Home > Kultuur > Elu juudikvartalis

Elu juudikvartalis

mai 1st, 2001

Leah Abramowitz

Tõlkija: Ingvar Kull

Sel ajal kui Jeruusalemma tulevikku otsustatakse läbirääkimiste laua taga, on õige aeg rääkida, kuidas elavad juudi perekonnad Pühas linnas, püha Templimäe lähedal. Minu perekonnal on viimased 20 aastat olnud privileeg elada juudi kvartalis, kaunilt rekonstrueeritud elamurajoonis, Jeruusalemma vanalinnas, kus juudid on elanud juba sajandeid.
Märkamatult on kasvanud üles juba uus põlvkond, kes ei teagi muud kodu kui seda mis on kõnniteede ja tänavate äärses juudi kvartalis. Sellistele noortele on loomulik asi joosta alla Nutumüüri äärde palvusele, mis neile võib tunduda nii imeväärse võimalusena. Nad on nagu kõik teisedki lapsed, ronivad iidsete katusekuplitel, ronivad puudel, jooksevad mööda kindlusemüüre.

On hämmastav, et me kõik oleme muutunud iseenesest, hakanud arheoloogideks ja ajaloolasteks. Kui ma kasvasin üles St. Laui´s, palju aastaid tagasi, ei oleks ma osanud välja mõelda midagi igavamat kui arheoloogia. Aga kui nüüd avastati meie maja all antiikne Rooma maantee ja aristokraatse heroodias maja, kus preesterlikud pered elasid, ja kui sünagoog, kus sa palvetad, olevat ehitatud 1267a. Nachmanide poolt, ei saa sa enam jääda rahulikuks sekkumata väljakaevamistesse.

Kuuleme iga kord kui möödume Suurest sünagoogist, kui suur privileeg on elada siin, meie esivanemate poolt tallatud kodumaal ja kuuleme kuidas giid kirjeldab keskööpalveid, mida peeti kabbelistide poolt Beit El´is, mitmeid sajandeid tagasi. See on kõik veel elavamaks muutunud, kui meie oma poeg asus õppima Oppira seminari, mis asub päris naabermajas, jätkates traditsiooni mitte ainult sisulises mõttes vaid ka ruumiliselt lähedal.

Naabrus nooreneb

Kui me tulime 1972. aastal juudikvartalisse elama, olid paljud alad seal alles varemetes. Elanikud, alles vähem, kui 100 juudi perekonda, tundsid end kui teatavat kogukonda. Lapsed kujutasid, et nad on kui kollektiiv-farmi elanikud. Käies kõik koos koolis New City´s hüüdsid nad endid uhkelt B´mi Chomot (müüride lapsed), ja nautisid spetsiaalset tähelepanu, vääriliselt neile, kes elavad nii unikaalses kohas. Isegi tänapäeval pildistavad turistid lasteaialapsi a´la „Esimesed juudilapsed Jeruusalemma vanalinnas.“

Järk-järgult on naabruses toimunud muutused. Me oleme näinud paljude varemete rekonstrueerimisi, samuti uute ehitiste püstitamist. Juudikvrtali Renovatsiooni ühendus, on saanud valitsuselt volitused selle uuendustöö teostamiseks, püüdes säilitada ala algset iseloomu.

Meie elamu on ehitatud väljakuplatsi siseküljele, kus elamute välist arhitektuurilist rangust on leevendatud katusel asuvate aedade rohelusega, kuhu istutatakse igasugu puid ja lillepõõsaid. Aknad avanevad munakivisillutise kohale, võlvialused ja käigud majade vahel, ilustused kiviseintel, kivisillad, mis ühendavad kahte maja (milledelt rumalad lapsed viskavad alla oma mänguasju arvestamate juhuslike möödakäijatega seal all). Siin on ka kaks avalikku väljakut, kuhu kohalik rahvas koguneb juttu ajama ja vaatama laste mängimist. Kogukonna tunne on läbiv joon siinsete inimeste elus.

