Archive

Archive for august, 2005

UUDISEID

august 1st, 2005

Elu on ilus

Iisraeli elustandard kuulub kõrgemate hulka maailmas. Viimaste ÜRO andmete järgi asus Iisrael 177 maa hulgas 22. kohal.
Arvesse on võetud rahvuslikku koguprodukti, haridus- ja tehnoloogiataset, mehe ja naise võrdõiguslikkust, eluiga.
Maailma kõrgeima elustandardiga riigid on Norra ja Rootsi, kohe nende kannul tulevad Austraalia, Kanada, Madalmaad. USA, mis paljudele iisraellastele näib elustandartide suhtes paradiisina, platseerus kaheksandale kohale.

Suvelaager geriljade moodi

Kümneaastased palestiina lapsed veedavad oma suve Gazas laagrites mitte selleks, et puhata, vaid et tappa juute. Briti ajakirjanik Emma Hurd avaldas Skynews‘is artikli ja pildi palestiina lastest, kes, kalašnikov käes, õpivad juute sihtima. Relv käes, roomavad nad ja hüppavad üle põlevate barrikaadide täpselt nagu täiskasvanud võitlejad.
“Juudi kolonistid!” karjusid lapsterroristid ja sihtisid märki. “Kui need oleksid tõesti juudid olnud, oleksid nad sel momendil nad tapnud.”
Üks 11aastane lapsterrorist kiitles, kuidas ta kord Iisraeli lennukit ja soomukit tulistas ja tabas.
Suvelaagrit korraldab grupp nimega “Rahva vastupanu komitee”, kes kasvatab üles järgmise põlvkonna, kelle soov on Iisrael hävitada.

Anne Franki maja on populaarne

Poolaastas külastab Hollandis asuvat Anne Franki maja ligi pool miljonit inimest. Majas, kus 1942.-1944.a. varjas end natside eest Frankide perekond, käib külastajaid kogu maailmast.
Anne Frank, kelle päevik on üle maailma levinud (hiljuti taastrükiti see ka Eestis), oleks olnud nüüd 75aastane. Kuid nende perekond arreteeriti veidi enne sõja lõppu ja Anne ning kogu tema perekond, välja arvatud isa, surid Bergen-Belseni ja Auschwitzi koonduslaagris mõned kuud enne sõja lõppu.

Jalgrattal Iisraeli

Kolm sakslast (Berliinist, Leipzigist, Oranienburgist) kavatsesid teha 6000km pikkuse reisi Berliinist Iisraeli. Dennis Grosby, Aaron Blankenburg ja Alexander Laesicke võtsid kaasa ühe kivi Sachsenhausenist, et viia see holokausti muuseumi Yad Vashemis.
Nende tee kulges läbi Dresdeni, Melniku, Viini, Bratislava, Budapesti, Belgradi, Bukaresti, Varna, Istanbuli, Damaskuse, Ammani, Petra, Eilati, Surnumere ja Jeruusalemma. Reisi pikkuseks oli kümme nädalat.
Jalgratastel Lähis-Idas käis ka väike seltskond Eesti noori, nende reisi, mis viis samuti läbi Iisraeli ja lõppes Egiptuses Siinai mäel, näidati ka ETVs.

