Archive

Archive for mai, 2008

Iisraeli maa rahulepingu kauplemisobjektiks

mai 1st, 2008

Peeter Võsu

Vahetult enne Annapolise rahukonverentsi esitas Iisrael loodava Palestiina riigi esinda¬jatele taotluse tunnustada Iisrae¬li juudi-rahvusriigina, millega araabia pool ei nõustunud. Oma taotlusele ei saanud Iisrael tuge ka teistelt riikidelt. Tundus, et selline nõue jäi enamasti aru¬saamatuks.
Rahvusriigi mõiste ja vaja¬dus selle järgi tundub kõikjal maailmas hääbuvat. Rahvusriigi taotlejaid peetakse ebarealisti¬deks, vanamoodsateks, tagur¬likeks ja isegi demokraatia vaen¬lasteks. Kunagi kõlasid väga positiivselt sõnad: rahvuslik, rahvuskangelane, rahvuslik ärkamine jne. Tänapäevaks on need asendatud sõnadega: nat¬sio¬nalist (mis kõlab peaaegu nagu fashist), marurahvuslane, jne. Kas Iisraeli riigi puhul on rahvuslus oluline? Miks on Araabia-maailm vastu Iisraeli rahvusriigiks tunnistamisele?
1917. aasta sügisel avaldas Suurbritannia Balfouri dekla¬ratsiooni (välisminister Balfouri järgi), milles viidati juudiriigi loomise vajadusele ajaloolisel territooriumil, mis sai kaasaegse Iisraeli riigi aluseks. Kaasaegse Iisraeli riigi loomise taga oli idee rahvusriigist. Sellisena sai see ka 1948. aastal alguse.
Tänases Iisraelis ei ole siiski kõik kodanikud juudid. Juute on umbes 80%, araablasi ja teisi rahvusi kokku 20%, kellest araablased moodustavad ena¬muse.
Üheks oluliseks seadusand¬li¬kuks vaidlusteemaks Iisraelis on olnud põhimõte, mil määral peaks Iisrael aksepteerima teisi rahvaid kodanikena. Poliitikud, kes on kodakondsuse andmisel jäigemad, süüdistatakse eba¬demokraatlikkuses. Need, kes üritavad tõestada ennast demo¬kraatia kandjatena, peavad sageli Iisraeli riigile kahjulikke järeleandmisi tegema. Paljud kriitikud ei ole ise endale selgeks teinud inimõiguste ja kodaniku¬õiguste erinevust (sarnaselt Venemaa süüdistustele Eesti kohta).
Pärast 1967. aasta „Kuue-Päeva-Sõda” tõusis Iisraeli valit¬suste päevakorda araablastega asustatud aladele uue riigi, Palestiina, loomise idee pea¬miselt seoses hirmuga demo¬graafilise katastroofi ees. Kui Iisrael sai sõjas Jordaanialt tagasi oma põlised alad: Samaa¬ria ja Judea ning Egiptuselt Gaza, siis koos sellega tuli ka hulk kodakondsuseta araablasi. Rahvusvaheline üldsus nõudis nende olukorra lahendamist.
Iisrael oleks võinud pakku¬da lahenduseks neile koda¬kondsuse andmise. Seda nad ei julgenud teha, kartes, et juudid jäävad oma riigis vähemusse. Probleem tundus eriti suurena, kuna araablaste sündivus oli tunduvalt suurem, kui juutidel. Seoses sellega jõuti „Oslo Leppe¬ni” 1993. aastal, esimese kokku¬leppeni, et luuakse Iisraeli terri¬too¬riumile araablaste jaoks oma riik, Palestiina. Kuna juudid ja araablased jäid eriarvamusele Jeruusalemma jagamise ja araa¬bia põgenike Iisraeli lubamise osas, jäi see lepe allkirjastamata. Road Map (teekaart) on tegeli¬kult sama lepingu uus versioon.
2005 aasta suvel tegi Iisrael esimese praktilise katse araabia riigi tekitamisel oma terri¬too¬riumile. Gazast viidi ära umbes 9000 juuti, makstes neile kom¬pen¬satsiooni sinna jäänud kin¬nis¬vara eest ja viidi ära ka Iisraeli jõustruktuurid. Araabia korravalvurid varustati käsi¬relvadega ja nende hooleks jäeti kogu selle maa-ala korrakaitse. Tulemuseks oli katastroof. Kahe ja poole aasta jooksul on Gazast saanud terrorismi pesa.
Ainuüksi 2007. aasta jooksul tulistati Shabak’i andmetel Ga¬zast 1200 raketti ja kahuri¬mürsku (Arutz 7, 1.1.2008) Iisraeli pihta. Pommitatud on tsiviilasulaid umbes 10 kilo¬meetri raadiuses, enamasti väi¬ke¬linna Sderot. Õnneks on kah¬jud olnud sellise arsenali kohta väikesed: kaks surnut ja 300 haavatut. Enamus haavatuid on olnud kergete kahjustustega. Egiptuse piiri alla kaevatud kümnete tunnelite kaudu on araablased suutnud hankida tonnide viisi lõhkeainet rakettide valmistamiseks ja käsirelvi. Samuti on tunnelite kaudu käinud terroristid väljaõpet saamas ja toimub nende rahas¬tamine. Üle miljoni elanikuga Gaza loovutamine araablastele on näiteks, mis juhtub Iisraeliga maa loovutamise tagajärjel.
Seoses Gaza loovutamisel tekkinud probleemidega on ka mitmed varem maade loovu¬tamist pooldanud poliitikud meelt muutnud ja hakanud seda veaks pidama. Maa andmisel araablastele oli loomulikuks ootuseks nende poolne suhtu¬mise muutus. Oodati tänulik¬kust ja terrorismist loobumist. Tegelik tulemus oli vastupidine: viha ja terrorismi kasv.
Üha rohkem on Iisraeli mee¬diast läbi käinud hääli, mis seavad kogu maade loovutamise idee kahtluse alla. Möödunud aastal avaldatud demograafiline uurimus lükkab ümber ka vaja¬duse maid ära anda. Kui varem oli araabia riigi tekitamise põhili¬seks argumendiks hirm jääda oma maal vähemusrahvuseks, siis viimane uurimus näitab kasvutrendi juutide sündivuses ja negatiivset trendi araablaste sündide hulgas. Aastal 2005 sünnitas keskmine juudi naine 2.7 last, 2006. aastal 2.8 last. Aastal 2000 sündis muslimi naisele Iisraelis 4.7 last, mis aastaks 2000 kahanes 4 lapsele. Kokku sündis 2006. aastal Iis¬rae¬lis 148170 last, kellest 71% sündis juudi peredesse ja 23% muslimi peredesse (6% krist¬lastele, druusidele ja teiste religi¬oonide esindajatele)(Jerusalem Post, 6.11.2007).