Praegu elab siin 700 perekonda ja palju üliõpilasi; neil on kolm kooli ning mitu yeshiva´t, samuti liigub seal püsiv vool turiste. Päeval ja ööl mööduvad inimesed meie maja kõrvalt, et minna Läänemüüri juude, mõnikord unustades täiesti, et nende hõiklemine siin, elurajoonis kell kolm öösel, võib segada ehk kedagi, kes soovib magada.

Läänemüür on määrava tähtsusega meie elus, seal alati midagi juhtub. Seal on relvastatud valve, seal toimuvad spetsiaalsed juudi palvused, demostratsioonid, turistide ekskursioonide kõrghetked. Me võtame vastu palju rohkem turiste kui tahaksime, inimesed jäävad liiga kauaks Nutumüüri äärde… ja kui neil siis on vaja tualetti minna, tuleb joogijanu, või vajadus lapsel mähkmeid vahetada, kuhu nad siis lähevad?…Nagu meie esiisad, nii ka meie hoiame vee varusid valmis, eriti pühade ajal.

VIIMAKS KODUS

Kõige paremini juurdepääsetav koht maailma pühimas paigas on pilkupüüdvalt atraktiivne ka vaimulikust küljest. Paljud juudi noored on otsimas oma identiteeti ja elu mõtet palvetades Nutumüüri ees, nad on siit ka leidnud oma tee juudi kolledzhisse õppima minna. Meid on sageli palutud külalisi vastu võtta sabati päeval, ja me oleme näinud paljusid väga erinevaid, erootilise riietusega turiste reisimas läbi Iisraeli teel Indiasse või Euroopasse, kes otsivad „elamusi ja muljeid“. Paljud neist on siirad noored inimesed, kel pole olnud kunagi juhust õppida tundma oma päritolu.

Tekib tänutunne südamesse, kui näeme, kuidas inimesed muutuvad, sõbrunevad, seavad elule uue vaate ainult mõnenädalase Toora õppimise järel. Vahel tulevad nad tagasi koos vendade, õdede või vanematega, kes on edukad ja haritud… Nõnda saavad mõnikord muudetud terved perekonnad, jälle ja jälle, mis saab ikka alguse Läänemüüri juurest…

Meie ise oleme samuti muudetud ja väga õnnelikud, elades siin Läänemüüri naabruses. Me tunneme siin palju rohkem kui ükski suurlinna iisraellane aegade ja ajastute tähendusi, seda, kuidas elasid meie esiisad endistel aegadel. Tõendused juutidest 1000, 2000 ja isegi 3000-nde aasta tagusest ajast, mis on väljakaevamistel leitud, on meie juuri Jeruusalemma selle osaga veelgi tugevdanud. Külastajate imetluse ja selle sõbraliku suhtlemise kaudu, mis on võõraste ja juudi kvartali vahel välja kujunenud, teame, et oleme väga õnnelikud olnud, elades siin nii päevast päeva ja aastast aastasse.

Kui sõdurid lõpetasid siin oma 70 km-se rännaku kui sõjaväekursuse viimase eksami või kui rabid ning riigijuhid rahvale usaldust väljendava visiidina külastavad seda kõige pühamat paika, tuleb mul ikka mõttesse kõige esmalt küsimus: „Miks mina siin küll elada saan? Kuidas on just meie perekonnal see rõõmustav eesõigus olla siin kui nii paljud põlvkonnad on ainult saanud vaadata eemalt ja palunud luba tulla tagasi?“

Ilma, et suudaks mõista seda kirjeldamatut privileegi, loodan ma, et mu lapsed ja nende lapsed suudaksid jätkuvalt hinnata fakti, et nüüd, paljude-paljude aastate järel, oleme me viimaks koju jõudnud.

admin Kultuur

Comments are closed.