Archive

Archive for mai, 2005

"Kõik juudid on ju laisad." Ka Ukrainas tõstab antisemitism pead

mai 1st, 2005
Comments Off

Ebenezeri Abifondi töötajad, kes tegutsevad endise NLi territooriumil ja Venemaal eri paigus, puutuvad järjest sagedamini kokku juudivihkamisega. Ka Ukrainas tuleb antisemitismi väga sageli esile.
Ukrainas, Dnepropetrovskis elavad juudid oma elu: lapsed käivad juudi koolis, täiskasvanud ka juudi kultuuri keskuses. Seal õpitakse tundma oma rahva kultuuri ja traditsioone – nii saavad nad paremini tunnetada oma juudi päritolu.
Vanemad juudi kogukonna inimesed, kes on üle elanud kommunismi, kohtudes Ebenezeri töötajatega, räägivad, et nad usuvad Jumalasse ja sellesse, et juutide au on taastatud, neid ei vihata enam. Nad ei sega kedagi, ja näiliselt ei sega keegi ka neid.
Kuid see on vaid näiliselt nii. Tegelikult on Dnepropetrovskis antisemitism väga tugev. Juudi lapsi kiusatakse koolis taga, noortele tehakse takistusi kõrgkooli astumiseks. Järjest raskem on neil õppida arstiks või juristiks oma juudi päritolu tõttu. Täiskasvanutel on peaaegu võimatu oma tööl saada ametikõrgendust.
Ebenezeri Abifondi töötajad, kes Dnepropetrovskis töötasid, kogesid ka ise antisemitismi. Kui taksojuht kuulis, et nad on sõitmas juutide peredesse, muutus ta väga agressiivseks ja küsis, miks nad seda teevad, miks nad aitavad juute. Ta ütles: "Kõik juudid on ju laisad."

admin Lühisõnumid

Iisrael – nii kohtumispaik kui lähtepunkt

mai 1st, 2005
Comments Off

Jehuda Halevi "Kuzari" on esimene juudi religioonifilosoofiline teos, mis on innustanud ka kristlikku religiooni­filosoofilist mõtlemist. Teose on eesti keelde tõlkinud Kalle Kasemaa.
Tõlkija kirjutab oma saatesõnas. "Paradoksaalsel kombel on tänapäevane Lääs peaaegu täielikult kaotanud sidemed oma kultuuri ja vaimsuse juurtega… Piibel on olnud see jõud, mis kreeka-rooma kultuuri baasil innustas ja vormis euroopa mõtlemist. Püha Hiero­nymuse ladinakeelne piiblitõlge Vulgata ning reformatsiooniajast tekkinud rahvakeelsed piiblitõlked on andnud toitu kogu kristliku kultuuri kujunemisele; ilma selleta poleks meil ei kunsti ega kirjan­dust, ei muusikat ega arhitektuuri sellisena, nagu meil on. Asjatu vaev oleks mõista Lääne religiooni ja filosoofiat, mõtteviisi ja moraali, tundmata nende ühist inspiratsiooniallikat. Ent paradoks on selles, et alates reformatsiooniajast, mis andis Euroopa rahvastele Piibli nende emakeeltes, on kristlik ühiskond järje­pidevalt eemaldunud oma piibellikest alustest, nii et tänapäeva Euroopas on maid, kus kogu kooli- ja üldhariduse vältel ei kuule sõnagi Raamatute Raamatust, mis ometi on euroopa kultuuri nurgakiviks.
Esiisade pärand, mida rikastasid hilisemate õpetlaste innuka mõttetöö viljad, aitas juudi rahval püsida sajandeid kestnud vaenu ja tagakiusamise õhk­konnas. Kogu inimliku loogika vastaselt jäi Iisraeli rahvas ellu ning on pärast kakskümmend sajandit kestnud pagen­dust leidnud uuesti tee kodumaale. Rahvusliku taassünni vaimustuses on maal, kus Taavet muiste luuletas oma laule ning prohvetid panid kirja järeltule­vatele põlvedele määratud sõnu, käsi­käes pinnase viljakaks muutmise ja küngaste metsastamisega käinud Piibli keele ja kultuuri taaselustumine. Me elame ajal, mil Ida ärkab sajandeid kestnud tardumusest ning Lääs on lõpetamas oma tsiviliseerivat missiooni. Nende kahe vahel on Iisrael nii kohtumis­paigaks kui lähtepunktiks."
Alljärgnevalt avaldame lõike Jehuda Halevi raamatust "Kuzari".

Kokkuvõtteks: otsi südame puhtust, nii kuidas see sulle võimalik on, olles tarkuse reeglitest tõepoolest aru saanud. Siis jõuad sa oma eesmärgile, see tähendab: ühinemisele vaimsega, see tähendab aktiivse mõistusega.

…miks võitlevad üksteisega Edom ja Ismael (Edom tähistab kristlikku kultuuri, Ismael araablasi), kes maailma ära on jaganud, ja kumbki neist hoiab oma hinge puhta ja suunab oma kavatsuse Jumalale ning eraldub ja tõmbub tagasi, paastub ja palvetab, ning läheb siis teist tapma, uskudes, et see tapmine on suur heategu, mis viib ta lähemale Loojale, olgu Ta õnnistatud. Nad võitlevad üksteisega ja kumbki usub, et ta läheb lõpuks paradiisi.

Kannata pisut, kuni ma seletan sulle meie rahva suurust. Küllaldane tunnus on juba see, et Jumal valis selle rahva välja kõigi maailma rahvaste seast ning et jumalik vaim laskus rahvahulgale, nii et Jumala kõne jõudis kõigi juurde, isegi naisteni, sest nende hulgas oli ka naisprohveteid, samal ajal kui varem oli jumalik vaim laskunud ainult üksikute Aadama järeltulijate peale.

…inimene ei jõua jumalikkuse juurde muidu kui Jumala sõna kaudu, see tähendab tegude kaudu, mida on käskinud Jumal. Vastasel juhul – ennäe, palju inimesi püüab seda…

Kuid meie religiooni lubadused seisnevad liibumises jumaliku vastu prohvetluses ja selles, mis selle lähedal on, ning jumalikuga ühendusse astumises suuruse, kirkuse ja imedena. Seepärast ei öelda Tooras: Kui te täidate seda käsku, viin ma teid pärast surma mõnusatesse aedadesse, vaid öeldakse: Teie olete mulle rahvas ja mina olen teile Jumal, kes juhib teid…

…kui enamik meist oleks alandust võtnud alistumisena Jumala ja Tema õpetuse nimel, siis ei oleks jumalik vaim meid nii pikaks ajaks maha jätnud. Aga nii mõtleb ainult väike osa meie hulgast… Kui me kannataksime pagendust ja alandust Jumala nimel, nagu on sünnis, siis oleksime ehteks ajajärgule, mida me ootame koos Messia saabumisega, ning kiirendaksime tulevase igatsetud pääste saabumist.

Meie usu järgi Jumalat teeniv inimene ei ütle lahti maailmast, otsekui oleks see talle koormaks, ega põlga elu, sest see kuulub Looja heategude hulka ja et Jumal arvab selle talle heaks, nii nagu on äeldud: "Ma teen täielikuks sinu päevade arvu, " (2Ms 23:26) ja "et sa pikendaksid oma päevi" (5Ms 22:7). Ta armastab maailma ja pikka elu, sest see võimaldab talle tulevase maailma, nii et mida enam ta head teeb, seda kõrgemale astmele tõuseb ta tulevases maailmas.

See, kes palvetab omaenda vaba­duste pärast, on võrreldav sellega, kes püüab üksinda kindlustada oma maja ega ühine oma kaasmaalastega müüride kindlustamisel. Tal on suuri kulutusi ning ta elab pidevas ohus. Kes aga ühineb sellega, mida kogukond ette võtab, sellel on väiksemad kulutused ning ta elab turvaliselt, sest seda, mida ühel napib, täiendab teine, ja nii on kogu maa kõige tugevam ning iga selle elanik saab vähese hinnaga osa selle õnnistusest… Sest üksikisik on üldsuse suhtes nagu ihuliige terve keha suhtes. Kui käsivars keeldub andmast verd, kui on tarvis aadrit lasta, kannatab kogu keha ning käsivars koos sellega. Seepärast peab üksikisik üldsuse nimel kannatama kas või surmavalu ning tingimata pidama silmas, et ta on üldsuse üks osa.

Esmasest seemnest toob puu esile vilja, mis on samasugune, kust pärines tema seeme. Nii ka Moosese õpetus – ehkki seda võidakse näiliselt halvaks panna – muudab igaüht, kes käib selle järgi. Need religioonid on ettevalmis­tuseks ja eelduseks oodatavale Messiale, kes on vili ja kelle viljaks saavad nad kõik, kui nad tunnistavad teda, ning tulemu­seks on üks puu. Siis austavad nad ja peavad kalliks juurt, mida nad varem põlgasid, nii nagu oleme öelnud sõnade "vaata, mu sulane talitab targasti" (Js 52:13) kohta. Kui sa näed, kuidas nad hoiavad eemale ebajumala­teenistusest ning on innukad (Jumala) ühtsuse nimel, siis ära kiida ega ülista neid, ning ära vaata ka iisraellaste peale põlgliku pilguga sellepärast, et nad varem teenisid Baale. Mõtle ka sellele, et paljud neist rahvustest lasksid end jumalavallatusest kaasa kiskuda…

Mida sa otsid tänapäeval Jeruusa­lemmas ja Kaananimaal, kui seal puudub Jumala kohalolek ning kui Jumala lähedust võib saavutada igas paigas puhta südame ja tugeva igatsuse abil."

