõigile paganrahvastele Jumala lõpuaja lõikuses.
Mida peaksime sellest arvama? Kindlasti seda, et ka meie oleme Jumala valitud sulased ja sulastel peab olema alandlik suhtumine. Alandlikkus ei ole mitte vaimuvili ega vaimuand, vaid tahteotsus, sest ikka ja jälle julgustab meid pühakiri: alandage iseennast! Kuigi see meile võibolla ei meeldi, laseb Jumal kurbusel, kurvastusel, leinal meie ellu tulla, sest need toovad esile ühe pehme pinnase, millel võib õitseda patutunnetus ja meeleparandus.
Kui meid tühjendatakse meie enesekesksest elust, saab pisaratest väline märk meie sisemisest muutusest selles katsumuste sulatusahjus. Püha Vaimu tuli põletab lihaliku elu, muudab täielikult meie sisemised suhtumised, elustades meie uuestisündi vaimult.
Jumal suudab teha oma sügavaima armutöö just rasketes olukordades – paljud hinged on tulnud Jumala juurde läbi katsumuste.

Jumal võib rääkida õrnalt meie südametesse. “… aga me kiitleme ka viletsustest, teades, et viletsus saadab kannatlikkuse, ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse; aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.” (Rm 5: 3-5)
Paulus tuletab meile meelde katsumuste lunastava iseloomu. Kui me ägame katsumuste orus, nagu see meie elus kindlasti juhtub, siis võime olla tänulikud, et oleme kõigekõrgema Jumala sulased, kes valmistab lootuse ukse Jeesuse.
“Ja ma karistan teda päevade pärast, mis kuulusid baalidele, mis ta suitsutas neile, ehtis ennast oma rõngaste ja ehetega ning läks järele oma armukestele, aga unustas mind, ütleb Jehoova!”(Ho 2:15)

Toogem Jumalale alandlike, õrnade südametega need mitmesugused palvekoormad, mis ta meile on andnud Iisraeli rahva suhtes, kes on Tema silmatera. Las me püüame kinni Jumala südametukse neis asjades ja peegeldame neid talle tagasi eestpalvetes, et Tema eesmärgid täituksid kõigepealt taevastes paigus ja siis maa peal.
Tõeline palve on Jumala hingus inimeses, et ta pöörduks tagasi sinna, kust ta on tulnud.

admin Teoloogia

Golda Meir: “Me tegime juudi riigi tõelisuseks!”

august 1st, 2003

Üksikud episoodid, mis on jäänud mulle meelde kogu möödunud seitsmekümne aasta kestel, on enamasti seotud kohutava viletsusega, mida meie pere pidi taluma – külma, nälja ja hirmuga – , ja küllap see hirmutunne ongi kõige eredamalt mu mällu jäänud.
Ma olin vist õige noor, vahest ainult kolme ja poole või nelja aastane. Me elasime Kiievis, väikese maja esimesel korrusel, ja ma mäletan väga selgesti, kui räägiti pogrommist, mis pidi meie poole tulema. Siis ma muidugi ei teadnud, mis on pogromm, kuid ma teadsin, et sel on midagi tegemist asjaoluga, et me oleme juudid, ja märatseva rahvarämpsuga, kes tormab läbi linna, vehib nugade ja suurte kaigastega ning röögib juute otsides: “Kristuse tapjad!”
Kui vaesed me olime! Kunagi ei olnud midagi küllalt, ei toitu, sooje riideid ega kütet. Mul ei olnud kunagi päris soe ega kõht päris täis.
“Meie pere ei olnud eriti usklik. Muidugi pidasid mu vanemad kinni juudi kommetest. Nad valmistasid koððerit (ususeaduste poolt söögiks lubatud toit) ja tähistasid kõiki juudi pühasid. Kuid usul – kuivõrd seda saab juudi kombestikust lahutada – oli meie elus väga väike osa. Ma ei mäleta, et mulle oleks lapsena eriti kõneldud Jumalast või õpetatud palvetama, kuigi veidi vanemas eas – siis olime juba Ameerikas – vaidlesin mõnikord emaga usuasjus.

Esimesed juudid, kes uueaegsesse Siionisse naasmise otsa lahti tegid, jõudsid kohale juba 1878.a. (sionistlik liikumine läks lahti spontaanselt ja enam-vähem üheaegselt mitmel pool Euroopas 19. saj lõpul).
Tel Avivi rajas 1909 a. 60 optimistlikku juudi peret. Tel Avivi elanikkond koosnes osalt juutidest, kes olid saabunud enamasti Leedust, Poolast ja Venemaalt.
Kui lõppes Esimene maailmasõda ja Rahvasteliit andis mandaadi Palestiina üle Suurbritanniale, siis tundus, et ideed täiemõõdulise juudi rahvuskodu loomiseks on täide minemas.
Kuid 1901.a., palju aastaid enne seda oli sionistlik liikumine juba loonud Juudi Rahvusfondi ainsa sihiga osta kogu juudi rahva nimel Palestiina maad ja need üles harida. Ja lõviosa juutidele kuuluvast maast Palestiinas ostiski välja kogu rahvas – Pinski, Berliini ja Milwaukee pagarid, rätsepad ja puusepad. Õigupoolest mäletan juba sest peale, kui olin alles väike tüdruk, pisikest sinisest plekist korjanduskarpi meie elutoas sabatiküünalde kõrval, millesse ei poetanud iga nädal münte mitte ainult meie, vaid ka meie külalised, ning samasugune sinine korvike oli igas juudi kodus. On tõsi, et 1904.aastast peale hakkas juudi rahvas just nende müntide eest ostma Palestiinas suuri maatükke.
Kui sellele mõelda, siis olen ma üsna tüdinud kuulmast, et juudid varastasid Palestiinas araablastelt maa. Tõde on hoopis teistsugune. Anti välja palju raha ning hulk araablasi sai väga rikkaks.
1921.a. asusin elama Iisraeli kibutsisse.

Hitler hävitas kuus miljonit juuti, ja üle 30 000 juudi kogukonna, mis olid sajandeid olnud juudi usu, kirjatarkuse ja hariduse keskused. Nende juutide seast pärinesid mitmed suurkujud kunsti, kirjanduse ja teaduse vallast. Kas gaasikambrites hukkus vaid see Euroopa juutide põlvkond? Hävitati miljon last – terve tulevane põlvkond. Siin hävitati selle kõige loomulik varasalv, mida üks uus riik vajab – õpetatus, kogemused, andumus, idealism, teerajaja vaim.