admin Lühisõnumid

Omakaitse omakohus

august 1st, 2005

1962.a. alguses peeti Tartus kohut natslike kurjategijate üle. Alljärgnev pärineb raamatust "12 000" ja käsitleb kohtuprotsessi materjale. Avaldame lühendatult.
Hukati kõik juudid ja mustlased
Mere, Gerretsi ja Viigi kuritegude arutamise käigus 1961.a. märtsis kerkisid kõrvuti Kalevi-Liiva veriste sündmustega esile ka teised kohutavad tapatalgud. Üheks massimõrvariks sai Juhan Jüriste, kes hankis 1944.a. sügisel endale valedokumendid oma surnud sugulase Georg Liivamäe nimele ja varjas end kuni vahistamiseni. Tagaotsitavad sõjaroimarid Ervin Viks ja Karl Linnas varjavad end välismaal – Viks Austraalias ja Linnas Ameerika Ühendriikides.
Eestis polnud ainsatki linna ega küla, kus poleks hukatud süütuid inimesi. Veenvalt tõendavad seda sõjaaegsed surmalaagrid Tartus, Valgas, Narvas, Viljandis, Kloogal, Jägalas, Tallinnas, Kiviõlis ja paljudes teistes kohtades, kus ööd ja päevad toimusid massilised hukkamised.
1941.a. oktoobri alguses külastas Tallinna tolleaegne Soome riigipolitsei ametnik Vihterluoto, et tutvuda Eesti Poliitilise Politsei töömeetoditega. Politsei tegevust kirjeldades märgib Vihterluoto "silmapaistvaid saavutusi", mis seisnesid tuhandete inimeste vahistamises ja ülekuulamistel laialdaselt kasutatatud piinamistes.
Vihterluoto ütles, et ta polevat Tallinnas kohanud ühtki juuti. Poliitilise politsei töötajad, nende hulgas ka Mikson olla temale selgeks teinud, et Eestis juute enam ei ole. Mikson rääkinud, kuidas alles hiljuti olla mõrvatud suur grupp juudi rahvusest isikuid. Umbes 80 juuti viidud Tallinna vanglast veoautodel metsa, käsutatud kraavi äärde põlvili ja lastud selja tagant maha.
Hitlerlikud võimud ei eksinud põrmugi, usaldades inimeste hävitamise Eesti julgeolekupolitseile. Mõne kuuga olid Eestis hävitatud kõik juudi rahvusest isikud. Samuti hävitati kõik mustlased.
Maha lasti mitu korda päevas
Tartu surmalaager organiseeriti kohe pärast sakslaste tulekut ja muudeti peagi üheks Eesti suuremaks surmalaagriks, kus juba 1941.a. hukati ligi 8000 süütut inimest. Laagris valitses algusest peale politseinike, vangivalvurite ning omakaitse tegelaste jõhker omavoli ja sadism. Mingit uurimist ega kohtumõistmist ei tuntud. Hommikul võeti inimene kinni, õhtuks oli ta aga juba maha lastud.
Massilised mahalaskmised toimusid iga päev. Otsused mahalaskmise kohta tegi nn "eriosakond". Need viidi täide samal päeval laagri valvemeeskonna liikmete poolt laagri juhtkonna ja "eriosakonna" töötajate vahetul osavõtul ja juhtimisel.
Mahalaskmise kohaks valiti 1941.a. kindlustustöödel kaevatud tankitõrjekraav Riia maantee ääres, umbes 4 km kaugusel Tartust. Mahalaskmisele määratud vangid toimetati kohale autobusside või kinniste veoautodega tugevdatud valve all. Enne mahalaskmisele viimist võeti vangid poolalasti, nende riided ja väärtesemed omistati laagri töötajate poolt.
Kohalejõudmisel käsutati vangid kraavi äärele põlvili, sellele järgnes ohvitseri lühike käsklus "Tuld!" ja vangid surmati lasuga kuklase. Timukate ohvriks ei langenud mitte ainult mehed ja naised. Armu ei antud raukadele ega isegi väikestele lastele.
Pärast massilisi mahalaskmisi korraldasid mõrvarid laagris joominguid ja orgiaid. Nendest sunniti osa võtma laagri naisvange, keda seejuures joobnud vangivalvurid vägistasid ja mõnitasid.
Nii tegutsesid fašistid Tartu surmalaagris ja kõigis teistes vangilaagrites Eestis.
Juudid hukati üksnes rahvuslikel põhjustel
12. jaanuaril 1942 asutati Baltimaades "erikohtud", mis koosnesid kolmest politseiametnikust. Neile anti piiramatud volitused surmanuhtluse kohaldamisel. Otsused viidi viivitamata täide.
1961.a. märtsis karistas Eesti NSV Ülemkohus Meret, Gerretsit ja Viiki. Paljusid neist, kes võtsid osa süütute inimeste tapimisest Tartus, Tallinnas, Pärnus, Võrus ja mujal, on karistatud juba varem. Käesoleval kohtuprotsessil annavad vastust Jüriste, Viks ja Linnas oma tegude eest Tartu ja Tallinna surmalaagrites.
Isehakanud võimumehed kehtestasid linnas verise terrori. Vahistati tuhandeid inimesi.
