Archive

Archive for november, 2006

Iga juut on oluline

november 1st, 2006

"Rabbi," ütles ta mulle, "Miks peetakse mind mõnedes juudi ringkondades väheväärtuslikuks? Ma olen sündinud juudi emast, aga ma ei pea käsust eriti rangelt kinni. Kas ma olen nüüd vähem väärtuslik juut?"
Nägin ta silmis valu, kui ta kordas valusaid sõnu ja tundsin ise kurbust. Püüdes teda lohutada ütlesin: "Püüa unustada, mis nad ütlesid. Sa ei ela seal ja sa ei käi nondes sünagoogides. Õnneks elad sa palju mõistvamas kogukonnas."
"Aga" protestis ta õigustatult, "juudi rahvas on üks tervik ja kui mõned juudid eraldavad end teistest, ei saa ma ju paljalt seepärast rahuneda, et see otseselt mind ei puuduta"
Ta sõnad puudutasid otse asja tuuma ja pidin tunnistama, tal oli õigus.
Me oleme üks rahvas, üks plokk, ja kui üks meist puudub, mõjutab see kogu tervikut. On tõde, et kõik juudid peavad võrdsetel alustel järgima Torah´d. Kuid on samavõrra tõde, et need, kes ei täielikult ei järgi Torah´d- on täieõiguslikud ja võrdsed juudi kogukonna liikmed. Eelkõige on iga juut Jumala armastatud laps. Iga juut on valitud rahva osa, integreeritud tervikusse.
Diamonds – teemandid

Rabbi Menachem M. Schneer­son, Lubavitcher Rebbe, võis seista tundide kaupa ja tervitada juute igast eluvaldkonnast, kes teda vaata­ma tulid. Ta oli elatanud mees ja tal polnud enam noorusele omast jõudu, kui keegi küsis temalt: "Kas sa kunagi ei väsi?"
"Iga juut on kalliskivi," vastas rabi. "Kalliskive kokku lugedes ei väsi."
Rabi vastus tundus esma­pilgul pigem poleemiline kui praktiline. Kas tõesti iga juut on kalliskivi? Aga kuidas jääb kurjategijatega? Kuidas jääb tundetute, ülbete ja ennasttäis juutidega? Kuidas jääb juutidega, kes on täielikus teadmatuses Torah´st? Tõde on, et rabi ütlus ei ole poleemiline, vaid see on fakt.
Jesaja prohveteeris juudi rahvale, "This is the nation I have formed for [the service of] Myself. My praises they shall tell. See on rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud. Nad jutusta­vad minu kiidetavusest. Eesti­keelne tõlge on pisut teise rõhuga – Rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama minu kiidetavusest. (43:21)"
Missugune huvitav väide. Jumal valmistas juudi rahva Enese jaoks, Enese eesmärki­deks. Kuidas me siis teenime Jumala eesmärki? Võiks oletada, et me teenime Jumalat läbi palve, Torah uurimise ja käsu järgimise (mitzvah)
Kuid prohvet ütleb: "Ei! See rahvas teenib mind isegi enne, kui ta laulab mulle kiitust!
Prohvet ei ütle, et Jumal valmistas juudi rahva nii, et see rahvas oleks võimekas laulma Temale kiitust. Ta ütleb, et juudid valmistati Jumala jaoks. Punkt. See, et juudid laulavad Jumalale kiitust, lisandub hiljem.

Seaduslike volituste andmine Kuningale

Ainuüksi ühe juudi olemas­olu, isegi sellise juudi olemasolu, kes ei palveta, ei uuri pühakirja ega järgi käsku, on tunnistus Jumala suurusest. Jumal on esmalt ja ennekõike meie Kunin­gas ja meie oleme esmalt ja ennekõike Ta alamad.
Kuningas ei saa valitseda, kui pole rahvast, keda ta võiks valitseda. Alamate olemasolu on eeldus, et Kuningas saab tõusta troonile. Isegi selline alam, kes ei kuuletu Kuninga seadusele on rahvuse liige ja annab oma panuse, et troon on seaduslik.