Ja siis 1948.a. saime oma riigi. Kahe päevaga tuli vastu võtta lõplik otsus: kas kuulutada välja juudi riik või mitte?
Võisime olla kindlad vaid kahes asjas: et inglased lähevad välja ning araablased tungivad sisse. Meie võimalused on fifty-fifty. Ühteviisi tõenäoliselt võime nii võita kui ka lüüa saada.
Reedel, 14. mail 1948 luuakse juudi riik rahvaarvuga 650 000 inimest, mille ðansid kesta kauem oma sünnist sõltub sellest, kas suudame vastu panna viie araabia riigi regulaararmee rünnakule, mida toetab aktiivselt miljon Palestiina araablast.
Esialgse kava kohaselt pidin naasma Jeruusalemma ja jääma sinna pikemaks ajaks. Pole tarviski öelda, et ma tahtsin väga Tel Avivi jääda, vähemalt riigi väljakuulutamise tseremooniaks, mille aega ja kohta hoiti saladuses (välja arvatud veidi rohkem kui 200 kutsutud külalise jaoks), kuni sündmuseni oli jäänud üks tund.
Kogu kolmapäeva lootsin kõigest hoolimata, et Ben-Gurion leebub, kuid ta jäi endale kindlaks. “Sa pead minema tagasi Jeruusalemma,” ütles ta.
Aga niipea, kui olime jõudnud üle rannikutasandiku Juuda mägedesse, hakkas mootor töötama väga katkendlikult. Istusin piloodi kõrval (neis tillukestes lennukites, mida me hellitavalt kutsusime priimusteks, oligi vaid kaks kohta) ja nägin, et isegi tema oli väga närvis. Mootor hakkas tegema niisugust häält, nagu tahaks see üldse lennuki küljest ära kukkuda ning ma ei olnud sugugi üllatunud, kui piloot andekspaluvalt ütles: “Mul on väga kahju, kuid mägedest kaugemale me vist ei jõua. Ma pean tagasi minema.”
Nii saingi viibida riigi väljakuulutamise juures. 14. mai hommikul võtsin osa rahvanõukogu koosolekust, kus pidi otsustatama riigi nimi ja deklaratsiooni lõplik sõnastus. Nimega oli vähem muret kui deklaratsiooniga, sest selle puhul vaieldi viimase minutini, kas viidata seal Jumalale või mitte. Õigupoolest oli see teema juba eelmisel päeval üles võetud. Viimane lause, nii nagu deklaratsiooni lõplikku versiooni koostav väike allkomitee ette pani, algas sõnadega ”Uskudes Iisraeli kaljusse…” Ben-Gurion oli lootnud, et väljend “Iisraeli kalju” on piisavalt kahemõtteline rahuldamaks nii neid juute, kellele oli mõeldamatu, et juudi riigi alusdokumendis ei ole nimetatud Jumalat, kui ka neid, kes vaidleksid ägedasti vastu, kui see proklamatsioon sisaldaks väiksematki vihjet usuasjadele.
Kuid kompromissis ei olnud kerge kokku leppida. Usuringkondade esindaja rabi Fiðman-Maimon nõudis, et viide Jumalale oleks ühemõtteline, ning väljend “Iisraeli kalju” rahuldaks teda vaid siis, kui sellele järgnevad sõnad “ja tema Lunastaja”, sellal kui Aaron Zisling Töölispartei vasakult tiivalt oli kindlalt hoopis vastupidisel seisukohal. “Ma ei saa kirjutada alla dokumendile, milles on mingis vormis viidatud Jumalale, kellesse ma ei usu,” ütles ta. Ben-Gurionil kulus terve hommikupoolik veenmaks Maimoni ja Zislingit, et “Iisraeli kalju” tähendus on tegelikult kahetine. Sellal kui paljudele, vahest rõhuvale enamusele juutidele tähendas see Jumalat, võis seda pidada ka sümboolseks ja ilmalikuks vihjeks juudi rahva tugevusele. Viimaks jäi Maimon nõusse, et sõna “Lunastaja” jääb tekstist välja, kuigi naljakal kombel puudusid välismaal avaldamiseks mõeldud ja proklamatsiooni samal päeval tehtud ingliskeelsest tõlkest sõnad “Iisraeli kalju” sootuks, kuna sõjaväetsensor oli julgeoleku kaalutlustel tõmmanud maha kogu viimase lõigu, sest selles oli mainitud tseremoonia aega ja kohta.

Vaidlus ise, kuigi mitte ehk päriselt niisugune, millele tulevane peaminister oleks võinud kulutada oma aega kõigest mõni tund enne uue riigi väljakuulutamist – eriti kui seda riiki ähvardas vahetu sissetungi oht – ei olnud sugugi mitte lihtsalt vaidlus terminoloogia üle. Me kõik teadsime väga hästi, et see pidulik teadaanne mitte ainult ei kuuluta juutide 2000 aasta pikkuse kodumaatuse vormilist lõppu, vaid väljendas ka neid põhimõtteid, millele juudi riik rajatakse. Seetõttu oli iga üksik sõna väga tähtis. Muide, mu hea sõber Zeef Ðaref, tulevase valitsuse esimene välisminister (kes valitsemise masinavärgile vundamendi rajas), leidis koguni aega hoolitseda selle eest, et ürik, millele me pidime õhtul alla kirjutama, viidaks pärast tseremooniat varjule Palestiina Inglise panga keldrisse, et see säiliks järeltulevatele põlvedele – isegi kui riik ja meie ise ei kesta kuigi kaua.
Kella kahe paiku pärast lõunat läksin tagasi oma hotelli mere ääres, pesin pea ja panin selga oma parima musta kleidi. Siis võtsin mõneks minutiks istet, et tõmmata hinge ja mõelda lastele – möödunud kahe päeva jooksul esimest korda.

Menachem oli sel ajal Manhattani Muusikakooli õpilasena Ühendriikides. Teadsin, et nüüd, mil sõda on möödapääsmatu, tuleb ta tagasi, ja ma küsisin endalt, kas me kohtume veel. Saara oli Revivimis, ja kuigi ta asus minust vaid linnulennu kaugusel, olime teineteisest niisama hästi kui ära lõigatud. Mitu kuud tagasi olid Palestiina araablaste jõugud ja Egiptusest sisseimbunud relvastatud isikud sulgenud tee, mis ühendas Negevi ülejäänud maaga, ning nad lasksid siiani järjekindlalt õhku või lõhkusid suurema osa torujuhtmeid, mis varustasid veega Negevis hajevil asuvat kahtkümmet seitset juudi asundust. Hagana oli teinud kõik võimaliku, et piiramisrõngast läbi murda. Aga kes teadis, mis saab väikestest halvasti relvastatud ja varustatud Negevi asundustest Egiptuse täiemõõdulise sissetungi korral Iisraeli, nagu see kõigest mõne tunni pärast üsna kindlasti algab?
Nendesugustest noortest, nende vaimujõust ja vaprusest olenes Negevi ja järelikult Iisraeli tulevik, ning mulle tulid judinad peale, kui mõtlesin, et neil tulebki vastu astuda sissetungivale Egiptuse armeele.

Olin laste pärast nii sügavalt mõttes, et mäletan end hetkeks üllatuvat, kui telefon mu toas helises ja mulle öeldi, et auto on kohal. Oli otsustatud korraldada riigi väljakuulutamise tseremoonia Tel Avivi muuseumis Rotchildi puiesteel. Mitte et see olnuks mingi uhke hoone, vaid seepärast, et see oli küllalt väike ja järelikult hõlpsasti valvatav. See üks Tel Avivi vanimaid hooneid oli alguses kuulunud esimesele linnapeale, kes oli pärandanud selle linnakodanikele, et need rajaksid sinna kunstimuuseumi. Oli eraldatud ühtekokku umbes 200 dollarit, et hoone pidulikuks sündmuseks ette valmistada; põrand olid puhtaks küüritud, alastimaalid seintel sündsalt drapeeritud, aknad õhurunnaku puhuks pimendatud ning hiigelsuur Theodor Herzli pilt oli riputatud seinale laua kohal, mille taga pidid istet võtma ajutise valitsuse kolmteist liiget. Ehkki arvati, et üritus oli teada vaid enam kui kahesajale kutsutule, oli minu saabumise ajaks juba kogunenud muuseumi juurde suur rahvasumm.

