Archive

Archive for mai, 2005

Jumala leping Iisraeliga on igavene

mai 1st, 2005

Prayer For Israel märts-aprill 2005, lühendatult

Tõlkija: Piret Udikas

Kui me ei saa aru Jumala lepingu printsiipidest, siis võime kergesti jõuda asendusteoloogiani, mis ütleb, et Jumala leping Iisraeliga on lõppenud.
Jumal sõlmis Aabrahamiga tingimus­teta lepingu, kus ta tõotas paljudada tema järglasi ja valdusi Kaananimaal.
"Ja vaata, temale tuli Jehoova sõna, kes ütles: "Tema ei ole sinu pärija, vaid see, kes väljub sinu ihust, on su pärija!! Ja ta viis teda õue ning ütles: "Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda! Ja ta ütles temale: "Nõnda saab olema sinu sugu!"(1Ms 15). Sama tõotust kordab Jumal sama raamatu 17. peatükis.
Sedasama tõotust kordas Jumal Iisakile (1Ms 26:1-5), Jaakobile (1Ms 28:13-15) ja kõigile Iisraeli lastele (2Ms 6:6-8). Isegi pärast uue lepingu sõlmi­mist, jääb Iisrael selleks, kes ta on – Jumala valitud rahvaks, Tema omand­rahvaks (Jr 31:35-37). Ismael sai küll suureks rahvaks, kuid temaga ei sõlmitud seda lepingut (1Ms 17:20-21; Rm 9:7-13).
Õitseng, rahu ja maa hõivamine sõltub kuulekusest Jumala seadustele (3Ms 26, 5Ms 28).
Jumal on andnud iga kord Temast eemaldunud rahvale võimaluse kahet­suseks ja tagasipöördumiseks Tema juurde. Isegi siis, kui rahvas läks sõnakuulmatuse tõttu sellelt maalt ära (5Ms 28:64-68), ei ole see lõplik. (5Ms 30:1-5).
Enne vangipõlve saatis Jumal sõna prohvetite, peamiselt Jeremia kaudu, kus ta hoiatas selle eest, mis on tulemas, kuid andis ka tõotuse meeleparanduse korral.
Kas samad põhimõtted kehtivad ka Uues Testamendis?
Suur ülemaailmne juutide hajutamine algas pärast juutide Rooma-vastase ülestõusu lüüasaamist 70. ja 135. a. Jeesus seostas hajutamist Messia tagasilükkamisega rahva juhtide ja liidrite poolt (Lk19:41-44).
Jeesuse õpetuses aegade lõpu kohta tähttäheline täitumine räägib rahva ja maa taastamisest.
""Aga viimseil päevil sünnib, et Jehoova koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde! Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: "Tulge, mingem üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu, sest Siionist väljub käsuõ­petus ja Jeruusalemmast Jehoova sõna!" Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid: siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima." (Js 2:1-4 )
Jeremija raamatu 30.-31. peatükk räägib sellest, et Issand, kes pillutas Iisraeli laiali, kogub ta uuesti kokku. See on unikaalne, rahutu aeg, kuid kogu Iisrael pääseb. Sellel ajal Jumal parandab Iisraeli, eriti suhtumises Messiasse. Iisrael siseneb uude lepingusse, Iisrael taasta­takse nii füüsiliselt kui vaimselt.
Hesekieli raamatu 36.-39. peatükis on palju prohveteeringuid rahvaste pöördu­mise kohta Siionisse. Viljatu maa muutub viljakaks, see on Jumala nime pärast, mitte Iisraeli õigusest; füüsiline taasta­mine eelneb vaimsele taassünnile (Hs 36:24-28, 37:1-14). Googi ja Maagoogi sõda ja Iisraeli üleloomulikku vabastamist käsitlevad Hesekieli raamatu 38. ja 39. peatükk.
Sakarja raamatu 12.-14. peatükid käsitlevad sündmusi, kui Jeruusalemma konflikti lülitatakse kõik rahvad – inimlikult võimatu olukorra lahendab Messia tulek.
Ja kogu Iisrael võtab Jeesuse vastu kui Messia. "Sest mina ütlen teile: Nüüdsest peale ei saa te mind näha, seni kui te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!" (Mt 23:39)
Ja siis tuleb Messia Õlimäele ja algab inimkonna Messia-ajastu.

admin Teoloogia

48 tunnustähte Iisraelis, mis räägivad Kristuse tagasitulemisest

mai 1st, 2005

Esimene osa samanimelisest USAs ilmunud raamatust.)

Tõlkija: Piret Udikas

Esimene tunnustäht – Iisraeli taastamine Tõotatud Maal

Iisraeli taastamise lugu on vapustav ime. Kuid Iisrael ise ongi alati olnud ime. Kuningate ja rahvaste esiisa Aabrahami kutsumine 4000 aastat tagasi oli üleloo­mulik. Iisraeli päästmine vaarao ja Egiptuse järelevaatajate käest Moosese läbi oli väga suur ime. Püha Piibel, mis tuli Iisraeli prohvetitelt, oli inspiratsiooni ime. Messia sündimine kui Pühakirja täideminek on olnud kõige suurem ime. Ja lõpuks – Jumala valitud rahva tõotatud kojutoomine Palestiinasse pärast 1900 aasta pikkust hajutamist ja rändamist võõrsil, on suurim ime nüüdisajal.
Ent miks pidi Iisrael elama laialipillu­tatult rahvaste seas pikki sajandeid? Et seda mõista, peaksime silmas pidama prohvet Moosesele antud tõotust oma rahvale: õnnistusi, kui rahvas on sõnakuulelik, ja tõsist hoiatust kohtu­mõistmiseks, kui rahvas ei täida seadust. Viimasel juhul päriksid nad õnnistuse asemel needuse ja tõugatakse välja maalt, mille Jumal neile andis. Selline oli Piibli tõotus.
"Ja nagu Jehoova tundis teist rõõmu, tehes teile head ja sigitades teid, nõnda tunneb Jehoova teist rõõmu, saates teid hukka ja hävitades teid, ja teid kistakse ära sellelt maalt, mida sa lähed pärima! Ja Jehoova pillutab sind kõigi rahvaste sekka, ühest maa äärest teise, ja sa teenid seal teisi jumalaid, keda ei ole tundnud ei sina ega su vanemad – puust ja kivist! Ja nende rahvaste hulgas ei ole sul rahu, su jalatallal ei ole puhkepaika ja Jehoova annab sulle seal väriseva südame, kustuvad silmad ja lootuseta hinge!" (5Ms 28:63-65)
See kohtuotsus läks täide Assüüria ja Babüloonia vangipõlves. Ja lõplikult täitus see kirjakoht 70.aastal, kui roomlased hävitasid Iisraeli pealinna Jeruusalemma.
Olgugi et Iisraeli kõlbeline puhtus sellest alates oli paljude sajandite jooksul läbi lõigatud, ei pidanud see igavesti nii jääma. Viimaks, nagu prohvetid olid rääkinud, pöörduvad Iisraeli lapsed tagasi oma maale, kui mitte enne, siis ajal, kui paganate ajad lõpevad.
Tõotusest, et pärast sajandeid kestnud laialipillutamist ja hajutamist kogu maailmas kogutakse rahvas kokku Jumala ajas ja tuuakse tagasi Pales­tiinasse, on kõnelnud prohveteeringud ikka ja jälle. Hesekieli raamatu 36. peatükis on palju näiteid selle kohta.
"Ma võtan teid ära paganate seast ja kogun teid kõigist maadest ning toon teid teie omale maale…. Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu! Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame! Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu seadluste järele ja peate mu kohtuseadusi ning täidate neid! Ja te saate elada maal, mille ma olen andnud teie vanemaile; teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal!… Nõnda ütleb Issand Jehoova: sel päeval, mil ma teid puhastan kõigist teie süütegudest, ma asustan linnad ja varemed ehitatakse üles! Maa, mis oli laastatud, haritakse, et see ei jääks laastatuks iga möödakäija silma ees! Siis üteldakse: "Maast, mis oli laastatud, on saanud otsekui Eedeni aed! Ja varemeis olnud, laastatud ja maha­kistud linnad on kindlustatud ja asus­tatud!" Ja paganad, kes teil ümberkaudu alles jäävad, peavad tundma, et mina, Jehoova, ehitan üles mahakistu ja istutan uuesti laastatu! Mina, Jehoova, olen rääkinud, ja ma teen seda!" (Hs 36:24, 26-28, 33-36)
Iisraeli taastamise lugu Palestiinas on väga eriline. Esimese maailmasõja ajal vajas Briti sõjatööstus kemikaali nimega atseton, et saada sõja edukaks jätka­miseks eluliselt tähtsat sõjamoona. Briti valitsus pöördus väga kuulsa keemiku juut dr Chaim Weizmanni poole ja selgitas talle oma raskusi. Weizmann võttis väljakutse vastu ja leidis peagi, kuidas probleem lahendada. Tänulik Briti valitsus küsis, millist tasu keemik oma töö eest sooviks. Weizmann vastas: ma ei soovi mitte midagi endale, aga midagi saaksite te teha minu rahva juutide heaks, kes on nii kaua kannatanud, elades laialipillutatult maailmas võõraste rahvaste seas.
Nii sai see taotlus 2. novembril 1917.a. Balfouri deklaratsiooni nime, sellega proklameeriti, et Briti valitsus on heaks kiitnud juutidele Palestiinas rahvusliku kodu asutamise.
Veidi rohkem kui kuu aja pärast oli Jeruusalemm brittide käes ja Rahvaste Liiga kinnitas Balfouri deklaratsiooni. Selle otsuse tagajärjel anti mandaat Püha Maa üle Britile, see andis juutidele võimaluse alustada immigratsiooni Palestiinasse.
Ja kohe hakkasid sellel maal toimuma suured muutused. Uusasunikud istutasid miljoneid puid. Sööti jäänud sood kuivendati. Läbi väga intensiivse töö ärkas laastatud maa ellu. Rajati maan­teed. Veeti sisse moodsaid masinaid. Paljud külad ja asundused hakkasid kerkima. Juutide arv hakkas kiiresti kasvama. Iisraeli riigi taastamisel on tehtud väga palju tööd.
Kuid kõige olulisem – sajandite­tagused prohveteeringud Iisraeli taasta­mise kohta on hakanud täituma. See on kindel tunnus, et aegade lõpp on käes ja Iisraeli Kuninga tagasitulek lähedal.

