Archive

Archive for mai, 2004

JUUDI KÖÖK

mai 1st, 2004
Comments Off

(Retseptid on võetud Cecilia Leibovitði ja Jefim Maizeli raamatust.)

Juudi köögi traditsioonid kuuluvad iidsetesse aegadesse ja on püsinud peaaegu muutumatult tänapäevani. Juudi kööki on palju mõjutanud religioossed kombed, mis ütlevad ette mitte ainult toidu tegemiseks vajalikud ained, vaid ka nende valmistamise viisid.
Näiteks on keelatud segada liha- ja piimatooteid, kasutada toiduks verd.
Juudi perenaised kasutavad palju loomseid valke: kala, liha, mune, loomseid rasvu, võid, kana- ja hanerasva. Nende kõrval läheb potti ka palju kiiresti omastatavaid süsivesikuid: suhkrut, mett, piima, võitainast tooteid.
Lõuna algab tavaliselt külma heeringa- või muu kalatoiduga. Sellele järgneb tavaliselt lihasupp, siis lihatoit ning lõpuks tee maiustustega. Kala ja liha enamasti keedetakse või hautatakse, harvem praetakse.
Juudi köök võib olla üsna erinev olenevalt paikkonnast, kus juudi rahvas elab. Aga alati jääb see omanäoliseks, ainulaadseks.

Suupisted
Vormiroog heeringast ja õuntest
1 kg heeringat, 1 õun, 1 sibul, suhkrut maitse järgi.
Heeringas leotada voolavas vees või piimas. Puhastada luudest, lasta koos mugulsibulaga läbi hakkmasina. Lisada peenelt riivitud hapu õun ja suhkur, kõik segada ja kaunistada keedetud munaga. Õuna asemel võib kasutata lahjat äädikat.

Heeringas juurviljadega
800 g heeringat, 200 g peeti, 200 g porgandit, 400 g õunu, 500 g kartuleid, 300 g sibulat, 1 küüslauguküüs, majoneesi maitse järgi.
Peenikeselt riivida toored (või jämedalt keedetud) peet ja porgand, lõigata õhukesteks viiludeks hapud õunad, valmistada kartulipüree võiga, peenelt hakkida sibul ja küüslauk.
Madalale vaagnale panna kiht kartulipüreed, siis heeringas, peet, porgand, õunad, jälle kartulipüree ja teised toiduained samas järjekorras, lõpetades kartulipüreega. Valada üle majoneesiga. Panna paariks tunniks jahedasse kohta.

Marineeritud kala
Koha, latikas, heik, tursk või jääkala 1 kg, 200 g sibulat, 200 g porgandit, 3-4 loorberilehte, ülejäänu maitse kohaselt.
Kala puhastada, eemaldada sisikond, lõigata suurteks tükkideks, keeta väheses vees koos porgandi ja sibulaga. Kala panna sügavale vaagnale. Puljongist välja võtta porgand ja sibul, lisada loorberileht, suhkur, pipraterad ja äädikas. Lasta keema, jahutada ja valada kala üle. Kaunistada keedetud porgandiga.

Maksapasteet
1 kg kanamaksa, 150 g sibulat, 150g rasva, küüslauku.
Maks hautada väikeses koguses pehmeks, ajada koos toore sibulaga läbi hakkmasina, lisada soojendatud kana- või hanerasv, küüslauk, segada, kaunistada peenekshakitud munaga.

Piimasupp kukeseente ja kartulitega
500 g seeni, 0,5 l piima, 0,5 l vett, 30 g võid, 1 porgand ja sibul.
Seened pesta ja puhastada. Porgand, sibul ja seened tükeldada ja panna keeva vette. Poole tunni pärast lisada piim ja tükeldatud pulgakujulised kartulid. Enne lauale andmist lisada või, keeta valmimiseni.

Tsolnt (iidne juudi toit)
(Kuna laupäeval ei tohtinud toitu valmistada, pandi tsolnt varem ahju hauduma, valmimiseks kulus 16-24 tundi.)
1 kg liha, 2 kg kartulit, 100 g rasva, 100 g sibulat, 70 g porgandit, musti ploome, rosinaid, suhkrut maitse järgi.
Rasvane looma- või lambaliha hautada koos porgandi ja sibulaga, lisada viilustatud kartul, pipar ja loorber. Vahel lisati ka rosinaid, musti ploome ja natuke suhkrut.

Sõrnikud kartulitega
500 g kartuleid, 500 g kohupiima, 20 g jahu, 100 g rasva.
Keedetud kartul ja kohupiim ajada läbi masina, lisada sool, paneerida jahus ja praadida.

Teiglehh
6 muna, 3 kl jahu, 40 g õli, 3 klaasi vett,. 2 kl suhkrut ja 2 kl mett.
See on mees keedetud tainas, üks populaarsemaid magustoite. Munad lüüa lahti, lisada õli, jahu. Vett lisamata valmistada keskmise tihedusega tainas. Jagada mitmeks osaks, igast osast valmistada erinevad kujud – rõngad, tähed.
Sügavasse tiheda kaanega potti valada 3 klaasi vett, 2 klaasi mett ja puistada kaks klaasi suhkrupulbrit. Ained segada ja panna tulele, kaas peale, lasta keema. Keevasse siirupisse puistada kiiresti kõik kujud, sulgeda kaanega, keeta keskmisel tulel 40-45 minutit. Kaant avada vaid selleks, et segada teiglehhi. Keeta seni, kuni taignal on helepruun värvus. Võtta lauake, teha veega märjaks ja kiiresti üksteise järel panna kujukesed lauale ning puistata need üle suhkrupulbri või moonidega.

Tsitruspallid
1 kg apelsini- või sidrunikoori, 1 kg porgandeid, 1 kg suhkrut, 200-300 g pähkleid, ingverit.
Sidruni ja apelsinikoored panna 24 tunniks vette likku, siis valada vesi ära. Porgand riivida peenelt. Koored ajada läbi lihamasina, segada suhkruga ja porgandimassiga ning keeta väikesel tulel kaane all, kuni vesi on aurunud. Lisada pähklid ja ingver ning keeta lahtiselt, tihti segades. Peol või lusikal antakse massile palli kuju, veeretatakse peensuhkrus.

Pirukas kohupiima ja kuivatatud puuviljadega
1 kg rasvast kohupiima, 800 g õunu, ploome, rosinaid, kuragaad.
Puuvili keeta väheses vees. Valmis mass ilma veeta ajada läbi hakkmasina, lisada suhkur. Pärmitainas rullida lahti, panna rasvaga määratud pannile, katta kohupiimakihiga, mis on aetud läbi masina, seejärel puuviljadega, uuesti kohupiimaga. Küpsetada.

Porgandiküpsised
500 g jahu, 200 g suhkrut, 200 g võid, 1 kg porgandeid.
Toores porgand riivida jämedalt, segada suhkruga, võiga ja soolaga, lisada noaotsatäis söögisoodat, soovi korral ka kaneeli või vaniljet. Jahu lisada seni, kuni tainas lööb kausi servast lahti. Panna 40-50 minutiks külmkappi. Rullida õhukeselt lahti, vormida küpsised, küpsetada hästi määritud pannil.

Lihapontðikud
500 g pärmitainast, 400 g liha, 50 g sibulat, 500 g rasva.
Liha keeta ja ajada läbi masina koos sibulaga, lisada rasv, sool pipar ja praadida läbi. Tainaks: 1 kg jahu, 100 g pärmi, 200 g hapukoort, 100 g võid, 2 tl suhkrut. Jahule lisada pärm, hapu koor, õli või rasv, muna, ( juudi köögis soovitatakse kasutada tainast rikastavat kohupiima), sool ja suhkur. Segada keskmise tihedusega tainas ja praadida rasvas.

admin Kultuur

Publik tänas aplausi ja püstiseismisega “Deemoni ja ingli” viimasel etendusel “Ugalas”.

mai 1st, 2004

Piret Udikas

Isaac Bashevis Singeri ja Leah Napolini kuulus lavateos “Deemon ja ingel” (Singeri jutustuse “Jents jeðiva-poiss” ainetel) lavastati 1. juunil aastal 2002 Viljandi teatris “Ugala”. Muusikaliks tituleeritud teose tõi lavale Mihhail Tðumatðenko Moskvast. Muusika autor oli samuti moskvalane Vjatšeslav Gabrielov, nagu ka kunstnik Aleksei Piterskihh.
Natuke lähemalt külaliskunstnikest. Mihhail Tšumatšenko on Venemaa teatrikunsti Akadeemia (GITIS) reþiikateedri dotsent.Teatri juurde leidis ta tee “läbi füüsika”, olles lõpetanud vastava kõrgkooli ja töötades ühe Tðitaa kõrgkooli teoreetilise füüsika õppejõuna. Ent tõelise kutsumuse leidis ta GITISes lavastajakursusel. Ta on töötanud lavastajana ja teatripedagoogina Venemaal, Saksamaal, Prantsusmaal ja Argentiinas, samuti televisioonis.
Aleksei Piterskihh on teatri-, kino- ja televisioonikunstnik, kes on aidanud lavale tuua enam kui 120 lavastust nii Venemaal kui mujal.
Vjatðeslav Gabrielov töötab GITISe professorina. Ta ol lõpetanud Venemaa Muusikaakadeemia, töötanud õppejõuna Jugoslaavias, Itaalias, USAS. Ta on loonud muusikat Okudzava, Tsvetajeva, Brodsky jt luulele.
Viljandi teater oli välja pannud valdava osa teatri jõududest. Reb Todrust mängis mõnusa temperamendiga Arvo Raimo, tema tütart Jentlit samuti särtsakas Maria Soomets. Jentli peigmehe Lemli osas oli Martin Algus.
Huvitavad olid ka kõrvalosad, neist kõige karikatuursemalt antud Rivke, kosjasobitaja roll Jaana Kuke ettekandes.
Kindlasti oli näitlejail vaeva mängida mitte oma või sugulusrahvaste esindajaid, vaid püüda avada juutide hingeelu. Väliseid tunnuseid on kerge markeerida, kuid osaliste kiituseks olgu öeldud, et nii mitmelgi osatäitjal õnnestus tabada ka olulisi jooni juutide olemusest ja psüühikast.
Kuigi enne viimast etendust oli tükk üsna mitu kuud “seisnud”, ei olnud lavastus kuigivõrd kaotanud oma hingusest, värskusest. Lummas just see eriline atmosfäär, mis teebki teatrist teatri. Eriti rõõmustas, et kuidagi eriliselt tõusis ette igaviku, Looja, Jumala teema.
Neile, kes on näinud filmi “Yentl” Barbara Streisandiga, on see mitte pretensioonikas, lihtne lugu teada. Tütarlaps Jentl, selle asemel et minna mehele, sünnitada ja kasvatada lapsi, hoolitseda pere eest, mis on nii igiomane juudi naisele, valib hoopis teise tee – tema kutsumus on Toora. Ja selleks, et saada rabiks ja minna õppima ainult juudi noormeestele mõeldud kooli jeðiva, peab ta muutuma noormeheks. See loob etenduse süþeelise aluse, mis nagu ikka juudi kunstis on segu naerust ja pisaraist.
Tavaliselt kipub ühe lavastuse viimaseks etenduseks nappima rahvast ja emotsioone. Seekord oli Viljandis kõik teisiti. Kuulsa teatritüki Viljandi lavastust olid vaatama tulnud peaasjalikult noored inimesed.
Mis eriti hea, pärast esimest vaatust ei olnud palju neid, kes oleksid lahkunud. Minu kõrval küll istus kaks tütarlast, kes teiseks vaatuseks ei ilmunud, kuid nemad olid kindlasti erandid.
Paljud publiku hulgast olidki tulnud mingist erilisest huvist juudi kultuuri vastu – see selgus vaheajal, kui küsitlesin publikut. Olgu siin ära toodud mõned arvamused:
“Ma ei ole varem ühtegi säärase temaatikaga etendust vaadanud. Mind lihtsalt huvitavad juudid – kes nad on, miks nad on teistmoodi, ja miks neist nii palju räägitakse. Head ja halba,” ütles noor naine.
“Mulle see etendus meeldib. Siin on kõik teistmoodi. Juutide teema ei ole mind seni huvitanud. Kui koju lähen, loen midagi nende kohta. Asi hakkas mind huvitama.” See jutt kuulus ühele noormehele.
Ent üks eakam naine tuli etendusele kindla sihitusega. “Ma ei tea, miks tunnen selle rahva suhtes poolehoidu. Minu mees, kes paar aastat tagasi suri, rääkis, kuidas ta noore mehena värvati Saksa sõjaväkke ja kuidas neid viidi enne Saksamaale saatmist Kloogale. Kloogal nägi ta kuskilt kaugelt toodud räbalais, nälginud juute. Tema ja mõned eesti poisid olid andnud juutidele kõik söödava, mis neil kaasas oli.
Mees rääkis veel, et igale juudile – mehele, naisele, vanurile, lapsele – anti kätte suur puuhalg ja sunniti edasi astuma. Varsti hakkasid raudteejaama lähedalt metsast kostma lasud. Minu tulevane mees ja veel mõned poisid põgenesid sealsamas ja pääsesid Saksamaale viimisest.
Kui ma täna seda etendust vaatan, siis ei suuda ma kuidagi aru saada sellest, mis juutidega sõja ajal tehti ja miks tehti…”
Hämmastav, et holokaustiteema tungis sellisena ka “Deemoni ja ingli” etendusele. Nähtavasti on meie rahva seas küllalt palju neid, kes on isiklikult midagi näinud või kuulnud oma lähedastelt selle sünge teema kohta. Meenub üks analüüs Saksamaalt. Üle 30 protsendi sakslastest ei saanud sõja lõppedes öelda, et nad ei teadnud, mis juutidega tehti. Palju oli (on) teadjaid eestlaste hulgas?
Etenduse lõppedes ei tahtnud aplaus vaikida. Ja järsku, nagu kokkuleppinult, tõusid kõik püsti ja jätkasid plaksutamist.
See ei väljendanud ainult austust näitlejatele, muusikutele, etenduse autoritele, vaid üldse juudi rahvale.
Järgmisel päeval andis “Ugala” rahvas etenduse Tartus – see oli viimane “Deemoni ja ingli” etendus. Seegi läks menukalt.
Loodetavasti ei jää “Deemoni ja ingli” etendus Eestis viimaseks. Nii tugevate ja iidsete kirjandus- ja teatritraditsioonidega rahva nagu juutide kunst lausa murrab end teatrilavale.

