Archive

Archive for august, 2007

Skopjesse ehitatakse ainulaadset Holokausti-mälestusmärki

august 1st, 2007

Shalom 1/2007

Tõlkija: Lea Lääts

Makedoonia pealinna Skopje keskele ehitatatakse suurt juudikeskust. Samas kohas asetses enne Teist maailmasõda juudikvartal. Bulgaarlased andsid juudid sakslastele üle, kes saatsid neid Poola koonduslaagrisse. Tito ajal ehitati kvartalisse linna peabussijaam. Makedoonia riik on tagastanud piirkonna juudi kogukonnale. Pärast pikka kavandamist tehti hilissuvel algust ehitustöödega. Mälestuskeskus koosneb kahest eri ehituskompleksist.
Holokausti-mälestuskeskuse põhiosa hõlmab kolme korrust. Mälestuskeskuse põhiosa kõrvale ehitatakse avar hall kunstinäituste tarvis ja laste päevakodu. Hooned on üksteisega ühendatud maa-aluse halli ja autode parkimiskohtade läbi. Kolmekorruselises hoones paiknev muuseum toob üldsusele teavet Makedoonia juutide rikkast ajaloost fotode ja esemete kaudu. Koosolekuruumid võivad mahutada suuri külalisgruppe. Kvartali suurus on 8000 ruutmeetrit.

Osmanid andsid varjupaiga
Osmanid e. türklased võtsid 15. sajandil vastu Hispaaniast ja Portugalist pagendatud juute. Makedoonias kujunes välja kasvav ja edukas juudikogukond. Juudivastasust ei esinenud. Teine maailmasõda muutis siiski olukorra kiiresti. 11.03.1943 riisusid bulgaarlased Skopjes elava 3286 juudi vara. Seejärel kogusid nad kõik juudid Skopje raudteejaama lähedale suurde tehasesaali. Mõnedel õnnestus põgeneda Albaaniasse või nad liitusid mägedes võitlevate partisanidega. Skopjesse koguti ka kõik juudid Makedoonia suurtest juudikeskustest Bitolast, Prilepist ja Stipist. Natsid deporteerisid neid 18.03.1943 Poolasse, Treblinka koonduslaagrisse. Enam kui 11000 Makedoonias elanud juudist naasid vaid mõned oma kodukohta. Türgi-albaaniakvartali ja kuulsa Vardari jõge ületava kivisilla kõrval olev juudikvartal tehti maatasa. Ühtki hoonet ei jäänud alles. Skopje juutidest naasis Poolast koju vaid kolm.

Süstemaatiline hävitusplaan
Kreeka Makedoonia juudid hävitati praktiliselt täielikult. Näiteks Tessaloonika u. 50000 juudist pääses vaenamistest eluga vaid 2000. Juba aastal 1937 saatis Saksamaa 30 agenti Kreekasse. Nende juhiks oli Hans Reegler. Ta kasutas valenime William Lions, väites end olevat inglise juut. Reegler oma meestega otsis läbi majad, kus juudid elasid, selgitas välja, milliseid väärisesemeid ja kultuuriaardeid neil oli. Kui natsid olid vallutanud Kreeka, ei olnud juutidel mingit võimalust vaenamistest pääseda. Tessaloonikas said Hispaaniast pagendatud juudid varjupaiga enam kui 500 aastaks. Mõne kuuga hävitati kõik. Skopje Holokausti-mälestuskeskus vahendab inimestele teavet kadunud ainulaadsest Balkani juutide ajaloost. Mälestuskeskus austab ennekõike tagakiusus hukkunud juute. Ehituskompleksi esimene osa valmib juulikuus 2007. Mälestuskeskus on ainulaadne kogu Kagu-Euroopas. Uus mälestuskeskus katab suure osa vanast juudikvartalist.

admin Kultuur

"Sina oled inimene!"

august 1st, 2007

Shalom 4/2007

Tõlkija: Lea Lääts

Holocausti kogenu mälestusi Minu vanaisa Beno (Benjamin) Brecher pääses holocaustist eluga. Ta on praegu 86-aastane. Olen kuulnud tema uskumatuid lugusid palju kordi ja järgnev on uks neist.
Beno sündis 1921. aastal Dorna linnas Rumeenias. Pärast Esimest maailmasoda Austria-Ungari keisri¬riik varises kokku ja Austria pidi korvama maid nii Rumeeniale kui ka Tshehhile. Kui Beno sündis, elas ta piirkonnas, mis kuulus juba Rumee¬niale, ent kus kõneldi veel saksa keelt. Saksa keele oskuse tõttu pääses ta nii mõneski raskes olukorras.
"Dorna oli Bukovina piirkonna puhkelinn järve kaldal," jutustab ta. "Minu isal oli maiustusteäri, kus ta müüs kompvekke ja küpsiseid. Elu oli hea ja rahulik. Peeti ka tähtsaid juudi pühi. Sabat oli sabat, sellest peeti lugu ja siis puhati. Meie maja juures oli linna sünagoog. Selle õuel mängiti ja see oli nagu teine kodu.
Ühel päeval kõik lõppes: anti saksa käsk, mille kohaselt kõik inime¬sed beebidest vanakesteni peavad viivitamatult minema oma kodudest rongijaama, kust just selleks varutud rong läheb Transnistriasse. Seal suri mu ema tähnilisse tüüfusse. Ühel ööl mu isa jalad külmusid. Ta ärkas hommikul ja tajus, et jalad on öö jooksul kehast irdunud. Ta masen¬dus nii, et üritas lõigata käesooned habemeajamisnoaga läbi, kuid see tal ebaõnnestus. Ta suri aeglaselt kolme nädala jooksul. Söök ei huvitanud enam. Olukord murdis teda täielikult. Nii jäin orvuks ja mind viidi pidevalt ühest getost teise.
1943. aastal olin Tiraspoli getos Ukrainas. Töötasin hambatehniku¬na. Minu boss, rumeenlasest hamba¬arst, soovis mind aidata, et saaksin pisut raha. Tal õnnestus hankida mulle sõjaväe¬administratsiooni poolt tembeldatud passi, mis andis mulle õiguse iga¬päevaseks getost lahku¬miseks nagu korraldama hambaarsti tööasju.
Ühel päeval – see oli juba oktoob¬ris 1943 – saatis ta mind linna ajalehe ja suitsude järele. Läksin linna. Seal oli väike toiduainete pood, mida pidas õigeusklik naine (kõik mehed olid rindel). Ta tundis mind juba ja teadis, et olen juut getost. Ostsin ajalehe ja suitsud, maksin ja pöördu¬sin, et väljuda. Just siis sisenes saksa seersant. Naine palus, et jääksin sinna seersandi tõlgiks, kuna oskasin saksa keelt. Seersant küsis minult: "Mida naine ütleb?
"Et suitsuhind on tõusnud," vastasin."Krutsifiks!" vandus seer¬sant (see tahendas "oh sa rist!"), "et saksa seersant peab maksma nii palju tühjalt suitsude eest!" Üritasin lahku¬da, aga seersant käskis: "Seis! Kuidas sina saksa keelt oskad?" "Olen Deut¬sche¬kultuuri piirkonnast Bukovinast, Rumeeniast." "See ei huvita mind. Tahan teada, mis on sinu rahvus." Siis teadsin, et olin sattunud tupi¬kusse. Ortodoksinaine hakkas tege¬ma ristimärke ja kordas vaikselt: "Jeesus Kristus, halasta! Jeesus, halasta!" Ta teadis, et seersandil on püss kaasas; ta võis viia mind täna¬vale ja maha lasta. Ta tundis end süüdi selles, et sattusin sellisesse olukorda tema palve peale. "Härra seersant," ütlesin, "mul on kahju, aga olen juut.""Mis!" ehmus ta, "juut! Ma ei ole kaks aastat juute näinud!" "Olen saksa ja Rumeenia armee teenis¬tuses."
"Issand Jumal! Issand Jumal! Aga sina oled inimene! Sina oled inimene! Issand Jumal!" Ta võttis mu käsivarrest raudse haardega kinni ja tiris mind tänavale. Naine arvas, et nüüd sünnib halvim. Väljaspool kauplust vaatas seersant enda üm¬ber, olemaks kindel, et saksa sõdureid ei ole kusagil. Seejärel viis ta mind tagasi kauplusse ja ütles: "Lieber freund (armas sõber), ole ettevaatlik ja hoia end. See lõpeb varsti!" Seejärel ütles ta : "Hüvasti!" ja läks. Rindel nähtu pani teda uskuma, et Puna¬armee võidab peagi sakslased. Võit tuli siiski alles 1945. aasta maikuus.
Pärast seda sündmust sakslased ja rumeenlased siiski taganesid järk-järgult ning 1944. aasta maikuus aitas Bukaresti juudi kogudus mind ja teisi orbe saada orbudekoju. Seal kohtasin Saarat. Mina olin 23- ja tema 17- aastane. Tutvusime ja jäime kokku. Jõulukuus 1944 aitas Punane Rist juutidel Iisraeli minna. Nii läksime meiegi – mu vend, Max, Saara ja mina – laevaga.
Enne kui laev lahkus Buka¬restist, tulid nõukogude sõdurid meid otsima. Neil oli Saara foto kaasas. Saara pärines Moldovast ja kõiki kodanikke sunniti naasma Nõukogu¬de Liitu. Nad kahtlustasid, et viime Saara endaga kaasa! Otsustasime, et kaasreisijad katavad meid mitme¬suguste linade alla ja ise istuvad meie peal.
Laev lahkus Bukarestist Kons¬tanti¬noopolisse. Sealt jätkasime teekonda rongiga "Orient Express" Süüria kaudu Liibanoni, Beirutisse, ja sealt Palestiinasse. Saabusime sisserändajate laagrisse Atlitisse. Seejärel elasime kibutsis "Dorot", Hertselias ja lõpuks Holonis, kus elame praegugi.
Minu vanavanemad on harul¬dased inimesed. Erinevalt paljudest teistest holocaustis ellujäänutest on nad kindlad, et Jumal on olemas. On siiski raske andeks anda sakslastele, inimestele, kes tapsid nende vane¬mad ja röövisid neilt rahuliku, mure¬tu ja rõõmsa elu. Trauma tõttu ei suuda vanaema Saara enam meenu¬tada, millised olid isa ja ema näod. Mõlemad kogevad ikka veel palju igatsust ja kurbust. Andeksandmine ei ole veel tulnud. Nad ütlevad end siiski olevat selles protsessis.