Ainult Jumal tunneb su sisemust, "Jumal näeb südant", Tema teab varjatut ja teeb avalikuks sajalas hoitu.

Kui Iisrael on rahvaste hulgas nagu süda keha organite hulgas, siis tähen­dab see seda, et nii nagu terve või haige süda iseloomustab kogu organismi seisukorda, nii on Iisrael inimkonna moraalse seisukorra baromeetriks. Kuid siin kehtib seaduspärasus, et Iisrael kannatab ülejäänud inimkonna eest: "Kui meie oleme hädas, on maailm rahus." Kui Iisrael viibib eemal kodumaast pagen­duses, siis pole see nii üksnes välise sunni tõttu. Kannatuse vabatahtliku omaks­võtmise ajalooline eesmärk on selles, et kannatus peab selitama ja tugevdama Iisraeli. Ka pagenduses viibides on iga iisraellane, kelle teod on laitmatud ja kelle süda on siiras, ühenduses Jumala taevase, nähtamatu kohalolekuga. Maailma rahvaste seas viibides sarnaneb Iisrael seemnele mullapõues, millest peab tulema esile Lunastaja, kelle viljast saab osa ka ümbritsev mullapõu. Tulevase lunastuse valguses minetab väide Iisraeli substantsiaalsest erine­vusest oma teravuse ning kogu ajalugu seisab viimselt universalistliku kujutluse märgi all, et kõigest saab "üks puu".

admin Kultuur

Kaks nädalat TÕOTATUD MAAL (2)

mai 1st, 2005
Comments Off

Piret Udikas

Pühal Maal lõigatakse südamed ümber

"Siis ta ütles: Ära tule siia, võta kin­gad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!"
(1Ms3:5)
Üks pikim päev, mis algas vara­hom­mi­kul tusases ja rõs­kes Pärnus ja jõudis lõpule tõe­liselt leit­sa­kulises õhtus Sur­nu­mere kaldal, on otsa saa­mas. Kohe, kui päi­ke mägede taha vajub, katab Püha Maad pime­dus. On viimane aeg mõel­da öö­ma­jale.
Meie minibuss ja auto veerevad ühe kindlust mee­nu­tava hoone ette. Bussi­nina peatub raud­värava ees. Taas kontroll. Näib, et vee­da­me öö tõe­lises turva­paigas – raudaia, värava ja värava­vahiga. Uk­sed avanevad. Sõi­da­me treppi.
Astume leitsa­ku­lisse pimedusse. Hotell otse Masada kindluse nõlval pa­kub meile peavarju, kodusoojust, kuid mis kõige tähtsam – jahedust.
Hotellitöötaja, väga meeldiv noor naine ulatab meile võtmed, homse pajuki ning lahkub. Teadagi kuhu – pühi pidama. Suured pühad on kätte jõudnud. Jumal käskis juutidel pidada neid rõõmuga ning rahvas täitab seda korraldust täht-tähelt juba aasta­tuhandeid.
Imeline hotell, mis oma salapäraga meenutab lossi mõnest idamaisest muinasjutust, näib nagu välja surnud. Ühel õhtul siiski kuuleme lisaks võõra­maiste lindude häältele, mis kõrbe­sügises on vaoshoitud ja disk­reetsed, ka inimeste hääli, aga üksikuid. See paik näib olevat inimes­test üsna hüljatud.
Ent toad on mõnusad, rõduga, vaatega Surnumerele.
Meie Püha Maa reisi tegid eriti meeldejää­vaks igaõhtu­sed kogune­mised, tagasivaated päevale, mida pastor Ülo lin­distas Pere­raa­dio "Iisrael ja meie" saa­dete jaoks. Eri­lise mõtte neile õhtutele andis aga ühi­ne leivamurd­mine, armu­laud.
Niisiis – ko­gu­neme meie esimesele õh­tule. Ruu­mi­kas rõdu on avatud otse Sur­nu­mere poole. Tunne, et lahke pere­mees on kütnud meile mõnusa sauna, ei lahku nüüdki. Vaatame sooja öösse. Valgust on vaid nii palju, kui seda pakuvad hotelli hämarad tuled rõdul ja täiskuu taevas. Kuu ripub otse Surnumere kohal. Tahaks vaikida, kuid diktofon on juba sisse lülitatud. Valmib esimene reisipäevik Pühalt Maalt. (Nüüdseks olen kuulnud seda esimest, aga ka enamikku ülejäänud saadetest Kuressaare pere­raadios, see on andnud võimaluse teistkordseks reisiks – sedakorda meenu­tustes.)
Mõned muljed meie esimesest reisipäevast.
Anti Toplaan: "Kogesin juba täna varahommikul, et Pühale Maale tullakse mitmeti. Oli neid, kes rõõmus­tasid, ja neid, kes meeleliigutusest nutsid. Esimest korda nägin, et inimesed plaksutavad, kui lennuki rattad puudutasid maa pinda. Olen palju sõitnud, kuid pole sellist asja varem näinud."
Ants Sinijärv palvetab ja tänab Jumalat, kes on lubanud tal tulla Tõotatud Maale.
Riina Kaukver meenutab, et jättis oma südame Iisraeli juba eelmise aasta reisi ajal, kui andis tõotuse siia tagasi tulla. "Mu süda lõigati siin ümber," ütleb ta.
Ülo Niinemägi: "Oleme selle paiga lähedal, kus Taavet ja Koljat võitlesid. Kuskil siinsamas on Taaveti allikad, kuhu läheme homme." See Püha Maa reis on Ülole kaheksas.
Mälestame Issanda surma ja oleme osaduses Temaga. Tõstame taeva poole oma hääle – kus mujal, kui siin, peaks see kõige paremini kostma. Minu palve on, et võiksime Pühal Maal kohata Jumalat tõelisemana kui kunagi varem. Ta on siinsamas.

Liivakastimängud kõrbes

Järgmise päeva hommikul ei ole pikemalt aega ümbrus­konda silmitseda, sest päike tõuseb ja kuumus ühes temaga. Õieti ei suutnud isegi öö jahutada hotellimüüre, imeilusaid lillekobaraid ega kõrbeliiva. Kuumus, kuumus.
Alustame teekonda Taaveti koobas­tesse ja Taaveti allikale, En Gedi rahvusparki.
Teel, mis on Iisraeli mägiste ralliradadega võrreldes suhteliselt rahulik, räägib Peeter Iisraeli poliitikast ja kaitsestrateegiast. Näib, et väga suur osa Iisraeli rajatistest ongi mõeldud ka kaitseks. "Siin kõrbes on hea liivakasti­mänge pidada," arvab ka Anti. Iisraeli peavaenlane on Süüria, kohe järgmine Iraan, sealt tuleb ka juudivaenulik ideoloogia. Jordaanial ei ole praegu otsest konflikti Iisraeliga. Liibanonis on palju Süüria sõdureid.
Kõigi nende riikide avalikes ja mitteavalikes plaanides on hävitada Iisrael. Islami usu järgi on võimatu, et maa, mille kunagi vallutasid islamistid, kuulub hiljem kellelegi teisele. Need maad tuleb Allahile tagasi võita.
Iraan on Iisraelile väga ohtlik, sealsetes vaimulikes koolides koolita­takse välja terroriste. Seda finantsee­ritakse riigi eelarvest.
Tee teeb kohati üsna järske pöör­deid. Taevas on kahvatusinine, kõrb valkjaskollane. Surnumere teiselt kaldalt märkab silm vaevu mägesid, mis sulavad mere ja taevaga peaaegu kokku. Need mäed kuuluvad juba Jordaaniale.
"Euroopa Liit eraldas 240 miljonit eurot PVO toetamiseks," jätkab Peeter. "Neid asju saab lugeda Euroopa Liidu veebilehekülgedelt. Arafat uppus rikkusesse, rahvas upub vaesusesse," räägib meie grupijuht osavalt bussi juhtides.
"Gaza ei ole mingi süütu paigake, sealtkaudu jõuavad kohale relvad Egiptusest, millega tapetakse Iisraeli rahulikke elanikke."