admin Tunnistused

HANUKA IME

mai 1st, 2004
Comments Off

Israel News Report, jaanuar 2004-01-21

Tõlkija: Piret Udikas

Pärast 65aastast lahusolekut, mille põhjustas holokaust, kohtusid uuesti koonduslaagris vägivaldselt lahutatud vend ja õde.
78aastane Binyamin Shilon arvas kogu oma elu, et tema õe mõrvasid natsid Poolas nagu kogu tema ülejäänud peregi.
73aastane Shoshana November, Shiloni õde, arvas, et tema vend oli üks kuuest miljonist juudist, kes hukkus holokausti ajal.
Holokausti ajal saadeti Shoshana November koonduslaagrisse ja valiti seal välja saatmiseks gaasikambrisse. Keegi tundmatu päästis ta elu, lükates ta tööle minejate, mitte gaasikambri järjekorda.
Binyamin Shilon läks Nõukogude Liidu punaarmeesse. 1945.a. oli ta nende seas, kes saadeti Poola korraldusega vabastada sealsed surmalaagrid. 1948.a. immigreerus ta Iisraeli.
Hiljuti veenis Shoshana sõber teda, et ta külastaks Iisraeli holokaustimuuseumi Yad Vashemi. Ta alustas arhiivis tema abikaasa pereliikmete otsimist, sest ta arvas, et tal endal ei olnud ühtegi omast ellu jäänud, aga üks arhiivi töötaja avastas, et tema vend Binyamin on siiani elus. Mr Shilon oli jätnud oma andmed just kaks nädalat varem holokaustimuuseumi.
Ühel laupäeva öösel, tähistades juudi sabati lõppu, nägid Binyamin ja Shoshana üksteist esimest korda pärast 1938.aastat. Nad süütasid koos hanuka küünla menora ja tänasid Jumalat, et Ta aitas neid kokku viia. Endale teadmata olid nad pika elu elanud kõigest 90 minuti sõidutee kaugusel teineteisest.
“Me hüppasime teineteisele kaela, kaisutasime ja suudlesime ja oli väga raske rääkida – isegi mõelda oli raske,” rääkist Mrs November nende kohtumisest.
“Ma otsisin teda ja teisi vendi-õdesid kõik sõjajärgsed aastad. Ja lõpuks, see õnnestus – nagu hanuka ime,” lisas mr Shilon.

admin Tunnistused

PÄÄSTE TULI JA TULEB JUUTIDELT

mai 1st, 2004

Kristliku life-tv (TBN) üks põnevamaid programme on Sid Rothi saated. Tihti on nende sõnumiks see, kuidas Jumal on muutnud juutide elu, kuidas nad on kohtunud Jeesusega ja kuidas juudikristlased viivad omakorda rõõmusõnumi Jeesusest Kristusest maailma.
Hiljuti intervjueeris Sid Roth oma saates holokaustiõudused Poolas üle elanud Rozat (kahjuks ei kuulnud täpselt tema perekonnanime). Rozast on saanud messiaanlik juut.
Hiljuti osales ta Saksamaal ühel evangeelsel üritusel, kus rääkis sellest, mida tal oli tulnud Teise maailmasõja ajal koonduslaagrites üle elada.
Pärast tema tunnistust tuli tema juurde üks vanem mees – tema kunagine vangivalvur, langes tema ette põlvili ja palus andestust selle eest, mida ta oli teinud.
Roza tundis, kuidas tema käed tõusid otsekui iseenesest ja tema ainus soov oli enda ees põlvitavale mehele kallale minna. Ent järsku ta tundis, kuidas keegi langetas tema käed. “See oli Jeesus, ainult tänu Temale suutsin sellele mehele andestada,” rääkis naine.
Kunagisest koonduslaagri valvurist oli saanud kristlane, keda Jumal oli kutsunud viima evangeeliumi narkomaanide hulka.
Roza jaoks oli tema südames toimunud tõeline andestamine. “Ja nüüd olin ma valmis minema Poola, kus meie evangeelne üritus jätkus. Jeesus aitas mul andestada minu rahvale tehtud kohutava ülekohtu, seda ei oleks suutnud ükski inimlik jõud.”
Uus Testament kinnitab korduvalt: pääste tuleb juutidelt (loe Rooma kirja 11. peatükki). Kogu kristlaste vaimne pärand (Jeesus ise, Piibel, apostlid, algkogudus) on tulnud juutidelt. Kuid see ei olnud nii vaid kaks tuhat aastat tagasi, vaid ka täna.
Juudikristlased ehk messiaanlikud juudid viivad praegu sõnumit Jeesusest Kristusest nii oma rahva kui ka paganrahvaste sekka. Pääste tuli ja tuleb juutidelt.

admin Tunnistused

Kas Iisrael võis oma Jumala laenata Egiptusest?

