Archive

Archive for november, 2007

JOOSEPI RISTIMISREIS IISRAELI

november 1st, 2007
Comments Off

11.-27. august 2007

Hanna Kaptein

Olen kristlane. Mu südames oli pikemat aega olnud igatsus näha riiki, kus on toimunud enamus Piibli tegevusest ja kus elas Jeesus, riiki kus ka praegu elab Jumala valitud rahvas – juudid.
Mul on väike vend Joosep, kes on küll juba minu pikkune, kuigi ta on alles 12 aastane. Selle aasta kevadel ütles Joosep isale, et tema tahab saada ristitud Jordani jões sellel suvel. Isa, Ülo, ei suutnud sellest pakkumisest ära öelda. Reisigrupp kasvas lõpuks 22 inimeseni. Kutsusime oma peres seda reisi Joosepi ristimisreisiks.
Mul on eesõigus jagada siin artiklis põgusalt oma kogemustest ja elamustest sellel erilisel, kaunil ja soojal J maal.
Üks koht, mis mind väga puudutas, oli Jeesuse tühi haud. On väga tõenäoline, et koht, kus käisime, on autentne, kuna see vastab Piibli kirjeldustele täielikult. Nimelt umbes 150 aastat tagasi oli üks inglane, kindral Charles Gordon, Jeruusalemmas käimas. Ta seisis ühel mäel ja vaatas kauguses olevat kaljukülge. Ta avastas, et kaljusein meenutab pealuud. Ta oli kristlane ja teadis, et Jeesus maeti Pealuu paika. Selle tõttu ostis ta selle piirkonna kreeklastelt. Sealtsamast lähedalt leidis ta tühja haua, kus oli ka renn kivi jaoks. Samuti tuli sealsamas välja suur veetsistern nõnda sügav, et sinna peab redeliga ronima. See näitab, et Pealuu paiga kõrval oli aed, mis oli kunagi kuulunud väga rikkale inimesele. Piiblist teame, et Jeesuse mattis Joosep Arimaatiast, rikas mees. Teame ka, et Jeesuse haud oli sealsamas Pealuu paiga lähedal („Aga seal paigas, kus ta oli risti löödud, oli aed ja aias uus haud, kuhu veel iialgi ei olnud kedagi pandud.” Jh 19:41). Veelgi kinnitab koha autentsust asjaolu, et Pealuu paigast leiti kaevamiste käigus palju luid, mis viitab, et tegu võis tõesti olla kunagise hukkamispaigaga. Jumal lasi selle koha taas leida. Tundsin selles paigas Jumala rahu ja rõõmu. Haua uksele oli pandud silt – „Teda ei ole siin, Ta on üles tõusnud”.
Teine koht, millest tahaksin Sinuga, armas lugeja, jagada, on Templimägi. See on koht, kus oli Saalomoni võimas tempel ning kus oli ka teine, pärast Babüloonia eksiili ehitatud tempel. Nüüd on seal Kaljukirik – Jeruusalemma panoraamilt igaühele tuttav kuldse kupliga moshee. Meie fantastiline giid rääkis, et Templimäel ei tohi kristlased paljut teha – ei tohi Piiblit lugeda, valjusti palvetada, laulda. Moslemid üritavad alandada juute kõigega. Nad olid pannud juutide uksepiida kivid, kus olid sees mesuusa jäljed, jalge alla. Mesuusa on väikene torukujuline kapsel, kus on sees Piibli kirjakoht. Juudid kinnitavad neid uksepiitadele siiamaani, et see meenutaks alati Jumala sõna. Samuti on moslemid ehitanud kinni idapoolse värava templimäel – kuna sealt tuleb ju juutide kuningas. Kui värav on kinni ehitatud, siis ta ei saa ju tulla! Moslemi lapsed võisid üsna vabalt tegutseda templimäel – ise nägime seal kahte armast moslemi poissi rulluisutamas. Judeokristliku maailma jaoks hinnalised arheoloogilised leiud, mida Templimäelt leitakse, on araablaste jaoks prügi. Tajusin Templimäel olles, kuivõrd erinevad mõttemaailmad ja lähenemisviisid on moslemitel ja juutidel. Meile räägiti ka vanast templist, selle tavadest. See oli väga huvitav. Näiteks olid templitrepi astmed igaüks ise laiusega, kuna siis pidi alla vaatama, et mitte komistada. Nõnda, vaadates alla, tõusti alandlikult Jumalale lähemale.