admin Tunnistused

Natside piibel

august 1st, 2007

Daily Mail, Suurbritannia, 07.08.2006

Tõlkija: Lea Lääts

Saksa instituut leidis natside piiblitõlke, millega Adolf Hitler kavatses kõrvaldada ülejäänud tõlked. Nagu võibki oodata, puhastas natside piibel ka piibliteksti kõigist viiteist juutidele. 750 – leheküljelise raamatu leidis arhiivist Hansjoerg Buss. See trükiti aastal 1941 ja toimetati tuhandetesse kirikutesse üle kogu natside poolt hõivatud Euroopa. Raamatud hävitati hiljem peaaegu täielikult.
Hitleri piiblitõlkijad, või pigem piiblikirjutajad, kuna tegelikust tõlketööst selles kontekstis ei saa rääkida, kirjutasid uuesti isegi Kümme Käsku ja lisasid neile veel kaks. Hitleri piibel pidi saama nimeks "Saksamaa Jumalaga" ja koos Hitleri elulooga pidid raamatud kuuluma iga saksa kodu inventari hulka.
Hitler imetles tseremooniaid ja suurejoonelisust, ka kirikus. Ent kiriku õpetust ta põlgas. Saksa isandarass ei pidanud kaasa tundma vähem väärtuslikele. Hitler teadis, et kiriku mõju ei pühitaks inimeste meelest kohe. Ta pidi koguni loobuma plaanidest mõrvata liikumis- ja arengupuudega inimesed, kuna kiriku piiskopid hakkasid selle vastu sõna võtma.
Kirik tuli vähehaaval muuta natsi-ideoloogia teenriks. 1939. a. hakati kirjutama natsipiiblit. Ülesandeks määras Hitler abivalmis professoreid, kelle tööks oli pühkida Piiblist kõik viited juutidele: "Puhastada kiriklik tekst kõigest mitte-aaria mõjust."
Natsipiibli 12 käsku olid: Austa Jumalat ja usu Temasse kogu südamest, Taotle Jumala rahu, Väldi igasugust silmakirjalikkust, Püha on sinu tervis ja elu, Püha on sinu heaolu ja au, Püha on sinu tõde ja ustavus, Austa oma isa ja ema – sinu lapsed on su abi ja eeskuju, Hoia oma veri puhtana ja oma au pühana, Austa ja suurenda oma esiisade mälestust, Ole alati valmis aitama ja andeks andma, Austa oma isandat Riigijuhti (Hitler),Teeni rõõmuga rahvast tööde ja ohverdustega. Seda Jumal meilt soovib."Hitleri piibel kõrvaldas juudi sõnad, nagu näiteks "halleluuja", "Siion", "hoosianna", "Mooses", "Jehoova" ja "Jeruusalemm", mille asemele tuli väljend "Jumala igavene linn". Hitler ütles märkmikus oma piibli kohta järgmist: "Raamat peab teenima võitluses surematu juudi vaenlase vastu".
Hitler rajas instituudi nimega "Instituut, mis uurib juudi mõju ja kõrvaldab selle täielikult saksa kiriklikust elust". Üheks suuremaks taotluseks oli kõrvaldada Jeesuse juudi taust ja muuta see aariapäraseks. Instituudi juhataja Walter Grundmann kirjutas 1941. a. : "Piibel peab muutuma täiesti juudivabaks ja saksa rahvas peab nägema, et juudid on surev vaenlane, kes ähvardab tema olemasolu." Kavas oli aariapäraseks muuta ka kirikulaulud. Piibli ja kirikulaulude uuestikirjutamisega tegeles umbes 50 inimest.
Kõik see oli aga suitsukate Hitleri ja tema lähedaste lõplikule eesmärgile, milleks oli totaalselt paganlik ühiskond, ideaalina raudkindel juhipositsioon ja sellele ustavalt kuuletuv rahvas. Natsiuurija Ulrich Messner: "Inimsõbralikkus ja moraalne kaastunne, nii nagu neid väljendatakse Piiblis, oli neile naeruaineks."

admin Teoloogia

YAD VASHEM

august 1st, 2007

Anatoli Gleibermann

Jeruusalemma Yad Vashem (Yad Vashem tähendab tõlkes kas “käsi ja nimi” või “mälestus ja nimi”) on maailma märkimisväärseim Euroopa juutide massimõrvaohvrite mälestuspaik. Muuseumiterritoorium asetseb Herzli mäe jalamil, kuhu on maetud sionismi rajaja Theodor Herzl (1860 – 1904). Teda maeti algul Viini oma isa haua kõrvale, kuid hiljem testamendi kohaselt uuesti Iisraeli mäele, mis on nimetatud tema jargi.
Holokaustiohvrite mälestuspäeva peetakse nissan-kuu 27. päeval (aprilli lopus), päeval, mil algas Varssavi geto rahvaülestõus. Iisraeli riigi olemasolu kuuendal aastal võttis Iisraeli parlament Knesset vastu seaduse, milles öeldi järgmist: “rajada Jeruusalemma instituut, hoidmaks nende kuue miljoni juudi mälestust, keda natsid oma agentidega surnuks piinasid ning nende juudikogukondade, sünagoogide, ühiskondlike organisatsioonide, religioossete õppeasutuste ja heategevuslike organisatsioonide mälestuseks, keda hävitati eesmärgiga pühkida minema Iisraeli nimi ja kultuur; nende vastupidavuse mälestuseks, kes pühaduses ja puhtuses ohverdasid oma elu; nende juudi sõdurite ja põrandaaluste vapruse mälestuseks, kes panid oma elu kaalule võitluses natsivaenlase ja tema käsilaste vastu; nende getovangide mälestuseks, kes tõstsid mässu ja süütasid võitlustahte, säilitamaks rahva au; nende kangelaste mälestuseks, kes tulid päästma rahva jääki; nende mittejuudi õiglaste mälestuseks, kes oma elu ohtu seades päästsid juute. Yad Vashemi ülesandeks on koguda kõik mälestusmaterjal nendest juutidest, kes võitlesid vaenlase ja selle käsilaste vastu ning taastada nende mälestus ja nende ühenduste, organisatsioonide ja asutuste mälestus, mis hävitati sel põhjusel, et need kuulusid juudi rahvale.
Jitzhak Ben Zvi – president
Moshe Sharet – peaminister
Ben – Zion Dinur – haridus- ja kultuuriminister
(Yad Vashem – Seadus genotsiidi ja vapruse mälestuse kohta,
seaduskogu nr. 132, 17. elul-kuu paeval 5713. aastal maailma loomisest)

