Archive

Archive for august, 2005

Kiitus

august 1st, 2005

Aino Vaarpuu

Kiitus, Issand, kõike Sa näed
ja imelised Su armukäed!
Näed Sa tõusjaid, näed lahkujaid,
näed pühale pinnale astujaid,
näed tema piire ja radasid,
näed südameid, muredest vabasid -
näed neid, kes end usaldanud Sulle
ja Sinuga koos valmis astuma tulle.
Siis kui vaja Su tuge ja abi,
alati oled Sa tema ligi.
Sinu usaldus võidab -
vaenlase väe köidab:
ei miskit saa kaval, kes ründab!
Ustav Sinu armuhõlm embav!
Anun ja palun, Sa Iisraeli kaitse:
“Las armuaega seal iga hing maitseb,
las janu Sinu järele suureneb!
Ülikülluslik arm aina uueneb!
Pühad Su mõtted, süda ja käed,
aulised Sinu võitvad väed -
taevased inglid nähtavad silmal!
Pühitse end, Iisrael, tõe, õiguse pinnal!
Ilutse, rõõmutse täiel rinnal -
Kuningas ise maksis hinna!
Kiitus, et Sinu ees kevad ja mai,
Sinu silme ees kogu maailm lai.
Las olla ta Sinu rahva õnnistuseks -
Sinu ligiollu äratuseks!

admin Teoloogia

Perekonnaõnn

august 1st, 2005

Jitshok Leib Perets
Jitshok Leib Perets on üks mõistatuslikemaid 19.-20. sajandi vahetuse juudi kirjanikke. Ta ise on end nimetanud vastuolude inimeseks.
Vastuoluderohke on olnud ka tema enda elu. Ilmaliku Euroopa ühiskonna liige, sotsialist, kes istus isegi tsaari-Venemaa vanglas, samal ajal suurepärane talmudi ja juudi usundi tundja.
Jitshok Leib Perets (1851-1915) sündis Poolas ja kasvas üles väga uskliku ema hoole all. Noorena sukeldus ta toora ja talmudi õppimisse.
1890 ilmus tema esimene jutustustekogu. Kirjaniku looming on mitmekesine: luuletused, jutustused, poeemid, näidendid, esseed.
Vastuoluderikas on samuti Jitshok Leib Peretsi looming – ulatudes realismist romantikani. Tema loomingu põhitooniks on sügav, mediteeriv tõsidus, mis pärines hassiidlikust inimese- ja eluarmastusest.
Perets on sündinud jutuvestja, ta kirjutab lihtsalt ja selgelt. Sündmused ise viivad lugeja kaasa.
Avaldame Jitshok Leib Peretsi jutu "Perekonnaõnn".
Chajim on pakikandja.
Kui ta läheb mööda tänavat, küürus oma kaubakasti all, ei ole teda nähagi; tundub, et kast üksi käib kahel jalal…
Rasket hingamist on aga juba kaugelt kuulda!
Kuid – nüüd paneb ta koorma maha, saab mõne krossi; ta ajab end sirgu, tõmbab sügavalt hinge, vallandab ülesseotud kuuesiilud, pühib näolt higi, läheb kaevu juurde, joob paar sõõmu vett ja jookseb ühte hoovi sisse.
Ta jääb seisma ühe maja seina äärde. Kergitab hiiglasuurt pead, nii et habe, nina ja mütsinokk jäävad ühele joonele.
Ta hüüab:
"Chane!"
Katuse all avaneb väike aken ning väike valge tanuga naisepea vastab:
"Chajim?!"
Abielupaar silmitseb teineteist üsna rahulolevalt; naabrid ütlevad: nad kudrutavad. Chajim viskab naisele üles oma teenistuse, mis on mässitud paberitükikesse. Chane haarab selle õhust; see pole tal esimene kord.
Kui osav sa oled!" ütleb Chajim, ning tal pole sugugi tahtmist ära minna.
"Mine, mine, Chajim!" naeratab naine. "Ma ei saa haige lapse juurest ära tulla… Ma panin hälli pliidi juurde… Käega riisun vahtu ja jalaga kiigutan last…"
"Kuidas tal on?"
"Parem!"
"Tänu Jumalale! Ja Henne?"
"Õmbleja juures!"
"Jossel?"
"Hederis."
Chajim laseb habeme uuesti alla vajuda ja läheb ära, ning Chane vaatab talle järele, kuni ta kaob.
Neljapäeviti ja reedeti kestab see kauem.
"Kui palju sul siin paberi sees on?" küsib Chane.
"Kakskümmend kaks krossi."
"Kardan, et seda on vähe!"
"Mida sul siis vaja on, Chane?"
"Kuue krooni eest salvi lapsele, mõne krossi eest küünlaid, taigen mul on juba, liha ka poolteist naela… noh, veini pühitsuse tarvis… täna on vaja veel paar halgu!"
"Küll ma muretsen sulle halud, turul peaks olema."
"Veel on mul vaja…"
Ning ta arvutab, mis tal sabatiks veel tarvis läheb. Lõpuks lepivad nad kokku: pühitsuse võib teha ka saiale, ning nii mõnigi asi võib vabalt ära jääda.
Peaasi on – küünlad ning salv lapsele!
Seepärast, kui Jumal aitab, et lapsed on terved, messingküünlajalad pantimata ning kui on olemas veel ka sai – on abielupaaril üsnagi rõõmus sabat!
Sest Chane on meister saiade peale!
Alati on tal küll midagi puudu: kord jahu, siis munad, siis rasv, kuid ometi tuleb välja rasvane, magus, isuäratav sai; see lausa sulab suus!
"Selle tegi ingel," ütleb Chane ja muheleb rõõmust.
"Muidugi ingel, kindlasti ingel!" naerab Chajim. "Sa arvad, et oled väike ingel, et tuled toime minuga ja lastega… Kui palju on nad sulle muret teinud, ja minagi saan mõnikord kurjaks… Kas ma olen kunagi sult sõimu kuulda saanud, nagu teised oma naistelt? Ja kas on sul minust palju rõõmu olnud? Sina ja lapsed käite paljalt ja paljajalu… Mis on minust kasu? Ei pühitsemisel ega sabati ärasaatmisel, ma ei oska isegi õigesti laulda sabatilauas…"
"Ometi oled sa hea isa ja hea mees!" jääb Chane enda juurde kindlaks. "Oleks minul ja kogu Iisraelil säärane aasta! Ma tahaksin vanaks saada ainult koos sinuga, annaks seda maailma Isand!"
Ning abielupaar vaatab teineteisele silma, nii sõbralikult, nii soojalt, nii südamlikult, et tundub, nagu tuleksid nad alles huppe alt.
Laua ümber on veelgi rõõmsam.
Pärast uinakut läheb Chajim pisikesse sünagoogi toorat kuulama. Melammed õpetab seal lihtsatele inimestele toora seletust. On palav, inimeste näod on unised; üks tukub veel, teine haigutab valjusti. Ent äkki, kui asi jõuab õigesse kohta – kui tuleb juttu teisest maailmast, põrgust, kus patuseid pekstakse raudsete nuutidega, helgest paradiisist, kus vagad istuvad ja õpivad toorat, kuldkroonid peas -, ärkavad kõik üles; suud pärani, näod punetavad… Hinge kinni pidades kuulatakse, kuidas on asjad teises maailmas!
Chajim seisab tavaliselt ahju juures. Tal on pisarad silmis, käed ja jalad värisevad. Ta on üleni teises maailmas. Ta kannatab koos patustega, supleb kuumas tõrvas; ta visatakse välja, teise maailmaotsa; ta korjab laaste tihedas metsas… Ta elab kõike läbi, ning külm higi katab teda… Selle eest on tal hiljem ühesugune õndsus koos kõigi vagadega: helge paradiis, inglid, leviaatan. Messia-aja härg ning kõik head asjad on ta silme ees nõnda elavalt, et kui melammed lõpetab, raamatut suudleb ja selle kinni paneb, ärkab ta nagu unest, tuleb nagu teisest maailmast.
"Ah," tõmbab ta sügavasti hinge, mida ta kogu aeg oli kinni hoidnud. "Maailma Isand! Et oleks kas või tükike, kas või raasuke õndsust… mulle, mu naisele ja mu lapsukestele!"
Ning seejärel muutub ta kurvaks; ta küsib endalt: "Kuidas saaksin ma seda?…"
Ükskord läheb ta pärast õpetust melammedi juurde.
"Rebe," ütleb ta ja hääl väriseb, "andke mulle nõu, kuidas saada osa teisest maailmast!"
"Õpi toorat, mu laps!" kuuleb ta vastust.
"Ma ei oska!"
"Õpi Mišnad… Ejn Jaakevit, kas või Peirekit…"
"Ma ei oska!"
"Loe psalme!"
"Mul ei ole aega!"
"Palveta keskendunult!"
"Ma ei saa aru, mida ma palvetan!"
Melammed silmitseb teda kaastundlikult.
"Kes sa oled!" küsib ta.
"Pakikandja."
"Noh, teeni siis neid, kes õpivad toorat."
"Kuidas?"
"Too näiteks igal õhtul palvemajja paar kannu vett, et õppijatel oleks juua…"
Chajim muutub rõõmsaks.
"Rebe," küsib ta edasi, "aga mu naine?"
"Kui mees istub paradiisis toolil, on naine tema jalajäriks."
Kui Chajim tuleb koju sabatit ära saatma, istub Chane ning palvetab: "Aabrahami Jumal…" Kui Chajim teda näeb, tuleb värin ta südamesse.
"Ei, Chane," tormab ta tema juurde, "Ma ei taha, et sa oleksid mulle jalajäriks. Ma kummardan su poole, tõstan su üles ja panan su enda kõrvale istuma. Me istume koos ühel toolil, nii nagu praegu. Meil on nii hea koos olla; kuuled, Chane, sa istud minuga ühel toolil. Küll juba maailma Isand seda lubab!"
(1891)

