Archive

Archive for august, 2008

IISRAELI Sõprade Suvelaager

august 1st, 2008

toimuvad 29 – 31 augustil Missiooni majas, mis asub Muusika külas, Harju Maakonnas (Ruila asula lähedal, Vana Pärnu Maantee Harutee ja Kernu vahelisel lõigul, 5 kilomeetril).

Suvepäevad algavad kogunemisega ja majutumisega reede õhtul kell 17:00, millele järgneb sabati õhtusöök. Laupäeval kestab kava läbi kogu päeva. Pühapäeval on lõpetamine orienteeruvalt keskpäeval. Suvepäevadel räägime Iisraeli 60 aastapäevast ja sellest, miks see oluline on. Samuti tuleb juttu aktuaalsetest sündmustest, vaimulikust perspektiivist ja Iisraeli töö visioonist Eestis.

Osavõtumaks on 350 krooni, mis sisaldab majutuse ja söögi kogu ürituse ajaks. Kaasas peavad olema oma linad. (Linade laenutamise puhul lisandub hinnale 50 krooni). Oma telgiga tulles on hind inimese kohta 200 krooni.

Osavõtjatel palun ennast registreerida e-posti teel: Riina.Kaukver@delaval.com või alates 1. augustist Iisraeli Keskuses, Pikk 52 või telefonil 6411033. Osavõtumaksu võib üle kanda J.R.K.S. Eesti Osakonna arvele 221022834224 või tasuda saabumisel kohapeal.