mai 1st, 2004
Comments Off

Juta Annus

Käesoleva ülevaate on autor koostatud Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari diplomitöö “Iisraeli monoteismi ja Ahen-Atoni usundi erinevuste analüüs ajaloolises perspektiivis” põhjal.
Põnev ja salapärane on muistsete rahvaste ajalugu. Seal on Egiptus oma aastatuhandetesse ulatuva ajalooga ja püramiididega. Aga on ka üks väike, väga omanäoline ja eriline rahvas, keda me nüüd nimetame juutideks ning keda ajaloolased, rääkides kaugetest muistsetest aegadest, nimetavad heebrealasteks.
Teoloogide seas on erimeelsuste põhjuseks olnud nende kahe rahva suhted muistsel ajal ja sellest tulenevalt probleem – kes kellelt millised teoloogilised ideed laenas. Käesolevas kirjatükis tahan esile tuua mõned mõtted sellel teemal.
Kes oli juutide ehk siis heebrealaste Jumal? Ja kes oli Egiptuse vaarao Ahen-Atoni jumal?
Täpsustuseks tuleks mainida veel seda, et kõnesoleva vaarao nimi on trükis ilmunud mitmes variandis – näiteks: Echnaton. Ja selle põhjuseks on suuremalt jaolt egiptlaste muistne kirjapilt, mida kohati annab mitmeti tõlgendada. Aga esineb ka nime kreeka keelest tulenev variant Amenophis IV ja samas ka egiptusepärane Amenhotep IV – mis oli ka selle vaarao dünastiajärgne nimi, mille ta teatavasti hiljem muutis, seostades selle jumal Atoniga.
Niisiis, kes oli heebrealaste Jumal? Psalm 104:3: “Sa võlvid oma ülemised toad vete peale…” Muistsed heebrealased andsid oma Jumalale erilise koha. Sealt kõrgelt Ta nägi ja valvas kõige üle, aga Ta ei samastunud oma looduga. Ta oli ja on kogu aeg kohal, ei maga. Ta valitseb kõikvõimsalt oma loodu üle – Tema käsutab tuult ja tormi.
Heebrealaste käsitluses oli Jumal isade Jumal, püha Jumal, elav ja kardetav Jumal. Ta oli Jumal, kes oli valinud enesele rahva ja oli sõlminud sellega lepingu, oli tõotanud õnnistada Iisraeli ja anda maa. Jumal, kes oli loonud maailma, kes kaitseb ja hoiab alal maailma, juhib inimesi, ajalugu ja terveid rahvaid. Jumal kes ilmutab end inimesele käsus, unenägudes, nägemustes, prohvetite kaudu, Vaimu kaudu. Jumal, kes ilmutab end ka oma tegudes. Jumal, kes sekkub üleloomulikul viisil oma loodu ellu. JHWH [Jahve] on ainus Jumal ja teised on välistatud. Jumal, kes karistab sõnakuulmatuid ja patuseid, aga on samas halastav, kui patune pöördub sõnakuulmatuse teedelt. Jumal, kes päästab. Jumal, kes on tõotanud Iisraelile tulevase õndsuse. Nii võiks kokku võtta L. Köhlerile tuginedes paljude teoloogide arusaamise Iisraeli Jumalast. (L. Köhler 1995, 29-76; 154-162)
Selleks et mõista Jumala olemust ja uurida, kas on Iisraeli Jumalal ja Egiptuse jumalail sarnaseid jooni, vaatame põgusalt kõigepealt iisraeli ja hiljem ka egiptuse loomislugusid.
1.”Alguses lõi Jumal taeva ja maa. 2. Ja maa oli tühi ja paljas…”(Gen 1:1-2). See salm, millega algab Piibli Vana Testament, ei näita, et midagi oleks olnud enne algust. Heebrea keeles on Gen 1:2 kasutatud sõna tohu, millel on mitu tähendust. Selle sõna tüvi on eriline ja harvaesinev. Ja tõesti eriline on ka mitte millestki, vaid Jumala loova Sõnaga millegi loomine. Kõikvõimas Jumal lõi Universumi ja sinna, planeedile Maa, lõi ta inimese. Laskis inimeste arvu suureks saada, valis enesele rahva, kasvatas seda Egiptuses ja ilmutas ennast Siinai mäel kogu sellele rahvale.
Ei näe kaaluvat põhjust kaosest korra loomise lugu liita heebrea loomisloole lihtsalt sellepärast, et teiste rahvaste müütides see esineb. Paljud teoloogid arvavad, et Moosese seadus kirjutati alles Paabeli pagenduses. See seisukoht on siiski väga küsitav. Ajaloo sündmused ei kinnita seda. Kui Jumal ei oleks rahvast Aabrahami ajal valinud, siis on väga tõenäoline, et Paabelis eksiilis oleks see rahvas täielikult hävinenud. Kõik, mis oli püha, oli hävitatud – Jeruusalemm, Tempel. Ohvreid ei saanud enam tuua. Kui enne Paabeli vangipõlve ei oleks usku JHWH-sse olnud, siis ei ole tõsiseltvõetavat põhjust, et see oleks tekkinud Paabeli vangipõlves. Otse vastupidi, seal oleks pidanud viimased usuriismed kaduma ja ka rahvas kaduma, nagu on juhtunud moabiitide, vilistide ja paljude teiste rahvaste ning religioonidega.
Tolle aja inimestele oli omane selline mõtteviis, et kui üks rahvas sai sõjas lüüa, siis lüüasaanud linn tehti maatasa ja elanikel, kes siis veel üldse olid ellu jäänud, tuli hakata võitja jumalat teenima, sest see oli tugevam. Abi otsiti ikka tugevama käest. Iisraeli Jumal oleks nende mõistes olnud kaotaja ja mingit põhjust ei olnud teha seda, mida nad tegid. Aga see eriline rahvas pöördus tagasi oma kodumaale ja hakkas Templit uuesti üles ehitama.
Ei leia ajaloosündmustest kinnitust teoloogide arvamusele, et Iisraeli usund on nagu teised usundid ja Egiptusest ning teistelt rahvastelt üle võetud. Iisraeli Jumal elab ja tegutseb tänapäeval samuti kui noil kaugetel aegadel.
Polüteistlikust suurlinnast Kaldea Uurist asub teele Terahi nimeline mees, Aabrahami isa, koos oma perega. Kas jääb üle mingit loogilist seletust peale Jumala enda ilmutuse, et Aabrahamist just monoteist (ühejumalakummardaja) sai. Neil, kes tahavad tegelda religiooniga tõsiselt, seisab ees valik, kas respekteerida Jumala ilmutuse võimalikkust või mitte. Me ei saa rääkida Jumala ilmutusest kui mingist hetkelisest inimmõtte välgatusest või inimlikust ettekujutusest. Jumal, kes on ajatu, suhtleb inimesega, kes on ajaline olend – selles seisab ilmutuse olemus.
Piibli Joosepi kujust leiame kinnituse, et usk JHWH-sse püsis iisraeli rahva seas kogu aeg. Joosep on näide sellest, kuidas Jumal tegutseb üksikisiku juures. Jaakobi pojana pidi ta kummardama sama Jumalat kui tema isa. Tolle aja tavaks oli, et perekond teenis pereisa jumalat. Näeme Joosepi ummikusse jooksnud elu: ori võõral maal, väike tõus, mida võiks ju ka tema töökuse ja taibukuse arvele panna, aga siis täielik krahh – vangi! Siin pole küll enam mingit väljavaadet – ta on küll vanglaülema parem käsi, aga siiski vang, ei midagi enamat. Aga vaatamata olukorra võimatusele avaneb imeline võimalus – Joosep tõuseb võõramaisest vangist Egiptuse valitsejaks – vaarao “paremaks käeks” ja edasi oma suguvõsa päästjaks. Paljud teoloogid peavad seda lugu müüdiks ja egiptuse jutustuse “Sinuhe lugu” järgi koostatud heebrea versiooniks.
See on siiski kaheldav seisukoht, sest on tõendeid ajaloost, et Joosep on ajalooline isik. W. Keller kirjutab sellest, et tänapäevani elab araablaste seas pärimus suurvesiir Joosepist, kes ehitas veetee, mida fellahid nimetavad “Bahr Yussuf” (Joosepi kanal) (W. Keller 1956, 104, 105).
Iisraelis on monoteismi idee (ühe Jumala kummardamine) olnud järjepidev Aabrahamist alates. Selleks on oma osa andnud muistne ühiskonnakorraldus, kus perekonna, suguvõsa üle kehtis patriarhi (suguvõsa juhi) võim. JHWH oli ise see, kes oli ennast ilmutanud inimesele ja hoidis ka seda ilmutust oma rahva hulgas, vaatamata sellele, et läbi sajandite leidus iisraeliitide hulgas neid, kes teenisid teisi jumalaid, pöördudes ära oma esiisade Jumalast.
On ebatõenäoline, et polüteismist saab kujundada monoteismi. On näha, et iisraeli rahval ei olnud kerge kogu selle jumalate segaduse keskel oma Jumalale truuks jääda. Muistsed rahvad uskusid siiralt oma jumalaid. See oli tolle aja mõtteviis. Monoteismi tekkeks oli vaja Jumala enda ilmutust.
Kas monoteismi idee võib olla laenatud Egiptuse vaaraolt Ahen-Atonilt laenatud – nagu arvavad mitmed teoloogid.
Egiptuse ajalugu on teadlaste poolt periodiseeritud järgmiselt: Vana, Keskmine ja Uus Riik. Teatavasti on Egiptus olnud pidevalt polüteistlik, välja arvatud vaarao Ahen-Atoni valitsemisajal aastail 1376-1362 eKr; ta oli Egiptuse Uue Riigi aegne valitseja.
Kes siis oli Ahen-Atoni poolt austatud jumal Aton? Sir D. Winton Thomas väidab, et Atoni kultus on olemas olnud juba enne Ahen-Atoni valitsemisaega. Ta peab võimalikuks, et see on välja arenenud Heliopolise päikesejumala Ra austamisest. See kultus osutab austust füüsilisele taevakehale – päikesekettale. Jumalat kujutataksegi päikesekettana koos sellest väljuvate kiirtega, kusjuures iga kiire lõpus on elu märgi hieroglüüf.
Sellesama Ra kohta räägivad Egiptuse loomismüüdid, et ta lõi teised jumalad, kes siis omakorda loomisega edasi tegelesid. Ra olevat end ise loonud, aga enne teda oli olemas ürgvesi, kust kerkis esile ürgmäe tipp, millel nimetatud Ra ennast ise lõi. Sellel, kuidas see kõik toimus, on vähemalt kolm eri versiooni. Üks nendest näiteks oli aevastamine või sülitamine. (J. D. Currid 1997, 36-37) Selle järgi näeb loomine egiptuse moodi välja nii, et jumal sülitas või aevastas (kas ta oli haige?), ja süljest tekkisid jumalad, kes lõid looduse.
Kui võrrelda seda Piibli loomislooga, siis on näha väga selge erinevus Iisraeli Jumala ja Egiptuse jumala tegevuse vahel. Kui iisraellaste usk oleks Egiptusest üle võetud, siis Piiblis olev loomislugu peaks olema selle sarnane. Ometigi on loomislood erinevad, vaid teema on üks – loomine. Kui toetuda ka mitmete kaasaja astrofüüsikute avastustele, siis 1. Moosese raamat räägib päris tõelisest loomisest sisuliselt ja otse. Egiptuse müüdid räägivad teemal loomine, kusjuures räägivad küll samadest elementidest, mis on loodud, aga jäävad siiski vaid inimelu avalduste pinnale, mis iseenesest ongi loomulik, et inimene ei suuda välja mõelda midagi, mis ei liituks inimkogemusega. Seda, mis on sellest väljapool, saab vaid Jumal ise ilmutada.
S. Stadnikov väidab, et Egiptuses püüti ühendada uut vanaga ja ka vanu jumalaid ei heidetud kõrvale, vaid liideti uutega.
Nagu eelpool mainitud, muutis vaarao Amenhotep IV oma nime Ahen-Atoniks (Atoni inkarnatsioon – elav Aton või ka kehastunud Aton) ja ehitas uue pealinna Amarna e Ahet-Aton (Atoni asupaik). Ahen-Atoni kohta kirjutavad uurijad väga erinevaid asju. Teda peetakse suureks mõtlejaks, religioosseks reformaatoriks, novaatoriks kunstis, revolutsionääriks, individualistiks, fanaatikuks ja ka ketseriks.
Üks nimekamaid uurijaid sir E. A. Wallis Budge kirjutab, et Ahen-Aton oli siiras oma Jumala-otsinguis ja tal oli kavatsus Atonist teha rahvuslik jumal. Ning kuigi teda peetakse reformaatoriks, ei reformeerinud ta midagi. (E. A. Wallis Budge Tutankhamen,106)
Kogu Atoni kummardamine piirduski vaarao perekonnaga. Kui rahvas tahtis jumalalt midagi saada, siis ta pidi oma palved suunama vaaraole – kehastunud jumalale. Jällegi täiesti erinev iisraeli teoloogiast. Iisraelis ei ole kunagi inimest jumalikustatud. Atoni kummardamiseks ehitati suuri päikeseküllaseid templikomplekse koos tehisjärvedega. Ja nagu J. D. Currid väidab, Egiptuse loomismüüdid keskenduvad füüsilise universumi loomisele ega räägi spirituaalsest loomisest. (J. D. Currid 1997, 36-37)
Egiptlaste maailmapildis ei olnud jumalale erilist kohta. Iga jumal oli omas valdkonnas, aga samas ise oligi see valdkond. Näiteks jumal Kuk oli kaose jumal ja samas ka kaos. Kui erinev on see iisraellaste maailmapildist. Jumalal oli nende jaoks eriline koht taevastes, aga Ta ise ei olnud taevas.
Siin ilmneb põhiline erinevus, mis välistab laenamise võimaluse. Iisraeli Jumal on Vaim. Keegi ei saa teda kujutada pildil, sest keegi pole teda näinud. Ta on Vaim, kes on igavene. Ka Aton on väidetavalt igavene. Aga JHWH ei samastu millegi materiaalsega, mida ta on loonud. Samas Ahen-Atoni jumal Aton on materiaalne keha – päike. Kui nii võtta, siis jumal Aton on JHWH loodud päike ja seda oli võimalik ka pildil kujutada. Päike loojus öösel, see tähendas, et jumal Aton magas ja valitsesid mitmete eri nimedega kaose jumalad.
Suure küsitavuse laenamise teooria puhul tekitab ka see, et peale vaarao Ahen-Atoni surma on kadunud see, mis näis monoteismina. Iisraeli monoteism on aga elus tänapäevani. Ei tundu eriti tõenäoline, et laenates nii ebapüsivast ja mõnes mõttes ka ebatäiuslikust allikast, saaks tekkida midagi nii püsivat, kui on usk Piibli Jumalasse.
Iisraeli teoloogia erilisus seisneb erilises Jumalas, kelle tegutsemine on tihedas seoses rahva ajalooga. Egiptuse teoloogia aga taandub inimeste väljamõeldisele – müüdile, mis ei sisalda sellist ilmutuslikku väge, kui seda on Moosese poolt kirja pandud raamatutes.
Niisiis lõpetuseks – lihtne arutluskäik. Kui A=A ja B=B, kusjuures A ei ole B, siis A≠B. Egiptuse vaarao Ahen-Atoni teoloogia seisab hoopis teistel alustel, juurtega polüteistlikus usundis ja päikesejumalas Ra. Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal aga on ilmutanud ennast oma valitud rahvale ja ka kogu maailmale. Ei ole tõenäoline, et iisraeli patriarhidel või ka juudi rabidel oleks mõttessegi tulnud midagi teistelt laenata. Nad teadsid ja uskusid, et JHWH on neid endale rahvaks valinud ja hoidsid piinliku hoolega kõike, mis neile oli püha. Rahvas, kel oli ilmutus Loojalt Jumalalt endalt, ei tarvitsenud laenata kelleltki.

admin Teoloogia

KAS JUUDID LEIAVAD JEESUSE?

mai 1st, 2004
Comments Off

Katkeid Ago Viljari teosest “Jeesuse elu juudisoost uurijate käsitluses”

Raamatu autor on usuteaduse professor Ago Viljari, kes töötas kirikuõpetajana ning EELK Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi ja kreeka keele professori ja dekaanina aastail 1967-1983.
Alljärgnev on väljavõte tema teosest “Jeesuse elu juudisoost uurijate käsitluses”. Raamat peaks kristlastele olema vägagi huvitav, sest avab juutide ja juudi teadlaste nägemuse Jeesusest.

