Archive

Archive for november, 2004

Isaac Bashevis Singer "PATUKAHETSEJA"

november 1st, 2004
Comments Off

Isaac Singer (Bashevis on kirjanikunimi) sündis 1904.a. Poolas, kus ta sai 30ndatel aastatel tunnustatud jidiðikeelseks kirjanikuks. 1935.a. emigreerus ta USAsse. Rahvusvahelise tunnustuse sai 50ndatel aastatel. 1978.a. anti talle Nobeli kirjanduspreemia. Ta kuulub suurimate jidiði keeles kirjutavate kirjanike hulka.
Eesti keeles on ilmunud tema lühijuttude kogu "Surnud moosekant ("Loomingu Raamatukogu 50-52), romaanid "Ori", "Patukahetseja", "Saatan Gorajs".
Singeri teosed on ääretult rikkad, sügavad, elulised. Järgnevad tekstid on oma sügavuselt ja tabavuselt võrreldavad rahvatarkusega ja on valitud tema teosest "Patukahetseja". Mõtted kuuluvad minategelasele Josef Ðapirole, kes, olles käinud läbi patuse maailma kogu tühisuse, jõuab viimaks esiisade usu lätteile.

Seal, kus ei ole usku, ei märgata imesid. Meil on kõige jaoks ainult üks vastus: juhus. Maailm on juhus, inimene on juhus ning kõik, mis temaga sünnib, on ka juhus.
Ilmalikud seadused on sellised, et kui te ei taha olla võimumeeste kuritegude kaasosaline, siis olete nende ohver.
…kui tullakse ilmale kaupmehe majas, on kaubitsemine veres.
Kui inimene teenib hulga raha ning tal ei ole usku, hakkab ta mõtlema ainult ühele asjale: kuidas üha enam elust mõnu tunda.
Suguorganid, millele jõmpsikad annavad igasugu inetuid nimesid, on tegelikult inimese hinge väljenduseks. Nad on loomu poolest moraalsed, vaimsed, loodud armastuseks ja ustavuseks. Kuid neid mõnitatakse ja nende kallal tarvitatakse vägivalda. Kabalas nimetatakse suguorganeid "püha lepingu märkideks". Need on lepingu märgid, mis Kõigekõrgem on sõlminud inimesega, Jumala võrdkujuga.
Mida tänapäevane mees nimetab "viisakaks" naiseks, seda hüüdsid meie vanaisad liiderlikuks naisterahvaks.
Mulle tuli meelde, mis ma olin kuulnud ja lugenud meie märtrite kohta Poolas: kuidas need juudid olid võtnud palvemantlid ning läinud surma, pühitsedes Jumala nime. Ma pärinesin sellistest juutidest. Mulle oli õpetatud nende pühakirja. Aga mille vastu olin ma selle vahetanud?
Mulle tuli meelde, mida ma lapsena olin õppinud: see, kes rikub kümnest käsust ühte, rikub ka kõiki ülejäänuid.
Nagu alati hädas olles, unustasin kogu oma vabameelsuse ja hakkasin paluma Jumalat, et ta hoiaks must eemale selle häbi.
…vaatamata kõigile ilusatele sõnadele demokraatiast, seadustest ja vabadusest, juhindus – ja juhindub tänase päevani – maailm põhimõttest: jõud on seadus. Nüüd, mil juudid ahvivad järele paganaid, juhinduvad ka nemad sellest põhimõttest.
Nõnda tuli välja, et Ameerikas nii nagu Soodomaski käis süüdlane õigena ringi ja tunnistaja istus vanglas, ning kõik see sündis liberalismi nimel.
…need, kes petavad teisi, petavad ka iseennast. Iga valelik on veendunud, et ta võib tüssata kogu maailma. Tegelikult tüssavad kõik hoopis teda ennast.
Maimonides on kusagil öelnud, et põrgu on häbi. Sel hetkel tundsin ma säärast häbi, mis tähendabki põrgut.
Ma põlgasin nüüd – ja võibolla varemgi – moodsat maailma ning kõike, mis sellele iseloomulik on – selle roimarlikkust, selle hoorust, selle valelikku õigusemõistmist, selle sõdu, Hitlereid, Stalineid ja kõike muud – , aga mul ei olnud vähematki kindlust selle kohta, et toora on Jumala poolt antud või isegi, et Jumal olemas on.
Meie väike aju ei ole loodud mõistma igavikku, lõpmatust, isegi asjade loomust ja mõtet, millega me kokku puutume. Aga kuhu on see viinud?
Sel varahommikul ei olnud ma paljas mitte üksi kehaliselt – ilma koduta (minategelane oli ühe ööga avastanud, et nii naine kui armuke teda petavad ja mõlemast, aga ka oma senisest kõlvatust elust lahti öelnud; (P.U.) -, vaid ka vaimselt.
Ma olin mitu korda mõelnud, et loomade vastu on iga inimene nats. Loomadele on valmistatud igikestev Treblinka.
Mul oli tunne, nagu oleks mu maailm äkki olnud surnud. Sa oled oma silmaga näinud, milleni viib lodevus – GPU ja Gestaponi. Kui sa ei taha olla nats, pead sa saama selle vastandiks. Ei ole juhus, et Hitler ja tema teoreetikud pidasid nii metsikut võitlust talmudi vastu, "talmudi-juutluse" vastu. Need kurjategijad taipasid täiesti õigesti, et talmud ja talmudi-juutlus on nende kõige suurem vaenlane. Jumalata juudile võib kergesti augu pähe rääkida, et Lenin, Trotski või Stalin toovad lunastuse. Jumalata juudid võivad uskuda, et usust taganeja Karl Marx on Messias. Usuta juudid haaravad kinni kõigest, mitte üksi õlekõrrest, vaid isegi õlekõrre varjust. Iga paari kuu järel on neil uus ebajumal, uus illusioon, uus mood ja uus hullus. Nad imetlevad igat sorti mõrtsukaid, hoorasid, valeprohveteid, komödiante. Nad satuvad vaimustusse igast paberimäärijast, igast näitlejast, igast kokotist. Isegi kui toora ja talmud oleks paljalt inimeste töö, oleksid nad ikkagi kõige vägevamad tõkked rikutuse vastu. Talmudi-juut ei tapa ühtegi inimest. Ta ei korralda orgiaid. Sul ei tarvitse teda karta, kui sa kohtad teda metsas või lagedal kohal. Ta ei kanna endaga relva kaasas. Ta ei tule su koju, kui sa oled ära, et magada sinu naisega. Ta ei taha su tütart ära narrida. Ehkki ta ei ole kristlust omaks võtnud, on ta tegelikult kaks tuhat aastat pööranud ette teise põse, sellal kui need, kes kristlikku ligimesearmastust jutlustavad, on sageli rebinud temalt habeme koos põsenahaga. Talmudi-juudil ei ole veriseid arveteõiendusi ühegi rahva, klassi või grupiga. Ainus, mida ta tahab, on teenida elatist ning kasvatada oma lapsi ja lapselapsi nii, et need järgiksid toorat…
Polnud ühtegi tapmist, mida juudi punased ei oleks õigustanud, kui nad uskusid, et see on määrdeks "progressi" ratastele.
Ma seisin ja nägin enda ees pühakut, ühte neist õigetest, kelle najal püsib maailm… Ma nägin, kuidas ta end aeglaselt sirgu ajas ning väriseva käega endale vastu rinda lõi, lausudes: "Me oleme pattu teinud… Me oleme üle astunud…" See vaga mees kahetses pattu, mida ta ei olnud teinud, sellal kui miljonid kurjategijad kiitlesid oma mõrtsukatööga ning kümned advokaadid – nende hulgas suur hulk juute – otsisid kõikvõimalikke vahendeid, et vabastada iga varas, iga bandiit, iga pettur ja vägistaja. Valukisa käis minust läbi ning ma tundsin häbi enda üle. New Yorgis leidub selliseid pühakuid ning mina olin raisanud aastaid hooradega, paadunud väljapressijatega, vabrikantidega, kes lõbustavad end kutseliste libudega.
Kirjandus väljendas erinevate sõnadega ühte ja sama – me elame tapamajas ja bordellis. Nii on olnud ja nii jääb.
Kuna niinimetatud uus juutlus on tegelikult seesama, mis vana paganlus, täis valet, ahnust ja röövimist, tuli tagasi pöörduda vana juutluse juurde, mis on uuemast uuem.
Kui vildakas on moodne inimene! Ainus, mida ta tahab, on tarvitada looduse kallal vägivalda, ning kui see ei õnnestu, jookseb ta psühhoanalüütiku juurde, et see teda aitaks.
Minus oli ärganud juut. Minus kisendasid juutide sugupõlved: eemale sellest rüvedusest! Põgene roppuse eest, põgene Hitleri ja Stalini ühiskonnast, tsivilisatsioonist, mis on tapamaja ja bordell!
Sugupõlved juute olid põgenenud inkvisitsiooni, mõrtsukate, võllaste, tuleriitade eest. Nad olid põgenenud teiste vastaste, teiste võllaste, teiste inkvisiitorite juurde.
Selline on saatana loomus, et ta ei väsi ega kohku kunagi. Ta ei vannu alla. Ühes raamatus on kirjas, et isegi siis, kui inimene lamab surivoodil ja on hinge heitmas, tuleb kiusaja tema juurde ning keelitab teda jumalateotusele ja -salgamisele.
Kuri tung on nii jultunud, et ta võib ka valgele kasukale teha ettepaneku rikkuda abielu." "Valge kasukas" tähendab rabi. Vanaaja rabid kandsid valgeid lambanahkseid kasukaid.
Aga mulle on kuri tung ja hea tung reaalsed olendid, lausa tegelikkuse kvintessents. Ei ole oluline, kas ma pean neid vaimudeks või muudeks olevusteks. Kuid nad on olemas ning mõjutavad inimest hällist kuni hauani. …ta on tugev nagu raud, sest keha, veri, närvid, emotsiooonid – kõik on tema poolel. Selles maailmas, kus maja ehitamine võtab aasta ning selle purustamine ühe minuti, võimutseb kuri tung. Tema käsutuses on kõik vahendid, kõik jõud.
…inimene mängib saatusega malet. Inimene teeb ühe käigu ning saatus teeb teise käigu. Ning nõnda kestab see senikaua, kui inimene saab mati ning malendid koristatakse ära karpi.
Minus on säilinud juudi häbelikkust, mis on tegelikult moraalne jõud.
Piiblis tõotatakse juutidele, et kuhu meid ka ei aetaks ning pillutataks, kogub Jumal meid uuesti ning viib tagasi maale, mille ta meie isadele oli tõotanud. Jah, Jumal on oma sõna pidanud. Aga keda ta on kokku kogunud? Ta on pillutanud laiali patu ning kogunud kokku sõnniku…
Kui inimene saab oma tahtmise, on tulemus tühine võrreldes selle ettevalmistuste ja ootustega. Nõnda on lugu abielurikkumisega, vargusega, tapmisega, auahnusega, kättemaksuga. Iga üleastumise järel jääb pettumus ja pohmelus.
Soldat, kes on keisri teenistuses, peab kandma keisri vormi, ning see käib ka sõduri kohta, kes teenib Kõigekõrgemat. Kui ma oleksin tol ööl kandnud tema rõivast, ei oleks ma sattunud kiusatusse. See rõivas väljendas otsustavust, kohustust taevariigi vastu. Inimene on loomu poolest säärane, et ta häbeneb inimesi enam kui Jumalat. Kui ta ei pane välja silti, kui ta ei kuuluta kogu maailma ees, kes ja mis ta on, siis osutub ta võimetuks kiusatusele vastu panema.
Mulle oli selge, et toora ja käsuteod ei tähendanud neile inimestele mingit kohustuslikku koormat, iket, mida nad pidid kandma, vaid naudingut. Nende silmis oli see midagi kiretaolist: kirg toora vastu, iha teenida Maailma Isandat, täita kõik tema käsud ning piirata ja kitsendada end üha enam, piirata end nõnda, et kuradil ei oleks vähimatki ligipääsu nendele.
Moodne heebrea keel on täiestli ilmalik. See on küll heebrea keel, aga ei ole püha keel. Keel, mida kasutatakse laeva- ja lennukiehituses, püsside, padrunite ja pommide tootmisel, ei ole püha keel. Moodne heebrea keel on õginud vana, püha keele.
Säärased on mittejuutide ning juudi paganate kohtud, et nad on alati süüdlaste poolel.
Jah, valgustajad olid oma eesmärgi saavutanud: me oleme rahvas nagu kõik teised rahvad. Me toidame oma hinge sellesama sõnnikuga mis nemadki. Me kasvatame edukalt oma tütreid hooradeks. Me anname juba välja ajakirju, kus kirjeldatakse kõigis üksikasjades, milline Hollywoodi hoor magab millise Hollywoodi alfonsiga.
Kogu Tel Aviv oli järelejäänute laager.
Muidugi on Iisrael meie maa ja meie lootus, aga siin on raske välja kannatada nii palju püha keelt, nii palju juutlust.
Ei olnud mingit tõendust, et Jumal äratab üles surnud, teeb terveks haiged, karistab kurjategijaid, tasub õigetele. Kuus miljonit juuti olid põletatud, põrmustatud. Kümned miljonid vaenlased varitsesid Iisraeli riiki, valmis hävitama seda, mis Hitlerist oli järele jäänud.
Mind täitis metsik jälestus maailma ja tsivilisatsiooni vastu, millest ma ise olin üks osa. Mu jälestus oli nii suur, et pidin põgenema nii kaugele kui võimalik. Ma põgenesin, nii nagu loom põgeneb metsatulekahu eest või nagu inimene põgeneb mõrtsuka eest, kes teda taga ajab.
…mu rahvaga on juhtunud suur tragöödia. Jumal valis meid välja kõigi rahvaste hulgast ning tahtis, et me ei teeks nende nurjatusi, kuid peaaegu kogu aeg – vähesed erandid välja arvatud – oleme teinud sedasama, mis tegid tagakiusajad. Meie oleme pattu teinud ning tema on meid karistanud. Tagakiusajad on meid peksnud, tapnud, põletanud ning meie oleme püüdnud jäljendada nende tegusid. Praegusel ajal oleme saanud kõige suurema, kõige rängema hoobi, mille üks rahvas võib saada, kuid isegi sellest ei ole me midagi

