Archive

Archive for detsember, 2004

ILMUMAS UUS RAAMAT

detsember 1st, 2004
Comments Off

Lähiajal on eestikeelsena ilmumas Benjamin Anoliku raamat “Mälu missioon”. Algselt on raamat kirjutatud heebrea keeles, hiljem on seda tõlgitud mitmetesse keeltesse, sealhulgas poola ja vene keelde. Praegu tõlgitakse raamatut ka saksa keelde.
Olga Medvedjeva kirjutab raamatust ja selle autorist järgnevalt:
Benjamin Anolik sündis 1926. a. Leedus. Kui ta oli 15-aastane, hõivasid tema kodulinna Vilno (Vilniuse) natsid.
Sõjatules hukkusid Benjamini vanemad, ta kaotas samuti oma sugulased ja sõbrad. Tema noorus möödus getos ja natslikes koonduslaagrites.
Imekombel õnnestus Benjaminil Klooga laagris ellu jääda. Eraldi peatükk on pühendatud Eesti territooriumil olnud natsilaagritele aastatel 1942-1944.
1949. a. asus B. Anolik elama Iisraeli ja oli üks kibutsi Lohamei Hagetaot (Getovõitlejate kibuts) asutajatest, seal elab ja töötab ta siiani. See kibuts on väga hästi tuntud kogu Iisraelis, sest sinna on rajatud ainulaadne muuseum – "Getovõitlejate Kodu", mis on pühendatud Jicchak Kacenelsonile. See muuseum, nagu ka memoriaalmuuseum Yad Vashem Jeruusalemmas, kogub ja uurib materjale Teises maailmasõjas massiliselt tapetud juutide kohta.
Anolik on selle muuseumi juhtiv sekretär. Ta on Katastroofist näinud tuhandeid dokumente, lugenud sadu tunnistusi inimestelt, kes selle tragöödia üle elasid. Ta tunneb enamust sama teemat käsitlevast kirjandusest, muusikast, kunstist, filmist…
Ja siiski pidi ta ka ise sulepea kätte võtma.
Sõjast möödunud aastakümnete jooksul on kõik üleelatu muutunud mälestusteks. See aga on juba teine þanr, kirja pandud teisel ajal ja teisele lugejale. Jääv on aga piinav, lakkamatu, püsiv valu – rõhuvraske kogemus sõjast.
Lihtsate sõnadega kirjeldab B. Anolik, mis temaga juhtus. Oma raamatus ei kasuta ta luulelisi väljendeid, kõnekujundeid, sümboleid, metafoore. Nende asemel kõnelevad faktid. Faktidest kinnipidamine, alasti tõsiasjade esitamine annavad raamatule talle omase vormi. Faktid ongi selle raamatu lähtepunkt ja eesmärk. (Lühikese kommentaari neile leiab lugeja Poolas väljaantud raamatu "Poslannictwie pamieci", Krakow, 1997 eessõnast, mille on kirjutanud ajaloolane J. A. Gerowski.)
Eraldi rõhutaksin, et mitmed peatükid raamatus on pühendatud Janusz Korczakile, harukordsele pedagoogile ja kirjanikule, kes koos oma kasvandikega, juudi lastekodu orbudega hukkus Treblinka natslikus koonduslaagris massimõrvamiste ajal.
Rahvusvahelise liikumisega, mis populariseerib Janusz Korczaki pärandit, liitus B. Anolik 1960. a. Et valmistada ette Korczakile pühendatud väljapanekuid, pöördus ta abi saamiseks ühe endise Korczaki lastekodu kasvandiku Arje Buchneri poole, kes sel ajal oli Janusz Korczaki Ühingu Iisraeli osakonna president.
Aastad möödusid. Benjamin Anolikust sai üks Korczaki-liikumise silmapaistvamaid tegelasi – ta on energiline, haritud, elukogenud. 1990. a. suvel organiseeris ta Iisraelis seminari Moskva pedagoogidele, kus teostus idee asutada Korczaki ühendus ka Venemaal. Täna, seitse aastat hiljem, täites sedasama mälu missiooni, on Venemaa kortðaklased välja andnud raamatu Benjamin Anoliku meenutustega.
Raamat ilmub holokaustipäevaks ning on mõeldud eeskätt kooliõpilastele. Raamatut on võimalik osta Iisraeli Keskusest.
Raamat ilmub tänu USA saatkonna toetusele.

admin Kultuur

UUDISED

detsember 1st, 2004

Israel Today

Kolme maa mälestusmark Herzlile

Iisrael, Austria ja Ungari lasid käibele ühise margi Theodor Herzli 100. surma-aastapäeva tähistamiseks. Herzl, juudi ilmalik prohvet oli moodsa sionismi rajaja. Ta sündis 1860.a. Budapestis ja õppis Viini ülikoolis. 3. juulil 1904.a. suri ta 44 aasta vanuselt Lõuna-Austrias. 44 aastat hiljem rajati Iisraeli riik. 1949.a. maeti Herzli põrm esiisade maale Iisraeli.
Herzli marki esitleti Tel Avivi filateeliamuuseumis. Presentatsioonist võtsid osa Iisraeli teede ja tööstusminister Ehud Olmert, Austria suursaadik Iisraelis Kurt Hengl ja Ungari suursaadik Janos Hovari.

Armastusest ja abielust

Mida räägib statistika armastusest ja abielust Iisraeli moodi? Selgub, et enamik abielusid sõlmitakse armastusest. Abielustatistika näitab, et see on Iisraelis tunduvalt erinev kui Euroopas või Ameerikas.
Iisraelis sõlmitakse keskmiselt 30 000 abielu aastas. Juudi peigmees on keskmiselt 27 aastat vana, kristlaste abieludes on see arv 28, moslemitel 25 aastat. Pruudid abielluvad keskmiselt 24-aastaselt.
Vaid 15 % abieludest sõlmitakse ilmalikult.
41 % abiellunutest väidab, et abielu on parim partnerlussuhe, 14 % arvab, et see on vaimne suhe, 3 % kinnitab, et abielu on religioosne ühendus.
63 % abieludest sõlmitakse armastusest, 14 % selleks, et lapsed võiksid maailma sündida. Esimene laps sünnib keskmiselt 17 kuud pärast abiellumist.

Iga jooksuga veidi noorem

Lõuna-aafriklane juut Philip Rabinovitð, kelle hüüdnimi on "Lendav Phil" on uus seeniorist maailmarekordiomanik 100 meetri jooksus ajaga 30.86 (maailmarekord 9.78). Kaplinna staadionil ületas ta senise rekordiomaniku austerlase Erwin Jaskulski aja (2002) 5 sekundiga.
"Iga kord, kui ma jooksen, tunnen ennast veidi nooremana," ütles Rabinovitð, kes sai saja-aastaseks veebruarikuus.

admin Lühisõnumid

Juudi keskus Pariisis põles maha

detsember 1st, 2004

Prantsuse antisemiitlik viha juudi kogukonna vastu lõi sõna otseses mõttes lõkkele Pariisi südames. Leegid lõid hoonest välja 22. augusti varahommikul. Keskus sai tõsiselt kahjustatud, mitmele poole oli kritseldatud juudivastaseid tekste. Õnneks keegi otseselt viga ei saanud.
"Olla täna juut Prantsusmaal on väga keeruline," ütles üks Pariisi elanik. "Sa ei või ennast identifitseerida juudina, sest see on ohtlik."
Oleks väga vajalik, et Prantsusmaal püütaks ametlikult võidelda juudivihkajalike nähtuste vastu. Prantsuse peaministri Jacques Shiraci ametkond, samuti Pariisi linnapea, kohalik politseiülem peaksid sellised rünnakud hukka mõistma.
Iisraeli välisminister Silvan Shalom ütles: "Me oleme väga sügavalt mures selle antisemiitliku rünnaku pärast Prantsusmaal. Me soovime tugevdada Prantsuse ühiskonda ja me imetleme seda kiirust, millega Chirac ja Prantsuse autoriteedid sündmusele reageerisid. Me loodame, et nad võtavad selle nähtusega midagi tõsist ette."
Varsti pärast seda juhtumit ilmusid antisemiitlikud tekstid ja haakristid Notre Dame kiriku lähedale, üks tekstidest nõudis surma juutidele. Mõned päevad varem oli vandaalitsetud ühel prantsuse surnuaial ja rüvetatud 60 juudi kalmu. Üks neist oli suur mälestussammas Teises maailmasõjas tapetud juudi sõduritele.
Veel üks rünnak juutide vastu pandi hiljuti toime Auschwitzis, kui Prantsuse turistid kõnetasid seal külas olnud gruppi Iisraeli juute. Ühele noorele Iisraeli naisele, kes kandis Iisraeli lippu, tungisid Prantsuse antisemiidid kallale, teda korduvalt sõimates ja solvates.

admin Lühisõnumid

Õnnistus tuleb juutidelt

detsember 1st, 2004
Comments Off

Juudi rahvas on pidanud elama kaks tuhat aastat väljaspool oma ajaloolist kodumaad, teiste rahvaste keskel. See on olnud õnnistuseks kogu maailmale, kelle vaimuelu, teadust, kultuuri nad on rikastanud.