admin Lühisõnumid

IISRAEL TÄHISTAS 60. AASTAPÄEVA

august 1st, 2008

Peeter Võsu

Iisraeli 60-nda aastapäeva pidustuste juures oli tunda rahvustunnet ja patriotismi. Kogu rahvas elas riigi pidupäevale kaasa. Õhkkond sarnanes Eesti ärkamisajale 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses. Vastutulevad inimesed naeratasid üksteisele ja tervitsid. Igaüks pidas seda isiklikuks tähtpäevaks, mitte abstraktse riigi asjaks, millest üksikisik saab vaid vaba päeva näol kasu.
Riik tähistas 60-ndat aastapäeva vääriliselt. Kõigis suuremates linnades toimusid valgus-, ja lasershowd. Õhujõud demonstreerisid hävituslennukite ülelende ja langevarjurite hüppeid. Riiki külastas USA president Bush, Tony Blair ja mitmed teised mõjukad isikud. Välisesindajatele korraldati vastuvõtte. Avati parke ja muid objekte ning istutati puid. Lisaks kõige pakutava jälgimisele käisid ini¬me¬sed perekonniti või kollektiiviti loodusparkides ja kuurortides rahvuspäeva tähistamas.
Viibisin koos abikaasa Pillega nende pidustuste ajal Iisraelis, kus võtsime osa Masada valgusshowst, ametlikust vastuvõtust Yad Vashemis, konverentsist Ein Boqeqis ja külastasime mitmeid paiku ning kohtusime mitmete inimestega. Lisaks kõigele, millest ise osa võtsime, saime kõigest laiemalt osa kohaliku meedia kaudu.
Masada oli viimaseks vastupanu kantsiks roomlastele ning see langes aastal 73 pärast kolmeaastast piiramist. Tänaseks on see saanud üheks vapruse sümbolitest Iisraelis. Tuntud lööklause „Masada ei lange enam kunagi” tähistab kogu Iisraeli püsimajäämist.
Täiesti pimedas ümbruses lavastatud Masada piiramine oli võimas vaatepilt. Neljasaja meetri kõrguse ja kuuesaja meetri laiuse kõrbemäe massiiv¬ne, püstloodis tõusev külg oli täies ulatuses valgusmängu osaks. Erivärvi valgused, suits, heliefektid ja dramaatiline tekst andsid kujutlusse selge pildi sellest olulisest osast juudi rahva ajaloos.
Yad Vashem tähistab Iisraeli rahva kõige valusamat etappi lähiajaloos. See on rohkem kui muuseum, milleks seda sageli peetakse. Yad Vashemi haridusosakond tegeleb ajaloolise mälu edastamisega kogu rahvale. Igal aastal käib sealt läbi 280 000 last ja noort. Neid õpetatakse oma ajalugu tundma. Uurimisinstituut pakub doktorikraadiga teadlastele võimaluse oma uurimistööd seal jätkata. Seal õpetatakse ka õpetajaid, kellel on võimalus läbida kolmenädalane intensiivkursus, mis toimub koostöös Heebrea Ülikooliga.
Ligi aasta tagasi alustas tegevust Yad Vashemi Kirstlik Osakond (Christian Desk), mis on osaks rahvusvahelisest osakonnast (International Depart¬ment). Kristlik osakond rajati koostöös Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonnaga. See tähistas läbimurret suhtumises, mille kohaselt olid kristlased olnud eelkõige holokausti toimepanejateks. Nüüd peetakse kristlasi kõige lähemateks liitlasteks. Loomulikult ei ole need läbimurded kergelt tulnud ja praegugi veel on palju vastuseisu neile suhetele. Yad Vashemi Kristlik Osakond pakub üksikisikutele võimaluse liituda sõpradeklubiga.
Yad Vashem tähistas koos Iisraeli 60-nda aastapäevaga liitlasvägede võitu Teises Maailmasõjas ja seega ka lõppu holokaustile. Osavõtjate hulgas oli kaitseminister Ehud Barak, ligi 30 välisriigi suursaadikud ja mitmete organisatsioonide esindajad. Umbes kolmekümne liikmeline delegatsioon esindas ka Kristlikku Suursaatkonda. Räägiti holokaustist, sellest pääsnutest ja riigi rajamisest vahetult pärast seda.
Konverentsil Ein Boqeqis olid koos Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna (JRKS) juhid abikaasade ja olulisemate tööharude juhtidega ligi 40 riigist. Räägiti olulistematest projektidest, millega organisatsioon tegeleb. JRKS on Iisraeli riigile väga oluliseks partneriks sotsiaaltöö valdkonnas, leides üles ja aidates abivajajaid ning mitmes muuski valdkonnas.
Üheks õnnestunud näiteks on varjend-bussipeatused. JRKS koostöös mitmete teiste kristlike organisatsioonidega on paigutanud üle 30 sellise ehitise Sderoti tänavatele, millest üks päästis mai alguses varjule rutanud inimesed. Sderot on terroristliku Hamasi valitsemise all oleva Gaza vahetus läheduses, kust tänavu on tulistatud välja üle kümne raketi iga päev Iisraeli asunduste ja linnade pihta. Kristlikud organisatsioonid üle maailma otsustasid koguda raha inimelude päästmiseks Sderotis. Kuna raketid tulistatakse väga lähedalt, on pärast sireeni kõlamist umbes 15-20 sekundit aega varjumiseks. Selle tõttu on vaja tihedat varjendite võrgustikku, et inimesed jõuaks õigeaegselt varjuda.
Mai alguses toimunud juhtum näitas, et see algatus on vilja kandnud. Kaksteist lähe-duses viibinud inimest tormasid häiresignaali peale varjendisse, mille vahetus läheduses rakett lõhkes. Killud tungisid varjendi seintesse, kuid inimesed sees pääsesid elusalt ja tervelt.
Konverentsil arutati ka mitmeid tulevikusuundi. Külalisena kõneles Efraimi pearabi Shlomo Riskin oma alustatud Juutide ja Kristlaste Mõistmise ja Koostöö Keskusest. Räägiti kaasaaitamisest aliyah’le, tulevast Lehtmajade Püha Konverentsist, koostööst Yad Vashem’i ja Jerusalem Post’iga ning mitmetest teistest koostöö võimalustest.
Sügava mulje sain ka paikadest, mida õnnestus külastada ja inimestega kohtumistest paari ametliku programmivaba päeva jooksul. Kaheksesi sõitsime rendiautoga Beit-El’i (Eesti k. Piiblis: Peetel), Shilo’sse ja Be’er Sheva’sse. Kohtusime Marin Mõttuse, Ants Seileri ja Veljo Kapteiniga.
Marin Mõttus töötab Tel Avivis Eesti esindajana ja loodava suursaatkonna rajajana. Eesti Suursaadik Iisraelis, Aino Lepik von Wiren resideerub Eestis. Eesti Suursaatkonna avamine on plaanis Tel Avivis hiljemalt tuleval aastal. Praegu otsib Marin Mõttus sobivaid ruume ja teeb muid ettevalmistusi. Tema kontor on Hollandi Suursaatkonna ruumides.
Beit-El (tõlkes: Jumala hoone) on umbes 3500 elanikuga asula. Seal peatus Abraham, et palvetada, kui ta oli saabunud Kaanani maale (1.Mo.12:6-8). Sinna püstitas ta altari ja pöördus ka hiljem tagasi, et otsida Jumala tahet (1.Mo.13:3-4). See oli ka paigaks, kus Jaakob sai nägemuse redelist ja inglitest alla ja üles minemas ning tegi lepingu Jumalaga (1.Mo.28:10-22). Viimati nimetatud koht on väljaspool asulat ja tähistatud.
Kõndisime mäeküljel, kus Jaakob oli Jumalaga kohtunud, ja vaatasime seal natuke pikemalt ringi. Sinna kogunes mõnikümmend keskkooliealist tüdrukut, kes panid grilli üles. Kahel neist olid kitarrid käes. Küsisin, kas nad võiks midagi laulda, et saaksin videosse salvestada. Nad kõhklesid, kuid hakkasid siiski kogu rühmaga laulma. Rääkides Iisraelist, väljendasid nad patriootlikkust ja vaimustust. Üks nendest oli Jeruusalemmast pärit, mida ta ka uhkusega nimetas kõige ilusamaks linnaks. Nende hoiakus ja käitumises tundus olevat midagi, mida Eestis esineb väga harva: loomulikku soojust ja kodumaa armastust.
Beit-El’ist läksime edasi Shilo’sse, mis oli Iisraeli pealinnaks Kaananimaa vallutamise ja Taaveti valitsemisaja vahel umbes 400 aastat. Shilos paiknes koguduse telk ja seaduselaegas, millega Iisraeli rahvas rändas läbi kõrbe. Paik, kus arvatavalt asus koguduse telk, on praegu uurimisel ja alustatud on ka väljakaevamisi. Shilo Arheoloogilise Pargi töötaja võttis aega, et rääkida kõigest põnevast, mis seal toimub ja tutvustada ka ümbrust.
Beit-El ja Shilo asuvad Jeruusalemmast põhja suunas, teisel pool Ramallah’t, Palestiina omavalitsusalade vahel. Seal sõitmisel tuleb pidevalt läbida armee kontrollposte. Need alad, mille ajaloos puuduvad seosed araablastega, kuuluvad tänase plaani järgi neile loovutamiseks. Tekkis tunne, et sellega antakse ära ju terved ajastud oma riigi ajaloost.
Jeruusalemmas kohtusime Ants Seileriga, kes on Soome TV-7 korrespondendiks seal. Ants kolis Jeruusalemma tänavu märtsi alguses koos perega. Tema ülesandeks on rajada stuudio ja alustada uudiste ja lühidokumentaalfilmide tootmist Iisraelist. Ettevalmistustööd on jõudmas lõpule. Meie seal olles salvestati esimest saadet.
Viimasel päeval enne tagasiteele asumist käisime „kõrbepealinnas” Be’er Shevas. Oleviste koguduse pastor Veljo kaptein oli seal väljasõidul koos soomlaste heebrea keeleõppe grupiga. Koos külastasime Abrahami kaevatud kaevu, mis on tohutult sügav. Eriti üllatav on see, et kaev on säilinud üle 4000 aasta (1.Mo.21:22-31). Lisaks kaevule on seal ka vana linnavärava koht ja mitmeid säilinud müüre.
Iisraeli riigi 60-nda sünnipäeva tähistamisel on tähelepanuväärne, et igal tasandil riigi esindajad ütlevad mistahes foorumite ees välja, et riigi teke ja olemasolu põhinevad Jumala tõotustel ja on jäänud püsima tänu Jumala hoidmisele. 