admin Kultuur

Iisrael bioloogi pilguga

november 1st, 2004
Comments Off

Horisont juuni 1991

Aleksei Turovski

Mida pikem ja sündmusterohkem on olnud ühe maa ajalugu, seda raskem on määrata piiri, kus lõpeb selle maa loodus ja algab põllumajandus, metsandus, aiandus. Eriti raske aga on seda piiri leida maal, mis üle kolme tuhande aasta on asunud ajalooteede põimikul Vahemere kagurannikul ja on seejuures nii pisike, nagu seda on Iisrael – ligi 1000 ruutkilomeetri võrra väiksema pindalaga kui pool Eestit! Ja kuigi Iisraelis on üle tosina kaitseala, kus loodus on suhteliselt puutumata, ei saa ka nende kohta öelda, et seal on kõik nii nagu Jumal loonud. Viimase kolme aastatuhande jooksul on kümneid, paiguti aga sadu kordi vaheldunud nisupõllud steppidega, oliivipuud ning viinamarjaistandused kaljuste kõrbetega.

397 meetrit allpool mere pinda
Geoloogiliselt moodustab Iisraeli aluspõhja lubjakivikalju. Piki Iisraeli põhja-lõuna telge kulgevad mäeahelikud – tertsiaarse kurrutuse sünnitised. Samast ajastust pärinevad ka Negevi kõrbe mäed, mis tekkisid piki Iisraeli kirde-edela telge toimunud maakoore nihke tulemusel.
Need kaks peamist maakoore lainetust moodustasid kohtudes Jordani jõe ja Surnumere oru ning Akaba lahe Punases meres. Nii tekkis Iisraeli maastiku haruldane vertikaalne mitmekesisus: Ülem-Galilea kaljused mäed, mille suurim kõrgus on 1208 meetrit üle merepinna, tasane rannikuala Vahemere ääres, suur mageveeline Tiberiase ehk Kinnereti järv ehk Galilea meri, mille peegel on 209 meetrit allpool Vahemere pinda, ja lõpuks Judea mägedest ümbritsetud Surnumeri, mille veepind asub 397 meetrit allpool Vahemere pinda. Kogu maal on ainult kolm jõge, mis suvel kunagi ära ei kuiva. Üks neist, Jordani jõgi on suvel oma keskjooksul umbes sama lai kui kevadine Pirita jõgi Leningradi maantee sillla juures.

Toitu jätkus ka kiskjatele
3.-2. aastatuhandel e.m.a. oli Iisrael kaetud suurte metsadega. Mets oli nii rikkalik, et naabruses asuvate Mesopotaamia impeeriumide alatine ja täitmatu vajadus ehituspuidu järele suunas nende huvi Vahemere kaguranniku maadele. Sama kehtis ka vägeva Egiptuse kohta. Tõsi küll – Egiptusel oli ehitusmetsa ka mujalt võtta ja sealkandis huvitas egiptlasi peamiselt Liibanon ja selle mägede hindamatu seedripuit (ainus tõeline seeder ongi liibanoni seeder, Kanadas ja Aasia taigas kasvavad seedermännid).
Iisraelis kasvasid tollal peamiselt tamme- ja männimetsad, rannikualadel pähkli-, saare- ja palmisalud. Tänu metsadele oli ka palju rohkem alalisi jõgesid ja ojasid, nende orgude lopsakas võsa andis varju metssigadele, hirvedele, tasandikel elasid mitmesugused antiloobid, kõrgemal mägedes muflonid ja kaljukitsed.
Niisiis jätkus toitu ka kiskjatele. Aasia lõvi võis Jordani orus ja Judea mägedes kohata veel klassikalisel keskajal. Süüria karu oli küllalt arvukas selleks, et põhjustada tüli Karmeli ja Judea mägede mesinikele, kaera- ja viinamarjakasvatajatele. Viimaseid karusid kohati seal möödunud sajandi 40ndatel aastatel. Vööthüään tülitas karjuseid kogu maal, nii mägimetsades kui ka rannikul – rannikutasandikul nähti neid viimati selle sajandi esimesel poolel. Judea ja Negevi alade gepardid küttisid kaugetel aegadel gaselle, pärast eelmise sajandi keskpaika pole aga Arava tasandikul enam gepardeid nähtud. Kui omal ajal oli leopardiga kohtumine Karmeli või Judea mägedes tavaline sündmus, siis neidki nähti seal viimati 1920. aastatel, Galileas aga 1960. aastatel.
Ning nagu kõikjal mujalgi võimutses sõdade aegu ka neil aladel hunt ja taganes taas pikema rahuaja järel, ei kadunud aga kunagi täielikult

Kõrb tõrjuti tagasi
Põldude eest pidid metsad taganema. Järske kliimamuutusi siiski ei järgnenud, sest metsade asemele istutati osaliselt pähklipuid, plantaane, saari ja papleid, mida eelistati kasutada viinamarjaväätide toena. Kasvatati ka oliivipuid. Nii tõrjuti tagasi kõrbe.

Lood hakkasid muutuma 6. sajandi algusest e.m.a., kui algas suur Babüloonia pealetung. Sõdu oli ju Iisraelis varemgi olnud, kuid nii ränka vapustust – tapmist ja orjusse viimist – polnud nähtud. Just Babüloonia vangipõlvest saadik on kaheteistkümnest Iisraeli hõimust alles jäänud ja kodumaale tagasi tulnud ainult kaks: Jehuda (Juuda) ja Benjamin. Kuid babüloonlased ei säästnud ka sealset loodust. Pärast maa vallutamist raiusid nad maha ja viisid ära suure osa nii Iisraeli metsadest kui ka viljapuudest. Ilmselt sellest ajast hakkaski, esialgu küll väga aeglaselt, muutuma Iisraeli ja Juudamaa kliima.

3.-2. sajandil e.m.a. olid Judea mäed muutunud viljakast maast kõrbeks ja maaharimine oli seal võimalik ainult oaasides ning vajas suuri kaljusse raiutud veehoidlaid. Näiteks olid Herodes Suure rajatud kaljulosside-kindluste Masada ja Herodioni veetsisternid neljakorruselise maja ruumalaga tohutud kaljuõõnsused. Siis tuli Juudi sõda ja ülesõusud Rooma võimu vastu, millede mahasurumiseks kasutasid roomlased totaalset metsa ja oliivisalude maharaiumist – põletatud maa taktikat.

Pärast suurt, Bar Kohba ülesõusu aastatel 132-135 hävitati aga sisemaa metsad ja oliivisalud praktiliselt täiesti. Ja kuigi maa oli veel endiselt viljakas ja kliima soodne, tungis kõrb Judeasse ja Negevisse ning rannikutasandikul tekkisid esimesed sood.

Lõpliku hävingu tõid kitsed!
Islami triumfaalne võidukäik 7. sajandi lõpul Iisraeli loodust eriti ei puutunud, sel ajal oli seal arenenud aiandus. Kuid araabia renessanss varises kokku ning sadakond aastat ristirüütlite käe all viisid Iisraeli oru ja Vahemere ranniku looduse ja ka põllumaad haledasse seisu. Tõeline allakäik algas 13. sajandi lõpust, pärast Bagdadi kalifaadi purustamist mongolite poolt. 15.-16. sajandil kulgesid piki kogu Iisraeli Vahemererannikut sood – väga ohtlikud malaariakolded.
Türklased mõjutasid Iisraeli loodust oluliselt, nad tõid kaasa suured kitsekarjad ja kitsede kasvatamise traditsiooni, mis andiski viimase hoobi maa taimestikule. Asi on selles, et erinevalt lammastest, kes eelistavad paarikümmet rohttaimeliiki, söövad kitsed kõike rohelist, mida kätte saavad. Kits sööb nii roht- kui ka põõsastaimi, noori puid ja isegi samblaid-samblikke. Sealjuures oskab ta suurepäraselt hüpata ja ronida, ka kooldu kasvavate puude tüvedele ja madalatele okstele. Siis pääseski kuivus võimul.
Nii oligi pea kogu Iisrael poolkõrb kuni 20. sajandini. Siis, ja eriti intensiivselt pärast Iisraeli riigi loomist 1948.a. algas suur metsade taastamine; alustati malaariasoode kuivendamist. Viimaseks kasutati eukalüpte, mis on parimad taimed-kuivendajad sooja kliimaga aladel. Nüüd on Iisraeli kliima taas paranemas.

Leidub liike kogu maailmast
Iisraeli istutatud metsad koosnevad peamiselt mändidest. Rannikutasandikul venivad põhjast lõunasse pikad eukalüptisalud, kõikjal on palju küpresse. Linnades, asulates ja külades on aga igal pool palju parke, kus kasvab sadu puulikke, mis on pärit enamasti Austraaliast, aga ka Aafrikast, Lõuna-Ameerikast ja Aasiast. Seal on suuri akaatsiaid, tulbipuid, kummipuid, tamariske ja mitut liiki palme. Eelistatud põõsad on oleandrid – roosad ja valged.
Iisraellaste ühed lemmiktaimed, mille põliskodumaa asub Kesk-Ameerikas, on magusate lopsakate punaste viljadega kaktused, mida kutsutakse zabradeks. Sama nimega hüütakse ka Iisraelis sündinud ja üles kasvanud juute. Nii suurt lugupidamist väärib iisraellaste arvates see palavusele ja kuivusele vastupidav ja oma vägevate okastega hästi kaitstud taim.
Kõige väiksem leopard
Suurtest imetajatest on Iisraelis alles hirved, metssead, gasellid, kaljukitsed, suurtest kiskjatest ainult hunt Judea kõrbes, Negevis ja Aravia tasandikul, vööthüään Ein Gedi oaasini. Surnumere lähedal Ein Gedi oaasis on kaitseala leopardidele. Negevi leopard on kõige väiksem selle liigi 12 alaliigist ja üks haruldasemaid.
Sealsed linnud on enamasti rändurid, kes tulevad talvituma Euroopast. Kohalikud on süüria ja türgi turteltuvid, palestiina kuldnokk, kõrberonk ja mõned teised.
Mürgiseim mürk
Suhteliselt palju on Iisraelis roomajaid, eriti sisalikke. Neid elab kõrbetes, parkides, metsades. Metsades võib kohata agaame, kes ronivad nagu oravad ja isegi hüppavad ühelt männilt teisele. Madusid on vähe, mõni neist on aga väga mürgine, näiteks süüria ehk armeenia rästik.
Siinkohal tuleks märkida veel üht mürgist elukat, kes elab Iisraelis. Nimelt palestiina skorpioni, kes on kõikidest skorpionidest, võibolla isegi kõikidest lühijalgsetest kõige toksilisema mürgiga. Ta on läinud ajalukku väga kurikuulsana: esimestes kibutsides suri sajandi algul nende astlatorkest üle 500 inimese.