Kohe asusid natsid laastama Tartu Ülikooli. Hulk õppejõude vahistati ja paigutati surmalaagrisse.
Arreteeritud inimeste kinnipidamiseks organiseerisid fašistid Tartus Näituse väljakul koonduslaagri, millest kujunes üks suuremaid surmalaagreid Eestis. Mingit uurimist ega kohtumõistmist ei olnud. Otsused tegi eriosakond.
Kõik linna jäänud juudid, kaasa arvatud lapsed ja raugad, toodi laagrisse ja hukati. Nad hukati üksnes rahvuslikel motiividel. Seda tunnistas endine Tartu surmalaagri korrapidajaohvitser Laats.
"Kuulsin väga paljudest juhtumitest, kus omakaitselased rüüstasid ladusid, kauplusi ja kortereid. Kord olin ise patrullis ning kuulsin Herne tänaval asuvast majast kisa ja appihüüdeid. Kohale jõudnud, nägin, et omakaitse tunnimehed olid hakanud selles majas röövima ja rüüstama.
Algul oli laagrisse sattumine väga lihtne. Tänaval võis keegi näpuga näidata, et see on kommunist, ja näidatu viidi kohe kinni. Enamjagu kinnipeetavaist olid eestlased, vähem oli venelasi. Juudi rahvusest kinnipeetavaid oli rohkem Kastani tänava laagris. Juute peeti kinni Aleksandri tänava koolimajas ja neid viidi mahalaskmisele Näituse väljaku laagri kaudu. Juute hävitati Saksamaal kehtivate fašistlike seaduste järgi, kuid kõik muu on kohalike eesti rahva reeturite "teeneks". Otsused tehti "eriosakonnas" Viksi poolt, ja seal oli koos ka laagri juhtkond. Päeval kutsuti vahialune "eriosakonda" ülekuulamisele, õhtul aga viidi ta juba mahalaskmisele. Alles hiljem saadeti nimekirjad kinnitamiseks. Valvemeeskonna ülemale tehti teatavaks, millal äraviimine toimub, ja valvemeeskond asus poolringi ümber baraki. Siis tulid mahalastavate inimeste nimekirjadega laagri ülem, "eriosakonna" ülem ja mõnikord tema abi. Vangid toodi nimekirja järgi ühekaupa väikesesse koridori. Hiljem seoti nende käed, vangid seoti poolteisemeetrise vahemaaga üksteise külge pika köie abil. Vange aeti treppi mööda autosse ja pandi kahele poole autokasti äärde istuma. Kõik see toimus sunniviisil. Löödi jalaga ja püssipäraga. Tavaliselt juhatasid mahalaskmisi Linnas, Viks või Koolmeister. Enne mahalaskmisele viimist võeti vangid riidest lahti, eriti siis, kui mahalaskmisele saadeti juute. Siis kogunesid hukatavate juurde peale "eriosakonna" inimeste ka teenistujad raamatupidamisest, isegi naised, kes tulid saaki otsima.
Aleksandri tänava koolimajas asuvad lapsed viidi laagri kaudu mahalaskmisele. Suuremad viidi koos vanematega, väiksemad eraldi. Laste viimiseks ja hukkamiseks oli 3-4 meest. Kord kuulsin, kuidas üks valvur purjus päi hooples, et ta võttis lapsel jalast kinni ja tappis ta kuuliga pähe.
Mahalaskmise ajal olid laskjad purjus. Ühel ööl olin ma Näituse väljaku laagris korrapidajaks, kui naistebarakist kostis kisa ja nuttu. Kohale minnes nägin, kuidas Viks, Koolmeister ja veel keegi kolmas viisid vägisi ühe naise endaga kaasa "eriosakonda". Hiljem kuulsin, et see naine vägistati "eriosakonnas". Peale nn juhtkonna oli "eriosakonnal" kümmekond reameest – läbipõlenud ja pätistunud tüübid, kes olid spetsialiseerunud mahalaskmisele ja hukkamisele. Kui aga "eriosakonna" meeskonnast ei jätkunud, siis võeti lisa valvemeeskonnast.
Tartu surmalaagri endine valvur Karl Elk tunnistas, et võttis kahel korral osa mahalaskmistest. "Iga mahalastava taga, mõne sammu kaugusel, seisis valvur vintpüssiga. Jüriste kamandas: tuld! Selle käskluse peale igaüks meist tulistas oma ohvrit. Tapetud langesid näoli kraavi põhja porri. Pärast kõnniti laipadel. Kes vähegi liigutas, seda tulistati uuesti. Teisel korral lasti maha lapsi. Hukkamisele määratute hulgas oli Mirwitz Tartust oma kolme lapsega, keda ma tundsin. Poisid olid umbes 10-11aastased, tütar 5-6aastane. Ema lasti kõige enne maha, lapsi hoiti niikaua bussis. Nad nägid, kuidas nende ema tapeti. Väike tüdruk nuttis haledalt ja palus: "Kus ema on?" Siis tuli valvur Mark ja viis nad ühekaupa kraavi äärde ning laskis püstolist maha."
Mõrvati üle 12 000 inimese
Tartu surmalaagri kohta on säilinud okupatsiooniaegsed arhiivimaterjalid. Toimikus on pikad nimekirjad Tartu laagris kinnipeetud ja hukatud inimeste kohta. Kõik, keda taheti hukata, paigutati surmabarakki.