Allpool nimetagem mõningaid tuntumaid nimesid juutidest, kelle andekust, töökust ja tarkust naudib kogu maailm, sest kultuur ei tunne rahvuspiire.
Võtkem aluseks Elhonen Saksa raamat "Siioni targad". Austria psühholoog ja arst Sigmund Freud (1856-1939) rajas psühhoanalüüsi. Tema perekonnanime järgi on hakatud nimetama uut teadusharu freudismiks, millest tänapäeval kõik räägivad. Freudism on palju mõjutanud XX sajandi kultuuri, eriti kirjandust. Ka sotsioloog Erich Frommi (1900-1980) nimi on üle maailma tuntud. Ta on pärit Saksamaalt, pärast Hitleri võimuletulekut emigreerus Ameerikasse. Ta on paljude raamatute autor, tema ideed on tuntud kogu maailmas.
Kulturoloog Juri Lotmani nimi (1922-1992) ei vaja samuti tutvustamist, eriti eestlasele. Ta sai maailmakuulsaks strukturaalse semiootika rajajana. Ta tõstis ka Tartu Ülikooli rahvusvahelist mainet Tartu semiootikakoolkonna loomisega. Ta valiti Eesti TA akadeemikuks ja Briti ning Norra TA-de välisliikmeks.
Poolas sündinud arst Ludvik Zamenhof (1859-1917) läks maailmakultuuri ajalukku pseudonüümi abil. Ta avaldas 1887.a. enda loodud tehiskeele õpiku, millel autori nimeks oli Doktoro Esperanto. Erinevalt teistest tehiskeeltest sai esperanto väga populaarseks.
Meditsiini ajalukku on läinud Julius Axelrod (1912), ameerika farmakoloog ja biokeemik. Ta on Nobeli preemia laureaat.
Saksa arstiteadlane Paul Ehrlich (1854-1915) on loonud moodsa keemiateraapia. Teda peetakse saksa meditsiini üheks tippkujuks; Nobeli preemia laureaat.
Albert Einsteini (1879-1955) nime on kuulnud igaüks. Ta on juudi päritolu saksa füüsik. Ta on relatiivsusteooria rajaja. Tema nime kannavad paljud füüsikanähtused. Ta on Nobeli preemia laureaat ja paljude rahvuslike Teaduste Akadeemiate välisliige.
Norbert Wieneri (1894-1964) elutöö on muutnud murranguliselt kogu inimkonna elulaadi. Ta sündis USAs. 1948.a. ilmus trükist raamatuke, mis pani aluse uuele teadusele – küberneetikale. Arvutid on tunginud kõikjale. XXI sajand saab infoühiskonna sajandiks ja selle laviini pani veerema Norbert Wiener.
Üle maailma on tuntud kirjanikud Isaac Asimov (1920-1992) USA; Saul Bellow (1915) USA; Ilja Ehrenburg (1891-1967) N Liit; Lion Feuchtwanger (1884-1958) Saksamaa, USA; Heinrich Heine (1797-1856) Saksamaa; Franz Kafka (1883-1924) Austria, Tðehhi; Franz Molnar ( 1878-1952) Ungari, USA; Marcel Proust (1871-1922) Prantsusmaa; Stefan Zweig (1881-1942).
Tõelise "revolutsiooni" Saksamaa teatrikunstis tegi lavastaja Max Reinhardt (1873-1943). Sarah Bernhardt (1844-1923) oli oma aja Prantsusmaa teatri säravaimaid tähti.
Arkadi Raikin (1911-1987) oli kõige populaarsem nõukogude estraadinäitleja. Üle kogu maailma sai tuntuks Moskva Suure Teatri baleriin Maia Plissetskaja (1925).
Kõige kuulsam juudi maalikunstnik oli Mark Chagall (1887-1985).
Kuulsaimate juudi muusikute hulka kuuluvad näiteks Leonard Bernstein (1918-1990) USA; George Gershwin (1898-1937) USA; Imre Kalman (1882-1953) Ungari, USA; Eri Klas (1933) Eesti; Gustav Mahler (1860-1911) Austria; Richard Rodgers (1902-1979) USA.
Filmikunstnikest mainigem Simone Signoret (1921-1985); Mihhail Rommi (1901-1971); Juli Raizmani (1903-1989), Woody Alleni (1935), Kirk Douglase (1916), Steven Spielbergi (1947) nime. Juuditarideks hakkasid USA filmiajaloo suurimaid tähti Elizabeth Taylor (1932) ja Marilyn Monroe (1926-1962).
Need on vaid üksikud nimed juutidest, kes on rikastanud kogu inimkonda.

admin Kultuur

Enesetaputerrorist taganes viimasel hetkel

detsember 1st, 2004
Comments Off

Israel Today

See, et järjekordne kavatsetud terroristirünnak Jeruusalemmas Cafiti kohvikus ei saanud teoks, on tõeline ime. See koht ei ole kuigi kaugel Israel Today toimetusest.
Enesetaputerrorist Hebronist oli kuidagimoodi pääsenud läbi linna turvasüsteemi. "Täislastis", lõhkekehaga vööl ja peidetud relvaga, millega ta kavatses tulistada kohviku turvatöötajat, oli ta tapatööks väga hästi valmistunud. Kuid seletamatutel asjaoludel pöördus ta viimasel hetkel tagasi.
See oli teine kavatsetav rünnak sellele kohvikule kahe viimase aasta jooksul. Kaks päeva hiljem tapeti see enesetaputerrorist tulevahetuses Iisraeli sõduritega, kes olid tulnud teda arreteerima.
Selle ja paljud teised terroristirünnakud on hoidnud ära Jumala üleloomulik sekkumine. See on otsese palvetöö tulemus kogu maailmas.

admin Lühisõnumid

Kas juudid leiavad Jeesuse?

detsember 1st, 2004
Comments Off

3. osa

Jeesuse elu uusaja juudisoost uurijate senised töötulemused
Juudisoost uurijaile oli suureks abiks evangeeliumide kaasaja tähtsaima allika – Talmudi – parem tundmine, mida aga ei saa ütelda kristlastest evangeeliumide uurijate kohta.
Väljastpoolt tulejale ei ole Talmudi uurimine kerge. Kaldutakse üksikutele meelepärastele tsitaatidele andma rõhutatud kaalu. Ei suudeta kergesti mõista Talmudi vabadust ja selle vaimu. Alles aastakümnetepikkune süvenemine võimaldab teha erapooletuid otsustusi. Sellepärast ongi just juudisoost uurijad hilisjuutluse mõistmiseks lisanud hinnalist ainest, mis võib mõneti edendada Uue Testamendi uurimist.
Viimasel eelkristlikul sajandil iseloomustas hilisjuutlust eriline otsiv ja võitlev rahutus. Seda rahutust peavad juudisoost uurijad üheks ristiusu tekkimist soodustavaks teguriks. Valitsev hädaohutunne oli messiaootuste toitepinnaks. Juutluse vaimne elu killustus rühmadeks, kes võitlesid ägedasti üksteise vastu.
On oluline teada Jeesuse vahekorda variseridega, kuna sellel oli määrav tähtsus kristluse tekkimisele. Uuriti kaht tähtsamat rühmitust – varisere ja sadusere, nende päritolu, iseloomu ja kaalukust ühiskonnas. Tänapäeval peetakse varisere vabameelseteks eriarvamusel olijateks.
Hilisemad juudisoost uurijad peavad variserlusele omapäraseks ja tähtsaks järgmist: “Variserid rõhutavad usus kõlbelisust. Variseride vagadus esindab ehedat juudi vaimu, puhast juutlust. Variseride kõige tähtsamaks teeneks peetakse seda, et variserlus valmistas ette juutluse tuleviku. Saduseridele toetudes oleks juutlus a. 70 ühes templi hävitamisega hukkunud. Olevat täiesti vale juutluse ja Jeesuse õpetuse vastandamine nii, et ühel on ainult usutalituste pidamine ja seadus, teisel ainult usk ja kõlblus. Kõlbluse eeskirjad inimese jaoks olevat kokku võetud kirjakohas: "Sa pead armastama oma ligimest nagu iseennast." (3Ms 19:18)
Ühes küsimuses on kõik juudisoost uurijad ühel meelel: nimelt, et variserlus on juutluse parema osa esindaja ja selles on võimalik leida ehedat juutlust. Variseridest nimetatakse alati Hillelit, teda peetakse variserluse uuendajaks ja õpetajaks.
Ühelegi Jeesuse kaasaja uurijale ei saa jääda märkamatuks usulise elu mitmekesisus ja kääriv tasakaalutus. Seda tõendab rahva lõhestumine vastakateks erakondadeks, mille põhjustas usutüüpide ja usuarusaamade erinevus. Juba vanast ajast saadik oli Iisraelis kolm voolu usuõpetuses: prohvetite usk, preestrite usk ja tarkuseõpetajate usk. Prohvet on usu uuendaja, preestrite usus muutub prohvetite jumalatundmise õpetus jumalateenistuseks. Prohvetite ilmutusest kujuneb toora – juhatus, õpetuslause. Prohvet on juurteni tungiv, uueks looja, preester on vanast kinnihoidja, uuenduste vastane. Aga juba pagenduse-eelsel ajal oli Iisraelis olemas kirjandus, mida ei kirjutanud ei prohvetid ega preestrid, vaid targad. Tarkuseõpetajad rõhutavad kõlbelise elu vajadust.
Ei ole kerge ütelda, millisena kujutleti messiat ennekristlikus juutluses. Juudisoost ja kristlikud uurijad arvavad praegu, et Jeesuse kaasajal kujutati messiat ka riigijuhina, poliitikuna või vagana. Ühed olevat oodanud poliitilist vabastajat, uut Juudas Makabit, kes oleks raputanud maha Rooma ikke ja lepitanud kogu vaenu juudi rahva hulgas; ta oleks ülempreestrina teinud rahu variseride ja saduseride vahel ja oleks õpetanud neile õiget usku. Maine messias pidi olema samaaegselt kuningas ja õnnistegija, suur poliitiline ja vaimulik vägimees, kellele on täiesti võõras väljendus: "Minu riik pole siit maailmast."
Iseloomuliku pitseri vajutab hilisjuutlusele rahvuslik eraldumine muust maailmast. Pagendusejärgne juutlus oli agaralt teinud misjonitööd. Seda soodustas tookordne juutluse universalistlik hoiak.
Juutluse misjon ja selleks kasutatud välised abinõud, kreekakeelne Vana Testament ja juutide sünagoog olevat need vahendid, mille kasutamisega saavat selgitada kujuneva kristluse kiiret arengut ja levikut paganate keskel.