admin Juudi pühad

Jeruusalemma Päev 2008

august 1st, 2008

Peeter Võsu

Jeruusalem tähistas tänavu juunis taasühendamise 41. aastapäeva. Pidustused algasid 2. juunil ja kulmineerusid 25. juunil Jeruusalemma Värava juures uue rippsilla avamisega. Ripsilla torn on 118 meetri kõrgune, mille küljest hargneb 66 terasvarrast kandmaks silda. Sild sümboliseerib ja meenutab kuju poolest Taaveti kannelt.
Silla avapidustustel olid kõnelejate hulgas linnapea Uri Lupolianski, peaminister Ehud Olmert ja mitmed Iisraeli tuntud tegelased. Esinejate hulgas oli kuulus Broadway staar Dudu Fisher, orkester, koorid ja tantsijad. Lavadeks oli sild ja mitmed tõstukid silla kõrval, mille taha omakorda tõsteti ekraanid visuaalsete kujunditega. Kogu esitus oli läbi põimunud lasershowst, ilutulestikust, videoklippidest ja muusikast. Rahvas, kelle hulk võis ulatuda rohkem, kui paarisaja tuhandeni, elas emotsionaalselt sellele kaasa.
Jeruusalemma Päeva tähistamisel on tunda pingeid, mida tekitab küsimus linna jagamisest või selle osade loovutamisest. Kui USA vahendatava rahuplaani raames peatati mõneks ajaks uute elamurajoonide ehitamine, siis üldsuse surve muutus nii mõjusaks, et valitsus otsustas ehitustöid jätkata. Jeruusalemm on Iisraeli süda. Selle heale käekäigule elavad kõik kaasa ja selle pidustustest võtab osa kogu elanikkond. 