admin Kultuur

Kristlikud kogudused Iisraelis

august 1st, 2005
Comments Off

Christian Life in Israel

Yishai Eldar

Kristlikud kogudused said alguse Naatsareti Jeesuse elust ja tegevusest. Tema surma järel sündis varane apostlik kirik. Moslemite vallutuste ajaks 7. sajandil oli kirik arenenud mitmesse suunda.
Tänaseks on Iisraelis üle kuue miljoni elaniku. 79,2% neist on juudid, 2,1% kristlased, 14,9% moslemid, 1,6% druusid; 2,2% ei oska oma usku määratleda.
Kristlased Pühal Maal jagunevad nelja põhikategooriasse: kaks neid on õigeusklikud ehk ortodokssed, rooma-katoliku kirik ja protestantlik kirik. 20 neist on vana kogudust, 30 protestantlikku konfessiooni.
Kõigepealt siis ida-ortodoksi kirik, mis tunnistab Konstantinoopoli patriarhaati ja mis on arenenud neljast ida patriarhaadist: Aleksandrias, Antiookias, Konstantinoopolis ja Jeruusalemmas.
Kreeka-ortodoksi patriarhaat Jeruusalemmas peab ennast Jeruusalemma emakirikuks. 1964.a. kohtusid paavst Paul VI ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh, see oli märgiks leppimisprotsessi algusele.
Iisraelis on ka kaks ajaloolist rahvuslikku ida-õigeusu kirikut, need on vene ja rumeenia kirik.
Vene-õigeusu missioon tekkis Jeruusalemmas 1858.a. Kuid vene kristlasi oli juba 11. sajandil, veidi aega pärast Kiievi ristiusustamist Püha Maad külastanud.
Rumeenia-õigeusu missioon rajati siin 1935.a. Seda juhib arhimandriit, sellesse kuulub väike munkade ja nunnade kogudus Jeruusalemmas.
Ida-kirikutest tegutsevad siiani armeenia, kopti, etioopia, süüria kogudused.
Armeenia-ortodoksi kirik ulatub tagasi aastasse 301, kui armeenlased ristiusu vastu võtsid. Juba 5. sajandil rajasid nad oma koguduse Jeruusalemma. Eelmise sajandi algusest peale on selle koguduse liikmete arv näidanud kasvutendentsi.
Kopti-õigeusu kiriku juured ulatuvad Egiptusesse. 13. sajandist alates on Jeruusalemmas tegutsenud kopti patriarhaat.
Etioopia-õigeusu kirik tegutseb Jeruusalemmas vähemalt keskajast, aga võibolla isegi varasemast ajast. Täna on see väike kogudus. 1989. aastast, kui rajati diplomaatilised suhted Iisraeli ja Etioopia vahel, on toimunud kristlikud palverännakud Etioopiast.
Süüria-ortodoksi kirik on üks vanimaid kristlikke kogudusi Lähis-Idas. Nende traditsioonide hulka kuulub vanasüüria keele (lääne-aramea) kasutamine liturgias. 793-1471 .aastaltel oli süüria-õigeusu piiskop Jeruusalemmas. Tänapäeval resideerub nende piiskop Püha-Markuse kloostris.
Rooma-katoliku kirikutes kasutatakse nende oma keelt ja traditsioone. Ladina partiarhaat uuendati Pühal Maal 1847.a. Täna seisab Jeruusalemma ladina patriarhaadi eesotsas piiskop. Nazarethis, Ammanis ja Zypernis resideerivad vikaarid.
Maroniitide kirik on süüria kristliku koguduse järglane, kelle liikmed valdavas osas elavad Liibanonis. Maroniidid on 1182. aastast liidetud rooma-katoliku kiriku juurde. Sel kogudusel on omanäoline liturgia, milles kasutatakse vana-süüria keelt. Maroniitide kiriku enamik liikmeid Iisraelis elavad Galileas.
Kreeka-katoliku kirik tekkis 1724.a. väikesest kreeka-õigeusu kogudusest Antiookias. Kuid koguduse juured ulatuvad 4. aastasajasse.
Süüria katoliiklastel on oma partiarhaat asukohaga Beirutis.
Armeenia-katoliku kirik eraldus armeenia-õigeusu kirikust 1741.a. Selle koguduse patriarh resideerub Beirutis. See kogudus töötab tihedalt koos armeenia-õigeusu kogudusega.
Kopti-katoliiku kirik on Jeruusalemmas väga noor, alles 1955.a. pani kiriku patriarh ametisse vikaari Jeruusalemma väikesele kogudusele.
Katoliku kiriku jaoks oli väga suur tähendus sellel, et 1993.a. sõlmiti Püha Tooli ja Iisraeli vahel suhted, mis paar kuud hiljem kujunesid täisdiplomaatilisteks.
Protestantlikud kogudused Lähis-Idas on suhteliselt noored, pärit 19. sajandist. Need tekkisid siin eesmärgiga evangeliseerida maa moslemeid ja juute. Rohkem edu oli märgata araablaste hulgas.
1841.a. sõlmisid Inglise kuninganna ja Preisi kuningas kokkuleppe ühise piiskopkonna rajamise kohta Jeruusalemma. 1976.a. tekkis Jeruusalemma ja Lähis-Ida (anglikaanne) protestantlik episkopaalkirik. Valiti esimene piiskop, kes oli araabia päritolu. See ongi Püha Maa suurim protestantlik kogudus.
Inglise-preisi kiriku kokkuleppe lahenduseks sai 1886.a. luterliku koguduse rajamine Pühal Maal. 1979. aastast eksisteerib iseseisvalt araabiakeelne kogudus, mille eesotsas on piiskop, kõrvuti sellega tegutseb ka saksakeelne kogudus, mille eesotsas on praost, mõlemad asuvad Jeruusalemma vanalinnas. Pühal Maal on veel taani-, rootsi-, ingliskeelne luterlik kogudus.
Baptisti kogudus alustas Pühal Maal tegevust 1911, rajades 1911. a Nazarethis oma koguduse. Tänapäeval on baptisti kogudusel siin kümme kirikut Akkos, Kanas, Haifas, Jaffas, Jeruusalemmas, Kfar-Yassifis, Nazarethis, Petach Tikvas, Ramas ja Turanis. Enamik liikmeid räägivad araabia keelt.
Šoti presbüteri kogudus saatis oma esimese missiooni 1840.a. Galileasse. See jäi järgnevaks sajaks aastaks aktiivselt tegutsema, teenides rahvast sotsiaalselt ja meditsiiniliselt. Tänapäeval on see väike kogudus, mis peab üleval vanadekodu ja maja palveränduritele.
Lisaks nimetatutele asub siin veel väga pikk nimekiri väikesi protestantlikke kogudusi.

admin Teoloogia

Austraaliast Iisraeli

august 1st, 2005

Ajakirjast Ebenezer

Tõlkija: Piret Udikas

Ebenezeri konverents Melbournes
Ebenezeri töötajad olid hiljuti Austraalias, et aidata juutidel asuda elama Iisraeli. Kolmenädalasel visiidil korraldati neile 8000 km pikkune tuur Austraalias.
Sel puhul oli Melbournes ka Ebenezeri konverents kristlastele. Osavõtjate sõnul oli see esimene kord, kui kristlaste kokkusaamisel räägiti juutide väljarändest oma ajaloolisele kodumaale ja kui oluline on see töölõik. On väga tähtis toetada juute, näidata nende vastu üles soojust ja armastust, mida Ebenezer on juba pikka aega mitmel pool maailmas jaganud.
Konverentsiga ühinesid ka Perthi ja Melbourne juudi kogukonnad. Nad kuulsid ettekandeid sellest, kuidas maailmas kasvab antisemitism. See on märk, et Jumala rahval on aeg pöörduda tagasi oma isaisade maale. Sellega läheb täide ka Jumala Sõna.
Austraalias elab 105 000 juuti. Ebenezeri töötajad vestlevad nendega ja räägivad, kui eluliselt tähtis nende jaoks on pöörduda tagasi oma kodumaale Iisraeli. Väga oluline on, et kristlased palvetaksid selle töö pärast.
Uus ajajärk Austraalia kristlaste elus
Austraalial on uus Ebenezeri töö koordinaator – Tony Hallo, kes on enam kui tuhandeliikmelise koguduse vanempastor. Tony on kogudust juhtinud 1997. aastast, enne seda oli ta 15 aastat pastor Sydnes ja on samuti juhtinud Adelaide ja Melbourne kogudusi. Tal on teenistused kogu maailmas, ta on aidanud ka Ukraina kogudusi ja Venemaa kirikuid. Sellel tööl aitab kaasa ka Tony abikaasa Eunice.
"On alanud uus ajajärk meie elus," rääkis pastor Tony. "Võimalus olla koostööpartner Iisraeli töös paneb mind rõõmust värisema, teades Jumala pärandit ja tulevikuplaani."
Austraaliast läks Venemaa Kaug-Itta Habarovski linna teele esimene konteiner humanitaarabi.