Kokkupuutepunktiks on Naatsareti Jeesus
Oxfordi teadlane Herbert Danby, kes oli elanud ja töötanud aastaid Jeruusalemmas, tõlkis uusheebrea keelest inglise keelde juudi ajaloolase ja juudi kirjanduse professori Josef Klausneri uurimuse “Jeesus Naatsaretist”. Tõlke eessõnas arvab Danby, et siit võiksid kristlastest uurijad leida tänuväärset materjali Jeesuse kaasaja ja tookordse juudi mõttemaailma paremaks mõistmiseks.
Saksa teoloogidest mitmed on uurinud algallikaid ja toonud palju uut. Kirjarullide leidmine Surnumereäärsetest koobastest on veelgi lisanud kaalu Jeesuse kaasaja juudipoolsete allikate uurimisele.
Thomas Walker avaldas 1931.a. teose “Juudi vaatekohad Jeesusele. Sissejuhatus ja hinnang”. Autor püüab näidata, et ka kristlased võivad senistest juutide uurimustest midagi õppida.
Teose “Juudid ja Jeesus. Uued vaatekohad” katoliiklasest autor Joseph Bosirven loodab siiralt, et kui juudid Jeesust kord lähemalt tundma õpivad, siis leiavad nad ka elava Kristuse.
Skandinaaviamaade luterlikud teoloogid on tundnud elavat huvi juutide Jeesuse elu uurimise vastu. Selle tulemusena ilmus 1938.a. Uppsalas Gösta Lindeskogi uurimus “Küsimus Jeesusest uueaegses juutluses. Lisand Jeesuse elukäigu uurimisele”. Autor arvab, et kristlus ja juutlus on kaks, olemuselt erinevat usku, mille kokkupuutekohaks on Naatsareti Jeesus. Paratamatu lahutuse nendele valmistab aga Issand Kristus, kes ühele neist on kõik, teisele ei miski. Kui juudid tahaksid hakata mõistma ja tunnistama Kristuse risti, peaksid nad salgama oma senise usu.
Viimane samm astumata
Tahaksin juudisoost uurijate töötulemustest tõsta esile eriti neid, mis oleksid kuidagi täienduseks kristlastest Jeesuse elu uurijatele. Kavatsen ka eredamalt valgustada juutluse ja kristluse põhilisi erinevusi, mis said kord kristluse tekkimise põhjustajaks ja mis ei lase uuesti ühineda neil kahel usul. Tema, keda kristlased peavad oma õnnistegijaks ja Jumala ilmutajaks, kes on meie Issand Jeesus Kristus, seesama Jeesus on juutidele kõige ehedamaks juudiks ja imetlemisväärseks inimeseks tema loomusest tulevas tähenduses. Ilma “isikukultust“ vajamata on ta kinkinud maailma kristlaskonnale patust pääsemise ja juhatanud nad Jumala riiki.
Kuidas siiski ei juudid ega kristlased oma armsaks saanud “isikukultusest” loobuda ei taha, see selgub meile väga hästi juutide ja kristlaste suhtumisest Jeesusesse. Seda jälgides märkame, et kristlased otsivad ikka veel teed ja juudid tulevad mõnikord Jeesusele väga ligidale, kuid ei suuda teda kummardada vaimus ja tões, ei suuda astuda viimast sammu, et ülestõusnud Issand saaks anda igavese elu.

Enne nüüdisaegset juutlust
Nüüdisaegse juutluse Jeesuse elu uurimisel on pikk eellugu. Selle algust tuleb otsida kaugest minevikust, mil kristlus võrsus iseseisva oksana juudiusu tüvest. Kuigi kristlus kasutab esialgu usu kuulutamiseks sünagooge ja toetub kuulutuses juudiusu kindlaskujunenud põhitõdedele, kulgeb uue usu iseseisvumine siiski oma teed pidi. Sünagoogides esinevad Jeesuse saadikud sidusid oma kuulutuse küll olemasolevaga ja juutidele omasega, aga kuulutamine lõppes juutidele täiesti uudse sõnumiga: Jeesus on Messias, Jeesuses Kristuses on täide läinud prohvetite ammune ootus, Issand on nüüd olemas, ta on meie juures. See osa kuulutusest oli uuele usule kõige olulisem, aga juutidele sai see kõige suuremaks pahanduseks.
Kahe erineva usu lahknemine ja uue usu iseseisvumine algab juba apostlite ajal, nagu seda on võimalik jälgida Uuest Testamendist. Valmib vastuolu juutluse ja kristliku kiriku vahel, vastuolu, mis on kestnud tänapäevani. Kummalgi usul pole tekkinud tahtmist teist mõista ja vastastikune vaenulikkus kestis uusajani. Alles uusajal hakkasid juudid ja kristlased esitama üksteisele sõbralikke küsimusi ja püüdsid neile vastata. Nüüdisaegne juutlus otsib üles kord ammu hukkamõistetud ja sünagoogidest väljaaetud Jeesuse ja leiab temas kõige ehedamat juutlust. Ja kristlik Jeesuse elu uurimine peab mõnikord tunnistama, et juudid on mõneti paremad Jeesuse kaasaja tundjad ja Jeesuse isiku omapära hindajad.
Pika ajaloo kestel kujunenud vaenulik hoiak pole siiski kergesti ületatav. On palju olulist, mis lahutab seda kahte usku juba algusest saadik ja mida ei suudeta kõrvaldada ainuüksi uurijate hea tahtega.

Jeesust peeti väärusuliseks
Umbes aastal 160 püüdis uurija Justinus Vana Testamendi abil tõendada, et Jeesus ongi prohvetite ennustatud Messias. Juut Trüfon väidab aga, et juudi rahvas ootab suure aupaistega ilmuvat inimesepoega, kes tulles rajab igavese riigi, nii nagu ennustas seda Taaniel: kristlaste Messias Jeesus sai kõige suurema teotuse osaliseks ja löödi risti.
Rõhutatakse, et see Messias oli inimene; aga juudi vaatekoha järgi pole Jumalal võimalik muutuda inimeseks. Üldjoones vastab see vaatekord tookordsele juutide suhtumisele kristlastesse.
Mõned juudisoost uurijad arvavad, et ristiusu vastu väitlejateks olid just kreekastunud juudid, mitte mingil juhul kirjatundjad või variserid. Viimased eelistasid vaikida. Nad ei astunud kristlastega avalikku vaidlusesse, aga nad ei suutnud jätta väljendamata oma arvamist kirjalikult. Seepärast võimegi arvestada Talmudit nende allikate hulka, mis mõnevõrra võivad selgitada juutluse ja kasvava kristluse vahekorda. Talmudis tungitakse kallale kristlusele ja kaitstakse end selle vastu. Seda tingis osaliselt kristluses varakult nähtavale tulev juudivaenulikkus.
Rabide vanemas kirjanduses, tannalaste vanemates pärimustes (Miðna, Tosefta, Baraitot ja varasemad midraðimid) leidub vähe kajastusi Jeesusest. Iseloomustavaks Jeesusesse suhtumise sõnaks on: “Jeðu nõidus ja eksitas ja võrgutas Iisraeli.” Jeesust peeti väärusuliseks. Tema ajaloolisuses ei kahelda aga põrmugi. Temale asutakse vastu kui kardetavale vaenlasele. Kristlaste väitele, et Jeesus olevat Messias, esitatakse vastuväide, et Jeesus löödi ju risti ja ta ei saa seepärast olla Messias.

Jeesus kui “jumalatu Biileam”
On olemas pärimus: Paasa valmistuspäeval poodi Jeðu Naatsaretist. Väljakuulutaja käis 40 päeva tema ees (ja kuulutas): “Teda peab kividega surnuks visatama, sest ta on nõidunud ja eksitanud ja Iisraeli teelt kõrvale juhtinud. Igaüks, kes tema jaoks mingit õigustust teab, tulgu ja põhjendagu seda tema jaoks. Aga tema jaoks ei leitud mingit õigustust ja nii poodi ta paasa valmistuspäeval.”
Mõned laused Miðnas kõnelevad värdjast, sohilapsest, kuid mitmed uurijad arvavad, et selle all ei ole mõeldud Jeesust. Tannalaste suhtumist kristlusesse võima hinnata ka nende mänglemisest sõnaga evangeelium: rabi Meir nimetas seda Awen-gillajon (õnnetuskiri), rahi Johanan nimetas seda Awon-gillajon (pattudekiri).
Amorlaste ajal räägitakse Jeesusest rohkem. Jeesuse emana nimetatakse Mirjamit, kes oli ametilt naiste juustepalmitseja. Jeesust nimetatakse korduvalt “jumalatu Biileam” ja selle all mõeldakse rahvast eksiteele viijat. Rabi Abbahu ütles:” Kui keegi sulle ütleb: Mina olen Jumal, siis ta valetab; mina olen Inimesepoeg, siis ta kahetseb seda; ma lähen üles taevasse, siis on ta seda ainult ütelnud, aga ei vii seda mitte täide.”
Väljendused rabide kirjanduses Jeesuse kohta on vaenulikud. Vana juudiusk kaitses ennast, oma puhtust ja ehedust maailma kallale tungivate kardetavate lahkõpetuste vastu. Kõige olulisem võitlus toimus Vana Testamendi pärast. Kristlased kinnitasid, et Vana Testamendi prohvetiennustused on täide läinud Jeesuses. Nii juudid kui kristlased pidasid Vana Testamenti omaks raamatuks ja kumbki ei tahtnud tunnistada, et teisel poolel oleks selleks õigust.

“Jumalal ei saa olla poega.”
Teiseks tähtsamaks tüliküsimuseks oli ainujumala mõiste. Juudid ei saa leppida kristlaste jumalamõistega, sest nende arusaamise järgi ei saa Jumalal olla poega. “Nürimeelsed on need ja räägivad valet, kui nad ütlevad, et Jumalal olevat poeg ja ta lasknud ta tappa. Kui Jumal ei suutnud pealt vaadata, et Aabraham ohverdaks oma poja… kuidas oleks ta lasknud tappa oma poja, ilma et ta oleks pihustanud põrmu terve maailma ja oleks muutnud selle kaoseks? Tema (Jumala kohta kehtib Saalomoni sõna”… keegi üksik, tal ei ole kedagi, ei poega ega venda.” (Koguja).
Juudi ainujumala puhtust ei tulnud juutlusel kaitsta mitte ainult kristluse vastu, vaid ta pidi seda tegema ka Aleksandria kreekastunud juutluse ja gnostikute vastu.
Ristiusu kirik esitas juutlusele oma nõuded järgmistes küsimustes: 1. Vanas Testamendis prohvetite ennustatud Messias on Jeesus Naatsaretist. 2. Jumalapoolne Iisraeli äravalitus on nüüd üle läinud ristiusu kirikule kui tõelisele Iisraelile. 3. Karistuseks Jeesuse ristilöömise eest oli Jeruusalemma templi hävitamine. 4. Juuda Seadus tühistati Kristuse poolt (Paulus).
Nende küsimuste kummutamine andis juudi apologeetidele palju tööd ja sundis palju mõtlema. Peamiseks pahanduseks aga oli Jeesus. Tema suhtes asusid apologeedid kindlale seisukohale: Jeesus oli inimene, ta ei olnud Jumal. Sellise seisukoha sundis neile peale monoteismi kaitsmine. Kutsutuna kaitsma oma usku paganluse, ristiusu ja gnostikute vastu, loovad nad puhta ja kindlapiirilise juutluse. Enne Kristust ei olnud seda olemas. Võitluses kujunenud juutlus eraldab enda ristiusust ja eelistab edaspidi vaikida. Sellepärast leiamegi Talmudi poleemikas ja apologeetikas kristluse vastu anonüümseid ja kaudseid väljendusi. Seetõttu ongi Talmudi andmed Jeesuse elu kohta väheütlevad ja tendentslikud. Jeesus on ju juutluse salgaja.
Talmudis leiame Jeesuse elu moonutamise algeid. Need moonutused kujunevad hiljem evangeeliumi moonutavaks legendiks olematu Jeesuse elust. Seda legendi nimetatakse mitmeti, kõige enam Toledot Jeðu. Sellel pole ajaloolist väärtust, aga ometi võime sellest saada teada, mida mõtlesid lihtsad keskaegsed juudid Jeesusest. 5. kuni 10. sajandini valitses Toledot Jeðu juutide mõttekujutust. See lugu kerkis elavamalt esile juudi rahva raskematel kannatusaegadel, kui kristlased muutsid nende elu talumatuks. Siis süüdistati ühes kristlastega ka kristluse algatajat Jeesust.