Tunnistaja E. Suits, kes mahalaskmisi korduvalt pealt nägi, rääkis: "Pärast Tartu langemist hakati meie talu lähedal tankitõrjekraavi ääres massiliselt inimesi maha laskma. Ohvrid veeti kohale nii autobusside kui ka veomasinatega. Alguses toimusid mahalaskmised iga päev, vahel isegi 6-7 korda päevas. Timukate kogupaugud kostsid sealt nii päeval kui öösel."
Tunnistaja S. Rull, kes elas tankitõrjekraavi läheduses, kinnitas, et massilised mõrvamised toimusid seal süstemaatiliselt. Kord linnast tulles nägi ta kohutavat pilti. Kraavi ääres seisis buss, millest mõrvarid tassisid välja 2-5-aastaseid lapsi. Ühe käega tõstis mõrvar lapse üles, teisega tulistas lapse pihta.
Tunnistaja L. Lõoke rääkis kohtus, et ta nägi, kuidas tankitõrjekraavi juurde toodi korraga 7 autotäit vange ja lasti maha. Ta nägi pealt ka laste tapmist. "1941.a. sügisel toodi sinna suure punase bussiga lapsi, keda timukad seal maha lasksid. Nägin, kui üks timukatest tõstis ühe käega lapse õhku ja teise käega tulistas lapse pihta ning viskas lapse siis alla kraavi. Laps oli minu arvates imik."
Talvel jäeti laibad matmata. Seetõttu ujusid kevadel laibad vees, sest kraav oli vett täis.
O. Kudu tunnistas massilistest mahalaskmistest. Ta nägi oma põllult põõsa varjust, kuidas lasti maha grupp naisi. Naised olid poolalasti, neid oli umbes 20. Tunnistaja arvates olid mõrvarid purjus. Pärast tapatalgut sõideti lauluga minema.
Alati pärast suuremat tapatalgut hakkasid joobnud valvurid mõrvatute asju jaotama.
On kindlaks tehtud, et paljud vangid aeti elusalt hauda. Kuna kõigi käed olid tugevasti kokku seotud, oli pääsemine välistatud isegi sel juhul, kui joobnud mõrvarid ei tabanud märki.
Tartu tankitõrjekraavis hukati üle 12000 inimese.
Tunnistaja L. Frei rääkis, kuidas valvurid enda lõbuks peksid naisvange. Valvur Taska käis tihti naistebarakis ja peksis seal vange nuudiga.
Hukatute vara jagasid nende tapjad
Tartu koonduslaagri valvur Kolberg rääkis, et korraga oli laagris umbes 3000 vangi. Palju oli naisi.
1941.a. lõpus oli laager Kastani tänaval. Vangivalvurid Mark ja Kupper rääkisid, et "suur tapmine" oli siis, kui laager asus Näituse väljakul. Nende jutu järgi lasti seal maha kuni 150 inimest päevas. Mahalaskmiste organiseerijad olid laagri ülem leitnant Linnas, tema abiline kapten Jüriste ja veel laagri juhtkonda kuulunud leitnant Laas, aspirant Koppel, leitnandid Ardla ja Linde.
Tunnistaja H. Jalakas: Paljud vangivalvurid olid metsikud sadistid. Eriti paistis silma Taska-nimeline valvur. Ta kiitles, et kõige mõnusam on tappa juute pussiga, eriti rasedaid naisi ja väikesi lapsi. Lööd noaga nagu udusulgedest patja.
Tunnistaja nägi, kuidas mõrvarid viisid kord mahalaskmisele kaks bussitäit väikesi lapsi. Kõik lapsed võeti alasti, neile räägiti, et nad lähevad sauna.
Naisvangide vägistamisest vangivalvurite ja laagri juhtkonna poolt rääkisid kohtus paljud tunnistajad.
Tunnistaja Tõnismaa rääkis, kuidas Tallinnast toodi Tartu laagrisse grupp noori ukrainlannasid. Öösel viisid valvurid nad endi juurde ning vägistasid. Järgmisel päeval aga lasti need naised maha.
Tartu surmalaagri töötaja Karikosk rääkis, et 1941.a. oktoobris viidi mahalaskmisele grupp juudi rahvusest isikuid. Neid oli 20-30 inimest, peamiselt vanemad naised, kuid nende hulgas oli ka noori tüdrukuid ja isegi mõned lapsed. Mahalaskmiskohale jõudes anti käsk bussist väljuda. "Nägin, et mõned naised olid täiesti alasti. Surmale määratute hulgas oli üks Sacki-nimeline Tartu elanik, aastat 28 vana, väga sümpaatne naine. Teel mahalaskmisele oli selle naise kõikide valvurite ja ülejäänud vangide silma all autobussis vägistanud vangivalvur Udo Kupper." Kõik need naised ja lapsed tiriti kraavi äärele, sunniti laskuma põlvili ja lasti maha, vaatamata naiste ja laste südantlõhestavale nutule ja palvetele.
Hukatute varandus rööviti ja jagati mõrvarite vahel. Tunnistaja Uudel rääkis, et endine Tartu surmalaagri "eriosakonna" ülem Lepik olevat endale kokku kraapinud tohutu hulga kulda ja väärisesemeid. Kord näinud ta Lepiku laual kullahunnikut ja suurt hulka kelli. Lepik olevat öelnud, et laual on 5000 kuldrubla ja 800 kella.
