Archive

Archive for juuni, 2008

Iisraeli maade loovutamisest

juuni 1st, 2008

1993. aastast alates on üritatud Iisraeli riiki kaheks – juudi ja araabia rahvusriigiks jagada. Selleks on peetud läbi aastate avalikke ja salajasi läbirääkimisi. Siiani ei ole see õnnestunud.

Alates Iisraeli taasrajamisest 1948. aastal on kõik ümberkaudsed islamistlikud riigid üritanud seda „kaardilt minema pühkida”. Sõdade eesmärgiks ei ole kunagi olnud Iisraeli kaheks jagamine, vaid kogu Iisraeli vallutamine. Islamivaimulike sõnumiks oli, et maad, mis kunagi on neile kuulunud, ei tohi teistele loovutada.
Esimene sõda algas kohe pärast iseseisvuse saavutamist. Sõda kestis üle aasta ja selle lõppedes oli Iisraelil rohkem maad, kui alustades. Järgmine katse Iisrael hävitada toimus 1967. aastal, Kuuepäevasõjas. Selles sõjas vallutas Iisrael Egiptuselt Siinai, Jordaanialt Judea ja Samaaria ning Süürialt Golani kõrgendiku. Ainuüksi Siinai poolsaar oli kaks korda suurem kui kogu Iisrael.

Kuni Kuuepäevasõjani räägiti avalikult kogu Iisraeli hävitamisest. Selleks loodi 1964. aastal ka Palestiina Vabastusorganisatsioon. Kuna Araabiariigid said aru, et ilma läänemaailma abita ei õnnestu neil Iisraeli vallutada, hakati pärast Kuuepäüevasõda rääkima vajadusest tagasi saada Iisraeli vallutatud alad, ehk siis suruda Iisrael tagasi territooriumile, mis määrati neile ÜRO mandaadiga 1948. aastal. See oli ka ootamatult alustatud sõja eesmärgiks 1973. aastal. Islamimaad ründasid Iisraeli Yom Kippuri päeval (lepituspäeval), mil kogu Iisrael on tööst vaba, autod ei liigu tänavail ja suletud on isegi lennujaam. Vaatamata väga raskele sõjale säilitas Iisrael oma territooriumi ja võttis põhjapool oma kontrolli alla ka osa Liibanoni.

Iga sõjaga, mis Iisraeli vastu on alustatud, on Iisrael võitnud maad juurde. Peetakse loomulikuks, et agressorile ei anta tagasi seda, mis ta agressiooni käigus on kaotanud. See jääb tema tekitatud kahjude korvamiseks.

Aastatel 1979 kuni 1982 toimusid Iisraeli rahuläbirääkimised Egiptusega, mille käigus Iisrael loovutas Egiptusele kogu Siinai poolsaare, saades vastu rahulepingu, tunnustuse ja kokkuleppe Siinai jätmisest demilitariseeritud alaks.

Palestiina Vabastusorganisatsiooni rajaja ja pikaaegne juht Yasser Arafat mõistis, et Iisraeli ei ole võimalik võita sõjas. Temalt pärineb tuntud lause: „Piece by piece we will destroy Israel by peace” (tükkhaaval hävitame Iisraeli rahu läbi).
Endisest esiterroristist sai „rahuvõitleja”, kes sai 1993 aastal ka Nobeli rahupreemia. Rahuplaan Iisraeli riigi ja araablastega asustatud alade vahel valmis samuti 1993. aastaks. Siiski, seda ei allkirjastatud, kuna Arafat ei nõustunud ise enda kokkulepitud plaaniga.

Seejärel on kogu aeg toimunud läbirääkimised Iisraeli maa loovutamisest ja loovutatud osale araablastega asustatud Palestiina riigi loomisest. USA on pakkunud selleks mitmeid plaane, mida on ka osaliselt juba ellu rakendatud. 2005. aastal loovutas Iisrael araablastele Gaza. Samuti anti neile autonoomseks haldamiseks haldamiseks Beit Lehem ja Jeriko ning veel mõned linnad. Vastutasuks pidid araablased loobuma terrorismist vastavalt USA pakutud plaanile „Road Map”.

Iisrael alustas kohe plaanide ellu rakendamist, andes nende maade haldamise üle. Araablased aga jätkasid terrorismiga. Esialgu oli valdavaks meetodiks enesetaputerrorism, mille läbi hukkus sadu ja vigastada sai tuhandeid igal aastal. Need alad eraldati turvataraga, et terroriste tõkestada. Tänaseks on valdavaks meetodiks rakettide tulistamine Gazast ja käsirelvade abil juutide tapmine muudelt Palestiina omavalitsusaladelt.

Araablastega asustatud alade loovutamise ja sinna Palestiina riigi loomise eesmärgiks on olnud rahu ja stabiilsuse saavutamine regioonis. Tegelikkus on näidanud vastupidist – see on suurendanud terrorismi.
Selle asemel, et „tõele näkku vaadata” ja öelda, et maade loovutamie ja araablastele uue riigi loomine Iisraeli territooriumile ei ole loodetud positiivset tulemust andnud, otsitakse edasisi võimalusi maade loovutamiseks. Iisrael on andnud ka lubadusi, et loovutatavatele maadele ei ehitata enam juudiasundusi.

Iisrael ei ole nõustunud, et nende hulka peaks kuuluma Jeruusalemm. Mahmoud Abbas, Palestiina araablaste president mõistab asju erinevalt ja nõuab Jeruusalemma oma loodava riigi koosseisu. Hetkel jätkab Iisrael uuselamurajoonide ehitamist Jeruusalemmas ja Abbas proteste selle vastu.