Igal rahvusel on oma kõr­gem klass ja tavakodanikud. Monarhia ei ole seadustatud, kui seda aktsepteerib vaid aadel­kond. Kogu rahvuse tunnustus – vaimulike, kõrgklassi ja tavako­da­nike oma- seadustab kunin­gavõimu. Iga kodanik, isegi kurjategija, seadustab Kuninga trooni.
Juutidel on oma kõrgklass ja tavakodanikud. Õiged ja vagad, meie õpetajad ja targad, on kõrgklass. Kuid vagad üksi ei saa seadustada Kuninga valit­sust. Et olla Kuningas, vajab Jumal igat tavalist juuti sama­palju kui Ta vajab vagasid juute. Ta vajab seda, kes käsku ei järgi samapalju kui seda, kes käsku järgib. Üks juut ei ole teisest suurem. Kuninga jaoks on kõik võrdsed.
" See on rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud." Veel enne kui me laulame Temale kiitust, me seadustame Tema valitsust. Seda väelist eesmärki teenime me kõik võrdselt.

Me võime….ja peame

Eeltoodu ei vabasta meid Torah´st ja käskudest. Eeltoodu ei õigusta käsu vähest järgimist osade juutide poolt. See lihtsalt tähendab, et ükski juut ei tohi alahinnata teist, ei päritolu, käsutäitmise ega kuuluvuse pärast, sest me täidame üliolu­list rolli.
Mõned juudid on üles kasvanud koos Torah´ga. Teised kasvasid üles küll koos Torah´ga kuid kahjuks jäid negatiivsete mõjude meelevalda ja pöördu­sid Torah´st eemale. Viimased võivad ehk mõelda, et nad on nüüd lahutatud või võimetud tagasi pöörduma Torah rajale, Jumalale kiituse laulmise rajale.
Loeme prohvetit, kes ütleb: "Nad hakkavad laulma minu kiidetavusest" Iga viimane kui juut on tähtis, iga viimane kui juut on ülioluline ja iga juut võib, peab ja hakkab laulma kiitust Jumalale.
Me oleme õnnelikud, et meile on kingitud eriline seisus. Me oleme õnnelikud, et meile on kingitud juudi hing. Prohvet ütleb ka, et meil on potentsiaal ja kohustus toita oma hinge ja tuua see esile.
Me võime endast esile tuua parima. Veel rohkem me võime aidata teistest esile tuua pari­mat.
Me võime käsku järgivas juudis tuua esile parima, kui õpetame neile kuidas suuren­dada nende armastust ja aus­tust kõikide juutide vastu. Me võime sekulaarsest juudist välja tuua parima, kui näitame neile tõelise Torah judaismi ilu ja soojust.

Perekonnaks kokku liidetud

Seda eesmärki ei saa teos­ta­da lahkmeele ja usaldamatuse õhkkonnas. Me oleme kohusta­tud igale juudile lähenema armastuse ja lugupidamisega. Me peame igat juuti kohtlema austusega, mida Jumala prints väärib. Me peame kalliks pida­ma igat juuti, sest me kõik oleme Jumala lapsed. Me pea­me armastama igat juuti, sest me oleme üks perekond. Me peame austama igat juuti, sest igaühel meist on oluline roll meistri Jumala plaanis.
Lisaks Kuninga valitsuse seadustamisele on iga viimane kui juut elav tunnistus Jumala armastusest juudi rahva vastu ja tunnistus Tema väest, mis dikteerib ajaloo kulgu. Juudi rahva jätkuv eksistents on ajaloo üks suurimatest imedest. See kehtib eriti meie põlvkonna kohta, kes me oleme holo­kaustist väljatulnute pojad ja tütred. Meie päevil ja meie ajal on iga elav ja kõndiv juut tunnis­tus Jumala suurusest ja armas­tusest. Selle tõsiasja tunnista­jaks olemine ei nõua Torah järgimist. Seda tunnistab lihtsalt fakt, et me oleme olemas. Mitte ühelgi juudil pole õigust teise juudiga lõpetada, sest kui lõpe­tame – viskame välja tunnistuse Jumalast.
On tõsi, et Torah volitab patustajate avalikku häbistamist, et neid patust eemale hoida.
Kui juut teab, et ta patt tuuakse avalikkuse ette, ta kahetseb ja pöördub patust. Siiski, tohib Seaduse tõde vaid teatud tingimustel rakendada. Selle kirjutise sisse ei mahu kõik detailid, mida peab arvestama enne karistuse rakendamist. Olulisim on, et esmalt on kohus­tus rääkida patustajaga armas­tuse ja osavõtlikkusega.
Seadus käsib patustajaga rääkida korduvalt ja mitte kaota­da lootust pärast ühte või kahte katset. Seadus käsib kaasa haarata teisi, kellel võiks olla suurem autoriteet patustaja silmis. Kõige rohkem kohustab seadus ettevaatlikult arvesse võtma kõiki asjaolusid enne, kui isiklik fakt avalikustatakse.

