Home > Poliitika > Uued tuuled araabiamaades?

Uued tuuled araabiamaades?

mai 1st, 2001

Shalom 2/2001

Hiski Haapoja

Tõlkija: Lea Lääts

Paljudes tähtsates araabiamaades toimub põlvkondade vahetus, teistes on see veel ees. Kuidas avaldab see mõju Iisraeli julgeolekule?
Kümme aastat tagasi ajasid 28 maa väed USA juhtimisel iraaklased Kuveidist välja. Iisraellaste osaks tolles sõjas oli istuda, gaasimask peas, pommivarjendis ja kuulata Surd-rakettide langemist. Saddam Husseini eesmärgiks oli kõigutada oma föderatsiooni araabia liikmeid (mh. Egiptus ja Süüria), tõmmates Iisraeli sõtta, aga see taotlus tal ebaõnnestus. Hoolimata kõigist pommitamistest, majandusaksioonidest ja kuulujuttudest on Saddam endiselt võimul ega ole loobunud oma vallutusplaanidest, tuumaprojektist ega vihast Iisraeli vastu. Vaid Ühendriikide vägede kohalolu distsiplineerib Saddami. Teised suurriigid on viimasel ajal soojendanud oma suhteid Iraagiga. Nüüd, kus presidendiks on Saddami põhivaenlane George Bushi poeg ja välisministriks sõja tippkindralite hulka kuulunud Colin Powell, ei ole juttugi USA Saddami- poliitika leevenemisest.

Saddam saab kevadel 64-aastaseks. Kuna temalt endalt pärinevad ja tema enda poolt tellitud kloonid ei jõua vististi täiskasvanuks saada tema eluajal, siis ilmselt pärandub võim ühele tema poegadest, nii nagu toimus möödunud aastal Süürias, mis on nagu Iraakki Baath-partei poolt valitsetav araaba sotsialistlik „vabariik“. Rahvas arvatavasti ei kuuletu pärijale sama alistunult kui Saddamile, kõige vähem veel põhjas elavad kurdid (umbes 15% elanikonnast).Iraaklaste enamus on shiamoslemid, eriti maa lõunaosas, saab näha, kas õnnestus (mittearaabia) Iraani teokraatlikul valitsusel neid mõjutada.

Egiptus on rahvastikult suurim araabiamaa, võtmepositsioonil oma jõu ja keskse asukoha tõttu. Ka kõige hullem araabia juht ei või võita Iisraeli sõjas ilma Egiptuse abita. Alates Anwar Sadati mõrvast 6. oktoobril 1981 on maad valitsenud tema asepresident Hosni Mubarak (72), kes on üldjoontes hoidnud läänemeelset rahuarmastavat kurssi suurtest probleemidest (rahvastikukasv, majandusraskused ja tugev, vägivaldne islamiliikumine) hoolimata. Jälle peame küsima, mis tuleb pärast praegust valitsejat? Võiks ka küsida, mis muudab demokraatia loomise araabia kultuuris nii raskeks? Ja miks ei ole ühelgi araabiamaal naissoost juhti? (Islamlikes maades Türgis ja Pakistaanis on neid olnud).

Süüria „president“ Bashar al-Assad (35) on õppinud Inglismaal ja hariduselt silmaarst. Diktaatoriks sai ta pärast seda kui tema vend oli hukkunud paadisõidul. Innuka nüüdistehnoloogia sõbrana on ta toonud Süüriasse interneti ja mobiiltelefonid ning andnud rahvale mõnevõrra poliitilisi õigusi. Bashar päris oma isalt rahuläbirääkimised Iisraeliga ja Golani küsimuse ning arvatavasti ei ole ta kurb selle üle, et palestiina rahutused on andnud talle aega järelemõtlemiseks ja nõrgendanud Iisraeli läbirääkimispositsioone.