Mõni minut hiljem, täpselt kell neli pärast lõunat algas tseremoonia. Mustas ülikonnas ja lipsuga Ben-Gurion tõusis püsti ja koputas koosolekujuhataja vasaraga. Kava järgi pidi see olema märguandeks teise korruse rõdule peitunud orkestrile mängida “Hatikvat”. Kuid midagi läks viltu ja muusikat ei tulnud. Me tõusime kõik spontaanselt püsti ja laulsime oma rahvushümni. Siis köhatas Ben-Gurion ja lausus tasa: ”Nüüd loen ma ette iseseisvusdeklaratsiooni.” Piduliku teadaande ettelugemisele kulus tal kõigest veerand tundi. Ta luges aeglaselt ja väga selgelt ning ma mäletan. et ta hääl muutus ja valjenes veidi, kui ta jõudis 11. lõiguni. ”Käesolevaga meie, Rahvusnõukogu liikmed, esindades juudi rahvast Iisraeli maal ja sionistlikku liikumist, oleme tulnud kokku päeval, mil lõpeb Briti Palestiina mandaat, ning meie loomuliku ja ajaloolise õiguse ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsiooni põhjal kuulutame käesolevaga välja juudi riigi Iisraeli maal – Iisraeli riigi. Iisraeli riik! Mu silmad täitused pisaratega ja mu käed värisesid. Me tegime seda. Me tegime juudi riigi tõeluseks ja mina, Golda Mabovitð Meyerson, jõudsin ära näha selle päeva. Mis edaspidi ka ei juhtu, mis hinda meil kõigil selle eest ka maksta ei tule, oli juudi rahvuskodu ometi taasloodud, pikk pagendus oli läbi. Sellest päevast peale ei elanud me oma esiisade maal enam kellegi armust. Nüüd olime rahvas nagu kõik teised, omaenda saatuse peremehed – esimest korda kahe aastatuhande jooksul. Unistus oli täitunud – liiga hilja nende jaoks, kes olid saanud hukka, kuid mitte tulevaste põlvede jaoks. Peaaegu täpselt viiskümmend aastat tagasi, kui sai läbi esimene sionistlik kongress Baselis, oli Theodor Herzl oma päevikusse kirjutanud: ”Baselis rajasin ma juudi riigi. Kui ma selle täna valjusti välja ütleksin, võetaks mind vastu naeruga. Võimalik, et viie, aga viiekümne aasta pärast kindlasti näeb seda igaüks.” Ja nii ka läks.
Seejärel, otsekui mingi märguande peale, tõusime kõik nuttes ja käsi plaksutades püsti, sellal kui Ben-Gurion, hääl üksainus kord murdumas, luges: ”Iisraeli riik on avatud juudi sisserändajatele ja põgenikele.” See oli proklamatsiooni tuum, riigi loomise põhjus ja mõte. Mäletan, et ñutsin valjusti, kui kuulsin neid sõnu selles palavas, inimesi pungil täis väikeses saalis. Ben-Gurion aga koputas korda nõudes taas vasarat ja luges edasi: “Ka keset viimaste kuude meievastaseid ägedaid rünnakuid kutsume Iisraelis elavaid araabia rahva poegi üles hoidma rahu ja andma oma panuse riigi ülesehitamisse selle täieõiguslike ja võrdsete kodanikena, kes on seaduslikult esindatud kõigis institutsioonides… Me ulatame rahu ja heanaaberlikkuse märgiks käe kõikidele riikidele ja rahvastele meie ümber ja kutsume neid üles tegema vastastikuse kasu eesmärgil koostööd sõltumatu juudi rahvaga tema maal. Iisraeli riik on valmis tegema kooskõlastatud pingutusi kogu Lähis-Ida edenemise nimel.”

Kui Ben-Gurion oli lugenud ette proklamatsiooni kõik 979 heebreakeelset sõna, palus ta meid tõusta ja “vastu võtta ürik, mis paneb aluse juudi riigile”, ja nii tõusime taas püsti. Siis juhtus midagi päevakava välist ja väga liigutavat. Rabi Fiðman-Maimon tõusis korraga püsti ja luges väriseval häälel kombekohase heebrea tänupalve. “Ole õnnistatud, oo meie Issand Jumal, maailma valitseja, kes sa oled hoidnud meid elus, lasknud meil kesta ja toonud meid selle päevani. Aamen.” See oli palve, mida ma olin sageli kuulnud, kuid see polnud kunagi olnud mulle niivõrd tähendusrikas kui sel päeval.
Enne kui läksime kordamööda tähestiku järjekorras proklamatsioonile alla kirjutama, paelus meie tähelepanu veel üks päevakorrapunkt. Ben-Gurion luges ette uue riigi esimesed dekreedid.
Oma proklamatsioonile allakirjutamisest mäletan vaid seda, et ma nutsin avalikult, suutmata isegi pisaraid näolt pühkida…
Vaid 25 Rahvusnõukogu liiget kirjutas 14. mail proklamatsioonile alla.
Pärast seda kui Palestiina Filharmooniaorkester oli mänginud “Hatikvat”, koputas Ben-Gurion kolmandat korda vasaraga. “Iisraeli riik on välja kuulutatud. Koosolek on lõppenud.”

Mõned külalised ja nende noored saatjad laulsid ja tantsisid ning me kuulsime inimesi tänaval hõiskamas ja laulmas. Kuid ma teadsin, et keskööks saab Briti mandaadi tähtaeg täis. Inglise ülemkomissar sõidab minema, viimane Briti sõdur lahkub Palestiinast ning me olime veendunud, et araabia armeed marsivad üle äsja asutatud riigi piiri. Me olime nüüd iseseisvad, kuid mõne tunni pärast ootas meid ees sõda.
Ent vist alles järgmisel päeval mõistsin ma täies ulatuses seda, mis oli Tel Avivi muuseumis toimunud. Kolm üksikut, ent väga lähedalt seotud sündmust tegid tõe mulle selgemaks kui miski muu, ja vahest esimest korda taipasin ma, et miski pole enam endine. Ei minu, juudi rahva ega Lähis-Ida jaoks.
Esiteks, laupäeval enne koitu nägin ise oma toa aknast seda, mida oleks võinud nimetada Iseseisvussõja vormiliseks alguseks: neli Egiptuse “Spitfire”`i tüüpi lennukit kihutas mürinal üle linna pommitama Tel Avivi jõujaama ja lennuvälja sõja esimeses õhurünnakus. Siis, pisut hiljem nägin esimest laevatäit juudi immigrante – mitte enam “illegaalseid” sisenemas Tel Avivi sadamasse, vabalt ja uhkelt. Keegi ei ajanud neid enam taga, ei kihutanud minema ega karistanud kojutuleku eest. “Sertifikaatide” ja inimeste loendamise häbiväärne aeg oli möödas, ja kui ma seisin seal, pilk kiindunud laeva , siis tundsin ma, et ükski hind sellise kingituse eest ei saa olla liiga kõrge.
Esimene seaduslik sisserändaja, kes Iisraeli riigis maale tuli, oli väsinud vana mees nimega Samuel Brand, üks Buchenwaldist pääsenuid. Pihku oli tal pigistatud kortsunud paberitükk. Sellel seisis vaid: “Käesolev dokument annab õiguse Iisraeli elama asuda”, kuid sellele oli alla kirjutanud riigi “immigratsiooniosakond”, ja see oli esimene viisa, mille me välja andsime.

admin Tunnistused

Lühiuudised

august 1st, 2003

24 TUNDI IISRAELI LASTE HEAKS
Maikuus toimus ringreis Galilea järve ääres, millest võttis osa ka “Christian Friends of Israeli” töötaja Julian Spykerman. See oli imeilus päev ratastel.
Projekti oli organiseerinud heategevusettevõte “Üks Ühele”.
“Üks ühele” sihiks on hankida ressursse, millega sponsoreerida projekti laste heaks ja aidata Iisraeli pommirünnakute ohvreid. Samuti tegeldakse Iisraelis valdkondades, mis aitavad suurendada vastastikust arusaamist juutide, araablaste ja kristlaste vahel.

ISESEISVUSPÄEVAKS
Iisraeli iseseisvuspäev on 7. mail. Seda tähistas inglise juudi kogukond Wembey konverentsikeskuses. Külla oli kutsutud kristlasi. Kõnelesid Geoffrey Smith organisatsioonist “Christian Friends of Israel” ja Malcolm Hedding Jeruusalemma Rahvusvahelisest Kristlikust Suursaatkonnast.
Kuulati kõige värskemaid uudiseid ja käsitlusi Iisraelist, antisemitismist ja Lähis-Ida konfliktist.

