Home > Ajalugu > Mees kõige taga — Aldolf Hitler

Mees kõige taga — Aldolf Hitler

detsember 1st, 2000

Hiski Haapoja

Tõlkija: Lea Lääts

Adolf Hitler sündis 20.4.1889. Braunaus, kus tema isa töötas Austria – Ungari keisririigi tolliametnikuna Saksa piiri ääres. Hitler ei saanud oma isaga läbi. Psühholoogiliselt huvipakkuv ongi see, et tema kesksemaid taotlusi oli selle piiri kaotamine ja Austria ühendamine Saksamaaga. Seevastu tema fanaatilisele juudivaenulikkusele ei ole leitud mõistlikku seletust.
Pärast ebaõnnestunud sisseastumiskatseid kunstiakadeemiasse teenis Hitler elatist Viinis, maalides akvarelle, kuni põgenes 1913. a. Habsburgide armee kutse eest Münchenisse. Maailmasõjas teenis ta vabatahtlikuna Saksa armees. Kui Saksamaa alla andis, oli Hitler Pommeris gaasimürgitusest toibumas. Ta läks tagasi Münchenisse ja ühines mõnekümneliikmelise Saksa Töörahvaparteiga, mille nimetuse algusesse lisas ta sõna “Rahvussotsialistlik”. 9.11.1923 püüdis partei Münchenis võimu haarata. Selle katse surus Baieri politsei maha, kui armee oli keeldunud asjasse puutumast. Hitler mõisteti viieks aastaks vangi, kuid ta vabanes üheksa kuu pärast. “Meie viimane lootus – Hitler!”

Natside võimuletõusu rabavaim joon on selle kiirus, mis äratab küsimuse: kas võiks samasugune areng korduda näiteks Venemaal, juhul kui demokraatia – püüdlused jätkuvalt luhtuvad? Veel 1928 mais toimunud Riigipäevavalimistel sai NSDAP vaid 2,6 % häältest. Ülemaailmse majanduskriisi puhkedes tõusis see 1930. a. septembrikuu valimistel Saksamaa teiseks suurimaks parteiks (18,3%) ja juulis 1932 suurimaks (37,4%). Põhjapoolsetes protestantlikes põllumajanduspiirkondades toetas natse juba enamus, kellest paljud olid hääbunud konservatiivsete parteide (DNVP ja DVP) endised toetajad. Linnade tööliste häälte pärast maadlesid sotsiaaldemokraadid (SPD) ja kommunistid (KPD). Lääne- ja lõuna-katoliiklased püsisid lõpuni ustavaina Zentrum – parteile ja Baieri separatistidele.

Võitlus ei piirdunud valimisurniga: poliitilised mõrvad ja vägivallaaktid olid argipäev Weimari Vabariigis muu kuritegevuse kõrval. Paljud kartsid enam kommuniste kui natse – eriti tööstusmagnaadid, kellest teatud osa rahastas natse, tõkestamaks kommunistide võimulepääsu. Inimesed igatsesid keisriaja korda ja tugevat juhti vabariigi pidevalt vahetuvate valitsuste asemele.

Novembris 1932 korraldati aasta teised Riigipäevavalimised – viimased vabad Saksa ühisvalimised enne 1990. aastat. Nii hääletamisprotsent (80,6) kui ka natside toetamine (33,1%) vähenesid. Kommunistide toetamine tõusis 16,9 %-ni. Berliinis ja rasketööstuse keskustes Ruhrist Sileesiani oli KPD nüüd suurim partei. Lugedes kokku natside ja kommunistide hääled märkame, et pooled häältest toetasid demokraatia kohest likvideerimist, mis varsti toimuski.

Üks partei, üks juht.

30.01.1933 nimetas president von Hindenburg tõrksalt Hitleri riigikantsleriks. Temale lisaks oli valitsuses kaks natsi, DNVP esimees Hugenberg ja hulk parteituid. Riigipäevahoone tahtliku süütamise ettekäändel vangistati tuhandeid kommuniste ja keelati nende ajalehe ilmumine, Riigipäevavalimistel 5.03.1933 said natsid 43,9% häältest; KPD veel 12,3%, kuid pärast valimisi see keelustati. 23.03. võeti vastu häältega 444 – 94 riigiseadus, millega Hitler sai neljaks aastaks diktaatori õigused. Vaid sotsiaaldemokraadid olid seadusele vastu, kuid vajaliku enamuse saamiseks takistasid SA-mehed mõningaid neist pääsemast hääletusele. Juunikuus SDP keelustati. Teisi parteisid ametlikult ei keelustatud, kuid juuli alguses lugesid sakslased ajalehtedest, et partei oli korraga “südamlikus üksmeeles Juhiga” otsustanud lõpetada oma tegevuse.