admin Sionism

Iisraeli kevadreis 2006

november 1st, 2006

Peeter Võsu

Rühm Eesti palverändureid viibis tänavu kevadel Iisraelis ajal, mil äsja oli selgunud Knes­seti valimistulemused ja toimus ka teise valitsuse, terroristliku Hamasi valitsuse kokkupanek Palestiina omavalitsusalal. Külastades Iisraeli riigi ajaloo ja Piibli – nii Vana kui ka Uue Testamendi ning Jeesuse eluga seotud kohti jäi 28-liikmeline Eesti rühm päevapoliitilistest muljetest eemale.
Vaatamata sellele tundus, et midagi sellist on toimumas, mis pani kogu looduse reageerima. Esimesel reisipäeval nägime erakorralisi loodusjõudusid, mis olid Iisraelis enneolematud. Need sündmused meenutasid Piibli kirjakohta: "… see maa, kuhu te lähete, et seda pärida, on … maa, mille eest hoolitseb Issand, su Jumal, millel alaliselt, aasta algusest aasta lõpuni, viibivad Issanda, su Jumala silmad" (5.Mo.11:11-12).
Esimene bussireis toimus tavapäraselt Ben Gurioni lennu­jaamast Surnumere äärsesse kõrbe. Surnumere ääres sajab vihma vaid mõned millimeetrid igal aastal. Keskmiselt on aastas 4 vihmast päeva. Qumranis on nii kuiv, et 2000 aastat tagasi Esseenide sekti poolt peidetud Piibli (Vana Testamendi) käsi­kirjad säilisid seal tervetena, kuna looduslik kliima lasi neil säilida. Kui need käsikirjad viidi Iisraeli Muuseumi, hakkasid need mõne aasta pärast tuhmu­ma, misjärel loodi muuseumis kunstlikult sama kuiv kliima.
Kui me 2. aprilli varahom­mikul laskusime Jeruusalem­mast Surnumere suunas, oli raske oma silmi uskuda. Hoo­vihm sadas nii tihedalt, et kohati oli kõrbetee muutunud poole meetri sügavuseks kärestiku­liseks jõeks. Veelgi enneole­matum pilt avanes Qumrani koobaste juurde minnes. Kuivade kõrbemägede vaheline kuru oli muutunud sügavaks kärestikuliseks koseks, mis tuli vahutades ja mitmekümne meetriseid veeauru sambaid üles õhku paisates voolas alla Surnumere suunas, mööda kirjarulle aastatuhandeid varja­nud koopast. Mitmed inimesed seisid ja vaatasid hämmastunult seda vaatepilti. Minu kõrval seisev vanem härra kommen­teeris: "Olen 30 aastat töötanud giidina ja rühmi siia toonud, kuid vett näen siin esimest korda."
Tavaliselt lõpeb vihma hoo­aeg Iisraelis veebruaris ja väga harva on veel mingi võimalus vihma saada märtsi alguses, seda ka niiskemates Iisraeli osades. Sellele järgneb 8 kuud täielikku põuda, kuni esimeste vihmadeni novembri alguses.
Pärast uskumatut vaatepilti otsustasime bussi minna ja edasi sõita. Siis selgus, et edasi sõita ei saa, kuna vesi oli ainsa, Surnumere kaldaäärse tee purustanud. Seejärel tegin bussijuhile ettepaneku tagasi Jeruusalemma sõita, kuid sel­gus, et olime lõksus, ka tagasi­tee oli katki. Ootasime mitu tundi enne, kui tagasitee avati. Valisime selle, kuna ei olnud selge, kas tee lõuna suunas (kus oli ka meie hotell selleks ööks) üldse õhtukski korda saab.