Galilea maakonnas olid teravateks elamusteks Karmeli mägi, Meggido lagendik, Galilea järv ja kolm varemetes linna. Alustan viimastest. Luuka evangeeliumi 10 peatükis on kirjas, et Jeesus needis Korasinit, Kapernauma ja Betsaidat, öeldes, et kui Tüüroses ja Siidonis oleks toimunud nii palju imesid nagu siin, siis oleksid nad ammu meelt parandanud. Need kolm linna nägid kõige rohkem Jeesuse imesid. Tänaseks on nad kõik varemetes, vaid kivihunnikud ja mõned sambad ning müürid on jäänud alles. See õpetas mulle taas, et imede nägemine ei pruugi kedagi päästa. Vaja on uskuda Jeesusesse.
Minu jaoks oligi Iisraeli reis eelkõige vaimulik elamus. Galilea ehk Kinnereti järve ääres olles ja seal ujudes mõtlesin kirjakohale, mis räägib, kuidas järvel oli suur torm. Jüngrid võitlesid sellega ja kartsid, et nad upuvad. Jeesus magas paadis samal ajal. Jüngrid äratasid ta ülesse ja ütlesid: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” (Mk 4:38). Jeesus ütles neile: „Kuidas teil ei ole usku?” (Mk 4:40). Sain enda elu jaoks nii vajaliku õppetunni tol kuuvalgel õhtul Galilea järves ujudes – Jeesus on minu paadis, ta hoolib minust. Vaatamata välistele olukordadele, kus tundub, et paat on juba pea vett täis, tean, et kõik on kontrolli all. Jumala teed on kõrgemad kui meie teed. Ta tahab, et ma usuksin. Jeesusele tohutult meeldib usk.
Iisraelis on ka suurepärased võimalused lõõgastumiseks. Mina naudin väga erinevates veekogudes ujumist ja randu ning palme. Saime ujuda Surnumeres, mis oli kehale väga turgutav mineraalidest pulbitsev järv. Ainult ettevaatlik pidi olema, et hirmsoolane vesi silma ei läheks. Meie grupis oli nii, et alati, kui olime kuskil, uurisime, mis selles kohas on juhtunud Piibli aegadel. Surnumere ääres olles oli huvitav aduda, et kui Lott ja Aabraham siia tulid, siis oli siin lopsakas ja vee¬rohke ala, nüüd on jäänud vaid kollane kõrb. Vaadates seda mõõt¬matut kõrbe, nii kaugele, kui silm ulatub, mõtlesin Taavetile, kes end siin Sauli eest peitis. Taavet kirjutab psalmides: Nii kui hirv ihkab vett, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Issand. Mõistsin seda kirjakohta uuel tasemel.
Samuti saime käia Eilatis, Iis¬raeli lõunapoolses tipus. Ujusime Punases meres, Akhaba lahes. See on maailma põhjapoolseim koht, kus on koralle. Käisin veeprillidega vaata¬mas vee all koralle, värvilised kalad ujusid ümberringi. Delfiinirannas kuulsin, kuidas delfiinid suhtlevad omavahel.
Iisraeli reisil oli Jumalal mulle palju põnevaid üllatusi, vaimulikke elamusi, rõõmsat nautimist (külm mangomahl ja peene liivaga rannad).
Joosep sai ristitud Jordani jões. Ma pole teda kunagi nii rõõmsana näinud, kui pärast seda. Hiljuti rääkisime oma koduköögis Iisraeli reisist. Joosep ütles: „Ma tahan tagasi minna. Hanna, tead, milline minu unistuste reis Iisraeli on? Kõigepealt käin Jeruusalemmas ülemises toas ja siis lähen puhkan kolm nädalat Surnumere ääres, Eilatis ja Vahemere ääres ja siis hakkan käima vaatamas erinevaid kohti.”
Tahan tänada Joosepit, reisi mõtte algatajat, oma Isa, et ta ka suuri unistusi ei laida maha, ja Peetrit, et ta nii südamest korraldab reise oma armastatud maale ja kõige eest nii hästi hoolitseb. Tänan ka reisikaaslasi – teid oli rõõm tundma õppida ja te tegite reisi veelgi meeldivamaks! Tänan eriti oma abikaasat, Veljot, kes julgustas mind minema ja vaatas ise meie last.
Meie gruppi kuulusid: Peeter Võsu (grupijuht), Piret Simpson, Ülo Niinemägi (vaimulik), Joosep Niinemägi, Lilian-Hanna Taimla, Hele-Maria Taimla, Ago Lilleorg (vaimulik), Maire Lilleorg, Aili Kruus, Kaili Kunto, Ann Viitso, Mari Viitso, Margit Saks, Natalja Suits, Juta Parasmägi, Lii Liivak, Ain Pärnapuu, Oleg Fjodorov, Helle-Kirsti Uusmäe, Mariann Tääger, Andrus Puju, Hanna Kaptein. •