Juutide katsed mõista kristlust
Juudid tundsid hästi Uut Testamenti. Juutide ususallivus algab juba keskajal ja imeteldaval kombel ei kao ka siis, kui juudid olid suletud getosse. Juutide kaalutlev arukus tegi järjest uusi katseid mõista õiglaselt kristlust ja hinnata õiglaselt uue usu algatajat.
Keskajal puhkes õitsele juudi usufilosoofia, mis oli apologeetilise ja süstemaatilise mõtlemise viljaks. Väideldi kristliku dogmaatika vastu. Keskaegsed juudid kirjutasid ka puhtapologeetilisi teoseid. Simon ben Zemach Duran (surn. 1444) vastavalt Jeesuse öeldud sõnadele – “ma ei ole tulnud käsku tühistama” – arvestab Jeesuse juutlusse kuuluvaks. Juudi apologeetika tipptööks tuleb pidada rabi Jomtow Lippmann Mühlhauseni “Võidu raamatut” ja Isaak Troki (1533-1594) raamatut “Usu kindlustamine”. Esimene neist kuulub saksa juutkonda ja paneb imestama Uue Testamendi, kirikliku teoloogia ja kirikliku pärimuse väga hea tundmise poolest. Keskaegse juudi apologeetika pärismeistriks tuleb pidada Isaak Ben Abraham Trokit Poolas. Juba noore mehena oli tal igasuguseid tutvusi ja sidemeid kirstlastega. Nendega vaidles ta väsimatult usu ja teoloogia üle. Peale põhjaliku juutluse tundmise, tundis ta ka filosoofiat, valdas täielikult ladina ja poola keelt, oli kodus kristlik-teoloogilise kirjanduse tundmises Poolas. Just Poolas valitses tookord haruldaselt suur ususallivus, mis soodustas Troki teaduslikku tegevust. Ta tunnistab valeks viisi, kuidas kristlased tõlgendasid Vana Testamenti. Olles uurinud põhjalikult Vana Testamendi ennustust Messia kohta väidab ta, et Jeesus ei saavat kuidagi olla Messias. Pilti Messiast olevat Vanas Testamendis kirjeldatud väga selgesti ja ainult see, kes vastavat täielikult sellele kirjeldusele, saavat olla õige Messias.
Tookordsel õigeusklikul kristlusel polnudki Jeesuse kui Messia kohta muid tõendeid kui see, et Vana Testamendi prohvetite ennustused läksid täielikult täide Jeesuses. Uut Testamenti peeti tollal ainult Vana Testamendi messiaennustuste kommentaariks. Nii osutus Troki väide kristlusele väga kardetavaks, mis ähvardas kõigutada tookordse õigeuskliku kristluse usualuseid.
Troki väitis: Jeesus ei saa olla Messias, sest Messias on kõikide ennustuste põhjal rahuvürst. Jeesus aga ütlevat ise, et ta ei olevat tulnud tooma rahu, vaid mõõka. Messias ei saavatki veel tulnud olla, sest Kirja järgi tulevat ta alles aegade lõpul. Messia aeg olevat õnneaeg ilma igasuguse patuta, õnnetuseta ja tülita. Jesaja 53-ndas ei mõeldavat üksikisikut, vaid “Issanda orjaks” olevat kogu iisraeli rahvas. Troki väitis, et evangeeliumid on kirjutatud palju aega pärast Jeesuse surma, nendes leidub palju ebaehtsat, vasturääkivusi ja sündmusi esitatakse tendentslikult.
Ristidogma vastu väidab ta: kui Jeesus kannatas ristil vabatahtlikult, siis ei saavat tema ristisurmas süüdistada juute, sest nad olid sel juhul tahtetud tööriistad Jumala käes. Kui Jeesus löödi risti tema enda tahte vastu, siis ei olevat ta ju mingi Jumal. Evangeeliumides ei leiduvat jälgegi kristlikust kolmainsuse dogmast.
Mt 13:55: “eks tema ole see puusepa poeg” olevat tõendiks, et Joosep oli Jeesuse isaks. Jeesuse sõnad: “Mu Jumal, mu Jumal, miks oled sa mu maha jätnud?” tõendavat selgemini kui miski muu, et Jeesus ei olnud mingi Jumal, vaid oli tavaline inimene. Jh 10.30 sõnad: “mina ja Isa oleme üks” rääkivat vastu Mk 13:32 sõnadele: “Aga sellest päevast või sellest tunnist ei tea ükski, ei inglid taevas ega Poeg, muud kui Isa üksi.” Troki arvustavad argumendid said hiljem nüüdisaegse juutluse kriitikutele eeskujuks. Paljud protestantliku kriitika poolt esitatud Uue Testamendi küsimused leiduvad juba ammu Troki juures. Need küsimused muutusid elavaks alles hiljem, ajaloolise piibliuurimise ajal. Troki oli sellest kõigest ette jõudnud.

admin Teoloogia

JUUDIVIHKAMINE – kuum küsimus Euroopa Liidus

mai 1st, 2004
Comments Off

Newsletter Jews for Jesus, september 2003

Tõlkija: Piret Udikas

9.jaanuaril Rootsi päevalehes Dagens Nyheter ilmunud Per Jönssoni artiklist lühendatult Riina Aasa.

Novembrikuus toimus Rootsi Euroopa-väravaks nimetatud Malmö linnas Egiptuse turismimess. Muuhulgas oli müüki pandud ka üks eriline raamat, nimelt Hitleri juudivihkamise eepos „Mein Kampf“, mille trükkimine on Rootsis keelatud. Asjaosaliste selgitus polnud sugugi vähem eriline: „Me tõime siia igat sorti kultuuri, me ei teadnud, et see raamat siin Rootsis nii vihatud on“.

Ülalkirjeldatud sündmus leidis aset samas kuus, kui Istanbulis õhkisid kaks enesetaputerroristi kaks juudi sünagoogi, milles hukkus üle kahekümne ja sai haavata mitukümmend inimest. Samal ajal pandi põlema Pariisi lähistel asuv juudi poistekool – üks paljudest viimase aasta jooksul asetleidnud juudi kaupluste, koolide, kalmistute ja sünagoogide vastu suunatud vägivalla- ja vandalismiaktidest.
Vastuseks nendele kuritegudele ründas Ariel Sharon omakorda Euroopa Liitu, kelle valitsus tema sõnul ei tee antisemitismi peatamiseks piisavalt. Oma arvukates intervjuudes ütles ta, et kasvav moslemite hulk EL liikmesriikides (mis on tänaseks juba 17 milj) kujutab endast juutidele „tõelist ohtu“. Kuid see ei olnud ainus selgitus. „See, mis Euroopas täna toimub, on siin alati olnud. See on Iisraeli vastane kollektiivne antisemitism – fundamentaalne ning täna taas elustumas, et õõnestada juutide õigust enesekaitsele,“ ütles Sharon oma visiidil Roomas, kutsudes Euroopa juute üles emigreeruma Iisraeli, „mis on ainus koht kogu maailmas, kus juudid saavad elada juutidena“.
Oli see nüüd vastukajaks väljakutsele või mitte, kuid nii EL masinavärk kui ka tema võtmeriigid tegid vähemalt midagi sümboolsetki. Brüsselis detsembri keskel korraldatud tippkohtumisel võtsid kõik 15 liikmesriiki vastu avalduse, milles väljendati sagenevate antisemiitlike kuritegude pärast „sügavat muret“ ning mõisteti kõik kallaletungid juutidele ja nende institutsioonidele karmilt hukka.
Vahetult enne jõule otsustas ka Euroopa Komisjon, et korraldab veebruaris Berliinis koos Euroopa Juudi Kongressiga (EJC) konverentsi, mille eesmärgiks oleks võtta käsile Euroopa antisemiitlike tendentside põhjused ning leida neile ravimit.
Kuid mõne aja pärast ähvardas Euroopa Komisjoni president Romano Prodi selle konverentsi siiski ära jätta. Põhjuseks toodi kahe juudi poolt kirjutatud ajaleheartikkel, milles nad süüdistasid Euroopa Komisjoni ühe euroopa antisemitismi-teemalise uurimusraporti tsenseerimises, avalikustades samal ajal hoopis teistsuguse küsitluse tulemused, milles kujutati Iisraeli kui ohtu maailma rahule.
„Antisemitismi võib väljendada kahel viisil: tegudega ja passiivsusega. On küllalt tähelepanuväärne, et Euroopa Komisjon on teinud ennast süüdlaseks neis mõlemas,“ kirjutasid EJC eesseisja Cobi Benatoff ja Juudi Maailmakongressi direktor Edgar Bronfman 5.jaanuari Financial Times’is.
Sellest hoolimata otsustas EK konverentsi siiski korraldada, ja algusega juba jaanuari lõpus.

Samal ajal toimus Prantsusmaal tuline debatt teemal, kuidas lahendada kuue miljoni sisserännanud moslemi (suurim muhameedlik rahvusgrupp Euroopas) ja umbes 600 000 prantsuse juudi (USA ja Iisraeli järel suurim juudi rahvusgrupp maailmas) vahelisi varjatud ja avalikke vastuolusid. Värskes kiriku ja riigi suhteid vaadelnud riiklikus uurimuses, mis ühtlasi soovitas keelustada ka kõigi „silmatorkavate religioossete sümbolite“ avaliku kandmise, täheldati, et 2000. aasta sügisel alanud palestiina Al-Aqsa intifadast alates on kallaletungid juutidele sagenenud ning „uus antisemitism“ Prantsusmaal kasvanud.
„Me seisame silmitsi uut tüüpi antisemitismiga. Enam ei ole küsimus äärmusparempoolses, vaid islami algupäraga antisemitismis. On ilmne, et Lähis-Ida konflikt on tunginud meie koolidesse,“ ütles haridusminister Luc Ferry.
Kuigi prantsuse siseministeeriumi statistika näitab, et võrreldes 2002. aastaga on nii füüsilised kui ka verbaalsed kallaletungid prantsuse juutidele poole võrra vähenenud, raporteerivad antirassistlikud organisatsioonid vastupidisest. Nende sõnul saavad nad aina enam ja enam ähvarduskirju, mis sisaldavad þiletiteri või kuule sõnumiga: „Juudid välja!“ ja „Järgmine kuul ei maandu enam ümbrikus!“.

Ka Saksa parlament võttis detsembris vastu ühehäälse seisukoha, milles väljendati kindlalt, et Saksamaal ei tohi leiduda„ antisemiitlikule mõtteviisile“ vähimatki ruumi, märgiti aga samas „sügava murega, et antisemiitlikku vihkamist ei kohta enam mitte ainult marginaalsetes grupeeringutes, vaid ka sügaval ühiskonnas“.
Nimetatud avaldus järgnes kristlik-demokraatlikus opositsiooniparteis asetleidnud piinlikule intsidendile, kus nende parlamendifraktsioon oli sunnitud välja heitma ühe oma liikme, kes keeldus tagasi võtmast 3. oktoobril, Saksa rahvuspäeval peetud kõnes esitatud selgelt juudivaenulikku avaldust.
„Juute tuleks täiesti õigusega nimetada kurjategijate rahvaks,“ kõlas kristliku demokraadi Martin Hohmanni tuntuks saanud repliik, millele ta lisas, et kuna nii paljud juudid toetasid 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni , lasub ka vastutus ohvrite eest nende peal.

Samal ajal kütsid kaks Euroopa Liidu tasemel korraldatud „uue ja vana antisemitismi“ uurimust debatti veelgi kuumemaks. Esimesel puhul on tegemist raportiga, mida ametlikult kunagi ei avalikustatud, kuid mis detsembris interneti kaudu siiski välja imbus.
EUMC ehk Euroopa Liidu rassismi ja võõramaalaste vastase vaenulikkuse järelevalve keskus oli paari aasta eest palunud ühel Saksa uurimisinstituudil läbi viia uurimus Al-Aqsa intifadaga seotud juudivastastest kallaletungidest.
Kui uurijad Werner Bergmann ja Juliane Wetzel sellega valmis said, pandi tulemused siiski luku taha. EUMC sõnul oli raport olnud „puuduliku kvaliteediga“, uurimuse aeg valesti valitud ning uurijate arusaamine antisemitismi terminist problemaatiline.
Kui raport ettevaatusabinõudest hoolimata avalikkuse ette imbus, hakkasid paljud kahtlustama, kas need polnud siiski raporti tulemused, mis EUMC-le ja seega ka Euroopa Liidule ebamugavust tekitasid. Olid ju Bergmann/Wenzel öelnud otse välja, et antisemiitlikke intsidente korraldasid peamiselt paremäärmuslased, radikaalsed islamiorganisatsioonid ja Araabia taustaga noored moslemid. Samale järeldusele olid uurijad jõudnud ka Rootsi suhtes, kus nende sõnul on 18 500 juuti sunnitud kannatama „aeglaselt, kuid pidevalt kasvavat juutidevastast tegevust“ – seda ennekõike Malmös, kus muhameedlik taust on juba peaaegu igal viiendal elanikul.
Ühes oma Financial Times’ile antud kommentaaris ütles Juliane Wenzel, et EUMC keeldus raportit avalikustamast, kuna see polevat olnud „poliitiliselt korrektne“.
Ajaloolane Helene Lööw, Rootsi esindaja EUMC juhatuses, ütleb, et raporti kalevi alla panemine oli vale samm. „Seal ei olnud midagi sellist, mida selle valdkonna asjatundjad juba ei teadnud ning hoolimata sellest, kuidas tõde välja näeb, ei tohiks selle ees silmi kinni panna“.
Kuid mis siis on antisemitism ja mis lihtsalt kriitiline suhtumine Iisraeli poliitikasse, sellesse küsimusse on veelgi suuremat segadust toonud veel teinegi EL katse mõõta ühiskonnas valitsevaid hoiakuid.

