Home > Poliitika > Milles seisneb Lähis-Ida rahutuse küsimus?

Milles seisneb Lähis-Ida rahutuse küsimus?

mai 1st, 2001

Rauhan Sana, Jaanuar 2001

Tõlkija: Tiina Kaldoja

5. jaanuaril 2001 a. veetsid juudid 34 maalt üle maailma koos paastu- ja palvepäeva ühinenud Iisraeli, jagamatu Jeruusalemma ja Nutumüüri ning Templimäe valdamise eest. See päev oli valitud, kuna selleks ajaks oli möödunud 2400 a. Jeruusalemma piiramise algusest, mis toimus Esimese Templi hävitamise ajal. Interneti vahendusel levitati ühispalve sõnalist osa, mille põhjatu kurbus ja armuigatsus puudutavad ka läänemaa kristlasi.
„Vasta meile, Jumal, vasta meie paastupäeval, kuna me oleme suures kitsikuses. Ära vaata meie puudulikkusele; ära varja oma palet meie eest; ära lükka tagasi meie alandlikku palvet. Võta, korva meie hüüdu; tröösti meid oma halastuses „enne kui nad hüüavad, vastan mina, nad on alles rääkimas kui mina kuulen“ (Jes.65:24). Kuna sina, Jumal, oled Ainus, kes vastab kitsikuses aegsasti, kes lunastab ja päästab kõigis kitsikustes ja hädas. Tänu sulle, Jumal, kes kuuled palveid. Aamen.“

Motiiv on nii poliitiline kui ka usuline. Kogu meie poolt Lähis-Idaks nimetetud piirkond, The Middle East, oli 1. maailmasõjani Türgi ehk Osmanite riigi osa. See suikus stagnatsiooni ajal, kuna Istanbul ei edendanud piirkonda mitte mingil moel. Praegu oluline nafta oli sel ajal kasutamata, kuna sisepõlemismootor, mis seda tarbib, oli Saksamaal ja Prantsusmaal välja töötamisel.

Muutused algasid, kui Vene keiser Aleksander II mõrvati aastal 1882. Pommirünnakus süüdistati juute, siit said alguse ennekuulmatult suureulatuslikud tagakiusamised, pogrommid. Sel ajal hakkasid juudid otsima turvalisemaid piirkondi kui seda oli tsaari valitsusala.

Antisemitismi – juudivastasusse liitus ka sündmus, mida kinnitas 1895 a. Pariisis austria ajakirjanik Theodor Herzl. Juudina sündinud kapten Alfred Dreyfus määrati maa reetmise eest eluaegselt väljasaadetuks Kuradisaarele /Pirunsaari/. Süütu ohvitseri häbistamisest vapustatud Herzl järeldas, et tema rahval ei ole tulevikku Euroopas. Järgmisel aastal kirjutas ta kuulsa teose „Juudiriik“, soovitades asupaigana Palestiina – või mõni muu piirkond, kus juudid saaksid elada rahus. Sellest algas sionism. Juba enne seda olid juudid läinud läbi ajaloo üksikute rühmadena, peamiselt mõne rabi juhtimisel ise surres, aga nüüd algas järjekordne värbamine ja maahankimine. Esimesed ümberasujad olid Vene haritud noored.

I maailmasõjas minetas Türgi kõik aasialaste valdused välja arvatud Väike-Aasia. Türgi lüüasaamist kindlustasid Suurbritannia kõrval araablased ja juudid, kelledest viimased moodustasid oma sõjaväeüksuse nn. Gallipoli ebaõnnestunud dessandis 1915. a.

Võitjariikide (Suurbritannia, Prantsusmaa) omavahel jagatud Osmanite konkurentsipesast sündisid Süüria ja Palestiina mandaatpiirkond ning Iraagi ja Saudi-Araabia pooliseseisvad maad. Inglastel tuli nüüd premeerida oma abistajaid – juute ja araablasi. Araablastele olid britid sõja ajal lubanud ühtset riiki. Juutidele oli välisminister lord Balfour enda nimel andnud aastal 1917 kuulsa deklaratsiooni „rahvuslikust kodust“ Palestiinas.

