Archive

Archive for detsember, 2006

Shana Tova U´Metukah – Headja Magusat Aastat kõigile!

detsember 1st, 2006

Selline on Iisraeli uusaastatervitus.

ROSH HASHANAH – UUS AASTA

Tänavu algas uus, 5767. aasta 22. septembri õhtul.

Rosh Hashanah on tõlkes pea aasta. Eesti keeles tähendab see siiski aastapead. Sel päeval loodi Aadam – Esimene inimene. 2006.a. saabus juudi kalendri järgi aasta 5767. see tähendab, et Aadam loodi 5767 aastat tagasi. Kuna juutidel on kuu kalender siis juudi uus aasta on liikuv püha. 2006 aastal oli Rosh Hashanah 22-23. septembril. Pärimuse järgi on taevas suur raamat, kus on kirjas kõigi inimeste nimed. Jumal märgib kõigi nimede taha sellel päeval, mis teda eeloleval aastal ootab.

Juudi traditsiooni järgi tähistatakse Rosh Hashanah festivaliga iga-aastast Jumala kroonimist Maailma Kuningaks, milles juudi rahvas taaspühendub kuninga ustavate teenrite rolli (Gedalyahu ja Traiman, Arutz 7, 22.09.2006).

Õnnitledes teineteist ütlevad juudid: Head ja magusat uut aastat. Olgu teil kirja pandud ainult hea. Sünagoogides puhutakse sel päeval shofaari, mis on kõver jäärasarv.

Selle tugevad helid kutsuvad kuulajaid võitlema kõige kurja vastu. Kodusel pidusöögil pakutakse õunu ja mett, et tuleks hea ja magus aasta.

YOM KIPPUR – SUUR LEPITUSPÄEV

Tänavu algab Yom Kippur 1. oktoobri õhtul ja kestab 2. oktoobri õhtuni

Suur lepituspäev on andeksandmise päev. See on kahetsuse ja meeleparanduse päev igaühele, nii üksikisikule kui ühiskonnale. Samas on see Iisraeli andekspalumise- ja andeksandmise kõrghetk. Sellepärast peab igaüks suurel lepituspäeval meelt parandama ja oma patud üle tunnistama. (Rambam)

Suur lepituspäev on Iisraeli rahva kõige suurem püha nädalase sabatiaja kõrval. Eri maades ja kultuurides on juudid pühi veetnud väga erinevalt, isegi ühiseid jooni on väga raske leida. Jumalateenistus sünagoogis on väga pidulik. Kõige tähtsam palve on "Kol nidre" (kõik tõotused) millega tühistatakse kõik mõtlematult või teadmatult antud lubadused. Kuna lepituspäev on paastupäev, siis suure lepituspäeva eelõhtul on kombeks palju süüa

SUKKOT – LEHTMAJADEPÜHA

Tänavu algab Sukkot 6. oktoobri õhtul ja kestab 13. oktoobri õhtuni

"Elage lehtmajades seitse päeva, kõik Iisraelis sündinud elag lehtmajades, et teie tulevased põlved teaksid, kuidas ma Iisraeli lapsed lasksin elada lehtmajades, kui ma tõin nad ära Egiptuse maalt. Mina olen Jehoova, teie Jumal!" ( 3Mo 23:42,43)

Sukkot, lehtmajade püha on kolmas palverännaku pühadest pärast Paasapüha ja nädalatepüha. Toora annab käsu meile elada lehtmajades seitse päeva, et mäletada, kuidas iisraellased elasid nendes neljakümne kõrbe rännakuaasta jooksul pärast Egiptusest väljarändamist ( 3Mo 23:33-44, 5Mo16:13-15)

Nädalapikkune Sukkot algas viis päeva pärast Yom Kippurit "Lepituspäeva, näidates sellega, et rõõm järgneb koheselt pärast meeleparandust. Kolmel korral on rõhutatud Tooras, et Sukkot on aeg rõõmutsemist: "Olge seitse päeva rõõmsad, Jehoova, oma Jumala ees!" ( 3Mo 23:40) "Ole rõõmus sel oma pühal" ( 5Mo 16:14), "Seepärast ole rõõmus" (5Mo16:15)

Sukkoti ajal tulid palverändurid üle kogu Iisraeli Jeruusalemm Templisse kokku, et tuua tänuohvreid. See oli eeltähenduseks Messia ajale, kus kõik rahvad tulevad Jeruusalemma, et tähistada Sukkotit (Sak 14:16).

Vastavalt Halachale ( juudi seadus), peavad lehtmajad asetsema avatud taeva all ja katus peab olema kaetud lehtedega nii palju, et oleks võimalik näha tähti taevas. Juudi traditsiooni kohaselt tervitatakse Sukkoti seitsme päeva jooksul iga päev ühte külalist: Aabrahami, Iisakit, Jaakobit, Joosepit, Moosest, Aaronit ja Taavetit. Kuna igaüks neist on kogenud ja teab rändamise tähendust.

Lehtmaja on rõõmsapäraselt kaunistatud puuviljadega, mis näitab õnnistust. Seal hulgas peab kindlasti olema neli taime: Lulav (palm), hadass (mürt), arava (paju) ja etrog (sitruseline). Talmudi kohaselt iseloomustavad need neli vilja eriliiki inimtüüpe õpetavad meid hindama üksteist. Sitruselisel on nii lõhn kui maitse, s.t. õpetus ja teod. Palmiviljal on ainult maitse, ehk õpetus, kuid puuduvad teod; seevastu mürdil on jälle lõhn, mis iseloomustab tegusid; pajul puuduvad mõlemad. Samuti on inimesed, osadel on õpetus ja teod, teistel ainult õpetus või teod, on ka neid kel pole kumbagi. Need neli komponenti on põimitud ühte, selleks et näidata, inimesed on pandud elama kokku ja meil tuleb arvestada üksteistega sellistena nagu igaüks meist on.

Iga päev kogu Sukkoti aja jooksul, loetakse sünagoogis palvet (Hoshanan), samal ajal marssides poodiumil, käes toora rull ja neli taime. Hoshanah Rabahi ajal (seitsmendal päeval) marsitakse ümber poodiumi seitse korda. Kaheksandal ehk viimasel Sukkoti päeval ( Shmini Atzeret) palvetatakse vihma pärast. Seda tähistatakse koos Simchat Torah´ga kui aastane Toora lugemise tsükkel lõpeb ja algab uus.

SIMCHAT TORAH – RÕÕM KÄSUÕPETUSEST

Tänavu on Simchat Torah 15. oktoobril

Simhat Torah järgneb koheselt Sukkotile ja sel päeval lõpeb Toora lugemise aastane tsükkel. Toora on jagatud nädalate järgi võrdselt viiekümne kaheks osaks ning sellest päevast algab taas uus tsükkel. See on suur rõõmupüha. Lapsed tulevad sünagoogi värviliste lipukestega. Laekast tuuakse välja toorarull, juutide suurim aare. Auväärt mehed hoiavad seda süles ja tantsivad. Igaüks püüab rulli kallihinnalist katet suudelda või vähemalt kätega puudutada.

Falafel – kikerhernepallid

Lähis-Ida roog, 4 portsjonit

5 dl keedetud kikerherneid

1 küüs purustatud küüslauku

3 sl hakitud peterselli

0.5 tl soola

musta pipart

0.5 kuni 1 tl karripulbrit

1 sl tahiini seesamipastat

1 sl täisteranisujahu

0.5 dl vett

Valmistamine

Nõruta kikerherned. Purusta mikseriga jämedakoeliseks massiks.

Sega kõik ained kokku. Vormi 10-12 palli ja vajuta veidi lapikuks.

Prae õlis, kuni falafelid on mõlemalt küljelt pruunistunud või küpseta 250-kraadises ahjus 5-10 minutit mõlemalt poolt.

Märkus: üheks lemmikuks Lähis-Ida maades on pitasai koos jogurti-kurgikastme, tükeldatud falafeli, sibularõngaste, tomativiilude ja lutserniidudega.

Kiiresti valmivad taimetoidud,

Eva Strand, 1999

admin Juudi pühad

Judaismist ja kristlusest ning nende antropoloogiast

detsember 1st, 2006

Marika Koha

Kuna kristlus kasvas välja judaismist, on loomulik, et kahe usundi vahel on olulisi sarnasusi. Kristluse algusaegadel nähti neid kui ühe ja sama religiooni eri voole. Tunnustades nende põhimõttelist sarnasust, kõneldakse judeo-kristlikust kultuurist või maailmavaatest. Kahe usundi lahknemine toimus järk-järgult.

Hilisem judaism tunnistab, et kristlus on temast välja kasvanud, kuid mitte seda, et kristlus oleks juudiusu loomulik jätk või et kaks religiooni oleks praktiliselt üks ja sama. Kahe religiooni eraldumise juures oli oluline roll ka kristlaste teadlikul distantseerumisel judaismist.

Ülevaate üldistest erinevustest kahe usundi vahel pakub judaismi poolelt näiteks veebisait usuvahetajatele ehk judaismi pöördunuile (1). Erinevustena tuuakse judaismi poolt esile:

* judaism rõhutab rangelt Jumala ainulisust;

* Jeesus oli suurepärane õpetaja, aga inimene, mitte Jumala poeg ega lunastanud inimeste patte;

* tunnistamata pärispatu ideed, rõhutatakse inimese vaba valikuvõimalust;

* keskendumine rohkem hea ja kõlbla elu elamisele siin maa peal kui hauatagusele maailmale.

Judaism kui rangelt monoteistlik usund tunnistab ühte Jumalat ega pea võimalikuks Jumala jagunemist eri isikute vahel. Seega on mõte kolmainsusest vastuvõetamatu, selles nähakse Jumala ainulisuse idee nõrgendamist. Jumal on loonud nii hea kui halva. Kellelgi kurjal olendil ei ole Jumalaga võrdset loomisvõimet.