12.11.1933 peetud Riigipäevavalimistel olid vaid natside kandidaadid ja hääletajad pidid alla kirjutama ustavuse tõendusele Hitleri suhtes. Hääletusaktiivsus oli 95,3%. Hääletamatajätnud kutsuti Gestaapo vestlusele ja paljud kaotasid töökoha. Poliitilise teisitimõtlemise kõrval püüti maha suruda ka vaimulikku teisitimõtlemist. Kümned luterlikud, reformeeritud ja ühendatud maakirikud liideti natside poolt juhitud Evangeelseks Kirikuks, mille vastu sündis natside tagakiusatud Tunnistuskirik. Roomakatoliku kirikuga sõlmiti konksdaat ja kirik tõmbus tagaplaanile.

Juudid välja!

Ehkki juute oli Saksamaa elanikonnast vaid üks protsent, oli juudivaenulikkus poliitikas tuttav juba keisriajast, mil riigipäevadel istus antisemitismile pühendunud Reformipartei. Natsid õhutasid juudivaenulikkust kõnede, trükiste ja SA tänavavägivallaga, mida ilmestavad marsilaulu sõnad “Wenn das Jedenblut vom Messer spritzt, dann geht`s nochmal so gut” (”kui juudi veri pritsub pussnoast, siis asjad lähevad paremini”).

Pääsenud võimule, hakkasid natsid kohe puhastama Saksamaa ametnikkonda ning teadus- ja kultuurielu juutidest. Murele, et juudi teadlaste eemaletõrjumine põhjustaks Saksamaa füüsika ja keemia taseme järsku langemist, vastas Hitler kuulsa repliigiga: “Siis tuleb meil hakkama saada füüsika ja keemiata!” Nürbergi rassiseadusega 15.09.1935 keelati “aarialaste” ja juutide vahelised abielud ja seksuaalsuhted. Samal ajal võeti juutidelt Saksa kodakondsus.

1938. a. jooksul tehti kindlaks juutide omand ja ettevõtted võeti “aarialaste” valdusesse. 17.08.1938 tuli juudi meeste nimedele lisada Iisrael ja naiste nimedele Saara. Passidele lisati alates 5.10. suur J-täht. “Kristallööl” 9.10. tapeti vähemalt 36 juuti, 191 sünagoogi süüdati põlema, 815 poodi hävitati ja 30000 juuti vangistati. 15.11. heideti juudi lapsed saksa koolidest välja. Üha enamad põgenesid maalt, ehkki see tähendas varanduse jätmist ja ehkki juudid ei olnud eriti teretulnud mitte kusagil.

Saksamaa võimu levimine tähendas Saksa seaduste ja julmuste suundumist üha uutele juudi kogukondadele ja põgenikele, kes ei olnud läinud piisavalt kaugele. Alati ei vajatud Saksa riiki: kohalike natside võimu all olev Daanzigi vabalinn kopeeris hoolikalt Saksamaa juudivastaseid määrused juba aastaid enne linna ühendamist Saksamaaga 1939. a. ja mitmetes maades (muuseas Itaalias, Ungaris, Lätis ja Leedus) koostati omaalgatuslikult juudivastaseid seadusi.

Lõplik otsus.

30.01.1939 ütles Hitler oma Saksamaa Riigipäevadel, et uus maailmasõda tähendaks juudi soo hävitamist Euroopast. Salajase “lõpliku eesmärgi” (Endziel) mõiste esineb esmakordselt 21.9.1939 SS – juhi Reinhard Heydrichi kirjas hävitusrühmade (Einsatzgruppen) komandöridele. Sõnalist vormi “lõplik otsus” (Endlösung) kohtame 20.05.1941 RSHA komandöri Walter Schellenburgi kirjas. Heydrichi juhtimisel peeti 20.1.1942 Wannsee järve kaldal Berliinis koosolek 11 miljoni Euroopa juudi mõrvamise suhtes. Kuna mahalaskmine oli osutunud aeglaseks ja tapjale vaimselt raskeks meetodiks, siis hakati kasutama gaasi, mida varem oli katsetatud invaliidide ja vaimuhaigete hävitusprogrammis. See programm tuli katkestada kirikute ja kodanike protestide tõttu. Palju suuremale projektile juutide hävitamisest seisid avalikult vastu vaid vähesed, seades ohtu oma elu.

admin Ajalugu

Comments are closed.