Kui paarkümmend aastat tagasi räägiti ohust jääda aas¬taks 2050 juba juutidena Iisraelis vähemusrahvuseks, siis täna¬seks ei ole need ohud enam reaalsed.
Veel üheks müüdiks on läbi aas¬tate olnud Judeas ja Samaa¬rias elavate araablaste suur hulk. Tegelikult ei ole keegi neid lugenud. Araablaste omavalit¬sus¬alade rahva statistika põhi¬neb ÜRO hinnangul, mis oma¬korda tuleneb nende abirahade saajate nimekirjadest. Problee¬miks selles on elanike sõltuvus jagatavast abist. Kuna igaühel on kasulik olla abiraha saajate nimekirjas, ei välista miski mõne¬gi olemist mitme erineva piir¬kon¬na nimekirjas. See oma¬korda moonutab nende kogu¬arvu, kuna mitmed loetakse sellesse mitu korda. Samuti ei teatata rahasaajate lahkumisest nendelt aladelt, kuna lähi¬sugu¬lastel on kasulik võtta ka nende osa abirahast. Alati ei teatata ka abisaajate surmast, kuna elusa¬tel sugulastel on kasulik nende abiraha edasi saada. See kõik kokku annab küllalti moonu¬tatud info araablastest Iisraeli territooriumil.
Kui vajadus maade loovuta¬miseks põhineb valedel või vananenud andmetel, kas siis ei võiks seda lõpetada ja rahvus¬probleeme hakata teisiti lahen¬dama? Kuna selline maade loovu¬ta¬mine mõjub väga hal¬vas¬ti Iisraeli kaitsevõimele, ei ole ju mõtet midagi sellist teha, kui selleks otsene vajadus puudub. Maade loovutamise vastu räägib ka läbikukkunud Gaza loovuta¬mine.
Knesseti (parlamendi) liige Benny Elon on välja pakkunud idee loobuda maade loovuta¬misest. Oma viimases plaanis pakub ta välja võimaluse lubada sealsetel araablastel võtta Jor¬daa¬nia kodakondsus ja jääda oma kodudesse elama.
Teisalt, kui Iisrael peaks ka kodakondsuse andma miljonile Judeas ja Samaarias elavale araablasele, ei kujutaks see tänasele Iisraelile ohtu, või vähemalt samalaadset ohtu, mida kujutaks vaenuliku võõr¬riigi tekitamine nendele aladele (kohati jääks Iisraeli riik mõne kilomeetriseks ribaks erinevate osade vahel). Täna on Iisraeli kodanikena umbes 1.5 miljonit araablast, kellest enamus on seaduskuulekad ja eelistavad Iisraeli oma kodumaana. Iisraeli riik saab nendega hakkama.
Juutidel on oluline jääda rahvusriigiks, et säilitada oma identiteet, kombed ja unikaalne positsioon. Kõik see ei läinud kaduma ka kahe aastatuhande jooksul eksiilis elades. Võib-olla saaks juudid sellega hakkama ka vaatamata nii suurele araabia rahvusest kodanike hulgale. Kui riigi alusdokumendid sätestavad selle juudi rahvusriigiks ja nad ei ürita kõigile tõestada oma ülisuurt sallivust kõigi teiste kommete vastu, peab juudi kogukond kindlasti vastu ka 30-40% muust rahvusest kodanikele vaatamata. Palju ohtlikum juudi rahvusele on näiteks homo¬paraadide korraldamine Jeruu¬sa¬lemmas ja muude taoliste kommete lubamine, mida suru¬takse demokraatia sildi all väl¬jastpoolt sisse.
Arvatavasti suurimaks ar¬gu¬mendiks maade loovutamise jätkamiseks on surve väl¬jast¬poolt. Ameeriklased on kahe riigi rajamise plaani Iisraelis nõuks võtnud ja üritavad seda läbi suruda. Tõenäoliselt üritab Ameerika sellega tõestada Saudi Araabiale ja Pakistanile oma sõbralikkust araablaste ja islami¬maailma suhtes. Ka araabia¬maailm väljaspool Iisraeli soo¬viks Iisraeli näha väikese, kitsas¬test ribadest koosnevana ning võimalikult nõrga ja haavata¬vana. Iisraeli juhid aga tun¬nevad ja tajuvad oma majan¬dus¬likku ja sõjalist sõltuvust USA abist ja lääne-maailma diplomaatia hea¬taht¬likkusest.
Prohvet Jesaja noomis Iis¬rae¬li, kui nad enne Babüloon¬laste poolt eksiili saatmist toetu¬sid suhetele selleaegse maailma supervõimu, Egiptusega. „Häda neile, kes lähevad Egiptusesse abi saama ja otsivad tuge ho¬bus¬test ning loodavad sõja¬vankrite peale …, aga ei vaata Iisraeli Püha poole ega küsi nõu Issandalt!” (Js. 31:1). Ka sel ajal tegi Iisrael kompromisse oma põhimõte¬tega ja lootis diplomaatiale. Prohvet mõistis selle suhtumise hukka.
Tänases Iisraelis jagunevad poliitikud kaheks ka religiooni suhtes. Mitte üldiselt usu suhtes Jumalasse, kuna neid, kes ei usu on vaid marginaalne vähemus. Jagunemine toimub vastavalt sellele, kas Iisrael peaks esmalt olema demokraatlik riik ja käitu¬ma nii, nagu teised demo¬kraa¬tiad ootavad või on Iisrael vali¬tud rahvas, kelle Jumal tõi pärast 2 aastatuhandet tagasi oma maale; kas Iisrael võib uskuda, et vastavalt ettekuulu¬tusele, ei lahku ta enam sellet maalt ning kriisiolukordades võib esmalt Jumalale toetuda. Iisraelis liigita¬takse poliitikuid parem-vasak skaalal usu ja maade loovuta¬mise seisukoh¬tade, mitte niivõrd majandus¬eelistuste järgi.
Kui üldiselt maade loovuta¬mise osas jaguneb rahvas umbes pooleks, siis neid, kes oleks nõus Jeruusalemma või veelgi enam, Templimäge loovutama, on väga vähe. Tundub, et USA surve jagada ka Jeruusalemm, võib Iisraeli eemaldada Ameeri¬ka kursist. „Ja vaata …, neil päevil kogun ma kõik paganad ja viin nad alla Joosafati orgu; seal käin ma nendega kohut oma rahva ja oma pärisosa, Iisraeli pärast, sellepärast, et nad on ta pillu¬tanud paganate sekka ja on jaotanud minu maa.” (Jl. 4:1-2).