admin Juudi pühad

Iisraeli maade loovutamisest

august 1st, 2008

Peeter Võsu

1993. aastast alates on üritatud Iisraeli riiki kaheks – juudi ja araabia rahvusriigiks jagada. Selleks on peetud läbi aastate avalikke ja salajasi läbirääkimisi. Siiani ei ole see õnnestunud.
Alates Iisraeli taasrajamisest 1948. aastal on kõik ümberkaudsed islamistlikud riigid üritanud seda „kaardilt minema pühkida”. Sõdade eesmärgiks ei ole kunagi olnud Iisraeli kaheks jagamine, vaid kogu Iisraeli vallutamine. Islamivaimulike sõnumiks oli, et maad, mis kunagi on neile kuulunud, ei tohi teistele loovutada.
Esimene sõda algas kohe pärast iseseisvuse saavutamist. Sõda kestis üle aasta ja selle lõppedes oli Iisraelil rohkem maad, kui alustades. Järgmine katse Iisrael hävitada toimus 1967. aastal, Kuuepäevasõjas. Selles sõjas vallutas Iisrael Egiptuselt Siinai, Jordaanialt Judea ja Samaaria ning Süürialt Golani kõrgendiku. Ainuüksi Siinai poolsaar oli kaks korda suurem kui kogu Iisrael.
Kuni Kuuepäevasõjani räägiti avalikult kogu Iisraeli hävitamisest. Selleks loodi 1964. aastal ka Palestiina Vabastusorganisatsioon. Kuna Araabiariigid said aru, et ilma läänemaailma abita ei õnnestu neil Iisraeli vallutada, hakati pärast Kuuepäüevasõda rääkima vajadusest tagasi saada Iisraeli vallutatud alad, ehk siis suruda Iisrael tagasi territooriumile, mis määrati neile ÜRO mandaadiga 1948. aastal. See oli ka ootamatult alustatud sõja eesmärgiks 1973. aastal. Islamimaad ründasid Iisraeli Yom Kippuri päeval (lepituspäeval), mil kogu Iisrael on tööst vaba, autod ei liigu tänavail ja suletud on isegi lennujaam. Vaatamata väga raskele sõjale säilitas Iisrael oma territooriumi ja võttis põhjapool oma kontrolli alla ka osa Liibanoni.
Iga sõjaga, mis Iisraeli vastu on alustatud, on Iisrael võitnud maad juurde. Peetakse loomulikuks, et agressorile ei anta tagasi seda, mis ta agressiooni käigus on kaotanud. See jääb tema tekitatud kahjude korvamiseks.
Aastatel 1979 kuni 1982 toimusid Iisraeli rahuläbirääkimised Egiptusega, mille käigus Iisrael loovutas Egiptusele kogu Siinai poolsaare, saades vastu rahulepingu, tunnustuse ja kokkuleppe Siinai jätmisest demilitariseeritud alaks.
Palestiina Vabastusorganisatsiooni rajaja ja pikaaegne juht Yasser Arafat mõistis, et Iisraeli ei ole võimalik võita sõjas. Temalt pärineb tuntud lause: „Piece by piece we will destroy Israel by peace” (tükkhaaval hävitame Iisraeli rahu läbi).
Endisest esiterroristist sai „rahuvõitleja”, kes sai 1993 aastal ka Nobeli rahupreemia. Rahuplaan Iisraeli riigi ja araablastega asustatud alade vahel valmis samuti 1993. aastaks. Siiski, seda ei allkirjastatud, kuna Arafat ei nõustunud ise enda kokkulepitud plaaniga.
Seejärel on kogu aeg toimunud läbirääkimised Iisraeli maa loovutamisest ja loovutatud osale araablastega asustatud Palestiina riigi loomisest. USA on pakkunud selleks mitmeid plaane, mida on ka osaliselt juba ellu rakendatud. 2005. aastal loovutas Iisrael araablastele Gaza. Samuti anti neile autonoomseks haldamiseks haldamiseks Beit Lehem ja Jeriko ning veel mõned linnad. Vastutasuks pidid araablased loobuma terrorismist vastavalt USA pakutud plaanile „Road Map”.
Iisrael alustas kohe plaanide ellu rakendamist, andes nende maade haldamise üle. Araablased aga jätkasid terrorismiga. Esialgu oli valdavaks meetodiks enesetaputerrorism, mille läbi hukkus sadu ja vigastada sai tuhandeid igal aastal. Need alad eraldati turvataraga, et terroriste tõkestada. Tänaseks on valdavaks meetodiks rakettide tulistamine Gazast ja käsirelvade abil juutide tapmine muudelt Palestiina omavalitsusaladelt.
Araablastega asustatud alade loovutamise ja sinna Palestiina riigi loomise eesmärgiks on olnud rahu ja stabiilsuse saavutamine regioonis. Tegelikkus on näidanud vastupidist – see on suurendanud terrorismi.
Selle asemel, et „tõele näkku vaadata” ja öelda, et maade loovutamie ja araablastele uue riigi loomine Iisraeli territooriumile ei ole loodetud positiivset tulemust andnud, otsitakse edasisi võimalusi maade loovutamiseks. Iisrael on andnud ka lubadusi, et loovutatavatele maadele ei ehitata enam juudiasundusi.
Iisrael ei ole nõustunud, et nende hulka peaks kuuluma Jeruusalemm. Mahmoud Abbas, Palestiina araablaste president mõistab asju erinevalt ja nõuab Jeruusalemma oma loodava riigi koosseisu. Hetkel jätkab Iisrael uuselamurajoonide ehitamist Jeruusalemmas ja Abbas proteste selle vastu.