Sõites purunenud teeosal avanes kohutav vaatepilt. Tulva­vesi oli kandnud asfaldile tohu­tuid kruusakamakaid. Umbes poole tee ulatuses oli asfalt ära uhutud. Kuna ootasime, kuni autosid lasti ükshaaval läbi, saime purunenud teed vaadelda ka lähemalt. Vesi oli mitme meetri laiuselt ja kümnete meetrite pikkuselt teetammi asfaldi alt ära viinud. Metallist teepiire oli kortsu keeratud ja eemale paisatud. Mitmed võim­sad tee-ehitus masinad olid juba kohapeal, et kriisikolle võima­likult kiiresti likvideerida. Surn­umere äärne tee on ka ainus põhja-lõuna suunaline tee piirkonnas. Oma hotellini jõud­mi­seks pidime tegema umbes 200 kilomeetrise ringi läbi Jeruusalemma ja Beer Sheba.
Uudistest kuulsime, et üle­järg­misel päeval, kui isegi olime juba Galileas, oli seal lähedal sadanud golfipalli suuruseid raheteri, mis olid tekitanud märkimisväärseid purustusi.
Elame paljude Piibli ettekuu­lu­tuste täitumise ajastul. 14. mail 1948. aastal taastas Iisrael pärast juutide ligi 2000 aastast eksiilis viibimist oma riigi. Juunis 1967 taastas juudi­riik "Kuue-päeva-sõjas!" suveräniteedi Jeruusalemma üle, lisakis oma põliste alade, Samaaria ja Judea oma valdusse võtmisele Jordaanialt.
Olen mitmetelt juutidelt küsi­nud, miks nad jätsid "hävi­tuse koletised" (mosheed) oma ainsasse pühapaika, Templi mäele. 1967. aastal, pärast Jeruusalemma vallutamist Jordaanialt enesekaitse sõjas, oleks igaüks pidanud juutide poolt loogiliseks sammuks Templi mäe ülevõtmist ja oma Templi taastamist. Keegi ei ole osanud selle kohta loogilist selgitust anda. Mulle tundub, et Jumala aeg nendeks asjadeks ei olnud veel tulnud. Piibel räägib meile juutide täielikust valitsu­sest Jeruusalemma üle seoses Kristuse (Messia) tulekuga ja valitsuse ülevõtmisega. Võima­lik, et Jumal on pikendanud "paganate" armuaega ja see­tõttu peavad juudid veel ootama.
Pärast korduvaid Iisraeli reise, jälgides kui detailselt täituvad Piibli prohvetite ette­kuu­lu­tused mitmetes aspektides aasta-aastalt, tundub iisraeli-vaenulikkus mitmete kristlaste poolt mõistetamatuna. Kuulates tegev-vaimuliku intervjuud Eesti Kristlikule Televisioonile, kes viibis Iisraelis väikse rühmaga varakevadel, tundus, et vist on võimalik käia läbi Iisraeli ka kinniste silmadega. Tundub, et suurte rahvusvaheliste meedia­agentuuride destruktiivne iisraelivaenulik sõnum on olnud nii edukas, et on eksitanud isegi mitmeid vaimulikke. Tema jutust jäi kõlama kaks sõnumit: "Müüri ehitamine ümber omavalitsus­alade ei ole vastuseks problee­midele ja vaesed araabia kristla­sed, kellel on ka juutidega raske."
Tõenäoliselt on võimalik lugeda läbi kogu Piibli, ilma märkamata, et Jumal ei valinud mingit abstraktset inimeste kogu, vaid konkreetse Iisraeli rahva, et selle rahva kaudu oma tahet kogu maailmale demonst­reerida, ning tuua maailmale Messias.