admin Teoloogia

UUDISEID

mai 1st, 2005
Comments Off

Surmast ellu
Traagiliselt surnud 22aastane iisraellane hukkus pärast oma armeeteenistust reisil USAs. Kuid tema surm andis elu viiele Iisraeli kodanikule, kes vajasid organeid, et edasi elada.
Loetud tundide jooksul pärast õnnetust saadeti tema keha Iisraeli, kus ta süda, maks, kopsud ja mõlemad neerud siirdati viiele inimesele, kes olid vanad 9 kuni 42 aastat.

Beslani pered said abi
Ebenezeri Abifondi töötajad aitasid Venemaal Beslanis tragöödiasse sattunud juudi peresid. Üks tütarlaps, kes koos perekonnaga hiljuti Iisraeli elama läks, oli õppinud just selles koolis. Ta oli shokeeritud sellest, mis juhtus tema endiste koolikaaslaste ja õpetajatega. Ka tema oleks võinud sattuda terroristide kätte, kui ta ei oleks veidi varem asunud elama Iisraeli.

Sõjakad tülinorijad
Tänu Jumala sekkumisele hoitakse Iisraelis ära sadu terrorirünnakuid. Hiljuti tõkestati näiteks megarünnak Ashdodi linnas, mis oleks võinud tuua kaasa väga suuri keemiliste ainete kahjustusi. 14aastane primitiivse mõtlemisega nooruk oleks olnud valmis terrorirünna­kuks ja surmaks – 22 dollari eest.
Terrorisõda on ka sõda närvidel. Hizbollah`i terroriorganisatsioon ründab Iisraeli rakettidega Lõuna-Liibanonist, et provotseerida juudiriiki ründama Süüriat ja Iraani.

Õnnistatud rahvas

Juudid moodustavad USA elani­kest vaid kaks protsenti. Kuid pool riigi kõige rikkamatest inimestest, multimiljo­näridest, on juudid. Kolmandik heatege­vusse suunatud rahast pärineb samuti juutide käest.
Veerand kõigist Nobeli preemia oma­nikest on heebrea päritolu. USAs on iga viies ülikoooli profes­sor juut. 10 protsenti senati liikmeid on juudid.
Jah, Jumal on oma rahvast õnnis­tanud.

Juutide genealoogiakonverents

Piibli-aegadest tänaseni on genea­loogia juute paelunud. Viimase 20 aasta jooksul korral­datakse igal aastal konverentse, kus jagatakse informatsiooni sugupuude uurimise kohta. Sel aastal korraldas selle konverentsi Iisraeli Genealoogia Ühingu Jeruusalemmas.
Juutide Genealoogia Ühingu rahvus­vahelisse assotsiatsiooni kuulub 75 organisatsiooni 16 maalt. Järgmisel aastal peetakse genealoogiakonve­rents Las Vegases.
Internet pakub võimalusi saada palju huvitavat teada juutide genea­loogiast. Igaüks võib siseneda elektroonilisel teel Tel Avivi Dias­poraa muuseumi aadressil http://www.bh.org.il/Genealogy/index.aspx.

Oli edukas turismiaasta

Iisraeli majanduse languse üks põhjusi tuleneb turismist, mis viimastel aastatel, eriti seoses julma terrorisõjaga on näidanud langus­tendentsi. Eelmine aasta andis põhjust rõõmustamiseks. 2004. a. külastas Iisraeli 40 % turiste rohkem kui 2003. a.

"Tulevik ja lootus"

Iisraeli on tabamas samad tõved, mis teisigi maid, eriti sekulariseeruvat Euroopat. Iga päev tehakse riigis 150 legaalset aborti, arvatakse, et illegallseid operatsioone on koguni kaks korda enam.
Mitmed kristlikud teenistused on astunud inimelu hävitamise vastu. Haifas toimub 30. aprillil ja 1. mail konverents "Pühadus ja seksuaalsus".
Hiljuti tekkis Iisraelis veel üks teenistus, kes seisab sündimata iisraellaste elu eest – "Tulevik ja lootus".

Elevant Tamar tiinestus

Jeruusalemma Piibliteemalise loomaaia emaelevant Tamar on pärast kaheaastast üritamist viimaks tiinestunud, Tamar on üks neljast aasia emaelevandist selles loomaaias.
Appi tulid kunstliku viljastamise spetsialistid Saksamaalt. Inglismaa Whipsnade Wild Loomaaia elanik elevant Emmett on tulevase elevandibeebi isa.
Et elevantide tiinusaeg kestab 22 kuud, poegib Tamar 2006.aasta jaanuarikuus.

admin Lühisõnumid

Omakaitse omakohus

mai 1st, 2005

(Järg. Raamatust "Inimesed, olge valvsad")

Kohtu ees seisab suurekasvuline kiilas­päine mees suurte rippuvate kätega. Need ei ole töömehe tugevad käed, vaid timuka omad.
…1941. aasta suvi. Gerrets astus vabatahtlikult sõjavõelisse natslikku organisatsiooni omakaitse ning sai koos Laagi ja Talvariga üheks juhtivaks tegelaseks omakaitse Läänemaa staabis Haapsalus.
Prokurör: Kes okupeeritud Haapsalus viis surmaotsuseid täide?
Gerrets: Saksa julgeolekupolitsei tegi otsuse, aga omakaitse viis otsused täide.
P: Kes omakaitsest isiklikult võttis osa mahalaskmistest?
G: Talvar ja Laak. Nemad kahekesi viisid otsused täide.
P: Mitu inimest lasti maha?
G: Seda arvestasin ma piirituse hulga järgi, mida ma Talvari ja Laagi käsul andsin välja mahalaskmiskomando liikmetele. Iga kord lasti inimesi maha 10-20liikmeliste gruppidena, varem olid grupid suuremad, 40-50 inimest.
Saanud Haapsalus veretööde kaas­osalistena kambameesteks, astusid Laak ja Gerrets 1942.a. sügisel vabatahtlikult Eesti julgeolekupolitsei ja SD teenistusse. Laak määrati Jägala laagri koman­dandiks, Gerrets tema käsutusse. Käskkirjale oli alla kirjutanud Eesti julgeolekupolitsei ülem major Mere. Gerrets oli Laagi äraolekul teine mees Jägala koonduslaagris.