admin Sionism

Kaks nädalat TÕOTATUD MAAL (3)

august 1st, 2005

Masada kui juutide vapruse sümbol
Teine öö Pühal Maal jäi enam kui üürikeseks. Õhtul pidasime ühist sõjanõu vallutada Masada kindlus päikesetõusuks.
Kõrb magab veel, kui meie motellis süttivad üksteise järel tuled. Enne viit oleme motelli väravas. Vaevalt hahetab, mäemürakas otse meie peade kohal näib esimestes koidukiirtes kui ilmutus.
Rada, mis algab otse meie öömaja tagant, muutub järjest kitsamaks ja kivisemaks. Peeter ja Anti rühivad meist kaugel ees. Suvistest seenelkäigu-matkadest Võiste mägedes on siiski nii palju kasu, et kuskil teises kolmandikus tekkinud surnud punkt saab ületatud.
Kuid kahjuks kohtame päikest mitte mäe tipus, vaid palju varem. See on imeline pilt, kui tema veidi unised kiired ilmuvad Surnumere kohale. Kui ilus ja võimas ja kui ainulaadne on kõrb! Olen arvanud, et inimene vajab merd või vähemalt oja, mille kaldal elada. Kõrb on vee vastand. Kuid temas on elu palju enam, kui eemalt paistab. Sest kõrb on see koht, kus inimlaps saab kokku Jumalaga.
Aste astmelt läheneme Masada kindluse väravale ja silm hakkab haarama kindluse võimsust ja haaret. Tundub, et meie võiksime olla esimesed kindluses sel hommikul, sest köisraudtee veel ei tööta ja vaevalt oli minejaid meie ees. Kuid ei, me pole esimesed, mõned juudi noormehed on tulnud, et palvetada ja otsida Jumalat.
Kui tihti meie, kristlased, arutleme selle üle, kas juudid üldse otsivad Jumalat, neil on ju Mooses ja käsuõpetus. Iisraelis nägime tuhandeid juute, kes kummardavad oma Jehoovat tões ja vaimus, kes seisavad müüripraos oma rahvale nii raskel ajal. Täiesti uskmatut juuti pole olemas. Isegi see, kes nimetab end ateistiks, ootab kokkusaamist Kõigekõrgemaga
Jalutame mööda kindluse platvorme. Tuul tuleb, jahutab ja pühib ära väsimuse.
Masada kindlus kõrgub Surnumere tasemest 440m kõrgusel. Kindluse ehitasid roomlased, kuid juhtus, et just siin avaldasid juudid erakordset vastupanuvõimet roomlastele. Pärast kaotust roomlastele ja teise templi langemist jäi Masada viimaseks paigaks, kus juudid võitlesid oma vabaduse eest. Kindluse kaitsjad suutsid vastu pidada kolm aastat. Aastal 72, kolm aastat pärast seda, kui Titus oli teinud maatasa Jeriusalemma templi, piirati Masadat veel kuid.
Algul arvati, et kindluse kaitsjad surid nälga ja veepuudusesse, kuid siis selgus, et kindluses oli piisavalt toitu ja vett. 967 juuti (mehed, naised, lapsed) otsustasid minna vabasurma. Siin paigas mõtled neile, kes valisid orjusele ja alandusele surma.
Platvormidelt avaneb võimas panoraam Surnumerele, mägedele, kõrbele. Näib, et taevas on nii lähedal, et seda võiks lausa puutuda…
Jalutame mööda kindlust, kohates jälgi roomlaste kunagisest hiilgusest: väravad, vaatlustornid, lossid, saunad, kümblusruumid, terrassid. Sünagoog. Kus iganes juudid olid, ehitasid nad pühakoja.
Meedia armastab näidata juute sõjaka rahvana. Kes on veel Piiblit “nuusutanud”, toob oma väidete kinnituseks sõjakaid detaile Vanast Testamendist.
Kas Masada kindlus on juutidele sõjakuse sümbol? Kui noorsõdurid tuuakse siia sõjaväevannet andma, kas siis selleks, et täita nad fanatismi ja võitlusjanuga?
Pigem vastupidi. Masadal asuvad juutluse vastupanuvõime juured, siin on see paik, mis õpetab neile mitte ründama võõraid, kuid ka mitte alla andma, vaid seisma selle eest, mis isade õpetuse ja Piibli kohaselt neile kuulub.
Tegelikult on juudid väga rahuarmastav rahvas. Eriti nüüd, kui maa on verest tühjaks jooksmas…
Pühal Maal nägime nii sageli, et “shalom” ei ole ainult sõna, see on selle rahu igatseva rahva olemus, tema omapära, identiteet…
Ja et ükskord ometi lõpeksid tipptundidel busside, kohvikute, turgude õhkulaskmised, on juudid astumas järjekordset riskantset sammu. Gaza asundused on lubatud loovutada. Neli või mitu asundust Iisraeli südamest Juudamaast samuti. Kas ikka veel on neid, kes usuvad, et maa loovutamine rahu vastu annab ükskord tulemusi? Kui väikeseks peab olema juudi riik kahanenud, et vägivald lõpeks?
Siin osatakse külalisi vastu võtta
Hommikulauda jõuame õhetavate, veidi väsinute, kuid õnnelikena. Muide, paar sõna ka meie menüüst Iisraelis, mis oli igas mõttes erakordne.
Kõigepealt – aeg. Keegi meist ei olnud harjunud istuma hommikul kell seitse ääretult rikkalikku lauda. Lahkusime sealt ägisedes, kuigi õige pea pidime asuma teele.
Teiseks – toit ise. Kuigi Iisrael on väga külalislahke maa, kus loetakse oma külaliste soove juba silmist, ei kavatseta siin nende pärast rikkuda käsku. Enne Iisraeli sõitu pidi grupp otsustama, kas ta toidulaual Pühal Maal on liha- või piimatoidud. Meie grupp otsustas piimatoitude kasuks ja nii ei näinud me selle kahe nädala jooksul laual kordagi liha, küll aga äärmiselt rikkalikku valikut piima-, kohupiima-, jogurtitoitudest, kalaroogadest, aed- ja puuviljadest, salatitest, munaroogadest, küpsetistest.
Nii piisaski tavaliselt rikkalikust hommikusöögist terveks päevaks, lõunal ja õhtul sai end turgutatud kohvi ja teega. Aga üks vältimatu kaaslane, keda me tavaliselt kodus ligi ei võta, oli meie Iisraeli päevade kõige vajalikum kaaslane, sõltumata sellest, kas olime konverentsisaalis, ronisime Masada kindluse tippu, tuiskasime bussiga läbi Negevi kõrbe või nautisime jalutuskäike õhtuses Jeruusalemmas. Ja selleks kaaslaseks oli kõhukas veepudel.
Ma ei ole iial nii tohutult vett rüübanud, kuid see nagu auras ära; ei olnud ka sellist higistamist, nagu kuumadel suvepäevadel kodus. Kõrb ja kuivus nagu neelasid selle vedeliku, mida me pidevalt rüüpasime.
Päev jätkus. Osa meist, innustatud Riina ja Ülo juttudest, läksid nautima muda. Sealsed spad, tervisekeskused ei pea oma toorainet kusagilt kaugelt kohale vedama. Kõik on käe-jala juures – Surnumeri kui erakordselt rikas ilu- ja tervisevabrik, kuumus, päike.
Surnumeri on tegelikult hiiglaslik järv, millel puudub äravool.
Surnumeri on 76 km pikk, suurim laius on 15 km, pindala 1050 ruutkilomeetrit.
Ühtegi elusolendit peale bakterite Soolamerest ei ole võimalik leida, küll aga palju keemilisi ühendeid, millest toodetakse soola- ja broomiühendeid, kosmeetikat, ravimeid, väetisi jpm.
Ette rutates olgu öeldud, et teinud läbi kõikvõimalikud väävlivannid, mudaprotseduurid, suplused, naaseb see pool meie grupist tagasi otse uute inimestena. Nad õhetavad ja lausa pakatavad tervisest.
Meie, ülejäänud, tegime sel ajal tutvust kaubanduseluga. Ühes poes kohtusime noorukese venelannaga, kes tuli Iisraeli lapsena ja on nüüd paariteist aastaga siinse eluga väga hästi kohanenud. Tema ema töötab samuti kaubanduses. Pärin, kuidas talle meeldib elada Iisraelis.
“Hirmu ei ole, kuigi pidevalt juhtub midagi. Iga päev kuuled teateid pommidest ja rünnakutest ja vihkamisest. On neid, kes lähevad tagasi, Venemaale või mujale, aga neid ei ole palju.”
See saladuslik Surnumeri
Sõidame üles mäe tippu, kus on En Gedi botaanikaaed. En Gedi on koht, mida on mitmel korral Piiblis nimetatud. Siin avastame end botaanikaaiast, mis on ühendatud võõrastemajaga. Mulle meeldib see iisraellaste praktiline mõistus, mis on ühendatud kaunite kunstide ja andidega. Hämmastav on jalutada kõrbemägedel palmide all ja vaadata all keskpäevases lõõsas lebavat Surnumerd.
Kui sinul, armas lugeja, on jäänud mulje, et kõik Püha Maa rikkused tulevad otse taevast, siis on see tõde, kuid vaid osaliselt. Iisraelis lausa hämmastas selle rahva nutikas ja visa töökus. Üks näide. Kui nägime hotelli esisel kasvavate lillede juures sõrmejämedusi veejuhtmeid, arvasime: Olgu peale, see siin on hotell. Kuid samasuguseid veejuhtmeid nägime oaasides, parkides, aiandites, aedades. Iga taim, mis Pühal Maal mulda pannakse, võib olla kindel, et joogivesi jõuab temani. Jumal on õpetanud oma rahvale nutikust ja kokkuhoidu ning töökust.
Õhtul naudime Surnumerd veel üks kord. Istume vees ja kõik Mendelejevi tabeli 103 keemilist ainet avaldavad meile oma kasulikku (loodetavasti!) mõju.
Huvitav oli seegi, et pärast soolavannis istumist oleks pidanud meie nahk meenutama soolaturska, kuid oli hoopis õline ja pehme. Ongi arvatud, et 1 Moosese raamatus 15. peatükis 10. salmis viites maapigile “Aga Siddimi org oli täis maapigi auke…” võibki leida põhjuse, miks Surnumeri on õline.
Niisiis on see paik täis saladusi, mille lahenduse leiame mitte nüüdisteadustest, vaid Piiblist.
Mõni meist oli jõudnud juba ära proovida Surnumere mineraalidest valmistatud kreeme. Nõnda elus on see surnud meri…
Järgmisel päeval aga asume teele Jeesuse jalajälgedesse – Galilea maile!
Õhtu aga lõpeb ühise leivamurdmisega ning meenutustega möödunud päevale. Kui palju rõõmu selles oli!
(Järgneb)