Rabab kultuuride vikerkaar
Iisraeli põllumajanduse ammendavaks kirjeldamiseks jääks väheseks ilmselt ka tervest artiklisarjast. Peamine, mis kõigepealt rabab, on erinevate kultuuride vikerkaar. Mööda maanteed sõites vahelduvad 10 minuti vältel apelsinipuude salud, päevalillepõllud, banaaniistandused, oliivipuude salud mäenõlvadel, nisu, kaer, oder.
Teine asjaolu, mis avaldab sügavat muljet, on niisutussüsteemide ulatus. Mitmesajameetrilisi ja isegi mitmekilomeetrisi kastmistorustikke kohtab kõikjal: nii linnaparkides, põldudel, viljapuuaedades kui ka metsades. Kastmissüsteemid töötavad seejuures topeltjuhtimisel. Ühelt poolt juhib kastmist niiskusemõõtja baasil tegutsev kompuuter. Teiselt poolt on väiksema läbimõõduga torude materjal selline, et teatud niiskuse ja temperatuuri juures avanevad torus mikropilud ning vesi imendub piiskadena välja.
Tehnilistest kultuuridest on Iisraelis esikohal puuvill, mille kasvatamine on niivõrd automatiseeritud, et üks hektar nõuab vaid 30 tööpäeva aastas!
Kaovad, sulavad piirid looduse ja inimtegevuse vahel Iisraelis. Veendud selles, kui kohtad sisalikku, kes majesteetlikult kõnnib sinu ees üle tee Jeruusalemma ülikoolis ühes sisehoovis või kui komistad kastmistoru otsa keset männimetsa Galileas. Mulle sai sellel maa aga eriti selgeks, et looduse kaitseks ei ole ükski hind liiga kallis või jõupingutus liiga suur. Ökosüsteemide, inimtegevuse vormide ja isikute arvamuste mitmekesisus on kolmainsus, millele rajaneb ühe maa tervis.

admin Geograafia / loodus

DAVID OISTRAHHI FESTIVAL 2004 rõõmustas

november 1st, 2004

Tänavune Oistrahhi festival tõi Pärnu saalid täis ja pakkus publikule muusikaelamusi, mis ei unune.

David Oistrahhi festivali juured ulatuvad eelmise sajandi keskpaika. Tollal armastasid Pärnus puhata Moskva juudid: muusikud, kirjanikud, teadlased, intelligents. Ka meie aja üks suurimaid viiuldajaid David Oistrahh puhkas Pärnus ja kutsus siia ka oma muusikutest sõpru ja õpilasi, et kohtuda ja puhata, vahetada kogemusi, kõnelda muusikast, ja muidugi koos musitseerida
1970.a. toimunud Beethoveni muusikapäevadest kasvas välja muusikafestival, mis 1978. aastast on seotud David Oistrahhi nimega.
Tänaseks on festival kujunenud kolme nädala pikkuseks keskseks muusikasündmuseks Pärnus, kuhu voolab kokku muusikakuulajate ja -tegijate eliit. Esitatakse helitöid eri ajastutest ja stiilidest – antiigist nüüdisajani, sooloteostest vokaalsümfooniliste suuroopusteni.
Publik, kelle hulgas oli palju välismaiseid puhkajaid, eriti põhjamaadest, sai kuulata maailma muusika kullafondi rahvusvahelise mainega dirigentide, solistide, kooride ja orkestrite esituses.
David Oistrahhi festivali kunstiline juht on aastaid olnud Allar Kaasik. Tema oli ka üks festivali interpreete.

Neeme Järvi Suveakadeemia
Festivali üheks osaks on kujunenud Neeme Järvi Suveakadeemia, mis on magnetiks dirigentidele üle kogu
maailma. Juba neljandat aastat on Oistrahhi festivali raames toimunud Neeme Järvi Suveakadeemia – orkestridirigeerimise rahvusvaheline meistriklass, mida juhendab üks tuntumaid eesti dirigente, maestro Neeme Järvi. Kuulus soome professor Jorma Panula, kes on üles kasvatanud mitu põlve maailmakuulsaid dirigente, on juba kolmel aastal töötanud Neeme Järvi kõrval Suveakadeemia mentorina. See on kursantidele erakordne võimalus õppida korraga kahe suurmeistri taktikepi all ning väljavaade juhatada kuni nelja festivalikontserti. Tänavu oli esimest korda ka kaks uut juhendajat: Paavo Järvi ja Aleksander Dmitrijev.
Aastate jooksul on tudengitel olnud võimalik töötada niisuguste orkestritega nagu Moskva kammerorkester, Pärnu linnaorkester, Edinburghi noorteorkester ja sel aastal ka Peterburi Filharmoonia Akadeemiline sümfooniaorkester.
Sel aastal esimest korda konkureerisid omavahel meistriklassidest aktiivselt osavõtjad võimaluse eest dirigeerida David Oistrahhi festivali kontsertidel.

Europa Festiva
David Oistrahhi festival on tänu Euroopa Komisjoni toetusele oma tegevust tunduvalt laiendanud. Sel aastal korraldab Oistrahhi festival kontsertide sarja Europa Festiva, mida toetab Euroopa Komisjon programmist Culture 2000. Europa Festiva kontserdid toimuvad Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Iirimaal, Poolas, Ungaris ja Itaalias. Neid kontserte kuulis ka Pärnu festivalil.
Kontsertide kõrval hõlmab Europa Festiva ka esituste salvestamist, heliplaatide väljaandmist ning nootide kirjastamist.

Kontserte saatis publikumenu
Nüüd siis lähemalt kontsertidest, mida sai nautida festivali selleaastane arvukas ja rahvusvaheliselt kirju publik.
Kontsertide sarja esimene kontsert oli Pärnu Raekojas, kus esines Arianna Savall, laulja ja harfimängija Hispaaniast.
Avakontsert anti sama päeva õhtul, kus tðellist Natalia Gutman ja viiuldaja Svjatoslav Moroz esinesid Pärnu Linnaorkestri saatel. Dirigent oli Andres Mustonen. Kavas oli Dvorak, Brahms, Ðostakovitð.
Festivali teisel päeval oli Eliisabeti kirikus kontsert antiik-Kreeka muusikast aastast 450 eKr.
Järgmisena oli Eliisabeti kirikus kavas öökontsert, kus esines flötist Rootsist Anders Jonhäll, tðellist Allar Kaasik ja orelil Markku Mäkinen esitasid Nilssoni, Tüüri, Sibeliuse jt helitöid.
Löökpilliansambel Kroumata Rootsist esitas muusikat väga erinevatelt autoritelt.
Instrumentalistid Tanel Joamets ja Lasse Joamets Eestist ning Juoni Suuronen Soomest esitasid Schumanni, Francki, Brahmsi ja Dvoraki helindeid.
Iiri, ðoti, saksa, prantsuse ja inglise 15.-21. sajandi muusikat kandsid ette iirlased: Maya Homburger, Siobhan Armstrong, Sarah Cunningham, Barry Guy, Malcolm Proud.

Kaugeimad külalised olid Iisraelist
Aleksander Knaifeli autoriõhtu öökontserdil osales Hortus Musicus Andres Mustoneni dirigeerimisel.
Sel aastal sai kuulda Läti riiklikku koori, dirigent oli Maris Sirmais. Reka Szilvay viiulil ja Raija Kerppo klaveril Soomest esitasid Schuberti, Schulhoffi, Janaceki ja Beethoveni helitöid.
Pärnust pärit metsosopran Külli Tomingas, pianist Soomest Antti Siirala ja Kaunase keelpillikvartett andsid kontserdi Pärnu raekojas.
Festivali ühed kaugemad esinejad olid Vadim Gluzman viiulil ja Angela Yoffe klaveril Iisraelist. Vadim Gluzman andis ka iseseisva kontserdi Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri saatel, dirigeeris Paavo Järvi.
Üks kõige publikurohkemaid kontserte oli Eliisabeti kirikus, kui sai kuulata Moskva patriarhaadi koori ja Moskva kammerorkestrit. Solistidena esinesid sopran Kaia Urb, flötist Neeme Punder, tðellist Allar Kaasik, dirigeeris Anatoli Grindenko.
Stravinski keelpillikvartett Venemaalt esitas virtuooslikult Tobiase ja Ðostakovitði muusikat.
Peterburi Filharmoonia Akadeemiline Sümfooniaorkester mängiss Aleksander Dmitrijevi dirigeerimisel Dvoraki ja Brahmsi muusikat, klaveril esines Antti Siirala. Publiku vastuvõtt oli erakordselt soe.
Filharmoonia Akadeemiline Sümfooniaorkester ja riiklik koor “Latvia” esitasid Dvoraki muusikat.
Pärnu LInnaorkestri saatel esinesid festivali ühed noorimad osavõtjad Holger Kaasik tðellol ja Vytautas Giedraitis klarnetil.
Neeme Järvi Suveakadeemia lõppkontserdil "100 aastat Antonin Dvoraki surmast" esinesid Peterburi filharmoonia sümfooniaorkester, Marko Martin klaveril ja Baiba Skride viiulil. Dirigeerisid Neeme Järvi Suveakadeemia neli parimat dirigenti.
Läti Riiklik Koor ja Peterburi Filharmoonia Akadeemiline Sümfooniaorkester Neeme Järvi dirigeerimisel andsid festivalile võimsa lõppakordi.
Ja päris viimased David Oistrahhi festivali helid kõlasid Pärnu raekojas, kui Jian Wang, Maarika Järvi (flööt), Marko Martin ja Ülo Kaadu (viiul) esitasid Singi, Dvoraki, Mägi, Bachi ja Martinu helitöid.
Nii palju häid muusikat ja muusikuid – kõik see meenutas legendaarset David Oistrahhi, kelle kunst elab üle ajastute ja riikide.

admin Kultuur

AVI BENJAMIN: "Mulle meeldib sõita Tallinna iisraellasena."