admin Poliitika

Lääs on islami ees taganemas

mai 1st, 2008

Läänemaailm on kristlikest väärtustest kergekäeliselt loobu¬mas. Juba aastaid ei tohi Suur¬britannia ja USA riigiasutused korrektsuse huvides häid Jõule soovi¬da, vaid asemele on tulnud sõnad „Happy Holidays” (rõõm¬¬¬said pühi), „Seasons Gree¬tings” (hooaja tervitus), jne. Seda kõike selleks, et moslemeid mitte solvata. USA on hakanud riigihoonetelt kõrvaldama aja¬loolisi piiblitekste, mis võiks mõnda erineva religiooni esin¬dajat solvata.
Kristlus teeb järeleandmisi ja astub eest ära, et teisi mitte solvata. Lääneliku mõttelaadi kohaselt on iseenesest mõistetav, et teiste usundite esindajad vastavad samaga, väldivad ka omalt poolt kristlaste solvamist. Selline käitumine oleks tore, kuid praktikas seda ei ole juh¬tunud.
Lääne ühiskonnas on jõu¬tud juba olukorrani, kus „haka¬takse enda alustalasid läbi saagi¬ma”. Äsja edastas portaal Delfi uudise Briti siseministeeriumi välja antud poliitilise korrek¬t¬suse vestmiku kohta, mis käsit¬leb islamiterrorismi (Delfi, 04.02. 2008). Selle kohaselt ei tohi islamiste nimetada enam islamis¬tideks.
Vastavalt artiklile kästakse muu hulgas ametnikel vältida terroristide usulise kuuluvuse ja terrori usuliste tagamaade mai¬ni¬mist. Samuti ei tohi uue mää¬ruse järgi ametnikud rääkides ekstremismist seda enam nime¬tada „islamiterrorismiks”, vaid peavad ütlema hoopis „jõhker” terrorism. Dzhihaadi teostavaid islamifundamentaliste tuleb aga nimetada kuritegelikeks mõrtsu¬kateks.
Uute reeglite koostajate arvates aitab taoline „tõlgen¬dus”, mis väldib otseseid seoseid islami ja terrorismi vahel, ära hoida moslemite diskrimineeri¬mist. Siseministeeriumis arva¬tak¬se, et korrektsed formu¬leeringud peaks lähendama moslemeid, kelle arv Suurbri¬tannias pidevalt kasvab, terro¬rismivastasele koostööle politsei¬ga.
Suurbritannia on olnud sõnavabaduse eest võitluses maailma üheks juhtivaimaks riigiks. Poliitikud on tohtinud läbi aegade asju ja ilminguid nimetada õigete nimedega. On olemas rühmitusi, kelle eesmär¬giks ja tegevuseks on terrorism. Kui nad oma terroritegusid põhjendavad oma usuga (islami usuga), siis on õige seostada ka terrorit islami usuga. Nad ju ei eita terrorismi. Vastupidi, nad tunnevad uhkust selle üle.
Kindlasti on olemas ka neid, kes tahaks vastu vaielda. Paljud ütlevad, et suurem osa mos¬lemeid ei ole ju terroristid. Olen nendega nõus. On isegi neid islamiusulisi, kes ei ole terroris¬miga nõus.
Siiski ei tühista see nende terroritegusid, kes teevad neid islamiusu nimel.
Siinkohal võib mõnigi küsi¬da, et mis tähtsus sellel on, kuidas mingit tegu nimetada. Arvan, et see on ülitähtis. Kui jätame kuriteo, mis on ajen¬datud islamiusust, selle usuga seostamata ja räägime lihtsalt „jõhkrast” terrorismist, siis jätame teo tegeliku põhjuse hukka mõistmata.
Tava rääkida asjadest, mida kõik teadsid, jättes keelatud teemad välja ütlemata, tundub lapsik ja ehk meenutab ka pisut Eestis olnud punaminevikku. Eestis oli estraadilaval tehtud huumor enamuses poliitiline, milles kunagi ei öeldud välja liiga palju, kuid kõik eestlased said aru, millest käib jutt. Kurb, kui sõnavabaduse üks juhtivaid edendajaid, Suurbritannia, jõuab samasse etappi, mille me okupeeritud maana läbisime – sunnib tõe maha vaikima ja asjadest rääkima „läbi lillede”.
Islamiterrorit kritiseerinud Hollandi poliitikutest on viimase kahe aasta jooksul kaks jätnud oma elud, kuna totalitaarses süsteemis ei tohi süsteemi kriti¬see¬rida. Probleemiks on see, et paljud on tulnud Lähis-Idast või Põhja-Aafrikast Euroopasse valede ootustega – nad ei ole valmis siinses õigusruumis kehti¬vaid seadusi ja tavasid omaks võtma, vaid ootavad, et siin hakatakse elama nende tavade kohaselt.
Kui mõni aasta tagasi üks isa Rootsis lasi oma tütre tappa, kuna ta ei abiellunud vastavalt perekonna otsusele vaid tahtis ise otsustada, olid kõik shokis. Kohtu ees oli see isa imestunud, kuna ei saanud probleemist aru. „Tapmisega sai ju perekonna au päästetud”, ütles ta. See mõrv oli osa „Sharia” seadusest, millele oma usu kohaselt peab iga moslem alluma. Kui taolise inimese usk ja kohalik seadus lähevad vastuollu, käitub mõni¬gi neist vastavalt oma usule.
Seitsmendal veebruaril põh¬justas Canterbury peapiis¬kop Rowan Williamsi avaldus Sharia seaduse võimaliku rakendamise kohta Suurbritannias tormiliste reakstioonide laine. Peapiiskop ütles BBC Raadio 4, et „Islamist¬liku Sharia seaduse vastuvõt¬mine Ühendkuningriigis on vältimatu. Tuleb tõdeda fakti, et osa kodanikest ei suhtestu Briti seadusandliku süsteemiga” (BBC, 07.02.2008). Dr. Rowan Williams soovitab nendel lubada oma Sharia kohtutes lahendada oma perekonna ja rahaasju, ilma et sisse tuua ebainimlikke klaus¬leid, mida mõnikord seostatakse selle seaduse praktiseerimisega mõnes islamistlikus riigis (BBC, 07.02.2008).
Mitmed vaimulikud, seal¬hulgas 150 vaimulike kogu (sünodi) liiget kirjutasid aval¬duse, milles nad distantseerusid taolisest seisukohast. Peami¬nister, vastupidiselt, julgustas Dr. Williamsit sel teemal edasi argumenteerima. Ka islami¬kogukond Suurbritannias on jagunenud selles küsimuses kaheks. Mitmed noored mosle¬mid ootavad Briti seaduste kaitset oma kogukonna surve vastu ja ei tahaks kuidagi Sharia seadust, mis jätaks nad sisuliselt kaitsetuks.
Peapiiskop Williams on ilm¬selt unustanud, et Sharia sea¬duse järgi tapetakse igaüks, kes pöördub islamiusust ja hak¬kab kristlaseks. Filosofeerides Ühendkuningriigi seadusand¬luse ja Sharia seaduse ühine¬mise teemadel ei tule talle arva¬ta¬vasti meeldegi, et kõiki, kes oma usku vahetavad, ootab surmanuhtlus või aastate¬pik¬kune vangistus ka kõige lääneli¬kemais islamimaades.
Tänavu, kaks aastat pärast Taani karikatuuriskandaali vahistati 12. veebruaril karika¬tuuri autorit mõrvata üritanud terroristid. Ühe kriitilise pildi joonistamine põhjustas islami¬maailmas raevu ja aastate pik¬ku¬se kättemaksuiha. Kuidas neid seadusi saab ühildada lääneliku mõtteviisiga sõna¬vabadusest ja südametunnistuse vabadusest? Solidaarsusest ohtu sattunud autoriga avaldas 13. veebruaril selle karikatuuri vähemalt 5 Taani ajalehte ja lisks neile veel lehed Rootsis ja Hol¬lan¬dis.
Kas kristlike väärtuste loovu¬tamine lääne¬ühis¬konnas on põhjendatud? Kas järele¬and¬mine oma tõeks¬pidamistes on õi¬gustatud? Kas ei oleks õi¬gem öel¬da neile, et kui nad taha¬vad tul¬la lääne¬ühiskonda elama, pea¬vad nad arvestama sellega, et see on kristlikele alustele rajatud ja siia tulles peavad nad siinset traditsiooni aktsep¬tee¬rima. Soo¬me vanasõna ütleb: „Maassa maan tavalla tai maas¬ta pois” (maal selle kommete järgi või ära sealt). Kas meie poliitikud ei peaks edastama jõulise sõnumi, et kes solvub Jõulude nime¬tamisest, kristlikest tsitaatidest või kristlikust usu¬õpetusest koolis, ei kvalifitseeru Euroopas elama. Neil on õigus minna oma kultuuriruumi, kus nende sea¬dused kehtivad. Neil ei ole alust oodata, et siin haka¬takse nende kommete järgi elama.
Eestis võib mõnigi täna arva¬ta, et see probleem on meist kaugel. Islamiterrorism ei ole ainult Iisraeli teema. Vastupidi, nemad on õppinud selle problee¬miga toime tulema. Mitmel pool Euroopas osatakse vaid imestust avaldada, kui midagi sellist juhtub. Tegelikult oleme nüüd piirideta, ühendatud Euroopas. Igal moslemil, kes on mõne Euroopa riigi kodanik, on õigus tulla Eestisse elama ja tööle. Lisaks neile veel kvootide alusel ka muudest maadest, mille kohta otsused langetatakse Brüsselis. Oma ootused ja nõud¬mised peaksime neile väljen¬dama enne, kui nad tulevad, et vältida vanade Euroopa riikide tehtud vigu.