Tunnistaja Nõu rääkis, et vangivalvurid võtsid mahalaskmisele kaasa tangid, et oleks hõlpsam vangidelt enne nende mahalaskmist kuldhambad välja kiskuda.
Paljud lapsed tapeti tankitõrjekraavis
Jüriste astus 1941.a. juuli alguses fašistide poole, võttes osa Tartu elanike terroriseerimisest ja linna rüüstamisest. 14. juulil asus Jüriste Tartu surmalaagri ülema ametikohale vastavalt omakaitse juhi F. Kure käskkirjale, sama aasta augustist kuni 1942.a. alguseni tegutses ta aga laagri valvemeeskonna ülemana. Oli kuni sõja lõpuni omakaitse pataljonikomandör.
Linnas astus 1941.a. juuli alguses vabatahtlikult omakaitsesse. Ta töötas Tartu surmalaagris algul korrapidajaohvitserina, aga augustis 1941 kuni 1942.a. maini laagri ülemana. Ta organiseeris, juhatas ja võttis vahetult osa tuhandete süütute inimeste hukkamisest Tartu tankitõrjekraavis.
Tunnistaja Kolberg rääkis, et nägi korduvalt vangide viimist mahalaskmisele. Tavaliselt tuli õhtul surmabaraki juurde grupp vangivalvureid eesotsas Linnasega, harilikult olid tema alalisteks saatjateks Jüriste, Koolmeister, Laas, Linde, Ardla ja Koppel. Nad võtsid mahalaskmistest osa järjekorras, keegi neist jäi alati laagrisse.
Tunnistaja Puusepp rääkis, et "kord viidi mind ühe laagri ametniku korterisse puid saagima. Kõrval oli maja, milles varem oli asunud mingi kool. Selle maja hoovil seisis autobuss, milles oli palju inimesi. Seal oli juudi rahvusest mehi, naisi ja lapsi. Bussi juures õiendas laagri ülem Linnas. Kuulsin, kuidas ta ütles bussis olijaile, et neid viiakse Riiga ja et nad võtaksid kaasa kõik oma asjad. Väikesel käharpäisel tüdukukesel soovitas ta kaasa võtta nuku, mida laps süles hoidis. Sama päeva õhtul nägin seda nukku juba laagris ühe vangivalvuri käes. Sain aru, et kõik need inimesed, keda Linnas lubas Riiga saata, olid maha lastud.
Viks tegi Tartu surmalaagi "eriosakonna" ülema asetäitjana otsuseid tuhandeid inimesi surma saata. Tema otsuste põhjal kostsid vahetpidamata Linnase ja Jüriste käsklused: "Sihtida, tuld"
1941.a. edutati Viks Tallinna-Harju Prefektuuri Poliitilise Politsei ülemaks. Prefektuuri aruandest nähtub, et alates 1941.a. sügisest kuni 21. maini 1943 oli Tallinna-Harju Prefektuuri poolt vahistatud 2134 inimest, neist juute 659 ja mustlasi 253. Viks määras massiliselt surma süütuid inimesi. Viksi arvamused kinnitasid saksa võimud ja Viksi juhtimisel viidi need täide.
1942 keskel reorganiseeriti politseiorganid, moodustati ühtne politseiaparaat Eesti Julgeolekupolitsei ja SD nime all. Viks määrati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD osakonna B IV ülemaks, kus ta töötas kuni sõja lõpuni.
Mõrvarid mõisteti surma
Sellel protsessil mainiti veel korduvalt kolme nime: Viktor Roovere (endine Rotenberg), Artur Paal ja Alfons Rebane. Roovere juhatas sõja ajal Tartu politseiprefektuuri tegevust, kandes hoolt, et Tartu koonduslaagris jätkuks vange. Artur Paal kui Tartu Prefektuuri Poliitilise Politsei ülem juhtis kogu karistustegevust Tartus.
Jüriste tunnistas sellel protsessil end süüdi, kuid püüdis osa vastutusest veeretada Linnasele ja Viksile – nemad organiseerisid inimeste tapmist, mõnitasid ja piinasid oma ohvreid. Ta rääkis, et mitu korda päevas veeti inimesi tankitõrjekraavi mahalaskmisele. Tema ja ta kaasosalised said endale mõrvatute asju.
Jüriste: "Surmaotsused tehti "eriosakonnas". Seda osakonda juhtisid Lepik ja Viks, seal oli veel prokurör Paal ja teisi. Kõige suuremaks ülemuseks oli laagris sakslane veltveebel Giessen.
Vangide saatmist mahalaskmisele korraldasid Linnas ja "eriosakonna" mehed. Mahalaskmiskohal käisid alati Linnas, Lepik, Viks, Koolmeister ja teised ohvitserid. Vange hukati tankitõrjekraavi kaldal. Inimesed pandi kraavi kaldale põlvili, näoga kraavi poole. Igaühe taha asus mahalaskja paari meetri kaugusele või veel lähemale. Ka mina juhtisin mahalaskmist Linnase korraldusel."
Selle protsessi lõpul kuulutati välja kohtuotsus: mõista Juhan Jüriste, Karl Linnas, Ervin-Richard-Adolf Viks surma.