Probleemi sisuks ei olegi müüri ehitamine või ehitamata jätmine. Maailmas on jõudusid, kes on asunud otsustavasse võitlusse Jumala tahte ja tema Sõnas aastatuhandeid ette kuulutatud Iisraeli riigi taastamise vastu. Sisuliselt on küsimus selles, kas Jumal suudab oma tahte teostada või suudab keegi ülivõimsa inimeste arvulise ülekaaluga seda takistada. Kristlastelt ei küsi Jumal kord igavikus, kui palju nad teoloogiat on õppinud, vaid kumma poole on nad valinud – kas Jumala ja tema tahte või läinud üle langenud ingli, kurju­se kehastuse poole, kes on kõigi vahenditega asunud Jumala tahte vastu võitlema. Läbi aastatuhandete on Jumal sama rahva näite varal tõestanud, et tema on Jumal ja need, kes arvavad, et nad suudavad Jumala troonilt tõugata, kahjus­tavad ainult iseennast. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas juudid käituvad alati õigesti või teevad vigu. Küsimus Lähis-Idas on selles, kas Jumal on Jumal või ei ole.
Turvatara ei ole lõplik lahen­dus terrorismi lõpetamiseks nagu ka vanglamüür ei lahenda kuritegevuse probleemi ühis­konnas. Ometi peame me mõrvarid vanglamüüride taha lukustama, et seaduskuulekaid inimesi kaitsta. Samuti tuleb Iisraelil oma kodanikke kaitsta enesetapu terroristide eest. Statistika näitab, et turvatara on osutunud kõige tõhusamaks vahendiks nende vastu. Õnnes­tu­nud enesetapu rünnakute arv on piirkondades, kus turvatara on juba ette ehitatud, vähene­nud 3-4 korda. Kahju küll, kui mõne liikumisvabadus saab sellega piiratud, kuid selles tuleks süüdistada terroriste, mitte nende vastu võitlejaid.
Iisraeli valitsus on usaldanud Palestiina omavalitsust, andes nende kätte umbes 50 000 käsirelva, et nad ise peaksid araabia kogukonna keskel korda. Kui nad on vastutuse võtnud, aga ei suuda rünnakuid ära hoida, tuleb neil ka taga­järgede eest vastutada. Nädala jooksul, kui olin aprilli alguses Eesti rühmaga Iisraelis, lasti Gaza´st 50 Kassam raketti Iisraeli alade pihta. Raketi laskmine ei saa toimuda märka­matult. Versioon, nagu saaks paari meetriste rakettide välja­lask­mine toimuda kohalikule omavalitsusele märkamatult, ei saa olla tõsi. Umbes paari­kümmend kilomeetrit lendav relv tekitab laskmisel tohutu plahvatuse.
Piibel õpetab, et inimese valikule järgneb paratamatult tagajärg. Mitmed liberaalteo­loogia koolkonnad on hakanud väitma, et see põhimõte ei ole piisavalt humaanne. Aga see on Jumala printsiip. Kahjuks kanna­ta­vad ka need araablased, kes ei ole otseselt süüdi, aga siiski, kes valisid ülekaaluka häälte­enamusega terroristliku organi­sat­siooni oma uue, loodava riigi esindajateks.
Soovitan eriti usklikele, kellel on võimalus külastada Püha Maad, mitte olla kergeusklikud. Head väitlejad suudavad teie tähelepanu märkamatult prob­leemi tuumast eemale juhtida ja hakata detailide üle vaidlema, kellel on Lähis-Ida konfliktis rohkem õigusi ja kes on teinud rohkem vigu. Vaadake suurt pilti – millise järjekindlusega on Jumal oma sõnad teoks teinud, säilitades juudi rahvuse 2000 aastat laiali pillutatuna kõigi rahvaste hulgas ja tuues nad tagasi omale maale. Valige õige pool! Valige Jumal!