Inimese olemus

Judaismis ei pea pääste saavutamiseks astuma juudiusku. Juutide meelest on ainuke tingimus päästetud saamiseks eetilise elu elamine. Judaism tunnistab kõigi inimeste väärtust vaatamata religioonile. Kristlaste jaoks ei ole eetilisus pääste absoluutne norm, vaid tähtsamal kohal on pöördumine, usk ja ristimine.

Mõlemad usundid seletavad inimese loomist samade pühakirjade alusel, seega on siin paljugi sarnast. Inimene on loodud jumalanäolisena, pattulangenud ja lunastust vajav olend. Jumalanäolisus (kuigi kristlikust seisukohast nähes moonutatud kujul) ühendab kõiki inimesi kõigil aegadel. Patu mõiste on tuttav mõlemale religioonile. Kui ristiusk peab pattulangemiseks õuna-lugu (Gen.3), siis judaism näeb selles eelkõige seksuaalset langemist (Gen. 6) ega käsitle pattulangemise lugu nii dramaatiliselt kui kristlus. Kristluses on tooniandev pärispatu idee – inimene on rikutud ja pigem kuri kui hea. Juudiusk näeb inimeses hea ja kurja impulsi võitlusvälja. Seda kirjeldatakse ka kui tõe ja vale vaimude või kui Jahve ja Saatana võitlust inimese ja tema hinge pärast. (2, lk.246). Näiteks on kurja tungi üks võtteid inimest pideva tööga koormata, nii et tal ei oleks aega järele mõelda ega tähele panna teed, mida ta käib. (4, lk. 305). Kurja tungi vastu aitab meeleparandus ja Toora õppimine. Rabid ei tunne totaalse rikutuse ideed, Aadama patt põhjustas vaid selle, et inimene on avatud kurja impulsi mõjudele.

Õnn ja edu on kristlase jaoks osasaamine jumalikust elust, mis on ainus tõeline; lunastusest ja igavesest jumalikust väest. Juut tähtsustab rohkem maiseid asju: rikkus, pikk eluiga, kaunis kodu ja kena abikaasa, mille eest tuleb muidugi tänulik olla ja Jumalat õnnistada.

Jumala poolt looduna on inimesel väärtus, mis põhineb inimeseksolemisel ja mitte konkreetse indiviidi funktsioonil ega saavutustel. Sellele tõekspidamisele ehitavad mõlemad usundid oma eetika.

Ka inimelu ja eksistentsi eesmärke nähakse paljuski samalaadselt. Kristliku Westminsteri usutunnistuse järgi "Inimese peaeesmärk on kirgastada Jumalat ja rõõmustuda temast igavesti." Judaistlik Luzzatto "Õigete teerada" sõnastab selle: "Inimene pole loodud muuks kui Issandast mõnu tundma ja Tema juuresoleku sära nautima (4, lk. 297). Inimese maailma tuleku eesmärk on Loojale lähenemine." (4, lk. 303)

Askeesi küsimus

Judaismi praktikas ei näe me kloostreid, munga- ega nunnaseisust. Talmud kuulutas askeetluse – isegi religioosselt motiveeritud askeetluse – patuseks, sest see tõmbas tähtsa loomingulise energia tsivilisatsiooni ülesannetelt kõrvale (3, lk. 192). Eraldumist peetakse ohtlikuks, sest see ei lase täita igal ühiskonnal lasuvat teenimise ülesannet. Oma saavutusi tuleb jagada ülejäänud inimkonnaga. Juudi rahvas usub, et nende rahvuslik panus inimkonna teenimisse on religiooni ja moraali valdkonnas. Toorat peetakse mitte ainult juutide, vaid kõigi rahvaste aardeks ning sellest põhimõttest lähtuv missioon on toonud muudest rahvustest uskujaid judaismi hõlma. Ka tänapäeval on igaühel võimalus proselüüdina vastu võtta judaism. Samas on judaism praktiliselt mitte-misjoneeriv usund.

Juudi ideaaltüüp ei ole askeet, kes heidab kõrvale maailma ja selle naudingud (3, lk. 208), vaid inimene, kes oskab selles maailmas elada mõõdukalt. Mõõdukus on judaismis oluline loosung ja seda taotletakse ka palvetades. Inimese privileeg ja kohustus on rõõmustuda maailma täiuse kui jumaliku loomingu üle.

Rabid suhtusid eitavalt ka vabatahtlike paastude pidamisse, nimetades seda isegi patustamiseks. (Juutidel on muidugi ka ühised paastuajad, mil enamik inimesi paastub.) "Patune on see, kes hoidub kõigist elu rõõmudest." (3, lk. 208). Siin on traditsiooniline kristlik suhtumine erinev, olles üsna laias ulatuses väärtustanud lihasuretamist, enesepiinamist ja vabatahtlikku vaesust. Samal ajal on väidetud, et kristlik asketism võis eeskuju võtta juutlikust (5, lk. 33). Kristliku asketismi kasutegurina esitatakse tundlikkuse suurenemist abivajajate suhtes. Näiteks ühest õigeusu jutlusest: "Isamaa au ja julgeolek, rahva vaesemate kihtide hädad, ühiskondlikud pahed ja kuritarvitused, valitsuse mured – kõik võtab ta [askeet] lähemalt südamesse kui lodev, unine ja naudinguist kurnatud kiimleja. Teades omist kogemusist, kui raske on enesele ära öelda ja kanda kaotusi, tunneb askeet elavalt kaasa vaeste kannatusile, kuna too, kes on kõigist eluhüvedest tüdimuseni täidetud, ainult imestab, kust tuleb selline hulk vaeseid, ja pahandab sellele, et nad nii tungivalt paluvad." (6, lk. 14)

Samas vastavalt mõõdukuse põhimõttele tauniti juutluses ülemäärast andumist rõõmudele. Eriti hoiatatakse alkoholiga liialdamise eest.

Kuigi pühakirja tundmaõppimine on rabide sõnul ülim hüve, ei tohi üleliigne hõivatus Tooraga asendada meie muret kohustuste pärast maailma ees. (3, lk. 211)

Juudid ja kristlased üksteisest

Puudutamata juutide ja kristlaste suhete ajalugu, mis on olnud keeruline, analüüsiksin siin lühidalt kahte artiklit (7, 8), kus kristluse ja judaismi esindajad toovad välja, mida nad teises usus imetlevad. Alustan kristliku autori Robert Andersoni positiivsetest tähelepanekutest judaismi kohta. Ta leiab, et eriti Genesise esimeste peatükkide tõlgenduste põhjal võib judaismis märgata loodu jaatamist kindla väitega, et "kõik loodu oli hea". Pole kahtlust, et juut peab loodut täiuslikuks. Positiivne suhe loomiskorda viib jumaliku ja inimliku koostööni, partnerlussuhteni. Ka on judaismi hea ja halva tungi printsiibi raames kergem mõista inimloomust kui kristliku langemis-idee kaudu. Loodud maailma ülima headuse ja inimese-Jumala koostöö rõhutamine judaismis seletab küllap juutide tähelepanuväärseid saavutusi paljudel aladel. Küsides, kuidas on judaism ennast taasleidnud pärast hiigelsuuri rahvuslikke katastroofe, näeb autor vastust selles, et juutide usundis on institutsioonid, sealhulgas sünagoog, kaugelt vähema tähtsusega kui kodu ja üheskoos söögilaua ümber olemine. Kõige rohkem kadestab kristlik autor judaistlikku tava argumenteerida Jumalaga. Selle kombe alustaja on ei keegi muu kui Aabraham ise, kes tingis Jumalaga Soodoma ja Gomorra pärast. Siia kuulub ka Jaakobi võitlus Jumalaga, Jeremija süüdistused ja psalmisti kaebused, et teda on ikka ja jälle hüljatud. Jumalaga vaidlemist leiab rabiinlikes kirjutistes ja muudes tekstides tänapäevani välja. Ja lõpuks kadestab ta judaismi kreedo Shema pärast: "Kuula, Iisrael! Issand on meie Jumal. Issand on üks." Usutunnistusi ei peeta oluliseks, kuid see ainuke on oma lühidusega kristlikest kreedodest efektsem.

Juudiusku autori John Levi artikkel leiab ristiusust märgatavalt vähem teoloogilisi eeliseid judaismi ees. Ta alustab ilmetlusest, kui distsiplineeritult suudavad kristlased vaidlusküsimusi arutada. Juudid armastavad vaielda ja hääletatakse alles siis, kui küsimus on selgeks vaieldud. Üht katoliku teoloogilist kooli külastades oli ta avastanud, kui oluline on preestri ettevalmistuse juures mõtlus ja vaikus. Rabiinlik õpe koosneb argumenteerimisest ja diskussioonist. Sageli piisab sellest, kui püüad küsimust sõnastada nii, et seda mõistad. Vähemalt progressiivses judaismis ei esitata küsimust, mida keegi usub, st ei diskuteerita dogmade üle. Peetakse iseenesestmõistetavaks, et ideed muutuvad. Ta kadestab kristlasi nende usu pärast taevasse ja igavesse ellu. Ta tunnistab, et kuigi juudid kirjutavad häid palveraamatuid, on kristlased paremad palvetajad, sest kristlased tunnevad ka spontaanset palveviisi.

Kindlasti on märgata judaismi ja kristluse vastastikust huvi ja jätkuvat mõju. Olen ise tähele pannud, et küsimuste puhul, millele raske vastust leida, pöörduvad kristlased vahetevahel judaismi poole ja uurivad, mida juudiusk sellest arvab. Näiteks pole kirikuliikmete seas kindlat seisukohta ega käsku, kas tuleb igale kerjusele annetada. Juutidel on vastus olemas: kerjustele tuleb anda. Niimoodi teise usundi seisukohti ja mõtlemist uurides kristalliseerub nii ühe kui teise parim osa ning aitab meil paremini tunnetada nende usundite ühiseid juuri ja mõtestada usu sisu.