Yad Vashemi muuseumiala tun¬¬neb juba kaugelt ära 30 m kõrguse mälestus- seina järgi, millelt võib lugeda sõna “Zkor” (Mäleta). Ehituskompleksi kuulub suur üm¬mar¬¬gune saal, mille põrandale on kirjutatud 21 Euroopa suurima koon¬dus¬laagri nimed. Saali keskel on kujutatud põlevat tõrvikut kandev käsi. Paljudes laagrites võeti süste¬maatiliselt kasutusele dushiruumide taolisi gaasikambreid. Peale 20 minu¬tit kestnud gaasitamist ei jäänud mitte keegi ellu. Ruumide “puhas¬tamiseks” kulus 10 minutit ja seejärel oli kamber taas valmis vastu võtma uut surmamõistetute rühma.
Teises saalis põleb kuus küünalt, mis sümboliseerivad kuut miljonit hävitatud juuti. Põlevad küünlad peegelduvad paljudest peeglitest, mis jätab mulje lugematutest leekidest. Lindilt loetakse hukkunute nimesid ja kõige viimased elukohad. Möödu¬nud aastaist hoolimata ei ole loetelu kaugeltki täielik. Kui lugeja kasutaks ühe isiku nime ja elukoha maini¬miseks pool minutit ja loeks kogu ööpaeva, kuluks üle viie aasta, enne kui kuuleksime sama nime uuesti.
Inglise-ameerika uurimis¬komis¬joni hinnangu kohaselt oli juudi holokaustiohvreid eri maades (sõjale eelnenud maade piirid) järgnevalt:
Poola 3 271 000 juuti
Nõukogude Liit 1 050 000 juuti
(k.a.Baltimaad)
Rumeenia 530 000 juuti
Tshehhoslovakkia 255 000 juuti
Ungari 200 000 juuti
Saksamaa 195 000 juuti
Prantsusmaa 140 000 juuti
Holland 120 000 juuti
Kreeka 64 000 juuti
Jugoslaavia 64 000 juuti
Belgia 57 000 juuti
Austria 53 000 juuti
Itaalia 20 000 juuti
Bulgaaria 5 000 juuti
Luxemburg 3 000 juuti
Taani 1 500 juuti
Norra 1 000 juuti
Kokku 6 029 500 juuti
Pääses 308 000 juuti
Hävitati 5 721 500 juuti

Jeruusalemmas Yad Vashemi muuseumi mälestusseinal on reljeef, mis kujutab eriealisi juudi mehi, naisi ja lapsi järjekorras vaevaliselt liiku¬mas surma poole. Natsidel ei ole palju vabatahtlikke abilisi.
Yad Vashemis on ka Õiglaste aed, kuhu on mälestuseks istutatud puid neile, kes oma elu ohtu seades päästsid juute natside julmuse eest. Nende hulgas on ka soomlane Carl Gustaf Mannerheim. See, kuidas Mannerheim hoiatas Hitlerit, ei ole enam saladus: “Kui natsid tapavad ühegi Soome juudi, Soome ütleb lahti oma lepingust Saksamaaga.”
Nende tuhandete Peterburi juudi hulgas, keda Soome Iisraeli sõbrad on käinud vaatamas, on olnud neid, kes Teise maailmasõja aastail olid vangi¬dena Soomes. Minagi olen käinud nende inimeste kodudes. Olen kuul¬nud nendelt vaid head selle kohta, kuidas soome peremehed neisse suhtusid. Aeg läheb siiski parata¬matult edasi. Üha vähemaks jääb neid, kes nägid Teist maailmasõda. Paljud asjad ununevad.
Paljudes maades on rajatud Yad Vashemi taolisi muuseume – mitte vaid Euroopas. Näiteks Ühend¬riikides oli aastal 1990 üle 150 holo¬kaustimuuseumi. Ses suhtes on Eu¬roo¬pa maha jäänud. Mõnele natsi¬valitsuse all kannatanud maale ei ole ehitatud ainsatki mälestusmärki.
Iisraeli Iseseisvuspäeval ja mõ¬ne¬del teistel pidupäevadel on kom¬beks lugeda järgmist mälestuspalvet:
“Armastav Jumal, Kes elad kõrges, leskede Kaitse ja vaeslaste Isa, anna õnnis puhkus Sinu pühade ja puhaste tiibade varjus meie vendade ja õdede hingedele, kes säravad ja hiilgavad nagu hommikukoit, nende kümnete tuhandete iisraeli meeste, naiste ja laste, kes tapeti, lämmatati, põletati ja elusaina maeti Jumala pühaduse pärast saksa natside ja nende käsi¬laste läbi; kõik nad on pühad ja puhtad, nende hulgas on suuri õpet¬lasi ja õigeid, kes on pääsenud iga¬vikku seepärast, et oleme palunud nende hingede ülendamist. See¬pärast, halastaja Issand, peida neid oma tiibade varju igavesti ja arva neid surematute hingede hulka.
Olgu neil rahu Eedeni aias. Jumal tasub nende eest kätte. Jumal on nende osa. Tulgu nende õigsus meie ja kõigi juutide kaitseks; maa, ära peida nende verd.
Puhaku nad rahus oma puhke¬paikades ja tõusku nad ülestõusmis¬päeval üles.” Ja kõik öelgu: “Aamen.”

admin Ajalugu

Kuue Päeva Sõda -TUNNISTUS IMEST

august 1st, 2007

Kui vaatame Torah1 valgel, suudame mõista

Arutz Sheva, IsraelNN.com

Tõlkija: Riina Kaukver

Kuue Päeva Sõja võitlustest ja võidust on möödunud nelikümmend aastat – terve põlvkond. Nelja aasta¬kümne jooksul on palju uuritud selle sõja tagamaid, põhjuseid ja kulgu. Avaldatud on lugematu hulk ana¬lüüse, alates pealiskaudsetest best¬sel¬le¬ritest ja ajaleheartiklitest kuni kõige väljapaistvamate sõjanduse ekspertide, strateegide, taktikute ja politoloogide kirjutatud tõsiste raa¬ma¬tuteni.

Täna aitavad nelja aastakümne pikkune tarkus ja Torah meil mõista selle sõja kõige olulisemat õppetundi ja tähtsust.

Läbi kõigi aegade, Egiptusest väljatulekust alates, oleme kohus¬tatud tänama, kõrgeks tõstma, kiit¬ma, austama, ülendama, ilut¬sema, õnnistama, tähtsustama ja tervitama Teda, kes on teinud kõik imed meie ja meie esiisade jaoks. Judaismi alus on käsk tänada Juma¬lat ja tunnis¬tada, et Tema laseb meile sündida kõigel heal. See on ka põhjus, miks me kiidame teda pühade ajal ja siis kui Ta on meid hävitusest pääst¬nud. Imede äratundmine suurendab meie usku Jumalasse, kes on pääst¬nud meie esiisad ja päästab ka meid.

Missugune on Kuue Päeva Sõja suurim ime?