Taaveti allikail

Buss keerab suurt bangalot meenu­tava ehitise ees ole­vasse parklasse – olemegi En Gedi rahvus­pargis. Täielik vaikus. Kas park ongi avatud – on lepituspäev Yom Kippur? Taas kogeme, et Iisraelis käivad kõik asjad teistpidi kui mujal. On küll pühad, aga pargi uksed on lahti ja sisse pääseme täiesti priilt!
Hakkame astuma! Miljonitest jalgadest tallatud tee, mida ääristavad tüüpilised kõrbetaimed, viib meid laugjalt mäkke.
Keegi leidis Soodoma õunapuu: "Tulge, vaadake, see ta ongi, – kunagi hakkab see vilja kandma," teab Ülo rääkida.
Siin saame lähemalt silmitseda ka õlipuud. Pahklik, üksikuna kasvav õlipuu ja selle tumeroheline lehestik hõbeda­selt kumavate alumiste pooltega on Palestiina maastiku tüüpiline taim. Huvitav, et isegi siin, kivi- ja liivakõrbes näib tal piisavalt elulusti olevat. Kui õlipuu on kord kasvama hakanud, annab ta isegi kuival ja kivisel pinnasel head saaki. Aga tema viljakandmist tuleb umbes 15 aastat oodata. Ta võib elada üle tuhande aasta vanaks.
Oliivil oli aukoht juba vana piibli­rahva toidulaual. Õli oli asendamatu põletusaine savilampides. Kõige parema kvaliteediga oli tambitud õli, mida kasutati templikultuses. Kui palju õlipudeleid kasutavad salvimiseks-võidmiseks praegu ka Eesti pastorid! Iisraeli kuningaid salviti õliga, samuti pidi salvitama Messiat. Õlipuu oks on muutunud rahu sümboliks.
Jõuame paika, kus Iisraeli suurim kuningas Taavet peitis end teatavasti 16 aastat Iisraeli esimese kuninga Sauli eest koobastesse. Koopad asuvad väga kõrgel, peaaegu kaljumägede tipus. Kas tõesti oli inimesele jõukohane sinna ronida? Igal juhul peaks see paik olema täis Taaveti jalajälgi.
Puu otsast kostab musträstaste laulu. Kivide vahel, madalamates koobastes asuvad kõrbeloomade pesad eritavad tugevat lõhna.
Kuumus roiutab. Kui saaks varju päikese eest, mis päeva tõustes üha halastamatumaks muutub. Ja siin see ongi – vari ja vesi ja õnnistus kõik koos – Taaveti kosk ja allikas.
Rõivad seljast ja pahinal langeva kose alla! Vesi on nii puhas nagu allikas, väga hea juua. Istun vilus ja lasen jalad vette. Milline mõnus jahedus! Jumal, ma tänan sind, et tõid meid oma Pühale Maale, et sinu õnnistuste karikas on pilgeni täis, et me võime sellest ammu­tada.
Siin Pühal Maal mõistad, mida tähendab sõna õnnistus. Kuumuses nõrkeja avastab end järsku kohast, mis kõik kadumaläinud jõuvarud taastab.
Liigume edasi. Jõuame teise, veel kõrgema kose juurde. Ülo lindistab kõrgelt kaljult langeva vee kohina saatel 42. psalmist tuntud ridu: "Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat…" Üleval kaljul­õhe­des­se peitunud puude okstes pesit­sevad linnud. Sügavus hüüab sügavu­sele siin Taaveti allikal! Oleme kõige võimsama kose juures. Vesi tormab jahutava voona kõrgelt süga­vusse. Nii hea on nutta Jumala ees…
Üks kena pere kolme lapsega on allikale jõudnud. Keegi meist annab lastele märku, et olge tasa, siin tehakse saadet. Viie- või kuueaastane juudi poiss manitseb tasa endast mitu aastat nooremat õekest: ole tasa, siin tehakse saadet. Hämmastav on see ka kõige pisemate juudi laste sõna­kuu­le­likkus!
See pere elab Põhja-Iisraelis ja tuli suurteks pühadeks suure kuninga radadele. Naisel on väga aval, soe naeratus. Nagu kohtaksime endale lähedast inimest.
"Kas see on teie rahvas, kes seal üleval mägedes raskustes on?" pärib ta.
Väike mure poeb südamesse. Peame hakkama tagasi liikuma, kuigi siia võiks jäädagi. Teel palume Juma­lat, et ta hoiaks neid meie seast, kes valisid tõelise mägiraja. Kuumus on väga suur ja päike kuumutab otse lagipähe. Kas kõigi jalad ja südamed peavad ikka vastu? Õnneks meie grupi kõige auväärsemas eas Ants ja Salme on seekord jätnud mägironi­mise ronimata ja naudivad madala­maid kõrgusi. Nautimisväärset on siingi küllaldaselt.
Kitsed peavad siestat keskpäeva­ses kuumuses, puhkavad tervete pesakon­dade kaupa ega tee meist suuremat välja.
Mõni sõraline näkitseb maas – huvitav, kas tõesti kõlbab liiv ja kivi söögiks? Seda imet ei jõudnud kogu reisi ajal küllalt ära imestada. Kui kogu maailm on üksainus kõrb ja kivi, mida siis loomad söövad? Kõlbavad siis kivid toiduks? Hiljem kuulsime, et tõesti kõlbavad. Et sinna ladestub niiskus, aga koos niiskusega ka soolad, õie­tolm. Hakkad tahtmatult mõtlema, millest võis koosneda see toit, mida Jumal pakkus igal hommikul oma kõrbes ekslevale rahvale.
Jah, Iisraelimaa voolab sõna otseses mõttes piima ja mett. Piima – sest need kivid ja liiv toidavad maailma kõrgeima piimaanniga karja. Ning need arvutud lammaste ja kitsede karjad kõrbeelanike beduiinide valvsa silma all. Tõesti – elutu kõrb näib loovat ja kinkivat elu! Kas see maa ei allugi looduse seadustele?
Kitsed puhkavad varjus. Teeme seda meiegi pilliroost bangalo all, võtame einet ja maitseme külma puhast vett, mida võid Iisraelis kõigis loodusparkides, muuseumides, avalikes kohtades tasuta saada. Ka hoburästad peavad siinsamas keskpäevatundi.
Peagi on tulemas ka meie mägi­ronijad: õhetavad ja väsinud, kuid igal juhul elus.
"Hoidke oma rahvast!"

See päev ei ole veel lõppenud. Ees ootab tõeline ralli läbi Juuda mägede Iisraeli suuruselt neljandasse linna Beer Shevasse. On Yom Kippur – lepituspäev ning seitsme päeva pärast algavad lehtmajade pühad. Oleme ainu­kesed, kes sel päeval selles linnas ratastel on. Üksikud jalutajad vaatavad meie minibussi ja autot silmnähtava laitusega.
Lapsed hõikavad meile midagi järele. Siin teab iga koooli­jüts, et pühade ajal autod ei sõida. Huvitav, meil Eestis näib tihti seadus olevat sellest kõrva­lehiilimiseks, siin täi­detakse seadust tähttähelt. Kui on pühad, siis autod ei sõida, tänavad on tühjad, inimesed istuvad kodus oma pere ja lähedaste ringis.
Kavatseme just hakata otsima tänavat, kus elab Frankide pere, aga enne, kui otsimist alustame, avastame, et oleme jõudnud otsitavale tänavale. Täname Sind, Püha Vaim.
Meid võtab üsna Tallinna mägede tüüpi majas vastu lahke pererahvas: Lea Frank, tema abikaasa ja Lea ema.
Kuigi vallutasime ootamatult terve seltskonnaga nende küllaltki kitsa korteri, ilmuvad peagi lauale joogid ja puuviljad. Ei ole vaja mingit aega kohanemiseks – juba ulatatakse meile perealbumid piltidega laste pulmadest.
Frankide pere tuli Iisraeli 25 aastat eest Tallinnast. Tollal viis juudi emig­ran­te sõit läbi Bresti ja Austria, teel oldi kolm päeva.
Frankidel õnnestus oma elu Iisraelis üsna kiiresti ja kenasti sisse seada. Pool aastat kulus heebrea keele õppimisele. Peagi said nad korteri.
"Ilus linn, hea kliima, vaikne elu, vähe vihma," loetleb Lea Frank siinse elu eeliseid.
"Kuid Iisrael on nende 25 aastaga väga palju muutunud, ja kahjuks mitte just paremas suunas," räägib ta. "Iisrael peab end kogu aeg kaitsma nende eest, kes soovivad meile hävingut. Ja see annab end tunda majanduses. Palju on töötuid."
Lea Frank töötas Tallinnas kauban­duses ja asutas Iisraeliski rõivapoe. Nüüd töötab ta ülikooli juures. Tema üks ülesandeid on näiteks jälgida, et tudengid ei spikerdaks.
Lea ema 82aastane proua Sonja toimetab kogu aja köögis. Lea abikaa­sa töötas Tallinnas varietees akrobaa­dina. Praegu on ta massöör.
Beer Shevas elab palju Venemaalt tulnud juute. Kõik nad on leidnud siin tööd ja elamist. Rahvast tuleb järjest juurde. Ehitatakse uusi elurajoone. Beer Sheva on suur kultuuri- ja teaduskeskus, linnas tegutseb tuntud ülikool, suur haigla. Siin on kuulus teater, konservatoorium. On ju üld­teada, kui andekad on juudid medit­siinis, teaduses, muusikas, lavakunstis.
Ümbruskonnas elab palju beduiine, neil on juutidega head suhted. "Pealt­näha on nende hütid viletsad, kuid majades on neil kõik vajalik olemad, isegi vaibad on maas. Neile ehitati uued elumajad, aga nemad eelistavad elada isaisade kombel," selgitab Lea Frank. Ent kombed on beduiinidel küllaltki karmid: abielurikkumise eest näiteks võib tappa. Enne abielu süütuse kaota­nud tütarlapse võivad tema vennad surmata. Beduiinid on tõeline loodusrahvas, nad armas­tavad lihtsat kõrbeelu ja vabadust. Riik maksab neile küllaltki soliidset toetust, neil on väga palju lapsi.
"Kui inimesel on töö, on Iisraelis hea elada," ütleb Lea Frank. "Elada tuleb seal, kus on tööd. Me ei ole kahetsenud, et tulime siia elama."
Frankid meenutavad ka elu Eestis. "Seal oli vaikne, rahulik elada. Tallinn on nüüd kindlasti veel palju ilusam. Kuulute nüüd Euroopasse, ei tea, kuidas teie elu edasi hakkab minema?" küsib pereema. Enamikul meie reisi­selts­konnast ei ole elust uues liidus just roosilisi ettekujutusi..
"Hoidke oma rahvast," ütleb Lea Frank. "Loen Internetist Eesti uudiseid ja olen küllalt hästi teil toimuvaga kursis."
Jätame pererahvaga hüvasti. Proua Sonja silmad on pisarais, kui ta meile õnnistusi teele kaasa soovib.
Lahkumisel pärib Lea, kus ma elan. Kuulnud, et Pärnus, ütleb ta: "Kindlasti teate seda laulu "Kui muinasjutt on suvel Pärnu loodus…?" Selle laulu sõnad kirjutas minu onu."
Tagasiteel Judea kõrbes saame mõelda äsjasest kohtumisest ja sellest, kui väike on maailm meie ümber.
Kurvine ja mägine tee on autosid täis – kohe on teada, et sabatiaeg on läbi.

