Archive

Archive for august, 2004

Jumal hoiatab inglasi, aga ka teisi rahvaid

august 1st, 2004
Comments Off

Kas oleme jõudnud kohtu lävele? Love Never Fails, London, nov 2003

"Oh Issand, sina oled suur ja kardetav Jumal, kes peab lepingut ja osutab heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad! Me oleme pattu teinud ja eksinud, oleme olnud ülekohtused ja oleme hakanud vastu, oleme taganenud su käskudest ja kohtuseadustest, me pole kuulanud su sulaseid, prohveteid, kes sinu nimel kõnelesid meie kuningaile, vürstidele, vanemaile ja kogu maa rahvale! Sinul, Issand, on õigus, aga meil on häbi silmis, nõnda nagu tänapäeval on Juuda meestel ja Jeruusalemma elanikel ja kogu Iisraelil, lähedastel ja kaugetel kõigis maades, kuhu sa nad oled pillutanud truudusetuse pärast, mida nad sinule osutasid! Jehoova! Meil on häbi silmis, meie kuningail, meie vürstidel ja meie vanemail, et me oleme sinu vastu pattu teinud! (Tn 9:4-8)
See raamatuke on kirjutatud, sest hulk eestpalvetajaid ja prohveteid Inglismaal on jätkuvalt mures mitte ainult meie rahva olukorra pärast, mis üha rohkem eemaldub Jumalast, vaid ka Inglise koguduse pärast.
Paljud meist on juba aastaid ustavalt palvetanud , et Jumal liiguks võimsalt ja taastaks meie rahva vaimse elujõu ja tugeva kristliku moraali. Siiski pole me näinud soovitud tulemusi.
Teenistus "Love Never Fails" ("Armastus ei kuku iial läbi") hõlmab rohkem kui 20 kristlikku teenistust Inglismaal. See liit põhineb ühisel armastusel juudi rahva ja Iisraeli maa vastu, mis vastab Jumala südamele, Tema armastusele oma rahva – Iisraeli vastu.
Paljud meist on palvetanud palju aastaid ärkamise pärast meie maal. Sel eesmärgil on rajatud hulga teenistusi, kirjutatud palju laule, peetud hulga konverentse, et palvetada meie rahva eest. Siiski tuleb meil seista silm silma vastu reaalsusega; tänaseni on meie palved kandnud Jumala ees vähe vilja. Tegelikult on Inglismaa täna palju halvemas seisukorras Jumala ees kui tormakatel ja lõbujanulistel kuuekümnendatel aastatel, kui sündis karismaatiline liikumine.
Elame uue milleenniumi esimestel aastatel. Kas me jätkame palvetamist, laulmist ja konverentside pidamist, eirates reaalsust? Kas ei ole käes aeg uueks ja tõsisemaks vaatluseks aegadest, milles elame?
Mis võib olla komistuskiviks, et Jumal ei ole vastanud meie palvetele? Et Jumal ise ei ole kunagi komistuskiviks, siis peame seda olema meie, kogudus. Maailm räägib ju meile asjadest, mis on vale Jumala koguduses, asjadest, millest me üle vaatame ja mida me upsakalt õigustame.
Me peame nägema tõde enda kui Jumala rahva kohta ja tõde on, et me oleme olnud sõnakuulmatud ja hüljanud Jumala Sõna tõe ja seaduse. Me lubame kiriku juhtkonnas asju, mida Jumal nimetab jäledusteks. Me oleme nõrgad, et kuulutada tõde maailmale, kus kõik tõde on suhteline. Me oleme sajandeid hoidnud kinni õpetustest, mis Piibli lähemal uurimisel on valed. Lastes Pühakirjal ennast valgustada, näeme, et kogudust ohustab usust taganemine.
Hesekieli raamatu 13. peatükis pöördub Jumal nende iisraellaste poole, keda ta pidas vastutavaks selle eest, et Jumala tõde kuulutataks Tema rahvale. Jumala kuulutused kohtumõistmisest peaksid olema meile hoiatuseks, sest Inglismaa kirik on süüdi samades pattudes, mis Iisraelgi Hesekieli ajal – need on enesega rahulolu ja eneseõigustus.
Kui läheme õigelt teelt kõrvale, juhib Jumala armastav kasvatus meid tagasi kolmel eri viisil. Esiteks tulevad hoiatused ja manitsused. Kui hoiatused langevad kurtidele kõrvadele, siis seesama armastava Jumala kasvatusmeetod muutub kohtumõistmiseks. Me näeme kõike seda Iisraeli rahva ajaloos Vanas Testamendis. Näiteks Hs 22:31: "Seepärast ma valan oma sajatuse nende peale, teen oma vihatulega neile lõpu ja panen nende eluviisid neile pea peale, ütleb Issand Jehoova!" Kui ka hoiatusi ja kohtumõistmisi ignoreeritakse, siis võtab Jumal oma kaitsva käe ära ja laseb meil omaenda rumaluse halbu tagajärgi lõigata.
Viimase poole sajandi jooksul oleme näinud katastroofilist koguduse ja rahva allakäiku. Rahvana on meilt võetud impeerium, kõik piibli moraalinõuded on kõrvale heidetud; kogudus on aga need protestimata vastu võtnud või isegi heaks kiitnud.
Kui loeme Pühakirja, siis näeme, et meie rahva allakäik on läinud paralleeselt halva suhtumisega Iisraeli rahvasse. See ei tähenda, et Iisraeli poliitika oleks perfektne, vaid meie oleme ignoreerinud ilmutust, mida Pühakiri annab Jumala südame kohta, mis puudutab Iisraeli kui Teda esindavat rahvast maa peal. Aamose 3:2: "Mina tunnustan ainult teid kõigist maa suguvõsadest; seepärast ma karistan teid kõigi teie süütegude pärast!"
Prohvetlikud kirjutised Piiblis räägivad korduvalt ajaperioodist "Issanda päev", mille keskseks sündmuseks on Jeesuse teine tulek. See algab sündmustega, mida Jeesus nimetas sünnitusvaludeks: kasvav rahutuste ja kannatuste aeg maa rahvaste seas, mis jõuab haripunkti Tema füüsilise taastulemisega ja tuhandeaastase rahuriigi rajamisega maal.
Nende sündmuste keskel asub Jumala tegutsemine Iisraeli rahvaga. Pühakiri kõneleb meile, et Jeesuse tagasitulek on eriliselt seotud maailma rahvaste pealetungiga Iisraeli maale. See jõuab haripunkti Jeruusalemma linna laastaval piiramisel, millest pääseb vaid rahva jääk. Sk 14:12-15: "Ja see on nuhtlus, miska Jehoova lööb kõiki rahvaid, kes sõdivad Jeruusalemma vastu: ta määndab nende liha, kui nad alles jalgel seisavad, nende silmad mädanevad oma koobastes ja neil mädaneb keel suus! Ja sel päeval on nende hulgas suur Jehoova kartus, nõnda et nad haaravad kinni üksteise käest ja ühe käsi tõuseb teise käe vastu! Juudagi sõdib Jeruusalemmas ja kõigi ümberkaudsete paganate varandused kogutakse kokku: kuld ja hõbe ja üpris palju riideid! Ja samasugune nuhtlus tabab hobuseid, hobueesleid, kaameleid, eesleid ja kõiki lojuseid."
Jeesuse, juutide Messia tagasitulemise järel mõistab Ta kohut kõigi rahvaste üle vastavalt sellele, kuidas nad on kohelnud juudi rahvast, ja selle patu pärast, et nad on jaotanud Iisraeli maa. Joeli 3:1-2: "Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale! Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi! Ja neil päevil ma valan oma Vaimu ka sulaste ja ümmardajate peale!"
Mida see sõnum tähendab Inglismaa (ja teiste rahvaste) usklikele täna?
1Moosese raamatu 12. peatükis 3. salmis ütleb Jumal Aabrahamile: "Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla need, kes sind neavad, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!" Siin on väga selgelt kirjas, et need, kes õnnistavad Tema järeltulijaid, saavad olema õnnistatud, ja need, kes neavad, saavad ise olema neetud.
"Issanda päeva" kontekstis on Jumal palju rangem. Js 60:12 ütleb Ta ühemõtteliselt: "Sest rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks."
Kõiki, kes usuvad Jumala sõna ja võtavad seda tõsiselt, peaks see salm täitma veel kord murega. Jumal annab kõigile rahvastele range valiku: need, kes soosivad Iisraeli rahvast, teenivad ära Tema soosingu ja õnnistuse, kuid kes seda ei tee, varisevad kokku ja hävivad. Kirjas on väga täpselt rõhutatud: iga rahvas, kaasa arvatud Inglismaa, kes ei teeni Iisraeli, ja ei kohtle teda soosinguga, hävitatakse.
Ka praegu veel hoiame kinni oma patust. Selle asemel, et soosida heebrea rahvast Iisraeli, oleme olnud aktiivsed kaasosalised püüetes pakkuda lahendusi, nagu Oslo rahuleping või Teekaardi rahuplaan, mille alusel tahetakse jagada Iisraeli maa.
Maailm on osavalt andnud antisemitismile uue nime – antisionism, aga muudetud terminoloogia ei muuda kurjuse olemust.
Vastavalt Jumala sõnale, kui me ei paranda meelt, siis meie rahval on suur oht langeda Tema kohtumõistmise alla, isegi kuni täieliku hävinguni. Koguduse ülesanne on kuulutada kogu maailmale, et Jumala Sõna on tõde. Kuid on olemas kogudusi, kes on seda tõde eitanud ja vastu võtnud asendusteoloogia õpetused, mis kuulutavad, et Iisrael on Jumala tõotustest ilma jäetud, kogudus on võtnud endale heebrea rahva koha Jumala tõotustes. Kogudus peab puhuma hoiatustrompetit, et kui me ei muuda oma südant ega näita soosingut ja toetust Iisraelile vastavalt Jumala Sõnale, siis langeme vältimatult Jumala kohtumõistmise alla. Väga vähestes kohtades räägitakse neist asjust, pigem oleme kurjuse kaassüüdlased, õpetades antisemitismi ja sellega eitades heebrea rahva soosingut, mida Jumal on talle plaaninud.
"Sest rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks." Nii koguduse kui rahvaste ette on pandud selge valik: me kas parandame meelt ja leiame Jumala õnnistuse ja soosingu, või jätkame, õpetades ja tegutsedes nii, et me eirame Jumala Sõna tõe ja langeme needuse alla. Otsustamise aeg on käes. Varsti võib olla liiga hilja. Kui me hoolime oma rahvast, siis hakkame kandma hoolt Iisraeli rahva eest ja soosima teda, see on, mida Jumala Sõna meilt ootab.