Mis siis on see kõige suurem ime Kuue Päeva Sõjas? Sellele polegi lihtne vastata, sest selles sõjas juhtus palju imesid, nii varjatuid kui ilmu¬tatuid.
Lahinguväljal toimunud ja üles¬tähendatud imedel ei näi lõppu olevat. Nende hulgas on lugu Egip¬tuse tankikomandörist, kes sõja teisel päeval andis Siinai kõrbes alla tunduvalt väiksemale Iisraeli tanki¬üksusele, kuna kõrbemiraazh näitas talle sadu Iisraeli tanke seal, kus neid oli vaevu tosin.
Seal on lugu Jordaania üksusest, kes sõja kolmandal päeval tervitas kolonel Uri Ram’i juhitud Iisraeli tankiüksust ja avas neile Sekemi väravad, kuna valeteadete tõttu arvasid jordaanlased need olevat neile toeks saadetud Iraagi tankid.
Seal on lugu otsustavast lahin¬gust Jeruusalemmast põhja pool asuva Ammunition Hilli mäel, mis sai alguse, kui Iisraeli luuraja kuu¬val¬guseta ööl eksis, kogemata jor¬daanlaste kaevikuisse jõudis ning sealt öösel kell 2 tulistama hakkas. Selle mäe langemine juutide kätte oli eelmäng Jeruusalemma vanalinna vallutamisele 30 tundi hiljem. Siiski on kõik need lood vaid killud, mis võivad tervikpildi varju jätta.
Iga kindrali õudusunenägu on sõda kahel rindel. Möödapääsmatu vajadus armee pooleks jagada on saanud languseks arvukatele ja näiliselt võitmatutele armeedele. Näiteks kaotas võitmatu Assüüria aastal 612 Babüloonia-Meedia alli¬ansile; Sparta võitmatu armee kaotas aastal 480 Pärsia-Rooma alliansile; Saksamaa natslik armee kaotas sõjas kahel rindel Venemaa ja Liitlas¬vägede vastu. 1967. aasta juunikuus seisis Iisrael silmitsi sõjaga üheaeg¬selt kolmel rindel: Jordaania, Süüria ja Egiptuse piiril.
Tegelikult oli veel neljaski rinne Liibanoni piiril. Õnneks pärast mõnda sümboolset lasku ja kahe Suurbritannias valmistatud Hunter hävitaja saatmist, mille juudid kohe pärast õhkutõusmist alla lasksid, hoidus Liibanon edasisest võitlusest. Siiski püsis Liibanoni armee mobili¬seerituna Iisraeli põhjapiiril ja tekitas Iisraelile vajaduse hoida lahingu¬valmidust ka sellel rindel.
Olukorda halvendas fakt, et kõikidel rinnetel ja kõikides väelii¬kides oli Iisrael vastastega võrreldes arvulises vähemuses. Iisrael sai koos reserviga välja panna 264 000 sõdu¬rit. Kogu reservi mobiliseerimine tähendas aga, et Iisrael ei püsi kuigi kaua ilma, et hävineks riigi majan¬dus. Iisraeli vastu seisid 525 000 araabia sõdurit, neist 240 000 Egiptu¬sest. Vastase tankid ületasid Iisraeli omi rohkem kui kolmekordselt – 800 Iisraeli tanki vastu seisid piiridel 2424 araablaste tanki, millest jällegi 1200 kuulusid Egiptusele. Iisraeli õhujõudude 350 hävituslennuki vastu panid araablased välja 939 hävitajat ja neistki kuulusid 450 Egiptusele.
Araabia riikidele kindlustasid tohutu relvade juurdevoolu nende traditsioonilised tarnijad: Nõuko¬gude Liit, Suurbritannia ja vähemal määral USA. Iisraeli peamine relva¬eksportöör Prantsusmaa kehtestas sõja eel ilma igasuguse hoiatuseta Iisraelile relvaembargo ja samuti käitus USA. Pole siis imestada, kui Egiptuse diktaatori Gamal Abdel-Nasseri juhtimisel kuulutas kogu araabia maailm eelseisvast võidust Iisraeli üle ja pasundas Iisraeli täielikust hävitamisest ning tapatalgutest, mis ootavad Iisraeli juute.
Iisrael valmistus võitlema ei vähema ega rohkema kui olemasolu eest. Isegi parimate ennustuste koha¬selt arvestati 10 000-50 000 tuhande sõjas tapetuga juhul, kui Iisrael üldse suudab püsima jääda. Iisraelis olid valmis plaanid, kuidas rahvus¬parkidest saavad kalmistud massi¬listele ohvritele ja iga koolilaps asus liiva kottidesse kühveldama, et kaitsta kodu.
Sõja tulemuseks on ajalugu. Kuue päevaga võttis Iisrael kogu Siinai poolsaare kaasa arvatud Gaza maariba Egiptuselt, Juudea ja Samaa¬ria ning pool Jeruusalemma linna Jordaanialt, samuti Golani kõrgen¬diku Süürialt. Selle asemel, et olla hävitatud, oli juudiriik oma terri¬tooriumi kolmekordistanud 20 500 ruutkilomeetrilt 66 500-ni. Iisraeli naaberriikidest ei kaotanud terri¬tooriumi ainsana Liibanon, kes kohe sõja algul loobus Iisraeliga sõdimast. Iisraeli kaotused olid suured – 776 Iisraeli sõdurit hukkus ja 2586 sai haavata. Araabiamaad ei ole oma kaotusi siiani avaldanud, kuid hinnan¬guliselt olid Egiptuse kaotu¬sed 11 500, Süüria kaotused 2500 ja Jordaania kaotused 1000 hukkunud sõjaväelast. Need arvud ei sisalda haavatuid ja vangistatuid.
Iisraeli püsimajäämine oli ime. Aga veel suurem ime oli, et me üksnes ei jäänud alles vaid saavutasime otsustava võidu. Üks West Pointi kindral ütles kord, et kuigi USA Sõjaakadeemias uuritakse kogu maailma kõigi aegade sõdu, ei uurita seal Kuue Päeva Sõda. Ja seda põhju¬sel, et West Pont huvitub strateegiast ja taktikast, mitte imedest.

Missugune siis oli Kuue Päeva Sõja suurim ime?