admin Tunnistused

Reis Iisraeli, kevad 2005

mai 1st, 2005
Comments Off

Maarja Virves

Selja taha on jäänud kümnepäevane reis Iisraeli, riiki, millest olin küll palju kuulnud, kuid seal viibides taipasin, et tean sellest maast väga vähe.
Kuna reis Iisraeli toimus ümberistumisega Prahas, tekkis meil võimalus põgusalt ka Praha vanalinnaga tutvumiseks. Nii saime ühtlasi ka juba enne sihtkohta jõudmist reisikaaslastega tuttavaks ning üheskoos metroos "taskuvarastetakistusest" läbi murdes meeskonna­vaimu kasvatada. Kuigi reisijaid oli vanuses 19 kuni 75 ja kõikvõimalikest eluvaldkondadest, võin kindlalt väita, et saime üksteisega suurepäraselt läbi ning nalja sai pidevalt. Kõik olid alati sõbralikud, positiivsed ja abivalmid.
Enne Iisraeli jõudmist teadsin vaid, et Iisrael on seotud Piibliga ning see on Püha Maa. Nagu paljud teised arvasin ka mina, et lisaks sellele on Iisrael Lähis-Ida riikidele kohaselt räpane, lärmakas ja rahutu. Meediast kuuldud ja nähtud terrori- ja sõjauudised olid varjanud positiivsed küljed, mida peagi avastada võisin.
Hommikul vara Tel-Avivi jõudes oli meil vastas alati abivalmis bussijuht ning teadmisi ja infot tulvil giid, kes viisid meid paljudesse paikadesse üle Iisraeli. Me külastasime mitmeid loodusparke; võtsime osa sabati õhtusöömaajast; tutvusime erinevate ajalooliste paikade ja arheoloogiliste väljakaevamistega; ronisime Masada tippu; ulpisime Surnumeres; korraldasime võrratult kaunites paikades nagu Mäejutluse mägi või Hauaaed, meeldejäävaid missasid, millel oli teatud eriline aura; päevitasime Sahne jõe ääres; seilasime päikeseloojangul Galilea järvel ning nautisime kaunist vaadet Tiberia linnale; käisime Jeruusalemma pühades paikades ja nii edasi ja nii edasi…
Reisil sain aru, miks Jumal just Iisraeli oma rahvale lubas – see pisike, Eesti pindalast väiksem maa on väga mitmekesine ning rikkalik, nii maastiku kui taimede ning tänapäeval ka kultuuride poolest. Iisrael on maa, kus on peaaegu kõike.
Arvamusest, et Iisrael on lärmakas ja räpane, pidin ma loobuma, näiteks Jeruusalemm on vägagi puhas ja kaasaegne linn (seda vähemalt juutide linnaosas). Vaatamata poliitilistele rahutustele oli kõikjal tunda mingisugust üldist rahu, mis reisilisteltl igasuguse ajataju varastas ning mõni­kord kellegi, suu ammuli, midagi imetlema jättis. Kuigi me käisime nii paljudes paikades ning tihti oli vaja kiirustada, et igale poole jõuaks, aitas just see rahu mul sellest kõigest mitte ära tüdineda.
Kui tagasi mõelda, võin olla kindel, et kogesin sellel reisil vaid positiivset, alates reisikaaslastest ja lõpetades Iisraeli kui riigi ja maa endaga. Raske on sõnadega seal nähtut ja valitsenud õhkkonda edasi anda – seda mõistab vaid kõike ise kogedes.

admin Tunnistused

Mini-Iisrael – naljakas ja südamlik ühteaegu

mai 1st, 2005

Piret Udikas

Mini-Iisrael kujutab endast parki "Iisrael miniatuuris". 13 aakri suurusel maa-alal asub koos Iisraeli ajalooline, kultuuriline, religioosne rikkus ja omapära. Siin võib leida vähendatud kujul paljusid kuulsaid arhitektuurilisi ehitisi, pühi paiku, arheoloogilisi haruldusi.
Väga huvitav on heita Iisraelile pilku otsekui lennult: Haifa linnale, Hermoni mäele, Golani kõrgustikule, Galilea järvele, Juuda kõrbele, Masada kindlusele, Negevi kõrbele, Kaisareale ja muidugi Jeruusalemmale.
Mini Iisraeli külastajad võivad näha maketi vormis 350 mudelehitist, 30 000 figuuri, 200 stseeni Iisraeli igapäevasest elust, 20 000 miniatuurset puud, 3500 mootorsõidukit, 100 veesõidukit ja palju muud.
Elu käivitamiseks maketil on kulutatud 40 km kaablit, 400 mootorit, 760 sensorit, 2000 elektripirni.
Alati on palju huvilisi jälgimas, kuidas näeb maketil välja elu kõige pühamas paigas Templimäel. Kogu ümbruskonda matab enda alla Templimäelt mošeest kostev lärmakas palve. Miniatuursed juudid kummardavad oma Jumalat vaikselt müürinatukese ääres, mis on jäänud teise templi aegadest – Nutumüüri ääres. Kõik täpselt nii nagu elus.

admin Kultuur

Elviine Hinsbergi mälestuseks

mai 1st, 2005
Comments Off

Elhonen Saks

Klooga laagris käisid tööl ka mõned vabad töötajad ümbruskonnast, keda vajati seal asuvate töökodade ladusa töö organiseerimisel. Üks neist oli lähedalasuva talu perenaine, raamatupidajana töötanud Elviine Hinsberg.
Ta oli heasüdamlik inimene ja püüdis vange aidata. Kuna laagri rezhiim ei olnud väga range, said metsas tööd tegevad mehed ja naised käia ümbruskonna taludes toidulisa hankimas. Elviinel oli kolme juuditariga kokkulepe, et ta keedab kodus kartuleid ja juurvilja ning nemad sõid ise ja viisid osa ka laagrisse. See polnud veel kõik. Elviine võttis laagrist kaasa kirju, mida vangid saatsid oma (nende arvates veel elavatele) sugulastele. See oli juba eluohtlik teene.
Järjekordsel söögiajal tulid Elviine majja ootamatult omakaitsemehed, ilmselt oli keegi ta peale kaebuse esitanud. Juuditarid jõudsid pageda, kuid Elviine arreteeriti ja saadeti Turba töölaagrisse. Ta vabanes üks päev pärast sakslaste põgenemist.
Naabrid rääkisid talle, et on juhtunud midagi halba. Järgmisel hommikul mindi koos laagrisse. Pilt oli kohutav – pooleldi ärapõlenud puuriitadel, laagri peahoone koridoris, ümbruskonna metsas vedeles sadu laipu. Punaarmee jõudis siia alles kahe päeva pärast.
Elviine oli noorena olnud elurõõmus tüdruk, armastas luuletada ja laulda. Üleelatud shokk viis ta kauaks haigevoodisse.
Paranedes kirjutas ta mõned luuletused, mille koopiad sain ma temaga kohtudes viiskümmend aastat hiljem. Elviine mälestuseks avaldame siinkohal ühe neist.