admin Tunnistused

Reis juudi ajaloo jälgedes

november 1st, 2007
Comments Off

Marika ja Jaanus Koha

Üks iisraeli sõprade suviseid reise viis mitte Iisraeli, vaid hoopis Euroopa poole, eesmärgiks käia Euroopa juudi kultuuri keskustes ja ühes kunagises hävituslaagris. Et mõista paremini juudi rahvast, nende kannatusi ja ajalugu ning lasta enesest läbi seda, mis neile oluline on. Külastasime kurikuulsaimat Natsi-Saksamaa koonduslaagrit Auschwitz-Birkenaud, mis asub Lõuna-Poolas Krakowi lähedal ning paiga poolapärane nimi on Oswiecim.
Koonduslaager Auschwitzis hakkas tööle 1940. aasta juunis. Esimesed vangid ja hukkunud olid poola intelligendid. Seejärel toodi Auschwitzi nõukogude ja teiste rahvuste sõjavange ning mustlasi ja juute. Alates 1942. aastast sai see eelkõige aga paigaks, kus viidi läbi massimõrva, mida nägi ette natsistlik rassipuhastusplaan. 90% Auschwitzis hukkunutest on juudid. Kokku on selles laagris hukkunud vähemalt 1,1 miljonit inimest.
Tänapäeval on selles paigas Poola riigi rajatud muuseum, mis haarab nii Auschwitzi kui Birkenau laagrikomplekse. Muuseumi külastab aastas miljon inimest.
Eelkõige avaldasid muljet kunagise koonduslaagri mastaabid – territooriumid täis hooneid, milles asus süstemaatiliselt tööle rakendatud surmatööstus. Seda eriti Auschwitzist 3 km eemal asuvas Birkenaus, mis on hilisem laager ning ehitatud eesmärgiga muuta massihävitus efektiivsemaks suuremate mahtude ja rohkemate krematooriumidega. Birkenaud ei jõutud plaanitud mahus välja ehitada. Meie poolatarist giidi sõnul nägi holokausti plaan ette 11 miljoni juudi hävitamist .
Surmatööstuse süsteemsust näitab asjaolu, et ka selle finantseerimine oli ohvrite kanda. Vangid pidid ise ostma pileti Auschwitzi 7-10-päevaseks reisiks loomavagunites. Laagrihoonete ehitamisel rakendati vangide tööjõudu ning surnutelt võeti kõik, mis võtta andis ning saadeti ümbertöötlemisele. Juuksed läksid tekstiilitööstusele, kus nendest valmistati kangast, mida muuseumivitriinis näidatakse.
Emotsionaalselt kõige puudutavam on laste kannatus holokaustis – töötas spetsiaalne lasteliin, millel surmatute pisikesed riided ja jalanõud samuti klaasi all näha on. Kui Nõukogude armee 1945. aasta algul Birkenau laagri vabastas, oli seal 7000 ellujäänu seas palju lapsi, kes ei teadnud oma nime, vaid ainult numbrit. Ellujäänud lapsi adopteeriti poola peredesse.
Kui küsida, milleks on vaja sellist hävitustööd ikka ja jälle meelde tuletada, tuleks minu arvates vastata Auschitzi muuseumi motoga: kes ei mäleta minevikku, sel tuleb see uuesti läbi elada. Seega, kui me ei uuri vanu kuritegusid ega anna neile hinnangut, siis kaldume neid kordama.
Peale koonduslaagri rändasime reisil muudeski juudi ajalooga seotud paikades Poolas, Tshehhis ja Saksamaal. Üks meeldejäävamaid elamusi oli näha Krakowis Schindleri emailtoodete vabrikut, mis on hästi tuntud raamatust ja filmist “Schindleri nimekiri”. Krakowis on äratuntavad paigad, kus seda linateost filmiti, nagu näiteks kõrge trepp, mis viib Oskar Schindleri ukseni ja trepp, mille all põgenev poiss ennast peitis. Krakowi vaatamisväärsused on veel Juudikvartal ja vanalinn. Tõsi küll, tänapäeval on kõik need juudi stiilis restoranid ja kohvikud rohkem atraktsioon turistidele, sest juute elab linnas praegu vaid 200-300. Ka Krakowis nähtu viib mõtted juutide karmile ajaloole ja kannatusele. Kuid rasked ajad toodavad kangelasi ja siinkohal võime enda käest küsida, kas me oskame või julgeme midagi ette võtta, kui inimesed meie kõrval tagakiusamise alla satuvad. Schindlerile mõeldes on seal linnas olnud keegi, kes juutidele saatuslikul tunnil käe ulatas ning nii mõnelgi ellu jääda aitas. •

admin Tunnistused

Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakond mälestab Tarmo Vardjat, kes l

november 1st, 2007

Tarmo oli Iisraeli sõber ja toetaja. Viimati toetas ta kauni viiulimänguga Iisraeli Õhtut Oleviste kirikus 18. novembril. Ta on oma talendiga teeninud ka suurimat rahvusvahelist kristlikku üritust Jeruusalemmas – mänginud viiulit Lehtmajade Püha konverentsil.
Tarmo Vardja oli andekas viiulikunstnik ERSOs. Oma vaba aja pühendas ta oma talendiga Jumala ja kaasinimeste teenimisele. Aastaid on Tarmo mänginud viiulit ja laulnud ansamblis Robirohi. Lisaks sellele on ta muusikuna aidanud kaasa kõikjal, kus abi vaja. Ta on juhatanud koore, häälestanud klavereid, laulnud ja mänginud pille kõikjal, kus vaja, vajadusel ka tasuta.
Kristlaskond on Tarmo igavikku lahkumisega kaotanud ühe oma hinnalisematest liikmetest. Ta lahkus ootamatult autoõnnetuses, tulles Tallinnast, matuselt, kus ta kaunistas teenistust viiulimänguga ja minnes järgmistesse ülesannetesse Tartus. Tema elulõng katkes keset kõige kiiremat tegevust.
Tarmo oli suure pere isa. Teda jääb leinama abikaasa Liidia ja 7 last: Markus, Ruth, Hanna-Maria, Taaniel, Toomas, Jakob ja Eva-Liisa. Samuti leinavad teda vend Peeter ja õde Sirje peredega ning ema. Oleme oma palvetes leinajatega.
Perekonnapeana hoolitses ta pere sissetuleku eest, milles on tema lahkumisega seoses praegu lünk. Tema pere toetuseks võib igaüks teha otseannetuse abikaasa Liidia Vardja pangakontole: 1103290965.