admin Tunnistused

8 põhjust, miks iga kristlane peaks toetama Iisraeli

august 1st, 2005

1. Sest Jumal ütleb, et Ta õnnistab neid, kes õnnistavad juute.
1Ms 12:3: “Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle,
kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!”
Js 60:12: “Sest rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks.”
2. Sest me võlgneme neile tänu.
Läbi Iisraeli on antud lubadused ja lepingud. Läbi nende tuli Seadus, prohvetid ja Messias Jeesus, kes on avanud kõikidele pääsetee Jumala juurde. Läbi juudi apostlite läks evangeelium esimest korda rahvaste juurde. Juutidele „kes on iisraellased, kelle päralt on lapseõigus ja kirkus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused, kelle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu poolest. Jumal, kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti!“ (Rm 9:4-5) „Neile on see olnud meelepärane. Ka on nad nende võlglased, sest kui paganad on saanud osa nende vaimulikest andidest, siis on ka nende kohus teenida neid aineliselt.“ (Rm 15:27)
3. Sest Jumala armuannid ja kutse ei ole nendele tühistatud.
Rm 11:28-29: „Evangeeliumi poolelt vaadates on nad küll Jumala vaenlased teie heaks, aga valiku poolelt vaadates on nad armastatud esiisade pärast. Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist.“
Kuigi enamik juute ei ole veel vastanud evangeeliumile, ei ole see kehtetuks muutnud Jumala plaani nende jaoks, mille Ta lõpuks täide viib. Leping Aabrahamiga ei ole asendatud uue lepinguga, ka pole see pandud kõrvale nende ebaõnnestumise tõttu sisenemaks uude lepingusse. Ühekordne Jeesuse ohverdamine kõigi inimeste heaks on täide viinud ja asendanud templi ohvrid. Igavene leping, mille Jumal tegi Aabrahami, Iisaki ja Jaakobiga ning nende järglastega, ei ole asetatud kõrvale. „Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael.“ (Rm 11:25-26)
4. Sest Jumal on lubanud tuua nad tagasi nende maale.
Jumal on lubanud uuesti pöörduda juudi rahva poole, et tuua nad tagasi nende maale ja puhastada neid patust. „Siis ma pööran oma Iisraeli rahva vangipõlve, nad ehitavad üles hävitatud linnad ja elavad neis; nad istutavad viinamägesid ja joovad nende veini, nad rajavad rohuaedu ja söövad nende vilja. Ma istutan nad nende oma maale ja enam ei kitkuta neid ära nende maalt, mille ma neile olen andnud, ütleb Issand, sinu Jumal.” (Am 9:14-15)
„Vaata, ma võtan Iisraeli lapsed paganate seast, kuhu nad on läinud, ja kogun neid igalt poolt ning toon nad nende oma maale. Ja ma teen nad üheks rahvaks seal maal, Iisraeli mägedel, ja üks kuningas on neile kõigile kuningaks.“ (Hs 37: 21-22).
Iisraeli tagasipöördumine on ette kuulutatud 5. Moosese raamatus, Hesekieli, Jesaja, Aamose, Hoosea, Jeremija ja Jeesuse poolt Luuka evangeeliumi 21:24 ning Pauluse kirjas roomlastele 11. peatükis. See on põhitingimus messiaanliku ajastu täitumiseks. Jumal lubas Aabrahamile ja ta järglastele Iisraeli maa igaveseks omandiks. Ta kinnitas seda lubadust Iisakile, nagu märgitud 1Ms 26:3-4 ja uuesti Jaakobile 1Ms 35:12.
5. Sest paganate ajad on saanud täis.
„Ja nad langevad mõõgatera läbi ja nad viiakse vangi kõigi rahvaste sekka, ja Jeruusalemm jääb paganatele tallata, kuni paganate ajad saavad täis.“ (Lk 21:24)
Jeesus nägi ette, et Rooma paganate armeed kukutavad iga märgi juudi valitusest Jeruusalemmas; aga Ta nägi ka, et paganate valitsemine Jeruusalemmas lõppeb. 70 p.Kr langes Jeruusalemm Rooma armee kätte.
1967. aastal, kui nad kaitsesid end araablastest naabrite eest, saavutas Iisrael esimest korda peale 70 p.Kr võimu kogu Jeruusalemma linna üle, mis täitis Jeesuse ettekuulutuse. Kõik, kes usuvad Jeesuse sõnadesse, peaksid teadma, et paganate võimu lõppemine selles linnas on Jumala plaan. „Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb.“ (Lk 21:28)
6. Sest me peama „trööstima Jumala rahvast“.
Jesaja raamatus Jumal räägib: „Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal. Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Issanda käest kahekordselt kõigi oma pattude eest.“ (Js 40:1-2)
See on kutse kristlastele, et trööstida juudi rahvast. Jesaja nägi ette, et rahvaste juhid aitavad juudi rahvast ja hoolitsevad nende eest nende tagasipöördumisel. „Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma tõstan oma käe paganate poole ja püstitan oma lipu rahvaste suunas: siis nad toovad su poegi süles ja kannavad su tütreid õlgadel. Ja sul on lastehoidjaiks kuningad, ammedeks nende emandad; nad kummardavad silmili maha su ette ja lakuvad su jalgadelt põrmu. Siis sa tead, et mina olen Issand, ei jää häbisse need, kes mind ootavad.“ (Js 49:22-23)
Jumal ütleb, et paganad hoolitsevad juudi rahva eest ja abistavad neid nende taassisenemisel oma maale. See on meie jumalik käsk aidata neid nende endi pärast ja nende ainulaadse kutsumuse tõttu. Paganatest usklikud peavad tegema rohkem kui ainult vaatlema, mida Jumal teeb juudi rahvaga… Jumal palub meid, et sekkuksime nende aitamisel!
7. Sest me peame tegema lõpu juudivastastele õpetustele ja tegudele.
Läbi kiriku ajaloo, alates teisest sajandist, on kristlikud juhid olnud süüdi kõige kõlvatumates juudivastastes märkustes. Need ütlused on andnud aluse despootidele läbi sajandite kuni tänapäevani naeruvääristada, diskrimineerida ja isegi tappa juudi rahvast. Tihti on need, kes väidavad, et on Messia järgijad (Iisraeli Päästja on meile õpetanud, kuidas armastada ja andestada) teinud neid tegusid. Kas me saame süüdistada juute, kes nii tihti seisavad vastu Messiale, kelle järgijad olid juudivastased? Õigluses ja helduses peame tegema parandusi traagiliste ülestähenduste kohta kristlaskonna (nii katolikus kui protestantlikus vormis) läbisaamisse juudi rahvaga. Meie, kes me oleks pidanud olema nende hooldajad; oleme nii tihti olnud nende vaenlased ja piinajad. Juudivastane vaim ei alanud ega lõppenud Adolf Hitleriga, aga juured võib leida kristlaste hulgast, kes ei ole teadlikud oma kohustustest Iisraeli ees.
Ketserlikku õpetust, et kirik on asendanud Iisraeli, on õpetatud alates teisest sajandist. See õpetus ei järgi ei Vana ega Uue Testamendi kirjasid. Kuigi enamik rahvaid ja kirikuid ütlevad lahti juudivastasusest täna, on antisionism siiski laialdaselt vastuvõetav. See on uus juudivastasus. Vastuseis Iisraeli õigusele täita neile Jumala poolt antud saatust Tõotatud Maal, on täna kõige ohtlikum juudivastane vorm.
8. Sest Jumal tegeleb nendega, et töötada välja oma plaani maailma rahu jaoks.
Roomlastele 11:15: “Sest kui juba nende kõrvaleheitmine on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtmine muud kui surnuist ellutõusmine?“
Messias tuleb tagasi Iisraeli, et saada lepitatud oma rahvaga. Ta valitseb seal oma võitmatute pühakutega „suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest“ kõigi rahvaste üle (Ilm 7:9; 11:15)
Jesaja 2:3-4: „Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna! Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdimist.“
Maailma rahu on tulemas. Messiaajastu täiuslikkus on tulekul. Aga kõigepealt on hävitus kõikidele süsteemidele ja kuningriikidele, mis eiravad Jumala messialikku plaani.
· Kui sa tahad maailma rahu, palveta ja aita juute.
· Kui sa tahad näha kirikut taastatuna, palveta ja aita juute.
· Kui sa tahad näha Messia tagasitulekut, palveta Iisraeli taastamise eest.
· Kui sa tahad aidata oma rahvast ja kõiki rahvaid (kaasa arvatud araabia rahvad) õnnista, palveta ja tööta selle nimel, et olla koos Iisraeli ja juudi rahvaga ja seisa vastu antisemitismile.
· Kui sa tahad, et su elu oleks õnnistatud, aita ja õnnista juute.
· Kui sa tahad, et su elu oleks edukas, palveta rahu eest Jeruusalemmas.