november 1st, 2004

Tõlkija: Piret Udikas

Pärast muusikali "Saatan Moskvas" etendust “Estonia” kontserdisaalis andis muusikali autor, Iisraeli üks tuntumaid ja põnevamaid heliloojaid intervjuu Eesti juudi kogukonna väljaandele "Haðahhar". Avaldame selle.
Millised tunded valdavad teid kui autorit, kui pärast 13aastast lahusolekut oma endisest kodumaast olete jälginud oma muusikali esiettekannet Eestis?
Neid tundeid on raske kirjeldada. Õigemini näib, et mul ei ole üldse mitte mingisuguseid tundeid. Istusin saalis ja olin niivõrd erutatud, et põgenesin sealt kohe pärast kontserti ja vastuvõttu. Kõik läksid restoranidesse õhtustama, aga mul oli vaja olla kasvõi tunnike omaette, et korrastada mõtteid ja taibata, mis juhtus.
Kas see soe vastuvõtt, millega meie muidu üsna vaoshoitud publik muusikali vastu võttis, vastas teie ootustele?
Kujutage ette, mul ei olnud üldse mitte mingisuguseid ootusi. Kui palju kordi olin ma Tel Avivis ette kujutanud, kuidas läheb siinne etendus, kuidas tulevad lavale orkester ja lauljad, kuidas kustub valgus ja… siis hakkas süda nii metsikult lööma, et saabus peaaegu mäluauk – ei mäleta midagi, ei näe midagi. Muidugi ei suutnud ma seda kõike ette kujutada. Ehk ei jätkunud lihtsalt ettekujutusvõimet. Kindlasti olin kontserdil õnnelik selle üle, kuidas publik selle vastu võttis. Mind rõõmustas, et saal oli täis. Seal oli inimesi, keda ma ei olnud 15-20 aastat näinud, mu sõpru, muusikuid. Mulle tegi rõõmu, et oli palju omasid, juute. Aga oli ka rõõm näha kontserdil uusi nägusid.
Kuidas valmis see M. Bulgakovi romaani "Meister ja Margarita" alusel loodud muusikal? Tavaliselt teose teistkordsel, küpsemas eas lugemisel avastame selles hoopis uusi rikkusi?
Kõik läks üsnagi juhuslikult. See täiesti geniaalne, paradoksaalne idee kuulub reþissöörile, kellega koos töötan, teatri "Gesher" kunstilisele juhile Jevgeni Arjele. Kui arutasime temaga ei tea mitmendat korda, et poleks paha tuua lavale mingi muusikal, siis hakkasime rääkima sellest, et selle aluseks peaks olema teema, mida ei peeta muusikali jaoks isegi sobivaks. Näiteks "Meister ja Margarita" – suurepärane pealkiri, aga muusikali jaoks nagu ei sobi. Ütlesin talle kohe, et miks siis ei sobi, mõtleme selle üle. Ja see idee, mis alguses paistis täiesti absurdne – romaan niivõrd dramaatilise tegevusega – hakkas mulle meeldima üha enam ja enam. Töötasin selle kallal neli aastat. Kolm aastat ettevalmistust ja aasta tööd muusikalise materjaliga. Loomulikult romaani lugemine Iisraelis oli hoopis midagi muud kui siin. Iisraelis hakkad tunnetama hoopis teisi aktsente. Nõukogude ajal oli see kultusromaan. Suurt huvi äratasid need Moskva etendused, mis lähtusid farsilikust, nn Zoðtðenko stiilist. Meile oli see kõik nii omane – kogu see korruptsioon, nõukogulik maffia, mida Bulgakov sellise groteskiga käsitles. Kuid nüüd olen tundnud, et see romaan on aktuaalne ka täna, kuid mitte enam sellel Moskva liinil. See romaan on hoopis teistest, palju sügavamatest asjadest, mida ma tookord selles romaanis isegi ei näinud ega mõistnud.
Kas see, et lugesite seda romaani Iisraelis, andiski teile võime näha seda teistsugusena?
Täpselt nii. Varem nägin üht, seda Moskva liini. Minu jaoks, kes ma olin kasvanud ja kasvatatud juudi keskkonnas – ei pakkunud Jeesuse isiksus erilist huvi, ta lihtsalt näis mulle kellenagi, kes kandis endas headust. Ja alles siis, kui avastasin ennast elavat Iisraelis ja üle lugemas Bulgakovi, sain aru, et selle romaani, mille kirjutas Bulgakov, kirjutas tegelikult Meister, see ei ole ainult Jeðua lugu, see on Pilaatuse lugu, see on reetmise enda lugu. See teema on väga aktuaalne sõltumata sellest, millisel kujul ta on antud.
Minul kui vaatajal tekkis selline tunne, et muusikalis oli tugevdatud valiku moment, mida kangelased peavad tegema. See valik määrab nende saatuse. Pilaatuse valik, Margarita valik jne. Eriti on see märgatav finaalis.
Kindlasti. Muusikali, nagu romaanigi finaalis oli minu jaoks eriti tähtis, et kõik liinid, mis ristuvad ja realiseeruvad – Jeruusalemma oma, fantasmagooriline, armastuse, Moskva – et need ühineksid lõpus geniaalselt, mis on nii omane näiteks aformismis "Käsikirjad ei põle". See kõlab nagu üleskutse. See on erakordselt helge, jumalik romaan. Kahjuks, Venemaalt on kuulda, et see on romaan, mis toob õnnetust, et parem on seda mitte puudutada, see on saatanlik. Mulle näib, et inimesed lähenevad sellele romaanile valesti, valest küljest. ja sellepärast see romaan võibki kätte maksta. On tarvis lihtsalt mõista selle teose kõgie sügavamaid sügavusi.
Miks räägitakse muusikalis ivriidis? Vene Bulgakov – ja järsku ivriidi keel?
See ei ole mingi eriline sisuline kontseptsioon. Reaalsus dikteerib selle. Asi on selles, et selle muusikali originaal on kirjutatud ivriidis. Selleks, et see kõlaks mingis teises keeles, on tarvis kogu poeetiline tekst ivriidist üle kanda, aga muusika on juba olemas. See on hullumeene töö. Ja mulle näib, et ka mitte vajalik. See on suurepärane ivriidikeelne tekst. Selle on loonud Iisraeli suurepärane laulik Jehud Manor, kes on kirjutanud tekste väga headele asjadele, mis Iisraelis on olnud, juba 60. aastaist alates. Ta on legendaarne isiksus. Loen ennast õnneseente hulka, et olen saanud temaga koos töötada. Ta tahtis väga Eestisse tulla, kuid kahjuks ei saanud. Ma ei arva, et see tekst tuleks tõlkida. Seda enam, et leiti sobiv võimalus nagu kontserdilgi, et kiiluna tungib sisse eesti keel. Riias mängime samuti tõlkega, seekord vene keelde. See on hea võimalus harjutada enne kontserti Moskvas. Seal ollakse sellest lavastusest väga huvitatud. Ja köidab kõige enam see, et iisraellased toovad Venemaale ivriidikeelse "Meistri ja Margarita". Loodan, et see õnnestub. Kõik on Jumala kätes.
Muusikalis on stseen, kui Leevi Matteus ristitakse. Kas Iisraelis ei olnud mingeid etteheiteid?
Ei, ei olnud. Siin me kuuleme muusikat ja näeme füüsilist liikumist. Siin on tekst, väga tähtis ja mis on astunud, ma ütleksin, kolmandasse plaani. Leevi Matteus – see on inimene, kellest tekkiski kristiaanlus jaalgas kristlus. Minu nägemuse järgi, Bulgakovi versioonis sõlmis Pontius Pilaatus lepingu Leevi Matteusega. Ta otsustas ennast süüst puhtaks pesta. Bulgakovi versiooni järgi ei olegi aru saada, kes on süüdi Jeesuse surmas. Meile, juutidele on see hästi teada.
Juudi traditsioon põhimõtteliselt väldib kõike, mis on seotud kristlusega, kuid seda küllaltki arusaadavail põhjusil. Arvan, et selline inimene elas tõepoolest. See aeg oli juutidele väga rahutu. Inimesi, kes nimetasid end messiaks, oli palju. Jeesus oli nähtavasti üks neist.
Sellele solistide ja orkestri koosseisule ei olnud jäetud kuigi palju aega, et koos töötada ja luua ühtne ansambel laval. Teie hinnang nende tööle?
Toimus midagi uskumatut. Proove nagu ei oleks vähe olnud, kuid mitte sellise väga keerulise teose jaoks, millesse on nii palju integreeritud: eestlased peavad laulma ivriidi keeles, iisraellased peavad lülituma tegevusse eestikeelsete repliikide peale. Pilaatus Sassi Kesheti esituses õppis koguni ära mõned fraasid eesti keeles. Arvan, et see kõik läks nii sellepärast, et nendega oli Jumal.
Viimane väljarände laine tõi Iisraeli väga palju muusikuid. Ehkki konkurents on tugevnenud, Teil on õnnestunud end näidata ja saavutada tunnustusi, sellest kõneleb selget keelt teile omistatud aasta parima muusiku tiitel Iisraelis. Kuidas teil on õnnestunud selles muusikute armees mitte lahustuda?
Esiteks, väga paljud on saanud ennast näidata. Ütleksin, et need, kes on tahtnud end teostada, on seda ka teinud. Mulle tundub, et mitte ainult Iisraelis, vaid igal pool tegutseb väga lihtne algoritm: inimene leiab endale alati professionaalset rakendust, kui ta ei ole esiteks idioot ja teiseks laisk. Ongi kogu tarkus. Ja väga palju tööd. On möödunud juba 13 aastat, kui elan Iisraelis. See on üsna pikk aeg. Võib rääkida ka tulemustest. Ütleksin, et see konsert ongi kokkuvõte minu 13aastasest tegevusest Iisraelis.
Kas seda võib siis nimetada siinse publiku ees nagu omamoodi aruandeks? Kas see on teie esimene etendus Eestis pärast äraminekut?
Neil aastatel olen käinud Eestis vaid eraviisiliselt. Nüüd tulin teises osas. Jah, seda võib ehk nimetada ka aruandeks. Kuid nimetaksin seda kõige vastutusrikkamaks aruandeks, mis minu elus on olnud, sest nägin, et saalis oli kogu Tallinna muusika eliit, paljud inimesed vanemast põlvkonnast, kes olid mu õpetajad, paljud neist, kellega koos õppisin. Praegu tegutsevad nad kõik muusikutena. Oli väga meeldiv neid kõiki näha. See oli suur vastutus nende ees.
Teie tulek Eestisse ja kontsert ei jäänud tähelepanuta. Peale intervjuude ajalehtedes, eesti publikule imponeeris see, et Te esinesite Eesti televisioonis ivriidi keeles. Teie kontsert oli antud "Diplomaatiliste nootide" raames ja esindas Iisraeli kultuuri. Iisraeli suursaadik Eestis nimetas seda Eesti ja Iisraeli kultuurivahetuse mäetipuks. Kas Teil on mingeid plaane, mis on seotud Eestiga?
Kindlasti. Eestlased on väga asjalikud ja täpsed partnerid, kellega on väga mõnus asju ajada. Midagi konkreetset praegu öelda ei oska, vaatame, mida Jumal tahab.
Ja traditsiooniline küsimus teie plaanide kohta lähiajal?
Plaane on palju. Peamine on jälgida, et need realiseeruksid. See on kõige tähtsam. Töötan teatris, sellepärast osa oma elust annan temale. Teatriga sõidamegi juulis etendustega Singeri teoste ainetel "Ori" ja "Ðoða" esinema New Yorki Lincolni keskusesse. Need on meie jaoks väga tähtsad etendused. Me ei esine New Yorgis esimest korda. Aga detsembris, nagu ma olen asjast aru saanud, on väga suur tõenäosus, et tuleme etendustega "Ori" ja "Ðoða” Tallinna. Praegu käivad läbirääkimised ja 100protsendilist kindlust veel ei ole.
Aga teatriga seotud plaanide kõrval on olemas ka mu isiklikud plaanid, mis on seotud instrumentaalmuusikaga. Aasta tagasi oli minu sümfoonia esiettekanne. Praegu tegelengi sümfoonilise muusikaga. Nii et plaane on tohutult palju. Ilma tööta ma ei istu. Peab vaid vaatama, et jõuaks kõik ära teha.
Ja missugused muljed jäid teil Tallinnast? Kas siin on palju muutunud?
Ma ei ole siin olnud 9-10 aastat. Ma ei tunne igatsust Tallinna järele. Pean aga ütlema, et mul on väga meeldiv tulla Tallinnasse iisraellasena. Tunnen end siin imehästi. Aga kui televisioonis minult küsiti, kas ma tahaksin tulla siia tagasi, siis vastasin – mitte mingil juhul. Olen aru saanud, et minu kodumaa on Iisrael. Olen õnnelik, kui saan töö asjus küllalt sageli siia tulla. Sest iga tööalane kontakt annab võimaluse ringi sõita, kolleegidega kohtuda, siin on palju häid muusikuid, inimesi, keda ma hästi tunnen. Kuna ma räägin hästi eesti keelt, siis on Tallinn alati minu huvide keskuses. Aga kui ma siin olin, tekkis mul tunne, nagu polekski ma siit ära sõitnud. Mõned uued ehitised Tallinna südames ei ole muutnud tema olemust ega inimesi, kes siin elavad.

admin Kultuur

SADA TUHAT PALVEVASTUST – juutide tagasipöördumine koju

november 1st, 2004
Comments Off

Tekste Ebenezeri juubeliväljaandest

Tänu sõnakuulelikkusele ja usule
Ebenezer (Ebenezer Emergency Fund International) alustas tööd tänu ühe mehe sõnakuulelikkusele ja usule – see mees oli Ðveitsi ärimees Gustav Scheller. Lahesõja päevil 1991.a. ütles Jumal Gustavile: "Nüüd on käes aeg aidata mu rahval minna koju Iisraeli." Just põhjamaalt – tookordsest Nõukogude Liidust. "Vaata, ma toon nad põhjamaalt ja kogun nad maa viimseist äärist; nende hulgas on üheskoos pimedaid ja jalutumaid, rasedaid ja sünnitajaid: suure hulgana tulevad nad siia tagasi!"(Jr 31:8)
Nii sündiski Ebenezer, varsti, Juudi Agentuuri finantseerimisel, jõudsid Tel Avivi Budapesti ja Varssari kaudu 720 juuti.
Seejärel andis Jumal nõu viia oma rahvas koju laevadel. Jälle tänu Gustav Schelleri sõnakuulelikkusele ja usule sai see teoks. Kahe kuuga viidi Odessa kaudu üle Musta mere Haifa sadamasse 1400 juuti.
1993.aastast, kui Ebenezer üüris Ukraina laeva Dmitri Ðostakovitð, sai laevatee peamiseks viisiks juutide toomisel Pühale Maale. Iisraeli enda laevaga “Jasmine” viidi 2003. aasta oktoobriks Iisraeli 100 000 juuti.
Paljud juudid aidati jõuda Tel Avivi lennukiga Juudi Agentuuri sponsoreerimisel paljudest endise N Liidu paikadest, ka Kaug-Idast, Siberist, Kesk-Aasia viiest riigist: Kasahstanist, Kõrgõstanist, Uzbekistanist, Tadþikistanist ja Turkmeeniast, samuti Armeeniast, Gruusiast, Moldovast ja Valgevenest.
Ebenezeril on kontorid Inglismaal, USAs, Ðveitsis ning kaastöölised 23 riigis. Paljudes paikades asuvad baasid, mille kaudu töötajad ja vabatahtlike meeskonnad üle maailma otsivad juute ja näitavad neile vastavalt Piiblile teed koju.
Lisaks annavad Ebenezeri kaastöötajad humanitaarabi, samuti aitavad kristlased toiduabi, riietuse ja meditsiiiniabiga ning muudel aladel.
Juutide kojupöördumist on oluline mõista ja kaasa aidata kristlastel, sest nemad peaksid mõistma, et meie juured on sügaval valitud rahva saatuses, ja kui me aitame kaasa juutide kojupöördumisele, täidame me Tema suurt missiooni.