Peeter Võsu, JRKS Eesti Osakonna nimel

admin Lühisõnumid

Uueks Iisraeli suursaadikuks Eestis on Hr. Avi Granot

november 1st, 2007
Comments Off

Peeter Võsu

Uus Iisraeli suursaadik, Hr. Avi Granot andis 13. detsembril Vabariigi President Ilvesele üle volikirja. Pärast seda toimus vastuvõtt Eesti Juudi Kogukonna hoones. Vastuvõtu korraldas Hr. Leon Glikman, Iisraeli aukonsul Eestis. Koos suursaadikuga viibis vastuvõtul ka Olga Slov Iisraeli Suursaatkonnast. Eestit esindasid suursaadik Aino Lepik von Wiren, mitmed Riigikogu ja Valitsuse liikmed ning teised külalised. Vastuvõtjate hulgas oli Pr. Alla Jakobson, Eesti Juudi Kogukonna esinaine ja Rabi Efraim Shmuel Kot.
Oma kõnes väljendas Hr. Granot heameelt kahe riigi vaheliste soojade suhete üle. Samuti avaldas ta arvamust, et praktilist läbikäimist on võimalik igal alal suurendada. Avi Granot on varem viibinud Eestis koos Iisraeli President Katsaviga uue sünagoogi nurgakivi panekul, mida ta samuti nimetas oma kõnes. Eesti uuele sünagoogile viitas ta, kui ainsale väljaspool Iisraeli, mille nurgakivi käis üks President panemas ja avamisel viibis teine Iisraeli President.
Sarnaselt eelmise suursaadikuga on Hr. Avi Granot samuti Iisraeli esindajaks Soomes ja Eestis, resideerudes Helsinkis. Eestisse sõidab ta vajadusel. JRKS’i esindasid vastuvõtul esimees Peeter Võsu ja aseesimees Ülo Niinemägi. •