7 praktilist asja, mida usklikud saavad teha, et aidata Iisraeli:
1. Õpi ja mõista, mis Piiblis on öeldud Jumala plaanist Iisraeli ja juudi rahva kohta.
2. Palveta rahu eest Jeruusalemmas ja Jumala eesmärkidest juudi rahvale. „Paluge rahu Jeruusalemmale! Käigu hästi nende käsi, kes sind armastavad!“ (Ps 122:6)
3. Õpeta oma kogudust olema Iisraeliga. Organiseeri Iisraeli pooldavaid üritusi ja seminare oma kirikus või linnas julgustamaks piibellikku ühtekuuluvust Jumala plaanis juudi rahva ja Iisraeliga. See toob õnnistust su kirikule ja linnale.
4. Toeta (majanduslikult ja muul viisil) kristlikke tegevusi, mis aitavad juudi rahvast tagasi pöörduda Iisraeli ja end sisse seada nende maal. Näiteks „Rahvusvaheline Kristlik Suursaatkond Jeruusalemmas“.
5. Jaga Messiat juudi rahvaga nende oma usu, saatuse ja pühakirjade taustal.
6. Keeldu toetamast antisemiitlikke mõtteavaldusi avalikus ja ühiskondlikus elus. Lase Vaimul targal ja armastaval viisil rääkida läbi enda, seal kus see on sobilik; näiteks anna teada poliitikutele ja/või meediale oma vaadetest.
7. Külasta Iisraeli, kui võimalik. See on praktiline viis, et õppida tundma seda rahvast ja toetada neid ja nende majandust. „Kõndige ümber Siioni ning tehke tiir ta ümber, lugege ära ta tornid! Pange hästi tähele ta kindlustust; kõndige läbi ta kuninglikud hooned, et võiksite jutustada neist tulevasele põlvele!“ (Ps 48:13-14)
Kas me ei võiks praeguste rahvusvaheliste reisimisvõimaluste juures kaalutleda Jeruusalemma oma sihtkoha valikuna?

admin Teoloogia

Kas juudid leiavad Jeesuse?

august 1st, 2005

Jeesuse üle mõistetakse kohut
Evangeeliumides ja kristlaskonna seas süüdistatakse juute Jeesuse üle kohtumõistmises ja ristilöömises. Selle eest on kristlased juute taga kiusanud ja piinanud. Nende teekond ristiusumaades kujunes sageli via dolorosaks (kannatuste teeks).
Juudisoost uurijad püüavad juute õigustada. Kui Jeesus suri ristil Jumala tahtmise järgi, et sellega lunastada inimesi, siis olid juudid Jumala käes ainult tahtetuks tööriistaks. Jeesus palus ristil: "Isa, andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad." Jeesuse armastuse ja nimetatud palve tõttu võivat ka juudid oodata kristlastelt andestust.
Salvador otsib juutide süüd pehmendavaid asjaolusid, Jeesus olevat kohtu ees ise ennast süüdlaseks tunnistanud, sest tema olevat tunnistanud enda Jumalaks, mis on tõesti jumalateotus. Jeesus ise olevat süüdi ja vastutav oma surma ees.
L. Philippson väidab, et ajalooliselt on tõsi, et roomlased hukkasid Jeesuse poliitilistel põhjustel. Tõendusena esitab ta rooma ajaloolase Tacituse kinnituse.
M. Radin on põhjalikult uurinud Jeesuse üle kohtumõistmist puudutavaid allikaid. Ta leiab, et Jeesuse kannatuse lool on kaks teisendit: Markuse ja Luuka oma. Markus rõhutavat, et Jeesus olevat süüta juudi tooraõpetuse järgi. Luukas kõnelevat rohkem poliitilisest suhtumisest roomlastesse. Allikate selgusetuse tõttu jäävat kannatuselugu seletamatuks.
Et teha kindlaks tõelist ajaloolist olukorda, selleks püüavad juudid õppida tundma tookordset olustikku. Tookordset üldist olukorda nimetatakse ärevaks. Korduvalt ootas juudi rahvas messiat. Roomlased kõrvaldasid igasugused mässukatsed juba eos. Maavalitsejatel olevat olnud surmamõistmise õigus. Aastail 26-36 valitsenud maavalitseja Pontius Pilatus olevat olnud julm mees. Süneedriumil ei olevat olnud surmamõistmise õigust, see kuulus ainult maavalitsejale. Seda on kinnitanud ka kristlaste uuringud. Juutide tõenduse järgi olevat Suurkohtul ainult eeluurimise õigus. Ülempreester ei olevat olnud tollal muud kui tahtetu tööriist maavalitseja käes. Tema nimetas ametisse ja tagandas ülempreestri. Kaifas olevat olnud väga roomasõbralik. Ka Suurkohtu liikmed olevat olnud Rooma käsilased.
Selle kohtu ees olevat Jeesus paistnud põlatud galilealasena, kardetava ässitajana, võimu mittetunnistajana, hullemana lahkusulisest.
Kes vastutab?
Jeesuse kinnivõtmisel mängib ära-andja osa Juudas. Tolle salapärase isiku vastu tunnevad juudid erilist huvi. Arvatakse, et Juuda mõtles välja evangeelne pärimus, või vähemalt on moonutanud ta kuju tundmatuseni. Tema isikus olevat tahetud kehastada juudi rahvast Jeesuse äraandjana.
Osa uurijaid arvab, et Juudas pidas Jeesust tõesti Messiaks. Kui talle aga viimaks selgus, et Jeesus pole tõeline Messias, siis olevat ta väga pettunud ja selle suure pettumuse tõttu andnudki ta Jeesuse ära.
On seisukoht, et Jeesuse üle ei mõistetud kohut Suurkohtu ees, tema süüasja uuriti lühidalt ülempreestri palees. Suurkohtu istungit ei peetud päeval enne sabatit või pühade ajal. Suurkohtu kõige nooremad liikmed pidid andma oma hääled kõige enne, kuna evangeeliumide teates hääletab esimesena ülempreester. Otsus pidi tehtama ühel häälel. Selle nõude tulemuseks oleks mõistetud Jeesus vabaks. Juudid olevat juba tollal kaotanud õiguse teha surmaotsus. Ristilöömine pole juutide karistusviis.
Jeesuse üle kohtumõistmine Suurkohtu poolt olevat kristlaste väljamõeldis. Samal seisukohal on paljud juudisoost uurijad. Kes aga vastutab Jeesuse vangistamise ja maavalitsejale väljaandmise eest? Variserid ei olevat Jeesust hukka mõistnud. Neil olevat olnud ka Suurkohtus vähemus. Ka evangeeliumid nimetavat peategelastena preestreid ja sadusere. Kui tookordsed juudid üldse on vastutavad Jeesuse vangistamise ja hukkamõistmise eest, siis nende hulka kuuluvad tolleaegsed rahvavaenlased, juutluse reetjad – preestrid ja ülempreester, juutide roomasõbralik aristokraatia, peamiselt saduserid, keda rahvas vihkas. Nendel olevat olnud põhjust Jeesust vihata, sest Jeesus kuulutas maised korraldused ja varad väärtusetuks, aga valitsevale klassile oligi see nende võimu aluseks. Et mitte lasta Jeesusel õõnestada oma valitsevat seisundit, olevatki nad Jeesuse kui rahutuste tekitaja kõrvaldamisel töötanud koos maavalitsejaga.