Jeesuse elu tundmaõppimise allikad ja nende allikate kriitika
Tübingeni koolkond väitis, et evangeeliume on mitu korda toimetatud ja nad on saanud mõjutusi toimetaja erivaadetest. Juudisoost uurijad on seda meelt, et toimetades aina püüti kasvatada juudivastasust. Algsel kujul olevat evangeeliumid olnud päris juudikristlikud. Montefiore analüüsib hoolega seda juudivastast kallakut ja leiab, et püütakse igati õigeks mõista roomlasi; püütakse näidata Jeesust ja tema järgijaid võimalikult süütutena; püütakse mustata juute ja näidata juutide ja kristlaste püüete erinevust; püütakse näidata Jeesuse tegevust ja juutide õpetust võimalikult juudivastasena ja rahumeelsena.
Uusaja juudisoost uurijad peavad kõige vanemaks Markuse evangeeliumi, kirjutatud u aastal 70.
Huvitav on arvamus, et Talmud ja Uus Testament valmisid samal ajal samasugustes tingimustes. Nad on rööpsed ja nende mõlemate juured ulatuvad Vanasse Testamenti. Mõlemad on kommentaariks Vanale Testamendile ja seal esitatud usule. Varasemad juudikristlikud kirjad olevat väga õpetlikud kristliku koguduse elu tundmaõppimisel.

Jeesuse ajaloolisus ja juutide Jeesuse elu iseloomustavaid jooni
Üldiselt ollakse seisukohal, väljaarvatud müüditeooria esindajad, et Jeesus peab olema ajalooline isik. Jeesus sellisena, nagu ta on evangeeliumides – vaidlemas variseridega ja saduseridega, õpetamas rahvast ja jutlustamas temale – sobivat hästi oma kaasaega. Tema õpetuse ülesehitus olevat pisiasjadeni ehtne. Ta rõhutab evangeeliumidest kohti, kus olevat näha Jeesuse sidet oma kaasajaga ja tema elavat isikut. Meile polevat säilinud ühtki muud selgemat õpetust vanast ajast, kui seda on Jeesuse õpetus. Enamik juudisoost uurijaid ongi veendunud Jeesuse ajaloolisuses, sest nad tunnevad vaistu järgi evangeeliumi pärimuse ehedust.
Jeesust vaadeldakse ja kujutatakse kui ainukordset tõsiasja ajaloos. Kõik üleloomulik ja ebatavaline jääb kõrvale. Jeesus sündis, elas ja suri tavalise inimesena. Tema elukäik sarnaneb teiste rabide, näiteks Hilleli elukäiguga. Ristiusu teoloogia olevat muutnud lihtsa juudisoost õpetaja kummardatavaks jumaluseks. Sellepärast ei saavat Jeesuse elulugu kõnelda neitsist sünnist, Jeesuse jumalikkusest, ülestõusmisest, taevaminekust, kristoloogiast ja selle teoloogilistest järeldustest, nagu neid kohtame Pauluse juures.
Eranditult kõik juudisoost uurijad rõhutavad Jeesuse juudipärasust. Uurijad rõhutavad, et side Jeesuse ja Ristija Johannese vahel on oluliseks eelduseks Jeesuse järgnevale tegutsemisele. Usuajalooliselt on Jeesus seotud Ristija Johannese pooldajate usuga. Johannese õpetust iseloomustavad 2 põhijoont: Jumala riik on ligidal, sellepärast peavad inimesed parandama meelt. See on ka Jeesuse kuulutuse sisu.
Jeesus alustab avalikku tegevust jutlustajana, arstina ja imetegijana. Ta jutlustab sünagoogides. See ei oleks olnud võimalik juhul, kui tema õpetus ei oleks olnud kooskõlas rabide tavapärase õpetusega. Tema otseseks või kaudseks õpetajaks peetakse Hillelit.

Jeesuse õpetus
Seda nimetavad juudid põhimõtteliselt usuliseks kõlblusõpetuseks. Kristlust võrreldakse juutlusega kõlbelisest vaaternurgast, sest 19. sajandi juutlus pidas ennast peamiselt kõlbeliseks maailmavaateks. Nii tõlgitses Jeesuse õpetust ka tookordne protestantlik kristlus.
Vanem uurimine püüdis näidata Jeesuse ja juutluse kõlblusõpetuse ühtekuuluvust. Ei ole ühtki Jeesuse kõlblusnõuet, mille kohta võiks ütelda, et see oleks ainulaadne nõue, midagi täiesti haruldast. Nii mäejutluse kui ka Meie Isa palve mõtete varal on võimalik tõdeda, et needki on juutlusest. Meie Isa olevat ehe palve juutluses. Meie Isa üksikud palved on võetud sünagoogi palvepärimustest. Juudiuurijad püüavad näidata Jeesust "normatiivse" juutluse esindajana.
Jeesuse isiku suhtes rõhutatakse tema juudipärasust. Tema elu ja õpetus olevat juudipärane ja juudi rahvusliku "äärmuslasena" piirduvat ta oma tegevuses juudisoost rahvaga Mt 10:15. Tema üldine mõtteviis olevat juutlik.
Näiteks ütleb üks teadlane: "Ükski tõsiasi evangeeliumis, ükski sõna Jeesuse Kristuse kuulutuses ei ole mõeldav lahus juudi ajaloo ja juudi rahva kujutlusmaailmast."
Jeesuse teoloogia olevat ehedalt juudilik.Tõelisel Jeesusel ei olevat midagi ühist kristliku jumalamõistega või Pauluse-pärase inimeseõpetusega ja õpetusega lunastusest. Juudina jäävat Jeesus rangeks monoteistiks. See usk, mida õpetas Jeesus, olevat olnud sama, mille põhjal prohvetid olid nõudnud halastust ja mitte ohvrit. "Jeesuse nõue kummardada Jumalat vaimus ja tões polnud midagi uut sellele usule, mis käsib armastada Jumalat kogu südamest, hingest ja väest, mis nimetab vagadust Jumala äratundmiseks. Äratundmine loob maa peale igavese armastuse, õiguse ja õigluse ja tunneb heameelt sellest, nimetab palvet südame jumalateenistuseks ja nõuab, et palvetaja tõstaks oma südame taeva poole."
Kristlane Baur väitis:" Et Jumal on inimesega isavahekorras, seda sai inimsugu esmakordselt täielikult teada Jeesuselt." Juudid on tolle vaatekoha vastu. Juutidel ei olevat oma jumalamõiste jaoks midagi õppida Jeesuselt. Gutmann arvab, et kristlaste katse vastandada juudi kättemaksu-Jumalale oma armastuse-Jumalat ei õnnestuvat seepärast, et nii Jeesus kui ka Paulus kõnelevat Jumala kohutavast vihast, tema raevust. Ka juudisoost uurijate arvates on Jeesuse kuulutuse sisuks Jumala riik.
Jeesus hindab väga oluliseks seadust. Nii tehes on Jeesus kui variser. Jeesus ei tahtvat kõrvaldada käsku (Mt 5:17-20), isegi kui vaidlused variseridega tunnistavat seda. Ka Jeesuse suhtumine sabatisse ja puhtuse-eeskirjadesse ei olevat variseride õpetusega vastuolus. Jeesuse ütlus: "Sabat on tehtud inimese pärast ja mitte inimene sabati pärast," olevat talmudi põhipõte. Jeesus olevat andnud sellele põhimõttele ainult vabama ja laiahaardelisema rakenduse kõikide elus esinevate hädaolukordade jaoks. Puhtuse-eeskirjade küsimuses arvatakse, et need polnud Jeesuse ajal veel kindlaks kujunenud, mispärast Jeesus olevat üks neist, kes vaidles nendest kinnipidamise vajaduse vastu. Enamik tolleaegsetest vagadest olevat pooldanud neist kinnipidamist.
Igasuguse kõlblusõpetuse tähtsamaks peaülesandeks on käitumine ligimesega, mina-sina-suhted. Ristiusu teoloogid on pidanud seda Jeesuse kõlblusõpetuse iseloomulikuks osaks. Seepärast on loomulik, et juudi apologeetika keskendub just sellele küsimusele. Juutide uurimine hõlmab kaht küsimust: mida õpetas juutlus Jeesuse ajal kohustustest ligimese vastu ning kuidas suhtus Jeesus nendesse kohustustesse Vanas Testamendis ja juutluses.
Juudisoost uurijate arvates olevat nende kõlblusõpetuses juba ammu enne Jeesust ja Hillelit ligimesearmastuse käsk kogu inimkonda hõlmav. Rabide kirjanduses olevat kaks joont: kui rabid ei pidanud rahvaid Iisraelile vaenulikuks, siis olid nad valmis pidama tähtsaks iga inimest; kui neid aga ähvardas teiste rahvaste ebajumalateenistus või tagakiusamine, siis uskusid nad, et enamik paganaid saavad otsa põrgus.
Jeesuse antiteetiline väljendus "sa pead oma vaenlast vihkama" ei esinevat kusagil Vanas Testamendis ega ka juutluses. Ka "silm silma vastu" ei kuuluvat kõlblusõpetusse, vaid olevat juriidiline reegel. Arvatakse siiski, et Jeesus olevat muutnud absoluutseks juutluse kõlblusõpetuses mõnel määral esinenud nõude "armastada vaenlast". Kristlased võivat olla uhked käsule: "Armastage oma vaenlasi." Ei tohtivat üldistades ütelda, nagu oleksid rabid pidanud õigeks vaenlase vihkamist, aga ei tohtivat ka liigselt rõhutada, nagu oleksid rabid õpetanud, et kõiki rahvaid tuleb armastada sama palju kui oma rahva liikmeid.
Jeesuse ligimesearmastuse käsu kohta arvavad juudid, et selles sõltub Jeesus täielikult juutlusest. Ligimesearmastuse käsk esinevat Uues Testamendis alati Vana Testamendi käsuna. Uues Testamendis endas nimetatavat väljendust armasta oma ligimest nagu iseennast kuninglikuks käsuks (Jk 2:8) ja käsu täitmiseks (Rm 13:10).
Uurija Güdemann arvab, et Vana Testamendi käsku "teie peate võõrast armastama" (5 Ms 10:19) tuleb mõista võimalikult avara ligimesearmastuse käsuna. Sellena olevat see käsk ka ristiusu aluseks. Ligimesearmastuse käsk ei erinevat Hilleli poolt paganaile öeldud sõnadest: "Mis on sulle ebameeldiv, seda ära tee ka oma ligimesele." Rabi Akiba pidavat ligimesearmastuse käsku Toora kõige ülevamaks käsuks ja rõhutavat, et iga inimene olevat ligimene (3 Ms 19:18). Juudi pärimus näitavat, et see käsk põhineb tõsiasjal, et iga inimene on Jumala loodu, seega ka ligimene.
Jeesuse ja kirjatundjate vaidluse kohta ülima käsu suhtes arvab Güdemann, et see on rabide vana vaidlusteema. Ülim käsk ei tähendavat juutidele mitte käskude jagamist kohustuslikeks ja vähem kohustuslikeks. Iga vähimgi käsk olevat Jumalast. Juudid tegevat vahet ainult raskemini ja kergemini täidetavate käskude vahel.
Mäejutluski olevat katse tuletada juutlust teatavatest valemitest või põhilausetest. Kui Jeesus kõnelevat vaenlase vihkamisest, siis ei mõtlevat ta vaenlase all mitte niivõrd tavalist vaenlast, vaid vastast, vastasparteilast.
Güdemann võtab kokku oma uurimistulemused arvamusega, et evangeeliumid on algselt samad, mis Talmud ja Jeesus on talmudlane. Kui kõik inimesed olevat Jumala loodud, siis pidavat nad ka üksteist armastama. Selle ütlusega on Güdemann tahtnud vähendada Jeesuse kaalukust.
Inimeste kooselu erivormiks on abielu. Kristlus arvab, et abielu küsimuses on evangeeliumides esitatud õiglus. Millisel seisukohal asuvad selles küsimuses juudid? Osa arvab, et Vana Testamendi abielurikkumise keeldu on tahetud mäejutluses tugevdada mõttega, et abielurikkuja on juba see, kes himustades vaatab ligimese naist. Tema arvates on Vana Testamendi keelus "sa ei tohi ühtegi naist himustada" juba öeldud kõik. Sama vaatekoht esinevat Talmudis, kus ei lubatavat vaadelda isegi naise väikest sõrme, kuna sellest sündivat himustamise patt. Talmud hoiatavat korduvalt ebapuhaste mõtete eest. Kristlased on väitnud, et Jeesuse sõnad olevat aidanud üle saada vanast idamaade kättemaksuseadusest. Juutide arvates saadi sellest üle juba enne Jeesust.
Evangeeliumi kõrgeimaks põhimõtteks peetakse "kuldset reeglit", kuid see esinevat juba Hilleli juures, kuigi mõte on esitatud eitavas lauses: "Mis sulle ei meeldi, seda ära tee ka oma ligimesele." Kristlased pidasid oma kõlblusõpetuse ülimaks mõtteks seda kuldset reeglit. Juudid vastasid, et see ülim mõte on laen juutide õpetusest ja esineb kõlblusõpetuse ülima nõudena ka väljaspool kristlust ning juutlust. Nii on selle küsimuse ümber toimuv vaidlus õpetlik ja näitab, kui viljatu on uskudevaheline vaidlus, mis toetub kõlblusõpetuse maksiimidele oma usu paremuse tõestamisel.
Ago Viljari raamatust lühendatult.
(Järgneb.)

