Home > Poliitika > Ariel Sharon

Ariel Sharon

mai 1st, 2001

Israel Today, Veebruar 2001

SHARONI MÄNGUTULEK

Vennatapusõda, intifada, läbikukkunud rahuprotsess, Arafati reetlikkus, inimeste isikliku julgeoleku puudumine – kõik see lõi soodsa pinnase selleks, et mängu tuleks Sharon, mees, kelle kohta poliitilised vaatlejad kord ütlesid, tema ei saa kunagi valitavaks. Kuid kui visa ekskindral, kes aastaid tagasi vaigistas maha PVO terroristid Gazas, kindla sõnaga mees, kas ei tõmbaks kunagi piire selleks, et neid samas kustutada – sellise imidzhiga leidis ta praegu heakskiidu.

„See on jätkuv sõda,“ Sharon intifada kohta. „Sa pead oma vaenlast pidevalt tasakaalust välja viima, pannes ta ette iga päev uusi probleeme. Ta peab olema hõivatud enda kaitsmisega, mitte meie ründamisega.

Sharon tegi otsekohe palestiinlastele selgeks, et temale meeldib mängida hoopis teistsuguste reeglite järgi. „Minu valitsus keskendub sellele, et kindlustada Iisraeli igavest pealinna Jeruusalemma,“ ütles ta oma kõnes pärast valimisvõitu. Järgmisel päeval läks ta Läänemüüri äärde, et kinnistada oma avaldust – tema kui peaministri esmase teona ülimalt sümboolne akt. Asetades oma käed pühadele kividele tundus ta raskeis mõtteis olevat, otsekui tajudes määratud vastutust oma õlul, vastutust Iisraeli ajaloo, saatuse, eesmärkide ja eelseisvate katsumuste eest.
„Olen külastamas Jeruusalemma, mis on olnud juutidele pealinnaks viimase 3000 aasta jooksul ning Iisraeli riigi ühendatud ja jagamatuks, igaveseks pealinnaks, kus Templimägi on keskpunktiks, „ deklareeris Sharon. See rahvuslik-sionistlik teadaanne on tähelepanuväärseks kontrastiks Ehud Baraki positsionistlikule mõtlemisele, kes andis palestiinlastele poole Jeruusalemmast ja oli valmis loobuma oma kõrgemast võimust Templimäe üle.

VANA SÕDUR, KES EI ANNA ALLA

Ariel Sharonil on alati olnud tugev kiindumus oma maa vastu ja ta on veetnud oma elu selle eest võideldes nii sõduri kui poliitikuna, 73-aastane endine kindral hüüdnimega „Buldooser“ (võimalik tõlge ka „hirmu abil sundija“) armastab kiidelda, et ta on võidelnud kõikides oma kodumaa sõdades alates aastast 1948. Ta on sõjakangelane, kuid tema kirev sõjaväelase-elu on toonud talle nii au kui teotust, nii võite kui sõnasõda.

Sharon sündis vene immigrantide perekonnas 27. veebruaril 1928 aastal. 14-aastaselt astus ta Hagana´sse, mis oli põrandaalune ühing enne Iisraeli riigi väljakuulutamist. Kuus aastat hiljem oli ta iseseisvussõja ajal jalaväeohvitser. Ta sai haavata ägedas lahingus Latruni lähistel, mille eesmärgiks oli teha lõpp Jeruusalemma piiramisele araablaste poolt. Pärast sõda sai ta järjest kõrgemaid aukraade, temast peeti lugu kui vaprast ja kartmatust komandörist.

Kuuepäevasõjas sai talle osaks suur austus, kui tema juhitud soomusdivision vallutas Suessi kanali. Kuid tema kõrgtund oli Yom Kippuri (Lepituspäeva) sõja ajal aastal 1973. Tema juhtimise all jõudis Iisraeli 27000-ne väeosa üle Suessi kanali Egirtusesse välja ja see muutis kogu sõja käiku. „Ma nägin metsikutes lahingutes kõiki õudusi, ma nägin oma sõpru langemas tapetuina“, rääkis Sharon, kes ise on olnud kaks korda haavatud. „Uskuge mind, ma saan rahu tähendusest palju paremini aru kui paljud poliitikud, kes küll räägivad rahust, kuid kellel pole mingeid kogemusi.“

Tema eluloo juurde tagasi tulles – Sharonile sai osaks ka halb kuulsus ebatavaliste korralduste pärast. Tema tumedaim tund oli Liibanoni sõja ajal 1982. aastal, kui Iisraeli väeosad Beirutis lubasid liitlasvägede Kristlikul Miilitsal siseneda Sabra ja Shatilla põgenikelaagrisse, kus nad hukkasid sadu Palestiina tsiviilisikuid. Sharon toonitas korduvalt, et see polnud tema viga, kuid Iisraeli valitsuse poolt teostatud uurimine leidis ta olevat kaudselt vastutava; see läks talle maksma tema kaitseministri koha. Salle veresauna tõttu kutsuvad araablased teda sageli Beiruti Lihunikuks. Aga samas kui araablased vihkavad teda, nad ka kardavad teda. Tema juhtida olid kättemaksukomando reidid PVO sisside vastu Jordaanias 1950-ndatel, 1960-ndate lõpupoole puhastas ta süstemaatiliselt Gazat Palestiina terroristidest, olles seal nende „vaigistajaks“ peaaegu 20 aasta jooksul. Lõpuks ajas ta 1982 aastal PVO Liibanonost välja. Sharoni pooldajate arvates räägib ta araablastega keeles, mida nad mõistavad.

Sharoni poliitiline karjäär tundus pärast Liibanoni sõda läbi olevat, kuid tänu oma sünnipärasele visadusele ja kindlasti ka oma populaarsusele jäi ta juhtivaks liikmeks oma Likud´i parteis ja ka Knesset´is, tal olid erinevad ametikohad valitsuses. Turismiministrina ja rahvusliku infrastruktuuri ministrina juhtis ta juutide ümberasumist Juudamaale, Samaariasse ja Gaza´sse. Kui vene immigrandid 1990-ndate alguses Iisraeli üle ujutasid, ehitas ta 144000 korterit ja lisaks renoveeris 22000 – see on rekord. Sharon võib ju olla „Buldooser“, kuid tema töö saab tehtud.

Valimiskampaania jooksul püüdis Sharon taastada oma karmijoonelist imidzhit, luues endast pildi kui pragmatistist ja mõõdukast isikust, kes valmistub rahuks, kuid seda mitte iga hinna eest. „Kõik tahavad rääkida minevikust. Mina tahan rääkida tulevikust,“ ütles Sharon. Temapoolne ettepanek on pikaajaline, vastastikust sõjategevust välistav kokkulepe palestiinlastega, sest ta usub, et lõplik rahulepe on käesoleval hetkel võimatu.

Sharoni isiklikus elus on olnud traagikat ja leina. Tema naine Lilly suri aasta tagasi vähki, mees jäi leseks teist korda. Tal on järgi kaks poega, kolmas suri lapsena õnnetuse läbi. Sharon elab 1000-aakrises rantshos Negevis, arvatavasti suurimas erafarmis kogu maal.

admin Poliitika

Comments are closed.