Mandaadi ajal 1920-48 sündis kohutav tüli nende kahe rahvuse vahel, kuna Londoni valitsus moodustas Saudi-Araabia, Iraagi ja Transjordaania riigid ja Prantsusmaa Süüria ja Liibanoni. Ühtsest araabiariigist polnud siis räägitudki. Palestiina mandaatterritoorium tõmbus kokku vabastades end iseseisvaks 1922 a. Jordaania jõe ja Vahemere vahelisele maaribale ehk 23%-le algupärasest. Araablased elasid läbi pettuse, kuna järele jäänud territoorium oli algusest peale arvatud kuuluma araablastele, kõige lähemal Transjordaaniale. Ajaloos oli tõusnud lahendamatu võrrand: üks maa, kaks rahvast.

Väljarände alguses olid juutide ja araablaste suhted rahulikud. Kuid kui araablased hakkasid kasutama põlluharimises odava tööjõuna hõimlasi, peaaegu et pärisorjadena, ähvardas juutide hukkamõist feodaalisandate võimu. Juudi tööandjad maksid paremat palka ja lubasid alluvatel liituda ametiühinguga. Nüüd keerutasid feodaalisandad üles propaganda juutide vastu. Mandaadiperioodi lõpuajal tuli kaootiliselt kõigil sõdida kõigi vastu.

Nende sugupõlvelt teisele siirdunud vaen (80 aastat) lisaks Inglismaa loobumisele mandaatvalitsusest järgnes õnnetu ÜRO Palestiina jaotusplaan 29. novembril 1941 a. Kaardil oli Palestiina jagatud juuda- ja araabia valdusteks ning Jeruusalemm lähiümbruse rahvusvaheliseks linnaks. Juudid võtsid jaotusplaani vastu kui vastuhaku, sest see ei olnud lähedaseltki vastavuses sellele soovpildile, mis neil oli Iisraeli alguses. Araablased tõrjusid ettepaneku radikaalselt ja lõplikult. Juutidel tuli kas alistuda täielikult nende valitsemisele või lahkuda maalt.

ÜRO ebaõnnestunud vahetustöö algatus jõudis juutideni, kes kuulutasid 14. mail 1948 oma maa iseseisvaks kohe inglaste laevade lahkudes. Araabiamaa pooldajad olid sügisest alates valmistunud sõjaks Iisraeli vastu hävitamaks noort riiki. Väide „Juutide ajamisest merre“ oli käibel Pärsia lahe sõjast läbirääkimisteni. Piirkonnas veidi rahunes, kui Egiptus nõustus nelja hävitussõja järel allakirjutama Camp Davidi rahulepingule 1979 a. Iisraeli loobumisel kogu Siinaist, mille see oli vallutanud kuue päeva sõjas 1967 a. Möödus 15 aastat enne kui Egiptus sai järgneda Araabiaäärses Jordaanias sõlmitud rahule Iisraeliga.

Süüria ja Palestiina vabastusorganisatsioon PVO on siiski jätkanud vaenu umbes 40 aastat. Süüria tahab Golani kõrgendikku, kuna see kaotati 1967. ja 1973. a. Yasser Arafati PVO on olnud kõige lepitamatum Iisraeli vaenlane. Teadvustamata traditsiooniline sõda on viinud terrorijõugud tsiviilobjektide lõhkumiseni kõikjal Iisraelis. Müncheni veresaunast 1972. a. alates on kaaperdatud lennukeid, laevu, saadetud pomme juutide peale, ka läänemaade vastu. On soovitud veenda Euroopa rikkaid maid araablaste poolele.

Teatavasti on PVO programm oma nimele vastavalt „Palestiina vabastamine“ juutide alluvusest. Iisrael ei või loomulikult lahkuda kuhugi, vaid hoiab kinni ÜRO jaotuskavast. See oleks valmis Jordaania jõe lääneranniku loovutamiseks araabia valitsusele. Juba David Ben-Gurion ütles aastal 1969, et mõõduka rahu hinna eest võidakse seda hoida, et Iisrael loobuks kõigist teistest vallutustest, välja arvatud Jeruusalemmast ja Golani kõrgendikust. „Kuid selles sündmuses on tekitatav sõprus araablastega, puhas allakirjutamine paberile ei ole piisav. Kui meile ei saa sündima sõbralikke suhteid, ei pea me loovutama tagasi midagi.“

Oslo raamlepinguga (1993) ja seda täiendava dokumendiga on palestiinlased saanud piiratud omavalitsuse Gazas ning Jeeriko alal. Läänerannast on tänaseni loovutatud umbes 40%, aga juudi uusasustuste kallale ei mindud, kuigi palestiinlaste vaen ei ole lõppenud.