admin Teoloogia

Iisraeli päev Viljandis

detsember 1st, 2004
Comments Off

Valentina Alvre

Juba kolmandat korda korraldas Uue Elu kogudus Margit Saksa eestvedamisel Iisraeli päeva Viljandis. Alati lahkesti on oma koguduse ruume kasutada andnud Viljandi Baptistikogudus. 18. detsembril tuli üritusele ligi viiskümmend inimest. Nende seas oli ka juute – abielupaar Lev ja Liia Braschinski ning Ðeina Baran.
Iisraeli tutvustavaid päevi on sisustanud Jeruusalemma Kristliku Suursaatkonna Eesti osakond eesotsas esimees Peeter Võsuga. Seekord olid temaga kaasas Irina Stelmach ja Pille Võsu.
Ürituse alguses puhus Marek Aardevälja võimsa sofarihüüu, sissejuhatava palve pidas pastor Aamo Remmel. Seejärel kuulsime heebreakeelseid laule Anne Sulaoja esituses.
Irina Stelmach tutvustas kahte saadet oma sarjast “Kümme käsku”. Neist esimene oli salvestatud Vilniuses. Arhiivimaterjalide põhjal avanes võimalus tutvuda maailmakuulsate Leedu juutidega, saime teada, et enne sõda nimetati Vilniust Leedu Jeruusalemmaks. Teine saade oli salvestatud Tallinnas ja monteeritud Eesti Kristlikus Televisioonis. Oli huvitavaid tunnistusi noortelt juutidelt, saime kuulda mitme isiku arvamust juutidest.
Siis näitas Peeter Võsu fotosid 2004. aasta sügisel lehtmajade pühadeks Iisraeli sõitnud eestlastest ja mõnedest paikadest. Pikema ekskursiooni mööda Iisraeli saime kaasa teha videofilmi vaatamisel 2003. a. reisist. Lehtmajade pühadeks kohaletulnuid tervitas ja tänas kui sõpru Iisraeli peaminister Ariel Sharon. Nägime, et ka pidustuste ajal rakendati turvameetmeid.
Nagu eelmistel kordadel, nii ka seekord paluti kõiki tee- ja kohvilauast osa saama. Maitsvad road ja magusad küpsetised olid valmistatud baptistikoguduse virkade naiste poolt.
Eelinformatsioonina saime teada, et järgmine üritus holokausti teemal toimub samas paigas 29. jaanuaril 2005. Kõneleb ja materjalid esitab Piret Udikas.
Koduteel laulsin mõttes: “Sind ma õnnistan, Iisrael. Sind ma õnnistan, Iisrael. Ja Jumala plaan, Iisrael – see saab täidetud!”

admin Tunnistused

Kaks nädalat TÕOTATUD MAAL

detsember 1st, 2004
Comments Off

Piret Udikas

Meie, üksteist Püha Maa palverändurit, lehtmajade pühade 2004 osavõtjat kohtume Tallinna lennujaamas. Meie reisijuht on Peeter Võsu, vaimsed teejuhid Anti Toplaan ja Ülo Niinemägi, auväärseimad Salme Mitt ja Ants Sinijärv; Riina Kaukver, kes sõidab Iisraeli teist aastat järjest, siis Viive Kulm, Luule Rüütel, Eva Jürgenson, Raul Järvlepp ja allakirjutanu.
Teele!
"Sina annad mulle teada elu teerada; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks!"
(Ps 6:11)
On 23. septembri vilu südapäev. Mõni on tõbine, teine kergelt erutatud – pole ka ime. Tunni-pooleteise pärast võtame suuna maakera kõige kuumemasse kohta, seda nii otseses kui kaudses mõttes.
Rõõmsad saatjad Veljo ja Hanna Kaptein ja teised – sõbrad, lähedased – õnnistavad meid teele.
Esimese, vaimuliku kogemuse saame juba Tallinna kohal: vaid mõned minutid sünkjat, nähtamatut udu, kui olemegi paksust pilvemüürist läbi murdnud. Lennuk tõuseb eresinisesse avarusse, mida kuldavad päikesekiired. Kui hea on teada: alati on pilvede taga puhas taevas, elu kinkiv päike, Jumal. Alati.
Kaks tundi sõitu ja maandume Praha lennuväljale. Vihmane, sompus ilm, ikka needsamad kümme kraadi. Pooled teelised jäävad lennujaama – kes jalga puhkama, kes tööd tegema. Meie, ülejäänud, sõidame linna. Ülo Niinemägi on meie juht ja karjane.
Avastame eest imeilusa Praha vanalinna, iidse Euroopa südame. Kuid – Euroopa süda on täis kuldvasikaid, õigemini siniseid-punaseid-rohelisi valatud lehmi tänapäeva kullast – plastist. Sarvekandjad passivad uhkete kaubamajade akende all, uhkete kirikute naabruses. Plastlehma kummardamine on isegi Praha lennujaama jõudnud, üks sinakas isend on ootesaalis "poolde vardasse" tõmmatud.
Asume end lennuki peale "möllima". Iisraeli sektoris on turvatöö usaldatud Iisraeli enda meeskonnale. Nad tegutsevad väga delikaatselt ja oskuslikult. Minult pärib kena tütarlaps: ega keegi ole palunud mul mingit pakki Iisraeli edasi toimetada? Teine turvatöötaja teeb paari liigutuse ja küsimusega avatud kohvri kohal kindlaks, et oma sumadani olen tõesti ma ise pakkinud. Umbes sama protseduuri läbivad kõik teisedki. Ülol ja Peetril, kellel on kaasas filmi, raadio-, arvutiaparatuur, tuleb kontrollis palju rohkem higistada.
Siinsamas tollikoridoris sõlmime ka oma esimese Iisraeli-tutvuse. See on Aabrahami poeg, kes töötab kibutsis ja reisib tihti koos oma koeraga. Sel ajal, kui ta kutsu jaoks lennumaja ehitab, jõuame omavahel tutvuda. Tema küsimusele – miks me Iisraeli sõidame, vastab Viive meie kõigi eest – meile kui kristlastele on see maa ja tema rahvas kallid. Enne veel kui lennukisse pääseme, on tutvus sõlmitud ja meile küllakutse Tel Avivi lähedal asuvasse kibutsisse esitatud. Etteruttavalt lisagem, et tiheda ajakava tõttu jäi meil selles kibutsis käimata.