EESTI KOGUDUSTES KASVAB HUVI IISRAELI VASTU
Haapsalu adventkogudus korraldas Iisraeli õhtu. Kohal oli rahvast ka sõsarkogudustest.
Kuulati Iisraeli laule, arutleti kristlaste ja juutide suhete üle, saadi teada, mis toimub täna Iisraelis.
Õhtu tõi juurde uusi Iisraeli sõpru.

admin Lühisõnumid

Lisa Rüdiger: “PÜHA VAIM ON IISRAELI KÕIGE KINDLAM TURVAMEES.”

august 1st, 2003
Comments Off

Piret Udikas

Lisa Rüdiger on noor sakslanna, kristlane, kõrgema haridusega jurist, kes töötades vabatahtlikuna Iisraelis, kuulutab juutidele evangeeliumi neid teenides ja armastades.
Mis seob teid Eestiga?
Minu vanaema oli eestlanna, ta elas Tallinnas. Minu vanaisa aga oli balti sakslane.
Olen sündinud ja üles kasvanud Saksamaal. Ülikoolis õppisin õigusteadust; minu isa on samuti jurist. Õpingute ajaks tulingi kolmeks kuuks Eestisse praktikale. 1999.a. jaanuarist märtsini töötasin justiitsministeeriumis. Mu kursusekaaslased ihkasid praktikale Brüsselisse, mind tõmbas Eestisse.
Kuigi oli väga külm ja pime aeg, armusin Eestisse. Tekkis soov pärast ülikooli lõpetamist siia tööle tulla. Küsisin justiitsministeeriumist, kas neil on minu jaoks kaheks aastaks tööd. Neil oli.
Lõpetasin ülikooli ja tulingi Eestisse elama ja tööle.

Millal tekkis huvi ja armastus Iisraeli vastu?
Siin, Eestis hakkasin juutide vastu sügavat huvi tundma. Lugesin Derek Prince‘i abikaasa raamatut, kus ta räägib sellest, kuidas Jumal kutsus teda Iisraeli. Selle raamatu lõpus Derec Prince selgitab, miks me peame Iisraeli pärast palvetama. Hakkasin seda regulaarselt tegema. Siis ükskord Soomes kohtusin kristlastega, kelle süda on samuti Iisraeliga.
Mul oli nii kange soov Iisraeli sõitma. Hakkasin palvetama. Ja palvevastusena oli mul varsti selleks raha olemas. Soovitan kõigile neile, kel on sama soov – hakake palvetama, ja Jumal täidab teie igatsuse.
2000.aasta lehtmajade pühade ajal sõitsin esimest korda Iisraeli. Siis otsustasin kauemaks Iisraeli minna.
Töötasin seitse kuud vanadekodus, kus paljud hoolealused olid läbi teinud holokausti, pääsenud koonduslaagritest. Neile oli tähtis, et ma olen sakslanna. Teadsin, et mina isiklikult ei ole süüdi selles, mis juutidega sõja ajal tehti, aga tundsin, et olin selle kõige eest vastutav.
Mul oli südames kokku saada inimestega, kes kannatasid natside all. Esimesel päeval vanadekodus kohtusin Moðega, holokausti läbiteinud vana mehega, kes nüüd vanadekodus oma eluõhtut veetis. Küsisin temalt: Moðe, kust sa oled pärit, ta vastas väga vaikse häälega – Berliinist. Tal õnnestus koonduslaagrist eluga välja tulla. Muusika mängis, meie tantsisime. Muusika lõppes. Ta ütles: palun veel kümme minutit. Me tantsisime veel. Meid liitis minevik, valu, kannatused, aga ka rõõm, et võime saada lohutust, lepitust.

Eks lasu kristlastel kohustus ja sisemine vajadus heastada oma rahva üleastumised?
Jah, kes siis veel kui meie peame tooma Jumala ette oma eelkäijate eksimused. Teist võimalust ei ole. Ja saksa rahvas oli väga raskelt juutide ja teiste rahvaste vastu eksinud.
Minu vanemad ei ole veel päästetud ja nad olid sellest väga ärevil, et ma läksin Iisraeli. Eelmisel sügisel tuli ema mind nädalaks vaatama. Käisime Yad Vashemis. Minu ema on sündinud 1945. aastal. Kui ta koolis käis, räägiti seal holokaustist, näidati filme. Sakslastele on tihti öeldud: teie olete süüdi, teie olete süüdi. Jah, see on nii, aga süüst on olemas ka väljapääs, Jeesus on andnud meile selle.
Yad Vashemis kohtusime ühe vanema naisega, Ameerika juudiga. Ta rääkis. “Minu vanemad olid koonduslaagris, kogu elu oleme vihanud sakslasi. Aga nüüd ma näen, et te olete siin, te näete kõike seda, mida juutidega on tehtud, te kahetsete. Ma tunnen, et ma ei pea enam sakslaste peale viha kandma.” See, mida me Iisraelis teeme, on eelkõige lepitustöö.
Vanadekodus oli ka üks vana naine, tal oli alzheimeri tõbi tugeval kujul. Ta oli tulnud Iisraeli 30 aastate algul. Saime temaga ühel õhtul kokku, hakkasime rääkima usust, sellest, mis tuleb pärast surma. “Ma kaotasin 13 pereliiget ainult sellepärast, et nad olid juudid. Kas Jumal tõesti on olemas ja kas ta on sel juhul õiglane? See hind oli minu jaoks liiga kõrge,” ütles see vana naine.
Me ei saa minna inimeste juurde, kes on nii palju üle elanud ja hakata lihtsalt evangeliseerima, aga me saame näidata neile oma armastust, aidata ja teenida neid.
Need, kes on holokausti üle elanud, ei rääkinud kaua aega sellest, mis nendega juhtus. Sellest ei räägitud isegi lähedastele. Neil oli häbi, nad vaikisid aastaid.
Neil on valus, nad on aastaid kandnud seda valu endas. Nende jaoks peab olema inimesi, kes aitavad neil sellest valust üle saada. Nii tähtis on seal lepitustöö. Iisraelis on palju vabatahtlikke haiglates ja vanadekodudes, eriti sakslasi.
Vanadekodus tegin kõiki töid, mis vaja. Kandsin hoolt näiteks ühe vana naise eest, ta sai liigutada ainult kätt: vahetasin tema mähkmeid, pesin teda, andsin süüa, panin ratastooli. Rääkisime temaga palju. Temagi oli holokausti läbi teinud, saime temaga rääkida ülekohtust, mis neile oli tehtud. Et edasi elada, pidid nad oma minevikukoormast, milles nad ei olenud süüdlased, vaid ohvrid, vabaks saama. Kuna olin sakslane, siis said nad minuga sellest vabamalt rääkida.

Missuguses koguduses Iisraelis käite?
Käin ühes messiaanlikus koguduses Jeruusalemmas, seal on mul palju sõpru. Minu juudist pastor oskab ka aramea keelt, hämmastav on, millise rikkusega ta seletab lahti Jumala Sõna.
Juudid olid algkoguduses, nad tunnevad väga hästi Piiblit, kui Püha Vaim tuleb nende peale – siis on see väga eriline. Juutidel on palju meile jagada.
Teenistus kestab umbes kolm tundi. Ülistamine on väga tähtis, lauldakse ja tantsitakse palju.
Praegu on Iisraelis üle saja messiaanliku koguduse ja nende arv kasvab pidevalt. Mida enam Messia tulek läheneb, seda rohkem Jumal eemaldab katet juutide silmadelt.
Usuõpetus on Iisraeli koolides kohustuslik.

Mis on teie praegune töö Iisraelis?
Töötan Jeruusalemmas Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Saksa Osakonna direktori assistendina. Valin ja tõlgin Iisraeli ingliskeelsest ajakirjandusest uudiseid ja saadan neid Interneti kaudu saksa kristlastele.
Minu saadetisi loeb umbes 2500 inimest. Vastuvõtt on elav, mulle saadetakse palju kirju.