Jumala igavesed tõotused Iisraelile
Vana Testamendi 39 raamatus, mis pandi kirja paljude sajandite jooksul, näeme hämmastavalt püsivat teemat: Jumala kutse, leping on ühe mehe ja tema järglaste peal. Aadama järglased degenereerusid jumalatuks sugupõlveks, kelle iga mõte oli üksnes kuri. Põlvkonnad, kes sündisid enne Noad, käitusid üha enam väljakutsuvalt Jumala suhtes.
Jumal sirutus alla Mesopotaamiasse ja valis mehe, kelles nägi oma rahva arengut.
Tema ülesanne oli "olla valgus rahvastele" (Js 42:6), näidates, et Jumal on õiglane ja hea, kes on väärt kiitust ja kummardamist.
Jumala sõnad Aabrahamile on otsesed ja lihtsad: kui nad käivad Tema teedel, Ta õnnistab neid. Jumal lubas samuti õnnistada igaüht, kes õnnistab Aabrahami.
Just meie päevil on need õnnistused täitumas . Meie Jumal liigub taevas ja maa peal, et viia täide iga oma tõotus. Iga tema sõna saab igaveseks tõeks.
Iisraeli taastamine on piisavaks aluseks, et mõista, mis toimub täna. Tema rahvas, Tema leping, Tema maa tõestab ajastute lõppu ja Issanda tagasipöördumist.

admin Sionism

Väike karjuke, ära karda Iisraeli toetada

november 1st, 2004

Eestis on kaks organisatsiooni, kelle peamine püüe on toetada, trööstida, õnnistada, aidata, lohutada, armastada Iisraeli ja tema rahvast. Need on Iisraeli Sõbrad Tartus ja Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakond Tallinnas ning tema ümber koondunud Iisraeli sõbrad.
Kui aga vaadata maailma, ei peaks Eesti Iisraeli sõbrad tundma end "väikese karjukesena", sest Euroopas ja maailmas on Iisraeli aktiivseid organisatsioone ja ühendusi hoopis rohkem. Tuntumatest mainigem
Christian Friends of Israel (Iisraeli kristlikud sõbrad), Christian Israel Public Affairs Committee (Iisraeli rahvusvaheliste kristlike suhete komitee), Ebenezer Emergency Fund (Ebenezeri Abistamise Fond), David Noakes, Exobus Project, Hatikvah Film Foundation, Jeruusalemma Rahvusvaheline Kristlik Suursaatkond, Joseph Storehouse Trust, Prayer for Israel jne.
Tegelikult võiks ja peaks kogu Jumala rahvas armastama ja aitama Iisraeli talle väga kitsal ajal, nagu praegune.

Suurimad juutide kogukonnad maailmas
Kõige enam juute, üle 6 miljoni elab Ameerika Ühendriikides ja Iisraelis; üle 500 000 elab Prantsusmaal; üle 300 000 Kanadas ja Venemaal; üle 200 000 Inglismaal ja Lõuna-Aafrikas; üle 100 000 Ladina-Ameerikas, Saksamaal, Lõuna-Aafrikas, Austraalias; üle 30 000 Itaalias, Madalmaades, Valgevenes, Ungaris, üle 10 000 Rootsis, Kesk-Aasia riikides, Türgis, Iraanis jm.
Linnades elab kõige enab juute USAs: New Yorkis 1 900 000, Los Angeleses 585 000, Miamis 535 000. Pariisis elab 350 000 juuti, USA linnades Philadelphias 315 000, Chicagos 250 000, Bostonis 225 000, San Franciscos 210 000, Londonis 200 000, Moskvas 180 000, Torontos 175 000, Buenos Aireses (Argentina) 165 000, Washingtonis 100 000, Kiievis 100 000, Montrealis 100 000, St Peterburis 80 000.

admin Lühisõnumid

ESIMENE HOLOKAUSTISEMINAR ajalooõpetajatele

november 1st, 2004

Piret Udikas

Esimest korda Eesti ajaloos toimus Tallinnas holokaustiteemaline seminar Eesti ajalooõpetajatele. Selle korraldasid Jaan Tõnissoni Instituut, International Rask Force, Forum För Levande Historia (Elava Ajaloo Foorum), Eesti Ajalooõpetajate Selts.
Hävitatud juudi kogukonnad
Koolituse alguses üritasid seminaristid Forum för Levande Historia õppejõu Christer Mattsoni näidatud fotol ära mõistatada, millega on tegemist.
"Mets. Tavaline mets," kõlasid esimesed vastused.
"Mingi aed…"
"Kas kivikalme?"
"Surnuaed?"
Tõesti, see ta on – metsa ja unustusse kasvanud juudi surnuaed Narvas. Samuti nagu on metsistunud mitmed olulised lõigud meie lähiajaloost. Kultuuriliselt, vaimselt rikast juudi kogukonda ei ole enam Narvas, Tartus, Pärnus ega mujalgi Eestis. On vaid killud sellest, mis kunagi oli.
Seminaristid kohtusid kaholokaustis ellujäänu – Semjon Umanskiga. Tema pikk tunnistus oma perekonna saatusest läbi holokausti oli tulvil jutustusi inimestest. Inimestest, kes aitasid, ulatasid leivapätsi, andsid peavarju ja inimestest, kes peksid, arreteerisid. Õnnekombel jäi ta selles kohutavas hävingus ellu.

Miks nad läksid roimadega kaasa?
Saksa filosoofi T. W. Adorno kuulus artikkel "Haridus pärast Auschwitzi" algab sõnadega: "Esimene nõue, mis tuleb esitada ükskõik missugusele haridusele, on see, et haridus ei tohi kunagi lubada veel ühe Auschwitzi kordumist. See nõudmine varjutab kõik muu."
Elava ajaloo projekt püüdleb selle poole, et tõsta õpilaste ja teiste gruppide hulgas teadlikkust holokausti ajaloost kui vahendist, mis aitab võidelda rassismi, natsismi ja ksenofoobia vastu. Ülesanne seisneb nende mehhanismide väljaselgitamises, mis olid olulise tähtsusega holokausti kujunemises ning asetavad nad suhtesse kaasaegse ühiskonnaga. Kas nad on endiselt veel meiega? Kui jah, siis kuidas nad tegutsevad? Milline on minu kui õpilase, kui õpetaja, kui kodaniku suhtumine nendesse mehhanismidesse?
Ajaloolistes teostes, kus on käsitletud 101. politsei tagavarapataljoni tegevust Poolas, võib näha erinevaid seisukohti. 20 aastat pärast sõda toimunud ülekuulamiste protokollid pataljoni sõjaaegse tegevuse uurimisest seletavad nii mõndagi. Küsimus oli valikus: kas sõdurid tulistasid juutide pihta sellepärast, et nad olid antisemiitlikult meelestatud või tulenes nende valik karistuse kartusest.
Tavaarvamus on, et natsionaalsotsialistlik riik tekitas vägivalla abil pealtvaatajaid, ähvardas inimesi ja immutas neid läbi vägivallaga. See on osa tegelikkusest, kuid mitte kogu tõde – süsteemi loomisele aitasid kaasa pealtvaatajad, kes hämmastavalt suutsid toimunuga kohastuda ja sellega kaasa minna.
Holokausti allikaid kaardistades tuleb meil keskenduda üksikisiku moraalsele vastutusele. Seda tuleb otsida elusfääri ja süsteemi vastastikuses toimes. Kas koduperenaist Müllerit sunniti osalema elanikkonna registri kontrollimisel, kus tema ülesandeks oli märkida ära juudi rahvusest elanikud? Ei sunnitud. Miks ta seda tegi? Kas ta oli antisemiit või vajas raha? Ta ei võinud 1935.a. teada, milliseks kujuneb juutide saatus? Kuid ta oleks võinud teada, et juudid ei oleks saanud mingit kasu sellest, kui nad jäetakse ilma kodakondsusest või kui neil keelatakse osalemine paljudes eluvaldkondades. Samuti oleks ta võinud mõista seda, et tema roll oli muuta lihtsamaks juutide väljaselgitamist. Ta kohandus antisemiitliku süsteemiga, kuigi ta ise ei tarvitsenud olla antisemiit.

Gaas, mis tappis miljoneid – Zyklon B
Kas inimene suudab kohanduda tööga, millesse ta ei usu ainüksi raha pärast? Seda juhtub ju kogu aeg!
Probleem on selles, et moraal on lahutatud tegudest. Kui uskuda sotsioloog Zigmund Baumani, siis me ajame sisu ja vormi segamini. Vastutustundlik on selline isik, kes läheb iga päev õigel ajal tööle, aga tema töö võib seisneda maamiinide tootmises.
Dr Bruno Teshcile kuulus Saksamaal Dessaus firma Tesch&Stabenow. Firma sai 1941.a. tellimuse SS peakorterilt toota suurtes kogustes putukamürki gaas Zyklon B-d. Tellimuse juures oli tingimus, et firma ei lisaks toodangule tavapärast lõhnaainet, mis hoiatas inimesi mürkgaasi eest, sest gaas oli seekord ette nähtud inimeste tapmiseks. Bruno Tesch täitis selle soovi ja tootis suure koguse gaasi, mis läks peamiselt Auschwitz-Birkenausse, kus seda kasutati rohkem kui miljoni inimese tapmiseks. Sõja järel mõistis kohus Teschi surma ning ta hukati poomise teel.
Kas Bruno Tesch oli inimkoletis või ta lihtsalt elas koletuslikus ühiskonnas? See küsimus ei puuduta ainuüksi teda, vaid paljusid sakslasi ja teiste riikide kodanikke, kes olid seotud holokaustiga.
Lea Roshkowsky, Iisraeli Yad Vashemi töötaja pidas seminaril mitu loengut. Pigem mitte loengut, vaid vestlust. Ta ütles, et Iisraelis on väsimus ja tüdimus holokaustist.
Sügava kaasaelamisega jälgiti Irina Stelmachi filmi "Su nimi olgu Iisrael". Filmivaatamise juhatas sisse Margit Saks.

Holokaust – Euroopa trauma
Ajaloolane David Vseviov rääkis, et kuigi mitte keegi meist ei ole saanud oma rahvust valida, viis juudi rahva surma just nende rahvus. Näiteks juudi professor Saksamaal oli ju Saksamaale lojaalne, kasulik kodanik. Kuid natsist politseinik sülitas professorile näkku. "Holokaust ei ole juudiprobleem. Surnutel ei ole probleeme. See on Euroopa tuleviku, Euroopa tsivilisatsiooni probleem."
Holokaust muutis Euroopat igaveseks, enamik juudi kogukondi kadusid ning tänaseks on alles vaid Euroopa juudikogukondade killud.
Christer Mattson rõhutas: holokaust on Euroopa trauma. Siin peitub ka vastus küsimusele, miks õpetada holokausti? Seda ei vaja miljonid tapetud juudid, mustlased, puuetega inimesed, jehoova tunnistajad. Seda vajame meie, elavad, meie – pealtvaatajad.
Holokaust oli veelahkme tähendusega sündmus – mitte ainult 20. sajandi jaoks, vaid kogu inimkonna ajaloos. See oli pretsedenditu katse mõrvata terve rahvus ja hävitada tema kultuur. Holokausti on vaja tundma õppida, sest see kõigutas tsivilisatsiooni aluseid.
Holokausti põhjalik uurimine aitab õpilastel mõelda võimu kasutamisest ja kuritarvitamisest, indiviidide, organisatsioonide, ja rahvaste rollidest ja vastutusest, kui nad puutuvad kokku inimõiguste rikkumistega.
Holokausti õppimine aitab arendada õpilastel arusaamist eelarvamuste, rassismi, antisemitismi ja stereotüüpide kujunemisest ja hargnemistest ükskõik millises ühiskonnas. See aitab süvendada arusaamist, et pluralistlikus ühiskonnas kujutab mitmekesisus endast väärtust, samuti ergutada arusaamist vähemuste olukorrast.
Holokaust annab konteksti selliste ohtude uurimiseks, kus inimesed jäävad ükskõikseks ja ei astu välja teiste rõhumise vastu.

Olid kurjategijad, olid ohvrid, olid pealtvaatajad
Seminari teine päev viis ajalooõpetajad Kalevi-Liivale. Enne tegi buss peatuse SAS Radissoni hotelli ees. Kunagi asus siin Tallinna juudi sünagoog, nüüd uhked äri-, lõbustus-, pangahooned.
Mets, mille vahel looklev tee viis meid Kalevi-Liivale, oli sünge. Jõuame lagendikule. Kõikjal õitseb kanarbik. On sügis. Eesti sügis. 60 aastat tagasi oli siin samuti sügis. Ei kasvanud rahuaja kanarbik, siin voolas veri. Tuhandete süütute Euroopa juutide veri.
Mida arvavad süngest teemast õpetajad? Osasid jätab see ükskõikseks, kahjuks ei ole võimalik seda varjata. Kuid suurem osa õpetajatest on kuuldust-nähtust liigutatud ja shokeeritud.
Seminari lõpus, töökodades jõuti sellistele järeldustele. Ajalool on omadus korduda, nii et pole mingit kindlust, et see ei võiks juhtuda ka holokausti puhul.
Kui natsid ajasid juudi naised ja lapsed sohu, et nad seal upuksid, ja kui nad ei uppunud, siis nad tapsid kaitsetud inimesed, seisid tavalised eurooplased kõrval ja vaatasid seda kõike pealt.
Kuid kollektiivset süüd ei ole olemas. Olid kurjategijad, kes tapsid, olid ohvrid ja olid pealtvaatajad.

