Home > ... > Holokaustist Eestis

Holokaustist Eestis

detsember 1st, 2000

Raadiointervjuu 09.12.2000

Ülo Niinemägi: Esimesed 1000 juuti tapeti 4 kuu jooksul aastal 1941, enne kui sakslaste käsk juutide hävitamiseks välja oli antud.

Eugenia Gurin-Loov: Jad Vashemi andmetel on Eestis hävitatud 20 000 juuti. Eesti ajaloolased on avaldanud umbusaldust selle arvu suhtes. Kuna ma ei armasta kuulajaid petta, siis märgin, et ma ei ole pädev seda täpselt ütlema. Ma ei tahaks ka arvata, et Jad Vashhem võttis seda õhust. Kust siis tulid need juudid? Nad toodi kohale peaaegu kõikidest natside poolt okupeeritud Euroopa riikidest, esimesed tulid 5. septembril 1942, neid toodi rongides ja esimene eshelon tuli Tshehhist Theresenstadti getost. Nende rong peatus Raasikul, kus nad maha tulid. Neid sorteeriti: vanad ja haiged pandi bussidesse, noored ja tugevad veoautosse, see oli tehtud “peenelt”. Sakslased said aru, et neid on vähe ja nende vastu on mass juute. Nad tegid kõik, et ei tekiks paanikat. Paanikat kardeti ja sellepärast pandi vanad bussidesse, et näidata “hummaanseid” tingimusi. Bussid vurasid Kalevi-Liivale, seal lasti nad maha. Noored läksid tööle. Nii need eshelonid vangidega tulid. Väga palju toodi Lätist, Leedust, Berliinist, Saksamaa teistest paikadest, Prantsusmaalt, Hollandist, nii et oli küll, kust tuua.

Andres Võsu: Eesti Ekspressis 2. nov. 2000 räägib Iisraeli kodanik Masha Greenbaum, et sündinuna Leedus, toodi teda Eestisse Kiviõli lähedale. Ta ütleb, et ühtviisi julmalt kohtlesid vange nii eesti kui saksa soost valvurid. Kui mõni vang marssimisel vankus, läks valvur ta juurde ja lõi pikale. Ta nägi, kuidas eesti valvur ühel vangil löögiga käeluu murdis. Lõpuks ütleb ta, et eestlasi ta ei vihka tänu talunaisele, kelle põllul nad 2 päeva töötasid ja kes neile suure potitäie kartuleid keetis. Ta on seda maininud ka kõigile rahvusvahelistele ajakirjanikele, kes ta lugu kuulata on tahtnud.

E. G.-L.: Tahan siia lisada, et tutvusin 3 daamiga, kes olid siin vangis ja kes olid just 5. septembril 1942 Theresienstadtist siiatoodute hulgast. Nad jäid ellu. Nemad jutustasid, et eestlased aitasid neid toiduga ja see oli väga tähtis, et see aeg üle elada. Nad olid noored ja tugevad. Mõnikord töötasid nad tänavate sillutamisel koos vabade eestlastega. Ja ikka oli neil vabadel eestlastel midagi nende jaoks kaasa: leiba ja midagi leiva vahel. See oli neile väga oluline. Ka taludes aidati, kui nad kuskile tallu sisse said, ikka anti.

AV: M. Greenbaum kirjutab edasi, et 3 naist jooksid laagrist ära, aga toodi varsti tagasi ja lasti teiste ees maha. M. Greenbaum oli laagris koos perega, aga siis viidi isa minema ja lasti maha. Kui sõda lõppes, oli ta kaotanud 26 oma suguvõsa liiget.

E. G.-L.: Laagreid oli 20 ümber ja asusid põhiliselt Põhjarannikul.

Ü. N.: Kas Tartus oli ka laager?

E. G.-L.: Minu teada Tartus pärast 1941. a. juute ei hukatud. Laagrid olid põhiliselt põlevkivikaevanduste kandis.

Ü. N. : Nii et Ida-Virumaal on Aabrahami poegi igal sammul. Me teame neist laagritest vähe, me ei tea isegi nende asukohti. Aga mis on laagriks vaja – natuke okastraati ja mõned teibad, koerad ja püssimehed. Sealtsamast läheb läbi raudteeliin, millega saab kiiresti rongitäite kaupa inimesi kohale tuua.

E. G.-L.: Neid leidub ikka, kes on nõus valvama ja maha laskma. Lugesin ühe ajaloolase kokkuvõtet arhiividokumentidest, kus ta kirjutab, et Tartus ei olnud 1941. a. mingit probleemi leida mahalaskjaid. Vabatahtlikke oli rohkem kui vaja.

Ü. N.: Selline oli siis Eesti elu tegelikkus 59 aastat tagasi aastatel 1941- 45. Kas võib nimetada mõnda kohanime peale Klooga ja Kalevi-Liiva?

E. G.-L.: Laagrid asusid Kohtla-Järvel, Kohtla-Nõmmel, Navas, Eredal, Kiviõlis, Viivikonnas, Sillamäel. Kiviõlis, Kohtla-Järvel, Kohtla-Nõmmel ja Narvas oli mitu laagrit.

Ü. N.: Küllap sai Ida-Eesti linnadele osaks ränk saatus ka selle tõttu. Kas mahalaskmine oli põhiline tapmisviis?