Kasutatud kirjandus

1. The differences between Judaism and Christianity

http://www.convert.org/differ.htm

2. Fohrer, Georg. Iisraeli usundi ajalugu. Tartu, 1997

3. Bokser, Ben Zion. Talmudi tarkuseraamat. Tallinn, 2004

4. Luzzatto, Moshe Hajim. Õigete teerada. Tallinn, 2004

5. Dodds, Eric Robertson. Paganad ja kristlased ängistuse ajastul. Tallinn, 2003

6. Kljutsharev, Aleksei. Kristliku asketismi vaimust ja tähendusest. Tartu, 1936

7. Anderson, Robert. Holy Envy: What I Admire in Judaism.

http://www.jcrelations.net/en/?id=2151

8. Levi, John. Holy Envy: What I Admire in Christianity. http://www.jcrelations.net/en/?id=2152

admin Teoloogia

TAAVETI KOJA TAASTAMINE VIIMSEIL PÄEVIL

detsember 1st, 2006

Riina Kaukver

Sel päeval ma püstitan jälle Taaveti lagunenud hüti, müürin kinni ta praod, püstitan jälle ta varemed ja ehitan ta üles, nagu ta oli muistseil päevil, et nad saaksid pärida Edomi jäägi ja kõik rahvad, kelle üle on nimetatud minu nimi, ütleb Jehoova, kes seda teeb
(Aamos 9:11-12).
TAAVETI KOJA AJALUGU

Kuningas Taaveti ja sellele järgneva Taaveti Koja valitsusaeg oli Iisraeli riigi ajaloo kõrgpunkt. Kuningas Saalomoni ajal pakkus Jeruusalemm huvi kogu tolleaegsele tsiviliseeritud maailmale ja oli kuulus oma rikkuse ning ilu poolest.

Kui Aamos ütleb, et Taaveti hütiks muutunud koda taastatakse nagu see oli muistseil päevil, siis tasub pühendada aega, et lugeda piiblist kirjeldusi Taavetiaegse Jeruusalemma pimestavast suursugususest ja ta kodade ilust ning jõukusest (1).

Taaveti kiitus ja palve oma Jumala poole on meile pärandanud palju kauneid psalme ja palveid. Taaveti himu on Iisraelile ja kogu maailmale jätnud hoiatava kirjelduse võimukandja korruptsioonist ja selle tagajärgedest riigile. Taavet patu esimene tagajärg oli mõrv. Jumal andis andeks Taavetile isiklikult (2).Ometi mõjutasid Taaveti patu tagajärjed kuningakoda – ta laste hulgas tõusis samasugune üleastumine – nad tegid seksuaalpattu, mõrvasid, organiseerisid mässu isa vastu. Valitud poeg Saalomon jätkas Taaveti hiilgava koja valitsust, kuid langes seksuaalpatu ohvriks (3). Jumala viha tõusis Saalomoni vastu ja karistuseks lubati enamik kuningriiki Juudalt ära kiskuda (4). Hiilgavale Taaveti kojale kuulutati ette langust deserteerimise, mässu ja osalise hävingu läbi (5). Ettekuulutus täitus, kui Saalomoni poeg Rehabeam isa järel troonile tõusis. Ta ülbe ja hooplev stiil võõrandas rahva südame Taaveti kojast. Saalomoni sulane Jerobeam viis kümme Iisraeli kaheteistkümnest suguharust ülestõusule Taaveti koja vastu ja rahvas otsustas:

"Mis osa on meil Taavetis? Ei ole meil pärisosa Iisai pojas. Oma telkidesse, Iisrael! Karjata nüüd omaenese sugu, Taavet!" (1 Kuningate 12:16). Iisraeli karistus mässu eest Taaveti koja vastu oli – küüditamine Assüüriasse.

Taaveti koda valitses veel vaid kuuendiku juudi rahva üle.

Eetan kirjeldab Taaveti koja kokkuvarisemist ja rahvuse ning riigi lõhenemist järgmiselt (6). Ja ometi oled sa tema ära tõuganud ja ära põlanud, sa oled saanud täis raevu oma võitud mehe vastu. Sa oled tühistanud oma sulase lepingu, sa oled maani häbistanud tema krooni. Sa oled kiskunud maha kõik tema müürid, sa oled tema kindlused teinud varemeiks. Sa oled lõpetanud tema hiilguse ja oled lükanud maha tema aujärje. Kus on su endised heldused, Issand, mis sa vandusid Taavetile oma ustavuses?

Kui Iisraeli rahva juhid keeldusid vastu võtmast Messiat Jeesust, siis nad lihtsalt käisid oma esiisade jälgedes. Nõnda on Iisrael Taaveti soost taganenud kuni tänapäevani (7). Iisrael, kes tõusis üles Taaveti koja vastu sünnitas järgmisi põlvkondi, kes jätkasid mässu, Taaveti poja, Messia vastu lihas.

JUMALA LEPING TAAVETIGA

2 Saamueli raamat, 1 Ajaraamat ja Psalm 89 toovad meieni Jumala seatud lepingu kuningas Taavetiga. (8). Jumal tõotas Taavetile palju. Leping Taavetiga sisaldab Jumala erilisi tõotusi ja tulevasi silmnähtavaid õnnistusi juudi rahvale.

Ja ma tahan määrata paiga oma Iisraeli rahvale ja teda nõnda istutada, et ta võib elada oma kohal ega pea enam kartma; ja pöörased inimesed ei tohi teda enam vaevata nagu varem ja nagu sel ajal, kui ma seadsin kohtumõistjaid oma Iisraeli rahvale; ja ma annan sulle rahu kõigist su vaenlasist

(2 Saamuel 7:10-11).

Need tõotused on: igavesti kestev rahu juudi rahvale; kõikide Iisraeli vaenlaste hävitamine ja kogu Iisraelile tõotatud maaomandi ainuomamine juudi rahva poolt (9).

Taavetile isiklikult tõotas Iisraeli Jumal kolme poliitilist tõsiasja:

1.…ma lasen pärast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi (2 Saamueli 7:12);

2. Ent mina teen ta esmasündinuks ning kõige kõrgemaks kuningaks üle ilmamaa

(Psalm 89:28);

3. Ma kinnitan su soo igaveseks ja ehitan su aujärje põlvest põlve." Ma hoian oma helduse temale igavesti ja mu leping temaga jääb püsima. Ma sean tema soo igaveseks ja tema aujärje nii kauaks kui taeva päevad. Ma ei riku oma lepingut ega muuda seda, mis on lähtunud mu huulilt. Ma olen korra vandunud oma pühaduse juures; tõesti, ma ei valeta Taavetile. Tema sugu püsib igavesti ja tema aujärg nagu päike minu ees; nagu kuu peab ta jääma igavesti kindlaks ja nagu ustav tunnistaja pilvedes!" (Psalm 89:5,29,30,34-37).

Ehk:

Jumal ise garanteerib Taaveti kuninglikust soost valitsuse järjepidevuse Iisraelis (10), Taaveti soost tõuseb rahvusvaheline valitsus (11) ning Taaveti soost järglaste valitsus Iisraelis on igavene (12).

Oleme võtnud lihtsalt omaks, et Jeesus on Taaveti suurim Poeg. Paganakristlastena ei saa me rääkida liiga suurest armastusest juudi rahva vastu ega huvist Taaveti lepingu selle osa vastu, mis puudutab juudi rahvast. Täna jätkuv ja kogu maailmale nähtav juudi rahva etniline taastamine ja geograafiline taasasustamine Iisraeli on Taaveti lepingu täitumine ja osa armuandidest ja kutsumisest juudi rahvale, mida Jumal ei kahetse ning apostel Paulus kirjas Roomlastele loetleb (13). Ma usun, et käes on aeg, kus Püha Vaim ilmutab Taavetiga sõlmitud lepingut oma Kirikus. Ja ma usun, Isa tahab, et Kiriku süda ja iga uskliku süda lööks samas rütmis Isa südamega kõiges, mis puudutab Iisraeli taastamist ja Taaveti lepingu täielikku jõustamist. Seepärast kõik, kes usuvad piiblit, peaks pikisilmi igatsema juudi rahva igas mõttes täielikku taastamist rahvana omal maal.

AAMOSE JA JESAJA PROHVETEERING TAAVETI KOJA HÄVINGUST

Prohvet Aamos nägi oma silmaga Jeruusalemma kuninglikkust Taaveti Koja päevil. Ta kuulutab Taaveti kojale niisugust hävingut, mille järel sellest on saanud vaid hütt (sukka). 100 aastat hiljem on Jumala sama Sõna prohvet Jesaja käes.

Teie maa on laastatud, linnad tulega põletatud, võõrad söövad teie põllud tühjaks otse teie silme all. Siioni tütar on jäänud üksi otsekui vahionn viinamäel, otsekui öömaja kurgipõllul, otsekui sissepiiratud linn. (Jesaja 1:7-8).

Jesaja raamatu esimesed 11 peatükki kuulutavad Juuda riigi rahvale karistust taganemise eest. Ja nagu kuulutatud, nii järgnesidki pealinna Jeruusalemma rüüstamine ning templi ja Taaveti dünastia hävitamine babüloonlaste poolt. Juuda rahvas küüditati Babülooniasse, ta jäi koduta ja lootuseta ning oli justkui vaene põllupidaja, kes saagikoristuse ajal elab kurgipõllul hütis või onnis viinamäel. Jeruusalemma uhkus sai talumehe hüti taoliseks. Iisrael sai mahajäetud viinamäe sarnaseks (14). Ja prohvet Jesaja kuulutus oma armastatud juudi rahvale oli: "Kui kauaks, Issand?" Ja tema vastas: "Kuni linnad on rüüstatud, elanikest ilma, kojad inimtühjad, põllud laastatud kõrbeks ja Issand on saatnud inimesed kaugele ning palju sööti on jäänud keset maad. Ja kui seal veel alles jääb kümnes osa, siis seegi põletatakse ära, nagu terebint või tamm, millest langedes jääb järele känd.