admin Poliitika

Iisraeli ootamatu õhulöök Süüria pihta

november 1st, 2007

Peeter Võsu

Iisrael andis 6. septembril 2007 eduka õhulöögi Süüria pihta. Grupp hävitajaid lendas sügavale Süüria sisemaale, Eufrati jõe äärde, purustas sihtmärgi ja lahkus sama kiiresti ja märkamatult. Süüria teatas operatsiooni kohta ainult seda, et Iisrael rikkus õhupiiri ja “poetas natuke lõhkeainet ilma materiaalsete kahjustusteta” (BBC, 26.10.2007). Süüria õhu¬tõrje hilinenud tuli ei ohustanud Iisraeli lennukeid üldse.
Esimesel nädalal Iisrael sündmust ei kommenteerinud. Iisraeli ajakirjanikel on valitsusega kokkulepe ülisensitiivsetel, riiki ohustavatel teemadel ilma kooskõlastamata mitte sõna võtta. USA ajakirjanikud mainisid siiski võimalikust rünnakust mingi Põhja Koreaga seotud objekti pihta. Üks Süüria opositsiooniline väljaanne mainis Süüria nõrka kaitsevõimet ja seadis kahtluse alla Venemaalt ostetud raketitõrje süsteemi otstarbekuse. Eesti meediasse kogu asi ei jõudnud rohkem, kui korrati rahvusvaheliste uudisagentuuride teadet Iisraeli lennukite Süüria õhupiiri rikkumisest.
Nädal hiljem mainis Iisraeli opositsioonipoliitik Binyamin Netanyahu, et Iisrael oli andnud õhulöögi. Veel nädal hiljem tunnistas Süüria president, et riigi sõjaväe kasutamata, tühi ehitusobjekt oli pihta saanud. Õhulööki militaarobjekti pihta kinnitas ka Iisrael. Washington Post kirjutas 15. septembril, et Iisraeli Õhuvägi oli sihtinud Põhja Koreast toodud tuumamaterjali varusid Süürias (Arutz 7, 3.10.2007). Arutz 7 vahendas 14.10 USA väljaannet The Times, teatades Süürias olevast Põhja Korea päritoluga tuumareaktorist, mille Iisrael oli purustanud. Tuumaobjekti tulistamist möönis ka 13.10 Süüria esindaja ÜROs, kuigi Süüria President seda hiljem salgas (Arutz 7, 17.10.2007).
Paigast, kus rünnak tõenäoliselt toimus, olid sõltumatu Instituudi, Institute for Science and International Security võetud satelliidifotod, mis kinnitasid, et tegemist võis olla Põhja Korea päritolu tuumaobjektiga. Pärast uute piltide võtmist 24.10 selgus, et objekt oli ära viidud ja kõik jäljed täiesti kustutatud. Tuumareaktori ehitamist Süüria eitas.
Süüria eitamine ei ole eriti usutav, kuna ilma põhjuseta ei oleks nad tohutu kiiresti rünnaku ohvriks langenud objekti eemaldanud ja jälgi täiesti kustutanud. Samuti ei oleks Süüria rünnakut pikka aega maha vaikinud, kui neil poleks midagi peita olnud.
Vaatamata kõigi nende faktide aegamööda ilmsiks tulemisele, ei ole kogu sündmuste jada Eesti meediani veel tänasekski jõudnud. Vist ainult Iisrael on suuteline tegema midagi nii uskumatult jõulist – nii uskumatut, et ka meedia asjast midagi ei maini.
Iisrael on tuntud erakordsete operatsioonide poolest, mis tunduvad ebareaalsetena, ulme- või seiklusfilmi stsenaariumina. Esimese “Lahesõja” eel hävitas Iisrael sarnaselt pooleli oleva tuumareaktori Iraagis. Kogu maailm mõistis suveräänse riigi piiririkkumise hukka, kuid hiljem õnnitlesid ja tänasid kõik Iisraeli, kes oli kogu tsiviliseeritud maailma jaoks ühe ohuallika kõrvaldanud.
Möödunud aasta suvel, Teise Liibanoni Sõja lõppedes tegi Iisrael sarnase operatsiooni Liibanonis. Hezbollah oli Süüriast toodud relvi peitnud Süüria piiri äärsesse hoonesse, mille Iisrael eduka operatsiooniga hävitas. ÜRO oli juba sõjajärgselt asunud Iisraeli-Liibanoni piiri monitoorima ning mõistis Iisraeli rünnaku hukka. Vaatamata sellele suutis Iisrael vähendada suure hulga terroristide relvavarudest. Sarnaseid tõsielu lugusid on Iisraeliga seoses palju.
Iisraeli luureandmete hankimine ja reaktsiooni kiirus lähiümbruses varitsevale ohule on hämmastavad. Enamus riike arutab taolisi teemasid ÜROs või muudes rahvusvahelistes ühendustes kuude või aastate kaupa, ilma mingite tulemusteta. NATO suudab mingi aja vältel turvariski olukordi hinnata ja vastavalt ka tegutseda, kuid ÜRO liikmed enamasti ei jõua tegude suhtes üksmeelele.
Näiteks, ÜRO ei ole suutnud aastate jooksul Iraani suhtes reaalselt toimivaid meetmeid tarvitusele võtta. Täna rakendatavad sanktsioonid kontrollimatu tuumareaktorite kasutamise tõttu on leebed ja ei mõju üldse. Uute sanktsioonide osas on pikalt räägitud, kuid tegudeni ei jõuta. Tundub, et terroristlikud rezhiimid kasutavad ära lääneriikide otsustusvõimetust. Iraani juhtkond teab, et suudab enne tuumarelva valmis teha, kui ÜRO mingi otsuse langetab.
Iisraeli kiire reaktsioon ja vastumeetmed ohtudele on erandlikud. Selline tegutsemine nõuab otsusekindlust ja julgust. Ilma otsusekindla tegutsemiseta arvatavasti ei oleks enam Iisraeli riiki. Heaks näiteks sellest on “Kuue Päeva Sõda” 1967. aastal. Sõda algas sellega, et Iisrael ründas piiride taha kogunenud ülisuuri väehulki esimesena ja ootamatult. Oleks vaenlane esimesena rünnanud, oleks Iisraelil olnud vähe lootust.
Negatiivse näitena võiks tuua Eesti olukorda Teise Maailmasõja eel. Ohuolukorras terroristliku riigi baaside lubamine Eesti territooriumile otsustas Eesti saatuse ligi viiekümneks aastaks. Otsus baaside lubamiseks ei tulenenud Eesti nõustumisest Vene poliitika ega ideoloogiaga, vaid hirmust selleaegse superriigi ees. Ei ole ju võimalik, et Eesti juhid ei oleks teadnud kommunistliku Venemaa kuritegudest. Koostöö erineva väärtussüsteemiga riikide vahel ei anna häid tulemusi. Sõjaline koostöö on sellisel juhul enesetapp.
Eurooplaste traditsiooniline arusaamine ÜROst, kui konfliktide õiglasest lahendajast ei vasta enam tänapäeva reaalsusele. ÜRO ei ole ammu enam neutraalne ühendus, mis toetaks kannatavat riiki agressori vastu. ÜRO liikmesriikide hulka kuuluvad ka sellised maad nagu Süüria ja Iraan, mis otseselt toetavad terrorismi ja on asunud relvastama ja koolitama terroristlikke organisatsioone, mis ründavad tsiviilvõime Liibanonis, Iraagis, Afganistaanis ja Iisraelis ning ka lääneriikides. Selliste osapooltega ei ole ju võimalik terrorismi vastu võidelda. ÜRO Julgeolekunõukogusse kuuluvad ka Hiina ja Venemaa. Sel sügisel sõlmis Venemaa Iraaniga kokkuleppe toetada üksteist sõjalise konflikti korral.
Selliste otsuste juures on lisaks julgusele ja riigikaitse üliheale tundmisele vaja ka vaimulikku tunnetust. Tuleviku sündmuste kujundamine on ja jääb lõpuni aimamatuks vaatamata parimale ettevalmistusele ja parimate ekspertide kaasamisele. Vaimulik tunnetus lisab selle dimensiooni, mis jääb ka parima arusaamise puhul puudu.
Eesti kristlased peaks mõistma uut, tänases maailmas valitsevat reaalsust ning toetama neid, kes on asunud kaitsma õiguse ja õigluse printsiipe ning võitlema agressorite vastu üksi ja ennast ohverdavalt. Iisrael on osutunud selles võitluses kõige tõhusamaks. •