admin Teoloogia

OMAKAITSE OMAKOHUS (2)

august 1st, 2004

(Algus ajakirja eelmises numbris)

Pärnus algasid juutide mahalaskmised samuti Saksa sõjaväe kontrolli all juba 13. ja 26. juulil 1941. Selleks ajaks oli Riiast Pärnusse jõudnud ka Einsatzkommando 1a Martin Sandbergeri juhtimisel, kuid puuduvad andmed selle osalemise kohta juutide hukkamisel. Ei ole selge, kelle konkreetsel käsul hukkamine toimus. Pärnu linna "saksa faðitslike röövvallutajate ja nende käsilaste roimade kindlakstegemise komisjoni" 7. veebruaril 1947 koostatud materjalide alusel loeti linnas toimunud kuritegudes esialgselt süüdlasteks "Betti aida" komandanti sakslast Gebet ja Pärnu linna komandanti Dessenit.
Pärnus olid Sandbergeri 10. septembri korralduse ilmumise ajaks juulis ja augustis hukatud juba samahästi kui kõik kohalikud meessoost juudid (44 meest 46st)
Ameerika ajaloolane ja holokaustiuurija Raul Hilberg töös "Auschwitz ja lõpplahendus" kirjutab järgmist. "Euroopa juute oli juba aastaid rõhutud, teistest inimestest eraldatud ning varandusest ilma jäetud. 1030. aastatel kihutati neid emigreeruma…"Juudid kavatseti välja juurida Lääne-Euroopa linnadest ja Poola kihavatest getodest ning saata eraldatud paikadesse, kus nad pidid leidma oma lõpu. Auschwitz oli üks sellistest kohtadest.
20. jaanuaril 1942 toimunud lõpplahenduse-nõupidamisel esitas Julgeoleku Peaameti rahvastikustatistika juutide arvuks järgmistes maades: Soome 2300, Norra 1200, Taani 5600, Holland 160 000, Belgia 43 000, Prantsusmaa okupeeritud osa 165 000, okupeerimata osa 700 000, Itaalia 58 000, Horvaatia 40 000, Serbia 10 000, Albaania 200, Kreeka 69 000, Bulgaaria 48 000, Rumeenia 342 000, Ungari 742 000, Slovakkia 88 000. Koguarv 2 475 100. (Okupeerimata Prantsusmaa juutide arv oli umbes 600 000 inimese võrra ülehinnatud.
"Juba 16. septembril 1941 teatas Himmler Warthelandi maakonnajuhile Arthur Greiserile, et ta saadab 60 000 juuti Lodþi linna. Kohaliku vastuseisu tõttu jäi tegelik arv natuke alla 20 000. KUid kaardil oli ka teisi lõppjaamu. 2. oktoobril 1941 tegi Himmler Hitlerile ettepaneku, et Saksa juudid saadetaks kindralkubermangu Lublini piirkonda, Minskisse Valgevens ja Tallinnasse Eestis. 10. oktoobriks oli Riigi Julgeoleku Peaamet seda nimekirja revideerinud ja asendanud Tallinna lähemal Lätis asuva Riiaga. Seejärel suundus sügisel ja talvel rida ronge kirdesse Baltimaade poole. 5000 juuti laaditi rongidest maha Kaunases, kus nad novembris tapeti, suurem hulk deporteerituid saabus Minskisse ja Riiga."
Tapeti gaasiga, milleks oli vesiniktsüaniidhape või Zyklon B.
Tartu ülikooli inglise keele professor, rahvusvaheliselt tuntud teadlane (hiljem Florida ülikoolis) Ants Oras kirjutab oma raamatus "Eesti saatuslikud aastad 1939-1944" tõde varjamata..
Ta jutustab esimesest kohtumisest natsi Schulziga. "Kui juttu tuli juutidest, muutus tema olek kohe – ta muutus ägedaks ja rangeks.
"Niipea, kui ma näen juuti, tapan ta!" hüüatas ta. "Ja kahjuks on ka eestlasi, kes teevad tegemist nende heidikutega. Kahju küll, kuid minu meelest on ka nende jaoks vaid üks ja seesama seadus. Nad on määrinud ennast ja nad tuleb hävitada."
Ta kõneles kummaliselt innuka halvakspanuga sellesse rassi kuuluvate inimeste surmamisest, millest ta ka ise osa oli võtnud. Egoistlik viis, kuidas ta seda tegi, muutis asja eriti kohutavaks. Ilmselt taipas ta meie näoilmest oma sõnade mõju, kuna enne lahkumist ütles ta: "Tõepoolest, meie, sakslased, oleme hirmsad olendid, kuid uskuge mind – sisimas oleme me head."
Ärritav teadmine oma kohmakusest, kirglik tahe ennast kaitsta, soov näidata toorust ja tülgastavat sentimentaalsust paljastas samal korral, sellel esimesel kohtumisel natslikkuse õige olemuse. Sentimentaalsus ja julmus tundusid käivat sellises iseloomus käsikäes. Sentimentaalsusega korvati see, mis inimlikkuses puudu jäi…
Saksa ohvitseride "õhtuid täitis – kui need ei olnud pühendatud piskule viinale või parajale portsule õllele – Brahmsi või Wagneri looming, kuid päevi kasutasid nad sageli surmaotsuse kuulutamiseks kümnetele või ka rohkematele inimestele.
Ebainimliku järjekindlusega pühendusid nad juutide hävitamisele. Juute oli jäänud Eestisse umbes 2000 ehk ligi pool endisest arvust. Nad uskusid, et on täiesti süütud ning seetõttu ei tundnud hirmu ega pagenud. Suuremalt osalt olid need vanemad inimesed, aga ka nende naised, lapsed ja lapselapsed, kelle juured olid sügaval Eesti pinnas, mida nad armastasid ja millese nad olid kiindunud.
Üks neist, kelle juures olin varem üliõpilasena elanud ja kes varem oli olnud kemikaalikaupmees ning elanud suhteliselt hästi, oli viidud NKVDsse, kus teda oli julmalt piinatud. Siiski oli ta keeldunud koostööst. Ta oli jäänud kõigi oma järglastega Eestisse, lootes nii või teisiti kuidagi pääseda.
Vana Jakobsoni-nimeline kellassepp, aususe kehastus, kelle kliendid olime olnud aastaid, keeldus pagemast. Kui minu äi teda selleks keelitas, ütles ta: "Miks sakslasi selline vanamees üldse huvitaks."
Juuditeaduste professor Lazar Gulkovitð, kes varem oli töötanud Leipzigi ülikoolis ning kes seetõttu oleks pidanud sakslaste iseloomu tundma, otsustas riskida. Samuti jäi siia tðehhi keele lektor dr Leopold Silberstein, kes oli Berliinis kasvanud ja põgenenud enne Eestisse jõudmist kahelt maalt. Nad pidasid paremaks jääda sakslaste meelevalda kui alistuda ida barbarite sõnulseletamatule hirmuvõimule.
Neile kõigile sai osaks õudne ðokk. Vaid kaks nädalat pärast sakslaste tulekut Tartusse polnud neist keegi enam vaba. Nad kõik olid heidetud endiste NKVD keldrite kaugeimatesse nurkadesse. Ning mõne nädala möödudes ei paistnud neist ka keegi elus olevat. Kõigepealt rööviti nad paljaks – see menetlus oli natsidel sama kui bolðevikel -, siis lasti maha.
Kulus veel paar nädalat, mille jooksul nende naisi ja lapsi kasutati koristajate ning kojameestena, siis läksid kõik sama teed. Koonduslaagrites vangis olevad eestlased olid neid näinud autobussides, mida tavaliselt kasutati hukatute vedamiseks. Professor Gulkovitði kahe väikese tütre fotod leiti hiljem ajutisest juutide kvartalist, kuhu nad olid elama paigutatud.