Hashahar 1 (61)

Puuriidad

“Rinne läheneb” – nii mõni tasa hõikas
mõtteis, ja vabaduse teele ennast seadis,
iseenda surmamiseks puid kui lõikas
vaevalt et ta seda ette teadis.

Ruutu seatud riidad polnud tavalised,
need pidi hävitama inimrassi.
Leinapisarais siin toored halud ise
nutsid, põletades rahvamassi.

Riidale neid kõiki jõud ei kandnud,
kuigi tõukeks oli jalahoop ja nuut,
murul kummuli nad olid elu andnud,
viimast kaitset Eesti mullalt palunud.

Jumal, miks ei takistanud oma jüngreid,
miks Sa lasid seda teha meie vendadega?
Timukail, kes tegid ajalugu sünget,
oli pandlail kirjas, et sa oled nendega.

Veri, murule mis jäänud tarretama,
jutustagu kõigile, kes jäänud orvuks.
Igaühe ajus püüdke talletada,
et see toorus iialgi ei korduks.

Elviine Hinsberg
(1944)

admin Tunnistused

Kas juudid leiavad Jeesuse?

mai 1st, 2005
Comments Off

4. osa Ago Viljari raamatust

Mida peeti Jeesuse juures originaalseks

Juudisoost õpetlaste kooskõlastamis­meetod, mis püüdis näidata ühist Jeesuse ja juutluse juures, jäi pikaks ajaks nende peamiseks meetodiks.
Ei ole õige pidada Jeesust ainult variseride juutluse esindajaks. Temas on midagi rohkem. Tehti katset kujutada Jeesust juutluse lõpuleviijana ja talle omistati teatud erinevusi temale eelne­nud juutlusest. Sellega jõuti tema originaalsuse osalise tunnustamiseni. Mitmed juudisoost uurijad nimetasid Jeesust "täiuslikuks juudiks".
Jeesust, võrreldes teiste juudi õpetajatega, iseloomustab usuelu pingelisus ja võime, mis ületab mõistust ja mida ei saa kergesti väljendada. See tuleb nähtavale juba Jeesuse keele­pruugis ja tema väljenduses, mis olevat mõjukas. Tema ütlused olevat lühikesed ja tabavad. Sünoptikute juures saavat nähtavaks miski, mida võivat nimetada "sünoptikute geeniuseks". Sünoptikute juures esinevat ülev innukus, vaimustus ja kirg, mis olevat uus. Siin ühendatavat kõlblus ja usk.
Jeesus olevat tahtnud oma isade usku uuendada ja puhastada. Ta olevat rõhutanud Jumala kui Isa ligiolu tungi­vamalt kui tema kaasaegsed. Jeesus olevat õpetanud "enese ületamist kannatlikkusega, andestamisega, leebu­sega, andmisega". Jeesuse õpetus ei olevat rabide õpetuse vastand, vaid tema õpetuse originaalsuse moodustavat hingetulisus, avar ja sügav tegelikkuse tunnetamine.
Hakati tõsisemalt otsima vastust küsimusele, mis on originaalsus. Küsimus vaevas ka neid kristlasi uurijaid, kes olid asetanud pearõhu kõlblusõpetusele evangeeliumides. Kui juudisoost uurijad näitasid, et sellel alal ei too kristlus midagi uut, siis hakati rõhutama, et originaalsus evangeeliumides ei tule nähtavale juutlusest erinevas sõnastuses, vaid sõnade taga peituvas sügavamas tähenduses. Montefiore ütles: "Ma arvan, originaalseks tuleb pidada õpetajat, kes sobitas ja korjas kokku omaaegse usu paremad mõtted, pidas neid viljakateks, arendas neid, tõi esile nende varjatud küljed, lükkas tagasi või eitas teisi mõtteid, mis ei olnud kooskõlas või mis kuulusid tegelikult usuarengu madala­male tasemele või hoopis minevikku. Kaldun arvama, et selles seisabki suurel määral Jeesuse originaalsus." Selle vaatekoha järgi on Jeesus valanud vana ainestiku uude, elujõulisemasse vormi. Ainese hindamisel on Jeesus vana­meelne, aga ta seob ainese osad uuel viisil ja nii kujunebki vanast uus. Seda olevat näha mitmes Vana Testamendi kirjakohas, näiteks 5Ms 6:4-5 ja 3Ms 19:18, mis kõnelevat armastusest Jumala ja armastusest inimeste vastu. Sama olevat lugu ka Meie Isa palvega.
Jeesus olevat asunut arenenumal tasandil. Ta ei olevat kuulunud ühtegi kaasaegsesse koolkonda, vaid olevat tegutsenud iseseisvalt. Jeesuse ülesanne olevat olnud seniste mõistete uuen­damine.

Jeesust peeti prohvetiks

Mitmed uurijad peavad Jeesust prohvetiks. Seda, mida olevat ütelnud prohvet Aamos enne Seadust, seda olevat uuesti ja sügavamalt ütelnud Jeesus siis, kui Seadus oli olnud juba viissada aastat vana. Jeesus olevat kuulutanud vabanemist kirjatähest ja seotust peanõudega Seaduses – Jumala armastusega.
Jeesuse usumõiste mõtteks olevat Jumala usaldamine, tema suveräänse headuse, tema tahte usaldamine, teadmine, et ta on valmis rõhutuid aitama ja inimesi kuulda võtma. Oluliselt ei erinevat see usumõiste rabide usumõis­test, kuid siiski olevat see Jeesuse õpetuses kesksem.
Jeesuse käsitlus Jumalast kui Isast olevat järjekindlam kui rabidel; ja Jeesuse suhtumine Jumalasse olevat tõepärane ja elav. Jeesus olevat inimese "seespidi­suse" suureks õpetajaks.
Jeesus suhtuvat lastesse, naistesse ja patustesse uut moodi, mis olevat vastuolus juutluse õpetusega. Jeesus käituvat naistega nii, nagu see oli võõras ja vastumeelne rabidele. Ta on valjem abielulahutuse küsimuses. Ta tunneb kaasa naistele ja halastab neile. Eriti algupärane on suhtumine patustesse. Katse püüda päästa patuseid ja "kadu­nuid" teenimise, kaastunde ja armas­tusega olevat Jeesuse juures midagi uut. Jeesus pidavat seda päästvat tegevust oma õigeks ülesandeks. See tegevus kutsuvatki juutide leeris esile vastasseisu. Tollal olevat olnud iga korraliku inimese jaoks endastmõistetav hoiduda eemale kurjadest ja jumalatutest.
Suhtumine patustesse näib olevat uudne ja algupärane. Siin ilmnevat usuarusaamade uus, põhiliselt rabidele mittekuuluv hoiak, mida võivat nimetada endasalgamiseks, endaohverdamiseks ja teiste teenimiseks. Öelduga selguvat, et Jeesuse vaates usule olevat esiplaanil päästeõpetus, mitte aga kõlblusõpetus. Jeesuse õpetuse järgi olevat ka Jumala riigi tulemine päästev toiming, mitte inimese pingutusega esile kutsutud kõlbelisus.