Jordaania poolenisti briti kuningas Abdullah on püüdnud jätkata oma isa Husseini traditsiooni: rahu Iisraeliga ja ettevaatlikku kodanikuõiguste lisamist. Ehkki Jordaania on väike ja vaene maa, selle strateegilise tähtsuse tõttu soovivad kõik olla tema sõbrad ja Abdullahil ei ole raskusi majandusliku abi leidmisel. Ebakindlaks muudavad olukorra palestiina pagulased ja nende järeltulijad, kes moodustavad rahvastiku enamuse. Ühe neist on Abdullah ettenägelikult võtnud endale naiseks.

Maroko kuningas Mohammed on näidanud, kui järsult võib poeg erineda oma isast. Hassan II oli hirmuvalitseja, kes püüdis laiendada oma riiki sõjaga Lääne-Sahaaras ja nõudes Hispaanialt mh. Kanaari saari. Positiivne Hassani juures oli tema tähelepanuväärselt asjalik suhe Iisraeliga. Pehmema loomuga Mohammed on kõnelnud avalikult oma võimu vähendamisest ja kodanikuõigustest – teised ei või diskussioonil osaleda, kuna neid ähvardaks vanglakaristus. Kardetakse, et eliit ja armeejuhatus hauvad võimuhaaramiskatseid.

Alzheeria nimele on alates 1992. a. uudistesaadetes järgnenud uute massimõrvade mainimine. Erapooletuse huvides on põhjust meenutada, kust sai vägivald alguse: islamistide poolt võidetud valimiste maksvusetuks tunnistamisest läänemaade toetusel. Nagu viimati Austria boikotiga seoses ilmnes, toetavad läänemaad demokraatiat vaid siis, kui neile vastvõetavad pooled võidavad. Hoolimata välismaalastele suunatud terrorist on euroopa ettevõtted julgenud tulla Alzeeria tulutoovale turule. See on vahetevahel toonud Alzheeria terroriste Euroopasse. Kui islamistid tulevad Alzheerias võimule, siis on Tuneesias ja Marokos karta rahutusi. Juba mitukümmend aastat on kodusõda möllanud ka Sudaania põhjaosas: võimu hoidvate araabia moslemite, kes on kuulutanud sariaadi kogu maa seaduseks, ja lõunas elavate tumedama nahaga kristlaste vahel.

Soomlaste lemmikharrastuseks on omavahel segi ajada Liibüat ja Liibanoni ( millegipärast mitte aga Libeeriat). Liibanoni moslemite ja kristlaste vahel on 1990-nendate algusest valitsenud habras rahu, mida Hisbollah´ organisatsiooni kasvav võim võib peagi kõigutada. Sellel organisatsioonil jätkub vabatahtlikke, kes pärast Iisraeli julgeolekutsooni „vabastamist“ tahaksid jätkata vabastusretke Jeruusalemma. Ka süürlaste okupatsioonivägede lahkumist nõutakse tänapäeval avalikult.

Liibüas ei ole võistlevate gruppide vahelisi võimujagamise probleeme. Varsti 32 aastat isiklikult valitsenud Muammar Kaddafi (sünd. 1942) on olnud Iisraeli radikaalsemaid vaenlasi ja kasutanud oma naftatulusid terroristide rahastamiseks üle maailma. Peamiselt põhjustab rahvastiku vähesus seda, et Kaddafi on pärast 1990. a. jäänud ohusümbolina Saddami varju.

Aga kes võidab tuleva võitluse 72-aasta vanuse Arafati pärandi pärast? Tühja tuule tallamine ja rahutustes surnud ohvrite tõttu tekkinud kibedus lisavad radikaalsete rühmade mõjuvõimu palestiinlaste keskel. Need pooled ei taha Iisraeliga nõu pidada, vaid „vabastada“ kogu maa terrori ja rahvaülestõusu abil. Samuti ei puudu neil aitajad araabiamaade rikaste naftaomanike seas. Paljud palestiinlaste tähtsamaist rahastajaist on Araabia poolsaarel elavad sheigid ja emiirid, kes on sõltuvad USA-st, et säilitada oma keskaegset ülemvõimu alamate suhtes ja et olla kaitstud Saddami eest.

admin Poliitika

Comments are closed.