Gestapo mehed hooplesid avalikult, kuidas nad olid tapnud väikesi juudi lapsi, hoides neid kätest ja seejärel purustanud nende pead. Proua Mirwitzi nimeline kohalik sakslane, kes oli abielus juudiga, ning kellel oli temaga palju lapsi, elas poegadega majas, mille omanik ta kunagi oli olnud. Ühel päeval tulid timukad ka tema laste järele. Kui ema palved osutusid asjatuks, palus ta luba lastega kaasa minna. Seda lubati ja ta jagas oma laste saatust.
Kui kohalikud juudid olid likvideeritud, tehti Eestis nagu mõnedest muudestki Saksamaast idas ja kirdes asuvatest maadest koht, kuhu vangistatud juudid ajutiselt toodi, et neid siis sobival hetkel hävitada.
Palju jäi küll hämaruse varju, kuid see, mida teatakse, paneb inimesed jahmatama. Suurem osa neist juhtumitest kuulub vähe hilisemasse aega.
"Üks suurimaid massihukkamise paiku on Põhja-Eesti rannikul Jägala suurte liivaluidete keskel – Kalevi-Liival. 28. augustil 1942 nägid Aruküla ja Raasiku küla elanikud üle 40 autobussi, kus olid hästi riietatud inimesed, sõitvat Jägala suunas. Üks neist läks katki ja kohalikud inimesed said võimaluse rääkida bussist väljakamandatud reisijatega.
Kõik nad olid juudid ning mõnel oli kaasas tähelepanuväärselt väärtuslikke kalliskive. Nad ütlesid end tulevad Tðehhoslovakkiast ja reisivat lähedal olevale Kaberneemele, kus pidid tööle hakkama tehastes – neid aga polnud olemas. Nad paistsid muretuna ega aimanud ohtu, kuid mõne tunni möödudes nende lahkumisest kuulsid lähedal elavad inimesed summutatud pauke ja nõrku valuhüüdeid, mis kostsid metsa tagant. Kahel järgneval päeval möödusid samasugused karavanid, õhtuti aga kuuldus karjeid ning pauke.
Paar päeva hiljem kaevasid kohalikud elanikud maast välja juudi naise laiba, mis oli riietatud rohelisse särki – tema otsaesise olid purustanud kuulid. Samast lähedalt leiti kuus massihauda. Kanarbikku oli istutatud kohtadesse, kus seda kunagi varem polnud kasvanud, ja liival oli sigaretiotsi, klaasikilde, kaltse, naiste sukapaelu, savinõude osi… vereplekkidega kadakakeppe, millega inimesi ilmselt oli pekstud, tikutoose ja muid väiksemaid asju.
Räägiti, et ohvritel olid tropid suus ja nad oli olnud seotud puude külge, enne kui nad hukati. Gestaapolased ja vangivalvurid müüsid rõivaid, mis ilmselt olid kuulunud ohvritele. 1943.aastal saabus samasse kohta veel busse, millest mõnedes oli teisest rahvusest inimesi kui juute. Mehed olid räbalais. See on vaid väike kirjeldus sellest, mis juhtus inimestega, keda sakslased tõid teistest maadest Eestisse.
Samal ajal kui tapeti Eesti juute, elasid eestlased üle hirmsaid kannatusi. Otsides ametlikult kommuniste, heitsid Saksa okupatsioonivõimud oma võrgud laiemalegi. Rühmade viisi inimesi, kes polnud kunagi mõelnudki pooldada kommunismi, vangistati ja lasti maha. Kõigis Eesti linnades rajati koonduslaagreid, mis kohe täitusid puudulike tõenditega ja vaid oletuste põhjal vangistatud inimestega, kellel väideti olevat olnud sõbralikud suhted mõnede kommunistidega, kes olid olnud sunnitud alla kirjutama kommunistlikele loosungitele või pidanud lugema kommunistide poolt neile määratud kõnesid. Mõned langesid vangi oma sotsiaaldemokraatliku mineviku pärast, mis oli toonud neile juba kommunistide tagakiusamise.
Kujur Jaan Koorti poeg, loomult rõõmus ja avameelne nooruk, kellele üks vangistatud kommunist oli saatnud kirja ja palunud tal enda heaks midagi teha, võeti kinni ja hiljem hukati. Meie hea sõber preili Anna Koskel, tuntud vanemapoolne naine, kes oli kohaliku naiskäsitöö- ja kutsekooli juhataja ega tundnud suure isamaalasena vähimatki poolehoidu kommunismi vastu, hukati koos kahekümne muu vangiga valesüüdistuse põhjal.
Üks minu kolleeg pääses surmast, kuigi mitte vangistusest, vaid seetõttu, et suutis vastuvaidlematult tõestada, et ta polnud kirjutanud tema nimel avaldatud artiklit, vaid see oli kohaliku kommunistliku lehe peatoimetaja käekiri.
Paljud siiski kaotasid oma elu, kuna nende nime oli mainitud NKVD väljamõeldud nimekirjades, mille bolðevikud olid teadlikult jätnud maha vabanemaks mõnedest vihatud kodanlikest vaenlastest. Harva avastati need võltsingud õigel ajal. Kümneid tuhandeid aeti koonduslaagritesse ja tuhandeid surmati.
Eriti hirmus sakslaste valitsuse ajal oli esimene poolaasta, kui üks bussitäis teise järel viidi hukkamisele – Tartus niinimetatud Jalaka-liinile, mis oli tartlaste poolt väljapoole Tartut kaevatud kaitsekraavide rida ja saanud oma nime kohaliku nõukogu esimehe Kristjan Jalaka järgi. Nende äärel lasti süüdimõistetud maha ja maeti sinnasamasse. Minu sõber, Eesti ülemkohtu endine liige Adalbert Luiga, kes elas nende kaitsekraavide ligidal, jutustas mulle süngel ilmel igapäevastest püssipaukudest, mida oli tavaliselt kuulda varajastel hommikutundidel.
Nõukogude Liidu käsilased, kes levitasid valesüüdistusi, andsid oma parima, et seda hävitustööd laiendada. Mõned süütud hävitati vabadussõjalaste ehk vapside nime all tuntud ja president Pätsi likvideeritud faðistlikus organisatsioonis osalemise eest. Osa neist oli Saksamaale põgenenud ning naasis nüüd võidu ootuses, näideldes vaenlase käsilasi, isamaa pettureina tagasi. Üks neist, kes oli Gestapo teenistuses, hüüatas, kuuldes, et venelased olid suure liberaali Jaan Tõnissoni Siberisse küüditanud: "Seda parem! Selle töö on nad siis meie eest juba ära teinud!" Ent veel innukamalt ja järjekindlamalt kui nemad, tõrjusid sakslased oma teelt neid, kes olid hirmuks igale totalitaarsele riigikorrale…
Kui te polnud juut – muidu oleksite olnud kohe kadunud mees -, oli teil siiski lootust vältida natside "õigusemõistmist".
Tsiviilvalitsuse moodustamise ajal oli moodustatud alluv organ, mida saksa keeles kutsuti Landesdirektoriumiks, Eesti keeles kutsuti seda Eesti omavalitsuseks… Selle võõrastama paneva jõugu pea, esimene Landesdirektor (ehk ametlikult Eesti omavalitsuse juht) dr Hjalmar Mäe – madala intelligentsiga väga auahne mees – oli kogu rühma tüüpiline esindaja…. Tegutsedes hiljem poliitikuna ja ilmselt ka politsei agendina Berliinis, oli ta kogunud endale rohkem toetajaid, kuni ilmus uuesti avalikkusesse landesdirektorina. Tema lühike ja paks kere, kile, kõva ja läbilõikav hääl, ununenud kõneoskus, loogika ja õigekeelSuse puudulikkus tegid temast totalitaarse diktaatori karikatuuri.
(Järgneb.)