Siiski tundub, et Abbas ei taha rahuläbirääkimisi lõpetada, sest need on talle ülitu-lusad. Seoses tema soovlikkusega saavutada rahu, saadab läänemaailm talle igal aastal miljardeid dollareid raha ja relvastab ning koolitab tema kaitsejõude. Ilmselt mõistab ta, et rahuläbirääkimiste lõppedes lõpevad ka rahavood.

Kõik faktid viitavad aga asjaolule, et rahusoov araablaste poolt ei ole siiras. Endiselt õpetatakse lapsi alates eelkoolieast juute vihkama. Koolides õpetatakse, et juutidel pole selle maa ajalooga midagi ühist. Maakaartidelt puudub Iisraeli riik. Abbasile alluva organisatsiooni juures tegutsevad terroristlikud rühmitused nagu Al Aqsa Märtrite Brigaad ja teised, kes endiselt juute ründavad. Abbasi juhitud valitsus on mõistnud surmanuhtluse kõigile araablastele, kes on püüdnud terroristide vastu võidelda, süüdistades neid reetmises. Praegugi ootab surmaotsust üks araablasest politseinik, kes aitas tabada neli terroristi. Araabiakeelses meedias ei ole juttugi rahust Iisraeliga, vaid läbirääkimistest kui vahendist oma territooriumi suurendada, misjärel peaks edasi võitlema.

Kogu kuuekümne iseseisvusaasta arengute taustal tõstatub küsimus, miks seda väikest maad üldse jagada tahetakse? Vaadates maailmakaarti, peaks igaühel selge olema, et araablased ei vaja seda 6000 ruutkilomeetrit maad, mille üle Iisraeliga kauplemine käib. Nende senise käitumise põhjal on selge ka see, et oma rahutaotlustes ei ole nad siirad. Kas poleks õige aeg maaloovutamise plaanidest loobuda ja mõista, et see ei vii rahu saavutamiseni?

Maade loovutamine on tänini sõltunud araablaste ja lääneriikide survest Iisraelile ja ka Iisraeli soovist need ära anda, kuna seal elab valdavalt araablastest kogukond. Meedia on sageli jätnud ka vale kuvandi, nagu tahaks araablased seal oma riiki taastada. Palestiina riiki ei ole kunagi maailma ajaloos eksisteerinud. Niisiis ei ole sealsetel araablastel ka juriidilist õigust oma riigi moodustamiseks.

Araabia rahvast on seal elanud läbi ajaloo, enamasti väga väikeste hulkadena. Juudiriigi loomise ajal paljud araablased põgenesid sealt, kuuletudes oma juhtide käsule lahkuda sõjakeerisest ja lubaduse tõttu, et pärast Iisraeli hävitamist saavad nad tagasi pöörduda. Iisraelist on läbi aegade pidanud põgenema umbes seitsesada tuhat araablast. Keegi ei räägi aga nendest, umbes üheksasaja tuhandest juudist, kes samal ajal olid sunnitud araabia riikidest lahkuma.

Maailmas on vähe rahvaid, kellel on oma riik. Araablastel on palju riike. See ei anna aga araablastele õigust veel ühte riiki luua sinna, kuhu nad on elama asunud. Juutidel on üks riik, mille loovutamisel ei jää ühtegi järele.

Rahvusvaheline õigus nõuab sõjas vallutatud alade tagastamist sellele, kellelt on need ebaõiglaselt ära võetud. Araablaste puhul aetakse segamini rahvusrühmad riikidega. Araablastel, kes elavad iisraeli territooriumil, ei ole kunagi oma riiki olnud. Judea ja Samaaria kuulusid nelisada aastat Türgile, kolmkümmend aastat Suurbritanniale ja 19 aastat Jordaaniale. Ükski nimetatud riikidest ei ole neid alasid vaidlustanud ega Iisraelilt tagasi nõudnud. Fakt, et seal elab araabia rahvusest elanikke, ei muuda neid riigi rajamisel õiguslikeks subjektideks.

Kui jälgida rahvusvahelise meedia sõnumeid, käib jutt okupeeritud alade tagas-tamisest ja palestiinlaste õigusest oma riigile. Kogu see retoorika näitab meedia kallutatust ja soovlikkust fakte moonutada. Iisrael vallutas need alad Jordaanialt, mitte „palestiinlastelt”. Jordaania ei ole Iisraelile nõuet esitanud nende maade tagasi saamiseks.
Kui moonutatud eeldus on võetud edasiste järelduste aluseks, on kogu edasine jutt vale. Kahjuks avaldab enamus riike Iisraelile survet, et luua selle niigi väikesele terri-tooriumile vaenulik araabia riik.

Gazast on tänavu esimese 4-5 kuu jooksul tulistatud Iisraeli pihta umbes tuhat raketti. Juutide ja araablaste asundused on üksteisega läbi põimunud. Kui see riik selliselt ära jagada, oleks tulevane Iisrael veelgi rohkem vaenlase tule all. Aladel, mis praeguste plaanide järgi kuuluks loovutamisele, elab ligi kolmsada tuhat juuti, lisaks neile kakssada viiskümmend tuhat juuti Jeruusalemma aladel, mis enne 1967. aastat kuulusid Jordaaniale.

Õige oleks loobuda plaanist, mis toetub valedele nõudmistele, ebasiirastele lubadustele ja loob Iisraeli riigile ebakindla tulevikuperspektiivi.

Arengud Iisraelis kinnitavad prohvetlike ettekuulutuste paikapidevust läbi kogu Piibli, kus on juttu Iisraeli riigi taastamisest. Ikka ja jälle võime tõdeda, et aastatuhandeid ette kuulutatud Jumala plaanid teostuvad vaatamata paljude riikide ja rahvaste vastuseisule.

admin Peatoimetaja veerg