Palun kirjeldage saatkonna igapäevast tööd.
Meid on 55 vabatahtlikku, igast maailmanurgast. Räägime 14 erinevas keeles. Minu amet on peamiselt istuda ja kirjutada.
Saatkond annab korteri, toidu ja taskuraha. Ta kannab meie eest väga hästi hoolt, on väga tähelepanelik. Ameeriklased tulid Iisraeli, enne küsiti igaühelt, mis on tema lemmikparfüüm. Kui nad Iisraeli tulid, oli neil igaühe jaoks spetsiaalselt temale toodud kingitus. See oli väga liigutav.
Saatkonna sotsiaalosakond aitab iisraellasi igapäevaeluga toimetulekul. Nad külastavad inimesi kodudes, vestlevad, viivad ainelist abi. Praegu on Iisraelis küllalt palju neid, kellel ei lähe hästi, sõda on viinud majanduse halba seisu.
Kuid me ei lähe juutidele mitte kristlikku sõnumit viima, vaid esmajoones neid teenima ja armastama. Peame olema ausad, mitte minema nende juurde mingi salaplaaniga, vaid lihtsalt neist hoolides.

Kuidas talute elu pidevas terrorismiohus?
Kui algas Iraagi sõda, ei olnud kedagi, kes oleks ära sõitnud, töötasime ja elasime edasi, nagu midagi poleks juhtunud.
Kui sa elad seal, sõidad näiteks bussis, sa ei mõtle kogu aeg ohtudele. Pealegi, Püha Vaim on kõige parem turvamees. Tema hoiab meid ja hoiatab, et me ei satu kohtadesse, kus pommid lõhkevad.
Iisraelis elades tunned, kuidas Piibel on muutunud reaalsuseks. Jumal kutsub oma rahvast igast maailmanurgast. Sõidad bussis, sinu ees räägivad kaks Etioopia juuditari, sinu taga vestleb Venemaalt tulnud juut oma naisega vene keeles, kohalikud juudid suhtlevad omavahel heebrea keeles, Ameerika päritolu juudid inglise keeles.
Näeme omasilmaga, kuidas Jumala rahvas jõuab igast maailmanurgast koju. “Vaata, ma toon nad põhjamaalt ja kogun nad maa viimseist äärist; nende hulgas on üheskoos pimedaid ja jalutumaid, rasedaid ja sünnitajaid: suure hulgana tulevad nad siia tagasi! Nad tulevad nuttes, aga ma toon neid trööstides; ma viin nad veeojade ääre tasasel teel, kus nad ei komista; sest ma olen Iisraeli isa ja Efraim on mu esmasündinu!”
(Jr 31:8-9)
Kahe tuhande aasta jooksul eksiilis on Jumala rahvas väga palju haiget saanud. Jumal ütleb meile: trööstige, trööstige mu rahvast. See on meie, kristlaste siht, kes me elame Iisraelis ja teenime Jumala rahvast.
Meie ülesanne on juute armastada ja õnnistada. Nad jälgivad meid, kristlasi, kuidas me elame, kas see armastus, millest kristlased nii palju räägivad, ka nende endi elust välja paistab.
Meie saame olla nende jaoks Jeesusekuju kandjad.

admin Intervjuud

Kolõma juudid teel koju

august 1st, 2003

Ebenezer” August 2003

Tõlkija: Piret Udikas

Kolõma. See koht oli maapealseks põrguks miljonitele näljastele, läbipekstud, kurnatud vangidele, kes oli saadetud stalinlikku Gulagi laagrisse.
1932-1953.a. vahel surid vangid nälja, külma, haiguste kätte, kui nad töötasid kullaväljadel selles metsikus, mägises Venemaa Kaug-Ida piirkonnas.

“Iga teine on siin juut.”
Neist paljud surid, kui nad pärast pikka reisi loomavagunites ja siis täistopitud laevatrümmides sõitsid Vladivostokist Magadani, kõige idapoolsemasse sadamasse N Liidus.
Paljud neist vangidest olid juudid. Praegu aitab Ebenezer (Ebenezer Emergency Fund International /Rahvusvaheline Abistamise Fond) neid, kes ellu jäid, ja nende järglasi jõuda Iisraeli.
“Iga teine isik on siin juut,” rääkis Mihhail Sapoþnikov, Juutide Agentuuri juht Kaug-Idas.
Paljudel neist ei olnud dokumente, mis oleks tõestanud nende juudi päritolu. Peamine on leida neile vajalikud tõendid, samuti aidata neil mõista oma juudi juuri, ja seda just läbi Pühakirja, julgustades neid sellega lahkuma Tõotatud Maale.

“Palvetame, et kohale jõuda.”
Kuigi orjalaagrit ei eksisteeri enam, on elu Kolõmas väga raske. Inimesed töötavad kullakaevandustes, kuid seda tööd tehakse vaid lühikese suve ajal. Töötus tekitab joomist ja vägivalda. Inimesed lahkuvad küladest, laostuvad.
Kui Ebenezeri meeskond liikus Kolõmas ja mujal Venemaa Kaug-Idas, oli tee pikk ja ohtlik. “Teed on siin ebakindlad ja käänulised, palvetame, et kohale jõuda,” ütlesid Tanja ja Krista, Ebenezeri töötajad. “Kolõmas leidsime ühe perekonna, kus isa oli juut, vanaisa oli elanud Ukrainas ja oli jäänud ellu Auschwitzis. Nad ütlesid, et nemad kõik tahavad sõita Iisraeli!”
Larissa Ust-Omtðukis oli väga õnnelik, et kohtas Ebenezeri vabatahtlikke.Kaua aega tagasi ta keeldus tunnistamast, et on juut, aga nüüd, palju aastaid ilma ühegi kontaktitai, sai ta kirja oma onult Iisraelis. See viis Larissat ja tema kahte tütart, väimeest ja tütretütartotsusele lahkuda Iisraeli.

Jumal oli tee valmistanud
Head ja süvenevad suhted kirikuga on olulised Ebenezeri töös kohtadel.
Palju miile Habarovskist kagusse, EEFi põhibaasis Venemaa Kaugidas asub Dalneretðensk.
Ebenezeri vabatathlikud Ayana ja Heidi said sealses nelipühikirikus video “Rahvaste võitluslipp” esitlusel sooja vastuvõtu osaliseks. Nad andsid ka tunnistusi ja rääkisid Ebenezeri tööst Lesozavodski karismaatilise kiriku kodugrupis. Neil kulus kaks päeva, et jõuda koos pastoriga linna Vostok-2. Nad leidsid sealt vanema juudi abielupaari, nende abielus tütre ja tema perekonna.
Kolm aastat varem ei tahtnud nad midagi tegemist teha Ebenezeri meeskonnaga ja nende sõnumiga minna elama Iisraeli. Kuid nad tervitasid Ayanat ja Heidit soojalt, sest nüüd nad tahtsid sõita Iisraeli. Jumal oli selleks tee valmistanud.
Ebenezeri rühmad on väga aktiivsed Birobidþanis, mille Stalin nimetas 1934.a. Juudi Autonoomseks Oblastiks, püüdes vabastada Lääne-Venemaad juudi mõjust.
Paljusid juute on juba aidatud pöörduda elama Iisraeli ja Ebenezeri töö käib hoogsalt Birobidþani linnas ning areneb teistes selle regiooni isoleeritud paikades Hiina piiri lähedal. Rühmad on hiljuti leidnud juute, kelle sugulased elavad Iisraelis ja julgustavad neid Iisraeli sõitma.

admin Ajalugu

Pane oma käed adra külge!

