Home > Intervjuud > Intervjuu Saksa raadioreporteri Birgit Johhansmeieriga

Intervjuu Saksa raadioreporteri Birgit Johhansmeieriga

mai 1st, 2001

Andres Võsu

Andres Võsu: Tere Birgit, mul on hea meel sinuga kohtuda Eestis. Ma sooviksid sinult küsida mõned küsimused. Esiteks, mis põhjusel oled sa Eestis?

Birgit Johhansmeier: Tere Andres, ma töötan reporterina Saksa raadiole ja ma tulin Eestisse selleks, et uurida , kuidas eestlased suhtuvad oma enda ajaloosse ning eriti II maailmasõja perioodi. See periood oli raske aeg Eesti jaoks, järjest olid kaks okupatsiooni, Vene ja Saksa okupatsioon. Mind huvitab see, kuidas te suhtute neisse okupatsioonidesse. Nagu ma olen mõistnud ja aru saanud, on see nagu varjatud lehekülg, aeg, mida eestlased ei taha meenutada ega teada midagi, mis juhtus just Saksa okupatsiooni ajal. Mis on ehk põhjustatud sellest viisist, kuidas on räägitud fashismist ja võib olla ka sellest, et eestlased aitasid tappa juute ning täide viia holokausti.

A: Kuna meie organisatsioon püüab toetada juute, huvitab mind millist uuringut sa viid läbi holokausti kohta?

B: See uurimus toob välja, kuidas ajaloolased kirjutavad Teisest maailmasõjast. See on väga huvitav materjal. Ma lugesin näiteks Euroopa Liidu poolt rahastatud raamatut, kus ei olnud holokaustist midagi kirjutatud, ainult midagi taolist, et tänu erilisele abile näiteks eestlaste poolt ei saanud holokaust tegelikult aset leida Eestis. See on suurim vale, mis saab olla. Näiteks uurimus, mis tehti rahvusvaheliste teadlaste poolt, toob välja selle, kuidas kolm balti riiki, Eesti, Läti ja Leedu, üritasid aidata sakslastel täide viia juutide tapmist. Üks põhjus, miks ma seda uurimust teen, on kohtuda selliste inimestega, nagu seda on näiteks Jevgenia Gurin-Loov. Ta on üks vähestest inimestest Eestis, kes on tõsiselt uurinud seda teemat. Ta polnud küll ohver, kuid ta kuulus nende inimeste sekka, keda tapeti. Tal oli õnne, et ära minna Venemaale, ning seal elus püsida. Nüüd on ta loomulikult huvitatud sellest, et leida süüdlased, kuid ma arvan, et olulisem on rääkida kogu sellest perioodist, mitte varjata, seda mis on tegelikkuses juhtunud. Ma püüdsin leida erinevaid inimesi, kuid kahjuks ei leidnud ma palju neid, kes oleksid huvitatud olnud. Ma kohtusin inimesega, kes ütlesid, et nad ei taha sellest rääkida, see ei puuduta, ega ei huvita neid. Ma kohtusin ka inimestega, kes töötasid sel ajal Saksa poolel ja olid Saksa sõjaväes – SS-is. Ma tegin seda põhjusel, kuna arvan, et nende inimeste suhtes on tekkinud vale hoiak sakslaste poolt. Saksamaal suhtutakse nendesse eestlastesse, kes töötasid Saksa poolel, kui mõrvaritesse, halbadesse inimestesse. Ma arvan, et see pole nii. Ma ei tahaks neid süüdistada, kuna see oli väga raske periood eestlaste jaoks Vene okupatsiooni keskel ning ma mõistan neid ja näen nende kannatlikust. Ma näen, et oli suur hirm ja loomulikult ka viha venelaste ja kommunismi suhtes, ning lootus, et see muutub Saksa poolel ja sõjaväes olles. Paljude nende jaoks oli ainus idee, miks ühineda saksa sõjaväega, et olla oma maa eest väljas ja kaitsta seda. Ma usun neid inimesi ja seda, et see oli tõesti nende põhjus. Ma olen mõnega nende seast ka kohtunud ning ma soovin sellest rääkida. Kindlasti oli olemas „aitajaid“, kuid ilmselt mitte sõjaväes, vaid pigem politsei taolistes üksustes. Võib-olla tegid nad seda raha pärast, võib olla selleks, et pääseda inimestest, kes neile ei meeldinud. Seda on oluline teadvustada inimestele, kuid minu üllatuseks leidus nii vähe neid, kes olid sellest teemast huvitatud. Võib-olla teie Ð kui raadio, võib-olla Jevgenia, võib-olla väike komisjon presidendi juurest, aga kes veel…