Vastamiseks peame esmalt mõist¬ma – mis on ime? Arvatavasti on kõige paremini ime olemust selgitanud Ramban2. Aabrahami kutsumise loos sõlmib Jumal oma lepingu Aabramiga, muudab ta nime Aabrahamiks ja tõotab, et aasta pärast on saja aastaseks saaval Aabrahamil ja tema üheksakümne¬seks saaval naisel Saaral poeg. See on selge ime tõotus.
Ramban kommenteerib edasi:
Põhjus, miks Jumal ilmutab ennast 1Mo 17:1 nimega El Shaddai, on, et see Nimi sisaldab tõotust varjatud imedele, mis on valmistatud õigete jaoks „tõmbama nende hinge välja surmast ja hoidma neid elus näljaajal“ (Psalm 33:19), päästma neid mõõga ja sõja eest.
Nii on lugu kõigi tõotustega Aabrahamile ja teistele patriarhidele ja kõigi tõotustega, mis lubavad õnnistust Torah järgijatele ja needust sõnakuulmatutele. Kõik Jumala tõotused, mis Torah annab, on imed, kommenteerib Rambam. Sest pole ühtki ratsionaalset põhjust, miks peaks vihm taevast langema just teatud aastaajal, kui me Jumalat kiidame (3Mo 26:4) või miks peaks taevas muutuma tinaseks, kui me puhkeaastal põlluharimist jätkame. Kõik need on imed, kuigi nad ei muuda maailma loomulikku kulgu nii nagu Moosese läbi antud kümme nuhtlust, Kõrkjamere lõhestamine, manna taevast ja vesi kaljust kõrbes.
Prohvetiraamatutes kirjelda¬takse imesid, mis tulid esile prohve¬tite läbi pärast nende ettekuulutust või inglite läbi, kes olid taeva saadi¬kud. Prohvetiraamatud aga ei märgi imesid, mis juhtuvad spontaanselt, et aidata õigeid või hävitada õe¬laid… Kogu Torah aluseks on Jumala peidetud imed, kogu Torah eesmärk on ainult imed, mitte loomulikud asjad ega kombed. Seega on põhi¬mõtteliselt kahte sorti imesid – varja¬tud ja ilmutatud. Ilmutatud imede hulka, mida peavad tunnistama isegi suurimad skeptikud, kuulub Punase mere vee lõhestamine. Varja¬tud imed on need väidetavalt „loo¬mu¬likud“ sündmused, mida Jumal lihvib oma rahva – Iisraeli huvides.
Sellise ettevalmistusega uurime nüüd Kuue Päeva Sõja sündmusi
1964. aasta jaanuaris tõusis Yitzhak Rabin Iisraeli armee (IDF) ülemjuhatajaks ja oleks jäänud sellele positsioonile kuni erruminekuni 1968. aasta jaanuaris. Pika aja jook¬sul oli ta tõestanud oma südikust.
Üheksateist aastat enne Kuue Päeva Sõda, 21. juunil 1948, olles Keskrinde tegevust juhtiv ohvitser, andis ta Palmach3 üksustele käsu tulistada Altalenat Irguni4 relva¬laeva, mille pardal oli 900 juudi sõdurit, 5000 vintpüssi, 250 kuuli¬pildujat, 5 miljo¬nit kuuli, 50 tank¬i¬tõrje¬püssi ja muud sõjavarustust. Selgituseks veel, et tol ajal tegutsev peaminister David Ben-Gurion oli andnud käsu laeva tulis¬tada. Ta oli käskinud õhujõudude komandöri Yisrael Amir’i pommi¬tada laeva õhust, kuid Amir ja kõik piloodid keeldusid üheskoos pööra¬ma relvi oma vendade juutide vastu. Ka osa Palmach’i ohvitsere keeldus käsku täitmast. Siis oli Yitzhak Rabin see, kes entusiastlikult tulistas Iisrae¬li suurtükkidest laeva, millega toodi varustust Iisraeli armeele. Tookord sai põhjuseta surma 16 juudi sõdurit.
On olemas nimi, millega kutsu¬takse isikut, eriti aga sõjaväe¬koman¬döri, kes avab sõjas suurtükitule omade vastu.
Kakskümmend viis aastat hil¬jem, pärast Kuue Päeva Sõda, kandi¬deeris Yitzhak Rabin teist korda peaministriks (esimene valitsusaeg 1974-1977). Valimiskampaania ajal esitles Rabin end kui “Hr Julgeolek”. Rabini valimiskampaania keskmeks olid lubadused, et ta ei alusta mitte kunagi dialoogi Palestiina Vabastus¬organisatsiooniga (PLO), et ta mitte kunagi ei nõustu võõraste relva¬jõududega Jordani läänekaldal, et ta mitte kunagi ei too läbirääkimiste lauale Jeruusalemma küsimust, et isegi rahu ajal ei mõtle ta taandu¬misest Golani kõrgendikult.
Tegelikult alustas Rabin, olles imeväikese häälteenamusega peami¬nistriks saanud, mõne nädala pärast avatud dialoogi PLO-ga. Arvatavasti kulub avalikkusel veel mõni aasta, avastamaks, et juba valimiskampaa¬nia ajal, kui Rabin pühalikult van¬dus, et ei alusta iialgi kõnelusi Yasser Arafati ja tolle käsilastega, sõlmisid Rabini lähimad kaaslased kokku¬leppeid terroristidega, lubades neile relvi, poliitilist mõjuvõimu, maad treeningbaasidele ning kõike seda vastutasuks araablaste poliitilise toetuse eest Rabini parteile eelseis¬vatel valimistel.
Ülejäänud ajalugu on selline:
13. septembril 1993, umbes 15 kuud peale valimisi, kirjutasid Rabin, Shimon Peres ja Arafat alla Oslo surmalepingutele, mille alusel Rabini valitsus andis PLO-le üle tuhandeid lahinguvintpüsse, kümneid miljo¬neid kuule, soomukeid ja muud. Iisraeli ja maailma avalikkuse lolli¬tamiseks valetas Rabin teadlikult, öeldes, et sõjaline vastasseis PLO-ga on lõppenud. Ja pärast iga terrori¬tegu, kui juutide veri voolas Beit Lyddi, Jeruusalemma, Tel Avivi ja Hadera tänavatel – see pole kogu loetelu – jätkas Rabin valetamist, kaitstes teadlikult PLO reputat¬siooni, kuulutades, et need on „meie rahupartnerid“, „mõõdukad“, kes vapralt võitlevad “ekstremistidega”. Kõike seda valetas Rabin teades, et terroristid ongi needsamad „rahu¬partnerid“, keda käsutas otseselt Rabini sõber ja usaldusalune Yasser Arafat.
Jällegi on olemas nimi, millega kutsutakse isikut, eriti aga peaminist¬rit, kes külmavereliselt ja ettekavat¬setult varustab relvadega terroriste, et aidata neil sõja ajal avada tuli tema poole pihta.
1967. aasta oli Iisraelile seni kõigist kõige kriitilisem. Ajal kui Iisrael seisis vastamisi seitsme rahvu¬se sõjalise alliansiga, kes olid pühen¬dunud Iisraeli hävitamisele, arvuli¬ses vähemuses kõigil kolmel rindel, maailma toetusest täielikult isoleeri¬tuna, käsutas Iisraeli armeed reetur, kes oli teadlikult ja tahtlikult teinud 1948. aasta sõja ajal koostööd Iisraeli vaenlasega.
Too ülemjuhataja demonstree¬ris oma puudulikku arusaama tege¬likkusest Iisraeli iseseisvuspäeval, 15. mail 1967, öeldes pressikonve¬rentsil, et „ees ootab pikk rahuaeg meie ja araabia naabrite vahel“.
Täpselt samal päeval alustas Egiptus oma positsioonide paigu¬tamist Iisraeli piirile Siinai kõrbes. Järgmisel päeval käskis Egiptuse Nasser ÜRO julgeolekujõude, mis asusid 1957. aastast alates sõdade ärahoidmiseks Iisraeli-Egiptuse piiril, lahkuda. ÜRO peasekretär U Thant andis Egiptuse nõudmisele järele paari tunniga. Kaks päeva hiljem, 18. mail, saavutasid Süüria väed lahinguvalmiduse Golani kõr¬gen¬dikul. Neli päeva hiljem, 22. mail, sulges Egiptus Tirana väina kõiki¬dele Iisraeli laevadele ja mitte-Iisraeli laevadele, kes püüdsid jõuda Eilati sadamasse, blokeerides seega Iisraeli varustamise naftaga.
Rabin ütles, et „ees ootab pikk rahuaeg meie ja araabia naabrite vahel“.
30. mail ühines Jordaania ku¬nin¬gas Hussein Egiptuse-Süüria sõjalise koalitsiooniga ja andis Jordaania armee Egiptuse juhtimise alla. Samal ajal saabusid väeosad Saudi Araabiast, Kuveidist, Markost, Tuneesiast ja teistest araabiamaadest ja liitusid Iisraeli vastu üles rivis¬tatud armeedega. 4. juunil liitus Iisraeli vastastega Iraak.
Jumal üksi teab, kuidas oleks käitunud armee ülemjuhataja Yitzhak Rabin, kui talle oleks antud võimalus. Kui sõjaeelsed teod ja sõjajärgne käitumine aluseks võtta, siis tõenäoliselt ei oleks ta IDF-l lasknud Iisraeli kaitsta. Kindlasti mitte poleks ta lasknud Iisraelil alustada rünnakut esimesena ja selleta oleks Iisrael hävitatud paari esimese lahinguga maapinnal.
On suhteliselt mõeldav, et Rabin oleks selle asemel saatnud relvastust vaenulikele araabiamaadele ja vale¬tanud Iisraeli avalikkusele, et nõnda toimides „tugevdab ta mõõdukaid“, et nendega “rahu sõlmida”. Kas võib olla kindel, et ta poleks käskinud Iisraelil tagasi tõmbuda Galileast, Lääne-Jeruusalemmast, Haifast ja Negevi kõrbest, et “saavutada rahu”?
Kuid Jumala suur arm jättis Rabini sellest võimalusest ilma. 25. mail tabas teda närviatakk ja ta hospitaliseeriti psühhiaatriliste kaebustega ning eestkostet vajavana. Rahva moraali hoidmiseks teatati, et Rabin oli kokku vajunud nikotiini¬mürgituse tõttu.
Kindralmajor Ezer Weizman, Iisraeli õhujõude komandör aastatel 1958-1966, sai Iisraeli armee tegev¬juhiks ja valmistas IDF-i ette sõjaks, kaasa arvatud ennetavaks rün¬na¬kuks Egiptuse vastu, millega hävitati maapinnal enamik Egiptuse lennu¬keid.
Ilma Yitzhak Rabin’i närvi¬vapustuseta poleks iial saanud juhtuda ükski järgnenud ime: Iisraeli lennuvägi poleks saanud 8 tunniga hävitada Egiptuse, Jordaania ja Iraagi õhujõude, kui neil oleks keela¬tud rünnata. Maailma kõige kõrgema motivatsiooniga sõdurid poleks saanud vaenlast võita, kui nende oma komandör oleks keelanud teha kasvõi ühtki lasku. Vaenlase kõige pimestatum ja ebamoraalsem tanki¬komandör poleks iialgi andnud alla teades, et vastase ülemjuhataja saadab neile relvi.
Rabini vaimne kokkuvajumine illustreerib täpselt Rambami õpetust sellest, kuidas Tema „päästab neid mõõga ja sõja eest… ilma et maailma loomulik kulg mingilgi moel muu¬tuks“.
Nii oleme näinud, et kogu Kuue Päeva Sõja suurim ime, millest kasvasid välja kõik järgnevad imed, oli tegelikult varjatud. See ime juhtus vaikselt, ilma pasunahääleta, seda varjati tahtlikult ja see juhtus Jumala armust 10 päeva enne Kuue Päeva Sõja algust.

1)Torah – Moosese raamatud
2) Rambam – lühend Rabbi Moshe ben Nahman´i nimest, kes sündis 1194 Gironas Hispaanias ja suri 1270 Iisraelis. Kataloonia rabi, filosoof, arst, kabbalist ja piibli kommentaator.
3)Palmach – Juudi kogukonna Yishuv mitteametlik sõjavägi Briti mandaadi aegses Palestiinas. Loodi 15. mail 1941 ja oli 1948. aasta Iisaeli iseseisvussõjaks kasvanud kolmeks brigaadiks koos õhu-, mere- ja luureüksustega. Palmachi liikmete kohustustesse kuulus sõjaväeteenistus ja ka elustiil. Väljapaistvad Palmach juhid olid Moshe Dayan, Yitzhak Sadeh, Yigal Allon and Yitzhak Rabin. Selle liikmed said hilisema IDF-i juhtideks ja selgrooks ja nende panus Iisraeli poliitikasse, kirjandusse ja kultuuri on märkimisväärne.
4) Irgun – salajane sõjaline organisatsioon, mis tegutses Palestiinas aastatel 1931-1948. Tegevus põhines Ze´ev Jabotinsky ideoloogial, et "igal juudil on õigus tulla Palestiinasse ja juudi relvajõud peaksid kindlustama juutdiriigi". Irgun´i seisukohad ei olnud kooskõlas Yishuv´i poliitika ja Sionistide Maailmaorganisatsiooni omadega. Irguni kuulus juute ja mittejuute nii Iisraelist kui mujalt.

admin Kultuur

Araablased mässavad arheoloogiliste kaevamiste pärast JERUUSALEMMA TEMPLIMÄE LÄH

august 1st, 2007
Comments Off

Peeter Võsu

Gazast tulistati 4 Kassam ra¬ket¬¬ti ja araablased mässasid Jeruu¬sa¬¬lem¬mas 6. veebruaril protestiks Iisraeli Antiigi Valitsuse tööde vastu Lääne¬müüri Väljaku ääres, Templi¬mäe sissepääsu juures. Politsei pidi arheoloogide kait¬seks lisajõudusid tooma. Lääne¬müüri ääres suudeti olukord kont¬rolli all hoida, kuid ida- ja põhja-Jeruusa¬lemmas pidi politsei arretee¬rima 11 mässajat.