admin Ajalugu

JÄÄME ELLU AINULT SIIS, KUI OLEME KOOS JUUTIDEGA

august 1st, 2004
Comments Off

Intervjuu filmi autori, stsenaristi ja produtsendi Irina Stelmachiga.

Piret Udikas

Miks te võtsite ette selle eriti emotsionaalselt kurnava filmi tegemise?
Ma ei suuda ega taha enam olla pealtvaataja rollis. Minu rahva hävitamine ei lõppenud Teise maailmasõjaga, see jätkub täna meie omal maal Iisraelis, ja teistes maades, kus elab ja "õitseb" antisemitism. Ma ei taha enam olla pealtvaataja ja näha, kuidas meie kultuur ja rahvas hävitatakse.
Tahtsin hoiatada oma rahvast, aga ka neid, kes kannavad südames viha meie vastu.
Kahju, et filmi ei mahtunud materjal Uku Masingust, kellele tänuks tema juudisoost õpilase päästmise eest on istutatud puu Iisraeli holokaustimuuseumi Yad Vashemi. Uku Masingu sõnad olid: jääme ellu ainult siis, kui oleme koos juutidega.
Tahtsin teha filmi nendest, kes jäid iseendaks. Näiteks tüdruk Bellast, kes päästis inimesi. Tahtsin näidata inimesi, kes jäid truuks Iisraeli Jumalale. Need on evangeelsed kristlased, keda näitasin oma filmis.
Tahan selle filmiga mobiliseerida oma sõpru, pean evangeelseid kristlasi sõpradeks, kes suudaksid meid aidata, sest mulle tundub, et Iisrael ei suuda end enam aidata.
Kas olete tulemusega rahul?
Olen väga rahul, sest see on emotsionaalselt vaoshoitud, lakooniline. Ma vastutan iga sõna eest, kõik faktid on mitu korda üle kontrollitud. Mitte midagi selles filmis ei ole võimalik ümber lükata, iga sõna peab paika.
Soome ajalooprofessor Martti Turtola andis filmile väga kõrge hinnangu just professionaalse taseme eest. Mulle tegi rõõmu, et sellise hinnangu andis ajaloolane.
Minu filmis on antud hinnang meie verevaenlastele, ma võtan neid väga tõsiselt. Me peame väga tõsiselt suhtuma nendesse, kes ütlevad otse välja, et nad soovivad meie surma.
See film kannab teistsugust ideoloogiat kui ajaloolase Riho Västriku uurimus.Lugesin tema uurimusest, et Klooga oli kasvatuslaager, samal ajal teame, et Klooga laager oli üks hullemaid. Lugesin meie koolide õpikuid, mis on holokausti käsitlemisel täis antisemiitlikke pool- ja täisvalesid. Püütakse jätta muljet, et nii paljude juutide tapmine oli midagi ebaesteetilist ja ebamugavat, kuid nad ongi selline vilets, küündimatu rahvas, kes ei ole paremat saatust väärt. Samuti näidatakse vääralt Lähis-Ida sündmusi.
Selles filmis ei tahtnud ma rünnata kedagi. Ka mitte Saksamaad ega saksa rahvast. Seal on ju juttu saksa politseinikust, kes päästis ühe sünagoogi hävitamisest. Juute päästsid tihti väikesed riigid ja üksikud, õilsad inimesed. Tahtsingi rääkida neist ja selle filmi neile pühendada.
Olen väga rahul ka Avi Benjamini muusikaga.
Kas seda filmi oli raske teha?
Oli väga raske, pärast töö lõpetamist pidin minema sanatooriumisse. Ilmselt suure emotsionaalse pinge pärast hakkas kaltsium minu organismist eralduma. Olin Haapsalu sanatooriumis, käisin merejääl jalutamas, suhtlesin kristlastega. Kaks korda näidati Haapsalus ka seda filmi. Tervis taastus.
Minu jaoks oli ðokeeriv, kui sain teada, kui palju oli Eestis koonduslaagreid! Olin kuulnud vaid Kloogast, Kalevi-Liivast, aga et neid oli mitukümmend…!
Nagu filmis ütlesin, elab igas juudis, tema geenides teadmine, et meid võib tappa, et me oleme hävitatav rahvas.
Aga kõige raskem oli lugeda, mida kirjutavad holokaustist Eesti teadlased. Riho Västrik saatis mulle oma uurimuse Vaivara koonduslaagrist. Selle lugemine viis mind kaheks nädalaks rivist välja, film seisis, ma ei suutnud seda edasi teha. Kolmandast riigist räägitakse kui normaalsest riigist, kui Suur-Saksamaast.
Juudid surid laagris sellepärast, et nad ei suutnud tööd teha ja on üldse väga nõrk rahvas. Selles uurimuses pole ühtegi lauset juudi küsimuse lõpplahendusest, mis otsustati 1942. aasta jaanuaris Wannsees ja millega kuulutati surmaotsus kõigile Euroopa juutidele, keda oli kokku 11 miljonit. Iga inimene, kes oli sündinud juudina, pidi surema. Ka paarikuune beebi, kes ei olnud kurja teinud, kelle ainus süü oli tema rahvus.
Benjamin Anoliku raamatust sain teada näiteks seda, et naised ja mehed pidid end koos pesema ja pärast jäeti neid mitmeks tunniks õue külmetama. Kui palju oli õudusi, millest me ei saa võibolla kunagi teada. Muide, ma lihtsalt ei suutnud vaadata fotosid Klooga surmalaagrist.
Kui juudid on nii nõrgad inimesed, kuidas suutis siis Benjamin Anolik rajada Iisraelis miljonärkibutsi?
Kuidas siis meie lehmad on maailmas kõige kõrgema piimaanniga? Kuidas siis meie teadus on maailmas liidrite hulgas?
Kohtumisel ütles Niina Popova, kelle ema oli juute päästnud ja kes oli üks neist, kellele Te oma filmi pühendasite, et kui ajad peaksid korduma, teevad tema ja ta lapsed sedasama, mida tegi tema ema. See peaks andma usku inimestesse ja julgust. Mis on edaspidi plaanis?
Oleme oma filmi paljundanud, see on tiraþeeritud neljas variandis. Eestikeelne variant on eelkõige kristlaste jaoks. Saksakeelne variant on mõeldud sõpradele Saksamaal. Hiljuti tõlgiti film inglise keelde.
Kasseti ümbrise kujutuse tegi "Teabetrükk".
On plaanis filmi paljundada koolide jaoks. See võiks olla lisamaterjaliks holokausti ja Lähis-Ida teema õppimisel. Esimest korda näidati tegelikult filmi 10. jaanuaril õpetajate konverentsil, kus käsitleti 20. sajandi inimsusevastaseid kuritegusid.
Mulle jäi mulje, et õpetajad saavad holokaustist õigemini aru kui ajaloolased, nad suhtuvad sellesse teise hoiakuga, on neid asju ise uurinud. Üks õpetaja rääkis, kuidas ta viieaastasena nägi, kuidas juute Raasiku jaama veeti, kui lahked need inimesed olid ja kuidas nad hukati.
Filmi on näidatud kaheksa korda Tallinnas. Märtsis näidati seda Eesti filmide festivalil ja meie film tuli dokumentaalfilmide seas liidriks; tal oli kõige enam publikut.
See on huvitav, kuidas üks tegu kutsub esile teise. Kunstnik Leonid Kravtsov sai filmist nii mõjutatud, et tegi monumendi hukkunud juutidele.
Plaanis on filmi näidata Eesti Televisioonis. Loodan seda teha ka Iisraelis Yad Vashemi 50. aastapäeval.
Mul on kahju, et suur osa materjali ei mahtunud filmi. Pärnu juutide saatusest teen eraldi saateid, rahvusvahelise kristliku telekanali jaoks.

Suur tänu Teile selle filmi eest. Jumala õnnistusi Teile Teie töös oma rahva ja kõigi hea tahtega inimeste heaks.

admin Teoloogia

Su nimi olgu Iisrael

august 1st, 2004
Comments Off

ESIMENE FILM EUROOPA JUUTIDE SAATUSEST EESTIS

Irina Stelmachi dokumentaalfilm "Su nimi olgu Iisrael" alustas oma ekraaniteed Eestis 25. jaanuaril, kaks päeva enne holokaustipäeva, Oleviste kirikus.
Varsti oli filmi venekeelse variandi esilinastus Tallinnas Eesti juudi gümnaasiumis, juba on seda näinud Haapsalu ja Viljandi rahvas. Pärnakad loodavad peagi näha filmi "Su nimi olgu Iisrael" oma kodulinnas.
51minutiline dokumentaalfilm on esimene film Euroopa juutide saatusest Eestis aastatel
1941-1944.
Filmi peakangelanna on proua Helga Verleger Saksamaalt, kes noore tütarlapsena koos oma perega deporteeriti Berliinist Eestisse, Raasikule. Ema lasti maha Kalevi-Liival, isa Tartus, Helga ise oli vangis mitmes laagris.
2001.aastal tuli proua Verleger taas Eestisse. Siin võttis teda vastu võttegrupp, kelle hulgas oli ka tuntud kirjastaja Elhonen Saks.
Filmi teine peakangelane on Vilniusest pärit Benjamin Anolik, tema on üks vähestest, kellel õnnestus Klooga laagris ellu jääda. Praegu elab Benjamin Anolik Iisraelis, kibutsis Beit Lohamei ha-Gettaot.
Eelmisel sügisel külastas Benjamin Anolikut Iisraeli sõprade rühm Eestist. Võtted sellest kohtumisest tegi Eesti Kristliku Televisiooni juht Peeter Võsu.
Filmis on intervjuu Eesti Juudi Kogukonna esimese liidri Samuel Lazõkiniga, kes praegu elab Jeruusalemmas.
Filmis on samuti kasutatud Eesti Filmiarhiivi ja ETV arhiivi võtteid.
Helilooja on Avi Benjamin (Nedzvetski) – Eestist pärit helilooja, kes praegu elab Iisraelis. 2001.aastal pärjati ta Iisraeli Aasta helilooja tiitliga.
Filmi reþissöör on Peeter Brambat. Film on monteeritud stuudios AD Oculus Film. Filmi montaaþi tegi Kalle Käärik, peaoperaator oli Aare Varik.
Stsenaariumi autor ja produtsent on Irina Stelmach, konsultant Maiju Ingman. Produktsioonifirma on Adel TV. Filmis kuuleb saksa, vene ja eesti keelt, kogu tekst on tõlgitud eesti keelde.

Verine minevik on kirjutatud iga juudi südamesse

Tallinnas juudi gümnaasiumis oli filmi "Su nimi olgu Iisrael" esilinastus. Sellest võttis osa palju juudi kogukonna esindajaid, kristlasi, sõpru. Kõigi tänu kuulus Ilmar Laherannale ja Niina Popovale, kelle vanemad päästsid hukkamisele toodud juute.
Esilinastuse avas Mihkel Metsala, kes oma trompetil ülistas Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalat.
Eesti juudi kogukonna esimees Silja Laud tervitas kõiki, kuid pidi oma avasõnas kahjuks rääkima ka sellest, et antisemitism tõstab kõikjal maailmas pead ja kahjuks ei ole ka Eesti erand.

Nad suutsid jääda iseendaks

Filmi linastusel ei saanud viibida Eesti pearabi Ðmuel Kot, kuid loeti ette tema tervitus ja anti edasi eriline tänu inimestele, kes päästsid juute. "Juudid diasporaas on tänulikud, et neil on selline maa," öeldi tervituses.
Tartu rabi hr Beltðikov ütles: "Meie verine minevik on kirjutatud iga juudi südamesse." Ta avas palveteenistuse, sest juuti mattes loodetakse palve peale. Rabi palvetaski nende mälestuseks, keda enam ei ole meiega, kuid mälestus kellest elab juutide südames. Järgnes leinaseisak, et mälestada Eestis hukatud umbes 20 000 juuti ja iga inimest kuuest miljonist juudist, kes tapeti Teise maailmasõja ajal holokaustis.
"Film "Tema nimi olgu Iisrael" on jutustus nendest, kes suutsid neil karmidel aegadel jääda iseendaks, ütles filmi autor, stsenarist ja produtsent Irina Stelmach. "Inimesi saab jagada kolme ossa: timukad, ohvrid ja pealtvaatajad. Pühendan selle filmi neile, kes ei olnud pealtvaatajad, vaid päästsid juute."
Film käivitub. Mõned seigad sellest pealtnäha kiretust jutustusest, kuid mille iga sõna, iga kaader on täidetud valuga.
Saksamaa elanikest oli Teise maailmasõja algul 1 % juute. Natsid võtsid vastu 1237 juudivastast seadust.
Helga Verleger jutustab: Meid toodi rongiga 1942.aasta septembris Eestisse, Raasiku jaama. Asjad kästi välja laduda ja ootavatesse autodesse ja bussidesse astuda. Need, kes autodele pandi, viidi Kalevi-Liivale ja lasti maha, seda kuulsime hiljem, kuid meid viidi laagrisse laste barakki. Minu isa ja ema hukati Eestis.
Ida-Virumaal asus paarkümmend laagrit.
Benjamin Anolik käis läbi kuuest koonduslaagrist. Laagrid oli Vaivaras, Viivikonnas, Kiviõlis. Klooga laager oli neist kõige hullem.