admin Poliitika

TÕUSTES TEMPLIMÄELE

mai 1st, 2008

Rännates Eesti rühmadega Pühal Maal, olen alati üritanud minna ka Templimäele Jeruusa¬lemmas. Nii ka tänavu vara¬kevadel, kui üheksanda märtsi hommikul suundusime kesk¬linna hotellist jalgsi läbi vana¬linna Templimäe suunas. Juba varahommikul oli järjekord “Nutumüüri” esisel väljakul üles pääsemiseks pikk. Otsustasime siiski järjekorda seista, kuna seekord oli mul lisaks tavapä¬rasele ka isiklik eriline põhjus üles minna – see oli minu juubeli hommik. Ka reisiseltskond oli seekord eriline – 18 sünnipäeva¬külalist Eestist.
Templimäele minevaid tu¬ris¬te kontrolliv turva töötas sel hommikul eriti tõhusalt, lastes sajad inimesed läbi mõne minu¬tiga. Vähem, kui kümne minuti pärast olimegi paigas, mille Jumal oli valinud pühamu ehita¬miseks 3000 aastat tagasi. Ena¬mu¬sele rühmast oli see esimeseks korraks külastada seda püha¬paika. Tavapäraselt peatusime üleval ka lühikeseks palve¬hetkeks, kuigi avalik palve¬tamine ja pühakirja lugemine on seal keelatud, et mitte solvata moslemeid, kelle pühamud on seal praegu.
Hiljem kuulsin, et mitmed usk¬likud juudid üritavad oma eriliste tähtpäevade puhul käia Templimäel.
Templimägi on ainsaks pai¬gaks maailmas, kus Jumala korraldusel ehitati pühakoda, vastavalt Piiblile. 480 aastat pärast Iisraeli rahva Kaana¬nimaale asumist alustas kunin¬gas Saalomon selle ehitamist. Ehitus võttis seitse aastat aega ja sai valmis 959. aastal eKr. Idee autoriks oli Taavet, kuid Jumal saatis prohvet Naatani kaudu sõna, et ehitama pidi Saalomom. Esimese Templi mõõtudeks oli 30m x 10m, kõrguseks 15m.
Kui Tempel oli valmis, pü¬hit¬ses kuningas Saalomon selle. Pühitsusepalve lõppedes „tuli taevast tuli ja põletas põletus¬ohvri ja tapaohvrid ja Issanda auhiilgus täitis koja” (2. Aja 7:1). Kui rahvas oli pärast 8 päeva kest¬nud pühitsus¬tsere¬mooniat laiali läinud, ilmutas Issand ennast Saalomonile teist korda, kinnita¬des selle paiga valikut. Issand ütles: „Ma olen kuulnud su palvet ja valinud selle paiga enesele ohvrikojaks. … ja kui siis minu rahvas, kelle on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöör¬duvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa. Nüüd on mu silmad lahti ja mu kõrvad panevad tähele palve¬ta¬mist selles paigas. Nüüd olen ma valinud ja pühitsenud selle koja, et minu nimi oleks seal igavesti. Mu silmad ja mu süda on seal iga päev” (2. Aja 7:12-16).
Templi läänepoolses otsas oli kõige püham paik, kus asetses seaduselaegas käsutahvlitega, millel oli Jumala sõrmega kirju¬ta¬tud tekst. Sellesse ruumi võis siseneda ainult ülempreester üks kord aastas, Yom Kippuri päe¬val, et paluda andeks kogu rahva patud.
Kuna rahvas oli Jumala hüljanud, hävitati Jeruusalemm ja Tempel aastal 586 eKr. Teine Tempel ehitati aastal 515 ekr. Selle ehitasid eksiilist tagasi¬pöördunud juudid Serubbaabeli juhtimisel. Uue templi mõõtmed ei ole täpselt teada, aga vasta¬valt Esra raamatus toodud and¬me¬tele oli selle kõrguseks 27 meetrit. Sellest ajast on teadmata seaduselaeka asupaik.
Tempel paiknes järskude nõlvadega kaljul. Heroodes otsustas ehitada ümber templi laia platoo, mis mahutaks suurt rahvahulka. Selleks pidi ta ümbritsevaid orge kohati mit¬me¬kümne meetri ulatuses täit¬ma. Rooma võimu Judea pro¬vintsi asevalitseja Heroodes oli Rooma riigile lojaalne juut. Arvatakse, et ta laiendas templi ümbruse platood selleks, et võita oma rahva südameid (et juudid ei peaks teda reeturiks). Platoo ehitamiseks kulus tal 40 aastat. Platoo tugimüüri kividest kõige väiksemad kaalusid 2-3 tonni, suurimad kuni 200 tonni. „Nu¬tu¬müür” ehk läänemüür on üheks osaks Templimäe tugi¬müürist, mis on täna nähtaval.
Läbi Templimäe lõuna¬müü¬ri viisid trepid platoole, millest osa on tänaseks rusude alt välja kaevatud. Neid treppe kasuta¬sid templisse minekul tõenäoli¬selt ka Jeesus ja jüngrid. Templi¬mäe tugimüüri edalanurgalt pärinev ülemine kivi on leitud ja ekspo¬neeritud. See on tähis¬tatud, kui trompetipuhuja koht, kus igal Shabbatil anti märku püha algusest ja lõpust. Suurem osa Templimäe läänemüürist on Jeruusalemma vanalinna mos¬le¬¬mi¬¬kvartali all. Selle ajaloolise müüri leidmiseks on viimase kümnendi jooksul kaevatud tunnel piki Heroodese aegset tänavatasandit, mis on sügaval tänapäeva tänavatasandi all.
Jeruusalemm hävitati 9. Av’il (leinapäev juudi kalendris, meie kalendri järgi augustis) aastal 70 AD. Järgmine suurem hävitus toimus 132. aastal, pärast Bar Kochba ülestõusu mahasurumist. Täna ei teata täpselt, millal millised osad Templist ja Templimäest hävi¬tati, kuid selge on see, et kõik, mis jäi aastal 70 terveks, purus¬tati aastal 132. Kuna Bar Koch¬ba ülestõus oli Roomlastele hävitavaks löögiks, muutis imperaator Hadrianus Jeruusa¬lemma nime Aelia Capitolina’ks ja Iisraeli riigi nimetas Pales¬tiinaks (Filistimaaks), et kaotada igaveseks ajaloost juutidega seotud nimed.
Islami teke ja võidukäik lähis-idas tõi islamiusu püha¬kojad Templimäele. Templi kohale püstitati 7-ndal sajandil kuldse kupliga Dome of the Rock (kaljukuppel). Templimäe lõu¬na¬küljel on musta kupliga Al Aqsa moshee. Lühikese aja jooksul kuulus see ala ka krist¬lastele. Ristisõdijad vallutasid Jeruusalemma 1099. aastal. Juba 13. sajandil vallutasid moslemid selle uuesti.
Veel enne Templi ehitamist oli Templimägi paigaks, kus toimus üks Piibli müsteeriu¬mitest. Seal (Mooria Mäel) pidi Aabraham ohverdama Iisaki. Jumal peatas Aabrahami, kui ta oli Iisakit ohverdamas ja käskis tal selle asemel jäära ohverdada. Templimäe teises otsas on Kol¬ga¬ta, kus Jumal ohverdas oma poja.
Kui Iisrael taastas riigi oma põlistel aladel 1948. aastal, jäi osa Jeruusalemmast, kaasa¬arvatud Templimägi, Jordaania riigi koosseisu. Jeruusalemm vabastati 1967. aastal, „Kuue-päeva-sõjas”. Sõja lõppedes otsustas Iisrael näidata suure¬meelsust ja islamiusu püha¬koda¬sid Templimäel mitte hävi¬ta¬da.
See suuremeelsus on viimase 40 aasta jooksul väga valusalt kätte maksnud. Juudid tohivad Templimäele minna ainult isla¬mi¬kogukonna loal. Nad ei tohi oma ususümboleid nähtavale tuua ega palvetada seal. Ka kristlastelt korjatakse ära Piiblid ja ristisümbolid, kui need on kaasas.
Möödunud aastal avanes mul võimalus minna Templi¬mäele koos Templi Instituudi direktoriga, kes osutas kõigele, mis on seal veel algupärasest säilinud. Kuna ta on ortodoksne juut, otsustasime mitmes paigas üleval koos palvetada. Turva¬mehed piirasid meid kogu aja vältel, et tagada meie julgeolek. Mitmel korral tegid nad meile märkusi, et me liiga välja¬kut¬suvalt ei käituks.
Templimäe staatus on vas¬tu¬oluline. See kuulub Iisraeli riigile. Iisraeli poliitika usukogu¬kondade suhtes on väga respek¬teeriv. Nad on andnud usu¬kogu¬kondadele nende valduste suhtes laialdase autonoomia. Ka kristlikes pühapaikades Iisraeli riik ei sekku eriti. Jeruusalemma Linnavalitsus on vabastanud need isegi kõigist kohalikest maksudest.
Siiski, Templimägi ei ole lihtsalt üheks pühapaigaks Iis¬rae¬lis. See on juutidele kõige püham paik maailmas. Kõik sünagoogid üle maailma on ehitatud selliselt, et altar on Jeruusalemma Templimäe suu¬nas. See on paigaks, kus Jumal ütles kuningas Saalomonile, et ta on valinud selle paiga, et tema nimi oleks seal igavesti.
Kui Jeesus viibis oma jüng¬ritega Templi lähedal, ja nad seda vaadeldes oma imetlust avaldasid, ennustas Jeesus selle hävingut: „Päevad tulevad, mil sellest kõigest, mida te näete, ei jäeta kivi kivi peale” (Luuka 21:6). Kui jüngrid edasi uurisid tulevaste aegade kohta, ütles Jeesus: „Jeruusalemm jääb paga¬nate tallata, kuni paganate ajad saavad täis” (Luuka 21:24).
Raske on mõista, miks Tem¬pel on veel moslemite käes. Läbi kahe aastatuhande on juudid üle kogu maailma unistanud selle tagasi saamisest. Kui juudid „Kuuepäevasõjas” äkkrünna¬kuga Jeruusalemma vabastasid, oleks Templimäe ülevõtmine olnud sellele kõige loogilisemaks jätkuks. Võimalik, et Jumala ajaarvestuses ei olnud selleks veel aeg täis saanud.
Templi Instituut on Kol¬man¬¬da Templi jaoks valmis¬tanud juba enamuse vajalikest tarviku¬test. Need on tehtud vastavalt Moosese kirjeldusele, mille ta sai ilmutuse läbi. Ka materjalid on vastavalt Moosese korraldusele. Menora (seitsme¬haruline õli¬lamp) on „Nutu¬müüri” esise väl¬ja¬ku lähedale vaatamiseks välja pandud. See on kullast ja kaalub umbes 200 kilo. Muud, väikse¬mad templi¬riistad on hoiul Templi Insti¬tuudis. Templi Insti¬tuudi ees¬märgiks on saada enne Kolman¬da Templi valmimist valmis kõik teenistuseks vajali¬kud tarvikud. Selles, et valmib Kolmas Tempel, seal ei kahelda.
Juutide hulgas toimub prae¬gu rahvuslik ja vaimulik ärka¬mine. Nad elavad Messiah ootu¬ses. Esimese sajandi kuulus filosoof ja apostel Paulus kirju¬tas: „Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus – et teie poleks enda meelest targad –, et Iisraelile on osaliselt tulnud paadu¬mus, kuni paganate (muude rah¬vas¬te) täiskogu on sisse astunud, ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael” (Roomlastele 11:25-26).
Nende mõtetega oli tore seista oma tähtpäeval maailma kõige pühamas paigas, mõelda asjadele, mis seal oli läbi aegade toimunud ja palvetada, et Issanda tahe sünniks seal ka preagustel keerulistel aegadel.