HITLERI TESTAMENDIST
29. APRILL 1945.
"Enne kõike muud kutsun ma üles rahva juhtkonda ja neid, kes teda järgivad, pidama suurima hoolega silmas rassilisi seadusi, võidelda halastamatult kõigi rahvaste mürgitajate vastu, rahvusvahelise juutkonna vastu.”

admin Tunnistused

MÄLU MISSIOON

november 1st, 2004
Comments Off

Benjamin Anolik (Katkendeid uuest raamatust)

Autor Benjamin Anolik sündis 1926.a. Leedus. Kui ta oli 15aastane, hõivasid tema kodulinna Vilno (Vilniuse) natsid.
Sõjatules hukkusid Benjamini vanemad, ta kaotas samuti oma sugulased ja sõbrad. Tema noorus möödus getos ja faðistlikes koonduslaagrites. Ta käis läbi Eesti kuue koonduslaagri. Imekombel õnnestus Benjaminil ellu jääda.
1949.a. asus B. Anolik elama Iisraeli ja oli üks kibutsi "Beit Lohamei ha-Gettaot "( "Getovõitlejate" kibuts) asutajatest, seal elab ja töötab ta siiani. See kibuts on väga hästi tuntud kogu Iisraelis, sest sinna on rajatud ainulaadne muuseum – "Getovõitlejate Kodu", mis on pühendatud Jitshok Katzenelsonile. See muuseum, nagu ka memoriaalinstituut Yad Vashem Jeruusalemmas, kogub ja uurib materjale Teises maailmasõjas massiliselt tapetud juutide kohta.

Teekond läbi Eesti koonduslaagrite
Sõitsime kolm ööpäeva, ilma peatusteta. Meie tee viis läbi vaiksete külade. Näis, et mingit sõda ei ole. Imestasin: kas tõesti võib olla sellist vaikust! Unistasin sellest, et sõda lõpeb ja ka mina hakkan elama rahulikku elu.
Saabusime Eestisse. Sakslased olid sellele väikesele maale teinud juba kümneid töölaagreid, kus vangideks olid juudid. Mina käisin läbi kuuest sellisest laagrist.
Meid laaditi maha Vaivaras. Laager oli piiratud okastraadiga, selle taga oli näha barakke. Silmasin tuttavaid nägusid, need inimesed olid varem Vilniuse getost ära viidud. Nad rääkisid, et see on läbikäigulaager. Sakslased käskisid asjad ära anda. Kui keegi käsku ei täitnud, lasti ta kohapeal maha. Söögiks saime päevas kolm viilu leiba, vesist suppi ja väikese tüki margariini nii halva lõhnaga, et meie seas ei olnud kedagi, kel oleks olnud tahtmist seda maitsta. Kunagi elus ei olnud ma näinud midagi nii vastikut.
Olukord laagris oli halvem kui getos. Nälg vaevas meid niigi, aga iga väiksemagi üleastumise eest jäeti ilma päevasest toiduportsjonist.
Mõne päeva pärast viidi meid üle teise laagrisse – Viivikonda. Siin hoiti meid peaaegu kuu aega. Kleepuv mustus. Komandant oli sakslane, suurem osa valvureist aga eestlased.
Kõigi Saksa koonduslaagrite õudusteks olid "kontrollimised" – piin, mis kestis kolm-neli tundi, iga päev varahommikul enne tööleminekut ja õhtul pärast töölt tulekut. Pidime seisma rivis, valvel ning käskluse peale peast ära võtma ja tagasi panema mütsi. Meid loeti üle ja vangide hulgast määratud vanem kandis sakslastele ette arvu.
Karistuseks oli peks. Pekstav pidi kõva häälega lööke lugema. Mõnikord seoti vang puu külge ja jäeti tundideks külma kätte. Oli ka eriline piinariist, mida nimetasime "diivaniks" – lauatükk, mis pandi kätele ja jalgadele venitamiseks.
Puhkepäevi oli üks kord kuus ja valvurid kasutasid neid vangide mõnitamiseks.
Viivikonnast viidi meid edasi Auveresse. See laager asus endise Vene piiri lähedal üksikus kohas soode keskel, millesse võis kaelani sisse vajuda. Joogivett ei jätkunud. Juhtus, et vett soojendati supi jaoks, aga toiduvalmistamise asemel pesti ennast sellega. Mehed ja naised pesid koos ja pidid pärast paljalt külma käes seisma. Paljud ei kannatanud seda välja ja surid.
Elasime suures barakis – kolm-nelisada vangi ühe katuse all. Narid olid kolmekordsed.
Meil aeti pead paljaks, laubalt kuklani jäeti "rajad täide jaoks". Nii oli kergem tabada põgenikku. Igaühel meist oli number, mis oli kirjutatud riidetükile ja õmmeldud kahte kohta – rinnale ja põlve kohale. Minu number oli 819.
Nälgisime pidevalt. Elu lõpuni ei unusta ma neid päevi, mil mõte keerles kogu aeg kahe asja ümber: mis on saanud vanematest ja kust hankida tükk leiba. Silme ees seisid saiade virnad ja aromaatsed omletid.
Töötasime metsalangetamisel. Tuli ehitada raudteed: rajasime raudteetammi ja panime liipreid. Koos meiega töötasid ka naised. Püüdsime vennaga kogu aeg ühes grupis olla. Ükskord, töötades mõned kilomeetrid laagrist eemal, hiilis vend metsa. Seal oli eesti talumaja. Eestlased ei kartnud mu venda vastu võtta, hiljem võttis vend ka minu kaasa. Pererahvas rääkis vene keelt, nad olid meie vastu sõbralikud. Lubasid meil end soojendada, puunõus pesta ja süüa sooja toitu. Ja seda kõike tasuta. Ja kust meil olekski olnud raha võtta? Nad ei küsinudki raha, nad olid head inimesed. Niisiis ei valvatud meid pidevalt. Teati, et siit ei saa niikuinii põgeneda.
Juhtus igasuguseid asju. Minu onu Shneer Dunski oli laagris hauakaevajaks. Surnud maeti laagri piiride taha. Hauakaevaja lahkus laagrist, mattis surnu ja tuli tagasi. Teda eriti ei jälgitud. Onu otsustas juhust kasutada ja toitu hankida. Taibates ta kavatsusi, lasksid valvurid ta sealsamas, laagri väravas maha. Kuulsin seda lasku, sest olin lähedal, haiglapalatis. Alles hiljem sain teada, et selle lasuga tapeti minu onu.
Olin haiglas, sest põdesin tüüfust. Laagris oli tüüfuseepideemia. Senini ei saa ma aru, miks meid, haigeid, maha ei lastud, vaid laatsaretti pandi. Esimeste haigustunnuste ilmumisel haiged eraldati. Milline õnn oli lamada haiglas, mitte töötada ja saada leiba. Mulle näis, et tugevad surevad enne nõrku. Tavaliselt vangid kergeid haigusi ei põdenud, kuid epideemia niitis kõik järgemööda maha. Palatis lamamine tundus haigele paradiisi sattumisena. Iga kord, kui sakslane tuli palatisse, pidid haiged voodites valvelhoiaku võtma. Kui palavik langes, said haiged suure portsjoni leiba, et jõudu koguda. Suure, terve viilaka leiba.
Tavaliselt, kui sain õhtul leivaportsjoni, mõtlesin, mitmeks osaks seda jagada, et jätkuks terveks järgmiseks päevaks. Või süüa kõik korraga ära, et vähemalt natukesekski nälga unustada? Kas jagada kaheks või kolmeks osaks? Tavaliselt jätkus mul iseloomu süüa nii palju, kui olin planeerinud.
Laagris pidasin päevikut nagu varem getos. Kuid see ei ole säilinud.
Ühel päeval tuli käsk laager likvideerida. Ja järjekordne üleviimine – seekord Kiviõli laagrisse. Sinna saadeti kakssada inimest. Liikusime jalgsi. Eestlastest valvurid panid asjad vankrile ja rakendasid meid sinna ette. Oli talv, ümberringi lumi. Uppusime lumme, lumi lämmatas meid, magasime, sukeldunud lumme. Sada kilomeetrit piina. Olin vaevalt elus, sest pärast tüüfuse põdemist olin veel nõrk. Pea käis ringi. Taarusin vaevaliselt, ühtelugu peatudes. Teadsin, et mahajääjad lastakse maha, kuid edasi minna ei jõudnud. Nisan nägi seda. Viimased kilomeetrid kandis ta mind kätel. Päästja. Nii me läksime: päeva, öö ja veel ühe öö, kuni lõpuks jõudsime eesmärgini – Kiviõli laagrisse.
Minu esimene töö seisnes kütte hankimises. Läksime laagrist tuhamägedele ja kaevasime seal. Kütust veeti vagunites. Israel Tðipelevitð – laagri komandant, juut, oli korralik inimene ja tegi kõik, mis oli tema võimuses, et meie olukorda kergendada. Sakslased tapsid ta.
Suurem osa vange laagris olid üksikud, ilma perekonnata. Mehed ja naised. Meestel lubati vabalt minna naiste barakki. Siin oli palju Vilniusest deporteerituid, sealhulgas igasugust rahvast, ka kurjategijaid. Mõned naisvangid igatsesid meest – kaitsjat, kuid see ei olnud ainus põhjus. Kurjategijad kasutasid juhust ja kohtlesid naisvange kui armukesi. Kuid leidus ka tõelisi kaitsjaid.
Selles laagris olid ka vene sõjavangid. Nägime neid ainult tööl – nad elasid eraldi barakkides. Siin oli ka mustlasi, saksa juute ja poola prostituute.
Mõne aja töötasin sööklas. Naabruses elasid saksa insenerid perekondadega. Minu ülesannete hulka kuulus muu hulgas nendele küttepuude varumine. Nende majades olid koristajateks juuditarid. Saksa naised suhtusid viimastesse eriti julmalt, kuid meestelt võis vahel kuulda ka lahket sõna. Ka sakslased said leiba jaopärast. Nad hoidsid seda kastis voodi all. Mõnikord, kui ma majas töötasin, õnnestus mul sealt tükike näpata.
Laagrite vangide vahel toimisid mitmesugused kavalad sidepidamisviisid. Kord saadeti mind vagunitest puid välja laadima. Ühes laastudega kotis leidus nimekiri: inimeste nimed ja kohanimed, kust nad saabusid ja kuhu neid viiakse. Otsisin ahnelt tuttavaid nimesid ja oh imet! – leidsin oma isa nime Klooga laagri juutide nimekirjas. Kuidas sinna pääseda?
1944.a. mais teatati meile, et sada inimest viiakse üle Kloogale. Meie vennaga panime end kirja.