Maailm pöördub Iisraeli vastu

Eesti juute ei olnud siis enam elus, nad tapeti kolme kuuga. Kogu maailm oli pöördunud juutide vastu.
Ilmar Laherand jutustab: Elasin laagrist 2 km kaugusel, 1944.a. olin 14aastane. Nägin, et juute valvas Waffen SS. Juudid käisid küsimas tükikest leiba või kartuleid.
Filmi lõpuosa, mis käsitleb tänapäeva, sündmusi Lähis-Idas, näitab, et kõik jätkub, holokaust kordub. Praegu pöördub Euroopa juutide vastu. See paneb nägema Teise maailmasõja sündmusi mitte ühekordse, minevikku vajunud koletu hullumeelsusena, vaid protsessina. Rahvad on ikka ja jälle pöördunud Jumala ja tema väljavalitud rahva vastu. Kahjuks pole ka tänane päev erand. Vastupidi, Piibel räägib selgelt, et aegade lõpus pöördub kogu maailma Iisraeli vastu. See sünnib meie silme all.
Riigikogu liige Siiri Oviir: "Võib küsida, miks me vaatasime seda filmi, miks me räägime minevikust. Tihti öeldakse, räägime parem praegustest asjadest. Selliseid kohutavaid kuritegusid on vaja mäletada, et nad ei korduks."
Filmi autorid ja juudi kogukonna esindajad ulatasid lilled koos tänuga kõigile, kes kuidagi said kaasa aidata filmi valmimisele.

admin Tunnistused

Viljandi kristlastes kasvab huvi VANEMA VENNA JAAKOBI VASTU

august 1st, 2004
Comments Off

Piret Udikas

Margit Saks Viljandi Evangeelsest Uue Elu kogudusest on saanud südamesse armastada, kaitsta ja toetada juute. See sai alguse Soomes väljaantud kasseti kuulamisest, sellel oli nimelt messiaanlik ülistus. "Seda muusikat kuulates ärkas minus armastus Jumala omandrahva, Tema silmatera vastu" rääkis Margit.
Süda jäi Pühale Maale

Tekkis igatsus näha Püha Maad. "Jumal vastas mu palvetele ja 1997.a. lehtmajade pühade ajal käisin Iisraelis. See oli tõesti intensiivse palvetöö vili. See sõit raputas mind väga, need kaks nädalat on olnud ilusaim aeg minu elus. Nii palju eredaid momente, mis meeles tänini!
Eriti eredalt on Margiti mälle sööbinud näha Nutumüüri ääres palvetavaid juute ja kristlasi. "Meie grupis olid vallaline mees ja naine. Mõlemad panid Nutumüüri ühe ja sama palve – et nad võiksid endale kristliku abikaasa leida. Jumal vastas kohe. Järgmisel hommikul nende silmad otsekui avanesid, nad nägid teineteist nagu esimest korda, nad armusid. Nüüd on neist saanud abielupaar. "
Iial ei unusta Margit kristlaste marssi läbi Jeruusalemma juudikvartali. "Pakkusime juudi lastele komme, õnnistasime neid. Seal sai mulle selgeks kirjakoht, kus on juttu sellest, et me teeksime juute kadedaks. Tihti tunnen, et mu süda jäi sinna"

Õhutame juute armastama Jumalat

Järgmisel aastal astus Margit Saks Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti osakonna liikmeks. Armastus Iisraeli vastu kasvas. Tihti küsis ta Jumalalt, mida ta saaks teha juutide heaks. Jumal ütles, et kristlased peaksid õhutama juute üles armastama oma Jumalat.
Kord tutvus Margit Saks Tartus Tartu juudi kogukonna tollase lauluõpetaja Anu Markovskaga. Ta hakkas osa võtma juudi kogukonna üritustest, käis proovidel, tekkisid kontaktid. "Mida enam olin juutide keskel, seda enam armastus kasvas," ütles Margit. Ta tutvus ka tantsuõpetaja Larissa Hristoforovaga, samuti ajakirjanik Irina Stelmachiga. Nendest tutvustest on tänaseks kasvanud midagi väga olulist.
"Sügisel korraldasime Iisraeli õhtu Tartus, kus see samuti väga hästi õnnestus. Inimeste südamed olid avatud. Nüüd küsitakse kogudustes: millal sa ometi tuled jälle juutidest rääkima," kõneles Margit. Samuti kutsuti teda Räpina misjonikogudusse. Viljandi baptistikoguduses oli samuti Iisraeli päev, mis väga soojalt vastu võeti.
Viljandis vaatasime pilte Iisraeli lehtmajade pühadest, üritusele oli tulnud juute, inimesi teistest kogudustest. Pastor Aamo Remmeli baptistikoguduses olid külas Irina Stelmach ja Peeter Võsu, kes näitasid hiljuti valminud filmi holokaustist "Su nimi olgu Iisrael".
Paljud inimesed on palvetanud selle töö pärast ja kristlaste südamed on läinud põlema. "Juudid vajavad kristlaste toetust," arvab Margit. "Vahesein juutide ja kristlaste vahelt on hakanud kaduma. Meil on ju üks Messias, üks Lunastaja."

admin Intervjuud

Need,kes Iisraeli armastavad

august 1st, 2004
Comments Off

Piret Udikas

kilde koristuspäevast Klooga faðismiohvrite mälestuspaigas ja järgnevast Iisraeli õhtust Balti misjonikeskuses
Meie toetame Jumala rahvast

Ligi veerandsajale Iisraeli sõbrale algas see päev päikesetõusuga: kaugemad tulijad olid Tartu-kandist, Pärnust, Viljandist ja mujalt. Traditsioonikohaselt kohtuti hommikul kell üheksa Balti jaamas.
Õige pea alustati teed Klooga poole. Ette rutates olgu öeldud, et see oli esimene tõeliselt soe kevadpäev. Päike saatis meid teel ja ootas juba Kloogal.
Vaevalt oli rahvas bussist välja saanud, kui haarati pihku rehad ja luuad ning Klooga mälestuskalmu ümbrus võttis sammsammult värske, varakevadise ilme.
Ajakirjanik Irina Stelmachil ja operaator Peep Kasesalul oli aga topeltülesanne: reha vahetati välja mikrofoni ja kaamera vastu; filmiti ja intervjueeriti ülemaailmse kristliku telekanali CNL tarvis.
Kui praht kokku riisutud ja ära tassitud, istutas Tiiu Silver mälestusmärgi juurde imeilusaid võõrasemasid.
Seejärel kogunesid Iisraeli sõbrad mälestusmärgi ümber. Tekst mälestustahvlil rääkis ja räägib aegumatut, igavest tõde: "Siia on maetud umbes 2000 juuti, Klooga laagri vangi, keda natsid tapsid 19. septembril 1944.a."
Iisraeli ja Eesti lipud raamisid mälestusmärki. Vaikuses meenutati neid, kelle tappis koletis nimega natsism. Väikese mälestusmiitingu avas Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakonna juhataja Peeter Võsu. "Meil on hea meel, et me võime igal kevadel siia tulla ja midagi teha minevikku mäletades ja hoides. Meie, kristlaste peale vaadatakse, kuidas me sedalaadi mälestusi hoiame. Täna ei ole me siin mitte ainult ühte paika koristanud ja kaunimaks teinud. Me näitame, et me ei lepi kuritegudega ja ülekohtuga, mis on tehtud meie maal. Iga inimese elul on Jumala ees suur väärtus. Me näitame oma sõprust juudi rahvaga ja kinnitame, et me seisame nende kõrval ka täna, kui neid ähvardab oht."
Pastor Indrek Luide: "Olete täna siin midagi väga kaunist teinud. Kuu aega olen enne magamajäämist lugenud juudi ajalugu. Kui palju on Jumala rahvas tundnud vaeva ja häda! Oleme täna tänumeeles siin, et olla nende inimestega, ka mälestustes, keda Jumal on ära valinud. Piibel ütleb: kui te koos olete, rääkige Jumalaga lauldes. Jumala rahvas on ära mõistnud selle parima osa, neile meeldib laulda. Laulmises väljendub tänutunne. Minu esimene klaverisaatja Pärnu muusikakoolis oli juut. Mõtlen tänutundes temale ja kõigile juudi õdedele-vendadele.
Ajalugu on seotud tulevikuga ja tulevik on seotud ajalooga. Raske on tunnetada seda, mida on kannatanud miljonid juudid. Kuid tean, et kui me saaksime paremaks, siis toimub maailmas palju head. Meie, kristlased, toetame Jumala rahvast ja üksteist."

Konflikti üleval hoidjaile makstakse suuri summasid

Päev, mis algas koristustöödega Kloogal, jätkus õhtul Balti misjonikeskuses, kuhu austus ja sõprus Iisraeli rahva vastu oli kokku toonud tublisti üle saja inimese.
Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti osakonna juhataja Peeter Võsu avas õhtu, mille teemaks oli "Iisraeli olukord". Ta näitas Iisraeli kaarti ja rõhutas, et Iisraeli riik, millest meediakanalid jätavad mulje kui tohutu suurest ja kurjast riigist, on tegelikult väga väike, vaid pool Eesti territooriumist. Pindalalt on ta 500 korda väiksem ümbritsevatest Araabia riikidest, rahvaarvult 200 korda. "Täna on tähtis eriti kristlastel talletada endasse õiget infot sellest, mis Iisraelis toimub," ütles Peeter Võsu õhtut avades..
Järg läks muusikute kätte: Iisraeli muusikat sai nautida Mihkel Metsala, Matis Metsala ja Elo Toodo esituses. Õhtut sisustasid ka noored lauljad Tartust ja Larissa Hristoforova noored tantsijannad Tartu Saalemi koguduse pühapäevakoolist, kes esitasid Iisraeli laule ja tantse.

Peeter Võsu jätkas. "Omal ajal oli minu jaoks hämmastav teada saada, et Iisrael on lai vaid sada ja pikk 400 kilomeetrit.
Pärast neli sajandit kestnud Otomani iket, 20. sajandi alguses elas Palestiinas pool miljonit araablast ja umbes sama palju juuti. Esimene kokkulepe oli: araablased saavad sellest maast ¾, tegelikult jäi juutidele vaid 22 %. Selle jaotuse tulemusena loodi loodi 1921. aastal Transjordaania, mis 1950. aastast kannab nimetust Jordaania.
Araablaste eesmärk on kätte saada ka see väike maariba vastu Vahemerd, millel asub Iisraeli riik. Kolm aastat kestis kodusõda ainuüksi sellepärast, et peaminister Sharon julges minna kõige pühamasse paika Templimäel.