Riias "kogemusi" saamas
Gerrets ja Laak käisid Riia getos "kogemusi üle võtmas". Geto ülem sakslane Krause jutustas, kuidas ta saab üksinda hakkama 40 000 getosse paigutatud juudiga.
Riia lähedal andis Krause, üks Eichmanni praktikuid, Gerretsile ja Laagile juudi rahvusest inimeste massilise hävitamise näitliku õppetunni.
"Meile öeldi, et juute ei pea tapma seal, kus nad elavad, vaid nad tuleb vedada neile tundmatutesse paikadesse ja nad seal hävitada. Siis on vähem kära," rääkis Gerrets.
Seal, kus inimesi maha lasti, oli põllule veetud sõnnikuhunnikuid, et viia inimesi eksiarvamusele, et neid viiakse mõisasse tööle.
Surmamasin töötas laitmatult. "Kui inimesed olid endid lahti rõivastanud, siis hakati neid ajama läbi SSlaste koridori mahalaskmise kohale. Natsidel oli käes püstol ja kepp, millega sunniti inimesi minema kaevatud aukude juurde. Algul inimesed arvasid, et lähevad sauna, aga siis, kui kostsid esimesed lasud, said nad aru.
P: Kas teie võtsite mahalaskmisest osa?
G: Laak võttis osa. Algul olime koos augu serval. Kuid kui Krause mahalaskmiste vaheajal hakkas suitsetama, andis ta käega märku auku tulla. Laak läks. Niipea kui hakkasid saabuma järjekordsed ohvrid, võttis ta Krauselt automaadi ja hakkas laskma. Laak tappis seekord umbes 40 inimest.
Teel Riiast Tallinna päris Gerrets Laagilt, kas neil seisavad Jägalas ees sama­sugused tapmised. Laak vastas jaatavalt. Oli oodata esheloni vahistatud juutidega. Selleks oligi Jägala laager loodud.
Mere määras Gerretsi Laagi abiliseks.

Tapeti väga palju lapsi
Kui saabus eshelon Tshehhoslovakkiast, oli Jägalast mõne kilomeetri kaugusele kaevatud tohutud augud. Saabunud esheloni võtsid Raasiku jaamas vastu Eesti julgeolekupolitsei ülem Ain Mere, sakslane Bergmann, Laak ja Gerrets. Mere ja Bergmann jutlesid saabunutega, teatasid neile, et enamik neist hakkab töötama mõisates, nõrgema tervisega inimesed aga saadetakse peaaegu et vanadekodusse. Inimesed rahunesid ja istusid bussidesse, mis neid ootasid.
Saabunud jagati kaheks. Autobussid, milledes oli enamik saabunuid – vana­kesed, naised ja lapsed – hakkasid pika voorina Kalevi-Liiva poole sõitma.
5. septembri 1942.a. verises tragöödias rakendasid Gerrets ja Laak Riia lähedal omandatud "kogemusi".
Autobussid jäid seisma 15 m kaugusel aukudest, mida varjas tihe mets. Inimesed aeti bussidest välja ja sunniti lahti riietuma. Seda jälgis kuuemeheline erikomando, kes kiirustasid inimesi taga kärkimisega – et inimestele ei jääks aega järelemõtlemiseks.
Nagu Riia lähedal, oli Kalevi-Liival üles seatud valvurite spaleer lahtiriietumise kohast aukudeni. Eritimukas korjas inimestelt ära kellad, sõrmused, kõrva­rõngad, prillid. See mees oli Gerrets.
Kui esimene grupp oli lahti rõivastunud, hakkasid nad kiiresti minema läbi SSlaste spaleeri. Algul läksid nad rahulikult, aga kui hakkasid kostma lasud, siis sulgesid nad kätega kõrvad ja keeldusid edasi minemast. Spaleeris olevad mehed peksid neid keppidega.
Enne hauda minemist rööviti nad paljaks. Üks vaimulik ei tahtnud Gerretsile anda kuldristi, ta palus luba koos ristiga hauda minna. Gerrets võttis talt risti ära. August kostsid kogu aeg lasud ja inimeste surmaeelsed karjed.
Mahalaskmist juhtis komandant Laak august, teised mahalaskjad oli kuus-kaheksa meest Tallinnast.
Sel päeval tapeti üheksasada inimest. Tapmine kestis hommikust pimedani.
Kalevi-Liival tapeti ka väga palju lapsi, rinnalastest kuni 15aastaseni. Lapsi oli palju ja nad kõik lasti maha.
Lõpetades oma verise töö Kalevi-Liiva küngastel, sõitsid paljud mõrtsukad Jägala laagrisse, kuhu olid toimetatud need hommikul saabunud, keda jäeti esialgu ellu sunnitöö tarvis. Jägalas jaotati röövitut. Väärtasjad jäid Saksa julgeolekupolitsei ametniku Geese kätte. Jalanõud ja rõivad viidi kolmel veo­masinal Tallinna.
Tapmine Kalevi-Liival oli varem hoolikalt ette valmistatud Bergmanni, Mere, Laagi ja Gerretsi poolt.

Viimane oli jalutu mustlasnaine
Teine eshelon jõudis Raasiku jaama umbes kahe nädala pärast Saksamaalt. Need 700 inimest tapeti täpselt samuti. Laak tappis augus, Gerrets röövis oma ohvreid augu serval, tapatalguid juhtisid Bergmann ja Mere.
Septembris lasti maha grupp haigeid vange Jägala laagrist. "Väikest gruppi võisime meie ise maha lasta, oli ainult vaja Merega läbi rääkida. Teine kord tapeti veel üks grupp haigeid. Meie masin, millega vedasime inimesi Kalevi-Liivale, oli umbes kümnekohaline. Seekord võis haigeid olla 8-12. Nad elasid laagris jubedates tingimustes, piinlesid seal. Haigeid hoiti kuuris pimedas nurgas ja toideti väga halvasti."
Kalevi-Liival avas Laak autoukse ja karjus: "Noh, kiiresti, rõivastuge lahti!" Mehed rõivastusid lahti augu serval, naised hakkasid end lahti rõivastama autos. Hukkamisele määratuid piirasid viis valvurit. Laak ajas inimesed auku ja tappis nad seal lasuga pähe.
Gerrets rääkib. "Avasin auto ukse, kus oli viis paljast naist. Laak käskis neil väljuda. Naised väljusid. Kuid üks nende hulgast, keda Laak korduvalt kasutas oma madalate instinktide rahuldamiseks, läks hulluks. Tema nimi oli Gertrud. Ta läks hulluks sel ajal, kui ta koos teiste naistega autos lahti rõivastus ja laske kuulis. Ta hüppas masinast välja ja hakkas jooksma. Jooksis ümber masina ning ta nägu tõmbles krampides. Ta jooksis ümber auto ja Laagi. Laak laskis neli naist maha, aga Gertrud jooksis ikka veel ümber augu. Kui Gertrud lähenes Laagile, tappis see ta lasuga rinda. Valvurid haarasid tal jalgadest kinni ja viisid ta auku."
Septembris 1943, enne laagri likvi­deerimist, oli järjekordne mõrv. Must­lased mõrvati 1942.a. märtsis. Nad veeti kohale kahe autoga, esimeses oli ligikaudu kakskümmend viis vanakest ja üks noorem mees, kes vägivaldselt auku lohistati. Mustlased laskis maha leitnant Laak üksinda. Viimane mõrvatav oli jalutu mustlasnaine. Valvurid olid purjus, haarasid tal kätest kinni ja lohistasid mööda maad nagu kotti. Alles siis, kui vanake valvuritele kuldsõrmuse ja raha andis, tõsteti ta üles ja visati auku. Kui Gerrets avas teise auto ukse, selgus, et selles olid väikesed lapsed, 3-5aastased. Lapsed nutsid. Seitse valvurit tuli, igaüks võttis kaks last ja viis need ära. Valvur Purka oli üks neist. Mahalaskjad olid Laak ja Viik.