Iraagi sõja lõpul korraldas Euroopa Komisjon arvamusküsitluse, kus 8.-16. oktoobrini esitati 15 liikmesriigis, kokku 7515 kodanikule järgmine küsimus: „Milline või millised järgnevast 15 riigist kujutavad sinu arvates maailma rahule kõige suuremat ohtu?“
Esimesele kohale tuli Iisrael (59%), järgnesid Iraan, Põhja-Korea ja USA. Rootsis pidas Iisraeli ohtlikuks 52%, Hollandis koguni 74 ja Belgias 69% küsitletutest.
Kas selline suhtumine väljendab euroopalikku antisemitismi või hoopis antisionismi – tahtmatust aktsepteerida juudi rahvuslust ja Iisraeli kui etniliselt defineeritud „juudiriigi“ eksistentsi? Või kardetakse lihtsalt Iisraeli praeguse valitsuse välispoliitikat, religioosset fanatismi, kollektiivset klaustrofoobiat ja tuumarelvi? Igal juhul tuleb konstateerida, vaatamata Euroopa Liidu üha kasvavatele pingutustele tänapäeva antisemitismi küsimusse selgust tuua, pole seda senini suudetud. Ehk õnnestub see Berliini konverentsil.

Juudid viivad rõõmusõnumi juutidele

On käivitunud rahvusvaheline kampaania, et viia rõõmusõnum juutidele, ning viijaks on juudid ise. Evangeelne liikumine “Juudid Jeesusele” on saanud hoo sisse nii Inglismaal, Iisraelis, USAs, Prantsusmaal, Itaalias kui mitmel pool mujal.
Kampaania peakorter, mis ühendab paljude maade messiaanlikke juute, asub San Franciscos (loe nende kodulehekülge www.jewsforjesus.org).
Kampaania oli Inglismaal väga õnnistatud – saavutati suurepärane tulemus Londoni juutide seas. Otse Londoni tänavail viidi evangeelium tuhandetele inimestele. Veel enam oli neid, kes sai osa gospelmuusikast meedia, raadio vahendusel.
BYG kampaania käigus selle aasta juulis Londonis kuulis 485 000 inimest gospelreklaame, 30 inimest võttis Jeesuse vastu kui isikliku päästja, nende seas oli kaheksa juuti. 1150 inimest andis oma aadressid ja soovisid rohkem teada, mida “Juudid Jeesusele” aktivistid usuvad.
Kuid see on alles asjade algus.

Peab olema julgust seista Issanda eest

Järgmisena on sihikule võetud suurlinn Manchester, mille 2,3 miljonist elanikust 30 000 on juudid. “Me läheme tänavatele ja räägime inimestele Jeesusest. Me helistame juutidele, avaldame artikleid heast uudisest Jeesusest Manchesteri ilmalikus ajakirjanduses, räägivad kampaania “Juudid Jeesusele” korraldajad. “Sest Kristuse armastus sunnib meid ning me otsustame nõnda; kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud…” (2Ko 5:14)
“Juudid Jeesuse eest” tegijad arutlevad nii: võibolla saavad inimesed meie tunnistuse peale vihaseks, et me oleme teinud midagi valesti. Kuid meenutagem, inimesed said ka Jeesuse peale nii vihaseks, et lõid ta risti. Meil peab olema julgust seista Issanda eest.”

Õhtud Helen Shapiro ja Stan Telchiniga

Kampaania lõpul korraldasid Jews for Jesus kampaania tegijad muusika ja tunnistuste õhtu otse Londoni südalinnas.
Stan Telchin on hästi tuntud tema raamatu “Reedetud” tõttu. Samuti on populaarnne laulja Helen Shapiro tuntud ka kui aktiivne kristlane. Stani raamat “Reedetud”, milles ta jagas oma tunnistusi, oli selleks tõukejõuks, mis tõi ka Helen Shapiro usu juurde.
Sel õhtul said paljud inimesed puudutatud ja mitmed, ka mõned juudid leidsid Jeesuse. Sellele õhtule olid tulnud ka Maureen ja tema sõber. Pärast Stani ja Heleni tunnistuste kuulmist võttis Maureen Jeesuse oma ellu.

admin Poliitika

Pulmade asemel matused

mai 1st, 2004
Comments Off

Ameerikas sündinud dr David Applebaum on ravinud paljusid pommirünnakuohvrieid. Aga kui palestiinlasest enesetapja laskis ühel ilusal õhtul enne keskööd õhku kohviku, doktor Applebaum ei ilmunud tööle.
Haigla ülem tundis, et midagi on valesti. “Ta oli alati esimene, kes saabus kohale pärast terrorirünnakut,” ütles haigla peaõde Margalit Farchi. “Ükskord tuli ta meile appi isegi pidþaamas.”
Topeltmatused
Siis jõudis haiglasse kohutav uudis. Arst, kes tõttas sündmuskohale, nägi 50aastast Davidit ja tema 20aastast tütart Navat lamamas kohviku veristel rusudel. Selles terrorirünnakus sai surma kaheksa inimest. Samal ajal kui haigla töötajad ravisid haavatuid, leinasid nad ühte endi seast.
Doktor ja tema tütar olid arvatavasti tulnud kohvikusse lühikeseks ajaks. Nad olid tellinud toitu, et võtta see kaasa koju väga eriliseks jutuajamiseks. Nimelt tahtis doktor Applebaum anda Navale juhiseid abieluks, sest järgmisel päeval pidi olema tema pulmapäev. Kuid enesetaputerroristil ja neil, kes ta saatsid, olid teised plaanid.
David Applebaum oli ortodoksne juut. Ta kavatses kinkida tütrele pulmadeks erilise raamatu koos väljavõtetega Piiblist, anda sellega kaasa juhiseid ja õnnistusi abieluks teistelt pere liikmetelt ja ka endalt. Kuid pulmade asemel sai see perekond topeltmatused. Saatuse iroonia: doktor Applebaum oli just saabunud koju sõidult USAsse, kus ta pidas loenguid haiglates ja õpetas, kuidas käituda enesetapurünnakute korral. Samuti rääkis ta New Yorgi ülikooli sümpoosionil terrorismist. Sellega tähistati 11. septembri rünnakute aastapäeva.
Jäi leseks oma pulma eelõhtul
“Ta saabus USAst kolm päeva enne tütre pulmi, et õpetada ka siin, kuidas hoida ära massilisi terrorirünnakuid,” rääkis haigla direktor Yonatan Halevy.
Need olid väga suured matused. Doktor Applebaumile tahtsid viimast austust ja tänu avaldada need paljud terroriohvrid, keda David Applebaum oli ravinud ja surmast päästnud.
Õnnetu perekond pöördus matustelt koju, kaasa arvatud doktor Applebaumi lesk, tema viis ellujäänud last ja peigmees, kes jäi leseks oma pulma eelõhtul.

admin Tunnistused

Mis inimesele võimatu, on VÕIMALIK JUMALALE

mai 1st, 2004

Piret Udikas

Norralanna Sigrid Eilevstjonn töötab Operatsioon Jabotinsky koordinaatorina Eestis 2001. aastast. Sellega on praegu saja harukontoriga organisatsioon kolinud Baltimaadesse, et treenida siinseid kogudusi võtma vastu ja teenima endise NL territooriumilt Iisraeli suunduvat Jumala omandrahvast.

Millal ja millest Operatsioon Jabotinsky alguse sai?
Operatsioon Jabotinsky sündis 1993. aastal Iisraeli linnas Tibeerias, kui Jumal rääkis pastor Ulf Ekmaniga ja ütles, et Tema rahvas tuleb endisest NList viia ära, Iisraeli. Ka enne seda oli Uppsala Livets Ordi Kogudus aidanud tollase Leningradi juute läbi Rootsi Iisraeli sõita, kuid nüüd kõlas väga selge stardipauk, mis avas koguduse juurde täiesti uue tööharu.
Oma nime sai organisatsioon II Maailmasõja eel Euroopa juute läheneva katastroofi eest prohvetlikult hoiatanud Vladimir Þabotinsky järgi.
Kuidas juudi rahva aitamine hakkas konkreetselt välja nägema?
Kõik algas laevast – et kedagi tõesti Iisraeli viia, oli vaja oma laeva. Aga kust seda võtta? Selle eest palvetati palju ning siis, 1994. aasta lõpus kinkis üks ameerika päritolu abielupaar kogudusele laeva. See oli hästi säilinud endine sõja(väe) transportlaev, mis tegi läbi põhjaliku uuenduskuuri. Laev hakkas kurseerima Sotði ja Haifa vahet ja kandma sümboolset nime Restoration (Taastamine). See oli käigus neli aastat ja aitas eriti Kaukaasia, Lõuna-Venemaa päritolu juute kodumaale viia. Samal ajal oli see ainuke vene emigrante Iisraeli viiv alus, sest sarnase eesmärgiga sõsarorganisatsioonile Ebenezerile kuuluv Odessast startiv laev teenis enamasti vaid ukraina juute.
Kuidas sina sellesse töösse sattusid?
Esimest korda kohtasin vene juute neid kord oma kodus vastu võttes: majutasin üht Iisraeli suunduvat Peterburi abielupaari. Pereisa nimi oli Jaakob. Lugesin talle prohvet Jesaja raamatust ette kirjakoha, kus on sõnad: Ära karda, Jaakob!
Tema oli imestunud: näe, minu kohta kirjutatud. Ta ei teadnud midagi Toorast ega Seadusest.
Julgustasin neid, pärast seda pöördus minu süda enam ja enam juudi rahva ja Iisraeli poole…
1994. aastal suunati mind kahe kaastöötajaga Moskvasse avama sealset Operatsioon Þabotinsky kontorit. Meie töö seisnes vene kogudustega ühenduse võtmises. Need pidid informeerima oma paikkonna juudi inimesi laeva olemasolust ja kojusõidu võimalusest. Pool aastat hiljem avasime uute kaastöötajatega harukontori Sotðis.
Pidasime läbirääkimisi tolliga, piirivalvega, sadamaga. Ja nagu Venemaal kombeks – alguses lubati palju, pärast murti lubadusi. Oodati altkäemaksu.
Kas andsite ka?
Mitte ühtegi rubla.
Kuidas te siis oma asjad aetud saite?
Läbi palve. See oli meie meetod.
Kuidas te oma laevadele reisijaid leidsite?
Hakkasime lihtsalt Kaukaasias ja muudes metsikutes paikades ringi sõitma.
Näiteks kuulsime, et Dagestanis elab palju juute. Ka meie tahtsime sõita, aga ei teadnud isegi, kus see maa asub. Vaatasime kaardilt, et teiselpool Tðetðeeniat. Palusime üht juudi noorukit meiega kaasa sõita. «Ei», vastas tema, «liiga ohtlik». Palvetasime. Siis kohtasime juhuslikult Dagestani päritolu inimest, võtsime tema telefoninumbri.
Teisel korral kohtasime naist, kes ütles, et kuulub Dagestanis kogudusse, ta andis pastori aadressi. Nende kahe kontakti alusel otsustasime sõita. Mineralnõje Vodõ vaksalis küsisime, kuidas Dagestani pealinna Mahhatðkalasse saada. Vastus oli, et rongiga Tðetðeenia kaudu. See liin avanes kõigest kolmeks nädalaks.
Ostsime piletid, asusime teele. Kõikjal automaatidega mehed. Öösel jäi rong seisma, kuulsime rongi katustel joostavat. Rongi pilluti kividega. Kuulsime tulistamist ja nägime pimedas vihisevaid tulevihkudes kuule. Vaatasime, aga mingit hirmu ei tundnud – olime õiges kohas tegemas õiget asja. See oli nagu Laulus 91 – sa näed vaenlast, aga see ei saa sind kätte.
Sõidu tulemusena sai Dagestanist meie laevaga liikuma väga palju juute. Kohalik kogudus aitas neid kõigis praktilistes küsimustes: asjade veos, autobusside rendis jne.
Milliseid keerulisi operatsioone olete veel ette võtnud?
Kui kuulsime blokaadi tõttu Abhaasiasse kinni jäänud juutidest, kelle kojusõit oli võimatuks tehtud, mõtlesime, et see on meie ülesanne nad välja saada. Hakkasime palvetama, et leida võimalust sõita. Sündis plaan: riietusin kohalikuks naiseks mandariini-turukärudega. Mandariinivedu on kohalike naiste ala: Venemaalt tuuakse toiduaineid, välja viiakse mandariine. Turunaiste dokumente kontrollitakse harva, nii pääsesin hästi üle piiri.
Kohapeal oli 25 liikmeline juudi grupp, valmis kohe ära sõitma. Blokaadi ja “kehtetute” Abhaasia passide tõttu ei saanud nad sõita välja Venemaalt, Abhaasiast jälle ei sõitnud ükski laev ega lennuk. Nende pealevõtmiseks pidime sõitma Suhhumi (Abhaasia pealinn) sadamasse. Selleks oli vaja imet. Pidime saama loa Põhja-Kaukaasia piirivalvelt. Saatsime avalduse teele, palvetasime, ootasime, helistasime mitu korda päevas, mõni nädal hiljem saime loa, mille saamisesse ei uskunud mitte keegi. Kui Iisraeli konsul pidi sõitma Moskvast, et anda juutidele viisa, ei uskunud ta, et meil see luba tõepoolest olemas on. “Saatke dokument, siis usun,” ütles ta, aga meil polnud midagi peale suulise lubaduse.
Ta tuli?
Jah. Ja kirjutas viisad. Siis saime sõita Abhaasiasse ja võtta peale inimesed, kes ootasid meid tõelise ärevusega. See oli ülev hetk. Kui nad laevale sisenesid – linn oli puruks, inimesed seisid heitunult sadamas oma kastide, kohvrite ja kompsudega, olemata kindlad, kas laev üldse jõuab – paistis teiste seast välja üks õnnelik mees. Ta jutustas, et tema pere on juba Iisraelis ees, aga tema ei saanud neile järele sõita. Unes oli talle aga ilmunud ingel ja öelnud: «Ära karda, siia tuleb laev ja päästab sind siit!»
Mis inimesele võimatu, on võimalik Jumalale.
Millised on teie edasised tööplaanid Eestis?
Operatsioon Þabotinsky peamine, põhiline projekt on Tartus Elu Sõna Koguduse kõrval 1994. aastast töötav ühing Iisraeli Sõbrad ja muidugi juudi rahva muusikat ja tantse esitav Keshet. See tähendab ansambli reiside, kohtumiste organiseerimist ja rahastamist. Keshet on esinenud paljudes juudi ühingutes üle terve endise NL-i ning olnud sillaks juutideni sõnumi viimiseks nende ajaloolisest kodumaast ning ohust, mis võib neid varitseda paigale jäädes.
Ajad Venemaal, ja kahjuks mitte ainult Venemaal, on muutunud juutide jaoks ebaturvaliseks, ultranatsionalistlikud ringkonnad räägivad samasugust juttu, kui oli kuulda enne II maailmasõda Hitleri suust.
Kui veel Moskvas olin, hakkas Jumal mulle rääkima, et Ta tahab valmistada Baltimaades elavaid kogudusi võtma vastu (põgenevaid) juute NL aladelt. Samuti on Jumal näidanud, et siinse töö üheks võtmeks on rahva, sealhulgas kristlaste suhtumine holokausti. Kui minnakse kaasa holokausti õigustamisega, on see ohtlik tendets.
Meie üks suurim avalikkusele suunatud projekt oli Rootsis ilmunud Paul Levini ja Stephan Bruchfeldi holokaustiteemalise kooliõpiku “Jutustage sellest oma lastele” väljaandmine. Raamat ilmus trükist koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga 14 000 eksemplaris. Suurem osa tiraaþist on jagatud tasuta kooliraamatukogudele, osa tiraaþist presentatsioonidel ja kontsertidel, osa ootab väljajagamist.
Mida kristlased saavad teha juutide heaks?
Näidata tegudega, et on juutide sõbrad. Piibel kinnitab korduvalt, et Jumal õnnistab rahvaid ja üksikisikuid, kes on teinud juutidele head, ja karistab rahvaid ja üksikisikuid, kes on tõstnud käe Tema omandrahva vastu või on neednud neid. Kõiki riike, kes on ajaloos juute taga kiusanud, on tabanud langus.
Kõige kohutavam on kristlaste ükskõiksus, kes peaksid toetama, kaitsma ja õnnistama juudi rahvast.
Operatsioon Þabotinsky üks ülesannetest on korraldada kogudustes – tegelikult mistahes selle teema vastu huvi tundvates gruppides – seminare ja info jagamist juudi rahva ajaloost, praktilistest võimalustest, kuidas juute aidata, kontserte.
Jumal õnnistagu Teid selle töös!