Teie Kristusele ja meie Jeesusele on tehtud ülekohut
Kui juudid korraldasid Suurkohtus eeluurimise, siis muutus oluliseks küsimus: millisel juriidilisel alusel otsiti ja leiti Jeesusele süü? Evangeeliumide andmete järgi mõisteti Jeesus süüdi usulistel põhjustel. Kas see on ajalooliselt õige? Talmudi arvates karistati Jeesust kui rahva eksitajat.
Kahes küsimuses on juudi uurijad, kes muidu üksikasjade pärast omavahel vaidlevad, täiesti ühel arvamisel: ülempreester ja tema parteiliikmed vangistasid Jeesuse ja Jeesus tunnistas enda nende ees Messiaks. Jeesus anti üle maavalitsejale ja Jeesuse surma pärast vastutab ainult maavalitseja.
Kõik juudisoost uurijad on veendunud, et evangeeliumide jutustus Jeesusest Pilaatuse ees olevat muistendipärane ja kõigis üksikasjus vale. Evangeeliumid näitavat Pilaatust Jeesusele head sooviva mehena, kes ei jätvat kasutamata ühtegi võimalust, et päästa Jeesust verejanuliste juutide käest. Ajalooline tõde olevat aga vastupidine: Pilaatus olnud verejanuline mees, kes olevat alati olnud valmis kohe hukkama kõik ärevuse tekitajad.
Evangeeliumide juudivastase kallaku haripunktiks olevat sündmus Pilaatusega. Selline nägemus Pilaatusest olevat pärit alles 1. sajandi lõpust, kui ristiusku istutati ümber paganlikule pinnale. Tegelikult olevat Pilaatus mõistnud Jeesuse surma poliitilistel põhjustel juudi rahva kuningana, kardetava mässajana. Kristuse surmamine ristil olevat puhtalt roomapärane karistusviis. Maavalitseja olevat lasknud panna ristile pealkirja "juudi rahva kuningas" kogu juudi rahva pilkamiseks. Ristilöömisele järgnevad jutustused tühjast hauast ja ülestõusmisest olevat legendid.
Juudi rahvast ei saavat teha vastutavaks Jeesuse surmas. Süüdi võivat olla ülempreester ja tema partei, süüdi on maavalitseja. Süüdi on ka Jeeus ise. Tema surmamine olevat ajalooline paratamatus. Võibolla olevat ta ise otsinud ohvrisurma, et sellega oma elutööd kinnitada. Ta ei olevat ainukene juut, kes on kannatanud süütult, vaid kogu juudi rahvas olevat saanud tunda sedasama. "Seal oli too mees, täis Issanda vaimu, Jumala vaimu, kes kandis oma risti, peas kibuvitsakroon, karmide sõjameeste pilkenaeru saatel, siin kannab terve rahvas viletsuse, orjuse, sallimatuse ja kibestuse iket. Raevunult vastab kristlaste etteheidetele Norde: "Kuigi kristlased meile aastasadu on ette heitnud ja sageli veel tänapäevalgi: teie olete tapnud meie Kristuse, olete muutunud kaassüüdlasteks tema surmas, siis lükkame selle süüdistuse otsustavalt tagasi. Meie ütleme neile selgesti: see ei ole teie, vaid on meie asi. Mitte teie Kristusele pole tehtud ülekohut, vaid meie Jeesusele."
Ristiusu sündimine
Kristluse sünnilugu peetakse enamasti juutluse ajaloo üheks peatükiks. Jeesus ei olevat kuulutanud uut usku, vaid olevat õpetanud tegema Jumala tahtmist, kuid see õpetus olevat olnud erinev variseride õpetusest: lihtsam, sügavam, vaimsem. Jeesus ise olevat tahtnud jääda juudiks. Uue usu eraldumine saavat alguse alles ristilöömisest ja Pauluse läbi. Juudipärasus olevat uut usku kõige paremini iseloomustav termin.
Juudisoost uurijad on veendunud, et valitseb suur erinevus Jeesuse ja ristiusu vahel. "Kui Jeesus kuulutas kuningriiki, siis ta järglased kuulutasid teda ennast." Kiriku kristoloogia olevat midagi uut ja erilaadset (juudid teevad huvitavalt vahet juutluse, jeesusluse ja kristluse vahel). Mis on kristlus? See on juudisoost mehe ümbermuutmine jumalikuks. Jeesust ei saa pidada teadlikuks kristluse rajajaks. Tema õpetus on peajoontes ja ülesehituselt juutlik. Jeesus andis kaudselt oma tegevuse, õpetuse ja eneseteadvusega tõuke kristluse sündimiseks. Just messiateadvusega olevat Jeesus äratanud oma jüngrites kindla usu. Isegi Jeesuse vägivaldne hukkamine ei olevat suutnud hävitada seda usku, vaid olevat pigem seda veelgi kinnitanud. Sugestiivselt olevat jüngrites sündinud veendumus, et Jeesus on tõesti Messias ja see sugestioon lõigi ristiusu.
Juutide arusaamise järgi pole kristlus üksikisiku looming. Selle kujunemist võiks iseloomustada nelja sõnaga: kollektiivsus, areng, dogmatiseerimine ja sünkretism. Kristlus on vaimne ja sotsiaalne liikumine, mis sai alguse juba Palestiina pinnal, kogus endasse erinevaid osi ja arenes edasi. Kristlik usk on juudi ja paganlike põhimõtete kokkusulamise tulemus. Ristiusu sündimist soodustasid ka olukorrast tingitud tingimused – teise templi ärev aeg, juudi riigi hävimine ja Jeruusalemma purustamine (Geiger). Uue usu alged asetab Geiger juudi parteide omavahelistesse vaidlustesse. Kristlus moodustas algul segu variseride ja saduseride õpetustest, ülekaalus olevat esimene, eriti Hilleli poolt levitatud kujul. Vanemates evangeeliumides olevat veel märgata tugevat juudi päritolu, kuna uuemad kirjad näitavad juba pagankristlikku mõju.
Suurim juut ja suurim inimene
Ristiusku hakkasid mõjustama kreekastunud juutlus ja kreeka paganlus. Nende segunemise tõttu tekkis jeesuslusest sulamina kristlus.
Moritz Friedländer nimetab kolme viimast ennekristlikku sajandit kristluse elulooks.
Katoliku kiriku Kristus võrduvat väärusuliste sünagoogi Kristusega. Jeesuse ajal olevat kuulutatud kristlust kõigis hajala sünagoogides.
Kuivõrd on kristlus paganlik? Usundilooline koolkond püüdis seletada kristlust peamiselt uskude sulamina (Gunkel). Seda vaadet pooldavad paljud juudisoost autorid. Idamaises-kreekastunud olukorras otsitakse Uue Testamendi kristoloogiliste kujutluste algust. Sealt arvatakse pärit olevat neitsist sünd, lihakssaamine, kannatamine, surm ja ülestõusmine, sakrament ja veel muudki.
Kreekausulisele mõtlemisele olevat omane inimese jumalustamine. Kristluses ei muutuvat inimene Jumalaks ega Jumal inimeseks. Kristluse edu just paganlikus maailmas näitavatki, et need ei ole juudi, vaid paganlikud kujutlused.
Ristiusu isklikuks asutajaks on juutide arvates Paulus. Juutide uurimises hoitakse kinni teravast vastuolust Jeesuse ja Pauluse õpetuste vahel. Jeesus on veel juut, Paulus pole enam juut.
Pauluse usupõhimõtted käivat risti vastu juutide usupõhimõtetele. Tema õpetus inimesest olevat mittejuudilik. See tulevat nähtavale tema pärispatu mõistes. Paulusel esinevat müsteeriumipärane ja sakramentaalne lunastus vastandina juutluse kõlbelisuse kaudu lunastusele. Juutluses olevat usk isiklik vahekord Jumala ja inimese vahel.
Paganate apostli isikusuurust ei eita mitmed juudi kriitikud. Tema teene on, et evangeelium tungis paganate maailma.
Ajapikku kujuneb kristliku kiriku ja juutluse vahekord vaenulikuks. Kristluses paisus suuremaks vaenulikkus juutluse vastu, juutluses eitati kristoloogiat. Teiseks suureks tüliõunaks sai Seadus. Ristiusu arenguga rööbiti selgitas ka juutlus järjest enam oma omapära. Alles kristlus aitas luua puhast juutlust. Võitluses Pauluse vastu toetuti tugevasti rangele monoteismile. Eitatakse igasugust vahendajat Jumala ja inimese vahel. Pauluse õpetust peetakse valeks, eriti tema õpetust pattulangemisest.
Tänased vabameelsed juudid tunnustavad Jeesuse maailmaajaloolist tähtsust. Mõned peavad Jeesust suurimaks juudiks ja suurimaks inimeseks. Jeesusele antakse aukoht juutluse ajaloos. Juudid ei lähe temast enam vaikides mööda, nagu nad olid teinud seda seitseteist sajandit. Kuid juutluse teoloogia, inimeseõpetus, päästeõpetus ja kõlblusõpetus ei luba tunnistada Jeesust Kristuseks. Jeesus on juutidele ainult üks nende suurtest meestest pidevas suurte meeste ajaloolises reas, kellel pole eesõigustatud asendit Jumala ees. Nad peavad evangeeliumi esmaklassiliseks usuliseks kirjanduseks, kuid mitte uue usu ilmutajaks. Tulevikus olevat koht ka Jeesusel ja evangeeliumidel, ometigi saavat selleks siiski puhastatud ja täiendatud juutlus.
Kokkuvõte
Juutluse Jeesuse elu uurimine on vana umbkaudu sada aastat. See on tugevasti sõltunud kristliku teoloogia kaasaegsest uurimisest. Juudid hakkasid sellega tegelema, kui oli juba olemas kristlik piibliteadus.
Juutlus tahab jääda iseseisvaks ja tahab oma seisukohti kaitsta kristluse vastu. Juutlus tahab näidata, et Jeesus kuulub juutlusse, ta ei olevatki tahtnud rajada uut usku. Teda tahetakse näidata ehtsalt juudiusulisena. Siin ilmnevad raskused, et tunnistada Jeesust juudiusuliseks, tuleb moonutada ajaloolist tõde, seepärast vaidlevad nad omavahel ega leia ühist keelt.
Senini lahendamatuks mõistatuseks jääb Jeesuse isiku ja kristliku kiriku tekkimise küsimus.
Ühel meelel on juudisoost uurijad järgmises:
1. Jeesuse vaimseid eeldusi tuleb otsida variseride õpetusest. Rõhutatakse ka Jeesuse seost hilisjuudi apokalüptikaga või esseenlusega. Jeesuse põhiliseks mõtlemise viisiks ja tema õpetuseks on variseride oma.
2. Juudid ei salga Jeesuse messia-olemust. Ei kahelda selles, et ta ise tahtis olla Messias. Ainult Jeesuse niigusune Messiaks saamine polnud normaalne, vaid oli puhtalt isiklik, originaalne looming, ajaloo anomaalia, mida ei saa lähemalt määrata.
3. Rabidest erinevaks tuleb pidada järgmisi Jeesuse iseloomujooni: omapärast eneseteadvust, mis ei esine teiste juudi õpetajate juures, apokalüptikutega ühist peatset Jumala riigi algamist, kõlbelis-usulise nõude paisutamist absoluutseks, rahvuslikest väärtustest mittehoolimist, millega arvestasid variserid, individualismi ja suveräänset hoiakut Seaduse suhtes, erakordset huvi kadunute vastu, patuseid ülesotsivat armastust.
Juudisoost uurijate abiga on saadud ka õigem pilt variseridest. Nad ei olnud ajaloos languse ilminguks, vaid teataval määral loovuse ja arengu kandjad. Variserlus on iseseisev usurühmitus, kellel on tugev usk ja see tähistab ajaloo kõrgpunkti.
Juudid on ja jäävad oma usu edasikandjaks. Juudid ei saa enam Jeesusest Kristusest tähelepanuta mööduda või põlastusega tema peale mõtelda. Nad peavad kuidagi leidma lahenduse Kristuse kohta. Millises suunas see toimub, on vara ütelda. Igatahes kahepoolne Jeesuse elu uurimine kristlaste ja juutide poolt on senini viljastanud selle uurimist ja loodetavasti teeb seda ka tulevikus.
EELK Usuteaduse Instituudi toimetised VIII 1996
(Lõpp)