admin Poliitika

IISRAELI MEEDIAVÄLJAANDED VÕRDLEVAD PÄEVASÜNDMUSI PROHVETLIKE ETTEKUULUTUSTEGA

november 1st, 2007

Peeter Võsu

Üha sagedamini on Iisraeli meediaväljaannetes päevasündmuste käsitlemisel viiteid prohvetlikele ettekuulutustele nende sündmuste kohta. Viited on tõsiseltvõetavatele prohvetitele Piiblis.
Süüria- ja Iraaniohtu edastades viitasid Iisraeli telekanalid, Kanal-2 ja Kanal-10 prohvet Hesekieli raamatu ettekuulutusele Googi, Maagoogi ja teiste kallaletungist Iisraelile, näidates piirkonna kaarti võimaliku lahingustsenaariumiga. Kaardile oli kantud ühel pool Iisrael, USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa ning teisel pool Iraan, Venemaa, Hiina, Süüria ja Põhja-Korea. (Arutz 7, 18. okt. 2007).
Tundub, et üha enam seostavad Iisraeli meediakanalid olulisi sündmusi ja arenguid Piibli ettekuulutustega. Seosed tänapäeva Iisraeli ja kuulutuste vahel on ilmselged. Prohvet Hesekiel on üllatavalt täpselt ette kuulutanud Iisraeli riigi taassünni: „Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma võtan Iisraeli lapsed paganate seast, kuhu nad on läinud; ja kogun nad igalt poolt ning toon nad nende oma maale.” (Hesekiel 37:21)
Järgmises peatükis kirjeldab prohvet mitme riigi kallaletungi Iisraeli riigile, eriti rõhutades suurt rahvast kõige kaugemast põhjast. Ainsaks suureks riigiks Iisraelist otse põhja suunas jääb Venemaa. „Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma tulen sulle kallale, Goog, Meseki ja Tubali vürst. Ma talutan sind ringi ja panen haagid su lõuapäradesse; ma toon välja sinu ja kogu su sõjaväe, … Pärsia, Etioopia ja Puut on koos sinuga, … Gomer ja kõik ta jõugud; Toogarma sugu kõige kaugemast põhjast ja kõik ta jõugud – paljud rahvad on koos sinuga. … Aastate möödudes pead sa tulema maale, mis mõõga järelt on taastatud, rahva juurde, kes on kogutud paljude rahvaste seast Iisraeli mägedele, mis olid kaua laastatud; see rahvas on ära toodud rahvaste seast ja nad kõik elavad julgesti. … Ja sa tuled oma asukohast, kõige kaugemast põhjast, sina ja koos sinuga paljud rahvad. … Sa tõused mu Iisraeli rahva vastu nagu pilv, et katta maad; see sünnib viimseil päevil: siis ma toon su oma maa kallale, et paganad võiksid tundma õppida mind. … Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma tulen sulle kallale, Goog, Meseki ja Tubali vürst. … Iisraeli mägedele langed sa maha, ja kõik su jõugud ja rahvad, kes on koos sinuga. … Sest mina olen rääkinud, ütleb Issand Jumal.” (Hesekiel 38 ja 39 ptk).
Sarnaselt on kirjutanud ka prohvet Joel: „Ja vaata, neil päevil ja sel ajal, kui ma pööran Juuda ja Jeruusalemma vangipõlve, kogun ma kõik paganad ja viin nad alla Joosafati orgu; seal käin ma nendega kohut oma rahva ja oma pärisosa, Iisraeli pärast, selle¬pärast, et nad on ta pillutanud paganate sekka ja on jaotanud minu maa.” (Joel 4:1-2).

Toetudes paljude prohvetite sõnumitele on nii Iisraeli rabid kui ka kristlased USAs hoiatanud oma valitsusi Iisraeli maa jagamise eest. Tundub, et äsja toimunud Annapolise konverentsil pidi Ehud Olmert seoses oma rahva tugeva survega lubadusi Abbasile vähendama võrreldes sellega, mis nad konverentsi eel rääkisid. •