Silmakirjalik Euroopa

Iisraeli ümbritsevad vaenulikud Araabia riigid teevad kõik, et hävitada Iisrael. Moslemite jaoks on see püha maa ja sellepärast ei või kunagi kuuluda juutidele.
PVO on terroriste mahitav organisatsioon, kes maksab enesetaputerroristide peredele. Konflikti üleval hoidjatele makstakse selle eest suuri summasid.
Kui Iisrael ründas hiljuti Hamasi liidrit, siis mõistis Euroopa Liit selle hukka. Aga siis, kui Hispaanias Madriidis lasti õhku kaks rongi, siis öeldi küll, et terroriohu puhul võib end kaitsta kõigi vahenditega. Ka Saksamaa kantsler Schröder ütles, et terrori vastu on ennetavad löögid lubatud. Kui Iisrael sedasama teeb, siis Euroopa riigid taunivad seda. Missugune silmakirjalikkus!
Hiljuti eurooplaste seas korraldatud küsitlus näitas, et Iisraeli peetakse praegu maailma julgeolekut kõige enam ohustavaks riigiks!?
Kui Iisraeli riik 1948.a. mais loodi, elas seal 700 000 araablast. Praegu on põgenikelaagrites 4 miljonit inimest. See on tekitatud probleem. Samal ajal tuli juute teistest Lähis-Ida riikidest oma kodumaale 850 000. Lahendus olekski olnud: juudid ühele poole ja araablased teisele poole. Kas keegi on kunagi midagi kuulnud juutide põgenikelaagritest?
Maailma arvamust püütakse kujundada nii, et enesetaputerroristist jäetakse mulje kui vaesest, kannatavast inimesest, kelle elul pole mõtet ja väljapääsu. Nad lasevad õhku mitte ainult juute, vaid ka oma rahvast, oma lapsi ja saavad selle eest raha. Enamik neist ei saa ise otsustada. Araabiamaades otsustab kogukond, milline perekond peab välja saatma terroristi.
Iisrael on olnud sunnitud andma maad rahu eest. Mida rohkem ta maad ära annab, seda vähem on rahu. ÜRO autodega transporditakse pomme terroristidele.
Kui Iisrael on nõus kahe riigi tekitamisega, siis araablased ütlevad, et tahavad vaid ühte riiki – araablaste oma. Praegu araablaste pool sõdibki kahe riigi loomise vastu.
Ühes võime küll kindlad olla: Iisrael ei anna ära Jeruusalemma. Samas araablased ei loobu Jeruusalemmast. Konflikt teravneb.

Jeruusalemm on meie häll

Iisraeli õhtu jätkus literaat Elhonen Saksa põikega Iisraeli ajalukku. "Shalom! Rahu teile! Iisraeli ajalugu on nii rikas, keskendun vaid mõnele faktile. Iisrael kui riik loodi 3007 aastat tagasi, kui kuningas Taavet kuulutas Jeruusalemma Iisraeli riigi pealinnaks. Jeruusalemm on meie häll, on meile püha. Kui olime hajutatud, hoidsime kätest kinni ja palusime, et Jumal aitaks meid tagasi Tõotatud Maale. Jeruusalemma ei anta ära mitte kunagi, mitte mingi hinna eest.
Araablased tulid sinna 2000 aastat hiljem, aastal 632. Kuni 1948.a. ei teadnud maailmas mitte keegi, et on olemas selline rahvas või riik nagu palestiinlased. Nad on kõige tavalisemad araablased. ÜRO otsustas 1947. aastal lubada luua Palestiina aladel kaks riiki: juudi riik ja araabia riik.
14. mail 1948 loodi Iisraeli riik, kes tunnistas oma kodanikeks kõiki seal elavaid inimesi. Neli tundi hiljem alustasid araabia lennukid vastsündinud riigi pommitamist.
Inglismaa mängis kahepoolset mängu.: ta lubas küll luua kaks riiki, aga oma relvad jättis ta araablastele. Inglased olid need, kes õpetasid araablasi välja sõdima juutide vastu. Meie rahval olid kasutada vaid kergerelvad.

Euroopa juudid tulid isamaale appi

Araablased teatasid, et nemad ei tunnista Iisraeli riiki. Kaks inimest päästsid olukorra. Üks neist oli Iisraeli esimene peaminister Ben Gurion, kes ütles: kellelegi ei tooda vabadus kätte kandikul, me peame selle kätte võitma. Teine oli riigi raudne leedi Golda Meir, kes kogus maailmast raha, et osta relvi. Relvi osteti kokku ja peideti ära. Õigel ajal avati piirid ja Euroopas elavad juudid tulid isamaale appi. Kahe nädalaga purustas Iisrael talle kallale tunginud araabia väed. Jeruusalemm jäi vaherahupiiri taha, sealt ei suudetud araablasi välja ajada; Jeruusalemma uus osa jäi juutidele.

Iisraeli riigi olukord on erakordselt keeruline

Transjordaania muutis nime Jordaaniaks. Jordaania kuningas ei olnud huvitatud Palestiina riigi loomisest. Gaza sektor jäi Egiptuse kätte. Gaza ehitasid vilistid, see ei kuulunud juutidele.
Meid sunnitakse pidevalt järeleandmistele. Oleme teinud palju järeleandmisi, kuid me ei saa seda teha lõputult. Esiteks: Jeruusalemma ei anta kunagi ära.
Ei ole kunagi olnud olemas palestiina keelt, kultuuri, ajalugu. Nad on tavalised araablased.
Islami äärmuslased on viimasel ajal tõstnud pead kogu maailmas. Saksamaal elab 3 miljonit moslemit, Prantsusmaal 5 miljonit.
Iisraeli araablased on palju paremas olukorras, araabia keel on Iisraeli riigikeel. Kui Iisrael peaks järele andma ja vastu võtma 4 miljonit põgenike laagris elavat araablast, oleks ta oma maal vähemuses
Meie riigil on praegu väga raske olukord," rõhutas Elhonen Saks.

Terrorismi ei ole võimalik mõista

Riigikogu liige, Eesti-Iisraeli sõprade grupi liige Vahur Glaase: "Tahaksin rääkida nägemustest, millega Taevaisa on mind õnnistanud. 1994.a. märtsis Lennart Mere riigivisiidi ajal olin Iisraelis presidendi õigusnõunikuna. Selle ameti tõttu olin kursis asjadega, mida on ka Eestis holokausti ajal toime pandud.
Tõsi on, et lätlastel on Iisraelis olemas oma saatkond, kuid Eestil ei ole. See oleks väga vajalik.
Olen käinud Iisraelis kuus korda. Viimati eelmise aasta oktoobris. Tänaval olid kõikjal relvastatud patrullid.
Haifa on imeilus linn, seal on fantastilised lilleaiad. Hiljuti õhkas terrorist just selles linnas bussi, mis oli täis rahumeelset rahvast.
Terrorismi ei ole võimalik mõista. Hiljuti sai Iraagis surma minu tuttav, soome ärimees. Seda ei ole võimalik mõista, terrorismi ei ole võimalik mõista. Maailm on muutunud väikeseks, me ei saa terrorismi suhtuda ükskõikselt.

Mäletades ja mälestades pühadust nimega elu

Homme tähistatakse Iisraelis holokausti päeva, kui kultuurses Euroopas hukati süstemaatiliselt kuus miljonit juuti. Kahjuks ei ole ka Eesti sellest puhast. Meil on Klooga, Kalevi-Liiva. Eelmisel aastal tähistati parlamendigrupis esimest korda holokaustipäeva. Elhonen Saks selgitas meile, mis juhtus sõja ajal juutidega.
Iisraelis on mälestusmärk Yad Vashem, kahjuks on selle põrandale kivisse raiutud ka nimi Klooga. Iisraelis viiakse kõik riigivisiidil olevad inimesed holokausti muuseumi. L. Meri kirjutas külaliste raamatusse: "Mäletades ja mälestades pühadust nimega elu."
Iisrael on väga ilus maa, võrratu maa, kus elavad imepärased inimesed, kes armastavad oma maad, hoiavad üksteist. Sellelt maalt ei ole neil minna mitte kuskile."

Iisrael on baromeeter

Ajakirjanik Irina Stelmach: "Yom haðana on minu rahva kangelaslikkuse päev, siis algas Varssavi getos ülestõus. Mõtlen tihti: miks inimesed lubasid ennast tappa? Iga koonduslaagri vangid teadsid, mis neid ootab.
Maailma suhtumist Iisraeli näitab selgelt näiteks see, et ÜRO Julgeolekunõukogu võtab järjest vastu resolutsioone, mis on suunatud Iisraeli riigi vastu. Näiteks 1990.a. 690 resolutsioonist 429 olid suunatud Iisraeli vastu.
2002. aastal koostas ÜRO peaassamblee 22 aruannet selle kohta, kui halvasti elavad araablased Iisraeli okupatsiooni all. Aga kas sellele ei mõelda, miks nad siis tahavad elada Iisraelis, kui siin on nii halb?
Iisrael on baromeeter rahvastele. Kui hukkub Iisrael, on kõik teised riigid, ka Eesti suurtes taskustes. Seda on hakatud mõistma. Loodan, et Eesti hakkab toetama Iisraeli.Veel kord: Iisrael on baromeeter. Kui ei ole Iisraeli riiki, ei jää mitte keegi ellu."