admin JRKS

Jeruusalemma päev

november 1st, 2006

Jeruusalemma päev 25. mail tähistas Iisraeli võitu 1967. aasta Kuue-päeva-sõjas, mille käigus juudiriik saavutas esimest korda ligi kahe aastatuhande järel kontrolli Jeruusalemma üle. Jeruusalem on juutide vaimseks keskuseks ja sümboliks. Läbi aastatuhandete on juudi rahvas palvetanud Jeruusalemma suu­nas ja lahkudes hüvasti jättes kasutanud sageli väljendit: "Järgmisel aastal Jeruusalem­mas!", teadmata, millal see aeg saabub. Piibel käsib meid paluda rahu eest Jeruusalemmas (Psalm 122). Umbes 3000 aastat tagasi kuningas Saalomoni ehitatud tempel Jeruusalemmas on olnud läbi aastatuhandete juudi rahvale ainsaks pühaks paigaks.
Tänaseks on pealinn Jeruu­salem oma 719500 elanikuga suurimaks linnaks Iisraelis. Jeruusalemma elanikest 65% on juudid, 32% muslimid ja 2% kristlased. (Guysen Israel News). Linna elanikest 35% on alla 15 aasta vanused, mille tõttu võib seda nimetada vaatamata 3000 aastasele ajaloole ka nooreks linnaks.
Jeruusalemmast on saanud lahendamatu probleem juutide ja araablaste vahel. Kõik Iisraeli valitsused on selle kuulutanud oma rahva igaveseks ja jaga­ma­tuks pealinnaks. Araabia Liiga riigid ähvardasid 1980. aastal kõiki riike, kes tunnus­tavad Jeruusalemma Iisraeli pealinnana oma suursaatkonna sinna jätmise (või viimisega), nafta boikoti kuulutamisega. Kogu läänemaailm allus araab­laste diktaadile. Pärast Arafati kokkulepet Barakiga 1993. aastal olid juudid ja araablased mitu korda väga lähedal Iisraeli jagamisele. Eriarvamuseks jäi alati Jeruusalemma staatus. Enne juutide oma riigi taasta­mist ei pretendeerinud ükski rahvas kahe aastatuhande jooksul Jeruusalemmale, kui pealinnale. Paik oli vähe asus­tatud ja tähtsusetu.
Praegune Iisraeli valitsus on detailselt välja töötanud maa jagamise juutide ja araablaste vahel. Otsus puudub Jeruusa­lemma staatuse suhtes. Ka USA pakutud "Teekaart" vältis Jeruu­sa­lemma nimetamist, jättes selle, kui vähe olulise tekstist hoopis välja. Tegelikult on Jeruusalem paigaks, mille üle kokkuleppe saavutamine tundub olevat vähe tõenäoline.
Jumal on valinud Jeruusa­lem­ma oma valitsuse ja tahte sümboliks. Ilmutuse raamat kirjeldab meile uut Jeruusa­lemma, kui "Taevast linna" pärast Jumala lõplikku võitu patu ja kurjuse üle. (Ilmutuse 21). Kui kuningas Saalomon oli valmistanud ja pühitsenud Jeruusalemma Templi, sai ta Jumalalt öösel unes sõnumi: "Ma olen kuulnud su palvet ja valinud selle paiga enesele ohvrikojaks. Vaata, kui ma sulen taeva, nõnda et vihma ei saja, ja vaata, kui ma käsin rohutirtse maa paljaks süüa, või kui ma läkitan oma rahva kallale katku, ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöördu­vad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa. Nüüd on mu silmad lahti ja mu kõrvad panevad tähele palvetamist selles paigas. Nüüd olen ma valinud ja pühit­senud selle koja, et minu nimi oleks seal igavesti. Mu silmad ja mu süda on seal iga päev." (2. Aja 7:12-16).