Siiski tundub, et Abbas ei taha rahuläbirääkimisi lõpetada, sest need on talle ülitu-lusad. Seoses tema soovlikkusega saavutada rahu, saadab läänemaailm talle igal aastal miljardeid dollareid raha ja relvastab ning koolitab tema kaitsejõude. Ilmselt mõistab ta, et rahuläbirääkimiste lõppedes lõpevad ka rahavood.
Kõik faktid viitavad aga asjaolule, et rahusoov araablaste poolt ei ole siiras. Endiselt õpetatakse lapsi alates eelkoolieast juute vihkama. Koolides õpetatakse, et juutidel pole selle maa ajalooga midagi ühist. Maakaartidelt puudub Iisraeli riik. Abbasile alluva organisatsiooni juures tegutsevad terroristlikud rühmitused nagu Al Aqsa Märtrite Brigaad ja teised, kes endiselt juute ründavad. Abbasi juhitud valitsus on mõistnud surmanuhtluse kõigile araablastele, kes on püüdnud terroristide vastu võidelda, süüdistades neid reetmises. Praegugi ootab surmaotsust üks araablasest politseinik, kes aitas tabada neli terroristi. Araabiakeelses meedias ei ole juttugi rahust Iisraeliga, vaid läbirääkimistest kui vahendist oma territooriumi suurendada, misjärel peaks edasi võit-lema.
Kogu kuuekümne iseseisvusaasta arengute taustal tõstatub küsimus, miks seda väikest maad üldse jagada tahetakse? Vaadates maailmakaarti, peaks igaühel selge olema, et araablased ei vaja seda 6000 ruutkilomeetrit maad, mille üle Iisraeliga kauplemine käib. Nende senise käitumise põhjal on selge ka see, et oma rahutaotlustes ei ole nad siirad. Kas poleks õige aeg maaloovutamise plaanidest loobuda ja mõista, et see ei vii rahu saavutamiseni?
Maade loovutamine on tänini sõltunud araablaste ja lääneriikide survest Iisraelile ja ka Iisraeli soovist need ära anda, kuna seal elab valdavalt araablastest kogukond. Meedia on sageli jätnud ka vale kuvandi, nagu tahaks araablased seal oma riiki taastada. Palestiina riiki ei ole kunagi maailma ajaloos eksisteerinud. Niisiis ei ole sealsetel araablastel ka juriidilist õigust oma riigi moodustamiseks.
Araabia rahvast on seal elanud läbi ajaloo, enamasti väga väikeste hulkadena. Juudiriigi loomise ajal paljud araablased põgenesid sealt, kuuletudes oma juhtide käsule lahkuda sõjakeerisest ja lubaduse tõttu, et pärast Iisraeli hävitamist saavad nad tagasi pöörduda. Iisraelist on läbi aegade pidanud põgenema umbes seitsesada tuhat araablast. Keegi ei räägi aga nendest, umbes üheksasaja tuhandest juudist, kes samal ajal olid sunnitud araabia riikidest lahkuma.
Maailmas on vähe rahvaid, kellel on oma riik. Araablastel on palju riike. See ei anna aga araablastele õigust veel ühte riiki luua sinna, kuhu nad on elama asunud. Juutidel on üks riik, mille loovutamisel ei jää ühtegi järele.
Rahvusvaheline õigus nõuab sõjas vallutatud alade tagastamist sellele, kellelt on need ebaõiglaselt ära võetud. Araablaste puhul aetakse segamini rahvusrühmad riikidega. Araablastel, kes elavad iisraeli territooriumil, ei ole kunagi oma riiki olnud. Judea ja Samaaria kuulusid nelisada aastat Türgile, kolmkümmend aastat Suurbritanniale ja 19 aastat Jordaaniale. Ükski nimetatud riikidest ei ole neid alasid vaidlustanud ega Iisraelilt tagasi nõudnud. Fakt, et seal elab araabia rahvusest elanikke, ei muuda neid riigi rajamisel õiguslikeks subjektideks.
Kui jälgida rahvusvahelise meedia sõnumeid, käib jutt okupeeritud alade tagas-tamisest ja palestiinlaste õigusest oma riigile. Kogu see retoorika näitab meedia kallutatust ja soovlikkust fakte moonutada. Iisrael vallutas need alad Jordaanialt, mitte „palestiinlastelt”. Jordaania ei ole Iisraelile nõuet esitanud nende maade tagasi saamiseks.
Kui moonutatud eeldus on võetud edasiste järelduste aluseks, on kogu edasine jutt vale. Kahjuks avaldab enamus riike Iisraelile survet, et luua selle niigi väikesele terri-tooriumile vaenulik araabia riik.
Gazast on tänavu esimese 4-5 kuu jooksul tulistatud Iisraeli pihta umbes tuhat raketti. Juutide ja araablaste asundused on üksteisega läbi põimunud. Kui see riik selliselt ära jagada, oleks tulevane Iisrael veelgi rohkem vaenlase tule all. Aladel, mis praeguste plaanide järgi kuuluks loovutamisele, elab ligi kolmsada tuhat juuti, lisaks neile kakssada viiskümmend tuhat juuti Jeruusalemma aladel, mis enne 1967. aastat kuulusid Jordaaniale.
Õige oleks loobuda plaanist, mis toetub valedele nõudmistele, ebasiirastele lubadustele ja loob Iisraeli riigile ebakindla tulevikuperspektiivi.
Arengud Iisraelis kinnitavad prohvetlike ettekuulutuste paikapidevust läbi kogu Piibli, kus on juttu Iisraeli riigi taastamisest. Ikka ja jälle võime tõdeda, et aastatuhandeid ette kuulutatud Jumala plaanid teostuvad vaatamata paljude riikide ja rahvaste vastuseisule.