SS-laager Kloogal
Isa oli Kloogal olnud 1943.a. septembrist alates. Võimatu oli teda ära tunda. Ta oli viiekümneaastane, aga nägi välja nagu rauk: kühmus, kortsulise näoga, lühinägelik. Temaga koos oli minu onu Volodja Potðter. Neilt sain teada, et getot ei ole enam.
Aga ema?!
See oli kõige kohutavam laagreist, milles olin olnud. Okastraadi taga oli kaks ehitist: naiste blokk ja meeste blokk. Kõrval oli väljak, kus käis loendamine. Meie blokis oli kaks suurt ruumi: iga ruum kolmesajale inimesele, külgedel olid väiksemad toad. Magasime kolmekordsetel puust naridel. 2500 vangi hulgas oli nii noori kui vanu, mehi ja naisi. Süüa oli vähe ja seegi vastik. Töö oli sunnitöö.
Ma töötasin pikkade, neljameetriste raskete betoonpostide valamisel punkrite tugevdamiseks. Sellist posti tõstes tundsid, nagu rebeneksid soolikad su sees.
1944.a. juulis viidi meid mere äärde, nii öelda ekskursioonile umbes kahe kilomeetri kaugusele laagrist. Seal me olime: mustad, täitanud, mädanevad ja kastsime end vette, hingates täiel rinnal värsket õhku ja soojendades end päikesepaistel. Raske südamega läksime tagasi laagrisse külmadele, kõvadele naridele, kurnava töö juurde. Mõtlesin, kui ma siit peaksin eluga pääsema, siis pean vastu ja sõda lõpeb peagi.
Mind piinas kogu aeg nälg, kuid ma ei alandanud end kerjamisega. Õnneks ma ei suitsetanud. Mäletan, kuidas Auveres sööstsid vangid üles korjama sakslaste äravisatud konisid ja kuidas nad töötasid kõike välja pannes: esimesena töö lõpetanule lubas sakslane sigareti – ta võis sõna pidada, aga võis ka mitte.
Ükskord loenduse ajal küsiti meilt, kas on teise laagrisse minna soovijaid. Minu vennal oli teooria, et mida rohkem vahetad kohti, seda enam on ðanssi ellu jääda. Edasi liikuda – selles oli pääsemine. Seepärast avaldasime kolmekesi: isa, vend ja mina soovi vabatahtlikult minna üle teise laagrisse. Siis me veel ei teadnud, et lehekülg "Klooga" ei ole meie jaoks veel lõppenud.
Lagedi oli inimtühi paik metsade ja põldude keskel. Ja kuigi viibisime seal ainult kolm nädalat, jäi see koht meile meelde – siin lahkusime isast.
Kui kohale jõudsime, ootas meid väravas sada laagri veterani. Nad rääkisid, et läbi selle laagri on käinud juba palju juudi vangide "vahetusi". Tõenäoliselt olid laagri ehitanud vangid. Seal me kohtasime Herman Krukki – meie kasvatajat Vilenski geto noorteklubist. Kruk pidas kaua päevikut ja kuus inimest, ka Nisan, teadis, kus ta seda peidab. Herman palus, et need, kes ellu jäävad, võtaksid pärast sõda tema päeviku peidikust välja. Neist kuuest jäi ellu ainult minu vend. Pärast vabanemist ruttas ta Lagedile, leidis päeviku ja tõi selle Vilniusesse. Seda oli väga raske lugeda – nii väikese kirjaga oli see kirjutatud. Päevik anti üle Abe Kovnerile.
Lagedil pandi meid barakkidesse, kus ei olnud põrandaid, narisid ega lavatseid, magasime paljal maapinnal. Aga seal toideti paremini. Laagri piirde taga elas eestlasest SS-seersant oma perekonnaga. Tema maja õuel oli väliköök kateldega. Töötasin seal kütjana, minul ja minu paarilisel lubati ära süüa jäägid kateldest. Isa ja vend töötasid laagris.
Möödus kolm nädalat. Kord töö ajal tuli meie juurde sakslane ja käskis kiiresti laagrisse tagasi tulla. Ta rääkis midagi evakueerimisest. Saime aru, et meid viiakse jälle mõnda teise kohta. Kiirustasin laagrisse, et näha isa ja venda. Selgus, et isa oli juba esimeses grupis ära viidud. Nisanil õnnestus mind ära oodata. Teele anti igaühele leivapäts, marmelaadi ja suhkrut. See oli esimene kord minu laagrielus, kui sain terve leivapätsi omanikuks – see oli vapustav.
Meid aeti autodele – naised ja mehed eraldi. Sõitsime seistes, täiskiilutult, koos valvuritega. Nagu tavaliselt sellistel juhtudel mõeldi, kuhu ja milleks meid viiakse. Kuid me ei muretsenud eriti, sest kõik tunded olid meis juba tuimenenud.
Veoauto, milles olid naised, läks katki, ja meie autojuht peatus, et teist juhti aidata. Parandamine võttis aega pimedani. Sõitsime edasi. Liikusime metsa veert pidi. Teel peatas meid sakslane ja ütles, et tänaseks on töö lõppenud.
"Sõitke Tallinna!"
Siis me veel ei teadnud, millisest "tööst" oli jutt.
Pärast sõda otsis mu vend isa, aga tulemusteta. Siis õnnestus tal teada saada, et sama metsa veerel, mille lähedal me peatusime, laaditi maha esimene vangide grupp. Sealsamas raiesmikul lasti nad maha, teiste hulgas ka isa. See juhtus 18. septembril 1944.a. Pääses ainult kaks inimest: Ariel Ðimonovitð, kes sai kergelt haavata, ja Rotbord, kellele kuul tungis kuklasse, kuid kes suutis tule alt metsa põgeneda.
Ariel Ðimonovitðit kohtasin hiljem Klooga laagris. Ta rääkis, et teda viidi koos pojaga metsa äärde. Sakslased jagasid inimesed kümnekaupa gruppidesse ja käskisid üksteise järel astuda valmisseatud puuriidale. Kui inimesed istusid puuhalgudele, tulistati neid ja hiljem pandi puuriit põlema. Kui lasud vaibusid, mõistis Ariel, et on ainult haavatud. Sakslased läksid bensiini tooma, tema roomas laipade kuhja alt välja metsa. Mõned päevad varjasid teda eesti talumehed, aga kui saabusid nõukogude väed, paigutati ta haiglasse. Nädal hiljem läks ta Kloogale.
Sakslased tõid meid Tallinna vanglasse. Olime hirmunud, kuna teadsime, et oleme surmamõistetute osakonnas.
Järgmisel päeval märkasime, et sakslased närveerivad. Algas paanika, jooksmine. Nemad teadsid, aga meie veel mitte, et Punaarmee on juba lähedal. Meid pandi jälle autodele ja viidi tugevdatud valve all tagasi Kloogale. Laagri väljakule oli kogunenud üle kahe tuhande vangi. Nad jagati viiekümnest inimesest koosnevatesse gruppidesse, pandi põlvili ja kästi panna käed kukla taha. Olime teiste hulgas. Meie taga olid naised. Neil kästi samuti põlvitada.
Umbes kolmsada inimest viidi väravast välja, märkasin mõningaid neist minevat teisel pool tara. Igaüks tassis õlal palki või kändu. Nad astusid raskelt, vaevaliselt, kuni kadusid silmist. Üks neist püüdis põgeneda, ta lasti sealsamas maha. Nägime, kuidas ta vaaruma lõi ja kukkus.
Onu Volodja Potðter nägi meid ja roomas meie juurde. Ta võttis taskust kella ja ulatas selle mu vennale: "Ma ei vaja seda enam…," ja läks oma grupi juurde tagasi. Seda kella hoian tänase päevani.
Sakslased viisid ühe grupi teise järel lähima metsatuka suunas. Kui inimesed olid metsa kadunud, kõlasid automaadilasud. Peast käis läbi mõte: "Meid hävitatakse samuti, ootame vaid oma järjekorda…"
Vangide seas kasvas ärevus. Selle hetkeni elasime vennaga üksmeeles: tema oli juht ja võttis vastu otsuseid. Vaatasin tema poole, ta ei reageerinud. Võtsin initsiatiivi enda kätte. "Nisan, põgeneme!" Eraldusime grupist, algul mina, siis vend ja meie järel veel viisteist inimest. Liikusime algul ebakindlalt, seejärel joostes.
Jõudsime barakini. Näis, et sakslased jälitavad meid, et veel üks silmapilk ja kuuleme laskusid. Läksime maja viimasele korrusele, ronisime naridele ja katsime end patjadega. All kõlasid lasud, siis saabus vaikus. Kumisev vaikus. Kui mõne tunni pärast aknast välja piilusime, nägime metsast tõusvaid tuleleeke. Üks meie hulgast läks luurele. Tagasi tulnud, ütles ta, et hoones ja õuel on palju laipu. Selgus, et viimast gruppi ei jõudnud sakslased metsa viia, vaid lasid kohapeal maha. Läksin välja ja nägin naise surnukeha, kellel oli laps kätel. See ei olnud juut – sakslased hävitasid seal kõiki, valimata.
Üks vangidest, kes kandis erariideid, läks vaatama, mis toimub. Tagasi tulles hüüdis ta: "Sakslased on läinud!"
Oli 24. september 1944.a.
Näitasime esimestena saabunud nõukogude sõduritele teed metsa. Teel oli mahapõlenud maja, millest olid alles jäänud ainult vundament ja korsten, oli näha luid ja poolpõlenud inimjäänuseid.
Hiljem rääkis Abram Vapnik mulle, et tema ja Itsik Obelevitð olid olnud just selles vangide grupis, keda viidi sellesse majja. Sakslased panid vangid üksteise järele ritta (Abrami ees läks tema isa) ja tulistasid külmavereliselt igaüht. Abram sai samuti kuuli kuklasse. Ta lamas haavatuna kehade all. Kaasvangid surid tema kõrval, ta nägi nende surmaeelset agooniat. Abram sai kuidagi kehade kuhja alt välja roomata ja jõudis aknani. Kui sakslased teda märkasid ja tulistama hakkasid, õnnestus Abramil metsa kaduda.
Suundusime nõukogude sõduritega sügavamale metsa. Siis nägime lõkkeid. Puuriitadel olid söestunud halud ja põlenud inimkehad. Lõkked olid tehtud suurtest puuhalgudest, keskele oli tehtud midagi plekk-korstna taolist, et põlemise ajal käiks õhk riidast läbi. Sakslased käskisid inimestel puuhalgudele pikali heita, nägu ülespidi, ja tulistasid igaüht. Laipade kihile pandi jälle halud ja neile inimesed. Nii kiht kihi järel – neli korda. Sakslased "ehitasid hooneid" halgudest ja inimestest. Hiljem süüdati lõkked bensiiniga.
Puud veel hõõgusid. Keskel oli lõke täielikult, kuni maapinnani ära põlenud, aga külgedel oli puuriit veel säilinud ja oli näha, kuidas mõned ohvrid olid enne tulistamist oma silmad mütsiga kinni katnud. Vaatepilt oli kohutav. Tapetute seast tundsime ära oma sõpru. Ümberringi vedelesid riidekuhjad – vangidel kästi pealisriided ära võtta ning koos dokumentide ja fotodega maha jätta.
Eemal märkasime veel ühte lõket. Halud olid korralikult laotud, keskel korsten. See lõke oli tehtud meie jaoks.
Mitte kaugel, naaberkünkal, oli näha naisekehade jäänuseid. Keegi oli püüdnud põgeneda, kuid kõik lasti maha. Siit ei pääsenud keegi elusana.
Nii hävitati kaks ja pool tuhat inimest. Me ei nutnud selles nutuorus. Meil ei olnud enam pisaraid. Aga nõukogude sõdurid nutsid neid õudusi nähes.
Klooga oli üks esimesi vabastatud surmalaagreid. Punaarmee ohvitserid tõid siia sõdureid, et nad oma silmaga näeksid vaenlase palet, kelle vastu nad võitlesid. Ka ajakirjanikud sõitsid kohale. Samuti mõned teistest laagritest pääsenud – neid oli kokku umbes seitsekümmend. Juttudel ei olnud lõppu.
Igatsesin kätte maksta. Läksin Lagedile, et leida eestlasest seersanti, kelle juures töötasin. Kuid ta oli põgenenud. Tuli tagasi tulla Kloogale. Kuu aega hiljem viidi meid Vilniusesse.

admin Kultuur

VAHIMEHE PALVESOOVE

november 1st, 2004
Comments Off

CFI Jerusalem

Lonnie C. Mings

"Ma seisan oma vahipostil, asun linnusel ja vaatan, et näha, mida ta mulle räägib ja mida ta mulle vastab mu etteheite peale!" (Ha 2:1)
Iisraelis väriseb maa
"Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu, ja nälga ja maavärisemisi on paiguti." (Mt 24:7-8)

11. veebruaril kl 10.16 oli Iisraelis viiepalline maavärisemine. Seal ei ole kunagi inimesed kogenud sellise tugevusega maavärinat. Osades kohtades oli see rohkem tunda. Näiteks kõrghoonetes Tel Avivis arvati, et toimus suur plahvatus.
Tugevaim tõuge kestis ainult paar-kolm sekundit, oleks maavärin kauem kestnud, oleks see põhjustanud tõsist häda. Kahjustusi oli väga vähe.
Iisraellased on küsinud, kas see oli see suur maavärisemine, mis on ette ennustatud, või on see veel ees. Õnnetuseks väidavad seismoloogid, et see on veel tulemas.
"…kelle hääl tookord pani kõikuma maa, aga kes nüüd on tõotanud ja ütelnud:" Veel kord ma panen värisema mitte ainult maa, vaid ka taeva!"" (He 12:26)
Palvetagem, et Jumal hoiaks Iisraeli nendes katsumustes, mis ta peale on tulnud ja tulemas.