admin Intervjuud

JUMAL TAASTAB IISRAELI – RAHVA, MAA JA LEPINGU

mai 1st, 2004
Comments Off

Tõlkija: Raul Udikas

Ebenezer Emergency Fund on kristlik teenistus, keda Jumal on kutsunud aitama juutidel lahkuda endisest N Liidust Iisraeli, et täituksid Piibli tõotused.
Alustati 1991.a. kolme inimesega, praegu korraldab seda tööd 250liikmeline rahvusvaheline komitee, osakonnad asuvad Inglismaal, USAs, Ðveitsis, Saksamaal. Koordinaatoreid on 24 maal
Ebenezer tegi 2002.aastani Odessast Haifa sadamasse 13 reisi, millega viidi endistelt Nõukogude Liidu maadelt juute koju. 2002.aastal aidati kodumaale 9661 juuti. Maksti kinni nende sõidukulud, varustati toidu ja muu vajalikuga, Euroopast saadeti 347 tonni humanitaarabi.
Rahvuslikud koordinaatoride töötavad käsikäes kohalike kirikutega.
Seda tööd toetavad paljude maade palvemeeskonnad.

SÜDAMED MUUTUVAD

See juhtus Ukrainas, Dnepropetrovskis, kui lõuna-aafriklannast vabatahtlikust Susanist sai osaline Jumala plaanis. Ebenezeri töötajate ja kohalike juudi kogukondade koostöös saab reaalsuseks Jumala nägemus juutide kojurändest.

Läbi tulnud sõjast, kehvusest, antisemitismist
Susan kohtus Borissiga, linna 5500liikmelise juudi kogukonna esindajaga. Boriss andis Susanile juutide aadressid.
Susan külastas juudi peresid, paljud neist olid vaesed ja murtud inimesed. Ta kuulas nende jutte ja lugusid antisemitismist, sõjast ja kehvusest. Ta nägi, et kogu nende lootus oli kadunud. See andis põhjuse jagada neile Jumala imelisi tõotusi.
Boriss oli väga huvitatud sellest, mida Ebenezer tegi, ta soovis aidata Susani ja tema meeskonda. Ta andis talle rohkem juutide aadresse, kui Susan jõudis külastada. Kõik, kelle juures ta käis, olid vaimustuses, kuuldes, et Ebenezeri vabatahtlik abi tuleb kristlastelt. Võimalus välja rännata puudutas nende südameid.
Anna, juudi naine, rääkis Susanile, et ta oli ateist ja ei saanud aru, miks ta peaks Iisraeli elama minna. Kuid Ebenezeri meeskonna kaudu tegi Püha Vaim oma tööd ja Anna suhtumine muutus.
Kui Susani tõlk Zoya näitas neile fotosid, kuidas juudid naasevad Pühale Maale, puhkes Anna nutma. Ta sai rõõmsaks ja oli järsku valmis minema Iisraeli. “Missugune privileeg on saada osa sellest imelisest tööst”, rääkis Susan.

Tunda end erilisena
Pisarad täitsid Aleksandri silmi – need olid tänulikkuse pisarad. Pimedana oli ta muutunud tundetuks, teda elustas vaid unistus Iisraeli minekust, kuid ta ei teadnud, kes teda selles aitab, jutustas Jasmine laeval vabatahtlikele 77aastane Aleksander Nikolajevist, kui laev oli kursi Haifa peale võtnud. Viimaks sai Aleksander kontakti organisatsiooniga Ezra, kust talle öeldi, et ta võib endale elupaiga leida ühes Iisraeli vanadekodus.
Aleksander helistas Ebenezerisse, et nemad aitaksid tal Iisraeli sõita. Lisaks pimedusele kannatas ta ka parkinsoni tõve käes, tal oli raskusi käia, toitu valmistada, ennast pesta. Ebenezeri vabatahtlikud kandsid tema eest hoolt.
Saabunud Iisraeli, leidis Aleksander lootuse, et tema viimased aastad on õnnelikud maal, millest ta nii kaua oli unistanud.
Teised reisijad olid samuti sügavalt puudutatud hoolitsusest ja armastusest isegi enne, kui nad laevale saabusid. Mõned tundsid kohe, kui Odessa baasi saabusid, rahu südames. Üks pisarais naine anus vabatahtlikke keelitama tema õde ja ema samuti Ukrainast lahkuma ja ühinema temaga Iisraelis.
Ebenezeri töötajate silme all täituvad Jumala tõotused Iisraeli rahva suhtes. Jr 31:8-9: “Vaata, ma toon nad põhjamaalt ja kogun nad maa viimseist äärist; nende hulgas on üheskoos pimedaid ja jalutumaid, rasedaid ja sünnitajaid: suure hulgana tulevad nad siia tagasi! Nad tulevad nuttes, aga ma toon neid trööstides; ma viin nad veeojade äärde tasasel teel, kus nad ei komista; sest ma olen Iisraeli isa ja Efraim on mu esmasündinu.”
SADA TUHAT ON AIDATUD KOJU

Sada tuhat juuti on Ebenezeri kaudu leidnud rahvaste vanglast, endisest N Liidust tee koju, Iisraeli. Haifa sadamasse saabus laev Jasmine, pardal 170 järjekordset ümberasujat.
See juhtus päeval pärast Yom Kippurit, lepituspäeval. Rõõmu sees tundsin hoiatust – hoiatust, et kutse sellele pühale tööle on tõesti meie Issanda töö ja me peame olema ettevaatlikud ning mitte puutuma Tema au.
Jeremia osutab väga ettevaatlikult, et see Issand, kes hajutas Iisraeli, kogub ta uuesti kokku ja hoiab neid nagu karjane hoiab oma karja. (Jr 31:10)

Ta valib need, kes kuuletuvad
Mulle on sügavat muljet avaldanud tosinad kirjakohad Piiblist, kus Issand ütleb: “Ma leian su, ma kogun su kokku. Ma kannan su koju.” Issanda plaan taastada Iisrael ja viia ta kaugetelt maadelt koju on kahtlemata lähemal lõplikule teostumisele just viimastel päevadel.
Jumal töötab oma omandrahva heaks teiste rahvaste ja inimeste kaudu. Kui Iisrael mässas, vajas ta hajutamist. Jumal tõstis üles rahvaid ja kuningaid, kes kannaksid seda koormat. Ja kui Ta nüüd tahab õnnistada ja taastada mõlemad – oma rahva ja oma maa, Ta valib jälle need, kes kuulevad ja kuuletuvad.
Tähtis on panna tähele kõiki tõotusi, plaane, tarkusi, vastupidavust – see ei ole meie, vaid Tema töö. Meie oleme vaid instrumendid, kes viivad täide Tema tahet.
Jumal tõotas oma lepingus Aabrahamiga, et Iisraeli maa ja rahvas on igavene tunnistaja rahvastele. Ta lubas Moosesele taastada Iisrael, kui Tema rahvas pöörab oma südamed tagasi Tema poole. Issand andis korduvad tagatised prohvet Jesajale, et Ta pöörab Iisraeli vangipõlve ja toob ta tagasi oma maale. Ta avas suurte prohvetite silmad nägema Iisraeli poegi ja tütreid pöördumas tagasi lennukitel ja laevadel omale maale. Js 60:8-9: “Kes on need, kes lendavad pilve sarnaselt, otsekui tuvid oma puuriavadesse? Jah, mu juurde kogunevad meresõitjad, eesotsas Tarsise laevadega, et tuua su lapsi kaugelt…”
2800 aastat hiljem tõstis Issand üles oma käed ja avas püha maantee mööda Assüüriat – Tema rahvas hakkas tulema ääretult Põhjamaalt, endisest N Liidust.

See on meie Issand
See oli meie Jumal, kes andis nägemuse kalapüügibaaside rajamiseks selle hiigelsuure maa ka kõige eraldatumatesse paikadesse.
See oli meie Issand, kes leidis kristlaste südamed ja pööras need Iisraeli poole ning kutsus neid maailma eri paigust püüdma kadunud ja vaevatud kalu oma valitud lastest. Jr 16:16: “Vaata, ma läkitan paljude kalameeste järele, ütleb Jehoova, et need püüaksid neid; ja pärast seda ma läkitan paljude küttide järele, et need kütiksid neid kõigilt mägedelt ja kõigilt künkailt ning kaljulõhedest!”
See oli meie Issand, kes innnustas kaht noort kalameest liikuma postipaadiga piki ühte Arktika jõge põhja poole, maabuma mahajäetud paikkonnas, liikuma risti ja põiki läbi soode ja metsade, rändama kilomeetreid, et lõpuks leida üles suur juutidest koosnev küla, kes oli tsiviliseeritud maailmale peaaegu kadunud.
See oli meie Issand, kes liikus ühe kartmatu naise südames – niisugune on Tema valik kalameestest – et otsida eraldatud küladest, sageli vaenulikus ümbruses endise N Liidu vabariikidest Tema omandrahvast ja aidata neil minna koju. Tema on juhtinud teisi kalamehi suurtesse linnadesse, hoolsalt otsides kohti, kus võivad elada juudid.