admin Peatoimetaja veerg

Jeruusalemma Päev 2008

august 1st, 2008

Jeruusalem tähistas tänavu juunis taasühendamise 41. aastapäeva.  Pidustused algasid 2. juunil ja kulmineerusid 25. juunil Jeruusalemma Värava juures uue rippsilla avamisega. Ripsilla torn on 118 meetri kõrgune, mille küljest hargneb 66 terasvarrast kandmaks silda. Sild sümboliseerib ja meenutab kuju poolest Taaveti kannelt.

Silla avapidustustel olid kõnelejate hulgas linnapea Uri Lupolianski, peaminister Ehud Olmert ja mitmed Iisraeli tuntud tegelased. Esinejate hulgas oli kuulus Broadway staar Dudu Fisher, orkester, koorid ja tantsijad. Lavadeks oli sild ja mitmed tõstukid silla kõrval, mille taha omakorda tõsteti ekraanid visuaalsete kujunditega. Kogu esitus oli läbi põimunud lasershowst, ilutulestikust, videoklippidest ja muusikast. Rahvas, kelle hulk võis ulatuda rohkem, kui paarisaja tuhandeni, elas emotsionaalselt sellele kaasa.

Jeruusalemma Päeva tähistamisel on tunda pingeid, mida tekitab küsimus linna jagamisest või selle osade loovutamisest. Kui USA vahendatava rahuplaani raames peatati mõneks ajaks uute elamurajoonide ehitamine, siis üldsuse surve muutus nii mõjusaks, et valitsus otsustas ehitustöid jätkata. Jeruusalemm on Iisraeli süda. Selle heale käekäigule elavad kõik kaasa ja selle pidustustest võtab osa kogu elanikkond.

admin Juudi pühad

Iisrael tähistas 60. aastapäeva

august 1st, 2008

Iisraeli 60-nda aastapäeva pidustuste juures oli tunda rahvustunnet ja patriotismi. Kogu rahvas elas riigi pidupäevale kaasa. Õhkkond sarnanes Eesti ärkamisajale 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses. Vastutulevad inimesed naeratasid üksteisele ja tervitsid. Igaüks pidas seda isiklikuks tähtpäevaks, mitte abstraktse riigi asjaks, millest üksikisik saab vaid vaba päeva näol kasu.

Riik tähistas 60-ndat aastapäeva vääriliselt. Kõigis suuremates linnades toimusid valgus-, ja lasershowd. Õhujõud demonstreerisid hävituslennukite ülelende ja langevarjurite hüppeid. Riiki külastas USA president Bush, Tony Blair ja mitmed teised mõjukad isikud. Välisesindajatele korraldati vastuvõtte. Avati parke ja muid objekte ning istutati puid. Lisaks kõige pakutava jälgimisele käisid inimesed perekonniti või kollektiiviti loodusparkides ja kuurortides rahvuspäeva tähistamas.