Nendest sündmustest alates on arheoloogilised kaevamised Jeruu¬sa¬lemmas olnud maailma tähele¬panu fookuses. Hamasi juht Ismail Haniyeh kutsus kõiki moslemeid üles kaevamist takistama. Jordaania, Süüria ja Iraani juhid on Iisraeli tegevuse hukka mõistnud. Iraani vaimulik juht Ayatollah Ali Kha¬menei kutsus oma vestluses Islamic Jihadi juht Ramadan Abdullah Shallah-ga 7. veebruaril moslemi rahvaid üles Iisraeli ründama.
Nendest sündmustest ei ole ka Eesti meedia mööda läinud. Nii kirjutava meedia vahendusel kui ka helis ja pildis on sõnumeid nendel teemadel siia jõudnud. Tõenäoliselt ei tea ikkagi mitmed, mis seal toimub ja miks.
Paari aasta eest lagunes loodus¬jõudude mõjul kaldtee, mis viis Läänemüüri Väljakult Templimäele. See oli ainsaks avalikuks sisse¬pääsuks sinna. Selle asemel ehitati uus, ajutine kaldtee, mis hõivas suure osa "Nutumüüri" naistele palvetamiseks olnud alast. Ajutise kaldtee asemel on plaanitud uus, alaline, mille ehitamisega soovib linn varsti alustada. Enne uue ehitise rajamist peetakse vajalikuks Templi¬mäe ümbruse arheoloogilist uuri¬mist, et mitte unikaalseid leide rajatise alla matta.
Et paremini mõista konflikti põhjusi, tuleb mõista Templimäe ja selle ümbruse jagunemist erinevate huvigruppide vahel, natuke lähiaja¬lugu ja ideoloogiaid.
Ida-Jeruusalemm, kuhu kuulub ka Templimägi jäi Iisraeli riigi taasta¬misel 1948. aastal Jordaaniale. Iisrael sai selle tagasi 1967. aasta "Kuue-päeva-sõjas". Iisrael otsustas jätta Templimäe Al Aqsa moshee Islami vaimuliku juhtkonna (Wakf) hal¬dusse. Otsus Templimäe staatusest langetati kiirustades, mõtlemata tagajärgedele pikemas perspektiivis. Juudid said oma vaimulikeks kogu¬nemisteks Templimäe läänepoolse müüriga külgneva väljaku – "Lääne¬müüri Väljaku", mille ääres on täna meestele ja naistele eraldi palveks eraldatud alad. Meeste poolel on ka sünagoog.
Piki läänemüüri on juba umbes poole kilomeetri pikkune tunnel kaevatud väljakust põhja suunas. Väljakust lõuna suunas toimuvad arheoloogilised kaevamised ja uurin¬gud ümber läänemüüri lõunapoolse otsa ja Templi lõunamüüri. Kaevatud on ligi paarikümne meetri sügavusse, Heroodese aegse tänavatasandini. Leitud on mitmed rituaalsed bassei¬nid, ohvriloomade ja muude kaupade müügikohad, trepid, mis Templisse viisid, münte, esemeid ja palju muud.
Mis ikkagi moslemeid selle järje¬kordse arheoloogilise kaevamise puhul ärritab? Räägitakse Al Aqsa moshee aluste kaevamisest ja muust vaenulikust tegevusest Islamikogu¬konna vastu. Tegelikult on Al Aqsa moshee Templimäel ja kaevamine toimub väljaspool Templi müüri.
Islamikogukonna tegelikuks prob¬lee¬miks ei ole hirm oma moshee pärast, vaid kardetakse kõike seda, mis sealt leitakse. Islamimaailma meedia ja haridussüsteem on levita¬nud arvamust, et juutidel ei ole selle paiga ajalooga midagi ühist. Iga arheoloogiline leid lükkab nende ideoloogiale toetuva väite ümber. Iisraelis levivad sellised uudised ka araabiakeelsetana ja moslemid ei suuda takistada nende levimist ka oma noorteni. Islamikogukonda häirib kõige rohkem hulga faktide päevavalgele tulek, mis otseselt lük¬ka¬vad ümber nende kooliõpikute tekstid ja vaimulike väited.