Euroopa magab
"Rahvad, kuulge Jehoova sõna ja kuulutage kaugeil saartel ning ütelge: "Tema, kes pillutas Iisraeli, kogub teda ja hoiab teda nagu karjane oma karja."
(Jr 31: 10)
Ärasõit venib, hakkame rahutult ringi vaatama. Nüüd alles meenub, et Iisraelis on just käimas riigiteenistujate streik, millega on ühinenud ka Tel Avivi lennujaam, kuhu peaksime nelja tunni pärast maanduma.
Reisijad, kelle seas palju juute, ootavad väärikalt, see julgustab meidki. Hämmastav on nende rahu – sõidame ju maailma ühte rahutumasse paika. Vähemalt teeb sekulaarne ajakirjandus suuri ponnistusi sellise arvamuse kujundamiseks. Kõik meediauudised algavad sündmustega Lähis-Idas: jälle enesetaputerrorist, jälle lendavad raketid, jälle saavad inimesed surma ja vigastada. Meedia on ablas kõige negatiivse, sensatsioonilise, vere ja viletsuse järele. Aga see, et maailma silmad on aegade lõpus pööratud Püha Maa peale, ei ole Piibli tundjale mingi uudis.
Hiljem tunnistavad mitmed kristlased meie grupist, et nad küll otsustasid sõita, kuid ikkagi kartsid. Mina lohutasin end nii: kõik, mis peab juhtuma, juhtub, aga kust oleks veel parem Issanda juurde minna kui mitte Pühalt Maalt. Ette rutates: niipea, kui meie jalad puudutasid Püha Maad, oli igasugune hirm nagu pühitud. Kui kuulsime-nägime sõjasõnumeid, olime justkui väljaspool aega ja ohtusid. Nägime inimesi, kes elavad terroristide hirmuvalitsuse all, aga ohud nagu meid ei puudutanud. Olime Issanda tiibade varjus. Huvitav – Iisraelis omandab iga mõiste Piiblist uue, täiusliku tähenduse.
Pärast südaööd, umbes tunniajase hilinemisega tõuseb lennuk õhku ja võtab suuna Püha Maa poole. Nende nelja tunni sisse mahub õhtu-, öö- või hommikueine.
Und ei ole. Ootan. Esimest puudutust, esimest viibet, kasvõi läbi õhu. Umbes kümne tuhande meetri sügavusest meie all paistavad tuled, siis need kaovad. Euroopa magab.
Ka õpetaja Anti Toplaan on ärkvel. Vestleme kristlastest ja juutidest ning nendevahelistest suhetest. Kahjuks ei pea mitte kõik kristlased juute oma vendadeks, sõnades küll, aga… See on mulle olnud pikka aega suureks mõistatuseks: kui me usume Jumalat, loeme Tema sõna – kuidas me siis ei taipa, et kristlased ja nende vanemad vennad juudid on üks Jumala perekond?!
"Tegelikult oleks pidanud Iisraeli sõitma hoopis mu abikaasa," nentis Anti Toplaan. "Temal on Iisrael ammu südames. Ta korraldab osadusõhtuid, kus lauldakse Iisraeli laule."
Ootame kannatamatult kohtumist Püha Maaga.

Maabume lõunamaa katlas
"Jäägu häbisse ja taganegu kõik, kes vihkavad Siionit! Nad olgu nagu rohi katustel, mis kuivab, enne kui see kitkutakse…"
(Ps 129 : 5-6)
Tuled – meie all on tuled! Mitte üks või kaks – tuhandeid! Tulede meri! Tuled pärast magavat Euroopat! Tuled panevad pimeduse särama! Oleme Vahemere rannikuriba kohal. Tuledes Tel Aviv läheneb!
Nii mitmedki on pisarais. Ka minu aknaklaasid näivad märjad.
Järsku – just siis, kui lennuki rattad puudutavad Püha Maad, hakkavad kõik plaksutama. Reisivad juudid tänavad nii lennuki meeskonda mitte ainult Iisraelis, vaid kõikjal. Tagasiteel sõitsime ühes lennukis Iisraeli vutimeeskonnaga, kes aplodeeris meid Tallinna lennujaama õnnelikult toonud lenduritele. Tänulikkus on juutide üks sümpaatsemaid iseloomujooni, mida kohtasime kõigil Iisraeli-päevadel, igal kokkupuutel piiblirahvaga.
Esimese tunnikese Tõotatud Maal veedame Tel Avivi lennujaamas dokumentide täitmisega, ringivaatamisega, pagasi otsimisega. Meie reisijuht Peeter suundub kaduma läinud kohvrite otsingule, ja peagi on iga palverändaja ja tema kohver teineteist leidnud.
Ja siinsamas Tel Avivi lennujaamas kohtame ka esimest tuttavat, päris omainimest – tele- ja raadioajakirjanik Irina Stelmachi Tallinnast. Irina Aabrahami tütrena tegi edukalt läbi umbes kahekuuse teenistuse Iisraeli armees ja on nüüd meie reisiseltskonnaga ühinemas.
"Mis juhtus? Olin mitu päeva mures, lennujaama töötajad ju streikisid. Ja siis see viivitus. Miks reis viibis? Mõtlesin: järsku jõudsite varem ja sõitsite juba ära."
Liigume Tel Avivi uhkest lennujaamast välja. Lõunamaine eksootika rabab meid juba lennujaamas. Pakime ennast ja oma kohvrid kahele minibussile, mis toimetavad meid veel unist Tel Avivi mööda veidi edasi. Jõuame ühe rendifirma ette.
Päike tõuseb. Lõunamaa päike. Iisraeli päike. Ja koos temaga kasvab kuumus. Tundub, nagu oleksime ühes veidi jahtuma hakkavas katlas, mis on uuesti tulele pandud.
Issand, ole meile helde näitama oma Püha Maa rikkusi, ole meiega kõik need päevad. Issand, ole leitav, tule meile nii ligidale, kui vähegi saad! Lase sadada oma õnnistusvihmadel!

Esimene kohtumine kõrbega
""Sina oled mu sulane, ma valisin sind ega põlanud sind mitte!" – ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal…"
(Js 41:9-10)
Teele! Koos Issandaga – kõrbesse! Qumrani koobastesse!
Esimesed kilomeetrid Iisraelis. Kõik on nii eriline. Tõusud, langused, kurvid. Kohe saab selgeks, et meie reisijuhil Peetril on ka väga head rallimehe oskused, mida me kahe nädala jooksul reisil mitmeti nautida saame.
Paistab, et siinne loodus tunnistab vaid kaht värvi: luitunudkollast, millega on kaetud mäed, langused – nii kaugele, kui silm ulatub, ja sinist, millega on kaetud kogu taevakuppel. Rohelust märgates võpatad rõõmsalt – see on siin Juuda kõrbes alati märgiks inimkäe hoolikast tegevusest.
Mis see siis on – suured kivirahnud otse keset teed? Aeglustame käiku. Need on need kuulsad kontrollpostid. Sõidame aeglaselt. Iisraeli sõduri mundris noorukesed neiud ja noormehed liginevad meie autole, kuid nähes Peetri ja Riina põhjamaiselt heledaid nägusid, viipavad meile käega ja naeratavad. Muide, paaril korral meid siiski peatatakse ja heidetakse pilk ka teistele reisijatele, kuid tavaliselt lastakse meid kontrollpunktist peatamata minema, veidi väsinud, veidi tülpinud, kuid sõbralike naeratuste saatel.
Armsad noorukid, kellele sõna kodumaa ei ole midagi ebamäärast, mingi sõnakõlks. Kodumaa-armastus on iga juudi nooruki jaoks konkreetne tegevus. Kõik Iisraeli noored peavad läbi tegema sõjaväe, noormeestele kestab see kolm, tütarlastele kaks aastat. Neile tähendab sõna kodumaa vahipidamist kõrbekuumuses, vahipidamist relvaga käes, välkkiiret otsuselangetamist, seismist silmitsi kõige reaalsemate ohtude ja surmaga.
Kuulsime Iisraelis juhtumist, kus enesetaputerroristiks osutus laps, kellele tema ema oli pommi vankrisse pannud. Noor sõdur nägi seda, ta oleks pidanud tulistama seda last, kuid ei suutnud. Kohtumine kurjusega võib täiesti halvata inimese, keda on kasvatatud judaistlikus kultuuris, kus eriliselt väärtustatakse elu.
Teeviit näitab Jeruusalemma peale. Meie sõidame otse Surnumere poole. Maa, mis laiub Jeruusalemmast idas ja kagus Surnumereni, on Juuda kõrb. Kuskil siin elas Ristija Johannes. See ei ole kõrb tavalises mõttes, vaid mägismaa vägevate maalõhede ning tühjade ja paljaste nõlvadega, mida läbistavad sügavad orud ja kuristikud. Kevadel on see "kõrb" lühikest aega kaetud rohelise stepirohuga ja nii mõnigi mäenõlv erendab nagu kirev lillevaip. Kuid lühikese ajaga põletab päike rohelise vaiba troostituks kõnnumaaks. Idas laskub Juuda mägismaa, mille harjad ulatuvad 800-1000 m kõrguseni, Surnumere suunas. Enne merekallast langeb maapind järsult ja moodustab platoo, mis laskub terrassidena alla merre. Sellisena seisab Juuda kõrb meie ees, samasugune oli ta ka 2000 aastat tagasi.

Jumal on oma maa õnnistustega üle külvanud
"Sa oled andnud mu südamesse suurema rõõmu, kui oli neil rohke vilja ja värske viinasaagi ajal! Rahus ma heidan maha ning uinun magama, sest sina üksi, Jehoova, asetad mind julgesti elama!"
(Ps 4:8-9)
Kõrbemaastik tundub elutu vaid esimese kohtumiseni lamba- ja kitsekarjadega. Mida need loomad ometi kividelt ja liivalt leiavad! Nad lakuvad kive päris hoolega ja näkitsevad kuivanud kõrrekesi liivatolmust. Niisiis võivad surnud kivid ja liiv toita ja anda elu! Iisraelis võid sa näha, kuidas õlipuu kasvab välja otse kalju keskelt. Selliseid imesid kohtad Pühal Maal igal sammul. Kõik, mis tavalistele loodus- ja loogikaseadustele võimatu, on siin võimalik!
Järgnevatel päevadel saame näha, kui eripalgeline on Iisraeli loodus. Galilea kliima sarnaneb Kalifornia kliimaga, rannikutasandik on võrreldav Itaalia Rivieraga ja Negevi kõrbes valitsevad samasugused tingimused kui Saharas. Jumal on oma maad ja rahvast tohutute rikkustega õnnistanud.
Palestiina on päikese maa. 98 suvepäeva 100st on päikesepaistelised. Isegi talvel on taevas pilves vaid pooltel päevadest. Jordani orus võib temperatuur tõusta 50 kraadini. Meie nautisime Surnumere ääres sooja kuskil 40 kraadi ringis, ja kuigi räägitakse, et kõrbes on ööd jahedad, ei jahutanud ööd seal kuigivõrd ja hommikulgi ärkasid ikka samas leitsakus.
Vihmaaeg algab oktoobris ja lõpeb aprillis. Vihmaajale järgneb lopsakas õitseaeg, kus kogu Palestiina kattuks nagu kirju vaibaga.
Juba esimesest varasest vihmasajust oktoobris piisab, et kuivanud maa pehmendada ning künniks ette valmistada. Kui aga varane vihm viibib, siis on saak ohus ja maad ähvardab näljahäda. Pärast varast vihma tuleb aeg, mil läänetuuled headel aastatel korrapäraselt vihma toovad. Tunnipikkuste vihmasadudega päevadele järgnevad jälle sademeteta, särava päikesepaistega päevad. Vihmaaja lõpul, märtsist aprillini, kui läheb soojemaks, sajavad hilised vihmad, mis on hädavajalikud rikkaliku saagi saamiseks.