Kui Iisrael sai 1967. aastal üle kahe aastatuhande kontrolli Jeruusalemma üle, toimus see sõjas, mis kestis kuus päeva, ja mis oli kõige suuremaks võiduks juudi rahvale pärast sajandite pikkust pagulust. Usun, et sõjapäevade arv oli sümboolne, nagu ka Jeruusalem on mitte ainult füüsiliseks paigaks, vaid sümboliks. See sümboliseerib meile Jumala tahte täitumist. Kui Jeesus kuulutas oma järgija­tele ette Jeruusalemma hävin­gut, lisas ta: "Ja Jeruusalem jääb paganate tallata, kuni paganate ajad saavad täis." (Luuka 21:24).
Viies täna­se situatsiooni kokku Jeesuse ettekuulutuse­ga või­me teha kaks järeldust. Esiteks seda, et vaatamata kõigi rahvaste püüd­lusele Jeruusa­lemma jagada, jääb Jumala sõna peale ning seda ei jagata. See on tões­tuseks Jumala autoriteedist ja jõust oma sõna pidada. Teiseks näitab see olukord, et paganate ajad on täis saamas. See tähendab, et eriline ajastu, antud kogu maailma rahvastele Jumalaga suhte otsimiseks, on lõppemas. Apostel Paulus kirjutas Room­lastele, et Jumal on Iisraeli rahva südamed ajutiselt paadu­tanud: "Jumal on andnud neile tuimuse vaimu" (Rm. 11:8). Kuid Paulus jätkab samas peatükis: "Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paga­nate täiskogu on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael." (Rm. 11:25-26).
Nii Jeesuse sõnum Luuka 21. peatükis kui ka Pauluse sõnum Rooma kirjas väidavad, et Jumal on võtnud juutidelt Jeruusalemma ja varjanud nende eest tõe Kristuse kohta selleks, et anda võimalus teiste­le rahvastele. Selgelt on viidatud ka ajale, mil "paganate aeg lõpeb" ja Jeruusalem saab taas juutide omandiks. 1967. aastal sai Iisraeli riik Jeruusalemma esimest korda pärast neid sõnumeid oma valdusse. Kui tänapäeval on siiski kristlasi, kes kahtlevad nii Pauluse kui ka Jeesuse sõnades, siis võiks nad oma silmad avada ja märgata, et need ettekuulutused on juba täitunud.
Prohvet Sakaria raamat Piiblis kuulutab ette Messia tulekut Jeruusalemma. "Ma kogun kõik paganad sõdima Jeruusalemma vastu; linn vallutatakse, kojad rüüstatakse, naised vägistatakse ja pool linna läheb vangi; aga ülejäänud rahvast ei hävitata linnast. Siis läheb Issand välja ja sõdib nende paganate vastu nagu oma võitluspäeval, lahingu­päeval. Sel päeval seisavad ta jalad Õlimäel, mis on Jeruusa­lemma ees ida pool; ja Õlimägi lõhkeb keskelt pooleks, idast läände väga suureks oruks, sest pool mäge vajub põhja poole ja teine pool lõuna poole. … Ja sel päeval voolavad Jeruusa­lemmast välja elavad veed: neist pooled Idamere poole ja pooled Läänemere poole; see sünnib suvel ja talvel. Ja Issand on kuningaks kogu maale. (Sakaria 14:2-9).