A: See on raske küsimus ja sellele on veel raskem vastata.
Palun kommenteeri juhtumeid, mis toimusid aastal 2000. Pärast Stockholmi holokausti konverentsi, ütles meie minister Katrin Saks, et eestlased vaatavad kogu Teist maailmasõda ühes tervikus, ega taha holokausti eraldada. Oktoobris, Krakowi konverentsil ütles meie haridusminister Tõnis Lukas, et me ei vaja eraldi holokausti päeva koolides, sest holokaust ei ole Eesti jaoks nii tähtis sündmus.

B: See on muidugi asi, millest ma aru ei saa, ilmselt tänu oma maa ajaloole ja sellele, et olen sakslane. Me oleme hakanud sellest rääkima ja tähelepanu pöörama ning lõpetanud vaikimise. Ma sündisin alal, kus inimesed ei rääkinud sellest eriti. Samas oli Eesti segatud holokausti ja holokaust on üks ajaloo sündmus, millest ma ei saa aru, ilmselt seetõttu, et ma ei elanud sel ajal, kuid samas see leidis siiski aset. See ei olnud sündmus, mis toimus vaid ühes kindlas paigas Ð linnas, toas jne. See juhtus keset igapäevast elu ning üle kogu maailma. Seetõttu on ka igaüks sellega seotud, võib- olla nad ei teinud konkreetselt midagi, kuid nad teadsid ja seda ei saa varjata. Sellepärast on oluline mäletada neid päevi mitte seetõttu, et see oli nii kohutav, vaid pigem seetõttu, et see juhtus igapäevase elu keskel, see oli periood, millega inimesed harjusid. Nad teadsid, siin elab juut, võtke ta kinni. Seetõttu on oluline seda mäletada ja mitte varjata. Ma pean ütlema, et Eesti ei ole ainuke riik, mis ütleb samamoodi nagu see minister. Ma tean, et sama asi juhtus Poolas ja see on probleem maade jaoks, kus on olnud ohvreid mõlemal poolel. Muidugi kannatasid ka eestlased II maailmasõja ajal ja paljud neist tapeti, ning paljud perekonnad saadeti Siberisse. Need, kes töötasid Saksa poolel, et vabastada oma maa, saadeti pärast sõja lõppu Siberisse. Neil ei olnud võimalus saada haridust ega elada normaalset elu, nad pidid tundma, et nad on midagi paha teinud. Nad olid ohvrid ja seetõttu on raske öelda – et ainult meie olime ohvrid ja et oleme teinud ka halbu tegusid. Kuid me peaksime ütlema: „palun andke andeks.“ Siiani on olnud eestlastel vaid kümme vabadusaastat, kus oleme saanud öelda, et olime ohvrid. Selle ajani olid eestlased õnnelikud nõukogude inimesed, ega saanud rääkida, et see tegelikult nii ei olnud. See on mõistetav, kuid see ei vabanda meie tegusid. See oli halb valik, mille teie minister tegi.

A: Ida-Saksamaa oli samuti Moskva alluvuses ja kuulus Nõukogude Liidule. Kas sa saaksid välja tuua need erinevused, mis olid Ida- ja Lääne-Saksa vahel?