järgneb.

admin Ajalugu

Iisrael on omamoodi peegel kõikidele rahvastele ja inimestele

august 1st, 2005

Piret Udikas

Intervjuu Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja Anti Toplaanega
Palun räägi veidi lähemalt Iisraeli õhtutest ja muust Iisraeli tööst oma koguduses, Saaremaal.
Kuressaare Iisraeli õhtud said alguse möödunud aasta sügisel toimunud lehtmajade pühade reisist Tõotatud Maale. Kuna muljed olid suurepärased, tekkis soov neid teistelegi jagada.
Iisraeli õhtud toimusid kahe nädala tagant kuni selle aasta alguseni. Neil õhtutel tekkis rahval suurem huvi Püha Maa vastu ja nii kujunes välja, et Saaremaaga seotud inimesi käis selle aasta esimesel, kevadisel Iisraeli reisil Jeesuse jüngrite arv ehk 12. Iisraeli tutvustavaid õhtuid olen pidanud ka mujal Saaremaal. Kevadisest reisist olen näidanud peamiselt kaasavõetud videomaterjali. Oluline roll on olnud ka lindistatud materjalil, mis on olnud terve kevade eetris Pereraadio käärkambritunnis.
Oma Iisraeli õhtud lõpetame 6. juunil peetava suure Iisraeli õhtuga Laurentiuse kirikus, kus peakõnelejad on Iirimaa tuntuimad Iisraeli sõbrad Paul ja Nuala O‘Higginsid. Nende tulekut Eestisse vahendab staa*ikas Iiraeli sõber Ülo Niinemägi. Sellel õhtul laulab Iisraeli laule Lea Lääts.
Kuidas üldse tekkis huvi Iisraeli vastu?
Konkreetsem huvi tekkis, kuulates ühte Peeter Võsu ja Ülo Niinemäe 2004.a. kevadist saadet, kus räägiti sügisel ettevõetavast palverännakust. Abikaasa oli küll ka varem sellele võimalusele tähelepanu juhtinud, kuid kindel soov see reis ette võtta tekkis seda saadet kuulates. Igale kristlasele on see suureks elamuseks ja väljakutseks.
Oled käinud Iisraelis kaks korda. Palun räägi neist sõitudest natuke pikemalt.
Olen nendest reisidest mitmes lehes kirjutanud. Lisaks maakonnalehele trükkis minu reisimuljed ära ka ajaleht “Eesti Kirik”. Neid kahte järjestikust reisi on võimatu kirjeldada paari lausega, tooksin välja mõned eredamad reisimuljed.
Kui meie sõiduvahend pärast kolme lennutundi Vahemere kohalt pilvedest välja tuli, avanes suurepärane pilt tuledest säravale Iisraeli rannikule ja Tel-Avivile. Küllap on iga lennukiga reisija tundnud tõusmisel ja maandumisel hingevärinat, aga midagi sarnast nagu seekord polnud ma varem kogenud. Kui lennuki rattad puudutasid Iisraeli pinda, aplodeeris kogu rahvas ja pisarad inimeste silmis tunnistasid sellest, et tegu pole tavalise lennu ega turismireisiga.
Esimesed tunnid Pühal Maal olid põnevad. Peatusime Surnumere põhjakaldal, et kosutada end veega ja lasta hea maitsta kohalikul toidul. Meie peatuskohale lähenenud bussist hakkas välja voolama ühtlasesse mundrisse riietatud Iisraeli armee sõdureid. Rahumeelsest põhjamaa riigist äsjasaabunud külalistele torkab silma see, et sõdurid ei loobu oma relvadest ka kergema eine nautimise ajaks. Nii puutumegi esimest korda kokku selle tegelikkusega, kus peaaaegu igal sammul on võimalik näha relvastatud, kuid väga sõbralikke sõdureid. Varsti harjume sellegagi, et relvakandmine, nagu ka ajateenistus on sõjaväes olemise ajal kohustuslik samuti õrnema soo esindajatele.
Püha Maa oli täis põnevaid kohtumisi. On huvitav, et isegi nii eksootilises kohas kui En Gedi rahvuspark leidus inimesi, kes teadsid midagi Eestist. Nimelt kohtasime oma kõrberännakul raja ääres einestavat juudi perekonda, kelle pereema tunnistas, et tema õde oli just naasnud turismireisilt imeilusast Tallinnast!
Vaimustav oli kohtumine Galilea-maaga. Tel el-Oreme ehk väikese tammi künka ja Geneetsareti (Galilea) järve vahele jääv Tabgha hotell sai reisirühma peatuspaigaks mitmeks päevaks. Järve põhjapoolne tasandik on üks maailma liigirikkamaid taimede ja puuviljade levialasid. Selle paradiisisarnase maastiku igal ruutkilomeetril on astunud ka Naatsaretis üleskasvanud Jeesuse jalg.
Võib koguni väita, et Geneetsareti järv ja selle kaldal olev Jeesuse uus elukoht Kapernauma linn on Jumalariigi jutluse geograafiliseks keskpunktiks.
Uue päeva esimeseks peatuspaigaks sai Mäejutluse ehk Õndsakskiitmiste mägi. Vähestes kohtades Galileas on mälestus Jeesusest säilinud nii elavana kui vana Kapernauma linna lähedal järve kaldal. See paik on kristliku maailma üks armastatumaid palverännakute sihtpunkte. Selles kohas tabab pika tee läbinud inimest korraga palju tundeid, mida on tabavalt kirjeldanud üks Jumala sulane 13. sajandil: “Ja seal me laulsime evangeeliumi ja jutlustasime, ja siis istusime rohule ja sõime rõõmu ja rõõmupisaratega.” Tänapäeval kõrgub Õndsakskiitmiste mäel 1938. aastal frantsiskaanide poolt ehitatud kirik, mille igale seinale on kirjutatud üks õndsakskiitmine. Ümber kiriku olevas iluaias on hulgaliselt vaikseid varjualuseid kohti, kus üksikud rändurid või terved rühmad võivad vaikselt mõtiskleda. Muljeid kahest reisist on väga palju ja eredaid.
Jumal on Iisraeli tööd Saaremaal õnnistanud. Eesti kristlaste kõige arvukamal Iisraeli-reisil käis mitu kirikuõpetajat, Sina olid ilmselt nende kaasakutsuja. Kas võiksid vahendada veidi nende muljeid.
Vaimulikest olid lisaks mulle kaasas Saarte praost Veiko Vihuri, vikaarõpetaja Mehis Pupart ja vanglaameti peakaplan Igor Miller abikasaga. Veiko Vihuri oli kohe nõus kaasa tulema, kui talle reisi plaanist rääkisin. Küllap see kõneleb enda eest. Tema kavatseb ka Iisraeli tagasi minna väiksema vaimulike rühmaga, et kristlikes pühapaikades pikemalt viibida. Mehis Pupart on tegelikult aastaid olnud Iisraeli sõber ja ta otsustas nüüd koos abikaasaga selle reisi ette võtta. Igor Miller plaanis sõita koos abikaasaga küll Rooma, aga ta võttis minu nõu kuulda ja tuli sedakorda kaasa käima Jeesuse jalajälgedes.
Kõik vaimulikud said reisi ajal pidada palvuseid, mis liitis rühma vaimulikult tervikuks. Kõik olid oma tehtud valikuga rahul.
Miks on Iisrael meile, kristlastele, nii tähtis?
Iisraeliga tegeleb Jumal. Selle rahva kaudu näitab ta oma armu ja toob teiste rahvaste ees nähtavale oma tööd. Iisraelis on elanud, kannatanud, surnud ja üles äratatud meie Issand Jeesus Kristus. Suuresti sellest maast inspireeritult ja sellega seonduvalt on sündinud kristlasele oluline Uus Testament. See on ka Moosese seaduste ja prohvetite kirjade sünnimaa.
Iisrael on omamoodi peegel kõikidele rahvastele ja inimestele.
Mis on edaspidi plaanis? Millal saab teoks Sinu järgmine sõit Iisraeli?
Kuna olen lühikese aja jooksul käinud paar korda Iisraelis, olen oma suurema huvi suutnud rahuldada. Saaremaalt läheb sügisel reisile loodetavasti paar inimest, ja kevadel, kui Jumal lubab, jälle rohkem. Võib-olla olen siis ka ise jälle teel.
Paljud kristlased on haaratud asendusteoloogiast, mille järgi on Jumal juudid hüljanud ja nüüd on kristlased uus Iisrael. Kuidas Sa selgitaksid neid üsnagi keerukaid teoloogilisi suhteid, mis valitsevad juutide ja kristlaste vahel?
Kirik on kindlasti uus Iisrael, kuid see ei tähenda, et Jumal oleks Iisraeli hüljanud. Sellest kõneleb ka püha Paulus: “Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid.” (Rm 10:1). Juudid ja kristlased on teineteisele pigem lähenemas. See võib tunduda naiivsena, kuid loodan, et juudid avastavad kord enda keskel tegutsenud Tarsose Sauluse. Juutide jaoks on Paulus juba need suhted sõnastanud ja kirja pannud.
Uusi rikastavaid kohtumisi Jumala rahva ja Jumala maaga!