Tapetute vara läks tapjate naistele
Metsakalmistul lasti ühe päevaga maha tuhat inimest, selle organiseeris Viks, kes oli Ain Mere esimene abi.
Juba 1941.a. hilissügisel juhtis gestaapo­lane Viks koos Lepiku ja Miksoni jt ajujahti inimestele. Gestaapo juhtkond võis peagi Tallinnast Himmlerile teatada, et "juutide tapmine… on toimunud süstemaatiliselt ja et tänaseks päevaks Eestis juute enam ei ole".
Tapetute riiete ja jalanõude järele tulid julgeolekupolitsei ja SD töötajate naised, ka Viksi naine.
Priit Toone kuulus "karistuse projek­teerimise komisjoni" koosseisu. Ta töötas referendina Eesti julgeolekupolitseis ja SDs 1941-1944.
Ta tunnistas: Eesti fashistlikul julgeoleku­politseil ja SD-l oli kaks sektorit: Eesti ja Saksa sektor. Eesti sek­torit juhtis sturmbann­führer Mere. Poliitilised asjad anti poliitilise polit­sei IV osakonnale. Julge­olekupolitsei ja SD üld­juht, aga samuti IV osa­konna juht oli Mere. Juutide ja mustlaste arreteerimisega tegeles poliitiline politsei. Juudid ja mustlased saadeti poliitilisse polit­seisse. Otsuse arreteeri­tute koh­ta tegi karistuse projek­teeri­mise komis­jon. Kõik allusid Merele. Juurdlust ei olnud, uuri­mist ei olnud, sageli tehti sur­ma­­otsuseid, tihti aitas ainult rahvus­likust kuu­lu­­misest.
Ilma igasuguse kohtuta viidi iga päev maha­laskmisele kümneid ja sadu inimesi. Surma­konveier, mille peajuhti­deks olid saksa fašistid Sandberger ja Berg­mann ning eesti natsid Mere ja Viks, töötas väsimatult nii päeval kui ööl.
Pavel Kurovski töötas Saksa julgeoleku­politseis ja SD-s Tallinnas. Mere rajas arvukaid osakondi eesotsas IV-B osakon­naga, mida nimetati poliitiliseks polit­seiks, samuti suur hulk kohalikke osakondi ja referentuure. Eesti julge­olekupolitsei ja SD tegelesid inimeste arreteerimise ja mahalaskmisega. Tegutsesid nuhid, kes töötasid julgeole­ku­politsei heaks.
"Ma nägin 1941.a. lõpus suuri gruppe juudi rahvusest naisi, " rääkis Kuovski, "kes tulid Eesti julgeolekupolitseisse ja SD-sse selleks, et edasi anda pakke oma arreteeritud meestele ja poegadele, Neid pakke võeti vastu järjest harvemini, hiljem aga märkasin, et ka naised ei tulnud enam – nemadki olid arreteeritud. Kõik Tallinna juudid viidi Keskvanglasse ja lasti hiljem maha."
Tunnistaja jutustab, et ta nägi Tallinna juutidelt enne nende mahalaskmist Harkus äravõetud väärtesemeid. "Keldri­ruumis oli seif, milles hoiti kirjavahetust. Ükskord nägin seal palju kelli, kuld­sõrmusid jm väärtesemeid. Mulle öeldi, et kõik need kuldasjad on ära võetud juutidelt Harku laagris."
Kurovski kaastöötajale kiitis Bergmann Meret tema resoluutse tegevuse eest enne sõda Tallinnas elanud juudi rahvusest isikute tapmisel. "Meil on juutide likvideerimise kogemusi," ütles Bergmann Kurovski tuttavale, "kuid Mere trumpas meid üle. Ta viis kogu selle operatsiooni läbi nii kiiresti, et meil tuleb temalt õppida."

Tshehhoslovakkia juudid tunnistavad
Arnotshka Meisnerova: "Algul peeti mind kinni Terezini linna gestaapos. Sealt viidi meid 1942.a. 1. septembril esheloniga ära. Seal oli ligikaudu 1500 inimest. 5. septembril saabus meie eshelon Raasiku jaama. Vagunid tühjendati. Jaamas võtsid meid vastu saksa ja eesti natslikud politseiametnikud, Gerrets nende seas.
Meid koheldi väga toorelt, kogu aeg kiirustati: kiiremini, kiiremini! Kõik saabunud jaotati kahte gruppi. Minu vanemad sattusid teise gruppi. Meid viidi laagrisse. Kui kohale jõudsime, nägime 4-5 barakki, mis olid ümbritsetud okastraadiga – see oligi Jägala laager. Oma vanemaid ei näinud me enam kunagi.
Laak ja Gerrets tulid esimesel õhtul laagrisse ja korraldasid alandava ülevaa­tuse, kõiki tütarlapsi sunniti täielikult lahti riietuma. Kõik allesjäänud ehteasjad võeti ära."
Hiljem viidi Meisnerova Tallinna Kesk­vanglasse. Ta töötas sadamas. "Meid aitasid paljus eesti töölised. Nad suhtusid meisse kui oma lähedastesse ja headesse sõpra­desse. Oma eluga riskides andsid nad kurnatud vangidele salaja toidu­aineid. Üks neist oli Elmar Preimut.
Marketa Mashova tegi läbi Jägala, Kohtla-Nõmme ("Goldfields"), Vinni ja Ereda laagrid ning Kostivere riigimõisa.
Raasikul pidi ta lahkuma isast. Laagris kohtas Mashova sõimlevaid, mõnitavaid valvureid. Lisaks kehalistele piinadele ähvardasid Laak ja Gerrets iga päev surmaga. Eesmärgiks oli inimesi ka vaimselt maha murda.
Emmy Zhampachova: Fashistid panid ta koos isa ja emaga Terezini koondus­laagrisse. Selle perekonna nagu tuhan­dete teistegi perekondade ainsaks "kuriteoks" oli see, et nad olid sündinud juutidena.
"5. septembril 1942 saabusime Raasiku jaama. Rong ei olnud veel peatunudki, kui vagunite ümber hakkasid jooksma saksa mundris sõjaväelased. Kui välju­sime perroonile, lahutas Gerrets mind emast. Minu ema pandi sinisesse bussi ja viidi sellega ära. Alles eelmisel aastal sain teada, et ema hukati Kalevi-Liival.
Mind viidi laagrisse. Meil kästi lahti riietuda ja võeti hinnalised esemed ära. Mind isiklikult "vaatasid läbi" Gerrets ja Laak. Mäletan seda sellepärast, et Laak rääkis halvasti saksa keelt ja Gerrets aitas teda. Kartser, üle jõu käiv töö, peks, alandused, ähvardused. Töötasin paar nädalat pagasi­laos, siis saadeti mind Kostivere mõisa. Seal töötasime põllul, piitsa all. Kui mõisas olid tööd tehtud, toimetati naised Tallinna keskvanglasse. Seal oli samuti väga julm rezhiim. Käisin läbi kaheteist­kümnest koonduslaagrist, kuid nii julmi inimesi kui Laak ja Gerrets ma mujal ei kohanud. Gerrets oli rafineeritud sadist. Iga tema sõna oli täis õelust ja tigedust. Nad äratasid meis õudust.
Ruth Kopeckova: Gerrets ajas meid tööle, sundis töötama täieliku kokkuvarisemi­seni. Ta ähvardas surmaga, kui normi ei täideta. Pärast Jägala laagrit tuli Kostivere mõis, Tallinna keskvangla, Ereda, Lagedi, Klooga, Stutthof. Vaid vähesed pidasid sellele vastu.
"Mere oli raudteejaamas, kui meid toodi, ja käis sageli laagris. Meesvangid elasid hirmsates oludes, neid peksti halasta­matult. Tingimused olid seal ebainim­likud."
Jarmila Adamova: Inimestes püüti hävitada kõik inimlik, muuta nad tumma­deks loomadeks, teha neist kuulekad orjad, kes ei ole võimelised vastu hakkama. Üle jõu käiv töö, lõputu alandus. Sain tuttavaks ühe naisega, kes elas Jägala laagri lähedal. Ta andis meile salaja toitu. See naine ütles mulle, et ta võiks põgenemise korral mind ja mõnin­gaid minu sõbrannasid varjata. Meil oli keelatud kohalikega kohtuda.
1500 vangist ei jäänud meestest ellu kedagi, tütarlastest ehk 15 või veelgi vähem.