E. G.-L.: Minu teada Eestis küll. Täpset kraavide asukohta ei tea.

Ü. N.: Venelane tuli sisse, hirmsad lahingud käisid üle, maapind pöörati teistpidi ja ilmselt tol ajal ei hakatudki midagi otsima.

E. G.-L.: Täpselt. Pikk vaikimine.

Ü. N.: Aga nüüd on aumärgiotsijad hakanud huvituma neist haudadest, aga nemad tunnevad huvi põhiliselt Saksa ja Eesti sõdurite haudade vastu, kellelt saaks saksaaegseid teenetemärke ja sõjameeneid, neid ei huvita konkreetselt koonduslaagri vangide hauad, isegi kui nad leiaksid mõne ühishaua.

E. G.-L.: Ilusad mälestuskivid on pandud Viivikonnas ja Kohtla-Nõmmel. Väga mahajäetud on Ereda, aga ikka püütakse märgistada. Narva laagri territoorium asub nüüd Venemaal. Ühe härraga, kelle perekond oli surnud laagris ja kes soovis seda kohta näha, käisime Kreenholmi vabrikus, mille ühe akna juurest paistis laagri territoorium.

Tuleb teha vahet nende vahel, kes on süüdi ja kes ei ole süüdi. Ei tohi süüdistada kogu rahvast ega öelda, et eestlased on süüdi. Süüdi on konkreetsed inimesed. Eestlased on juute aidanud, leiba toonud ja maha lasknud. Süüdistama ja karistama peab neid, kes maha lasid.

Ü. N.: Te olete väga õiglane. Aga kui minu koduõues lasti maha inimene, olgugi et teised tegid, siis ometi see süütu veri kisendab seal taeva poole ja midagi võiks ka peremees teha, et otsida lepitust selle suure ja Jumalastvalitud rahvaga.

E. G.: Nii raske kui mul pole, arvan ma, et ta ei saa midagi teha, kui tema õue tulid hambuni relvastatud mehed. Aga kui tema oli pealekaebaja ja kohalekutsuja, siis ta on süüdi.

Ü. N.: Rahva puhul kehtib korporatiivne süütunne. Kui numbrid on juba nii suured kui 20 000, siis võiks ka riiklikul tasandil paluda lepitust Iisraeli riigilt.

E. G.-L.: Saksamaal on kombeks öelda nende kohta, kes on sündinud pärast natsirezhiimi: neile osaks saanud hilise sündimise halastus. Ma leian, et see on väga ilusti öeldud. Halastus, et nemad ei pidanud läbi tegema seda proovi.

A. V.: Holokaustipäeva tähistatakse. Aastal 2001 on see päev 20. aprillil, kui kogu Iisrael meenutab holokausti.

E. G.-L.: Holokausti päeva – Jom ha-Shoa on Iisraeli Knesset määranud selle järgi, et 2. nissanil algas ülestõus Varssavi getos. Kuna juudi ja gregooriuse kalender ei lange kokku, siis on see liikuv päev. Olin juhuslikult Iisraelis, kui seal tähistati holokaustipäeva ja seda ei unusta ma kunagi. Eelmisel õhtul pandi kinni kõik lõbustusasutused, ka restoranid ja baarid. Järgmisel päeval oli 3 minutit kestev sireen. Komme on selline, et kui sel momendil teed midagi oma kodus, näiteks pesed nõusid või kuivatad nõusid, siis pead sireeni ajaks sellesse asendisse tarduma. Minul läks nii hästi, et jäin tarduma akna juurde ja nägin, et kogu liiklus seisis, noored inimesed tulid autodest välja ja olid valvelseisakus kogu sireeni vältel. Sünagoogides toimuvad teenistused, mõned ka paastuvad, nii see kestab kuni päikeseloojakuni, kuni kõik jälle elavneb – restoranid ja baarid tehakse lahti, elu lähen edasi ja nagu mina ütlen: “am israel hai” – Iisraeli rahvas jäi elama.

Mis puutub Eestisse, siis seda tähistab meie kogukond ja 2000. a. 2. mail me teatasime sellest tähistamisest paljudele Eesti asutustele, peaministrile, presidendile ja haritlaskonnale. Väga paljud tulid kohale. Väga ilusti esines Riigikogu asespiiker Siiri Oviir ja vapustavalt ilus kõne oli rahvastikuminister Katrin Saksalt. Kui rääkisime K. Saksaga, ütles ta, et see maksis talle ühe unetu öö. Loomulikult me tahame, et meile tunneks sel päeval kaasa rohkem inimesi.

Ü. N.: 2001. a. 20. aprillil võiksid ka kirikud ja usuorganisatsioonid seda päeva meeles pidada.

E. G.-L.: Või mainida vähemalt, see oleks väga hea.

Ü. N.: Ehk õnnestub teha kaart paikadest, kus need 20 000 juuti hukatud on.

E. G.-L.: Seda tehakse juba. Meie president on paar aastat tagasi loonud suure rahvusvahelise komisjoni, kes tegeleb totalitaarsete rezhiimide kuritegudega. Nad alustasid perioodist 1941-44 ja see uurimus peaks varsti valmima, siis saame teada ka kõik laagrid.

admin ...

Comments are closed.