admin Tunnistused

SÜNNIPÄEVAREIS Israeli

mai 1st, 2008

Kaugel Lähis-Idas asub tilluke eksootiline riik, mis oma territooriumilt on poole väiksem kui Eesti ning oma praegusel kujul ka noorem riik kui Eesti.
Aastal 2008 – ajal, mil Eesti Vabariik tähistab oma 90. juu¬beli¬aastat, pühitseb Iisrael oma 60. sünnipäeva. Põhjus, miks meie väike reisiseltskond Iisraeli reisi ette võttis, sobis eelmai¬nitud konteksti hästi – oma 50. juubelit tähistas ka Iisraeli Keskuse esimees ja meie reisi juht, Peeter Võsu. Nii sai meile osaks austav eesõigus teha kaasa paarinädalane sünni¬päeva¬reis Iisraeli.
Kui väljusime Tel Avivis lennukist, võttis meid vastu soe õhk ja veidi udune lõunamaine valgus. Esmapilgul kohtusime eu¬roo¬paliku linnaga, aga esma¬muljed on ju petlikud. Järgmisel hetkel nägime bussiaknast juba mägist, kõrbelist ja kiviklibust maastikku, beduiinikülasid, araabialikku potilaata ja kire¬vates tuttides kaameleid. Kaa¬me¬litel olid kaunid pikkade ripsmetega silmad ning nendes leidus tubli annus “kõrbe¬laeva¬le” iseloomulikku väärikust.
Meie lähem tutvus Iisrae¬liga aga algas Surnumere äärest. Surnumeri on keset kõrbe Ghori süvikus asuv äravooluta soola¬järv, kus leiab tervistavat muda ja suuri soolamaardlaid. Pilt, mis Surnumere juures avanes, oli nukravõitu, isegi veidi kum¬mi¬tuslik. Keset kõr¬be¬¬ala laius soolane, peaaegu elavast loo¬du¬sest puutumatu veekogu, mille õõvas¬tavast elutust põh¬jast võis korjata teo¬kar¬pide asemel soo¬la¬¬kristalle. Ei ulatu¬nud vaatevälja vesi¬kasve, ei ujunud ka¬la¬maime ega liuel¬nud vesikirpugi. Olen kindel, et see lõhn, mida ujumis¬riietelt ei õnnestu¬nudki maha pesta, oli segu väävlist, soo¬last ja roostetanud rauast. Surnu¬meri mõjus “kadunud maa¬ilma” hoia¬tu¬se¬na, tekitades mõtteid küll looduse mitmekesisusest ja rikkusest, aga samas ka tema haavatavusest.
Surnumere äärest võtsime suuna Eilatisse, mis jääb Iisraeli lõunatippu päris Punase mere äärde. Punane meri oli Surnu¬mere järel küll teravaks kontras¬tiks ning rõõmuks kõigile snor¬gel¬dajatele. Rohekassinine läbi¬pais¬tev vesi oli võluvalt mängu¬line oma korallide, värviliste kalakeste ja kireva veealuse maa¬ilma¬ga. Teele jäi ekstreem¬ne Punane Kanjon, mis oli kuns¬ti¬pärane, kuiv ja kõrbeline. Tean nüüd, et väljend “elutu kõrb” ei ole õige, kõrb on pigem hääle¬tu vaikelu. Kuskil pinna all toimub liikumine ja eluootus. Elu ongi vaid veepiisa kaugusel ning iga piisk, iga vihmasagar kingib kellelegi tema võimaluse just siin ja praegu.
Reisi lõppsiht oli õitest ja palmidest rohetavas Tiberias. Iisraeli põhjaosas oleks justkui teistmoodi maa ja teistmoodi loo¬dus. Põllud saavad eluram¬mu rikkalikest niisutussüsteemi¬dest ning vesi pärineb Jordani jõest. Iisraelis puuoksa ei murta ja lehti juba niisama ei rebita. Kõrbesse elu toomine on olnud kallis ja töömahukas. Siin igal tööl on eritingimuste hind ja see riik on rajatud südamega. Meie tee viis aga Golani kõrgustikku, Kapernauma, Galilea järve äär¬de, püha ristimiskoha kaldale Jordani jões ning üllatuslikult ko¬du¬sesse ja armsasse Naats¬areti linna. Reisi lõpposas jäi teele Karmeli mäele rajatud väi¬ke intiimne karmeliitide klooster.
Juubelireisi kulminatsioon ja põnevaim osa oli minu jaoks siiski Jeruusalem. Jeruusalem on linn, mis võtab kogu maailma kokku üheksainsaks retordiliseks pildiks. See linn on ühtaegu noor ja vana. Siin on näha verinoore juudiriigi arenguid, kuid siin on ka pika ajalooga atraktiivseim kultuuride ja ristiusu häll. Siin eksisteerivad koos vist kõik maailma usundid ja siit paiskus laiali üle maailma kristlik õpe¬tus. Jeruusalemmas on palju väikeseid lapsi, rasedaid naisi ja nende üle uhkust tundvaid toimekaid isasid, Jeruusalem on noorte ja tuleviku linn. Kuid siin on ka väärikaid patriarhe, palju vanausulisi juute, selles linnas tead täpselt, mis on ajalugu. Jeruusalemmas on koos kogu maailma rahvaste ja keelte paabel ja loomulikult mitmeid tähelepanuväärseid haridus¬templeid.
Jeruusalemma saabusime sabati lõpul laupäeva õhtul ning sattusime peagi keset tantsu ja muusikat. Sabati lõpu tähista¬mine keset südalinna tänavat mõjus pealtvaatajale maagiliselt. Rütm ja saatelaul haarasid kaasa kõik juhuslikud möödu¬jad. Keegi neist ei jäänud kül¬maks. Tantsisid tavalised juudi¬mehed, mõnel püssid loper¬damas puusadel, tantsisid erine¬vad põlvkonnad, tantsisid sõdu¬rid, vanamehed ja lapsed. Ra¬tas¬toolis tulija tõsteti kätele, naeratati, naerdi ja sõbruneti. Siin oldi koos justkui Eestis “laulva revolutsiooni” ajal ja selles õhus oli tõepoolest armas¬tust. Oli armastust, väikese rahvakillu kokkuhoidmist, eri põlvkondade solidaarsust ja usku iseendasse ning usku oma riiki keset võõraid ja võõra¬usulisi. Selline oligi – pauh! – mu esmamulje Jeruusalemmast.
Jeruusalemma-päevad ise olid täis kristlust ja usuõpetust, ajalugu ning arheoloogiat – olid Templimägi, Õlimägi, Nutu¬müür, Getseman ning muidugi Kristuse Haua Kirik. Hauakirik oli müstiline ja tarretama¬pane¬valt püha koht, mis sümboli¬seeris minu jaoks isiklikult krist¬lik¬ku Jeruusalemma tema süga¬vas olemuses, palverändurite püha linna, linna, mille ees kahvatus paavstidegi hiilgus. Siin said ja saavad kokku kõik kristlikud konfessioonid ja ven¬nas¬konnad, selles kirikus oli müstikat ja väge. Siin paigas ajalugu justkui mumifitseerus, aeg seisis paigal, tõepoolest, miski pole ajaloos tegelikult muutunudki. Ja mõistad põhilist – kõik sammud, mida astume, kõik sõnad, mida ütleme, kõik teod, mida teeme – see jääb. Sest me oleme igavikulised.