admin Teoloogia

Messiaanlikud kogudused Iisraelis on kasvamas

august 1st, 2005

15 aasta eest arvati Iisraelis olevat kokku 2500 juuti, kes olid leidnud Messia – Jeesuse. Täna arvatakse messiaanlikke juute olevat 15 000, ja nende arv kasvab. Kui tollal olid messiaanlikud kogudused üksikutes suuremates linnades, siis nüüd paljudes kohtades.
Üha sagedasemaks saab tõsiasi, et messiaanlikud juudid ja araabia kristlased teenivad koos Issandat ja palvetavad üksteise eest.
Kui veel sajand tagasi ei tahtnud juudid suurt midagi teada Kristusest, siis tänapäeval uurivad paljud teadlased ajalugu ja Jeesuse osa selles.
Ka koolides on Jeesus muutunud küllaltki tuntud ja populaarseks isikuks – teda tunnustatakse kui silmapaistvat ajaloolist isikut.
Ameerika üks juhtivaid rabisid on avaldanud viimasel ajal Billy Grahami (s 1918) jutluste kohta ülivõrdes hinnanguid. Kuigi ta ei suuda aktsepteerida, et Jeesus on juutide Messias, on Billy Graham avaldanud talle erakordset mõju. Rabi lubas osaleda ka 20. sajandi suurima äratusjutlustaja ja kristluse levitaja Billy Grahami äsjasel teenistusel Ameerikas.

admin Sionism

Jeesus, keda ma ei tundnud

august 1st, 2005

Philip Yancey
(Mõningaid mõtteid 2004.a. ilmunud "Logose" raamatust.)
Taust: juutide maa ja juudi juured
Kasvades üles valgetest koosnevas protestantlikus anglosaksi ühiskonns Atlantas, Georgias, ei tundnud ma ainsatki juuti. Teadsin, et juudid olid kuidagimoodi seotud Teise maailmasõjaga, kuid ma ei teadnud holokaustist peaaegu midagi. Kahtlemata polnud juutidel mingit seost minu Jeesusega.
Alles kahekümneselt sain sõbraks ühe juudist fotograafiga, kes hajutas paljud minu eksikujutelmad juutidest. Kord kirjeldas ta mulle hilisööni, mida tähendab kaotada kakskümmend seitse sugulast holokaustis.
Siitpeale hakkasin lugema Uut Testamenti täiesti uue pilguga. Jeesuse juudi päritolu ilmneb ju Matteuse esimesest lausest: "Jeesuse Kristuse, Aabrahami poja, Taaveti poja sugupuu…"
Kirikus kinnitasime üksteisele, et usume Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast…" Need usutunnistustes sisalduvad laused on aga valgusaastate kaugusel evangeeliumidest; seal kirjeldatakse, kuidas Jeesus kasvas üles juudi perekonnas.
Meil paganatel on alaline oht unustada Jeesuse juutlikkus ja isegi tema inimolemus.
Kõigist ajaloolistest isikutest oli vaid Jeesusel võimalus valida, kus ja millal sündida. Ta valis vaga juudi perekonna, kes elas paganliku impeeriumi protektoraadi kolkas. Lahus juutlusest ei ole võimalik Jeesust rohkem mõista kui Gandhit lahus Indiast.
Märke Jeesuse juutlikkusest võib näha evangeeliumides kõikjal. Ta lõigati lapsena ümber. Täiskasvanuna osales Jeesus sünagoogi ja templi teenistustel, täitis juudi kombeid ja kõneles keelt, millest kaasjuudid aru said.
Nagu osutab saksa teoloog Jürgen Moltmann, oleks Jeesus Kolmanda riigi ajal elades tõenäoliselt gaasikambris hävitatud. Jeesuse enda ajastu pogromm, Petlemma laste mõrvamine Heroodese poolt, oli eriliselt suunatud Jeesuse vastu.
Ja siiski leidis mõne põlvkonna vältel pärast Jeesust aset hämmastav muutus. Kui mitte arvestada harvu erandeid, lakkasid juudid tema järel käimast ning kristlik kirik hakkas koosnema läbinisti paganatest. Mis juhtus? Mulle näib, et Jeesus lihtsalt ei täitnud juutide ootusi Messiast.
Jeesus ei rahuldanud juutide ülevaid ootusi. Juhtus vastupidine: juba järgmise põlvkonna eluajal tegid roomlased Jeruusalemma maatasa. Noor kristlik kogudus tõlgitses templi hävitamist märgina lepingu lõppemisest Jumala ja Iisraeli vahel; pärast I sajandi lõppemist pöördus väga vähe juute kristlusse. Kristlased võtsid omaks juudi Pühakirja, nimetasid selle ümber Vanaks Testamendiks ning lõpetasid enamiku juutide kommete täitmise.
Mõne aasta eest kohtusin New Orleansis kümne kristlase, kümne juudi ja kümne moslemiga. Psühhiaatrist autor M. Scott Peck oli kutsunud meid kokku, et näha, kas suudame erimeelsused sedavõrd ületada, et kujuneks üksteist mõistev seltskond. Iga religiooni esindajad pidasid teenistuse – moslemid reedel, juudid laupäeval, kristlased pühapäeval. Kutsuti pealtvaatajad. Teenistustel oli hämmastavalt sarnaseid jooni, mis meenutas, kui palju kõigil kolmel usul tegelikult ühist on. Võib olla tulenevadki teinekord emotsionaalsed vaidlused kolme traditsioni vahel nimelt ühisest päritolust; perekonnasisesed tülid on alati kibedaimad, kodusõjad veriseimad.
Nii nagu kristlus kasvas välja judaismist ja võttis üle mõne selle osa, nii kasvas ka islam nende meelest välja mõlemast religioonist ja võttis üle osasid mõlemast. Kuuldes, kuidas minu enda usust kõneldakse kuidagi ülalt alla, mõistsin paremini, mida juudid on pidanud tundma kõik need kaks tuhat aastat.
Moslemite teenistus koosnes peamiselt aukartlike palvete lugemisest Kõigevägevamale. Juudi teenistuses loeti psalme ja toorat ning lauldi suure kaasaelamisega. Kõik need elemendid on olemas ka kristlikel jumalateenistustel. Mis meid teistest lahutas, oli püha õhtusöömaaeg. Kristuse ihu on see, mis lahutab.
Kui moslemid Väike-Aasia vallutasid, muutsid nad paljud kirikud mošeedeks, raiudes müüridesse karmi meeldetuletuse hoiatuseks allesjäänud kristlastele: "Jumal ei ole sündinud ega sünnita." Sama fraasi võiks kirjutada ka sünagoogi seinale. Oli Jeesus tõepoolest Messias, Jumala Poeg? Nagu juudid New Orleansis seletasid – Messias, kes sureb kolmekümne kolmeselt, rahvas, kes pärast oma Päästja surma alla käib, maailm, mis üksmeele asemel üha enam lõhestub – kõik need tõsiasjad ei ole Jeesuse enda rahva liikmete jaoks sugugi loogilised.
Ometi võib tänapäeval, hoolimata kaks tuhat aastat kestnud lõhest, hoolimata kõigest, mis on leidnud aset eelmisel sajandil vägivaldse anitsemitismi kontekstis, märgata juutide seas huvi Jeesuse vastu. 1925, kui heebrea õpetlane Joseph Klausner otsustas kirjutada raamatu Jeesusest, leidis ta ainult kolm ulatuslikumat Jeesuse elu käsitlust nüüdisaegsetelt juudi autoritelt. Nüüd on neid sajad, sealhulgas mõni neist täiesti uus sõna. Tänapäeval õpetatakse Iisraeli koolides, et Jeesus oli suur õpetaja, võib-olla suurim juudi õpetaja, kelle paganad seejärel "omaks võtsid".
Ons ehk võimalik lugeda evangeeliumi silmaklappidega? Juudid lugesid evangeeliumi kahtlustades, valmis skandaaliks. Kristlased seevastu loevad evangeeliumi läbi kirikuloo prisma. Usun, et mõlemad teeksid hästi, kui mõtleksid sügavamalt Matteuse evangeeliumi esimeste sõnade üle: "Jeesuse Kristuse, Aabrahami poja, Taaveti poja sugupuu." "Taaveti poeg" osutab Jeesuse messialikule liinile, mida juudid ei tohiks ignoreerida. "Aabrahami poeg" kõneleb Jeesuse juutlikust liinist, mida meie, kristlased, ei tohiks ignoreerida.
Jaroslav Pelikan kirjutab: "Kas oleks olnud niisugust antisemitismi, kas oleks korraldatud nii palju pogromme, kas leidnuks aset Auschwitz, kui igas kirikus ja igas kristlikus kodus oleks Maarja ikooni ees pühendumisega mõeldud mitte ainult Jumalaemale ja Taevakuningannale, vaid ka juudi tütarlapsele ja uuele Mirjamile, kui Kristuse ikoonidele poleks kirjutatud mitte ainult Pantocrator, vaid ka Rabbi Jeshua bar-Joseph, rabi Jeesus Naatsaretist?
Jah, poisieas ei tundnud ma ainsatki juuti. Nüüd küll. Tean, kuidas tihedad sidemed minevikuga hoiavad religioosseid pühasid elavaina isegi perekondades, kes enam nende tähendust ei tunne.
Uurimistraditsioonid, mis on aidanud säilitada kultuuri, hoolimata armututest püüetest seda maa pealt pühkida. Suutlikkus võtta käest kinni, tantsida, laulda ja naerda, isegi kui ümbritsev maailm peomeeleoluks vähe põhjust annab. See on kultuur, milles kasvas üles Jeesus, juudi kultuur. Jah, ta küll muutis seda, kuid alati enda kui juudi vaatepunktist lähtudes.
Surm: viimne nädal
Uurijad on kirjutanud tuhandeid lehekülgi, määramaks, missugune osa süüst Jeesuse surmas kuulub roomlastele ja missugune juutidele. Pidada kogu juudi rahvast Jeesuse surma eest vastutavaks on üks ajaloo suurimaid häbiplekke. Keegi ei pea tänapäeval näiteks itaallasi vastutavaks selle eest, mida nende esiisad üheksateistkümne sajandi eest korda saatsid. Joseph Klausner kirjutab: "Juudid kui rahvas olid Jeesuse surmas kaugelt vähem süüdi kui kreeklased rahvana olid süüdi Sokratese surmas; kes aga mõtleks tänapäeval kättetasumisest kreeklastele Sokratese vere eest? Ometi on maailm nende üheksateistkümne sajandi jooksul püüdnud juutidele kätte tasuda Jeesuse vere eest, kuigi nad on seda karistust juba kandnud ja kannavad ikka edasi, verejõed voolamas." Ja kõike seda hoolimata tõsiasjast, et Jeesus tuli oma sõnade järgi "Iisraeli soo kadunud lammaste juurde", ning hoolimata tõsiasjast, et esimesed kristlased olid praktiliselt kõik juudid.
Otsuses osalesid tegelikult mõlemad. Koondades tähelepanu protseduurireeglite rikkumisele Jeesuse ülekuulamisel, tähendab jätta aga tähele panemata kõige olulisem: Jeesus kujutas Jeruusalemma juhtide jaoks suurt ohtu.
Jeesus oli ohuks Seadusele, ohvrisüsteemile, templile, toidueeskirjadele ja paljudele määrustele puhtuse ja rüvetumise kohta. Kinni seotud, relvastatud valvuritest ümbritsetud, otse abituse võrdkuju – kõigi juutide seast oli Jeesus kõige vähem Messia-sarnane!
Pierre Van Paassen jutustab Teise maailmasõja eelset aega kirjeldavates memuaarides, kuidas natsidest pruunsärklased ühe vana juudi rabi oma peakorterisse tassisid ja teda seal alandasid. Sama ruumi kaugemas osas peksid nende kaks kolleegi parajasti surnuks üht teist juuti, rabiga aga otsustati pisut nalja teha. Nad koorisid ta paljaks ja käskisid pidada järgmiseks hingamispäevaks sünagoogiteenistuse jaoks ettevalmistatud jutluse. Rabi küsis, kas ta võib panna pähe jarmulke; irvitavad natsid nõustusid. Nalja sai rohkem! Värisev rabi hakkas kähiseva häälega ütlema jutlust selle kohta, mida tähendab kõndida alandlikult Jumalaga; kogu selle aja natsid torkisid ja pilkasid teda, ruumi teisest otsast aga kostusid tema kaasmaalase viimsed surioiged.
Lugedes evangeeliumi aruandeid Jeesuse vangistamisest, piinamisest ja hukkamisest, mõtlen sellest alasti rabist, seismas alandatult natside politseijaoskonnas. Olen küll vaadanud kümneid filme sel teemal ja lugenud evangeeliume üle ikka ja uuesti, aga ei suuda ikka veel hoomata seda vääritust ja alandust, seda häbi, mida talus Jumala Poeg siin maa peal, kui ta kisti alasti, kui teda piitsutati, kui talle näkku sülitati ja kõrvakiile jagati, kui ta okaskroon talle pähe löödi.
Rist annab Jumalast täiesti uue definitsiooni, osutades, et ta on loobunud väest armastuse kasuks.