Kõrbelaeval topelthind
"Päike oli just tõusnud maa kohale, kui Lott jõudis Soari. Ja Jehoova laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Jehoova juurest taevast ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku."
(1Ms 19:23-25)
Jõuame ühte teeäärsesse söömakohta. Einestame parajasti, kui tõmmu kaameliomanik tuleb meid sõidule meelitama. Ta demonstreerib oma "sõiduki" eksootilisi võlusid. Kes suudaks ühele kõrberallile, seekord neljajalgse kukil, vastu panna! Üksteise järel istuvad eestlased(nnad) kaameli selga. 83-aastane viljandlanna Salme Mitt, sirgeselgne nagu keskaegne aadliproua, hõljub kõrbelaeval. Kahjuks jääb ralli vaid lühiajaliseks tuuritamiseks ümber söögimaja esi- ja tagakülje.
Teisedki kaamelisõitu saanud istuvad rõõmsasti autodesse. Meie ärasõidule on tekkinud üks takistus: araablasest kaameliomanik tahab veel raha saada.. "15 ðeekelit maksis selga istumine, sama palju tuleb maksta ka kaamelilt maharonimise eest," on kaameli peremees arvet kahekordistanud.
Kuigi äri araabia moodi tekitab meis hämmeldust, ei jää muud üle kui teist korda rahakotti kergendada.
Tüssata saamise veidi mõru tunde peletab aga uus elamus – Surnumeri paistab! Kas tõesti sama taevasinine triip mägede vahel? Mõned meist olid tähelepanelikud ja märkasid, et teel olid iga saja meetri järel näidud languse kohta. -395 meetrit! Oleme maailma kõige madalamas paigas.
Tee viib otse Surnumere kaldalt mäkke. Oleme teel kuulsatesse Qumrani koobastesse.

Kingitus riigi loomise puhul
"Aga Loti naine, kes ta järel käis, vaatas tagasi ja muutus soolasambaks! Ja Aabraham läks hommiku vara paika, kus ta Jehoova ees oli seisnud, heitis pilgu alla Soodoma ja Gomorra poole ja kogu ümbruskonna maapinnale, vaatas, ja ennäe – maast tõustis suits otsekui sulatusahju suits!"
(1Ms 19:27-28)
1948.a. täitsid ajalehti esimesed sensatsioonilised teated käsikirjaleidudest Juuda kõrbes Qumrani koobastes. Jutt on leiust, mis on tunnistatud meie ajastu suurimaks käsikirjaleiuks. Ja selle avastajaks oli üks tavaline beduiini karjapoiss, kes liikus siinkandis oma karjaga. Hiljem korraldati Qumranis väljakaevamised ja avastati ühe kloostri varemed. Rikkalikud leiud on teinud võimalikuks esmajärgulise uurimisala, mis huvitab kogu maailma,eelkõige kristlikku.
Tuhat üheksasada aastat on säilitanud äärmiselt kuiv kliima praktiliselt kahjustamatutena käsikirju jm esemeid, mis ajalises ja geograafilises mõttes ümbritsesid Jeesuse eluruumi!
Muide, kuiv õhk kuivatab kokku ka Surnumerd ennast, mille veetase langeb aasta-aastalt ja mis aegade jooksul on alanenud 200 meetrit. Aurumine jätkub, Jordan ei suuda nii palju vett juurde tuua, kui seda kuuma ja kuiva kõrbeõhu tõttu merest ära aurab. Mõne aja pärast on Surnumeri minevik ja selle koha peal võib näha vaid kõrbe.
Niisiis sai erakordne avastus alguse ühel suvepäeval 1947. aastal, kui noor beduiin oli kitsekarjas. Umbes 12 km kaugusel Jeerikost oli ta läinud otsima üht äraeksinud looma, ja avastas juhuslikult koopasuu. Uudishimu sai temast võitu ja ta asus uurima seda 8 m pikkust, 2 m laiust ja 2,5 m kõrgust koobast. Ta leidis mitu kaanega suletud savianumat kirjarullidega.
Tähtsaim rull on Jesaja rull, mis sisaldab terve Jesaja raamatu. See on Jesaja leitud kirjarullidest vanim ja vanim ühe Piibli raamatu täielik käsikiri. Selle järgi saab näha Vana Testamendi algteksti ja selle põlvest põlve edasikandumist. On täielik selgus selles, et meie tänapäevane tekst langeb vanade tekstidega oluliselt kokku. Nii kinnitab see 1. sajandist eKr pärinev kirjarull pühakirja pärimuse usaldusväärsust. Lähikonnast leiti ka teisi koopaid ja nendest hulgaliselt muid huvitavaid materjale.

Jumala riigis ei ole juhuseid
"Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju ja ärge hakake iseenestes ütlema: "Meie isa on ju Aabraham!" Sest ma ütlen teile: Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi!"
(Lk 3:8)
Nüüd siis lähemalt väljakaevamistest Qumrani vadis (orus) 1951 – 1957. Vähem kui 1 km kaugusel koopast, kust avastati esimesed kirjarullid, asuvad varemed. Neid tunti juba vanast ajast Qumrani varemete nime all. Arvati, et need on jäänused roomlaste kindlusest. Hakati uurima, kas neil varemetel on seost leitud käsikirjadega.
Nüüd on avastatud, et need koopad kuulusid esseenidele, "vagadele", kelle klooster siin asus. Esseenid oli üks judaismi usulahk, osaliselt lähedane kristlastele. Esseenid olid üksikud, naisteta mehed, kes siin kõrbes väga kasinalt elasid ja Jumalat teenisid. Nende üks põhitegevusi oli pühakirja ümberkirjutamine, valminud käsikirjad peideti kloostri kohal asuvatesse koobastesse.
On selgunud, et see paik oli asustatud juba 8.-7. sajandil eKr, Juuda kuningriigi ajal. Oletatakse, et siin asus Joosua raamatus nimetatud Soolalinn. Linn jäeti 6. sajandil Nebukadnetsari vallutuste ajal maha. Uued asukad tulid siia alles 2. sajandil eKr. Uued elanikud olid Qumrani koguduse liikmed. Väljakaevatud hoonetekompleks näitab, et kogu rajatis oli pühendatud väga lihtsale, askeetlikule elule ja religioossele tegevusele. Väga tähtsad olid pühitsusriitused. Küllalt hästi säilinud varemetes on eraldatavad palve- ja tööruumid, veereservuaarid, kümblusruumid, basseinid. Tänapäeval ollakse veendunud, et Qumran oli esseenluse peamine keskus.
On teada, et ka Ristija Johannes elas Juuda kõrbes, mitte kaugel Qumranist. Arvatakse isegi, et ta võis elada esseenide keskel, vähemalt pidi ta nendega ja nende õpetusega üsna lähedalt kokku puutuma.
Peeter tutvustab meile iga ruumi ja nende seost kõrbeelanike esseenide eluga. Arutleme, milline imeline kingitus on see Qumrani leid, mis langes täpselt Iisraeli riigi taassünni aega. Karjapoiss viskas juhuslikult kivi ja leiti unikaalsed käsikirjad. Juhuslikult? Ei! Jumala riigis ei ole juhuseid.

Elu elutus kõrbes
"Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega."
/Lk 3:16-17)
Meie rahvas, vaatamata magamata ööle, aklimatiseerumisprobleemidele ja 40-kraadisele leitsakule võtab vastu otsuse koopaid oma silmaga kaema minna. See tähendab paaritunnist mägironimist lõõskava päikese käes. Selleks on valmis reipam ja noorem osa eesti palverändureist. Oma häbiks pean ütlema, et alustasin seda matka koos teistega, kuid loobusin üsna tee alguses. Harjumatult kuum on, meie metsaskäigud ja meie päike on liiga väike koolitus tõelise matka jaoks kõrbekuumuses.
Istun vilus ja jälgin elu elutus kõrbes. Meie rahvas on jõudnud juba esimeste kaljudeni. Sügavikus põõnutav Surnumeri saadab neid oma laisa pilguga.
Otse meie ees koobaste taga on kõrge liiva- ja kaljumägi, nagu sein. Ei rohuliblet, ei puud, kuhu varjuda. Ja kõige selle eluta looduse üle on sinine taevas. Tundub, et samuti eluta – ei ühtegi vihma tõotavat pilveviirgu, ei ühtegi linnu- ega lennukijälge.
Vaatan seda ja tunnen, et kuskil meie kohal, nende kohal, kes julgelt on vallutamas meie reisi esimesi mägesid, ja nende kohal, kes eelistasid jääda varju, kuskil siin selle elutu looduse üle valitseb Jumal. Aiman nägevat Issanda palgejooni. Inimene ja kõrb ja Jumal. Inimene ei elaks paari päevagi kõrbes, kui Kõigekõrgem tema eest hoolt ei kannaks. Nii oli Moosese aegadel, täpselt samuti on see täna. Tundub, et kõrb on äärmuslik elukeskkond, väga hea selleks, et kasvatada oma elanike usaldust ja usku Loojasse.
Eemal, mägede jalamil töötavad kaks meest ja mingi traktor. Nad veavad kaableid. Kuumus on nemadki roiutanud, nad töötavad kuidagi aeglaselt, kuid samas sihikindlalt.
Vaatan uuesti Surnumere poole – sama eluta, sama jäljeta ja sama sinine kui taevas ta üle.
Kõrbes on elu võimalik vaid nii palju, kui Jumal lubab. Kõik tuleb Kõigekõrgema käest. Kõik. 40 aastat kõrbes – see oli võimalik vaid Jumala armust. Ka üks päev kõrbes ilma Temata on võimatu.
Aga peale Jumala hoolitsevad kõigi Qumrani tulnud inimeste eest turismifirmad, kes on kõikjale Iisraeli vaatamisväärsustesse, kus iganes liigub inimese jalg, toonud puhta karge joogivee ja seda vee ülimalt kokkuhoidliku tarbimise tingimustes.
Varsti saabuvad meie mägironijad – näost tumedad, pruunid, higised – aga õnnelikud. Neile jääb Qumran meelde paigana, kus nad said Püha Maa mägironimise ristsed ja juba korraliku päevituse. Uuesti teele!
(Järgneb)