Ülekohtune oleks jätta tähe¬le¬panuta, et Jeruusalemmas on ka suur, väga suur araabia kogukond ning võimas islam. Araablaste sümboliks ja Jeruusa¬lemma panoraamiks on kuldse kupliga Omari moshee ning iga päev, mitu korda päevas silita¬vad kõrva võõrapärased suges¬tiivsed palvused kõrgelt mina¬retist. Need palved on oma¬moodi kaunid, aga võibolla tundus mulle Jeruusalemmas kõik kaunis?
Jeruusalemmas kulminee¬rus ka meie väikese reisi¬seltskonna olulisemaid sõidu¬põhju¬seid – 9. märtsil pühitse¬sime Peeter Võsu sünnipäeva. Juubilar on tuntud kui üks väheseid Iisraeli reiside kor¬ral¬dajaid Eestis ning mitte ainult. Tegemist on tänu¬väär¬se, pühendunud ning oma ala lausa fanaatiliselt tundva inimesega, kes elutööks võt¬nud Iisraeli tutvustamise Ees¬tis ning ka Eesti riigi tutvus¬tamise Iisraelis. Seda märkis oma südamlikus õnnit¬lusk¬õnes ka ametiaja lõpetanud Iisraeli suursaadik Soomes ja Eestis, hr Shemi Tzur. Täname meiegi juubi¬lari sisukalt korral¬da¬tud ja väga toreda reisi eest! Tänan kõiki toredaid reisisõpru ja ning edu riigile, mis niipea ei unune!

admin Tunnistused

Noortereis Pühale Maale

mai 1st, 2008
Comments Off

Jumala armust oli mul või¬ma¬lus 20. kuni 28. oktoobrini 2007 osaleda noortereisil ja külastada esimest korda Iisraeli – Püha Maad, mille kohta Jumal ise ütleb Hesekieli 20:6, et Tema on selle oma rahvale välja vaa¬da¬nud ja et see on maa, mis voolab piima ja mett ja mis on ilusaim kõigist maadest.
Meie noortereisil oli koos reisijuht Peeter Võsuga 16 osale¬jat. Iisraelis kohapeal viibisime 7 päeva. Reisi oli väga tiheda päeva¬kavaga. Iga päev külas¬tasime 3-4 erinevat kohta või vaatamisväärsust.
Pärast varahommikul Ben Gurioni lennuväljale saabumist olime väsimusest hoolimata põnevil, sest paljud meist olid Pühal Maal esimest korda. Esmakordselt olin seal ka mina. Meie esimeseks külastuskohaks oli Qumran, mis asub Surnu¬mere ääres ning seejärel liiku¬sime En Gedi rahvusparki. Kolme erineva raskusastmega teekonnast valisime keskmise ning meie matk mööda kivist rada võis alata. Mõtted läksid Taavetile, kes peitis end Sauli eest. Ei olnud kerge päikese käes üle 30kraadi kuumuse juures muudkui ülespoole liikuda. Elustavat ja värskendavat jõud¬u andsid Taaveti allikad ning vaade, mis avanes üha kõrge¬male tõustes ja loomulikult kaljukitsed Ibex‘id, kes meid üsna lähedalt uudistasid. Õhtu¬poolikul võisime kõik lasta Sur¬nu¬merel veel end taastada.
Teine päev sai alguse üsna varakult, kuna eesmärk oli jõuda enne päikesetõusu Masa¬dale. Kuna osa meie grupi liik¬me¬¬test polnud õigel ajal äratust pannud, startisime hotelli juu¬rest esialgsest kellaajast hiljem, mis tähendas, et me ei pruugi õigeks ajaks üles jõuda. Minu palve mäele tõustes oli, et Jumal, ma igatsen jõuda sinna enne kui päike tõuseb. Poolel teel sain usu, et päike ei tõusegi enne kui olen üles jõudnud ja nii ka juhtus. Ja veelgi enam, meie grupist jõudsid kõik enne päike¬se¬tõusu üles. Oli eriline vaatepilt näha päikest mägede tagant tõusmas ja rahvahulki hõiska¬mas ja samas kogeda Jumala armu ja hoolitsust uue päeva hommikul ning ka seda, et Jumal valitseb isegi päikese teekonna üle.
Järgmised paar päeva kü¬las¬¬tasime Jeesusega seotud kohti (Nazareth, Capernaum, Õnd¬saks Kiitmise mägi, Jordani jõgi) ja ööbisime Galilea järve ääres.
Minu jaoks olid hetked Gali¬lea järve ääres ühed eredamad. Istudes kaldal ja mõteldes, et siin kuskil, selle järve peal õpetas Jeesus paadist ning kut¬sus en¬nast järgima. Sellel järvel vaigis¬tas Jeesus tormi ning kut¬sus Peetrust paadist välja vee peale käima. Kogesin Jumala imelist ligiolu nii seal järves ujudes kui ka mööda randa jalutades. Tundus nagu oleks sealsed Piibli sündmused alles hiljuti aset leidnud, mitte kaks tuhat aastat tagasi.
Reisi kolm viimast päeva veetsime põhiliselt Jeruusa¬lemmas, kus külastasime Getse¬mani, Hauaaeda, Püha Haua¬kirikut, Nutumüüri ja ning käisime ka Õlimäel.
Reisi ajal külastasime ka tankimuuseumi Latrunis, kus minu südant puudutasid hõbe¬dased tahvlid, kuhu oli gravee¬ritud (raiutud) heebreakeelsete tähtedega juudi nimed. Need olid inimeste nimed, kes olid kaotanud oma elud oma maad ja rahvast kaitstes ja nagu giidilt võisime kuulda, olid enamus neist noored.
Juudi noorte patriotism oli nähtav ka mujal.
Eriliseks kogemuseks oli ka Sabat ja eriti selle algus. Põnev oli jälgida, kuidas sealsed inime¬sed kogunesid Nutumüüri juur¬de, et Sabatit tähistada. Muu elu jäi sel ajal otsekui seisma.
Liikudes Nutumüüri juurest tagasi hotelli suunas, hakkas meie seljataga korraga suur rõõmupidu, kus lauldi ja hõisati ning hüpati – oli alanud Sabat. Need olid noored, kes väga elavalt ülistasid Jumalat ja nen¬de rõõm oli väga siiras ning kaasakiskuv. Ka osa meie grupi liikmeid hakkas nendega tuntu¬maid heebreakeelseid laule kaa¬sa laulma ja mõne kohaliku¬ga sai ka vesteldud.
Iisraelis olles kogesin väga reaalselt, et Jumala silmad on minu ja meie kõikide peal ja et mitte midagi ei juhtu Tema teadmata. Paljud kohad, mida oli võimalus külastada, andsid justkui Piiblile pildid juurde. Mina sain sellelt reisilt kaasa ühe nähtamatu pagasi, mida ma nüüd vähehaaval lahti pakin.