Äkki sähvatab lootus esimest korda Aga ta känd on püha seeme." (15)

LOOTUSE KÄND JA TAAVETI HÜTI PÜSTITAMINE

Teist korda ilmub seesama võimas lootus Jesaja 11 peatükis ja kuulutab: känd on Iisai – Taaveti dünastia ja püha seeme on Kuninglik Messias, kes Juudast valitseb kõiki planeet Maa rahvaid. Jesaja sõnade kaudu saame heita pilgu Jumala lõpuaegade plaani. Hoolimata sellest, et juudi rahvas on laastatud ja Taaveti Koja rahvast on tohutult tapetud, toob Jumal ühel päeval esile kahekordse taastamise.

Iisraeli Jumal poleks Iisraeli Jumal, kui ta ei viiks täide oma Sõna karistusest. Aga Iisraeli Jumal poleks Iisraeli Jumal, kui ta karistusega lõpetaks. Ka Aamose kuulutusse ilmub Jumala halastus, mis tabab Iisraeli päevade lõpus pärast karistust (16). On tõsi, et patu ja mässu pärast Jumala vastu võidakse maa pealt ära terveid rahvaid. Aga Jumal ei hävita juudi rahvast kunagi täielikult. Rahvana on neil eriline kutsumine. Ja Aamos kuulutab – pärast Iisraeli rahva nähtava füüsilise karistuse aega tuleb Iisraeli nähtav füüsilise taastamise päev.

Iisraeli Jumala plaan ja leping Taavetiga hakkab jõustuma, kui ühel ööl kuulutatakse taevast sekkumist ja teadannet, et on sündinud Taaveti soost valitseja, kes valitseb kogu maailma rahvaste üle: Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu." (Luuka 1:32-33).

Ja nähtavalt, alates 19. sajandi lõpust ja kulmineerudes Iisraeli riigi taasloomisega täitub Iisraeli Jumala sõna, et Ta toob juudid veel teist korda tagasi neile tõotatud maale. Ja sel päeval sirutab Issand veel teist korda käe, et lunastada oma rahva jääki, kes on järele jäänud.. Ta tõstab rahvastele lipu, kogub Iisraeli hajutatud ja korjab kokku Juuda pillutatud neljast maailmakaarest. (Jesaja 11:11)

Jumal ise lõpetab pagenduse ja taastab hävituse. Kui paneme sõrme piiblit lugedes kaardile, siis näeme, et Jumal ise taastab juutide asundused läänekaldal, Golanidel ja Jeruusalemmas (17). Juudid ehitavad seal üles varemed, taastavad viinamarjaistandused ja sinna istutatakse neid ennast, igavesti nende oma maale ja seda teeb nende oma Jumala vägev käsi.

Aegade lõpus on Jumalal plaan ja see teostub, et juudid kahetsevad rahvuslikult oma mässu Taaveti Koja vastu.

Seejärel Iisraeli lapsed pöörduvad ja otsivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma kuningat; nad tulevad värisedes Issanda ja tema headuse juurde viimseil päevil." (Hoosea 3:5). Aegade lõpus tulevad Iisraeli lapsed ja Juuda lapsed üheskoos, ja käivad üha nuttes ning otsivad Issandat, oma Jumalat (18).

Aamos ütleb, et Taaveti hütt taastatakse hiilguses, mis kojal oli muistseil päevil. Milline on tulevane auline restauratsiooni ja selle lõpptulemus.

Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma lasen tõusta Taavetile ühe õige võsu; tema valitseb kui kuningas ja talitab targasti, tema teeb maal õigust ja õiglust. Tema päevil päästetakse Juuda ja Iisrael elab julgesti; ja see on nimi, millega teda hüütakse: "Issand, meie õigus". Seepärast, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil enam ei öelda: "Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi Iisraeli lapsed ära Egiptusemaalt", vaid: "Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi ja juhtis Iisraeli soo järglased koju põhjamaalt ja kõigist maadest, kuhu ma olin nad ajanud." Ja nad hakkavad elama oma maal. (Jeremija 23:5-8)

Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde. Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: "Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna!" Ja tema mõistab kohut paganate vahel ning juhatab paljusid rahvaid. (Jesaja: 2:1-4)

Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst. Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õigusega, sellest ajast ja igavesti. Vägede Issanda püha viha teeb seda. (Jesaja 9:6-7).

Need ja paljud teised kirjakohad kirjeldavad ühte ja sama tulevast fakti erineva nurga alt- taastatud Taaveti dünastiat ja sellest sündinud valitseja valitsust Jeruusalemmast üle kogu planeet Maa. Need kirjeldavad Jeruusalemma kui vaimulikku, juriidilist ja seadusandlikku planeet Maa keset. Iisai kännust ja Taaveti Kojast pärinev Poeg on seal, Jumala pühal mäel Jeruusalemmas, ja ajab rahvaste asju õiguses, õigluses ja ustavuses. Mis see siis lõppkokkuvõttes on? See on Jeruusalemmast lähtuv ja planeedil Maa toimiv Jumala valitsus.

Kui läheme Aamose 9:11-12 juurde tagasi, nüüd kui kontekst on paigas, näeme et, Iisraeli Jumal mitte üksnes ei tõota, et Iisraeli rahvas taastatakse igas mõttes nende oma maal, ta tõotab ka, et Iisraeli rahva üle taastatakse Iisraeli valitsus. Ja see Iisraeli Kuningas ei valitse ainuüksi juudi rahva üle, vaid ka Iisraeli vaenlaste edomiitide üle ja kõikide maailma rahvaste üle. Iisraeli Jumalal on vägagi tõsi taga Taaveti koja taastamisega, see on Iisraeli Jumala prioriteet number 1.

AAMOSE 9:11 UUES TESTAMENDIS

Apostlite tegudes teatab apostel Jakoobus (19), et kuna Jumal oli hiljuti ilmutanud huvi päästa ka paganad, siis langeb see kokku Heebrea prohveti Aamose visiooniga ja seda protsessi ei tohi teha paganatele keeruliseks. Kui messiaanlikud juudid tol ajal täiesti loomulikult ja täiesti piibellikult ootasid Taaveti kuningriigi täielikku taastamist, ütleb Jakoobus neile, et ärgu nad imestagu kui paganarahvad hakkavad otsima Iisraeli Jumalat ja Tema Võitut. Miks Jakoobus nii arvab? Sest ta toetub prohvet Aamosele, kes kuulutas ette, et aegade lõpus, algab paganarahvaste seas vaimulik ärkamine, mis mingil viisil on seotud Taaveti kuningliku dünastia restaureerimisega. Jakoobus ütleb, et Aamose prohveteering valmistab meid ette paganarahvaste suureks usuletulekuks samaaegselt Taaveti Messiaanliku Poja ilmumisega.(20).

Kui Jakoobus täna siin oleks, siis ta võib-olla ütleks:"Kas te ei näe siis, sõbrad, et kui Aamose Sõna kohaselt sai tõeks pääste paganatele, siis sama sõna kohaselt saab tõeks ka Taaveti valitsuse taastamine. Tulemas on ajad, kui paganarahvaid tuleb usule tohutult palju, juudid päästetakse rahvana ja Jeesus saabub ning asub Taaveti järglasena valitsema Taaveti troonilt Jeruusalemmast."

Ärgem needkem juudi rahvast, hoobeldes okstena õlipuu juure – Iisraeli ees. Ärgem needkem juudi rahvast, uskudes ja õpetades, et tõotused, mis kehtisid sellele rahvale enne risti on pärast risti muutunud. Ärgem needkem juudi rahvast, näpates neile kuuluva Iisraeli mandaadi – sest juudi rahvas vajab oma prohvetlikku tulevikku rohkem kui muud ellujäämiseks, rahvuslikuks ärkamiseks ja lunastuseks. Ärgem needkem juudi rahvast, vaikides Messia Jeesuse pärinemisest Taaveti soost. Ärgem needkem juute, ignoreerides apostel Pauluse südamesoovi, et kogudus palvetaks Jumala poole Iisraeli laste pääste pärast pidevalt.

Ja paganakristlastena austagem Jumala esmasündinud rahvast ja andkem talle see prioriteet, mis talle Jumala tahte kohaselt kuulub:

Hõisake ilutsedes Jaakobi pärast ja tundke rõõmu rahvaste peast; kuulutage, kiitke ja öelge: "Issand, päästa oma rahvas, Iisraeli jääk!" (Jer – 31:7)

Elagem palves kaasa Taaveti langenud sukka ülestõstmisele ja palugem, et juudi rahvas ja juhid kahetseksid eelmiste põlvkondade pattu ja lõpetaksid mässu Taaveti koja ja sealt lähtunud mässu Iisraeli Messia vastu. Meil on meelevald palves seda needusekoormat Iisraeli pealt lahti siduda (21).

Mitmesugused õnnistused tulevad esile, kui Jeruusalemmas on taastatud Taaveti Koja valitsus. Siis lõpevad neetud sõjad ja maailma tuleb lõpuks rahu, valitseb õiglus, pattulangemise tagajärjed kaovad, Jumal – Kohtumõistja, Käsuandja ja Kuningas on kohal Jeruusalemmas, selle linna nimi on siis "Issand on seal", Templi- ehk Moriah mägi saab juutlikku eripära kaotamata palvekojaks kõikidele rahvastele, Negevi kõrb õitseb ja imelised materiaalse ja vaimuliku õnnistuse vihmad tabavad Iisraeli ja kogu maailma.