admin Teoloogia

48 tunnustähte Iisraelis, mis räägivad Kristuse tagasitulemisest

august 1st, 2005

Tõlkija: Piret Udikas

Teine tunnustäht – Herzl ja sionistlik liikumine
Juutide lugu läbi mineviku on olnud kurb. Nende tagakiusamise tüüpiline pilt pärineb ajast, mil nad pidid kannatama Ferdinandi ja Isabella valitsemise ajal (viimane oli see kuninganna, kes finantseeris Kolumbuse Ameerika avastamist 1492.a.) Pärast mauride purustamist Granadas andsid tema ja ta abikaasa korralduse 150 000 juudi deporteerimiseks. Paljud neist surid neis väga traagilistes tingimustes. Neid deporteeriti täpselt samal päeval kui Kolumbus siirdus oma merereisile.
Suur meresõitja on pannud juutide väljasaatmise kirja oma logiraamatusse: “Üks maa on oma väravad sellele rahvale sulgenud, teine maa, uus maa hakkab kandma hoolt juutide tulevaste põlvkondade eest.”
Juutide tagakiusamine ja kannatused Euroopas on ajaloo üks mustemaid häbiplekke. Kõige kiuste sündis 19. sajandi lõpus Iisraeli lootuse täht uuesti.
Jumal tõstis üles mehe nimega Theodore Herzl, kes 1896.a. kirjutas oma kuulsa raamatu “Juudi riik”, mis kutsus juute üles pöörduma tagasi Palestiinasse. 29. august 1897 oli ajalooline päev, kui toimus esimene sionistide kongress Šveitsis Baselis. Nii täitusid 2500 aasta eest kirjutatud Jeremia raamatu prohveteeringud.
“Sest tuleb päev, mis Efraimi mägestikus hüüavad vahimehed: “Tõuske, mingem üles Siionisse Jehoova, meie Jumala juurde.” (Jr 31:6)
Algul arvas Herzl, et ta peab toetuma jõukatele juutidele nende unistuste täitumisel, varsti aga sai ta aru, et selle unistuse teostavad tavalised inimesed. Enamik prominentseid juute vaatas Herzli plaanile kui ebapraktilisele ja teostumatule.
Herzl oleks saanud osta Palestiina Türgi sultani käest kümne miljoni dollariga, kuid mitte keegi, kellel oli nii palju raha, ei aidanud teda. Inglaste juures leidis ta selle mõtte heakskiidu, kuid tollal ei olnud Palestiina nende oma.
Herzl elas kõigest 44aastaseks, kuid oma lühikese elu ajal tegi ta juutide heaks rohkem kui ükski teine inimene esimesest sajandist alates.
Ta oli nagu Mooses, kes ise ei saanud kunagi minna Tõotatud Maale, kuid läksid need, kes kuulsid tema kutset.
Kolmas tunnustäht – Balfouri deklaratsioon
Herzli mantlipärijaks osutus dr Weizmann. Varsti pärast Herzli surma külastas Weizmann Palestiinat ja naases sealt täis entusiasmi sionistliku liikumise suhtes.
1909.a. rajati tema initsiatiivil esimene asundus Galilea järve lõunakaldale. Samal ajal alustati Tel Avivi ülesehitamist; tänapäeval on sellest linnast saanud miljonilinn.
Algas I maailmasõda. Paljud ajaloolased näevad selle põhjusena keiserlikke ambitsioone, kuid Piibli tundjad nägid selles Jumala ettehooldust.
Türklased valitsesid Palestiinas ja 1914.a. ei oleks nad mitte mingil põhjusel Palestiinast loobunud. Briti väed vallutasid maa ja Suurbritannia sai sellele mandaadiõiguse.
2. novembril 1917 kirjutas Suurbritannia välisminister Arthur James Balfour lord Rothschildile järgmise kirja: “Mul on heameel Teile edasi anda tervitused Tema Majesteedi valitsuselt, kabinet on deklaratsiooni vastu võtnud ja juudi sionistide püüdlused heaks kiitnud.
Tema Majesteedi valitsuses on Palestiinas juutide rahvusliku kodu rajamise idee leidnud poolehoidu, kabinet püüab sellele kaasa aidata. Kuid tuleb selgelt aru saada, et ei tohi kahjustada mittejuutide kodaniku- ja religioosseid õigusi Palestiinas, samuti juutide õigusi ükskõik missugusel maal.
Ma oleksin tänulik, kui annaksite sellest deklaratsioonist teada sionistide föderatsioonile. Teie Artur James Balfour.”
Balfouri deklaratsioonist sai magna charta juudi rahva jaoks. Kristlased kogu maailmas nägid seda prohvetlikku tunnustähte ja nad teadsid, et võrseid ajav viigipuu on tagasituleva Kristuse tunnusmärk.
Kõik hea tahtega inimesed nägid selles juutide probleemide lahendust ning selle rahva kannatuste leevendamist.
Igal juhul dr Weizmann andis palju selleks, et Briti valitsus tegi selle otsuse. Lord Balfour, Lloyd Georg, kindral Smuts ja teised võisid näha, et juutide tagasipöördumine oma kodumaale oli Piibli tõotuste täitumine.

admin Teoloogia