admin Intervjuud

Saaremaal toimus suur Iisraeli õhtu

august 1st, 2005

Irina Stelmach

6. juuni õhtul toimus Saaremaa pealinnas Kuressaares Laurentiuse kirikus Iisraeli toetamise õhtu. Saaremaa suurimasse luteri kirikusse oli kogunenud rohkelt osavõtjaid. Õhtu kestis kaks tundi ja sellest võtsid osa ka Iisraeli sõbrad Siioni kirikust ja vabakogudustest.
Armastagem ja toetagem Iisraeli
Iisraeli õhtu kandis üle ka kohalik raadio ja Pereraadio. Üritusest võttis osa ka Pereraadio direktor Valter Rooso.
Sissejuhatava sõna Iisraeli toetamiseks ütles Laurentiuse kiriku õpetaja Anti Toplaan. Pereraadio peatoimetaja Lea Lääts esitas Iisraeli laule.
Iisraeli osast maailma ajaloos rääkisid rahvusvahelise mainega teoloogid ja mitme raamatu autorid Paul ja Nuala O`Higgins. Nad olid Eestis Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti osakonna ja Oleviste kiriku pastori Ülo Niinemäe kutsel. Viimane saatis neid ka teistel samalaadsetel üritustel mitmel pool Eestis.
Ettekandjad mõistsid hukka kirikus levinud õpetuse asendusteoloogiast, nagu oleks Jumal valinud uue lepingu osalisteks kristlased ja tühistanud sellega lepingu Iisraeliga. Külalised kutsusid kristlasi veel tihedamalt koonduma Iisraeli ümber ja teda toetama.
Jumal viib täide oma tõotused
""Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, ja panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad end kõik suguvõsad maa peal." (1Ms12:3) See Iisraeli Jumala tõotus oma rahvale peab saama iga tõelise kristlase tegevusjuhiseks," ütles Paul O`Higgins. Ta konstateeris, et sajandeid kestnud kristlik antisemitism määrab ka täna Lääne suhtumise Iisraeli. Antisemitism, mis tänapäeval kannab antisionismi kuube, selgitab tema sõnul Lääne koostööd islamiga.
Puudutades Iisraeli juhtkonna kavatsusi juudiasunduste likvideerimiseks Juudamaal, Samaarias ja Gazas, ütles Nuala O`Higgins: "Meie asi ei ole kritiseerida Iisraeli valitsust, sest usume, et kuidas nad ka ei tegutseks, Jumal viib niikuinii täide oma tõotused Iisraeli rahva ja maa kohta."
Õhtu lõppes ühise palvega Iisraeli pärast. Nagu ütles Anti Toplaan, oli see üritus rea Iisraeli õhtute jätkuks. Oktoobrist alates on toimunud Laurentiuse kirikus üksteist õhtut Iisraeli toetuseks. Need on üle kantud ka kristlikus Pereraadios, mida on kuulda Saaremaa, Hiiumaal, Läänemaal, aga ka Tallinnas. Nende saadete autor oli Anti Toplaan, kes läinud sügisel külastas Iisraeli esimest korda, viibides lehtmajade pühadel, kus kristlased kogu maailmast näitasid oma armastust ja toetust Iisraeli rahva vastu. Teist korda külastas õpetaja Anti Toplaan Iisraeli selle aasta märtsikuus. Neist külaskäikudest Iisraeli-teemalistes saadetes räägitigi.
Iisraeli õhtu lõppedes kutsus Anti Toplaan kristlasi aktiivsemalt Iisraeli külastama.

admin Teoloogia

JRKS Eesti Osakonna aastakoosolek

august 1st, 2005

Pille Võsu

30. aprillil toimus Eesti Rahvusraamatukogu suures saalis JRKS Eesti Osakonna aastakoosolek. Heebreakeelseid laule esitasid Mikko ja Anni-Kaisa Karola Soomest. Kuulajad olid vaimustatud 13aastase Anni-Kaisa viiulisoolodest; aplaus ei tahtnud kuidagi lõppeda. Vaimuliku tervituse tõi ja JRKS Eesti Osakonna alguslugu meenutas endine Soome parlamendiliige Ulla Järvilehto.
Peale lühikest vaheaega algas liikmete aastakoosolek. Päevakorras oli uue juhatuse valimine, töölõikude ja finantsaruanne.
Peeter Võsu esitas oma ettekandes ülevaate möödunud aasta tegemistest.
Sõna võtsid veel Kristine Jõe, kellelt kuulsime heebrea keele kursusest nüüd ja tulevikus. Tõnu Tali rääkis esmaspäevastest palveõhtutest ja palvekuulmistest. Ene Teras esitas aasta finantsaruande.
Kurb oli tõdeda, et päris mitmed olid unustanud oma liikmemaksu tasuda. Loodame, et edaspidi võime rohkem Jumalat tänada ka meie rahaliste sissetulekute eest.
Valiti uus juhatus: Riina Aasa, Kristine Jõe, Peeter Kangur, Ülo Niinemägi, Heiki Põldaru, Tõnu Tali ja Peeter Võsu.
Esimeheks valiti tagasi Peeter Võsu ja aseesimehena jätkab Ülo Niinemägi.

admin JRKS

Rehapäev Kloogal

august 1st, 2005

Pille Võsu

30. aprilli hommikul kell 9 oli Balti jaama bussiparklasse kogunenud suur hulk inimesi, kaasas rehad, luuad, ämbrid ja lilletaimed.
Kohaletulnute hulgas oli eelmisel aastal käinuid ja ka neid, kes tulid esimest korda, olles kuulnud raadiost reklaami.
Inimesi oli erinevatest konfessioonidest ja vanuses. Kõiki ühendas soov osutada austust ja lugupidamist 60 aastat tagasi Klooga surmalaagris süütult hukatud juutide mälestusele.
JRKS Eesti Osakond on juba aastaid käinud kevaditi pärast lume sulamist Klooga holokausti mälestusmärgi ümbrust korrastamas ja sinna lilli istutamas. Meiega olid ühinenud ka Soome sõbrad Ahti Mäkela, Kari Saario, JRKS Soome Osakonna juhataja Ulla Järvilehto ning Mikko ja Anni-Kaisa Karola. Meenutasime talvist holokaustipäeva ja süütasime küünlad hukatute mälestuseks. Vaimuliku sõnumi ütles Ülo Niinemägi ja tervituse tõi Ulla Järvilehto, keda tõlkis Peeter Võsu.
Koosviibimise lõpul maitsti koos tassi kuuma kohvi, teed, salatit ja kooki.
Tagasiteel oli kõigil tänulik meel, et Taevaisa oli ilusa päeva kinkinud ja oma kohalolekuga meid õnnistanud.