Üldiselt on teada, et juutidel on suur rahuigatsus ja on juba karta, et nad teevad ebaedukama otsuse, kui nende olemasolevalt maakitsuselt soovitav oleks. Golda Meir ütles enne kuue päeva sõda, et poolitatuse säilitamine oleks raske, kuid naabrid ei ole andnud muid vahetustingimusi. „Sellepärast küsime oma naabritelt veel kord – millal see juhtb? Me ei soovi muud kui rahu. Kas araabiarahvadki ei vaja sama? – Sellepärast kõik me tunneme sisimas suurt hirmu – kõik me kardame maailma ja inimkonna hävingut.“

Jeruusalemm on juutidele ainulaadne linn. See on religiooni keskus ja selle kõikekattev juuresolek juutluses on läbi aegade olnud tõsiasi. Juudid palvetasid Jeruusalemma poole, nad leinasid Templi hävituspaigal ja segaduses kordasid lootusrikast lauset: „Tuleval aastal Jeruusalemmas“. Jeruusalem on „igavene ja jagamatu“ pealinn juutidele. Araablastele aga ei ole islami sünni algupäralt Jeruusalemm midagi tähtsat. Muhamed ei käinud mitte kunagi seal ega ei esine ka sõna Jeruusalemm Koraanis. Ainult Omaijaadide kaliifisugu tegi selle tähtsuselt kolmandaks, ehitades Kaljumäe ja al-Aksa moshee juutide Templimäele.

Palestiinlased ei maini Jeruusalemma oma põhikirjas aastast 1964 alates. Kui aga Iisrael vallutas selle Jordaanialt, moslemite huvi „Püha linna“ vastu tõusis. Nüüd nõudsid nad Ida-Jeruusalemma oma pealinnaks, kuigi Jeruusalemm ei ole olnud araabia keskuseks. Miks ei kõlba neile Jeeriko, Hebron, Nablus või Ramalla? Sest see on poliitika, tüli kunstlik põhjus.

Võitlusi on vaja käivitada vahendina. Arafat on nii tugevalt rüvetunud veretöödes, et tema valitsuselt ei saa oodata rahumeelsust. Jeruusalemma eeslinnas kunstliku hingamise pealkirja all pikendatud Har Homa-mäe palvevastuse pani liikuma juutide maaomaniku kohtuskäimine, mitte araabia edukas juhtimine. Vanalinna kõrval avatud jalakäijate tunnel ei puudutanud Templiala, kuid Arafat korraldas sellega seoses kõmujutuna usutava provokatsiooni. Viimasel sügisel kui Ariel Sharon käis Templimäel, toimus see araabia ametivõimude teadmisel ja nende loal.

Läänemaised teabekandjad kajastavad lugusid palestiinlaste rõhutusest ja juutide „raudsaapa-poliitikast“ saadud uudiste dramaatikast, sest inimeste sensatsioonihimu müüb ja toob esile vaatamislugusid teleris, küll aga teisiti kui tegelikkus räägib.

Soome on üldiselt järginud ettevaatlikkust ja õiglust Lähis-Ida sõlmedes, kuid viimasel sügisel ÜRO hääletusel kaldusime ainsa Põhjamaana kõrvale hea tähalepanu keskelt Iisraeli vastasel rindel. Peaassamblee segunev järeldustöö eelnes juba julgeolekunõukogu hukkamõistvale resolutsioonile, mis on juriidiliselt kõiki liikmeid ühendav. On ainukordne, et peaassamblee, millel on soosiv võim, võtab tegelikkuseks varasemalt otsustatud olukorra. Ainuüksi selle pärast oleks pidanud hääletama Iisraeli poolt.

Piibli alusel kuulub Iisrael juutidele „Ja ma annan sulle maa-ala Kõrkjamerest vilistide mereni ja kõrbest kuni Frati jõeni, sest ma annan maa elanikud teie kätte ja sina ajad need ära enese eest.“ Pole raske leida lugematuid teisigi kohti piiblist, kus mainitakse sama lubadust. Lisaks kinnitab Jeruusalemma erandlikku olukorda ka prohvet Jesaja: „Aga viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde. Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: „Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna!“ (Jes 2:2,3)

Kristlastena on meil alust kaitsa Iisraeli, sest: „Õnnistatud olgu, kes õnnistab sind; neetud olgu, kes neab sind!“ (4Ms 24:9)

admin Poliitika

Comments are closed.