Jumal taastab Iisraeli – rahva, maa ja lepingu
Iisraeli Jumal otsis samuti rahvaid, kelle kaudu ta armastas oma Maad, oma rahvast ja oma tõotusi. Tema leidis paljusid selle töö eest pidevaid eestkostjaid ja palvetajaid. Paljud inimesed annavad kuid, isegi aastaid oma elust, et viia täide Jumala väga erilisi ettekuulutusi Põhjamaade kohta.
Me leidsime paljusid, kes annetasid raha, et Jumala töö võiks edasi minna. Kaheksa-aastane laps on mõistnud Tema plaane ja andnud oma taskuraha, et juudid võiksid koju jõuda. Edukas ärimees pidas Püha Vaimu nõudmist väga tähtsaks ja investeeris heldelt sellesse teenistusse.
Kõik see on olnud Jumala püha töö, tema plaanide täitmine taastada Iisrael – rahvas, leping ja maa. Kuid ta on leidnud tuhandeid neid, kes soovivad on südameis olla instrumendid, kelle kaudu Jumal õnnistab Iisraeli. Tõesti, Tema kes hajutas Iisraeli, on teda koju toomas. Milline aukartust sisaldav, kuid samas alandlik privileeg. Kogu tänu ja au olgu Temale!
1 Sa 7:12: “Siis Saamuel võttis ühe kivi ning asetas Mispa ja ja Seeni vahele, pani sellele nimeks Eben-Eeser ja ütles: “Siitsaadik on Jehoova meid aidanud. Nõnda alistati vilistid ja nad ei tulnud enam Iisraeli maa-alale; ja Jehoova käsi oli vilistide vastu kogu Saamueli eluaja.”

Liikudes Tõotatud Maale

Nii palju on õppida Joosua raamatu esimestest peatükkidest. Iisraeli rahvas on valmis sisenema maale, mille Jumal tõotas Aabrahamile sadu aastaid varem. Välja arvatud üksikud väljapaistvad erandid, kogu iisraellaste sugupõlv, kes lahkus Egiptusest ja koges imepärast pääsemist läbi Punase mere, suri, ilma et oleks jõudnud Tõotatud Maale. Heebrea kirja 4. peatükk seletab, et see juhtus nende uskmatuse, sõnakuulmatuse ja südame paadumise tõttu.

Jumala ligiolu nõuab pühakirja täielikku tundmist
Uus põlvkond peab selgeks saama tähtsad õppetükid, enne kui nad pääsevad Tõotatud Maale. Kõigepealt saab nende juht Joosua kinnituse, et Jumal on temaga, nagu Ta oli Moosesega. Aga samuti hoiatatakse Joosuat, et Jumala ligiolu nõuab temalt pühakirja täielikku järgimist (Joosua 1:8) ja julgust. “Ärgu lahkugu see käsuõpetuse raamat sinu suust, vaid mõtle sellele päeval ja öösel, et sa peaksid hoolsasti kõike, mis sinna on kirjutatud, sest siis õnnestub su teekond ja siis on sul kordaminek!”
Tundeid siin ei mainita. Samuti mitte isiklikku mugavust. Piibli üle mõtisklemine (üks võtmedistsipliin, mida kogudus praegu kahjuks eirab) antakse käsuna, mitte soovitusena. On vaja võidelda, et saada kätte Jumala tõotused! See on alati nii.
Järgmises peatükis näidatakse päästvat usku paganast prostituudi Raahabi läbi. See naine näitas üles palju rohkem vaimulikku eristusvõimet kui Jeeriko mehed, kes kuritarvitasid teda. See on eelpilt ja kirjeldus Issanda Jeesuse halastusest naiste vastu, kes olid samal moel ahistatud meeste poolt valitsetud ühiskonnas.
Patu läbi paadunud südamed
Joosua raamatu kolmandas peatükis kirjeldatakse Jordani jõe ületamist. Seaduselaegas, mis sümboliseerib Kristust, peab minema ees. Seda kannavad preestrid õigel moel.
Jumal blokeerib üleloomulikult Jordani jõe voolu, nii et Iisraeli rahvas võib minna läbi kuiva maa. Seaduselaegas püsib jõe sängi keskel, kuni kõik on turvaliselt üle läinud. Läbiminek sellisest takistusest oli Joosua kui juhi kutsumise kinnitamise algus kogu rahva ees. Jo 3:7: “Ja Jehoova ütles Joosuale: “Täna ma hakkan sind suureks tegema kogu Iisraeli silmis, et nad teaksid, et mina olen sinuga, nõnda nagu ma olin Moosesega.””
Jo 4:14: “Sel päeval Jehoova tegi Joosua suureks kogu Iisraeli silmis ja nad kartsid teda, nõnda nagu nad olid kartnud Moosest, kogu ta eluaja.”
See oli ka Jumaliku armu tegu Jeeriko inimeste jaoks ja ka teiste maa elanike jaoks. Nad teadsid hästi, kuidas Jumal oli lõhestanud Punase mere (Jo 2:10). Kui nad nüüd kuulsid uuest Jumala-poolsest veeseiskamisest Iisraeli jaoks, oleksid nad pidanud põgenema sealt maalt, et oma elusid päästa, aga nende südamed olid paadunud patu pettuse läbi. Mälestuskivid sellele sündmusele on kästud paigaldada peatükis neli.
Kui kiiresti me unustame Tema heateod
Jumal teab, kui kähku me unustame head asjad, mis ta meie jaoks on teinud. See on põhjus, miks päevik vaimulikest sündmustest on nii hea. Võime kirjutada üles sõnumeid pühakirjast, mis meie vastu räägivad, ja teisi julgustussõnu. Me võime neile tagasi vaadata isegi kuid hiljem, me võiksime neist kasu saada ajal, kui oleme vaimulikult kuivas kohas.
Me võime teha ka ülestähendusi oma palvetest, et siis, kui vastus jõuab kohale, tuleb see meile meelde ja meie usk saab tugevaks.
Kehtib usk, mis on tegev armastuse kaudu
Joosua raamatu 5. peatükis lõigatakse kõik selle rahva mehed ümber. 1. Ms 17:9-14 annab Jumal käsu ümberlõikamise märgi tegemiseks, mis peab näitama erilist lepingusuhet Iisraeliga. Igaüks, kes ei soovi oma lihalikku loomust maha panna sellisel moel, pidi ära lõigatama Iisraeli rahva hulgast. Aga kõrbes rändav põlvkond oli lubanud Jumala seadust ignoreerida. Egiptlased lõikasid oma poisse ümber 13-aastaselt – sellest tuli ka “Egiptuse teotus“ Iisraeli vastu, et panna Iisraeli seda tava täielikult hülgama. Meditsiiniliselt rääkides on 8. päevimiku elus ideaalne opereerimiseks, see on põhjustatud just sel ajal toimuvatest muutustest beebi verekoes.
Täna, nende jaoks, kes on Kristuses, on ihulik ümberlõikamine tähenduseta vastavalt Gal 5:6: “Sest Kristuses Jeesuses ei kehti ümberlõikamine ega ümberlõikamatus, vaid usk, mis on tegev armastuse kaudu.” Võtmemärksõna on usk, mis tegutseb armastuse läbi. Täna me peame käima vaimu järgi, mitte liha või vana loomuse järgi. Kui me ei tee seda, siis me kaotame oma soolasuse ja meid trambitakse inimeste jalge alla ja pilgatakse teenitult silmakirjalikkuse pärast.
Meie lahing on vaimne
Täpselt õigel ajal saab otsa manna, üleloomulik toiduga varustamine. Nüüd on võimalik toitu koguda loomulikul teel Tõotatud Maalt.
Pühakiri õpetab, et just mehed normaalses tööeas peavad töötama. Pärast seda ja alles siis näeb Joosua “Jehoova sõjaväevürsti”. Kuna selline isik nõuab kummardamist ja austamist, siis nõutakse kingade äravõtmist. ja teda kutsutakse Issandaks. Jo 6: 13-15: Ja Joosua olles Jeeriko juures sündis, et ta tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, ta ees seisis üks mees, paljastatud mõõk käes! Ja Joosua läks tema juurde ning küsis temalt: ”Kas sa oled meie või meie vaenlaste seltsist?” Ja tema vastas: “Ei, vaid ma olen nüüd tulnud kui Jehoova sõjaväe vürst!” Siis Joosua heitis silmili maha ja kummardas ning küsis temalt: “Mida mu Issand räägib oma sulasele?” Ja Jehoova sõjaväe vürst ütles Joosuale: “Võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha!” Ja Joosua tegi nõnda.” Paljud usuvad, et siin on kirjeldatud Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist. Ta ilmub sõjamehele Joosuale sõjamehena. Ta ilmus Aabrahamile rännumehena. Joosuat kutsutakse üles lahingusse, nagu ka meid. Kuigi meie lahing on vaimne, võib see olla äge ja selles on ohte. Joosua küsib väga arukalt otsekohe, kelle poolt on see sõjamees. Issand on nagu alati oma poolel.
Jumala sõna on kõige usaldusväärsem
Tema mõõk on juba paljastatud, mis näitab, et Tema vaenlaste häving on kindel. Joosuale antakse lahingu plaan. See plaan on pehmelt öeldes ebaharilik. See viib ta koos oma rahvaga pilgete alla. Ükski sõjakomitee ei nõustuks sellega iialgi. Nad peavad minema päris pikale marsile ümber linna, püüdes jääda noole ulatusest väljapoole ja nii kuus päeva järjest. Seitsmendal päeval pidid nad vaenlaste solvangute ja pilkavate häälte saatel käima seitse korda ümber linna. Jeeriko kaitsjad tundsid end turvalisemalt kui iialgi varem oma väga tugevate müüride taga.
1976.a. külastasin Jeerikot grupi inimestega meie kibutsist. Meie giid seletas (suutes mingil moel hoida tõsist nägu), et Joosual oli primitiivne seismograaf ja ta suutis teha kindlaks algava maavärina! Tegelikult langesid müürid kokku täpselt sel ajal, kui Jumal oli öelnud, et nad langevad. Jumala sõna on kõige usaldusväärsem asi, mis on inimestele teada antud.
Raahab ja tema perekond päästeti usu läbi, ülejäänud hukkusid. Joosua annab edasi tõsise hoiatuse Jumalalt, et keegi ei üritaks seda linna uuesti üles ehitada.,
Seda nõuannet ignoreeris aastaid hiljem õel kuningas Aahab. Siiski näitab Jumal oma armu, kui Eliisa puhastab veevarud linnas, mida kunagi ei oleks tohtinud ehitada.
Issand korraldas Iisraeli rahva üleüldise puhastamise enne maale sisenemist. Ranged hoiatused anti rahvale Moosese kaudu, mis on kirjas 5Ms raamatu lõpus. Issand andis armuliselt kõigile teada, et see oli üksnes Tema üleloomulik vägi, mis lubas neil siseneda maale ja võita vaenlasi.
Issand, meie ainus tõeline kapten annab meile kõik võidud, ta nõuab meie sõnakuulelikkust (selle eest hoolitseb Tema Püha Vaim meie sees), et Tema jumalik soosing võiks jätkuda. Hoor Raahab leidis elu ja vabaduse läbi oma usu ja sõnakuulelikkuse. Kahjuks juhtus see samal päeval, kui Haakan ja (võibolla veel teised?) varastasid keelatud asju, kuigi nad kõik olid näinud Jumala headust ja väge. Hoidku meie Issand Jeesus meid igaüht oma armastava plaani keskel!
Kui me käime edasi palvemeeles, kui meie elu on täis armastavat usku ja sõnakuulelikkust, siis me saame näha Iisraeli õnnistamist. Vaatamata löökidele neilt, kes seisavad meie vastu, me saame rikkalt õnnistatud, sest Jumala sõna Aabrahamile on igas osas niisama usaldusväärne kui sõjaplaan, mille Jumal andis oma sulasele Joosuale.
1Ms 12:3: “Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla need, kes sind neavad, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!”

admin Teoloogia