Sinu soole ma annan selle maa

Pastor Ülo Niinemägi: "Oleme tulnud Iisaeli rahvale oma austust ja toetust avaldama. 11 aastat on meil olemas kristlik esindus Iisraelis. Hea on mõelda, et oma protestidega hoidsime ära Arafati visiidi Eestisse.
Oleme täna siin, et kuulutada Iisraelile, Messia rahvale helget tulevikku.
Ärgem kunagi unustagem, et kogu Uue Testamendi õpetus on kasvanud välja Vanast Testamendist.
1.Ms 15:18: "Selsamal päeval Jehoova tegi Aabramiga lepingu ja ütles: "Sinu soole ma annan sellesinase maa Egiptuseojast suure jõeni, Frati jõeni…""
Mis teekaardist me räägime, kui Jumal ütles Moosesele 5Ms 11:24: "Iga paik, kuhu teie jalatald astub, kuulub teile! Kõrvest ja Liibanonist, jõest, Frati jõest kuni läänepoolse mereni on teie raja!". Mis maad siis jagavad suurriikide esindajad? Maa andmise otsustas Jumal, kogu maa kuulub ju talle. Paljud Jumala armastajad teavad, kellele see maa kuulub. Seda kinnitavad ka 1 Ajaraamatu 16. ptk salmid 13-19.
Iisrael on Jumala silmatera, kõige kallim. 5Ms 32:10: "Ta leidis tema kõrvemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrvest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera!"
Sk 2:12: "Sest nõnda ütleb vägede Jehoova pärast seda, kui ta au mind läkitas paganate juurde, kes teid riisusid, sest kes puudutab teid, see puudutab tema silmatera."

Iisraeli maa ja rahvas on Jumala pärisosa

Meie, Jumala rahvas, oleme täna siin, et avaldada armastust Iisraelile ja sellepärast me läheme Pühale Maale.
Hoidke, et te ei satuks nende hulka, kes Püha Maad jagama hakkavad, Jumal kuulutab oma pärandosaks mitte ainult seda maad, vaid ka rahvast.
"Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panan vande alla need, kes sind neavad, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!"(1Ms 12:3) Jumal ütleb siin otse, et me peame õppima Iisraeli õnnistama. "Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad!" (L 122:6)
Kellele kuulub see maa? Vastus saab olla üks – Iisraelile.
Tahame seista Iisraeli kõrval, meie juudi kogukonna liikmete kõrval, soovida teile head."

admin JRKS

Shemi Tzur: "KUS ON ÕIGUS, kui ohver tuuakse kohtu ette kui ohver?!"

august 1st, 2004

Piret Udikas

Eesti kristlaskond kohtus Iisraeli suursaadikuga Eestis infoõhtul hotelli "Imperial" kohvikus.
Kohtumise suursaadik Shemi Tzuri ja tema abikaasaga juhatasid nauditavalt sisse
muusikud Mihkel ja Matis Metsala

On vaja jälgida viigipuud
Avasõnad olid Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakonna juhatajalt Peeter Võsult: "Meie silmade all on Piibli olulised prohveteeringud elustumas. Hesekieli raamatus (37:12) on kirjutatud: "Nõnda ütleb Issand Jehoova: Vaata, ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja ja viin teid Iisraeli maale!" Meie silmade all on see kõik toimumas!
Sakarja raamatu 14. peatükis räägib Jumal aegadest, kui Messias tuleb ja Jeruusalemmast voolavad välja elavad veed. Jumal karistab kõiki rahvaid, kes tulevad Jeruusalemma kallale.
Vaadakem viigipuud, see on meie aja märk.
Kui palju teame sellest, mis Iisraelis tegelikult toimub? Maailma meedia on seda näidanud ühekülgselt. Enne Iisraeli riigi loomist 1948.a. oli Palestiina Iisrael ja palestiinlane oli juut. 1967.a. kui loodi Palestiina vabastusorganisatsioon, oli araablastel eesmärk vabastada piirkond juutidest. Et mõista olukordi, vajame osadust. Et aru saada sellest, mis maailmas, eriti aga Lähis-Idas toimub, on vaja jälgida viigipuud – Iisraeli.
Brüsselis rääkisin ühe Europarlamendi liidu liikmega Hollandist. On tunda, et Euroopas hakatakse nägema, et asjad pole nii, nagu neid tahetakse näidata. Iisraeli peetakse maailma kõige ohtlikumaks riigiks – tänu meediale. Meie, kristlased, peaksime teadma-tundma neid protsesse, mis Iisraelis tegelikult toimuvad," ütles Peeter Võsu.

Terror ei too rahu
Film viimastest lehtmajade pühadest viis meid korraks külmalt põhjamaalt Püha Maa soojusesse ja heldusesse. Kohtumisel kristlaskonnaga ütles Iisraeli peaminister Ariel Sharon: Jeruusalemm on rahu linn. Piiblis on seda linna mainitud 677 korda. Täitumas on prohveteeringud juutide tagasipöördumisest.
Jeruusalemma marsi ajal tulid juudid kristlasi tänama toetuse eest. Vastastikune südamlikkus oli suurem kui kunagi varem.
Kuid kahjuks ei saa unustada Samuel Lazikini kainet meeldetuletust: Arafat toetab ja finantseerib terrorirünnakuid.

Tänu tingimusteta toetuse eest
Infoõhtu jätkus oodatuima osaga – pika sõnavõtuga esines Shemi Tzur, Iisraeli suursaadik Soomes ja Eestis. "Olen rõõmus, et võin külastada Tallinnat," alustas ta. "Teie organisatsioon on toetanud Iisraeli pikka aega. Kasutan võimalust, et tänada teid abi ja tingimusteta toetuse eest. Teie organisatsioon ei vaata, kas on populaarne toetada Iisraeli või mitte. Olete alati olnud meiega, hindame seda eriti, eriti täna, sest praegune aeg on Iisraeli riigi jaoks kõige raskem.
Üle kolme ja poole aasta on olnud riigis sõda. Selle käigus on 937 inimest tapetud. Asi pole numbrites. Igaüks neist 937st on olnud omaette maailm.
Jeruusalemm on meie linn. Olen sündinud Jeruusalemmas, minu vanemad kasvasid seal üles. Ta on meie linn. Igas Jeruusalemma paigas teame ja tunneme inimesi, kes on saanud haavata terrorisõjas. Meie majast paar kvartalit edasi elas noor tütarlaps, kes läks ühel hommikul bussiga tööle. Enesetaputerrorist tappis tema ja veel 17 inimest, haavata sai 60. Nende seas oli õpilasi, palju noori inimesi. Meie välisministeeriumi noor sekretär, meie töökohad olid sama koridori peal, läks kohvikusse, et kohvi juua. Ta oli just alustanud üliõpilaskarjääri, elu oli lahti tema ees. Ta mõrvati. Tema vanemad olid üle elanud teise maailmasõja ja eluga välja tulnud holokaustist, kus mitte kaugel Eestist tapeti kogu nende suguvõsa. Ja nüüd võeti elu sellelt noorelt inimeselt. Miks?
Hoolimata terrorisõjast tulevad inimesed ka veel täna Iisraeli, et üles ehitada oma maal uus elu.
Õpetajast terrorist
Üks raskemaid päevi meile oli eelmise aasta 18. august. Buss oli täis lapsi, kes sõitsid peolt koju. Terrrorist sõitis koos nendega. Lapsed naersid ja olid lõbusad. Terrorist vaatas lapsi, vaatas nende rõõmu, käivitas siis pommi ja tappis 24 last, mõned neist olid vaid 5-6aastased. Paljud said haavata. Nad ütlesid, et mõrvar oli õpetaja. Õpetaja peab lapsi kaitsma, ta peaks õpetama hoolitsust, armastust, lugupidamist, aga tema läheb ja tapab lapsed. See buss, mille lasi õhku see õpetaja, viidi Haagi, sest täna peetakse seal rahvusvahelises kohtus istungit, et hukka mõista Iisrael tara ehitamise eest, mis hoiaks meie riigist enesetaputerroristid ja surma eemal. Kas see pole variserlik? Kus on õigus?! Kus on õigus, kui ohver tuuakse kohtu ette kui süüdlane?!
Just päev enne Haagi kohut oli Iisraelis ilus pühapäeva hommik. Inimesed astusid bussi, kuhu astus ka terrorist, kes mõne hetke pärast käivitas pommi. 8 surnut ja üle 60 haavatu. Päev hiljem püütakse Iisraeli üle kohtu mõista…

Me tahame elada, me kaitseme endid
Enesetapjad tulevad selleks, et tappa. See on koledus, kurjus. Tappa süütuid inimesi on kurjus. Meid on õpetatud austama elu. Oleme loodud Jumala kuju järgi. Lääne demokraatia on jõudnud nii kaugele, et toob Iisraeli kohtusse, et teda hukka mõista selle eest, et me tahame kaitsta end ja oma lapsi surma eest?!
Paljud käivad haavadega läbi elu. Nii oleme elanud viimased kolm aastat.
Praegune raske aeg esitab palju tõsiseid küsimusi. Kuidas füüsiliselt ära mahutada kaks riiki?
Kuidas füüsiliselt sellele väikesele maalapile ära mahutada kaks riiki? Me ei saa unustada, et on vaja ruumi kõigile 14 miljonile juudile, et ka need, kes ei ole veel koju jõudnud, võiksid tagasi pöörduda.
Kas Iisrael suudab end kaitsta? Ma kinnitan teile, et me hoolitseme enda eest, me võtame seda väga tõsiselt. Me tahame elada, me kaitseme oma rahvast. Läbi ajaloo on juudid kaotanud väga palju elusid. 6 miljonit juuti tapeti mitte väga palju aega tagasi teises maailmasõjas.. Me austame elusid, me kaitseme endid. Lõpuks me leiame oma tee, et elada Iisraelis. Me võitleme terroristide vastu ja teeme kõik meist oleneva, et saavutada rahu.

