Home > ... > Holokaust on 20. sajandi nähtus

Holokaust on 20. sajandi nähtus

detsember 1st, 2000

Sõnavõtt Lepitusaktsiooni avaüritusel 23. detsembril 2000

Eugenia Gurin-Loov

Holokaust on jätnud oma jälje 20.sajandile ja see jälg, see pitser, jääb veel paljudeks sajanditeks, nagu see oli ka inkvisitsiooniga. Ma ei hakka kirjeldama teile holokausti õudusi, ma olen need juba oma raamatus enam-vähem talletanud.
Soovin vaid öelda, et kuigi mina olen püüdnud seda nähtust uurida, analüüsida, ei suuda mu hing siiski mõista, kuidas niisugune nähtus võis üldse aset leida, mis juhtus inimestega, kelle seas elasid sajandite vältel juudid. Naaberkatus. Kuhu nad jäid? Keegi ei tundnud huvi. Väga vähesed tundsid. Euroopa oli kaetud mustade pilvedega, nii näen mina seda, sest holokaust ei puudutanud ainult juute. Ta puudutas ka mittejuute, kelle seas need juudid elasid ja kus neid mõrvati ja kelle mulda nende laipu visati. Euroopa oli kaetud mustade pilvedega. Kuid nende pilvede vahel olid siiski väikesed valgusekiired. Need olid need inimesed, need mittejuudid, kes ulatasid juutidele oma käe ja abi. Neid ei olnud palju, aga nad olid. See, et nad oli, annab lootust, et inimkond ei ole kadunud. Sellepärast et need inimesed, kes siis abistasid juute, riskeerisid oma eluga ja oma laste eluga. Aga juudi rahvas jäi ikkagi elama ja leidis endas veel jõudu asutada oma riik pärast üle 2000-aastast riigist ilmaolemist. Nad ehitasid seda riiki üles, asutasid oma riikluse, majanduse, nad oskavad oma maad valitseda ja kaitsta, ma loodan. Nii et võib öelda: Am Israel hai – juudi rahvas elab. See, mis toimub täna – see lepitus on minu meelest ja ka juudi kogukonna silmis väga suure tähtsusega. Seda on raske üle hinnata. Ma loodan, et see on meie lähenemise algus. Loodame, et inimesed muutuvad sallivaks, tolerantseks, et nad mõistavad, et võib olla ka teisi konfessioone, võib olla ka teist usku ning et see, kellel on teine usk, ei ole paha ega halb. Ilma lähenemista ei jää inimkond ellu. Ainult viha peale ei saa midagi rajada. Võõrandumine ei too samuti head. Niisiis loodan, et sellest tänasest päevast algab meie lähenemine, meie sõprus, meie sidemed. Loodame, et see aitab kaasa sellele, et Jumal ei pea enam edaspidi küsima: Kain, kus on su vend? Ja et me lõppude lõpuks saame aru, et me oleme vennad, kuna me oleme ühe Jumala lapsed. Andku Jumal, et see täide läheb.

admin ...

Comments are closed.