august 1st, 2003
Comments Off

Vision for Israel

Tõlkija: Piret Udikas

“Issada Jehoova Vaim on minu peal, sest Jehoova on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi, kuulutama Jehoova meelepärast aastat ja meie Jumala kättemaksu päeva, trööstima kõiki leinajaid, tasuma Siioni leinajaile, andes neile laubaehte tuha asemele, rõõmuõli leina asemele, ülistusrüü kustuva vaimu asemele, et neid nimetataks “õigluse tammedeks, Jehoova istanduseks”, miska ta ennast ehib!”Js 61:1-3
Ma istutan nad omale maale
Täna me seisame ukselävel, olles tunnistajad uuele Jumala tõotuste prohvetlikule lainele Iisraeli kohta. Issand rääkis selgelt prohvet Amose kaudu (Am 9:13-15): “Vaata, päevad tulevad, ütleb Jehoova, mil kündja jõuab järele lõikajale ja viinamarjasõtkuja seemne külvajale; siis mäed tilguvad värsket viina ja kõik künkad sulavad! Siis ma pööran Iisraeli rahva vangipõlve, nad ehitavad üles hävitatud linnad ja elavad neis; nad istutavad viinamägesid ja joovad nende viina, nad teevad rohuaedu ja söövad nende vilja! Ma istutan nad nende omale maale ja enam ei kitkuta neid ära nende maalt, mille ma neile olen annud, ütleb Jehoova, sinu Jumal!”
Kündja jõuab järele lõikajale
See päev saabub, kui “kündja jõuab järele lõikajale”. Tõotused selles poeetilises pildis on käimas Iisraelis viis aastakümmet.
Meid võrreldakse kokkuliidetud kätega, mida Issand kasutab Iisraeli põldude kündmiseks. Ehkki meie töö on jumalikult määratud osal Tema põllul, on see läbi suurte püüdlustega ja paljude väljakutsetega, et me jätkaksime õigel ajal ja õiges kohas.
Meile on antud ülesanne töötada peamiselt vaestega, hädas olijatega, hirmutatute keskel nii lähedasel moel.
Osutame poolehoidu nii juutidele kui araablastele armastusega, tänulikkusega, usutegudega. Kui me künname inimlikkuse põlde neil saatuslikel päevil, võib Lõikuse Issand kasutada selles ühises riskantses ettevõtmises nii kündjaid kui lõikajaid. “Sest meie pärast on kirjutatud, et kündja peab kündma lootuses ja rehepeksja peksma lootuses osa saada.” (Ko 9:10)
Suur Punane
Viimasel aastal kasutame ligikaudu 260 ruutmeetri suurust ladu, mida kutsutakse Suureks Punaseks, sest ta on värvitud punaseks. See on osa suurest laost, mida kasutatakse Iisraeli viinamarjaväljadelt saadud veini hoidmiseks pudelites.
Me oleme välja kasvanud kahest laohoonest, nüüd hoiame “Suures Punases” meeldivalt lõhnavat Issanda uut veini koos meditsiinitarvetega.
Sellest laost on mitmed Iisraeli haiglad ja traumakeskused saanud annetusi. Suur Punane on võimaldanud paindlikult koguda, ladustada ja välja jagada medikamente suurematele haiglatele ja esmaabikliinikutele. Meid on selle tööga õnnistatud.
K es võiks küll kokku arvata neid häid andeid, mida Jumalal on nendele, kes teda armastavad ja on kutsutud Tema töösse.
Head teated vaestele
Viimasel aastal oleme aidanud mitut tuhandet perekonda. Praegu elab üks inimene viiest Iisraelis allpool vaesustaset. “Vision of Israel” organisatsioon varustab neid toiduga, tualett-tarvete, riietuse, majapidamisriistade, mänguasjade, mähkmete, käterättide, tekkide, puhastusvahendite, vitamiinide, medikamentide, esmaabitarvete, mööbli ja muu vajalikuga.
Meie meeskond valmistab hoolega pakke igale perele eraldi. Paljud asjad saadetakse otse kodudesse “Joosepi lao” meeskonna poolt. Nii saame kohtuda saajatega, näha nende sooje südameid ja tänulikke naeratusi.
Orvud ja lapsed
Uued uksed on avatud kõige enam vajadusi pakkuval töölõigul – töös lastega. Sel maikuul olime kutsutud aktiivsele osavõtule “Lastenädalast”, mida sponsoreeris Iisraeli valitsus. Joosepi kaubamaja läkitas üle 600 T-särgi kirjaga “Üks rahvus, üks süda”, mütsi ja samuti kommikoti, pakkudes võimaluse veeta üks kaunis päev kohalikus hobuserantðos. Lastenädalal pöörati tähelepanu vigastatud, puuetega lastele.
Siit sai alguse abi kogumine üle sajale lapsele, orvule Iisraeli keskosas, kellele saatsime koolikotte, toitu ja muud. Me ei saa kuidagi unustada seda “ühte väikest”, kes on Tema kallihinnaline.
Me näeme ees seisvaid uusi perspektiive viia juudi ja araabia lastele armastuse kinke.
“Kooliaeg” abriprogrammis osalevad vabatahtlikud Kanadast, Ðveitsist, Saksamaalt, Inglismaalt, USAst ja teistelt maadelt, kes varustavad juudi ja araabia lapsi koolitarvetega.
Operatsioon “Salomon”
1991.a. korraldati operatsioon Salomon, kui üle 15 000 etioopia juudi tuli lennukil ühe päevaga Iisraeli. Neil oli kaasas vaid kõige hädavajalikum. Neis peredes oli 4-6 last, lisaks vanavanemad.
Uusasukaid aidati. Iisraelis on vaesuspiir kahe lapsega pere peale kuus 700 dollarit. See on ðokimajandus, mis viib juudi ja araabia rahva meeleheite piirile. Kontakti hoitakse araabia pastoritega, aidatatakse samuti araabia kristlikke peresid Betlemmas.
Siduda kokku murtud südamed
Püha sõja algusest 28. septembrist 2000, on Iisraelis olnud üle 11000 terroriakti Iisraeli kodanike vastu. Ainuüksi Jeruusalemmas oli eelmisel aastal üle 90 terroriakti, mis vigastas 500 inimest. Oleme toetanud ohvrite peresid, neid toetab “Terrorismiohvrite Fond”.
Ühel selle aasta maihommikul tappis terrorist Giladi, meie kaastöölise Juudas ja Samaarias.
Käes on aeg, kui keegi ei või jääda pealtvaatajaks Issanda põllul. Pane sinagi oma käed adra külge!

admin Teoloogia

“Iisrael lõpuaegades”

august 1st, 2003

Prof Johan Malan

Prof Johan Malan on sündinud 9. jaanuaril 1941. 1978. aastast juhatab ta Lõuna-Aafrika Vabariigi Põhjaülikooli antropoloogiakateedrit. Ta isa töötas misjonärina Lõuna-Aafrikas ja Svaasimaal.
Alates 1984.aastast toimetab prof Malan kristlikku afrikaanikeelset ajakirja, on kirjutanud mitmeid kristliku sisuga raamatuid Iisraeli ja ilmutusraamatu kohta.
Prof Malani raamatu “Iisrael lõpuaegades” tõlkimisega saavad tema eshatoloogiaalased uurimused kättesaadavaks ka eesti lugejale, kellel seni pole olnud erilist võimalust vastava kirjandusega tutvuda. Aeg läheneb kiiresti lõpule. Koos sellega kasvab vajadus niisuguste raamatute järele, mis annavad meie ümber toimuvale piibelliku hinnangu ja selgitavad Piibli ettekuulutusi lõpuaja sündmuste kohta.
(Alljärgnevalt avaldame mõned osad sellest raamatust.)