Palugem rahu Jeruusalemmale, sest see ei tähenda ainult leevendust praegustele kriisidele. See tähendab Taavetiga sõlmitud lepingu täielikku jõustumist ja toob ülevoolava õnnistuse Iisraelile ja kogu maailmale Jeruusalemmast.

admin Teoloogia

Iisraeli sõprade suvelaagrist

detsember 1st, 2006

Suvepäevadele koguneti seekord Põlva lähistele Vanakülla, kus tulijaid ootas ees õdus iidne talukoht paljude põnevate hoonete ja üllatusterohke loodusega. Võõrustajaks ja laagri korraldajaks oli misjoniühing Hüüdja Hääl eesotsas perekond Põldaruga. Seda ühingut on kutsutud ka eesti kibutsiks ning sinna kuulub palju toredaid inimesi, tänu kellele laager väga sujuvalt kulges.
Külalised Soome Karmel-kodust

Kui osavõtjad olid end nädalalõpuks sisse seadnud, tehti algust traditsioonilise sabati-õhtusöögiga. Nimelt on see traditsiooniline nii juudi kultuuri kui Iisraeli sõprade laagri jaoks. Sabati juhatasid sisse külalised Haukijärvilt, Soome Karmel-kodust Maikki ja Tomi Langi. Maikki on elanud Iisraelis 9 aastat, olles seal ühte kibutsit üles ehitamas, Tomi töötas varem Lapimaa giidina. Nad kohtusid ning abiellusid Iisraelis, kuid soovisid seda teha soome kombe järgi ja lasid siduda plekkpurgid oma auto taha; see harjumatu müra aga tekitas korravalvuri huvi ja ainult tänu politseiniku heatahtlikkusele pääsesid nad pulmapäeval trahvist. Praegu on Maikki ja Tomi tegevad Karmel-kodu misjoniühingus. Selles korraldatakse juurte tundmise laagreid vene juudi lastele, peetakse juudi pühi ja sabateid ning toimub heebrea keele õpe. Maikki ja Tomi Langi sõnavõttudest jäi kõlama mõte, et kes õnnistab Iisraeli, saab ise õnnistatud. Maikki õpetas tuntud Aaroni palvet (4Mo 6:23-27) lugema kristlaste jaoks uudse rõhuasetusega: seda palvetades õnnistage Iisraeli, nagu ongi palve algne mõte ja kontekst "Issand õnnistagu ja hoidku sind, Iisrael! Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu! Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid!"

Värskeid uudiseid Iisraelist

Juba päris mitmeid aastaid on meie suvelaagrit külastanud Lisa Rüdiger, kes töötab ajakirjanikuna Iisraelis Jeruusalemma Kristlikus Suursaatkonnas. Lisa sõnavõtud heitsid valgust Lähis-Ida poliitikale ning usulistele taotlustele, mis on omavahel tihedalt põimunud. Konflikti kulg Lähis-Idas ei sõltu Iisraeli päevapoliitikast, sest konflikti põhjus on see, et Iisrael üldse olemas on. Ja Hamasi hiljutine valimisvõit ei muuda olukordi selles piirkonnas lihtsamaks. Lisa toonitas veel, et Iisrael vajab eestpalveid (Jes. 62:6-7), näiteks kaitset sõduritele ja palvet, et Jumal vabastaks palestiinlased kohutavast vihast. Ning neile, kes palvetavad, aga tundub, et saabuv tegelikkus on hoopis teistsugune, võiks olukorda mõtestada tõdemus, et Jumal teeb Lähis-Idas asju, millest meie lõpuni aru ei saa. "Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted." (Jes. 55:9). Ja lõpuks meeldetuletus kristlastele, kes läbi ajaloo on kaldunud juute hukka mõistma, et Joeli raamatu 4. peatüki järgi ei käi Jumal kohut Iisraeli, vaid teiste rahvastega, kes jaotavad tema maa ja heidavad liisku tema rahva üle. Lisa Rüdigeri visiit Eestisse jäi planeeritust lühemaks, sest algas sõjaline konflikt Iisraeli ja Hezbollah´ vahel ning Lisa tundis, et on sel raskel ajal kõige vajalikum kodus Iisraelis.

Palvustel ja koosolekutel esinesid veel Riina Kaukver, Ülo Niinemägi ja Peeter Võsu ning juudi laulud kõlasid Tiiu Silveri juhendamisel.

Laagri lõppedes pühapäeval külastati ühiselt Põlva Karismaatilise Osaduskiriku (pildil) teenistust, mille viis läbi Leevi Lillemäe.

Tava järgi siirdub Iisraeli sõprade laager järgmisel aastal jälle uude Eestimaa paika.

admin Tunnistused

Kallutatud suhtumine Iisraeli konflikti

detsember 1st, 2006

Peeter Võsu

Pärast 25. juuni Hamasi rünnakut Gazast ja 12. juuli Hezbollah rünnakut Liibanonist oli Iisrael olnud sunnitud kaitsma ennast kahel rindel. Vasturünnakud omakorda paisutasid konflikti Liibanoni piiril täismõõduliseks sõjaks, mille osas hulk riike süüdistas Iisraeli ebaproportsionaalselt suure jõu kasutamises. Need, kes selle konflikti tausta ei tea, olid tõenäoliselt selle hinnanguga nõus, kuna Gaza konfliktis tapeti 2 ja rööviti üks inimene ning Liibanonist tulnud terroristid tapsid 5 ja röövisid 2 Iisraeli kodanikku.
Iisraeli jaoks olid need sündmused "viimasteks piiskadeks juba niigi täis karikasse". Islamiäärmuslased on Iisraeli hoidnud pidevate rünnakute all juba kaua. Viimaste aastate jooksul on olnud vaid üksikuid päevi, mil Iisraeli ei ole rünnatud. Kahjuks ei ole rahvusvahelised meediakanalid neid fakte kunagi kajastanud proportsionaalselt nendega, kus mõni araablane on saanud kannatada.

Alates 1993. aastast, kui Iisrael nõustus Palestiina araablaste riigi loomisega Iisraeli riigi territooriumile, on pidev sõjategevus Iisraeli vastu toimunud kasvavas mahus. Sajad enesetaputerroristid on tapnud kokku üle tuhande Iisraeli tsiviilisiku, kelle hulgas on olnud ka palju lapsi. Tuhanded juudid on sandistatud ja peavad oma järele jäänud eluaastad veetma raske puudega ja valudes. Iisraeli vasturünnakud terroristide vastu on enamasti hukka mõistetud. Enesetapu terrorirünnakute vastu tuli Iisrael välja geniaalse plaaniga: tõkestada terroristid ilma neid ründamata. Selleks otsustati ehitada Palestiina omavalitsusalade ümber turvatara. Turvatara osutus erakordselt tõhusaks vahendiks nende vastu. Kui 2003. aastal suri enesetaputerroristide rünnakute tagajärjel 74 inimest siis 2004. aastal ainult 14. Vigastatuid oli vastavalt 374 ja 106. (Israel Security Agency, 2005). 2004. aastal mõistis ÜRO Iisraeli hukka turvatara ehitamise eest. Ka Haagi kohus otsustas turvatara ehitamise ebaseaduslikuks kuulutada.

ÜRO on Iisraeli kohta langetanud viimaste aastate jooksul rohkem hukkamõistvaid otsuseid, kui kõigi teiste riikide kohta kokku. ÜRO otsused tunduvad Iisraeli riigi võrdlemisel araabiamaailmaga ebaproportsionaalsete ja kallutatutena.

Pärast edukat terrorismi ohjeldamist turvataraga kasvas Iisraeli pommitamine Palestiinlaste omavalitsusaladelt Kassam rakettidega hüppeliselt. Võrreldes 2003. aastaga (105 raketti), kasvas raketirünnakute arv 2004. aastal ligi 300%, ulatudes 309 raketini.

Veelkord kasvas raketirünnakute arv hüppeliselt alates möödunud aasta augustist, kui Iisrael tõi ühepoolse heatahteavaldusena kõik juudiasundused Gazast välja, kaasa arvatud oma kaitsejõud, ja andis kogu piirkonna araablaste omavalitsuse alluvusse. Sellises olukorras tundub araablaste taoline reaktsioon mõistmatuna. Selle asemel, et rõõmustada iseseisvuse üle ja alustada oma ühiskonna ülesehitamist, hoogustasid nad relvade sissevedu, tootmist ja Kassam rakettide laskmist Iisraeli riigi pihta.

Iisraeli Luureülema Yuval Diskini sõnul oli Hamas alates Iisraeli Gazast lahkumisest kuni konflikti alguseni juunis kaheksa kuu jooksul toonud salaja Gazasse 11 tonni lõhkeainet, 10 000 vintpüssi, 1600 püstolit ja hulgaliselt muid relvi. Lõhkeainest ehitasid nad ise Kassam rakette. Sama aja jooksul lasti Gazast Iisraeli üle 600 raketi, millest 150 viimase kuu jooksul, enne kui Iisrael oma väed uuesti Gazasse viis.

Kõik need 600 raketti lasti asunduste pihta ainsa eesmärgiga: tappa võimalikult palju Iisraeli kodanikke. Mistahes teine riik oleks ilmselt viinud oma väed sellise naaberriigi territooriumile juba pärast esimesi kallaletunge.

Samalaadne olukord valitses ka Iisraeli põhjapiiril, kus Hezbollah kindlustas oma positsioone. Hezbollah loodi 1982. aastal selleks, et realiseerida Iraani vaimuliku juhi Ayatollah Khomeini doktriini: võidelda Iisraeli vastu kuni "Jeruusalemma vabastamise" ja Iisraeli riigi hävitamiseni. (Hezbollah, 2003. Intelligence and Terrorist Information Center at the Center of Special Studies). Hezbollah on hõivanud alates 2000. aastast Iisrael põhjapiiriga külgnevad alad ja valmistunud oma eesmärkide täitmiseks. Juba 2003. aastal hinnati terroriorganisatsiooni arsenaliks üle 12 000 raketi, mille laskekaugus ulatub vähemalt 50 kilomeetrini.

Hezbollah on Iisraeli jaoks eriti ohtlik selle tõttu, et organisatsioon on otseselt seotud vähemalt kolme riigiga. Enamus relvi ja raha koos ideoloogilise juhtimisega pärineb Iraanist. Süüria toetab organisatsiooni samuti relvade, väljaõppe ja logistikaga. Liibanonis on terroristid organiseerunud ka poliitiliselt. Hezbollah on parlamendis esindatud ja valitsevasse koalitsiooni kaasatud poliitiline erakond.