Ütleme "shalom" tulles ja minnes
Oleme rahuarmastav rahvas. Rahu on õnnistus, millega oleme üles kasvanud. Ütleme "shalom" tulles ja minnes. See on meie olemus, see on meis lapsest peale. Juudi rahval on palju pühendumusi, üks neist on rahu. Ka meie oleme ära teeninud rahus elamise.
Vajame ja tegutseme tõelise rahu nimel, me ei vaja sellist rahu, mida pakub meile Arafat. 2000 aastat palvetasid juudid igal hommikul ja õhtul oma maa eest. See maa ei ole olnud kunagi ilma juutideta.
Ka Eestis on olnud okupatsioone, eestlasi on siit välja veetud, küüditatud kuid alati olete pidanud seda maad enda omaks.
Ka meie oleme alati esimesel võimalusel siia tagasi tulnud ja ehitanud selle maa üles. Seda ei ole kerge teha olnud. Me jätkame tööd oma maa ülesehitamisel ja peame sõprust nendega, kes aitavad meil seda teha, et Iisraelist saaks ükskord turvaline ja rahulik paik.
Tänan teid veel kord teie toetuse ja sõpruse eest, selle eest, et jätkate tööd Iisraeli heaks. Me tunneme, et me pole maailmas üksi ja lõpuks saabub ka Jeruusalemma rahu. Rahu, mis peab sisaldama turvalisust Iisraeli riigile,"lõpetas oma sõnavõtu infopäeval Iisraeli suursaadik Soomes ja Eestis Shemi Tzur.

admin JRKS

Mida oodata Iisraeli reisist?

august 1st, 2004
Comments Off

Peeter Võsu

Alates 1993-ndast aastast on eestlastel olnud regulaarne võimalus külastada Iisraeli. Iisraeli reisi iseloomustavad: kallis hind; põhjalikud ülekuulamised juba enne lennukisse saamist; tuttavate ohked, et kas ikka julged, ja pikk ettevalmistusaeg. Teisalt on teadmine, et see on maa, millest igal jumalateenistusel kõneldakse, mitmed paigad on saanud vaimusilmade ees elavaks Piiblit lugedes ja Püha Maad külastanud kristlased on jätkuvalt väljendanud selle kohta oma vaimustust.
Mida oodata Iisraeli reisist? Mis on olnud nende reiside kõrghetked ja miks sinna ikka ja jälle minnakse? Olen kaks aastat järjest rühmi Iisraeli viinud ja huvi selle maa vastu tundub üha kasvavat. Kas see ei ole ohtlik? Elus ei ole võimalik kõiki ohtusid vältida. Kas 11. septembril 2001 Maailma Ärikeskuse majas viibivad inimesed mõtlesid seal varitsevale ohule? Riigis valitses rahu ja julgeolek, kuid üle 4000 inimese hukkus mõne hetke jooksul.
Kas Iisraelis on ohtlik? Seal on terroriste, kes on huvitatud paanika ja surma külvamisest, kuid enamik neist, üle 90% tabatakse enne nende kurjade kavatsuste teostamist. Peaaegu kõikjal avalikes kohtades on näha mundris korravalvureid, kes otsivad läbi ka kohvikutesse või turule sisenejad, rääkimata suurematest üritustest osavõtjatest. Sellised kaitsemeetmed loovad seal viibides turvalisuse tunde.
Milline on tüüpiline Iisraeli reisija? Kas rikas? Või seiklushimuline? Või eriti julge? Minu rühmas on keskmine Iisraeli reisija olnud keskealine Eesti keskmise maksujõuga inimene. Mõni noor ja mõni vanemas eas inimene. Mõni reisija on olnud üsnagi arglik ja mitmed läksid 2002. aastal peaaegu paanikasse, kui riiki sisenemisel tuli kaks tundi passikontrolli ülemuse otsust oodata. Mitmed reisijad on aastaid spetsiaalselt selleks reisiks raha säästnud. Olulise ühise omadusena võiks välja tuua kõikumatu usu Iisraeli Jumalasse ja tema tõotustesse, kaasaarvatud need tõotused, mis on antud Iisraeli maa ja rahva kohta praeguseks ajaks. Samuti igatsuse näha oma silmadega võimalikult palju paiku, millest kirjutab Piibel.
Iisraeli ei tasu reisida neil, kes soovivad odavalt päikesekuumuses puhata. Reisi kulud mitmes mõttes sarnastesse maadesse, Vahemere äärde on ligi kaks korda madalamad. Kanaari saared on päikese ja mere nautijaile ja lihtsalt puhkajaile kindlasti parem valik.
Miks siis ikka Iisraeli?
Iisraeli reis on eelkõige palverännak Piibliga seotud paikadesse. Territooriumil, mis on ainult pool Eestist, on nii Vana kui ka Uue Testamendiga seotud paiku palju. Neid on palju rohkem, kui suudaks ühe reisi kavasse mahutada. Emotsioonid, mis täidavad Kapernauma sünagoogi külastamisel Galilea järve kaldal või Jeruusalemmas, Hauaaias viibimisel, on kirjeldamatud. Jeesuse eluga seotud paiku on peale lugematute kohtade Galileas ja Jeruusalemmas ka Naatsaretis, Betlehemas ja mitmel pool mujal. Veelgi rohkem on paiku, mis on tuntud Vanast Testamendist. Masada kindluses käies elustuvad Iisraeli rahva kangelaslikud võitlused oma iseseisvuse eest. Ein Gedi kõrbe mägiradadel võib tajuda emotsioone, mida tundis kuningas Taavet, kui ta põgenes Sauli eest ja mitmed meie Piiblis olevad psalmid kirjutas. Möödunud aasta üheks kõrghetkeks oli Karmeli mäel viibimine, kus Eelija oli taevast tule alla kutsunud, mis põletas ära ohvrilooma, vee ja kivid selle paiga ümber. Samast paigast avanes vaade Meggido tasandikule, mille kohta on ettekuulutus viimaseks lahinguks (Harmagedon).
Kes on reisidel käinud, on kindlasti ka märganud, et kontaktid inimestega jätavad alati tugevama mulje kui külastatavad paigad. Viimasest reisist on eredalt meeles kaks noort, armees teenivat tüdrukut, kelle intervjuu sain videolindile. Eriline oli nende juures kodumaa armastus ja arusaamine armee teenistuse vajalikkusest, et kodumaad kaitsta. Nad olid Venemaalt lahkunud viis aastat tagasi ja Iisraeli elama asunud ning teenisid kolmandat aastat armees.
"On küll ohtlik", ütlesid nad, "kuid meil ei ole siit kuhugi minna. See on meie ainus kodumaa ja me oleme valmis seda kaitsma".
Meenuvad ka mitmed religioossed juudid, kes pärast Jeruusalemma Marssi tulid rahvusvahelistele osavõtjatele oma tänulikkust väljendama. Eesti rühma juures seisatasid mitmed juudi perekonnad, kes ütlesid tänusõnu spontaanselt, kogu südamest. Meeldejäävaid kohtumisi oli igal päeval täiesti erinevate inimestega. Nad kõik olid sõbralikud, tuleviku suhtes optimistlikud, positiivse ellusuhtumisega ja kõrge moraaliga. Ateiste me ei kohanud.
Kohtumisi oli ka Eestist Iisraeli elama läinud inimestega, kes oskasid väga meeldivalt ja objektiivselt sealset olukorda kirjeldada.
Rahvusvaheline Kristlik Suursaatkond Jeruusalemmas on oma 24aastase tegevusega saavutanud hea reputatsiooni nii Iisraeli rahva kui juhtide juures. Iisraeli reis JRKS korraldatava suurürituse – lehtmajade pühade konverentsi ajal lisab Püha Maa nägemisele väga olulise elemendi – kohtumise Iisraeli peaministri ja mitmete teiste riigi- ja usujuhtidega. Iisraeli riiklikku toetust oli viimase reisi ajal tunda juba riiki sisenemisel. Piirikontrollijaid oli instrueeritud, et selle ürituse raames saabuvad rühmad on usaldusväärsed. Jeruusalemma Marss, peaministri kõne, presidendi vastuvõtt ja mitmed teised erilised kohtumised olid tõelisteks boonusteks, mis lisasid nii emotsioone kui ka arusaamist Iisraeli olukorra ja võimalike arengute kohta.
Peaminister ja turismiminister tsiteerisid korduvalt oma kõnedes Piiblit. Nad viitasid sellele nii kristlaste ja juutide ühtsuse kontekstis kui ka seoses oma veendumusega, et Piibli prohvetikuulutused ei kuulu vaidlustamisele, vaid need täituvad.
Iisraelis nähtu ja kuuldu viitab selgelt prohvet Hesekieli kuulutuse täitumisele. Hesekieli 37:7-10 kirjeldab praeguse aja sündmusi Iisraelis: "Luud lähenesid üksteisele, iga luu oma luule. Ja ma vaatasin, ja ennäe, neile tulid kõõlused ja kasvas liha, ja nahk kattis neid pealtpoolt; aga vaimu nende sees ei olnud. Siis ütles ta mulle: "Kuuluta vaimule, kuuluta, inimesepoeg, ja ütle vaimule: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaim, tule nelja tuule poolt ja puhu neisse tapetuisse, et nad saaksid elavaks!" Ja ma kuulutasin, nagu ta mind käskis; ja neisse tuli vaim ja nad said elavaks ning tõusid jalgadele – päratu suur vägi".
See kirjakoht Piiblis kirjeldab lühidalt ja löövalt olukorda, kus suures osas oma identiteedi kaotanud juudid on tulnud kokku 102 riigist, absoluutselt erinevatest kultuuridest, nagu kuivanud luud. Neile tekivad kõõlused, ühendavad lülid, liha ja nahk. Nad muutuvad sisuliselt üheks rahvaks. Aga vaimu neis veel ei ole.
Enamik maailma kristlasi ütleb, et milleks neid toetada, nad ei ole ju kristlased. Piibel ütleb, et kui nad on kokku tulnud ja kõik muu on paigas, siis inimese poeg peab neile kuulutama, et neisse tuleks vaim. Edasi võib samast peatükist lugeda, et Jumal avab hauad ja viib Iisraeli rahva omale maale, Iisraeli maale. Kirjas on isegi fakt, et saab olema üks riik, mitte kaks, nagu oli prohveti eluajal. See kuulutus on täitunud esimest korda rohkem kui 2000aastase ajaloo vältel, mis lahutab meid prohveti kuulutusest. See on erakordne ja annab hea põhjuse minna seda maad ise, oma silmaga vaatama. Veel saab liituda tänavusügisese reisiga või reisidega igal järgneval aastal, kuni võimalused selleks on avatud.

admin Peatoimetaja veerg