admin JRKS

Knesset korraldas Jeruusalemma Rahvusvahelisele Kristlikule Suursaatkonnale vastuvõtu

august 1st, 2005

Peeter Võsu

18. mail korraldas Iisraeli parlamendi lobigrupp "Christian Allies´ Caucus" vastuvõtu Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna (JRKS) rahvusvahelisele juhtkonnale, kes oli kogunenud Jeruusalemma 25. aastapäeva konverentsile. Viiekümnest riigist kokkutulnud organisatsioonijuhid kohtusid Knesseti konverentsisaalis 8 parlamendiliikme ja "Christian Allies´ Caucus" direktor Josh Reinsteiniga.
Dialoog kristlastega
Josh Reinstein, Christian Allies’ Caucus direktor ütles, et rühmas on 13 parlamendiliiget 8 parteist, mis moodustab Knesseti 120 liikmest üle 10%. Direktor iseloomustas rühma töise ja hõivatuna, mitte sarnaselt paljude teiste parlamendirühmadega, mis vahel harva midagi teevad.
Parlamendi kristliku töögrupi president Yuri Shtern andis Kristliku Suursaatkonna peadirektor Malcolm Heddingile üle Knesseti medali, mille tavaliselt saavad vaid riigijuhid. Kristliku Suursaatkonna rahvuslikele juhtidele andis ta tänukirjad.
Dr Yuri Shtern, Knesseti Liige (MK) ütles intervjuus pärast pidulikku vastuvõttu: "Christian Allies´ Caucus” esindab poolt Knesseti parteidest vasakult paremale ja sekulaarsetest liikmetest religioosseteni. Meie parlamendi juutidest liikmed, kes on pühendunud Iisraeli suhete arendamisele ja dialoogile kristlastega, suhtlevad kristlike poliitikute ja avaliku elu tegelastega kõikjal maailmas. Ootame, et meie kristlastest sõbrad, toetudes oma usule, tunnustavad juutide erilisi õigusi Pühale Maale ja pühale linnale, Jeruusalemmale. Üheskoos me ainult ei kindlusta juudiriigi tulevikku, millega täituvad Piibli prohveteeringud, vaid seisame ka koos, et kaitsta oma ühiseid väärtusi, usku ja oma ühiskonda kõigi uute ohtude vastu, mis tulenevad islamistlikust terrorismist, sisemiste rahutuste tekitamisest ja usu puudumisest." (Yuri Shtern, 18.05.2005 Knessetis).
Miljonite kristlaste toetus
Erinevatesse parteidesse kuuluvad parlamendiliikmed avaldasid Jeruusalemma Rahvusvahelisele Kristlikule Suursaatkonnale tunnustust 25 aasta jooksul tehtud töö eest. Nad tõdesid, et Kristlik Suursaatkond on nende aastate jooksul olnud kõige aktiivsemaks toetajaks Iisraeli riigile, kes on aastast aastasse toonud Iisraeli tuhandeid palverändureid ja kogunud miljonite inimeste toetust Iisraelile rohkem kui sajas riigis üle maailma. Eestit esindas Knesseti vastuvõtul Peeter Võsu koos abikaasa Pillega.
Kristliku Suursaatkonna esindajad külastasid ka holokausti memoriaalansamblit Yad Vashem, mis tänavu märtsis taasavati selleks ehitatud uutes ruumides.
Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna 25. aastapäeva konverentsil viibis ka Euroopa Kristliku Iisraeli Toetuskoalitsiooni tegevdirektor Rijk van Dam Hollandist, kes rääkis Iisraeli suhetest Euroopa Liiduga. Pisut üle aasta vanune koalitsioon ühendab Euroopa Iisraeli toetavaid organisatsioone, kelle hulgas on ka JRKS. Tegevdirektoriks on Rijk van Dam, endine Euroopa Parlamendi Liige, kes toetudes oma pikaajalisele töökogemusele Euroopa institutsioonides, teeb täna seal tõhusat lobitööd Iisraeli heaks. Hr van Dam rääkis selle organisatsiooni tehtud töödest ja võimalustest tulevikus ning viitas ohtudele seoses Euroopa Liidu toetuse senisele kontrollimatule kasutamisele ja kuritarvitamisele Palestiina Omavalitsuste poolt.
Olukord on väga pingeline
JRKS korraldas "Jerusalem Regent" hotellis vastuvõtu Iisraeli külalistele, kelle hulgas oli parlamendi liikmeid, Jeruusalemma linna esindajaid, Yad Vashemi juhtkonna esindajaid ja mitmeid Iisraeli ühiskonnas tuntud inimesi.
Seoses asunduste loovutamisega Palestiina omavalitsustele oli kõikjal märgata, et praegune olukord Iisraelis on väga pingeline. Mitmes kesklinna pargis toimus kogunemisi ja miitinguid, kus riietuses ja plakatitel domineeris oranz värv.
JRKS peadirektor Malcolm Hedding pidi korduvalt vastama ka küsimustele, kummal pool on nende organisatsioon selles küsimuses. Vastus oli alati sama, et JRKS missioon on lohutada ja toetada Iisraeli riiki, mitte dikteerida, kuidas ta käituma peaks. Kuulsin Malcolm Heddingit ütlemas: "Teil on Knessetis 120 liiget, kes on piisavalt arukad, et need küsimused lahendada. Meie ülesanne ei ole teie arenguid määrata."
Konverentsil arutati ka eeloleva lehtmajade püha konverentsi korraldamist. Tänavu on Jeruusalemma oodata rohkem rahvusvahelisi külalisi kui kunagi varem. Selle tõttu soovitati ka kõigil osavõtta soovijail ennast õigeaegselt registreerida. Reisivõimalus on avatud ka kõigile eestlastele.

admin Peatoimetaja veerg