Trööstige minu rahvast!
Piibel annab väga selged juhised kõigile rahvastele ja eriti kristlastele nende käitumise ja nende vastutuse kohta Iisraeli ees. Kui neid nõuandeid arvestatakse, siis õnnistab Jumal mõlemaid pooli – nii andjat kui vastuvõtjat. Enamik neist juhistest on Piiblis antud käskivas vormis ja sellepärast kujutavad nad endast sisuliselt Jumala käske. Kui sa tahad teha Issanda tahet selles osas, mis puudutab sinu suhteid Iisraeliga ja koos sellega pärida õnnistuse iseendale ja oma rahvale, siis täida need käsud.
Johannese ilmutusraamatus (Ilm 1:13) võrreldakse kristlikku kogudust küünlajalaga. Kristusest tunnistavad kristlased peavad olema valguseks, mis särab selles pimedas maailmas. Ilmutusraamatus kirjeldatud küünlajalal on 7 haru. Niisugune küünlajalg on juudi religioonis hästi tuntud ja seda nimetatakse menoraks. Need 7 haru osutavad sellele, et peale meie üldise ülesande – valgustada maailma Kristuse valgusega, peame valgustama ka Iisraeli teed.
Paljud kristlased ja kristlikud kogudused on kaotanud silmist oma vaimuliku missiooni ning takerdunud enesekesksesse tegevusse. Sellised kristlased on tegelikult eemaldunud Jeesusest Kristusest ja teenivad teda ainult oma huultega. Kui kogudus Jumalast vaimulikult kaugeneb, siis pole vaja imestada, et ta kaotab kontakti ka Iisraeliga kui Jumala valitud rahvaga. Jeesus hoiatas armastavalt, kuid kindlalt niisuguseid usklikke: “Aga mul on sinu vastu, et sa oled maha jätnud oma esimese armastuse. Siis mõtle nüüd, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ja tee esimesi tegusid; aga kui mitte, siis ma tulen su juurde ja lükkan su küünlajala tema asemelt ära, kui sa meelt ei paranda.” (Ilm 2:4-5).
Seitse küünlajalaharu õpetavad meile seitset tegevust, mida Jumal ootab meid tegema oma valitud rahva heaks: õnnistage, trööstige, hoolitsege, palvetage, kuulutage, samastage, äratage.
Õnnistage neid!
Päris alguses, kui Jumal kutsus Aabrahami, ütles Ta temale: “Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla need, kes sind neavad; ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!” (1Mo 12:3).
Õnnistada kedagi tähendab paluda temale Jumala poolehoidu ja kaitset. Kellegi needmine on vastupidine õnnistamisele – see on soovimine, et selle inimese peale tuleksid õnnetused ja hädad (sageli kutsutakse sealjuures abiks ka okultistlikke maagilisi jõude). Muistsel ajal kutsusid Iisraeli naaberrahvad sageli paganlike jumalate deemonlikke jõude Jumala rahva vastu võitlema. Aga nende needmised pöördusid alati nende eneste vastu ja nad pidid paratamatult kukkuma auku, mille nad olid kaevanud Iisraeli jaoks. Need, kes panevad vastu Jumalale, pöörduvad alati ka Tema rahva vastu: “…su vihkajad ajavad pea püsti! Sinu rahva vastu nad sepitsevad kavatsusi…Nad ütlevad: “Lähme ja hävitame nad rahvaste seast, nõnda et Iisraeli nimegi enam ei mäletata!” (L 83:3-5)
Trööstige neid!
“Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal! Rääkige Jeruusalemma meele järele….” (Js 40:1-2)
Trööstida tähendab olla seisundis, kus ei ole rahutust ega ärevust, kannatusi ega valu. Trööstija on inimene, kes tunneb kaasa sellele, keda on tabanud häda, kes annab talle jõudu ja lootust.
Kas sa trööstid Iisraeli rahvast, kui nad on mures ja ärevuses, elades neile vaenulike rahvaste keskel? Kui nad langevad antisemitismi ohvriks või siis, kui nad peavad taluma majanduslikke raskusi omaenese maal?
Hoolitsege nende eest!
Et Iisraeli tõeliselt õnnistada ja trööstida, peaksime oma positiivset vaimulikku suhtumist toetama ka praktilise abiga nende vajadustes. Kellegi eest hoolitseda tähendab olla tähelepanelik tema suhtes ja osutada abi seal, kus seda vajatakse.
Hoolitsus Iisraeli eest võib väljenduda erinevates vormides: mitmesuguste programmide koostamises, mis annavad informatsioon Iisraeli olukorrast ja soovitavad praktilisi meetmeid selle parandamiseks.
Toetada saab diplomaatiliste kanalite kaudu. Tuleb teha jõupingutusi saatanliku antisemiitliku ideoloogia tagasitõrjumiseks. Saab delikaatselt ja tähelepanelikult tegelda Iisraeli rahva vaimulike vajadustega, jagada rahalist ja mitmesugust muud ainelist abi.
Paulus, kes kuulutas oma vendadele juutidele evangeeliumi, organiseeris neile ka praktilise abi saatmist.
Millisest abiprogrammist sina osa võtad? Kuidas sa hoolitsed nende eest, kes Jeruusalemmas raskustes vaevlevad?
Palvetage nende eest!
Kõige kesksemal kohal Iisraeli abistamises on palve: ”Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad!” (L 122:6)
“Sinu müüride peale, Jeruusalemm, olen ma seadnud vahid: kogu päeva ja kogu öö ei tohi nad iialgi vaikida! Jehoova meenutajad, ärgu olgu teil rahu ja ärge andke temale rahu, enne kui ta on rajanud Jeruusalemma ja pannud maa peale kiituseks!” (Js 62:6-7)
Samastage end nendega vaimselt!
Ära tõstata kunagi küsimust selle kohta, kas juutidel on õigus olemas olla, vaid näe neis rahvast, kelle kaudu Jumala Sõna on tulnud sinu juurde.
“Mis paremus on siis juudil? Või mis kasu on ümberlõikamisest? On paljugi ja kõikepidi! Kõigepealt see, et nende kätte on usaldatud Jumala Sõna, mida Jumal on rääkinud. Mis sellest, kui mõned olid … uskmatud? Ega siis nende uskmatu meel tee tühjaks Jumala ustavust? Mitte sugugi!”(Ro 3:1-4)
Iisraeli keskel on alati olnud ja on ka praegu Jumalale ustav jääk, kellega me võime ja peame endid vaimus samastama, püüdes samal ajal võita nende südameid, kes ei ole olnud Jumalale ustavad. Kui olete usklikud, siis palun pidage alati meeles, et teie usk pärineb juutidelt.
Iga päästetud pagana süda, kes on saanud selle õnnistuse osaliseks, mida alguses pakuti Iisraelile, peab olema täidetud armastusega juutide vastu – mitte ainult sellepärast, et ta võib nendega jagada nende vaimulikku pärandit, vaid ka sellepärast, et ta võib tunda vaimustust juutide kui kogu rahva päästmise üle. “Sest kui sina loomulikust metsõlipuust oled ära lõigatud ja loomu vastu oled jätkatud väärisõlipuu külge, saati siis, et nemad kui loodud oksad, jätkatakse iseeneste õlipuu külge. Sest mina ei taha, vennad, et teile jääks teadmatuks see saladus – et teie ei oleks eneste meelest liiga targad – et Iisraelile osalt on tulnud paadumus, kuni paganate täisarv on läinud sisse, ja kogu Iisrael päästetakse…” (Ro 11:24-26).
Kujuta enesele ette seda imelist tulevikku, kui päästetud juudid ja paganad hakkavad üheskoos elama Messia kuningriigis ja saavad kõik osa Tema võrratust armust!
Õhutage neis kadedust!
Kas sa tunned oma vastutust elada nii veenvalt välja oma kristlikku elu ja anda nii mõjuv tunnistus selle kohta, mida Issand on sulle teinud, et võiksid ka neis juutides, kes Jeesuse on kõrvale lükanud, kadedust äratada? Ära kunagi unusta, et kõigepealt oleme kutsutud tunnistama Jeesust Jeruusalemmas ja alles seejärel kogu maailmas. Juutide evangeliseerimine ei ole kerge ülesanne, kuid sellega käib kaasas õnnistus. Usalda Issandat ja palveta nende päästmise pärast: “Ma ütlen nüüd: Ega nad ole komistanud selleks, et langeda? Ei sugugi mitte! Vaid nende eksimise läbi tuleb pääste paganaile, et paganad teeksid neid kadedaks.” Ro 11:11).
Kuuluta neile päästmist!
Paulus ütles: “Sest ma ei häbene evangeeliumi, sest see on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub, nii juudile esiti kui ka kreeklasele.” (Ro 1:16).
On tõepoolest kurb, et paljud kristlased häbenevad kuulutada Jeesuse Kristuse evangeeliumi juutidele. Nad kardavad juute solvata ja neis meelepaha äratada. Kuigi oma isikliku eeskujuga, armastusega ja delikaatsusega võib saavutada palju enam kui uskmatuid hukka mõistes ja neid rünnakutega pöörduma sundides. Peame siiski olema veendunud, et meie tunnistus Messiast oleks edasi antud selgelt ja täpselt. Juutidel, kes ei usu Jeesusesse Kristusesse, ei ole lootust.
Iisraeli rahvale tuleb armastava ja kaastundliku südamega kuulutada päästesõnumit selle kohta, et ta võib saada oma patud andeks Jumala Talle läbi, kes Kolgatal tapeti: “Rääkige Jeruusalemma meele järele ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud…” (Js 40:2)
Jesaja 55:11 räägib Isssand sellest, et Tema Sõna ei pöördu tühjalt tagasi, vaid saadab korda selle, mis on Temale meelepärane. Vaatamata kõige julmematele tagakiusamistele ja tugevale vastupanule ning kristlust keelavate seaduste vastuvõtmisele, kuulutasid 1. sajandi kristlased visalt ja püsivalt päästmise evangeeliumi. Nende tunnistus ei olnud asjatu: “Ja Jumala Sõna kasvas, ja jüngrite arv sai väga suureks Jeruusalemmas; ja suur hulk preestreid sai sõnakuulelikuks usule.” (Ap 6:7)
Iisrael läheneb kiiresti suurele vaimulikule ärkamisele: “Vaata, ma läkitan paljude kalameeste järele, ütleb Jehoova, et need püüaksid neid.” (Jr 16:16)
“Sest nõnda ütleb Issand Jehoova: “Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest… Ma otsin kadunud ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra…” (Hs 34:11-16)
Tunnistage üksteisele oma patud!
Aga kuidas on lugu nende rahvastega, kirikutega, organisatsioonidega ja kristlastega, kes selle asemel, et Iisraeli õnnistada, on teda neednud ja taga kiusanud? Kuigi Issand ütleb, et Ta annab meile andeks, kui me Temale oma patud tunnistame, peame me ikkagi ka omavahelised suhted korrastama. Me peame oma patud ka üksteisele tunnistama, neid kahetsema ja kui võimalik, siis kahju kompenseerima. Niisugused sammud võivad avada kristlastele tee Iisraeli rahva südamesse. Järgnev lugu on avaldatud Iisraeli Rahvusvahelise Kristliku Saatkonna 1992.a. nov/dets väljaandes.
“See oli liigutav pilt, kui sajad hispaania kristlased, kes olid üle kogu Hispaania kokku tulnud Toledosse, langesid patukahetsuses ja palves põlvedele. Nad kandsid loosungeid, millele oli kirjutatud: Juudi rahvas! Palun andke meile andeks see, mis juhtus 1492.aastal.
1492. aastal, kuninga Ferdinandi ja kuninganna Isaveli valitsemise ajal saadeti juudid katoliku kiriku vaimulikkonna survel Hispaaniast välja. Neil aastatel oli juutidel Hispaanias valida kolme võimaluse vahel: saada tapetud, võtta vastu vägivaldselt pealesunnitud kristlus (Rooma katoliiklus) või olla Hispaaniast välja saadetud. Tuhandeid juute piinati ja tapeti, tuhandeid pöörati vägivaldselt katoliku usku ning ülejäänud saadeti maalt välja. See oligi, mida Hispaania kristlased Jumala ja Iisraeli rahva ees kahetsedes tunnistasid.
Ligi 900 kristlast langes põlvili Toledo keskväljaku kividele munitsipaliteedihoone vastas, katoliku kiriku kõrval. Mitmed palusid silmili maas ja pisarates, et Jumal andestaks ja võtaks ära needused, mille hispaania oli enda peale tõmmanud juutide tagakiusamise, tapmise ja pagendamisega.
Oma vastukõnes ütles Iisraeli president Itshak Navon: ”Ma seisan teie ees hämmastunult ja tunnetest tulvil. Ma olen erutatud sellest soojusest ja armastusest, millega te õnnistate minu rahvast. Samas olen ma kohmetunud, sest me pole harjunud niisuguste þestidega. Meie rahva pikk ajalugu on meile õpetanud, kuidas reageerida laimule, tagakiusule ja vihkamisele, kuid mitte seda, kuidas reageerida armastusele ja sümpaatiale, mida oleme täna kogenud. Me pole lihtsalt sellega harjunud. Sellepärast lubage mul teile siiralt ütelda, et meie südamed on tulvil sügavat tänu, sest te andsite meile tagasi usu inimkonda ja äratasite meis lootuse paremale tulevikule inimestevahelistes ja religioonidevahelistes suhetes.”