Viibisin koos abikaasa Pillega nende pidustuste ajal Iisraelis, kus võtsime osa Masada valgusshowst, ametlikust vastuvõtust Yad Vashemis, konverentsist Ein Boqeqis ja külastasime mitmeid paiku ning kohtusime mitmete inimestega. Lisaks kõigele, millest ise osa võtsime, saime kõigest laiemalt osa kohaliku meedia kaudu.

Masada oli viimaseks vastupanu kantsiks roomlastele ning see langes aastal 73 pärast kolmeaastast piiramist. Tänaseks on see saanud üheks vapruse sümbolitest Iisraelis. Tuntud lööklause „Masada ei lange enam kunagi” tähistab kogu Iisraeli püsimajäämist.

Täiesti pimedas ümbruses lavastatud Masada piiramine oli võimas vaatepilt. Neljasaja meetri kõrguse ja kuuesaja meetri laiuse kõrbemäe massiiv¬ne, püstloodis tõusev külg oli täies ulatuses valgusmängu osaks. Erivärvi valgused, suits, heliefektid ja dramaatiline tekst andsid kujutlusse selge pildi sellest olulisest osast juudi rahva ajaloos.

Yad Vashem tähistab Iisraeli rahva kõige valusamat etappi lähiajaloos. See on rohkem kui muuseum, milleks seda sageli peetakse. Yad Vashemi haridusosakond tegeleb ajaloolise mälu edastamisega kogu rahvale. Igal aastal käib sealt läbi 280 000 last ja noort. Neid õpetatakse oma ajalugu tundma. Uurimisinstituut pakub doktorikraadiga teadlastele võimaluse oma uurimistööd seal jätkata. Seal õpetatakse ka õpetajaid, kellel on võimalus läbida kolmenädalane intensiivkursus, mis toimub koostöös Heebrea Ülikooliga.

Ligi aasta tagasi alustas tegevust Yad Vashemi Kirstlik Osakond (Christian Desk), mis on osaks rahvusvahelisest osakonnast (International Depart¬ment). Kristlik osakond rajati koostöös Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonnaga. See tähistas läbimurret suhtumises, mille kohaselt olid kristlased olnud eelkõige holokausti toimepanejateks. Nüüd peetakse kristlasi kõige lähemateks liitlasteks. Loomulikult ei ole need läbimurded kergelt tulnud ja praegugi veel on palju vastuseisu neile suhetele. Yad Vashemi Kristlik Osakond pakub üksikisikutele võimaluse liituda sõpradeklubiga.

Yad Vashem tähistas koos Iisraeli 60-nda aastapäevaga liitlasvägede võitu Teises Maailmasõjas ja seega ka lõppu holokaustile. Osavõtjate hulgas oli kaitseminister Ehud Barak, ligi 30 välisriigi suursaadikud ja mitmete organisatsioonide esindajad. Umbes kolmekümne liikmeline delegatsioon esindas ka Kristlikku Suursaatkonda. Räägiti holokaustist, sellest pääsnutest ja riigi rajamisest vahetult pärast seda.

Konverentsil Ein Boqeqis olid koos Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna (JRKS) juhid abikaasade ja olulisemate tööharude juhtidega ligi 40 riigist. Räägiti olulistematest projektidest, millega organisatsioon tegeleb. JRKS on Iisraeli riigile väga oluliseks partneriks sotsiaaltöö valdkonnas, leides üles ja aidates abivajajaid ning mitmes muuski valdkonnas.

Üheks õnnestunud näiteks on varjend-bussipeatused. JRKS koostöös mitmete teiste kristlike organisatsioonidega on paigutanud üle 30 sellise ehitise Sderoti tänavatele, millest üks päästis mai alguses varjule rutanud inimesed. Sderot on terroristliku Hamasi valitsemise all oleva Gaza vahetus läheduses, kust tänavu on tulistatud välja üle kümne raketi iga päev Iisraeli asunduste ja linnade pihta. Kristlikud organisatsioonid üle maailma otsustasid koguda raha inimelude päästmiseks Sderotis. Kuna raketid tulistatakse väga lähedalt, on pärast sireeni kõlamist umbes 15-20 sekundit aega varjumiseks. Selle tõttu on vaja tihedat varjendite võrgustikku, et inimesed jõuaks õigeaegselt varjuda.

Mai alguses toimunud juhtum näitas, et see algatus on vilja kandnud. Kaksteist lähe-duses viibinud inimest tormasid häiresignaali peale varjendisse, mille vahetus läheduses rakett lõhkes. Killud tungisid varjendi seintesse, kuid inimesed sees pääsesid elusalt ja tervelt.

Konverentsil arutati ka mitmeid tulevikusuundi. Külalisena kõneles Efraimi pearabi Shlomo Riskin oma alustatud Juutide ja Kristlaste Mõistmise ja Koostöö Keskusest. Räägiti kaasaaitamisest aliyah’le, tulevast Lehtmajade Püha Konverentsist, koostööst Yad Vashem’i ja Jerusalem Post’iga ning mitmetest teistest koostöö võimalustest.

