Home > ... > Pääsemise lugu

Pääsemise lugu

mai 1st, 2001

Word from Jerusalem, September 2000

2000. aasta juuni algul teaatasid telegraafiagentuurid üle kogu maailma 12-aastase Iisraeli poisi Adi Sharoni dramaatilisest vabastamisest pärast 10-kuist jõhkrat vangistust tshehhi-vene kriminaalse jõugu käes.
Adi, sündinud Iisraelis vene-juudi immigrantide perekonnas, oli üle-eelmisel aastaal Moskvas külas oma isal Josefil, kes oli Venemaale tagasi pöördunud pärast seda, kui Adi ema ootamatult 1992. aastal vähki suri.

Mõlemad, Adi ja tema isa, rööviti maja ees, kus asus Josefi korter. Isa lasti õige pea vabaks nõudmisega hankida 8 miljonit dollarit lunaraha tema poja vabastamiseks. Vahepeal leiti Adile uus peidukoht ühes läänevenemaa linnas, kus teda hoiti raudus räpases, külmas ja niiskes keldris, toites teda kümne kuu jooksul vaid vähese leiva ja kartulitega, sedagi mitte iga päev. Lisaks peksmisele ja hingelisele ahistamisele raiuti ära Adi kahe väikese sõrme lülid ning saadeti tema isale koos ähvardustega suuremateks vigastusteks, kui lunaraha peatselt ei saabu. Ühele lähetusele oli lisatud ka shokeeriv videokassett, millel oli jäädvustatud amputatsioon.

Ainus hea uudis Adi kohutava katsumuse juures on see, et 1. juunil ta vabastati Vene miilitsa eriüksuse poolt, kes vallutas hoone tormijooksuga ja arreteeris ka 13 jõuguliiget. Adi lendas 3 päeva hiljem tagasi Iisraeli äärmuseni kurnatud seisundis ning esimesed 3 nädalat veetis ta sealses haiglas, kus tal diagnoositi alatoitumus, lihaste atroofia, maohaavandid ja mõlemas jalas gangreen.

Kuigi Adi kannatused olid kirjeldamatud 12-aastase poisi jaoks, olid kõige suuremaks piinaks tema vangistajate pidevad mõnitused ja pilked tema isa aadressil, kes temast üldse ei hoolivat. Poisil ei olnud mingit ettekujutust, kui väga isa kannatas tema pärast, omamata mingit võimalust kokku saada nii higlasuurt lunaraha.Vahetult pärast pääsemist oli Adil võimalus Josefiga telefoni teel vestelda. Tema esimesteks küsimusteks olid: „Kas sa armastad mind? Miks see nii kaua aega võttis?“

Loomulikult puudutas Adi vangistuse ja pääsemise lugu sügavalt juudisõbralikke kristlasi kogu maailmas. Kaks neis, kes elavad Austraalias, olid selle uudise kuulmisest niivõrd liigutatud, et mõni päev hiljem saatsid nad Jeruusalemma Rahvusvahelisse Kristlikku Suursaatkonda tsheki Adi perekonna jaoks, paludes meil see edasi anda. „Me teame, et meie saadetis ei saa korvata kõiki neid kannatusi, mis on sellele perele osaks saanud, aga me loodame, et on inimesi, kes neist hoolivad,“ kirjutasid nad.

Mõningate sõprade abiga leidis nõukogude juutide osakond kontakti Adi ja tema vanaema Chanaga, kes elavad Holonis Tel Avivi lähistel. Chana on Adit kasvatnud tema 4-ndast eluaastast peale, kui poisi ema suri.

Kuigi Adi vajab siiani regulaarseid raviprotseduure oma paljude tervisehädade tõttu, on ta praegu kodus koos vanaemaga. Ta loodab peatselt hakata elama koos oma isaga, kes on saanud toetusena riigi poolt naabrusesse korteri, nii et ta saab kolida tagasi Iisraeli.

Murdumatu Chana, kes on praegu 76-aastane, kannatas samuti väga kogu selle katsumuse jooksul. Ta oli ka sügavalt liigutatud, et niivõrd kaugel on inimesi, keda puudutab tema mure ja kes igatsevad aidata. Jumaliku „kokkusattumuse“ tõttu tõid meie kaastöötajad Jim Schutz ja Ella Gorelik Adile ja Chanale tsheki väga tähtsal päeval – see oli Adi Bar Mitzwah, päev, mil 13-aastaseks saanud juudi noormees võtab teadlikult vastu otsuse alluda kõiges sõnakuulelikult Jumala käsuõpetusele. Tundus, nagu oleks Jumal ise talle just selleks tähtsaks päevaks kingituse teinud!

Chana ja Adi on mõlemad väga tänulikud annetuste eest inimestelt, keda nad ise üldse ei tundnud. Nad tahtsid lugeda ka kirja, mis sellega kaasas oli.

Nii õuduslik kui Adi poolt kogetu ka oli, ütles ta ometi, et ta ei kaotanud iial lootust. Mõtted perekonnas ja sõpradest olid kui haavapalsamiks ja andsid talle jõudu. Samuti rääkis ta, et oli kord näinud filmi, kus lunaraha saamiseks röövitud inimene oli päästetud politsei erirühma poolt. Ta aina lootis ja palvetas selle eest, et temaga läheks täpselt nii nagu ta oli soovinud! Täiesti kindel, et tema anumised ei jäänud tähele panemata selle poolt, kelle kõrvad on palvetele avatud ja kes hoolib oma rahvast.

Ei Chana ega Adi ole religioossed selle sõna traditsioonilises tähenduses. Kuid Chana ütles, et pärast tagasipöördumist koju on Adi Jumalale korduvalt sõnades tänu avaldanud. Ja vanaema ise nentis, et tütrepoja tagasitulek oli tema jaoks kui surmast ellu tulek. Alates aastast 1992 oli ta kaotanud nii tütre kui abikaasa ja ta tundis, et ei suudaks taluda ka veel Adi kaotust. Ja nüüd on tema „poeg“, kelle ta on üles kasvatanud, temale tagasi antud.

Palun palvetage nende mõlema eest, ja ka Adi isa eest, et surnuist üles tõusnud Elu parandaks nende haavad ja korvaks nende kaotused. Ja paluge samuti teiste röövitud juutide eest, keda tänini hoitakse vastu nende tahtmist kinni erinevates teadmata kohtades endises Nõukogude Liidus ja keda arvatakse olevat 13 inimest. Mõningat informatsiooni 10 kohta nendest võib saada Jeruusalemma Rahvusvahelisest Kristlikust Suursaatkonnast nõukogude juutide osakonnast.

admin ...

Comments are closed.