Tunnistajad valgustavad Tartu veretööd
Salme Rull nägi oma silmaga fashistide üht koletislikumat veretööd – massimõrva Tartu lähedal tankitõrjekraavis.
Ta elas 1941.a. Lemmatsi külanõukogus, neli-viis kilomeetrit Tartust. Tankitõrje­kraav, mille Tartu elanikud kaevasid Riia maantee äärde saksa tankide kinni­pidamiseks sõja algul, asus nende majast 50 m kaugusel.
Paar päeva pärast sakslaste tulekut sõitsid kohale esimesed 5-6 bussi. "Nägin oma maja aknast, kuidas kõik inimesed lasti maha. Inimesed aeti bussidest maha, oli mehi, naisi, lapsi, ka väga väikseid lapsi, kõik nad sunniti sügava kraavi kaldale, kostsid kogupaugud.
Mahalaskmised jätkusid ka talvel ja kevadel. Kogupaugud raksusid öösel ja päeval.
Tankitõrjekraav aeti järk-järgult kinni, tuhandete inimeste ühishauale kasvas rohi. Siis toodi kohale terved autokoor­mad vange, kes hakkasid ühishauda lahti kaevama. Need vangid põletasid ära hukatute jäänused ja siis põletati nad ära koos meie saunaga. Ükskord nägin, kuidas lapsi autost välja toodi. Väikse­matel võeti jalast kinni, lasti revolvrist pähe ning visati kraavi.
Kord nägin, kuidas inimesi bussidega toodi, nad olid aluspesu väel või päris alasti, käed olid kinni seotud. Nad aeti kraavi äärde, sunniti põlvili heitma ja lasti maha. See kestis 1941. aasta suvest kuni 1942.a. kevadeni. Iga päev tuli palju autosid."
1943. a. hakati hukkamispaigale vedama puid. Kraavi äärde püstitati kõrge plank, pandi üles sildid, et läheneja lastakse hoiatamata maha. Lähedased talud tehti inimestest tühjaks.
Algas väljakaevamine. Hakati laipu põleta­ma, hirmust kõrbehaisu oli tunda isegi Tartus.
Lahtikaevajatel olid jalad paarikaupa raudus. Mõnikord oli nendega kokku­puutumisi. Siis näitasid need piinatud, nälginud inimesed suule. Vargsi andsini neile mõnikord tükikese leiba. Kogu talve kuni 1944.a. märtsini kestis laipade põletamine. Viimastena läksid tuleriidale põletajad ise – selle koletisliku töö tunnis­tajad.
(Järgneb)

admin Ajalugu

Iisrael on nii lähedal

mai 1st, 2005

Valentine Alvre

8. märtsi õhtul kogunesid Viljandis Jaani kirikusse need, kel südames Iisrael. Kontsert-jumalateenistuse korral­dasid Kohila Baptistikoguduse diakonid Riina Kaukver ja Silver Koit koos professionaalsete muusikute Mihkel Metsala, abielupaar Piret ja Tõnu Laikre, Viljar Kuuse ja Meeli Pajulaga. Nendega koos oli Viljandisse sõitnud ka Irina Stelmach.
Kõigepealt kuulsime tunnistusi, kuidas sõidud Iisraeli on avardanud selle riigi ja juudi rahva mõistmist. Riina kõneles Iisraeli ajaloost ja näitas videofilmi lehtmajade püha kontserdist. Kuuldu kinnitas, et Jumal on ustav oma tõotuste täideviimisel.
Sõnad on vaimule ja meloodia hingele! Sõnu psalmidest kuulsime kõigepealt Riina esituses heebrea keeles, neid kordas Silver eesti keeles ja siis muusikute esituses. Iisrael tuli kõigile südamesse! Jumala headus paitas kuulajaid!
Psalm 106 “Tänage Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti!”
Psalm 133 on vennaliku üksmeele õnnistus “Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad üheskoos elavad…” See rõõmustas kõiki eri kogudustest kokkutulnuid. Jumala rahvas on tõepoolest üks!
Rõõmustavat järgnes veelgi. Silver sai Jumalalt teadmissõna, et kirikus on inimesed, kes hädas jala- ja selja­valuga, keda Jumal tahab tervendada. Ja need kaks inimest said terveks! Jumal kõneles Silveri suu läbi prohvetliku sõnumi, et Jaani kirikusse ja paljudesse teistesse kirikutesse-kogudustesse hakkavad noored tulema. Järgnenud kiituse- ja ülistuslaulud Jumalale lauldi juba koos.
Kõige lõpuks tehti ühispalve Iisraeli ja Jeruusalemma pärast.
Kohalviibinud juutidele meeldisid eriti juudi laulud.

admin Tunnistused

KÜLAS SOOMES ühingul KARMEL

mai 1st, 2005
Comments Off

Pille Vosu

22. märtsil korraldas ühing "Karmel" Helsingis Iisraeli õhtu, mille teemaks oli Juudid Eestis – ajalugu ja tänapäev. Õhtut oli kutsutud läbi viima JRKS Eesti osakonna juhataja Peeter Võsu abikaasaga ja ajalu­gu käsitlema Elhonen Saks Eesti Juudi Kogukonnast.
Iisraeli õhtut, kus oli kogunenud üle 50 inimese, alustati hoogsate Iisraeli laulude laulmisega. Lühikese reisitervituse kuulsime ühingu "Karmel" esimehelt Pentti Holilt, kes oli just naasnud Iisraeli reisilt. Oma lühitervitust illustreeris ta kolme kaasatoodud kiviga, mille ta seejärel andis üle Peeter Võsule. Kivid pärine­sid Tammeoru põhjast, paigast mis on Piiblis tuntud kui Taaveti ja Koljati võitluspaik. Sellest sõnumist jäi kõlama mõte: võitluse tulemus ja võitluse käik on Jumala käes. Püsi selles, milles oled kindel.
Peeter Võsu rääkis samuti äsja lõppenud 32-liikmelise Eesti rühma külastusest ja reisikogemus­test Pühal Maal. Sisuka Eesti juutide ajalugu puudutava ettekande tegi Elhonen Saks, mille tõlkis soome keelde Peeter Võsu.
Saime teada, et esimene juut tuli Eestisse aastal 1333, kes oli arst. Sellele järgnes sada aastat, millal ei ole mingit märget ajaloo üleskirjutustes juutidest. Järgmine tulija oli kullassepp.
Aastal 1868 asutati juudi kogudus ja aastal 1892 ehitati süna­goog, mis hävis 1943. aasta kevadel märtsipommi­tamisel. Aastaks 1900 elas Eestis juba 2000 juuti, kelle arv aastaks 1918 oli kasvanud
4500-ni.
Ettekannet kuulati suure huviga ja selle lõppedes järgnes palju küsimusi.
Huvi tunti Juudi kogukonna tänapäeva tegemiste vastu, laste ja noorukite võimalusest külastada Iisraeli ja ka võimalustest ja huvist seal õppida. Küsimusele, kas Elhonen Saks ei ole soovi­nud kolida Iisraeli, vastas ta: "Tunnen, et suudan rohkem oma maale ja rahvale kasulik olla Eestis elades."

Vaatamata asjaolule, et kogu reisi kestus Soome pinnal oli pisut üle kolme tunni, tundsid kokkutulnud Iisraeli sõbrad, et taolised kohtumised lähendavad sõprussuhteid üle lahe.

admin JRKS

Malcolm Hedding külastas Eestit

mai 1st, 2005

Peeter Vosu

Märtsi alul viibis Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna peadirektor Malcolm Hedding lühivisiidil Eestis. Malcolm Hedding kohtus 1. märtsil Eesti-Iisraeli parlamendi­rühmaga ja oli 2. märtsil Oleviste kirikus toimunud Iisraeli õhtu peakõnelejaks.
Kohtumiselt Eesti-Iisraeli parlamendirühmaga

Iisraeli külaline tutvustas Eesti-Iisraeli parlamendirühmale Euroopa Kristlikku Koalitsiooni Iisraeli Toetuseks. Samuti andis ta ülevaate Iisraelis toimuvatest sündmustest ja arengutest.
Malcolm Hedding tuletas kuulajatele ajaloost meelde, et Palestiina araablased alustasid võitlust juutide vastu 1948. aastal, kui praegused vaidlusalused maad kuulusid araabia kogukonnale ja olid Jordaania riigi koosseisus. Keegi ei rääkinud siis nendes paikades oma riigi loomise vajadusest. Alad, mida praegu nõutakse, olid araablaste valitsuse all kuni 1967. aastani. Palestiina Vabastusorganisatsioon loodi aastal 1964.
Hr. Hedding tõi parlamendirühmaga kohtumisel välja Mahmoud Abbasi kohta huvitava fakti, mille ta oli kuulnud USA Valge Maja ametnikelt. Kui Arafat kohtumisel Sharoniga Camp Davidis aastal 2000 oli Iisraeli tingimustega nõustumas ja valmis alla kirjutama, oli Abbas saatjaskonna hulgas see, kes ütles, et juutidega kokku leppida ei tohi. Põhjuseks tõi ta nõude pagulaste lubamise kohta pöörduda kõigist araabia maadest Iisraeli. Selline nõue ei ole ju kuidagi seotud maade jagamisega juutide ja araablaste vahel. See näide paneb küsimärgi alla kogu läänemaailma lootuste panemise Mahmoud Abbasile kui võimalikule rahu saavutajale Lähis-Idas.