admin Tunnistused

Eesti Juudi Kogukond 20

mai 1st, 2008

4.aprillil tähistas Eesti Juudi Kogukond oma 20. aastapäeva. Tänane kogukond on välja kuju¬nenud 1988.a. Eesti Muinsus¬kaitse Seltsi juurde moodustatud Eesti Juudi Kultuuri Seltsist.
Sel puhul peeti suurejoone¬line ajalookonverents “90-20-60“ hotell „Olümpia“ konve¬rent¬si¬saalis.
Konverentsi juhatasid Alla Jakobson ja ajakirjanik Genna¬di Gramberg. Kutsutud külalis¬te hulgas olid Iisraeli suursaadik Soomes ja Eestis Avi Granot, Eesti Riigikogu liikmed Peeter Tulviste, Paul Eerik Rummo, Igor Gräzin jt. Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suur¬saatkonna Eesti osakonnast osalesid konverentsil Riina Kauk¬ver, Marika Koha, Piret Simpson, Veljo Kaptein.
Avapalve pidas Eesti Pea¬rabi Efraim Shmuel Kot. Ta tänas palves Jumalat ka 90- aastase Eesti Vabariigi eest. Seejärel said sõna Riigikogu esimees proua Ene Ergma, Tal¬lin¬na abilinnapea Toomas Vitsut, Iisraeli suursaadik Avi Granot. Tervitajate hulgas olid Soome, Läti ja Leedu juudi kogukondade esindajad.
Mitmed sõnavõtjad tõmba¬sid paralleele Eesti ja Iisraeli vahel. Meid ühendavat on tõesti üllatavalt palju: väiksed riigid, oleme pidanud pidevalt oma iseseisvuse pärast võitlema. Rõõmuga tõdeti, et Eestis elavad juudid on taasiseseisvunud Eestis oma koha leidnud ja identiteedi säilitanud: tegutseb juudi kool, vastvalminud uus sünagoog, kultuuritegevus ja juudi noorsootöö.
Konverentsi tähtsaima osa¬na oli planeeritud Eesti ja USA juudi kogukonna vahelise koos¬tööleppe sõlmimine. Lepingule kirjutasid alla USA Juudi Kogu¬konna president David A. Harris ja Eesti Juudi Kogukonna esinaine Alla Jakobson. Sellele eelnenud ettekandes rõhutas David Harris, et lääne juudi kogukonna jaoks on oma identi¬teedi säilitamine palju raskem, kuna pole kogetud mingit ideo¬loogilist vastasseisu ja on elatud vaid heaoluühiskonna tingimus¬tes: „Meil ameerika juutidel on teilt, baltikumi juutidelt, palju rohkem õppida, kui teil meilt,“ rõhutas Harris ettekandes.
Kõik sõnavõtjad olid hooli¬kalt valmistunud. Ettekanded olid tõusvas joones eriti pärast¬lõunal. Erksust ja põnevust suudeti hoida lõpuni ning võiks öelda, et esinemised läksid isegi aina huvitamaks ja põneva¬maks. Korduvalt tõsteti esile ajaloolist fakti, et esimeses Eesti Vabariigis juutidele võimalda¬tud kultuurautonoomia oli ainu¬laadne kogu maailmas. Viimasel ajal Eesti meedias ajaloolaste poolt korduvalt nahutada saa¬nud president K. Päts leidis konverentsil aga hoopis tunnus¬tamist. Imbi Paju meenutas, et seoses Hitleri võimuletulekuga Saksamaal 1933.a. andis Päts välja määruse, mis keelustas rassilise ideoloogia Eesti Vaba¬riigis. Konverentsi tervitas mah¬la¬ka lühiettekandega ajaloopro¬fessor David Vsevjov.
Omaette suureks ettevõtmi¬seks on Eesti Juudi Muuseumi rajamine vastvalminud süna¬googi 3.korrusel. Muuseumi ideed ja eelseisvat teostust tut¬vus¬tas pärastlõunasel plenaa¬riumil Mark Rõbak, Iisraeli elama asunud Eesti juut, kes on ühtlasi ka muuseumi eestvedaja.
Eesti Juudi Kogukonna 20. aastapäevale pühendatud kon¬ve¬rentsi jäävad veel meenutama äärmiselt soe ja sõbralik õhk¬kond, rõõmsad taaskohtumised, vestlused lõunalauas, tervitused, soojad käepigistused. Selle kõige taustal on rõõm kogeda, et Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna osa¬konna tegevust on märgatud ja meid tuntakse kui Iisraeli sõpru ja püsivaid toetajaid. Eks seegi ole pikaajalise suhete arenda¬mise ja koostöö vili. Need ette¬võtmised, mida on Iisraeli toetu¬seks läbi viidud Andres Võsu, Ülo Niinemägi, Peeter Võsu ja teiste Iisraeli sõprade poolt, on aidanud luua hindamatu väär¬tu¬sega sõprussilla.
Kristlastena kuulutame ka juutidele evangeeliumi Naatsa¬reti Jeesusest, kes on Kristus – Jumala tõotatud Messias. Aga nii nagu Jumala Sõna meid selles juhib: me toetame Iisraeli isesei¬vust (Ho 3:4-5) ja juutide tagasi¬pöördumist oma kodumaale (Js 49:22), palume rahu Jeruusa¬lemmale (Ps 106:22), ning ar¬mas¬tame juute, kes elavad võõ¬ras¬tena meie keskel (5Ms 10:19) .

