Home > Kultuur > Franz Kafka

Franz Kafka

mai 1st, 2001

Shalom 2/2001

Mark II

Tõlkija: Marika Jaagumägi

Kafka´st sai üllatava modernistliku maailma tõlk, kes näitab, mida tähendab olla eksinud juhitamatu masinavärgi meelevallas. Nii on aastail 1883-1924 elanud Kafka Euroopa kirjanduse inspireerivamaid ja loetumaid kirjanikke. Ta sündis jõuka juudi kaupmehe pojana Prahas, sai õigusteaduste doktoriks aastal 1906, töötas kindlustusametnikuna ja suri tuberkuloosi. Kafka saksakeelne looming on modernistliku kirjanduse nurgakivi. Tema teemadeks on inimese ahistatus ja tõelisuse seletamatu, painajalik loomus.
Tüüpiline Kafka tegelaskuju satub ise seda põhjustamata või mõeldamatutel põhjustel ühte alandusse teise järel. Ebaõnn ja erinevad raskused moodustavad tema elu põhisisu. Talle korraldatakse takerdusi, teda painutatakse sõnadega, kõike, mida ta teeb või tegemata jätab, tõlgendatakse tema kahjuks. Ümbruskond nagu varitseks teda ja ootaks võimalust teda alla suruda ja piinata. Otsides oma kohta selles uues maailmas, jääb ta alaliseks kaotajaks, sest ei oska olla karm ega jultunud.

Nõrk ja saamatu Kafka oli tugev oma unistustes, täis piiritut otsustavust ja oma üksindusega hästi kaitstud. Ta oli hea, sõbralik, kaalutlev ja osav kasutama sõnu relvana, valades verd lausete välkudes. Tema töö ja elu sisaldas vastuolulisi äärmusi, mille tagajärgede pärast ta ise kannatas. Kafka ei saanud valida elu juudina Prahas, see oli saatus. Mida Kafka tegi saatusest oma elu eri perioodidel, kuidas kollektiivne saatus kujundas tema isiklikku lähenemisviisi ja käitumist, kuulub pikemasse loosse. Peale selle tema seisukoht juutluse suhtes – ja siia kuulub palju muudki kui religioon kui niisugune – muutus aastate jooksul märkimisväärselt. Kuid seda, kes ta oli ja mida tegi, pole võimalik mõista ilma selge arusaamiseta sellest, et tema juutlus – mitte usk ega kommete täitmine, vaid paljas juudiks olemise tõsiasi sajandivahetuse Prahas – oli sama tähtis mõjur nii tema identiteedile kui vaadetele ja häälele.

Igasugune üldistus juutide kohta viib vältimatult eksitusse, isegi Praha noorte intellektuaalide suhteliselt väikese, homogeense rühma puhul. Põhiliselt oli neil võimalik valida kahe vahel: kas sotsialism või sionism. Inimlik vendlus, kus ei tunnetata enam klassi-, rassi-, rahvuse ja usubarjääre ja kus juudid sulanduvad lihtsalt muu inimkonna hulka suureks õnnelikuks pereks või teise äärmusena juutide taassünd rahvusena omal maal. Paljud noored juudid välistavad mõlemad valikuvõimalused sama ägedalt ja otsivad nende asemel päästet tagasipöördumisest „traditsioonilise“ juudi usu juurde, pöördumisest ristiusku, kirjanduslikust või poliitilisest nihilismist. Aga ülekaalukas enamus liikus selles või teises suunas ja noor Kafka ei olnud erand.

Sellises keskkonnas ei tähendanud tegelikku kasvu ja õppimist mitte verbi ajavormide ja monarhidünastiate pähetuupimine, vaid kasvav teadlikkus ümbritsevast maailmast, selle voolusuunast ja lubadustest ning oma kohast selles. Miski ei väljenda sügavamalt Kafka sisemist kogemust iseendast kui tema enda kompaktne määratlus „kirjutamisest ühe palve viisina“: ta oli kirjanik. Mitte inimene, kes kirjutas, vaid inimene, kelle jaoks kirjutamine oli ainuke eksisteerimise viis, elu ainuke abinõu surma trotsides.

Kuigi ta lõi eri aegadel ka mõningaid draamateoseid, piirdus tema näitekirjaniku- ja lavastajatöö nende üksikute näidenditega, mida ta kirjutas oma vanemate sünnipäevapidustuste jaoks. Tema hilisematest katsetustest on säilinud vaid mõni tükk näidendist „Grotto ehk haua võitja“. Seda on esitatud üsna edukalt, eriti Prantsusmaal. Kuid eelkõige on Kafka keel märk sellest, et ta murdus lahti minevikust. Ja see jääaegne proosa, millega ta oma rõhujaid proovile pani, oli kui südamesse suunatud nuga. See oli terav, ülespuhumata, puudus poos ja ebaloomulikkus ning see õigustas täiesti usku, et Kafka annid on eraldi kategooriast kui kellegi teise omad.

Kuigi Kafka puhul oli kõhklusi oma koolivõimete suhtes, on tunnistusi nii tema suurest andest kui töökusest. Nagu enamik laasaegseid, vihkas ta kooli. Nad kartsid õpetajaid, ja said koolikorraldusest eluaegsed armid. Aga Kafkal puudus süütuse algne sära; kuigi ta oli laps, tundis ta ette, et saab lüüa võitluses, mille jaoks ta oli enda arvates lootusetult halvasti varustatud. Kafkal oli kogu eluaeg raske autoriteetidega vastamisi asju ajada. Oma päevade lõpuni mõtles ta, et lapsepõlv oli ta vigastanud ja teinud sobimatuks elama elavate keskel. See „õnnetus“ on esimene sügavalt subjektiivne kogemus, millel on vaid nõrgd seosed objektiivse reaalsusega.

Selline oli Kafka maailma õhkkond – vihast pime. Kuid muud ei olnud ta kunagi tundnud, ja tal läks aega, et mõista, miks tal on hingamisraskusi. Kui arusaamine tuli, osutus see sama mürgiseks kui kogu tema atmosfäär.

„Sel ajal, kui olin veel rahul, tahtsin olla rahulolematu ja püüelda selle poole kõigi vahenditega; nüüd soovin pöörata ümber ja minna tagasi. Teisiti öeldes olen aina rahul, ka oma rahuloluga.“

Kirjutades kujutab Kafka väikese inimese ahistust nimetute ja kujutute võimukandjate meelevallas – kogemust, milles elab üha sagedamini tänapäeva inimene.

admin Kultuur

Comments are closed.