Sügava mulje sain ka paikadest, mida õnnestus külastada ja inimestega kohtumistest paari ametliku programmivaba päeva jooksul. Kaheksesi sõitsime rendiautoga Beit-El’i (Eesti k. Piiblis: Peetel), Shilo’sse ja Be’er Sheva’sse. Kohtusime Marin Mõttuse, Ants Seileri ja Veljo Kapteiniga.

Marin Mõttus töötab Tel Avivis Eesti esindajana ja loodava suursaatkonna rajajana. Eesti Suursaadik Iisraelis, Aino Lepik von Wiren resideerub Eestis. Eesti Suursaatkonna avamine on plaanis Tel Avivis hiljemalt tuleval aastal. Praegu otsib Marin Mõttus sobivaid ruume ja teeb muid ettevalmistusi. Tema kontor on Hollandi Suursaatkonna ruumides.

Beit-El (tõlkes: Jumala hoone) on umbes 3500 elanikuga asula. Seal peatus Abraham, et palvetada, kui ta oli saabunud Kaanani maale (1.Mo.12:6-8). Sinna püstitas ta altari ja pöördus ka hiljem tagasi, et otsida Jumala tahet (1.Mo.13:3-4). See oli ka paigaks, kus Jaakob sai nägemuse redelist ja inglitest alla ja üles minemas ning tegi lepingu Jumalaga (1.Mo.28:10-22). Viimati nimetatud koht on väljaspool asulat ja tähistatud.

Kõndisime mäeküljel, kus Jaakob oli Jumalaga kohtunud, ja vaatasime seal natuke pikemalt ringi. Sinna kogunes mõnikümmend keskkooliealist tüdrukut, kes panid grilli üles. Kahel neist olid kitarrid käes. Küsisin, kas nad võiks midagi laulda, et saaksin videosse salvestada. Nad kõhklesid, kuid hakkasid siiski kogu rühmaga laulma. Rääkides Iisraelist, väljendasid nad patriootlikkust ja vaimustust. Üks nendest oli Jeruusalemmast pärit, mida ta ka uhkusega nimetas kõige ilusamaks linnaks. Nende hoiakus ja käitumises tundus olevat midagi, mida Eestis esineb väga harva: loomulikku soojust ja kodumaa armastust.

Beit-El’ist läksime edasi Shilo’sse, mis oli Iisraeli pealinnaks Kaananimaa vallutamise ja Taaveti valitsemisaja vahel umbes 400 aastat. Shilos paiknes koguduse telk ja seaduselaegas, millega Iisraeli rahvas rändas läbi kõrbe. Paik, kus arvatavalt asus koguduse telk, on praegu uurimisel ja alustatud on ka väljakaevamisi. Shilo Arheoloogilise Pargi töötaja võttis aega, et rääkida kõigest põnevast, mis seal toimub ja tutvustada ka ümbrust.

Beit-El ja Shilo asuvad Jeruusalemmast põhja suunas, teisel pool Ramallah’t, Palestiina omavalitsusalade vahel. Seal sõitmisel tuleb pidevalt läbida armee kontrollposte. Need alad, mille ajaloos puuduvad seosed araablastega, kuuluvad tänase plaani järgi neile loovutamiseks. Tekkis tunne, et sellega antakse ära ju terved ajastud oma riigi ajaloost.

Jeruusalemmas kohtusime Ants Seileriga, kes on Soome TV-7 korrespondendiks seal. Ants kolis Jeruusalemma tänavu märtsi alguses koos perega. Tema ülesandeks on rajada stuudio ja alustada uudiste ja lühidokumentaalfilmide tootmist Iisraelist. Ettevalmistustööd on jõudmas lõpule. Meie seal olles salvestati esimest saadet.

Viimasel päeval enne tagasiteele asumist käisime „kõrbepealinnas” Be’er Shevas. Oleviste koguduse pastor Veljo kaptein oli seal väljasõidul koos soomlaste heebrea keeleõppe grupiga. Koos külastasime Abrahami kaevatud kaevu, mis on tohutult sügav. Eriti üllatav on see, et kaev on säilinud üle 4000 aasta (1.Mo.21:22-31). Lisaks kaevule on seal ka vana linnavärava koht ja mitmeid säilinud müüre.

Iisraeli riigi 60-nda sünnipäeva tähistamisel on tähelepanuväärne, et igal tasandil riigi esindajad ütlevad mistahes foorumite ees välja, et riigi teke ja olemasolu põhinevad Jumala tõotustel ja on jäänud püsima tänu Jumala hoidmisele.

admin Juudi pühad