Viimastel aastatel on Hezbollah korduvalt Iisraeli üle piiri rünnanud, tappes ning haavates mitmeid. Hezbollah on olnud ka paljude enesetapurünnakute initsiaatoriks mujal Iisraelis. 2004. aastal oli terroristlik rühmitus 68 rünnaku initsiaatoriks, milles sai surma 24 ja haavata 52 Iisraeli kodanikku. (Israel Security Agency, 2005).

Hezbollah kui ähvardava ohuallika adekvaatseks hindamiseks ei ole vaja teada palju sõjandusest. Kui võrrelda Hezbollah´t otseselt toetavaid riike Iisraeliga, (Iraan 68 milj., Süüria 19 milj., Liibanon 4 milj., Iisrael 7 milj.) siis need ületavad elanike arvult Iisraeli ligi 12 korda. Pindalalt on Iisraeli territoorium umbes kaks korda Eestist väiksem. Üle 13 000 raketi piiri vahetus laheduses ja suurte naaberriikide toetus terroristile, kelle eesmärgiks on Iisraeli täielik hävitamine regioonist, muudab igati arusaadavaks Iisraeli püüdluse teha ähvardav vaenlane kahjutuks. Kahjuks paljud poliitikud, kes langetavad Iisraeli suhtes hukkamõistvaid otsuseid, ei ole oma hinnanguid kujundades tegelikku olukorda hinnanud või mõistnud.

Vaenupooli hinnates kasutati hinnagu andmiseks erinevaid standardeid. Igaühel oli selge, et Iisraeli eesmärk oli terrorismi hävitamine. Samuti oli kõigil selge, et Iisrael vältis tsiviilohvreid nii palju, kui see lahingtegevuses võimalik oli. Kui mõni siiski sai kannatada, mõistsid kõik Iisraeli hukka, mis antud olukorras oli ülearune, kuna Iisrael viis igal sellisel juhul läbi juurdluse, et kindlaks teha, mis oli valesti läinud.

Kui Hezbollah lasi rakette Iisraeli pihta, siis ainult ühe eesmärgiga: tappa võimalikult palju Iisraeli kodanikke. See jäi enamasti tähelepanuta ja eriliste kommentaarideta. Tundub, et terroristidest ei oodatudki muud, kui seda, et nad soovisid võimalikult palju kahju tekitada. Hezbollah ei varjanudki oma eesmärke. Tundub, et kõik olid seda aktsepteerinud. Konflikti osapoolte hindamine erinevate standardite järgi oli Iisraeli suhtes ülimalt ebaõiglne.

Kui räägitakse hukkunutest, siis Iisraeli poolel on see väga selge. Sõja lõppedes oli hukkunuid 43 tsiviilisikut ja 119 sõjaväelast. Kui rääkida teise poole hukkunutest, siis esimeseks küsimuseks on, kas hukkunud terrorist oli tsiviilisik või sõjaväelane. Ilmselt oli nende hulgas otseseid ründajaid ja kaasaaitajaid. Kuhu tõmmata piir? Hukkunute arv on samuti teadmata. Sõja lõppedes ei olnud selge, kas neid oli 800 või 1200. Ka hukkunud rahvuskaaslasi kasutatakse propaganda eesmärkidel, et üldsuse arvamust kallutada.

Uskumus, et Liibanon ei ole Hezbollah´ga seotud, oli mitmeid riike kallutanud Iisraeli hukka mõistma. Tegelikult oli kogu Liibanoni lõunaosa Hezbollah kontrolli all, mis toimus Liibanoni valitsuse vaikival nõusolekul. Terroristlik rühmitus oli toonud Süüriast üle riigipiiri tuhandeid rakette ja rajanud vastu Iisraeli põhjapiiri militaarrajatisi. Neid asju ei saadud teha ilma riigi nõusoleku ja toetuseta. Hezbollah liikmed on ka Liibanoni valitsuses. Liibanoni poliitika eksperdid ütlevad, et kõik riigi võimustruktuurid on terroristliku Hezbollah hirmu all. Keegi ei julge selle organisatsiooni kohta tõtt rääkida, kuna see kantaks kohe Hezbollah juhtidele ette, mis seaks teisitimõtlejate elud ohtu.

Hinnates vaenupoolte eesmärke, on selge, et Iisrael ei ole endale seadnud eesmärgiks vallutada ühtegi naaberriiki. Vastupidi, läbi ajaloo on Iisrael rahulepingute vastu maid loovutanud. Aastal 1982 andis Iisrael Egiptusele Siinai poolsaare, mis territooriumilt ületab praeguse Iisraeli suuruse. Aastal 2000 andis Iisrael oma kontrolli alt ära lõuna-Liibanoni, lootes et ta sellega kindlustab rahu regioonis. Augustis 2005 loovutas Iisrael Gaza Palestiina omavalitsusele. Iisraeli ainsaks eesmärgiks oli hävitada terrorioht oma piiri vahetust lähedusest. Hezbollah eesmärgid on samuti selged: hävitada Iisraeli riik regioonist, kasutades selleks kõiki oma valduses olevaid vahendeid.

Tsiviilisikute kannatused olid selles konfliktis kõige suuremaks probleemiks. Iisraeli pihta tulistati 3970 raketti. Pommitatud alal elab umbes kaks miljonit inimest, kellest 300 000 oli sunnitud kodudest põgenema ja umbes üks miljon veetis enamuse konflikti ajast pommivarjendites. Purustused on tohutud. Lisaks sellele on tuhanded haavatud ja tohutu sotsiaalne katastroof. Palju töökohti on hävinenud ja infrastruktuure on purunenud.

Ka Liibanoni tsiviilisikud ei ole oma kannatustes süüdi. Süüdi ei ole ka Iisrael, kes seda sõda ei valinud, vaid oli sunnitud ennast kaitsma. Hezbollah, kes on selles regioonis ainsa eesmärgiga, rünnata Iisraeli, on vastutav ka oma rahva kannatuste eest. Eriti jõhker on nende poolt laskeseadmete paigutamine elamurajoonidesse ja isegi elumajadesse, mis seadis ohtu hulgaliselt tsiviilisikud.

Rahvusvaheline üldsus, kes on Hezbollah relvastumist selles piirkonnas pealt vaadanud, oleks pidanud juba ammu sekkuma. Kas terroristi rahule jätmine on kunagi ajaloos olnud mõnele konfliktile lahenduseks? See on alati konflikti edasi lükanud ja suuremaks paisutanud. Vaatamata ÜRO resolutsioonidele relvastus Hezbollah reaalsete piiranguteta.

Kas lääneriigid on sellest konfliktist midagi õppinud? Esimesed ÜRO sõnumid rahuvägede konfliktipiirkonda viimisel olid muret tekitavad, mis väitsid, et ÜRO ei kavatse jõuga Hezbollah’t desarmeerida. See väide tõstatab küsimuse: "Kuidas siis?" Terrorist ei anna ju relvi vabatahtlikult ära.

admin Poliitika

Hizbullah rünnak Põhja-Iisraelile ja Iisraeli reaktsioon

detsember 1st, 2006
Comments Off

Shemi Tzur/Iisraeli Suursaadik Soomes ja Eestis

Konflikti eskaleerumine Iisraeli – Liibanoni piiril on neil päevil meedia fookuses. Tunneme, et kahjuks ei ole ajakirjandus andnud Iisraelile piisavalt ruumi, et selgitada oma seisukohti. Selle tõttu pean kohaseks selgitada mitmeid meedias tõstatatud küsimusi.
Iisrael on saanud kannatada provotseerimata rünnaku läbi Liibanoni territooriumilt. Ründajaks oli Hizbullah, Liibanoni valitsuses esindatud partei. Rünnak viidi läbi Iisraeli nii tsiviil kui ka armeesse kuuluvate kodanike vastu suveräänse Iisraeli riigi territooriumil. Sellises olukorras ei ole Iisraelil alternatiivi enda ja oma kodanike kaitsmise kõrval. Sel põhjusel reageerib Iisrael sõjaga suveräänse naaberriigi vastu. Iisraeli poolt läbiviidaval operatsioonil on kaks eesmärki: vabastada röövitud sõdurid ja kõrvaldada terrorioht põhjapiiril.

Iisraeli operatsiooni proportsionaalsust tuleb mõõta vastavalt Iisraeli vastandava ohu suurusele ja konfrontatsioonile. Iisraeli tegevuse põhjuseks ei olnud ainult intsident piiril ja Hizbullah provotseerimata rünnak Iisraelis olevate Iisraeli sõdurite vastu, kellest kaks rööviti. Iisraeli sõjaline operatsioon on reaalse, käegakatsutava ohu vastu – mitte ainult potensiaalse ohu, vaid materialiseerunud ohu vastu – Hizbullah poolt, tsiviilasunduste, külade ja linnade vastu kogu põhja Iisraelis. Hizbullah on mõne viimase päeva jooksul lasknud Iisraeli suunas välja sadu rakette, põhjustades mitmete tsiviilisikute surma, haavates sadasid ja tekitades laiaulatuslikku hävingut. See nõuab Iisraeli poolset vastutegevust. Tuleks küsida: "Mida teeksid teised riigid, kui need oleks vastamisi sarnase ülisuure ohuga?"

Iisrael sihib ainult vahendeid, mis otseselt teenivad terroristlikke organisatsioone nende rünnakutes Iisraeli vastu. Näiteks Beiruti Rahvusvaheline Lennujaam on teeninud lülina relvade saatmisel ja instruktorite saabumisel Iraanist. Sillad põhja ja lõuna Liibanoni vahel teenivad kanalitena Hizbullah relvade ja personali transportimisel. Sama kehtib ka Beirut – Damaskuse maantee kohta. Nende löökide lisapõhjuseks oli vältida kahe röövitud Iisraeli sõduri viimist teise riiki.