admin Kultuur

IISRAELI PINGELISED SUHTED SÜÜRIAGA

august 1st, 2007
Comments Off

Peeter Võsu

Iisraeli niigi pingelised suhted põhjanaaber Süüriaga on viimastel kuudel, ja eriti viimastel nädalatel veelgi pingelisemateks muutunud. Iisraeli jõustruktuurid ennustavad lähiajal järjekordset sõda regioonis. Süüria President Bashar Assad ütles 18. aprillil, et Süüria on valimis sõjaks Iisraeliga. Iisraeli peaminister Ehud Olmert vastas, et Iisrael ei kavatse sõda alustada (Arutz 7, 18.04.2007).
"Süüria muutub iga päevaga tugevamaks," ütles Assad ajalehele Arabic Dar Al-Hayat (Arutz 7, 18.04.2007). Süüria President nime¬tas Iisraeli vaenlaseks, kellega kohtu¬takse ja peetakse läbirääkimisi um¬bes kord kuus, kuid tulemusteta, kuna Iisrael keeldub ühepoolselt loobumast Golani kõrgendikust. Ta lisas, et kas sõda puhkeb, ei saa ta väita, kuid ei välista seda. Süüria Informatsiooniminister Mohsen Bilal ütles 15.04, et kui Iisrael hülgab Araabia Liiga rahulepingu ette¬paneku, on vastupanu ainsaks Golani kõrgendiku vabastamise teeks (Arutz 7, 18.04.2007).
Teise Liibanoni Sõja eel hankis Hezbollah enamuse oma 13000 raketist läbi Süüria. Seda oli võimalik teha ainult Süüria valitsuse kaasabil ja võimalik, et ka initsiatiivil. Hezbol¬lah terroristliku organisatsiooni rajas Lõuna Liibanoni Iraani vai¬mulik juht Ayatollah Khomeini 1982. aastal, eesmärgiga hävitada Iisrael. Möödunud suvel tulistas Hezbollah Iisraeli ligi 4000 raketti, tappes 43 ja haavates 4262 tsiviil¬isikut (Iisraeli Tervis¬hoiu¬minis¬teerium). Lisaks sellele hukkus lahingutes 119 Iisraeli sõdurit (Iisraeli Välisministeerium).
Hezbollah on hakanud ennast vaatamata möödunud suvisele kok¬ku¬leppele uuesti Iisraeli piiri taga relvastama. Iisraeli valitsuse teatel saadeti ÜRO Julgeolekunõukogule õhufotod, millel on näha Hezbollah relvade toomist üle Süüria piiri Liiba¬noni. Teate autor lisas: "Kuigi need fotod on võetud keelatud alalt, on nüüd ÜRO-l selge, et Liibanon ei täida resolutsiooni 1701." (Guysen Israel News, 20.04.2007).
Samuti ehitab Süüria raketilaske punkreid. Raketiekspert Uzi Rubin kirjeldab süürlaste rajatisi, milles on 30 betoonist raketipunkrit ümber juhtimiskeskuse (Arutz 7, 18.04. 2007). Andmed pärinevad tema sõ¬nul USA NASA agentuurilt. Samuti väidab Rubin, et on tuvastatud ka keemiarelva ladu, mis on rakettide Scud D lõhkepeades, mille laske¬raadius ulatub kõikjale üle Iisraeli (Arutz 7, 18.04.2007).
ÜRO Julgeolekunõukogu väljen¬das 17.04 tõsist muret relvade toime¬tamise tõttu Liibanoni. Julge¬oleku¬nõukogu määratud missiooni kohus¬tuseks on olnud hoolitseda selle eest, et rohkem relvi ei satuks Hezbollah kätte. Selline otsus oli ka sõja lõpe¬tamise tingimuseks. Tegelikult on Hezbollah olnud kogu aeg regioonis aktiivne. Terroristlik organisatsioon on suutnud sisse imbuda kõigisse Liibanoni struktuuridesse. Mitmed allikad on teatanud, et rahvus¬vahe¬lised vaatlejad ei julge piirkonnas öösiti väljagi minna, rääkimata olukorra kontrolli all hoidmisest.
Iisrael vallutas Golani kõrgen¬diku Süürialt "Kuue-Päeva sõjas", 1967. aastal. Kuna 1967. aasta sõjas oli Süüria ründavaks pooleks ja Iisrael sai maatüki juurde ennast kaitstes, ei ole Iisraelil isegi moraalset kohustust sellest loobuda.
Golani kõrgendik on Iisraelile väga oluline mitmel põhjusel. See väike maatükk, kõige laiemast kohast 24 kilomeetrit lai ja umbes 50 kilo¬meetrit pikk platoo on umbes 800 kuni 1000 meetrit üle merepinna. Iisrael saab kõrgendikult umbes 30% riigile vajalikust joogiveest, mis voolab Golani lääneküljelt alla, ja orgu mööda Galilea järve. Platoo on loo¬dus¬likuks kaitseks Iisraeli põhja¬piiril, enne väga tihedalt asustatud Galilea piirkonda. Kõrgemad tipud moodustavad Süüria piiri ääres aheliku, kust on hea jälgida ohu¬märke ja neid ennetada. Kõige kõrge¬maks tipuks on Iisraeli põhja¬pool¬seim osa, Hermoni mägi. See on samuti looduslikuks kaitseks riigile.
Enne 1967. aasta Kuue-Päeva sõda, kui see maa-ala kuulus Süüriale, alustati Golanil veetõkete ehitamist ja kõrvale juhtimist. Süürial oli plaanis jätta Iisrael vajaliku veeta.
Nii 1973. aasta Yom Kippuri sõda kui ka Teine Liibanoni sõda on tõestanud Golani kõrgendiku stra¬teegilist tähtsust. Yom Kippuri sõjas peatas Iisrael kahe päeva jooksul põhjapoolse rünnaku ja suurte ras¬kus¬tega hiljem ka lõunapoolse rün¬naku, milles Süüria tankid jõudsid Tiberia lähedale. Teises Liibanoni sõjas, möödunud suvel tekitas Gola¬ni kõrgendik kaitsetsooni, mis ei lubanud vastase lahingutegevust liiga lähedale suurematele linnadele: Tiberia, Afula, Nazareth.
Kui täna räägitakse Golani loo¬vu¬tamisest rahuläbirääkimiste eel¬tingimusena, siis see on silmakirjalik, kuna rahu ei olnud ka siis, kui see kuulus Süüriale.
Araabia Liiga, millesse kuulub 22 regiooni riiki, pakub Iisraelile rahu¬läbirääkimisi, kui Iisrael eelne¬valt nõustub nende tingimustega. Põhilisteks eeltingimusteks on Iisraeli tõmbumine enne 1967. aasta piiri¬desse, Jeruusalemma jagamine araab¬lastega ja kõigi põgenike ja nende järeltulijate vastuvõtmine Iisraeli, kes on nendelt aladelt lahkunud alates 1948. aastast.
Neid tingimusi täites sooritaks Iisrael "enesetapu." Arvestades terro¬ristlike organisatsioonide tänast relvastust, ei suudaks Iisrael ennast enam 1967. aasta piirides kaitsta. Jeruusalemma jagamine tähendaks kogu vanalinna loovutamist araab¬lastele.
Kõige ebarealistlikumaks tingi¬museks on kõigile araablastele, kes alates 1948. aastast on lahkunud ja nende järglastele, elamisloa andmine Iisraelis. Lahkunud araablaste hulk põhiliselt 1948. aastal ja ka 1967. aastal oli kokku umbes 700 000 – 800 000 inimest. Tänaseks on nendest koos järglastega saanud umbes 5 – 5.5 miljonit inimest. Kui juba täna on Iisraelis 20% araablastega rahvus¬probleeme, siis see jätaks juudid oma maal vähemusse, mis muudaks Iis¬raeli araabia riigiks. Lisaks sellele ei suudaks Iisrael nii suurt hulka põge¬nikke hallata.
Õigluse seisukohast lähtudes ei ole Iisrael kohustatud neid vastu võtma. On ju sama perioodi jooksul vähemalt sama palju juute pidanud põgenikena Araabia maadest lahku¬ma. Erinevalt araablastest ei ela nad põgenikelaagrites ega taotle ÜRO abiraha. Iisraeli riik on nad jalule aidanud ja ühiskonda integreerinud. Sama peaks araablastest põgenikega tegema ka ümberkaudsed araabia¬maad.
Selliste tingimuste esitamine Iisraelile eeltingimustena, et üldse rääkima hakata, on ilmselge väide, et rahu ei tule. Tundub, et need tingi¬mused esitati kolmandate riikide jaoks, et diplomaatiavallas saavu¬tada edu ja tunnustust oma rahu¬soovlikkuse eest. Ka selline manööver võib tegelikult olla sõda ette¬val¬mistavaks sõnumiks. Soovivad ju need riigid, et rahvusvahelise üldsuse poolehoid kuuluks neile.
Rahuleping Iisraelile on nendel tingimustel kindlasti vastuvõeta¬matu. Kas see kidlasti sõda tähendab, on veel vara öelda. Millal vaenulikud naaberriigid Iisraeli rünnata kavat¬sevad, ei ole teada, kuid ette¬valmis¬tused selles vallas on tänaseks saa¬nud uue hoo.