Jeesuse usumõisted, mis ei kuulu juutlusesse

Jeesuse usu põhihoiakus leidsid juudid midagi uut võrreldes rabide õpetusega. Kuid see algupärane Jeesuse juures ei tarvitse olla juudivastane, vaid see võib olla rabide arusaamu täiendav, arendav, rõhutav, valiv ja üldistav. Mis on Jeesuse juures mittejuudipärast?
Jeesus on küll ise pooldanud juudi monoteismi, kuid tema endateadvus on hakanud seda monoteismi varjutama. Jeesus nõuab endale erisidet Jumalaga. Juudi usupõhimõtetele on võõras, kui Jeesus nõudvat endale usuliselt eri seisundit. Juutlus tundvat ainult ühte "mina", ühte Jumalat. Kui Jeesus ütleb: mina ütlen teile, siis on see juba väljaspool juutlust.
Mõnikord on tõendatud, et Jeesuse Jumal olevat ainult headuse ja halastuse Jumal, mitte õigluse Jumal. Evangee­liumide Jumal ei saavat seetõttu olla ajaloo Jumal. Jeesus olevat asutanud usukoguduse, mille keskmeks olevat tema enda isik. Ainult need, kes sakramen­taalse pühitsuse läbi astuvat Jeesusega osadusse, kuuluvat Jumalale meele­päraste hulka, kõik teised aga jäävat lunastamata. Seepärast olevat Jeesuse usk ette ära määratud. Kuidas saavat Jeesuse rangeid, kohutavaid hukkamõis­tetute kohta öeldud sõnu siduda armas­tuse­usuga? Paistvat, et Jeesuse arvamise järgi minevat enamik hukka. Jeesus olevat uskunud peatselt saabuvasse Jumala riiki. Seepärast rõhutavat ta, et tema riik ei olevat siit maailmast, Hilleli riik aga olevat siit maailmast. Juutlus olevat "usk siinpoolsusesse", kristlus "usk sealpoolsusesse". Jeesuse ekslik messia­teadvus ja tema eskatoloogia olevat olnud siiski suurte tagajärgedega, sest nendest olevatki tekkinud kristlus. Juudid olevat otsekohe märganud neid eksivaateid ja olevat neist loobunud. Ainult paganate hulgas leidis ristiusu kuulutamine kõlapinda.
Jeesuse kõlblusõpetust peeti juudi­päraseks. Siiski on leitud ka erinevaid jooni. Tema usk olevat sealpoolne, mistõttu ka tema kõlblusõpetus olevat äärmiselt mõõdukas ja kultuurivaenulik. Jeesus olevat pessimist ja maailmaeitaja, aga juutlus sellevastu optimistlik ja maailma jaatav. Jeesus olevat liiga kitsalt keskendunud kõlblusõpetusse, kuid juutlus olevat palju enam kui usk ja palju enam kui kõlblusõpetus, see olevat ühe rahva kõikide vajaduste summa. Jeesuse kõlblusõpetus ei sobivat juutlusesse, mistõttu juudid ei olevatki saanud seda vastu võtta. Jeesus olevat liiga sallimatu. Mäejutluses esitatud nõudeid ei saavat ellu rakendada, sest need ei arvestavat inimese elu tavaliste tingimustega. Siin mõeldakse eriti Jeesuse nõuet kurjale mitte vastu panna. Tavalises elus olevat selle nõude rakendamine võimatu. See hävitavat igasuguse korra ja õiguse­mõiste. Mäejutluse nõuded olevat midagi ülepingutatut, haiglast. Juutluse põhimõt­ted aga olevat terved, kained ja arukad, kuna need arvestavat tegelikkust ja inimese võimalikke nõrkusi.
Ka Jeesus ise ei olevat elanud oma õpetuse järgi. Ta ei olevat armastanud varisere.
Evangeeliumide õpetuse mittepiisa­vust eluks tunnistavat ka tõsiasi, et kristlased pidid oma kaanonisse võtma Vana Testamendi.
Leidub aga ka vastupidiseid arusaa­mu, mis tõendavad, et hoolimata eskatoloogiast on Jeesuse kõlblusõpe­tuses palju hinnatavat.

Jeesust peetakse Seaduse lõhkujaks

Mis sai juutide ja Jeesuse vahel tekkinud vastuolu pärispõhjuseks? See olevat Jeesuse suhtumine Seadusesse. Jeesuse suhtumine sabatisse, puhtasse ja ebapuhtasse, naisesse, patustesse tähendavat vastuolu variseride nomis­miga. Juudid ei olevat saanud enam edasi minna, kuhu läks Jeesus. Olevat tekkinud vastuolu juudi usutalituste pidamise seadusega. Seadus ei ütle tegelikult, et hingamispäeva olevat tähtsam pühitseda kui teha halastustegu, kuid Seadus ütleb, et kõik selles olevad eeskirjad usukom­mete ja usutalituste pidamise kohta on Jumala käsud ja neist peab Iisrael kinni pidama põlvest põlveni. Kas Jeesusel oli õigus ja võim tühistada sellist sätet Seaduses? Siin algabki vaen. Vanad õpetajad jäävad ustavaks Seadusele ja Jeesust peavad nad selle lõhkujaks.
Tänapäeva rahvuslikult meelestatud juudid hakkavad uuesti hindama usutali­tus­te pidamise käsku. Seda peetakse nüüd uuesti pühaks elukorralduseks, mis kroonib pühadusega igat elupäeva. Juutluse põhimõtteks olevat ehitada õpetus usust ja elust. Jeesus olevat vaimustunud juut, kuid see liialdatud juutlus hävitavat kõik ära, ka kultuuri, eriti rahvuskultuuri ja rahvusriigi koos kõige rahvuslikkusega. Seetõttu olevat Jeesuse kuulutus kõige selle eitamine, mis andvat juutlusele ta elujõu. Nii kõneleb Josef Klausner, kes on üks rahvusluse ülesehitajaid Palestiinas.
Üldine arvamus on, et Jeesus olevat oma rahva ehe poeg, kes elas ja suri juudina.
Jeesus on ühiseks probleemiks juudisoost ja kristlasest uurijale. Vastu­olud on suured kiriku Kristuse ja ajaloolise Jeesuse vahel. Klausnerile on Jeesus ühelt poolt äärmuslik rahvuslane, kelle kõlblusõpetus oli juutlik, kuid teiselt poolt peab ta möönma, et Jeesuses oli midagi uut, mis tähendas põhimõtteliselt juutluse hävitamist, selle rahvusliku vaimsuse purustamist, mis on juutluse kandvaks aluseks. Kes seda kõike loeb ja mõtleb, see hakkab tunnistama: Sul, Jumal, olid meiega omad kavatsused, kui sa läkitasid meie juurde oma Poja!

Kes Jeesus tahtis olla ja kes ta oli?

Millist eesmärki tahtis Jeesus saavu­tada, kes olla? Need küsimused on olnud alati olulised Jeesuse elu uurimises ja on viimastel aastakümnetel muutunud veelgi aktuaalsemaks.
Ainult Jeesuse enda arvamine endast võimaldab meil selgemini mõista tema isikut. Jeesuse pildist eemaldati palju ehtjuutlikku. Kõneldi küll Jeesuse messiateadvusest, kuid sellel ei olnud enam õiget sisu. Jõuti vaatekohani, et Jeesus ei pidanudki ennast Messiaks. See lahendus ei suutnud vastata küsimusele: kuidas oleks saanud nii ruttu kujuneda algkoguduses selline kristoloogia, kui Jeesus ei oleks oma elu ajal seda endas kandnud, kui kristuse küsimus või teisi sõnu messiateadvus poleks olnud Jeesuses endas olemas? Kuna see küsimus on ajaloolise Jeesuse elu uurimise peaküsimuseks, seepärast tahaks seletada, kuidas suhtuvad sellesse küsimusse uusaja juudisoost Jeesuse elu uurijad.
Kõik nad usuvad üksmeelselt, et Jeesus tahtis olla Messias. 19. saj esimesel poolel kirjutas Pariisis elav juudisoost arst ja ajaloofilosoof Josef Salvador teose, milles ta rõhutab, et Jeesuse elu oluliseks tõukejõuks olid messiateadvus ja eskatoloogilised mõtted. Juba Ristija Johannes, kelle koolist Jeesus läbi käis, peab Jeesust tulevaseks Messiaks. Tema poolt Jeesu­sele pähe valatav jõevesi pidi tähendama uut võidmist. Õiguse, Jumala ausära ja rahu kuningana pidi Jeesus minema inimeste keskele tööle. Oma tegevuse algusest saadik on Jeesus teadlik oma messiaülesandest ja tahab kaasa aidata messiariigi tulekule. Jeesuse messiariik pidi olema nähtav maailm, kus senine loodus kõigis ta osades on muudetud ja on uuesti seatud korda kooskõlas kõigekõrgema taevaga. Kooskõla uuesti kordaseadmine saab teoks surnute ülestõustmise ja maailmakohtu kaudu. Too aeg on lunastusaeg ja prohvetite ennustatud tasu kättesaamise aeg. Siis algab maa peal uus elu igale inimesele, kes tõusis üles haua sügavusest, kuid ka sellele, kes noil päevil veel elab maa peal. Kõik nad saavad uue elu. Nende ihud ja hinged jäävad igavesti püsima. Selliseid mõtteid olevat mõelnud Jeesus.

Jeesus kui Messias

Niisugust pilti kohtame ka juut Abraham Geigeri juures. Tema järgi pidas Jeesus end Messiaks ja uskus, et tema ilmumisega algab uus maailmaaeg. Seda tema veendumust olevat uskunud ka tema kuulajad. Kui Jeesus surmati, hakkasid temasse kui Messiasse uskujad ootama tema tagasitulekut. Seda ajaloolist tõsiasja ei tohtivat moonutada. Ei tohtivat aga lisada Jeesusele midagi võõrast, ei tohtivat teda kujutada Logosena või Jumala pojana, see olevat kõik hilisem lisand, Jeesus ise tahtvat olla ainult juudi Messias.
19. saj lõpul rõhutab H Graetz uuesti, et Jeesuse suureks saladuseks, mida ta algul hoolega varjas, on messiasaladus. Kui ta avaldab oma jüngritele selle saladuse kõrvalises maakohas, Filippuse Kaisarea läheduses, keelab Jeesus neil seda edasi rääkimast. Jeesus pole Graetzile ainult Messias, vaid ka usu uuendaja. Jeesus olevat muutnud juutide eeskirjad inimeste seesmiseks varaks, kujutades iisraellaste ja Jumala vahekor­da isa ja lapse vahekorrana. Messiana esinev Jeesus muutub tema juures juba Jeesuseks-uuendajaks.
Kui messiateadvus Jeesuselt ära võetaks, siis muutuvat mõistmatuks kogu Jeesuse elukäik. Ent milliseks Messiaks pidas end Jeesus? Kas ta tegutses juba maa peal Messiana või oli see alles varjatud? Või seisab tema tulemine alles ees? Milline peab olema tema kuninga­valitsus? Kas pidi see kõikidest suurem inimene kõiki alanduses teenima? Kas Messias ja kannatav Jumala sulane oli sama?
Ristija Johannes pidas ennast Eeli­jaks, Messia eelkäijaks. Jeesus saab juba ristimise ajal teadlikuks sellest, et ta on Messias. Kiusamiselugu aga näitavat, et Jeesuse messiakujutlus polnud sama rahva hulgas käibel oleva messia­kujutlusega. Ristiusu tekkimiselugu olevat mõistetav ainult kannatava Messiaga.