admin Teoloogia

FOOKUSES LÄHIS-IDA RAHUKONVERENTS

november 1st, 2007

Peeter Võsu

Iisraelis on kogu ühiskonda viimase paari kuu jooksul hoidnud põnevil diskussioon novembriks plaanitud rahukonverentsi üle USAs, mille teemaks oli Palestiina riigi loomine Iisraeli territooriumile. Konverents toimus 27. novembril Annapolis, Marylandi Osariigis. Eesmärgiks oli luua Iisraeli etniliste araablastega asustatud vaidlus¬alustele aladele riik, nimega Palestiina. Konverentsil koostati ühisdekla¬ratsioon, mis väljendas mõlema osapoole soovi konflikti lõpetamiseks, rahumeelseks kooseksisteerimiseks ja läbirääkimiste jätkamiseks Palestiina riigi loomiseks Iisraeli territooriumile.
Nii vastuvõetamatute nõudmiste kui ka minevikus ilmsiks tulnud suutmatuse pärast kokku leppida, on araablased andnud aluse pessimismiks ka selle rahuplaani õnnestumise osas.
USA on viimastel kuudel enne konverentsi avaldanud Iisraelile ja Palestiina Omavalitsusalade araablastele survet plaani teostamiseks. USA Välisminister Condoleezza Rice sooritas selleks mitu reisi Iisraeli, kohtudes Iisraeli Peaminister Ehud Olmerti ja Välisminister Tzipi Livniga ning araablaste President Mahmoud Abbasiga. Araablaste ootused konverentsi osas olid ebarealistlikud.
Palestiina omavalitsuse President, organisatsiooni Fatah juht Mahmoud Abbas ootas konverentsi tulemusena Palestiina riigi teket, mis jätaks Iisraelile 1949. aasta piirides oleva maa ja uuele Palestiina riigile kõik, mis kuulus tänapäeva Iisraeli maast sel ajal Jordaaniale ja Egiptusele. Abbas nõuab Iisraelilt 6205 ruutkilomeetrit maad, kaasaarvatud Samaaria, Judea, Gaza, Ida-Jeruusalem ja Templimägi. Lisaks nõuab ta kõigi „pagulaste” õigust asuda elama Iisraeli territooriumile (Arutz 7, 11. okt. 2007). Pagulasteks loevad araablased kõiki, kes põgenesid Iisraeli territooriumilt aastatel 1948 ja 1967 ning nende järeltulijaid. Põgenikke oli 600 000 kuni 700 000, kuid tänaseks on neid juba neli kuni viis miljonit.
Iisraeli Peaminister Ehud Olmert on väljendanud valmisolekut kõigi nende teemade arutamiseks. Aruteluteemade hulka on arvatud ka võimalus anda ära osa Jeruusalemmast. Võimalik Jeruusalemma „turule toomine” on vallandanud juutide pahameele üle kogu maailma. Ka mitmed kristlikud organisatsioonid on väljendanud sellele vastumeelt.
Iisraeli jagamisest ei ole vaimustatud juudid ega araablased. Juudid ei ole rahul Jeruusalemma, eriti Templimäe loovutamisega. Araablased jagunevad erinevatesse fraktsioonidesse, kõik erinevate ootustega. Abbas esindab ainult väikest osa nendest. Kuna Abbas ei lepi vähemaga, kui Iisraeli tagasitõmbumine 1949. aasta piiridesse, on vähe tõenäoline, et jõutakse mingi kokkuleppeni. Jeruusalemma jagamise vastu on enamus Iisraeli Parlamendi liikmetest, kaasaarvatud vähemalt 13 Olmerti erakonnakaaslast (Arutz 7, 19. okt. 2007). Araablaste leeris sai 2006. aasta valimistel absoluutse enamuse terroristlik organisatsioon Hamas, kes eitab igasugust kokkuleppe võimalust Iisraeliga. Hamas nõuab Iisraeli täielikku lahkumist regioonist.
Nii vastuolulised ootused muudavad kokkuleppe võimalused peaaegu olematuteks. Kui araablased ei arvesta Iisraeli ajaloolise õigusega Jeruusalemmale, siis tõenäoliselt lõpeb ka see läbirääkimiste voor, nagu ka kõik eelnevad, läbikukkumisega. Araablased väidavad, et Jeruusalem on ka nendele oluline, kuid see väide ei ole millegagi tõestatud. Koraanis ei ole Jeruusalemma kordagi mainitud. Piiblis esineb Jeruusalem ligi 900 korda. Araablastel on pühamud Mekas ja Medinas. Juutidel on Jeruusalemmas ainus Tempel. Rabi Meir Horowitz kirjutas Condoleezza Rice’ile: „Jeruusalem on rahva hing. Nagu inimene ei saa hingeta elada, ei saa me elada Jeruusalemmata.” (Jerusalem Connection, 19. okt. 2007).
„Pagulaste” lubamine Iisraeli on ebarealistlik, kuna Iisrael ei suuda vastu võtta nii suurt hulka araablasi. Neli kuni viis miljonit araablast muudaks juudi rahvusriigi araabia rahvusriigiks. Ka majanduslikult oleks see ebarealistlik. See nõue ei ole ka millegagi põhjendatav, kuna pagulus-staatus ei ole pärandatav ja need 2-3 põlvkonda põgenike järglasi ei ole ei juriidiliste terminite kohaselt ega ka praktiliselt pagulased.
