Home > Peatoimetaja veerg > Juutide sügispühad

Juutide sügispühad

november 1st, 2000

Andres Võsu

Juutide sügispühadest räägib-kirjutab kristlik maailm vähe. Kuid nende pühade pidamine, eriti sealt lähtuvad ideed ja nende teadmine ei tohiks liiga teha. Need pühad on pärit Piiblist või siis Piibliga väga lähedalt seotud.
Sügispühad algavad juudi uue aastaga e. Rosh Hashanaga. Uut aastat kutsutakse veel pasunate pühaks. Sel aastal peeti Rosh Hashanad 30. septembril. Siinjuures teadmiseks neile, kellel on vähem kokkupuudet juutidega, et kõik juudi pühad on liikuvad pühad. Rosh Hashanast kuni Jom Kippurini on juutidel rasked päevad. See on patukahetsusaeg. 10-ne päeva jooksul klaaritakse oma suhted lähedastega. 10-ndal päeval, Jom Kippuri päeval paastub iga juut kogu päeva. Ta ei söö ega joo. Ta otsib lepitust Jumalaga. Sel päeval antakse kõik koorem Jumalale üle. See pidi nii raske tegevus olema, et mitu nädalat peale Suurt Lepituspäevagi pidi kiiruseületajate arv Iisraelis tunduvalt väiksem olema. 13. oktoobri õhtul algasid lehtmajadepühad – seitsmepäevased rõõmupühad. Juudid elavad sel ajal lehtmajades.
Siinjuures üks huvitav näide lehtmajadest. Külma sõja ajal ehitas üks ameerika teoloog lehtmaja ehk sukaa Washingtonis Valge Maja ja Nõukogude saatkonna vahele. Ta tegi seda selleks, et lähendada kahte tuumapomme omavat riiki, samas on lehtmaja vastandiks pommivarjendile, mis ehitatakse betoonist ja terasest. Sukaa tuletab meile meelde, et ainus tõeline kaitstus on võimalik siis, kui tunnistame oma tegelikku kaitsetust.

Siis tuleb Simhat Tora pidu kaheksandal päeval. Viimane on sügispühadest ainukene, mis pole Piiblis märgitud. Seda püha hakkasid juudid tähistama alles esimesel aastasajal. Simhat Tora eestikeelne tähendus on “rõõm käsuõpetusest”. Ainult inimene, kes on läbi läinud Jom Kippuri patukahetsusest ja leppimisest, saab tõeliselt ja kogu südamest olla rõõmus. Juudi mehed tantsivad sel õhtul, Toorarullid süles, kuni hommikuni.

Eesti riik ja rahvas justkui ei soovi tunnistada ja andeks paluda-saada Teise Maailmasõja ajal tehtud eksimusi. Holokaustist rääkimist peetakse halvaks tooniks. Rahvastikuminister Katrin Saks väljendas Stokholmi aasta algul toimunud konverentsil, et eestlased käsitlevad kõiki Teises Maailmasõjas toimunud jubedusi komplektselt. Holokausti eraldikäsitlemist ei soovitud. Sel juhul polegi nagu vaja andeks paluda, kuna eestlased said ju ka parasjagu kannatada. Kui suurem osa Euroopa riikidest on Teise Maailmasõjaga lõpparve teinud, siis Eesti riigil tundub sinnamaani veel pikk teekond olevat. Ka sakslased väitsid, et pärast sõda 10-15 aasta jooksul ei soovitud seal seda teemat üles võtta. Nüüd on olukord risti vastupidi. Praegugi soovivad eestlased ennast rohkem kannatajatena näidata. Sedagi me muidugi oleme, kuid mitte ainult. Peale selle oleme oma vendade peale pealekaebajad ja juutide peale kaebajad. Miks ei andnud juute välja soomlased, taanlased? Miks suurem osa juutidest pääses Norras, Taanis, Prantsusmaal, Hollandis? Miks sealsetest juutidest nii paljud jäid elama, kuigi seal oli samasugune Saksa okupatsioon kui Eestiski? Selle asemel, et peegel kätte võtta ja küsida miks see oli nii, miks me oleme valesti ajaloos valesti käitunud, me püüame jätta muljet, et olime puu otsas, kui pauk käis.

Ka Austria on viimase 50-ne aasta jooksul II Maailmasõja ajal tehtud valestitegemised veeretanud sakslaste kaela. Tulemus on see, et Haidleri partei ülistab natsipolitseid ja rahvusäärmuslus ei ole teab kui suur patt.

Kuna seda teemat on niivõrd vähe uuritud ja praegugi keegi ei püüa uurida (va. Eugenia Gurin Loov ja võibolla veel mõni), siis oleme tulemuse ees, kus selguse toomine läheb järjest keerulisemaks. Pealekaebusi ja mõrvaotsuseid võib veel leida arhiividest. Seda, kas ja kuidas keegi kedagi aitas, me teada ei saa. Seda seetõttu, et selliseid asju ei ole keegi kirja pannud. Inimesed, kes midagi teadsid, surevad vanadussurma. Tulemuseks on veel mustem ajalugu, kui ta ehk oleks siis, kui seda õigeaegselt uurida.

Haridusminister Tõnis Lukas kommenteeris uudisteagentuurile BNS, et holokaust pole Eesti jaoks niivõrd tähtis sõjakuritegude teema, et seda peaks õppeprogrammiväliselt rõhutama. Seda peale naasmist Krakowist, kus ta viibis haridusministrite kohtumisel. Seal tehti ettepanek kehtestada koolides holokaustipäev. Poola haridusminister Eduard Wittbrodt ütles, et “see päev peaks meenutama meile neid valusaid sündmusi ja aitama luua sallivaid ühiskondi, kus poleks eelarvamusi, natsionalismi ega rassismi”.

Eesti riik on võtnud suuna Euroopaga Liitu. II Maailmasõjas mõrvati 6,5 miljonit juuti, ilma et juutidele oleks keegi sõda kuulutanud, või et nad oleks kellegagi sõjas olnud. Nende ainus süü oli see, et nad olid juudid. See ei toimunud pimedal keskajal, vaid 20 sajandi keskel.
Euroopa riigid on aru saanud, et tulevikus selliste roimade ärahoidmiseks peab uurima toimunut, õppima sündmustest, mitte unustama ega olematuks tegema. Tunnistama süüd, kui vaja. Otsima lepitust juutidega, ajalooga, iseendaga, Jumalaga (mida tehakse ka Jom Kippuril).

Juutidel on Jom Kippur kord aastas, selleks et kõik aastas valestitehtu saaks lepitatud. Eestis võiks tulla 60 aastat pärast neid koledaid sündmuseid ka meie Jom Kippur. Võiksime oma ajaloolised luukered kapist välja tuua. Selleks vajame Lepituspäeva, et maale tuleks lehtmajadepüha, Simhat Tora rõõmuaeg, majanduslik ja sotsiaalne õitseng.

admin Peatoimetaja veerg

Comments are closed.