B: Ma saan teha seda ainult oma vaatepunktist lähtuvalt. Ma kasvasin üles lääne poolel ja meie põlvkond, kes me olime 15, 16, 17-sed, hakkasime uurima oma perekonna käest, mis oli juhtunud ning nemad loomulikult ei tahtnud sellest rääkida. Nad tahtsid teha head äri, unustada kogu see eelnev nii kiiresti kui võimalik ja ütlesid, et olid rasked katsumused, osa karistati ja tapeti, ja seda tegi natsionaal-sotsialism ning siis võidi alustada uut elu. Keegi ei rääkinud, kuidas natsionaal-sotsialism töötas iga päevaselt ja sellesse olid ka minu vanemad ja vanavanemad segatud, sest nad teadsid midagi. Meie generatsioon aga hakkas seda informatsiooni välja nõudma. See toimus lääne poolel ja minu arust on see väga oluline, et see sündis. Ma mäletan, et võisin minna oma vanemate juurde ning küsida, rääkige mis juhtus, kas see oli kohutav fashism ja kas holokaust juhtus väikeses osas linnast ja kui palju teie sellest teadsite. Mida rohkem läks aega edasi, seda enam nad rääkisid Ð „et muidugi me teadsime, et midagi juhtub juutidega ja et ollakse nende vastu, nad lahkusid linnast ning müüsid oma elamud ja riided ning asjad maha“. Mulle on oluline see kogemus, mille ma sain umbes 15 aastat tagasi, kui ma esimest korda läksid Ida-Saksamaale. Enne müüri langemist oli raske sinna minna, kui seal ei olnud sugulasi, võis küll minna Ida-Berliini, kuid mitte mujale. Seal olles ma järsku mõistsin, et ida-sakslased on paremad, nad olid sünnist saadik antifashistid, nad ei olnud midagi teinud, vaid kõiges oli süüdi lääne pool. Ma kohtusin inimestega ja nägin, kuidas nad suhtuvad minusse: ma olen lääne poolt ja meie tapsime juute. Ida pool kuulus Nõukogude Liidule, kes olid kommunistid ja nemad ei olnud süüdi. Pärast seda, kui müürid langesid, tekkis palju probleeme. Oli vihkamine teiste rahvaste vastu, teiste seas ka vaen juutide ja sünagoogide vastu. Minu meelest on see tulemus sellest, et nad ei teadnud, mis oli juhtunud, neile ei olnud holokaustist räägitud, ega sellest, et nende vanemad on selles süüdi. Neil ei olnud tööd, nad ei teadnud mida teha, nad olid mures, kuna ühiskond muutus kiiresti ja nende jaoks oli see raskem ning uuem kui lääne osa jaoks. Nad otsisid kedagi, kes oleks süüdi. Kindlasti ei tulnud nad ise selle peale, et juudid on süüdi, kuid endiselt leidub ekstreemseid rühmitusi, kes on õnnelikud, kui leiavad inimesi, kelle jaoks on oluline leida uus ühiskond ja inimeste grupp, kuhu kuuluda. Neid „püüti kinni“, ning öeldi, et juudid on nende elus süüdi. Ma arvan, et saab selliselt püüda vaid neid inimesi, kes ei ole kuulnud ajaloost ega sellest, kuidas nemad on sellega seotud ning kuidas natsionalism-sotsialism käitus ja pani inimeste peale hirmu. Minu meelest on endiselt suur vahe Ida- ja Lääne-Saksa vahel, kuid kindlasti on olnud liikumisi selle suhtes, mis on juutidele tehtud. Alles kümme päeva tagasi oli suur demonstratsioon koos meie Saksa presidentiga. On inimesi, eriti lääne osast, kes viimase 15 aasta jooksul on hakanud ütlema vanemale generatsioonile, et nad tahavad teada, mis juhtus ega taha peita seda, vaid luua uut tulevikku. Ma pole ise süüdi, mis tehti, kuid minu vanemad on, sest nad ei hakanud vastu sellele, mis juhtus, vaid varjasid. Nad olid mures ja vaikisid. Seetõttu ma tunnen seda koormat oma õlgadel. Ma ei saa seda unustada, eriti sellel spetsiaalsel holokausti päeval.

A: Tänan. Mida sina soovitad Eesti jaoks, kuidas suunata inimeste arvamusi ja kuidas neid muuta avatumaks selle päeva või holokausti suhtes üldse?

B: Ma usun, et see ei tööta käsu korras, vaid sellisel juhul, kui inimesed hakkavad püsti tõusma ja ütlema, ma tean midagi ja ma olen näinud. Inimesed, kes ei karda ütelda, et nad nägid midagi ja tundsid, et see polnud õige. Ma arvan, et see on ainus võimalus. Mina olen õppinud ainult oma vanemate kaudu. Noorematena ei rääkinud nad sellest, kuid vanemas eas muutusid nad julgeks ning rääkisid, mis oli juhtunud. See oli minu jaoks võimalus õppida ja tegelikult aru saada, mis toimus. Ma usun, et eestlasi ei saa sundida, vaid anda neile aega, panna nad tundma, et kui nad on julged ja tunnistavad, siis ei süüdistata neid ega nad ei lähe selle eest vangi, vaid on kaitstud. See on midagi, mida saad teha sina ja su organisatsioon, kuna see on kristlik. Kristlik ühiskond on turvaline, ehkki nad teavad asju, ei karistata. Selleks, et alustada, piisab ühest inimesest, kes ei karda.

A: Suur tänu.

admin Intervjuud

Comments are closed.