admin Tunnistused

Eesti palverändurid Iisraelis

detsember 1st, 2004

Peeter Võsu

Tänavu käis Iisraelis lehtmajade püha ajal 12-liikmeline Eesti rühm, kes viibis seal kaks nädalat. Reisi tegi erakordseks osalemine esimesel ülemaailmsel palvepäeval Jeruusalemma eest. Samuti toimus 25. Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna lehtmajade püha konverents. Rühm osales koos teiste konverentsi delegaatidega ka Jeruusalemma marsil
Ülemaailmse Palvepäeva Jeruusalemma eest korraldas Eagles Wings Ministries USA-st. Üritus toimus 3. oktoobril Jeruusalemmas, Parlamendi roosiaias. Samaaegselt ühinesid sellega 70 riigi kristlased. Jeruusalemmas oli peakõnelejaks Pat Robertson. Tervitussõnavõttudega esinesid 2 knesseti liiget, Turismiminister Gideon Ezra ja mitmed teised. Iisreaeli ja rahvusvahelise meedia huvi sündmuse vastu oli suur. Kaameratega olid kohal Reuters, CNN ja mitmed teised, kokku vähemalt paarkümmend organisatsiooni. Samal õhtul oli sündmust võimalik näha juba mitmest uudistekanalist, kus enamasti kasutati lõike Pat Robertsoni kõnest.
Peakõneleja Pat Robertsoni sõnum Iisraelile oli, et evangeelsed kristlased toetavad Iisraeli õigusi oma maale. Ta tsiteeris mitmeid Piibli kirjakohti alates Jumala tõotustest Aabrahamile kuni Pauluse kirjadeni, mis on kristlaskonna toetuse aluseks.
4-ndal oktoobril osales eesti rühm Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna delegatsiooni koosseisus Jeruusalemma linna korraldatud marsil. Marsi ajaks, kus osales üle kümne tuhande osavõtja, oli kogu kesklinn liikluseks suletud. Ligi kolme kilomeetrisel teelõigul Zacher pargist kuni vanalinna Jaffa väravani oli tänavaid katva helisüsteemi kaudu võimalik kuulda kommentaare mööduvate rühmade kohta. Ka Eestit mainiti paaril korral. Iga aastaga on ametliku Jeruusalemma hoiak rahvusvahelise kristlaskonna suhtes muutunud positiivsemaks. Tänavu võis kuulda tänusõnu juba ülivõrdes.
Nii eelpool mainitud üritustel kui ka kõigil teistel, põhiliselt konverentsisaalis (ICC) toimuvatel üritustel oli tänavusel lehtmajade püha 25-ndal konverentsil rekordarv kristlasi – ligi 5500 inimest umbes 70 riigist.
Lisaks konverentsile käis Eesti rühm mitmes Piibli kaudu tuttavas paigas. Galilea järve ääres külastati Capernauma, Betsaidat, Mäejutluse mäge ja Dabghat. Kapernaumast on paari viimase aastakümne jooksul välja kaevatud Jeesuse-aegse sünagoogi varemed ja hulgaliselt leidusid. Jeesuse eluga seotud paikades on mitmed traditsioonilised konfessioonid läbi aegade püstitatud oma pühamuid.
Jeruusalemmas külastas Eesti delegatsioon Jeesuse hauaaeda, Ülemist tuba, Õlimäge ja Ketsemani aeda. Lisaks ka juutide kõige pühamat paika – Nutumüüri. Mitmetes kohtades viisid rühma kaks vaimulikku – Ülo Niinemägi ja Anti Toplaan – läbi Kristuse surma mälestusteenistusi, mis tundusid eriti tähendusrikastena Kristuse kannatuse ja surmaga seotud paikades.
Eesti rühm nautis paari päeva vältel ka Iisraeli unikaalseid Surnumereäärseid kõrbealasid, käies Masada kindluses, Ein Gedi mägedes ja Qumranis. Lõnapoolsetest paikadest külastati ka Punase mere rannikul asuvat kuurortlinna Eilati.
Kogu rühm nautis kohtumist Eestist 14 aastat tagasi Iisraeli elama asunud Samuel Lazikiniga. Küsimused tänaseks ennast ortodoksse juudina identifitseerivale Lazikinile Iisraeli kultuuri ja kommete kohta ei tahtnud selleks plaanitud aega ära mahtuda.
Ülo Niinemägi ja Peeter Võsu käisid Iisraeli presidendi Moshe Katsavi vastuvõtul, kus avanes võimalus öelda, et Eesti kristlaskonna hulgas on Iisraeli toetajaid ja sõpru.
Tihe reisiprogramm sisaldas palju muudki: viibimist Süüria piiriäärsetes kaevikutes, suplusi Surnumeres ja Vahemeres, kohtumisi vanade tuttavate ja uute huvitavate inimestega ning maalilisi vaateid autoaknast. Päevad tundusid liiga kiiresti õhtusse jõudvat ja mitmed plaanitud paigad jäid ajapuudusel nägemata.
Põhilise osa muljest olukorra kohta Iisraelis sai tavaliste inimeste kaudu tänaval. Mitmed rühma liikmed sattusid spontaansetesse vestlustesse kohalike elanikega, kelle suhtumine kristlastesse oli väga soe. Sama suhtumine väljendus ka lugematu arvu kontrollpostide läbimisel sõdurite, politseinike ja turvatöötajate naeratuste ja soojade sõnade kaudu.
Igal sammul võis tunda Piibli sõnumite täitumist aegadest, kus Jumal taas kogub juudi rahva kõikjalt üle maailma, tuues nad kokku, tehes nad üheks rahvaks, ja siis pöörates nende südamed enese, elava Jumala poole.

admin JRKS

OMAKAITSE OMAKOHUS

detsember 1st, 2004

4. osa

Tõlkija: Piret Udikas

Nad ei halastanud isegi lastele
Ka A. Boþenko "Must raamat" heidab valgust "elule" surmavabrikutes.
Okupeeritud maades asutasid hitlerlased tohutu hulga koonduslaagreid. Need olid tõelised surmavabrikud. Suurim neist oli Oswiecim. Selle ehitas 1939.a. SS-laste peamehe Himmleri korraldusel saksa keemiakontsern "I.G. Farben-Industrie". Laager paiknes hiiglasuurel territooriumil ja kujutas endast tervet laagrite süsteemi: Auschwitz, Birkenau, Monovice, Jawisowitz jt.
Uurimine Nürnbergi protsessil tegi kindlaks, et Oswiecimi saabus iga päev kolm kuni viis rongi, millest igaüks tõi kaasa 1500-3000 inimest. Oswiecimis ei piirdutud ainuüksi mahalaskmisega. Timukad hävitasid siin oma ohvreid mürkgaasi "Tsüklon-B" abil.
Inimesed aeti gaasikambritesse, mida nimetati saunadeks. Kambrite uksed sulgusid hermeetiliselt, gaas lasti sisse ja inimesed hukkusid. Surm tuli 3-5 minuti pärast. Pärast võeti laibad välja ja põletati krematooriumides. Laibad veeti kitsarööpmelisel raudteel laagrist välja, laoti selleks kaevatud kraavidesse, valati naftaga üle ja süüdati põlema. Mõnel päeval hukati Oswiecimis 10 000 kuni 12 000 inimest.
"Hitlerlikud mõrtsukad ei halastanud isegi lastele. Sadu tuhandeid väikesi lapsi hukkus faðistidest timukate käe läbi. Endine vang, Vilniuse arst Jakob Gordon tunnistas Nürnbergi protsessil: "1943.a. alguses viidi Birkenau laagrist haiglasse 164 poissi, kes kõik tapeti, süstides neile südamesse karboolhapet." Endine vang Bakasch Weldtraut Düsseldorfist tunnistas: "1943.a., sellal kui me tarastasime krematooriumi nr 5, nägin ise, kui SS-lased pildusid põlevatesse lõketesse elusaid lapsi."
Nagu Oswiecimis, nii hävitati ka Majdanekis vange gaasiga "Tsüklon-B". Ööpäevas põletati umbes 2000 laipa. Majdaneki krematooriumi ahjudes põletati 600 000 laipa, peale selle põletati lähedalasuvas metsas veel
300 000 laipa.
Kiievi juudi surnuaiale toodi kokku suur hulk juute, nende hulgas naisi ja igas vanuses lapsi. Esimene mahalaskmiseks valitud grupp sunniti heitma pikali kraavipõhja, näoga allapoole, ja tapeti automaaditulega. Seejärel kaeti mahalastud õhukese mullakorraga, nende peale sunniti heitma järgmine grupp hukatavaid ja tulistati neid jällegi automaatidest.
(Need koletud faktid leidsid kinnitust Nürnbergi kohtuprotsessil 20. novembrist 1945.a. kuni 1. oktoobrini 1946.)