Isegi, kui juudid annaksid kõigile araablaste nõuetele järele, loobudes Jeruusalemmast ja Templimäest ning lubades kuni 5 miljonit araablast oma riiki elama, ei muudaks see lepingut praktikasse rakendatavaks, kuna enamus araablasi ei lepiks ka sellega. Araablaste tegelik reaktsioon Iisraeli poolsetele järeleandmistele on seda läbi ajaloo tõestanud. Kui Iisrael loovutas araablastele Gaza, ümberasustades 9000 kodanikku, ei vallandanud see rõõmu ja tänulikkust, vaid tänaseni kestva pommirahe. Rahulikumatel aegadel on Gazast Iisraeli pihta tulistatud keskmiselt 3 raketti päevas, viimastel aegadel palju rohkemgi. Kui Iisrael loovutaks heatahte avaldusena ka Jeruusalemma, mis garanteeriks erineva suhtumise?
Araabia silmakirjalikkust tõestab ka „kahekeelne” kommunikatsioon. Nimelt edastab Palestiina Omavalitsus erinevates keeltes erinevaid sõnumeid. Kui rahvusvahelisele üldsusele väljendab see organisatsioon inglise keeles soovi sõlmida rahuleping ja sõbralikud suhted Iisraeliga, siis araabia keeles tõotab see juutidele hävingut. Viimastel nädalatel on korduvalt näidatud Araablastele suunatud teleklippi, kus nimetatakse Palestiina araablastele kuuluvateks Haifat, Beer Shebat, Jaffat ja Tibeeriat. Klipis korratakse: „Me vabastame kogu maa!” (Palestinian Media Watch, 30. okt 2007).
Oht, et Iisrael võib Jeruusalemma kaotada, on mitmed juudiorganisatsioonid ühendanud koalitsioonideks, et seda takistada. USA juudiorganisatsioonid asutasid koalitsiooni: Coordinating Council for Jerusalem’s Future (Jeruusalemma Tulevikku Koordineeriv Nõukogu), kuhu kuulub palju suuri ja autoriteetseid organisatsioone, millest tuntumateks on: National Council of Young Israel, Orthodox Union, Rabbinical Council of America jt. Ka Iisraelis on mitmed organisatsioonid ühinenud Jeruusalemma kaitseks. Judea ja Samaaria Rabide Nõukogu avaldas deklaratsiooni, mis algas järgmiselt: „Oleme löödud ja shokeeritud, kuuldes meie siseste ja väliste vaenlaste kavatsusi, kes avalikult räägivad Templimäe ja Jeruusalemma osade – juudi rahva igavese pealinna – loovutamisest ja hülgamisest. Isegi mõte Jumala Mäe ja püha Jeruusalemma võõra võimu kätte andmisest ja rüvetamisest shokeerib iga juuti.”
Iisraeli meediakanal Guysen tsiteeris tuntud USA teleevangelist Pat Robertsoni: „Ameerika rahvas riskib Jumala vihaga, kui USA sunnib Iisraeli loobuma Jeruusalemma osadest ja neid Palestiina Omavalitsusele üle andma.” (Guysen, 17. okt. 2007). USAs on mitmed kristlikud organisatsioonid saatnud samasisulisi noote presidendile, valitsusele, Kongressile ja Senatile.
Knesset, Iisraeli Parlament, alustas seaduse väljatöötamist, mis ei lubaks Jeruusalemma osasid loovutada ilma Parlamendi kahe kolmandiku saadikute poolthäälteta. Eelnõu läbis esimese lugemise valdava häälte enamusega. Initsiaatorid loodavad selle lähipäevil seadusena vastu võtta.
Konverentsil vastu võetud ühisdeklaratsioon vältis sensitiivsete teemade mainimist. Eesmärgiks nimetas dokument kahe riigi loomist, mis eksisteerivad rahumeelselt ja turvaliselt teineteise kõrval. Samuti lubas see dokument otsekohese pärast konverentsi kahepoolsete läbirääkimiste alustamist, „mille eesmärgiks on sõlmida rahuleping, mis lahendab eranditult kõik lahendamata probleemid, nagu varasemates lepingutes sätestatud.”
Ei ole teada, mida Olmert ja Abbas on juba omavahel kokku leppinud ja millele see „varasemates lepingutes sätestatud” klausel viitab. Deklaratsioonis on kokkul lepitud rahulepingu sõlmimise aeg, mis peab toimuma enne 2008 aasta lõppu. Iisraeli ajakirjanduses on kõik pidanud seda ebarealistlikuks, kes seda on kommenteerinud. „Kvarteti” eriesindaja Tony Blair pidas lepingu sõlmimist aastal 2008 realistlikuks, kuid selle rakendamist mitte.
Esimeseks konverentsijärgseks koosolekuks lepiti kokku 12. detsember, misjärel Olmert ja Abbas kohustuvad kohtuma korra iga kahe nädala jooksul. Samuti kohustusid mõlemad pooled täitma oma kohustusi vastavalt plaanile „Road Map” (teekaart), mis sai kokku lepitud 30. aprillil 2003 ning lubama USAd kontrollida selle täitmist.
Araablaste kohustus plaani „Road Map” esimeses etapis oli loobuda terrorismist. Arvestades praeguseid arenguid tundub, et rahuläbirääkimistel takerdub edasiminek juba esimeses etapis, kuna araablaste poolelt ei ole terrorism siiani vähenenud, vaid kasvanud. Samuti on araablaste nõudmised Jeruusalemma ja pagulaste suhtes ebarealistlikud. Kui need nõudmised jäävad sama resoluutseteks, kui seni, ei ole rahu saavutamine realistlik. •

admin Peatoimetaja veerg