Kahjuks on terroristid end tahtlikult peitnud ja oma raketiseadmed kuhjanud elamurajoonidesse, selliselt ümbritsevat elanikkonda ohtu seades. Vaatamata taolisele tsiviilisikute kuritarvitamisele on Iisrael erakordselt hoolas, et riski elanikkonnale vähendada miinimumini, sageli operatsiooni edukuse hinnaga. Näiteks on levitatud lendlehti, mis soovitavad elanikel eemale hoida teatud Hizbullah rajatistest, kuigi selline ettehoiatamine vähendab Iisraeli poolset üllatusmomenti.

Iisrael peab Liibanoni praeguse olukorra eest vastutavaks, millele paratamatult järgnevad tagajärjed. Liibanoni valitsus vastutab Hizbullah ähvarduse eest. Valitsus on varustanud Hizbullah ametliku legitiimsusega ja lubanud sellel segamatult sõjalisi operatsioone läbi viia. Hizbullah ei oleks kunagi rakette ja sõjalist varustust oma omandusse saanud, kui Liibanoni valitsus ei oleks neid lubanud riiki tuua. Hizbullah ohtu ei oleks saanud Iisraeli piiri ääres olla, kui Liibanoni valitsus ei oleks jätnud oma jõudusid lõuna Liibanoni viimata.

Liibanoni valitsuse vastutusalas on suveräänse riigina kohuse täitmine oma territooriumi üle kontrolli saavutamises, nagu nõudsid Julgeolekunõukogu resolutsioonid 425 ja 1559. Selle operatsiooni kaudu loodab Iisrael avaldada survet, et valitsus hakkaks Beirutis tegutsema ja teha tegutsemine võimalikuks, pakkudes rahvusvahelist julgustust ja soodsaid tingimusi Hizbullah desarmeerimiseks ja Liibanoni armee efektiivseks toomiseks lõuna poole, Iisraeli – Liibanoni piirile.

Liibanon ei ole ainsaks vastutavaks osapooleks. Süüria peab oma pealinnas Damaskuses mitmete Palestiina pühasõdalaste terrorirühmade peakortereid, mille hulgas on ka Hamas. Samuti on Süüria pidevalt toetanud Hizbullah´t, mille hulka kuulub relvade, lõhkeaine ja muu vajaliku kohaletoimetamine Damaskuse lennujaama ja Liibanoni piiri kaudu. Hizbullah ei oleks saanud Liibanonis toimida ilma Süüria- poolse selge toetuseta.

Iraan on Hizbullah põhiliseks toetajaks, mis varustab seda terroristlikku organisatsiooni rahaga, relvadega, juhistega ja isegi Iraani kaadriga ("Pazdaran" Revolutionary Guards). Pikamaaraketid, millega anti löögid Iisraeli linnadele Haifa ja Carmiel (13. juulil), olid Iraanis toodetud, samuti nagu ka juhitav rakett, mis tabas Iisraeli raketikandjat laeva Liibanoni rannikuvetes. Kõigi eesmärkide praktiliseks elluviimiseks on Hizbullah Teherani terroristliku pühasõja rezhiimi käepikenduseks. Iraan on samuti loonud märkimisväärseid sidemeid, et mõjutada Palestiina terroristlikke organisatsioone, mille hulka kuuluvad Fatah al-Aqsa Brigade ja Hamas Iz a-Din al-Kassam grupp. Iraan varustab neid terroristlikke rühmitusi raha, tehnilise teabe ja tegutsemisjuhistega.

Süüria ja Iraan toetavad neid gruppe, kuna need pakuvad Damaskusele ja Teheranile vahendeid, mis tugevdavad nende rezhiimide mõju ja hajutavad tähelepanu teistelt probleemidelt, mis on neile hiljuti rahvusvahelist survet põhjustanud.

Sellest tulenevalt peab Iisrael Hamasi, Hizbullah´t, Süüriat ja Iraani "terrori ja viha telgede" peamisteks elementideks, mis ähvardavad mitte ainult Iisraeli vaid kogu maailma.

Rahvusvahelisel areenil laieneb konsensuslik arusaam, et pühasõjalik terror on globaalseks ohuks, mille vastu tuleb otsustavalt välja astuda. Iisrael on olnud pidevalt kontaktis välisriikide valitsustega, kaasa arvatud Soome, et koordineerida surveavaldamist Süüria ja Iraani rezhiimidele, mis sunniks neid aru saama, et hind, mida nad oma toetuse eest terrorismile rahvusvahelisel areenil maksma peavad, oleks talumatult kõrge.

admin Poliitika

European Coalition for Israel (Euroopa Koalitsioon Iisraeli toetuseks) 4. konverents

detsember 1st, 2006

Peeter Võsu

European Coalition for Israel (EC4I) 4. konverents toimus 19-20. septembril Euroopa Parlamendis, Brüsselis. Konverentsil osales üle saja delegaadi, kelle hulgas olid EC4I liikmed, mitmed Euroopa Parlamendi liikmed, Euroopa Komisjoni ametnikud, Iisraeli esindajad ja ühiskonnategelased. Konverentsi korraldajaks oli Soome Europarlamendi liige Hannu Takkula. Sessioone juhtisid EC4I direktor Rijk van Dam ja asutajaliige Tomas Sandell. Teemaks oli: kuidas saab Euroopa Liit olukorda muuta?

Euroopa Liidu ametliku seisukohaga Iisraeli praeguse olukorra ja naabrussuhete kohta esines ettekandega Hr. Patrick Child, Euroopa Komisjoni Liikme Välispoliitika alal kantselei direktor. Ta väljendas Euroopa Liidu (EL) soovi tugevdada Liibanoni iseseisvust ja Palestiina Omavalitsuse rahvusliku ühtsusvalitsuse tekkimist. Samuti pidas Hr. Child vajalikuks Euroopa koostööd USAga. Vestluse osas küsiti talt, miks EL toetab ainult Liibanoni kannatanuid ja mitte Iisraeli, millele ta vastas, et Iisrael ei ole esitanud taotlust.

Samal sessioonil võttis EL poolt sõna Pr. Jana Hybaskova, Euroopa Parlamendi (EP) liige, EP delegatsiooni juht Knessetisse.

Iisraeli seisukohta väljendas Hr. Zvi Tal, Iisraeli asesuursaadik Euroopa Liidu juures, kes viitas võimalikele partnerlussuhetele Euroopa Liiduga tingimusel, et EL hakkaks õiglaseks vahendajaks Iisraeli suhetes Araabia rahvastega. "Partnerid võivad jääda eriarvamusele", ütles ta, "kuid peavad olema õiglased".

Araablaste arvamust väljendasid Kamal el Batal, Seedrite Revolutsiooni Maailma Nõukogu Inimõiguste direktor Liibanonist ja pastor Naim Khoury Betlehemast. Naim Khoury pani Euroopa Liidu otsustajatele südamele toetada palju kannatanud kristlikku kogukonda Araabiamaades. Ta rääkis, kuidas ta vend äsja tapeti Õlimäel, Jeruusalemma Araabia linnaosas ainult selle eest, et ta avalikult julges toetada Iisraeli.

Kamal el Batal kirjeldas põhjalikult Hezbollah fenomeni. Ta ütles: "Hezbollah ei ole Liibanonis vaid Liibanon on Hezbollahs." Hr. Batali sõnul ei ole nad ainult võitlejad, vaid kontrollivad Liibanoni meediat, on sisse imbunud kõigisse valitsevatesse struktuuridesse, haridusse ja finants institutsioonidesse. Neil on piiramatud ressursid. Nad treenivad lapsi (sarnaselt skautidega), õpetades viieaastastele, et juute tuleb vihata ja tappa. Kui keegi valitsuses või presidendi kantseleis julgeb Hezbollaht milleski süüdistada, kantakse see kohe ette ja ebalojaalne ametnik või poliitik seab oma elu ohtu.

Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna rahvusvaheline direktor Jürgen Bühler kõneles kauaks lahenduseta jäänud probleemi – Palestiina pagulaste teemal, koos konkreetsete soovitustega Euroopa Liidule lahenduste leidmiseks. EL on üks ÜRO abiorganisatsiooni UNRWA suurematest rahastajatest, mis on probleemi juba 58 aastat "lahendanud", ilma et midagi oleks paremaks muutunud. UNRWA on kulutanud pagulaste jaoks 4 miljardit dollarit, millest 400 miljonit viimase aasta jooksul. Esimene pagulaste laine tekkis aastal 1948 (võis olla kuni 500 000 inimest) ja teine aastal 1967 (kuni 200 000). Tänaseks on pagulasi 4.3 miljonit. Kuidas see nii on läinud?

UNRWA on ise loonud pagulaste staatuse andmiseks sellised standardid, mida mujal ei ole. Arvestuse pidamine on lünklik ja väga ebatäpne. 40% pagulas- staatusega inimesi ei ela pagulaslaagrites. Vaatamata sellele rahastab neid UNRWA. Mitmed on ennast kahes erinevas kohas pagulasena arvele võtnud. Pagulasi on surnud, kuid ikka võetakse nende eest raha välja. Pagulus on pärandatav vanematelt lastele. EL peaks UNRWAlt selliste asjade kohta aru pärima või rahastamise katkestama.

Maailma praktika pagulaste osas on neid vahetada, kus võimalik. Kuna Araabia maadesse läks Iisraelist kuni 700 000 pagulast, siis arvestades, et Iisraeli on samal ajal läinud üle 800 000 juudi Araabia maadest, võiksid pooled vastastikku pagulased vastu võtta ja ühiskonda integreerida. Araabia maad kasutavad aga pagulasi poliitilise relvana. On olnud juhuseid, et neid ei ole lubatud oma staatust muuta.

EPP fraktsiooni juht, Europarlamendi Liige Hans-Gert Pöttering avaldas toetust Iisraeli püüetele kaitsta oma turvalisust terroristide vastu Liibanonist. Samuti kommenteeris EP suurima fraktsiooni juht Euroopa Põhiseaduslepet, mille probleemiks pidas ta Jumala välja jätmist selle preambulast.