Jumala või Inimese Poeg?

Omapärane on Samuel Hirschi usundifilosoofia. Jeesus ei olevatki tahtnud tuua uut õpetust, vaid ta olevat teadlikult kehastanud endas juudi õpetust ja juudi kujutlust inimesest. Jeesus nimetas ennast Jumala Pojaks. Mida see tähendab? Vana Testamendi põhjal olevat Iisrael Jumala Poeg. Kogu ta käsitlus on juudikeskne, sest Jeesuse kui iisraellasest Jumala Poja läbi peab lunastatama püha rahvas. Ise eeskujuks olles, kutsub Jeesus iga oma rahvus­kaaslast muutuma Jumala pojaks. Tema kaudu peab Jumalast kasvatatud Iisraeli rahvas juhtima maailma suurele Jumala seatud eesmärgile. Jeesus on oma rahva kaudu kogu maailma täiusele viija. Sellega omistas Hirsch Jeesusele maa­ilma­ajaloolise ulatusega usulise tähen­duse.
Mitmed uurijad pooldavad vaba­meelset Inimesepoja seletust. See nimetus olevat prohveti lisand. Evan­geeliumides tähendavat Inimesepoeg ainult Jumala välimuga inimest, õpetajat, prohvetit.
Jeesuse enda Messiaks pidamine oli suur enesepete, mis kunagi ei teostunud. Ei olevat teostunud tema eskatoloogilised unistused, ei olevat täitunud ta taas­tuleku ootused. Mida enam kaasaegsed kristlased kujutavad Jeesust viimsete asjade pooldajana, seda võõramaks jääb tema isik tänapäeva juutlusele. Siiski kuuldub ka juutide tunnistust, et Jeesuse messiateadvuse suur mõju ajaloos sai ilmsiks kristliku kiriku rajamises. Ka Jeesuse üldkehtivaid kõlbelisi põhimõt­teid on uusaja juudid hakanud aru saama ja hindama.
Juute ei huvita niivõrd küsimus, kes Jeesus tahtis ise olla, vaid kes Jeesus oli ja milline koht tuleb talle anda ajaloos.
Norden väidab: "Jeesus on prohvetite tõeline, väärikas töö jätkaja; ta on seda oma õpetuse sisult ja viisilt. Kes kujutab Jeesust Jumala Tallena, teatavate kirikulaulude "armsa magusa Jeesu­kesena", see joonistab kindlasti temast väära pildi. Ei, temas leegitseb juudi prohvetite püha viha, tema tõreleb, sõitleb ja ähvardab nagu nemad."
Klausner väidab, et Jeesuse suur mõju inimkonnale sõltuvat tema mitme­külgse iseloomu saladusest. Ta olevat olnud alandlik endasalgamiseni, aga teiselt poolt olevat olnud täidetud erakordse eneseteadvusega; ta olevat olnud leebe ja andestav, kirglik ja lepitamatu. Need vastuolud, milles avaldus ta lapsemeel ja taltsutamatu ägedus, kuuluvatki tema prohveti­loomusesse. Sellest omapärasest hinge­koostisest seletuvat ka tema mõju inimestele. Montefiore arvab, et Jeesus oli sügavalt usklik ja teda täitis erakordne armastus Jumala vastu ja teadlikkus Jumala lähedusest.
Võrreldes juutide Jeesuse käsitlust kristlaste Jeesuse käsitlusega märkame teatavat erinevust: kristlased peavad Jeesust pühaks, kuid juudid arvustavad teda nagu puuetega inimest. Kõige enam rõhutavad juudisoost uurijad, et Jeesus oli oma olemuselt õige juut. Baeck ütles: "Enamik Jeesuse elu kirjutajaid jätavad viitamata sellele, et Jeesuse iga loomu­joon tunnistas ehedast juudi iseloomust, et temataoline mees võis võrsuda ainult juutluse pinnalt. Kõik tema püüdmine ja tegutsemine, tema kannatamine ja tundmine, tema kõnelemine ja vaikimine, see kannab juudipärasuse pitserit. Ta oli juut juutide hulgas; ühegi muu rahva hulgast ei oleks võinud tõusta tematao­line mees – ja ühegi teise rahva hulgas ei oleks saanud tegutseda temataoline mees; ühegi teise rahva hulgas poleks ta leidnud temasse uskuvaid jüngreid." Jeesus olevat geniaalne juudisoost inimene, juutide peaidealist, juudi suure prohveti kehastus, idealismi ja vaimsus, jumalakartuse ja headuse kehastus. Juudi ideaalinimese leiab Jeesuses M. De Jonge: ta tahtvat kristliku kiriku poolt võltsitud pilti Jeesusest taastada selle algses ilus. Jeesus olevat püha koleerik, paljuteadja, dialektika meister, impe­raator, esmaklassiline ärimees ja organi­saator. Usu poolest olevat ta olnud rabi, prohvet, jõuline ja ülev. Kõik see Jeeusele omane olevat aga hiljem kristliku kiriku poolt tundmatuseni moonutatud. Paulus ütleks, et nende väljenduste esitajad tunnevad Jeesust ainult "liha poolest".
Kelleks pidasid Jeesust tema kaas­aegsed? Juutide silmapaistvaks parteiks oli tookord variseride partei. Milline vahekord oli Jeesusel nendega? Juudi uurijate järgi olevat see ajalooliselt olnud teistsugune, kui seda kirjeldavad evangeeliumid. Jeesuse ja evangee­liumide vahel esinevat veel pauluslus. Alles Paulusega kujunes tõeline juudi­vastasus. Pagankristlikus kirikus olevat võideldud igasuguse juutluse vastu. Jeesustki hakatavat paulusluse mõjul kujutama juutide peavaenlasena. Mõne­de uurijate arvates olevat need kohad evangeeliumides, kus on tunda tugevat juudivastasust, ebaehtsad. Eriti selge olevat see karmi kõne puhul variseride vastu. Vaen juutide vastu olevat jõudnud haripunkti Johannese evangeeliumis.
Jeesus olevat olnud solidaarne oma rahvaga ja selle paremate esindajatega, ta ei olevat katkestanud sidemeid juudi keskkonnaga.
(Järgneb.)

admin Teoloogia

Venemaa ehitab sünagooge

mai 1st, 2005
Comments Off

Kogu maailmas pead tõstva ja kasvava antisemitismi taustal ei arva Venemaa pearabi Berl Lazar

Piret Udikas

Kas Venemaal on tõesti ohutum?

Viimase kahe aasta jooksul on Venemaalt Iisraeli läinud üle 10 000 juudi, kuid umbes 50 000 juuti on Iisraelist Venemaale tagasi naasnud. See tendents paneb muretsema kristlikke organisatsioone, kes on aidanud juute ümber asuda nende põlisele kodumaale Iisraeli. Vihkavas maailmas on kerge kaotada pea. Kuid teame Piiblist, et maailm on saabumas ajajärku, kui juutidel on isegi pidevale terrorisõjale vaatamata kõige kindlam ja kaitstum elada Tõotatud Maal, Iisraelis.
Üks peapõhjusi, miks küllalt suur arv Venemaa juute on Iisraelist tagasi tulnud, on muidugi igapäevane reaalne võimalus saada tapetud sõites bussiga tööle või töölt koju, koolis, kohvikus. Kui inimesed ühelgi päeval kodust välja minnes ei või olla kindlad, et nad õhtul koju jõuavad, sama oht varitseb aga ka teisi lähedasi, siis on raske mitte kaotada pead.
Kuid teine põhjus, miks juudid naasevad Venemaale, näib olevat see, et Venemaal võivad nad vähemalt nende enda arvates end suhteliselt kindlalt tunda. Prantsusmaal, aga samuti mujal Euroopas on varjamatu antisemitism hoopis levinum. Siiski arvatakse, et Venemaal on just varjatud juudivaenu rohkem. Venemaal ilmub praegu 70 ajalehte, mis on otseselt suunatud juutide vastu. On tähele pandud, et Saksamaa ja Venemaa juudid eelistavad mitte palju oma rahvusest rääkida.