admin Ajalugu

Juutide tarkusesõnad…

november 1st, 2006

Sinu palve olgu kui andestuse palumine Jumala ees, õnnistatud olgu Tema!

Kui kaks istuvad koos ja nende vahel ei ole Toora sõnu – see on kui pilkajate paik.
Aga kui kaks istuvad koos ja nende vahel on Toora sõnad, siis on Shekina (Jumala Vaimu lähedalolu) nende juures.

Selline on Toora tee: söö leiba soolaga, joo vett mõõdu järele, maga maa peal, ela kibedat elu ja näe vaeva Tooraga.

Kui sa seda teed, siis oled sa õnnis ja hea. Õnnis oled sa selles maailmas ja hea on sul tulevases maailmas.

admin Kultuur

Kadima võitis valimised

november 1st, 2006

Peeter Võsu

Iisraeli Knesseti (parla­mendi) 17. koosseisu valimistel, 28. märtsil 2006, osales 31 erakonda. Parlamenti pääses 12 erakonda või erakondade liitu. Valimisaktiivsus oli madal, ainult 63.2%. Võitjaks osutus oodatult Kadima 29 kohaga 120 kohalises Knessetis.
Kadima võit osutus ooda­tust väiksemaks. Kui peaminis­ter Ariel Sharon möödunud aasta novembris Likud´ist lahkus ja Kadima asutas, oli selle toetuseks arvamus­küsit­luste järgi umbes 1/3 rahvast, ehk siis umbes 40 kohta Knes­se­tis. Pärast Sharoni haiges­tumist ja alates 4. jaanuarist koomasse jäämist juhib Kadi­ma´t Ehud Olmert, kes on varem olnud ametis nii Jeruusalemma linnapeana kui ka mitmete ministrite kohtadel.
Valimised võitnud Kadima praeguse liidri, Ehud Olmert´i seisukohaks on, et Iisrael peab loovutama Judea ja Samaaria alad Palestiina araablastele, tuues enne seda väikesed, juba rajatud juutide asundused sealt välja. Olmerti juhitud Kadima ei ole nõus loovutama Jeruu­salemma. Selle seisukoha kindlustamiseks on Ehud Olmert andnud korralduse ehitada Jeruusalemma idapool­sed äärelinna alad täis juudi­asun­dusi. Kuna Palestiina araablas­test lepingupartner Fatah kaotas valimised Hamas´ile, kes ei tunnusta Iisraeli olemasolu, ei ole Iisraelil maade jagamise asjus enam kellegagi läbi rääki­da. Selle tõttu on Ehud Olmert otsusta­nud piirid ühepoolselt paika panna.
Kadima probleemiks on ooda­tust palju madalam valimis­võit. Vaatamata peakõrgusele ülekaalule teiste erakondade ees ei võimalda 29 kohta 120 kohalises parlamendis ühepool­seid otsuseid vastu võtta.
Praeguse seisuga on Kadi­ma koalitsioonipartneriteks Tööerakond, Shas (religioosne erakond) ja Gil (pensionäride erakond). Teatud tingimustel on koostööks valmis ka teine religioosne erakond United Tora Judaism, mis ametlikult koalit­siooniga ei liitund ning valit­suses ei osale.
Vaatamata toimivale koalit­sioonile ja piisavale hulgale toetusele Knessetis, võivad Kadima koalitsioonipartnerid igal hetkel loobuda Iisraeli ühe­poolsest maade loovutamisest. See kehtib eriti religioossete erakondade: Shas ja United Tora Judaism kohta, kelle otsu­sed sõltuvad paljuski vaimulike seisukohtadest.
Sama kehtib ka pensionä­ride erakonna Gil kohta. Pesionäride erakonna liidriks on Rafi Eitan, kunagine Moshad´i kõrge ohvitser, kes oli üheks Eichmanni kohtu ette toojaks, mis oli holocausti ohvritele suureks võiduks. Seda erakonda peetakse rahvuslikult meeles­tatuks, mis ei tarvitse ühilduda Olmerti praegu pragmaatilise­matena tunduvate seisukohta­dega maade loovutamise osas.
Seoses praeguste pingetega Gazas on juudiasunduste loovu­tamine ajutiselt peatatud ja kõik erakonnad on ühel meelel, et valitsuse tegevust tuleb terro­rismivastases võitluses toetada. Ainult osa araablastest poliiti­kuid võivad selle vastu olla, kuid nende hulk on marginaalne.

admin Poliitika