Relvitut on keelatud tappa
Herbert Lindmäe raamatust "Suvesõda" Tartumaal 1941 võib leida mõndagi huvitavat.
Inimelul ei olnud okupeeritud Eestis enam mingisugust väärtust. Eestlane kuulutati omal maal lindpriiks. Tema elu ja surma üle oli õigus otsustada igaühel, kes punaste poolel relva kandis. Ja seda õigust kasutati massiliselt. Tagajärjeks oli totaalne ja sadistlik punane terror Eestis.
Võimureid ei hoidnud omakohtu korraldamisel tagasi ka rahvusvahelisest õigusest üldtuntud ja -tunnustatud sõjapidamise seadused ja tavad, mis on sätestatud juba 18. oktoobril 1907.a. Haagi rahukonverentsil vastuvõetud IV konventsiooni maasõja seadustest ja tavadest lisas. Selle konventsiooni lisa järgi on keelatud tappa või haavata vastast, kes on maha pannud relvad ja alla andnud; keelatud on avaldada, et kellelegi ei anta armu (konventsiooni p 23) (kuna võitleva koosseisu hulka tuleb arvata ka partisanid, kehtisid need sätted nendegi kohta – H.L:); keelatud on ilma kohtuta karistada kohapeal isegi maakuulajana kinnivõetud isikut (konventsiooni p 30); kinnitati, et tsiviilelanikkond on rahvusvahelise õiguse all; tuleb austada inimelu ja omandit (konventsiooni p 46 ja 56). Selle rahvusvahelise lepingu üheks osaliseks oli ka Venemaa, kusjuures tema järglane NSV Liit ei olnud sellest lahti öelnud. Kuid nõukogude võimurid olid järginud rahvusvahelist õigust üksnes siis, kui see oli neile kasulik.

Võideldi viha ja vihkamisega
Sõjapidamise seaduste ja tavade rikkumine on rahvusvaheline kuritegu, sõltumata sellest, kas seda tehakse teadlikult või teadmatusest.
Mõistagi tuleb siinjuures taunida eesti partisanivõitlusega kaasnenud omakohtuakte ja vägivallategusid, poliitiliste motiivide varjus arveteklaarimisi oma vihameestega, sõjapidamisseaduste ja -tavade eiramise juhte. Niisuguste tegude eest kannavad rahvusvahelise õiguse järgi vastutust konkreetsed süüdlased, mitte aga partisaniüksused. Partisanid olid sõjakad ja sageli hulljulged sissid, kes võitlesid viha ja vihkamisega.
Võim kuulus Omakaitsele. Otepää Omakaitse ülema 10. juuli 1941.a. käskkiri nr 1 teadustas: "Alates tänasest kuupäevast kuulub kogu täidesaatev võim kohalikule Omakaitsele, kelle korraldusi vastuvaidlematult täita."
Otepää Omakaitse ülema 11. juuli 1941.a. käskkiri nr 2 hoiatas: "Vaatamata erakorralisele ajale kestavad ümbruskonnas mitmekesised arusaamatused ja isiklike arvete õiendamised. Selle vältimiseks käsen – Otepää, Pühajärve, Valgjärve, Veski, Aakre, Kooraste valdades igasugused omavolilised teod lõpetada. Tekkinud asjaoludest teadustada Omakaitse staapi – Otepää Linnavalitsusse." (Otepää Teataja 14. juuli 1941). Ka Otepää Teataja nõudis: "Korda ja rahu! Maa puhastamine kommunistlikest bandiitidest ei tohi muutuda isiklikeks arveteõiendamiseks ega kättemaksuks." Kindla korra alalhoidmiseks ja kahtlase, mitte riigitruu ja mitte eestimeelse elemendi isoleerimiseks ja korra kindlustamiseks asuda tegevusse politseivõimudel. Major P. Vent, Otepää Omakaitse ülem.

Omakaitse haaras võimu
15. juulil toimetasid Tartus partisanid politseilt ja partisanide staabist saadud korralduste alusel kommunistlike tegelaste arreteerimist. Viha kommunistide vastu pimestas ja sellega õigustati vahel ka omakohut. Nii lebas Barclay platsil sel päeval omakohtu ohvriks langenud naise laip. Naine oli koos mehega arreteeritud Poe tänava varjendis. Kuna naine sõimas partisani, peksti teda jalaga ja lasti seejärel maha. Juhtus sedagi, et mõni partisanide hulka sattunud ja relva saanud mees kasutas ära lahinguolukorda vaenuarvete õiendamiseks omakohtu korras. Näiteks läks Postimehe reporter ja trükikoja abijuhataja Raimon-Silver Kirp (24) 15. juulil Tartu vangla juurde, et kirjutada ajalehele sõnum sealsest massimõrvast. Samas rebisid kaks partisani ta autosse, sõidutasid Matieseni trükikoja õuele ja lasksid ta seal maha. Selgus, et R.S Kirpul oli punaste võimu ajal olnud selle korporatsiooni meestega, kuhu tapjad kuulusid, mingi omavaheline tüli.
Kurg määrati 16. juulil Eesti vabastatud alade partisanide üldjuhiks. Tema käskkiri 16. juulil: "Kohaliku Saksa sõjaväevõimu määruse alusel laieneb minu tegevus Lõuna-Eestilt kogu Eesti vabastatud maa-aladele. Määran … koonduslaagri ülemaks kapten Juhan Jüriste."
Ka Omakaitse eriosakonda oli sattunud vägivallatsejaid ja julmureid. Nii lasti eriosakonna juurdleja, Isamaaliidu Tartumaa osakonna sekretär Roland Lepik maha selle eest, et ta oli surma saatnud mitu süütut inimest ja oma ohvritelt väärtasju omastanud.
Käskkiri ütleb: "Partisanisalkadel kohtadel teotseda minu poolt antud erijuhtnööride kohaselt. Ühtlasi panen südamele kõigile kodanikele leida võimalus Saksa lipu hankimiseks, et peatselt eesti vabadussümboli kõrval lehviks päästjate lipp – sõbraliku Suur-Saksa haakrist. F. Kurg, major, Eesti vabastatud alade partisanide üldjuht, R. Tammemägi, kapten, staabiülem.”
Kolonel Viktor Koern oli sellal juba liitnud Pärnumaal tegutsevad partisani- ja omakaitseüksused Pärnumaa Omakaitseks ja alustanud tegevust Eesti Vabariigi Valitsuse volinikuna. Sellest annab tunnistust kolonel V. Koerni, Pärnu ja vabastatud Pärnumaa Eesti voliniku määrus nr 1, milles märgiti: "Eesti rahva painajalik orjaöö on möödunud. Kuni moodustatava E.V. Valitsuse korralduseni võtan oma peale Eesti Volinikuna kohused Pärnu linnas ja Pärnumaa vabastatud osas.” Pärnu ja vabastatud Pärnumaa Eesti Voliniku määrus nr 1.(Uus-Elu, 10. juuli 1941 .)
Nooremleitnant Roman Ubakivi võitles Tartu lahingutes partisanipataljonis rühmaülemana, oli Esimese Eesti Idapataljoni (Eesti Julgestusgrupp 181, hiljem Idapataljon 658 ja Eesti Pataljon 658) 2. kompanii ülem.
21. juulil Tartu linna ja maakonna prefekti V. Roovere sundmäärusega nr 1 anti elanikele käsk hiljemalt 22. kell 12 ära anda relvad ja laskemoon. “Käsin kõik konstaablid, kes viibivad valdades oma endistes teenistuskohtades, asuda viibimata politsei ülesannete täitmisele, kanda sellest kohe ette prefektuurile.”
Juuli lõpul tegi Omakaitse massiliselt haaranguid.
F. Kure kõnest 29. juulil Tartu paraadil: "Nii me tormasime võitlusse ja meie deviisiks oli: Jumala abiga. Jumal kaitsku edaspidises võitluses kangelasi!” (Leitnant Miksoni lahingud. Eesti Aeg 1. dets 1993.)
Pärast paraadi tuli pettumus – sakslaste korraldus ära anda saagirelvad, omakaitseüksused saadeti laiali. Omakaitse asemele oli sakslastel plaanis luua abipolitsei üksusi.
29. juulil tuli Kure käskkiri: "Enamik Eestit on vaba. Kohaliku Saksa sõjaväe poolt on minule tehtud ülesandeks partisanisalgad ümber formeerida abipolitseisalkadeks. Käsin partisan asendada nimetusega abipolitseinik. Minu ametinimetuseks on tänasest alates referent abipolitsei küsimusis Saksa välikomandandi juures."
Maakondades formeerida igas omavalitsusühikus (linn, alev, vald) abipolitsei salk, kelle suurus ei tohi ületada 1 % rahvaarvust. Komplekteerimisel koos töötada kohapealsete politseijuhtidega. Siis lähevad abipolitsei salgad kohalikkude politseijuhtide alluvusse, ümberformeerimine lõpetada
1. augustil kell 18.
Loodavasse kohalikku abipolitseipataljoni andsid end üles 90 Tartu partisanipataljoni meest, teised läksid kibedus- ja pettumustundega laiali, neid ei vajatud enam, kuigi Eestis käisid veel lahingud.
2. augustil Postimehes teadaanne, et laialisaadetud partisaniorganisatsioonid kutsutakse uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kurg andis korralduse kõigil viivitamatult kohale ilmuda.

Kas juudid haihtusid õhku?
Eestis ilmub järjepannu raamatuid ajast, millest siiani on vaikitud. "Suvesõda" on üks neist. Eelnevast selgub, et meie rahvas ei istunud sugugi käed rüpes. 1941. aasta suve- ja sügisesündmustes osales vahetult Omakaitse, kel oli täidesaatev võim.
Viimasel ajal ilmub üha rohkem ja rohkem teoseid, milles tapjatest on saanud kangelased, kurjusest vaprus.
Ent ühest nn ajalookirjutajad vaikivad. Nimelt – kuhu kadusid Eesti juudid, Tartu juudid, Tallinna juudid, Pärnu juudid? Nende nimesid pole ei tapetud sõjameeste, ei langenud tsiviilelanike hulgas. Tundub, et nad haihtusid õhku.
Selle koha peal ajalugu veel vaikib. Loodetavasti mitte kaua.
Menachem-Michael Gitik oma raamatus "Kus oli Jumal Katastroofi ajal?" peatükis "Vihkamise õppetund" kirjutab ka eestlastest. Õigemini küll natsidega kaasaläinud ja juutide hävitamisega tegelnud rahvaste loetelu alustab raamatu autor eestlastest.
"Ligi tuhandest oma juudist vabanesid nad mitte päris ilma sakslaste abita. Ja esimestena, uhkusega, sai Eesti 1941.a. sügisel "judenfreiks – juutidest vabaks"."
Kuidas see toimus? Loodame, et peagi avaneb ka meie ajaloo üks mustimaid lehekülgi.
(Järgneb.)

admin Ajalugu