Bussi näidati Haagis
"Kes mu hinge püüavad, need seavad mulle võrke, ja kes mulle paha otsivad, need kõnelevad hukatusest, ja nad mõtlevad pettusele kogu päeva!" (L 38:13)

29. jaanuari hommikul laskis enesetaputerrorist end õhku bussis number 19, mis sõitis Jeruusalemmas Azza tänaval. See juhtus Iisraeli peaministri residentsi läheduses. Plahvatus tappis 11 inimest ja haavas vähemasti 50.
Pommirünnakud on saanud moslemitele elamise viisiks. Nad loodavad seeläbi pääseda taevasse.
Palveta, et see mustunud, põlenud buss, mida näidati Haagi rahvusvahelises kohtus, avaks inimeste silmad, et nad näeksid Iisraeli probleeme Lähis-Idas, nagu need tõeliselt on.
Palveta, et selles ja kõikides teistes Jeruusalemma bussides vigastatud ja traumeeritud inimesed terveneksid.

admin Teoloogia

"… SINA SÜÜTAD MU LAMBI, JEHOOVA, mu Jumal valgustab mu pimedust!"

november 1st, 2004
Comments Off

("Prayer for Israel" juuli-august 2004 materjalide põhjal)

Tõlkija: Piret Udikas

Issand lunastab oma rahvajäägi
Piibel algab ja lõpeb valgusega. Kui Jumal lõi taeva ja maa, oli maa tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal. Siis lõi Jumal valguse. Ta nägi, et valgus oli hea ja Jumal lahutas valguse pimedusest.
Uue Testamendi lõpus, Ilm 22:5 on kirjeldus taevasest Jeruusalemmast: "Ja ööd ei ole enam, ja neile ei ole vaja lambivalgust ega päevavalget, sest Issand Jumal valgustab neid, ja nemad valitsevad ajastute ajastuteni." Me käime igavesti valguses.
Jumal annab alati oma ustavatele inimestele piisavalt valgust, et selle sees käia. "Ja siis rääkis Jeesus jälle neile ning ütles: "Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!" (Jh 8:12).
Kõigil Iisraeli rahva pimeduse aastatel käis Issand oma rahva eel. "Ja Jehoova käis nende ees, päeval pilvesambas juhatamas neile teed, ja öösel tulesambas, andes neile valgust, et nad said minna päeval ja öösel." (2Mo 13:22) Iisraeli karjane, Issand Jeesus oli see pilve- ja tulesammas.
Mooses sai Jumalalt juhtnöörid seitsmeharulise küünlajala, menora valmistamiseks. Jesaja raamatus on Jeesus kuulutatud maailma valguseks, mis valgustab pimeduses elavat maad. "…ta ütleb: Sellest on vähe, et sa mu sulasena taastad Jaakobi suguharud ja tood tagasi Iisraeli säilinud: ma panen sind paganaile valguseks, et mu pääste oleks ilmamaa ääreni!" (Js 49:6)
"Ja sel päeval sirutab Issand veel teist korda käe, et lunastada oma rahva jääki…" (Js 11:11) Viimase saja aasta jooksul on see kõik sündinud ja sündimas meie kõigi silme all. Piiblis on selgelt kirjutatad, et pärast seda, kui Iisraeli rahvas on koju pöördunud, toob Jumal Iisraeli Messia juurde. Algul tuleb valgus paganatele, kuid Tema on endiselt Iisraeli hiilgus: "…mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste nähes, valguseks, mis peab ilmuma paganaile ja auhiilguseks oma rahvale Iisraelile!"
Sakarja raamatu 4. peatükis on kujutatud kuldset menorat ja kaht õlipuud teine teisel pool küünlajalga. Lamp sümboliseerib Messiat, kes on rahvaste valgus. Samuti mõeldakse selle all taastatud Iisraeli, kes on rahvaste valgus. Kaks puud on Jeshua ja Zerubbabel, kes sümboliseerivad preesterkonda ja Iisraeli rahva kuninglikku aspekti. Need kaks on sulandatud ühte isikusse, Issand Jeesusesse. Õli voolamise all neist puudest õliastjasse mõeldakse Jumala Vaimu.
Sakarja raamatu 2. peatükis kirjeldatakse, et palju rahvaid tuleb Issanda juurde, kui nad näevad, et Jumal on Iisraeli rahva keskel. "…Vaata, ma uurendan sinna kirjad, ütleb vägede Jehoova, ja pühin ühel päeval ära selle maa süü! Sel päeval, ütleb vägede Jehoova, te kutsute üksteist viinapuu alla ja viigipuu alla." Sakarja raamatu 12. peatükis kirjeldatakse Jeruusalemma tulevast päästmist. Issanda Jeesuse Kristuse Ihu on auline uus looming , kus juudid ja paganad on poogitud ühtseks õlipuuks. Me oleme erinevad, aga need varjutab Jumala ühendava töö sügavus Kristuses.
Ilmutuse 1:12-13 on juttu seitsmest küünlajalast. Need on seitse kogudust, mis geograafiliselt paiknevad üksteise lähedal 150 miili ulatuses Lääne-Türgis. Kristuse kogudust on kujutatud seitsme küünlajalana, mille keskel asub Jeesus.
Iga küünlajalg, kogudus saab läkituse, mis annab õige vastuse iga kuulajale. Isegi viimasele, Laodikea kogudusele, kes oli pime nägema Jumala tõelisi asju, on antud pääsemise sõna.
Enne kui kuningas Taavet võis öelda: "Issand on mu valgus," oli ta olnud vaimselt pime, pimeduses. Ta ei suutnud näha oma pattu.
Jeesus Kristus on tallena tulemas kui Iisraeli Kuningas, et puhastada neid, kes on püsinud Temaga pimeduse ajas.
Ian Macaulay

Kuued, telgid, leib ja vein

Issand Jeesus rääkis sellest, mis juhtub, kui uus vein valatakse vanadesse lähkritesse. See on teine osa kuulsast Jeesuse tähendamissõnast. Esimene osa sellest kõneleb vana kuue uueks tegemisest, teine osa uuest veinist vanas veinilähkris.
Mõistujutu mõlemad osad selgitavad, et vana osa ei ole tingimata kasutu või kõlbmatu; vaid et vana ja uut ei saa omavahel segada, ilma, et mõlemad ei rikneks.
See tähendab, et vana kaob ja uus tuleb asemele, aga mõniaeg saab mõlemaid kasutada. Isegi Johannese jüngrid olid muutunud "vanadeks lähkriteks", kuna neil olid ebaõiged ootused Jeesuse suhtes.
1968.a. rajati Iisraelis messiaanlik kogudus. 40 aastat on möödunud, ta on üles kasvanud ja täna ei vaja ta enam seda toetust, mis varem. Messiaanlik kogukond on arendamas küpset teoloogiat, millest meie, pagankristlased võime õppida. Müsteerium on selles, et uus hästiküpsenud teoloogia on tegelikult vana!
David Davis Haifa Carmeli kogudusest rääkis ühel UK reisil "ühest uuest mehest nimega Messias". (Ef 2:14-16): "Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad teinud üheks ja kiskunud maha lahutava vaheseina, vaenu, kui ta oma lihas kaotas käsusõnade käsu seadlustega, et ta need kaks looks enese sees üheks uueks inimeseks, tehes rahu, ja lepitaks mõlemad Jumalaga ühes ihus risti kaudu…" Olin seda kirjakohta lugenud palju kordi, aga alles seekord jõudis selle mõte mulle päriselt kohale. Eks ole see näide, kuidas uus teoloogia realiseerub vanas.
Kui meist saavad Jeesusesse uskujad, astume ellu mööda seda teed, mille on rajanud iisraellased Lähis-Idas. Meie Püha Raamatu iisraellastest on kirjutanud iisraellased. Ja mitte vastupidi.
Esimest korda pärast apostlite aega püüdleb paganate kogudus juudikristlaste poole. Antisemitismi vaim on teinud kõik, et temasse poogitud pärijad on pöördunud oma kaaspärijate vastu. Meie, paganuskujad oleme poogitud Jumala õlipuu külge ja oleme nii saanud üheks osaks ja oleme saanud rikkaks elujõust, mis tuleb Piibli usust. Pole õige, et on kaks teed pääsemiseks: üks, mis on mõeldud juutidele, ja teine – paganatele. Ja pagankristlased ei pea kandma palvelinu ja -mütse ja sööma koððertoitu.
Kohe pärast esimest apostlite põlvkonda alustas kogudus kristluse vabastamist juutlusest. Antisemitismi vaim on üritanud pöörata sissepoogitud tõotuste pärijaid oma kaaspärijate vastu. Meie, pagankristlased, oleme poogitud Jumala õlipuusse ja me oleme saanud osa piibelliku eluviisi ja usu rikkalikust mahlast. Nii ei ole need kaks erinevat lepingut, millest üks toob päästmise juutidele ja teine paganatele, samuti ei ole see sammuks teel, et paganad peaksid hakkama täitma juutide usukombeid. Pigem on see üleskutse taasavastada piibellik judaism (rajatud Toorale), mitte rabiinlik judaism (rajatud rabide õpetustele ja traditsioonidele), sest viis, kuidas Jumal on kutsunud oma lunastatuid elama, põhineb sellel, mida ta näitas juutidele.
Aastate möödudes on kogudus maha jätnud oma pärandi millegi pärast, mis on rohkem "vastuvõetav " mittejuutidele. Kaks kristlaste suurimat püha – jõulud ja lihavõte põhinevad laias laastus paganakultusel ja on paganlikud pühad, mis on muudetud kristlikeks. Pühi, mida Jumal andis Piiblis, on kogudus eiranud. Samuti on aastate jooksul palju juudi traditsioone lisatud neile Issanda pidustustele (3Ms 23:2).
Aga nende pühitsuste alus on kasulik meie harimiseks ja selles on ka prohvetlike juhtnööride elemente. Oma lihakssaamises inimesena näitas Jeesus, et tema oli kõigi piibellike pühade eesmärk ja täitumine. Ta sai sõnasõnaliseks kevadiste paasa- ja nelipühi pühade täitumiseks ja ta osutas ka kolme sügispühade: lepitus-, uusaasta- ja lehtmajade pühade täitumisele. Nende pühade õige mõistmine aitab ka meil käia teel, mille Jumal on meile valmistanud.
Paul Hames

Hullukstegev vein

“Aga Jeruusalemma prohvetite juures ma nägin kohutavaid asju: abielurikkumine ja valelik eluviis! Nad kinnitavad kurjategijate käsi, et ükski ei pöörduks oma kurjusest! Nad kõik on mulle nagu Soodom ja sealne elanikkond on nagu Gomorra! Mina ei ole neid prohveteid läkitanud, vaid nad ise jooksevad; mina ei ole neile rääkinud, vaid nad ise kuulutavad prohvetlikult!"
Viies rahvusvaheline sabeelkonverents – väljakutse kristlikule sionismile peeti Notre Dame’i keskuses Jeruusalemmas 14.-18. aprillil. See keskus rajati siis, kui paavst Johann Paulus II paavstlik instituut 1978.a. Sabeel, mis araabia keeles tähendab "tee", on uskudevaheline, oikumeeniline palestiina vabadusteoloogia keskus, mis rajati 1990.a. Desmond Tutu on tema rahvusvaheline patroon. Sabeel toob endas kokku teolooge, piiskoppe, poliitkateadlasi, rahutegijaid, rahuaktiviste kogu maailmas, et seista vastu kristlikule sionismile. Üle 600 delegaadi 32 maalt võttis sellest osa. Oli anglikaane, rooma katoliiklasi, kreeka ortodokse, presbüterliku, luteri, metodisti, armeenia ortodoksi ja mõnede teiste kirikute esindajaid.
Kõnelejad põlastasid kristlasi, kes usuvad, et prohvetikuulutused täituvad Iisraelis. Selliseid kristlasi portreteeriti kui antisemiite, islamofoobe.
Piiskop Edmond Browning kinnitas Arafatile, et need mehed ja naised avaldavad talle täielikku toetust. Arafat võeti vastu püsivate ovatsioonidega, paljud delegaadid surusid hiljem Arafati kätt ja lasid end koos temaga pildistada.
Kohalolijad avaldasid tugevaid anti-Ameerika, anti-Iisraeli, antikristlikke meeleolusid.
Rooma katoliku õpetaja nimetas Piibli jutustusi müütideks ja legendideks. Tema esinemine teenis püsivaid ovatsiooe. Kristlikke sioniste ei kutsutud kohale, et nad saaksid rääkida. "Sest tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järele, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad." (2. Tm4:3)
Ebapüha sulam protestantliku kristluse, islami ja Rooma vahel on loodud. 32 rahvusest inimesed veetsid viis päeva end mürgitades. "Sest tema hooruskiima viina on joonud kõik rahvad, ja ilmamaa kuningad on temaga hooranud ja ilmamaa kaupmehed on tema liiast toredusest rikkaks saanud!" (Ilm 18:3). Sabeel on tee, mida valmistatakse anti-Kristusele.
Mulle tuli sõnum Jumalalt. "Teie silmakirjatsejad! Te Jeesuse Kristuse pilkajad! Te olete väänanud Jumala Sõna, Tõe Sõna. Te olete majas, mida pole ehitanud Jeesus Kristus, majas, mida ehitab anti-Kristus. Sellel pole midagi tegemist Jeesuse Kristusega. Teid on kaalutud ja leitud kerge olevat. Ja teile, kes tunnevad Jeesust, ütleb Issand: tulge välja temast, et te ei saaks osa tema pattudest ja tema nuhtlustest. Teie, kes te andsite kätt Yassir Arafatile, kes plaksutasite, te pole kristlased, teie peal on häbi.
Paul Wilkinson

admin Teoloogia