Oma sõnavõttudes avaldasid konverentsil Iisraelile toetust veel Suurbritannia EP liige Charles Tannock, EP liige Paolo Casaca, Prantsusmaa endine tervishoiuminister Georgina Dufoix ja ka Eesti EP liige Tunne Kelam.

Lisaks selle artikli kirjutajale oli konverentsi delegaatide hulgas Eestist veel Toomas Pärnsalu, Iisraeli Sõprade ühingust Tartus. Konverents toimub igal aastal Euroopa Parlamendis.

admin Poliitika

Eesti kirikujuhid pühitsesid Iisraelis "Jordani tahvli"

detsember 1st, 2006

17. septembril pühitsesid Eesti kirikujuhid Iisraelis, Jordani jõe ristimiskohas Yardenit eestikeelse piiblitekstiga tahvli.
Suurel seinatahvlil on Markuse Evangeeliumi 1:9-11 tekst:

"Neil päevil sündis, et Jeesus tuli Naatsaretist Galileamaalt ja Johannes ristis ta Jordanis. Ja veest välja tulnud, nägi ta kohe taevast avanevat ning Vaimu kui tuvi laskuvat tema peale. Ja taevast kostis hääl: "Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!"

Eesti kirikute esindajad EELK piiskop Einar Soone, Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo ja Eesti Metodisti koguduse juhatuse liige Artur Põld, kes viibisid Iisraelis Välisministeeriumi kutsel, pühitsesid äsja valminud tahvli.

Mitmetes keeltes piiblitekstiga tahvleid hakati Yardenitis üles panema sel suvel. Eestikeelne tahvel valmis esimeste hulgas. Tahvli finantseerijateks olid Eesti eraisikutest annetajad.

Jordani tahvel on teine taoline mälestusmärk Iisraeli sagedasti külastatavates palverännakute sihtkohtades. Esimese tahvli panid väliseestlased aastal 1986 Õlimäel asuvasse Meie Isa Palve kirikusse.

Enne Galilea aladele minekut, 12. kuni 14. septembrini, kohtus Eesti kirikute delegatsioon Jeruusalemmas Välisministeeriumi ja linna esindajatega. Kohtumiste eesmärgiks oli infovahetus ja suhete loomine. Kohtumistel kuulati ettekandeid äsja lõppenud Hezbolla ja Iisraeli konfliktist, juutide ja kristlaste vahelistest suhetest ja Jeruusalemmast, kui multi-religioossest keskusest.

Koos kirikujuhtidega võtsid kohtumistest osa Eesti Krislike Demokraatide esimees Aldo Vinkel ja JRKS Eesti Osakonna juht Peeter Võsu.

TÄNAME KÕIKI ANNETAJAID, KES ANDSID OMA PANUSE JORDANI TAHVLI VALMIMISEKS

Mehis Pupart

Riina Kaukver

Raul Järvlepp

Piret ja Tõnu Laikre

Evely Heldring

Lea Lomper

EELK Tuhala Kaarli Kogudus

Liina ja Arvo Rodi

Virve-Ines Laidmäe

Karin Lindsalu

Ergo Reintam

Maie Maripuu

Tarvo, Elen ja Marie Terras

Silver Koit

Evi ja Paul Kaik

Aleksei Salumaa

Meeli Pajula

Ene Sirkas

Lea ja Roland Noorhani

Ove ja Veera Võsu

Peeter ja Pille Võsu

Arvi Märtson

Margot Suur

Tammo Tiko

Marek Aardevälja

Hilja Koorep

Kristi Ugam

Kairet Juhkam

Milvi Teras

Siiri Abrams

Ene Teras

Ingrid Hage

Merike Värv

Piret Simpson

Mihhail ja Urve Tshashkin

Eli Kõllo

Reelika Ilus

Marika ja Jaanus Koha

Olev Nöps

Tõnu Tali

Ülo Niinemägi

Maire Annus

Meida Tubli

Viive Kulm

Liivi Vastra

Arvo Toomvap

Anne Rajaste

Margit Saks

Elvis Vetemaa

Marjona Raias

Milone Ugam

Aino Vaarpuu

Anneli Tagaväli

Eva Jürgenson

Viive Aavik

Milvi Kopli

Annelie Järvlepp

Pääsuke, Vainjärv, Linnas ja Kraut

admin JRKS

Iisraeli olukorrast pärast konflikti

detsember 1st, 2006

Peeter Võsu

Rahvusvahelisele survele järele andes nõustus Iisrael 14. augustil sõlmima Liibanoniga vaherahu vaatamata sellele, et terroristlik organisatsioon Hezbollah jäi purustamata. Suur osa Iisraeli kodanikke, kes olid kannatanud pideva terroriohu all, olid pettunud, et Iisraeli valitsus ei suutnud neid sellest ohust vabastada. Pärast vaherahu sõlmimist oli mitmeid meeleavaldusi, millel osalejad väljendasid rahulolematust. Nad oleks pigem nõustunud kannatama lühiajalist sõjategevust kui kestvat terrorihirmu.

Praeguseks on valdav enamus Iisraeli kaitseväest Lõuna Liibanonist välja toodud ja asendatud rahvusvaheliste vägedega ÜRO juhtimisel. ÜRO resolutsiooni 1559, mis kohustas Liibanoni desarmeerima terroriorganisatsiooni Hezbollah, ei suutnud või ei tahtnud keegi kuue aasta jooksul täita. Aeg näitab, kui tõhusaks praegused väeüksused osutuvad. Iisraeli laevastiku vahetab lähipäevil välja Saksa merevägi, mis on Saksamaa seni suurimaks militaaroperatsiooniks pärast Teist Maailmasõda.

Sõjategevuse 34 päeva jooksul tulistas Hezbollah Iisraeli pihta 3970 raketti, sihtides võimalikult tihedalt asustatud alasid. 901 raketti tabas asulaid ja linnu, ülejäänud maapaiku või hõredamat asustust. Surma sai 43 tsiviilisikut ja 119 sõjaväelast (nende hulgas kaks sõdurit, kes said surma vahetult pärast sõjategevuse lõppu). 4262 isikut sai arstiabi, kelle hulgas 33 olid raskelt haavatud. Pommitabamuse sai 6000 elumaja. 300 000 elanikku lahkus sõja tõttu kodudest. Umbes üks miljon inimest veetis suure osa ajast pommivarjendites.

Suurimaks muutuseks, mille äsjane konflikt põhjustas, oli Iisraeli valitsuse seisukoha muudatus ühepoolse maa loovutamise osas Palestiina omavalitsusele. Möödunud märtsis toimunud valimiste ajal pani Peaminister Ehud Olmer koalitsiooni kokku vastavalt sellele, kes toetas tema ideed maade loovutamise küsimuses. Iisraeli valitsus sundis juute veel ka praeguse konflikti alguspäevil oma maadest, mis asusid Palestiina omavalitsusalade lähetuses, ära tulema. Millised argumendid veensid valitsust oma kõige olulisemast, valimistel välja öeldud eesmärgist loobuma?

Sõda osutas faktile, et kui vaenulik rühmitus asub piiri taga, on piiriga külgnev ala ohustatud. Tuues oma kodanikke omavalitsusaladelt välja ja loovutades neid maid Palestiina araablastele, toob Iisrael ohtu lähemale oma strateegilselt tähtsatele keskustele. Mitmed Iisraeli poliitikud ja analüütikud olid ka varem sellele ohule viidanud, kuid see konflikt näitas, et tegemist polnud ainult teoreetilise võimalusega, vaid et nii juhtuski. Lõuna-Liibanonist tõi Iisrael oma väed välja aastal 2000, toetudes arvamusele, et see ei suurenda terrorismiohtu Iisraelile. Tegelikkus näitas midagi muud.

Iisraeli Parlamendi liige Effie Eitam (National Union – NRP) ütles oma 22. sept. Intervjuus, mille edastas uudiste agentuur Arutz 7, et araablased tuleb Samaariast ja Judeast välja viia. Parlamendi liige Eitam ütles: „Selle sõja puhkemise tõttu peab Iisraeli rahvas hakkama tõtt rääkima. Petlik müüt peab lõppema. Müüt, et me võime loovutada territooriume ilma, et see muutuks meie vastu rünnakute paigaks ja müüt, et see võitlus käib 1967 aasta sõja tulemuste tõttu … Kui me ei saa loovutada maad ja ei saa ka pidada maad koos meie vastu vaenuliku rahvaga, tuleb meil julgustada neid emigreeruma” (www.israelnationalnews.com).

Iisraeli valitsus ei jaga Effie Eitami seisukohta araablaste väljasaatmise osas, kuna kardab, et rahvusvaheline üldsus ei aksepteeriks seda. Siiani ei ole aga keegi ka ühtegi paremat lahendust pakkunud. Valitsuse üleandmine Palestiina araablastele on tegelikkuses alati osutunud terrorismi võidukäiguks. Oodatud rahu ja leppimise asemel on see osutunud maa loovutamiseks terroristidele, kes on seda ära kasutanud järgmiste rünnakute platvormiks Iisraeli vastu.

„Kvartett” (USA, Euroopa Liit, Venemaa ja ÜRO) üritab Palestiina araablasi suunata Iisraeliga läbirääkimistele, julgustades neid moodustama rahvusliku ühtsuse valitsust (Fatah ja Hamasi kooslus). Hamasi avaldused on siiani olnud vasturääkivad. Selleks, et Euroopa Liit hakkaks Palestiina araablasi uuesti toetama, räägivad nad võimalikust Iisraeli tunnustamisest. Muus kontekstis välistavad nad selle täiesti.

Iisraeli valitsusel tuleb otsustada: kui „Teekaart” on läbi kukkunud, siis missuguse strateegiaga rahupüüdlusi jätkata.

admin Peatoimetaja veerg