Iisraeli õhtul Oleviste kirikus

Iisraeli õhtul Oleviste kirikus rääkis Malcolm Hedding Iisraeli rollist maailma ajaloos. Jumala valitud rahvana on Iisrael olnud läbi aegade nii sisemise kui ka välise surve all.
Ajaloos on üritatud Iisraeli täielikult hävitada mitmeid kordi. Seda püüdsid teha egiptlased Moosese ajal; Babüloonia ja Pärsia impeeriumid, millest jutustab Piiblis Estri raamat; Rooma impeerium esimesel sajandil; keskajal mitmel korral; Saksa natsionaalsotsialistid Hitleri juhtimisel; araabia riigid pärast Iisraeli taasiseseisvumist. Püüe Iisraeli hävitada ei ole olnud ainult poliitiline, vaid eelkõige vaimulik vastasseis. See on olnud väljakutse Jumala plaanide teostumise vastu.
Sisesurve on samuti eelkõige vaimu­lik. Jumala valitud rahvana saab Iisrael ainult Jumalaga kooskõlas elades olla edukas ja elada rahus omal maal. Oma sõnavõtus nimetas Malcolm Hedding seda ka põhjuseks, miks Jumal lubab tänapäeval Iisraelile kannatusi.
Tänapäeva Iisraeli tagasipöördumist oma maale on kõige detailsemalt ette kuulutanud prohvet Hesekiel oma raamatu peatükkides 36-39. Hesekiel nägi ette ka selle, et Jumal toob oma rahva tagasi enne, kui rahvas Jumala poole pöördub. Iisraeli riigi taasloomine on esimeseks korraks ajaloos, kus selline asi toimus. Samuti kuulutas Hesekiel ette, et olles omal maal, pöördub rahvas taas Jumala poole. Seda aega me veel ootame. Esimesed märgid sellest aga juba ilmnevad.
Kolmanda olulise faktorina Iisraeli vaimuliku perspektiivi arengutes nimetas Malcolm Hedding Iisraeli Messia sünni­maana. Iisrael oli paigaks, mille Jumal oma suveräänsuses valis Lunastaja saatmiseks kogu inimkonnale. Iisrael on samuti paigaks, kuhu Kristus tuleb tagasi. Ka selle kohta on Piiblis palju viiteid. Päeva ega tundi, millal see toimub, ei tea keegi. Teada on vaid see, et enne seda pidid juudid Iisraelis oma riigi taastama, see on juba toimunud.
Olevistes peetud kõne järel oli igaühel võimalik külalisele küsimusi esitada. Enamik neist puudutas Gaza loovutamist Palestiina araablastele. Kommentaariks ütles hr. Hedding, et ilmselt ei ole Iisrael veel vaimulikult nii kaugel, et Jumal saaks kogu maa neile anda. Iisrael on veel sekulaarne riik. Tänapäeva poliitiline reaalsus on see, et väikese hulga isikute turvamine vaenuliku rahva keskel on liialt kulukas. Ometi ei kahelnud Malcolm Hedding selles, et õigel ajahetkel saab Iisraelile kogu tõotatud maa.

Malcolm Heddingi unikaalne posit­sioon

Malcolm Hedding oli Eestis teist korda. Eestit külastas ta viimasena ringreisil, mis algas Saksa ja Belgiaga. Siia tuli ta pärast üle nädala kestnud kohtumisi Soomes.
Malcolm Hedding on Euroopa Kristliku Koalitsiooni Iisraeli Toetuseks asutaja­liige, see toimib Euroopa Liidu institut­sioonides. Samuti kuulub ta Iisraeli parlamendi kristliku toetusrühma koos­seisu. Tänu tema selgetele seisu­kohtadele ja nende oskuslikule välja­ütlemisele on Jeruusalemma Rahvus­vaheline Kristlik Suursaatkond saanud kristliku organisatsioonina ametliku tunnustuse Iisraeli partneri ja sõbrana. See on unikaalne positsioon, mis aitab kristlasi mobiliseerida Jumala kavatsuste täitmiseks maailma arengute praeguses etapis.

admin JRKS

Eesti juudi kogudustest on järel vaid killud – Holokaustipäev Eesti kogudustes

mai 1st, 2005

Piret Udikas

Viljandis oli holokaustiteemaline seminar

Viljandi Evangeelse Uue Elu kogudus eesotsas pastor Margit Saksaga korraldas holokaustipäeva meenutamiseks seminari. Viljandi baptisti kogudusse kogunes umbes 30 inimest linna erinevatest kogudustest, et saada enam teada holokaustist ja Eesti juutide saatusest.
Viljandi Elu Sõna koguduse pastor palvetas Teises maailmasõjas süütult hukatud inimeste pärast.
Seminarist võtsid osa ka Viljandi juudi kogukonna esindajad Sheina Baran ja Sheina Blumberg, kes meenutasid enda ja oma rahva saatust kurjadel sõja-aastatel.
Viljandi juudi kogukond oli sõja eel küllalt suur – üle saja liikme. Enamik kohalikest juutidest pages sõja eest Venemaale. 20 juuti, kes jäid Viljandisse, hukati. Kahjuks ei ole Viljandi juutide hävitamise kohta säilinud väga palju andmeid, kuid on olemas nimekiri hukatud juutide kohta. Samuti on säilinud Viljandi politseiprefekti korraldus Viljandi mustlaste arreteerimiseks, kes samuti hukati. Mõned arhiivitoimikud räägivad ka üht-teist hukatud juutide varanduse käekäigust – mitte midagi ei jäetud saatuse hooleks, vara võeti arvele ja nagu arvata võib, läks see tapjate valdusesse. Nii hävitati küllalt suur Viljandi juudi kogukond.
Kahjuks ei ole ka sõjajärgsed aastad olnud Viljandis kuigi turvalised: juudid on pidanud taluma pilkesõnu, otseseid ähvardusi, mittemõistmist.
Holokausti seminaril räägiti ka sellest, kelle kätega saadeti korda need koletud kuritoed Eestimaa pinnal. Paljud kuritööd on jäänud avastamata, kuid arhiivi andmete, pealtnägijate ja ellujääjate tunnistuste järgi võib kindlalt öelda: juutide hävitamises osales Eesti omakaitse ja poliitilise politsei töötajaid ning mehi, kes olid selga tõmmanud Saksa mundri.

Pärnus süüdati küünlad endise juudi sünagoogi juures

Pärnus kogunesid kohaliku juudi kogukonna esindajad ja kristlased erinevatest kogudustest endise juudi sünagoogi-palvemaja ette, kus süüdati mälestusküünlad ja räägiti umbes 130 Pärnu juudi hukkamisest. Samas majas tapeti kõik Pärnu juudi lapsed.
Immaanueli koguduse pastor Joosep Tammo luges palve. Pärnu juudi kogukonna esindaja Jefim Frischer rääkis sellest, kuidas kulus pikki aastaid, et ainuke sõjas alles jäänud Pärnu sünagoog antaks juutidele tagasi. Nüüd viimaks on see toimunud, maja kuulub Eesti juudi kogukonnale.
Leinateenistus lõppes Pärnu koguduste vahelise ülistuskoori lauluga.
Holokaustipäev jätkus Immaanueli palvelas, kuhu kogunes üle poolesaja inimese. Koos vaadati Irina Stelmachi filmi “Su nimi olgu Iisrael”.
Raul Udikas rääkis sellest, mis juhtus sünagoogis juudi lastega.
Pastorid Aarne Heide ja Alari Allikas tõid Jumala ette kahetsuspalved. Kuulati veel ülistuskoori laulu ja oldi ühises teelauas.
Mälestuspäevast võttis osa ka umbes kümmekond inimest Pärnu juudi kogukonnast.

admin Sionism

Mälestati tuhandeid süütult kannatanuid

mai 1st, 2005

Kloogal süüdati kaks tuhat küünalt selles laagris piinatud juutide mälestus

Jeruusalemma Rahvusvaheline Kristlik Suursaatkond korraldas holokausti mälestuspäeval, 27. jaanuaril 2000 küünla süütamise Kloogal, holokausti mälestusmärgi juures, meenutamaks seal kahte tuhandet mõrvatut. Osales üle 300 inimese.
Välisriikide esindajatest osalesid holokausti mälestuspäeval USA suursaadik Aldona Zofia Wos, Austria suursaadik Jakub Forst-Battaglia, Läti suursaadik Edgars Skuja, Saksa suursaadik Jürgen Dröge, Tshehhi suursaadik Milosh Lexa, Vene suursaadik Konstantin Provalov, Vene konsul Aleksander Jashkin, Poola suursaadiku poliitiline nõustaja Kristof Olendzki.
Eestist võtsid holokaustipäevast osa Riigikogu esimees Ene Ergma, rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo, Riigikogu liikmed Vladimir Velman ja Jaak Allik. Esindatud olid ka kristlikud organisatsioonid ja kogudused Eestist ja kaugemalt.
Kokku osales üritusel umbes 300 inimest.