admin Sionism

Holokausti mälestuspäev Kloogal ja Tallinnas

mai 1st, 2008

Peeter Võsu

Esmaspäeval , 28. jaanuaril toimusid holokausti mälestus¬päeva üritused Tallinnas ja Kloogal. Kloogal toimus holo¬kausti mälestusmärgi juures kell 14:00 küünalde süütamine hukkunute mälestuseks. Selle¬le järgnes kell 16:30 kontsert Tallinna Sünagoogis.
Mälestuspäeva üritustest võtsid osa Eesti riik, mitmed välisriikide esindajad, kiriku¬juhid, Eesti Juudi Kogukond ja mitmed kodanike ühendused. Kohal olid suursaadikud nelja¬teistkümnest riigist. Mälestus¬päeval süüdatati mõrvatute mälestuseks küünlad ja mitmed tõid kaasa ka pärjad, et asetada need mälestustahvli jalamile.
Kloogal võtsid sõna Iisraeli Suursaadik Avi Granot, minister Urve Palo, peapiiskop Andres Põder ja Eesti juudi Kogukonna president Alla Jakobson. Pea¬rabi Efraim Shmuel Kot pidas palvuse.
Sünagoogis esinesid sõna¬võt¬tu¬dega Iisraeli suursaadik Avi Granot, Riigikogu liige Igor Gräzin, suursaadik Aino Lepik von Wiren, Eesti juudi Kogu¬konna president Alla Jakobson ja Eesti EKB Liidu peasekretär Ruudi Leinus. Muusikat tegi Liidia Hõbesalu koos ansamb¬liga Effataa. Mõlemad mälestus¬päeva üritused avas shofari¬helide saatel JRKS juhatuse liige Mihkel Metsala.
Holokausti mälestuspäeva tähistamine on muutunud iga-aastaseks traditsiooniks, mida on korraldanud Jeruusalemma Rahvusvaheline Kristlik Suur¬saat¬kond (JRKS) koostöös Eesti Juudi Kogukonnaga Kloogal juba alates 2003. aastast. Igal aastal on mälestusmärgi esine väljak täitunud autodest ja bussidest, tuues kohale suure hulga osavõtjaid – nii riikide ja organisatsioonide esindajaid kui ka lihtsalt kodanikke. Samu¬ti on kohal viibinud mitmed eesti kõrged vaimulikud juhid ja Eesti Pearabi. Sajad süüdatud küünlad on jätnud mitmetele mälestussündmusest kustumatu mulje.
Klooga kontsentrat¬sioo¬ni¬laager oli esimeseks paigaks maailmas, kus dokumenteeriti holokausti koledused. Saksa armee põgenedes jäid surnu¬kehad, mis olid laotud vahel¬dumisi puutüvedega põletami¬seks riita, osaliselt hävitamata. Veel enne, kui Vene armee saa¬bus, õnnestus mitmetel jääd¬vustada kõik need koledused fotodele ja saata koos nendega sõnum toimunust maailma laiali. Rahvusvaheline meedia sai Kloo¬galt tõese pildi holo¬kaustist. Kloogal leiti ka kõigi seal tape¬tute, üle 2000 vangi, nimed ja isikuandmed.
Euroopas mõrvati hitlerliku po¬liiti¬ka tulemusel ligi kuus miljonit juuti. Ligi veerand neist olid lapsed. Massimõrva võima¬likuks osutumine 20. sajandi Euroopas, peaks olema hoia¬tuseks kõigile, et see ei korduks 21. sajandil.

admin JRKS

Iisrael valmistub 60. aastapäeva tähistama

mai 1st, 2008

Peeter Võsu

Juudikalendri järgi toimub Iisraeli Iseseisvuspäev tänavu 8. mail, mis tähendab, et see algab 7. mai õhtul. Mitmel pool üle Iisraeli saab näha laser showd, Iisraeli Õhujõudude (IAF) demonstratsiooni, ilutulestikku, kontserte ja samuti toimuvad ametlikud vastuvõtud. Taevalaotusse projekteeritav laser show paistab Jeruusalemmas, Beer Shebas, Netanyas, Tibeerias, Tel Avivis, Ashdodis, Eilatis ja Haifas. Avatakse uusi teid, istutatakse puid ja tehakse palju muud erakordset.
Iisraeli riik on ime. See, et 19 sajandit üle maailma hajutatud juudi rahvas oma riigi taastas, on ime. Veel olulisem, nad taastasid Iisraeli oma põlisele maale. Ime on ka see, et araablaste keskele rajatud riik on vastu pidanud pidevale naabrite survele. Kogu esimene iseseisvusaasta möödus sõjas kõigi ümberkaudsete naabritega. Lisaks sõjale on toimunud pidev terrorism nii Iisraelis elavate araablaste kui ka välismaiste islamiorganisatsioonide poolt. Kõik suuremad rahvusvahelised meediakanalid on pidevalt Iisraeli hukka mõistnud. ÜRO on avaldanud Iisraeli hukkamõistvaid resolutsioone rohkem, kui kõiki teisi kokku.
Ime, et Iisrael on riigina püsima jäänud. Enamgi veel, Iisraelist on saanud mitmel alal maailma esikümne hulka kuuluv riik. Üle poole maailmas valmistatavatest teemantjuveelidest valmistatakse Iisraelis. Iisrael on üheks maailma juhtivamaks maaks teaduse ja infotehnoloogia vallas. Iisraeli majandus on viimastel aastatel olnud maailma kõige kiiremini kasvavate hulgas. Kinnisvarahinnad tõusid ka Teise Liibanoni sõja ajal (2006) üle 5%.
Käies sagedasti Iisraelis, paneb üha enam imestama, kui palju tavalisi maanteid on iga järgmine kord kiirteedeks ehitatud võrreldes eelmise külastusega. Jeruusalemmast Tel Avivi viiv tee on kogu pikkuses valgustatud. Samuti on valgustatud kõik suuremad maanteed.
Iisraeli põllumajandus on maailma parimate hulgas. Kõrbesse on asutatud farme, kus arvutite abil doseeritakse igale taimele vastavalt vajadusele vett. Aastas saadakse kaks kuni kolm viljasaaki ja enamasti ka eksporditakse kõike, mida kasvatatakse. Lehma kohta saadakse Iisraelis suurim piimasaak maailmas. See on sõna otses mõttes „maa, mis voolab piima ja mett”.
Olukorra sunnil on Iisrael pidanud eelisarendama ka oma kaitsejõudusid. Tankimuuseumis on teiste hulgas Iisraelis valmistatud Merkava-4, mis on maailma parimaks tankiks. Laserkiirega juhitavate rakettidega on hävitatud mitmeid terroriste. Ülitäpsete õhulöökidega on minimeeritud tsiviilkahjustused ümbruses olevate elanike hulgas.
Piiblis on kirjutatud Jumala tõotus Aabrahamile: Ma teen lepingu enese ja sinu vahel; ja sinu soo vahel pärast sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et ma olen Jumalaks sinule ja su soole pärast sind. Ja ma annan sinule ja su soole pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks omandiks. Ja mina olen neile Jumalaks (1. Moosese 17:7-8).
Pärast seda, kui Iisrael pidi oma maa sõnakuulmatuse pärast Jumalale loovutama, on kõik Piibli prohvetid ette kuulutaud Iisraeli tagasitulekut eksiilist ja oma riigi taastamist. Prohvet Hesekiel kirjeldab juutide tagasipöördumist kõigi rahvaste seast oma kodumaale detailselt ja värvikalt. Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma võtan Iisraeli lapsed paganate seast, kuhu nad on läinud, ja kogun neid igalt poolt ning toon nad nende oma maale (Hesekiel 37:21-22).
Iisraeli riigi taastamine, ülesehitamine ja edukus on kogu maailmale sõnumiks, et rahvaste käekäik ei ole jäetud juhuse hooleks. Kui Jumal on midagi plaaninud ja oma prohvetite kaudu teatavaks teinud, siis see ka nõnda toimub. Ka meie jaoks väga pikana tunduv 1900 aastat ilma oma riigi või isegi territooriumita rahvaste keskel hajutatust ei ole suutnud seda rahvast hävitada. Veel enamgi, nad on taastanud oma riigi, nagu prohvetid on ette kuulutanud. 60. aastapäev on märgiks, et see riik on mitte ainult eksisteerinud, vaid on olnud ka edukas.

admin Peatoimetaja veerg