Omal maal, oma Jumala kaitse all

Moskva on endiselt suurima juudi kogukonnaga linn Euroopas. Siin arvatakse elavat vähemalt pool miljonit juuti. Suured on juudi kogukonnad ka Sankt-Peterburis, Habarovskis jt Venemaa linnades. Euroopas on suured juudi kogukonnad ka Pariisis, Brüsselis, Saksamaa linnades.
Kui paljudes maades on antisemitism seotud sellega, kui suur on seal moslemite kogukond, siis Venemaal torkab silma, et moslemi aladel pole erilist antisemitismi täheldatud.
Viimasel ajal ehitatakse Venemaal uusi sünagooge, juudi kogukonna keskusi. Näib, et juudid võivad seal end kindlalt tunda. Kuid me ei tohiks unustada, et Venemaa on olnud alati ettearvamatu maa.
Paljudel eakatel juutidel on aga meeles Stalini kavatsus ümber asustada Teises maailmasõjas ellu jäänud juudid Venemaa laagritesse. Ka paljud Eesti juudid olid juba töölt vallandatud, Venemaale sõit oli väga lähedal. Stalini surm pani piiri järjekordsele koletuslikule plaanile, mis oleks andnud Jumala valitud rahvale teise hävitava löögi.
Tundub, et oleme ajas, kus juutidel ei ole loota kellelegi teisele peale oma Jumala. Õnneks on kasvamas ka nende kristlaste arv kogu maailmas, kes toetavad Jumala valitud rahvast nende võitluses olemasolu eest ja seisavad nende kõrval, millised ajad ka neid ei oleks ootamas.
Praegu ei ole juutidel mitte kusagil maailmas nii kindel kui nende oma riigis, omal maal, nende enda Jumala kaitse all.

admin Tunnistused

Palve läbi surmast pääsenud

mai 1st, 2005

Wort aus Jerusalem" juuli/august 2004

Tõlkija: Piret Udikas

Alla Lazarenko ei palvetanud mitte kunagi hommikuti. Kuid sellel hommikul ta palvetas.
"Ärkasin pisaratega silmis."
Hommikuti on tal alati väga kiire. "Mul jätkub vaid nii palju aega, et ennast valmis seada ja minna," ütles ta. Kuid sellel pühapäevahommikul oli kõik teisiti.
"Ärkasin pisaratega silmis," meenutab ta. Ta palvetas: "Jumal, hoia ja varja mind."
Mõned nädalad hiljem istusime Allaga oma Jeruusalemma kodus. On raske ette kujutada, et see 64aastane säravate silmadega naine pääses enesetaputerroristi rünnakust autobussis eluga.
"Teel bussi peale palvetasin kogu aeg," jutustab Alla edasi. Aga see oli eriline palve. "See palve tuli otse minu südamest, mitte palveraamatust." Ta on ikka veel selle üle üllatunud. "Oli nii, nagu oleks mind keegi selleks sundinud."

Kaheksa inimest said surma ja paljud vigastada, kui 22. veebruaril 23aastane palestiinlane Betlehemast veidi pärast 8.30 rahvast täis bussi tuli ja ennast õhkis. "Mul on tunne, et ma teda isegi nägin," meenutab Alla. "Midagi oli tema silmades, nagu oleks ta meie üle naernud. Järsku kuulsin seda kõmakat," jutustab ta edasi. "Buss oli rahvast täis, kuid kõik olid järsku vait…"
Alla istus sel päeval bussijuhi seljataga, koha lähedal, kus toimus plahvatus. "Bussis olijad lendasid laiali, mitme­suguseid hääli kostus ümberringi," meenutab Alla. "Miski asi kukkus mulle pähe ja kõik mu ümber värises."
Alla vastas istusid kaks rahulikku ja sõbralikku meest. "Siis järsku märkasin, et nad olid surnud. Olin just mõelnud: miks nad ometi ära ei jookse?"
18 kuu eest olid Alla ja tema mees Ukrainast Iisraeli elama tulnud. Paljud juudid ei tahtnud isaisade maale elama asuda. Isegi Alla lihane tütar on meelitanud ema koju tagasi tulema.
Aga isegi peale õnnetust on Alla kindel oma valikus: "Mul on teine ülesanne, ma olen juuditar."
Alla juudist isa pärines 14lapselisest perekonnast. Kogu tema perekond tapeti Teises maailmasõjas. Et tema isa nimi oli tema sünnitõendilt eemaldatud, ei teadnud ta kaua aega oma päritolu.
"Mul ei ole enam ühtegi sugulast," mõtles ta, kui ta tõe teada sai. "Seega on nüüd minu ülesanne Iisraeli minna."

admin Ajalugu

Tuua elu surma asemel

mai 1st, 2005

Tõlkija: Piret Udikas

Kontorihoone Messberg 1 on imposantne kümnekorruseline kivihoone Hamburgi südames. Kunagi oli see administratiivne keskus, kust saadeti surma juudi rahvast, aga täna on siin koht, kus Ebenezeri Saksa Abifond aitab Jumala valitud rahvast leida endale uut elu.
Siit viidi surmagaasi koonduslaagritesse
Juudi arhitektid, vennad Gershonid kavandasid hoone ehitamist 1920ndate aastate algul. Maja nimetati Ballini majaks ühe tema omaniku järgi; juut Albert Ballin oli ühe firma direktor, laevakompanii juht, mis oli spetsialiseerinud juutide emigreerumisele USAsse, sest sellal põgenesid juudid pogrommide eest Venemaal. Ent natsid võtsid hoone endale ja kasutasid seda kui keskust, kust saadeti surmagaasi Zyklon B koonduslaagritesse, et tappa juute.
Hämmastaval kombel jäi see hoone pommitamistes püsima. 1997.a. kristlased, kes olid avastanud, milline kohutav minevik on sellel hoonel olnud, palusid andestust tehtu eest. Varsti ilmus sellele majale mälestustahvel. Ebenezeri rajaja Gustav Scheller tuli Saksamaale ja rääkis EEF juhtidega tulevikuplaanidest. Kõne all oli maja sünge minevik, et selle kaudu saadeti tuhadeid juute surma. Kuid nüüd on plaanis just selle maja kaudu hakata aitama Jumala valitud rahval pöörduda tagasi Iisraeli.
Kolm Hamburgi kristlast said Pühalt Vaimult nõu küsida kontorihoone omanikelt endale mõned ruumid. Omanikud Saksa Pangast olid nõus ja andsid vajalikud ruumid rendile ilma rahata.
Praegu kasutatakse neid ruume, et Ebenezeri töötajad saaksid viia juutidele tõde ja elu – see on täpselt Gustav Schelleri nägemuse täitumine.
Saksa kristlik teenistus koos Ebenezeriga ja teised organisatsioonid aitasid juudi rahval vabaneda holokausti varjust nende südames. Saksamaa kristlikud organisatsioonid toetasid seda tööd, eriti paludes andestust oma rahva pattude eest.
"…ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud mu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa! " (2Aj 7:14)
See Jumala tõotus Piiblist on juhtinud saksa kristlasi, et rahvas võiks parandada meelt mineviku ränkadest üleastumistest, kahetseda ja seista koos Iisraeliga.
Jahimeeste pojapojad viivad valgust juutidele
Kahetsus rahvaste pattude eest ajaloos on eriti asjakohane endises N Liidus. "Kui me kohtame juute Ukrainas, Valgevenes või Venemaal, igaüks neist on kannatanud holokausti ajal," rääkis Hinrich Kaasmann, kes koos oma naise Elkega on teeninud Ebenezeris 1993.a. alates. Hiljuti sai temast rahvusvahelise abiorganisatsiooni koordinaator. "Ma ei ole kohanud ühtegi juuti, kelle peres ei oleks olnud natsismiohvreid. Saksamaa Ebenezeri vabatahtlike jaoks on oluline isiklik kahetsus, lepitamine ja tervenemine suhetes juutidega."
Selline Saksamaa vabatahtlike suhtumine ja abi on avanud juutide südamed. Nad on jutustanud perekondade saatusest natside ajal ja okupatsiooni ajal N Liidus. See on võimas tunnistus kristlaste armastusest ja Jumalast, kes soovib, et Tema valitud rahvas pöörduks tagasi oma kodumaale Iisraeli.
Kahetsus oli eriti tähtis Hinrichile endale. Tema enda isa oli saksa ohvitser, kes käis Teise maailmasõja ajal läbi Ukraina ja Venemaa. "Samades piirkondades on mulle usaldatud abitöö. Saksa sõdurid olid jahimehed – mu isa pihtis ja kahetses enne, kui ta suri." Praegu on jahimeeste kolmas põlvkond surma asemel toomas valgust juudi rahvale.
Saksamaa valitsus on ametlikult tunnistanud Ebenezerit. Noori mehi lubatakse armeeteenistuse asemel töötada kristliku organisatiooniga Ukrainas. "See on alles tunnustus!" ütles Hinrich. "Kuuskümmend aastat tagasi jahtisid sakslased juute N Liidus, täna viivad nende pojapojad humanitaarabi neile, kes lähevad elama Iisraeli!"
"Laulge kiitust Jehoovale, kes elab Siionis; kuulutage rahvaste seas tema tegusid!" (Psalm 9:12)

admin Ajalugu