Ajalugu ei tunne teist sellist kuritegu

Leinamiiting toimus Kloogal massiliste mahalaskmiste paigas. Külmale vaatamata kogunes suur hulk inimesi, palju oli eakaid inimesi, kuid oli ka noori.
Päev oli erakordselt külm, lumerohke ja päiksepaisteline, mis on Eestis haruldased ajal, kui hommik ja õhtu on üksteisest vaevalt eristatavad.
Kaks tuhat küünalt olid kogunud kristlased üle kogu Eesti ja Soomest, need olid asetatud ausamba jalamile ja piki territooriumi.
Miitingu avahetkel küünlad juba põlesid, see jättis unustamatu mulje.
Nii suure hulga küünalde süütamine ei mahuks ühe ürituse raamesse, eriti külmal talvepäeval, nende süütamist koordineeris juba hommikust saadik Pille Võsu, kelle idee küünalde süütamine ka oli.
Miitingu organisaator Peeter Võsu palus Riigikogu spiikeril ja liikmetel, riikide, institutsioonide ja organisatsioonide esindajatel süüdata küünlad. Juudi kogukonna poolt süütasid küünla religioosse kogukonna esindaja, getovangide organisatsiooni esindaja, sõjaveteranide ja juudi kooli direktor.
Miitingu avas Riigikogu spiiker Ene Ergma, kes oma kõnes rõhutas, et holokaustile ei saa olla andestust. Juudi ajaloolane Elhonen Saks rääkis sellest, kuidas ta on püüdnud saada selgust Klooga laagri ajaloo kohta, mida ta on palju aastaid uurinud. Oma meenutusi Klooga laagrist jagas juutide massilise hävitamise tunnistaja kloogalane Ilmar Laherand.
Saatkondade esindajad asetasid ausamba jalamile pärja.
USA suursaadiku Aldona Zofia Wosi isa oli Oswiecimi vang. Poola saatkonna esindaja ütles, et Oswiecim oli paljude rahvaste surmalaager. Vene konsul Aleksander Jashkin märkis, et Oswiecimi vabastamise aastapäev langeb kokku natsismi üle saavutatud võidu aastapäevaga. Kõige lühem oli Saksa saadiku sõnavõtt. Tsiteerides juudi filosoofi Spinozat: "Kui sa oled süüdi, vaiki," ta ütles: "Ma tunnen end süüdi. Ma vaikin."
Juudi religioosse kogukonna esindaja Boris Oks toonitas, et ei ole teist holokaustiga samaväärset kuritegu.
Siis sai sõna Eesti juudi kogukonna pearabi Shmuel Kot, kes rääkis toimunust eesti ja jidishi keeles. Miiting Kloogal lõppes ühispalvega, mida luges Eesti pearabi Shmuel Kot.
Eesti Juudi Kogukond liitus selle ettevõtmisega juba mälestuspäeva kavandamise käigus. Üheskoos tegid kaks organisatsiooni pöördumise mitmete välissaatkondade, Riigikogu, valitsuse ning meedia kaudu ka üldsuse poole.
Miitingut Kloogal filmisid Eesti mitu telekanalit, kohal oli nii eesti- kui venekeelne kirjutav ja rääkiv press. Eesti meedia hakkas ürituse vastu huvi tundma, kui tajuti, et holokausti mälestuspäev läheb paljudele korda.

Uus eestikeelne raamat holokaustist

Õhtul toimus rahvusraamatukogus holokaustiteemaline konverents "Mälu Missioon". Konverents algas Tallinna juudi kooli tantsuansambli esinemisega. Siis vaadati filmi "Su nimi olgu Iisrael", mille üks kangelane oli Klooga koonduslaagri vang Benjamin Anolik. Järgnes tema raamatu "Mälu missioon" eestikeelse tõlke esitlus, mis veel trükisoojalt rahvusraamatukokku jõudis. Edastati Benjamin Anoliku samal hommikul Pereraadio kaudu lindistatud pöördumine ivriidi ja vene keeles.
Raamat tõlgiti vene keeles, selles on pildid poola- ja ivriidikeelsest väljaandest, samuti varem avaldatud fotod. Eriti huvitavad on fotod ajalehest "Klooga kutsub tasumisele", mis ilmus Tallinnas eesti keeles 1. detsembril 1944.
Kaks eksemplari teosest kingiti projekti sponsoritele USA suursaadik Aldona Zofia Wosile ja Eesti Haridusministeeriumi esindajale Mare Ojale.
Ettekannetega esinesid rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo, suursaadik Aldona Zofia Wos, Vene Föderatsiooni saadik Konstantin Provalov ja Eesti kirikute esindaja. Kõned olid väga emotsionaalsed, Vene saadik rõhutas vene rahva osa inimkonna vabastamisel natsismist. Ta rääkis, et tema onu oli üks Oswiecimi vabastajaid.
Juudi kogukonna liige Avi Dobrõsh rääkis kohtumisest Benjamin Anoliku ja teiste Klooga koonduslaagis ellujäänud vangidega. Enam kui 2000 vangist jäi ellu 80. Praegu on neist veel kümme elus.
Eesti pearabi Shmuel Kot rääkis, et luges Benjamin Anoliku raamatut 14 aasta eest, kui see ilmus ivriidi keeles. Ta luges palve "Kuula, Iisrael" ja õnnistas vastilmunud raamatut.
Teise, improviseeritud sõnavõtuga esines USA suursaadik Aldona Zofia Wos, kus ta väga südamlikult ja emotsionaalselt väljendas oma suguvõsa seotust holokaustiga ning isiklikke ootusi ja palveid oma kasvava pere eest.
Muusika eest hoolitsesid juudi kogukonna esindajad ja ansambel Mihkel Metsala eestvedamisel. Juudi geto laule laulis juudi muusika kuulus esitaja Timur Fishel. Ühispalveid juhtisid rabi Shmuel Kot ja pastor Ülo Niinemägi. Üritus oli sümboolne ka selle tõttu, et see oli kristlaste ja juutide ühine ettevõtmine, mis loodetavasti kujuneb üheks sammuks üksteisemõistmisel.
Konverentsil osales palju ajakirjanikke Eesti Raadio saatest "Shalom", venekeelsetest ajalehtedest ja kaks venekeelset telekanalit.