admin Teoloogia

Jumal on endiselt troonil

august 1st, 2003

News Letter

Derek White

Tõlkija: Piret Udikas

Mis toimub maailmas? Näeme kõikjal kokkupõrkeid ja nende heitlikke tagajärgi, see tendents on kasvamas.
Kogu Iisrael päästetakse
Iisraelil on unikaalne koht Jumala plaanis. Jumala tõotuste kohaselt tunnevad juudid ära Messia ja saavad päästetud. “Sest mina ei taha, vennad, et teile jääks teadmatuks see saladus – et teie ei oleks eneste meelest targad – et Iisraelile osalt on tulnud paadumus, kuni paganate täisarv on läinud sisse, ja kogu Iisrael päästetakse, nõnda nagu on kirjutatud: “Siionist tuleb päästja ja kõrvaldab Jaakobist jumalatuse.” (Ro 11:25-26)
“Aga Siionile tuleb lunastaja, üleastumisest pöördujaile Jaakobis, ütleb Jehoova!” (Js 59:20).
Piiblist loeme selgesti, et Jumal kasutab vahetevahel isegi sõdasid et teha reaalseks oma tõotused maa peal ja juudi rahvale. Jumal on mitu korda väitnud, et Ta paneb konksu rahvaste lõuapärade külge, et kehtestada oma võima nende üle. “Aga et sa raevutsed mu vastu ja su ülbus on ulatanud mu kõrvu, siis ma panen oma haagi sulle ninna, suulised suhu ja viin sind tagasi sedasama teed, mida mööda sa tulidki.” (2 Ku 19:28, samuti Js 37:29, Hs 29:4 ja 38:4)

Iisrael on võti
Piiblist loeme, et Jumal toob erinevaid rahvaid Iisraeli vastu või kohtumõistmiseks: 2 Aj 36:17, Js 43:16-17, Jr 25:8-9, Hs 38:4, 39:1-2
Iisrael on võti Jumala tõotustes rahvastele. Jumal tõestab meile Piiblis, et tema mõistab kohut rahvaste üle nende käitumise järgi Iisraeli ja juutide rahvaga. “… ma kogun kõik paganad ja viin nad alla Joosafati orgu; seal käin ma nendega kohut oma rahva ja oma pärisosa, Iisraeli pärast, sellepärast et nad on liisku heitnud mu rahva pärast …” (Jl 4:2)
Jumal pöördub Iisraeli kui oma sõjakirve poole. Jumal tõotab jagada rahvastele selle järgi, kuidas nad suhtunud Iisraeli.
On väga tähtis, et kristlased tunneksid Jumala tõotusi ajaloos, et nad oleksid ühel joonel Jumala tahtega. Jumala kohtumõistmisse kuulub näiteks ka USA ja Inglismaa, kes ei jäta rahule Saddam Husseini reþiimi.
Jumala rahvas peaks palvetama Jumala tahte kohaselt, mitte reageerima poliitikute plaanidele või odavale sentimentaalsusele. Meenutagem, et kõigil aegadel on Jumal soovinud osutada armu, eriti tavalistele inimestele, juhtides neid Messia äratundmisele ja päästmisele.

admin Teoloogia