admin Poliitika

PILK LÄHIMINEVIKKU

august 1st, 2007

Lea Lääts

Hiljuti valmis Tallinnas uus sünagoog. Paljud meist – eriti muidu¬gi juudid – olid selle üle siiralt rõõmsad. Meedias kõlanud pidu¬kõnedest jäi meelde mõte, et nüüd lõpuks on Tallinnal ka sarna¬selt teiste EL pealinnadega sünagoog.
Mulle meenusid 70-ndad, mil läksin kord juudi sünagoogi Laste¬aia 9. Hakkasin endamisi juurdlema: kas see siis polnudki sünagoog, kuhu astusin? Toonases sünagoogis oli rabi nimega Abraham Gurevitsh.
Vestlesin mõni aeg tagasi tema lähisugulastega, sest tahtsin selgu¬sele jõuda, kas see oli sünagoog või mitte. Toon teieni, lugupeetud luge¬jad, selle, mida kuulsin:
Rabi Abraham Gurevitsh viis läbi jumalateenistusi 1960-ndate lõpust kuni 1983. aastani (ta suri juunis 1983). Tegemist oli ehtsa sünagoogiga, kuna seal oli “aharon hakodesh” ehk kapp Toorarullide tarvis. Hiljem varastati sealt üks Toorarull. (On ütlematagi selge, et nõukogude miilits varast ei taba¬nud). Sünagoogis olid ka eraldi palveruumid meestele ja naistele, seal palvetati Shabbatil ja peeti pühi.
Sünagoogi külastasid väga paljud juudid välisriikidest, s.h. USA-st, Skandinaaviamaadest jne.
Loomulikult oli küllaga prob¬leeme. Raske oli Shabbatiks leida “minjan” e. kümme meessoost juuti, mis vajalik palvekvoorumiks. See on seletatav ka sellega, et paljud uskli¬kud juudid elasid sünagoogist väga kaugel ega soovinud sellel päeval kasutada transporti, mis oli keelatud või vähe¬malt väga proble¬maatiline.
Samuti polnud luba õppida Pühakirja, heebrea keelt, saada palveraamatuid jne. jne. Sellest hoolimata tulid sünagoogi need, kes vähegi said. Pühade ajal oli aga sünagoog rahvast tul¬vil. Ja mis tähtis: sünagoog oli sellel kohutaval perioodil mitte kultuurikeskus, vaid eeskätt koht, mis hoidis ülal juutide vaimu, kõneles neile aasta¬tuhandetes püsima¬jäämi¬sest ja sisendas usku, et läbi juudi Seaduste, läbi Jumala ettekirjutuste täit¬mise – ja ainult nende tõttu – on juudi rahval tulevik. Inimesed said sealt usku, et nii nagu nad tulid välja Egiptuse orjapõlvest ja Baa¬büloni pagendusest, tule¬vad nad välja ka Nõu¬kogu¬de impee¬riumist. Keegi ei usku¬nud küll, et see nii ruttu sünnib!
Sünagoog Lasteaia 9 tegutses ka pärast rabi Abra¬ham Gurevitshi lahkumist igavikku, kuni Eesti Vaba¬riigi taas¬iseseisvumiseni, mil maja anti üle omanikule ja süna¬googi aset hakka¬sid täitma ruumid Karu tn 16 asetse¬vas juudi koolimajas ja siis pidas jumala¬tee¬nis¬tusi rabi Shmuel Kot.
Hiljuti tähistasid rabi Abraham Gurevitshi lähe¬dased tema 100. sünni¬aastapäeva. Töötades Viljandi Lihakombinaadis direktorina, ei astunud ta parteisse ja oli sunnitud seepärast sellelt kohalt lahkuma. Ta kaotas ka korteri ja pidi nüüdsest leppima oma perekonnaga ühe läbi¬käidava toaga ning jagama kööki nelja perekonnaga. Veel töötas ta Maakondlikus Liidus ja Tervilja¬salves. 60-ndate lõpus asus rabi Abraham Gurevitsh elama Tallinna sünagoogi juurde Lasteaia 9. Siin hoolitses ta umbes 15 aastat süna¬googipalvuste eest, õpetas noori inimesi palvetama, viis läbi matuse¬talitusi, luges kadesh‘i surijaile, võttis vastu juudi turiste. Tal oli ilus hääl ja väljendusrikas kõne. Välis¬maa juudikogukonnad kutsusid teda palvusi läbi viima ka Soome, Venemaale jne.
Rabi Abraham Gurevitshi õe¬poeg Shmuel Lazikin jutustab oma onust järgnevalt:
“Minu emapoolne onu Abra¬ham Gurevitsh – olgu õnnistatud mälestus temast – jäi minu mällu kui erakordne isiksus. Mäletan teda veel ajast, mil ta elas Viljandis. Olla juut tähendas sel ajal üliinimlikke pingu¬tusi praktiliselt kõiges. Nõukogude Liit pürgis juudiküsimuse lõpliku lahendamise suunas totalitaarse assimilatsiooni läbi, mis enamike juutide puhul ka vilja kandis. Onul olid praktiliselt probleemid pea kõigis eluvaldkondades. Kuna ta ei saanud laupäeval – Shabbat – tööta¬da, jutustas ta mulle korduvalt oma tä¬nu¬¬likkusest oma ülemale, eest¬lasele, kes lubas onul seda päeva pidada puhkepäevaks. Onu töötas siis Viljandi Terviljasalves. Kahjuks ei ole mul meeles selle mehe nimi, kes lubas onul laupaeviti mitte töötada. Tuleb mõista, et see mees pani kind¬lasti ka ennast ohtu, tulles onule vastu temale nii tähtsas küsi¬mu¬ses.Loomulikult oli tohutu probleem toitumine. Vastavalt judaismi Sea¬dustele pidi ta ise toimetama ritu¬aalset tapmist, et liha oleks söö¬miseks lubatud – kosher. Selleks sai ta loa osta aastas Linnuvabrikust kaks kana. Muidugi ostis ta kanu ka kolhoosnikelt, aga hinnavahe oli suur ja seda sai endale harva lubada. Pesachi üheks nõudeks on juua neli pokaali veini. Et saada kosher veini, ostis onu hooajal viinamarju, millest ta siis ka väikese pudeli veini tegi. Sellest jätkus, sest kokku kulus siis ju 8 pokaali – ainult temale ja ta abikaasale. Ma tean ema jutustusest, et veel Eesti Vabariigi ajal sõitis ta Saksamaale, kus õppis rabiks. Kõik nimetatud ja veelgi enam teised arvukad igapäevaprobleemid tugi¬nesid vaimsetel väärtustel, mis on hoidnud meid, juute, rahvana 3320 aastat, s. o. pärast Pühakirja saamist Siinail. Onu mõju mulle oli määrav, hoidmaks mind juudina. Temalt mõistsin materialistliku maailma¬vaatega inimeste allakäigu para¬tamatust, sealhulgas kommunistliku moraali ebainimlikkust. Mäletan onu alati vabal hetkel süüvinuna Talmudisse. Minu jaoks jääb ta inimeseks, kes elas oma põhimõtete järgi, suutis ära hoida ümbritseva languse mõju enesele ja nendele tema ümber, kes olid suutelised seda vastu võtma. Paraku ei olnud selliseid inimesi palju: minna kaasa valitseva materialismiga oli muidugi kergem.
Tallinnas juhtis Abraham Gure¬vitsh juudi kogukonda, olles selle Rabbiks sünagoogis, mis asus Laste¬aia 9. Kurb kuulda, et täna kõnel¬dakse vastutustundetult, nagu oleks esimene sünagoog pärast sõda Tal¬lin¬nas valminud nüüdsama. Taht¬mata öelda kõlavaid sõnu, on see ometi üleastumine inimesest, kes kogu oma eluga tõestas võimalust vastu seista nõukogude korrale, kogu sellest tulenevale amoraalsusele,” tõdes õigustatult nukra alatooniga Shmuel Lazikin Jeruusalemmast.
Pärast sõda aastail 1946 – 1966 tegutses sünagoog aadressil Kreutz¬waldi 23. “Mäletan Rabbi selles sünagoogis – olin siis veel laps. Tema nimi oli – Zichrono Levracha – õnnistatud olgu tema mälestus – Rabbi Katz,” meenutab Shmuel Lazikin. Mina ei ole juut. Olen eestlane ja nõukogudeaegsesse juudi sünagoogi sattusin kord juhuslikult. Õigemini viis mind sinna üks mu sõber, soovides mulle näidata süna¬googi. Seepärast kirjutangi, et tean: ka nõukogude ajal oli Tallinnas sünagoog. Ma ei tohi vaikida. Muga¬vam muidugi oleks õlgu kehitada ja mõelda: mis see minusse puutub?! Küll keegi selle asja õiendab. Mis aga siis, kui ei õienda? Kas taas üks moonutatud ajalookild? Üks maha¬vaikitud fragment tõsiasjade tege¬likkusest?

admin Kultuur

Iisraeli õhtu Oleviste kirikus

august 1st, 2007
Comments Off

Tallinna Oleviste kirikus toimus Laupäeval, 5. mail Iisraeli õhtu. Õhtu algas kell 18:00 ja kestis üle kahe tunni. Sõnavõttudega esinesid Pentti Holi, Ülo Niinemägi ja Peeter Võsu, kes rääkisid Iisraelist nii vaimulikust perspektiivist kui ka aktuaalsetest sündmustest seal. Muusikat tegi selle õhtu jaoks eraldi kokku pandud grupp Meeli Pajula ja Ahti Lohki juhtimisel. Tõelist Püha Maa tunnet lisas lühivideofilm Iisraelist. Õhtu lõppes vestlusringis kohvilaua ümber.

admin JRKS

Palume abi

august 1st, 2007

IISRAELI KESKUSE ERASTAMISEKS

Meil on erakordne võimalus erastada Iisraeli Keskuse ruumid. Oleme pikka aega rentinud linnalt keskuse ruume, mis on olnud paljudele kokkusaamise ja vestluse paigaks ning info jagamiseks külalistele. Omandiõigus annaks meie unikaalsele missioonile võimaluse neid ruume palju paremini, vastavalt vajadusele kujundada. Samuti annaks see kindluse tulevikuks. Pakkumisest keeldumise korral oleks oodata rendihinna tõusu, mis tõenäoliselt muudaks küsitavaks meie keskuse jäämise vanalinna.
Erastamine on erakordseks võima¬luseks saada keskusele vajalikud ruumid. See võimalus ei kordu. Selle reali¬see¬rimiseks vajame sissemakseks raha, mil¬leks palume Teie erakordset annetust.
Annetuse saab teha Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakonna (JRKS Eesti Osakond) arvele 22 102 283 4224 Hansapangas, või tuues selle Iisraeli Keskusesse, Pikk 52 Tallinnas. Pangaülekande puhul palun põhjusereale märkida: Annetus Iisraeli Keskuse erastamiseks.
Iisraeli Keskus täidab meie ühiskonnas unikaal¬set rolli. See on aidanud ühendada juute ja kristlasi. Iisraeli Keskus on aktiiv¬selt edastanud teavet aktuaal¬sete sündmuste kohta Iis¬raelis, vahendades ka Iis¬raeli Suursaadiku sõnu¬meid Eesti ühiskonnale. Iga nädal toimuvad palve¬õhtud ja infotunnid Iisraeli kohta. Keskus on kohaks, kus saab tutvuda Iisraeli teemadega kirjanduses, ajakirjanduses ja muusi¬kas. Samuti saab keskusest teavet JRKS toimuvate üri¬tus¬te kohta. Iisraeli Kes¬kuses oleme vastu võtnud hulgaliselt külalisi nii Ees¬tist kui ka välismaalt. JRKS Eesti Osakonna toimi¬mi¬seks on Iisraeli Keskus hädavajalik.

admin Lühisõnumid