admin JRKS

Millised on muutused Iisraelis seoses PVO uue juhiga

mai 1st, 2005

Peeter Vosu

Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) 9. jaan. presidendivalimiste võitja oli Mahmoud Abbas. See oli esimene PVO presidendivalimine pärast 1969. aasta veebruari, kui Kairos toimunud Palestiina Kongress määras presidendiameti Arafatile, mis kestis tema surmani detsembris 2004. Esimest korda pärast 1976. a. valiti Judeas ja Samaarias omavalitsusi detsembris. Gazas toimusid valimised jaanuari lõpus. Omavalitsuste volikogude valimistel sai suure toetuse terroristlik organisatsioon Hamas, kes esmakordselt osales valimistel.
Abbas nimetas Iisraeli sionistlikuks vaenlaseks
Siiani on elu näidanud, et sõltumata sellest, kes ka ei ole PVO juht, hoiab juhtfiguur organisatsiooni põhimõtteliselt samal kursil. Meetodites võib olla ja ilmselt tuleb ka erinevusi. Detsembris ütles Mahmoud Abbas intervjuus Londonis tegutsevale araabiakeelsele ajalehele, et relvastatud ülestõus Iisraeli vastu oli viga (Delfi, 2004). Samas jahmatas maailma teade, et Abbas nimetas pärast seitsme Palestiina araablase hukkumist Iisraeli armee operatsioonis Gazas Iisraeli sionistlikuks vaenlaseks (Delfi, jaan. 2005). Ariel Sharon reageeris sellele kohe ja nimetas sellist avaldust talumatuks.
Abbas on seisukohal, et terroristid on kangelased, kes võitlevad riigi (mida ei ole olemas – PV), julgeoleku eest (Delfi 2005). Samuti on Abbas öelnud, et riik tuleb luua territooriumil, mille Iisrael 1967. a. sõjas vallutas. See omakorda tähendab igasuguste kokkulepete välistamist Iisraeliga, kuna Iisrael on välistanud Jeruusalemma jagamise või selle osalise loovutamise.
Ka araablased on vägivallast väsinud
Ettevaatlikuks tegevaid noote võis märgata Abbasi puhul juba novembris 2004, kui PVO-s keskset rolli omava Fatah` revolutsioonikomitee nimetas Abbasi presidendikandidaadiks ning talle avaldas toetust Fatah` relvastatud tiib Al Aqsa Märtritebrigaadid. Ka Hamas toetab Abbasi ja on väljendanud soovi kuulutada välja kümneaastane relvarahu hudna. (Delfi, nov. 2004)
Ometi tundub, et vägivallast hakkavad ka Palestiina araablased väsima. Delfi avaldatud uuringu põhjal 2004. a. detsembri alul selgus, et esimest korda on üle poole (52%) neist seisukohal, et vägivalla kasutamine on neile endile kahjulik (juunis oli neid vaid 27%). Siiski arvas 41% neist, et rünnakuid tuleks jätkata.
Tundub siiski, et vaatamata enamiku arusaamisele tapmise mõttetusest, ei ole PVO juhid selle lõpetamisest huvitatud. Rahva huvid ei lange otseselt kokku juhtide huvidega vähemalt kahel põhjusel. Esmalt – ideoloogiline motivatsioon. Enamik rahvast tahaks rohkem raha, kindlat töökohta ja paremat eluaset. Nendele ei lähe korda mittemingisugune ideoloogia. Samuti, elades aastaid kõrvuti juutidega, on paljudel tekkinud nendega loomulikud sõprussidemed. Nad ei näe juutides vaenlasi.
Tappa selleks, et saada taevasse
Palestiina araabia juhid järgivad oma vaimseid õpetajaid, kelle seisukohad põhinevad koraanil. Selle järgi on "püha sõda" kohustuslik kõigile moslemitele.
Näitena toon lühendatult David Hathaway vestluse ühe moslemi vaimulikuga möödunud suvel Inglismaal. (Moslemi vaimulik oli kaasatud vanglakaplanite täiendõppe programmi.) Pärast loengut küsis David: "Mõistan, et enamik islami vaimulikke ja imaame on kuulutanud jihaadi (püha sõja) maailma uskmatute vastu, ja tappes uskmatu, mis on kohustuseks kõigile muslimitele, kindlustavad nad endale paiga taevas. Kes on uskmatu? Minu väitele vastuvaidlematult ütles ta, et uskmatu on mitteusklik." David esitas täpsustava küsimuse: "Tahan kindlaks teha, et olen õigesti aru saanud. Kõiki Allahi järglasi on kästud tappa igaüks, kes ei ole sinuga sama usku, et saada taevasse. Kas see on tõsi?" Vaimuliku nägu vajus ära, kui ta lõpuks lausus arglikult: "Jah." David jätkas: "Mul oleks tõeline probleem ette kujutada paavsti või mõnda evangeelse konfessiooni juhti, kes käsiks oma järgijaid tappa sinu usukaaslasi selleks, et taevasse saada."
Mitmed islami vaimulikud vaidleksid sellele vastu, kuid fakt on, et terroristlikud rühmitused toetuvad oma ideoloogias islami vaimulikele juhtidele ja see ei ole erand, vaid pigem reegel. Selliste terroritegude hulk ulatub igal aastal sadadesse Iisraelis ja on juba praeguseks levinud sõna otseses mõttes üle maailma. Nimetan vaid mõned neist: 11. september USAs, möödunud aastal rongide õhkamine Madriidis, Beslani koolis üle kolmesaja, enamikus lapse mõrvamine jne. Sellel mõrvade ideoloogial on vaimulik alus, mis ei pärine Jumalalt, kellesse meie usume. Piibel ütleb (Jh.10:10): "Varas ei tule muu pärast kui varastama, tapma ning hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!"
Teine motivatsioon on rahaline. Raha ei saa rahvas ega üldsus. Palestiina araablased on elanud aastakümneid vaesuses ja viletsuses. Raha ei motiveeri rahvast toetama mõrvaideoloogiat. Rahval puudub elementaarne, eluks vajalik raha. Neil ei ole võimalusi oma elujärge kuidagi parandada. Juhid on teadlikult ja tahtlikult loonud vaesuse olukorra, kuid suutnud rahvast veenda, et vaesuses on süüdi juudid.
Mõrvamine kui ainus sissetulekuallikas
Raha on ideoloogia järel teine kui mitte primaarne motivatsioon Palestiina araabia juhtidele, et jätkata mõttetut tsiviilisikute mõrvamist. Paljude araablaste jaoks on see ainus sissetulekuallikas.
Kui 1948. aastal loodi Iisraeli riik, lootsid ümberkaudsed araabia maad selle mõne päevaga vallutada. Päev pärast taasiseseisvumist algas sõda. Kõigile üllatuseks ei suutnud kümneid kordi suuremad araabia maad vastsündinud riiki purustada. Araabia Liiga maad aga ei jätnud lootust Iisraeli hävitada. Korduvalt plaanisid nad sõjalisi aktsioone, mis ei õnnestunud. 1964. aastal loodi Palestiina Vabastusorganisatsioon, mille rahastamine jäi Araabia Liiga õlgadele. Pärast Kuue päeva sõja ja Yom Kippuri sõja kaotamist Iisraelile muutusid rahasummad arvestatavateks. 1978. aastast alates andis Araabia Liiga PVOle juba 3.5 miljardit dollarit aastas. Pärast 2000. a. "püha sõja" kuulutamist kasvasid rahasummad kordades. Rahvusvaheline üldsus otsustas pärast Oslo leppeid maksta 1993. a. Palestiina autonoomia administreerimiseks 5 miljardit USDd aastas. Lisaks on toetused EUlt, USAlt, ÜROlt jne. Tulu­maksudena laekuvast rahast 5% on sihtotstarbeliselt enese­tapu­terro­ristide peredele (nn. märtritele). Seda loetelu võiks jätkata.
Kui riikliku majanduse põhilise sissetuleku moodustab sihtotstar­beline annetus Iisraeli riigi hävita­miseks, siis igasugune selle plaani muutmine viiks laostumiseni. Sellega ilmselt arvestab iga PA omavalitsuse juht. Araabia Liiga maad, välja arvatud Egiptus, ei ole kunagi tunnustanud Iisraeli olemas­olu. Vaatamata ametlikele seisu­kohtadele on selge, et islami maailm on Iisraeli täieliku hävitamise plaani taga. Näiliselt võib eristada amet­likke riiklikke struktuure, kes ei tee terroritegusid, terroristlikest organi­sat­sioonidest, kelle eksisteerimist riigid salaja toetavad. Tegelikult liigub suurtes kogustes raha terro­ristide kätesse, toimivad raske­relvastuse tootmise ja levitamisega tegelevad võrgustikud, õpetatakse välja terroriste sellisel määral, mida ei saaks teha ilma valitsuste teadmata.
Kõiki neid arenguid arvesse võttes on väheusutav, et uus Palestiina omavalitsusjuht muutuks Iisraeli-sõbralikuks. Võimalik, et ta hakkab tegutsema rafineeritumalt, kuid ikkagi ühe eesmärgi nimel – hävitada Iisraeli riik.
Siiski on hea teada, et läbi aegade on Jumala plaanid ellu rakendunud vaatamata inimlikele ponnistustele neid kummutada. See annab teadmise, et vastavalt Jumala tõotustele jääb Iisrael püsima.

admin Peatoimetaja veerg